[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 17097 (94) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaalikad peavad heal aastal mihklipäeva aal veel niipaljo kasvama, et villane lõng ümber köidetud katkeb.

E 17097 (95) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tater on vanast ütelnud, et temal siis paras on kasvada, kui lammas kahe poeaga vahete pääl magama mahub.

E 17097 (96) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rükkikülvamine olla keige paremb enne pärtlipäeva kolm päeva ja pärast pärtlipäeva kolm päeva.

E 17097 (97) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tater on lubanud keigesuguse maaga leppida, kui tema aga mulla sissi pannakse.

E 17097 (98) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui esmalt lumi maha tuleb, siis peab seda hästi tähele pandama ja meeles pidama, mito päeva ta maas seisab ehk maas on seisnud, kui ta veel ära lähab ja maad paljaks jätab. Niipaljo päevi kui esimene lumi on seisnud, niipaljo sulasid on karta, läheb veel lumi ära, enne kui kindel tali peris tuleb. Ei lähe esimene lumi sugugi enamb ära, jääb tali ühe korraga kindlaks.

E 17097 (99) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lähavad suilinnud vara siitmaalt minema, tuleb ka vara talv.

E 17098 (100) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hanid lähavad, hall tuleb, Luiged lähavad, lumi tuleb.

E 17098 (101) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui õhulained enne lõunat voolavad ja soojus väga suur on, ei jää vihm sel päeval tulemata.

E 17098 (102) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui paar nädalat ehk enamb seda vihma ei ole tulnud, aga kui kartulapäälsed jo närtsima löövad ja maha lokastavad, siis tea, et vihm on varsi joba tulemas.

E 17098 (103) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kihulased, sääsed ja parmud valusaste salvavad, siis on varsi vihm käes.

E 17098 (104) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lendab mõni kärbes jo ümber ehk tükib nõnna ehk kõrva sissi, siis on jo vihmahoog nii kaugel, et silmaga võid näha.

E 17098 (105) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kargavad loomad kuiva ilmaga kibetaste kiini, päälegi mitu korda, kui taevas paksus pilves on, tähendab vihma.

E 17098 (106) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keige paremb külviaeg on siis, kui põld on üles kergitud, keik urge täis, nago oleksivad pisukesed loomad neid sõmeraid maapõhjast pinnale välja mütnud.

E 17098 (107) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keige paremb on siis linu külida, kui toomingad õitsevad ja peoleo laulab.

E 17098 (108) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keige paremb on, siis kesvi külida kui pihlakad õitsevad. Aga leetemaa mehed pangu sookaalide õitsmise aega tähele ja tehku hilisemalt kui savi- ehk kindla põllumaa mehed.

E 17098 (109) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui palukad ja pihlakad paljo õitsevad ja paljo marjo kandvad tähendab väga vihmast sügiset.

E 17098 (110) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui talvel tuisk katuste päält alla keerutab ja nago paea sees keeb tähendab sula.

E 17098 (111) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui talvel kivimüürid halli karva löövad, lähab ilm varsi pehmeks ja juhtub ka sagedaste, et vihma tuleb.

E 17098 (112) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui uduaur suiõhtatel jõgede ja järvede pääle kogub, tuleb tõisel ehk kolmandal päeval pääle selle vihma.

E 17098 (113) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui paks kaste sui kuival päevadel hommiku maas on, pole paljo sel päeval vihma oodata.

E 17098 (114) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sui pitkadel põuapäevadel mõni hommiku vara kastet sugugi tunda ei ole kui käega katsud, siis on vihmapilved joba käimas, olgu küll, et see sinu põllule täna veel maha ei sada. Antakse vaest küll tõistele.

E 17098 (115) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ajad kogemata tõise suka tõisi jalga hommikul, siis tea, et sel päeval sinul mõni äpardus ehk pahandus tuleb, seesamasugune õnnetus juhtub ka sulle, kui hame pahupidi sauna juures ehk mojal selga aead.

E 17098 (116) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On laps väga rõõmus ja naerab ülemäära, siis on sel päeval saun oodata.

E 17098 (117) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On mõni vanemb inimene üleliiga rõõmus, siis täädku ta, et nutt ja õhkamine enamb kaugel ei ole.

E 17098 (118) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui taevatähed talvel väga heledaste paistavad ja kirgavad on kange külm tulemas. Tuhmid tähed tähendavad head pehmet ilma.

E 17098 (119) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lilled kevade poolt sui väga õitsevad, saab vaene viljakasv sel aastal. Paljo lille, väha leiba.

E 17099 (119a) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On noorkuu esmalt vaadates selili ja teravate otsadega, surevat sel kuul paljo inimesi.

E 17099 (120) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On noorel kuul päälmine ots terav ja isepool viltu taeva sõrvas, tähendab talvel kanget külma ja suil kanget kuiva.

E 17099 (121) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sõgluvad mustad lutika moodu mardikad väga virgaste kange kuivaga veepinnal, siis tuleb varsi, kas selsamal ehk tõisel päeval, vihma. Sõgluvad nad aegamööda, siis on ilm veel ikka edasi kuiv.

E 17099 (122) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lendavad pääsukesed kibedaste vee pääl ja karja seltsis ja on ilm väga kuiv, siis usu, et pea vihma tuleb, sest putukad põgenevad joba vihma eest pakku ja pääsukesed püiavad põgenejaid kinni. Ehk küll vihmapilv sagedaste mõnisada versta veel kaugel on, et so lihasilm ei näe, kannata veel, küll ta seie jõuab.

E 17099 (123) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui vihmakullid kisendavad, tuleb tõeste vihma.

E 17099 (124) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapsed suure neljabe hommiku hästi vara laastuid tuppa toovad, leidvad nad suil linnupesi.

E 17099 (125) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kana nahkmune muneb, siis on teda tõine inimene oma kurja silmaga ära nõidunud.

E 17099 (126) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Külvikepp peab kadajapuust olema, ristid otsa lõigatud, seda ei tohi muu inimene näha ega katsuda kui külvaja üksipäini.

E 17099 (127) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mehe laulatusesõrmus ei tohi mitte ühegi tõise naesterahva näppude vahele saama.

E 17099 (128) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meisterahva tööriistast, kirvest ega höövlist, ei tohi iialgi üks naesterahvas üle astu, siis on kohe tööriist rikutud.

E 17099 (129) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Suuremb inimene ei pea lapsest üle astuma. Kui ta seda teeb on lapse kasvamine kinni.

E 17099 (130) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tütarlast peab pääle sündimist varsi meisterahva jalgade vahelt läbi pistma, siis saab ruttu mehele.

E 17099 (131) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naesterahva juuksid ei tohi keegi läbi peo tõmmata. Kui seda tehakse, on juuksekasv kinni.

E 17099 (132) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tervet leiba ei pea keegi maeast välja andma, vaid natuke otsast ära lõikama, ei tee ta seda mitte, on leivatulu (jatk) maeast läinud.

E 17099 (133) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Targa juure minnes ei pea kedagi vastutulejat teretama ega ka tervist vastu võtma, niisama ka tulles.

E 17099 (134) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Neljabe õhtut peeti sellepärast, et lambad pimedaks ei pea jääma.

E 17099 (136) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kannipuudest? (ölpetest) ei tohi keegi üle astu, kes seda teeb, ei jõua enamb perset pidada.

E 17099 (137) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jüripäeval keelati karjatsed ära võsa oksi lõikamast, et vana hunt karja juure ei pea tulema.

E 17100 (138) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui varessad talveõhtatel ennast kõrgesse puulatva kokku koguvad, lähab külm väga käredaks.

E 17100 (139) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kass küüsi kisub, tõuseb kange tuul.

E 17100 (140) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapsed veepangist üle astuvad, hakkavad alla kusema (ei pea enamb kust kinni).

E 17100 (141) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pühmeid üle läve välja visatakse, et pühkija ei viitsi välja viia, teeb hunt suvel palju kahjo.

E 17100 (142) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes persega leivanõu pääle (mõhe pääle) istub, selle pea hakkab paistetama.

E 17100 (143) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes laub. kirikus käib ja altre eest ära tuleb peale oma pattu niksu lüües sinna maha raputama. Seda pruuki näed Rõuge kihelkonnas igapühapääv veel.

E 17100 (144) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes surnuaeda lähab omakse haua pääle "Meie esad" lugema ehk muud palvet tegema, peab keige esiti risti ülesse kergitama, et kooljal kergemb oleks.

E 17100 (145) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes koera ehk kassi tõisest kohast omale viib, peab leivatükki kura kandla alla pistma hame alla, et soojaks saab, ja siis loomale ära söötma. Selviisil ei läha siis koer enamb oma uue peremehe juurest ära.

E 17100 (146) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kellel meisterahva vanal aeal habet ei olnud (kasvanud), seda hüüti nõiaks. (Kui ka mitte igakord suu sissi.)

E 17100 (147) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes viimest vilja salvest kotti pani ja salvet puhtaks pühkis, pidi peotäis vilja tagasi viskama, et tulu ei saaks maeast välja saadetud (hurtele heaks).

E 17100 (148) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes kassipoega läks tõisi peresse otsima pidi selle hinnaks suure paklanõela viima, et kass hästi terav oleks hiiri püidma (nägo nõel).

E 17100 (149) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sammaspoolikut pidi see mees arstima, kes merevett oli joonud nõndaviisi, et ta puhta noa tera pääle kolm korda ilma ivata sülitas ja sellega haiget kohta siis vaeotas.

E 17100 (150) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oli keegi paha haiguse külgi saanud, mida arstid enamb ära ei jõudnud arstida, pidi haigusekandja inimene ühe vaskrahaga haiget kohta vajotama ja siis seda raha käidavasse kohta maha viskama. Kes raha üles võttis, sai haiguse omale ja endine omanik oli lahti.

E 17100 (151) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõllatõbe põdeja pidi kõllaste jalgadega kana tervelt ära sööma, ilma et keegi tõine maitses, siis oli terve.

E 17100 (152) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõllatõbe põdeja pidi üht tublit elus hauekala oma kätte võtma ja tema silmadesse siis vahtima kuni kala oli ära surnud, siis läks kala kõllaseks ja inimene valgeks.

E 17100 (153) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hõbedaga võis paljo haigusi arstida, et hõbedavalget sauna ehk magamisekoha pääle kaabitseti, kust kohast haigus arvati hakanud olevat. Ka tonti ehk kodukäijat sai hõbekuulidega kergeste surmata, kui pauk trehvas.

E 17101 (154) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hoone põlema läks, pidi perenaene ise oma käega terve leivapätsi tulesse viskama, siis oli tule võimus otsas ja kustunud.

E 17101 (155) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui välk (pitkne) hoone põlema lõi, siis ei tarvitatud kustutamiseks mitte vett, mis tuld veel suurendas, vaid selle tarvis võeti rõõska piima, mis kohe tule pidi ära kustutama.

E 17101 (156) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka arvati seda kindlaste, et tuli keik asjad enne kokku korjab. See on, et enne tulekahju keik asjad nago selle tarvis majasse said toodud, enne kui õnnetus täädmata tuli.

E 17101 (157) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka usuti, et ilma jumala tahtmata ealgi tulekahjo ega ükski muu õnnetus ei võinud sündida.

E 17101 (158) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulekahju sõnad olivad väga lühikesed, millega tuld võis kergeste kustutada, aga neid oli väha inimesi, kes tulesõna mõistsid, sellep ikka õnnetus juhtus.

E 17101 (159) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulekahju sõna oli: "Tasa Laurits."

E 17101 (160) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tarvastu Nopli talusid olnud vanal aeal kolm tükki. Kolmandal Noplil elanud tark, kes tulesõnad mõistnud ja paljo taresid kistutanud. Üks olnud ta purjus kuivas rükkirehes selili maas, kuna ta seitsme-aastane tütrekene parte all pirrutulega mänginud. Seda nähes hüüdnud isa: "Pista peerg ahte sissi, tüttükene, ära karda midagi, ätil tulesõnad," ja kui tütar pirru üles tõstis ja tuli parte all lausa juba leekinud, hüüdnud isa: "Tasa, Lauritz!" Aga Lauritz pole sellest midagi hoolinud, kuna isa ise tütrega vaevalt veel rehest välja saanud. Asi kannetud selleaegse mõisaherra ette. Et peremees ise meelega oma maja ära põletanud, siis ei ehitanud herra enamb maja üles ehitada, vaid selle talu põllud kahe praegustele taludele ära jagada. Ka tuletark ei jäetud koguni ilma, vaid tarkusesõnade eest sai ta mõisas 60 kepihoopi.

E 17101 (162) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kassi söödust ei tohtinud keegi süia, sest kassi keele otsas usuti tõbi olevat.

E 17101 (163) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Koera keele otsas arvati rohi olevat ja koera söödust, kus koer oli hauganud, anti julgeste jälle lapse kätte.

E 17101 (164) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui paised, sammaspoolikud, maalised olid ihu pääl, arvati seda keige paremaks rohuks koera lakkuda lasta, ja kui koer lakkuda sai, paranes haige kah varsi ja sai paremaks.

E 17101 (165) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kooljahäda parandati surnuluuga, mis nägemata surnuaiast toodi ja pärast arstimist sinnasama paika jälle tagasi viidi.

E 17102 (166) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tuletargaks tahtis saada, pidi lauritsapäeva hommikul pangiga vett keressa otsa pääle panema ja uus viht sissi kastma ning ennast selle vihaga Lauritsa nime pääle vihtuma. Selviisil võis temast siis tuletark saada, kes leekiva maja võis ära kustutada.

E 17102 (167) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui seemevili kuivamas oli, siis ei võinud sääl ahjus keegi leiba küpsetada, kartes, et seemevili seeläbi rikutud saab.

E 17102 (168) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kapsa istutamise juures ei tohtinud keegi üle aia tõisega juttu aeada, et kapsail paatrid alla kasvada.

E 17102 (169) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lammaste pügamise raudu külast tuues ei tohtinud tooja mitte kuseda ega raudu seeläbi ära rikkuda.

E 17102 (170) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes vargaks tahtis hakata, pidi varahommiku üles tõusma ja iva maitsma, aga ei teinud ta seda mitte ehk juhtus ilma ivata varssa ehk vasikat nägema, sai ta kohe kinni nabitud.

E 17102 (171) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ämlikut varahommiku nägema arvati väga halvaks, et sel päeval keige töö ja tegemistega nago võrgu sees kinni oled, kuna konna keige esmalt nähes keik päeva töö ja ettevõtmine hästi sigines.

E 17102 (172) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jahukotti veskelt kojo tuues ei tohitud mitte kotisuud tagapoole panna, et, siis õpetaja vastu vaest juhtub ja koti käest ära võtab.

E 17102 (173) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Surnut maha viies tapeti hobuste jalgade ees kana ära, et siis selle läbi surnu hing surmamerest paremine üle saaks.

E 17102 (174) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui õpetajat haige juure tuuakse ja siis hobune pea ette sõites maha lööb saab haige surema.

E 17102 (175) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui matjad kojo tulevad ja hobune maha heidab vähkrema pea kiriku poole, saab veel sellest maeast sel aastal surnut.

E 17102 (176) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noorpaar laulatuselt kojo tuleb vankri ehk reega, peavad nad ühelt poolt maha astuma, siis saavad nad keik eluaeg ühel meelel olema.

E 17102 (177) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes pisuhända näeb ja teda kinni tahab panna, peab kura jala ruttu lahti pästma, siis jääb pisuhänd kinni.

E 17102 (178) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes tuulispaska (tuulepöörust) tahab kinni panna, peab, kui ta meisterahvas on, püksid ruttu jalast maha laskma ja tuulispasale paljast perset näitama, siis on ta jõud otsas ja kadunud. Naesterahva paljas perse ei hoida tuulispasa kadumiseks keige vähemat midagi.

E 17102 (179) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Varast ära vanduda, et varandust kätte soab, peab 99 kuradit sõela sissi lugema. Aga olgu linane riie sõela all, et mõni kurat maha ei kuku.

E 17102 (180) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahad, et ruttu tali tuleks ja saaniteed saaks, pead valget kitsi kolm kord ümber suure kivi vedama, aga häält poolt kurale poole, vastopäeva.

E 17103 (14) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaval Ants korjab mune Kord oli Kaval Ants perenaeste käest hakanud mune korjama, et tema neid omas veikeses saunas paremine ja rutemine võida välja haudusa kui kanad ise. Seda nüüd uskusid perenaesed keik ja tõivad mune hulgaviisi ligidalt ja kaugelt Antsu kätte. Aga Ants ei mõtelnudki haudumise pääle, vaid keetis munad kõvaks ja pani keik nahka. Viimaks arvasid perenased, et nüüd tarvis Antsu juure minna, noorte kanade järele, et mehekesel niipaljo vilja ei saa olema, millega hulga kanapoegi võiks sööta. Aga kui Ants ühel hommikul voodist üles tõusis ja seda perenaeste tulekut läbi akna eemalt nägi, pistis ta sauna põlema, jooksis ise ümber sauna ja karjus: "Kluk, kluk, kluk!" ja tahtis tulesse sissi jooksta. Perenesed kargasid ta juure hoiatama, et Ants seda mitte ei teeks ega tühja kanapoegade pärast ennast ära ei põletaks. "Igal ühel omast kahjo," vastas Kaval Ants, "kuidas võib mo süda seda ära kannatada, kui nii paljo mo enese hautud poegi tules surma saab." Selle suure kurbduse ja haleduse pääle, mis Ants nüüd kannatas, andsid perenaesed oma peremeistele seda head nõu vagale Antsule uut sauna üles ehitada, mida ka peremehed sääl vallas ühel meelel tegivad. Kui saun valmis oli saanud, muretsesid perenaesed liha ja leivapoolist, et õnnetumal tarvis ei olnud käsi ega jalga töö pärast liigutada, vaid üksnes süüa ja magada ning kirikoõpetajate ja mõisaherradega vahel aeaviiteks naljatükkisid mängida, kuna ta sinnasama sanna ka viimaks surnud ja sõprade poolt ausaste maetud saanud.

E 17103/4 (15) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaval Hants korjab mune (tõise jutustaja järele) Kord oli Kaval Hants hakanud mune korjama. Ta läinud ühte mõisa ja palunud säält 300 kanamuna, et ta tahab neid välja haududa ja prouale siis noored kanakesed kätte tuua. Proua uskus seda ja andis Hantsule 300 muna, mida Hants keik ära keetnud ja söönud. Paari kuu eest lähab ta mõisa ning räägib prouale, et ta munad küll hästi välja haudunud, aga ta arvata, et keik kuked saanud, kuidas see nõnda juhtunud, ei tääda ta isegi. Proua annab veel 300 muna haududa, et noori kanakesi ka saaks, mida Hants jälle kojo viinud, ära keetnud ja söönud. Poole aasta pärast tuleb ta mõisa ja kaebab: "Aulik prouakene, keik on jälle kuked, ainust kanakest pole nende hulgas. Nüüd laulavad, et kõrvad tahavad huugama panna: "Kiki-riki-kirr, mõisaproua magab uma poiste juures." "Oi," ütles proua, "tapa keik need kurjategijad kuked ära, kes nõndaviisi laulvad, et mina mõisapoistega magan." (Aga Hants täädis, et mõisaproua liiderlik inimene oli.) "Ma annan sulle veel 300 muna, ehk neistki siis kanakesed tulevad." Hants läks kodu ning keetis ja sõi need munad ka nahka. Kui nüüd mõne kuu pärast proua tuli sauna juure vaatma, kas kanakesed jo suured on, pistis Hants seda nähes saunale tule otsa ning kluksus ise ümber sauna ning tahtis tulle jooksta, aga haleda südamega proua käskis teda kinni pidada, et Hants mitte tulle ei jookse ega ennast ära ei põleta. "Igal ühel omast kahjo," nuutsus Hants, "kes maksab minu mitme kuu vaeva?" Sääl võttis proua 300 rubla taskust, andis Hantsule ja ütles: "Ära nuta, Hansuke, ehita jälle omale saun üles, ma tahan härraga rääkida, et ta omalt poolt teile palgid ja ahjokivid kingib, siis võid jälle uueste elama hakata." Hants tänas prouat silmaveega keige hea eest, sai härra käest ehituse palgid ja kivid ja mõisaproua käest veel suitsutatud sea, kingiliha. Keik selle eest, et ta mõistis suud pidada ega lubanud kellegile rääkida, kuida noored kukekesed laulsivad. Kui Hants sääl saunas vanaks elanud ja paljo head mõisaproua käest saanud, surnud ta viimaks ära ning mõisaproua lubanud teda ausaste maha matta.

E 17105/8 (16) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN Individuaalne edasiarendus, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naanu Naan Alatised sõdimised olivad Eestimaa tublimad mehed keik omale ohvriks perinud. Lapsed, naesed ning vana raugad, kes ei ole jõudnud sõtta minna, elasivad kodus hirmus pardiajajate ja võmmutajate pärast. Tarvastu mees Adu Tomson, kes enne Viljandi Karula vallas elanud, jutustab nõnda: Arvata paarsada aastat meie päivist tagasi, 1882. arvata, olnud kaks kasakast Karula mõisa ligidale lahinguväljale ära tapetud, kus sadanded tõised surnukihad ka maas lamanud, kus nad rootslastega sõdinud ja sinnasama paika maa pääle matmata maha jäänud. Ka nende kasakate hobused olnud nende juures surnud maas. Aga, mis sündis: kui karjapoisid neid surnukihasid vallatuse pärast vihtadega peksnud, et arvasid keik omad vaenlased olevat, karganud kasakad kui välk maast ülesse, istunud hobuse selga ja kihutanud keskpäise päeva ajal Karola mõisa väravast sissi ja sestsamast saadik ilmunud, siis katk. Kes seal neid kahte kasakat juhtunud nägema, pidi ilma armuta surema. Ja surnud ka ilmlõpmata palju rahvast ära! Ainult Naanu talu rahvas, kes versta seitse mõisast kaugel metsa sees elanud, jäänud veel elama. Vana Naanu peremees Naan ja tema kaks viisakat prisket tütart harinud põldu ning vahtinud kordamööda vaenlasi. Kui kaks põllul kündnud ehk vilja kokku pannud, olnud ikka üks püssiga tee ääres vaenlasi valvamas. Juhtunud pardiajajad nende talusse tulema ja lastud üks neist püssiga maha, pistnud tõised kohe punuma ja kui pauk olnud kuulda, siis võtnud ka põllul töötajad püssid kätte, jooksnud sinna ning tapnud vaenlased viimse meheni maha ja võtnud riisutud vara, kulda ja hõbedat nende käest tagasi, mis vaenlased olivad kokku riisunud. Kui töö vaheaeg olnud, käinud vana Naanu Naan oma kahe tütrega väljas külasid mööda, püssid keigil käes, oma eesti vendu ja õdesid maha matmas, keda pardiajajad olivad ära tapnud ja maha matmata jätnud. Keik rahavarandus, mis kuskilt salajalt kohalt kätte leieti, kus inimesed olivad ära surmatud, viis Naanu Naan enesega kaasa ja mattis seda oma kodu ligidale Viru veskeaia kaldale maha, et tuleva põlve rahvas seda võiksivad tarvitada. Mitte sellepärast ei matnud Naan oma varandust maha, et ta ihne mees oli ehk mõtles seda ise pärast surma veel tarvitata. Ei, sõbrad, siis olivad ajad kardetavad ja riisujad ja tapjad päevad ja ööd kukla pääl., kes võis oma maja rahakonduriks teha ehk sinna midagi koguda, kus iga päev enesel ja lastel surm silmaga näha oli! Ainult mullapind võis veel varandust varjata. Oli teda ise omas elus tarvis, siis otsiti ta pantud paigast jälle ülesse, tuli surm ehk võitsid riisujad, siis võisid teda järeltulejad jälle leida, aga mitte võõrad. Oli ka vana Naanu Naanil mõni hea rublakene kodus oma tarvitada, aga suuremad jagu mattis ta keik oja kaldale mulla sissi. Kaks seljatäit naeste sõlgi ja üks seljatäis kaelarahasid, nii paljo kui selga jõuti võtta, rippunud tal tare-editses vaiade otsas. Need sõled, kaelarahad ja kaelaehted olid surnute rindadest ja kaeladest korjatud, keda Naanu Naan oma tütardega igavese unele maamulda sängitas. "Mis ma hõbedast asjata hauda ajan," oli Naan ütelnud, "paremb saagu ta tuleva põlvedele päranduseks., kes kätte leiab, küll see surnutele rahu soovib." Ka kõrge mäe sees olnud vana Naanu-vanal koobas, kus ta leitud varanduse suuremat osa viinud, mis vist praegu täädmata kohas varjul puhkab, kuni üks auväärt eesti mees teda kätte leiab. "Kas, siis Naanu Naani hõbedat keegi veel pole kätte leidnud?" rääkisin ma vanakese jutu vahele. Oota natuke, poeg, ma seletan, ega lugu veel otsas ei ole. Meie maale tulnud pärast seda paremad päevad. Mina ei tea õigeste, kes selle parema valitsuse seie sissi on säädnud, aga suureks Peetriks teda kutsutud. See keelnud riisumise ja tapmise suutumaks ära. Võõrast rahvast tulnud Soomest ja Saarest meie maale elama. Naanu Naani tütred saanud veel mõlemad mehele, päälegi ilusatele noortele meistele, keda Soomest öeldud perit olevat. Ja kulla hingekene, mis neil oli viga Naanu tütrid kosida, kelledel varandust küllalt oli. Aga keige suuremb viga olnud see, et noored mehed väga kanget eesti keelt porssinud. Aga õnneks ei kestnud see kaua, aasta pärast olnud eesti keel selge, mis sorab. Väimehed olnud ka tublid põllumehed, kes väga hästi vanaisast ka mõitsnud lugu pidada ja vana Naani tütardel olnud mõlematel poegi ja tütrid, millega siis vana Naan aeaviiteks naljatanud ja vanas ikkas pärnte vilus hiie pääl istunud. Mitu kord olla ta rääkinud: "Noh lapsed, teile olen ma varandust, mida teie isigi teate, küllat kogunud. Aga veel on mul varandust varjule pantud tuleva põlve tarvis ja seda ei ütle ma ühelegi." Ja kui vanakene 96 aastat vanaks saanud, surnud ta ära. Kus siis väimehed teda armsaste maha matnud. Jätame sada aastat vanakene ja tema varandus puhkama. 1814 ühel septembrikuu õhtul, kui Taali talus varrusi peetud, on öösel keegi peremeest nimepidi hüüdnud: "Tõuse ruttu üles ja mine võta vana Naanu Naani raha oea kaldast ülesse ja kanna teda oma koju, nüüd on ta mulla pinnast pääle tulnud ja sulle lubatud." Peremees tõusnud siis voodist ülesse, läinud oma abikaasaga oea kaldale juhatud kohale ja leidnud sääl suure hõberaha huniku, mis ta kumbki kolm korda oma abikaasaga koju kandnud - kumbki kolm särgitäit, niipalju, kui jõudnud selga võtta, kus nad siis aegamööda keik seda raha ära vahetanud ja suuremat osa kõik niisamuti pruukinud. Küll saanud ka Viljandi sillakohus mõne aea pärast asjalugu tääda ja tulnud raha otsima, aga pole enamb paljo leidnud, kuid üksnes 170 hõberaha, vähemat ja suuremat. Teoli kätte jäänud ikka keik see leidus. Teol suteerinud selle rahaga oma kolm poega, voi kaks, seda mi hästi ei mäleta. Üks saanud Äksi õpetajaks ja tõine tohtriks, mis viimaks Helme kiriku ligidale Kaarlimõisa hiljaaegu ära surnud. Aga kas tal kolmandat poega oli, ei mäleta. Vana Teolit küll mäletan, see oli veel 1831. aastal kuni 1840 Pahuvere mõisas aidamees ja suur vendaderahva eestlugeja, keda paljod tundsivad ja austasivad, et ta vaga, jumalakartlik ja õige mees olnud. "Kui Teoli poead õpetaja ja tohter olivad," ütlesin mina vanakese jutu vahele, "siis oleksid nad ka eesti rahvale midagi pidanud kirjotama, nagu Kreutzwald." "Mis mina sellest tean," ütles vanakene. "Kas naad midagi on kirjutanud ehk ei ole kirjutanud. Ometi on meil kiriku lauluraamat ja piibliraamat, võib-olla ehk ongi need nende Teoli poegade kirjotud, sest mo piibel ja lauluraamat mõlemad on edeotsast ära katkenud, et enamb ei tea, kes on neid kirjutanud." "Jätame, vanakene, jutt järele raamatukirjutamisest. Keik õpetud mehed pole mitte raamatukirjutajad. Ma muidu tahtsin su käist tääda saada, mis vaimuga mehed kadunud Teoli poead olivad, kas nad eesti rahva poole hoidsivad või võõraste poole?" "Kust mina seda võin tääda," lõpetas vanakene oma jutu ja ma patsisin tema kätt ja soovisin talle head ööd.

E 17109/10 (17) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tont eksitab isat Ma olen juba vana mees, tonti ma ei olnud veel näinud ega neid mihi uskunud, kes teda ütlesid näinud olevat, kuni mulle ise kord ka teda näha kätte tuli. Aga, kulla rahvas, mismoodu ja viisiga, sellest tahan lähedalt rääkida. Peris imestamise väärt lugu. Ma läksin pühaba hommiku kiriku ja säält, siis pääle kirikut palvemaeasse ning olin hilja õhtuni veel sõbra pool, ja sammusin, siis arvata kellu 10 aeal kodu poole. Aga kodu ligidal tuli mulle mo oma poeg vasta ja tahtis minust mööda sammuda. Ma tundsin teda selgeste ning ütlesin: "Kus sa lähad poiss, pööra tagasi!" sest ma mõtlesin, et poeg kõrtsi lähab. Aga ta ei kuulnud mo sõna ega lausunud musta ega valget. See aeas mo südame peris täis. Ta pööris teelt kõrvale, kui ma talle vasta tahtsin minna ning püüdis minust vägisi mööda minna. Ma pöörsin jällegi vastu ja ütlesin: "Ei, poiss, petta sina mind täna õhtu ei saa. Pööra tagasi ehk ma lähen sinuga, kas või maailma otsa ja tahan näha saada, kus sa käid ja hulgud öösel." Nüüd algas reis pääle, poeg ees, mina taga, ikka T. mõisa poole. Viimaks jäin ma vanainimene väsimuse pärast seisma, siis seisis ka poeg. Kõndisin mina sammu, kõndis ka tema, jooksin mina, siis oli tema veel viledamb jooksma. Nõnda vadisime põikitigu? arvata 6 versta maad, kuni T. mõisa alla orgu, kus lai jõgi ja kõrge sild oli. Ma mõtlesin eseeneses: nüüd lähab ta sepapoiste juure sissi, sääl ma talle, raipele, ikka järele saan. Aga võta näpust, poiss ei läinud sissi, vaid pööris ümbert sepikoa nurga ja sammus õkva silla pääle, jäi sinna, siis pisut seisatama. Aga kui nägi, et mina teda ligidal tahtsin kinni haarata, hüppas ta kõrgelt sillalt alla jõkke, et vesi kõrgele kuni minu juure silla pääle üles purskas. Ma hakkasin meelt heites keigest jõust kisendama ja appi karjoma, mille pääle keik mõisapere ülesse ärkasid ja silla pääle minu ümber kogusid. Nüüd said köied ja latid toodud ning keik silla alune läbi otsitud. Aga mo poja surnudkiha ei tulnud kuskilt nähtavale. Mõisavalitseja, kalli südamega inimene, lubas hommikul uueste otsida lasta. Trööstis mind ja saatis, siis mõisa hobusega kodu. Küll oli süda väga raske ja tahtis valu pärast lõhkeda kui kojo poole tulin. Mis pean nüüd abikaasale ja tõistele lastele ütlema? Ja kuidas õnnetust ja kurva lugu neile avaldama? Aga vaata imet! Kui tuppa astusin ja poja voodi vaatsin, keda nüüd arvasin tühja olevat, magas poiss rahuliste voodis. Vaat, kus oli kuradil kavalus, rääkis lõppeks vanamees. Ta tahtis mind sellemooduga ära uputada, kui ma nii hull oleksin olnud, ülevelt silla päält temale järele jõkke kargama. Aga oli mulle veel jumalast see meel ja mõistus antud, et ma seda mitte ei teinud. Nõnda kaval on, jah, kurat. Ühte petab ta viina joomisega, tõist jälle tõise patuga ja kui näeb, et oma nõusse milgi viisiga ei saa, siis teeb muidu esale ennast poeas ja veab nõnda muidu käsitsi põrgu ja hukatuse poole. Hoidku, kes ta vanainimeste vandlase võrku siin elus saab!!

E 17111/2 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jookse kas hing armas Ma olin kaua aega R. mõisas rehepapp, ma ei kartnud hunti ega tonti. Sest, mis ta mehele teeb? mõtlesin mina. Aga siiski üksainumas kord omas elus ma hirmusin ning ehmatasin nõnda ära, et jooksmisega peaaego püksid jalgadest oleksin kaotanud. Kuidas see ometagi minusugusel mehel ette tuli, ehk juhtuda võis, tahan lühidalt siin jutustada. See oli tõisel õhtul pärast kadripäeva. Rehelised läksivad kojo ja mina jäin üksi riht kütma. Ilm läks jo hämarigul kottpimedaks, sest taevas seisis paksus pilves. Ka maa oli porine ja must. Viimaks tikkusid silmad kinni jääma, ma panin kasuka pea alla ja hakkasin varsi norskama nago mitmed, kellel see viis jo lapsest saadik juure harjonud on. Aga niisugune norskamine pole mitte kiita asi, sest niisuguse larina pääle voivad tondid ja kurjad inimesed so juure tulla, sind hirmutada ehk paljaks riisuda, kuna seda, kes vagusi magab, keegi paljo ei näe ega kuule. Aga, mis see oli? Ma kuulsin läbi une tõist niisamasugust larinat nago ma ise just praego lõpetasin. Norskamine on olnud mitte kuigi kaugel mo päetsist, vaid üsna ligidal. Viimaks kadus mul uni hirmuga suutumaks silmist. Aga norskamine kestis omasoodu ikka edasi. See aeas mo juuksed ikka enamb peas püsti. Ma täädsin, et keik uksed kindlaste lukku olivad pantud ja ainult aknaauk lahti seisis, aga see oli nii pisukene, et inimene säält läbi sissi tulla ei mahtunud. Kes võis see norskaja ometagi olla? Tunnid venisivad kuulatades aasta pikkuseks. Tonti ma naljalt ei uskunud, oli siis tont mulle esimest korda elu sees käima tulnud? Ja mis tahtis ta minust, kuna ma veel hiljaaego sõpradele seletasin, et tondisugu olemaski ei ole. Mito tundi vaevasin ma ennast niisuguste mõtetega, kuni viimaks kannatus lõppes ja ma tasahiljukeste ennast norisejale lähenesin, kuni mo käed üht karvast pehmet kogu puutusivad. Kohkudes ja karjatades kargasin ma tagasi. Sääl oli tõeste üks suur lojus maas. Kui esimene kihavärin oli lõpnud, jooksin ma kui pöörane ukse juure, kiskusin selle lahti ja tormasin, nii paljo kui jalad kandsid, kõrtsu poole. Aga kui pisut seisatama ja kuulama jäin, oli ähkimine ja puhkimine mo kannul, aga kolme sammu pääle midagi näha ei võinud. Kas oli ta tont või inimene või vana kahe peaga sarvik ise. Ma jooksin veel viimse jõuga, sest kõrts, kuhu ma tõttasin, ei võinud enamb versta maad minu arvates kaugel olla. Aga kui õnnetused tulevad, ei tule nad mitte üksi, vaid kaks-kolm korraga. Üsna äkitselt katkes mo püksipael katki ja ma kukkusin otseti maha, tõusin veel jalgade pääle ja tahtsin jooksu panna, aga püksid olivad jalgade otsas ja sirutasid mind tõist, kolmat korda nõnakile. Ma kuulsin nüüd selgeste vahkamist ja lõõtsutamist ja tulist hingeauru oma kõrva ääres. Mo mõistus lõppes, hirm ja rammestus panivad mo vere seisma ja ma langesin sinnasama paika minestand maha. Sinnasama paika oleksin ma ka surnud kui mo hea abikaasa, kes mulle pruukosti rehe juure järele tõi, mind siit poleks leidnud. Ka kõrtsimees, mo tuttav sõbrakene, ei viivitanud abiga kui mo abikaasa käest kuulda sai, kuis minuga lugu olnud. Nad valanud külma vett mulle päha ja määrinud kange ätikaga südame kohta, kuni siis viimaks meelemõistusele tulin ja püksid jalga tõmbasin, märkasin alles, mis lugu minuga öösel sündinud. Ja mis teie arvate, sõbrad, kes see hirmutaja õige võis olla? Nüüd mõistsin seda iseeneses, kui silmad oma suure koera pääle lõin, kes mo ligidal kraavi kalda ääre pääl kükitas. Ma küsisin abikaasalt: "Kas koer sinuga ühes tuli või oli ta minu juures siis joba, kui mind siit kraavi kaldalt leidsid?" Naene vastas, et ta näinud koera kraavikaldal istuvat, sellepärast ta sinna siis vaatma tulnud ja mind kätte leidnud. Nüüd ei oleks mul pitka seletust enamb tarviski. Mo oma koer oli kodust mulle järele tulnud, aknast sissi pugenud kui magasin ja ta kuriloom mõistis magades niisama norskata kui ma isigi. Oli ta, veider loomakene, seda minu käest õppinud - kes seda teab. Aga paljo naljatükke mõistis ta teha. Ma olin selle ehmatuse pääle paar päeva peris haige ega tohtinud kellegile, kui endine julge mees sõna rääkida, kus minu minestus kraavikalda pääl oli tulnud. Ikka inimesel tuleb elus kord ette, et ta ehmatab, kardab ja jookseb nägo oleksid kümme kuradit ta kannul. Sest julge süda ilma usuta, ilma palveta sünnitab kartust ja aeab jooksu.

E 17113 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mahlajook Seda on kakskümmend aastat tagasi. Siis olivad siin Võrumaal metsad hoopis suuremad kui praego. Kui kevade tuli, siis oli igal peremehel oma vaat kase all, kus valge lehma must piim sissi tilkus. Aga kord juhtunud M. talus ometa see lugu. Kui hapu mahl hakanud vaadist lõpma ja paksu veel põhjas olnud, käänatud vaadi punniauk allapoole ning ühes paksu peraga tulnud surnud uss vaadist välja. Oh seda jäletat lugu! Uss oli juba kase all vaadi sissi läinud, säält kojo toodud ja mahla ikka pääle kannetud (ehk küll uss sees) kuni siis viimaks musta lehma piim hoopis lõppenud ja vaati pestes uss uueste päevavalgele tuli. Sellest juhtumisest saadik ei läha M. talus mahla joomine enamb hästi korda.

E 17113 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord sammusin mina uhke talu õue alt kui eredad kased kasvasivad, kojo poole. Kolm koera jooksid säält mulle haukudes järele, mis mina malgaga enese kallalt tagasi hirmutasin. Kaks läksid kojo poole, neil ei olnud vist suurt jänu ja kolmas hakkas kase all mahla lakkuma, sest nõu, kus sissi mahl tilkus, oli kahe puuhalukese pääle väga madalasse pantud. Tõine kord nägin mina, et mo oma ligivõetud koer madalasse pantud mahlanõu pääle loodud kibedat pritsis. Ma andsin seda pererahvale tääda ja palusin nõud kõrgemale panna. Kas nad seda tegid või sellest veikesest asjast midagi halva mõtlesid jäi mulle täädmata.

E 17113/4 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Et mina alati armastasin haput taari juua, aga kas naesed ka selle korraspidamise eest vastust andsid, kui mina taaritõrrukest rivideerisin, on jälle kogune tõine tükk. Et ma 1/6 vakka jahu korra tarvis andsin, päälegi veel rükkijahu, siis pidi ka taar kaks nädalat hea seisma, said need päevad otsa, lõhuti vana kraam tõrukese kere seest välja. Aga kaks tugevat surnud rotti ilmusid ka raba seest välja ehk küll tõrukesel kindel kaas pääl oli, siiski võis valetus sääl süüdlane olla, et kaas mõni öö pääle panemata jäi ja rottidel prii voli oli sinna sissi kukkuda. Kaks nädalat rotivett juua ei ole kellegi naljaasi ega lapsemäng. Et nüüd minule taari joomise läbi niisugune äpardus on juhtunud, seepärast ärgu mõistlikumad inimesed taari joomist maha jätku ega vee joomist ülemäära kõrgeks kiitku. Mikspärast elasivad meie vanemad kauemb? Sellepärast, et nad head taari jõid. Vanasõna: Isi talu, ise taar näitab, et ka vanemate päivil ka igas peres taari eest nõnda hoolt ei kannetud kui kohus oleks olnud. Et joogivesi kui ta ka hea oleks, talude paigus mitte paraja kraadi sees kuskil seismas ei ole, et juua sünniks, vaid teda sagedaste lompide ja lohkude, jõgede ja järvede seest aamiga veetakse, iseäranes talve aeal, kus jääpangad sees kõlisevad ja kaelast alla minnes klõgisevad, siis ei või see mitte ühelegi tervisele kasulik olla. Kuna taar parajas toasoojas alati värske ja parajas soojusekraadis juua sünnib. Kust siginevad alalised tiisikuse ja rinnahaigused? Eks alalisest liiga külma vee joomisest, olgu see talve ehk sui soojade päevadega. Kes nüüd taari ei jõua saada ja paljast vett keige paremaks jänu kustutajaks kiidab, täädku, et meie suurel Venemaal taar igas kubermangus tarvitusel on. Ja eks ole vene rahvas sellepärast kõva tervisega, et nad jäätatud vett ei joo.

E 17114 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Konnapuder Kord nägin mina, et konn oli ära keetetud ja perele paksu pudruga lauale kantud. Kui pool rahvast joba söönud olivad, leiti üks kink. Mõtelge, ainumas kink ja pudru söömise lust oli keikidel korraga kadunud! Keegi vana eideke oli kaevust vett toonud ja ilma prillita ehk kuidas tuleb ütelda - tähelepanemata - patta kallanud. Perenaene oli omalt poolt tangu ja liha ning soola ligi toonud, et pidi hea puder saama ja puder sai ka hea ja söödud oleks keik, kui eidekene oma rasvaraasukese oleks panemata jätnud.

E 17114/5 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes pole seda näinud, et niipea kui kass mahti saab, söögi juure kipub. Ka seda täädvad inimesed, kuidas kass suure suuga piima ehk suppi lakub, et kahelt poolt lõppete vahelt piim ehk supp nõu sissi tagasi kukub, keige rohkemine veel siis, kui näeb, et perenaene vitsakimbuga tulemas on. Aga kes talupoeg võib selle pääle kihla vedada, et ta kassi söödust söönud ei ole, et küll öeldakse kassi keele otsas tõbi ja koera keele otsas rohi olevat. Ehk mis veel pahemb, kass kuseb ehk situb iga jahukotti ning terasalve, mis päält katmata ja lahti seisavad. Seepärast, kes roppu asjo ei või sallida, pidagu korda ja hoolt. Ehk küll mitmed iseäranes laisad ja hooletumad naesed keigega rahul on, mis elu juhtub, üteldes: mis see siis ära teeb ehk ära sulle tegi. Kae, kae, mis saks sina siis õege ära ei ole! jn edasi. Ka pole talupoead keik hooletumad ega ropud, vaid suuremb jago elavad neist paljo puhtamalt ja peenemalt kui sandid saksad. Saksad armastavad mädanenud linnuliha, kus ussid joba kihavad sees. Seda talupojad ei taha. Saksad söövad keik nahka kui tal aga looma nimi. Talupoeaed ei või ega salligi mitte. Sakstel on tihti kõhuvalu ja närvihaigusi. Talupoeg sellest haigusest paljo ei teagi. Joba saksa kimmelguid kaugelt nähes tuleb talupoeael okse pääle ja ta peab kahe käega oma nõna kinni pidama, kui ta sinna asjale lähab. Saksa nõna paha haisu ei tunnegi ehk ta on joba eluaeg selle ropu haisuga läbi käinud ja harjonud. Sest konnad ja veeussid on sakste keige armsamad toidud, kui aga seda alati käepärast saada oleks. Seepärast palun ma ka saksu hoolega ette vaatma, aga üksnes kadajasaksu, kes linnades ehk maal ennast uhkeks ja peenikeseks tegevad ja üle õla talupoegade pääle maha vaatavad.

E 17115/6 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Äkiline surm Inimene võib kihvti kihasse saada ja äkitselt surra, kui ta mitte igas asjas puhtust ei pea. Sellest mõned näitused. Sääl on sul keedupada päev ehk paar poolkuivalt niiskes kohas seisnud, paks roste kord pääl, mis muud ei ole kui selge kihvt. Ta saab kergeste veega üle loputud ja keetmiseks pruugitud. Rosteollused lähavad supi sissi ning sellega kihasse. Vanemad veel jõuavad seda välja kannatada, kuna nooremad lapsed oksendavad jo mito kord, järsku pääle söögi surevad. Pärast räägivad siis tagajärele, mis tal muud viga võis olla, löödi läbi. Ehk lendaja läks läbi jne. Niisugust kogemata kihvtitamist tuleb talupoea rahva seas sagedaste ette, kui alati mitte suremist, siis kanget seest valu, et pigista hambad kokku. Sääl on kahvlid ja noad, mis külaliste tarvis on ostetud ning kappi saisma pandud, sääl nad nüüd on enne paar nädalat rostetanud kui äkki võõrad tulevad ning nad kerge pühkimise järele lauale tuuakse. Olgo ka üle pühitud, siiski jääb peenikene rostetolm nende pääle, mis ühes liha ehk leivaga kõhtu poeb ning sedasama õnnetust sünnitab, mis jo üleval nimetasin. Ka plekk supilusikad, kui neil liiva ehk puu tuhaga tina päält on ära hõerutud, toobid ning pisemate lapsukeste kastrulid, mis juutide käest ostetakse ja kelledega vaesemad taluinimesed oma lastele piima tulel keedavad, võivad lapsukest kergeste ära kihvtitada, et ta äkitselt haigeks jääb ning sureb. Ka vaabatud savipotid, mis leel ehk ahjus kihvtijagusid välja higistavad, võivad kergesti haigeks jäämist ja surma sünnitada. Seda olen ise oma silmaga näinud, kui kauss ahjust välja võeti, tal väljaspool küljes must tõrvasarnane vedeliku kord ümberringi seisis. Kui ma seda musta vedelikku oma keele pääle lasksin, tundsin mina, et ta mõrudamb oli kui koirohi. Ärgu arvaku siis keegi inimene, et niisugune pott oma kihvtiollusid üksi väljaspidi välja keedab. Ei mitte. Ka piim ehk supp, mis potis keeb, saab selle väljaimmitsemise läbi nõnda rikutud, et ta nõdrematele pea surma võib tuua. Aga ka vanematele inimestele ei tee ta head. Kord keetis mo abikaasa niisuguse savipotiga piima, kes oma külje päält musta vedeku oli välja higistanud. Nii kui ta piima jõi, jäi ta raskeste haigeks ja hakkas oksendama. Mõnda tõist asja selle vastu pruukides sai ta paari päeva pärast siis paremaks, kuna minul surmapott ammugi oli puruks peksetud, et ettevaatamata olekul mõnele jälle kahjo ei pääseks tegema. Et kogemata kihvtitamise läbi paljo pisukesi lapsi talupoja rahva seas ära surevad ja vanemad, kui ka mitte iga kord surma, siis kanget kõhuvalu saavad, paljo oleks sellest mul veel rääkida, aga kardan, et minu töö ja hoiatamine asjata on. Sest minu seletuse pääle võib mõni ütelda, kust tema siis niisugust asja ära võib tääda. Kas ta mõni pottsepp või tohter on?

E 17117/8 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lähame pühi saatma See oli kolmandal lihavete pühal 1894. aastal, päike hakkas veerima, taevas oli selge ning õhk magusa lõhnaga täidetud ja väga soe. Mets seisis nooruse ehtes ja nurmel ja niidul oli haljas noor rohi tärkamas. Kägo kukkus esimest korda sel kallil õhtal, keda need inimesed üksi kuulsid, kes seekord väljas juhtusid olema, aga mitte need, kes väljas ei olnud. Jo hommiko oli ilus ilm, rahvahulgad tõttasivad kiriko poole. Keikide meel oli rõõmus ja hea, et jumal ilusa ilma annud ja metsad ning aasad suiehte pannud. Õhtu tõttasivad needsamad inimesed jälle kõrtsi poole, hulgani pühi ära saatma. Nägo rahval see sõna pruugiks on. Pühi võetakse küll paljodes talumaeades ausal kombel palve ja laulmisega vasto ja elatakse pöörpäeva kaunis kristlikult jumalasõna järele. Aga viimne õhtu rikub keik headuse ja pühadusejutu ära ning teeb mitmed loomade sarnasteks, kes vahet ei tunne oma parema ega pahema käe vahele. Kellel tervis käes, seda sa viimasel püha õhtul paljo omas maeas ei näe, ta hakkab jo aegsaste küla mööda ümber vedelema. "Ma pean sinna ehk sinna minema, ma ei või seda mitte jätta." Aga pärast kahetseb ta ning ütleb: "Võtku ta pagan veel, ma ei saanud täna omast reisit mitte midagi." Kui ma nüüd küsida tohin, siis ära pane pahaks, kui sulle suu sisse ära ütlen - sinul ei olnud midagi ka saada, ju sind polnud ka tõega keegi oma poole kutsunud. Sina ei teagi, et suuremal hulgal inimestel see viis ja mood on kutsuda: "Millas sa meile tuled? Tule ometi täna, kas siis aega pole täna meile tulla? Küll on ime, mojal sa käid, aga meil mitte." Niisugused kutsujad ja pääleaeajad ei mõtlegi ise sagedaste, mis nende keel räägib ja suu lobiseb. Kui sina iga niisuguse kutsumise pääle maeast välja lähad, siis peavad niisugused kutsujad ise sind jooksikuks ja hulkujaks. Isiasi on see kui tõesõber sind tõekombel oma poole kutsub. Noh on sul aega, siis mine sinna, ju sa tead, et sind sääl oodetakse ja ausaste peetakse. Kõrtsi juure mine omast kodust mõne hädalise asja pärast väga harva. Pühade ärasaatmise koht ei ole mitte kõrts, vaid palvekamber, kus sa pead paluma ja tagasi vaatma kolme sammu pääle, mis sa neil kallil ja tähtsail päevil surma poole oled edasi astunud. Kas oled hingele neil kallitel päevadel paljo kaso saatnud? Või koguni kahjo teinud? Kui keik loodus haljendab ja puud, rohi ja maa oma nägo muutvad sel kallil kevadel, siis muuda ennast ka sina ja jäta vanemist õpitud paha ametit - kõrtsis käimist - maha.

