Natalia Ermakov
natalia.ermakov[ätt]folkloorinoukogu.ee
Uurijad on täheldanud itkude olemasolu väga paljudel rahvastel üle kogu maailma. Itkutraditsioon on tuntud ka soome-ugri rahvastel, sealhulgas läänemeresoomlastel. Läänemeresoome itkukultuuri hakati uurima alates 19. sajandist (Porkka 1883; Lönnrot 1836; Paulaharju 1916; Väisänen 1990 jt), enamik salvestustest on tehtud 20. sajandil (Niemi 1904; Laiho 1940; Honko 1962 jt, vt Nenola 2002: 19-23, Stepanova 2014: 7).
Mordvalaste itkude laulmise ajalugu on pikem mordva rahvuse ja mordva keele ajaloost. 20. sajandi teisel poolel algas mordva rahvaluule, selle erinevate žanride ja liikide süsteemne uurimine.
Kombestiku ja siirderiitustega seotud pärimust hoiavad alal valdavalt naised. Nad on oma kogukondades rahvakultuuri propageerijad ning populariseerijad või vaimsed liidrid, nagu kultuuritöötajad, tuntud rahvalaulikud, nutunaised, ravitsejad, õpetajad, või ka lihtsad külaelanikud. Naiste rolli kogukonna pärimuse kujundamisel on raske ülehinnata — nad korraldavad traditsioonilisi üritusi (pulmad, matused, surnute mälestamised, sõjaväkke saatmised) ning loovad ja kujundavad seeläbi traditsioone. Nende tegevustes peegelduvad ühiskondlikud protsessid: arengud, muutused, leppimine oma saatusega, kompromisside tegemine jne.
Itk mäletab meie minevikku, näitab tänapäeva ja ennustab tulevikku. Tõestuseks selle kohta on itku žanride tekkimine, muutumine või kadumine seoses ühiskonnas toimuvate protsessidega. Muutused on põhjustatud vajadusest kohandada traditsiooni vastavalt ühiskondlikele oludele ning mentaliteedi muutumisele, selline kohandamine näitab itkutraditsiooni järjepidevust. Paljudele märkamatult on traditsiooniline itkukultuur elus, ainult väljendab ennast teisiti. Isegi tänapäeval kasutusel olevad itkud on arhailise taustaga, ulatudes paljuski ajas väga kaugele tagasi. Nende sisust võib sümbolite tõlkimise abil leida mitmeid unustatud teadmisi. Nii kaua kui esitatakse itke ja tuntakse nende sisu, on ka nendega seotud kombed elujõulised.
Rahvusliku kultuuri püsimajäämine ja arenemine sõltub lisaks valitsus- ja haridusasutuste tegevusele ka inimeste soovist teadvustada ning väärtustada traditsioone ja etnilist omapära, vältida teiste rahvastega kultuurilist samastumist ning massikultuuri sulandumist.
Frog
misterfrogfrog[ätt]yahoo.de
This paper offers some perspectives on the history of the common Finnic tetrameter and its associated poetic system. Evidence of the poetic system will be separated into three categories: a) formal features of poetics; b) register or linguistic idiom; and c) linguistically mediated semantic units, symbols and narrative units interfaced with language, from poetic descriptions to plots and songs. Focus will be on formal features of poetics. The emblematic features of the poetic system are considered:
(1) tetrametric structure of four feet;
(2) syllabic structure of feet;
(3) placement of stressed syllables according to length;
(4) right justification or 'winnowing' (placing longer words at the end of a line);
(5) alliteration;
(6) parallelism.
The extensive range of uses of the poetic form across languages is considered in relation to common formulaic idiom as indicators of origin in a common Proto-Finnic linguistic heritage. The history of the poetic form will be distinguished from the history of individual poems and parts of poems. This linguistic heritage is addressed in relation to language spread and contact history, which can potentially account for the absence of the poetic form in Vepsian and Livonian and which also has implications for considering differences in the poetic form north and south of the Gulf of Finland. Within this context, the incantation tradition of the tietäjä, which appears to be specific to the North Finnic branch of the tradition, is considered a relevant indicator for a terminus ante quem for the poetic form: the poetic form was used for the vernacular mode of a 'new' incantation technology; it can therefore be assumed that the poetic system was established when the incantation technology was adapted to a North Proto-Finnic dialect. The metrical convention of placement of long and short syllables according to metrical position will be considered in relation to phonological changes in the history of Proto-Finnic language, which raises the question of whether this metrical condition would be viable prior to Late Proto-Finnic (currently dated to ca. AD 200). This metrical condition will be distinguished from parallelism, alliteration, four-footed structure and fixity or flexibility in the number of syllables per foot. Each of these features of the meter will be viewed as potentially having an independent background or forming a constellation in an antecedent metrical form.
