“Ema haual” lego ja lauluna

Aado Lintrop

Eesti Kirjandusmuuseum

Kuigi ühed või teised regilauludes esinevad motiivid ahvatlevad meid tegema järeldusi neisse kütketud väljenduste religioosse tausta kohta, ei tohi me unustada, et laulikud ei näinud neis mitte usuliste tõekspidamiste deklaratsioone või kommete kirjeldusi, vaid ainuvõimalikke elemente lugude jutustamiseks ning oma mõtete ja tunnete poeetiliseks väljendamiseks regilaulu diskursuse raames.

Muidugi on igal esitajal olnud oma ettekujutus laulust kui tervikust, seda arvatavasti isegi lüüriliste laulude puhul. Esitatavate toimingute ja seisundite sündmustiku või loona tajumine on terviku tunnet arvatavasti süvendanud. Sealgi, kus lugu puudus või polnud ainuvaldav, juhinduti arvatavasti mingist üldisemast ettekujutusest, milline üks või teine laul peab olema. Sellepärast on motiivide analüüsimine tervikut märkimisväärselt arvestamata omal kohal vaid siis, kui tahetakse öelda midagi nende päritolu kohta, ehk teisisõnu, kui püütakse vaadata regilaulu taha sooviga saada midagi teada sellele eelnenud lauludest, kust paljud regilaulu motiivid arvatavasti pärinevad.

Samas ei tohi laulu tervikuna vaadeldes unustada, et selle kokkupanemist mõjutavad ettekujutused ja arusaamad võivad aja jooksul muutuda. Tõenäoliselt tajusid laulikud ühtesid motiive kindlate süžeedega rohkem seotutena kui teisi, mis olid rohkem meeleolu kujundavad või sellest lähtuvad. Viimaseid, mida võiks nimetada tingimisi vabadeks motiivideks, võidi teatud juhtudel samaväärsete vastu vahetada, teiste sarnastega liita või hoopis laulust välja jätta. Nagu paljusid lego detaile, nii võis ka mitmeid laulude motiive kasutada eri lõpptulemuse saavutamiseks. Ent oli ka detaile, mis sobisid vaid kindlatesse kohtadesse. Erinevalt legost sai aga laulude koostisosi ümber kujundada. Mõne pisimuutuse abil võisid ühe lauliku jaoks süžeelistena tundunud motiivid saada teise jaoks vaid meeleolulisteks. Seetõttu ei saa uurija jaoks üksteist kordavate või isegi välistavate motiivide tekstis kõrvuti esinemisest teha veel järeldust, et esitaja ei näinud “puude taga metsa” ning tal puudus ettekujutus laulust kui sellisest.

Just eelnev mõttekäik sundiski mind pöörduma laulutüüpi ‘Ema haual’ koondatud tekstide poole, mida Ü. Valk juba üsna põhjalikult analüüsis artiklis “Regilaul kui kommunikatsioon teispoolsusega: dialoogist nägemusteni” (Valk 2000: 245 – 276). Olen temaga osaliselt päri nende ristiusuga seostamise osas, ent ei taha nõustuda laulude väidetava katoliikliku algupäraga. Samuti ei taha ma nõustuda meetodiga, mis püüab laulu kristliku olemust näidata üksikmotiivide, mitte tervete tekstide põhjal. Puudub teoreetiline alus selleks, et mõne konkreetse teksti (resp. esituse) kontekstis motiividele ja vormelitele antud tähendusi laiendada nende kõigile esinemisjuhtudele, mistõttu selline lähenemisviis viib paratamatult ekslike järeldusteni.

Ettekande esimeses osas püüangi näidata, et paljudes selles laulus kasutust leidnud motiivides pole midagi kristlikku per se.

Ettekande teises osas vaatlen ma laulu tervikuna ning leian, et kõige sagedamini tundub seda kristlikusse võtmesse juhatavat vaeslaste jaanipäeval kirikusse minemise motiiv, mis teatavasti oli valdav Harju-, Järva- ja Virumaal. Just niimoodi algavad tekstid lõppevad kõige sagedamini motiiviga, mida võiks tinglikult nimetada ‘Vaeslast kaitseb jumal ise’. Ometi ei anna kumbki neist eraldi võetuna laulule uut sisu. Kristlik laul sünnib siis, kui uued motiivid on vanadega liidetud sel kombel, et selles võib näha teadlikku soovi edastada uut, kristlikku sõnumit. Alles siis saab peamiselt vanadest ehituskividest koosnev lugu uue tähenduse, mis heidab kividelegi uusi helke.

Just terve lauluga edastatav sõnum on see, mis lubab otsustada, kas vanu motiive tõlgendati kristlikult või mitte. Sõnumi “vaeslaps (resp. inimene) peab lootma mitte surnud esivanemate, vaid ükspäinis Jumala peale” taustal muutuvad mitmed Ü. Valgu tõlgendused tõenäolisteks. Ka vormeli ei saa tõusta ei ärgata taga võib nüüd näha usutunnistuse kanoonilisi sõnu. Sellise laulu sõnum ei kuulu aga katoliku kiriku perioodi. Võtan appi G. Mülleri, kes jütleb: “Kust on nüith sesarn Ebbauschk tulnuth, eth nedt Inimesse Lapset omat lothnuth nente Pöhade Englide, ninck errasurnude Inimeste paele, needtsamat omat naema kaas oma wymse Surma hedda siddes abby hüidnuth?” (XV, 143). Muidugi nimetab ta ebausuks eelkõige katoliiklikku pühakutekultust, ent pole välistatud, et lisaks on silmas peetud ka surnud esivanematelt abi palumist. Igatahes näitab nii meie mardi- ja kadripäevakombestik kui ka paljude teiste rahvaste jõulude-aegne kaljadaatamine, et pühakud ja surnud esivanemad sobisid rahva meelest hästi kokku. Meie kristliku laulu sisu ja mõtte kohta sobivad aga suurepäraselt Mülleri sõnad (kasutatud, tõsi,küll, M. Lutheri koraali kiitmiseks): “Sys same meye keick sesinatse Lauwlo siddes oppetuth, mea wahe sys sael on, üche eike, ninck üche Valsche echko wöyra Oppetusse wahel. Nüith saab se Valsche echk wöyra Ebbausck syn kogkonis erraheitetuth, ninck sen eike Ussu paele neütetuth, kumb sael keickest Südda: ussub ninck lotab, üxpeines sen Issanda Jhesuxe Christuxe paele…” (XV, 141) Sellepärast arvangi, et kui räägime kristlikust laulust ‘Ema haual’, võime selle sünni julgesti usupuhastuse järgsesse aega paigutada.

Kirjandus:

Valk, Ülo. Regilaul kui kommunikatsioon teispoolsusega: dialoogist nägemusteni. Kust tulid lood minule… Artikleid regilaulu uurimise alalt 1990. aastatel. Tartu 2000, lk. 245 - 276.

Neununddreissig Estnische Predigten. Von Georg Müller aus den Jahren 1600-1606. Mit einem Vorvort von Wilhelm Reiman. Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft, 15. Band. Dorpat 1891.