E 17118/20 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ta elas kord ning suri Ma nägin teda 1850. aastast kuni 1867. aastani. Ta reisis talust talusse, teda kutsuti Mämmalõka, kuna ta peris ristitud nimi Ants Karu oli. Kotikene kaelas, kaks jala pitkust lepapulka vöö vahel, must vana katkenud särginäru seljas, katkise äärega kaapkübara lotikene peas ning saapatuhvlid, kust sääred otsast ära lõigatud, jalavarjuks, ise pitk mees ereda lõuahabeme ja kõhna palgega. Ta oli Pahuvere vallast Pillikse talust perit, aga ka ei kuskilt perit, sest iga päev oli tal ise koht ning kus õhtu, sääl öömaja ning kus söögiaeg, sääl söök. Mämmalõka oli ta sõimunimi, seda nime oli ta aunimeks oma pulkadega mängimise eest saanud. Nõnda arvas ta ise. Kui Mämmalõka talu uksest sissi astus oma hõreda habemega (kus talvel suured jääpurikad küljes rippusivad) ja naerunäoga, siis jooksid tüdrukud ning poisid ja veikesed lapsed talle vastu küsima: "Noh, Ants. Oled kord ometi meile jõudnud. Kas külm oli ka tulles? Kust talust sa nüüd tulid? Kas süüa oled saanud ka? Kes andis sulle süüa? Perenaene ise või tütar või võõras tüdruk?" Ja Ants täädis iga küsimise pääle õiget vastust anda ja keik, mis ta rääkis, oli selge tõde. Valetama ei olnud Hants lapsest saadik õppinud. Antsu käest saivad külapeiod tääda, kuidas neiokesed tõises peres elasid, mis nemad sääl rääkisid ehk tegid. Kas nad kitsid või helded olivad. Kas nad kurje sõnu omas suus pruukisivad, kas laisad olid ehk virgaste keik tallitused tallitasid? Seda keik pani Ants karva päält tähele, paremine kui keegi tõine ehk küll mõistlikumad inimesed teda lolliks pidasivad. Uudiste eest andsid noored peiod ja näiod Antsule mõne kopika raha, kuna tal vaest selle viisiga rublat kaks ehk kolm oli kogutud, mida siis mõni kelm ta käest klaasitüki ehk pudelipildikese vastu ära vahetas. Noh, mis teebki Ants rahaga? Tõepoolest, ta ei mõistnud rahaga midagi teha ega pääle hakata. Ärge koguge enesele varandust maa pääl, mis koi ja roste rikuvad ning vargad varastavad. Seda täädis Ants, ilma et keegi kirjatundja talle seda oleks meele tuletanud. Kord leidnud ta Pahuvere mõisa koplist rahakoti kümne paberirahaga. Harjakaupmees juhtunud vastu tulema. Ta näitnud rahakotti sellele. Harjakaupmees võtnud, siis kümme paberit kotist omale, andnud rahakoti siis Hantsule tagasi ning ühe hea taskunoa veel päälekauba. Mõtelgu nüüd iga mees, kui suur oli Antsu õnn, et ta hea noa sai. Kuidas oli Antsu mängimisega lugu? Kaks pulka tõmmati vöö vahelt pihku ning keerati ringtantsu lüües neid sõnu kõva häälega hüüdes: Mämmat lõkkat, mämmat lõkkat. Puppu nalja, Pätsi nalja. Karu Jaagu lugu, Karu Jaagu lugu. Uhktill kannikatt, uhktill kannikatt Mämmat lõkkat, lõkkat, lõkkat jne. Neid sõnu hüüti kuni väsimus pääle tuli ja ainult pulkade klõginat veel kuulda oli. Esmalt, kui mäng alles hakkas ja hääl veel terve oli, oi, vennikesed, siis tahtis kõrvad peas peris huugama panna. Koerad ja kassid jooksid suure hirmuga kambrist välja õue. Sead õue pääl ja hobused ree all norskasid ja trampisid jalgadega, kiskusid ohelöad katki ja, kes lahti pääsis, jooksis hirmuga metsa. Vanemad inimesed seda segadust nähes tulid mängu ära keelama, aga kus muusikumeister seda kuulis, tal olid silmad üles taeva poole vahtimas ega tahtnud maapäälsete asjadega midagi tegemist teha. Ka oleks ta tõise keeldu kuuldes rahast ilma jäänud, mis ilma tellimata üks kopik maksis. Noored inimesed naersid ja plaksutasid käsi, sest noorus ei küsi suurest mürast ega kärast, vaid peab seda hästi sündsaks, kust hästi rõõmu ja naeru saab. Kuna vanemad inimesed kõrvad kinni hoidsivad ja palusivad, et kulla Antsuke mängi vahel lõpetaks, mida siis ka Ants, mitte kuulmise, vaid väsimuse pärast lõpetas, ise selle poole vahtides, kes mängi käskis alustada ja nüüd raha annab. Toine mäng, mis oma häälekõvaduse poolest ka esimese vääriline oli, maksis 2 kopikat ja mängiti harva ühe ustava sõbra soovi pääle ja mitte enne ei alustatud kui raha käes. Selle mängi sõnad käisivad selle peremehe ehk perenaese nime pääle, kes lugu tellis ja kutsuti oravnaljaks nõndaviisi. Orav nalja - Orav nalja - Paljast nalja, paljast nalja - Karu tuleb - karu tuleb - Peremehe nalja - perenaese nalja - Peremehe Aadu nalju - Perenaese Anne nalja. Uhk till-till-till. Esimene silbi venitamise mood pitkalt, aga pärast hästi rutemb. Ants mängis ja sai sellega igapäevast leiba. Ta oli rahul ja rõõmus ega igatsenud ka rohkemb. Keik pereuksed olivad kuulsa muusikumeistri ees lahti, aga keikedese peredesse Ants sissi ei läinud, ainult sinna ta läks, kus kord tuttavaks ja sõbraks oli saanud, kus õiglased, lahked ja jumalakartlikud inimesed elasivad, kes teda ei narrinud ega pilganud. Kes talle alati süüa ja mõne riidehilbu kihakatteks andsivad. Mitte hingeõnnistuse teenimise pärast, vaid armastuse pärast oma vähema venna vasto. Sinna peresse läks üksi siis Ants. Pahuvere vallas olnud tal oma ütlemise järele kuus ja Tarvastus viis talu, see on kokku ükstõistkümmend. Need ükstõistkümmend talu elatasid ja söötsid teda. Ja need helded pereisad ja -emad katsid teda, kuni ta omad silmad 1867. aastal rahuga kinni pani ja sinna paika sai kantud, kus rikkad ja kuulsad mehedki oma viimist und puhkavad. Kahjo oli perevanematel, peiodel ja näiodel ning pisukestel lastel, kui kuulda said, et Antsukene oma reisi lõpetanud ega enamb meile ei tule. küll ei peetud temale uhkit matussapidu ega pandud ainustki vannikut vist hauale. Aga suurte ja pisukeste silmapisarad olivad tema saatjad kuni kalmukünkale. Ka Antsu haual kasvavad nüüd lillid, mitte toalilled, vaid sinilillid ja võilillid, mis mitte sääl surnuaedas tõiste haudade pääl näha ei ole.

E 17120/2 (7) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. - Märt Siipsen < Jaan Neater (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Linnulaul Oi, vellekene, ma ole paljo õnnetust oma elu sehen nännu. Ma pidasi Koikküla vallan suurt talu, üten aintsan aastan pani sääl katessatõistku karielajat hauda. Sõs andis sõsarmees mulle üte lehma, sellega pidi nüüd oma latsi ja ütessa tööinimest toitma, iga nädal oli teomees mõisan. Mõelge, mis saab ütest lehmast suure talu pääle. Aga ma aeasin, juma/la/le tänu, sõski ikki läbi. Tõisel sügisel peran elajate kahjo palli tare ka ära, kikk raam ka, sellarõõva jäiva sissi. Aga sõski ei heida meelt veel ära. Teie hobestetalli sitast puhtase, ahi nurka ja korsten välla ja elasime selle talve sääl üle. Ei masnud elaja soetaminegi enamb, kui suvi tuli, sõs lõppiva punasetõppe kikk ära. Aga inimene näeb õnnetust küll ette ära, kui ta tähele mõistab panna. Poiss oli mul haige, lätsi esi postiteed tegema, see oli sõs, ku mo kari kikk veel terve oli. Oli üten talun ööd, es tule uni pääle. Söa oli nõnda rahutu, tuli hämarik, pani hobesa ette, oli veel paar koormat ruusa vaja viia, lätsi ütest sillarumbist üle, veike linnuke laulab: Piu-piu-piu, ja lendab kurale poole ütest ossast tõise pääle. Laulab jälle: Piu-piu-piu. Ma ütlesin: "Laula, laula, linnuke, so om saated kodust mulle midagi ütlema. Kas kodurahvas elavad keik hästi? Kas loomad ja inimesed kodu keik terved on? Jah, linnuke, kallis loomake, sa ikka mulle midagi kõnelad, aga mina, patune mullatükk, ei mõista sinu keelt ega saa sellest aru. Jälle lendas linnuke minust mööda teed mööda edasi. Kui ma ruusa koormaga tulin ja laulis piu-piu-piu, esi nii erk kärmas ja rõõmus. Arvassi küll esi, peaks see küll nüüd hääd tähendama. Aga süda oli raske sehen, et linnuke kural pool teed laulis. Saie sõs teega valmis ja tuli läbi ööd ommukuks kodu ja keskpäeva aeal kooliva ütekõrraga kolm kige paremat lehma mul ära. Selle perra koolsiva paari nädala joosul kikk kari. Ainus sõsaramehe antud lehm mul oli, nõnda kui enne jo ütlesin, aga pitkalt sedagi sai - tõisel sügisel lõppi see ka ära. Jälle oli esi linnakäigul, kui õnnetus kodu sündi. Tuli kodu pool, linnuke laulis jälle pahemal pool teed: piu piu piu. Ma mõistsi, et see hääd ei tähenda, aga mis sääl teta. Saie kodu, lätsi kambri, naene tuli vastu, oli väga murelik. Ma küsse: "Mis viga, armas naeseke. Ta võttis mul ümbert kaala kinni ja ütel: "Armas mehekene, lehm om koolu." Ma rööksi: "Ära ikke, mis koolu, om koolu. Meie enamb talu edesi pidada ei saa. Hommen saab mõisa minna ja härrale üles anda, et minust talupidajad selle koha pääl enämb ei saa. Andku ta oma maja kellele taht." Lätsi sõs tõisel hommikul mõisa, es ole härrat kodun. Valitseja es võtta ülesütlemist vastu. Mis nüüd teta, kas ela või koole. Teomees päevast päeva vällän, midagi süüa ei ole, pane manu. Mis paned, kui endal kodun esiki süvva es ole. Pani siis hobese ette ja sõiti Kõrgepalu mõisa, säält võti kõrtsi ja talu rendi pääle, rendi oli sel aeal väga odava. Lainassi sõsaramehe käest raha ning lätsi tõisel jüripäeval sissi elama. Kui sinna just jüripäeval lätsi, laulis linnuke paremal pool teed: piu-piu-piu-piu. Mõtli sõs mina: "Oh, linnuke, kuuluta mulle nüüdki hääd, kuuluta hääd uue koha pääle elama minnes." Ja vaata nüüd, kulla külaveli, usu ehk uskmata, et see linnukese laul hääd tähendas. Ma oli uue koha pääl kakstõistku aastat talumees ja kõrtsimees ning kohtomees. Sain rahameheks, maksin sõsaramehele võla ära, ostsin, tänavu saab katessatõistku aastat, talu perisseks. Jumal tänatud, on härra võlg jo ammugi tasa massetud. Nõnda olen nüüd pea seitsekümmend aastat vana, olen omas elus paljo õnnetust, aga ka paljo õnne näinud. Kes teab, mis enne surma veel ära näed, ehk missuguse viisiga mulda lääd. Kõrgepalu Kangsti? talu peremehe Jaan Neater suust üles tähendud 12. aprillil 1894. aastal.

E 17122/4 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lapsed on vanemate pildid Kui üks isa oma lasteüle räägib, et lapsed sõna ei kuule ehk kui paraku mõni laps oma vanemat lööb, siis on need mõlemad väga halvad asjad. Rahva vanasõna räägib selle kohta, et niisuguse õela lapse liikmed pärast surma hauast välja kasvavad. Kas peame vagusi päält kuulama, kui isa poegadest ja ema tüdardest halva räägib? Kas peame isale õigust andma ja emale ütlema: "Sinu lugu on vilets küll, et niisuguste lastega kimpu oled juhtunud, kes sõna ei kuule." Ei mitte, meie peame niisugusele kaebajale isale ja nurisejale emale suu sissi ära ütlema: "So lapsed on so oma pildid, kust sa oma nägo näed, missugune sa ise oled. Mäleta järele, niisugune oled sinna noorelt oma isale ka olnud, kui nüüd so lapsed sinule. Sina pole ka vist oma vanemate sõna kuulnud ehk oled neid vaest murega hauda saatnud. Mis sa nüüd maitsed, eks ole teenitud palk. Nüüd maksab so poeg ehk tütar sulle so sõnakuulmata olekut kätte ja seda südamevalu, mis sina oma isale ja emale noorespõlves oled teinud. Sa oled seda ära unustanud, nüüd lõikad, mis ise oled külvanud. See ei ole sinule pitk ega lühike vaid peris paras. Nii pead selle vanemale kostma, kes oma lapse üle halva võõrastele ehk tutvatele räägib. Ma tunnen ühe isa, kes omast lastest alati halva räägib. Aga ma tundsin ka selle rääkija isa, kes väga oma üleannetuma poeaga kimbus oli kuni surmani. Oh neid tükke, mis poeg keik ära tegi! Ta varastas lambaid ja tappis neid ilma oma isa täädmata, selle tarvis olivad tal pitkad nöörist kalaõnged, kus leivaraasukene otsa pantud, miska siis loom põõsastikko tassitud. Ja seesama endine lambavaras isa kaebab nüüd väga oma laste pääle, et nad väga sõnakuulmata olla. Seesama isa, kes oma poegadest nüüd halva räägib ja neid kui neljandamast käsust üleastujaid hukka mõistab, mis lapsed ka ära teeninud on. Seesama isa on ühe truu ristiinimese tunnistuse järele kord noorespõlves oma halli isa rindade pääl sõkkunud ning teda häbemata kombel peksnud. Oled sina, armas lugeja, naesemees ehk mehenaene ja on sinul omal joba lapsed. Oled sina oma vanemate sõnakuulja olnud ning keik püüdnud teha, mis kästud? Siis ma ei usugi, et sinu lapsed sõna ei kuule ehk sulle vasto irvitavad kui sa neid õpetad ja käsid. Ehk olgu siis, kui sa neid ahvi kombel oled kasvatanud ning liia hellitamise ja armastusega oled ära rikkunud ja omad lapsed ise nõndaviisi hukka saatnud. Ka siis ei ole sinul laste, vaid iseenese pääle kaebamist. Vabandamised: "Ega mino laps seda paha pole teinud, see on selle ehk selle inimese kius, minust ei saa ta jago, nüüd aeab lapse harja kinni. Ma ei sa aru, mis nad tahtvad." Ja laps kuuleb seda. Rikuvad lapse vaimu surmani ära, nõnda, et temast kade ning kiuslik ja turtsakas inimeseloom kasvab, kes kellegagi läbi ei saa. Laps, poeg ehk tütar, on vanemba pilt ehk peegel, kust vanemb ise oma nägo võib näha ja vaadata. Siiski on pisut poegi ja tütrid ka paremad kui nende joodikud ja vargad vanemad. Nad on vanemate patuelust ja häbist tüdinenud ja vanemate teod on neile läilaks ja hirmsaks läinud, sellepärast võtab mõni poeg ehk tütar tõest nõu paremine elada ja see hea nõu on mitmele jumala abiga korda läinud. Õnn selle lapsele, kes oma vaga eluga oma vanemate kurja elamist ära varjab ja paremine elab.

E 17124/8 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mis uni õieti on? Kui inimene ennast liia tööga ära väsitanud, siis tahab ta puhkata ning magada. Ja mida rohkemb inimene ennast väsitanud, seda magusamb siis uni. Joba lapsukesed täädvad seda mõistatust ükstõisele üles anda ja küsida: "Mis on pehmemb ja paremb kui ema süli?" Ja tõine kostab selle pääle: "Uni." Aga mis siis uni õieti on ja kuidas võib teda täieste ära seletada? Küll seletavad targad mehed ja prohvessoorid inimese kihajagudest ja neist ollustest, millest kihajaokesed on kokku pandud. Aga uneollustest, kellest ta kokku on pandud, pole ma midagi kuulnud ega lugenud ega tea ka mitte, kas mõni õpetud eesti mees une üle midagi on kirjotanud. Siis ärgu pangu lugeja mitte pahaks kui mina oma arvamisi une üle seie üles tähendan, sest ka mina arvan ennast täitsa õpetud meheks, et vallakooli täieste olen läbi teinud. Luuletajad laulavad, et uneingel olevat, kes omad pehmed tiivad väsinud rändaja üle välja laotab, mis mina koguniste ei taha uskuda. Esitiks sellepärast, et miljonid inimesed iga õhto voodi pugevad ja magama uinuvad. Olgu küll, et mõni enne uinumist kirpude, sügeliste ehk elumurede käes mõne tunni vähkreb. Siiski suuremb osa neist miljonitest, keda kirbud ei salva ega elumured ei rõhu, kes puhtuses elavad, et neil ainust sügelist ihu küljes ei ole, uinuvad magama. Kust siis niipaljo inglid võtta, kes igale uinujale tiivad pääle laotab. Tõiseks, kui uneingel igale uinujale omad pehmed tiivad pääle laotab, mikspärast siis mul ööse külm on, niipea kui tekk voodist maha kukub ehk tõinepool, va abikaas, teda keik oma katteks üksinda tarvitab. Ma arvan, kas pole uni mõnest lillilõhnast, kärjemagusast, siirupist, suhkrust, searasvast, vasikasüldist jne. kokku pandud, mille hulka ka natukene pipraga viina on lisatud, mis peaaego tõsine näitab. Sest seda olen ma, karsk mees, kes viinatilka ei maitse, ise tunnud, et hommikul üles ärgates mito korda mo pea hull on ja suus ja kurgus just mõru pipre magu. Kes nüüd minu juttu uskuda ei taha, võib mo abikaasa käest järele küsida, ka temal on mito kord unest üles ärgates pea hull olnud ehk küll meie elumaja niiskes kohas seisab ja õhuaknat ei ole, kust kust halv õhk väljast võiks sissi pääseda. Nõnda minu arvamised une kohta, aga minu abikaasal jälle koguni uued arvamised. Tema ütleb, et uni olevat kassi nägo, peris kass mis kass. Võib olla, kass tikub alati voodisse magama, ehk oligi kass. Mine nüüd saa aru kumbal õigus on. Kord seletas mulle üks vana eideke, et uni olevat mitmest pehmest asjast, sisinast ja sosinast kokku segatud. Sest kuida laps moidu sootades ja kõssitades magama jääda. Ma ütlesin: "Võib olla, eidekene. Aga nõnda kui laps sootamist ja kõssitamist armastab ja sallib, kardavad kanad jälle hirmsaste kõssitamist. Kas sina, eidekene, minule pitkemalt seletata ei või, mis asjast uni just kokku on pandud?" "Seda ei tea, kulla poeakene, keegi," Ütles vana eidekene, aga siiski ei jätnud ma uurimist järele, kuni viimaks oma targa lellega, kes keige targemb mees meie kehelkonnas oli, kokku juhtusin ja temale ette panin und õieti mulle ära seletada. Ta hakkas seletama, et uni olevad armastusest ja armastus jälle unest kokku pandud ja segi segatud. "Nõnda kui sina und armastad, nii uni jälle sind. Tõine võtab tõise kaissu ja siis põõnutate edasi. Mida rohkemb kellegil armastust enese liha vasto ehk mida rohkemb keegi ennast armastab, seda rohkemb armastab ka niisugune laisk inimene und." "Ei, ei, lell, ma palusin tääda, mis asjast uni on kokku pandud? Mis ollustest, et ta nii vägevaste inimeste pääle mõjub?" "Ma ütlesin jo, et armastusest ning harjomisest," ütles lell. "Ah jah, unustasin harjomise koguni ära, nüüd ütlen uueste. Uni on kolmest ollusest kokku pandud: armastusest, laiskusest ja harjomisest." "Ma palun pitkemalt seletust, lell. Sest ka keige virgemad inimesed, kes ööd kui päevad tõttavad ja eesmärgile püiavad, magavad vahel ikka, kui ka küll pisut, siiski mõne tunni." "Jah, magavad, tõsi, nad on lapsest saadik selleks harjotud. Jah, ütlen veel kord - harjutud. Kui keegi ema näituseks oma last, niipea kui ta ilmale sünnib, sugugi pitkali ei paneks, vaid ikka püsti käes hoiaks, kuni laps suureks kasvaks, siis harjuks ta nii viimaks ära, et tal unega seda vähematki tegemist ei oleks. See on, kas saad aru? Tal poleks enamb tarvis pitkali voodi heita ega magada. Ja niisugusel inimesel poleks ka tarvis siis surma karta. Sest ega surm kellegile püstjala paljo ei tule, vaid ikka enamiste siis, kui inimene ise surmale pitkali ette maha heidab. No, mis, siis surmal viga tulla. Sesamasugune lugu on ka armastusega näituseks. Kui keegi noormees naesterahvaga mingisugust armastuse juttu ei aeaks, mingisugust sõprust ei teeks ega lapsest saadik ühtegi noort naesterahvast pääle oma ema silmaga ei nääks ja nõnda puhtalt ilma armastuseta täieks vanakspoisiks saaks, ma ütlen, et niisugusel vanalpoisil, siis armastusega mingisugust tegemist ei oleks, vaid kui ta ühte näiot peaks silmama, ta malga kätte tõmbaks ja temale valu annaks. Aga nüüd meie noored mehed seda ei tee, nad lasevad ennast väga kergeste armastuse paelu panna, kõndivad üsna võhivõõraste näiodega, keda nad veel hästi ei tunnegi, puude ja metsade vilus käsikäes. Harjuvad, armastavad ja laisklevad. Segavad need kolm ollust kokku. Noh, siis ongi uni valmis, muudkui maga edasi. Nõnda on keige inimeste suguga nüüd meie aeal lugu: harjuda, armastada ja laiselda. Aga kellel aega pole neid kolme asja pruukida, peab nende asjade vasto võitlema. Aga, mis jõuab lihalik inimene võidelda une vasto, kellest ka viimaks surm välja sigineb. Ka surm pole muud midagi kui pitk uni ehk hingamise öö. Kui sul tunnikella ei ole so majas ning taevas pilvis, ei tea sina mitte, kui kaua oled maganud. Nõnda ei tea sina ka pärast surma, paljo aasta sadasid sinu kiha põrm on hauas olnud. Vaid sa ärkad ja küsid, kui kaua ma olen maganud? Ja vastust antakse sulle: "Kaks tuhat aastat ja mõned kuud veel pääle kauba." Nõnda on selle inimese lugu, kes pisut on harjunud, pisut armastanud ja parasjago maganud. Ja parasjago keiki kolme asja siin elus pruukinud ja liia vasto keik eluaeg. Kas napi aeapuuduse pärast ehk tõiste sunduse all ohkanud ja võidelnud. Ja mis jõuab ka lihalik inimene armastuse vasto võitelda. Sääl ligidal peres elab üks taevakarva siniste silmadega ilus näio, ta valge rõõsk pale ja magusad roosihuuled panevad vanapoisil, kes viiskümmend aastat ära elanud ja veel armastust pole tundnud, vere kihama ja pea kihama. Ta ehmatab esmalt niisugust iludust nähes ja arvab, et ingel tõisest ilmast on inimeste sekka maha tulnud, mis siis veel kahekümne aastasest noorest mehest rääkida, kelle armastuse kired merelainete kombel voolavad. Kelle noored silmad täis elurõõmu sinna ja tänna ümberringi vahivad nago kullil, kes kana igatseb murda. Kuni ta ka selle ilusa inglikese täieste murrab. Noored armastajad ei mõtle midagi kuni näio kas pettuse ehk tõeviisiga tema omaks on saanud. Ta märkab alles, siis kui loodetud armastust abielus enamb ei leia. Ja, mis jõuab lihalik inimene laiskuse vasta, kes lapsest saadik sellega joba arjunud on. Näituseks, kas jätab kaupmees oma kauplemist, kes aasta otsa poelaua taga hommikust õhtuni püstjalge pääl seisab? Maksab temale seletus, et mõni tõine amet hoopis kergemb on? Jätab hobusevahetaja oma ametit maha, kui sa temale seletad, et ta kasu asemel selget kahjo võtab ja keige ülemast käsust ligimest pettes üle astub? Ei, ta kihutab jällegi platsi ja annab vaesele loomale tubliste nuuti. Ta suu jookseb peas kui tatraveske hommikust õhtuni, ei ta väsi ealgi ära oma looma asjata kiites ja valet jumala ja inimeste kuuldes suust välja lobisedes. Seesama lugu on ka laiskusega, armsamat asja ilmas ei igatse, olgu see nüüd öö ehk päeva aeal. Mis see temasse puudub, et keik majakatused ja õueaiad lagunud. Mis see temasse puudub, kui ta poolnälgas kannatab ja kui paremad suutäied virgemad ta eest ära näppavad. Tema ülemb hool on ikka paljo magada." "Oi, lell, keik on tõsi, mis praego seletasid, aga minu küsimine, mis uni õieti on, ei puudu sellesse seletusesse suurt asja midagi." "Oh sa arusaamata inimene," käratas lell. "Sina ei saa aru ilmast ega maast. Mis sina siis une õieti arvad olevat? Mitte muud midagi kui magamine. Kas sa sedagi aru ei saa, et sinul silmad magades kinni on? Kust sa siis und võid näha, missugune kujo tal on? Pea magades mõnikord omad silmad lahti, küll siis isigi seletad ja näed, missugune uni õieti on. Ma tahtsin sind patuga tutvaks teha, mille vasto keik õpetamata peavad võitlema ja sõdima. Ja need kolm peapattu on harjomine, laiskus ja lihalik armastus, mida õpetud inimesed keige suuremaks õnniks siin ilmas arvavad ja taevaõndsuseks ihkates kätte saada püüavad." Nago lugeja isigi märkab, ei võinud mina oma targa lelle seletusest, mis uni õieti on, ka veel tõsist otsust kätte saada, vaid uurin ikka edasi ehk vaest aegamööda selgusele jõuan.

E 17128/30 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Igal inimesel ise õnn, üks jumal taevas Peebu Jüri kasvatas varsu, kasvatas ja müüs, sai raha ja elas tubliste. Mõtsa Mihkel mõtles: "Eks mina sedasama viisi varsu või hakata kasvatama kui Peebu Jüri." Kuidas mõeldud nõnda tehtud. Mõtsa Mihkel ostis ilusa sugulooma ja lootis Jürist veel ettegi saada, aga esimene vars läks raisku, teda oli koplis tige ruun jalaga surnuks löönud. Mihkel ei rääkinud õnnetusest kellegile. Ta ootis jälle rohkemb aastad, sai jällegi ilusa varsa, kasvatas kahe aastaseks ja lubas kolmandal aastal esimeseks käsirahaks ära müüa. Aga raibe poiss või poisiraibe või kes teab, ei ole ise varsale paljo teri annud. Mihkel leidis tõisel hommikul varsa koplist surnult maast. Veel kolmat korda katsuda, kas lähab, mõtles Mihkel ja ta lootus läks ka kolmat korda täide - väga ilus vars sihvaka ja pitka kihaga, nago kurepoeg. "Sest saab mul hobune," ütles Mihkel, "seda tahan oma peris sõiduloomaks kasvatada, pole teda sugugi tarvis välja kopli panna, pean peris tallis, senikaua kui suureks kasvab. Ja vars kasvis 1 1/2 aastaseks, perenaese Mihkli enese ja laste rõõmuks. Kas nüüd täädis ka Mihkel ise ehk mõni muu, et sel heal loomal ka pitka pidu ei olnud. See oli kui ära nõiotud. Kolme-aastane pullikene, nago köie sõlm, sai talli hobuste juure sööma pandud, et pääle jõulu teda lihunikule ära müüa. Ja kes seda oleks võinud ette aimata, et niisugune põuasitikas kalli varsa ära surmas. Ta oli lahti pääsenud ja varsaga naljatama hakanud ja varsal kolm korda teravate sarvedega kõhtu pistnud. Küll sai rohitsetud ja hoolt kantud, siiski lõppis varsakene ära. Nüüd jättis Mõtsa Mihkel püidmise peris järele Peebu Jüriga võidu aeada. "Las ta kasvatab hobusid, vana hobusteparsink," sõnus Mihkel. "Mulda ka temagi pannakse, nago meid igatühte. Küllat tal omajago vaeva ka varsadega on. Jooda, sööda ja tallita, too kojo ja vii metsa ning keige viimaks müü jälle ära, mis oled siis keigest omast vaevast saanud. Parem ära pea kedagi elajalooma müümise jaoks, saad ka läbi." Sepa Peeter ütles sellepääle: "Mihkli jutt on õige, mis sellest maailma asjast keik viimaks välja tuleb. Mõisa sepp rautab vedruvankrit, aga ma elan oma lihtsa tööga siiski paremine kui tema." "See om õige," ütles Mihkel, "see om peris õige." Mõtsa Mihkli perenaene tõistele perenaestele jutustas nõnda: "Kellel põrsad ja kanapoead korda lähavad, sellel lähavad korda, aga kellel ei läha, sellel ei läha ka mitte. Sääl pidas Põlde perenaene põrsaid kui ma veel plikakene olin. Küll ta neid söötis, küll ta ravitses, aga sellegipärast lõppid ära kui luu ja nahk. Jäivad õhukeseks kui särjepoead, es enamb põrsa nägugi. Mõtelge ometi, kulla sõsarakesed, olid jo kuuekuulised põrsad, nago peris rotipoead, pead ja jalad koos, peris ära tehtud. Annid sa sööki pää ehk perse ette, üks puhas. Kullapai sõsarakese, ega ma ometa ei valeta. Teie teate jo keik, et ma Põlde perenaese kasulaps olin. Või kas teie arvate, et ma ise põrsaid ei ole kasvatanud. Ei aita põrsale söök midagi, kui kuri silm kord on üle käinud ehk kui seda looma edasiminekut ei ole. Noh teie ehk ütlete, et ma tallita ei mõista ega ei viitsi. Küllat mõistan, mõistan küllat, tallitamise asjaga ära keegi mind õpetama tulgu ehk küll kaunis vana olen. Vaata tühja kanapoeakest, kui sul õnne ei ole antud neid kasvatada. Tee, mis sa tahad, korda nad ei läha, raisku saavad viimaks keik, olgu neid küll paljo. Kullisid ja tuhkruid on ka paljo, kes neid murravad ja ära viivad. Vana harakud ja varesed veel päälekauba. Mul oli paar aastat tagasi 30 kanapoega, kolme kana jago. Mo va Mihkli raeakas, ise ta küll nõid ei ole, ütleb: "Leenu, kas need keik sinu kanapoead on? Oh kui paljo!" Ja, kulla sõsarakesed, sestsamast päevast saadik hakkasid kanapoead kaduma ja lõppid viimane kui üks. Ütli küll Mihklile vasto: "Paljo veetakse hobusega, mis sul kanapoegadega asja," aga ka see ei aitnud enamb midagi. Aga kellel nood kõrda lähavad, sellel lähavad nad kõrda, aga kellel nad kõrda ei läha, sellel ei maksa ka neid pidada. Kulla sõsarakese, ma ei tea kah, kas see sellest tuleb, et mõni inimene elajalooma ei armasta, sellepärast nad siis ka korda ei läha. Ma olen neid inimesi küllat näinud, kes kümme korda ühe ööga lauda juures käivad looma vaatamas. Aga tõine ei vitsi ühte ainust kordagi lauda juure minna. Ja ma olen seda ka mito korda mõtelnud, et inimese hool ja mure sääl asjata on, kus jumal ise hoolt kannab. Päälegi on kadedaid inimesi maailm veel täis, kes tõise elajaloome kahetsevad ning ära nõiovad. Ja võib olla, et need inimesed ilmas keige õnnelikumad inimesed on, kellel ühtegi looma ei ole, nägo mo Mihkel ütles." "See om õige, väga õige," ütles Sepa Peeter. "Kuule, vana Sepa Peeter," ütles Tammiku Jaan, "sina laulad alati järele, mis tõised ees laulvad. Sul on keik õige, sest sina ei mõista õige ega tõe asja vahel vahet teha. Ma ütlen sinule ja Mihkli perenaesele siin peris suu sissi -nõidu ei ole enamb ilmas, vaid ühe inimese laiskus ning hooletus tema nõidus. Pidagu iga inimene oma loomade eest hoolt nõnda kui kord ja kohus, siis saab ta varsi nägema, et asjad paranevad ning lugegu kasulikuid raamatuid, kus põllutöö ja karja kasvatamises õpetust andakse, muud ma teile, rumalatele, ei ütle." Keik koosolejad jäid vait, niihästi mehed kui perenaesed. Aga Sepa Peeter hüüdis valjo häälega: "See om õige, väga õige, mis sa, Tammiku Jaan, ütlesid."

E 17131/3 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuldne abielu "Keik ilm teab, missugune sa oled. Kas mul tahtjaid puudu oli, et sinusugusele närakale mehele pidin minema? Sa oled niisugune loru, et riielda ka meheviisi vastu ei mõista." Jah, Maiel oli selles asjas õigus küll, kui ta oma Jaaniga päevad ja nädalad taples ja käratses, siis tuli väga harva Jaani suust mõni sõna: "Oh seda head veli, oleks sa nõnda hea olnud, kass oleks so ammugi ära söönud." Ja see oli keik, enamb Jaan ei mõistnud, Mai võis teda vanduda niipaljo kui ise arvas ja suu suutis. Jaan nagu ei kuulnudki seda enamb. "Sa igavene loruvasikas, mis sina küll oled, niisugused saadananäod olivad ta vanemad ja vennad keik. Jonnima on nad mehed, aga teha ega rääkida ei mõista. Vat, kus mul mees, keda ma eluaeg toitma pean." Niisugust laulu laulis Mai iga pääv, siiski armastas Jaan teda südamest. Sest ta arvas, et see keik peab nõnda olema, et naese kohus on meest sõimata, aga mehe kohus oma vandlast armastada. Seda oli Jaan kord tähtraamatust või kuskilt mojalt lugenud, mida ta ennemb (nago ta ise ütles) selgeste ei mäletavat. Tõiste nägemise ja kuulmise järele ei liigutanud Mai lilligi: ta ei kudunud, kedranud ega parandanud, ei õmmelnud ega paiganud, keik riided seljas olivad puhas narmad ehk ta küll jo viie lapse ema oli. Mis külanaesed armust kinkisid, mõned vanad riidehilbud, need olivad Maiele ja ta lastele kihakatteks. Ka vett ei pruukinud ta millaski pesemiseks, arvata, et see patt olla jumala puhast vett oma riidenärtsudega mustaks teha ehk seda küll kümne sammu pääl saada oli. Ka ei pesnud ta enese ega oma laste palgeid ealgi peris puhtaks kartes, et looduse iludus kuigiviisi rikutud saab. Ka tõiste kingitud hilbud olivad nõe ja tahmaga koos, et jo kaugelt Maiest mööda minnes nõe ja tahma hais välja lehkas. Ülepea ütelda - Mai oli laisk, ropp ja kasimata inimene. Ta mees Jaan oli tema igavene aealiku elu ori ning tänas õnne, et Maiest igakord lööjat ei saanud ehk ta teda küll lõpmata sõimas ja teotas. Jaanil oli väga pehme ja kannatlik süda, sest ta kannatas keik. Ka seda kui paar päeva söömata peeti, ja siiski moidu veel ei antud, kuni ise puu lõhkus, vee tõi ning supi valmis keetis. Aga seda üksi naese lubaga. Siiski armastas Jaan oma naist ja uskus keik, mis Mai ette rääkis. Mitmelt talult oli Jaan selsamal kevadel jälle tulema hakanud, selsamal kevadel kui ta sinna sulaseks läinud. Mikspärast? Sellepärast, et Mai ei tahtnud sääl mitte elada, vaid mehele ette rääkis, et inimesed selles peres väga kiusakad ja jonnikad olla, teda ega tema lapsi ei sallita. Ja Jaan uskus seda. Ta uskus seda keik kindlaste, mis Mai ette luiskas, ilma et ise pererahvale seda vähemat süüdi oleks võinud anda. Ta hakkas kraami kokku kobistama, nii salamahti kui vähagi võimalik ja tõisi kohta ära kolima. Kus? Seda ei täädnud ta mito korda isigi. Et ta uue koha peremehele hulga tööd ära teinud, omale kartulid ning kapsad aeda istutanud, mis joba lopsakalt kasvasivad, sinna ei võidud midagi parata. "Mai tahab ära minna. Nad kiusavad mo naist," ütles Jaan, "las jääda keik seie paika, kui ma aga minema pääsen," ja ta jättis keik maha ja läks ära. Aga see ei tulnud mitte Jaani abielus üks kord, vaid mito kord ette, et ta ära läks. "Mis sinna teha, peab minema. Mai tahab seda," ütles Jaan. Et nad väga vaesed inimesed, ilma leivata ja lihata olivad, seda nägivad tõised inimesed väga hästi, aga Mai suurt ise puudusest ei rääkinud ega kõlbanudki rääkima. Sest siis oleksivad tõised ütelnud: "Mai, tee tööd, siis saad süüa." Aga Mai ei liigutanud lillegi. Ta võis iga hommiku kella seitsme kuni kaheksamani tühjas sängis põõnutada, mõni vana riideräbal padjaks ja linaks külje all. Kunagi ei nurisenud ta, et ase kõva või külg haige. Niisamuti ei kuulnud ta ilmaski, et lehm laudas ammus ja tõiste loomade sekka karjamaale ihaldas. Ei, Mai täitis lehma lüpsmises truiste oma kohut. Ta lüpsis teda päevas kolm korda ega unustanud seda ealgi ära, olgu küll, et kaks esimest hommiku lüpsmist tõinetõise kannul käisivad. Mis sellest. Mai tõi selle varajase võlalainajale meeleheaks mõnikord musta pangega heinu. Noh seda nägi lehm, et Mai neid heinu tõi ega küsinud ka selle järele, kas Mai neid ise katkunud või veike tütrekene. Oleks ta saladust tääda saanud, siis poleks ta Maiele piimapiiska enamb kätte annud, vaid oleks seda ennemine veiksele tütrele annud, kes nii veikest moodi tema eest hoolitses. Et sui ööd hommiku kella seitsmeks Maiele liig lühikesed magamise tarvis olivad, seda täädsivad Mai ja Jaan mõlemad. Selle tarvis jäeti jo talvel lauda pääle paar sületäit heinu, kus Mai kellegi võõra ehk oma inimese silma nägemata öösel võis põõnutada. See tähendab sel öösel kui päike taevas heledaste paistis ja liigsoojus töötegijad higistama pani. Ei, siin läks korda. Sest Jaan tuli oma söögiund, kui hobusad puhkasid, ka seie puhkama. Et Jaan üles tulles redelit kolistas ja kobistas, seda andis Mai temale igakord andeks ega pannud kunagi pahaks. Ja Jaan oli ka nii ustav, et kellegile oma ega võõra inimesele ei ütelnud, et Maie peakorter täna laudalae pääle on valitud. Aga lapsed täädsivad seda muidugi ja pidivad ka täädma. Sest säält tulivad keeldused ja käsud, ringkirjad ja paveskad iga tunni pärast üles ja alla, mis peab tegema ehk tegemata jätma. Kas veiksel Mannikesel või Jaanikesel lallid kinni panna või lahti pästa. Kas puppu tarvis keeta ehk pätsi anda jne. "Kui hea see oleks, kui neid veikesid lapsi mul ei oleks," õhkas Mai sagedaste, "nad, raitsakud, ei anna rahu magades ega üleval olles." Ehk küll keige viimne laps Jaanikene kolme ja poole aastane oli, keda ta nädalate kaupa imetas ja nädalate kaupa näljutas. See on, et ta üheaindsama aasta sees teda 12 korda võõrutas ja kui piim rinnas pakki hakkas tegema, jälle imetas. Ka seesama pisuke lapsuke oligi peasüüdlane, et Mai midagi tööd teha ei saanud ega võinud teda ka keegi vägi midagi tegema sundida. "Laps imeb mul veel rinna otsas võtan ma nisa ära, mis ma talle siis süüa annan." Nõnda põõnutasid siis sagedast keik kolm, kaks Jaani ja üks Mai, sest et Jaan peris aastasulane ei olnud. Nad olivad küll nälgas, alasti ja paljad, aga neil oli hästi aega magada, tapelda ja armastada. Oh, kas patusel inimeselapsel siin ilmas paremat enamb tarvis. Kuldne abielu!!!

E 17134/7 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peakohtumees Mats 1850 Surnud Tarvasto Kantsi talus, tema enese jutustamise järele. Oi, vennikesed, vana aeg oli hea aeg ehk küll orjapõli meie maal õitses ja kupja kepp sagedaste selja pääl välkus, siiski, kellel kolm kopikat taskus oli, võis ennast kui tina täis juua. Ma olin kohtomees, keik valla rahvas kutsusid mind kohtomees Mats. Ehk ma küll ealgi kohtulauas polnud istunud, siiski olin mina kohtomees. Rahakopikat mul kunagi ei olnud, sest ma olin saunamees, aga ka ühtlasi krahv, mõisnik ning perisperemees. Sest saun oli täieste mo oma. Mind kutsuti ka iga aasta kord Riiga maapäevale, kus rüütlid koos olivad, aga mo aeg ei andnud kunagi sinna minna. Keik inimesed ja ka mina ise arvasin ennast oma liiga suure tarkuse pärast mõisniku seisusesse üles võetud olevat. Sest ma olin Mustlase talu saunas kolm aastat ülikoolis käinud ABD õppimas, kus ma ka viimaks lõpueksaami tegin ja kui täieste õpetud mees eluteed rändasin, kuni siis viimaks hääle paljus minu pääle kaldus ja mind Emmuste küla kohtomeheks nimetati. Mo kohtomõistmise paik oli enamiste kesket külma kõrtsipõrmandat. Sinna istusin mina maha, panin oma kulunud rebasenahkse kübaralokikese perse ala ja mõistsin kohut niihästi meiste- kui naesterahvale. Ka olin mina paljo kangemine vannutud, kui selleaegsed rüütli kohtuherrad. Sest mind ei vannutud mitte kirikus vaid säält mõni verst õhtupoole, Oru kõrtsi korsnas, kus mulle kolm ööd ja kolm päeva vahet pidamata paksu kuuseoksa suitsu alla kihutati, et ma keigile õigust pean tegema, ja ma olen ka püidnud õigust teha. Seda võivad need inimesed tõendada, kes mo kohtojäre ees on seisnud ja mo otsusi kuulanud. Olgu siin näituseks mõned aktid mo kohtupidamise protukulli raamatust, kus aus lugeja võib näha, kuis sel aeal jo asjo meie rahva seas seletati, ja õigust ja ülekohut ära tunti. Et õigus ikka õiguseks jäi ning õelus ja ülekohus oma teenitud palka sai. Esimene protukull Se oli mullu aasta viimasel jõulupühal, kui üks vaene lesknaene ette tuli ja kaebas, et rikas taluperenaene, kes teda oma abiliseks aasta pääle kaubelnud, talle süüa enamb ei andvat, vaid ütlevat: "Talve toitmine temasse ei puudu, söögu lesk talvel omast käest." Perenaene sai ette kutsutud ning ei võinud oma ütelust kuigiviisi salata, vaid tunnistas kohtu ees, et ta küll nõndaviisi olla ütelnud. Ilma et ta enne kohtumõistmist kohtomehele piiska viina oleks ostnud, aga mida vaene lesknaene ilma vasto tõrkumata tegi. Otsus. Kui perenaene roobiga kartulit ahjust välja kisub, ei tohi ta oma käega neisse enamb puutuda, mis ahjusuu päält maha kaldesse langevad. Need on lesenaese päralt. Ja kui siiski perenaene oma kätt kolde peaks küünitama, võib lesknaene ahjuhargiga talle käe pääle lüüa. Ka ahjusuu päälne leib, mis tõiste leivade suurust välja ei anna leiva tegemise aeal, on lesenaese jagu. Niisamuti ka keedusöök, mis esimese korra katlast välja tõstmise järele katlasse jääb on lesenaese jago. Tõist korda ei tohi perenaene suppi tõstma enamb katla juure minna. Kui kumbki pool selle otsusega rahul ei ole, võivad kolme aasta jooksul Kärsna Murikatsi kohtule edasi kaebada. Allkiri: peakohtumees Mats xxx Tõine protukull Koos olivad paastomaarjapäeval Savi kõrtsis paljo rahvast ja pea kohtomees Mats. Ette tuli Kaeba talu teenija Mats Kupits ja kaebas, et T. talu perenaene temale jõuluaeal heaste pole süüa andnud, nõnda kui kord ja kohus seda nõuab ning kuidas temale enne tõistes peredes andud, kus ta enne teeninud, vaid keiges risti peotäis vorsti ja pool seajalga. Perenaene oli peremehe enese eest ette astma volitanud ning iseennast raske haigusega vabandanud. Aga ka peremees ei jõudnud poisi õigust kõrvale lükata, vaid hakkas kohtu ees kogelema, et poiss peremehe ja perenaesega pühade aea ühes lauas söönud ja ühest kannust joonud. Aga see kostus ei lükanud karvagi asja olekut ümber ega muutnud kaebaja põhjusi, sest et Mats Kupits kohtumehele korteri viina oli ostnud, kuna peremees oma suure õiguse pääle lootnud ja tilkagi pole annud, sest, et ta üks kitsipung oli. Otsus. T. talu perenaene peab poiss Mats Kupitsele, kui ta veel tõiseks aastaks sinna teenima jääb, jõulupühiks isipäinis kätte andma. Üks kolmandiku ehk külimutu täis seajalgu ja risti seljatäis vorstisid, nii paljo kui poiss Mats Kupits maast selga jõuab keerutada. Kui kumbki selle otsusega ei taha leppida võivad kolme aasta jooksul Kärsna Murikatsi kohtule edasi kaebata, aga mitte enamb selle vana asja üle, vaid uue asja üle. Allkiri: peakohtomees Mats xxx Neist kahest protukullist märkab lugeja minu suurt tarkust kohtoasjade tundmises ning väga õiglast meelt igaühe vasto, kes mind vähagi meelitas ja mulle tilga viina ostis. Aga liig kitsipungad, kes tilkagi viina ei ostnud, vaid oma suure õiguse pääle lootsid, noh, mis niisustest taludest peab ütlema - koer saab koera palga. Seda ütlesin ma ise ka kohtolaua ees mitmele suu sissi. Abielu asjade seletused nõiade ja noorepoiste protukullid, mis sel aeal päältkuuljate eest varjul hoiti ei või ka siin lausa avaldata. Olgu siis ainukene avaldus poisi naesevõtmise kohta paragrahf 13. säädusekogu välja antud 1228. aastal Villandi komtuurist. Peremees ja perenaene pidid palga juure poisile lubama aasta jooksul naene võtta, ei jõua nad seda asja läbi teha, pole neil ka sellega asja, kui poiss kodust välja hulkuma lähab ehk kõrtsi juure, kust ta tõiste käest karvupidi kiskuda saab. Keik trahvi selle tüli eest kandvad peremees ja perenaene, aga poiss peab ka võetud naesega täieste rahul olema, mis mõisaherra, peremees ja perenaene soovivad, kui näio mitte üle 40 aasta vana ei ole. Seadusekogu välja antud Riias Rüütli majas 1221. e. 41,594 Allkiri: peakohtomees Mats: xxx

E 17137/9 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kas peab naesele jarele andma? Mis mees see on tõiste silmas, kes oma naesega hakkab taplema. Eks see ikka aus ja hea mees ole, kes igas asjas oma naese pilli järele tantsib. Selle kohta ütleb ka laulik: "Mõnel mehel on see hea, et ta naene on ta pea". Isi on mees, ise on meheke, ise on naene, ise naeseke. Kellel naene tarkuse poolest mehest üle käib ja mees ise nõder lollikene välja näeb sääl olgu siis õigusega püksid naese jalgas ja prunts mehele kihakatteks. Seda ei või siis ka imeks panna ja pahaste arvata, kui niisugune paar igapäevases elus puuduses ja kitsikuses kiratseb ja viratseb. Sest naene tarvitab oma ehtete pääle rohkemb ära kui kasin sissitulek seda välja annab. Ka elu ülespidamine nõuab paljo, kui pillaja naene valitsuse ohjad oma kätte võtab. Aga loll mees peab keigega leppima, ka sellega, kui ta mõni õhtu tühja kõhuga magama peab heitma, et midagi enamb suhu pista ei ole. Mikspärast? Sellepärast, et mõni kuu enne seda ülearu toitu raisati ja surnuks löödi, pääle uudist. Noh, mis sellest ega naist mitte ei maksa pahandada, ei tohi mitte pahandada, armastus saab selle läbi rikutud. Naene teab jo ise, mis tema teeb. Pahandan mina naist, kes mind siis veel kaissu võtab. Ja vaata nüüd selgub, mis peris põhjus on: musutamise pärast mindakse abielusse ja musutamise pääle rajatakse abielu. Ja musutamise pärast kannatab mõni mees abielus nõnda valu, et peab hambad suus kinni pigistama. Noh ime küll! Eks see siis ka keige ülemb asi ole abielus. Nõnda mõtlevad keik nõrgad ja lolli aruga mehekesed. Kui oma mõistus veikene, siis on nõuandjat igal aeal tarvis. Ja kelle käest sa veel ilma rahata head nõu saad kui oma naese käest? Sa täna veel jumalat, et niisuguse kallikesega kokku oled juhtunud. Aga jäta seda koguni unustusesse, et ühel aindsal nädalal kolm korda naese käest peksa said, sõimamine ning ropud sõnad veel pääle kauba. Kellele tahad seda kaebata, tõised irvitavad, kui tääda saavad, sina kardad ilma naeru. Sind kutsuvad naesed heaks meheks ning sina oled hea mehe nime auga ära teeninud ja trööstid ennast selle sõnaga: "Kes kannatab, see kaua elab." Aga, kes ise mees on, see ei tohi oma rumalat ega liiga tarka naist ennast juhtida lasta. Sest tähelepaneja inimene näeb sadasid ja tuhandid, kelle eluvanker tujuka ja pillaja naese läbi on kraavi kukkunud ja ümber läinud, keda naljalt enamb mõistuseta mees pori seest välja ei suuda vedada, sest et vanker liiga maanteest kõrvale metsa on veetud. Naene täädku oma majatalitust põhjalikult ja ärgu pistku oma nõna välimise poliitika sissi, mis üksinda mehe juhtida olgu ja mida iga mõistlik mees isigi juhtida oskab. Pistab naene oma nõna sinna vahele, rikub ta keik oma mehe mõtted ja püüdmise plaanid ja aeab neid nurja. Ka keiges tarviduste ja sissiostmise asjus olgu iga naene sellega rahul, mis mees teeb. Sest ka naese riided ja ilusad hilbud saagu ainult mehe tahtmise ja mehe meelepärast ostetud, aga ei iialgi mitte ilmainimeste pärast. On nüüd mees sellega rahul, et ta abikaas alamaid riideid kannab, miks siis naene ise sellega rahul ei peaks olema. Aga on abielunaisi küllad, kes ennast liiga püidvad ehitada ja keik järele ahvida, mis rikkamad ees teevad. Nende kohta ütleb vanarahvasõna: agan augus, kõlgas kõhus, siid seljas. Kes naesterahvas ennast liiga ehitab, et küla ning kehelkond teda imestaksid kui ta väljas käib, niisugune on mitu kord kodus ropp ja kasimata ja kõnnib kui korsnapühkija oma mehe silmade ees. Asjata kiha üleliiga ehitus, liiga raha nurumine ühel naesel oma mehe käest ikka uute ehtete tarvis tegevad teda oma mehe silmas madalaks ja väärtuseta inimeseks, kes oma mehele viimaks koormaks kanda on. Ka muus asjas ärgu lasku mõistlik mees ennast naesest juhtida ja kes seda õpetust tähele ei pane, võib pea oma naabritele naeruks saada. Mees öelgu täie häälega, kui naene lapse kombel jonnima hakkab: "Pea suu." Ei aita see, siis täädku mees ise, mis teha tuleb. Ärgu ta ka ilma kartku, mis ilm selle asja kohta saaks ütlema. Ma olen mitmed mehed jonnika ja kurja naese valitsuse all kannatades palgest ära lõpvat kui surma varjud. Ja see on niisuguste liiga lollide meeste oma rumaluse palk. Karm metsaloom õpetakse tantsima ja ma nägin seda poisikesepõlves oma silmaga, et karu tantsis. Mõistlik mees ei võta naist musutamise pärast, vaid sellepärast, et naene kui eluseltsiline mehega ühes meeles aitaks elukoormat kanda, et kahe kandmine üht asja hoopis kergemb on kui ühel, sellepärast peab naene mehega alati ühes meeles olema. Aga jonnib nüüd naene igas asjas tõisiti ning püüab oma tahtmisega mehe üle valitseda ennast targemaks arvates, siis pangu mees keik abinõud maksma, et vandlane saaks alla rõhutud, enne kui ta liig vägevaks on saanud. Ärgu ka keegi mees nii rumal olgu, et naesega sõnu vahetama hakkab, mis igal jonnakal naesel väga meele järele on. Avaliku vastupanejale, kes head ei mõista ega aru saada ei taha, peab valjusega vasto tuldama ja ära seletama, et ta kohus on armu paluda ning kui ta palub ja oma süüdi tunneb, siis varsi ka andeks andma. Igal asjal oma aeg, ka armastusel, valjusel ning andeks andmisel oma aeg. Keik peavad siin elus ennast korda mööda vahetama, siis on abielu hea ning elamine lõbus. Väga suur aealik abieluarmastus ilma piirita teeb mõlematele armastajatele tihti otsa pääle ja toob surma. Ma olen õnnelikud abielusid tähele pannud, kus peremees ühes nõus perenaesega teedrite palka maha kisuvad ja ainolt omakasu otsivad, et ligimesi nülgida. Ma olen vargaid perevanemaid tähele pannud, kes abielu armastuses väga tõinetõist usaldavad ja vargatega ühes nõus oma kaaskodanikutele paljo kahjo ja kurja tegevad ning kurjus mito aastat varjul seisab. Mikspärast? Sellepärast, et armastajad halvade asjadega väga ühes nõus on. Lõppeks ütlen veel. Ka abielu arm ja armastus sigitagu armastust ligimeste vastu, siis üksi on ta õige.

