Setu mitmehäälse rahvalaulu laadirütmist

Žanna Pärtlas

Eesti Muusikaakadeemia

Käesoleva ettekande eesmärk on vaadelda üht tähtsamatest setu mitmehäälse rahvalaulu laadilistest ja rütmilistest ilmingutest – laadirütmi. Selle terminiga tähistan laadifunktsioonide vaheldumise rütmi mitmehäälses lauluviisis.

Setu rahvalaulu muusikaline omapära avaldub kõige eredamini selle mitmehäälsuses ja laadiehituses. Vene etnomusikoloogias levinud terminoloogiat kasutades võib öelda, et setu laulu puhul on tegemist nn funktsionaalse kahehäälsusega, mis tähendab mitmehäälse helikoe jagunemist kaheks erineva faktuurifunktsiooniga partiiks (setudel – torrõ ja killõ), mida ka laulikud ise teadvustavad. See üldine mitmehäälsuse ehitusprintsiip kehtib setu rahvalaulu erinevates žanrilistes ja ajaloolistes stiilikihtides.

Laadistruktuuri poolest võib setu viise kõige üldisemalt jagada kahte rühma:

(1) viisid, mis põhinevad diatoonilise helirea lõikudel ja (2) viisid, mille aluseks on pooltoon-poolteisttoon laad. Viimane on eriti omapärane ja oletatavasti arhailine nähtus setu rahvalaulus, millele on raske leida analooge teiste rahvaste muusikalises folklooris (vähemalt naaberrahvastel seda ei esine). Pooltoon-poolteisttoon laadi helirida põhineb pooletooniliste ja poolteisttooniliste intervallide korrapärasel vaheldumisel (pooltoonides – 13131). Noodinimedega võiks suurima ulatusega helirida tähistada järgmiselt: d-es-fis-g-b-ces. Selle laadi peatugiheli paikneb enamasti astmel g, harvem astmel fis.

Setu mitmehäälsuse vertikaalstruktuuri uurimine näitab, et suurem osa kooskõladest on moodustatud seaduspäraselt. Nii pooltoon-poolteisttoon laadi kui ka diatoonika puhul kehtib nn “ülehüppamise” printsiip (Überspringverfahren, Gerchard Kubiku termin), mis tähendab, et kooskõladesse ühinevad helireas üle ühe paiknevad astmed. Seega tekib kaks funktsionaalset astmekompleksi: pooltoon-poolteisttoon laadi puhul es-g-ces ja d-fis-b ning diatoonilise alusega heliridade puhul e-g-h ja d-fis-a-c. Pooltoon-poolteisttoon helirea sümmeetrilise intervallstruktuuri juures annab “ülehüppamise” printsiibi järgimine huvitava tulemuse: kõik harmoonilised kooskõlad koosnevad kahetoonilistest (st. suure tertsi kõlalistest) intervallidest.

Stiililt “puhtamates” setu rahvalaulu näidetes ei paikne seaduspäraselt ehitatud ja seega harmooniliselt tähenduslikud kooskõlad mitte ainult rütmiliselt ja vormiliselt rõhutatud positsioonidel, vaid ka mujal, hõlmates praktiliselt kogu reaalselt kõlava vertikaali. See räägib harmoonilise mõtlemise valitsemisest polüfoonilise üle. Viimasele viitab ka häälte suhteliselt tagasihoidlik meloodiline areng. Võib öelda, et kõik hääled järgivad viisi laadifunktsioonide vaheldumise rütmi oma helirea lõigu piires.

Laadifunktsioonide vaheldumise rütm ehk laadirütm on individuaalne igas viisis ning täidab meloodiajoonise, meloodilise rütmi ja viisi vormistruktuuri kõrval tähtsat representatiivset rolli, aidates üht viisi teisest eristada. Mitte alati ei ole laadirütm sõltuv helireast, sama laadirütmi vormel võib mõnikord realiseeruda erinevate heliridade tingimustes.

Laadirütmi vaatlemisel võib eristada vähemalt kahte tasandit. Pindmise tasandi moodustab laadifunktsioonide vaheldumise reaalne rütm. Teine, sügavam tasand peegeldab viisi laadilis-funktsionaalse arengu üldist pilti, vormi sõlmpunktide laadilisi seosed. Laadirütmi sügavama tasandi analüüs annab võimaluse paremini mõista setu viiside vormiehitust.

Laadirütmi pinnatasand on seotud teiste sama tasandi rütmiliste ja meetriliste ilmingutega – meloodilise rütmi, silbirütmi (st lauldud silpide rütmi), muusikalise meetrumi ja sõnalise teksti meetrilise struktuuriga. Kõik need nähtused on setu rahvalauludes tihedalt seotud. Viisi kuulumine ühte või teise stiilikihti muudab seda, kui palju muusikaline struktuur sõltub teksti poolt etteantud meetrilisest skeemist. Ka tekstid ise on enamasti ehitatud viisi muusikalist struktuuri silmas pidades.

Laadirütmi võrdlus laulu teiste ülalmainitud rütmiliste aspektidega näitab, et see ei kattu kunagi täielikult mitte ühegagi neist, tagades igal juhul muusikalise struktuuri teatud iseseisvuse. Samas on jälgitavad laadirütmi seosed muusikalise meetrumiga – laadirütm toetab viimast, vastasel juhul võiks see sattuda täielikku sõltuvusse teksti rõhurühmadest.

Ettekandes tulevad vaatluse alla mõningad setu mitmehäälsetele lauluviisidele iseloomulikud laadirütmi lühivormelid, mis “rändavad” viisist viisi, andes neile stiililise ühtsuse ja viidates erinevate viiside võimalikele geneetilistele seostele.