Andreas Kalkun
Seto laulukultuuris on hinnatud pikki laule, mis tähendab ühtlasi, et laulikud on küllaltki vabalt ja loovalt liitnud ja sidunud traditsioonilisi motiive. Samas pole setod ise oma laulupärimuses liit- ja lihtlaule eristanud. Ka nn kontaminatsiooniliste laulude puhul pole räägitud mingist spetsiaalsest laulude "liitmisest", vaid lihtsalt laulu või sõnade tegemisest.
"Setukeste laulude" esimese osa (ilmunud 1904) kokkupaneku ja toimetamise juures osutusid aga liht- ja liitlaulud ootamatult keeruliseks probleemiks. Kontamineerunud laulud või kombinatsioonid (Hurdal Combination, combinirtes Lied) olid uurija jaoks justkui võõraste tüüpide või fragmentidega juhuslikult või meelevaldselt määritud "puhtad tüübid", mis komplitseerisid nii "puhta vormi" nägemist, kui tegid - ilma tekste tükeldamata - keeruliseks mingi tüübi laulude ülevaatliku publitseerimise.
Ettekandes uurin Jakob Hurda ja Kaarle Krohni rahvalaulude publitseerimise põhimõtteid ning tutvustan kahe folkloristi kirjavahetuses "Setukeste laulude" ilmumise eel peetud arutlusi liit- ja lihtlaulude kohta.