E 17139/41 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõtete aimud (rahva järele) Võid sina ühte põtra, kes looduses ümber kargab, kinni võtta ja hobuse asemel, kes koormat veab, pruukida? Aga ise asi on hobusaga, kes varsast saadik põllutööd tegema on õpetud, ta veab koormat ja künnab maad ja kui ta enamb ei jõua, käivad piitsahoobid ta selga. Ta ohkab ja veab jälle edasi ja mõtleb: "Eks see keik pea õiguse pärast just nõnda olema." Vars, kes sellesama koormavedaja poeg on ja priiuses täieks hobuseks kasvanud, kes jõuab teda nüüd kui tas uur hobune on, orjama õpetata, ta lõhub riistad ja jookseb metsa. Ehk võta linnukene metsast kinni ning pane puuri, ikka ta igatseb keige paremat toitu süües priiuse järele. Nõnda oleks selle inimesega lugu, keda vabalt on üles kasvatud ja keda, siis veel orjaikkesse peaks sunnitama. Õpetud inimene sureb ennemine kui ta orjaiket oma kaelas kannab. Ta teab, et surm hoopis hõlpsamb on kui eluaegne orjapõlv. Millal pääsevad eesti rahvas oma rõhujate alt peris lahti? Kostus: siis kui nad peris selge silmaga ilma häbita oma rõhujate silma sissi julgevad vaadata. See on, kui nad targuse poolest vastastiku ühe järje pääl on. Kui rahakott täädmisele, täitmise häbiks, mitte enamb tühi, vaid raha kauniste täis on. Kui kaugele kestab nüüd veel vägevamate mõisnikute võim? Kostus: niikaua kui täädus ning kõrgemb haridus nende keskes ülevel peetakse, mida võõrakeele sõnaga kultuura kutsutakse, selle tõine jagu ehk pool ei taha enamb mitmel endisel võimumehel sõna kuulda. See on: kott ei kuule enamb sõna. Kui kulla- ega hõbekuulidega kindlusevallide päält enamb sihti ei või, sest et kuulid liiga asjata lahingu pidamise pärast otsa lõppenud, siis on tääda muidugi, et kindlused kaua enamb ei jõua vastu pidada, vaid aegamööda ikka saavad langema. II Ladina keel. Oh, surnud ladina keel! Keda keegi rahvas enamb ilmapääl ei räägi. Sa vägev tohtrite saladus ja abinõu. Kui keik raamatud ja protukullid rahva ja riigi keeles kirjutakse, mikspärast siis aptiigi ja tohtrite sedelid selles surnud keeles kirjotakse, keda keegi haige ega terve ei mõista, kui aga sedelite valmistajad üksi. Kus jäivad meie kuulsad ja kallimad mehed Kunder, Jakobson, Veske, Kulbars ja Kapp ja paljo tõisi. Kas, sina, ladina keel ei ole mõnegi tähtsama mehe juures oma väge näitnud? Mikspärast elas meie austatud Kruitsvald kõrgeni vanaduseni? Sellepärast, et tema ladina keelt ise mõistis ega lasknud tõisi ladina keele mihi oma haigevoodi ligi. Ta täädis väga hästi, mis mõju ladina keelel mõne tähtsama haige kohta iseäranes on. III Ehk missugune haige on elama jäänud, kellel surmahaigus oli ja tohter ta juure toodi? Mikspärast nad mõnda kuningat ja keisrit oma ladina keele abil elus pole hoidnud kui surmatunnikene kätte tuli? Keik nõdra mõistusega inimesed põlgavad rohtu ega võta seda suu sissi muidu kui vägisi suhu kallatakse. Pühakiri õpetab: "Ei rohud ega plaastrid teinud meid terveks, vaid Issand sinu sõna." Veretõbine naene evangeeliumis kulutas keik oma vara arstide pääle kuni ta Jeesust leidis. Pühakiri õpetab inimest paluma, aga mitte liiga arstide pääle lootma: "Sest keik inimeste abi on tühine." On siis lolli aruga inimesed tõeste targemad ja usklikumad kui mõistlikud inimesed? Väga veider ja kentsakas mõtelda. Kas õpetud arstid ei ole meiegi aeal valeprohvetid, kes rahvast õigest usust ära eksitavad? Pastur Parisis ja kah Perlinis on oma õpetusega mõni aasta tagasi õpetud ja õpetamata inimesed ära petnud, kes nende õpetuse viisi uskusid ja nende käest tervist otsisid, aga viimaks ometegi nägid, et nende õpetus üles leitud aitamise kunstis muud midagi polnud, kui tühi peast välja arvatud luule. Patsillused on nüüd päevakorral kuna neist keegi inimene mõni kümmekond aastat midagi ei täädnud. Mõned aastad tagasi keelati haigetele kangeste rasvast toitu süüa ja pidi ainolt tanguleem nende ainus toit olema. Ei võinud siis midagi parata, pidi iga haige sellega leppima, sest see oli selleaegne tohtrite peaõpetus, kuna kuulu järele keige rasvasemaid suutäisi haigetele pakutavat, et nad seda ennemine kosuksivad. Vanast arvasid õpetud mehed keik, et kanamuna kõvaks keeta väga kahjulik olla, kuna nüüd muna toorelt kahjolikuks arvatakse. Saksad meie maal tegid selle õpetuse järele ja sõivad mune mitusada aastat toorelt. Talupoead keetsid esimese õpetuse aeal munad kõvaks, kuna neid pooltoorelt süüa kästi ja talupoead keedavad neid praegu kõvaks, kuna neid kõvaks soovitakse keeta. Sellest nago tähelepanemata, kas tarkade õpetus nõnda ehk tõisiti on. Targad oma õpetustega tegid enestele ja oma jüngritele seega seda kahjo, et nemad mitusada aastat toorid mune sõid. IV Aga ometi peab riigivalitsust tänama, et meie maal aptiigid on sissi säetud, nõndasama ka õpetud tohtrid haava arstimise ja rohu eest väljaspool ihu küljes, olgu raiotud ehk löödud, need paranevad väga pitkamise kui arstiabi saada ei ole, päälegi kui nad veel mustuse läbi rikutud saavad. Aga mõistlikumad rahva seas oskavad ka küllat haava arstida kui arstiabi saadaval ei ole, ja kui iga talumees tohtriabi pääle lootust peaks panema, siis peaks igas vallas nimelt üks õpetud arst olema. Iga häda kohta passib eesti vanasõna: "Kui häda tulnud, nõnda ta ka lähab." Sest iga puu ja inimese haav paraneb, kui puu mitte kuivanud ja inimene surnud ei ole. Anna sõber aega. Küll paraneb ja saab isigi terveks. Mulla- ja liivaaugud kui nad mitte liiga suured ei ole, langevad aea jooksul kokku ja kasvavad kinni, samasugune lugu on ka haavadega. Viimaks on kannatust igale õnnetusele ja juhtumisele tarvis, on küllat nähtud, et inimene oma kannatamata meelega ühest hädast ehk haigusest üheksa teeb, et ei kärsi kannatada ega paigal seista. Olid mõned jo pea terveks saamas, ei puudunud paljo, nad läksivad välja külma tormi ja tuule kätte, rikkusivad oma tervist uueste, jäivad raskemaks ja surivad. Niisugusid kaebtusi kuuled maal talupoegadest, kus inimesed surevad pea igast kohast ja igast perest.

E 17141 < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nali Noorherra ja virtsafti õpilane Mõisaomaniku poeg ja virtsafti õpilane tulevad põllule ühe töötaja moonamehe juure ja õpetavad elatand vanameest rükkikoormat ilusaste pääle teha. Vanakene kuulab ükskord ja tõinekord ja kui kollanokad ikka järele ei jäta ja vanameest lüia ähvardavad, annab töötaja neile perset lakku. Nooredherrad vihastavad selle üle ning omaniku poeg kaebab nimetud lakku andmist kojo jõudes oma isale. Vanaherra vaatab tükk aega noorte silmadesse ja ütleb siis: "Sääl ei või lapsed midagi parata. Keik virtsafti õpetus. Ka lakku andmine on virtsafti õpetus ja õppimine." Nooredherrad läksivad rahuga seda kuuldes toast välja.

E 17142/3 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naeste keskes Ühes külas elasivad kolm perenaist, nad olivad head sõbrad, oskasivad keik kolm tõinetõisega külajuttu puhuda kui töö selleks vähagi mahti andis. Päältkuulaja, kes nende kolme elu ja majapidamist täädis võis vahet teha õiguse ja ülekohtujutu vahel, mis räägiti, kuna võõras, kes säält külast perit ei olnud, keik õigeks arvas. Kaks esimest naist jutustavad tõinetõisega ühes nõus ja ühel vormil: "Kulla sõsarakese, mo lehmad ei anna piima, karjamaa on halv, võist ei või juttugi olla. Minu ja mo pere suhu tänavu aasta veel pole võiraasu saanud. Kanad munevad nahkmunne ja põrsad on koguni kängu jäänud, kriiksiitavad hambid, mis hirmus kuulda. Vasikad pilluvad perajalgu üles, neist ei saa ka midagi. Küll lasksin sakslasemoori käest veske päält arstimise jahu tuua, kus üheksama kuradi sõnad pääle loetud, aga keik ei aitnud minu vasikate kohta mitte sittagi. Kapsad, tead isigi, kulla sõsarakene, see aasta ka ei kasvanud, päid polnud otsas, anna nüüd perele ette, mis sa annad, aga oma kolm korda olgu üle ööpäeva laud välja pantud. Peris häda ja kitsas keigipidi selle ilmaeluga. Ma ole mitu korda oma Hantsule ütelnu, oleks poeg suuremb ollud, annaks maja ära poea kätte, aga noor alles, saab veel kapsamaarja päevaks 10 aastat vanaks. Jah, sõsarakene, jah, sõsarakene, nõndap ta on, nõnda on jah mul seesama lugu, just karvapääl seesama lugu, lapsed kodus kisendavad ja karjuvad: "Ema anna piima! Anna võid ja liha!" Poolmeeletumad, pidage suu, ole mitu kord peris südametäiega lastele ütelnud. Kust mina võta teile anda? Mo va Jaan, tääd isigi, lastest paljo ei hooli, nad ka, siis tema juure ei läha. Kulla sõsarakene, iga laps tahab paremat pala ega ta sellega ela ometa, mis vanainimesed söövad. Kust ma võtan, kui anda midagi ei ole, viimse sealiha lõpeti joba enne jaani kaks nädalat ära ja ütlesin perele ja lastele siis: "Nüüd pange hambad vakja liha pärast." Kolmas: Mul on Jumal tänu keiki küllat. Peremehelt saatsin 5 punda võid jaanilaadale, see oli veel mullune või, tänavust ei ole veel liigutanudki, pere sööb iga pühape hommiku, mo omad lapsed need võid ei tahagi. Neile anna aga liha kätte. Ärge arvake Mäelt ja Alt perenaene, et ma valetan, tulge praegu mo kodu vaatama, kui ei usu. Mul on praegu kahe sea täis suitsutatud liha seismas. Ole peris mures kui praeguse sooja ilmaga vaest hukka ei läha. Põrsaid on praegu mul ütessa tükki, keik söövad nii paljo kui anda jõuad. Minevase aastaga müüsi ma üksinda pääle kaalu, arvata 18 punda võid ära. Nõnda, armas lugeja, nende kolme perenaese külajutud tõinetõisele, mis ma kannatades päält kuulasin, sest mina, kui selle küla inimene täädsin karvapäält kui kehvad ehk rikkad nad keegi olivad. Kaks esimest ei rääkinud sõnagi õiget, nad olivad mõlemad ahned ja kisendajad, kes isigi ei täädnud, mis nad veel soovisid ehk tahtsid. Neil oli liha ja leiba, võid ja piima ja keiki küll, mis elutarvidus eal nõuab, kuna kolmas perenaene pool tõtt ja pool valet rääkis, sest ta asjad nii heas korras ammugi ei seisnud kui ta lobises, nägu see inimeste viis enamiste on. Ahned kisendavad ja karjuvad, et mõni helde südamega inimene nende pääle peaks halastama ja mõni kopik raha ehk mõni riideräbal neile kihakatteks kinkima. Sellest hoolimata, et riided kirstudesse ega vili salvedese ei mahu, käivad ise naruriidis, et vara perandajatel pärast nende surma küllat tööd ja kohtukäimist oleks, kuidas keik seda ülekohtuga kogutud varandust enesekeskes ära jagada. Üks tõsine ristiinimene ei kiida ega laida, ei kisenda ega nuta, et tal paljo või et tal väha on, vaid tänab jumalat kui igapäevast leiba saab süüa ja riided selga panna, öeldes: "Ma tänan oma jumalat keige armu ja heategemiste eest, ta on minule keik andnud, mis mulle siin ilmas tarvis lähab, kui seda ka küll teiste arvates väha on, siiski on minule sellest ülemäära küllat.

E 17143/5 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühes nõus Mailm kiidab neid õnnelikuks, kes hästi abielus kokku sünnivad, kes ei riidle ega pea viha tõinetõisega, aga sagedaste on need tõinetõise armastajad keige õnnetumad inimesed maapääl. Kuidas nii, küsid sina? Kannata natuke, ma seletan sulle, et aru võid saada. Kaks hinge on kokku laulatud meheks ja naeseks. Need kaks hinge, mis enne üksikud olivad on nüüd paarirahvas. Varastavad ja petavad nüüd ühes nõus. Kisuvad ligimese varandust omale ühes nõus. Kui tõine varastab, siis tõine aitab salata, ikka ühes nõus. Kui tõine palgalise palka ei mõista käest ära kiskuda, siis tõine jälle õpetab. Ikka ühes nõus. Kui tõine abielupaar mõne naabriga hakkab riidlema, siis tõine jookseb kohe appi, ikka ühes nõus. Nõndasamuti taplemises naabritega aitas tõine tõist, ikka ühes nõus. Nad ei salli kumbki võõrast armastust, sest nad armastavad tõinetõist keigest südamest. Nad elavad paradiisis siin ilmas. Nad soovivad keik eluraskust ja vaeva tõinetõise eest kanda, ehk kui tarvis, lähavad nad ka tõinetõise eest surma, nii armastavad nad ükstõist ja on ikka ühes nõus. Surm teeb lahutust. Need, kes alati ühes nõus on olnud, peavad nüüd igaveste tõinetõisest ära lahkuma. Kui tõine surnud, siis tõine leinab kibetaste. Mitokord on seda ka nähtud, et armastajapaari tõinepool, pärast tõise hauda kandmist kaua enamb ei elanud. Lootus pärast surma kokku saada ja sääl ühes nõus midagi veel koguda on kahe kaalu pääl, ehk koguni nurja läinud. Säälpool hauda ei tunne enamb mees naist ega naene meest, seda lugu on järelejäänud tõinepool kuskilt vist kuulnud või unes näinud, aga ei mäleta enamb kust. Säälpool hauda saab ühes nõus olemine, vargus, petmine, ahnus ja ligimese oma võtmine hirmsa piinaga tasutud. Ainult ühes nõus palvel käia siin ilmas ei saa sääl süüks arvatud, nõndasamuti ka need head teod, mis ühes nõus ligimestele on tehtud. Mis arvad sina nüüd sellest jutust, sa üleliiga naesearmastaja mees ehk mehearmastaja naene? Sa mees, kes sina naist omale võõraks jumalaks oled kosinud, eks ta aita sind oma ilmliku vara püüdmise ja ahnitsemisega tüki teed edasi põrgu poole, kus mõlemad suuremat hukatust peate perima. Kas poleks paremb polnud, sina varas mees, et sinule niisugune abikaas oleks juhtunud, kelle mõtted sinu omadega mitte poleks kokku sündinud? Kes üles oleks andnud, mis sina varastasid ja kui sina nuhtlust oleksid saanud, siis oleksid sina vaest ümber pöörnud ja nõnda oleks minu arvates vastase meelega naene sulle paljo kasu saatnud. On neid majaperemihi ja -perenaisi küllat meie evangeljumi Luteri koguduses leida, kes küll avalikud vargad ei ole, et nad naabri aita vargile lähaksivad varandust otsima ehk naabri talli hobust ära tooma. Aga seda nago ei arvatagi pattuks, kui kuskilt hobune mõne hukkaläinud poisikese käest viie ehk kümne rublaga saada on. Mõtted sellejuures on: ega mina teda varastanud ei ole. Sääl oli siis mito nägijat juures, kes vanduda võivad, kust ma ta sain ning kelle käest oma raha eest ostsin. Ega mina ei pruugi seda tääda, kas ta varastud ehk õiguse nimel saadud oli. Niisugune peremees ning perenaene, kes küll täädvad, mis nad tegevad, aga sellest midagi ei hooli, on oma sulasid ja teendrid petma ka väga osavad meistrid. Nad on ühes nõus oma abikaasaga, lähavad pärast salaja vargust ehk pettust siis lauale kirikule nago õiged ausad abielurahvas kunagi. Nad on jo ühes meeles ja ühes nõus, oma lastele varandust koguma ja arvavad seda õnneks, kust rahakopik ehk muu asi kergemine saada on. Nende peasoovimine on see, et keikidele poegadele peris kohad (kui niipaljo jõuaks koguda) saaksivad ostetud ja tütarde jaoks ka sadat viis igaleühele majast välja saates ligi panna. Sellel põhjusel ongi see ühes nõus töötamine nii tarviliseks arvatud, et sääl ligimese kasu pääle ei sünni mõtelda, nad on ühes nõus, nago kaks kelmi kunagi. Aga issand vaatab taevast teie ahnuse ja püidmise pääle ja nuhtleb teile ja teie sugule seda kurja kätte. Ta saadab õnnetust, tulekahjo ehk varga kätt teile karistuseks, et teie varandus, mis ülekohtuga kogutud, silmapilkmisel aeal otsa saab. Abielurahvas, kes tõinetõise pääle pole kaebanud, ei riielnud ega käratsenud tõiste kuuldes. Öeltakse väga hästi elavat, aga need hästi elajad võivad mito korda paljo halvemad olla kui muud inimesed, keda keegi õpetaja ega köster ei tea, kes tõinetõise pääle ei kaeba ja ühes nõus keik kahjo ja kurja oma kaaselanikutele sünnitavad, rohkemb veel siis, kui neil võimus käes ehk valitsus tõiste üle kätte usutud, nõnda kui enne sai seletud. Olgu siis lõpetuseks veel üks asi, et need, kes ühesmeeles elavad ja silmakirjaks vagaduse nägo näitavad, päälegi vagaks ja usklikuks nimetakse, ehk nad küll üheaindsa heateoga oma usku pole üles tunnistanud. Need inimesed, mis veel keige naljakamb on kuulda, kaebavad, et maailm olevat nüüd hukka minemas, oma hirmsa kurjusetegudega. Aga need maailma eest muretsejad ei tea vaesed ise sugugi, et mailmaga hoopis paremb lugu on kui nende enestega. Jah, nõnda kaebavad ja ohkavad kurjuse katte all, käed kokku pantud need mehed ja naesed, kellel ainult usk elu sihiks on võetud, aga usuteod puuduvad ja nende hulk on meie eesti rahva seas kaunis suur. Aga tõsised ristiinimesed tegevad tööd enese südame kallal ja võitlevad jumala abiga südamekurjuse, selle paha allika vastu ning jätavad ilma parandamise keigevägevama hooleks. Neil on helde süda vaesid ja hädalisi aidata ja nende abikaasadel niisamuti. Kui neil hea nõu puudub, siis annab naene mehele head nõu, ehk kui nende mõtted mõnes heas asjas kokku ei sünni, siis nad tegevad head ligimestele, ilma et neil tarvis oleks seda tõinetõisele ütelda ehk järele vahtida, mis tõine vaestele annab ehk mitte ei anna. Nende pääle ei kaeba keegi teener ega päiviline palga pärast, sest et nad ainolt õigust armastavad ja õigust tegevad ja õigus ka viimaks taevas neile osaks saab, kui oma reisi siin maapääl on lõpetatud.

E 17145/6 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Inimene jõuab, kui ta tahab Kord läksid rikas ja kehva mees, peremehed olivad mõlemad, vaidlema usutegude pääle, mis jumal inimese käest nõuab. Sääl seletas vaene mees, et inimene paljo jõuaks head ligimesele teha, kui ta tahaks, aga inimene ei taha mitte jumala käsku pidada ega sellejärele elada, mis jumala sõna õpetab, vaid aeab, ehk küll nõder inimeseloom, oma Loojale keik eluaeg jonni. "Mis sa rumal lorised," ütles rikas mees. "Kes võib jumalaga jonni aeada, kes jõuab tema suure väe vastu. Küll katsun mina igapäev ta käsku mööda teha ja elada, aga lihalik inimene, ei mina ega keegi tõine seda ei jõua! Ei, kus võib minusugune lihalik inimine jumala käsku pidada, kui püha apostel Paulus seda ei jõudnud, vaid kaibab: "Oh mina vilets inimene. Tahtmine oleks küll, aga seda heategemist ega täitmist ei leia ma mitte." "Hea küll," alustas jälle kehva mees, "sina ütled, et sina tahaks küll jumala käsud pidada, aga ei jõua. Kas sina ka keige ülemat käsku tunned, kus keik käsud ühte pantud: "Sina pead jumalat ülekõige asjate armastama ja oma ligimest kui iseennast." So ait ja salved on vilja täis, sa kaupled viljaga ning linadega ja oled rikas mees, mida sina mitte valeks ei või aeada. Kui ma nüüd küsida tohin? Kas oled ühe koormagi vilja sel napil kasinal aeal, kus puudus käpuga katsuda, vaestele kinkinud ehk ära jaganud? Ehk kui sul koorm kallis oli anda, siis mõne vaka ikka oled andnud, mis? Ei küll seda pole ma teinud, ka matitäit jahu pole ma ühegi vaesele veel armastuse pärast omast aidast annud ehk mis see minu ühe andmine ka aitaks kui puudusekannatajad sel aastal nii paljo on. Annan ma ühele, siis tahavad tõised ka keik." "No vaata nüüd, sõber," ütles kehva mees. "Mikspärast sina ütled, et sa küll jumala käsku tahaks pidada, aga ei jõua. Aga mina ütlen sulle veel tõist korda siin hulga kuuldes - sa jõuaks küll, aga ei taha, aead oma loojaga pahura lapse viisi seesamasugust jonni nago minagi." Rikas mees jäi mõtlema ja ütles siis: "Sul on õigus, sõber. Kõne ei maksa midagi, kui tegusid juures ei ole. Ma tahan täna kord katsuda, kas mul jõudu on head teha ehk mitte." Selsamal päeval laskis ta kümnele vaesele omast viljasalvest igaühele 1/2 vakka rükkit anda. Kas ta veel nüüd õhkab ja ristis kätel kaebab, et ta, patune inimene, midagi head ei jõua teha, ega Jumala käsku, mis väga rasked täita olevat, pidada nagu enne. Seda pole ma kuulda saanud. Sest mo tee, kus pääl ma reisin, ei puudu selle rikka mehega enamb kokku.

E 17146/7 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Õhkamised, poolsalajalt Niisugusid inimesi on igas maanurgas meie maal, kes naabriga jutu puhudes salaja õhkavad nago oleks neil raske murekoorm südame pääl. Mine sina Talina, Tartu, Villandi, Pärnu või Pihkva piirile, neid ei puudu vist kusagil. Küsime, mis mehed need on? Kas aealehtete lugejad või muu kirjandusesõbrad? Siis kostame ise selle pääle, nii paljo kui neid tähele oleme pannud, ei kumbagit. Ei aealehtede lugejad, ei kirjandusesõbrad, sest neil, kes lehti ehk tõisi kasulikud raamatud loevad, ei ole aega südamepõhjast salajalt õhkata. Need on enamiste niisugused mehed, kes ennast tõistest inimestest pisut paremaks peavad, olgu sellepärast, et nad kord mõisaherraga on jutul olnud ehk kord vallaametis olnud. Nad on niisugused kadedad, et neil selle üle hale meel ja süda raske on, et naabrid ka elavad. Nende meelest oleks see kohane, kui naabri põld alati äpardaks ja keik inimesed vaeseks ja kehvaks jääksid ning tema üksi rikas oleks. Tõine asi on see, kust neil salajad õhkamised tõusevad. Nad on omas noorespõlves mõne karutüki ära teinud. Kas mõne noore tütarlapse õigelt teelt kõrvale meelitanud ehk mõne asja, mis hinna vääriline oli, varastanud, ehk kord kohtu ees valet vandunud, et häbi sissi ei tahtnud jääda. Niisugused asjad tulevad tal, siis vaest tahtmata meele ning sellejärele ka ohkamine, mis ta ise tähelegi ei pane ega usu seda ka, et tõine inimene ta ohkamist tähele paneb ehk aru saab. Niisugusel inimesel, kui ta istub, on käed sagedaste kokku pantud, nago oleks ta keige suuremas palves. Niisugused inimesed on keige kardetavamad loomad ja nende eest tuleb kangeste ennast hoida, neil on see peasihiks võetud tõisi inimesi, kes õnnelikult elavad, õnnetumaks teha. Sellest ainuüksi tunnevad nemad siis head meelt ja rõõmu. Nad ei salli koguniste, et keegi nende väljaspidise au külge sõrmeotsaga puuduks, sest see on nende ainus ülemb vara siin ilmas, seestpidist au ega vagadust neil põrmugi ei ole. Juhtub kogemata, et mõni amet nende käest ära võetakse, mida nad küll küüne ja hammastega kinni peavad. Noh, siis on vihane tiiger kohe sellele kallale kargamas, kes teda ametisse ei kiitnud, ehk tahtis mõnda tõist tema asemel kiita. Isisugused on need õhkamised, mis ühe õnnetuma inimese rinnast tõusvad ja taeva poole üles lähavad. Niisugused õhkamised pane tähele ja peri järele, mis viga on ja püüa aidata, kuis iganes jõuad ja võid. Ehk kui sinul jõudu aidata ei ole, siis anna head nõu ning mine ühes temaga seltsis neid mihi paluma, kes jõudvad aidata ja ära karda mitte oma venna eest käemeheks heites, kui seda peaks tarvis olema, ehk kui sind so ausa meele ehk sõpruse pärast enamb ustakse, kui so õnnetumat ligimest. Ka on veel õhkamised, mis ühe õige inimese rinnast välja voolavad, kui tal veel mingisugust häda ega õnnetust ei ole. Niisugused õhkamised on siis märgiks kui nad südamepõhjast tõusevad, et üks õnnetus pääle üsna täädmata tulemas on.

E 17148 (14) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naljaks Tõnu: "Kuule, Kaarel. Mikspärast keik saksa rahvas kätega vehklevad kui nad tõinetõisega juttu puhuvad ehk midagi seletavad?" Kaarel: "See tuleb sellest, et saksa keeles niipaljo sõnu ei olevat, kui rääkimine ja seletamine tarvitab, nägo vene ja meie eesti keeles on. Siis peavad nad seda sõnade puudust käega vehklemise läbi parandama. Näituseks: kui nüüd mina saksa mees oleksin ja sinule kirikust, mille torn kaugelt paistab, sulle midagi peaksin jutustama, siis peaksin mina ka näpuga kirikutorni pääle näitama, moidu tõine saksa mees ei saaks mo jutu otsa ega algust ealgi kätte." Tõnu: "Ah nõnda. Nüüd ma mõistan ja saan sellest asjast küll joba aru, aga veel üks tõine asi, armas Kaaril, mikspärast meie armas õpetaja, kes peris sündinud eesti mees peab olema nago mehed ja naesed seda tõendada teavad, mikspärast siis tema kantslis jutustates kätega sinna ja tänna vehkleb nago oleks tema justament peris Saksamaa mees?" Kaaril: "See tuleb sellest, et ta ennast nüüd peris Saksamaa meheks peab, sakslaste viisid ja kombed karvapääl on kätte õppinud ja siis ahvi viisil sakslastele järele tegema on sunnitud." Tõnu: "Olge terve selle seletuse eest."

E 17148 (15) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naljaks Lauale kirjotamise juures Õpetaja saunamehelt küsima: "Mis nimi?" Saunamees: "Peet Tigane, Ann Varblane." Õpetaja: "Kes see Varblane siis on?" Saunamees: "Minu naene Ann." Õpetaja: "Kuidas? Sina Tigane ja naene Varblane?" Saunamees: "Ta oli enne Varblane, kui ma teda kosisin ja Varblane on ta ka praegu." Õpetaja: "Ta on jo ometi nüüd sinu laulatud naene." Saunamees: "Ma võtsin jo võõra inimese naeseks ega ta minule sugulane ei ole."

E 17149 (1) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Alletamine (Karjalaste) /Noodid/

E 17149 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kosjalaul /Noodid/

E 17150 (3) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lilla istus vangitornis /Noodid/

E 17150 (4) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mehed, tulge meie poole /Noodid/ Sisse teeme siidilaeva, vällä teeme väistelaeva, otseti odade laeva, nuketi nugade laeva.

E 17151 (5) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ei ole kuulda olnud veel /Noodid/

E 17151 (6) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Joonatan /Noodid/ 2. Oh, ta oli minu meelest kui üks ilus, kui üks ilus, roosilill, roosilill. 3. Oh, ma armastuse perast, tema järgi, tema järgi, igatsen, igatsen.

E 17152/3 (7) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks meil vesi silmis? /Noodid/ 2. Oh, mu armsad vennad, Jumal elab veel, olgem aga vaprad, siis saab kõik heaks teal. 3. Vara sai surma merepõhja sees, sest ta mõtles kurja omas südames. 4. Langema ka peab Uhke Paabilon, "Jumal kõik siin seab," ütleb Saalomon. 5. Meie keisrihärra on ju valmistatud, et kõik ilma kära saaks ju lõpetud. 6. Meie elu mure on kui pime öö. Vaata, öö lääb mööda, annab päeval maad.

E 17153 (8) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri naine /Noodid/ Kui kodunt ära läksinma siis vopsu selga Toi toa jne. Kui jo koju tulin ma, siis vana Mari surnud Toi toa jne.

E 17154 (9) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polli Andrese laul (sandi laul) /Noodid/

E 17154 (10) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Türgi sõa laul /Noodid/

E 17155 (11) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Reisilaul /Noodid/

E 17155 (12) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sarvelugu (Tuhalaanist) /Noodid/ (Võib ka lauluviisi asemel)

E 17156 (13) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sarvelugu /Noodid/

E 17156 (14) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Torupilli lugu /Noodid/

E 17157 (15) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sarvelugu /Noodid/

E 17157 (16) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Lauluviis/ Noodid

E 17158 (17) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polkamazurka /Noodid/

E 17158/9 (18) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Magaja lapsele /Noodid/

E 17159 (19) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polka /Noodid/

E 17160 (20) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polka /Noodid/

E 17160/1 (21) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Laul. Pulmapidul /Noodid/

E 17162 (22) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Noodid/

E 17162 (23) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Noodid/

E 17163 (24) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Labajalavalts /Noodid/

E 17164 (25) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polka /Noodid/

E 17165/6 < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sündimisepäevaks /Noodid/ 2. Su elu pikk ja rõemulik küll saagu olema. Tee õigust sa, siis leiad ka - kõik saab nii sündima, kuid ära eksi õigelt teelt, siis kaotad rõemust meelt. 3. Sind hoidku veel su eluteel see isa taevas seal. Ta kaitsegu ja saatagu sind sinu teede peal, et õnnetust, ei paha eal sul juhtuks ilma peal.

E 17167 (1) < Rõuge khk, Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Võrumaal om mehe musta, mehe musta, naise laisa, tüdruku tööhigitse, poisi kannukarvalise.

E 17167 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Viibisi mina, viibisi, viibisi vile aeama, pajupilli puhkumaie, lepalalli laskemaie. Seni oli neidisse jaetu, talutütteri tasutu, mul oli jäänu musta neiu, musta neiu, tormihuuli. Kus pean musta mahutama? Viisin Võrru vihtumaie, viisin Harju haudumaie, viisin ta vee veerele, mõsse taad viiele veele,, kuuendale kurikale, säitsmendale seebitüki, siis sai neiu nii kui muile.

E 17167/8 (3) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Taha ei talupojale, ei lää rinnu rikkiella. Ma lää suise sulaselle, alla ilma armetule. Sulase sugu paremba, orja seeme selgeema. Sulane künd soomaada, palgaline palumaada. Soost ta tegi suure nurme, palust tegi pika põllu. Sulane sugis hobesta, talupoig see tappi naista, sulane raha lugesi, talupoiga tappi täie.

E 17168/17169 (4) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Millaal maksan eide vaeva, eide vaeva, hella piima, hea ema imetisvaeva, suu juures suikumise, käte peala kandamise? Sülen oli süieenna, kaelan karja saatenna, rüpin rüga lõigatenna, puhun putru keeteenna. Mitu ööd olid uneta, mittu hommikut osata, mittu päeva lõuneetta, mittu suitsu suurukseta. Lõpnud ei tuli toasta, küünal ei küü käesta, säde sängi veere alta. Naine noori rõivienna, hobu halli rakkeenna, otsis lapse lausujatta, noore nutu võttijatta. Lubas lamba lausujalle, kitsi keele katsujalle, tuhkru ruuna tundijalle. Eide kopsun ma kosusin, eide maksan ma magasin, imesin ma eide piima.

E 17169 (5) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tohi siin toresta laulda, healta hästi kuulutada. Siin om kulleja külana, sõnavõttija võsana, healeviija vitsikunna. Kubjas kulleli külana, kilter võtt sõna võsasta, veli viis heale vitsikusta. Kulle kun laulab neiu noori, Virun ta laulab vitsa pääla, Harjun haavaoksa pääla, Kõpun kõeva lehe pääla, Saksamaa sarapuu pääla, Rooben rootutu pääla. Saksamaa sarapuu sadeli, Roobe roogu kõigutelli.

E 17169/70 (6) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Emakene, ennekene, jätid maha marja suuru, tee peale tera suuru, murule muraku suuru, läve alla läätsa suuru. Jätid mu ilma ehita, ilm mu ehit hilbakile, vald mu vana rõiviella, ema mu õppes kooldunna. Hõigas ta üle värati: "Kui jääd ilma sa elama, pääle ilma pääd pidama, ära mine mustalt muude seltsi, tahmane tõisi talusse. Kuuvalgel utta kurna, aol sa aiale laota, siis saab päevas pääle panna, aastas selga aeada. Oled sa ise vaene, ei ole vesi vaene, oled sa ise lainaline, ei ole libe leinaline. Siis su hüvas üteletas, Hüva naise tütteressa. Hüva naine su hüppateni, kallis naine kasvatanu, siis mine nirgis niidu pääle, siis mine nukus nurme pääle. Valge küla vahele, vastse viisu, valge räti, kanepise keerukabla.

E 17170/1 (7) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Milles noore mehe noruna, torsin nee torukübara, vaiki ne vahajuusse? Hää neid ära surenu, kallis neid ära kadunu, parem pantu magamaie, ilusamb pant hingamaie, alla akende ilusa, pääle ruuti rohilise,. Veli, hella vellekene, võta tallist sa tasane, latermista laukiotsa, ligi seina sa lihava. Sõida liina sa mäele, mine too liinast liivasõkla, alevista harva sõkla, toest too sõkla punasta, sõelu üles lige liiva, sõelu üles musta mulda, sõelu neiu sõrme luida, piira neiu peoluida. Siis saab neiu teie näta, Vahapää teie valate, kaharpää teie kaeda.

E 17171/2 (8) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üits ep Anneke külassa, seegi istub kammerenna, kirjutab kivitoana, säeb ta sõrme sõrmussida, kaeb ta kaela kaalussida, rinda ristiruubelida. Tuli kuu kossuella, Teretella Anneksida. "Tere, Anne, niidisukka, niidisukka, ninnipõlle! Tuled ka sina minule?" Anne kuuli, kosti vasta: "Kuda lää mina sinule, ööse sina kasvad, päeva kaod."

E 17172 (9) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üits oli velleke minule, kuldatutike tuvile, hõbepärjake õele. Seegi seppasse sugeni, seegi aste ametisse. Tei ta küla kirvesida, mõnel mehel mõõgapäida, noorikil nugade päida, vallale valjaste päida.

E 17172/3 (10) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Velle, velle, noore, noore, teid ei kutsu kossuella, talle ei panti andamaie. Mul om kodun kolmi kosja, nädalil mul viie viina, aastal saa sõnumi. Kiltre kihla mul käena, kubja sõrmus sõrmeenna. Velle, velle, noore, noore, viige kihlad kivile. Pakke panti pajule, Kae, kas kivi võtti kihla, kae, kas paju võtti panti. Paju taht palju pallemista, Kivi taht palju kiskumista.

E 17173 (11) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üits oli vellekene minule, seegi panti palga pääle, tibi pääle teenimaie, raha pääle raiumaie, kopikat kulutamaie. Sooviti soldatis minema, panti pauna kandijasse, rootsi raua rookijasse, vene püssi pühkijasse.

E 17173/4 (12) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sügise aea tuleva, mõnel veel mehele minna. Mõni taht talupojale, kelles lään mina vaene? Ma lää suise sulasele, otsekohe orjale. Sulasest sai suuri meesi, orjast sai osa jagaja, säält sai pätsi ürgajasse, keskelt kiku lõikajasse. Valge mees, vere valaja, ilus mees, ihu imeja, tuleb joobuna külasta, õlut võtmast vöörinesta. Hõigas ära üte kõrra, Kui ma's johu kullelema, elluke eranenema, võtt ta anda piuti pihta, piuti pihta, servi selga. Lask ta lapiti õlale, seni sai sinest silitseda, seni sai punast puserdada, seni kui tõista tõmmati. Mees see musta, meeli tarka, tuleb joobuna külasta, õlut võtmast võerinesta, hõigas ta ära üte kõrra, kui ma's johu kullelema, ütel: "Maga, naine noori, ei sa maga laiska unda, magad sa väsinud unda, suigud suurta tetteenna.

E 17174 (13) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust ma tuusi oma kodu, oma kodu, oma kulla, oma maja, oma marja, kuldarist oli koha pääla, hõberist oli õue pääla, vaskeristi värati pääla. Säält ma tuusi oma kodu, oma kodu oma kulla, oma maja oma marja.

E 17174/5 (14) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valati, mina valati, Valati variku pääle, Kaie kasemõtsa pääle, kas om puu ütepikku, haava üteharulise, kõiva ütekõrgulise, toome ütetutulise, pihlapuu üte pikutse. Lääme alta harva mõtsa, keset kuldakepi mõtsa, mis mul vastu või tulessi? Vastu tuli Sulevipoega, Sulevi-Kalevipoega. Pak's ta mulle suisa suuda, suisa suuda kiusta kätta. Enne anna jala alta, jala alta, pää päälta, piira pöidela peosta, anna ei au käesta, leimi ei pikesta linusta. Oh, mu ilusta juusta, kullastanni, kõllastanni, vahapääda valgeida.

E 17175/6 (15) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peremees, peremeheke, perenaine, naisekene, kui sa'i massa orja oma, orja oma, vaese vaeva, küll siis tandsid taevaenna, küll siis põksud põrguenna, suka suun ja kaldsa kaalan, hame hammaste vahela, küünarpuu pikka peona, kangus laia kandalenna. Tule, ori, võta oma, tule, vaene, võta vaeva, es tule ori oma võtma, es tule vaene vaeva tahtma.

E 17176 (16) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mis kolin isa koduna, lagin isa laua pääla, põrin velle põrmandulla? Kodun müüas tütterida, kaubeldas kodukanuda, Liis meist Virru viitanessa, Anne Harju antanessa, Maie jääb kodumajasse. Kust siis kolmi kokku saame, kirikusse minneenna, toolist välla tulleenna. Kost siis kolmi me tuusime? Rihma riitsva minneenna, kenga kiitsva tulleenna. Tere, Virumaa Liisuke, tere, Harju Annekene. Meants elu Hiiomaala, meants põli Põltsamaala? Kurat elu Hiiomaala, sadan põli Põltsamaala. Elu oli esakoduna, Elu oli emakoduna, põli oli velle põrmandulla.

E 17177 (17) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Emakene, ennekene, mis said hääda jo minusta. Silmavett ja meelekurbtust, ikke said imetamisest, käe külma kandamisest. Sülen hoidsid süüeenna, kaalan karja saateenna, suu manna magatenna, rüpin rüga lõigatenna. Emakene, ennekene, enne sa mähkin mättaida, tuttutanu turbaida, meelitan merekiveda, tugi es tullu turbaista, mägi es saanu mättatesta, kui hoidsid sa minusta.

E 17177 (18) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meie kaitsi vaesta lasta, Istume ütte haua pääle, tõine tõise veere pääle, siidirätti meil peona, vahime tõinetõise silmi. Tõine meid ilma isata, tõine meid ilma emata, siia tiiki tekkinessa, allik ala asumessa, kost saab äti härja juua, ema nelja lehma juua, onupoja hobuste juua, tädipoja täkku juua.

E 17178 (19) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lätsi mõtsa lehisilla, sääl tuli vihma vitu pääle, kastet karva otse pääle, pani kuuske kuivamaie, kaselatva kahkumaie. Tuli kulli, kurja lindu, viis ta vitu vitsa päälta, putsi puu oksa päälta.

E 17178 (20) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Setu süüdi mu esale, setu süüdi mu emale, pand ta mu kauele mehele, üle kolme kuusemõtsa, üle kate kasemõtsa. Mul jäi kodu kolmi sööki, hani jäi ahju küdsama, parts see jäie panni pääle, kali jäi külma kellerissa. Kuu saab tullu kuusemõtsa, kaits saab kuuda kasemõtsa.

E 17178/9 (21) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tütar, noori linnukene, mõista mu unenäguje, une näie magatenna, tõise üles tõusteenna. Kuuse kasvi koateele, haava kasvi aidateele, noore saare sannateele, vahteri tare vahele, kõiva kõlgusse lävele. Tütar, noori linnukene, mõistab mu unenäguje. Ema jääs kuuses koateele, ema jääs haavas aidateele, noores saares sannateele, vahteris tare vahele, kõivas kõlgusse lävele.

E 17179 (22) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Milles poisi meida põlgsi, leeva lalli meida laidi, tühja kõtu meid kõneli? Kas meil putsi puusa pääla, kas meil vittu viida, vääda,

E 17179 (23) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Muidu lääs mina mehele, kargas katella käela, pelgan peiud pistavatta, kaasa selga kargavatta. Mul om pilu pisukene, mahu ei madu vahele, kerapää ei keskeella.

E 17179/80 (24) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lääme, lääme Lätimaale, saame suure Saksamaale. Kun ei kolgita linuda, ega teta teopäevi. Koti sääl kolgiva linuda, titi teeva teopäevi.

E 17180 (25) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahi ma naista nabra tõttu, kabu kaerarõugu tõttu. Tule es naine nabra tõttu, kabu's tule kaerarõugu tõttu. Mis tetta, mina vaene! Näidi sõs titti näidissilla, katte munna või kaole, siis tuli naine titi tõttu, kabu tuli kate munna tõttu.

E 17180 (26) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tsu-tsu-tsu-tsu suurembase, kasva, kasva karjatsesse, äti nänni pikutsesse, ätti härja hoidijasse, nänni lehma nüssijasse, velle varsa vaatajasse, sõtsi kana kaitsijasse.

E 17180 (27) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tsu, tsu, surma poole, kiigu kirikuaia poole. Jala ehen, pää peran, käe risti rinna pääl.

E 17180/17181 (28) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hants oli Harva, Jaak oli Järva. Teiva silla soie pääle, madalite maie pääle, suurte meiste soola tuua, rikaste raha vedada.

E 17181/2 (29) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuusi, kuusi, kulli pesa, kulli pesa kuuse otsan. Kunnes see kuuseke? Vanamees raius kuusekse. Kunnes see vanamees? Vanamees põllupeenra all. Kunnes see põllupeenar? Kana sabits põllupeenra. Kunnes see kanake? Kull viis kanakse. Kunnes see kullike? Kull lennas roogu. Kunnes see rooke? Vikat niitis rookse. Kunnes see vikatike? Vikat karas kandu. Kunnes see kannuke? Kand musta mere veeren. Kunnes see must meri? Must härg jõie musta mere. Kunnes see must härg? Must härg laudan lõa otsan. Kunnes see laudake? Tuli palut laudakse. Kunnes see tuleke? Tuli läits taevasse. Kost me sinna perra saame? Ölpidega, pangega, vana vastkataldega, nugadega kirvestega, kulpega, kookega n.n.e. On laste mängulaul. Lapsed võtavad ükstõisel sabast kinni, käivad ringi ning laulavad: "Kuusi, kuusi, kullipesa" kuni "tuli läks taevasse", siis lasevad ükstõise küllest lahti, teevad suurt kisa ja naeru hunikus ning ütlevad sõnu Ölpidega, pangega n.n.e., mis aga meele tuleb.

E 17182 (30) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lätsi mõtsa hommikulla, vara enne valgeetta, enne kuuda, enne päeva, enne hallasta aguda. Lõusi kure kündamasta, haraku äestamasta, varesse vagu aeamast, hiire itsmid vedamast, rotti nee muidu roomamast. Siis võtti kündijal kübara, ästajal hää hobesa, võttis kündija kõnelda, äestaja tetta häälta. Mis sa, hulgus, siia otsid, kõverik, sa siia kõnnid, pilusilm, sa siia pilgud? Kõverik, mine kõrtsi poole, pilusilm mine Pihkva poole.

E 17183 (31) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Taidu raidu tahtsin laulda, hääl es anna hästi laulda, kurku ei kurjaste kõnelda. Mine Moori mulla peale, Nuki Jaagu nurme peale, säält võta äkle häälessegi, adrakurge kurgussegi, rihavarta rinnussegi. Siis tule vastu laulamaie, laulamaie, laskemaie, pisut sõnu pildumaie. Mis sa, rinnutu, rögised, mis sa, hääleta, ägised? Mul om sõnu sõgla täisi, manu võtti mati täisi, kodu jätti koti täisi.

E 17183 (32) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mina, mees, mereme poega, kallis mees, kalame poega. Tei mina lootsik luige luista, ankure hanisulista, parmeke partsiluista. Viisin laeva vee pääle, saadin laeva Saksamaale, poole laeva Poolamaale.

E 17183/4 (33) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lätsin mõtsa kündamaie, ai ma härjad vaole, kinnitin kirjud kesale, kasigu musta söödulegi. Ai mina hoori, ai mina kaksi, neiu lelluts lepikunna, neiu karas kasikunna. Lätsi mina neiut valatema, seni tuli soost soe sumba, kasikust tuli karu kilda, murs mu musta, kisk mu kirju. ära sei härja mõlemba. Lätsin kodu kurva meeli, kurva meeli, leina keeli. Kes sii tuli kurba küsüma, või tuli leina löudamaie? Esa tuli kurba küsüma, ema leina löudamaie. Mis sul viga, poiga noori, kui sa kurdad leina keeli? Karu mul kiskus kirju härja, susi murdis musta härja, üts om kirju, tõine musta, kolmas om koguni punane.

E 17184 (34) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kodu pea mina minema, kodu kooriksid jürama, vesiputru vemmeldama. Sääl meil tetas lepaleiba, lepaurvest vorstesida.

E 17184/17186 (35) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lääme, lääme, käime, käime, peame kivi peona, hõbemõõka hõlma alla. Kui tuleb poissi puttumaie, lei ma poisil poole pääda, poole pääda, poole meelta, poole armasta aruda, poole sündinu söanda. Poiss läits Riiga kaibamaie, neiu perra kullemaie, kummal kohus kannetessa, kelles õigus andanessa. Poisil kohus kannetessa, neiul õigus andanessa. Poissi Riian pessetessa, poissi sii ära koolenessa. Kui see poissi koolenessa, kus see poissi matetessa? Kuramaale kuusikusse, Harjumaale haavikusse, Virumaale vitsikusse. Kes sääl manna mattamanna, kes sääl hauda kaevamanna? Susi manna mattamanna, karu hauda kaevamanna. Hundi käive hulga kaupa, karu käive karja kaupa, susi käive silge-solge. Kui see neiu koolenessa, kos see neiu mattetessa? Viias ta Viru kiriku, pannas ta Paistule magama, Helmesse või hingamaie. Mööda käive mündi saksa, ega reedi Riia härra, ega poolba poepoisi. Kõik tal kergiti kübarda, kõik tal linti liigutalli, kõik tall' anni hengearmu. Jumalaga Mariaga, jumalaga neiu henge.

E 17186 (36) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mihkel, kihkel, kitsihabe, halli ruuna rokapoissi, võtid naise, tapid naise. Panid põllule palama, põld sai põhjani vägeda, ratas rummuni rammuda.

E 17186/17187 (37) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veli, hella vellekene, iki petid näidissida, haugutid sa Anneksida. Tule mulle, neiu noori, mul om kolmi aidakesta: üits om kiilut kesveida, tõine tambit tatterida, kolmas litsut linnassida. Kui sai naine naidetussa, tinarinda tingitussa: sul oli kolme aidakesta, üits oli tulda, tõine tõrva, kolmas meie maakiveda. Kui om naine naitamata, tinarinda tingimata, Seni siid kübara pääla, kalev kauka veere pääla. Kui saab naine naidetussa, tina rinda tingitussa, juba köuds kübara pääla, kammits kauka veere pääla.

E 17187 (38) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üle, üle, vihmakene, likes teed, mina ligune, märjas teed, mina mädane. Mul pole kodu, kus ma kuiva, mul pole tare, kus tahena. Kodu mul suure kuuse alla, tare mul laia tamme alla. Kuusek ep minu koduje, tammek ep minu tareje: vitsik pika vihma varju, kuusik suure hoo varju.

