Mall Hiiemäe
Ettekande lähteks on teispoolsusekujutelmadega seotud element mardi- ja kadrilauludes ning kosmogoonilise maailmapildi sugemed laulutüübis “Harja otsimine”.
Teekonnamotiivi on mardi- ja kadrilaulude näitel vaadelnud Ülo Valk (1995), märkides, et selle aluseks on kujutelm toonela-retkest. Lääne- ja idaslaavlaste koljadaa-lauludest võib leida mardi- ja kadrilauludele rohkesti analoogiaid: tulek kaugelt, pimedast, maa ja mere tagant, tulijad on porised, väsinud, jalad külmetavad jne. Pea kõigis mardi- ja kadrilaulude käsitlustes on väidetud eri kihistuste olemasolu. Ülo Tedre (1974) hinnangul lisandus vanemale, agraarmaagiale põhinevale kihistusele 13.–15. sajandil uuem, germaanimõjuline (sh andide kogumine laulude saatel ja kristliku mütoloogia elemendid). On küsitav, kas meie kauged esivanemad ikka omateada imiteerisid surnuteriigist tulijaid, või on igihaljas laululine teekonnakirjeldus laiatarbelisi stereotüüpseid vormeleid kasutanud märksa argisemas tähenduses.
Teekonnalauludes jm folklooris ette tulevat sillakujundit on uurijad käsitanud kui silda elavate ja surnute, siin- ja teispoolse maailma vahel, viimatistest artiklitest Aado Lintrop (2000) laulutüüpide “Nuttev tamm”, “Saani tegemine” jt näitel. Selline sild on ka Linnutee. Apostel Simeoni mälestuspäeva (28. okt.) mainivate värsside puhul Siim teeb sillad soode pääle,/ madalate maade pääle/ Mardile maale tulla pole selge, kas on laulu algusvärss hiljem redutseerunud vanasõnaks või on laul ise vanasõna edasiarendus. Sobides järk-järgulist talve tulekut konstateerivate ilmavanasõnade jadasse, ei sobi ta sellesse sisuldasa (vrd. siim teeb sillad, märt määtab, kadri kuseb, nigul needib). Põhjuseks pole algriimi sund, küllap om mõeldudki silda hingede tarvis. Seda mõtet toetab lätlaste pärimus: Simjûda diena on olnud neil nimelt hingedele toidu väljapanemise tähis (Šmits: 1940–1941).
Kui Alfred Salmela (1964) on laulutüüpi “Harja otsimine” pidanud töölauluks, mis hiljem kujunes lüüriliseks kiigelauluks, siis Aado Lintropi (1999) arvates pole tegelaseks tavaline, vaid müütiline laulikneiu. Niisiis kuldse soaga sulaste ja karjalaste päid kammivat neiut hakati kujutama päikesena ning seda tuleb võtta kui näidet “lüüriliste motiivide kunagisse mütoloogilisse laulu tungimise tagajärgedest”. Olen selle laulutüübi puhul ühte meelt ikkagi Salmelaga: sukijana on päivä ja kosmogoonilise maailmapildi suga on päikesekiired oma puudutusega. “Harja otsimine” kõneles selle lauljaile päikese näivast teekonnast taevavõlvil seoses kalendaariumi pööriaegadega veel keskajalgi, miks muidu on pühakutest harjaotsijaiks valitud Peetrus, Paulus, Andreas, kelle mälestuspäevad markeerivad pööriaegu.
August Annisti arvates on “Harja otsimine” algusest peale kiigelaul ja tegemist mütoloogiliste kujutelmadega. Pole võimatu, et kiikumisel on kultuslik tagapõhi, kirjutab Uku Masing (1933–1940), pidades maailmatekkimise osalise kordamise mõtet siiski liiga fantastiliseks. Aado Lintropi (1999) mõte on omakorda liikunud samas suunas seoses laulutüübiga “Mere pühkimine”: nõnda peab olema, et kõik korduks üha uuesti. Lisan omalt poolt hüpoteesi: kas pole kiige, selle maagilise igiliikuri ülesandeks olnud stimuleerida päikest ennast?