Ago Künnap

Kas eesti regivärss pakub puuduvaid andmeid eesti keelest enne aastat 1500?

Olen veendunud, et praegu ei tea me veel 1500. aasta eelsest eesti keelest niisama hästi kui mitte midagi. Aastast 1500 edasi tulevad esimesed eestikeelsed tekstid ja koos nendega on meil eesti keele ehituse kohta varasema seosetu sõnatuiskliiva asemel juba tõsiselt arvestatavat mitmekülgset teavet. 1500. aasta eelse eesti keele ainukese mõeldava säilinud näitena tuleb arvesse küll 19. ja 20. sajandil dokumenteeritud eesti regivärsiline rahvalaul, mille värsimõõt ja muu vormisund on võinud säilitada varasema perioodi keelendeid. Samal ajal on pikemata selge, et see rahvalaul pole (mitte ainult) keele külmkamber, vaid on (ka) pseudoarhailisust tootev mehhanism. On ju rahvalaul ühtaegu nii ennast säilitav kui ka ennast taastootev nähtus. Taastamisprotsessid on aga suhteliselt nõrgalt uuritud, sest olulisemaks on peetud külmkambriefekti. Igatahes pole eesti regivärss kriitikaväline keeleajalooline tunnismees, vaid asi on tunduvalt keerulisem. Eelnevast on vist selge, kui rasked kahtlused, aga ka kui suured lootused on eesti regivärsilise rahvalaulu peal. (Vt. ka Künnap 1999a, 1999b.)

Ma ei tahaks hakata siinkohal arutama juhtum juhtumilt, kas sellised eesti regivärsi vormid nagu näiteks laulamasta esindavad tänapäevase laulmast keeleajalooliselt varasemat kuju või mitte. See oleks praegu veel enneaegne. Hakatuseks on palju olulisem püüda määritleda eesti regivärsi iga. Ja siin on põhjust küllaga arvata, et see on ülimalt auväärne. Nimelt on Eugen Helimski osutanud, et sarnasus ühelt poolt põhjasamojeedi neenetsi ja nganassaani keele šamaanilaulude meetrika ning teiselt poolt läänemeresoome regivärsi (nn. Kalevala-laulu)meetrika vahel on ilmne. Kalevala-laulu meetrika põhineb neljal värsijalal ja kaheksal põhisilbil nagu põhjasamojeedi šamaanilaulgi. Lisaks meenutab samojeedi šamaanilaul juba kuuldeliselt Kalevala-laulu. Seejuures nende vahel ilmnevad erinevused ei tarvitse olla algsed. Nii jaotatakse nganassaani šamaanilaulus pikad vokaalid kahe vokaalmoora vahel, näiteks värsis tõmõõni, tõmõõni, kus pikk vokaal esineb kahe moorana: tõ-mõ-õ-ni. Läänemeresoome pikk vokaal kuulub seevastu ühte silpi. Helimski meelest võib viimase asjaolu põhjuseks olla läänemeresoome pikkade vokaalide pärinemine lühikestest.

Helimski kõneleb sellest, et Kalevala värsimõõtu on peetud sageli algseks soome-ugri meetrikaks, mille olulisi paralleele leidub ka mordva ja obiugri, samuti ungari laulus. Kuid Helimski rõhutab: Kalevala-lauluga sarnanevad just põhjasamojeedi šamaanilaulud, mitte muud laulud. Mõned uurijad on arvanud, et šamaanilaulud või nende modifikatsioonid moodustavad kuni ühe viiendiku kogu Kalevala tekstist. Lisaks on oletatud šamaanide rolli olulisust Kalevala-laulu loomisel. Just värsimõõt eristab Kalevala sakraalkeelt tavakeelest. Helimski osutab ka, et nii põhjasamojeedi kui ka läänemeresoome keeltes kohandatakse keelt laulu meetrikanõuetele vastavaks. Mõlemates keeltes on olemas ka mehhanism, mis täiendab siin vajaduse korral sõnavorme. Lisaks koosnevad nii Kalevala tüüpilised isikunimed kui ka neenetsi ja nganassaani šamaanilaulude vaimunimed enamasti neljast silbist. Mainitud vaimunimed võivad olla kahesõnalised, nii et moodustub täielik kaheksasilbiline värss, näiteks nganassaani Hotõryõ By?õ Ta?u ‘Vesikotkas Raud-kotkas’, Mikuluška Basa D’indua ‘Mikuluška Raud-hobu’. Võrdle neid Kalevala-nimedega Ilmarinen, Väinämöinen, Lemminkäinen jt. (Helimski 1998 : 44–45; vt. ka Helimskij 2000 : 141–144.) 

