Setu vanema meestelaulu meetrikast

Vaike Sarv, Eesti Kirjandusmuuseum

Ettekanne tugineb helipublikatsioonil ÜLGE^q ÜTTE! (CD Võro Instituut 2000) avaldatud setu meestelauludel, mille Eesti Rahvaluule Arhiivist kogus kokku ja litereeris Paul Hagu. Heliülesvõtted on pärit aastatest 1972-1999, helipildi seadis avaldamiskõlblikuks Jaan Tamm. Transkribeeringud on teinud Vaike Sarv.

Heliplaadil leidub 24 setu laulu peamiselt Meremäe vallast, kuid mõned ka Värskast ning isegi Tartust ja Tallinnast. Eestütlejateks on üheksa meest, kuid allpool on tähelepanu all setu meestelaulu vanema traditsiooni parimad tundjad Uusvada külast Gavril Riitsaar (1, 9, 22), Jefim Luuga (2, 12, 24) ja Nikolai Rimm (14).

Valiku aluseks on meestelaulu helikõrguslik struktuur: kõik nimetatud laulud tuginevad eeslaulja osas 5-astmelisele puhta kvindi ulatusega helireale g-as-b-c-d, kusjuures tugiheliks (alati lõpuheliks, enamasti ka algusheliks) on helirea alumine aste. Helirida vastab meloodiliste intervallide jadale pooltoonides 1-2-2-2, seega sisaldab kolme järjestikust täistooni. U. Lippuse põhjal on sellised diatoonilised heliread eesti regiviiside hulgas ebatavalised (1988:98).

Allpool käsitletavad seitse laulu jagunevad teksti põhjal kahte ossa. Ühe poole moodustavad töölaulud: Künnilaul (2), Lõikuslaul (24), Heinaniidulaul (22). Teise poole moodustavad lüürilised laulud: Laul laulust (12) ja Ühteütlemise laul (1, 9,14). Viimane on oma funktsioonilt poissmeeste kul’atamise laul ja võiks kuuluda tavandilaulude hulka kosimislaulude alaliigina. Laul laulust on aga lähedane naistelauludele (panin sõnad kodus sõgla ja laulud laua peale). Setu vanema traditsiooni meestelaulude liigiline kuuluvus langeb seega laias laastus kokku eesti regilauludega, sisaldades mujal haruldaseks jäänud liike.

Setu vanema traditsiooni meestelaulude värsiehitus erineb regivärsist oluliselt. Esiteks sisaldavad värsid 12-20 silp-nooti kaheksa asemel (lää-mi_ks kõ-nõ kül-lõ nur-mõ mi-i viil õks kün-de_ks- kõ-sõ -ma-he, vai-e!). Silp-nootide suur arv on tingitud pikast meloodiakaarest, mille täitmine nõuab lisasõnu ja -silpe. Naistelaulule tüüpilisi sõnakordusi siin ei kasutata. Teiseks leidub igas värsis 8, erandina 10 rõhulist positsiooni nelja asemel, mis jagunevad omakorda kaheks pooleks (¢ naakõ_ks ¢ kõnõ kyik ¢ poi- ¢ si võie / ¢ laulõ_ks ¢ kõsõ ¢ ma- ¢ he, vaie!). Meetriliste rõhkude vahelised üksused püüdlevad isokroonsusele, mida kujundatakse rütmiliste mustrite varieerimise kaudu. Nõnda katab setu poolvärss ajaskaalal sama pika vahemiku kui terve regivärss. Värsi ja ka poolvärsi lõpus on sageli hüüatus, mida on markeeritud pausiga.

Materjali analüüs tugineb J. Põldmäe (1978:154) tähelepanekule, et setu värsis ilmneb rõhulise süsteemi meetrumi tunnuseid. Võrdlusmaterjalina on kasutatud ettekandja (Sarv 1993:292; Sarv 2000:131) enda tulemusi setu itkuvärsi uurimise alalt.

Urve Lippus, Regiviiside heliread. - Muusikalisi lehekülgi. V. Tallinn, Eesti Raamat, 1988:88-130.

Jaak Põldmäe, Eesti värsiõpetus. Tallinn 1978.

Vaike Sarv, Setu itkuvärsi meetrikast. - Keel ja Kirjandus, 1993, 5:282-292.

Vaike Sarv, Setu mõrsjaitku muusikaline struktuur eeslaulja partii põhjal. - Tagasipöördumatus. Sõnad ja hääl. Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond. Tartu 2000:123-198.