Olen
veendunud, et praegu ei tea me veel 1500. aasta eelsest eesti keelest niisama
hästi kui mitte midagi. Aastast 1500 edasi tulevad esimesed eestikeelsed
tekstid ja koos nendega on meil eesti keele ehituse kohta varasema seosetu
sõnatuiskliiva asemel juba tõsiselt arvestatavat mitmekülgset teavet. 1500.
aasta eelse eesti keele ainukese mõeldava säilinud näitena tuleb arvesse
küll 19. ja 20. sajandil dokumenteeritud eesti regivärsiline rahvalaul,
mille värsimõõt ja muu vormisund on võinud säilitada varasema perioodi
keelendeid. Samal ajal on pikemata selge, et see rahvalaul pole (mitte
ainult) keele külmkamber, vaid on (ka) pseudoarhailisust tootev mehhanism.
On ju rahvalaul ühtaegu nii ennast säilitav kui ka ennast taastootev nähtus.
Taastamisprotsessid on aga suhteliselt nõrgalt uuritud, sest olulisemaks
on peetud külmkambriefekti. Igatahes pole eesti regivärss kriitikaväline
keeleajalooline tunnismees, vaid asi on tunduvalt keerulisem. Eelnevast
on vist selge, kui rasked kahtlused, aga ka kui suured lootused on eesti
regivärsilise rahvalaulu peal. (Vt. ka Künnap 1999a, 1999b.)
Ma
ei tahaks hakata siinkohal arutama juhtum juhtumilt, kas sellised eesti
regivärsi vormid nagu näiteks laulamasta esindavad tänapäevase laulmast
keeleajalooliselt
varasemat kuju või mitte. See oleks praegu veel enneaegne. Hakatuseks on
palju olulisem püüda määritleda eesti regivärsi iga. Ja siin on põhjust
küllaga arvata, et see on ülimalt auväärne. Nimelt on Eugen Helimski osutanud,
et sarnasus ühelt poolt põhjasamojeedi neenetsi ja nganassaani keele šamaanilaulude
meetrika ning teiselt poolt läänemeresoome regivärsi (nn. Kalevala-laulu)meetrika
vahel on ilmne. Kalevala-laulu meetrika põhineb neljal värsijalal ja kaheksal
põhisilbil nagu põhjasamojeedi šamaanilaulgi. Lisaks meenutab samojeedi
šamaanilaul juba kuuldeliselt Kalevala-laulu. Seejuures nende vahel ilmnevad
erinevused ei tarvitse olla algsed. Nii jaotatakse nganassaani šamaanilaulus
pikad vokaalid kahe vokaalmoora vahel, näiteks värsis tõmõõni,
tõmõõni, kus pikk vokaal esineb kahe moorana: tõ-mõ-õ-ni. Läänemeresoome
pikk vokaal kuulub seevastu ühte silpi. Helimski meelest võib viimase asjaolu
põhjuseks olla läänemeresoome pikkade vokaalide pärinemine lühikestest.
Helimski
kõneleb sellest, et Kalevala värsimõõtu on peetud sageli algseks soome-ugri
meetrikaks, mille olulisi paralleele leidub ka mordva ja obiugri, samuti
ungari laulus. Kuid Helimski rõhutab: Kalevala-lauluga sarnanevad just
põhjasamojeedi šamaanilaulud, mitte muud laulud. Mõned uurijad on arvanud,
et šamaanilaulud või nende modifikatsioonid moodustavad kuni ühe viiendiku
kogu Kalevala tekstist. Lisaks on oletatud šamaanide rolli olulisust Kalevala-laulu
loomisel. Just värsimõõt eristab Kalevala sakraalkeelt tavakeelest. Helimski
osutab ka, et nii põhjasamojeedi kui ka läänemeresoome keeltes kohandatakse
keelt laulu meetrikanõuetele vastavaks. Mõlemates keeltes on olemas ka
mehhanism, mis täiendab siin vajaduse korral sõnavorme. Lisaks koosnevad
nii Kalevala tüüpilised isikunimed kui ka neenetsi ja nganassaani šamaanilaulude
vaimunimed enamasti neljast silbist. Mainitud vaimunimed võivad olla kahesõnalised,
nii et moodustub täielik kaheksasilbiline värss, näiteks nganassaani Hotõryõ
By?õ Ta?u ‘Vesikotkas Raud-kotkas’, Mikuluška Basa D’indua ‘Mikuluška
Raud-hobu’. Võrdle neid Kalevala-nimedega Ilmarinen,
Väinämöinen,
Lemminkäinen
jt. (Helimski 1998 : 44–45; vt. ka Helimskij 2000 : 141–144.)
