Allilma ja sõja poeetiline kaardistatus setu lüroeepikas

Madis Arukask

Eesti Kirjandusmuuseum, Viljandi Kultuurikolledž

Setu lüroeepilise regilaulu käsitlemisel tuleb ennekõike arvestada naiselikku aspekti selles, mis on oletuslikke alglugusid ning elulist reaaliat sünteesinud ja töödelnud läbi iseäranis tunderõhulise prisma. Asjatundmatus koduvälistel ja (kõrg)religioossetel teemadel on tinginud olukorra, kus panus on tehtud just intuitsioonile ja ainese loovale peegeldamisele. Selline maailmanägemine on ootuspäraselt nihutanud raskuspunkte vastavalt soolisele kogemusele ja ootustele, sellele vaatamata kumab aga setu regilaulude poeetilise teksti alt läbi küllaltki traditsioonisidus mentaalne kaart.

Uurides kaht justnagu eraldiseisvat piirkonda sellel - sõjaga seotut ning allilma, hakkavad ilmnema kokkulangevused poeetilises sõnavaras antud teemade avamisel lauludes. Selline kattumine on ühest küljest ootuspärane ja võib tunduda triviaalsena. Vaadeldes asja aga arengulisest küljest, tekivad märksa baasilisemad küsimused: kas ja kuidas on võinud sellises protsessis hakata toimuma kunagiste eri teemaliste laulude (motiivide) kattumised, vahetumised ja ümbermõtestamised? Mil moel võime me seeläbi jälgida mõtlemistüübi muutumist ning vaatepunkti nihkumist vanemalt ja müüdikeskselt uuemale, enam sotsiaalsetele ja personaalsetele üksikasjadele keskenduvale maailmakäsitlusele? Kas sõjalise ja allilmaga seotu poeetiliselt sarnane markeeritus tähendab ühtlasi ka sarnast suhtumist mõlemasse teemasse? Keskendumata üksiklaulikule püüab ettekanne anda nendes küsimustes provisoorseid vastuseid, mis võiksid peegeldada olukorda setu lüroeepilise regilaulu kui traditsiooni lõikes.