Regilaulujaht Alutagusel. Rahvaluulekogumisest Ida-Virumaal 1950. aastatel

Liina Saarlo

Eesti Rahvaluule Arhiiv

Pärast Teist maailmasõda, 1940ndate aastate lõpus ja 1950ndate algul oli folkloristikas ideoloogiliselt suunitletud ja rõhutatud huvi kaasaegse töölisfolkloori (nn nõukogude folkloor) kogumise vastu. Pärast Stalini surma võisid folkloristid taas klassikaliste folkloorižanride – regilaul, muinasjutt, muistend jms – tagasi pöörduda. Eesti folkloristikas on aegade jooksul keskseks žanriks olnud regilaul. Regilaulude kogumine ja väljaandmine on olnud n.ö suured, isamaalised, ideoloogiliselt laetud ülesanded, mis olid kesksed juba rahvusliku ärkamise ajal. Regilaulude väljaandmine pole paraku nii edukas olnud kui kogumine.

1955. aastal toimus Tartus erinevate institutsioonide ja huvirühmade vahel suur nõupidamine regilaulude väljaandmise küsimustes. Nõupidamisel kokku kutsutud töörühm, nn Vana Kandle kolleegium, jagas muude otsuste kõrval ka piirkonnad, mille regilauluvarale erinevate asutuste folkloristid keskenduvad. Vana Kandle köidete ettevalmistamine hõlmas ka kohapeal materjali kogumist, n.ö päästeekspeditsioone.

Kuna Keele ja Kirjanduse Instituut oli Tallinnasse kolitud, sai nende piirkonnaks Virumaa, täpsemalt Ida-Virumaa, Alutaguse. Alates 1955. aastast korraldati täiendavaid kogumisretki Ida-Virumaale, Jõhvi, Iisaku, Lüganuse ja Vaivara kihelkondadesse, eesmärgiga helisalvestada viimaseid regilauluoskajaid ning koguda andmeid kunagiste regilaulikute kohta.

Kogumisretkede tulemuseks on lisaks käsikirjalistele üleskirjutustele ka magnetofonisalvestused ning fotod. Arvatavalt oli regilaulusaak üsna napp. Vähemalt esialgu kirjutati väga kohusetundlikult päevikuid, mis annavad ülevaate folkloristide eesmärkidest ja töömeetoditest. Samuti annavad päevikukirjeldused mõningase ülevaate olustikust 1950ndate Ida-Virumaal.

Päevikutest leiab ka vihjeid poliitilistest oludest tingitud pingetele ja ahistustele mäetööstuspiirkonnas, kus paljud kohalikud perekonnad/talud olid kannatanud küüditamise all – ajal, mil esimesed küüditatud hakkasid tagasi tulema.

Vana Kandle käsikirjade ettevalmistamisega KKI folkloristid 1950ndail siiski reaalselt ei alustanud, nad olid paralleelselt hõivatud ”poliitilise tellimusega” – vene-eesti sidemete ja Kalevipoja temaatika (vägilasmuistendite) kogumise ja uurimisega.