Žanna Pärtlas
Setu rahvalauluga seotud etnomusikoloogilistest küsimustest on üks intrigeerivamaid selle laulutraditsiooni päritolu. Selle teema käsitlemise muudab peaaegu möödapääsmatuks setu muusikalise stiili omapära eesti ja naaberrahvaste muusikatraditsioonide taustal. Seega on võrdleva suunitlusega uuringud setu rahvalaulu puhul igati põhjendatud. Samas on võrdlevad uuringud üks komplitseeritumaid ja riskantsemaid etnomusikoloogia valdkondi. Nende õnnestumiseks peavad võrreldavad rahvamuusika traditsioonid olema ise piisavalt läbi uuritud, sest võrrelda on mõtet vaid muusikalise struktuuri olulisi ja karakteerseid tunnuseid. Sarnasuste leidmisel peab aga oskama eristada väliseid ja sisemisi, geneetilisi ja tüpoloogilisi nähtusi.
Käesolev ettekanne ei pretendeeri selle keerulise küsimuse lahendamisele ega isegi hüpoteesi püstitamisele – ettekande eesmärgiks on informatsiooni jagamine ja mõtisklemine mõningate muusikaliste analoogiate üle, mida leidub setu ja Lõuna-Venemaa vokaalses mitmehäälsuses. Lõuna-Vene rahvalaulu osas toetun nii avaldatud noteeringutele ja plaadistustele kui ka viiele mitmekanalilisele salvestusele, mille sain Moskva etnomusikoloogide, Lõuna-Vene regiooni uurijate Jekaterina Dorohova ja Anatoli Ivanovi käest.
Võrdluse alusena toon setu mitmehäälse rahvalaulu muusikaliste tunnuste kompleksi, kusjuures erilist tähelepanu pööran kahele tunnusele, mis on struktuurselt olulised, setu traditsiooni jaoks väga iseloomulikud, kuid rahvamuusikas üsna haruldased. Need on setu vanematele laululiikidele omased pooltoon-poolteisttoon-laad (pooltoonides 13131) ja mitmehäälsuse monointervallilisus, täpsemalt – kahetoonilisus. Nimetatud tunnused on omavahel seotud, kuna kooskõlade valdav kahetoonilisus pooltoon-poolteisttoon-laadi tingimustes on otseselt seotud selle helirea intervallilise struktuuriga. Samas on kahetooniliste kooskõlade rõhutamine iseloomulik ka setu diatoonilistele viisidele.
Haruldasi pooltoon-poolteisttoon-struktuuriga heliridu leiame mõningates Lõuna-Venemaa lokaalsetes laulutraditsioonides (Belgorodi oblasti Šebekinski ja Aleksejevski rajoonides, arvatavasti ka Doni kasakatel). Minu käsutuses olevates lindistustes esineb kaks neljaastmelist pooltoon-poolteisttoon-helirea varianti – 313 (g-ais-h-d) ja 131 (fis-g-ais-h). Mõlemal juhul käib pooltoon-poolteisttoon-helireaga kaasas struktuursete kooskõlade kahetoonilisus, st. kooskõlade moodustamise printsiip on sama, mis setu mitmehäälsuses – ühendatakse helireas üle ühe asetsevaid astmeid (g-h ja ais-d esimesel juhul ning fis-ais ja g-h teisel). Sellise kooskõlade moodustamise printsiibi juures võib monointervalliline kahetooniline mitmehäälsus tekkida, teoreetiliselt võttes, vaid teatud sümmeetrilise struktuuriga heliridade puhul. Peale pooltoon-poolteisttoon-helirea võimaldab seda nn. täistoonhelirida (222…). Huvitaval kombel on just täistoonhelirida (4–5 astme ulatuses) Lõuna-Vene rahvalaulu üks tuntumaid iseärasusi, millel on pooltoon-poolteisttoon-helireaga võrreldes palju laiem leviala. Täistoonhelireaga laulude analüüs näitab, et paljudes neist on kahetoonilistel kooskõladel tähtis struktuurne roll.
Mitmehäälsuse monointervallilisus (kahetoonilisus), mis ühendab setu ja Lõuna-Vene rahvalaulus esinevaid ebatavalisi heliridu, viitab võimalusele, et just kahetooniliste kooskõlade taotlus võis olla üheks teguriks nende heliridade kujunemisel. Seda oletust toetab Anatoli Ivanovi uurimus (Ivanov 1993) ühest Lõuna-Venemaal levinud rahvapillist – ülemheliflöödist (травяная вувка). See muusikainstrument tekitab oma akustiliste omaduste tõttu nii täistoon- kui ka pooltoon-poolteisttoon-heliridu, mis moodustuvad kahe kahetoonilise ülemhelide rea liitmise tulemusena.
Ivanov seostab ülemheliflöödi muusikat Lõuna-Vene vokaalses mitmehäälsuses leiduvate heliridadega ja näeb siin soome-ugri substraadi võimalikku mõju. Lõuna-Vene ja mordva rahvamuusika traditsioonide seostele osutab ka Ljudmilla Bojarkina (Bojarkina 2002), kes leiab palju ühisjooni laulude mitmehäälses faktuuris ja helikõrguslikus struktuuris. Mõni tema nimetatud tunnustest on omane ka setu mitmehäälsele rahvalaulule, kuid pooltoon-poolteisttoon-heliridu ja mitmehäälsuse kahetoonilisust pole ta mordva rahvalaulus täheldanud. Käesoleva teema uurimist raskendab asjaolu, et mordva ja Lõuna-Vene rahvamuusika kontaktide problemaatikat on seni vähe käsitletud ja etnomusikoloogidel puudub selles küsimuses üksmeel.
Kirjandus