Arvo Krikmann
Vokaalide suhete senised vaatlused läänemeresoome runo- ja regilauludes võimaldavad väita järgmist.
1. Need laulud pürivad "puhta", samavokaalse alliteratsiooni (CV:CV või ØV:ØV) poole, mis osutub ka statistiliselt domineerivaks.
2. Läänemeresoome alliteratsiooni vokalism ei järgi siiski põhimõtet "kõik või mitte midagi". Kui antud semantilis-leksikaalseis tingimustes pole võimalik saavutada 1. silbi konsonandijärgsete või sõnaalguliste vokaalide täielikku samasust, siis taotletakse vähemalt nende võimalikult head või rahuldavat sarnasust (CV1:CV2 või ØV1:ØV2).
Allikmaterjalide senised vaatlused lasevad oletada, et erivokaalsete juhtude statistilised eelistussuhted järgivad täiesti süstemaatiliselt asjaomaste vokaalide foneetiliste markerite kombinatsioone, kusjuures mittemadalate ja madalate vokaalide käitumismudelid on suuresti erinevad. Eesti regilaulude ja "Kalevala" põhjal võib uskuda, et mittemadalate vokaalide seostumistõrked suurenevad markerite kõrgus → labiaalsus → graviteet (ees/tagapoolsus) erinevuse kombinatsioonide kaupa – eesti regilaulus näiteks on tugevamate eelistusjärkude kahanev pingerida selline:
1) vokaalid, mis erinevad ainult kõrguse poolest (kõrge/keskkõrge): o-u, e-i, ö-ü;
2) vokaalid, mis erinevad ainult labiaalsuse poolest (labiaal/illabiaal): o-õ, e-ö, i-ü;
3) vokaalid, mis erinevad kõrguse ja labiaalsuse poolest: u-õ, i-ö, e-ü;
4) vokaalid, mis erinevad ainult graviteedi poolest: e-õ, u-ü, o-ö.
Madalate vokaalide seostumishäired näivad suurenevat markerite madalus → graviteet → labiaalsus kombinatsioonide kaupa, nt. eesti regilaulus: a-ä, a-õ, a-o, a-u, a-e, a-i, a-ü, a-ö.
Ettekanne püüab tutvustada ka mõningaid äsjaseid lisavaatlusi, mis tehtud "Eesti rahvalaulude antoloogia" netiversioonist pärineva ainese põhjal.