Regilaul Hiiumaal: säilitav siirdumine ja dünaamiline teisenemine

Helen Kõmmus

Eesti Rahvaluule Arhiiv, Tartu

Võrreldes Lääne-Eesti saarte Muhu, Saaremaa ja Kihnuga on Hiiumaa vanema regivärsilise rahvalaulu kogud Eesti Rahvaluule Arhiivis suhteliselt tagasihoidlikud. Hiiumaa regilaulude koguarvu selgitamine on samas ka problemaatiline vanema ja uuema rahvalaulu stiilitunnuste segunemise tõttu. Hinnanguliselt võib öelda, et Eesti Rahvaluule Arhiivi on Hiiumaalt 1882. aastast alates talletatud ligi 400 regivärsilist teksti ja 100 regilaulu viisiteisendit. Lisaks on umbes 100 vanema rahvalaulu teksti ja 50 noodistust ka Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis Cyrillus Kreegi, Harri Otsa ja Juhan Zeigeri kogudes. Materjali vähesuse tõttu on nimetatud piirkond tundnud erialateadlastele regilaulu teadusliku uurimise seisukohast pikka aega teisejärgulisena.

Regilaulud taandusid mereteede ristumiskohas asuval Hiiumaal aktiivsest pärimusest tõenäoliselt varem kui naabersaartel. Eesti rahvaluule organiseeritud kogumisperioodi alguses 19. sajandi viimasel veerandil lauldi saarel paralleelselt nii vanemat kitsa heliulatusega ühehäälset regivärsilist laulu kui ka keerukama meloodiaga lõppriimilist uuemat salmilaulu. Kui 1870.–1890. aastatel on Hiiumaalt veel kogutud arvestatav hulk üle Eesti tuntud pikkade lüüriliste ja lüroeepiliste regilaulude teisendeid (Oskar Mustonen 1877, Madis Liedenberg 1882–1889, Gustav Tikerpuu 1888–1894, Gustav Seen ja Peeter Saul 1890), siis juba 1905. aastal kurdavad kogujad regilaulude vähesust ja teisejärgulisust uuemete rahvalaulude ja vaimuliku laulu kõrval (Peeter Süda 1905–1906). Samas ei kadunud vanemad laulud saarerahva lauluvarast järsult, vaid säilitasid oma osakaalu siirdevormilistes lauludes ja püsisid fragmentidena ka uuemates rahvalauludes.

Hiiumaa regilaulutraditsiooni esmapilgul kõrvaline positsioon klassikalisemate regilaulualadega võrreldes intrigeeris põhjalikumalt uurima saarelt kogutud vanema rahvalaulu olemust, selle osa siirdevormiliste laulude kihistuses ja mõjusid uuemale rahvalaulule. Keskendun ettekandes Hiiumaale kui siirdevormilise laulu uurimise seisukohalt huvitavale piirkonnale, mille rahvamuusikat iseloomustab nii pärimuse traditsioonilisi jooni säilitav sünkretism kui ka uutele kultuurimõjudele avatud dünaamilisus.