E 17187 (39) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sõtsikese, linnukese, tulge teie meie poole, meie lääme teie poole, teeme üles näiu linna, koome kume kiriku. Sissi teeme siidis laeva, välja teeme võitse laeva, otseti odade laeva, nuketi nugade laeva.

E 17188/9 (40) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Esa ollu, ei ma tia, ema ollu, ei mäleta. Esa ollu olleenna, ema ilma tulleenna. Maha jätt ta marjasuuru, läve alla läätsasuuru, tee veere tingusuuru, söödile sõmerasuuru. Lätsi esa haua pääle. "Esakene, taadekene, tõuse üles vihtumaie, harvalt vihta haudumaie. Ma tei' sanna sammelista, lava tei laasik pakelista, keresse merekivesta, seebi tei sialihasta, viha tei villatätterista." "Tütarlaits, sa linnukene, ei või tõusta, ei tõota, huule om uisilla aetu, pale pappermardikilla. Muru kasvan mulla pääle, hallas heina haua pääle, sinililli silma pääle, kullerkuppu kulmu pääle. Tütarlaits, sa linnukene, küta sa sanna külale, hau vihta vallale. Hõika nee mehe onusse, tänita naise tädisse, külatüdruku sõsaras, külapoisi poolesvelles.

E 17189 (41) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tats, kus poisid Tarvastulla! Hulge käive, hulge joove, hulge ostava õluta, marge massave rahada. Hobu alla kui see osja, mees om pääla kui see päeva. Kübar tal kirikukirja, viin see pillub peekerinna, õlu loppub lootsikunna. (Sõimati võeraid poisse nõnda:) Orik om teie hobene, siga teie sõiduruuna. Hobu alla kui see harki, mees om pääla kui see päkka, kübar sitaseene kirja, keel kui kirikuusse, hamba kui viru värati, otsan om teie hoora märgi, lagipaigan litsi lahu, vesi teil pillub peekerinna, Kusi loppub lootsikunna.

E 17190 < Rõuge khk, Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hallitõbe rohi (uuel õpetus). Võtta. 1. Üks korter spiiritust ehk prostoi kõrtsiviina, 2. Natuke vägevat sialiha, mida pisikesteks suurma (või tangu) suurusteks tükkideks tuleb lõigata, 3. Üks laendik püssirohtu, 4.Pisut juuksid, mida ka peeneks tuleb lõigata. Seda segu pannakse ühe pudeli sissi ning loputatakse hästi segi, mida siis haigele juua antakse. Tähendus. Juuksed pidada just nimelt olema. Kui need puududa, ei saada mitte abi.

E 17191 (1) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ärapõlenud haava rohi Võtta: 1. Sugu perast kuuse- ehk männikasvusid (noorelt). 2. Haputkoort paar lusikatäit. 3. Tükikene vaha. Keeda pisut aega veikse tule peal ning määri peale, kui on juba jahtunud.

E 17191 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vana haava ehk roosi rohi Võta noore kase koort mäha aegus (ilma tohuta). Keeda nii kaua vähe vee sees, kuni koored puhtaks ja segu punaseks lähab. Lase ära jahtuda ning määri haige kohale peale.

E 17192 (3) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosi rohi Lahuta vainukeeli (veiksed ussid maa peal võrgukaupa) sõrmega ühest ära. Kui siis selle sõrmega haiget kohta vajutad, siis saab kohe terveks.

E 17192 (4) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Krampide ehk langetõbe vastu (Kellegile unes õpetatud, kes kaua ses haiguses olnud ning selle arstimise viisi läbi terveks saanud.) 1. Kolm müti (mügra) südant ära küpsetada ning ära süia. 2. Musta kassi kust peale juua.

E 17193 (5) < Rõuge khk, Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Krambi ja langetõbe vastu Kasvab üks taim niidu ja soogude peal sinikas-punase õitega. Rahvas nimetab teda jumala- ehk vanatondikäpp. Tal on kaks juurt all, mis välja näevad, kui inimese käed, üks valge, tõine must. Võta neid juuri, kuivata ahjus ära ning hõeru pulbriks ja võta sisse.

E 17193 (6) < Rõuge khk, Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Paistuse vastu olla väga hea nii kaua saunas vihelda kuni inimene täitsa higistama on hakanud. Kui võimalik, vihtlemise juures veel rommiviina juua.

E 17194 (7) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hambavalu vastu Võta õlekõrs, selle ühe otsa sisse pane natuke kõllast veevelt. Tõine õlekõrre ots pane haige hamba peale, nüüd süüta veevliga õlekõrre ots põlema ja tõmba suitsu haige hamba sissi. Aitab kohe. Kui ei aita, võib seda katset veel tõine ja kolmas kord ette võtta.

E 17194/5 (8) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hambavalu kaotamine vainoköie, vangiköie ehk vainokeele läbi Leiad kuskilt vainuköie, siis pead neid esimese sõrmega ühest ära lahutama - mida rutem, seda suurem arst saab - ja ise sealjuures mõtlema, mis arstiks tahad saada. Üksi halle vainuköisi võib lahutada, aga punaseid ei tohi. Kui siis selle sõrmega haiget kohta katsud, kusjuures sa veel Issameie pead lugema, siis saab haigus kohe terveks. Üksi need hambad saavad selle arstimise läbi terveks, kellel õõs sees on.

E 17195 (9) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Soe silmi kõrvetamine Jüripäeva hommiku enne valget lähavad karjased metsa karjamaa peale ehk kus kadajaid on, süitavad kadajapõesad põlema ja laulavad ise sealjuures.

E 17196 (10) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On karjastel pastlad ehk viisud ära vananenud, siis viskab ta neid enesest kaugele nende sõnadega: "Susi, seh silmapaik! Kui tuled meie karja manu, siis võta silmapaigas, kui lähad küla karja manu, siis võta kaelkotis, kui lähad mõisa karja manu, siis võta perareekses.

E 17196 (1) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Laste naljad Kumma sa võtad, kas laanelamba või oruoina? Laanelammas - konn, oruoinas - vähk. On halvema võtnud, siis saab naerda.

E 17196 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kumma sa võtad, kas kõllendaja kivi päält või hallendaja aia alt? Kõllendaja - penisitt hallendaja - uisk)

E 17197 (1) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lapsed võtavad ükstõise käeselja nahast pöidle ja esimese sõrme küüntega kinni, käed ületsigu ning kõigutavad käsa üles ja alla, lauldes: Teek, teek, tigane, vaak, vaak, varblane, orav läits kuuse otsa, võtt Ansu, Pitti, Sassi, Liisa, Manni n.n. nina otsa, Pahut Ansa porri, ise läks ära üle aia vurtsti. Ning lasevad käed lahti ja naeravad - teevad kisa.

E 17197 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Paneme piipu põlema, vana tobi tossamaie. Tao mul tulda tubaku juua, pirdu pikka piibu juua.

E 17214 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Heido (1895) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jumalateotaja surm Ükskord läinud üks mees ühte kirikutorni. Kange tuul aga kiskus mehe enesega ühes läbi lahtise luugi alla ja et just luugi all üks väga suur kask kasvas, siis jäi see mees sinna kase otsa kinni ja pääsis nõnda surma käest. Mõni aig perast seda olli see mees kõrtsis ja kuulis, kuda kaks meest tõinetõisega tema imeliku pääsemise üle rääkisivad. Kohe kargas ta nende juure ja ütles, et mitte jumal es hoia mind, vaid ma ise, ja sellepääle vandus ta neid rääkijad kõige jumalaga ära. Ta võttis nüüd veel ühe kortna viina ja heitis siis pingi pääle puhkama. Kui ta parajide magama olli jäänud, siis kukkus ta pengi päält maha ja murdis oma kaelaluu katki ja suri nõnda ära.

E 17214/7 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < M. Kõrv (1895) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Varakaevaja Ühes majas elanud kaks sulast. Ühe ööse näidatud tõisele nendest unes, et Karolaane metsas teda praegu üks suur rahakatel ootab. Ta tõusnud ka kohe üles ja võtnud labida kaasa. Kui ta sinna nimetud paika olli jõudnud, siis hakkas ta kohe kaevama. Tõine sulane, kes küll teda nägi kodust ära tulevat, aga ta ei teadnud mitte, kuhu ta läks, selleperast läinud ta ka salajalt tema järele. Ta nägi nüüd, et see sääl kaevas, ja üks tõine, kel sulane kuradi näu ütles olevat, olnud sääl kaevaja ees ja sel olnud ka labidas käes, ja pildunud seda kaevetud mulda sinna auku. Tõine aga seisnud kaevaja selja taga ja sel olnud raudkang käes ja ta ähvardanud iga kord sellega kaevajale pääle lüüa. Kui rahakast välja olli kaevatud, siis tahtis ta teda selga võtta, aga ta olli tal hirmus raske, selleperast jättis ta tema sinna ja ruttas ise koju. Salaja päältvahtija ruttas ka nüüd koju ja ta jõudis enne kui kaevaja. Kui ka see varakaevaja kodu olli jõudnud, siis rääkis ta selle kohe, et Karolaane metsas ta praegu ühe suure rahakatla välja kaevanud, aga et ta hirmus raske olli, siis ei jõudnud ma teda koju tuvva ja selleperast tule ka sina mulle nõuks. " Ei läha!" kostis see, "juba ma käisin salajalt sinu järel ja nägin küll, mis sulle sääl tehti. Üks olli sinu enese nõna ees ja iga labidatäis, mis sa viskasid, seda ajas see sinnasamasse auku tagasi, ja tõine, see olli sinu selja taga ja tal olli raudkang käes ja sellega tahtis ta sulle iga silmapilk päha lüia. Ja kui sa juba selle kasti välja kaevasid, siis kui sa teda selga tahtisid võtta, siis võtsid need mehed tõine tõisest kastiotsast kinni ja tegid sulle nõnda vaiva." Nüüd ei julgenud enam kumbki sulastest vaatama minna, enne kui hommigu. Ja siis ei leidnud nad säält enam midagi.

E 17217/9 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < K. Valli (1895) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Luuraja palk Keegi A... mõisa teumeestest käis juba paar teisipääva õhtut oma venna juures, keda ta südamest armastas, nõu küsimas, et kuidas herrale seda ülekohut kätte maksa, mida see paari pääva eest talle olli teinud. Ta olli mõisaherrast paari päeva eest ühe mehise nahatäie saanud ja seda tahtis ta sellele kahekordselt tagasi maksa. Herra, kes kõik sulased kätte saada tahtis, olli nõnda uudishimuline, kui ühekorra kubjas talle sest loost rääkis, et üks mõisa teumees kusagile metsa rahaaugu leidnud ja just järgmisel tõisipäeva õhtul seda tahab ära tuvva. Kohe olli herral nõu seda teada saada, kus rahaauk seisis. Ta säädis kõik valmis ja ootas nüüd rahuliselt tõisipäeva. Teumehed aga ollivad isekeskis kõik kubjaga kokku rääkinud ja see rääkis ka kohe herrale. Kui tõisipäiv kätte olli jõudnud, siis nähti mõisaherral vististi üks kibe tallitus käes olevat, sest sel päeval ei nähtud teda enam nurme pääl teuliste kallal vandumas ja prassimas, nagu see igal muul päeval olli sündinud. Kui õhtu kätte jõudis, siis teadis igaüks, mis neil tarvis olli teha. Kui juba pimedas läks, siis läks ka herra kohe metsa poole. Ta kõndis sinna-tänna ja kui ta kedagi ei näinud, siis arvas ta, et kubjas teda vist petnud olli. Juba sai tal himu täis metsas luusimisest, ta hakkas koju kõmpima. Kui ta ju tükki maad olli edasi läinud, sis arvas ta üht musta kogu nägema, kes talle ikka ligemale tulli. "Hei, mis sa siin teed?" küsis jäme bassiheal. Herra olli nagu keeletu, ta ei mõistnud niisuguse küsimise pääle midagi vastada. "Tulge siia, mo mehed," hüüdis küsija ja varsti sasisid paar tugevad kätt herra kinni ja talle loeti nüüd õige mehine keretäis kätte, mida see ka ilma sõnalausumata vastu pidi võtma.

E 17220 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < K. H. (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näkineiu ja tuule sündimine Vanataat olli enesele ühe tüdruku ja tallipoisi võtnud, kes tema pikse- või pikkerihooste eest pidid hoolt kandma. Suvi läks ju pia mööda ja vanataat olli oma uute orjadega väga rahul, nõnda et ta neile ja luba andis ka maa pääle mõnikord kaema minna, aga selle tingimisega, et iga kord parajal ajal tagasi tulevad. Ükskord palusid nad jälle vanataati, et see neile luba annaks maa pääle minna. See ei keelanud ka neid minemast. Kohe, kui nad ära läinud, saanud nad ühte pulma, sääl söödud ja joodud kuni hommikuni, siis alles saanud vanataat aru, et teda ta teenrid olid petnud ja maapäälist lusti paremaks arvanud kui teda teenida, ja kohe saatis neile sõnumit, et aeg on ju koju tulla. Aga need ei pannud vanataadi sõnumist tähelegi, vaid pidasid ikka oma lusti edasi. Kui sõnumikud taadile seda täätasid, et tema teenrid mitte hästi sõnavõtlikud ei ole, siis pandis vanataat tüdruku vetevalla valitsejaks (näkiks) ja poisi lõi tema tuuleks. Ja ta ütles veel, et näkk peab nii kaua veen olema, kuni ta järve või jõe, kus ta sees on, ära jõuab auruks teha, ja tuulele ütles, et see piab nii kaua mööda ilma ümber jooksma, kuni keegi teda näeb ja kuni ta oma kerget meelt on parandanud.

E 17227/9 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kodukäija tükid Vanal ajal elanud üks väga rikas mees, aga ükskord jäänud ta haigeks ja kui ta ju surma ligidal tunse olevat, siis ajas ta kõik pererahva kodust välja põllutööle, ja kui naene tema juure jäi, siis ütles ta ka sellele, et ega ma veel ära ei sure, seepärast mine ka sinna tööle, sest nüüd on ilus ilm ja just hea tõuvilja kokku panda. Kui kõik kodust ära ollid läinud, siis võttis mees potitäie haput piima, raputas oma raha kõik sinna sisse ja hakkas sööma. Kui kõik ära olli söödud, siis panni ta poti jälle riiuli pääle ja ise läks sängi ja olli natukeise aja perast surnud. Tema veike kaheksa-aastaline poeg olli aga nõnda uudishimuline, et ta otspaja juure üles olli roninud ja isa tallitamist kõik olli näinud. Kui pererahvas koju tullid ja isa surnud leidsid, siis küsisid nad selle poisi käest, et kuhu isa ise raha pandis. "Isa sõi raha ära," kostis poiss. "Mis sa lorad, isa sõi nüüd raha ära! Kuula, kus jutt on," ütlesid pererahvas. "No kui te ei usu, siis kaege, et ka potist piima sõi ta kõik ära," ütles poiss. Kohe läksid kõik piimapotti vaatama, ja oh sa pergel, piim olli potist söödud ja üksainus hõberaha olli veel poti põhja jäänud. Ja nüüd ulusid kõik pererahvas, et kuida see vanamees ommeti nii ahne võis olla, et ta ka raha ära sõi. Nüüd minti kirikherra juure, et selle käest nõu küsida, kuidas nüüd vanamehega tuleks teha ja kuidas ka raha kätte saada. Kirikherra ütles, et kui vanamees jalgupidi naela otsa pandakse ja siis õige tugevaste klopitakse, et siis kõik raha välja tuleb. Nüüd tehti nõnda, kui kirikherra õpetas, ja varsti olli neil kümme tuhat rubla raha käes. Nüüd mateti vanamees maha ja kohe esimesel ööl tulli ta kodukäijana pererahvast piinama. Nõnda käis ta iga ööse, kuni tõised läksid jälle õpetaja juure abi otsima. Õpetaja aga ütles, et kaevake ta hauast välja ja käändke kummuli, küll ta siis tagasi jääb. Nüüd tehti nõnda, kui õpetaja käskis, ja kohe jäi kodukäija vagusi.

E 17229/30 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra surnud üks väga rikas ja ahne peremees ära. Surmatunnil ütelnud te veel, et kõik mino raha pandke minoga ühes hauda. Kui ta surnud oli, siis tullid kõik tema sugulased pärandust jagama. Vanem poeg, kes nüüd isa suhvli võtit kandis, läks kõrtsi juure viina tooma. Tee pääl, kui ta tagasi tulli, siis tulli isa vastu ja võttis poja kõrist kinni ja ütles, et kas sa tegid nõnda, kuida ma sul käskisin, et pandke ka raha kõik ühes minoga hauda, aga sa pole mitte pandnud. Nüüd hakkas poeg paluma ja lubas talle kõik hauda perra viia. Kui ta koju sai, siis saatis ta kohe ühe mehe targa järele, ise aga hakkas sugulastega sööma. Kohe hakkas vana mees ahju päält prahti ja kiva ja mis ta aga kätte sai söögi sisse pilduma ja ise aga sõnas ühtelugu, et üks tuhat mino jaoks ja üks tuhat mino jaoks ja see kostis nõnda kavva, kuni tark sinna jõudis. See võttis seitse kaseraago ja tegi neile igale ühele kolm risti pääle, viskas, siis vanamehe haua pääle ja sõnas arusaamata sõnu ja sestsaani ei käinud vanamees kodu.

E 17230/2 (3) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühekorra surnud üks vanamoor ära, keda rahvas kange nõia arvasid olema. Peran surma hakkas ta kodu käima. Kord tulli ta karjalauta, kord hobusetalli, kord elumajasse. Ühekorra tulnud ta jälle hobusetalli, sulane aga olli talli pääle magama läinud ja kui ta kolinat kuulis, siis läks ta kohe sinna talliukse juure, toppis võtmeaugu kinni pihlakase pulgaga ja kui ta talli sisse läks, siis olli vanamoor sääl. Nüüd võttis sulane toobripuu ja hakkas sellega vanamoori vemmeldama ja kui ta ju küllalt teda olli peksnud, siis pandis ta talliukse jälle kinni, läks heitis jälle magama. Ja kui hommiku pererahvas talli juure tullid ja vanamoori sääl nägid, siis vemmeldeti teda õige mehe moodi ja kui küll arvati olevat, siis võeti vanalmooril tukast kinni, viidi kabelisse ja kästi hauda minna. Ei aidanud enam muu nõu, kui pidi käsku täitma. Vaevalt olli ta hauda saanud, kui sulane kolm korda haua pääle pahema jala kannaga lõi ja kusjuures ta ise sõnas, et seisa sa siin igaveste. Ja sest ajast pole vanamoori enam keegi näinud.

E 17232 (4) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra elanud üks väega rikas mees, aga ta olnud poolpime. Enne surma viinud ta oma rahavaranduse ühte soosse. Karjapoisid aga läinud sinna karjaga ja selle karja seas olnud üks väga kuri pull. Kui ta kedagi nägi, siis müirgas ta. See pull olli läinud selle rahaaugu juure ja olli sarvedega kõik üles kaapinud. Poisid, kes sinna juure juhtusid, said rikkas mehes. Rahamatja vanamees aga suri ära selle sõnumi kätte, kui kuulis, et karjapoisid tema raha ollid ära löudnud. Peran surma käinud ta sinna kohta, kuhu ta raha olli matnud, ja vandunud sääl kõik ilma kokko.

E 17233/4 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulihänna tükid Tonneri aita käinud tulihänd juba mitu korda vilja viimas. Ükskord läinud Tonner ise vahtima, et kes see niisugune varas on, kes vilja ära viis, ilma et koergi ei haugu. Tule pannud ta vaka alla ja ise istunud siis vagusi pääle ja oodanud, et kas tuleb keegi vilja viima. Natukese aja perast kuulnud ta, kuida keegi läbi võtmeaugu sisse tulnud ja just rukkisalve. Kohe võtnud ta vaka tule päält ära ja näinud nüüd, et üks poisikene seisnud keset rukkisalve ja suur siidine kott olnud tal käes. Kohe võtnud Tonner tal tukast kinni ja hakanud teda peksma, kusjuures ta ise nõnda luges, et üits ja kaits, üits ja kaits, üits ja kaits jne. Poisikene aga palus, et ütle kolm, ütle kolm, ütle kolm. Viimaks ütles Tonner kolm ja kohe kadus poiss kõige kotiga ja sestsaani ei kadunud enam vilja Tonneri aidast.

E 17237 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaljalaul Meie kali hapnema, külanaised taplema, mehed mütsita mürama, naised tanuta trallama. Kes maits maha sadas, kes joose, joobnus jääse. Kõike tehku meie kali, mis siin ilmas võimalik, pulmalisil kasulik (pidulisil kasulik).

E 17239/40 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < H. Paltser (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ülemiste järve vaht Ükskord pantud noor soldat väravavahiks ja üeldud talle, et iga sügise tuleb Ülemiste järvest üks noor neiu välja ja see tuleb just sinu juure, aga hoia, et sa talle midagi ei anna. Kui soldat sügiseni ära olli vahtinud ja kedagi veel es ole näinud, siis unustas ta selle keelu ära, mis talle siis ette loeti, kui ta vahiks säeti. Ühe ööse tulnud see nimetud neitsi ja palunud soldati käest üht püssikuuli. Et see aga kõik ära olli unustanud, siis andis ta ka keelmata. Kui neiu ära olli läinud, siis tulli natukese aja perast kolmehobusetõld soldati juure ja viis tema ära. Kui nad Ülemiste järve juure jõudsid, siis luges seesama neitsi, kes enne soldati käest püssi kuuli olli palunud, talle seadust ette, et soldat pidavat iga sügise Tallinna väravavahi juurde minema ja küsima, et kas linn on juba valmis. Ja kui ta ükskord vastuseks saab, et valmis, siis pääseb ta jälle oma kodumaale.

E 17245/7 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Peetsi (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaks tulihända Ükskord olnud ühel peremehel kaks tulihända ja need olliva peremehele nõnda palju varandust kokko toonud, et see kõige jõukam peremees selle küla sees olli. Tulihändadele anti alati aga tanguputru süia, kus või sees olli. Ükskord, kui perenaine putru tare pääle viis, siis olli sulane seda näinud ja see vahtis salajalt järele, et kuhu perenaine pudrukausi paneb. See aga pandas ta ühe vana kirstu sisse. Kui ta ära olli läinud, siis läks sulane ka vaatama, et kas on hea puder ja kas kõlbab süia. Aga oh sa mait, mis hea! Nüüd vihtus sulane kõik see söögi ära ja ise läks õlgi sisse leiba luusse laskema. Kui ta tüki aega sääl olli olnud, siis kuulis ta korraga üht robinat ja nüüd nägi ta selgeste, kuida kaks tulihända kahrupersest sisse tullivad ja just kirstu juure. Aga kui nad kausi tühja leidsivad, siis ütles tõine, et pistame tare põlema. "Aga kuhu meie siis ise lähme," küsis tõine. "Lähme puuriida ette selle vana rattarummu sisse," kostis esimene. "Jah, nõnda meie teeme." Nüüd puhkusid nad tuld suust välja, ise ruttasid nimetud paigale. Sulane, kes ka seda olli kuulnud, läks nüüd kohe puuriida ette ja tahus kaks pihlakaist punni ja need peksis ta selle rattarummule sisse, tõine tõiste otsa. Ja kui maja kanges tuleleekides põles, siis virutas sulane see rummu tulesse. Aga oh sa palasilk, kuida see rumm nüüd kargles, ikka ühest kohast teise!

E 17247 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < R. Spaal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nõia surm Ükskord elanud üks mees, keda tõised nõiaks hüüdsivad. Ükskord läinud terve K. valla rahvas kirikusse ja nõid läinud ka. Kui kerik välja tulnud ja kõik kodu poole ruttasid, siis võtnud see nõid ühe sivvu ja pannud ta enesele mütsi pääle. Rahvas, kes seda nägid, imetlesid väga niisuguse töö üle. Aga rahva seas olli ka üks tark mees, kes teadis, et kuida niisugusel mehel seda tööd taltsitada, ja ta hüüdis, et siug, kus sul silmad, kus sul kõrvad. Ja kohe lõi siug ümbre nõia näu ja nõelas teda nõnda, et see ära suri.

E 17261 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust last ära nõiutu arvati olevat, siis minti sauna ja tehti viht sellesama veega märjaks, kelle sees laps olli, ja siis vihuti, kusjuures ka siis need sõnad loeti, et sop-sop-sortsi solgitud soone pääle, vihalehes nõiast nähtud veere pääle, Uku tehku terveks teda, nõial endal tulgu häda.

E 17261a/2 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lääme, lääme, käime, käime, peame kivi peona, hõbemõõka hõlma alla. Kui tuleb poissi puttumaje, lei ma poisil poole pääda, poole armasta aruda, poole sündinu söanda. Poiss läits Riiga kaibamaje, näio perra kullemaje kummal kohus kannetessa, kellel õigus annetessa. Poisil kohus kannetessa, näiol õigus annetessa. Poissi Riian pessetessa, poissi ära koolenessa. Kui see poissi koolenessa, kos see poissi mattetessa? Kuramaale kuusikusse, Arjomaale haavikusse, Virumaale vitsikusse. Kes sääl manna mattemaje, kes sääl hauda kaevamaje? Susi manna mattamanna, karu hauda kaevamanna. Hundi käiva hulga kaupa, karo käiva karja kaupa, susi käiva silge-solge. Kui see näio koolenessa, kos see näio mattetessa? Viias ta Viru kiriku, pandas Paistule magama, Helmesse või hingamaje. Mööda käiva Mündi saksa, ega reedi Riia herra, ega poolba poepoisi. Keik tal kergiti kübara, keik tal linti liigutalli, keik tal anni hingearmu. Jumalaga, Maarjaga, jumalaga, näio hinge.

E 17263 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veli, hella vellekene, ikka petsid näidisida, hauguted sina Annekesi. Tule mulle, näio noori, mullu kolmi aidakesta. Üits on kiilut kesvida, tõine om tambit tatterida, kolmas litsut linnassida. Kui sai naene naidetussa, tinarinda tingitussa, sul oli kolmi aidakesta. Üits oli tulda, tõine tõrva. kolmas meie maa kivida. Kui oli naene naitamata, tinarinda tingimata, seni siidkübara pääla, kalev kauka ääre pääla. Kui sai naene naidetussa, tinarinda tingitussa, joba kööts kübara pääla, kammits kauka veere pääla.

E 17264 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahi mina naista nabra tõttu, kabu või kaerarõugu tõttu. Tule es naene nabra tõttu, kabu es kaerarõugu tõttu. Mis tetta mina vaene? Näiti siis titti näidissilla, katte munna või kaole. Siis tuli naene nabra tõttu, kabu tuli kaerarõugu tõttu. Nüüd siis lääme Lätimaale, saame suure Saksamaale, kun ei kolgita linuda ega tetta teopäevi. Koti sääl kolgiva linuda, titi teeva teopäevi.

E 17265/6 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri poissi, mustakulmu, vihas poissi, verisilma, ei või nätta näiokesta, kuulda ei näio häälekesta. Ega sa siita naista saa, neide neiode seasta, kate kabu keskeelta. Ära sa käid iks Kärküla, ära sa sõidad Sõmmerpalu, kukkud kümme koa läve, sandid sada tare läve. Ega sa sissi naista saa. Või sa osta kuusi põlli, keigil kuuel kuldanööri, või sa osta kuusi rätti, keigil kuuel kulda kolga, või sa osta kuusi kinga, kõigil kuuel kulda paela. Ega sa säski naista saa. Hopen sul ette härmatetu, roosku sul piiu roostetetu, sadul selga sammeldetu. Võta vöölt vöörätti, võtta kaelast kaelarätti, pühi ikke hiiru päälta, halli vattu varsa päälta. Ega sa siiski naista saa.

E 17266/17269 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nakkas valge tulema, hakkas neitsi nuttema. Krahv sõs küsse neitsi käest: "Mis sa nutad neitsike? Kas sa tahad verevat viina voi ehk punast pudelist?" "Ma ei taha verevat viina ega punast pudelist. Ma taha oma mõisale oma mõisa, oma kodu." Ema nägi tütart tulevat. "Tere, tere, tütrekene! Kuis käib sinu käekene?" Väiga raskest, emake. Eest oli kleiti lühike, tagant kleiti pitk ja paras, toatüdruk säe sängi, säe sängi ilusaste, pessa patja pehmeste. Mina tahas maale heita, maale heita, haiges jääda. Haiges jääda, ära koolda." Kes läits krahvil sõna viima? Vanamees jo halli pääga. Krahv näi vanameest tulevat. "Tere, tere, vanamees! Mis sõnumid sa mulle tõid?" "Surnusõnu sulle tõin." "Kes sääl ära suresi?" "See küll noor roosike, kallis krahvi pruudike." "Kuule sina, Ants, sa tätter poissi, pane hobusad ette." Sõidi, sõidi tüki teeda, tüki teeda, marja maada. Sääl tuli vasta kellalööja. "Kelles ingekella lööd?" "Küla noore roosile, kalli krahvi pruudile." Sõidi, sõidi tüki teeda, tüki teeda, marja maada. Sääl tuli vastu hauakaevja. "Tere, tere, hauakaevja! Kelles sinna hauda kaevad?" "Küla noore roosile, kalli krahvi pruudile." "Kuule sina, Ants, sa tätter poissi, anna hobusale keerdu rooska." Sõidi sõidi tüki teeda, tüki teeda, marja maada, sääl tuli vastu surnukandja. "Kedas nüüd sääl kannate?" "Küla noort roosikest, kallist krahvi pruudikest." "Kuule sina, Ants, sa tätter poissi, kääna hobusad ümber, sõida sinna kabelisse, kun see surnukirst om. Sääl ma oma mõõka tõmba, oma süand läbi pista. Keik kihelkonnad, kirikud, neid võta sina endale. Mis surmatunnil lubatu, neid ei või keelda keaki."

E 17269/70 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üle, üle, vihmakene, likes teed, mina ligune, märjas teed, mina mädane. Mul ei ole kodu, kun ma kuiva, mul ei ole tare, kun tahena. Kodu mul suure kuuse alla. tare mul laia tamme alla. Kuusik ep minu koduje, tamm ep minu tarekene, vitsik pitka vihma varjo, kuusik suure hoo varjo.

E 17270 (7) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ärge laaske latvadeni ega tiiru tippudeni. Jätke ladva käo laulda, tipu tedre ukerdada. Kägu ei kuku kuivila, lind ei laula lahkembale. Kägu lätt puile puhtaile, varikmaale valgemile. Käol jäi kirja kivi pääle, armi jäi aiateiba pääle. Säält siis saiva kindakirja, alussite hamekirja.

E 17271/2 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes läits sõtta minemaje? Veli läits sõtta minemaje. Esi läits, esi ikki, esa tegi taossida, esi tegi, esi ikki. Veli valmist vankiriida, esi valmist, esi ikki. Ema aie hamesida, esi aie, esi ikki. Sõsar kudi sormikindid, esi kudi, esi ikki. Ei ma enne sõast tule, kuni vee virret jooksva, mõtsaveere mõdu jooksva, hainaladva aanikiita(?), Poola verda puhu täis, mõne verda mõõga otsa. Tuli ta sõast koduje, ai hobust tare lävele. "Tule, esa, tunne poiga!" Tuli esa, es tunne poiga. Ai ta hobest riida ette. "Tule, veli, tunne velle!" Tuli veli, es tunne velle. Ai ta hobust aida lävele. "Tule, ema, tunne poiga!" Tuli ema, es tunne poiga. Ai ta hobust koa lävele. "Tule, sõsar, tunne velle!" Tuli sõsar, tundse velle. "Kust sa tunned, sõsarakene?" "Kirevista kindaista, aetusta hameista, oma kalmu kaelarätist, oma surnu suurätist."

E 17273/4 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meid oli kaksi sõsarida, ühe ema imetetu. Tulime läbi toomemõtsa, astime läbi haavamõtsa. Küsitenna, mõistatenna, kuis om sõsar sinu elu? Kas om kodun häda elu? Sõsar mõistse, vasto kostse. "Mul om kodun halba elu. Kolm mul pada tulena, kolm om kulpi neil sisena, kolm on manna maitsemanna. Esi mina seisi seina taga. esi mina nutti nurga taga, laut oli täisi laevavetta, kaitsi lauta kaevuvetta, muru oli täisi mudapori, tee oli täisi teibaida. Pani palgi purdepuussa, tammetala tarvipuussa. Joosi üle joogitooja, käisi üle käskijalga katski murdu purdepuuda. Kuis om sõsar, sinu elu?" Mul om kodun hää elu. Kolm om pada tulena, kolm om kulpi sissena. Esi ma manna maitsemanna, ei mina saisa saina taga, ei mina nuutsu nurga taga. Laut mul täisi lambaida, kaitsi lauta kandijaida. Sulg oli täisi suuri sigu, põhk oli täisi põrssaida. Muru täisi mullutsida, teeraa täisi timatsita. Pani pirru purdepuussa, kuusenõgla nõderpuussa. Joosi üle joogitooja, käisi üle käskijalga, es lää katki purdepirru."

E 17274/5 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Talutütre tööle targa, tööle targa, maale maida. Saat ta kassi vetta tooma. Kassi kaevu langenessa. Kessi kassi välla kissi? Virumaalt tuli viisi meesta, viisi meesta viiekesta. Kuramaalt tuli kuusi meesta, kuusi meesta kuuekesta. Muu viinast vereva, muu õllest ilusa. Mina ikust ilusamb, silmaveest siledamb, pajopudsust punasemb, lepamahlast lihavamb.

E 17275/6 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes oli suri, kes oli sari? Mari suri, Mari sari. Kes läits Marit kossule? Kuu läits Marit kossule. "Tere, Mari, neitsikene! Kas sa tahad mulle tulla või om meeli muile minna?" "Ei, ei lää küll Kuule Kuu om kolmesta kõvera." Kes oli suri, kes oli sari? Mari suri, Mari sari. Kes läits Marit kossule? Täht läits Marit kossule. "Tere, Mari, neitsikene! Kas sa tahad mulle tulla või om mõte muile minna?" "Ei ma läe küll tähele, täht om tähtsa meheke." Kes oli suri, kes oli sari? Mari suri, Mari sari. Kes läits Marit kossule? Koit läits Marid kossule. "Tere, Mari, neitsikene! Kas sa tahad mulle tulla või om meeli muile minna?" "Mina lää küll Aole, Agu om avar poisike."

E 17276 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vellekese noorekese, ärge naarge neidusida. Nii om neio, kui om loodu. Nii om kaalan, kui kasunu. Vaatake variku pääle. Kas om puu ütte pitku, laaneladva ütte laio? Nii om näio, kui om loodu. Nii om kabu, kui kasunu. Härg om paksu palgeella, siga silmilla madala, hobu huulist om rumala, kass om kaalast nii jämeda, haug om pitka peenikene, lattik lai ja lühikene.

E 17277 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oh, te hullu, uhke mehe! Oh, te kõhna, kõrgi poisi! Mis te seie otsma tulid, talutütrid tahtämaje? Ei nee näio teile läha, talutütre teid ei taha. Teil om kulu kurgu all, lõopesa lõõri all, siupesa silma pääl, ussipesa huule pääl. Täi teil haukva habemin, konna kukva kukkurin.

E 17277 (14) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sõsaritse me mõlemba, kasulatse katekeisi. Mõrda saame me mõlemba, kalaranda katekeisi. Mõlemil oli mõrdasukka, kummagil oli kuldakinga.

E 17277/8 (15) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ole vaiki, vanapoissi, pea suu, pulstpää. Ma lää manu, tõuka maha, tõuka tuhatoovirisse, litsu libe lännikude, vii välla väratile. Pane kivi kõttu pääle, haavakannu kaala pääle. Kui ma juhtu koolemaje, tee mul tinane kirstuke, vala vaski ristikene.

E 17278 (16) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ei mina taha tsillikulle, tsillikulle, tsöllikulle, musta suuga või Murile, rataskaalaga karule. Mul tuleb ilmast ilusamaid, tagat valla valgemida, ubasuun, käbikübaran. Käbikübar, peeni huule, jala all kui jaanilille, vöö vöölen Riia risti.

E 17278/9 (17) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Esakene, taadikene, kui sa kõnnid kõrtsiteele, kui sa liigud liinateele, ära vaatku viinavaati, ära kaegu õllekannu. Heida silmi helmi pääle, kae kaalakirja pääle. Sul om paljo tütterida, enamb helmetahtijaida. Esakene, kõrtsi läits ta, kõrtsi läits ta, kõrtsi jäi ta. Es ta enne kodu tule, kui oli sepa silma nätta, vaadipunni puusa pääla.

E 17279/80 (18) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vellekese, noorekese, kui te tahate targa olla, ilma ei naeseta elada, tehke luhta lustikesva, tanumise tantsukesva, mäe pääle mängukesva, tehke koera kalda (pääle)ella. Siis tuleb naene naaratella, sõlge telje tilistella, kaelaraha kahistella, helmekõrra helistella.

E 17280/1 (19) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Akkas hame hargunema, ihukatus katkenema. Siis tuli meelde memmekene, meelde memme armukene. Meelde tuli minnejenna, kõrvu tuli köiejenna, söamette süüejenna. "Emakene, memmekene, tule ilmale elama! Ma lää kalmule kaema, küta sauna köömenista, viha hau villa latakista (tässerista), lavva tee laasik pakkalista, keressa kanamunesta." "Ei või ilmala elada, ei või kalmula kaeda. Suu manu om surmahaisu, käte man om kärnahaisu. Armas laits mul, Annekene, kallis laits mul, Kadrikene." Ema hauda laskenessa, armu alla langenessa, ei löua teda linneltenna, ei tunne teda tunnistenna.

E 17281/2 (20) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meie mõisa, põrgu mõisa, kuratide koolimõisa, kun neid orje opetessa, vaisidlatsi vaivatessa, teopoisse piinatasse. Oh minu ärtu härrakene, pupperlilli prouakene, tule üles tuoli pääla, saisa saali leeni pääla, käe välja akkenista! Kuis sul valda vaivatasse, talupoegi tapetasse, vald teil aetud vardasse, teopoisi teibasse, vald teid sõimab vardanna, teopoisi teibanna.

E 17282 (21) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kubjas kuri minule, mina kuri kubjale. Pani kubja kammitsasse, kubja naese naritsasse. Kubjas karas kammitsas, kubja naene naritsas. Kurat oli pantu kubjasse, varas vallavanembasse.

E 17282/3 (22) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hans oli veike saunamees, saun oli suure metsa sees, hundi, karu jooksva sääl, rebane istus katuksel. Hanso katus lagunes. Talle tehti uus tuba, kõva tuba, kivituba. Hantsu mõisa aeti, vana võlga nõueti. Hans küll naksi minema katte aha härjaga. Tuli vasto mõisahärra. "Kus sa lähad, Antsuke?" "Lähan vana võlga maksma." "Mis sul sääl siis koormas on?" "Rükki, kaeru koormas on." "Mikspärast na niske om?" "See ei ole minu süüd, see om junkru Joona süüd." Junkrut mõisa aeti, tulupit selga toppiti, õlgi ümber säeti, tuli otsa torgati.

E 17284/5 (23) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Käisi kui käbi kenaste, oli kui uba iluste, hernevarsi valgeista. Ega ei puu meil puhtusta. Mõni mees, mõni nägija, mõni kale kannataja. Mõnda näi mina mõisanna, sada näi mina saajanna. Venelasel oli viisi lasta, kuradil oli kuusi poega. Es ole auku ütelgi, kusimulku kummagilla. Võta oherd, uurista mulku, võtta käämer, kääna mulku. Kubjas, kulla onukene, võta mo tütar teole! Ma pane konna kottikusse, ma pane nussi nurmikusse. Söö kott ja koina tütar, pane päevad paberesse, kuupäevad kübaresse.

E 17285 (24) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mis mul viga nii elada, Harju karjusid karata. Virul mina sõie viidikida, Harju kurul haugesida, Põltsamaal põhja poolt kalada. Minu naene naska toska, kand tema poea, niit ta niidu, imet ta poega ilusa, kasvat ta poea kavala, sööda ei sõrmi seale, küüdsi ei küla kanule, varbid valla põrsaile.

E 17285/6 (25) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kunas kusik sukka kudas, kunas vesik veimi tegi? Ema ai maita maranile. Mait läits mõtsa, heit magama. Mao pand marana pääle, kõtu kõllajuure pääle. Kuuld kosja tulevat, kuuld saabaste sabinat, raudarõngaste raginat. Esa siis aste ahju päälta, veli kobist koldesta, ema mureta magasi, kosilase kodu lätsi.

E 17286/7 (26) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ai ai, jalg oli haige, tõine pääv oli pää haige, kolmas kord oli kõtt haige. Venelasi viisi-kuusi, harjukesi kaksi-kolmi maksa ei ühte meie meesta, meie poole poisekesta. Mittu meest ole mina tennu, mitto saksa ma saganu. Ei mina hooli ometegi, kas mind homme hukatakse, täna või torni tõugatakse, veri toobris mõõdetasse, rasu kakkun kaalutasse. Ei mina hooli ommetegi. Mina mees mõne nägija, mõne kale kannataja mõnda näi mina mõisijana, sada näi mina saksujaani. Viis kord sain mina vitsutatus, sada korda sannutatus, siiski saisan seere pääla, kurdan kudris varbaenna.

E 17287/8 (27) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri oli võtnu kosja silma, nälg oli võtnu näio silma, põud võtt põllekandijada. Viiti vituta mehele, kohioinast kosijale, lammaste lahi lihale. Muidu lääs mina mehele, kargas katela käela, pelgan peiot pistavatta, kaasa selga kargavatta. Peiol ikki pitka pistiriista, kaasal ikki suure karvariista.

E 17288/9 (28) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nüüd elame esanda viisi, leiba saame või sandime. Oh, meie ilusta eluda, kallist kasupõlvekesta. Kui elli esa koduna, taadi tettuna tarena, ei meil puudund puhtad hamed ega lõpnud meil lõvendid. Ka oli kaltsa meil linatse, räti valge vagja pääla. Elu me elli helmetenna, kaas meil kasvi mõisajenna. Mis oli enne meil elada? Söödi siis sarapuuurbe, kasepiima ka rüübati. Mis om viga nüüd elada? Nüüd jo süüas räime-leiba, Juuas õlut, juuas piima.

E 17289 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keegi ei tohi kooritud valge kepiga tõise elajalooma lüüa. Teeb ta seda, peab loom surema ja ära kuivama nagu kooritud kepp.

E 17289 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maarjapäeva puna peab igamees kõrtsi jooma minema, muidu kasvavad linad suil lühikesed.

E 17290 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Uueaasta hommiku peab peremees kirikust välja tulles keige enne kojo püüdma rutata, et omad põlluriistad ära liigutada. Jõuab ta keige enne tõistest külaelanikutest kojo ja saab keik riistad ära liigutada, on ta suil keigist oma tööga ees.

E 17290 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui keegi vastse riide selga aeab ja tõine teda riidest venitab ehk puudub nende sõnadega: Auk sulle, paik mulle, homme akna rappussase, siis laguneb vastne riie sedamaid.

E 1776/9 (10) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe mõisaherra ebausklik arvamine Jaan Erspergi suust kirja pannud Juhan Holts Nõval üle Paldiski Ühes väga vanas mõisas elanud üks kord üks herra, aga üks kord hakanud äkiste üks hääl nagu vaim paranda alt karjuma: "Mina tõusen!" ja "Mina tõusen!" ja et see hääl pää tulnud ja pääv tulnud, ikka sagedamaks läinud, on ta viimaks omale lasknud uue mõisa ehitada, sest et ta selle ebamõtte peale tulnud, et kuri vaim seal aset on. Ühel õhtul tulnud üks peipslane kaltsuajaja ja palunud mõisaherra kääst öömaja. Mõisaherra võtnud teda siis öömajale ja mõteln: "Ma annan talle oma vana mõisa öökortleks, las vanad vaimud võtavad teda seal õnneks." Juhatanud siis kaltsuajajat vana mõisa. Seal olnud hobuse jauks kuur, et kõigiga võib rahul olla, ja mõisaherra saatnud teendritega puid ka, et tuba sojaks kütta, et magada võib. Kaltsuajaja kütnud ahju, enne kui üks hakkan karjuma: "Mina tõusen üles!" ja "Mina tõusen üles!" Kaltsuajaja hirmu täis, et siin on päris kurjavaimude pesa. "Paneks ma nüüd jooksma, võib vaim siis järele tulla. Saagu mis saab, ma ütlen: "Tõuse peale!"" Kui see vaim ikka karjun: "Ma tõusen! Ma tõusen!" üteln kaltsuaaja: "Tõuse peale!" ja üks suur rahakast tuln suure praginaga üles ja lendan paranda eest katki. Kui rahakast rahu jäänud, läinud ta vaatama, olnud kast kõik raha täis. Ta loopin oma kausid, ja mis tal veel peal olnud, ree pealt maha ja aanud suure vaevaga rahakasti peale ja läinud rõõmuga oma teed. Teisel pääval läinud mõisarahvas vana mõisa vaatama. Kui nad sedamoodu lugu näinud, mõtelnud nad, mis vaimud on öösel teinud ja jäetud üks julgenaha mees teise ööks kuulama, kas ikka veel hüüab: "Mina tõusen ja mina tõusen!" Aga oh imet, ei ühte kordagi ei ole säärast häält kuulda! Võetud nõuks paranda alt hoolega läbi otsida. Teisel pääval tulnud mõisa tiumehed, labidad õlal ja läinud paranda alla, leidnud aga kasti ase ja annud seda asja herra teada. Herra ehmatan kohe ära, sest siis tulnud tema meele, kui tema ükskord oli üht vana raamatut mõisakapist lugenud, et siin vanas mõisas on selle mõisa asutaja vara ja kapitool keik koos. Herra aga põle sest enne aru saanud, et oleks selle kapitooli üles otsin, nüüd kui aeg täis sai, et see raha pidi välja tulema, langes see ühe kaltsuaaja osaks. Kaltsuaaja aga tulnud teine nädal ühel öösel tagasi ja viinud oma kausid keik ära. Kaltsuaaja on nüüd Peipses keige rikkam mees ja kui ta veel ära ei ole surnud, siis elab ta veel praegu uhkeste ja suureste. Lõpp ja punkt.

E 1779/81 (11) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe mehe rahakasti leidmalugu, käsikirja pannud Juhan Holts Nõval üle Paldiski Vanal ajal künnud üks mees põldu ja mõtelnud härjad lahti lasta ja keskhommikust sööma minna. Käinud ühe vau ära ja saanud teise vau otsa, üteln ta: "Ajan veel ühe." Nõnda ajanud ta pärast hulk vagusid üle tahtmise, viimaks läinud adranina kõlksti katla pihta ja katel tulnud poolest saadik maa seest välja. Mees olnud rõõmus. Võtnud rahakatla süles ja läinud kodu, heitnud sööma peale ahju äärele puhkama. Antud talle nii hirmus tugev mürakas mööda külge, et mis sa aasid üks vagu ja üks vagu ikka rohkem ja rohkem ja viimaks tõid mu rahakatle suisa ära. "Mul oli tarvis Riiga minna last ristima ja sellepärast ei olnud aega raha valvata. Oleks sa veel poolteist vagu ajanud, oleks sa suure katla välja ajanud!" Ja rahakatel kadunud jälle mihe kääst kottu ära. Mees rääkinud targema inimestele seda lugu. Teised öölnud: "Sa olid rumal, eks sa visand oma raha sinna hulka, ei oleks sinu raha, mis sa leidsid mitte enam ära viidud, sest et hoidjavaim seda mitte võtta ei saa, kus võerast varandust ju hulka on pandud."

E 1784 (4) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestanud Aire Kuusk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka on see usk - jõulu- ja näärilaupääva õhtul, kui õled tuppa tuuakse, siis võtavad nooremad õlga peu täis ja viskavad õletüükad ülespool vastu lakki ehk reheparssa - kui palju kõrssa rippuma jääb, on eestulev aasta viljaline aasta,jääb aga pisut kõrssa rippuma, ei ole viljaline aasta. Seda katset tehakse kolm korda.

E 1785 (7) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kää sees narr ehk krogi on, peab see abi käe seest ära kasutama. Kui tuul kahte puud vastamise liigutab, nii kui prääksub ja karjub, kui saab see koht, kus kää sees viga on kolm korda nende kahe puu vahel pandud. Need puud peavad olema teine okkaspuu, teine lehtpuu.

E 1785/6 (8) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka kui see viga on, parandab se, kui saab selle kääga, kui narr ehk krogi sees on, kui leiad hoone seest ühe palgi, kus viis oksa risti palgi otsa sees on põhja pool nurk, siis peab selle kääga kolm korda tõstma nii tugevast kui suudab, siis peab jälle ära kaduma.

E 1786 (9) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kollatõbi on inimesel, peab see ära kautama, kui põhja poolt vana majaseina küllest saab seda kollast korda, mis puupalgi peale on kasvanud nagu sammal, kraabitud ja piima sees keedetud ja selle haige kätte antud, siis peab ta terveks saama.

E 1786 (10) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sooltüükad kää peal ehk ihu külges, peab see ära kautama, kui kuu öösel ennast sisse paistab parandalle. Võta kääga palla paranda pealt kuu seest ja nühi niimoodu selle sooltüüka pealt, siis peab sooltüügas ära kaduma.

E 1786/1787 (11) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui inimene metsas ära eksib, nii ütleb vanarahvas: "Vanakuradi jälge peale",peab see kohe abiks olema kui oma ümmert võtad üks riie, olgu müts, sukk ehk kinnas, ükskeik mistahes ja pahanpidi pöörad ja jälle oma ümmer sinna panema, kust võtsid.

E 1787 (12) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui rohutirtsud suil kõrges puuotsas siristavad, tuleb vihma, kui maas, siis kuiva.

E 1787 (13) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sui kuiva ajaga veeaugud ja -loigud järsku kuivaks kuivavad, tuleb vihma.

E 1787 (15) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pikse vihma sajab, ei pea mitte siis okaspuu alla vihmavarju minema, sest pikne peab siis selle puu sisse lööma, kus inimene all on. Lehtpuu alla on aga luba minna.

E 1793 (38) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kooritud ja väänatud vitsaga ei tohi looma lüüa, sest siis peab kurjad paised looma peale kasvama. Niisama ka ei tohi pihelgavitsaga looma lüüa.

E 1796 (44) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui minnakse metsa majapalke raiuma, siis pannakse seda tähele kui tahetakse, et puu usinaste peab ära kuivama, siis lastakse puu lõuna poole maha kukkuda. Aga tahetakse, et kaua toores peab seisma, siis põhja poole. Ka kuu kolmandamal pääval ei võeta iialdeski suuri ega tähtsad asja ette ega raiuta toorest puud maha.

E 1797 (45) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka kui nooreskuus puud raiud kasvab selle maa või paiga peale usinaste uus mets, iseäranis lehtpuu - ja vanad kännud hakkavad võsuma. Aga mis vanas kuus saab raiutud, ei pea need puukännud mitte võsuma hakkama. (See võib ka tõsi olla.)

E 1797 (46) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Iseäranis panevad ka seda pruutpaarid tähele, et kui vanas kuus peab saama mihele mindud, siis peavad lapsed liiga vananäulised jääma, aga kui noore kuus saab mehele mindud, siis peavad lapsed ilusad kui õunad ja roosiõied saama.

E 1797 (47) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui maa peale istutakse, peab kolm korda enne sinna kohta maha sülitama, siis kurjad paised ja maa-alust ei pea külge hakkama.

E 1798 (51) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Juuksed ei taheta mitte noores kuus leigata, niisamma ka habet ajada, sest noores kuus leigata ehk ajada, peavad juuksed usinaste pikaks kasvama, niisamma ka habe.

E 1799 (54) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hääl ära on, peab see hääle kätte tooma, kui kaevuaugu peal saab kolm korda kummuli karjutud: "Anna mu hääl kätte! Anna mu hääl kätte!" Kellel see viga on võib seda proovi katsuda.

