Aado Lintrop
Tiiu Jaago artiklit „Regilaulu asustuslooline taust. Karuse” (Regilaul – keel, muusika, poeetika. Toimetanud T. Jaago, M. Sarv. Tartu 2001, lk. 57-81.) lugedes võib arvata, et ca kolmveerandi eesti talupoegade suremine katku ja veel hulga hukkumine Põhjasõja lahingutegevuse ning sellega kaasnevate segaduste käigus 18. sajandi algul ei mõjutanud maarahva maailmavaadet ja ellusuhtumist kuigivõrd. Võib-olla tõesti, sest oli ju Põhjasõda lõppakordiks juba Liivi sõjaga alanud suurele sõdade, taudide ja näljahädade ajastule. 25 aastat kestnud Liivi sõda, 1561., 1566., 1571. ja 1580 aastate katkud ning sama perioodi nälja-aastad pidid eesti maa-elanikkonda põhjalikult laastama. Samal ajal toimuv reformatsioon püüdis anda hävingule ideoloogilist seletust.
Arvan, et juhul, kui eesti muistne runolaul elas üle 13. sajandi vapustused, püsis see väheste muudatustega 16. sajandi teise pooleni. Järgnenud Liivi sõda koos nälja ja haigustega hävitas kohati üle poole maa-elanikest. Ent rahvaarvu drastilisest vähenemisest olulisemaks teguriks tundub olevat normaalse elu segipaisatus. Tingimustes, kus väheseid allesjäänud toiduvarusid tuli pidevalt peita kõigi ringihulkuvate relvastatud salkade eest, on raske ette kujutada traditsiooniliste talupojapulmade korraldamist ja muude perekonna- ning kalendrikombestiku oluliste sündmuste tähistamist. Küsimus polnud ainult toiduvarudes – igasugune jõukuse väljanäitamine võis tol segasel ajal saatuslikuks saada. Tuleb silmas pidada ka ideoloogilist survet, mis, tõsi küll, esialgu mõjutas eelkõige linnades ning nende ümbruskonnas elanud inimesi.
Võib-olla peegeldavad regilauludes sageli esinevad motiivid sellest, et laulud on õpitud põllul, heinamaal, metsas või kambris tööd tehes, just 16. sajandil toimunud murrangut, mille põhjustas tavapärase pärimuse edastamise lakkamine pea ühe inimpõlve eluea ajaks. Kahtlemata ei saanud kogu mitmekesise laulurepertuaari selline poolsalajane edasiandmine toimuda kadudeta. Esimesteks kannatajateks olid tõenäoliselt tavandiga seotud laulud, mille esitamist ja õppimist väljaspool loomulikku konteksti on raske ette kujutada. Rasked ajad võisid küll aidata püsida hingedeajaga seotud kombestikul, ent vähemalt minul on raske ette kujutada ema, kes õpetab tütrele pulmalaulu samal ajal, kui pere nooremad lapsed on nälga suremas, täisealised mehed aga kas tapetud või sõjasalkadega ühinenud ning kirikukantslist kõmistab hingekarjane, et kõik toimuv on karistuseks priiskava ja jumalakartmatu elu pärast.
Kuna tean meie idapoolsete hõimurahvaste üsna hiljutiste näidete varal hästi, kui kiiresti suuline pärimus võib hääbuda, ei suuda ma uskuda, et eesti lauluvara jõudis „hea rootsi ajani” kaotusteta. Arvan, et meie lüroeepiline regilaul kujunes välja peamiselt just 16. sajandi teise poole sündmuste tagajärjel ning kinnistus Põhjasõjale eelnenud rahuajal. Oletan, et muutus leidis aset ka laulude tunnetamise tasandil, põhjustades terviklike laulutekstide killustumise lõdvemalt seotud motiivideks.
Vastus küsimusele, kas regilaul on surnud, peitub minu jaoks just neis kaugetes aegades. Sest kui nimetame regilauluks eesti runolaulu kui sellist üldse, suri see tänapäevast suhtumist minevikku projitseerides esimest korda juba Liivi sõja ajal. Kui aga leiame, et tegemist on pigem traditsiooni muutusega, pole regilaul tänagi surnud, sest toimunud on järjekordne transformatsioon - muutused mnemotehnikas (neist olulisim on kirjutatud tekstide kasutuselevõtmine) võimaldavad regilaulu esitajatel taas opereerida terviktekstidega, koostades oma ainuisikulist repertuaari väga suure tekstikorpuse piires. Motiividega kombineerimine pole loomiseks enam vajalik. Nagu paljudel muudelgi puhkudel, toimub loomine nüüd isikliku repertuaari (tekstivara) koostamise tasandil.