Sääse sääre luista: regilaul kui puhas minevik
Hasso Krull
hasso[ätt]tlu.ee
1. Regilaul pole teistest erinev laulutüüp, vaid universaalne meedium, mille kaudu saab väljendada kõike.
2. Regilaul väljendab kõike olulist väga täpselt. Kuid see täpsus on intuitsiooni täpsus, mitte kirjelduse ega seletuse täpsus.
3. Intuitsiooni täpsus eeldab, et regilaulu vorm käivitaks teatava meenutamisprotsessi, millega saab jõuda kollektiivse mälu sügavamatesse kihtidesse.
4. Vorm on seega regilaulu meediumi kõige olulisem osa, rada puhtasse minevikku, mida pole kunagi päriselt olnud, aga mida on võimalik lakkamatult kätte tuua, s.t aktualiseerida.
5. Puhta mineviku võrdkujuks on suulistes pärimustes tavaliselt müütiline esiaeg, kus asjadel polnud veel kindlat kuju, loomad oskasid rääkida, kivid olid pehmed jne.
6. Kui müütiline esiaeg midagi kujutab, siis just kollektiivse mälu kõige sügavamaid, lõdvemaid kihte, mille kokkutõmbamine ja kättetoomine nõuab rituaalset pingutust.
7. Rituaalse pingutuse teebki võimalikuks regilaulu vorm, mis pole üksnes meenutamise vahend, vaid teatud mõttes ise müütilise mineviku kehastus. ükski algriim pole tähenduseta, vaid nad kõik kehastavad keele müütilist ja rituaalset aspekti.
8. Seega on regilaul sõna otseses mõttes ennemuistse aja virtuaalne olemine. Regilaul on puhas minevik.
9. Siit võib lisaks tuletada hüpoteesi, et regilaul on olemuslikult religioosne, sest talle on omane kollektiivne pulbitsemine ja sütitamine (effervescence collective), mida Èmile Durkheim pidas religiooni põhieelduseks.
Toompealt tuleb Toomas poega. Kuidas suhestub vana rahvalaul regilauluks nimetatud uusloominguga
Aado Lintrop
aado[ätt]folklore.ee
Tavateadmine regilaulust näib piirduvat väga üldise ettekujutusega värsimõõdust, millele lisaks osatakse nimetada algriimi. Paremal juhul ollakse teadlikud ka parallelismist. Hoopis tähelepanuta jääb see, et regilaulu väikseimateks koostisosadeks võib üksiksõnade asemel pidada mitmest sõnast koosnevaid kinnisväljendeid ehk vormeleid. Lauliku jaoks olid esituse juures olulised just vormelid, mis aitasid nii vanu laule meelde tuletada kui uusi luua. Vormelid omakorda moodustasid suuremaid sisulisi üksusi, mida oli väheste muudatustega võimalik kasutada erinevates lauludes. Nii oli iga uus laul varasema pärimusega tihedalt seotud. Nii nagu obiugri rahvaluules, ulatuvad ka meie regilaulus vormelid ja nende grupid mõnikord üle keelepiiride. Näiteks:
Vesi on alla, hiiva peällä,
Kešell' on olut punańi,
Vuokkiniemi
Hi[i]v' oli alla, vaahto päällä,
Keskell' oli oloi punainen.
Soikkola
All oll' hiiva, pääl oll' vattu,
keskeh oll' olu punane.
Räpina khk Kõnnu k.
Regilaulu nime all välja pakutavatest kaasaegsetest lauludest leiame iseloomustava värsimõõduna neljajalgse trohheuse. Usinalt kasutatakse algriimi ja silbid pannakse klappima maie-lõpulise tegevusnimega. Parallelismi esineb juhuslikumalt. Kollektiivne looming "Viru regi" on selles suhtes erandlik, sest juba teose alguses leidub mõnesid ülevõtmisi vanadest lauludest:
Hakkame laulu laulemaie,
laulemaie, luulemaie,
Virust viisi võttemaie,
"Viru rege" me vedama!
Praegu päeval parajamal...
Siiski koosneb enamik "Viru regi" vormellikult mõjuvaid väljendeid vaid nimisõnast ja epiteedist, kusjuures suuremat osa neist me vanadest lauludest ei leia. Ka Inglismaa kuninganna auks tehtud laul sisaldab hulga samalaadseid vormeleid:
Tere, kulla kuninganna,
Liisbet, lahke daamikene!
Tulid siia Eestimaale,
tulid meie Tallinnasse,
Harju uhke uulitsalle,
Raekoja koja ette.
Oma ettekandes püüan analüüsida, kuidas ja miks erineb tänapäeval tehtud regilauluks nimetatav laul vanast regilaulust vormelkeele tasandil.
Linikpää', leelotagõ'! Kaetud peaga naiste hääled
Andreas Kalkun
andreas[ätt]folklore.ee
Seto traditsiooniline laul oma komplitseeritud poeetika ja muusikaga on väga keeruline süsteem, mille valdajad on seda kasutanud väidetavalt vabalt, keele ühe registrina. Konkreetse koha ja ajaga seotud laulude improviseerimine on olnud seto laulukultuuri lahutamatu osa. Traditsioonilised vormelid ja muu kujundisüsteem olid piisavalt paindlikud, et võimaldada osaval laulikul väljendada väga erilaadseid tundeid ning sõna võtta aktuaalsetel ning autobiograafilistel teemadel.
