Ida-Virumaa kultuurilooline kaart

Väike-Pungerja

RKM II 61, 20/22 (8)

Jaama-ase

Pärnasaarest Väike-Pungerja jaama poole ligemale 3 versta, jaamast 2-3 versta eemal on vana postijaama ase. Sellest pole nüüd enam midagi näha, aga veel hiljaaegu oli seal kiviase rohu sees tunda.
Selle jaama viimasteks peremeesteks olid old kaks naisterahvast. Sõja ajal võtsid nad oma varanduse - selge kuld- ja hõberahad - ja panid pütti või tünni, tünni aga lasid vanasse jaamakaivu. See sündis Rootsi sõja ajal. Vanades rootsi kirjades olla see üles märgitud, et sial ja sial kaivus on peidus tünn raha, aga tänapäivani pole keegi rahatünni üles leidnud. Räägitakse, et selle rahaga pole õige asi.
Eks siis tuldki passapoosokid sinna ka ja tahtnud varandust kätte saada. Naised tünni välja ei andnud. Passapoosokid siis tappasid nad maha ja lükkasid liiva sisse, et keegi ei leiaks.
Sellest ajast peale on käinud inimesed peidetud raha otsimas.
Lepiku Hindrik, mo sugulane, läind ka jaama-aset vaatama. Kaevand sial siis ühest - tõisest kohast ja jäänd õhta videvikus künkale piipu tõmbama, et siis läheb kodo. Mõtles siis enda ette ja vahtis maha. Kui ta viimaks pea üles tõstis, näeb - tema ees kaks naist valges riides ja ütlevad: "Mata meid ära." Mees pärast rääkinud, et "kohkosin ärä, tõstasin ennast nagu vähä sirgemast, et ikka selge inimene, ja äkki ei tunne ära, mis sie on. Aga ei mehel tulnud hirmuga miski meelde. Naised seisid aga ikka tema ees ja palusid, et "mata meid ära" ja et "loe sõnad, me tasume sulle". Aga ei Hindrik saand suudki liigutada. Siis kadusid naised ära, nagu poleks miski olnud. Ümber oli päris pime ja Hindrik katsus, kuidas minema sai. Pärast mõtles küll, et loll olin, oleks matmissõnad ära öeld, oleks naised rahu saanud ja kullatünn minu oma. Teist korda proovima ka ei läinud. Ega ole tänaseni keegi sinna pimedaks jäänud.

GPS

006-91-377 E

065-64-302 N

Tagasi kihelkonnakaardile Tagasi üldkaardile
Ajalugu

Väike-Pungerja postijaam