Helimski kaalutleb, kas kaheksasilbiline värss pole mitte ühisuurali päritolu, sest ta esineb läänemeresoome, põhjasamojeedi ja osalt ka mordva keeltes, seega keeltes, kus pole toimunud regulaarset sõnalõpuliste vokaalide kadu. Ta jaotab uurali keeled kaheks selle järgi, kas algsed sõnalõpulised vokaalid on neis säilinud (läänemeresoome, lapi, samojeedi) või kadunud (näiteks volga ja ugri). (Helimski 1998 : 45.) Helimski arvab, et kui oletus Kalevala-laulu šamanistlikust taustast on õige, on esimese rühma keeled säilitanud šamaanilaulu kaheksasilbilise värsistruktuuri. Teises rühmas pole see värsistruktuur esindatud, sest siin kas ei tuntud šamanismi või ei kasutanud šamaanid oktameetrit. Helimski kõrvutab põhjasamojeedi šamaanilaulude meetrikat veel selliste soome-ugri kaheksasilbiliste värssidega, mille keskel on kohustuslik tsesuur (4 + 4) ja mis on hästi tuntud ungari keeles ning mordva keeltes. Oktameeter on hästi esindatud ka lapi ja obiugri keeltes, kuigi viimastes mõningate kõrvalekalletega. (Helimskij 2000 : 150.)

Seega näeme me, et oktameetrit tunnevad mitmed uurali keeled: läänemeresoome, lapi, mordva, ugri ja samojeedi keeled. Kuid ma osutaksin sellele, et oktameeter esineb ainult kõige läänepoolsemates ja kõige idapoolsemates uurali keeltes, lisaks mordva keeltes, mille grammatiline struktuur seostub kõige idapoolsemate uurali keelte omaga. Nii ei näe ma mingit evidentsi, mis lubaks pidada oktameetrit ühisuurali nähtuseks. Pigem on tegemist ühisjoonega, mis on tekkinud kontakti teel ühelt poolt läänemeresoome-lapi ja teiselt poolt mordva-ugri-samojeedi keelte vahel. Samas on oktameeter omane just läänemeresoome ja põhjasamojeedi šamaanilauludele. Viimane asjaolu lubab näha siin teist, kitsamat –läänemeresoome-samojeedi – kontaktset ühisjoont. 

Samojeedi keeled sarnanevad nii ehituselt kui sõnavaralt kõigist soome-ugri keeltest kõige rohkem läänemeresoome ja lapi keeltega. Ma jätan kõrvale traditsiooniliste komparatiivsete uralistide lemmikfantaasiad uurali keelte kõnelejate kitsaalalisest idapoolsest algkodust, suhteliselt ühtsest algkeelest ja põhiliselt binaarsest divergentsimallist (keelepuust), mille järgi uurali algkeel jagunes kõigepealt samojeedi ja soome-ugri algkeeleks, viimase edasijagunemise tulemuseks oleksid aga ka läänemeresoome ja lapi keeled. Nii jääb kõrvale ka samojeedi ja läänemeresoome-lapi keelte suure sarnasuse tavapärane seletamine uurali algkeele pärandi parema säilimisega uurali keelte kõnelemisala idapoolses ja läänepoolses perifeerias. Nimetatud seletuse korral pole arvestatud üht olulist seika: geneetiliselt on samojeedid mongoliidid, Euroopa soomeugrilased aga europiidid. 

Uurali keelte kõnelejaskonna selline rassiline jaotumus pole seletatav teisiti, kui et kahest rassist ühe esindajad on teinud läbi keelevahetuse. Rida seiku, millel pole siinkohal võimalik peatuda, osutavad, et keelevahetajateks pidid olema mongoliidid. Ehk teiste sõnadega: samojeedi keeled tekkisid sel teel, et osa mongoliide läks üle europiididest soomeugrilaste keelele. Samojeedi keelte suur sarnasus läänemeresoome-lapi keeltega on kõige tõenäolisemalt seletatav samojeedide üleminekuga mingile läänemeresoome või lapi keelele või praeguseks kadunud läänemeresoome-lapi tüüpi keelele. Samojeedi keelte oluline sarnasus paleosiberi keeltega lubab oletada, et varem kõnelesid samojeedid mingit paleosiberi tüüpi keelt, mille jäänuknähud (substraat) on samojeedi keeltes säilinud tänini. 

Kõige eespool esitatu valguses muutuvad hõlpsasti mõistetavaks ka suured sarnasused läänemeresoome ja samojeedi rahvalaulu ülesehituses. Ja ilmneb järelikult nende sarnasuste igati ootuspäraselt mitmete või veelgi enamate aastatuhandete taha ulatuv iga. Viimane asjaolu ei luba kahelda läänemeresoome, sealhulgas eesti regivärsi ülimalt auväärses eas. 

KIRJANDUS

Helimski, E. 1998, Samojedit ja šamanismi. Viisi luentoa samojedeista, šamanismista jauralilaisesta kulttuurista, Tampere.

Helimskij, E. A. 2000, Komparativistika, uralistika. Lekcii i stat’i, Moskva.

Künnap, A. 1999a, Ikka veel Tiit Hennoste eesti keele vanimatest (sotsio)perioodidest. Vastuseks Urmas Sutropile. – Keel ja Kirjandus, lk. 717–719.

Künnap, A. 1999b, Mea culpa, aga 1500. aasta eelsest eesti keelest ei tea me veel midagi. – Keel ja Kirjandus, lk. 441–444.