E 1802 (62) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kellel saunas ikka süda tahab sandiks jääda, peab see hea abi selle vastu olema, kui vihaleht, mis vihtlemise aeg rinde peale on jäänud südame kohta, ja sealt see leht ära võetaks ja ära süüaks, siis ei pea iialdes enam süda saunas sandiks jääma.

E 1803/4 (67) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka peab see hoone ära põlema, kelle sisse on üks niisugune palk pandud, kelle sees tuleoks on. Seda oksa tunneb ära sest, et tema ladva poolt alla tüüka poole on kasvanud kui lüpsikutoru, kuna teised oksad ikka alt tüüka poolt ülespoole kasvavad. Ka on see oksakoht, kust ta ära on raiutud hoopis punasem kui muud oksakohad.

E 1804 (68) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ja kui tuleoksaga palk juhtub olema majja sisse raiutud ja seda alles pärast maja seest leitakse, siis on see abiks, kui selle palgi otsa saab kirvega kolm risti raiutud.

E 1804/5 (71) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka panevad veel vanarahvas surnule puusärki pea alla üks viht ja höövlelaastusi, ja ennemuiste ka pudelega viina juure pandud - ikka vist sellepärast, et ka surnul teises ilmas oleks pruukida. Ka pandud raha juure, sest nagu üks vana jutt rahvasuus - ühel saanud ennemuiste raha juure pandud, aga ühe ettejuhtumise pärast saanud haud lahti kaevatud ja kõik ehmatan ära, et kõik raha, mis ta juure pandud, keik olnud surnu suu ja silmad täis lautud. Sest ajast aga on raha juure panemine ära kadunud. Ka ei jäeta neid laastusi üks järele, mis surnu puusärgi tegemisest on saanud, vaid siis, kui puusärk valmis saab, korjatakse kõik laastud kokku ja põletakse ahjus ära.

E 1806 (73) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maa-alust peavad siis ära kaduma, kui selle allika sisse, mis põhjapoolt lõunapoole jookseb laulatusesõrmus sinna vee sisse paned ja selle veega pesed ennast.

E 1810 (84) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hammas suust ära tuleb, käskivad vanarahvas hammas kereselle visata ja neid sõnu öölda : "Kilk, säh, ma annan sulle puuhammas, anna sa mulle raudhammas." Siis peab usinaste uus hammas sohu tulema.

E 1811 (90) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui nähakse kui rahaauk põleb ehk hallitust välja ajab, siis peab kätte saama, kui üks oma raha saad aega sinna sisse visata ehk ka kui saad aega pastle- ehk kasukanõela sisse visata. Vanakõhn peab ennast muuks keik ümmer muuta saama, aga pastlenõelaks - see on kolmekandiliseks - ei pea tema mitte ennast saama teha.

E 1815 (106) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui talvekülmaga ajateivad pauguvad, peab külm järele andma.

E 1816 (109) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui õhtu poolt pääva looja minemise aeg punetab, et taevas punane on, tuleb teisel pääval kuiv ilm.

E 1818 (120) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sügise väga tuultsed ja tormised ilmad on, peab teisel aastal väga palju pihelgamarju tulema.

E 1820 (132) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui palju kilka on, tuuakse vanakuu otsas kahe lõngaga kirju kindaga saue ja visatakse mööda nurki, siis peavad kilgid ära kaduma.

E 1822 (141) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui uppunud inimene vee seest välja võetakse, kellel veel arvatakse eluvaimu sees olevat, kui maa peale maha pannakse, ei pea eluvaimu enam sisse tulema, kui aga üles maa küllest pannakse, siis peab eluvaim sisse tulema.

E 1823 (145) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui puud raiud, kui alla tuult maha lased, siis lõhkeb see puu aga vastu tuult siis ei lõhke.

E 1823 (146) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorekuus raiutakse okaspuud, vanakuus lehtpuud, siis puud ei mädane.

E 1823 (147) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lehmikvasikas sünnib vanakuu otsas, saab sest hea lehm, ja kui härikvasikas sünnib noorekuus, saab sest hea härg.

E 1824 (150) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui öösel taevatäht maha sajab, peab üks inimene ära surema. See nimetakse hingetäheks.

E 1824 (151) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sabaga tähte nähakse, peab sõda tulema.

E 1825 (159) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui poisslaps sünnib aetakse teda siis kolm korda läbi naisterahva seeliku, siis peab see poiss tüdrukude eest armas olema.

E 1830 (182) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui jüripääv metsast midagi puid ehk muud kodu tuuakse, pidada mette ussid koduhoonete ümber asuma, sellepärast kästakse kõiki endid selle eest hoida.

E 1831 (184) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui suvel palju pihelgamarju on, siis olla vihmane sügise.

E 1834 (200) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1982). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Koera heaks tegema sõnad Kui koer tige on, ööldakse: Must koer mullikas, valge koer vasikas - pea vastu aeda, saba vällapoole. Siis ei pea koer mitte kallale tulema.

E 1834 (201) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valusõnad on nii. Sülitakse kolm korda enne piima peale, kellega sõnad antakse. Harangol aigus, varesel valu, musta linnul muu tõbi. Tõbi tulgu, teine mingu, ärgu vaksa vahet olgu. Ja loetakse kolm korda vastukse takka otsast lugema hakates Issameie palvet.

E 1835 (202) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sellele ei pea mitte maksma sõnu õpetada, kellel harvad hambad on - selle sõnad ei pea midagid parandama.

E 1835 (203) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sõnu õpetakse teisele, kui teine juhtub vahelt ehk kõrvalt salamahti pealt kuulama, peab pealtkuulaja sõnad omale saama ja sellele, kellele õpetakse, ei pea siis nende sõnadest midagid kasu olema.

E 1836 (208) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui langetõbiline on, peab see abi aitama. Kui naisterahvas on langetõbes, siis ühe naise esimene poeg, kui esimest korda näeb langetõbelist, võtab oma särgi sellast ja kohe kui tõbi peale tuleb, selle langetõbise üle viskab. Meesterahva langetõbilisel peab aga ühe naise esimene tütar olema ja kui esimest korda nääb, niisamma ka särgi sellast võtma ja üle langetõbise viskama.

E 1838 (212) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui varesed talve aegu üles puu otsa lähevad ja peal karjuvad, tuleb külma. Kui aga varesed mööda maad käivad ja lindavad, tuleb sula ja soojasid päivi.

E 1860/2 (2) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ennemuiste läinud Nõva randa üks laev rikki ja vood toonud ühe suure aami randa, mis raha täis olnud. (Päraküla toa) vanamees leidnud selle raha-aami ja toonud kohe kottu härjad ja viinud see raha-aami kodu ja pannud aita. Laevamihed, kes mere peal laevalauatükkide peal eluga võidelnud, juhtunud seda nägema ja märkinud härjad ja koera ära ja öölnud: "Kui nüüd jumal meid kaldase aitab, siis läheme raha järel sinna peresse, kus vankrejälled meid viivad ja kui meie selle perest niimoodu härjad ja koera leiame." Kui laevamehed randa saanud, läinud nad jälge mööda järele ja leidnud ka Päraküla toalt niimoodi härja ja koera. Nad palunud raha kätte ja tunnistan mitmedpidi, et raha siin peres peab olema ja lubanud pool raha selle maja peremehel anda, kui raha ilusti kätte annab, aga peremees vabandan nii ära, et tema midagid sest ei teadvat ja hakanud mihi kurjaga ära ajama. Siis ütelnud mehed: "Et sa meie raha kätte ei anna, ei pea sa ise ka teda pruukida saama." Laevamihed läinud siis minema, ja vaata imet, kui majaperemees läinud aita raha-aami vaatama, olnud aamis ja aitas nii hirmus palju ja suuri ussa, et ei tohi ligi minnagid. Siis aanud ta jälle raha-aami vankri peale ja viinud määle liivaauku ja matnud liiva sisse maha. Aga see abi ei ole ühtegi aidanud. Ussid asunud viimaks elutuppa. Siis vidanud ta see raha-aami sealt liivaaugust ja viinud ühe veikese järve äärde ja viinud lootsikuga kesk järve peale ja summanud siis aami keige rahaga järve põhja, kus ta tänapäävani seisab. Ussid ei ole ilmaski toast ära kadunud, vaid ahju alla oli üks auk käinud, kus peremees ussa välja oli kutsunud: "Piilu, piilu!" Kui ta nenda oli nimetanud, tulnud nad venides ahju alt välja ja nad teadnud kohe, kus nende söömanõu seisnud, sest kui peremees neid tapma ehk nuhtlema hakanud, siis hakanud kohe maja karielajad äpardama ja ise ka üles paistetama. Need ussid ei ole nõelanud ega midagid paha teinud. Öösel pimedas väljas kusel käimaga jäänud vahel mõni põigiti jala alla. Ühel aastal, kui Rootsis vaimu ärkamine oli, käinud üks mees Rootsist, kes ennast üteln nii püha olevat, et tema tahab palvega selle raha järvest välja tuua. Mees läinud juhatama, ise läbi sinna järve peale ja sõudnud ühe päeva läbi lootsikaga seal peal ja palvetan, aga raha ei ole tema ka mitte kätte saanud. Alles hilja aja eest suri see peremees ära, seda ma ei ole veel kuulda saanud, kas nüüd on ussid kadunud või on ikka veel alles.

E 1877/8 (21) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe nõia tarkusest Ennemuiste ehitanud üks mees omale uue hobusetalli. Kui valmis saanud, võtnud ta piitsa kätte ja käinud vastupääva kolm ringi ümber talli ja plaksutan piitsa ja lugenud iga ringi aeg vastukse Issameie. Kui ta need tembud oli saan teinud, läinud ta talli ja näinud, et kolm kanamuna olid see aeg hobusetalli tulnud, iga hobuse asemelle üks. Ta pomisen omale habeme sisse: "Ahaa, üks kurat tahab mu hobused ära nõiata, et ma pean hoostest lahti saama, aga maa tahan ta kuradil näidata, mis nõidamine on, et ta enam ühegid ei julge nõidama minna." Ta võtnud need munad, keetnud ära, leiganud risti-rästi katki, lugen seejuures Issameiet ja söönud nende need munad nahka. Teisel pääval aga tulnud tema tuttava vihamehe sulane ja ütleb: "Minu peremees on surma peal haige ja palub teid sinna, et enne surma teiega ära leppida. Ta on nii paistetanud, et pea tal hing kinni jääb." Mees aga ütelnud sulaselle: "Mine kodu ja ütle talle, et mina teile ei tule. Las ta, kurat, nüüd surra." Sulane läinud minema. Mees läinud ka natukese aja pärast tagajärel. Kui ta sinna saanud, olnud peremihel pea hingeheitmine kääs. Ta võtnud oma piibu ja toppinud sureja hammaste vahele. Pea hakanud paistetus alanema ja saanud peremees ikka enam piipu tõmmanud, pea oligi tal vana tervis kääs. Siis tõudanud ta iialgi enam kellelegid kurja teha. Mees ütelnud siis: "Pea oma tõutust, sellepärast ma ka tegin sulle seda, et see kuri nõu sulle viimseks pidi jääma."

E 1889/92 (24) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe perenaise hundiks tegemine Ennemuiste olnud ühe peres vanamees ja vanamoor mõlemad kanged nõiad, siis olnud neil üks noor mees sulaseks. Sulane kiitnud külas: "Ei tea mis seadus see on, lamma hinge meil ei ole, aga iga pääv on värsket liha nii palju süüa, kui süda himustab." Üks tark ütelnud siis sulaselle: "Vaata, kui sa lõunat sööma hakkad, viska üks tükk liha koera ette. Kui koer lihatüki ära sööb, siis on see õige liha, kui aga koer mitte ei söö, siis see liha ei ole, mis sa arvad." Sulane teinud nenda, kui tark õpetanud oli. Söömaaeg visanud ühe tüki koera ette, koer nuusutanud ja läinud lihatüki juurest minema. Sulane vaatnud siis - liha üsna täissinine koeraliha. Sulane hakanud siis valvama, et kis seda koeraliha ometi peaks tooma. Ühel pääval läinud perenaine välja. Sulane vaadan järele, et kus ta nüüd läheb. Läinud ühe suure kõvera puu alla ja tõmmanud sealt hundinaha selga ja käinud kolm korda vastupääva ümber puu ja olnud täishunt valmis ja leiganud nellakäpakil metsa ja püüdnud jälle ühe koera kinni. Aga seda aega ei ole sulane mitte näinud, millal ta kodu tulnud. Ühel pääval mõtelnud sulane: "Ma tahan ka katsuda, kas ma ennast hundiks saan ja kui ma saan, tahan mina külakarja seast lammast tuua, sest ega koeraliha inimesed ei või süüa." Ta läinud ka sinna kõvera puu alla ja leidnud sealt selle hundinaha. Ta tõmmanud selga, jooksnud kolm ringi vastu pääva ümber puu ja olnud päris hunt valmis. Siis jooksnud ta kohe küla lammakarja hulka, võtnud keige suurema lamma suhu ja viinud koju. Aga mis teha, ei sa enam hundinahka sellast ära! Läinud küll sinna puu alla, kus ta ennast hundiks teinud oli, jooksnud ümber puu - ei iialgi saa hundinahast lahti. Siis läinud ta kodu, ulgun toa ukse taga kunni perenaine välja tulnud ja teda hundinahast välja aidanud. Sulane öölnud perenaisel: "Teie olete täis tola, veate külakoeri koduse söömalihaks, kuna lambaid küll külakarjast saada on." Sest võtnud aga perenaine õpetust ja vedanud pärast ikka lambaid.

E 1893/4 (25) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Inimene hundiks tehtud Üks kord teinud üks mees, kes suur nõid olnud, oma vihamehe metsahundiks. Hunt jooksnud mööda metsi, kusagilt ei saa abi, et võiks inimeseks saada. Ühes kohas olnud üks mees üksipeni heinamaal. Kui mees parajaste lõunat tule juures söönud, tulnud hunt metsast välja ja tahtnud vägisi ligi tikkuda. Mees katsun vikatiga eemal tõrjuda, hunt näidanud selle peale larinal hammad. Mees näinud, et hunt pai näüga leiva peale vaadanud, siis pannud mees leivatüki noa otsa ja sirutanud hundi kätte. Hunt tõmmanud nauhti suuga leivatükki keige noaga tükkis ära ja pannud metsa. Hunt saanud kohe leiba süües jälle inimeseks ja viinud see nuga ühte suure poodi ja käskinud kaupmeest seda nuga ühes nähtavas kohas pidada, et omadnik juhtuks tulema ja ma seda moodu oma ärapeastjad teada saaks. Ükskord läinud aga see mees sinna poodi kaupa ostma ja näinud oma nuga seal poodis, kellega ta hundile leiba annud ja küsinud kaupmehe kääst seda meest järele. Kaupmees annud selle mihe elukoha teada ja see mees tasunud selle mihele ausaste ja võtnud siis selle noa omale mälestuseks, et tema selle noa otsast on leiba saanud, mis teda hundinaha seest oli peastnud.

E 1902/4 (27) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt 738* Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe küti lugu, kuidas tema rikkaks oli saanud. Kirjutanud Juhan Holts Nõval üle Paldiski Ennemuiste läinud üks kütt metsa jahile ja võtnud hoomiku omale ühe suure leiva juure - kes teab, milla kodu saab. Kui ta oli lõunini metsi mööda kõndinud, istunud ta maha ja hakanud lõunat võtma. Kui ta natukene aega oli pruukosti võtnud, tulnud üks hirmus suur madu metsast välja ja löönud rõngas kütti ümber. Kütt ehmatan esite küll ära. Katsun ära minna - ei, madu ei lase. Viimaks katsunud meelitada, annud maole ka võidleiba ette, mis madu hea meelega ära söönud. Kütt katsunud mitu korda ära minna, ei madu lase ega tee ka kütile midagid. Kütt mõtelnud: "Püssiga laseks, kui ei trähva easti, siis ta mind ka ära purustab. Lööks küll mõegaga, aga ta võib siis oma sabaga ühe korraga surnuks lüüa, parem olen rahu, saab näha, ehk pääsen õnnelikult viimaks minema." Kui kütt rahuga istunud, olnud metsas äkiste kange röökimise hääl. Selle röökimise peale röökin ka madu, mis küti ümber olnud. Selle peale tulnud metsast teine suur kahe peaga madu välja ja vaadanud küti peale, kui tahaks ära neelata. Selle peale karanud see madu vastu larinal, mis küti ümber olnud. Madu tõmmanud teise pea teise maol otsast ära ja kütt raiunud oma mõegaga teise pea otsast ära. Selle peale pidanud kütt minema hakkama, aga madu tõrjub kütti sinna poole, kus tima tahab minna. Kütt mõtelnud: "Olgu peale, ma tulen sooga ühes, saab näha, kus sa mind viid." Kui nad nenda tükki maad olid edasi läinud, saanud nemad ühe suure lagendiku peale. Seal olnud üks suur sipelgapesa. Madu löönud oma sabaga sippelgapesa laiale ja pesa alt tulnud suur vaskkatel nähtavale. Madu pannud selle peale metsa ja jätnud küti sinna. Kütt vaadanud ja näinud, et kattel olnud raha täis. Kütt läinud kodu ja võtnud hobuse ja viinud selle katla kodu ja saanud rikkaks miheks. Selle loo järel on arvama hakatud, et sipelgapesade all peab raha olema ja ka ussipesade all, mis aga vist ei või tõsi olla. Ka kes ussikrooni peab kätte saama, see peab kõik saladused ära teadma ja peab võima vägevad tükka teha.

E 1905/7 (28) < Risti khk., Nõva - Juhan Holts (1892). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe jäägre lugu, kes huntidest pidan ära söödud saama. Rahvasuust Juhan Holts Nõval üle Paldiski Ennemuiste käinud üks jääger metsas jahi peal. Metsa sees olnud üks lage sööt, kus ta igapääv läbi käinud. Igakord, kui ta sealt läbi läinud, näinud ta kari hunta seal istuvat. Ühekorra mõtelnud ta neid lasta ja läinud üles puu otsa. Siis näinud ta, et ülevelt igaühele lihatükid ette visatud, aga üks jäetud ilma ja hääl üteln metsast selle hundil, kes ilma jäänud: "Sinu osa on seal puu otsas!" Teised hundid läinud sellejärele metsa, aga see üks läinud sinna puu alla, kus jääger otsas olnud, ja ei põle ära läinud, vaid istunud puu all. Jääger mõtelnud: "Kaua ma siin vangis ikka olen! Ma katsun ta maha lasta!" Nii kui mõeldud ja peagi käinud pauk. Aga oh imet! Hunt ei tea sellest midagi! Hunt hakkan sellejärele hirmsate ulguma. Sellejärele tulnud teised hundid ka metsast välja ja hakanud puud maha närima. Peagi kukkunud puu praginal maha, jääger saanud nii valu, et midagi ei ole võinud huntidel parata. Hääl hüüdnud jälle metsast: "Jäägrel ei tohi teie midagid teha!" Sellepeale läinud hundid jälle lageda söödi peale ja antud jälle igaühele ülevelt tükk liha. Jäägrel aga hüütud metsast: "Oleks sa teist korda veel lasknud, siis oleksid hund/id/ sind ära söönud!" Jääger läinud sellepeale kodu ja ei põle enam uskunud hunta lasta. Sellepärast asunud ka vanaste palju hunta metsa, et inimesi tee pealt ära söödud. Uuemal ajal on aga südakamad jäägred, kes hundisugu tahavad metsast ära kautada.

E 1911/4 (30) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hundi äpardus, kui tema kitse oli kätte tahtnud saada Ennemuiste olnud üks kehv saunamees. Temal olnud üks kits, keda ta alati õue lahti lasknud heinakõrssa otsima. Kitselaut olnud rihaltse otsas ja kits oli õppinud mööda laudu üleval käima, rihaltse lakka, sealt toa peale, toa pealt kamre peale, kus ta teadnud heinu olevat, aga peremees ei põle seda kordagid juhtunud nägema. Kits karjun ja määginud iga õhtu õue peal, aga hunt saanud viimaks haisu ninas ja tahtnud õuest kitse ära viia. Ühel õhtul, kui kits õues määginud, tulnud hunt oja takka ja pidan kitse peale kargama, aga kits juhtun parajaste nägema ja jooksnud oma lauta, hunt taga järel. Kits läinud oma tuntud teed mööda lauda krõbinal üles rihaltse peal ja toa pealt läbi kamre peale. Hunt läinud ka suure vaevaga taga järgi, aga mehikesel olnud tee tundmata ja jooksnud parajaste laeaugu peale ja läinud vortsti kui tuhakott rihaltse põrandale maha. Hakanud seal omas suures hädas laulu lööma, sest et välja ei saa. Pererahvas hirmu täis, ei tea, mis kuri elajas rihale on läinud, ei julge vaatama ka minna. Kui hoomikuvalge tulnud, teinud peremees rihaltse jalgväraku lahti ja näinud - kaks tumedat tuld taga nurkas ja pannud kähku jälle väraku kinni ja läinud tuppa naisele ütlema, et kurivaim tõeste rihal on. Lapsed jooksnud selle hirmu sees ahju, enni ei olnud mitte korsnaga ahjusi toas, kus suits oleks võinud välja minna. Perenaine hakanud kartuhvlid hoomikuks keetma ja pidanud suitsuhäda pärast ukse lahti tegema. Naine mõteln: "Saagu mis saab," lugenud selle järel, kui ta ukse lahti teinud valju häälega Issameie palvet, et kurat siis rihalt ära kauks. Kui ta aamen saanud öölnud, jooksnud hunt täie valuga rihalt tuppa. Peremees öölnud, kes hirmuga parssile jooksnud: "Jumala nimel, tagane meist, saadan!" ja hakanud õnnistamise sõnu lugema. Hunt näinud, et ust välja majalt ei läinud ja karanud aknast välja ja pannud metsa. Mees ja naine tänanud jumalat, et kuradist lahti saanud.

E 1918/9 (31a) < Risti khk., Nõva - Juhan Holts (1892). AT 56 A*, ainuke teisend. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 33. Kass püüab lindu Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Selle peremihel olnud ka üks niisugune tark kass, kes väga kaval olnud saaki varitsema. Korra püüdnud see kass metsast jänese kinni ja viinud elusalt kodu. Kui kass jänesega kamrelakka läinud, karjunud jänes kassi käes. Pererahvas kuulnud seda imelikku häält ja läinud kamre peale vaatama. Nad leidnud kassi jänekse peale urisevat. See kass olnud nii kaval. Ta läinud lageda põllu peale, heitnud sinna pikali maha, saba sirgu, jalad kõik eemale siruli, kõrvad lonti ja silmad pigistand kinni ja ei põle ennast siis kusagilt liigutan. Ja teinud ennast kui vana raibe kunagi, kes ammust ajast juba põllu peale on visatud. Varesed seda nähes arvanud, et nende jauks visatud ja linnanud üheteise järel seda raibet ära sööma. Ninda võtnud kass neid üheteise järel kinni.

E 1921/4 (33) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peremihest ja perenaisest, kes tulehännaga käinud Ennemuiste oli ühes peres üks peremees ja perenaine, mõlemad käinud ööses tulehännaga (pisuhännaga) vargil. Neil olnud ka kaks sulast. Need hakanud ära märkima, et mis seadus see on, peremees ja perenaine söövad head tatratangupudru alati, aga meie peame halva toiduga rahul olema. Ühel korral läinud peremees ja perenaine jälle välja vargile ja sulane näinud, et perenaine viinud pudrukausi (anuma) rihaltse lakka või laudile ja sulane öölnud teise sulaselle: "Kui nad saavad kottu ära läinud, siis lähme ja sööme see pudru nahka." Nii kui ööldud, nii ka nad teinud - läinud sinna ja söönud see pudru ära, millel ka hea suur võiauk sees olnud. Saan nad ära söönud, sittun teine sinna pudrukaussi ja teine turkin halu otsaga augu sisse ja kusnud või asemelle sinna sisse. Peremees ja perenaine tulnud kodu ja läinud enda pudru ära sööma. Teine öölnud, kui võtnud: "Ah! See on sitt ja kusi." Teine võtnud ja mekkinud ja öölnud: "See on pupp ja vesi." Teine öölnud:"Paneme maja põlema." Teine öölnud: "Kus meie ise lähme?" Teine öölnud: "Seal oja äärse on üks vana rattarumm, lähme sinna sisse." Nii kui nad öölnud, nii nad ka teinud ja pannud maja põlema ja läinud rattarummu sisse, aga sulane juhtun seda nägema. Sulane teinud kaks pihelgapuust pulka ja löönud teineteise poole rummu otsa, et nad ennam rummu seest välja ei saa. Maja põlenud koledaste. Sulane võtnud ja visanud rummu kesk elava tules/se/. Rattarumm karanud esimese valuga küll tulest üles taeva alla, aga kukkunud jälle tagasi ja põlenud tules ära. Nenda on kohe suure nõiast lahti saadud. Kirjutanud J. Holts.

E 1938/42 (39) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vesiveski õnnistamine Ennemuiste ehitanud üks mees vesiveski ühe jõekäänu peale, kus vesi hästi jooksnud ja voolanud. Kui ta veski juba valmis olnud saamas, öölnud üks hääl mihele: "Ära tee mitte oma sitapeldikut minu söömalaua peale, tee, et sa ennast aegsasti siit koristad." Miis olnud ennegid õppinud kurja vanduma öölnud ka selle keelmise hääle peale: "Kurat, ma ei hooli, olgu mistahtes ma oma veskit siit enam ei laota," ja teinud oma veski valmis. Aga kurjad vaimud hakanud iga ööse möldert vaevama ja ööse olnud kõiksugusi häälesi õues kuulda: kassi näugumist, koera haukumist ja lojuste ammumist jne. ja aknast aetud pikad sarved sisse. Mölder palunud jumalat ja lugenud Issameiet, et kurjavaimudest lahti saada, aga miskid ei ole see abi aidanud, vaid öö tulnud, ikka hirmsamaks läinud see veski kurjavaimudest. Mölder seda nähes, saatis oma naised ja lapsed vesiveskist külasse ja jähi ise sinna ja ütles: "Ega mina ikka neid kuradid ei karda. Tulgu neid nii palju kui neid maa peal iial on. Veski on ikka minu päralt." Tuli õhtu jälle kätte, heitis magama. Õhtu ei olnud ühtegi viljakotti veskis. Hoomiku, kui üles tõusis, olnud veskikoda viljakottisi täis ja keda mölder puudutan, see saanud kohe ühe loomaks - kassiks või koeraks. Ja jälle ööl öölnud möldrele: "Kui sa ennast siit ei korista meie söömalaua pealt oma sitapeldikuga, siis hoia sa iseendid." Jälle teise pääva õhtul, kui mees magama heitis, palunud ja lugenud ta Issameiet, et ta kurjavaimude eest rahuga saaks puhata. Kui ta parajasti magama jäänud olnud, olnud väljas jälle kõiksuguseid häälesid kuulda. Mölder läinud välja vaatama ja jälle hääl öölnud: "Kui sa ennast oma veskiga siit ei korista, siis uputame meie sind siia jõkke ära." Mees läinud tuppa ja heitnud magama. Pea olnud ka veskikoda kurja vaimusi täis mitme looma näül ja teinud kõiksugusid hirmsad hääli. Mölder värisenud voodis kui haavaleht. Pea tulnud üks inimese näul ja karanud voodiserva kinni ja pidanud möldert uksest välja viima. Mölder pidanud tugevaste uksest kinni ja lugenud ühte hinge/ga/ Issameiet. Viimaks kadunud see kuri vaim, võis mees jälle ära. Mölder ei põle hirmuga enam julgenud veskisse magama heita, vaid jooksnud veskist ära külasse puhkama. Hoomiku läinud veskisse ja pidanud jahvatama hakkama, aga kui ta veskiukse lahti teinud, jooksnud veskis suure mürinaga keik kivid ja värgid ja kurjad vaimud ajanud keik, mis veskis olnud, puhas kivi silmast sisse ja jahvatanud puruks. Mölder seda nähes jooksnud õpetaja juure ja palunud, et õpetaja tuleks ja tema vesiveski ära õnnistaks. Õpetaja pannud esite vastu ja põle tahtnud minna, aga mölder lubanud pärast õpetaja vaeva ausaste tasuda. Siis läinud ka õpetaja möldrega ühes vesiveskit ära õnnistama. Kui õpetaja veskikotta astunud, jahvatanud kurjad vaimud ikka omasoodu edasi ja õpetaja öölnud möldrele: "Siin on kuradid nii palju kui sipelgaid pesas." Õpetaja võtnud taskust lauluraamatu ja öölnud möldrelle laulusõnad ette: "Jeesus, oh aita, et võimust võim saada, jne." Sel silmapilgul visatud ülevelt üks mees maha, mis pea otsast ära olnud raiutud ja verine. Õpetaja ehmatan ära ja jooksnud veskikojast välja ja öölnud möldrelle: "Jäägu kuradid siia paika, katsume, et ise hingega pääseme." Mölder öölnud: "Mina siit enne ei lähe, nii kaua kui nad veel veskit ära ei ole lautanud." Saanud õpetaja ära läinud, öölnud hääl veskist: "Mata see surnukeha kirikuaeda ristitud mulda, siis kaome meie kõik siit veskist ära." Mölder teinud nõnda, kui talle sealt veskist ööldud. Matama aeg öölnud jälle üks ääl: "Mine nüüd veski ja pühi ja korja kõik viljaterad kokku ja jahvata ära, saad iga tera pealt kopika." Mölder teinud nii, kui talle ette ööldud ja ta saanud pärast hirmus palju jahu ja raha, tulnud iga pääv nii palju sisse, et lugeda põle jõudnud. Kui ta veel ära ei ole surnud, siis jahvatab ta veel praegugi.

E 1999/2004 (44) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt: 756B Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas üks mõrtsukas õntsaks saanud Ükskord olnud üks hirmus mõrtsukas, kes alati röövin ja ka inimesi tapnud, nii et kõik teda kartnud. Viimaks olnud temal juba nii palju raha, et enam ei tea, kuhu panna. Siis tulnud tal see hea mõte - ma tahan kirikut oma raha eest lasta ehitada, võibolla ehk siis saan ka õndsaks. Ta annud igal pool käsud välja, et rahvas tuleks temal kirikut ehitama, aga keegi ei julge ja kartnud, et kui tema kääst töövaeva läheme pärima, et ta siis meid ära tapab. Ta saanud seda kuulda, siis maksnud ta kõigile enne raha välja ja kiriku töö algan. Pea saanud ka kirik valmis. Siis võtnud ta maast ühe tuletukki ja löönud püsti ja öölnud seejuures nii: "Kui ma veel õndsaks saan, siis mingu see põlenud puutukk kasvama ja kasvagu suureks puuks." Ja peagi hakanud see tukk võsuma ja kasvama. Siis läinud ta kirikuõpetaja juure, et õpetaja tuleks ja tema kiriku ära õnnistaks ja teda ise ka omas kirikus esimest korda armulauale võtaks, aga mis teha, ei õpetaja julge minna ja ütelnud: "Ei, ma ei tule." Mees läinud jälle kodu, läinud aga teisel pääval jälle õpetaja juure ja ähvardan: "Kui sa mind ei tule lauale võtma ega kirikut õnnistama, siis ma sind praegu siia paika tapan." Õpetaja hakanud suure hirmu sees värisema ja öölnud: "Pai mees, ma tulen." Õpetaja läinud keriku ukse taha ja näinud, ukse peal olnud kirjutud mihe nimi ja liignimi ja sel ja sel pääval saab mind siin esimest korda lauale võetud ja kirik õnnistud ja aastanummer. Õpetaja teinud ukse lahti, siis ta näinud, et mees olnud põlvili altari ees ja palun jumalat. Õpetaja seda nähes pannud ukse tagasi kinni, võti olnud ees, keeran ukse lukku ja visanud võtme järve. Aga mis teha, võti olnud nii kunstlikult tehtud, et keegi teine võti enam lahti ei tee. Aastat nelikümend läinud mööda, siis saanud üka kalamees noodaga võtme järvest kätte ja siis keeratud kirikuukse lahti ja vaata imet, mees palun ikka ühtiviisi põlvili altari ees. Kui vaatajad sisse astunud, küsinud altari ees paluja, kas õpetaja veel ei ole tulnud, sest tema arvates olnud seesamma pääv, kui ta õpetajat kutsumas käinud. Siis läinud teised õpetaja juure, rääkinud seda lugu talle ja õpetaja võtnud raamatut kaendlase ja läinud siis kirikus. Kirikus paluja pannud aga imeks, et ei ole enam see õpetaja, kelle jutul tema käinud. Mees olnud siis armulaual. Õpetaja õnnistanud kiriku. Siis tulnud mees suure südamerõõmuga kirikust välja, vaadanud seda tukki, mis ta senna püsti löönud ja see olnud juba suur puu. Siis öölnud mees: "Nüüd võin ma kindlaste see peale julge olla, et ma õndsaks saan." See jäägu aga lugija enese arvata, kas see lugu tõsi on või üks luuletus. Rhvasuust kirja pannud Juhan Holts Nõval üle Paldiski.

E 2008 (226) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noore õunapuu otsast saab õunu varastatud, ei pea see puu hea viljakandja puuks kasvama.

E 2033/6 (54) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Natukene ühe silmamoondajast Kord elanud üks väga tark nõid või silmamoondaja, kes kõiksugused vägevad tükka teinud. Rahvas mõelud teda vanakuradi ise olevat, sest ega üks lihalik inimene ikka niisuguseid tükka ei või teha. Kord koorinud tema palka hoone ehituse tarvis ja viimaks juhtunud ka sinna võerad inimesi juure tulema, siis öölnud ta: "Tahate näha saada, maa poen siit palgi otsast sisse ja tulen teise otsast välja?" Keik soovinud seda imet näha saada. Mees muutnud kõigil silmad ära, kes seal olnud. Läinud palgi otsa juure ja hüüdnud: "Vaadake, nüüd panen ma pea palgi otsast sisse ja lähen." Ja peagi põle teda keegi näinud, arvates, et ta palgi seest edasi läheb. Aga sel ajal juhtun parajaste üks kaltsuajaja setukas sinna tulema, kelle silmad moondamata õppetaja olnud, sest silmamoondaja ei olnud teda veel näinud, see hüüdnud juba mõned sammud eemalt nende ligi astudes: "Teie rumalad, teie arvate, et ta palgi seest läbi läheb! Ta ronib käpuli palgi pealt edasi ja krõbistab laastudega ja teie arvate, et ta praginal puusüdamest edasi läheb." Selle ütlemise peale vaadanud silmamoondaja kord tagasi kaltsuajaja peale ja nõidanud kohe selle silmad ka ära ja näinud, et sead tema kaltsukoorma otsas ammetis olnud. Kaltsuajaja võtnud matra ja hakanud sigu nuhtlema ja peksnud nõndaviisi nii kaua, kunni kõik tema taldrikud, tassid, kruugid ja kausid katki olnud virutatud, aga sead ühteviisi ikka kaltsukoorma kallal. Viimaks silmamoondaja võtnud moondamise ta silmi pealt ära, siis olnud kaltsuaajal vesi ahjus - kõik kallis kaup katki pekstud ja ometige põle ühte loomahingelist koorma kallal olemas olnud. Siis öölnud silmamoondaja: "Vaadake, siit seinast on oherdeauk läbi ja mina lähen siit august läbi teinepool seina, võite igaüks oma silmaga iga mees hooltsaste pealt vaadata, et ma seda teen." Silmamoondaja pannud pea augu peale ja hüüdnud: "Nüüd lähen!" ja kadun vaatajade silmist ja pea hüüdnud seestpoolt seina: "Kuulake nüüd, olen ära teinepool seina." Tüdruk, kes üleval aida peal pesu kuivatama pannud, näinud seda lugu, et silmamoondaja iga kord kõrvalt uksest sisse läinud ja hüüdnud: "Ärge uskuge teda, et ta august läbi läheb. Ma olen iga kord näinud, et ta uksest sisse läheb." Tüdruk tulnud aida pealt maha ja hakanud tuppa minema, aga imet, hirmus sügav vesi. Ta tõstnud oma riided üles, et märjaks ei saa. Mida enam toa ukse poole, seda sügavamaks läinud. Ta käärinud viimaks oma riided kaendlaaugust saadik ülesse, et kõik ihu paljas olnud, teised naernud, nii et kõhud tahtnud katkeda. See silmamoondaja oli palju vigurit teinud ja seega hulga raha kokku pannud. Kui ta ära ei ole surnud, siis teeb ta veel praegu oma vigurit edasi.

E 2044/7 (57) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas ennemuiste hunta kinni püütud. Rahvasuust J. Holts Ennemuiste, kui hunta olnud, kes rahvale palju tüli teinud, pruukinud rahvas ka mitmed nõud nende kinnipüüdmisks. Huntide püüju tarvis kaevatud suured sügavad augud, siis pandud üks post sinna augu keskel püsti ja pandud siis üks põrsas ehk kukk sinna posti otsa ja pandud siis õrnalt puuokstega auk pealt kinni, et kui hunt seda põrsast ehk kukke ära tuleb võtma posti otsast, siis ta sinna auku kukub, kust ta enam välja ei saa ja kus siis kerge on nende elutossu välja võtta. Selsugusel püüdmise ajal sündinud ka üks hirmus ja nallakas lugu, mida ma siia lugejatel ülesse panen. Ühes küla kõrtsus käinud üks noor poiss alati õhtati viiulit mängimas. Aga seal küla ligidal olnud ka üks niisugune hundipüüdmise auk, aga viiulimängija poiss ei ole sest ühtegi teadnud. Kui ta kõrtsist kodu läinud, näinud ta tee ääres metsas kukke ühe posti otsas karjuvad. Ta läinud ruttu sinna ja pidanud kuke sealt ära võtma, aga vaata maa langenud jalge alt ja kukkunud suure krobinaga auku kaksiti ühe looma kaela peale, mille järeldusel see hirmust häält teinud. Poiss tõmmanud tikust tule üles, siis näinud ta omaks suureks ehmatuseks, et tema leitud seltsiline hunt olnud ja auk ka nii sügav, et väljasaamist loota ei ole. Poiss mõtelnud: "Surm ehk elu!" ja hakanud viiulit mängima ja hunt hakanud kangeste ulguma. Kukk karjunud ühtelugu posti otsas edasi. Peagi tulnud üks ülevelt võntsti viiulimängijale selga. Viiulimängija tõmmanud jälle tule üles ja näinud, et hunta olnud juba paar tükki tema seltsis. Ta mõtelnud, need viimaks mind nällaga siin õnneks võtavad. Öö läinud mööda ja viiulimängija oodanud pääva läbi, kas inimest tuleks ka auku vaatama. Pääv läinud õhtule, aga ei tule kedagi ja nälg hakanud ka teda hirmus vaevama. Õhtu ei heitnud tema magama, öösel aga tulnud paar vortsu talle jälle ülevelt selga. Ta võtnud tule tikust üles ja näinud, et hunta juba neli tükki augus olnud. Küll värisenud tema ihukarvad, aga mis ikka parata võib, sest põgeneda ei saa neist keegi. Teisel pääval aga tuldud auku vaatama, kas hunta ka on sisse läinud. Kõik ehmatan ära, kui nemad viiulimängijat poissi nella hundi vahelt august leidnud. Nad annud poisile auku köieotsa kätte ja pidanud poissi sedamoodu huntide vahelt august välja tõmbama. Aga kui poisi ülespidi tõmmatud, hakanud hundid hammastega poisi külgi kinni, ei lase välja tõmmata. Kui nad näinud, et see abi ei aita ja et hundid poissi igatemoodu lasknud ende ümber silitada, siis pannud poiss köieotsa hundi kaela ümber kinni ja sedamoodu vidanud teised kõik neli hunti enne august välja ja poiss keige viimaks. Hundid saanud siis kõik oma surmanuhtluse kätte. Ja sest ajast kaudatud ka niisugune hundipüüdmise mood ära.

E 2051/4 (59) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt. 1061+1176+1575 Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jutt Mammaste külast Ennemuiste olnud Mammaste küla Eestimaal vanakuradiga hirmus kimpus, sest vanakurat vidanud iga aasta hirmus palju küla loomi ära. Et küla juba üsna hirmu sees olnud, ei põle sinna hooltsate karjuste abi aidanud ega miski abi. Siis tulnud üks noor mees külasse ja pakkunud ennast karjatseks ja öölnud, et vanakurat tema hoole alt ühtegi looma ära ei saa viia, ja kui seda peaks ette tulema, siis tema selle eest vastab. Aga karjane tahtnud väga kallist palka saada, mis külamihi üssna värisema pannud, siiski võtnud nad teda hädaga endale karjatseks, sest loomade äravedu olnud juba liiale läinud. Karjane läinud metsa ja korjanud teise tasku pähkled, teise tasku veikesi kiva, söönud siis vahetevahel oma pähkled ja löönud vahel veikest nurtralli sekka. Seal näinud ta vanakuradit äkiste vantides oma poole tulevad. Karjane põle sest ühtegi välja teinud, vaid söönud ikka rahuliste oma pähkled. Kurat astun uhkeste karjatse ette ja öölnud: "Noh, kas annad heaga mulle ühe hästi rasvase looma või pean vägise võtma?" Karjane öölnud: "Kui teie, aus isand, ka nii hõlpsaste pähkle katki närite kui mina, siis annan keelmata, aga kui ei, siis katsuge, et tervelt oma nahaga pääsete." Ja karjane võtnud selle peale piuga kivi taskust välja ja annud vanakuradi kätte. Vannakurat närinud nii et hambad ragisenud ja suus tuld leiganud, aga ei saa katki, ja pannud seda nähes putkele. Nõndamoodi mitu kord vanakuradiga karjane pannud iga kord pähelt närima, aga annud selle asemelle kiva närida. Nii kaua närinud vanakurat, kui viimaks kõik ta hambad suust otsa saanud. Karjane öölnud: "Kuule, kui sa oma käimist veel edasi tahad pidada, pead mulle ühe kotitäie sala sitahaisu tooma. Kui sa seda ei saa, siis ma so naha pealt võtan ja külameeste kätte annan." Vanakurat öölnud: "Toon, toon!" Vanakurat läinud siis kotiga mõisa põllu peale, kus teumihed kibedaste töötanud ja koogutanud igaühe perse taga oma kotiga, kes üks tirt lasknud, pannud ta kohe oma koti ette. Kui ta arvanud kott juba haisu täis olevat, hakanud ta karjatse juure minema. Tee peal aga nuusunud ta vahel kotti, kas hais peaks ikka kotis alles olema. Selle ajaga, kui ta karjatse juure saanud, olnud kott täitsa haisust tühi. Vanakurat korjanud mitu aega niimoodu salasitta, et viimaks ta tuhvled jalast otsa saanud ja ta kaela- ja sellasooned haigeks jäänud töömeeste perse taga koogutades. Karjane näinud, et ta haisu toomisest midagi põle tulnud ja öölnud: "Nüüd tahan ma so naha maha kiskuda ja kui sa oma nahka ei taha anda, siis pead mulle selle kotitäie raha tooma." Vanakurat öölnud: "Toon, toon." Ja peagi tulnud vanakurat ähkides kott selgas. Karjane lasknud siis kuradid rahakoti oma koju tassida. Karjane öölnud: "Hoia, kui sa ennast veel mulle peaks näitama!" Külarahvas harjun juba ära, et vanakurat enam loomi ei käi vidama ja ei põle lubanud karjatse palka välja masta. Karjane pahandan selle üle ja annud sui jaanipääva aeg üles, et tema sügisel ennast karjatse ammetist lahti võtab. Teeninud siis aasta täis ja läinud külameeste kääst palka kätte saama, aga külamehed ei maksa. Karjane mõteln, mis hea nõu nüüd hakkab. Läinud ühel õhtul pimedas küla alla metsa ühe puu otsa ja hakanud karjuma: "Häda, häda Mammaste küla peale! Häda, häda Mammaste küla peale!" Külast hüütud siis: "Mikspärast häda?" Karjane hüüdnud puu otsast: "Sellepärast, et karjatse palka ära ei maksa. Häda, häda" jne. Külamehed maksnud siis karjatselle ta lubatud palga välja. Kui ta veel ära ei ole surnud, siis sööb ta praegu oma palka, aga vanakuradi kalliga kotitäis on alles tervisega.

E 2055/7 (60) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersberg (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Soldati võitlemine kaheteisme kuuga Ennevanaste, kui üks soldat kroonuteenistusest kodu käima läinud, saanud ta õhtuni teed mööda kodu poole rutanud, olnud ta jalad juba üsna ära väsinud. Tulnud üks maja vastu ja ta läinud sisse ja küsinud öömaja, mis temale ka viimaks lubatud. Soldatil tehtud ase tahatuppa maha ja ööldud siis: "Heida siia magama, et sa eestoas teistele tülinaks ega jalgus ei ole." Soldat põle veel magama jäänud, kui üksteist noort meest tuppa tulnud ja see vanamees, mis enne olnud - kaksteistkümnes. Tagatoas olnud üks veikene potikene, vedelat kraami olnud seal sees ja igamees läinud sinna poti juure ja kastnud oma näpuotsa sinna sisse. Ja iga mihel olnud puumõek kääs ja läinud kõik siis selle peale välja. Soldat seda imeks pannes läinud akna peale vaatama, kuhu nemad puumõegad kääs minna ja soldat näinud, et nemad kõik üles taeva peale läinud ja seal taplema hakanuvad ja maha paistnud nii kui meie mõnikord virmalise vehklemisi nääme. Soldat seda nähes pannud ennast ka ruttu riidesse, võtnud oma mõega, kastnud oma näpu ka sinna potti ja läinud välja nende järel - ja vaata imet - soldatil olnud ka see võimus, et ta üles taeva alla nende hulka saanud. Soldat hakanud oma raudmõegaga taplema. Küll tulnud need kaksteist meest kõik tema kallale ja tahtnud teda surnuks lüüa, aga soldat keerutan oma raudmõegaga kolm-neli ringi ja löönud mitmel kääd otsast maha. Selle peale põgenenud need kaksteist meest soldati eest ära. Soldat läinud tagasi jälle oma öökortlesse. Hommikul tapelnud majaperemees küll temaga, et: "Meie olime puumõekadega ja sina tulid raudmõegaga - ega see kenegi taplemise riistapuu ei ole. Kes õpetas sulle seda kuntsi, et sa meie hulka ülese võisid tulla?" Soldat öölnud: "Arvate teie, et ma magasin, ma nägin keik, mis teie tegite." Selle peale läinud soldat minema. Sellepärast on ka see teine mees, küündlakuu, tänapäävani kõige lühem, sest et soldat teda kõige enam oma mõegaga oli haavanud. Jaan Ersbergi suust Juhan Holts Nõval üle Paldiski.

E 2078 (1) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Enne kui veel kirjamehi ei olnud, pruugiti valla magasinides pulgad. Peremihel oli siis teina pulk oma kääs ja teina pulk magasinis. Et igaüks oma pulka ära tundis, olid kõigidel oma isesugused märgid, mida õuemärkideks kutsutud. Iga kord, kui vilja laenatud, siis saanud ka pulkade peale üles märgitud. Nüüd on juba ammu see pruuk kadunud ja pulgad seisvad magasinis nurkas hunikus.

E 2078 (2) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahvajutu järele olen kuulnud, et Riguldi mõisa põllal peab üks lehtpuu olema, mis ühe ööga olla kasvanud ja kes selle puu oksa murrab, peab ära surema.

E 2078 (3) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahvajutu järele olen kuulnud, et Paldiski linnas peab see olema, mida rootsi kuninga kuivanud kepist olla kasvanud, sest kui venelane Paldiski linna ära võtnud, löönud ta kepi püsti, ööldes: "Kui kasvama hakkab, saan linna tagasi."

E 2079/82 (63) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Natukene näkkide ajaloost Ennemuiste olnud üks kuri inimesesugu, mida nimepidi näkkideks kutsutud, need olnud ühe jalaga. Kui nad kuskile käima peale välja läinud, löönud neid kaks tükki kättpidi kokku ja läinud nii tulisest edasi, et hobusega naljalt põle nende vastu saadud. Inimeste elu olnud see aeg väga kardetav, sest nemad püüdnud ka inimesi ja nuumanud neid endile sööma tarvis. Neil olnud ka majad, kus nad koos elanud ja oma hirmsat tööd toimetanud. Ühes niisuguses näkkide asunduses olnud palju inimesi kinni pantud ja kindlasse paika nuuma peale pandud. Seal olnud üks vanamoor kodu alati, kes neid inimesi, mis nuumati, iga pääv ühe sööma jaoks küpsetanud, sest teised näkid käinud iga pääv röövimas ja riisumas ja inimesi püüdmas. Inimene, mis nuuma tarvis pandud, seutud traat või muu asi ümber vasaku käe päka ja kui ta juba nii lihavaks läinud, et traat juba liha sisse sügavas jäänud, siis kästud seda vanamoori ahjus ära küpsetada. Ühel pääväl läinud näkid jälle riisumise peale välja, siis öölnud üks nende peameestest vanamoorile: "Täna lõuniks lähed võtad ajast paremat kätt kõige esimene ja küpsetad meile lõunaks ära." Saanud vanamoor ahju küdema pannud, toonud ta selle mehe ära. Vanamoor pannud käru ahju ette ja öölnud: "Istu siia peale." Mees öölnud: "Ma ei mõista, palun teid mulle enne näidata." Vanamoor istunud käru peale. Sel silmapilgul kihutanud mees vanamoori käruga ahju, kus teda kohe tuleleek surmanud. Mees võtnud võtmed, peastnud teised inimesed, kes nuuma peal olnud, ka lahti, võtnud siis raha ja kallimad asju, mis nad majast leidnud ja põgenenud siis sealt ära. Lõuni aeg tulnud näkid kodu ja pannud imeks, kuhu vanamoor on saanud. Tommanud siis ende praekeha ahjust välja, siis saanud nemad aru, et mitte head nalja ei ole - vanamoori keha ja tema sõrmus peale selle veel tunnistanud, et tõeste nende ende vanamoori keha olnud. Siis läinud nemad nuumtalli vaatama. Viimane kui üks on kadunud ja ka raha ja kallid asju. Siis istunud nad hooste selga ja kõik läinud põgenejad taga ajama. Tee läinud neil kaheharaliseks ja ei põle teadnud, kuhu külge nad on läinud. Hobused kippunud teise ääre, mihed tahtnud teise ääre minna ja ka läinudki, aga põgenejad olid sinna külge ikka läinud, kuhu hobused püüdnud minna. Viimaks, kui näkid näinud, et selle tee pealt neid leida põle olnud, pööranud nad ümber ja läinud teist teed mööda. Põgenejad väsinud juba ära. Tee ääres olnud lojuste kari. Põgenejad läinud sinna lojuste karja hulka ja lasknud pikali maha, nii et neid keegi ei ole näinud. Tagaajad läinud neist mööda ja nenda pääsnud nemad näkkide kääst ära. Näkkidest on vanainimeste suus mõndagi juttu kuulda olnud, mida kõik ei maksa kirja panna. Rahvasuust kirja pan/nud/ Juhan Holts Nõval üle Paldiski.

