Imä peti peelte ala

Õiõ Sarv

Aolugu, innine elo om kaonu’ maa sisse ja tuud kaibva’ vällä arheoloogi’, a innine elo om ka’ laula seeh. Hüä, õt varahappa om nii pall^jo laulõt, umma ello läbi laula kõnõld ja õt tuust om veid^jokõsõ joudnu’ ka’ paprõ pääle. Tulõ tehnädä’ täämbä’ ja hummõn Jakob Hurta ja tõisi miihi, kiä’ omma’ joudnu’ midägi’ kokko kor^jada’. No’ om hõlpsa ja hüä kaia’ raamatohe, ku’ midägi vaia tiidä’ saia’. Naksi seto kirju takah nuhkma ja tull miilde vanaimä laulõt laul, õt kua’ vüüd koogulist, haara’ vüüd hangulist ja edesi tull appi "Setokõisi laulu’". Midä ma’ olõ sis tuust raamadust löüdnü’, tuust tahagi’ kõnõlda’.