Performatiivsuse mõistest esituskunstides ja regilaulust kui esituskunstist

Urve Lippus

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Kui etnoloogias räägitakse performatiivsusest, siis peetakse silmas eelkõige teatud tegevuste sooritamist ning traditsiooniliste reeglite ja tähenduste analüüsi, mis nende tegevustega seotud on. Nii muusika kui ka teatri puhul võib performatiivsuse uurimise all tegelda kahe üsna erineva valdkonna ja probleemidega: (1) salvestatud esituse analüüs – muusikat on helisalvestatud juba üle sajandi, teatrietendusi on jäädvustatud vähem, aga filmi- ja videosalvestusi on üksjagu olemas; selle lähenemise puhul on küsimuse all enamasti ühe esituse erinevus teisest; (2) J. C. Alexandre’i, V. Turneri ja teiste etnoloogide ja sotsiaalteadlaste teooriatele toetudes võib uurida laiemalt esitamise või teatud rituaalide sooritamise protsesse, st suhtuda uuritavasse mitte kui teksti, vaid kui ajas kulgevasse protsessi. Regilaulu puhul võime rakendada mõlemat vaatepunkti. Neist esimesel on pikem ajalugu, mis läheb tagasi 1970. aastatesse, teisel lühem ja Eesti regilaulu uurimisel rõhutaksin 2000. aastaid, näiteks Vaike Sarve, Janika Orase, Andreas Kalkuni väitekirju, milles laulja isiksus ja laulmisega seotud rituaalid on olulisemad kui noodi(teksti) analüüs.