Murtud värsside elust. Küsimus ilma vastuseta

Mari Sarv

Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Ülikool

Murtud värsse võib pidada üheks oluliseks regilaululisuse indikaatoriks.

Murtud värsside esinemistihedus erineb piirkonniti. Klassikalise regilaulu aladel (Karjalas ja Ingerimaal) on murtud värsse keskmiselt kuni 50 %, eesti regilauludes vähem. Eestis varieerub murtud värsside protsent kihelkonniti ligikaudu kolmekümne kolmest kolmeni (kasutada olid 500 värsi suurused kogumid peaaegu kõikidest Eesti kihelkondadest).

Suurema murtud värsside protsendiga alad on tuntud mitmes mõttes olulisemate folkloori- sh. regilaulualadena (Kagu-Eesti kui ajalooliselt mõnevõrra teistsuguse värsitraditsiooni ala ei puutu siinkohal asjasse). Regiviiside vaatlusel on arhailisemat ala seostatud regivärsi tekkega seoses põllumajanduse alguse aegse asustusega (Tampere, Rüütel). Kokkulangevused on tõepoolest märkimisväärsed.

Regilaulu uuenemist, s.o. kaldumist rõhulisema värsisüsteemi poole ning ühtlasi murtud värsside vähenemist on seostatud eelkõige keelemuutustega ja suhteliselt hiliste võõrmõjudega.

Nii aga jääb vähemalt tuhandeaastane lünk regilaulu värsivormi tekkimise ja uuenemise vahele. Ei ole a priori loogiline seletus, et regilaul uuenes pigem neis piirkondades, kus tuhat aastat tagasi asustus puudus; et asustuse laienedes regilaul kui universaalne poeetiline kood kaotas oma tähtsuse ja muutus ebastabiilseks.