E 2083/5 (64) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Erseng (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hallitõbest, mis selle aastasaja alguses on mõnes maakonnas möllanud ja kelle kimbatuses mõned vanemad inimesed on olnud, kes veel alles elavad. Jaan Ersbergi suust J. Holts. Minu isa jutustas mulle, kui tema alles poisike oli olnud, kuidas siis hallitõbi inimesi käinud piinamas. See tõbi tulnud igal pool inimeste peale nagu inimese näül või kombel ja vapustanud ja tallanud väga inimese selgas, et inimesed selle kätte üsna ära lõppenud. Üks mees, kes alati selle hallitõbe kääs kimpus olnud, pidanud järgmise nõu: ta teinud pihelgapuust ühe pulga ja leiganud sinna risti otsa, läinud siis aita kirstu sisse ja mõtelnud iseeneses - kui see halltõbi tuleb siis sisse, siis topin ma selle augu selle pulgaga kinni, kus ta sisse tuleb, siis saan ma näha, mis elukas ta ette on. Kui mees kirstus nenda mõtelnud, näinud ta, kuidas halltõbi võtmeaugust sisse tulnud, ta pannud kohe pihelgast pulk võtmeauku ette. Saanud halltõbi teda küll tallanud, võtnud mees tikust tule ülesse ja näinud, et üks naisterahvas olnud tema seltsis ja naisterahvas öölnud kohe: "Võta mind omale naiseks." "Kust sa oled ja mis sa mind vaevamas käid?" Naisterahvas öölnud: "Meid on võeraltmaalt palju naisa ja hulgume siin maal ümber. Meie küll seda ei tahaks, aga meid on seks pandud. Sina oled mind nüüd peastnud ja nüüd sooviksin, et teie mind naiseks võtaksite." Mees olnud pea selle nõus ja neid laulatud kokku. Nad elanud mõnda aastat ühes ja neil olnud juba mitu suurt last. Ühel pääval küsinud naine mihe käest: "Kust sa mind ära peastsid." Mees seletanud seda lugu naisele ette ja naine läinu selle järele aita ja mees vaadanud, naine läinud kirstu. Mees jooksnud järele, et mis ta hullu aidas nüüd on. Tõstnud kirstukaane üles ja vaadanud kirstu, põle enam naist kirstus ühtegid. Siis olnud mihel silmad vett täis, et kes nüüd mulle ja minu lastele riided selga teeb. Aga vaata imet, iga laube toodud ilma nägemata temale ja lastele puhas pesu ja riided laua peale, aga naine jäänud nägemataks kunni tänapäävani. Juhan Holts Nõval üle Paldiski.

E 2085/7 (65) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt. 1381 Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näkkide sõjast Ennemuiste olnud ühe mihel väga tige naine. Mees olnud ta kääs üsna hädas, sest naine peksnud teda vahetevahel nii, et veri mööda külge alla jooksnud. Seal tulnud mihel hüva nõu meela. Ta ostnud mõni kopika eest saiu ja kutsunud siis oma naise välja, ööldes: "Naine, tule vaata, et taevast sajab saiu maha. Üks nõid ütles mulle, et see näkkide sõda tähendada." Naine läinud siis mehe jutu peale välja. Mees visanud taskust ikka salamahti saiu üles taeva alla. Naine seda nähes, et mehe jutt tõsi on, hakanud meest paluma: "Kui sa mind näkkide süõjast ära päästad, siis ma eluaeg ilmas sind ei löö ega peksa." Mees öölnud: "Peastan, aga pea oma sõna." Mees öölnud siis: "Kõige parem, mine nüüd siia tõrre alla, mis siin õue peal seisab ja ma ise tahan ka väljas hooltsaste valavata." Naine kuulnud mihe sõna. Mees tõstnud tõrre ääre üles ja naine pugenud kummuli tõrre alla. Mees toonud siis aidast piuga odre, pannud tõrrepõhja peale, tassinud siis kanad tõrre põhja peale ja need hakanud hooltsaste odre nokkima. Naine tulist hirmu täis tõrre all, hakanud karjuma: "Armas mees, peasta mind näkkide sõjast." Mees karanud selle naise appi hüüdmise peale tõrre juure, kisendades: "Teie, kuradi näkkide selts, tahate minu naist õnneks võtta!" ja visanud kanad tõrrepõhja pealt ära ja lasknud siis naise tõrre alt välja, ööldes, et: "Näkkisi enam olemas ei ollagi." Naine karanud rõõmuga tänades mihe kaela ümber kinni: "Südamelik tänu, et mind näkkide sõjast ära peastsid, nüüd eui taha mina iialdes sulle haiget teha." Ja naine pidanud ka oma sõna. Kui nad ära ei ole surnud, siis elavad nad veel praegu.

E 2101/4 (67) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jaanitulest Ennemuiste läinud üks mees jaanipääva laube õhtu hobusekarja. Tüki aja pärast tahtnud ta piibu peale tuld panna, aga õnnetuseks ei põle miskid tuleriistu taskus olnud, et oleks piibu peale võinud tuld saada. Seal näinud ta äkitselt eemalt suurt tuld ja ta läinud siis sinna tule juure, et piibu siutsema saaks. Kui ta tule juure saanud, olnud seal mitu meest. Kui ta tuld tahtnud võtta, ütelnud need mihed: "Siin meie sulle piibu peale tuled ei anna, vaid pead siit kuuehõlma sees süssa viima oma karja juure." Mees esite kartnud, et sööd põletavad kuuehõlma ära, aga viimaks ometi lasknud ta ühte, kel suur tuhalabidas käes olnud, omale süssa kuuehõlma sisse panna. Siis läinud oma hooste juure, pillanud sinna sööd maha, et omale ise ka tuld teha, aga niipea, kui ta sööd maha pillutand, olnud need kadunud. Ta läinud uuesti, toonud jälle süssa ja ikka, niipea kui ta sööd maha pannud, olnud need suutumaks maast kadunud. Mees läinud kolmat korda veel süssa tooma ja hakanud ütlema: "Mis tuli teil on, et see minu kääst ikka ära kaub" ja saanud nendega riidu. Keik mihed karanud tule äärest ja hakanud ta peale tuld viskama ja loopima. Mees pannud jooksma ja tule äärdsed mihed jooksnud ta järel ja loopin nii palju tulesüssa ta peale, et kui hobusekarjane viimaks ära väsinud ja pikali kukkunud, et ta sellani süte alla jäänud. Viimaks laulnud kukk ja selle ajast kadunud need sööde loopijad kõige tule ja sütega ära. Mees tõusnud maast üles ja olnud nii hirmu täis, et ta karja ette võtnud ja kodu läinud. Siis läinud ta ühe targa või nõia juure küsima, et mis asja see peaks tähendama. Nõid öölnud, et mine sinna vaatama, kus sa süssa maha pillasid ja vaata - sa leiad raha. Mees teinud ka nii kui nõid õpetanud oli ja iga koha peal, kus ta süssa maha oli pannud, olnud suured rahahunikud. Seal, kus ta pikali viimaks oli olnud, olnud kõige suurem rahahunik. Kui ta veel ära ei ole surnud, siis peab ta veel praegu selle suure rahasumma juures aru.

E 2105/12 (68) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Õela naisest Ennemuiste olnud üks väga õel ja tige naine, kes oma mihega väga sandiste elanud. Ta olnud ka jõu poolest mihe üle ja mitu korda peksnud ta oma mihe keha nii läbi, et kole olnud vaadata. Mees surnud viimaks ära ja naise elu läinud sest ajast nii sandiks, et koguneste ilma mihete läbi ei saa ja ükskid mees ka enam temast ei põle hoolinud, sest kõigidel olnud see teada, kuidas ta oma esimese mihega oli elanud. Siis saanud tema meel ja süda ühel korral nii hapuks, et ta omas meelepahanduses öölnud: "Mis kurat see on, et ma meest ei saa! Ma võtaks keik vastu, tulgu kas kurat mulle miheks." Sest ajast hakanud tal üks mees käima, kes igal õhtul tulnud ja hoomiku jälle ära läinud. See mees öölnud naisele: "Sul ei pruugi ühegile tööle välja minna, mina saan kõik ära tegama." Suil näinud kõik külarahvas, et naise põllud kõik ilusti küntud ja äästatud olnud ja kõik vili ilusti kasvanud, aga mitte ühte inimest ei ole näha olnud, kes seda tööd oleks teinud. Naine hakanud ka selle imeliku asja pärast hirmuma ja võtnud kätte ja läinud ühe nõia juure kuulama, et mis lugu see on. Nõid öölnud: "See on see vana kurat ise, mis sa soovisid. Sa pead põgeneda katsuma ja kui see abi ei aita, siis tule jälle mu juure, küll ma siis jälle sind õpetan." See mees ei ole lasknud iialdeski naist öösel kusagil minna, vaid kui naine kuhugil läinud, siis lipanud ta ka kohe seltsi. Teisel õhtul, kui mees tulnud, öölnud naine, et temal rihale vaja kusele minna. Mees pidanud kohe seltsis minema, naine öölnud: "Eks sa lase mind seda väikest reisu üksipeni ära käia." Siiski põle mees naist muidu lasknud minna, kui sidunud naisele köie ümber kõhu ja lasknud siis naise minna. Rihal olnud üks kits. Naine sidun köie kitsele kaela ja läinud üles rihaltse laudile ja roninud üles penni peale kuke ja kanade juure. Naine kuulnud, et mees toas eerdanud, et kus ta nii kauaks jäänud, teinud rihaltse ukse lahti ja hakanud köiest tõmmama ja vidanud kitse tuppa. Mees öölnud: "Ohoo, on sarved peas!" ja jooksnud selle järele rihale naist otsima. Otsind rihaltse läbi - ei leia -, siis läinud mööda redelt üles laudile otsima. Kui ta natukese aega oli penni otsinud, kus naine olnud, laulnud kukk (vanarahvas tõendavad, et kurat ja kõik kurjad vaimud kukelauluga ära põgeneda ja et kukk ja kanad k/urja/v/aimu/ nähta) ja mees kadunud kukeleulu järel ära. Teisel õhtul olnud aga mees jälle tagasi ja käinud mõnda aega ja naine näinud jälle nõia juure ja öölnud, et põgenemine ühtegid ei aita. Nõid öölnud: "Kui teie õhtut sööma hakkate, siis lase lusikas laua alla ja võta lamp laua pealt ja vaata, missugused jalad tal all on. Ja selle klaasiga annan mina sulle üht eli ligi, kalla siis kohe seda eli tema jalge peale, siis jääb tema nii nõdraks ja võimetumaks, et ta pikali kukub ja kuhugi minna ei saa. Siis võta pihelgavitsad ja peksa nii kaua, et ta paluma hakkab ja ära lubab minna. Aga enne ära mitte peksmist järel jäta ja et ta tugevamaks saaks ja ära võiks minna, annan sulle teise klaasiga niisugust eli - kui sa tema jalge peale kallad, et ta siis kohe minna võib." Naine läinud kodu ja olnud lootuse peale rõõmus, et nüüd tast lahti saab. Teisel õhtul tulnud mees aegsaste ja kui nad sööma hakanud pillutanud naine lusika laua alla ja võtnd lambi, et lusikast nääks ära võtta ja näinud kohe, et mihel olnud karused kabjajalad all. Naisel olnud kõik kääpärast valmis. Naine kallanud kohe eli mihe jalge peale ja mees kukkunud losti laua äärde külleti maha. Naine öölnud: "Et sa oma käimist ei jäta, siis tahan ma sulle ühe niisuguse mundre anda, et sa enam teist saama ei himusta tulla." Neid sõnu ööldes võtnud naine nurgast vitsad ja hakanud meest peksma. Küll palunud mees, et ole hea ja jäta järele, aga naine öölnud: "Või jätan järele!" ja hakanud veel hirmsami/ni/ peksma. Viimas öölnud mees: "Lase mind lahti, ma lähen." Selle peale jätnud naine peksmise järele, valanud teise klaasist õli mihe jalge ja mees tõusnud üles ja läinud lepates minema, pärast seda ei ole aga naine enam teda näinud. Sest ajast saadik ei pea enam olema vanakuradit inimese näul maa peal nähtud.

E 2112/8 (69) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondikirik Ennemuiste olnud ühes kohas üks vana kirik, kus enam jutlust ei ole peetud, ja kes öö aegu läinud, saanud kurjavaimudest ära söödud, et paljad kondid järel jäänud, ja tihti nähtud öö aegus kirikust tuld. Et see kirik seal maal kõigile oli kardetavaks saanud, siis vidanud üks mees kihla, et tema tahab kolm ööd seal kirikus olla ja et temal kõige vähemadki viga ei ole. See mees olnud ka väga tugev. Kõik teised olnud jõu poolest tema alamad. Kui ta esimene õhtu kirikus läinud, tulnud ka pea üks selt kurjavaimusi sisse. Vanakurat istun kantsle peale ja lugenud sealt teistele aruannet ette, mis nad teinud, mis neil veel teha tuleb, viimaks öölnud oma sulastele: "Vaadake, seal seisab meie tänaõhtune pruukost, minge võtke ja valmistage valmis." Mees seisnud nurkas ja kui kurjad vaimud tulnud, ta neid kätega enesest eemale tõrjuma. Kes ta ligi ikka tulnud, selle ta virutanud vastu maad. Viimaks olnud tal juba väsimus käes ja kurjavaimude kätte pidan võit jääma, aga sel silmapilgul laulnud kukk ja niipea kadunud kõik kurjadvaimud ära. Siis läinud ta kodu ja nenda olnud esimesel ööl lugu. Teisel õhtul läinud ta jälle kirikus ja kurjad vaimud olnud aegsaste platsis. Vanakurat öölnud kantsle pealt: "No täna pead sa ikka meile pruukostiks saama" ja annud oma sulastele märku teda maha murda. Küll võidelnud nemad üks puhk aega, aga viimaks kurjad vaimud näinud, et sel kombel temast jagu ei saa ja tõised kadunud kõik ära, aga üks ilma peata jäänud veel sinna ja öölnud: "Mata mind siia kiriku paranda alla maha. Selle vaeva palgaks juhatan ma sulle raha." Mees lubanud matta ja see ilma peata öölnud: "Siin kiriku paranda all ühes kambris on kaks tündert kulda, aga kolmas öö pead sa veel siin kirikus katsuma ära olla, muidu sa seda raha kätte ei saa." Mees matnud siis see ilma peata maha, aga suur isu raha või kulla üle ei põle temal isu annud kodu minna. Ta kiskunud kiriku parandalaua üles ja läinud kullatündret paranda alla otsima. Kui ta ühe kambre läinud, löönud uks taga kinni, et enam tagasi ei ole saanud, siis läinud tema mitmest uksest edasi, viimaks jooksnud tema eeli üks kass nii kaua, kui tema äkiste maa peale välja saanud. Siis läinud tema kodu ja nii olnud tema teise ööga lugu. Kolmas õhtu läinud tema jälle kirikus ja läinud kohe paranda alla kullatündret otsima. Kui ta esimese uksest läbi läinud, läinud see kohe taga kinni. Ta läinud mitmest jo uksest läbi, keik olnud tühjad ja ei ole leida midagid olnud. Ühest kohast nurgast leidnud ta ühe kepi, võtnud selle kätte ja kõmpinud ikka edasi, viimaks saanud ta pärise põrgulinna, kus kõik teistmoodi inimesed olnud. Ta hakand selle kepiga peksma ja peksnud neid surnuks kui sääska. Siis elanud ta üksipeni ses linnas, et ta isegid põle seda aega enam põle jõudnud ära arvata. Viimaks leidnud ta ühest majast vanakuradi üles ja hakanud kepiga seda viruta. Vanakurat öölnud esite: "Ega mina omite karjapoisike ei ole nagu sa teised oled maha verutanud." Aga mees põle sest ühtegid hoolinud, vaid virutanud ikka edasi. Viimaks hakanud vanakurat paluma, et: "Jäta järele, mine teise kamre mo ema juure!" ja kirjutanud mõned riad ühe laua peale ja käskinud seda kirja tema ema kätte viia. Mees läinud kirjaga sinna kamre, kus ema olnud, visanud kirja laua peale ja hakanud kepiga vanakuradi emad peksma. Vanakuradi ema hakanud viimaks paluma: "Lase mind lahti, lase mind lahti!" Mees lasknud teda viimaks lahti, ema jooksnud uksest välja ja põgenenud tema kääst ära. Mees läinud mitmest uksest läbi, viimaks kuulnud korraga ülevelt laulmist ja ta löönud kepiga ülese lae pihta, kohe jäänud laulmine seisma. Kirikurahvas mõtelnud, kes seal alt koputab. Tõstetud parandalaud ülese ja mees astunud kirikus. Olnud kirik uus ja teise koha peal ja kirikulist pannud imeks - teistlaadi inimene ja samlad selga kasvanud. Mees läinud kohe vana kiriku juure, kelle ase veel alles olnud. Sealt saanud tema teada, et sest ajast mitmed tuhanded aastad mööda on läinud, kui ta kurjavaimudega ses kirikus võidelnud. Ta võtnud kepi ja löönud selle kepiga seda peata inimest, mis ta maha matnud. See küsinud: "Miks sa mind ülese aasid?" Mees öölnud: "Sa, petis, pead mulle juhatama, kus kaks tündret kulda seisvad." Ilma peata näidanud kääga: "Näe, seal nad seisvad." Mees matnud ta maha ja leidnud siis juhatamise järele kullatündred üles. Kui ta veel ära ei ole surnud, siis talub ta veel praegu kulda kiriku paranda alt kodu.

E 2135/47 (74) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Suure habemega Silla Jürist, tema 12 sulast Ennemuiste olnud üks suure habemega mees, keda Silla Jüriks hüütud ja see nimi olnud ka temal kohane, sest tema majad seisnud just jõe ääre peal, kus sild üle käinud. Tema olnud ka aega mööda üsna vanapagana teendriks saanud ja et tema üksi põle saanud nii palju kurjust ja ülekohut tehtud, pidanud tema enesel 12 orja (sulast). Kui kuhugile röövimise peale välja läinud, siis olnud temal ka need kaksteistkümme sulast ligi. Ühel hoomikul, kui ta üksipeni kottu üle silla pidanud minema, tulnud vanakurat tema järel ja öölnud: "No, Jüri, nüüd lähme." Jüri pärinud: "Kuhu meie lähme?" Vanakurat öölnud: "Sa oled juba mind küll teeninud ja minu abiga elanud, nüüd pead ka igaveste minu olema." Jüri seda kuuldes hakanud hirmus kartma ja hakanud karjuma: "Sulased siia puhas, abi on hädaste tarvis." Ja peagi olnud ta sulased kõik seal. Sulased peksnud vanakuradit nii, et ta hingetumaks jäänud ja visanud siis ta keha üle silla ääre jõkke. Sulased pidanud siis kodu tagasi pöörama, aga peremees Jüri öölnud: "Tänasest päävast saadik peate alati minu seltsis olema. Kui ma ise lähen sinna, peate teie seltsi ka tulema, üksi ma enam ei usu kusagile minna, sest ega kuradisi üks ei ole. See oli see kõige väätim ja ma tean, et nüüd järgimööda kõige kangemad minu järele saadetakse, aga oleme mihed, siis ei või nad meile midagid parata." Jüri tööväli ja plats olnud teinepool jõge, sellepärast pidanud ta ka iga hoomiku üle silla minema. Teisel hoomikul, kui Jüri oma sulastega üle silla pidanud minema, hüüdnud vanapagan silla alt: "Kuule, Jüri, pea kinni." Aga Jüri sest tähelpanemata läinud ikka edesi. Kui nad kesk silla peale saanud, tulnud vanapagan juba teine poolt silla otsast vastu. Jüri öölnud sulastele: "Andke talle nüüd valu!" ja peagi peksnud sulased vanapagana nii hingetumaks, et tal kusagil elumärki enam põlnud näha olnud. Visanud jälle selle vanapagana jõkke ja läinud jälle oma teed edasi. Kui nad õhtu kodu saanud, kuulnud Jüri, kuidas kuradid silla peal nõu pidanud, et kuidas Jürid kätte saada. Üks öölnud: "Kõige parem nõu on, kui meie selle silla peale lauad paneme, kõigesuguse kalli söögi- ja joogikraamiga, et kui ta oma sulastega tuleb, siis ta peab surma leidma, sest kõik söögi ja joogi kihvtitame ära." Üks öölnud selle peale suure jämeda häälega, vist see peaperemees ise: "See on, va vennas, õige, mis nõu sa nüüd andsid. Homme ta enam meie kääst ei pääse." Kui Jüri hoomikul sulastega läinud , kõnelenud ta neile ette ära, et sedak, sedak nõu kuradid on pidanud, sellepärast ärge ühegid toitu ega märga katsuge. Kui nad silla peale saanud, olnud keik nenda, kui Jüri ette oli rääkinud ja kõigil olnud kange isu neid roogasi mekkida, aga nad kannatanud kõik oma nälga ja kui nad ülke silla saanud, olnud söögiisu kõikidel kadunud. Kui nad õhtul kodu saanud, mõtelnud Jüri, tarvis on ka täna õhtu väljas kuulata, mis nõu nad homseks pidavad. Kui Jüri natukese aega väljas oli olnud, kuulnud ta, kuidas kuradid nõu pidanud, nad kõnelenud: "Sel kombel meie Jürid kätte ei saa, kuidas meie nüüd oleme katsunud, homme läheme nii suure tõllaga neile vastu, et see kõige silla ära täidab ja nenda sõidame neid surnuks." No heakene küll, homiku kõnelenud Jüri oma sulastele, et täna silla peale kohe ei tohi minna, sest sedak, sedak moodu sõidavad nad meid kõiki surnuks, aga täna lähme esite silla alla ja kui vanapagan seda aega arvab, kui meie üle peame minema, sõidab ta üle silla ja pärast võime ilma takistamata üle silla minna. Kolmandamal hoomikul teinud nad ka nenda ja peagi tulnud suur tõld, kaheksa hoost ees üle silla ja kui üle silla saanud, jäänud tõld pidama ja üks öölnud: "Ah, nad on silla alla läinud." Jüri seda kuuldes, et vanapagan aru saanud, et Jüri sulastega silla all on, karanud Jüri krapsti silla alt välja oma sulastega ja kibe maadlemine alganud vanapaganaga. Küll olnud meestel tegemist, sest see vanapagan olnud kuue peaga. Pika võitlemise järele saanud Jüri seegi kord jälle ikka võimust ja vanapagan karanud viimaks suure hädaga tõlda ja leiganud hoostele takka ja olnud rõõmus, et hingega aga Jüri kääst ära pääsnud. Kui Jüri tüki maad oma sulastega edasi olnud läinud, saanud nad sinna lagendiku peale, kus üks suur mägi olnud. Kui nad sinna mäe ligi saanud, hakanud üks kass nende eele jooksma ja läinud ühe suure august mäe alla. Jüri pugenud ka oma sulastega taga järele ja peagi saanud nemad ühe suure toreda tuppa, aga Jüri saanud aru, et see põrgu olnud ja et seal eestoas midagid põle olnud. Teinud Jüri oma vigurit ja karjunud kaks-kolm korda: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Teise kamrest öölnud kohe vanapagan: "Kassikene, ära näugu ühtegi, küll meie Jürid kätte saame. Homme ta läheb muidugid ristikheina niitma, siis puistame kihti sinna maa peale maha, niipea kui ta üks kordki vikatiga lööb, läheb kiht talle ninas ja ta langeb surnult maha." Jüri selle peale läinud oma sulastega minema ja hoomiku pannud Jüri oma sulased valvama, kus kohta kuradid kihti külvavad. Sulased kuulnud, kui kuradid tulnud ja üks peamees nende seast öölnud: "Kihti külvame siia esimese platsi peale, sest siit ta hakkab muidugid kõige enne niitma." Sulased läinud kodu ja kõnelenud Jürile, seda kõik ära, mis nad näinud ja kuulnud ja kui nad tööle läinud, ei põle nemad mitte seda tükki niitma hakanud, vaid hakanud teise kohast peale. Kui õhtu kätte tulnud, läinud Jüri jälle põrgus ja teinud kassi kombel: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Peagi ööldud jälle teise kamrest: "Kassikene ära näuga ühtegid, küll meie Jürid kätte saame. Homme, kui nemad karduled keetvad, siis paneme kihti kardulepatta. Nii pea kui neist keegi kardulest hammustab, heidab see kohe hinge. Jüril hea meel, et jälle teada on, mis nõu homseks on peetud. Jüri lasknud küll karduled keeta, aga nad põle keegi neist söönud, vaid neil olnud muud toitu küll süüa." Kolmandamal õhtul läinud Jüri jälle põrguse ja teinud: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Kohe ööldud jälle takkakamrist: "Kassikene, ära näuga ühtegid, küll meie Jürid kätte saame. Homme hoomiku hakkavad nemad reht peksma. Kihti on juba rehe sisse pandud, nii pea kui nad rehe kallal tööle hakkavad, läheb kihi tolm neile ninas ja siis on ka nende toss kõigil väljas." Saanud Jüri seda kuulnud, läinud ta kodu ja pannud rehe põlema ja peagi põle rehest enam midagid järel olnud. Neljandamal õhtul läinud Jüri jälle põrgusse ja teinud: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Kohe ööldud takkakamrist: "Kassikene, ära näuga ühtegid, täna ööse peame ära põgenema, sest Jürist jagu ei saa ja tea, mis ta viimaks veel meiega võib teha." Jüril seda kuuldes hea meel ja läinud kodu süda rahul ja rõõmus sees. Teisel pääval läinud Jüri oma sulastega põrguse. Jüri teinud jälle: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu," aga enam ei öölda vastu midagid. Siis saanud Jüri aru, et kuradid putku on pannud. Uksed olnud keik lukku pandud ja Jüri hakanud oma sulastega lukkusi lõhkuma. Mida enam tagapoole nad läinud, seda ilusamaks kambred läinud, viimaks saanud nad ühe väga ilusa ja toreda kambre, mis üleüldse seest kõik kullatud olnud, läinud veel tagapoole, siis saanud nad sinna kamre, kus ilmhulk raamatud seisnud. Jüri hakanud neid raamatud õige läbi silmama ja saanud aru, et need hingeraamatud olnud. Jüri otsinud ja otsinud ja viimaks leidnud ka oma hingeraamatu üles. Jüri põletanud kohe selle ära, siis murdnud nad veel ühe ukse lahti, mis vist kõige viimane olnud ja vaata õnne, see kammer olnud täis selged kullatündred. Jüri hakanud siis oma sulastega kulda kodu taluma ja kui ta veel ära ei ole surnud, siis vedavad nad veel tänapäävani põrgust kulda kodu.

E 2177/82 (79) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagana rahatündrete vidamisest Ühes kohas kõrvalise jalgteerea peal näinud rahvas ikka viirastust mitmet moodi loomade ja vahel ka inimese näul. Ühel korral olnud ühe mihel tarvis sealt läbi minna, aga kõik teised keelnud: "Ära mine mitte, sest vanakuradid võtavad su seal õnneks!" No heakene küll. Ometige põle mees teiste keelust midagid kuulanud, vaid läinud ikka sealt läbi. Kui ta teerada mööda julgeste edasi astunud, tulnud vanapagana rahavidajad ta vastu, aga mees põle midagid aru saanud, sest ta üksnes näinud kolm pulli, kes ta vastu tulnud, üks olnud punane, teine sinine, kolmas hall, ja tahtnud vägise tema peale karata. Hädavaevalt peasnud ta hingega nende kääst ja läinud kodu. Kodu tulnud tal hea nõu ja läinud nõia juure nõu küsima, mis abi aitab, et seda teed mööda võiks käia. Kui ta nõiale seda asja oli kõnelenud, öölnud nõid: "Need on vanapagana rahavidajad, kui sa nüüd jälle lähed, siis võta oma vöö ja löö kolm korda risti nende härjadele selga, siis saad sa raha kätte." Mees, rõõmu täis, tänanud nõida ja läinud kodu. Pannud vöö vööle ja läinud jälle seda jalgteed mööda käima. Tee peal aga põle seekord mitte pullid vastu tulnud, vaid kolm koera ja need kippunud ka tema kallale. Ta saanud jälle õnnekombel nende kääst lahti ja läinud jälle kohe nõia juure ja öölnud, et mitte pullid ei olnud, vaid kolm koera. Nõid öölnud: "Oh sa rumal, löö aga kõigile, mis su vastu tuleb vööga risti selga. Vaata, sa saad kätte." Mees läinud jälle teist korda õnne katsuma ja tulnud jälle need kolm pulli vastu. Mees virutanud esimese pullile vööga risti selga, jäänud kohe suur rahatünder maha, löönud siis teisele ja kolmandama pullile ka ja nii seisnud kolm tündret tema ees. Ta võtnud need tündred lahti ja leidnud esimese seest kümnerublalised rahad, teise seest viierublalised ja kolmandama seest rublalised. Ajanud siis oma taskud raha täis ja läinud kodu. Kodu võtnud raha taskust välja ja vaadanud - ja vaata imet - olnud selged haavalehed, aga vanapagan ise muutis see raha haavalehtedeks. Mees läinud jälle nõia juure ja küsinud: "Mis nõu ometi peaks aitama?" Nõid õpetanud: "Sa pead omale rahad muretsema: üks kümnene, üks viiene ja üks rublane ja pead siis nenda need rahad sinna tündrede sisse panema: kui suur raha tündres, seda seltsi raha ja nii suure raha pead ka sinna sisse panema, siis saad sina kõik raha kätte." Mihel kitsas kääs, kust raha võtta, omal raha ei ole. Käinud mööda inimesi ringi raha küsimas laenata, aga mis teha, keegi ei laena. Viimaks saanud ta süda täis ja vandunud: "Kurat, võta veel ära, keegi ei laena raha." Selle ütlemise peale tulnud üks hall vanamees tema vastu ja öölnud: "Ma kuultsin, et sul kange rahanälg kääs olla, ma ehk võin sulle laenata, kui sa nimetad, kuhu sulle hädaste raha vaja on." Mees kõnelenud, et sedak, sedak moodu tema asjad olla ja keegi ei laena. Siis öölnud hall mees: "Mina laenan." (Aga see hall mees olnud ise vanapagan). Mees võtnud tänades raha vastu ja läinud kodu. Kodu hakanud tema raha vaatama, ta ehmatan ära, kui näinud, et jällegi selged haavalehed olnud. Mees hakanud selle peale jumalat paluma ja tänapäävani ei saa keegi vanapagana raha kätte. Kuid harva, mis tema hoiu alla on antud, kuid siiski peab ettevaatust ja kavalust olema, kui pead hõbedat ehk raha sisse visata saama, siis, kui rahaauk põleb, muul ajal mitte.

E 2183/6 (80) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagana hoiu alla antud rahast Kord olnud üks rahatünder vanapagana hoiu alla antud, mis ühes heinaküüne nurkas maa sees seisnud ja keda vanapagan vahtinud. Ühel pühapääval öölnud vanapaga oma naisele: "Jää sina täna raha valvama, mina tahan kirikusse minna." "Hea küll," naine lubanud. Saanud Vanapagan kirikuse läinud, jäänud naine uniseks ja läinud heinamaa peale magama. Olnud pühapääv ja üks kari poisikesi läinud sinna küüne tantsima ja kuulnud rahakõlinat. Poisid hakanud küüneparanda alla otsima ja leidnud viimaks rahatündre üles. Üks olnud nende seast nii tark ja saanud oma raha sinna sisse ja siis tõstnud mitmekesi see rahatündre üles. Poisid läinud siis kodu hoost tooma, et raha kodu vidada. Selle aja sees tulnud vanapagan kirikust tagasi ja näinud, et rahatünder olnud välja kistud, siis ehmatan ta oma habe kolm korda hallimaks kui enne olnud ja hakanud raha vaatama, ei tunne enam oma raha ära, puistanud kõik raha parandale maha, ei tunne ega tunne ja jätnud raha kõige täiega sinna parandale ja läinud ja otsinud oma naise üles ja hakanud naist peksma ja öölnud: "Mul oli kirikus kange kirjutus ja sina lähed rahatündre juurest ära majale magama ja lased seda mõõduraha ära võtta!" Ja peksnud naist nii, et see üsna siniseks tema kätte jäänud ja öölnud: "Vaata, vanamoor, kui sa veel nii hooletu oled, siis tea, et ma so kere nii läbi peksan, et sa iialdeski enam ära ei unusta, mis ma sulle ette ütlen." Poisid vidasid rahatündre koju ja said igaüks rikkaks miheks.

E 2245/2246 (89) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas vähile silmad tahaotsa on loodud Pärast maailma loomist kadunud jumalal kord taevavõtmed ära ja et tema neid taevast ei ole leidnud, hakanud tema neid maa pealt otsima. Jumal näinud, et ämblik ujunud jões vee peal. Jumal küsinud: "Kas sina oled neid näinud?" Ämblik öölnud: "Tean küll, need on siin kohas jõe põhjas." Jumal otsinud ja otsinud, aga ei ole leidnud. Seda kuulnud vähi (sest vähi olnud enne pime, ilma silmita). Vähi öölnud: "Kus so silmad on, on nad perses, et sa ei nää, kus võtmed on?" Jumal öölnud: "Et mulle nii toredaste vastad, peavad sul endal silmad tagaotsas olema ja pead vaevastviisi jõepõhjast omale toidust otsima." Aga ämblikul loonud jumal siidiniidikera tahaotsa, et ta omale võrgu võib kududa, mis temale toidust kinni püüab, sest et ta jumalalle võtmed kätte juhatas.

E 2251/9 (91) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk, 97-101. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalevipoeg ja Vanapagan Ennemuiste, kui Kalevipoeg siin maa peal olnud, käinud ta kõik maad ja järved läbi. Teised järved leidnud ta kõik madalad, üksnes Peipse järves olnud tal perssest saadik vett. Ta vidanud alati laudu oma turjal üle järve, 70 ehk vahel ka rohkem võtnud ta korralt omale selga ja see olnud tal kerge asi üle järve viia. Tal olnud rahuline elu, sest kedagi suuremat ega tugevamat temast sel ajal ei ole olnud, üksnes Vanapagan olnud tal hirmuks, kes sel ajal ka maa peal hulkumas olnud. Ühel korral juhtun ka Vanapagan Peipsese, ja Kalevipoeg ei ole kellegi kääst sest teadust saanud. Ühel korral läinud ta oma lauakoormaga järvest läbi, seal pistnud Vanapagan äkiste pea veest välja ja tulnud Kalevipoja vasta. Kalevipoeg hakanud lauadega Vanapaganale mööda pead peksma, nii kaua peksnud, kunni kõik lauad purul olnud, et enam midagi kätte põle võtta olnud. Ja Vanapagan tikkunud ummisjalu peale, Kalevipojal enam midagit hakkamist. Hakanud armu paluma ja palunud, et Vanapagan täna järel jätaks, et homme, siis võime uuesti rammu katsuma hakata. Vanapagan öölnud: "No olgu peale," ja Vanapagan jätnud siis Kalevipoja rahule ja läinud jälle karsumdi vee alla. Kalevipoeg läinud kodu ja mõtelnud kõik mõtted ära, millega Vanapagana vastu minna. Ei põle ikka paremat nõu leidnud, mis kääs, sellega vastu hakata. Teisel pääval võtnud ta 777 saelauda selga, et lauadest puudust ei tuleks, ja hakanud siis üle järve nendega minema. Saanud parajaste teisel poolel kaldas, kui Vanapagan äkiste metsast välja tulnud ja öölnud: "Kui mees oled, tule siis nüüd mooga taplema." Kalevipoeg hakanud jälle lauadega Vanapaganale mööda pead andma. Vanapagan tunnud, et juba meel-mõistus hakanud kaduma ja pea kumisend Kalevipoja hoopide all kui kirikukell. Selles suures hädas pannud Vanapagan sõrmed suhu ja vilistanud kõik oma sulased ja teendrid kokku. Neid tulnud pärast nii palju, et Kalevipoeg juba hirmu täis olnud. Ja lauad olnud ka juba suurem jagu puruks ja pihuks löödud. Äkiste kuulnud Kalevipoeg, et üks hüüdnud: "Servi lauda, servi lauda!" Kalevipoeg hakanud serviti laudadega Vanapaganale ja ta sulastele pihta andma, ja vaata, iga hoop, mis ta löönud, viinud vanapaganatel peasi otsast maha. Vanapagan näinud, et enam põle abi hakanud, ja et suurem sulaste hulk juba maha löödud ja omal ka kõrvad ja nina hoopis tükkis metsa löödud, pannud sulastega metsa mis maa müdisenud all. Kui Kalevipoeg vähe hingata saanud, hakanud ta hüüdma: "Kes sa olid, kes mulle ütlesid: "Servi lauda, servi lauda"?" Aga üks õölnud rohu seest: "Mina see olin!" Kalevipoeg hüüdnud: "Tule välja, see heategu ei pea mitte maksmata jääma!" Hääl hüüdnud jälle rohu seest: "Ma ei või mitte, maa olen alasti." Kalevipoeg öölnud: "Ära karda, tule aga julgeste!" Sellepeale näinud Kaievipoeg siili enese juure tulevat. Kalevipoeg tõmmanud oma kuuesabast tüki. välja ja annud siili kätte, ööldes: "Sest tee enesele kuue selga, siis ei ole sul edespidi ühtegid vaendlast tarvis karta. Seda andsin mina sulle selle eest, et sa mind mo kõige suuremas hädas oled õpetanud." Siil võtnud oma kingituse tänuga vastu ja läinud siis jälle oma pesase tagasi. Teisel päeval võtnud Kalevipoeg jälle 777 lauda selga, sest kes teab, mis nõu Vanapagan veel ära peab, võib aegsaste jälle vastas olla. Kui ikka hea seljatäis laudu on, ega siis ka suurt kartust põle. Kalevipoeg võtnud lauad selga ja läinud üle järve. Kui ta üle järve saanud, põle ta esiteks midagit näinud. Ta pannud lauakoorma sellast maha ja istunud mätta otsa puhkama. Seal kuulnud Kalevipoeg äkiste metsas suurt praginat. Kalevipoeg kraps maast ülese, lauad selga ja Vanapaganale vastu. Küll olnud nüüd ta vägi suur, aga Kalevipoeg löönud neid lauadega kui sääska surnuks. Ikka vilistanud Vanapagan sulased rohkem kokku, ja Kalevipoeg olnud juba üsna hädas. Sel silmapilgul kärgatanud äkiste kõu, ja pikrinooli sadanud Vanapagana ja ta sulastele selga kui rahet. Vanapaganal ja ta sulastel muud nõu enam üle jääda ühtegit kui putked järve poole. Küll virutanud pikne neid oma nooltega mõned pihule ja purule, kuid sinine suits jäänud aga järele. Vanapagan üksnes kahe-kolme sulasega saanud veel õnnega järve vette karata. Nüüd mõtelnud Kalevipoeg, nüüd ei tee vist Vanapagan ka mulle enam midagit. Sulased on kõik suurem jagu maha löödud. Kas ma ise neid vähedegi laudadega maha ei nottinud, ja pikrenooled surmasid ka omajagu. Nüüd, kui ma selle Vanapagana kätte saan, siis tahan ma ta tossu välja võtta, siis ei ole mul enam midagit maa peal karta. Võtnud siis ühel pääval lauad selga ja hakanud Vanapaganat taga otsima. Otsinud ja otsinud, ei leia kusagilt. Otsinud kõik Peipse järve ja ümmerkaudsed kohad läbi, ei Vanapaganat leida kusagilt. Kalevipoeg mõtelnud: ei julge vist mehike enam minuga kokku anda. Oh sa argpüks, kui ma sind peaks nüüd veel kätte saama, küll ma sulle valu annaks! Kalevipoeg näinud, et Vanapaganat kusagilt enam leida ei ole, võtnud sellepärast nõuks põrgut üles otsima hakata. Kalevipoeg otsinud ja otsinud, ja leidnudki viimaks põrgu üles, läinud sisse ja leidnudki Vanapagana oma perega kodust. Vanapagan asunud kohe oma teendritega Kalevipoja kallale. Küll annud Kalevipoeg neile valu, aga neid tulnud pärast ikka enam ta ümber. Kalevipoeg nottinud neid küll esiotsa maha kui sääska, viimaks tulnud tal ikka väsimus kätte ja Vanapagan saanud tast võitu. Visanud Kalevipojale ahelid kaela ja sidunud Kalevipoja välja põrgu nurga külge kinni. Kalevipoeg mõtelnud, ega see nurk ometi mind küll kinni ei pea. Öösel, kui Vanapagan oma teendritega magama heidab, siis kisun ma ennast siit lahti ja lähen minema. Kui Vanapagan parajaste olnud oma perega magama jäänud, tõmmanud Kalevipoeg täie jõuga põrgu nurga maha. Vanapagan ärgand selle kolina peale üles ja jooksnud oma sulastega Kalevipoega kinni võtma. Saanudki viimaks ta suure vaevaga kätte ja pannud teda üles põrgu harja peale. Seal peab Kalevipoeg veel praegu kinni olema.

E 2277/87 (93) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Soldat ja vanapagan Ennivanaste olnud ühes linnas üks niisugune kroonu magasin, kus soldatidel hirm ja kartus vahi peal olla olnud. Kui üks soldat vahi peal olnud, põle tast hoomiku muud kui verised kondid järel olnud, sest igal öösel käinud vanapagan seal oma kolli tegemas. Viimaks ei ole seal mitte enam üks ega kaks soldatit vahtinud, vaid tosina kaupa, siis ei ole ka miskit hirmutust nähe olnud. Ühel korral olnud aga üks niisugune julge südamega soldat, kes öölnud: "Mina olen see mees, kes ka vanapaganat ei karda ja lähen üksipeni sinna magasini juure ja mul keiges vähemat viga ei pea sündima." Lastud siis teda üksipeni vahi peal minna. Soldat vahtinud ja mõtelnud iseeneses: "Mis see vanakõhn omite täiemihele võib teha." Kui ta nenda mõtelnud, olnud umbes kella poole üheteiskümne aeg, olnud kottpime. Äkiste kuulnud ta üht enese poole tulevat patst, patst. Soldat hüüdnud: "Kes sa oled, mis sul siia asja?" Ei kihku, kahku kuulda midagi. Äkiste kuulnud aga jälle patst, patst üht oma poole tulevat ja peagi karanud tugevad kääd soldati külge kinni. Soldat, julge mees, karanud vastu. Küll rabelenud soldat, aga mine kuradiga rabele - ta ei väsi iialgi. Vanakurat soldatiga hullu imet teinud, kui kukk äkiste laulnud. Selle peale ehmatanud vanapagan ja soldat saanud aega püssilaega talle kõmdi selga virutada. Selle peale aga jooksnud vanapagan magasini katusele ja naernud sealt ih ahaha haa, ja selle peale kadunud ta ära. Soldat läinud hoomiku kodu ja kiitnud ennast: "Vaat kus mees, aga teitsugused kärbsed murrab vanapagan kohe." Keegi ülem aga ei põle seda uskuda tahtnud, et mõnel ajal ei ole üks soldat seal julgenud vahtida ja et tema üksi seal nüüd vahtida. Soldatil ööldud ülema poolt, kui tema nende teades ühe öö seal magasini juures vahib, saab suure aupalga ja teenistusest priiks. Soldatil hea kaup küll, kuid aga raske täita, sest nüüd värisenud tema süda sees, sest ta teadnud juba ka ära, et vanapagan ehk võib ka temast võitu saada ja suutumaks lõhki kiskuda, kuid aga ometi ei tahtnud ta oma kartust kellegile näidata, vaid öölnud ülematel: "Mul on niisugused sõnad suus, kui vanapagan õieti vihaselt mu kallale tuleb, kui ma siis suu lahti teen, põle tal siis muud aega ühtegi kui putked mängima." Soldat aga kuulnud teisel öösel unes, kui üks talle öölnud: "Kui sina metsast hästi jämeda ja okslese kadakakepi tooksid ja kui vanapagan siis so kallale tuleb ja sina selle kepiga talle ristati selga lööksid, ei võiks tema selle valu vastu mitte enam panna, vaid tänaks oma jalgu, mida usinamine so kääst lippama saaks." Soldat mõtelnud hoomikul seda ilmutust tõe olevat, läinud metsa ja toonud kadakakepiga missuguse. Kolmandamal õhtul ütelnud soldat aga: "Nüüd olen mina valmis puhanud ja täna öösel võin mina üksi vahi peale minna." Lastud siis soldat minna. Soldat oodanud arvata kella üheteistme aeg, kui ta äkiste kuulnud jälle üht enese poole tulevad matst, matst. Viimaks tulnud üks must kogu nähtavale. Soldat pannud süda rindu kõvaks, läinud vastu ja hakanud oma kadakase kepiga vanapaganat pesma. Vanapaganal viimaks vana häda käes, hakanud armu paluma. Soldat põle armupalumisest hoolinud, vaid annud aga ühteviisi pihta. Vanapagan viimaks lubanud soldatil viimaks maksa, mis soldat aga iialdes tema kääst nõuda ja ei iialdes enam teda hirmutama tulla. Soldat öölnud: "Kui tünder kulda annad, siis lasen lahti, muidu mitte." Vanapagan lubanud viimaks tünder kulda anda. Kui ta parajaste seda saanud lubanud, laulnud kukk. Vanapagan katsunud, et lippama saanud. Soldat lastud siis ülemate poolt priiks ja saanud 500 rubla aupalka. Soldat mõtelnud, aga kui vanapagan mind petab, hoidku ta siis ennast mu eest. Arvata nädala pärast tulnud vanapagan ähkides soldati juure ja öölnud: "Tule nüüd oma kullatündre järel." Soldat läinud vanapaganaga ühes. Käinud juba mitu pääva, soldatil kõht tühi. Soldat mõtelnud: "Ah, mis häda pärast ma oma raha eest leiba ostma hakkan. Kui vanapagan ei anna, siis näitan talle oma keppi, küll ta siis hirmuga annab." Soldat öölnud vanapaganale: "Miks sa mulle süüa ei anna. Keiser ka ei lase soldatit üht pääva ilma leivata olla. Kui sa silmapilk mulle leiba ei too, siis vaata, mis see on!" näidanud soldat oma keppi. Vanapagan hirmuga lähen otsima silmapilk. Olnud pime südaöö aeg kui nad ühte vene külase saanud. Venelastel olnud paast ja keedetud liha põle kuskilt saada olnud. Soldat aga öölnud, et pead keedetud liha ka tooma. Vanapagan läinud ja otsinud mitmed kamred läbi, leiba küll, aga liha kusagilt saada. Tulnud viimaks hirm kätte, et kauaks jäävad, võtnud leib õlale ja pidanud soldati kätte tooma. Kui ta parajaste ust kinni pannud, laulnud kukk ja oh sa tuhat ja teine, vanapagan, leib seljast maha, ja lippama. Soldat oodanud ja oodanud, ei vanapaganat tule. Võtnud kätte ja läinud ise omale leiba otsima. Mõned päävad käinud soldat üksipeni ja mõtelnud, miks vanapagana mõisa ta mitte veel ei peaks saama. Kui ta seda mõtelnud, tulnud vanapagan talle vastu ja öölnud: "Tõin nüüd pisut söömist. Oleks usinam toonud, aga ei olnud võimalik." Soldat söönud ja hakanud siis vanapaganaga minema. Pea saanud nad sinna, kus vanapagana kullatündred seisnud. Vanapagan küsinud: "Noh, missuguse sa soovid?" Soldat koputanud oma kepiga ja valitsenud kõige suurema ja tugevama välja. Vanapagan öölnud: "Ega sina ometi seda selgas ei jõua kodu viia." Soldat öölnud: "Minu kääs on see kerge asi viia, võin sind kullatündrega korraga selgas viia kus seda ja teist. Aga seda ma tean, et sina küll ei vii." Vanapagan vihaselt: "Mis sa räägid, mina ei vii. Minu käes on se tühi asi sinu kodu viia." Soldat öölnud: "Hõiskad muidu uhkuse pärast, aga viletsast viijat ei saa." Vanapagan vihaga: "Mina vilets!" ja tõmmanud kullatündre selga ja käskinud soldati ka otsa istuda. Soldat istunud, vanapagan tassinud kullatündre ja soldati üsna kodu ligidale, kui korraga kukk laulnud. Vanapagan ehmatanud, visanud kullatündre ja soldati seljast maha ja pannud lippama. Soldat aga vidanud hoostega sealt oma kulla kodu ja saanud rikkaks miheks. Vanapagan aga ei ole pärast enam kordagi julgenud ennast soldatiga kokku anda.

E 2342/50 (96) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondilossist Ennemuiste olnud ühe suure maande ääres üks vana kiviloss. Ei seal põlnud ammust ajast enam inimese hinge sees elanud. See loss saanud rahvale väga kardetavaks, sellepärast, et seal maja juures alati ööseti vanatonta nähtud ja vahel kägistanud inimest surnuks ja mõni pääsnud pisku hingega sealt veel ära. No heakene küll! Ükskord olnud ometi üks nii julge mees, kes öölnud, et mina ei karda tonta sugugit ehk olgu kas vanakurat ise mu vastas. Teised pannud seda juttu naeruks ja öölnud mihe vastu: "Küll sa suuga võid seda ütelda, aga kägistud saad sina nendasamuti kui kõik teisedki." Mees öölnud: "Peate näha saama, et mina tondid sealt ära kautan." Seekord olnud siis asi nii. Ühel õhtul võtnud siis mees oma püssi, laadnud ära ja pannud 12 nõela sisse, võtnud püssi õlale ja hakanud tondilossi poole sammuma. Kui ta juba seal lossi juures olnud, näinud ta, et üks kena neiu istunud akna peal ja kujumisevardad olnud kääs. Sukka või kinnast, mis ta kudunud. Mees tõmmanud püssi palge ja sihtunud ja pauk käinud ja tüdruk akna pealt kadunud kui tina tuhka. Mees pööranud ringi, hakanud kodu minema. Nii pea kui ringi pööranud, olnud suur tee kadunud ja ümmerringi paks mets, et kole vaadata. Mees ehmatanud seda nähes üsna ära, vissanud hirmuga oma püssi maha ja otsinud teed, et las seda ja teist võtta. Teed ei leia, tee mis sa tahad. Jooksnud kolm ööd ja pääva seal metsas ringi, ei ole teed enam olemaski. Mees mõtelnud, ma lähen ete tagasi, ehk siis saan tee peale. Kui ma lasksin, oli loss lõuni pool ja ma põhja poolt lasksin, siis pöörasin mina pahemat kätt ennast ringi. Mees läinud tagasi, läinud lossi põhjapoole külgi, pööranud paremat kätt ringi, ja vaata õnne, olnudki jälle suure tee peal. Mees leidnud sealt jälle oma püssi, võtnud püssi ja läinud kodu. Kodu küsinud tõised kõik: "Noh, kuidas lugu tontidega läks, tapsid vist kõik ära, ega muidu nii palju aega läinud." Mees põle aga teiste küsimise peale midagi vastanud. Mees heitnud õhtu kodu magama, aga seesamma tondimaja tüdruk tulnud teda tallama ja kägistama. Mees olnud ta kääs üsna kimpus. Mees küll väänanud vahel oma alla, aga mine tonti all pea, silmapilk jällegi selgas. Kui ta seekord küll olnud meest kägistanud, öölnud tüdruk enne kui ta ära läinud: "Sa oleks mind küll kaheteisme nõelaga maha lasknud, aga sa olid ise veel rumal. Oleks sa enne, kui sa lasid, kolm ringi vassakse jala kanna peal ringi löönud, siis oleksid sa minu maha lasknud." Selle peale kadunud tüdruk ära. Mihe kondid hakanud sest tallamisest nii kangeste valutama, et enam asemelt üles ei või tõusta. Mees ohanud: "Oh, oleks mul nii palju tervist olevat, küll ma nüüd su maha laseks, aga kahju, ma ei või." Mees jäänud iga päävaga ikka enam haigemaks. Kui ta näinud, et enam terveks saamist ei ole loota, võtnud ta oma kasti lahti, võtnud kirjutuse värgid ja kirjutanud paberi peale, et sedak, sedak moodu võib lossitondi maha lasta. Pannud siis jälle iluste kasti tagasi ja heitnud voodi. Nädala aja pärast surnud mees ära ja maetud maha kui kõik muudki inimesed. Nüüd läinud üks kolm aastat üsna rahuga mööda, ei põle enam miskit hirmutust lossi juures näha olnud. Läinud veel üks pool aastat mööda, jällegi kägistud inimesi lossi juures. No hea küll! Majarahvas aga leidnud selle mihe kastist paberi üles, et mis peale kirjutatud olnud, et kuidas võib maha laska. Võtnud siis jälle sealtmaja mees püssi, laadinud püssi ära, pannud 12 nõela sisse ja läinud tondilossi juure. Mees näinud, et ilus neiu istub akna peal ja teeb üht tubakakotti, vist oma peimihele. Mees kohe püss palgele, sihtinud, pauk käinud ja paljas sinine suits jäänud järel. Mees läinud kohe lossi sisse, leidnud sealt palju kambrid ja ühes kambris rahatündrid, kõik raha täis. Mihe meel rõõmus, võtnud nõuks kottu hoost ja vankrit tooma minna, kellega raha kodu vidada. Läinud kodu, toonud hobused ja vankrid, läinud siis lossi sisse. Mees ehmatanud ära, et selle kambris enam rahakõlksugi ei ole, kus ta enne raha näinud, vist olnud tal tagajärel vaaritsejad olnud, kes see aeg raha ära viisid, kui ta kottu hobused ja vankred tõi. Kui ta oma õnnetuse üle kurtis, öölnud üks hääl lossi nurgast: "Ära karda, sinu jauks on tagumises lossikambris küll veel raha." Mees näinud, et üks uks veel edasi läinud, teinud selle lahti ja oma suureks rõõmuks leidnud ta sealt nii palju raha, et ta mitu korda mitme hobusega raha kodu saanud viia. Mees jätnud talutöö maha, ehitanud poodisi ja kunturid ja hakanud kauplema. Tema asutuse läbi saanud sinna viimaks suur linn, mis tänapäävani alles peab olema ja tema suguselts kaupleb siis veel praegu seal.