Seto naiste riided, ehted ja peakatted pole olnud ainult praktilised esemed või iluasjad, vaid need on andnud kogukonnaliikmetele teavet nende kandjate staatuse kohta. Silmatorkavaim ja ühtlasi igapäevaseim seto naiste peakatete hulgas on olnud abielunaise linik. Veel 20. sajandi alguses tähendas abiellumine seto naisele muuhulgas ka igavest ja igapäevast peakatmise kohustust. Peakatmisele põhjendusi otsiti traditsiooniliselt religioonist ning usuti, et Jumalaema on kandnud samasuguseid peakatteid ja kostüüme nagu seto naised.
Seto naiste pea katmist peetakse tänapäeval tavaliselt vanaks ja ilusaks kombeks, kuigi seda enam igapäevaselt ei tehta. Samas pole peakatmisega seotud küsimused kogu maailmas oma aktuaalsust kaotanud. Kuidas laulavad oma peakatetest 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse seto naised, kes igapäevaselt oma pead katsid? Kuidas väljendavad poeetilised tekstid kehalisi kogemusi ja kultuurilisi norme? Kas laulud annavad võimaluse saada osa linikualusest maailmast?
Fussy boundaries of runo-song
Kati Kallio
kati.kallio[ätt]finlit.fi
Along the description by Henrik Gabriel Porthan (1766–1778) and the Kalevala (1835, 1849) by Elias Lönnrot, the common understanding of what is the meter and form of runo-song evolved rather uniform. The so-called classical Kalevala-meter became seen as the ideal form of traditional poetry, which affected both the prospective recordings and the research on Finnic oral poetry. We tend to interpret both nearby and faraway forms of Finnic oral poetry in comparison to classic Kalevala-meter, and the focus of research has been on rather stable and regular metrical forms.
The focus of my paper is on the forms that may be understood as part of the runo-song tradition, although they, in a way or another, do not exactly confine to the so-called classical Kalevala-meter. I draw some examples from Olonets and Archangel Karelia, Ingria and Ostrobothnia, and consider also the difference between singing and speaking the runo-songs. Should we pay some more attention to those forms that used to be seen as not so worthy or corrupted?
Hukkamised ja matused märgaladel: regilauludes kajastuva teabe seostamine mineviku sündmustega
Pikne Kama
pikne.kama[ätt]gmail.com
Regilaulutüüp "Poisi ja neiu matus" kirjeldab sagedase matmispaigana sood. Sarnane motiiv on levinud ka teistes lauludes. Laulutüübid "Tütar vette" ja "Tütarde tapja" aga kirjeldavad hukkamisi märgaladel. Niisugused lauluread tekitavad küsimuse, kuidas vastav informatsioon suhestub reaalsete sündmuste ja mineviku praktikatega. Andmaks temaatikale laiemat raamistikku, analüüsitakse ettekandes inimjäänuste tekkimist vesises keskkonnas ka kohapärimuse ja arheoloogilise andmestiku valguses. Ettekande laiem küsimuseasetus on, kuidas peegeldavad minevikku erilaadilised allikad ja kuidas neis kajastuvat informatsiooni omavahel võrrelda.
Seto temaatika eesti klassikalises muusikas
Liisi Laanemets
liisilaanemets[ätt]yahoo.com
Eesti rahvamuusika kasutamine klassikalises muusikas ulatub tagasi 19. sajandisse, mil rahvamuusikat nähti kunstmuusika orgaanilise eelkäijana. Rahvamuusika ideoloogiline kasutamine klassikalise muusika loomisel oli Eestis oluline nii rahvuslikul ärkamisajal kui ka hiljem, 20. sajandi esimesel poolel. 19. sajandist alates võime rääkida eesti soost heliloojatest ning eestikeelsest heliloomingust. Heliloojate ärkamisaegsesse põlvkonda kuulusid peamiselt koorimuusika loojad, kes oma loomingu lähtepunktina kasutasid tihti rahvalaule. Sellest peale on rahvamuusikat ja/või selle intonatsioone oma loomingus kasutanud väga paljud — Aleksander Kunileidist, Aleksander Thomsonist, Karl August Hermannist ja Friedrich Saebelmanist kuni Heino Elleri, Eduard Tubina, Anti Marguste, Veljo Tormise ja Erkki-Sven Tüürini.
