Regilaulu kujundi asustusajalooline taust. Karuse

Tiiu Jaago

Tartu Ülikool

Mõningad tööd regilaulu kujundi ja pärimusliku ajaloo alalt on tekitanud minus küsimuse, kuidas “tulid” regilaulud üle rahvastiku katastroofi piiri 18.sajandi alguses.

Teabekeskse pärimuse ajataju järjepidevus ulatub 18.sajandi algusse. Mõneti on see ootuspärane, sest pärast 1710.-11-aasta katku, varasemat näljahäda ja Põhjasõda toimusid Eesti ala asustuses teatavad muutused: väidetavalt suri katku kolmveerand eesti talupoegadest — kohati oli suremus 100%, kohati 40-50%, naaberaladelt tulijaid (mitte-eestlasi) võis 1720.aasta paiku olla umbes 20%; toimus ka siseränne eesmärgiga saavutada mõisates adramaade / maaharimise Põhjasõja-eelne tase. On ootuspärane, et sel perioodil võis mälu järjepidevus katkeda ja võis kujuneda “uue alguse” tunnetus. Järgnes küllalt püsiva asustuse kujunemise ja rahvaarvu kiire kasvu aeg. Elukoha püsivus ning suurpered pidid kujundama ka pärimuslikuks suhtlemiseks eripärase välja.

Kas regilaulutraditsiooni jaoks kujutas Põhjasõda märkimisväärset piiri? On selge, et regilaul pidi olema sel perioodil autoriteetne kui tekst, kui traditsioon.(Saatuslikuks regilaulule ei ole saanud rahvastiku katastroofid, saatuslikuks sai hoopis talurahva elustiili muutus 18.sajandi lõpust alates.) Millist regilaulu struktuuritasandit ja mis osas võis 18.sajandi I pool muuta, mis suunas kujundada? Vaatlen neid küsimusi täpsemalt Lõuna-Läänemaa ühe kihelkonna Karuse laulude näitel.