E 2351/2360 (97) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mää peremees 40 aastat põrgus Ennemuiste olnud üks mägi, kelle peal harv männimets kasvanud. Selle mää peal elanud üks mees, tal olnud kõik ostetud elumajad ja mägi olnud kõik ta päralt. See mää peremees olnud ka jääger ja kui aega olnud, siis hulkunud ta püssiga mää peal metsas ringi. Mitu korda näinud ta mää peal üht valget koera jooksvat, katsunud seda koera mitu korda heaga oma juure meelitada, aga koer ligi ei anna. Viimaks hakanud teda püssiga laskma, aga oh imet, püssikuul ka ta peal ei hakka, ja iga kord jooksnud see koer ühe suure kivi ääre alt maa alla, sest et suur auk sealt kivi juurest maa alla läinud. Mees hakanud viimaks seda koera vanatondiks arvama ja mõtelnud - siin mäe all ehk võib põrgu olla. Mees võtnud kindlat nõu selle august alla minna, olgu siis, mis seal on. "Olgu seal kuradit kui palju tahab, mis nad mulle ometi võivad teha." Mees läinud enne nõia kääst nõu küsima, et mis ma omale ligi pean võtma, kui ma mää alla lähen. Nõid öölnud: "Muretse omale üks hea kadakakepp, jäta head oksavähmud külge, too siis see kepp enne minu kätte, mina teen see siis veel õige tugevaks ja siis võid sa selle kepiga mäe alla minna." Mees muretsenud omale siis ühe niisuguse kadakakepi ja läinud nõia juure, annud nõia kätte kepi. Nõid vaadanud ja öölnud: "No niisuguse tükiga võib ka vanapaganat vemmeldada." Nõid pomisenud siis veel oma sõnu selle kepi juures ja teinud rista peale, siis aga annud mihe kätte ja öölnud: "Ole julge, vanapagan ei või sulle nüüd midagid parata." Mees võtnud kepi ja läinud mää peale, valge koer olnud jällegid seal ümber jooksmas. Koer jooksnud jälle kivi ääre alt august alla, mees läinud tagajärel august alla. Kui ta natukene maad alaspidi olnud läinud, tulnud tal maja vastu, ta läinud julgeste ja pidanud ukse lahti tegema, aga uks olnud lukus. Ta jäänud ukse taha valvama. Peagi tulnud üks halli habemega vanamees uksest välja. Mäe mees aga karanud kohe oma kadakakepiga halli mehe kallale. Hall mees näinud, et ta väga tugeva mihega kokku saanud, põgenenud ta mäe mihe eest oma tagumise toa nurka. Mäe mees läinud taga järele, seal tulnud aga äkiste kuradit nii palju ta kallale, üks must tuhat, et lugeda pole mõistnud. Mäe mees pesknud oma kepiga neid kui sääska maha, viimaks põgenenud nad jälle mäemehe ümmert eemale. Mäemees luusinud ühe nurgast teise ja viimaks näinud ka vanapagana rahaaita. Mäe mees mõtelnud: "Siit ma ilma sellatäieta küll ära ei lähe!" Mäe mees olnud oma teada üks öö ja pääva põrgus. Seal tulnud hall mees, vanapagan, ta juure ja eerdanud: "Mis sa tahad, kui sa mu majast välja lähed? Ma olen juba sooga ära tüdinenud, üks 40 aastat hirmu sees elada, mõtle, see on ka aeg." Mäe mees öölnud: "Hea meelega lähen, kui mulle nii palju raha annate, kui ma jõuan ära kanda." Vanapagan öölnud: "Annan!" Mäemees ajanud oma taskud ja riidevoodre vahed kõik selget paberiraha täis. Siis küsinud veel peenikest raha tee peal ka napsu võtta. Vanapagan annud ka kamaluga selget hõbedat. Nüüd hakanud Mäe mees oma raha sellatäiega minema. Viimaks saanud ta mää peale välja, aga omaks suureks imekspanemiseks, ei põle ta enam mäe peal metsa näinud, ei elumaja, muud kui paljad hallid kivid, samlad peal. Kui ta tüki aega saanud ringi vaadanud, tulnd hall vanamees jälle ta juure ja küsinud: "Noh, mis sul viga on, et nii häda näoga ringi vaatad?" Mäe mees öölnud: "Mis mo viga on on see, et see mitte minu maa ei ole, kus ma praegu olen." Hall vanamees öölnud: "See on sinu maa küll, aga et sa aru ei saa, seda olen mina teinud. Ma annan sulle jälle su endise omaduse tagasi, aga hoia, et sa enam ei hakka valget koer taga ajama, kui sa teda oma maa peal nääd." Sel silmapilgul kadunud hall vanamees mihe silmist ära ja ta näinud oma maa jälle endises olekus ja muud kui elumajad olnud väga lossi vajunud. Ta läinud tuppa, ei ole enam naest ega last ega midagi inimest näha. Mäe mees mõtelnud, mismoodu nüüd jälle elama hakata. Tal tulnud meele, et tema raudkast, kus kõik kohakaardid ja sada rubla raha ja ostutunnistuse kirjad sees seisnud, et see kast ahju taga seina all keldres olla ja et seda kasti keegi kätte ei saa, sest et see ahju külgis ahelet pidi kinni on. Ahjutagune sein ja kelder olnud sisse kukkunud, sellepärast olnud tal enne tööd, kui ta selle raudkasti ülese leidnud. Viimaks leidnud ta kasti üles, võti olnud tal alles, ta keeranud kastiukse lahti ja leidnud kõik endises korralikus olekus, kuid paberid olnud väga ära pihastanud või vanaks läinud. Ta võtnud oma paberid ja kaardid ligi ja läinud valitsuse juure uusi paberid saama, et need näpu vahel ära laguvad. Maakonnavalitsus vaadanud paberid läbi ja öölnud: "Sinu naine on ligi neljakümne aasta eest surnud nagu minu kirjad tunistavad ja sina olid hoopis tükkis kadunud ja sellepärast sai maa kroonu omaduseks nimetud, sest et pärijat ei olnud, ja nagu sa nüüd ise tunnistad, et sa oma teada ühe öö ja pääva kõigest kõik ära oled olnud, sellepärast ei või sind mitte päris maaomanikuks nimetada, sa võid ehk üks petja olla." Mäemees hakanud paluma: "Ei, aus valitsus, kuulge, kuidas mu lugu on olnud." Siis kõnelenud ta valitsuse ees kõik oma juhtumiseloo ära ja viimaks antud talle siis ülemalt poolt uued kaardid ja tunistusekirjad. Siis läinud Mäe mees, süda rõõmus, kodu, lasknud omale hästi uhked majad ehitada, võtnud veel noore naise ja rõõmustanud naisega oma suure raha ja rikkuse üle. Kui nad veel ära ei ole surnud, siis elavad nad veel praegu omas suures rikkuses.

E 2361/5 (98) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas vanapagan koolmeistri tahtnud ära viia Ennemuiste olnud üks koolmeister, kes mõrtsuka ametit pidanud, jumalasõna ja kurjavaimu vandumist pruukinud ta mõlemat. Kes jälle koolmeistri juure tulnud, koolmeistri palka ehk lapse koolitamise eest maksma, kellel ta palju raha näinud, selle tapnud ta kohe salamahti ära. Ja et selle maantee ääres, kus koolimaja seisnud, palju mõrtsukaid olnud ja alati inimese tapmisi ette tulnud, sellepärast olnud ka koolmeistril hea. Ta vidanud kõik oma tapetud surnud metsamaantee ääre nii, et keegi põle näinud ja sellepärast põle keegi koolmeistrit süüdlaseks julgenud arvata. Läinud nenda mõned aastad mööda, seal tulnud ühel pääval äkiste vanapagan koolmeistrile järele ja öölnud: "Noh, va sõber! Oled maa peal küll juba koolmeistri ammetit pidanud, nüüd pead mulle koolmeistriks tulema, mul on sind tarvis ja nüüd sa enam ka ei pääse, kui pead tulema!" Koolmeister öölnud: "Miks mitte, tulen, aga palun pisut mulle aega anda oma kraamid kokku panna." Vanapagan öölnud: "No ole siis kärmas." Koolmeister pannud oma kraami kõik kokku. Vanapagan istun seks ajaks tooli peale maha. Kui koolmeistril kraamid koos olnud, öölnud koolmeister: "Täna ma mitte ei või tulla, sest mul on tarvis külast minna hoost tellida, kes mu kraamid ära veab, või kas sul on ka kohta ja ruumi mu kraamide tarvis?" Vanapagan öölnud: "Kohta on sul küll, aga rohkem aega ma enam ei või sulle mitte anda. Kui sul köisa on, siis too siia, ma tahan oma selgas nad ära viia." Koolmeister pannud seda naeruks ja otsinud ometi mõned köied kokku. Koolmeister sidunud siis oma kraami kõik köiedega kinni, vanapagan võtnud kraamid selga ja käskinud ka koolmeistri otsa istuda. Koolmeister istunud siis kraamide otsa ja vanapagan hakanud tassides minema. Koolmeister olnud seda suurt rammu nähes üsna oimane. Vanapagan saanud juba mere ääre välja, kui jumala veri koolmeistrile südames tulnud. Koolmeister ohanud südamest ja öölnud: "Oh Jumal, küll oled aga jõumees!" Sest sammast sõnast visanud vanapagan koolmeistri kõigi kraamidega tükkis maha ja öölnud: "Oh, oleks sa üks paar minutit rohkem aega mulle annud, siis oleks sa päriselt minu olnud." Selle peale pannud vanapagan lippama. Koolmeistril silmad kirjud peas, ei oska minna kuhugi, sest vanapagan moondanud ta silmad ära, et muud pole näinud, kui paljast lagendikku. Kui koolmeister seal tüki aega nõu pidanud, tulnud vanapagan oma mitme sulasega tagasi ja annud koolmeistrile hästi valu, pisut hinge aga jätnud koolmeistrile sisse. Siis läinud vanapagan jälle oma sulastega minema. Kui koolmeister aga jälle aru hakanud saama, teadnud ta küll, kus kohas ta olnud, tassinud oma kraamid kodu ja hakanud sest ajast jumalat paluma ja pärast seda ei ole vanapagan enam tema järele tulnud.

E 2411/2 (105) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Setuklasest Kord läinud üks setuklane linakoormaga üle Peipse järve. Hobusel olnud jänu ja kahmanud maast lund hammaste vahele. Setukas öölnud iseeneses: "Ah su jänu on juba õige suur, oota natuke, küll ma su jänu ära ajan." Pidanud hobuse kinni, võtnud kirve kätte ja hakanud jää sisse auku raiuma. Kui ta selle tööga valmis olnud, võtnud ta jahukoti ja avanud kotisuu ja kallanud jahud järve neid sõnu ööldes: "Jumal, jätka järvevett, jahu on kotis küll" ja kallanud kotitäie jahu kõik järve.

E 2509/12 < Narva - Friedrich Valts < emalt (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hiiomaa Pühalepa kiriku ehitus Kui jo ristiusk oma valgust Eestimaale hakkas paistma, tungis ka ta kiired Hiiomaale. Siis hakkasivad hiidlased Kuri Kõrgemäe peale kirikut ehitama. Mis nad pääval ehitasivad, seda Vanaõelus öösel maha kiskus, nõnda et nad ehituse pidivad seisma jätma. Siis tulivad mehed kokku nõu pidama. Ühed mõtlesivad siia, teised sinna ehida, kuidagi ei läinud meeste meeled kokku. Siis astus üks vanem mees ette ja ütles: "Mis meie siin ilmaasjata vaidleme. Paneme kaks musta härga vankre ette ja kiriku nurgakivi peale, laseme härjad oma tahtmise järele minna; kus nad seisma jäävad, sinna ehitagem omale kirik." Kõik mehed kiitsivad vanema nõuannet heaks. Panivad kaks musta härga vankre ette ja nurgakivi peale ja lasivad härjad minna, ise käisivad härgade järele. Härjad läksivad edasi ja jäivad Vanapagana aia ohvripuu lepa taha kinni. Mehed rõõmustasivad väga selle üle, sest see lepp olli juba nende vanemate vanemate ohvripaik. Siis ehitasivad nad sinna lepa asemele kiriku ja panivad temale Pühalepa kirik nimeks. Kui Vanaõelus nägi, et rahvas ikka omale kiriku olivad ehitanud, läks ta Kallaste mäe peale ja viskas suure kiviga kiriku peale (ta tahtis kirikut puruks visata). Siis sõitis ta ratsahobusega kivi järele vaatama, kui suurt kahju see teinud, aga ei pannud tähelegi, et jo hobune kivi peale oli astunud. Vanaõelus sülitas ja ütles: "Oleks mitte mo veike sõrm mitte nikastanud, siis oleks kirik puru!" Kui ajahammas mitte ei ole seda kivi hävitanud, siis on ta praegu veel alles ja hobuseraua jälg sees. Seda lugu rääkis mulle minu ema, temale rääkinud tema isa seda lugu, sest minu ema ja isa on sündinud hiidlased ja Hiiomaal üles kasvanud.

E 2513/5 < Narva - Friedrich Valts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rikas perenaine! Ühel kurjal rikkal perenaisel sündis laps. Vanapagan vahetas tema lapse oma lapse vastu ära nõnda, et seda keegi ei saand aru. Laps oli juba mitu aastat vana, aga ei võtnud jalgu alla, vaid oli hällis, muudkui küsis aga süüa. Iga kord, kui perele süia keedeti, kadus liha pajast ära. Perenaine taples tüdrukuga, et tüdruk liha ära sööb. Tüdruk hakkas valvama, et kes seda ometi teeb. Läks välja ja jäi võtmeaugust vaatama. Sääl nääb ta, kudas laps hällist välja tuli ja käe patta pani, liha välja võttis ja oma alla hälli panni. Siis rääkis ta seda perenaisele. Perenaine ütles: "Mis juttu sa ajad - ei saa hällist väljagi -, ja ütled, et tema käib liha vargil." Ühel pääval jäi perenaine ise valvama ja nägi, et see õige olli, mis tütruk talle ütles. Siis läks perenaine targa käest nõu küsima. Tark käskis perenaist iga neljapää risttee peale minna ja last seal peksa, kui siis kedagi ei tule lapse järel küsima, siis küta ahi ära ja pane laps labida peale ja viska teda ahju. Perenaine käis kolm neljapääva oma last risttee peal peksmas, aga ei tulnud kedagi lapse järel küsima. Siis küttis perenaine ahju ära ja pani lapse labida peale. Korraga seisis must mees perenaise ees ja ütles: "Kas mina ka sinu lapsega nõnda teen kui sina?" Viskas perenaise lapse hälli ja võttis oma lapse labida pealt ära ja kadus kui tina tuhka.

E 2564/77 < Narva - Friedrich Valts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sauna Karel ja Tiiu elasivad õige vaest vanadusepõlve, sest nende lapsed, üks poeg ja kaks tütart, surivad kõik üksteise järele noorelt ära. Seepärast ei olnud neil vanaduses änam ühtegi tuge ega abi, kes oleks neid vanaduses aidanud ehk rõõmustanud. Nemad elasivad sellest, et va Karel suvel taluperemeestel karjas käis, Tiiu jälle selle asemel kedras külanaistele talvel villu ja nenda nemad elasivadki piust suhu oma kätetööst. Kord juhtus va Karelile õnnetus, et ta oma jalaluu katki murdis nõnda, et enam tervel suvel änam karja ei saand käia. Va Tiiu oli selle üle nõnda ära ehmatanud, et ka tema haigeks jäi, siis ei võinud tema ka enam oma endist tööd edesi teha. Nüüd olivad vanakesepaar õige viletsuse sees. Kord ühel ilusal sügisekuu pühapäeva homikul ütles va Karel Tiiu vastu: "Kuule, va Tiiuke, mina võin juba vähe käia, ma lähen õige kord ka kiriku, pole änam õige tükk aega kodunt välja saanud." Tiiu vastas: "Eks minegi minu pärast, kui su jalg sind lubab, ja palu ka minu hinge eest, mina jälle lähen selle aja sees metsa ja korjan seeni. Kui kodu tuled, saad siis suuperalist." Nõnda läks Karel kiriku ja Tiiu metsa seenile. Kui jo Tiiu oma korvikese täis sai ja tahtis kodu poole minema hakata, nääb tema korraga oma eest üht uhket lossi seisma ja lossitrepi peal üht uhket prouat. Proua kutsub teda oma juure ja ütles temale: "Kuule, Tiiu, kui va Karel kirikust kodu tuleb, siis ütle temale, et tema läheb Soosaare laadale ja ütleb minu mehele, et tema kodu tuleb, sest temal on kodu noortsugu olnud. Küll tema soole seda vaeva ausaste saab tasuma." Tiiu aga ütles: "Aga kust minu va Karel võib Teie meest tunda, keda tema elu ajalgi ei ole näinud, ja teda laadarahva seest üles leida?" "Pole sellest viga, et sinu va Karel teda ei tunne," vastas uhke proua. "Sinu Karel aga mingu laadale ja vaadaku, kellel paar viiskusi selja peal on, see om minu mees, ja öölgu aga temale, mis ma olen käskinud, küll ta siis kodu tuleb." Peale lõunat tuli Karel kirikust kodu ja Tiiu panni oma korjatud seened lauale ja hakkasivad sööma. Karel jutustas kõik, mis ta kirikus käies näinud ja kellega ta koos olnud ja pani üks rubla raha lauale, mis Saare Peeter temale on annud käsirahaks tuleva suveks karja tulla. Tiiu jälle jutustas, mis temale metsas oli juhtunud ja ütles, et: "Ei tea, kas sa peaksid õige laadale minema ja selle uhke proua meest üles otsima? Ta lubas sulle head tasumist." Karel vastas: "Eks ma siis lähe pealegi, mul muidugi ei ole nüüd kedagi tegemist. Soosaare laat ei ole ka ei tea kui kaugel." Teisel hommikul läks Karel laadale ja otsis kõik laade läbi, aga ei leidnud ühtegi viiskudega meest. Ta oli õige tüdind juba otsimast ja mõtles juba kodu poole minema hakata, aga läks veelkord Soosaare kõrtsi sisse. Seal nääb ta - kaks meest õige kurjaste riidlemas ja kolmas mees, viisud selja peal, tagand ikka kangema taplusele. Karel läheb viisumehe selja taha ja ütleb: "Kuula, külamees, mis sa siis hukutad teisa taplusele, sinu naene ootab sind kodu, sest temal on noortsugu selle aja sees olnud, kui sina kodunt ära oled ja tema käskis sind koju tulla." Mees vaatas tagasi ja ütles: "See on väga hea, et sa rõõmsaid sõnumid mulle tood. Säh, siin on sinu vaevapalk ja kui sul võimalik on, siis tule ükskord ka minu kodu vaatama!" Ja kadus kui tina tuhka ära. Selle peale jäivad ka teised kaks meest taplused järele. Karel võttis koti ja vaatas sinna sisse. Seal oli mõnikümmend kopikat hõberaha ja üks haavapuu koor. Karel mõtles: "Noh, see ei oleks minu vaeva mitte maksnudki laadale tulla. Aga noh, aitäh ka sellegi eest." Nüüd läks Karel poodi ja tahtis ühte ja teist osta. Kõigepealt Tiiule üks pearätik, aga mis selle mõnekümne kopika eest saab. Ta ostis siiski ühe rätiku ja pool naela tubakat, maksis kaupmehele välja ja ütles: "Küll sooviksin veel Tiiule üks paar uusi pastlanahku osta, aga mis teha, ei ole enam raha kui viistõistkümmend kopikat." Kaupmees vastas: "Mis sa, külataat, vaketad, seal sul ei ole raha! Omal on kotis kahekümne viie rublane, anna aga siia ja võta, mis sul tarvis on." Kaupmees võttis Karli kääst niinekoore ja andis temale paar pastlanahku ja seelikuriiet ja veel mõnda muud, mis Karel soovis. Kaupmees andis raha, mis üle jäi, kõik tagasi ja Karel läks tänades poest välja ja vaatab oma kotti, raha on kott täis ja niin on ka kotis. Karel läks kodu ja viis Tiiule rikkaliku kingituse ja rääkis, kudas tema selle raha ja kõik need asjad on saanud. Sest ajast ei tunnud Karel ja Tiiu enam puudust ja ei olnud ka enam kumbagil tarvis teisa orjata, vaid kui raha otsa sai, läks Karel poodi ja vahetas raha oma niinekoore ära ja ega kord sai tema, mis tema soovis ja peale poest välja tulemist oli ikka jälle see niinekoor tema kotis tagasi. Nenda elasivad nemad juba mitu aastad, kui ükskord Tiiu hakkas rääkima: "Eks me lähe ka ükskord oma heategijaid tänama kõige see hea eest, mis nemad meile on teinud. Ühel pühapääva hommikul läksivad Karel ja Tiiu metsa lossi otsima. Ei leia ega leia. Korraga ütleb Tiiu: "Vaata, seal ta on!" Nemad lähevad lossi ligemale, üks härra ja proua seisavad lossi ees ja kutsuvad juba vanakesi eemalt oma poole. Härra ütles, Karli vastu: "Küll aga olite kaua, et ei tulnud meid vaatama, aga nüüd ometi." Härra ja proua viisivad vanakesed lossi ja andsivad neiel süüa ja juua rohkeste ja olivad vanakeste õnne üle väga rõõmsad. Kui nad küll söönud ja joonud olivad, hakkas Tiiu küsitelema: "Armuline härra ja proua, olge nõnda head ja öölge meile, mis teie nimi on, et meie teame oma heategijaid tänata?" Härra sai selle peale pahaseks ja ütles: "Ära küsi midagi, vaid olge rahul sellega, mis teil on." Aga Tiiu ei jätnud järel palumest. Viimaks tüdines härra ara ja ütles: "Noh, kui sa oma vanadusepäivi tahad just lõpeta, siis lähme välja, seal vastan sulle, kes ma olen." Selle peale läksivad nemad välja ja härra ütles: "Pööra selg minu poole." Nii kui vanakased selja härra poole keerasivad, käis üks hirmus pauk ja loss oli korraga kadunud. Vanakestel peale selle ei olnud enam midagi, ei raha ega õnne, vaid läksivad mõlemad üksteise järele hauda.

E 2625 (3) < Narva - Friedrich Valts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Külapoiss läks puukoormaga linna turule. Saks küsis: "Kuule, koorem, mis poiss maksab?" Külapoiss vasta: "Kuule, sitahunnik, mis härra maksab?"

E 2732/4 (1) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ristikiriku ehitamine Üitskord taheti kirikut tetä, aga mis päeva ehitedi, see oli ööse ära lõhutud. Mis tetä? Saadeti kaits julget meest ööses vahtma. Mehe peedive kiriku manu ärä. Vahive pooleni ööni, ei ole miägi, aga kui poole öö aig kätte tuli, näeve - kirikun hulk punatsit ja sinitsit poisiksit - lõhuve müüri maha. Mehe aga annave jalgele tuld ja kaeve, et kodu saave. Mis tetä? Muud kui minti targa manu nõu küsime. Tark ütel: "Võtke kaits kirivest lehmä, pange vankre ette ja laske valla. Kõe lehma seisma jääve, sinna teke kirik." Võeti lehmat ja tehti nõnda, kui tark õpet. Ja vaata imet, es lõhute enämb. Kirik teti valmis ilma hädate. Oli ju viimäne lukk valmis, kui äkki olli kirik kui maa ala vajunu, ei ütte kivi ega ütte kübet es ole enämb kirikust. Minti targa manu küsime. Tark ütel: "Kirik om sääl all jõõn. Kui hää ilm om, siis akne paistuve ja kui kell kõla, siis tule halb ilm." Seletuseks. See jutt on Voorust. Need kohad, kust see jutt jutustab, praegu Hõbõmägi on, kus pääl kirik oli mõisa pääl. Sääl om praegu üks auk, kus surnuluud sees on ja säält alt jookseb Õhne jõgi.

E 2734/6 (2) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kutsar Hans ja vanapagan Üitskord oli kutsar Hans. Ta oli Riidajen kutsar ollu ja sinna olli palka sissi jäänu, kui ta teenistusest valla sai. Üitskord olli ta kõrtsin, kui üits kutsari rõõvin mees, kes ennest Riidaje kutsari ütel ollev, ütel Hansule: "Härra käsk Saadvällä tulla ja lubas sulle palka vällä massa." Hans läks vällä, aga ära es massa palka, vaid ütel: "Lääme ojume." Hans ütel: "Kas ööse mõni ojus?" Härrä ütel: "Kas sa ei nää, kui palav." Hans vaatas ja nägi, et inimese pallal hammel rügä lõigassive. Härra kutsus ikka Hansu ujuma, aga Hans puikles ikki vastu ja Hansu võit jäigi. Kui herrä nägi, et Hans ei lää ojume, sis nakas Hansu maadlema kutsma. Hans valmis kohe ja läitski maadleme. Edimene tiir ja Hans käis maad vastu, et maa mütsat. Hans saie aru, et maadlei herrä es ole, vaid vanapagan. Hansul tulli meelde, et kuu tondi vastu jõudu and. Karas maast üles ja käänd sellä kuu poole ja ütel: "Tule uueste!" Tõine valmis kohe, aga karkauh võeras mahn. Võeras üles ja kuts Hansu uueste. Hans jälle, aga jälle võõrras maha. Ninda maadlive tüki aiga. Kumba selg kuu poole olli, see olli kõvemb, kuni viimati Hans teda nõnda kõvaste maad vastu lei, et sinine suits järgi jäi ja korrage oli kikk tõld ja kutsar kadunud ja rüalõikaje ollive ka kadunu, pallalt kuu paist selgelt taevast.

E 2736/7 (3) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahakasti välja kaevamine Üitskõrd olli ütele Abja mihele juhatet, et V. vallan K. talu kua nurga all om kast raha. See kast om nõnda suur, et üksinde vällä ei jõua võtta, siis võta oma sõber enele appi. Aga päevatõusu ajas peate selle talu maa päält ära oleme, muidu jääte kõigest ilma. Hommuku kõnel mees sõbrale, kudas teda kästu, sõber olli valmis kah. Säet ööl lätsive kasti otsma, leidsivagi kasti. Kast oli nõnda suur, et katel mihel kanda sai. Hommuku hämärigu ajal saiva S. ja T. talu kuhal maantee pääle ja viisivegi kasti ära. Aga tõne päev mülläs tuulispask K usseaian, et tolm taga. Aga võta veel, mis minnu see minnu, ei saa kustigilt kätte.

E 2738 (2) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?)Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui varesse puulatva koguve, tähendes külma.

E 2741 (3. 3) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Õhne jõgi.

E 2744/5 (1) < Tarvastu khk., Vooru v., Siidre t. - Jaan Sikk (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nikerduse sõnad Nikerdus nimetemede, Liper-laper lausumede, kakerus kusume, oh sa sitt sillaalune, oh sa pask paaalune oh sa kahre katlaalune, oh sa pine petoalune, kige tuule taevaalune, mine suure soo peale, mine lage laane peale. Jumala see Esa ja see Poja ja see Pühavaimu nimel. Aamen.

E 2745/6 (2) < Tarvastu khk., Vooru v., Siidre t. - Jaan Sikk (1893) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kurja vastus Oh sa kulles kulualune, hellerheina herilane. Veekarva, versakarva, Tuhakarva, tukikarva, Lehekarva, maakarva, Maakarva, maranekarva. Oh sa sadu saraalune, oh sa madu maa-alune, kige tuule taevaalune. Kivi peal sa kinnitagu, seina peal sa seisatagu, paju pääl sa pakatagu, taeva all sa talisegu. Oh kulles kulualune, oh sadu saoalune, pori peal sa poperdagu, lome pääl looberdagu enne kui sala salud, nägemata vabisesid.

E 2746 (3) < Tarvastu khk., Vooru v., Siidre t. - Jaan Sikk (1893) Vooru Sisestas Elsa Leiten 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naljaka kõtu arstimise sõna Varessele valu, harakule haigus, mustalinnule muu tõbi, minu latse kõtt terves.

E 2758/62 (2) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas mees valjad vanatondi käest kätte sai Mees viinud kord hobusid metsa sööma, pannud hobused kammitsasse ja valjad lähemasse puuoksa, aga isi läinud ta eemale, oma asja õiendama. Kui asi õiendatud, tulnud ta jälle selle puu juurde tagasi, kuhu ta valjad pani, kui ta oma asja õiendama läks, aga omaks meelepahaks ei leia ta valjaid enam kuskiltki, valjad kui tina tuhka kadunud. Mees otsib ja otsib, aga ei leia valjaid kuskiltki. Kõik ümmerkaudsed puud ja põõsad olnuvad jo läbi otsitud, aga valjaid ei tulnud veel ikka nähtavalle. Viimaks saanud mehe süda täis ja ta ütlenud täiest suust: "Kus kurat need valjad ometi siis jäid?" Kui ta nõnda saanud ütelnud, siis hakkanud põõsast, mille juures ta seisnud, üks hääl rääkima: "Kuule, mees, ma tean, sa otsid valjad, aga sa ei saa neid muidu kätte, kui sa Nõmavere nõia juurde lähed, vaata see teab ütelda, kuhu sinu valjad jäivad!" Et mehel just asja teisel pääval Nõmaveresse olnud minna ja et siis üks tee ja kaks asja oleks, siis läinud ka mees vaimust juhatatud nõia juurde nõu küsima, kuidas ta oma valjaid võiks kätte saada. Kui nõid mehe jutu ära kuulnud, siis käskinud ta meest lähemal neljapäeva õhtul sinna kohta minna, kus tema valjad ära olivad kadunud, küll sealt siis sulle ööldakse, mis ta tegema peab. Lähemal neljapäeva õhtul läinud ka mees tähendatud koha peale vaimu ootama, kes temale ütleb, kuhu tema valjad jäänud. Saanud mees tükk aega oodanud, tulnud siis ka viimaks vaim ja ütelnud mehele: "Nüüd on lugu lakas, sina ei leia oma valjaid ülesse. Kus nad siis jäid? Kuule nüüd, mis sa pead tegema. Mine siit otsekohe edasi, ikka põhjapoole, kuni sulle kolm risttee vastu tuleb, sääl oota tükk aega, siis tuleb sulle üks suur tõld järele, kellel neli süsimusta hobust ees on. See peab sinu juures kinni, sina istu siis tõlda ja sõida nii kaua edasi, kuni üks suur tamm vastu tuleb, mis keskpaika teed kasvab, selle puu oksa katsu sa kinni karata, nii et sa oksa rippuma jääd. Saad sa õnnelikkult tammeoksast kinni, siis saad sa omad valjad kätte, aga kui sa mitte puuoksa kinni karata ei saa, nõnda et sa rippuma jääd, siis tea, et sa otsekohe põrgu sõidad ega maailma enam ilmaski näha ei saa. Mine nüüd, aga ära ja tagasi vaata," ütles vaim ja kadus ära. Mees teinud ka nõnda, kuidas vaim teda käskinud. Tüki aja pärast jõudnud ta vaimust ettetähendatud kolme risttee peale, jäänud siis sinna tõlda ootama, pole olnudki mehel vaja kaua oodata, tõld tulnud varsi, mees istunud sisse ja sõitnud edasi. Kui ta niiviisi tükk aega saanud sõitnud, siis jõudnud ta ka viimaks vaimust ettetähendatud tamme juurde. Karkäuhh, olnud ta puuoksas kinni ja tõld vuranud tema alt ära. Tamme ümbrust silmitsedes näinud mees, et ta omas tuas olnud ja tua partes rippunud, kadunud valjad kaelas ning üks unine hääl küsinud: "Kes sääl kolistab?" Kes niiviisi mehe käest küsinud, pole keegi muu olnud, kui mehe oma küljeluu, va teinepool. Niiviisi oli mees vanatondi käest õnnelikult ära pääsenud ja omad kadunud valjad kätte saanud. Sest päävast saadik jätnud mees kurjavandumise maha.

E 2782/3 (3) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mikspärast haavalehed värisevad Kui Jeesus Golgata mäele läks ja oma risti seljas kandis, et päev siis väga palav ja põletav oli ja Jeesusel risti kandes higi mööda palgeid jooksis, siis astus ta tee ääres kasvava haava alla päevavarju jalgu puhkama. Haaval olivad harvad lehed ja hõredad oksad ja ei võinud Jeesust põletava päeva kiirte eest kaitseda. See pahandas Jeesust väga, et ta haava alt ülesse tõusis, siis ähvardades oma kätt tõstis ja ütles: "Et sa mind oma lehtedega ei ole jõudnud põletava päikese kiirte eest kaitseda, siis peavad sest päävast saadik sinu lehed ööd kui päevad alati värisema." Nii on see ka tänapäevani jäänud ja sest päävast saadik värisevad haavalehed kõige vähema tuule liikumise juures.

E 2783 (2) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui rukkid minnakse lõikama, siis peab esimene vihk kõverasse murdma ja ütlema: "Sinu selg katki, minu selg terve." Siis ei jääda selg haigeks.

E 2786/7 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Teine imeline lugu juhtunud jälle niiviisi. Tangu karjapoiss näinud oma õue pealt, et üks kanamuna veerdes Holstre poolt tulnud. Kohe läinud ta selle üle oma leivavanemale teadust viima. Peremees tulnud õue, võtnud veikese pihlakase vitsa, keeranud kolm korda pahema jala kanna alt läbi, annud veerjale nõiamunale kolm korda külge, isi ütelnud: Lendaja linnuke, kanamuna kaunike, mine sinna, kust sind saadeti. Tee talle ise seda, mis mulle sooviti. Teisel päeval olnud kuulda, et Vangul kõige parem hobune olnud järsku ära surnud. Tangu peremees mõistnud Vangule lendaja tagasi saata ja seal seda kurja tegema panna, mis temale sooviti.

E 2788/93 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan ja rannas käija. (Tarvastu keeli) Tarvastu valla Tagakuusiku Tani, minnu ütekõrra Pärnu mere veere räimi otsma. Saanu ka õnnekaupa koorma kergeste kätte, pannu viiskümmend vanapangi räimi pääle ja nakanu tulema. Et vanal ajal veel seansit häid teesit es ole, om esiendest tääda. Hääke küll, saanu räimekoorma kätte ja nakanu tulema, aga essunu mõtsa ära. Küll käinu ta mõtsan risti ja rästi ümber, aga valla ei ole ta saanu. Ei muud midagi, kui võtan hobese vällä, tennu tule maha ja jäänu öömajale. Saanu nõnda arvata kella ühetõistku aig, tullu üits võõras mees tema manu ja ütelnu: "Kuule, Tani, mine mõtsa ja too mulle räimevarrast, mea taas endele kah räimi küdsata." Tani heitunu ära ja mõtelnu: "Jumal issa, jumalse pojake, kost tema mind ommetagi pias tundma!" Minnu sõski ja toonu parra räimevarda. Võõras võtan varda vastu, vaadanu ja visanu maha, esi ütelnu: "Ruttu mine ja too jämmemb." Tani minnu tagasi, nakanu uut otsma ja esi hõiganu: "Püha Jüri kutsika, tulge appi, see om peris vanapagan." Võõras saanu aga aru ja käratanu: "Mis sa seal pobisad, ruttu too varras ära." "Küll ma too iki kah," vastanu Tani ja toonu arvata vihavarre jämutse. Sõs saanu vana koll õige kurjasse ja ütelnu vihaga: "Silmapilk mine tagasi ja too rüüstipuu jämedune (rüüstipuu om see, kellega viht sorgitas, et päramine kuivab) ja tee ots häste teravasse, et ma siu ennast otsa või panna." Tani täädan joba enne, mis lugu tal kähen om. Minnu jälle tagasi ja viitan jälle aiga ja hõikun esi Püha Jüri kutsikid. Viimate tullu joba vardaga tule veere tagasi, aga mõtsan ollu nagu tuulekohinat kuulda. Võõras karanu maast üles ja pistan rattarummu sissi. Kohe ollu ka katsa hunti sääl, ütel istun väike ümarigu kübaraga mees sellan ja küskin: "Kos see jäi, mis siin oli?" Tani ütelnu ka ära, et rattarummu sissi läits. Kohe tõmmanu hundi ka vana kõmmi vällä ja kiskun katik. Sõs kõnelnu väike mees: "Kolm tuhat versta oli mia kaugel, kui sia hõikma nakassid, mul oli kaitstõistku teendert man, neli tükki ajasi tee pääl lõhki, katsamaga sai sulle veel õigel ajal appi! Nüüd om jälle selle toss vällän." Selle jutu järgi pühkin ta jälle tuhknai oma huntega mõtsa. Tani saanu ka õige tee pääle ja tullu iluste kodu. Seda juttu rääkis mulle üks Tarvastu vana, kes seda jälle oma suureesa käest ütel kuulvat ja tõe tunnistas olevat, sest Tagakuusiku Tani esi ollev seda tema suureesale kõnelnu.

E 2793/5 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlap (1893). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karud elavad, nagu teada, suurtes metsades ja teevad seal oma röövitööd. Vahel võtvad nad ka vaevaks sealt välja tulla, mesipuid muisutama ja kaerapõldusi katsuma. Aga kui sügise kätte jõudvat, siis tegevat nad omale talvekorteriks sammaldest pehme koopa, söövat üht niisugust heina või rohtu, minevat siis koopasse, lamavat maha ja hakkavat oma esimest käppa imema või lutsima. Ja nõnda lamavat ta kuni kevadeni. Seesugust juttu kuulnud ka kord üks mees, läinud sügise metsa ja vahtinud järgi, missugust rohtu karu enne talvekorterisse minekut sööb. Näinud ka õnnekombel ühe põõsa varjust, missugust ta just söönud. Otsinud siis omale ka niisuguse rohu ja söönud nalja perast ära (tahtnud katsu, kuidas mekib) ja hakanud kodupoole minema. Koju jõudes tunnud ta ennast nagu uimase olevat, roninud sellepärast siis üles tare peale ja heitnud sinna õlevirna sisse magama. Kui kodurahvas leidnud, et meest kuskil ei ole, otsinud ja kuulanud nad teda igalt poolt, aga ei ole kuskilt ta jälgi leidnud, Kevade kui juba õled tare pealt lõpma hakanud, leitud mees räästa alt õlgede vahelt, kus ta, peial suus, kui kuivatatud kiiss sirutanud. Peial olnud kui lehma nisa pehmeks ja peenikeseks imetud. Ta toodud tarepealt maha, hakatud leemsööki andma ja varsi olnud ta jälle mees kui ennegi.

E 2796/801 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlakas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lapsetapja ots Kord elanud üks libanik tüdruk, kes öösel ilmapoistega ümber ajanud, ta saanud ka viimaks raskejalgseks ja kannud ühel pimedal ööl poeglapse ilmale. Nüid alles saanud ta oma häbist aru ja et ta seda ilmale ei tahtnud näidata, sellepärast tapnud ta oma lapse ära ja matnud aeda õunapuu juurte alla maha. Toimetanud kõik asjad nii, et sellest keegi aru ei ole saanud ja olnud perast rõõmus oma tembu üle nagu ennegi. Mõni aeg perast seda tempu saanud ta mehele ja kannud jälle poja ilmale, kellest aastate järele tubli poiss välja kasunud. Ühel sügisel, hingede ajal, läinud see poiss metsa hagu tooma, aga et tal teel mitmed takistused juhtunud, sellepärast jäänud ta öö peale kodu tulema. Teel tulles tulnud talle valges riides noorhärra järele ja karanud tema ree peale koorma otsa tema kõrvale. Poiss kohkunud ära ega ei ole julgenud musta ega valget lausta. Noorhärra hakanud rääkma ja ütelnud: "Ära karda, ega ma sulle midagi ei tee, sest ma olen sinu vanem vend." Poiss kostnud, et temal enam venda ei olegi. Noorhärra ütelnud: "Küsi kodus ema käest, küll sa siis kuuled, et on." Rääkinud teel ühest ja teisest asjast ja kui nad kodu õunapuuaia lähedale jõudnud, hakanud noorhärra äraminekut tegema, ütelnud veel lahkudes vennale: "Vii siis emale ka palju tervist ja ütle, et ta sinna kohta issameiet pääle loeb, kus ta mind pani, siis saan ma vaevast valla." Poiss tahtnud teda küll kodu kutsu, aga nende sõnade järele olnud ta kadunud kui udu. Poiss läinud kodu ja küsinud ema käest: "Ema, kas mul venda on kah?" "Ei ole," kostnud ema. "Kas sa siis isi ei tea, et sa üksik oled." Poiss punninud vastu: "Ema, mul on ju vend." Ema ütelnud: "Ära lara, sul ei ole ju kedagi venda." Endal tulnud aga oma endine tegu meelde ja ta arvanud, et sest ilm juba teab ja selleperast küsinud ta veel: "Kes sulle seda siis ütles, et sul vend on?" "Ei keegi muu, kui vend isi," rääkinud poiss, "sest tema tuli minuga ühes kuni õunapuuaia kohta, saatis sulle veel palju tervist ja ütles, et sa sinna kohta issameie pääle pead lugema, kus sa tema oled pannud, siis saavat ta vaevast lahti, mina sest aru ei saa, ja kui ma teda kodu tahtsin kutsuda, oli ta kadunud kui udu." Selle jutu pääle kohkunud ema koguni ära ja läinud ilma sõna lausumata uksest välja. Teisel hommikul leitud ta surnult, selle õunapuu juure pealt, kuhu ta aastate eest oma lapse alla matnud. Ta läinud öösel sinna issameiet lugema ja seal võetud ta hing ja pantud sinna vaevakohta, kus ta lapse hing enne olnud.

E 2813/4 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lehessalõikja Kord läinud üks naene pühapäeval metsa lehessille, näind ka tee ääres ilusa heinamaa ja hakanud sealt lehasaid maha raputama. Lõiknud nii kaua, kui juba küll arvanud olevat. Võtnud siis voori selga ja hakanud kodu tulema. Aga kui ta juba tüki maad ära tulnud, tunnud ta endal midagi seljas kihisevat. Hakanud vaatama, visanud lehessavoori maha, aga mis ta leidnud: kõik tema riided olnud peenikesi valgeid ussa täis. Küll katsunud ta ennast neist puhastada, aga mida rohkem ta neid tapnud, seda rohkem neid kuhja ja hunikusse tekkinud. Ei ole muud nõu tal midagi üle jäänud, kui jätnud muist riidid ja lehessavoori sinnapaika ja läinud isi kodu. Kodus ta puhastanud ta ennast neist jälle, aga mis võimata, see võimata - ta ei ole neist muidu lahti saanud, kui kütnud ahju palavasse ja visanud riided põlevasse ahju. Sestsaadik ei tohtivat keegi enam pühapäeval lehesille minna.

E 2841/2 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Linnupetmine Pererahvas läksivad kevadehommikul vara põllu peale töösse. Teised kõik olivad kodus iva ära katsunud, aga ühe poisi hamba alla ei olnud sellel päeval veel marjagi saanud. Kägu pettis teise ära: kukkus esimest korda lähedal lepa ladvas. Poiss ruttu lepa juure ja jooksis kolm korda tema ümber ning hammustas iga kord leppa, kui ringi ära oli jooksnud. Tuli jälle teiste juure ja ütles: "Vaadake nüüd kuivab see lepp tämu sui ära, nõnda oleksin ka mina ära kuivanud, kui selle ümber ei oleks jooksnud ja teda ei oleks hammustanud iga ringi ajal."

E 2844/7 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oigajad luud Viljandi kreisis, Paistu kihelkonnas ja Holstre vallas Kadrioru metsas, mis lõuna pool mõisat seisab, on üks mägi, mida Rahahaua mäeks kutsutakse. Selle mäe peal kuuldi alati suveöödel oigamist. Sellepärast ei julgenud keegi peale päevaveeriku enam sealt mööda minna, ja kui mõni võeras inimene sel ajal juhtus sealt mööda minema, siis seisis see tal eluaeg meeles ning ei mõtelnudki enam selle peale, et sealt teinekord veel mööda läheks. Kes seal mäe peal oigas, seda ei teadnud keegi inimene. Päeval ka seal mõnigi vaatamas käis, aga ei näinud midagi iseäralikku. Paljalt niipalju oli seal enam näha, kui mujal, et seal rebaste koopad maa sees olivad ja siin ja seal liiva peal ja poolest saadik liiva sees luid maas oli. Ükskord laupäeva õhtul viitsivad teomehed kõrtsi juures natukese aega. Seal vestasivad teised sellest ja teisest juttu ja viimaks ka Koodioru metsa mäe oigamisest. Üks võeras soldat kuulis seda ka. "Andke mulle pool naela viina südamejulguse rohuks, ma lähen otsekohe selle mäe peale ja uurin järele, kes seal oigab, ning teen ka oigamisele otsa peale, kui vähegi võimalik." Andsivad või pakkusivad mitu talle viina, kelle õige tee sellest mäest mööda käis. Nad ei uskunud küll, et soldat julgeb mäe peale minna ja võib oigamisele otsa peale teha. Aeg oli hilja. Teomehed läksivad ära kodu. Vana soldat oli ka kõrtsist ära kadunud. Ja mõtelge ometi, tema selle järele, kudas teised kõrtsis juhatanud, mäe peale läinud. Seal näeb ta kuuvalgel liiva peal hulga luid, mis otsast vahtu välja ajavad ja ise oigavad. Ta ei mõtle kaua aega, mis teha, vaid korjab luud riita kokku ja loeb Issameie nende peale. Palumise ajal jäeb oigamine aeg-ajalt ikka vaiksemaks ning kui aamen üteldud, on kõik vait ja luude asemel seisab soldati ees suur hulk sõamehi. Soldatil lööb nende sõjariistu näes hirm südamesse, ta tõuseb püsti ja jääb seisma nagu sammas kunagi. Pealik astub teiste liigist tema ette ja hakkab rääkima: "Mitme saja aasta eest saime meie sõas surma ja meid maeti siia maha. Et jumalasõna peale ei loetud, saime meie vaeva sisse, kuhu igaveste mõtlesime jääma, et sügavas maa sees meid keegi peasta ei saa. Õnneks aga tegivad rebased omad koopas siia ja kaapisivad luud liivale. Siin mõtlesime jälle, et mõni vaga inimene oma palve läbi meid nüüd ruttu peastab, aga oleme kaua aega ilmaaegu oodanud. Nüüd peastsid sina meid Issameie palumise läbi sest vaevast ja saatsid õnnistuse sisse. Suur tänu sulle selle heateo eest! Kui jälle luudeks oleme muutnud, siis kaeva siia haud ja pane meid selle sisse, loe aga Issameie veel kord enne meie peale, kui haua kinni ajad. Selle heateo eest luban sulle katlatäie kulda, mis sa sellesama mäe lõunapoolt külle pealt suure murelaste pea alt leiad." Kui pealik need sõnad ära rääkis, sai tema äkiste ühes sõaväega jälle luudeks. Soldat tõi külast labida ja mattis luud jälle maha, nõnda, kudas pealik käskis. Nüüd läks ta murelasepesa kallale kaevama. Leidis ka selle alt katlatäie kulda. Sellega läks ta Soomemaale elama. Oigamist ei ole enam mäe peal kuulda. Rahahaua ja rebasteaukude asemed on seal praegu näha ning mägi nimetatakse tänapäev veel Rahahaua mäeks.

E 2850/6 < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jahimees ja vanapagan Ühel udusel hommikul muiste läinud üks jahimees oma kahe poja ja kahe koeraga jahi peale, jahimehed näinuvad sel hommikul väga palju kõiksugusid metsaloomasid ja -lindusid, aga iga kord, kui nad kellegi looma ehk linnu pihta sihtinuvad, siis läinud kuul ikka viltu. Päike olnud jo ammugi lõunat, aga jahimeestel pole veel linnupoegagi olnud. Kõht hakanud viimaks ka oma õigust nõudma ja jahimehed hakanuvad sööma. Söögiaeg tulnud jahimeeste juurde üks mees, kes niisama püssi seljas kannud kui nemadki. See mees küsinud jahimeeste käest ka endale süia. Jahimehed vastanud talle: "Annaksime küll sulle hea meelega süia, aga et meil väga vähe ühes võtsime, siis ei saa meie sulle suuremat midagi anda." "Ehk jätkub minu jäuks ikka ka natukene?" ajanud võõras mees jahimeestele peale. Selle peale tõusnuvad jahimehed söömast ülesse ja ütelnuvad: "Noh, kui sul kõht just tühi on, siis tule ja söö seda musta-valget, mis meil on!" Võeras mees hakanud ka kohe sööma ja silmapilgu pärast põle võeral mehel enam midagi süia olnud. Olnud jahimeestest antud toit võeral mehel ära söödud, siis küsinud võeras mees jahimeeste käest: "Noh, kas teil midagi veel mulle süia on anda?" "Ei ole," kostnuvad jahimehed. "Hea küll siis, kui teil midagi mulle süia pole anda, et ma kord sööma olen hakanud, siis pean ma ka kõhu täis saama!" Nende sõnadega moondunud võeras mees suureks jättilaseks, haaranud siis ühe jahikoera kinni ja neelanud korraga alla. Niisama neelanud ka jättilane teise jahikoera oma kõhtu. Nüüd alles saanuvad jahimehed aru, mis loom see jättilane on, et see jo pole keegi muud, kui vanapagan või põrgupoiss isi. Jahimehed hakanuvad nüüd küll tagasipidi Issameiet lugema, aga jättilane põrutanud oma piksehäälega: "Vait, sa koer, oma kutsikatega, niisama kui sa oma koeri nägid minu kõhtu minema, nii peavad ka sina ja sinu pojad minu kõhtu minema, aga sinule, sa vanakoer, annan ma veel enne tingimise täita. Näe, siin taeva all lendab üks vesihall kotkas. Kui sa selle kotka esimese püssipauguga maha lased, siis jääd sa elama, aga kui sa seda hommen seks ajaks korda ei või saata, siis lähed sa minu kõhtu niisama, nagu sinu pojad praegu." Nende sõnadega neelas jättilane jahimehe pojad oma kõhtu ja kadus siis isi ära. Vana jahimees istus nüüd ühe puukännu otsa maha ja hakkas nutma. Kui ta nõnda seal istunud, siis näinud ta ühte vanamoori enda juure tulevat, kellel kulliküined ja -nokk olivad. Vanamoor tulnudki jahimehe juurde ja hakanud rääkima: "Ära nuta, säh, ma annan sulle siin ühe hõbekuuli, pane see kuul oma püssi ja lase see hall kotkas maha, mis vanapagan käskis sind laseks. Oma püssiga ei saa sa seda kotkast ilmaski maha laska, kui aga üksnes selle kuuliga, mis mina sulle annan, selles kuulis on seitmesugust nõiduse väge sees ja see viib selle kotka kohe maha. Kui sa kotka oled maha lasknud, siis võta see kuul kotka seest välja ja hoia alles, sest kui sa selle kuuliga kellegi looma peale lased, siis ta su käest enam ei pease. Oled sa kotka maha lasknud, siis lõika kotka kõht ristati lõhki ja sa saad oma pojad ja jahikoerad elavalt kotka kõhust kätte. Et sa mind ei tunne, jahimees, siis tahan ma sulle seda ütelda, kes ma olen. Ma olen metsavaim, aga hoia, et sa mind ei pahanda ja kui sul head päävad on, siis pea ka mind meeles!" Jahimees tänas nüüd metsavaimu kingituse ja õpetuse eest ja et metsavaimul enam midagi jahimehele ei olnud ütelda, siis läks ta tuldud teed tagasi. Vana jahimees laadis nüüd püssi ära, pani siis palge ja sihtis kotkale pihta. Pauk käis ja kotkas langes suure kohinaga maha. Jahimees tegi ka nüüd nii, kuidas metsavaim teda oli õpetanud. Ta võttis kuuli kotkast välja, lõikas siis kotka ristati lõhki ja sai siis omad pojad ja koerad kotka kõhust niisama tervelt ja priskelt kätte, kui hommiku metsagi tulles. Iga kord, kui jahimees selle kuuliga kedagi looma laskis, siis see loom tema käest enam ei peasenud, aga kunagi ei unustanud ta metsavaimu ära, see sai iga kord ka oma jäuks.

