Liisi Laanemets
Käesolevas ettekandes võtan vaatluse alla viiside varieeruvuse, mis on eripärane just suuliselt edasikanduvale muusikatraditsioonile ja seetõttu ka üks etnomusikoloogias sagedamini esile kerkiv teema. Samuti peatun kergelt eesti rahvamuusikauurimises kasutatavatel terminitel (laulutüüp, viisitüüp, viisivariant, versioon jt).
Variantsust on võimalik käsitleda nii ühe lauluesituse, kui ka ühe viisitüübi raames. Kui varieerumine ühes lauluesituses sõltub paljuski konkreetsetest lauljatest, siis ühe viisitüübi piires näitab varieerumine pigem üldisi tendentse. Käesolevas ettekandes keskendun viisitüübi sisestele teisenditele. Seto viiside puhul on problemaatiline see, et tüpoloogiat pole, iga uurija on selle oma vajaduste tarbeks ise loonud. Mina kasutan enda koostatud liigitust, mis põhineb Anne Vabarna Eesti Rahvaluule Arhiivis talletatud helisalvestistel. Seetõttu pärineb enamus näiteid just nimetatud lauliku repertuaarist, ent toon näitematerjali ka teistelt.
Püsivate viisiversioonide tekkeks on mitmeid põhjuseid. Oma varasemale uurimistööle toetudes võin öelda, et peale viisi meloodilise varieerimise, esineb seto lauludes ka rütmiliselt vormilt eristuvaid viisiversioone. Samuti võib üks viisitüüp esineda erinevate helireatüüpidega. Huvitava asjaoluna tuleb märkida, et ka ühe lauliku repertuaaris võib ühe viisitüübi erinevates versioonides esineda erinevaid heliridu. Näiteks Anne Vabarna puhul oli see nii.
Käesolevas ettekandes üritangi leida vastust küsimusele, kas Anne Vabarna repertuaari viisitüüpide erinevad versioonid on iseloomulikud vaid Vabarnale või eksisteerivad nad püsivate versioonidena ka teiste lauljate repertuaaris. Ehk teisiti sõnastades, kas erinevad alatüübid on individuaalse või kollektiivse päritoluga. Selleks analüüsin laulude muusikalisi parameetreid (sh helireatüüpe) ja žanrilist kuuluvust.