Kui palju ja mil viisil esineb eesti klassikalises muusikas spetsiifilisemalt seto ainest? Sellele küsimusele on raske vastata. Seto muusikat on küll põhjalikult uuritud, ent peamiselt etnomusikoloogilisest või muusikateoreetilisest aspektist. Peaaegu tähelepanuta on jäänud rahvamuusika ja professionaalse muusika kokkupuutepunktid, olgugi et seto rahvalaule ja -viise on nii klassikalised kui ka estraadiheliloojad märkimist väärivalt kasutanud. Eesti Muusika Infokeskuse (emic.ee) heliloojate teoste andmebaasi andmetel esineb ligi veerandsajal heliloojal (näiteks Anatoli Garšnek, Cyrillus Kreek, Ester Mägi, Eduard Oja, Riho Päts, Kaljo Raid, Juhan Simm, Veljo Tormis jpt) setoainelisi teoseid. Setolikud elemendid varieeruvad teoseti rahvaviisi otsesest tsiteerimisest kuni üksikute elementide kasutamiseni, mida kuulaja ei pruugigi ära tunda.
Oma ettekandes proovin kaardistada seto temaatikat kasutanud eesti klassikalise muusika heliloojaid ja nende teoseid. Samuti üritan analüüsida, missuguseid traditsioonilise muusika elemente on kasutatud.
Noorte korjatud vanad laulud — Narvast ja Vaivarast või mujalt
Kanni Labi
kanni[ätt]folklore.ee
Ettekanne annab ülevaate Vaivara kihelkonnast ja Narva linnast regilaule saatnud rahvaluulekogujatest ja nende saadetud materjalidest, keskendudes põhiliselt J. Hurda ja M. J. Eiseni kaastöölistele 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest — käsil on selle piirkonna "Vana kandle" köite koostamine teeneka folkloristi Ruth Mirovi eestvõttel. Vaivara kihelkond oli juba oma geograafilise asendi tõttu segaasustusega piirkond, kus lisaks eestlastele elas ka vadjalasi, vepslasi ja ingerlasi. See ilmneb kohalikus murdekeeles, mis üldjoontes kuulub Kirde-Eesti rannikumurde alasse. Oluline on aga ka see, et varasemate "Vanade kannelde" koostamisel ei ole Narva-suuruse linnaga tegemist olnud. Teatavasti oli 1857. aastal asutatud Kreenholmi Manufaktuur tollal Euroopa suurim tekstiilivabrik, kuhu suundus tööle suur hulk kogu Virumaalt, aga ka kaugemalt tulnud inimesi. 1872. aastaks oli töötajate arv Kreenholmi vabrikuis kasvanud juba 4500 tööliseni. Narva linna rahvaarv oli 19. sajandi lõpus 10000–15000 inimese ringis. Võimalik, et linna ja suurettevõtte lähedus mõjutas rahvastiku liikumist ka ümberkaudsetes külades — vähemalt teadaolevad rahvaluulekogujate ja laulikute eluloolised andmed on sealkandis võrdlemisi kirjud. Mõned Kreenholmi töölistest korrespondendid on eraldi rõhutanud oma päritolukohta ja seda, et nende saadetud materjal on just sealset päritolu, lausa seal kogutud. Teised on olnud selles osas ebatäpsemad ja märkinud laulude üleskirjutamise kohana ainult Narva või Kreenholmi, kui sedagi, nii et nende laulude päritolu kohta ei saa tegelikult midagi kindlat öelda. See asjaolu julgustas "Vanasse kandlesse" sisse jätma kõik Vaivara kihelkonnas ja Narvas kirjapandud regilaulutekstid, mille kohta on olemas andmed, et need pärinevad Virumaalt. Lisaks on Vaivara ja Narva materjali hulgas regilaule mitmelt kogujalt-laulikult, kes on kuidagi seotud naabermaakonna Järvamaaga, seal sündinud või mingi aja elanud — lisaks Virumaa lauludele oleme sisse võtnud ka need regilaulud, mis on seotud selliste Järvamaa kihelkondadega, millest "Vana kandle" köidet praegu pole ega ole ka lähemal ajal tulemas. Seega kujutab tulevane Vaivara ja Narva "Vana kannel" endast ehk samasugust laulude "segaasustust" nagu tollane paikkond isegi. Kogujate eluloolisi andmeid ja saadetisi vaadates aga torkab silma nende noorus, usinus ja keskmisest tunduvalt parem kirjaoskus — ja seda mitte ainult kooliõpetajatest kogujate puhul.
Praeguseks on Ida-Virumaa rahvastiku koosseis täiesti muutunud. Narva linn hävis II maailmasõjas täielikult ning veel kaua aega pärast sõda ei lubatud endistel elanikel linna tagasi pöörduda. Sõjaaegse lahingutegevuse tõttu sai kõvasti kannatada ka Vaivara maa-asustus, teatavasti toimusid II maailmasõja lõpul, 1944. aasta juulis ja augustis, eriti rängad lahingud Sinimägedes. Kõige selle taustal saab regilaulude väljaande seerianimi "Monumenta Estoniae antiquae" just selles paikkonnas väga erilise tähenduse.
