Taive Särg
Rahvamuusika mõiste esindab teatud kontseptsiooni, st selle mõiste kasutajate ettekujutusi rahvamuusika kohta, olles tihedalt seotud oma ajaloolise, sotsiaalse ja kultuurilise kontekstiga. Plaanitud ettekanne on osa uurimusest, milles jälgitakse, kuidas Eestis kujunes välja mõiste rahvamuusika ja missugune oli selle tähendus. Sealjuures pööran eriti tähelepanu sellele, missuguses suhtes on rahvamuusika kontseptsioon regilauluviisidega.
Rahvamuusika mõiste tuli Eestis kasutusele 20. saj. algupoolel, kuid vastavad arusaamad hakkasid eesti haritlaste seas tekkima varem, 19. sajandil. Seda protsessi võib vaadelda kui üht osa rühma (eesti rahvuse) ilme ja identiteedi kujundamisest, tingituna analoogilistest nähtustest mujal Euroopas (vt Särg 2002). Eesti kunstmuusika kujunemisest rahvuslike ideede taustal on kirjutanud Urve Lippus (2002) ja sellega seonduvast rahvamuusika kogumisest Vaike Sarv (2001, 2002).
Ettekande eesmärk on vastata küsimusele, missugust (olgu siis tegelikkuses eksisteerivat või kujuteldavat) muusikat mõeldi Eestis, kui 19. saj. teisel poolel kirjutati teatud muusikaterminite ette täiend RAHVA (näit rahvaviis, rahvalaul, rahva mängutükk), ja mispärast peeti seda oluliseks. Probleemi uuritakse 19. saj. teisel poolel avaldatud kirjutiste põhjal, keskendudes järgmistele punktidele. 1) Kes ja 2) millise eesimärgiga kirjutasid eesti rahvamuusikast; 3) missugust terminoloogiat ja mis tähenduses nad kasutasid rahvamuusika või selle alaliikide kohta; 4) kuidas nad suhtusid eesti rahvamuusikasse.
Rahvamuusika kontseptsiooni uurimise seisukohalt pakuvad huvi eesti kujuneva haritlaskonna esindajate Johann Voldemar Jannseni, Ado Grenzsteini, Eduard Thomsoni, Carl Robert Jakobsoni ja Karl August Hermanni vaated. Nende suhtumine eesti vanasse rahvamuusikasse oli mõneti vastuoluline, selle põhjuseks oli ilmselt euroopaliku muusika ja eesti maarahva muusika erinevus 19. saj. rahvusromantiliste ideede ning kultuuri arengu evolutsioonilise teooria taustal. Rahvamuusika pidi olema maarahva seas levinud, vana, väärtuslik ja ilus, kuid et haritlaste seas hinnati ilu ja väärtust euroopalikule esteetikale vastava muusikakontseptsioni põhjal, siis eesti maarahva seas levinud vanade regilaulude helikeel ega esituse olukord ei tundunud väärtuslik ja ilus. Seetõttu arvasid mitmed, et eesti vanem rahvamuusika peegeldab eestlaste kultuurilist mahajäämust, ning nad püüdsid rahvamuusikat uuendada või/ja objektiivsete põhjustega “välja vabandada”.
Rahvamuusikahuvi tekkis 19. saj. eesti eelkõige huvina rahvalaulude vastu ning selle peamiseks põhjuseks oli valgustuslik ja rahvuslik idee luua eestlastele kultuurrahva jaoks sobivat, st ühtaegu euroopalikku ja eestilikku rahvamuusikat ja kunstmuusikat. Mitmed eelmainitud meestest olid laulikute koostajad, rahvaviiside kogujad ja töötlejad, rahvusliku liikumise juhid ja ajakirjanikud, kes võtsid osa rahva loomingust viiside valiku, harmoniseerimise ja avaldamisega, et kiiresti muuta eesti (rahva)muusikat euroopalikumaks. Vanu rahvaviise hakatigi kõigepealt koguma ja uurima nimetatud otstarbel.
Rahvaviisidest kirjutati oma suhtumise väljendamiseks (Jannsen, Jakobson) või kogumisjuhiste andmiseks (Grenzstein, Thomson, Hermann). Esimesed teadusliku ilmega kirjutised rahvalaulu ja/või üldisemalt rahvamuusika kohta ilmusid Thomsonilt ja Hermannilt. Thomson kasutas esimesena mõisteid “kunstmuusika” ja “rahva muusika”, mõeldes viimase all kogu rahvuslikku muusikakultuuri. Hermann kasutas mõisteid “rahva muusika”, “rahva helivõim”, määratledes need kui osa vanast vaimsest pärimusest. Ta liigitas rahvamuusika kolme põhiþanri (viisid, mängutükid ning seltsi- ja ringmängud) ja kolme ajalisse kihistusse (vana, keskmine, uuem) ning loobus mõiste rahvalaul kasutamisest teksti tähenduses, öeldes viimase asemel Jaan Bergmanni eeskujul luulde.
Rahvalaule mõisteti tavaliselt kui rahva seas levinud erinevaid laule. Arvati, et rahvalaule võivad luua ka heliloojad – rahvalauluks muutub laul siis, kui see laiemalt kasutusele läheb. Kirjutistes püüti muudest lauludest eristada identiteediga tihedamalt seotud rahvalaule, tüüpilised epiteedid olid selleks Jannseni “eht Eesti”, Jakobsoni “omad enesed kallid”, Grenzsteini “vanad”, Thomsoni “päris Eesti”, Hermanni “(väga) vanad, tõelised”.
Kirjandus