Regilaulu rännakud avatud maailmas – ühe California estofiili regilauluhuvist

Kanni Labi

Eesti Rahvaluule Arhiiv, Tartu

Avatud maailma mõiste on käibele läinud globaliseerumise/üleilmastumise positiivsema varjundiga alternatiivina. Konkreetse geograafilise koha seos mingi kultuurinähtusega muutub arvutiajastul üha nõrgemaks, ühisel virtuaalsel asualal piiriüleses digitaalses ruumis võivad tekkida juhuslikud kontaktid kõige erinevamat päritolu inimeste ja inimkultuuri saaduste vahel. Sellise olukorra mõju on hakatud uurima muuhulgas keelekeskkondade puhul: kui keeleökoloogia vaatleb juba alates 1970. aastatest keele kui elusorganismi muutumist seoses muutustega inimeste elutegevuses ja sotsiaalmajanduslikus olukorras, siis uuem uurimissuund, keeleline küberökoloogia, keskendub just virtuaalsfäärile. Regilaul ühe kultuurinähtusena pole küll võrreldav elava keelesüsteemiga, kuid teatud ulatuses võib rääkida temast samuti kui üksusest maailma (kultuurilises) mitmekesisuses, tema (põlvkondlikust) ülekandest, ohustatusest või vitaalsusest, riikliku (kultuuri)poliitika ja üksikisikute tegevuse rollist tema staatuse, maine ja tuntuse kujunemisel.

Tutvustan oma ettekandes regilaulude tõlkimise ja tõlgendamise teemalist kirjavahetust ühe estofiilist ameeriklasega, samuti tema regilaulu juurde jõudmise tagamaid. Kas võib pidada juhuseks, kui internetikasutaja, keda eesti kultuuriga seob üksnes põgus varasem keeleoskus, leiab virtuaalsest avarusest just nimelt regilaulud ja hakkab nendest süvitsi huvituma? Ilmselt on sellel siiski kindlad eeldused. Esiteks kultuuripoliitika: regilaul on nähtus, millest eesti kultuuri tutvustuses üldjuhul mööda ei minda – olgu see siis lasteaia õppeprogramm või võõrkeelne voldikust pisutki mahukam infoallikas. Teiseks teguriks on kindlasti vastuvõtja – kas tema seos Eesti ja/või eesti keelega on pigem pragmaatilist laadi või on ta vastuvõtlik ka uutele kultuurikogemustele. Kui Eesti haridussüsteemis pakutu võib ehk osa potentsiaalseid huvilisi “pastlakultuuri“ hirmus eemale tõugata, siis välismaalase puhul seda ohtu ei ole. Regilaulu keelekasutus, mis eestlasele võib tunduda hirmuäratavalt võõra- ja vanapärane, on välismaalasele lihtsalt üks paljudest eksootilise keele iseärasustest. Teisalt võib mingi selline eesti keelele omane nähtus nagu liitsõnamoodustus suurendada teisekeelse inimese jaoks poeetilist efekti.

Ühe üksiku estofiili regilauluharrastusel ei pruugi eesti regilaulu üldisele tuntusele ja tunnustatusele erilist mõju olla, kuid selliste juhtumite sagenemisel tekivad kindlasti tagasipeegeldused ka eesti(keelsesse) kultuuriruumi, nii virtuaalsesse kui füüsilisse.