"Kuri kodu" — ühe Vaivara kihelkonna regilaulu analüüs
Ruth Mirov
Teatavasti on meie regilaulupärandis eepikat vähe. Neidki väheseid jutustavaid laule on tavaks nimetada lüroeepilisteks, kuna neis on rohkelt lüürilisi motiive, mis pealegi on tabavalt ja kaunilt kujundlikud. Sisult olulist, nn loo ideed ja sageli ka eetilisi seisukohavõtte kannavad aga enamasti dialoogid. Nii on neis laulutekstides oma osa ka dramaatilisel algel.
Lüürika ja eepika piir on meie regilaulumaterjalis mitmeski mõttes hajuv, sageli on lausa võimatu eristada jutustavaid ja kirjeldavaid motiive. Ebamäärasust on ka liigitamises. Näiteks on viimase aja regilauluväljaannetes tavaks paigutada nekrutilaulud lüroeepika peatükki, lähtudes teemast, kuigi suur osa neist on pigem lüürilised. Samal ajal paigutatakse mõned eepilist elementi sisaldavad laulutekstid lüürika peatükkidesse, samuti teema alusel. Ka on lüroeepika peatükki paigutatud laulutekstid väga erinevad oma tekkeajalt, nii on juba mainitud nekrutilaulud sajandeid nooremad ürgsetest loomis- ja tekkelugudest.
Järgnevalt tuleb juttu ühest sellisest eepika ja lüürika piirile jäävast, hilise tekkeajaga regilaulust, mis on kirja pandud Vaivara kihelkonnas. Laul esindab nn kurja kodu temaatikat.
Teatavasti on kurja kodu teemal sisult vägagi erinevaid regilaule. ühe suurema rühma moodustavad need, kus minategelane võrdleb oma õnnelikku elu lapsepõlvekodus nüüdse mureliku eluga mehekodus; teise rühma need, kus minategelane läheb külastama oma lapsepõlvekodu, mis tavapäraselt on läinud venna kätte, ega leia seal sõbralikku vastuvõttu. Sisult erinevates kurja kodu lauludes on minategelane enamasti (abielu)naine/noorik või õde.
Kõnealuses Vaivara kihelkonna regilaulus on aga minategelaseks vanem naine, kes on tulnud külastama oma poega — tegelased on tavapärastest erinevad. Olen laulu tüübinimeks pannud "Poeg ei kutsu ema tuppa". Laulutekst koosneb põhiliselt lüürilistest motiividest, millest kujuneb aga väga dramaatiline lugu. Enamik neist lüürilistest motiividest on meie regilaulumaterjalis laiemalt tuntud seostes hoopis teiste regilaulutüüpidega. Laulutüübi "Poeg ei kutsu ema tuppa" variante on kolmel erineval aastal (1904, 1908 ja 1913) esitanud sama laulik, Mari Kontsa (Konsa) kolmele erinevale kogujale (A. Simm, A. Sildnik ning kogujapaar R. Wilmansen ja A. Kingu). Tekst on iga kord varieerunud ja täienenud, 1908. aasta variandis on eelmisele lisandunud paarkümmend värssi. ühtlasi saab täiesti selgeks, et minategelane on üksikuks jäänud naine, lesk.
Lauluteksti tekkelugu algab aga kaugemalt. Nimelt on üliõpilastest kogujatepaar Oskar Kallas ja Mihkel Ostrov 1888. aastal Mari Kontsalt kirja pannud paarkümmend regilaulu, kuid laulutüübile "Poeg ei kutsu ema tuppa" mõttelt ja motiivistikult lähedase laulu esitas tookord hoopis Mari 25-aastane tütar Leena. Sellest tekstist, mis sisaldab küll palju samu motiive, ei selgu üheselt, kes on minategelane, kas õnnetu abielunaine või koguni kurja perre sattunud teenijatüdruk. Selle regilaulu veidi teisenenud variandi on 1913. aastal EüSi kogujatepaarile R. Wilmansenile ja A. Kingule esitanud "Niglase talu perenaine, Konsa ema tütar" (tema nimeks on teisal kirjutatud Anna Eljas, kuid tegu võib olla ikkagi Leenaga, kelle abikaasa oli Nigolas Eljas).
Hilisemates, Mari Kontsa variantides on juttu lesestunud emast, kes tahab külastada oma poega. Tekst on mõnevõrra muutunud: algusest on ära jäänud õnnelikku lapsepõlve ülistav motiiv. Muu motiivistik on sama ja lisandunud on teisigi masendavat olukorda kirjeldavaid motiive, ning tegu on vähemalt Virumaa regilauluvaras laiemalt tuntud lüüriliste motiividega. Ainult sellele laulutüübile iseloomulik motiiv näib olevat "Poeg käib põigiti õues", aga seegi areneb edasi värssidega "Tõuse üles tooli päälta, / vahi aknaraami päälta...", mis on iseloomulikud üldtuntud regilaulutüübile "Palve sakstele".
