Madis Arukask
Tänapäeva rahvaluuleteaduse niđđ kitsamalt ja olemasolu õigustus üldiselt on uurida inimsõnalist – seda nii ammu talletatud kui alles õhus oleval kujul. Folkloristika otsib inimsõnalisest sõnumit – tunnetust, maailmavaadet, ideed. Seda kõike võib inimene väljendada ka tegevuslikult, visuaalselt, muusikaliselt või muul moel, kuid ka see on sõnalisega suhtestatav. Folkloristika seostab inimtegevusliku sõnalise osa nii minevikulise kui ka olevikulise pärimusega süsteemsemalt kui mistahes muu humanitaarteadus. Selles osas on keele-, kirjandus- ajaloo- ja teised teadused folkloristikale abiteaduse rollis.
Sõnalise folkloori keskseks määraks on folkloristlik țanr, milles avaneb palju enamat kui näiteks vaid klassikalisest kirjandusteadusest tuttavad parameetrid. Țanr peaks valgustama teatud sorti sõnalise ajalis-ruumilist ja sotsiaalset seost ümbritsevaga. On märgatud põhimõttelist erinevust pärimusühiskonna-ehtsate țanride ja uurijate loodud ideaalțanride vahel. Kui ideaalțanr võib olla muutumatu töövahend, etalon, siis tema poolt mõõdetav reaalțanristik on paratamatult tegelikes oludes liikuv ja muutuv. Sellel pinnal on oletus muinasjutust, mõistatusest või ballaadist kui kõikjal sarnasest ja samatähenduslikust paratamatult ekslik.
Objektiivsetel põhjustel teame me suhteliselt vähe eri țanride diakroonilisest kujunemisloost, mis kinnitab meis tihti illusiooni ka naturaalsete țanride muutumatust püsimisest. Käesolev ettekanne heidab pilgu lüro-eepilise regilaulu kui țanri kujunemislukku, ta tähenduse oletatavasse muutumisse ja selle põhjustesse Läänemere lõunakalda ruumis. Siinse vaatluse fokaalseks keskpunktiks on 19. sajandi lõpu setu regilaulud, millest heidetakse pilt ajaskaalal nii ette- kui tahapoole.