Helimski
kaalutleb, kas kaheksasilbiline värss pole mitte ühisuurali päritolu, sest
ta esineb läänemeresoome, põhjasamojeedi ja osalt ka mordva keeltes, seega
keeltes, kus pole toimunud regulaarset sõnalõpuliste vokaalide kadu. Ta
jaotab uurali keeled kaheks selle järgi, kas algsed sõnalõpulised vokaalid
on neis säilinud (läänemeresoome, lapi, samojeedi) või kadunud (näiteks
volga ja ugri). (Helimski 1998 : 45.) Helimski arvab, et kui oletus Kalevala-laulu
šamanistlikust taustast on õige, on esimese rühma keeled säilitanud šamaanilaulu
kaheksasilbilise värsistruktuuri. Teises rühmas pole see värsistruktuur
esindatud, sest siin kas ei tuntud šamanismi või ei kasutanud šamaanid
oktameetrit. Helimski kõrvutab põhjasamojeedi šamaanilaulude meetrikat
veel selliste soome-ugri kaheksasilbiliste värssidega, mille keskel on
kohustuslik tsesuur (4 + 4) ja mis on hästi tuntud ungari keeles ning mordva
keeltes. Oktameeter on hästi esindatud ka lapi ja obiugri keeltes, kuigi
viimastes mõningate kõrvalekalletega. (Helimskij 2000 : 150.)
Seega
näeme me, et oktameetrit tunnevad mitmed uurali keeled: läänemeresoome,
lapi, mordva, ugri ja samojeedi keeled. Kuid ma osutaksin sellele, et oktameeter
esineb ainult kõige läänepoolsemates ja kõige idapoolsemates uurali keeltes,
lisaks mordva keeltes, mille grammatiline struktuur seostub kõige idapoolsemate
uurali keelte omaga. Nii ei näe ma mingit evidentsi, mis lubaks pidada
oktameetrit ühisuurali nähtuseks. Pigem on tegemist ühisjoonega, mis on
tekkinud kontakti teel ühelt poolt läänemeresoome-lapi ja teiselt poolt
mordva-ugri-samojeedi keelte vahel. Samas on oktameeter omane just läänemeresoome
ja põhjasamojeedi šamaanilauludele. Viimane asjaolu lubab näha siin teist,
kitsamat –läänemeresoome-samojeedi
– kontaktset ühisjoont.
Samojeedi
keeled sarnanevad nii ehituselt kui sõnavaralt kõigist soome-ugri keeltest
kõige rohkem läänemeresoome ja lapi keeltega. Ma jätan kõrvale traditsiooniliste
komparatiivsete uralistide lemmikfantaasiad uurali keelte kõnelejate kitsaalalisest
idapoolsest algkodust, suhteliselt ühtsest algkeelest ja põhiliselt binaarsest
divergentsimallist (keelepuust), mille järgi uurali algkeel jagunes kõigepealt
samojeedi ja soome-ugri algkeeleks, viimase edasijagunemise tulemuseks
oleksid aga ka läänemeresoome ja lapi keeled. Nii jääb kõrvale ka samojeedi
ja läänemeresoome-lapi keelte suure sarnasuse tavapärane seletamine uurali
algkeele pärandi parema säilimisega uurali keelte kõnelemisala idapoolses
ja läänepoolses perifeerias. Nimetatud seletuse korral pole arvestatud
üht olulist seika: geneetiliselt on samojeedid mongoliidid, Euroopa soomeugrilased
aga europiidid.
Uurali keelte kõnelejaskonna selline rassiline jaotumus pole seletatav teisiti, kui et kahest rassist ühe esindajad on teinud läbi keelevahetuse. Rida seiku, millel pole siinkohal võimalik peatuda, osutavad, et keelevahetajateks pidid olema mongoliidid. Ehk teiste sõnadega: samojeedi keeled tekkisid sel teel, et osa mongoliide läks üle europiididest soomeugrilaste keelele. Samojeedi keelte suur sarnasus läänemeresoome-lapi keeltega on kõige tõenäolisemalt seletatav samojeedide üleminekuga mingile läänemeresoome või lapi keelele või praeguseks kadunud läänemeresoome-lapi tüüpi keelele. Samojeedi keelte oluline sarnasus paleosiberi keeltega lubab oletada, et varem kõnelesid samojeedid mingit paleosiberi tüüpi keelt, mille jäänuknähud (substraat) on samojeedi keeltes säilinud tänini.
Kõige
eespool esitatu valguses muutuvad hõlpsasti mõistetavaks ka suured sarnasused
läänemeresoome ja samojeedi rahvalaulu ülesehituses. Ja ilmneb järelikult
nende sarnasuste igati ootuspäraselt mitmete või veelgi enamate aastatuhandete
taha ulatuv iga. Viimane asjaolu ei luba kahelda läänemeresoome, sealhulgas
eesti regivärsi ülimalt auväärses eas.
KIRJANDUS
Helimski,
E. 1998,
Samojedit ja šamanismi. Viisi luentoa samojedeista, šamanismista jauralilaisesta
kulttuurista, Tampere.
Helimskij,
E. A. 2000,
Komparativistika, uralistika. Lekcii i stat’i, Moskva.
Künnap,
A. 1999a,
Ikka veel Tiit Hennoste eesti keele vanimatest (sotsio)perioodidest. Vastuseks
Urmas Sutropile. – Keel ja Kirjandus, lk. 717–719.
Künnap,
A. 1999b,
Mea
culpa, aga 1500. aasta eelsest eesti keelest ei tea me veel midagi.
– Keel ja Kirjandus, lk. 441–444.