Niisiis on traditsiooniliste lüüriliste motiivide liitmisest saadud väga isiklik lugu, mis räägib ühest elujärgust ja sellega seotud üleelamistest üksikuks jäänud naise elus — ning teeb seda väga tundlikult ja kaasahaaravalt. Kuigi motiivikoosseisult lähedasi laulutekste on kirja pandud ka sama pere noorema põlvkonna naistelt, võib lauluteksti "Poeg ei kutsu ema tuppa" loomise küll omistada Mari Kontsale.
Ühtlasi on see hea näide ühest regivärsiliste rahvalaulude produktiivsest loomismeetodist: mälus säilinud värssidest ja motiividest uute, mõnigi kord lausa teisesisuliste laulutekstide kujundamine.
Rütmimängud ja keeleloogika. Seto regilaulu värsimõõdust
Janika Oras
janika[ätt] folklore.ee
Ajalooliste muutuste tõttu eesti keeles (sõnade lühenemine, sõnarõhu tähtsuse kasvamine, kolme välte eristuse tekkimine) on ka eesti regilaulu värsimõõt muutunud. Sõnarõhu tähtsuse kasvamine näib olevat põhjus, miks kolmesilbilise sõna esitamisel tekkiva kolmenoodilise sõnarõhurühma mudel näib olevat eesti regilaulus muutunud teatud määral silbikvantiteediga seotud reeglitest sõltumatuks. Siin leidub värsse, mida esitatakse nagu murtud värsse, kolmenoodiliste sõnarõhurühmadega, aga mis ei vasta kvantiteedireeglitele (tasa ta tangud segänüd, vastavad värsistruktuurid on levinud eriti Mulgi-, Pärnu- ja Põhja-Viljandimaal, vrd. Sarv 2008: 37). Kagu-Eesti regilaulus tuleb ette ka lühemaid kolmenoodiliste sõnarõhurühmadega lauluridu (pihu pikinä põllin).
Seto vanemat tüüpi refräänilistes regilauludes kohtab kolmenoodilisi sõnarõhurühmi üsna sageli. Need tulevad kuulates selgelt esile, sest neid esitades muudetakse meloodiat ja ühtlasi on paljud viisiread lühemad (7 nooti tavalise 8 asemel, kui mitte arvestada lisasilpe/lisanoote, mis on kas struktuursed või mida kohati kasutab eeslaulja). Kas kolmenoodilise sõnarõhurühma mudel toimib neis lauludes sõltumatult silbipikkustest või võib siin siiski leida mingeid seaduspärasusi — ja kuidas need seaduspärasused suhestuvad kalevalamõõdu reeglitega?
26 refräänilise põllulaulu helisalvestuse värsianalüüs näitasid seaduspärasusi, mis seostuvad ühelt poolt kalevalamõõduga ja teisalt keelemuutuste loogikaga.
* Kui välja jätta värsi esimese (pikema viisi puhul teise) rõhurühma struktuurne lisasilp (näites läbi kriipsutatud), on lauludes põhimõtteliselt olemas kõik
murtud värsi peamised sõnarõhustruktuurid. Struktuurides, mis algavad kolmesilbilise rõhurühmaga (kolmesilbilise sõna või silbirühmaga), on lisasilp justkui esimese
rõhurühma kolmanda silbi funktsioonis ja kokkuvõttes on viis ühe noodi võrra lühem. Näited: 2+2+2+2 (sõudkõ ti, kulla sõrmõkõsõ); 2+3+3 (sjo-o ma kõrralda kõnõlõ);
2+2+3 (anna mi käru käsile) ja 2+3+2 (laskõ no käsile kävvü).
* Kolmesilbiliste rõhurühmadega struktuuris arvestatakse sõnapaigutusel silbikvantiteeti, aga erinevalt klassikalisest regilaulust algavad värsi nõrkadest positsioonidest I- või ka II-vältelised sõnad. Seega saaks laiendada Mari Sarve tõdemust, et "kagueesti lauludes omandab kolmandavälteline rõhusilp iseseisva meetrilise kvaliteedi" (Sarv 2008: 66): seto refrääniga põllulauludes on I ja II vältes rõhusilp sarnase meetrilise kvaliteediga.
* 2+2+3 struktuuril on erivariant, kus eelviimase rõhurühma alguses leidub igas vältes silpe ja viimase rühma alguses on III vältes silp. Seda struktuuri
võib tõlgendada lühendatud 2+2+2+2 värsina, kus viimane 2+2 rühm "tõmmatakse kokku" — lühendatakse lauldes 4-silbilist sõna (muutes selle 3-silbiliseks sama
põhimõtte järgi, nagu see on toimunud keele muutumise käigus: sõudkõ ti kulla sõrmkõsõ). See on mängu koht– sõna (värssi) kas lühendatakse või ei lühendata ja
seejuures ei pruugi koor järgida eeslaulja valikut.
