“Anne Vabarna “Koolulaul” kui mäss”

1923. aastal kohtuvad Armas Otto Väisänen ja Anne Vabarna. Seni üldsusele tundmatu laulik tahab tõestada, et on võrdne teiste seto lauluemadega ning laulab pika lugulaulu. Anne pole kindel, kas tema algne idee mehelemineku eest surma põgenevast tütarlapsest on kuulajatele vastuvõetav, ning ta katkestab oma alustatud “Koolulaulu” ja loob Väisäse abiga 5595-värsilise nn seto pulmaeepose “Suurõq saajaq”. Pärast pulmaeepose valmimist palub Väisänen laulda Annel lõpu ka poolelijäänud “Koolulaulule”. Anne laulabki ja nii on meie ees lugulaul, mis 697. värsi järel hargneb kaheks: “Koolulauluks” ja pulmaeeposeks “Suurõq saajaq”.

Milline on siis see ebasobiv “Koolulaul”, mida Anne Vabarna tütar emal laulda ei lubanud ja mille idee mässulisusest Anne isegi ehmus ning lõi kahtlema teksti esitamiskõlbulikkuses?

“Koolulaulu” võib analüüsida naiseliku põgenemisutoopiana, mis peegeldab hirmu ja meeleheidet, mida neiu tunneb, siirdudes seto traditsioonilise külaühiskonna poolt naissoole määratud ühest eluetapist teise. See on utoopia, kus põgenetakse neiuna suremise ja abielunaiseks sündimise eest tõelisse surma. Anne Vabarna kujutab oma “Koolulaulus” seda mõrsjaitkudes väljendatud teadmatust ja piirilseisja hirmu, mida neiud on tundnud naiseelu ees, jättes uma vyyrast ja võttes vyyra umast. Anne Vabarna muudab "Koolulaulus" aktiivseks pulmalauludest tuntud passiivse mõrsja. Passiivsed ja utoopilised põgenemisunistused ja suremisähvardused saavad Anne lugulaulus reaalsuseks. Nii ongi “Koolulaul” omapärane mõrsjakoolõtamistest ja mõrsjaitkudest tuntud troopide elustamine. Mõrsja põgenemissoov ja suremisele viitavad metafoorid, sümbolid ja teispoolsuse-allegooriad muudetakse meheleminekueas neiu suremise looks. "Koolulaulu" protagonist, abielu asemel surma valiv neiu rebib end lahti passiivse objekti staatusest ja viib vaid fiktsioonis võimaliku naissubjektina ellu irratsonaalse ja mässulise antiutoopia.

“Koolulaul” on omapäraselt töödeldud õnneliku lõputa variant mõrsjakoolõtamisest. Kui leinamängus on tüdrukud jõulude ajal mänginud läbi nii mõrsja suremise kui elluärkamise, siis “Koolulaul” ei lõpe normaalse ja aruka leppimisega, vaid jääbki ratsionaalseid lahendusi trotsides magusasse surmaihalusse.