Regilaulu vägi. Regilaulu mõju ja sellega seotud retoorika uue vaimsuse kontekstis

Taive Särg

Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv

Regilaulude tekstid ning esitamise kontekstid, samuti nende laulude väärtuslikkuse ja vajalikkuse põhjendused Eestis on mõnevõrra muutunud, alates 19. sajandi teisel poolel alanud suurema rahvaluulehuvi kujunemisest. Sestsaadik taandusid regilaulud järk-järgult elavast käibest, nende muusikalisi ja sõnalisi tekste (või nende elemente) võeti üle kõrgkultuuri ning uude, kujunevasse pärimuskultuuri institutsionaliseeritud vormi, rahvakultuuri. Regilaulud olid selle perioodi kultuuripärandi põhjal otsustades olulised eelkõige eesti rahvusliku identiteedi väljendamiseks.

20. sajandi lõpuosast alates on regilaulude kasutusala tasapisi laienenud: need on saanud osaks mõningate kaasaja pärimusrühmade elavast folkloorist nii seltskondliku laulmise kui rituaalse tegevusena; leidnud koha populaarmuusikas, reklaamis jm. Üks sagedasi põhjendusi regilaulude vajalikkuse ja väärtuse kohta on regilaulus leiduv vägi. Regilaulust rääkimine tänapäeval sisaldab sageli üleloomulikku aspekti, mis on andnud Aado Lintropile 2008. aastal peetud ettekandes aluse nimetada regilaulu ümber koonduvate usundiliste kujutelmade kogumit “regilaulu-usk”.

Siinne ettekanne analüüsib regilaulude rahvalikust diskursusest kogutud andmete põhjal, kas ja kuidas nende laulmisega seostatakse üleloomulikku mõõdet, missuguste väljenditega sellest räägitakse, pöörates eraldi tähelepanu sellele, mida peetakse silmas mõistega regilaulu vägi. Vastava teemaga seotud eri laadi materjale (intervjuud, vestlused, kirjalikud küsitlused, šamaanikoolituse materjalid jm) on kogutud tasapisi aastail 2009–2014.

Regilaulmist puudutavate arvamuste ja kirjelduste analüüsimisel tuli arvestada, et tajumine ja sellest kõnelemine on mõjutatud eelnevatest kogemustest ja traditsioonidest, seega nimetatud lood ei tarvitse anda edasi mitte üksnes isiklikke tajusid, vaid ka teatud pärimusrühmas tuntud ja seal aktsepteeritava väljendusvormi saanud kogemusi. John Blacking kirjutab, et muusika võib esile kutsuda teadvuse seisundi, mis on omandatud sotsiaalse kogemuse kaudu. Ükskõik, kas muusikalise taju mõjutegur on sobiv sotsiaalne situatsioon (mingi kultus) või sobiv muusikaline situatsioon (nagu näiteks kahe sarnase kogemusega muusiku puhul), on see olukord efektiivne ainult seetõttu, et tekivad seosed individuaalse ja kultuurilise kogemuse vahel. (“How Musical is Man”, 1973)

Seletused, mida siinses uurimismaterjalis anti regilaulu mõju kohta, saab jämedates joontes jagada loodusteaduslikeks ja üleloomulikeks, kusjuures viimastega seostub uuele vaimsusele ehk New Age’le omane mõtteviis. Suur hulk tänapäeva Euroopa inimese usundilisest mõtlemisest ja tegevusest mahub üldiste suundumuste poolest ühisnimetuse alla New Age (uus vaimsus), mis on väga erinevates vormides ilmnev ja raskesti piiritletav rahvausund üleüldse ja ka Eesti piires.