Mall Hiiemäe
Aristokli Hrebtovi (1876–1944) ülevaade venelaste pulmalauludest "Svadebnõje obõtsai i pesni Olešnitsõ Vezenbergskavo u. Estl. guberni" ilmus ajalehe Revalskije Izvestija 1906. a viies maikuu numbris. Mõnistes vene õigeusu preestri peres sündinud noormees asus Alajõele pärast Pihkva vaimuliku kooli lõpetamist 1902. a. Alajõe (1583 Allajocki) on Peipsiäärne sumbküla, rahvastik on siia valgunud Peterburi, Novgorodi ja Pihkva kubermangust, Oudovast jm. Kubermangukaardil on 1896. a märgitud 67 majapidamist. Kösterkooliõpetaja ametis Hrebtov on siinset pulmatavandit osalusvaatlejana jälgides konstateerinud suurvene laadi säilimist. Pulmalaulud hindab ta redutseerunuks, kuid nii sõnades kui meloodias renoveeringutest vabaks.
Hrebtovi artikkel annab võimaluse Alajõe pulmatavandit kõrvutada teiste Peipsimaa, aga ka kaugemate piirkondade (vepsa, karjala, setu, Pihkva, vene, vanausuliste, eesti jne) traditsiooniga. Pulmatsükli põhistruktuuri sarnasuse määrab maagiaga seotud siirderiituste taust: kuulamine, kosjad, pulmad kui staatuse muutus, suguvõsade suhtlus. Pulmatavandi laululises osas ja kombestikus on erinevusi märksa enam.
Alajõe 1902. a pulmatsüklis on kolm laululist osa:
1) kuusekese krasá toomisega mõrsjakoju 3–4 päeva enne pulmi algab hüvastijätt neiupõlvega;
2) krasá-riitus kasvab üle mõrsjaitku esitamiseks;
3) järgneb ülistuslaulude osa rahakorjamisega lauluesituse eest.
Ettekandes toon esile piirkondlikke ühis- ja erijooni, abiks Petserimaalt Gorodištšje külast kogutud aines (M. Špis, Svadebnõje pesni i obradõ..., Petseri 1936), ERA ainekogud ja uurijate käsitlused.