Põllulaulu analüüsi teevad mõneti keeruliseks struktuursed lisasilbid. Ettekandes laiendan analüüsi struktuursete lisasilpideta kaaskõlõmise (kaske-kanke-refrääniga pruutpaari laua taha laulmise) salvestustele ja jätkan arutelu teemal, kuidas eesti keele muutumine on mõjutanud regilaulu värsimõõtu.
Jukka Saarinen
jukka.saarinen[ätt]finlit.fi
Tuonelassa käynti on kertova runo, jossa kuvataan tietäjän matkaa tuonpuoleiseen noutamaan joko työkalua rikkoutuneen rekensä korjaamiseen tai puuttuvia sanoja laulamalla rakennettavan veneen valmistamiseen. Tietäjänä on tavallisesti Väinämöinen. Runoa on tallennettu noin 60 tekstiä, joista pääosa Vienan Karjalasta. Elias Lönnrot otti runon mukaan Kalevalaan ja monet suomalaiset folkloristit ovat tutkineet sitä (mm. Kaarle Krohn, Väinö Salminen, Martti Haavio, Matti Kuusi, Lotte Tarkka ja Anna-Leena Siikala). Tutkijat ovat keskittyneet pääasiassa tietäjän matkan vaiheisiin ja Tuonelan kuvaukseen, ja ovat löytäneet näille paljon vastineita eri kulttuureista eri puolilta maailmaa. Yleisesti on päädytty siihen, että runossa on kyse shamanismin piiriin kuuluvasta tiedon noutamisesta kuolleiden maasta, tuonpuoleisesta. Suomen Kansan Vanhat Runot -julkaisussa on kymmenen laulajaa, joiden teksteissä tavataan motiivi tietäjän reen rikkoutumisesta. Tämä motiivi, jota tutkijat kutsuvat nimellä "runoreki", on selitetty metaforaksi laulamisesta ja laulamisen keskeytymisestä sanojen puuttuessa. Tuonelasta noudettavan työkalun, "oran", on ymmärretty tarkoittavan puuttuvaa tietoa tai sanoja. Kuitenkin vain kaksi laulajaa (Arhippa Perttunen ja Jyrki Kettunen) on yhdistänyt reen rikkoutumisen laulutilanteeseen. Esitelmässäni käsittelen runoreki-motiivia ja sitä, miten sitä on käytetty aikaisemmassa tutkimuksessa. Tarkastelen, onko motiivin metaforinen ymmärtäminen ylipäätään perusteltavissa. Pohdin mahdollisuutta, että kyseessä on yhden runonlaulajan tekemä tulkinta, jonka perusteella tutkijat ovat tehneet koko runotyypin sisältöä ja kehityshistoriaa koskevia päätelmiä. Tämän tapaustutkimuksen on tarkoitus avata niitä periaatteita, joiden mukaan tutkijat pitävät tiettyjen laulajien tekstejä muita edustavampina ja omaksuvat aiemman tutkimuksen käsityksiä, vaikka niiden pohjana oleva aineisto olisi hyvinkin tulkinnanvaraista.
Kalevala-melodiikka globaalisesta näkökulmasta
Ilpo Saastamoinen
ilpsaas[ätt]gmail.com
Musiikin kehitymisen lähtökohtana olisi seuravien rakenteiden kehittyminen:
a) musiikki-hiljaisuus (käki, epäsäännöllinen kesto);
b) musiikki - ei-musiikki (disc jockeyn levynpyöritys);
c) "1-0-musiikki", kahden minkä tahansa variaabelin epäsäännöllinen, ennalta-arvaamaton/-arvattava variointi: sävelkorkeus, sävelkesto (pitkä/lyhyt), -voimakkuus, jne.;
d) kahden minkä tahansa motiivin säännöllinen/epäsäännöllinen vuorottelu;
e) kahden motiivin tarkempi määrittely, esim.:
1) A: korkeammalta alkava (V aste), B: matalammalta alkava (IV aste) - esim. itkurakenteet sekä itäsaamelaisten leudd/luvv't, joissa molemmat päätyvät esim. I asteeseen;
2) Myös motiivin päätössävel (finalis) vaihtelee. Jos suhde on A) V > II ja B) IV > I, niin olemme tekemisissä jo "kalevalaisen melodiikan" yleisen perusrakenteen kanssa (sitä löytyy mm. mansien karhunpeijaislauluista);
f) Litania-tyyppinen AAA- tai A-A1-A2-A3 jne. -rakenne. Jälkimmäinen muoto saa jo helposti sellaisia piirteitä, että siitä on vain kukonaskel AB-muotorakenteisiin. Toistuva, ennalta-arvattava AAA-muoto on sidoksissa ryhmäidentiteettiin ja improvisoitu A-A1-A2 -muotorakenne on puolestaan sidoksissa ennalta-arvaamattomaan yksilö- tai itseidentiteettiin.
