Näljane hunt nägi karjamaal tallekese. Ühe hüppega oli ta jaol ja talleke ta käppade all.
See vaatas süütute silmadega murdjale otsa ja küsis:
"Mis sa minuga tahad teha?"
"Söön ära!" vastas hunt ja lõgistas hambaid.
"Paikene," palus talleke, "kuidas sa mind niiviisi ära sööd! Sul ju käpad pesemata. Inimesed pesevad alati enne sööki käed puhtaks. Seda teevad nad sellepärast, et on targemad kui meie."
"Hea küll," nõustus hunt, "mul pole kiiret söömisega. Näed varsti, et minagi oskan puhta käppadega lõunarooga maitsta."
Hunt läks oja äärde käppi pesema. Sel ajal kui hunt käppi pesi, peitis talleke enda ära. Hunt tuleb tagasi. Käpad on küll puhtad, aga magus lõunaroog kadunud.
"Olgu peale," mõtleb hunt, "teinekord olen targem!"
Mõni aeg hiljem kohtas hunt jällegi seda tallekest karjamaal. Kohe asus ta tallekesele kallale, paiskas selle pikali ja laksutas siis oma pikki hambaid.
"Mis sa tahad muga teha?" küsis talleke.
"Nüüd söön su ära," vastas hunt.
"Ei, kallike," õpetas nüüd talleke, "seda moodi ei kõlba sul ometi lõunat süüa. Pese ometi oma käpad puhtaks ja söö siis! Nii teevad inimesed alati ja nad ju meist targemad!"
"Aitäh hea nõu eest," vastas talle hunt, "aga seekord teen ma nii, et söön enne lõunaroa ja pesen siis käpad."
Nii ta tegigi.
99. Hea nõu ei aita. RKM I 10, 315 (34) Tallinn – Joh. Palm (1970). – AT 122 B – 3 t.