Aado Lintrop
Ettekandes analüüsin laulutekste, mis mõnikord on liigitatud tüüpi ’Põdratapja’, ent kus selgesõnaliselt räägitakse kitsest või sokust, kes tuleb võõralt maalt viljapõlde rüüstama ning julge mehe käe läbi elu kaotab. Oluline on see, et kitse või soku sarved viiakse sepa kätte ning palutakse neist teha sadul, saan või hobune – seega sõiduvahend, samas kui meie regilaulude suure tamme tüvest tehakse ikka laudu, toole, sänge, kibusid-kappasid ja pille. Et mõnikord liitub nn. kitselaulule veel soome silla ja hiie õue motiiv, tekkiski küsimus, kas pole võimalik, et see laul peegeldab mingeid kaugeid šamanistlikke kujutelmi. On ju teada, et paljud Põhja-Euraasia rahvad interpreteerivad šamaanitrummi kui šamaani sõiduvahendit, veo- või ratsalooma, vastavalt sellele, mis looma nahast trumm on tehtud ja et sageli see loom valiti välja ja tapeti kõigepealt vaimselt šamaanirituaali käigus, mille kujutletavaid sündmusi šamaan kirjeldas lauluga. Tekste võrreldes püüan vaagida, kas meie kitselaul võiks olla võrsunud sarnastest kujutelmadest või on pigem tegemist vaese noormehe unistusega sellest, kuidas ta imekombel hangitud uhke hobuse seljas kosja sõidab.