Kalevalaiseksi melodiatyypiksi esittämäni kahdesta motiivista koostuva musiikki ei käsittääkseni ole suinkaan mitään erityisesti suomalais-ugrilaista vaan on jäänne eräästä (varhaisen) musiikin (myöhäisestä) kehitysvaiheesta. Tähän viittaavat paralleeli-ilmiöiden löytyminen esim. Afghanistanin kirgiiseiltä (joille se on heidän "musiikillinen ABC:nsä"), Iranin tiettyjen alueiden kansanmusiikista sekä kauimmaisena - St Blas -saariston (Panaman - Costa Rican rannikolla) Cuna-intiaanien shamanistisesta laulannasta. Sen sijaan harvinaisemmin ko. melodiikka esiintyy Saharan eteläpuolisessa Afrikassa, Amazonin eteläpuolisessa Etelä-Amerikassa, Pohjois-Amerikan intiaaneilla sekä Aasian useilla laajoilla alueilla.
Laiuse lepad, linad ja laulud
Kristi Salve
kristi[ätt]folklore.ee
Konverentsi korraldajad on püstitanud seitse suurt küsimust regilaulude kohta. Eesti on väike, aga mitmekesine. Sellest johtuvalt peaksid ka regilaulu-vastused olema piirkonniti mõnevõrra erinevad. Laiuse lepad lajavad, Laiuse linad on lahedad (Eesti regilaulude andmebaas).
Küsime nüüd, millised on Laiuse laulud? Tänu Arvo Krikmannile on meil konkreetsed uurimused Eesti kihelkondade vanasõnarepertuaaride stereotüüpsuse/unikaalsuse ning nende omavaheliste suhete kohta (nt Krikmann 1997: 230 jj). Krikmann möönab, et lühivormi-piirkonnad vastavad põhijoontes varem esitatud rahvaluulerajoonidele ja toob näiteks O. Looritsa kaardi (teosest "Grundzüge des estnischen Volksglaubens"). H. Tampere peamiselt viise arvestavat regilaulupiirkondade kaarti ("Eesti regilaule viisidega" I: 18) võib samuti suuresti eelnevaga kattuvaks pidada, tähelepandavam erinevus Looritsa ja Tampere kaardi vahel puudutab Põhja-Tartumaad ja Põhja-Viljandimaad.
Laiuse paistab kõigil kaartidel silma (Põhja-)Eesti keskmisena. Muljeliselt on nii lugu ka regivärsside sõnaliste tekstidega. Millel aga see mulje põhineb? Kas üldistav kõnelemine "Laiuse regilauludest" ei varja huvitavaid, kuigi kogu Eesti kaarti kuigivõrd mitte mõjutavaid detaile?
Ettekandes tuleb kõne alla Laiuse rahvalaulude kogumise ajaline ja geograafiline telg, geograafiliste tegurite seas on silmapaistvaim Laius-Tähkvere (Sadala) valla eriasend. Samuti ei saa eirata kogujate suurt rolli, laulikute individuaalseid repertuaare ja nende kajastumist kirjapanekutes. Kogujate, aga ka laulikutega seostuvad muuhulgas probleemid nagu 1) kas rahvaluule või mitte? 2) kas regivärss või mitte? 3) kas Laiuse või mitte? (vrd Krikmann et al 1980: 37-53).
Laiuse regilaulude korpus on ida poole kaldu. Selle kallaku kujunemisel on suurt rolli mänginud kohapealsed kogujad. Samas on märgatava osa Laiuse laule kirja pannud väljaspoolsed õpetatud mehed, alates H. G. v. Jannaust, jätkates J. Hurda ja hiljem EüSi stipendiaatidega. Ainult pudemeid on jagunud professionaalsetele folkloristidele.
Paljudes varasemates korjandustes pole andmeid laulikute kohta või on need ebamäärased. Suurema arvu kirjapanekutega esindatud laulikute repertuaar väärib siiski omaette vaatlust. Esialgsete tähelepanekute tegemiseks on valitud mõned erinevate valdade laulikud.
Lotte Tarkka
lotte.tarkka[ätt]helsinki.fi
The paper addresses the methodological and conceptual potential of imagination in the study of verbal art and performance, with special emphasis on the runo-song tradition. In the history of research, a biased notion of imagination has confined its realm to artistic creativity (specifically production of texts), figurative language, and myths of other cultures. Furthermore, the creativity of individual subjects and imagination were long seen diametrically opposed and even detrimental to collective tradition. The paper will broaden the understanding of imaginary processes 1) by discussing imagination as a "pervasive structuring activity by means of which we achieve coherent, patterned, unified representations" (Mark Johnson 1987); and 2) by treating the largely overlooked interface of tradition and imagination. Especially in mythic poems, symbolism of the otherworld, and utopian discourse, the creation of unseen worlds dialogically structures the everyday and historical realities. Mythic images are emotionally, cognitively and morally compelling representations that mediate the imaginal to tradition and conventions of expression.
Konverentsi KAVA
Konverentsi korraldavad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv ja Eesti-uuringute Tippkeskus. Korraldamist toetavad Haridus- ja Teadusministeerium (IUT 22-4) ning Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu.
| |