Seto kar´ahääl: helirida otsides

Žanna Pärtlas

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Seto rahvaviisidele on omased mitmed jooned, mida võiks tõlgendada arhailise muusikasüsteemi reliktidena. Üks sellistest nähtustest on seto heliread. Nendest kõige omapärasem on pooltoon-poolteisttoon-laad, mis iseloomustab koorirepertuaari vanimat kihti, kuid ebatavalisi heliridu esineb ka soololauludes. Seto soolo-karjaselaulude viisid on väga huvitav materjal arhailise muusikalise mõtlemise uurimiseks, sest nende järgi võib oletada, kuidas toimusid ajalooliselt heliridade ja laiemalt helikõrguslike suhete kujunemise protsessid vokaalses muusikas.

Nagu väidavad traditsioonikandjad ise, lauldakse kõiki seto soolo-karjaselaule sama viisiga (õigemini viisitüübiga), mida nimetatakse rahvapäraselt kar´ahääl. Kuigi selle viisitüübi vormiehitus ja rütmimudel on suhteliselt stabiilsed ja kergesti äratuntavad, varieeruvad viiside heliread märkimisväärselt nii astmete arvu kui ka nende intervalliliste suhete poolest. Anu Visseli väljaandes „Eesti karjaselaulud I. Setu karjaselaulud“ (1982), mis on käesoleva uurimuse põhiliseks analüüsitavaks materjaliks, leidsin 14 korduvat helirida ja veel umbes 20 üksikut helirida, mis on ühe viisitüübi jaoks ebatavaliselt palju isegi seto muusikatraditsiooni kontekstis. Oletatavasti tunnistab see asjaolu, et tegemist on areneva dünaamilise süsteemiga, kus helikõrguslik stabiilsus ei ole veel saavutatud. Helirea struktuuri kõikumist võib leida ka üksikutes esitustes, mille eriti ere näide on kuulsa lauluema Anne Vabarna karjalaul aastast 1959.

Käesolevas ettekandes üritan jälgida helirea kujunemise protsesse seto karjaselauludes, leida süsteemseid seoseid erinevate heliridade vahel ning määrata seaduspärasusi heliridade intervallilises struktuuris.