E 2865 (5) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On kellegil kuskilt kohalt keha paistetanud, siis peab selle paistetanud kohale piire vastu päeva ümber tõmbama ja siis Issameie vastuoksa peale lugema.

E 2866 (8) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kuskilt kohalt nikastanud, siis peab nikastanud koht toore pajuniinega kinni siduma, siis viiskanda peale tegema, ööldes kolm korda: "Nikastused, mingu tondile!"

E 2868 (14) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui põletised käivad, siis peab rukkitera võtma, mis leiva sees on ära küpsenud, kaevu viskama ööldes: "Nii kaua olgu põletised käimata, kui sina ülesse tõused!"

E 2869 (16) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On söögiisu ära, siis peab sialauda ukse peale minema, seal leiba sööma ja kolm korda ütlema: "Söön kui siga! Söön kui siga! Söön kui siga!"

E 2875 (3) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul ei tohtida mitte savitada, siis sigineda palju prussakaid ja lutikaid.

E 2875 (6) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanakuu reedel olla hea savitada, siis kaduda prussakad ja lutikad ära.

E 2878 (4) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäud ja seletused/ Täiu nägema, siis saada kuskilt raha.

E 2877 (5) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäud ja seletused/ Raha nägema - haigust

E 21692/8 < Kõpu khk., Kihu v. - Jaak Laarmann < Tõnis Pihlak (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutt näkist Ühes peres olnud teenijatüdruk, Liisu nimi. Seda käskinud perenaine kaevu juurde vett otsma (tooma) minna. Olnud kuuvalge õhtu. Kui ta juba kaevu lähedale saanud, näinud üks valges riietes naisterahvas istub kaevurakke (salve) pääl. Ta ehmatanud nii ära, et pidanud juba tagasi pöörama, aga mõtelnud jälle: "Ilma veeta ei tohi tagasi minna ka," muudkui astunud siis südisti edasi. See tüdruk olnud raskejalgne. Valges riietes naisterahvas ütelnud: "Ära karda midagi, mina olen näki. Kui sul see aeg kätte jõuab, et ristsid (varrusid) pead, siis kutsu mind vaderiks." Tüdruk ehmatanud õige ära, et see kõik teab, aga ei ole vastu julgenud midagi lausta, muudkui lubanud kutsu. Selle pääle ütelnud näkk: "Et sa minu nime temale nimeks paned. Minu nimi on Mikk Muur. Kui mind sul tarvis on, siis koputa kaevukonksiga salverakkide vastu, siis olen ma sulle kohe saadaval." Tüdrukul ei ole enne ka näkki meele tulnud, kui just enne lapse ristimist. Mõtelnud: "Kutsun pääle, ära kaugel ei ole." Koputanud ja näkk olnud parajal ajal sääl noore ilusa neitsi näul. Kui ristimine mööda olnud, annud näkk kaks karpi tüdruku kätte ja ütelnud: "Seda teist karpi võid sa pruukida, aga teist ei tohi sa enne lahti teha, kui tütar mehele saab, pulma ajal üksines. Ja kui sinu tütrel jälle esimine tütar on, siis peab temale jälle minu nimi pandama. Kui ta seitseteistkümmend aastad vanaks on saanud, peab ta mind siia kaevule teretama tulema." See pääle kadunud näkk ära. Liisu tütar kasvanud priskeks ja suureks. Söögimuret ei ole olnud neil, säält karbist võidud süia nii palju kui tahetud, aga otsa ei ole lõpnud iialgi. Liisu tütar saanud ka noorelt mehele, siis tehtud ka teine karp lahti. Oh seda rõõmu ja lusti siis, kõiksugu pillimehed mänginud imeilusaid lugusid ja pikad lauad olnud paremate söökidega katetud. Paar aastat pääle pulmade saanud ka noorpaar jälle tütre ning pandud seesama nimi, mis emal näki soovimist mööda. Laps kasvanud ka üsna jõudsasti, hea tervisega üles. Kui ta juba 17-aastane ära saanud olnud, võtnud ka ema teda käe kõrvale ja viinud teda kaevu juure näkki teretama ja vaatama. Niipea kui tüdruk käe näki kätte teretuseks annud, olnud näkk ühes tüdrukuga kaevu kadunud. Küll nutnud ja leinanud ema, et peris nõdrameelseks tahtnud jääda, aga mis ära see ära. Sellest ajast, kui näkk tütre ära viinud, olnud 8 päeva mööda. Kui isa ja ema õhtul enne magama minemist palavaid pisaraid ollivad valanud ning selle pääle magama jäänud, näinud, tütar tulnud uksest sisse, olnud valges riietes ja hakanud lahkesti kõnelema, et miks ilmaaegu nõnda kurvastate, minul on näkkide seltsis üsna hea elada. Rääkinud veel mõned sõnad, aga istunud ei ole ta mitte ja kadunud ära siis nende silmist. Pääle selle pole nad teda enam näinud.

E 21703/4 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Koerakoonlased Koerakoonlased elasid vanal ajal maa peal seal, kus taevas ja maa ühte läksid. Vana eestlaste arvamise järele oli maa kui tasane laud ja taevas kui kumm üle tõmmatud ja nõnda pidi siis taevas nagu ta meie silma paistab, ümberringi maaga kokku käima kui müits, mis tooli peal seisab. Koerakoonlased elasid maa ääre peal suure klaasmäe taga, kelle ette kahele poole külge niisugune rohi oli loodud, mis kõik loomad kui ka inimesed läbi lõikas, siis ei saand neid ilmas muul ajal näha kui palavaga jaanipäeva aeg, sest siis oli klaasmägi tihke üles minekule ja siis koerakoonud magasid sel ajal pikka und. Nende nägu õli pool inimese nägu ja pool koera nägu ja kui nad pikka und magasid, siis kasvas neile siidivõrk ümber, siis käisid inimesed neid üle klaasmäe siidist puhtaks koorimas ja nõnda said vanal ajal siidi. Seda lugu on minu vanaemale minu vanaema ema rääkinud.

E 21704/21706 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu ümber ussid Ja hilja teoorjuse aigi läksid kaks teomeest teole. Ühest metsast, kus nende tee alati läbi käis, läksid nad seekord õige varakult hommiku pimedas, kusjuures latter neil tumedat valgust andis. Kui nad ühe kõrgema koha peale said, oli seal ussa väga palju ja hakkasid neid tapma, aga august voolas neid ühtelugu hulgana juure nõnda, et kõvasti kõige pääva tööd oli. Lõune aeg oli vähe vahet, selleks tarvitas teine oma aega lähedale targa juure minemiseks nõu küsima. Tark ütles, et tapke aga edasi, kuni otsas, siis tuleb üks õige suur uss, tal on hari peas, punane hari peas ja on nende kuningas. "Säh, võta minu käest puss, sel on hõbekuul sees ja lase sellega pealuust läbi ja siis kaevake auku suuremaks kuni nende augu alt raha kätte saate, sest iialgi pole muidu nii palju ussa üheskoos, kui seal raha hoida põle." Mees läks rutusti teise juurde, kuna teisele hädasti abi vaja oli, sest kahele oli järjest tublisti tööd kuni õhta eel otsa lõpsid ja siis ussikuningas välja tuli. Mehed panid esiti jooksu ja joosid suure kivi taha, ussikuningas järel. Ussikuningas jooksis kivi otsa ja ajas pea püsti. Mees laskis püssiga alt kohe peast läbi. Et pime ju oli, ei näinud nad enam kaevata, läksid mõisa, seal taheti neile nahapeale anda, aga mehed rääkisid oma lugu ära, kuida eespool kuulsime, siis läks kubjas meestega ühes metsa. Seepeale, et kui mehed peaks valetama, pidi kohe jälle meeste nahka pargitama. Kubjas näitas tuld, kuna mehed tööd tegid ja ennäe, kolm suurt potitäit tuli raha välja: ühe sees selge kuld, teise sees selge hõbe, kolmanda sees selge vask. Kubjas sai raha toomise eest herra kääst: "Ole terve, mehed, aga ilma nahatäieta jäädes kõige õnnelikumad." Tegid rõõmsasti tööd.

E 21706 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanataadi pastlategemise sõnad Kivi kõvadus, pae paksus, ära karda kassisitta, ära kohku koerasitta, ära hirmu inimesesitta. Ühed kingad, üheksad paelad, kivi kõvadus ja pae paksus!

E 21715 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkineitsi Ühel vanematel kadus nende ainuke poeg ära, otsiti taga, ei leitud kuskilt, kuna naabripoiss vanematele kõneles, et näkineiu ära on viinud. Poiss käind alati näkineiu laulu kuulmas järve ääres videviku ajal. Laul olnud ilus ja südant sulatav, nõnda käind poiss mõnda aega järve ääres, kuni ilus lauluneiu ka poissi armastama hakkand ja välja tulnud ja teineteist suudellenud ja vette ära kadunud ja naabripoiss veel vaatama jäänd ja peale selle ei laula neiu enam järve peal, sest kui armastus abieluks muudab, on tema parem maitse - luule - kadunud.

E 21721/2 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Muistne jumal halli mehena Kord magas mees metsas sooja pääva paistel. Hall mees tuleb juure, üteldes: "Mis sa muidu laiskled ja magad, tee ometi ka, et sa toidust saad." Mees vastu: "Mis ma teen, mul pole teha kedagi." Hall mees kostab: "Tee ometi pael ja püia loomi." Mees teeb paelad, kuida õpetud ja näe imet, põdra on paela läind. Mees tapab ära ja hakkab siis nülgima. Kui ju kõhu alt naha nurk lahti on nülitud, tuleb vana hall mees juure: "Noh, kas Jumal ei and sulle suure põdra!" Mees vastu: "Kus Jumal seda andis, ma isi püidsin. Põdra kargas maast üles ja metsa. Ja põdral on praegu see koht, kus vanasti ära nüliti valge lapp kõhu all. Seega kadus hall mees ja ei tule meest enam õpetama.

E 21735/40 < Vaivara khk., Samokrassi k. - F. Feldbach < Juhan Välja (1895) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kütt ja püha Jüri Ei tea kui palju aega sest tagasi on, kui üks südi kütt elas, kes päävad ja ööd alati jahi peal käis. Ka oli tal üks hea jahikoer, kes jo versta maa pealt linnujäljed ära tundis, mispärast ükski lind ega metsloom tema eest ära ei peasenud. Ühekorra läks kütt ööse metsa jahi peale, kus temal ta hea koer kaasas oli. Metsas rändades nääb ta korraga üht tuld. Ligemale minnes nääb ta, et üks vana mees istub tule ääres, tule ümber ringis istuvad aga valged veiksed kutsikad. Tule juures istuv vanamees, kel pikk valge habe oli, kui ta kütti nägi, kutsus teda lahkeste enese juure, mis kütt ka tegi. Kaks kutsikad läksid kohe eest ära ja andsid kütile teed tule juure. Tule juure jõudes hakkas hall vanamees kütiga sõbralikult rääkima, näitas oma valge kutsikate peale ja ütles: "Ära karda, need on minu kutsikad, need ei tee kellegile kurja ilma minu lubata. Minu nimi on Püha Jüri." Peale selle rääkisivad nemad veel üht ja teist ja jutt pööras viimaks koera ja kutsikate peale. Kütt kiitles oma koera rammu üle, et paar kutsikat tema koerale midagi ei tee. Vanamees ei uskunud seda ja panid taplema, koer kahe kutsika vastu. Koer võitis. Peale selle panid koera nelja kutsika vastu võitlema. Jällegi võitis koer. Siis panid kuue kutsika vastu võitlema ja kutsikad võitsid koera ära ja sõid teda ära. Kütil oli väga kahju oma head jahikoera, aga vanamees ütles: "Pole viga, säh võta, siin on sulle kümme rubla, võta see raha ja mine kolmest kihelkonnast läbi lõuna poole, neljandama kihelkonna raja peal on üks mõis, sinna mine sisse. Esimene koer, mis sulle seal vasta tuleb, seda küsi herra käest osta ja kui ta seda müia ei taha, siis silita teda selle rublatükiga, ei ta sinust siis maha ei jää. See koer seal #on 31757/8# tema kätte tuua. Oli mees oma hobuse hea raha eest ära müünud, tuli ta valjaste ja koeraga jälle ühel öösel püha Jüri juure metsa. Püha Jüri võttis küti käest valjad ära ja pani koerale pähä, kohe oli ilus hobone küti juures. Vanamees võttis valjad koera peast äa, koe oli ta jälle koer. Peale selle pani pulgad koerale pähe, siis sai lehmaks, võttis ära - jälle koer. Oli vanamees kütile keik ära õpetanud, saatis teda kodu ja käskis neid õpetusi tarvitada ja mõnikord ka teda vaatama tulla. Kütt läks nüüd kodu ja oli ülirõõmus kalli kingituse eest. Kord tuli kütil meele järel katsuda, kas koerast ka raha saab. Ta võttis paar rublatükki, pani koera selga ja kohe oli koera asemel rahahunnik maas. Võttis omad rublatükid ära, kohe oli jälle koer. Kohe selle peale läks ta linna, pani rublatükid koera peale, kohe oli rahahunnik maas. Kone tulid linnasaksad sealt mööda, nägid rahahunnikut küti juures ja hakkasid omale ostma. Kütt küsis Puudub 51739/40 algus kutsikale. Kohe olid kaks ilusat hobust seal, millede selga kütt ja vanamees istusivad ja minema sõitsivad, vanamehe kodu poole. Peale selle ei olnud kütist enam midagi kuulda, vist jäi ta jäädavalt püha Jüri majasse elama. Kirik ja kool on aga praegu alles ja tunnistavad küti ehitust ka veel tulevale põlvelegi.

E 21763/4 (2) < Halliste khk - K. Sinka Sisestas Pille Parder 2003 (1895), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees tuleb templist (kõrtsist) ise ka kaunis trihvis. Kõrtsi lähedal metsa sees olnud üks sild. Kui silla juurde oli jõudnud, kuuleb müdinat. Äkitselt seisab mehe ees üks kogu, ta ei olevat isegi tunnud, mis elukas ta õige olnud, tõmbab mehe kinni ja tahab meest silla alla sisse visata. Aga mehel olnud omajalgu elutarkust nupus, teadnud üsna selgeste, et siis võit tema on, kui selja kuu poole saab pöörda. Küll annud aga ka puskleda, ennegu tondi kuud vasta jõudnud tirida. Kohe tunnud mees, et tal kahekordne jõud on, viskanud tondi vasta maad ja ise plagama, nii et nahk aurab. Nii pääsenud mees oma tarkusega ähvardavast hädaohust. Nii palju pidanud aga mees ikka meeles, et ööse kunagi enam mõtsa ligi ei läinud.

E 21765/6 (3) < Halliste khk - K. Sinka (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks mees täädnud ühe rahalaeka, mis tema isaisast olnud ära peidetud, aga rahale olnud vandesõnad pääle loetud, sellepärast siis poeg ega pojapoeg teda ei liigutanud, ehk küll mõnikord üsna nappus olnud. Poegade poeg täädnud raha, ühes sellega ka isa vannet, aga mis uus ilm sellest hoolib, mida isaisad kartsivad. Toonud ühe karnitsatäie kulda rahalaekast ära. Järgmisel ööl tulnud mehe sängi juurde üks hall mees ja käskinud võetud kulda jalamaid tagasi viia oma koha pääle, kui ta mitte õnnetuks ei tahta saada. Kullavõtja ei pannud ka sedagi hädaohtu tähele, vaid lubanud veelgi rahakastist mõne tenga tuua. Enne kui ta oma karnitsa ära pruukis, kasvanud mehe suu kinni, niisiis ei julgenud ka enam otsima minna, suuremat hädaohtu kartes.

E 21773/4 (10) < Halliste khk - K. Sinka (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Naene sõitnud linnast kodu. Õhtuks jõudnud ta ühte metsa. Hobune tahnud vägisi teelt kõrvale metsa pöörda. Viimaks näinud naene läbi udu, et üks mees hobuse ees olnud ja hobust ikka metsa püüdnud vedada. Naene täädnud juba ennem, et sääl metsas tondid elanud ja täädnud ka seda, kuidas teda eemale peletada. Läinud hobuse suu juurde, tõmbanud kolm risti piitsavarrega hobuse otsaette. Aga nüüd läinud naene ilusasti kodu, ei olnud tohtnud enam hobune kordagi teelt kõrvale kõmpida.

E 21778 (31) < Halliste khk - K. Sinka (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Käsnu peab värava tilkedega pesema, mõned kivipäälse veega, siis kaovad nad ära.

E 21785 (3) < Halliste khk. - K. Sinka (1895) Mt. 204 A 2, P. Kippar, Eesti lommamuinasjutud, 181. Kukk ja vasikas sõidavad jõel. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord juhtunud ühele saunikule niisugune veeuputus, et saun ühes kuke ja vasikaga jõge mööda alla ujunud. Kukk rõõmus selle kena sõidu üle, hakanud sauna pennil laulma: "Stokholmi tahame minna! Kõõõ!" Aga vasik karjunud jälle kõigest hingest: "Mööda! Mööda!" Viimaks kukel hing täis. Hüpanud vette ja nagu eht poolakas: "Jopp või matt! Jopp või matt!"

E 21797/801 (1) < Võnnu khk., Kiidjärve k. - Jaan Rootslane < Voldemar Goldberg (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Surmaingel Kord sündinud ühel läsjalnaesel, kelle mees paari päeva eest ära olli surnud, kaksikud lapsed. Sääl andnud jumal surmainglile käsu lapse ema ära kutsuda. Ingel läinud ema juure ja ütelnud: "Mina pean sind siit ilmast ära viima." Sääl aga hakanud laste ema surmainglid haledaste paluma, et see teda elama jätaks. Ingli meel läinud haledaks ja jätnud naese elama. Läinud jumala juurde, ütelnud: "Selle naesel olli kaks veiked lapsukest ja ta palus teda elama jäta ning nende lapsukeste perast tegin ma ka seda." Selle pääle ütelnud jumal: "Kas sina tahad targem olla kui mina. Mina ise tean kõik, mis taeva all elab ja maa sees on. Arvad sina, et ma seda ei teadnud. Tule minu järele, ma näitan sulle veel varjul olevaid asju, mis sina veel ei tea, ehk sa küll ise saladuseriigis elad." Siis viinud Jumal teda ühte suurde orgu, kellel suured kaljuseinad olid. Ühe kalju pääle koputanud jumal sõrmega ja kaljusein avanud ennast. Nad saanud ühte kaljukoopasse. Keset koopa olnud suur kivi, selle pääle koputanud jumal sõrmega ja kivi lõhkenud lõhki ning selle sees olnud kaks veiked ussi. "Vaata," ütelnud jumal, "kas need ussikesed on minul teeda, siis ei peaks mina neid lapsukesi teedma. Selleperast, et sina minu käsku ei täitnud, pead sina selle trahviks kolmeks aastaks ametist lahti olema, pead kusakile rahva sekka minema, seni kui sinule andeks saab antud, siis võid jälle oma ametisse astuda." Surmaingel elanud (läinud) nüüd ühe mõisherra juure ja aidanud selle teendrid töö juures. Mõisnik pidanud teda aga väga halvaste üleval, süia antud väga sandiste. Kord sõitnud ta kutsariga ühes linna. Tee ääres ühe kõrtsi juures kakelnud kaks joodikut. Neid nähes hakanud ingel haledasti nutma, kuna tõised kõik päältvaatajad, keda suur hulk olnud, naersid. Sõitnud nad tükk maad edasi, sääl näinud nad sandi tee ääres kivi pääl istuvat ja andeid paluvat. Seda nähes hakanud ingel naerma, kuna tõised inimesed haledusega päält vaadanud. Linna jõudes tulnud neile surnuvanker vastu. Seda nähes õhkanud ingel, ütelnud: "Tõine on ametis ja mina olen lahti." Kui nad linnas asjad ära olid õiendanud ja kodu sõitnud, jäänud kutsar mõtesse, mis tõine naernud. Küsinud ingli käest: "Mis sina nutsid, kui joodikud kaklesid, kuna tõised naersid?" - "Rumalad inimesed naervad, minu meel läks selle haledaks, sest jumala ingel seisis mõõgaga nende selja taga, oleks kumbki neist taplejist jumala nime mäletanud, oleks selle võit olnud ja taplus oleks otsas olnud, et nad aga vandusivad edasi ja kurat irvitades naeris, hakkas ingel nutma ja seda nutsin mina ka. Kui naersin sandi, see sündis selleperast, et selle kivi all hulka raha oli, kus sant istus, aga ta ei teadnud seda. Kui mina ohkasin, kui surnu vastu tuli, et tõine minu asemel tööd tegi, kuna mina sellepärast, et ma jumala vastu eksisin, ametist lahti sain lastud." - "Aga kes sina siis õieti oled?" küsind kutsar, kes tänani veel ei teadnud, kes võeras oli. "Mina olen surmaingel," vastanud ingel. Kutsar läinud herrale ka asjalugu kuulutama. See käskinud inglid enese ette kutsuda, aga see olnud kui tinatuhka kadunud. Kolm aastat olnud täis ja ingel oli ära vana ametisse läinud. Kutsar läinud ja kaevanud kivi alt raha välja, olnud põhjatu hulk, saanud rikkamaks kui herra. Herra kahjatsenud nüüd ka, et ingli vastu pole hea olnud, aga see olnud hilja. See tulnud nüüd pea ja viinud herra ära.

E 21804/9 (3) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Herra hobuseks Ühes mõisas olnud väga kuri herra, iga päev lasknud ta talupoegi peksa. Kord mõtelnud ta terved vallarahvast laske läbi peksa ja kutsunud selle toore mängu päältvaatajateks hulga tõisi tooreid mõisnikusid. Lasknud suure peksmise tulbakesed mõisaõue üles sääda ja kõigile vallarahvale kõva käsu anda mõisa tulla. Hirmuga mõtelnud rahvas eentuleva päeva pääle ja nimetatud päeva hommikul kubisenud mõisaõue pääline inimestest. Imestuse ja hirmuga oodanud rahvas, miksperast peksmine kohe pääle ei hakka. Aga korraga tulnud sõnum rahva, et kes tahab, võib kodu, et kes ka tahab, võib mõisapoistele abiks surnu matuse valmistamise abiks jääda, sest herra öösel oli ära surnud. Nüüd tõmbanud rahvas kergemalt hinge. Herra olnud surnud ja jäänudki surnuks nagu viimaks kuulda olnud, istunud herra surnukeha juures suur must kass, kes urisedes tuapoisile vastu vahtinud, kui see herrad üles ajama läinud. Herra maetud maha ja rahvas lootnud noore herra poolt parembad põlve. Olnud esiotsa ka, aga mõne aja perast läinud niisama tigedaks kui vana herragi. Kui ta ühel päeval jälle ühte meest koledaste peksa oli lasknud, ütelnud see kodu minnes: "Ennem teenin ma vanasarvikud kui herrad!" Sääl tulnud tema juure üks halli habemega vanamees ja ütelnud: "Külamees, tule minule paariks päevaks tööle." Mees küsinud, millal tarvis oleks minna. Kui vanamees kohe ütelnud tarvis olevad, läinud ta kohe ühes. Vanamees läinud ühe suure kivi juure ja löönud selle jalaga külge, kohe tulnud üks uks nähtavale, kust nad sisse läinud. Jõud peagi ühte suurde ruumi, sääl antud mehele toredaste süia ja kästud siis puhkama heita, mida mees ka teinud ja maganud õige mehise peatäie. Kui ta üles tulnud, antud temale jälle ilusaste korraperast süia ja kästud siis tööle minna. Kui mees küsinud: "Kus ma õieti olen?" vastanud eilane vanamees: "Sa oled põrgus ja tööks tuleb sul põrgu parandamise tarvis tammepakkusid vedada." Ja kohe toodud mehele üks hall hobune pakkude vedamise tarvis. Nüüd ütelnud vanamees: "Kui sa hobusega tööd teed, võid mujale kõiki paika lüia, kuid aga mitte pähe. Kas jäie meelde?" küsinud vanamees. - "Jäi küll." Mees läinud metsa ja pandnud koorma pääle ja tulnud kodu poole tulema, aga tee pääl väsinud hobune ära, mees kompsinud hobusel kõik kohad läbi, aga see pole sellegiperast edasi läinud. Kui mehe süda õieti täis läinud, ärgitanud ta viimaks ka hobusele pähe, aga oh imetust ja ehmatust, mis nüüd mehel olnud, sest hobusest saanud korraga nende vana surnud mõisaherra. "Kulla mees," hakanud herra kõnelema, "nagu sa nüüd isegi näed, olen mina oma ülekohtuse elu perast, mis mina maa pääl tegin, põrgus vaevata ning pean veuloomaks olema. Seeperast ütlen ma sulle, anna minule andeks, mis ma sinule maa pääl tegin. Ja kui sina siit ära lähed, maksetakse sinule rohkeste. Sind viiakse varakambrisse, kus raha ja lehepragi ja -purukastid seisavad, aga ära sina raha võtku, sest see muutub maa pääl prügiks, vaid võta puru, see saab maa pääl rahaks." Selle pääle andnud herra tema kätte ühe tammekoore tüki ja ütelnud: "Seda vii minu poja kätte, et tema oma elu parandaks. Pane minule ka vähem koorma pääle. Ärgita nüüd minule jälle päha, siis saan mina hobuseks tagasi." Mees teinud nii nagu herra õpetanud, vedanud pareja jau pakkusid ära ning võtnud teenistusest lahti. Kui palka hakatud maksma, lastudki oma käega palk võtta. Mees võtnud mõlemaid: lehepuru kui ka raha, et olgu petja siis kumb on. Vanamees ütelnud küll: "Mis sina tast purust võtad?" ja saatnud mehe maa pääle, aga kohe maa pääle jõudes muutnud lehed ennast kullaks, aga raha ennast jälle lehepuruks. Läinud mõisaherra ette tammekoort viima, see aga olnud ennast kirjaks muutnud. Herra kärgatanud kohe: "Kus, koer, ennast kaks nädalid peitsid?" Nüüd alles saanud ta teeda, et ta kaks nädalad ära oli olnud, kuna mehe oma teeda kõigest kaks päeva oli läinud. Herra tahtnud meest kohe vemmeldama hakata, aga kui mees kirja kätte andnud ja herra seda läbi lugenud, olnud see ehmatanud nagu surnud ja ütelnud: "Ära räägi kellegile sest, mis oled näinud. Teed sina seda, siis kingin mina sinule talukoha." Mees lubanud ning saanud talukoha ja päälegi olnud tal põrgust saani raha suur hulk. Aga küllap mees seda juhtumist ikka kellegile om kõnelenud, sest ega muidu seda meie kõrvu ei oleks kostnud. Aga herra saanud sest saadik nii hääst, et ta tervel maal kõige parem oli olnud. Ots.

E 21824/6 (7) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v., Saanike k. - Mart Aija < Jakob Raab < Vatla mees (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks Vatla mees oli ühe laeva peale madruseks läinud, mis ühe Riia kapteni omadus olnud. Nad sõitnud maailma mered läbi ja hakanud viimaks kodu poole tulema. Koju poole tulles sõitnud nemad laevaga Riia meresse (Läänemeresse). Seal kadunud neil laevatee käest ära, nad sõitnud edasi-tagasi, aga kusagil ei olnud maad nähtavale tulnud. Viimati ühe õhtu näinud nemad ühte maa äärt metsaga paistvat. Nad sõitnud sinna poole. Edasi minnes jooksnud laev liivapõhja peale kinni. Nad katsunud igatpidi laeva lahti teha, aga see olluaküll neil koguni võimata olnud. Viimati läinud kapten ja üks madrus paadiga maale, maad vaatama, seal kasvanud väga suured puud ja sealt saare pealt tõusnud kange veevlisuitsuhais ülesse. Edasi minnes jõudnud nemad ühe lagunud ahervareme juure, kus kõige rohkem suitsu olnud. Seal seisnud kaks musta meest, kes teineteisega rääkinud: "Täna toodakse kaks Riia kaupmeest siia teine on ennast ära poonud ja teine ennast püssiga maha lasknud, pärast seda, kui nemad hulga raha teistel ära on petnud." Kapten kirjutanud need kaupmeeste nimed oma taskuraamatusse ülesse ja jäenud veel sinna kuulatama. Üks nendest kõnelejatest juhtunud neid nägema ja ütelnud teisele: "Ennäe, kutsumata võerad, vist tahavad vaadata, kuida siit elu passib, eks näitame neile." Teine tulnud ka kapteni juure ja kutsunud teda omaga ühes tulema. Kapten läinud ka edasi ja läinud ühte madalasse sumbunud majasse sisse. Võeras mees käinud ees ja jäenud viimaks seisma ning käskinud mehi edasi vaadata, mis eespool näha on. Kapten ja madrus vaadanud ümberringi ja näinud palju inimesi, kes rindadest saadik palava tuha sees seisnud. Kapten ei ole muud tunnud kui neid kahte Riga kaupmeest, kelle nimesid ta kuulnud nimetavad ja madrus, kes Vatla mees olnud, tunnud Vatla vana herra ära. Nad pööranud ümber, et laeva peale tagasi minna. Kui nad laeva juure saanud, olnud laeval teine ots ette pööratud. Nad läinud laeva peale, kapten lasknud purjud üles tõmmata, laev peasenud liiva pealt lahti ja kapten lasknud sinna poole purjetada, kus laevanina olnud. Kui ta tagasi vaadanud, ei ole seda saart ega maad kusagil näha olnud, muud kui lagedat vett. Kolmepäevase sõitmise järele jõudnud Riia linna. Riia linnas kuulanud ta nende kaupmeeste järele ja kuulnud, et need kaupmehed kolme päeva eest ära olivad surnud. Üks oli ennast ära poonud ja teine ennast püssiga maha lasknud, peale seda, kui nad ennast olivad pankrotiks teinud.

E 21828/32 (9) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v., Porisme k. - Mart Aija < I. Laur (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennemuiste, kui soldatid taludes kortles olnud, siis hakanud nende päelik või ülem asjatoimetuse pärast Pernu linna minema. Tee peal juhtunud tal suur õnnetus, et ta suure hulga raha ära kaotanud, mis alles üsna uued paberirahad olnud ja koguni alles kangast lahti leikamata olnud. Küll lasknud ülem kirikutest kuulutada ja igal pool teada anda, et kui keegi seda raha ülesse leiab, siis seda hea maksu eest tema kätte tagasi toob, aga ei ole keegi, ei ole seda raha tagasi toonud. Viimati leidnud seda raha üks N. valla mees ülesse. Ta ei ole sellest kellegile midagi teadustanud, vaid hoidnud seda raha omale. Kui ta selle rahaga koju tulnud, pannud ta seda raha aita, aga aidast varastatud see raha temal ära. Küll kuulanud tema ka ääriveeri, kas keegi ehk oleks sest teadnud, kes varas olla. Kui kõik teadmatuks jäenud, pidanud ta nõu targa juure minna, et see temale varga üle teatust annaks, nii et ta oma raha kätte saada võiks. Seekord elanud Tartumaal suur nõid või tark, kes kõik tulevased ja minevased asjad ette kuulutanud, selle juure tahtnud mees minna. Ta läinud heinamaadest otse, et Pernu linna välja saada. Ta ei olegi veel oma valla maa seest välja saanud, kui üks võeras mees temale vastu tulnud. see teretanud teda ja hakanud temaga juttu ajama. Jutu sees küsinud võeras mees tema käest, kus kohta tema minna ja mis asjatallituse pärast ta teel olla. Mees salanud ja ei ole tahtnud ütelda. Viimati ütelnud võeras mees: "Miks sa ilmaasjata salgad, ma tean jo küll, mikspärast sa teel oled ja tahad selle varastatud raha pärast targa juure minna." Mees vastanud, et see tõsi olla ja imestlenud, kuida üks võeras mees seda võib teada, mis kõigil saladuseks olla. Võerad vastanud, et temal midagi teadmata ei ole, kuidas ta selle raha saanud ja kus see raha praegu olla ning ütelnud ka: "Sellepärast ei maksa sinul nii kaugele minna, kui sa mulle seda lubad, mis mina sinu käest küsin, küll siis raha kätte saad." Võeras põrutanud kepiga kolm korda vastu maad, siis tõstnud kepiotsa üles ja näidanud mehele keppi, kepi otsas olnud hulk paberiraha, mis mees joonelt ära tundnud, et see tema raha on. Võeras ütelnud: "Sa näed seda raha küll, aga see on sul väga raske kätte saada, ma arvan kindlaste, et sa seda raha kätte ei saa. Olgu siis, kui sa seda lubad, mis mina küsin. See küll suur asi ei ole, kui sa mulle ühe veikese lambatalle annad." Mees jäenud mõtlema, et kui sa seda tead, mikspärast ma kottu välja minna tahan, siis peaks sa seda ka teadma, et mul sugugi lambaid ei olegi ja et mul muud midagi ei ole kui mina üksi (ta oli alles poissmees olnud). Aga äkiste tulnud tal meelde, et tal kolme-aastane ristitütar olnud. Mees ehmatanud selle mõtte juures ja ei ole midagi lubanud. Küll meelitanud teda võeras ja ähvardanud vahel. Viimati ütelnud mehele: "Noh, mõtle natukene aega, ehk saad targemaks, nii kauaks lähme võtame lõunat." Võeras mees kutsunud teda natukene maad enesega ligi ühe paksu põesa taha. Seal põesa taga seisnud leivalaud, mille peal heeringast ja rukkileiba olnud. Ta ei ole küll midagi tahtnud sealt midagi süia, aga kui võeras mees teda sundinud, võtnud ta viimaks tüki leiva. See leiv olnud nii halva maiguga, et ta seda sugugi süia ei ole tahtnud, vaid pistnud selle tüki, mis tema käes olnud, taskusse. Võeras mees saanud ka söönud ja küsinud tema käest: "Noh, kui oled järele mõtelnud, kas annad selle küsitud lambatalle minule või mitte?" Ei, mees ei ole lubanud midagi anda. Võeras saanud vihaseks ja ütelnud: "Sa oleksid selle raha kätte saanud, aga nüid ei pea sina aga keegi sellest rahast midagi saama. Kes seda raha pruugib, sellel õnnetus tuleb. See raha saab veel ühe teise käest varastadud." Võeras kadunud ära ja mees pööranud ka kodu tagasi. Tagasi tulles vaadanud ta seda leivatükki, mis tal taskus olnud. See ei ole leiv olnud, vaid üks rabamätta tükk. Tüki aja pärast kodu saanud ta viimaks ka oma rahavargast nii palju teadust, et ka tema käest see raha ära varastadud saanud. Ta ei ole tohtnud teda kohtu kätte anda, sest et ta ise seda raha pool varguse viisi oli omandanud, et ta leitud asju oli salganud. Viimati kadunud see raha nii ära, et keegi ei ole teadnud, kuhu ta jäenud. Need mehed aga, kes seda raha üksteise käest varastanud, surnud kõik teiste inimeste nägemata ära.

E 21836/218 < Kroonlinna < Pilistvere khk. - Jaan Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennevanajutt Ükskord läinud perest perese üks täkuungur ja igal pool küsinud, kas on täkkusid lõigata, kas on härgi lõigata. Kui pole olnud, siis käinud edasi jälle. Nüid tulnud ühte metsaperesse sisse ja küsinud: "Kas on lõigata?" Peremees põle tahtnud jälle, ja mõtelnud, et ma seda ei lase, aga pererahvas hakanud peale käima, ja mees kutsunud siis ka ungurt, et tuleb lõikama ja nüid tuleb lõikab ära 2-aastase täku. Aga peremees ei taha enne raha anda, kui täkk terve on, ja täkuungur sellega ka rahul. Ja nüid hakkab ta ära minema ja ütleb siis: "Tulen tagasi sellel päeval," ja nüid tuleb ka siis tagasi. Peremees maksab raha kõik ilusaste välja, aga ungur tahab veel saaja, aga peremees ei anna. Ungru süda täis ja ütelnud: "Hea küll, küll sa kahetsed seda." Läinud ja lugenud ahjusuu ette mõned sõnad ja läinud välja. Nüid saanud mees ju paarkümend sammu ära läinud, ju üks möaka olnud toas. Muidugi põle pererahvas sest midagi arvanud ja nüid jäi kõik vagusi. Ja jälle hakanud sääl kambris. Ungur läinud, ja sest ajast olnud ju paar päeva vahet, kui üks suur mörakas olnud ja siis ei ole kedagi kuulda olnud. Nüid hakanud iga päev üks kolistama ja ühest kohast teise käima, nii et ime olnud näha, üks mürin ja kärin. Vahel olnud musta kassi, vahel jälle öökulli moodi, nii et hirmus ta olnud ja nüid, mis ta muud tahtnud, kui tatraputru sellepärast, et sel ungrul põle antud seda. Nüid olnud rehi üleval, ja oh sa ime, kõik näevad, kui jälle suured plaksud käivad nii mis hirmus. Nüid ruttu abi otsma. Tulevad ka abiks sinna, ei midagi muud ei näe, kui üks must kass istub kolde nurga peal, üks ilge mees olnud ja viskanud kassi ahju. Eh! Kui siis löönud kõik tule ja tukid vastu rindu ja must too raudork käinud seina sisse, just selle vasta, kus see viskaja seisnud. Nüid jooksnud kõik välja kaevule ja et vett tuua ja tuppa visata, sest tuba põleb ju, aga kui kõik sinna läinud, siis ei ole ennam olnud midagi. Toas ei ole olnud tuld maas, ei midagi muud, kui kolm raudorgiharu auku olnud seina sees. Ei ole härgi kuskil olnud ega suitsu olnud nii kui enne, aga vili olnu ära põlenud, mis parte äärel üle olnud, niisiis olnud vaik kõik. Nüid tulnud õhtu, veel suurem kärin. Tuli lööb välgu rehe alla, ei ole saanud magada ja üks jahvatanud ikka käsikividega koeas. Nüid võtnud peremees käsikivid ära koost, aga siis hakanud nad jälle viskama. Nendega nii kimpus, läheb räägib õpetajale. Õpetaja tellib kaks teist õpetajat ka ja nüid lähevad kolme mehega. Saavad sinna, peremees paneb pika laua välja ja ise läheb siis sinna juure. Kolm õpetajad laulavad ja siis võtavad päratumad suured piibliraamatud lahti. Siit seest ta ometi kardab, ja ka põrandale tehakse ristisid palju. Nüid hakkavad, kõige ülem, vanemõpetaja, lugema. Oi, kui loeb ilusti ja kõik asja, et ta nii ja nõnda võib kuradi vastu abi saada. Aga siis hakkab teine, ja loeb teine, ja siis kolmas. Kolmas seletab, et olete nõdra usuga ja kõiki kardate ja veel ütleb: "Miks teie olete nõdra usuga?" Kui suur müra hakkas, oli jo suur käsikivi. Tuli inimeste vahelt läbi ja jooksnud kui ratas üle piiblite, nii et lauad ragisenud. Nüid nii ütelnud peremees õpetajatele: "Teie olete nõdra usuga, ei usu, et siin siisugune kurivaim on nüid, aga nüid olete teie näinud, nüid usute väha." Aga mis nüid lugenud veel üks kõige vägevamid tükka. Ei midagi, ka on puulagi raksunud ja ajanud liiva maha, kaela õpetajatele. Vahel visanud ka tuhka kambri ka nii nii, et inimeste silmad pimestanud. Siis õnnistanud õpetajad peremeest. Siis visatud käsikiviga vööruksest läbi ja vastu kambri seina, ja nüüd visatud tuhka, nii et midagi ei ole näinud. Oh sa ime! Õpetajad tõmmanud piibled ja pistnud jooksma. Kutsarid ootnud ju väljas ammugi neid ja oh sa kena nali, mis siin on olnud, rääkinud kutsarid. Vaata ei ole veskeke moodi, aga vaata, kui tolmused õpetajad on. Õpetajad tulnud oma tõldadesse ja ütelnud: "Laske sõita! Kui käinud mörin toas, nii kui keris oleks maha kukkunud ja uks ragisend ja põrisenud. Niisiis olnud pererahval hirm ja läinud teese peresse. Aga kõik olnud kaugel. Siis pidanud mõni ikka kodu olema. Nüid, hea küll, peremees läinud targa juure ja palunud tarka ja kui mees kõik seda oli rääkinud, kuida ta teinud seda, siis targa ütelnud, et ta kolm tükki teab niisuguseid, kui see on, sest tema ei või sellele vastumeelt teha. "Aga õpetada võin ma küll. Kui ta seda on, vastu võtab, siis on hea." Ja nüid, kui sa kodu lähed, siis mine ja võta iga jagu tangu, pane seitse täid iga katla sisse ja keeda siis seitsmekesti ja pane siis selle pika laua peale ja kutsu siis: "Noh, aus võlgnik, tulge sööma!" Siis tulla ta ja ise minge ära!" Ja nüüd teind ka nii, siis tulnud ja pöörnud kõik tühjaks ja kadunud sest ajast.

E 21852 (4) < Põltsamaa khk., Lustivere k. - Martin Luu < Hans Pachla (1895) < Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuanjärv Laiusi kihelkonnas, Vaimastvere vallas, Oornorme küla all on üks veikene veerand versta pikkune ja piaaegu niisama laiune järvekene. Järvekest kutsutakse Kuanjärveks. Selles järvekeses on väga palju kalu ja vähka. Aga et järvekeses palju rampeid ja puurisu sees on, siis on ka sealt sellepärast väga halb kalu, ja vähka püüda. Vanarahva jutu järgi olla see järvekene ilma põhjata ja keegi ei teada kui sügav see järvekene on. Küll olema mitu korda katsutud selle järvekese sügavust mõeta, aga ilmaski pole kuskilt nii pikka nööri saadud kelle ots oleks põhja ulatanud. Ja igakord, kui mõedunöör veest välja tõmmatud, siis olnud nööri otsast kivi ära võetud ja selle asemele olnud verine lammapea pandud.

E 21853 (5) < Põltsamaa khk., Kaavere v., Sulustvere k. - Martin Luu < Mari Pachla (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Mis on puuk? Puuk ei olla mitte loojast loodud loom, vaid kurjad inimesed ja nõiad, kes teistele tahta nägemata kombel kahju teha ja enestele seeläbi kasu saada. Need käia puugiks mitmesugusel näol ja moel nõiduse väe läbi. Kord olla puugiks käija konn, teinekord hall kass. Vahest ka veel koguni hiir ja mõnikord päris inimene, aga ikka muudetud näol. Niisugusel puugil olla vaimu väledus ja sellepärast olla teda väga raske kinni püüda. Kui vahest niisugune puugiks käija kätte saadama, siis ei saadama teda muidu oma süidi ülesse tunnistama sundida, kui üksnes kange suitsetamise läbi kadakadega. Seda rääkis mulle Mari Paahla Lustivere vallast. Ülesse kirjutatud XI. 16. 95.

E 21873/4 (5) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt < Mari Leivelt, 64 a. (1895). Mt. 112 A, ainuke teisend. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 87. Rotipoja kosjad Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rotiema rääkinud oma pojale: "Poeg, kas sina ka tead, et sina nüid naist pead võtma. Mina olen sinule juba naise välja valitsenud. On ilus naine," kiitnud rotiema, "sile karv, pikk saba, kikkis kõrvad. Paremat ei või enam tahtagi." Poeg hüpanud rõõmu pärast ja hüidnud: "Ema, kas me teeme nüid pulmad?" "Ei tee," kostnud ema. "Ennem pead kosja minema, siis saad pulmad tehtud." Rotipoeg läinud kosja. Leidnud ema poolt väljavalitud naise tee peal sitikaga mängimas. Olnud küll ema ütluse järele ilus sile karv, pikk saba ja kikkis kõrvad, aga olnud liiga laisk, et teel sitikaga mänginud. Rotipoeg läinud temast mööda ega ole kosjajutust midagi rääkinud. Jõudnud viimaks ühe suure kivi juure, näinud: üks vile hiiretütar tulnud, suur odrapea olnud suus. Rotipoeg märganud kohe, et see üks usin töötegija on. Hakanud sõbralikku juttu ajama. Hiiretütar kutsunud rotipoega ka oma juure kivi alla võeraks. Seal näidanud ta, kui suur hulk odra- ja nisupäid tal tagavaraks olnud. Rotipoeg kiitnud hiiretütre usinust ja virkust ja hakanud ka varssi kosjajuttu ajama. Kaup saanud kindlaks. Kui rotipoeg koju tagasi läinud, kiitnud ta emale: "Nüid olen mina omale virga ja usina naise kosinud. Sinu kiidetud ja välja valitud oli küll ilus sile karv, pikk saba ja kikkis kõrvad, aga tema oli päris laisk, mängis tee peal sitikaga ega viitsinud päid korjata. Aga see, keda mina ise välja valisin, oli usin tööle. Küll oli temal suur hulk odra- ja nisupäid tagavaraks pandud ja pealegi olivad temal niisamuti sile karv, pikk saba ja kikkis kõrvad!" Varssi sellepeale peetud pulmad, mis väga toredad olnud. Pulma ajal aga laulnud rotiema: "Uijut-ruijut roti pulmad, hiire tütar sai mehele roti noorema pojale!"

E 21875 (6) < Pärnu-Jaagupi khk., Parasma v. - J. Reitvelt < Riina Leivelt, 28 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tont Üks mees tulnud öö ajal välja poolt kodu poole. Teel tulnud temale üks punane kits vasta, jäänud mehe ette seisma, mökitanud korra ja läinud jälle vasakut kätt kõrva ja kadunud ära. Mees ei ole esiotsa sellest midagi teadnud karta ega tähele panna. Kui tema natukene maad edasi tulnud, tõusnud üsna mehe ligidalt tee pealt maa seest üks väga väikene mees üles. Mees seda nähes kohkunud ja jäänud seisma. Väikene mees aga tõusnud ikka suuremaks. Mees saanud nüid selgeste aru, et temal tontidega tegemist on, sellepärast hüidnud mees kolm korda: "Hundale, hundale, hundale!" Mees olnud ennem kuulnud, et tondid kangeste hunta kardavad. Kui mees need sõnad ütelnud, pöörnud tont vasakut kätt kõrva ja kadunud ära. Kui mees jälle edasi tulnud, hakanud üks tuline kera mehe kõrval käima. Mees olnud hirmu täis, pannud jooksma, tuline kera nendasamuti. Mees jõudnud üsna kodu ligidale, siis alles jäänud tuline kera mehest maha. Mees olnud selle nähtuse peale kaks nädalad haige ja surnud siis ära.

E 21875/7 (7) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt < Hendrik Reitvelt, 32 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuule- ehk õhuvooluste keere, keda rahvad tuulispasaks nimetab ja teda kui mõnest nõiast ehk sõnatargast läkitud varanduse viijad kardab, rahva usu ja kartuse järele pidada tuulispasal seesamasugune võim olema nagu seda tulihänna juures välja näitavad, muudkui tulihänd käia öö ajal, kuna tuulispask aga igal ajal nägemata varandust vedada. Kord külvanud mees põllu peal, seal tulnud aga tuulispask tolmu keerutades mehe poole. Mehel olnud hirm, et tuulispask nüid tema viljaseemne, mida tema külvab, põllu pealt ära viib ehk kui mitte seemet, siis ometegi külvatud viljaseemne tulu. Mees võtnud püssi ja lasknud tuulispaska püssiga ja tuulispask kadunud ära. Varssi selle peale tulnud üks mees külvaja juure ja ütelnud: "Miks sa mind püssiga lasid?" Veel räägib rahvas, et kui tuulispask tuleb ja siis kirves, nuga ehk vikat ehk mistahtesuguse terava rauast riistaga just otse kesk tuulispaska saab löödud, siis surra see ära, kes tuulispaska on saatnud ja see varandus, mida tuulispask viia, kukkuda sinna maha, aga ta jääda nägemataks ja muidu ei võida seda kätte saada, kui peab neljapäeva öösel just kella 12 aegas tagaspidi selle koha peale mindama, kus tuulispask lüia saanud, siis tulla see varandus nähtavale ja võida kätte saada. Kord raiunud üks mees metsas. Tuulispask tulnud. Mees võtnud kirve ja löönud otse kesk tuulispaska ja tuulispask kadunud selle peale ära. Mees võtnud nõuks neljapäeva öösel tuulispasa varandust minna ära tooma. Läinud tagaspidi metsa, juhtunud ka õnneks sinna koha peale, leidnud terve vaka puhtaid odre. Mees võtnud odrad, viinud kodu, kodu aga leidnud mees, et odrad kuuseokastega segatud olnud.

E 21877/9 (10) < Pärnu-Jaagupi khk., Parasma v. - J. Reitvelt < Mihkel Miilet, 26 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord kuulnud rahvas metsas õhtuti tasast huikamist, mis pärast, kui hale soigumine välja kostnud. Juba olnud mitu ööd järgimööda kuulda. Ühel öösel võtnud mõningad mehed nõuks seda asja järele vaadata, läinud metsa, jõudnud heale peale ikka ligemale. Mehed näinud, et üks sääreluu maas olnud, mis oigades vahtu otsast välja ajanud. Mehed läinud selle peale kodu ja jätnud sääreluu metsa soiguma. Üks tahtnud küll ja ütelnud, matame selle luu mulla alla, siis jääb see heal vait. Teised aga naernud ja ütelnud: "Palju on konta metsas, mis meil nendega tegemist on!" Öösel aga tulnud üks mees unes selle mehe juure, kes sääreluud maha tahtnud matta ja ütelnud: "Miks sa mind maha ei matnud? Sa oleksid hulga raha saanud, sest seal kohtas maa sees, kus sääreluu oli, on hulk raha ühe raudkastiga. Mata mind maha, sest mina olen see sääreluu, mis seal soigus ja seda raha olen mina ise sinna maha matnud, selle tõutusega, et ükski muud seda raha sealt kätte ei saa, kui see, kes mind õigel viisil maha matab. Ma olen mõnda aega oodanud, aga keski ei ole seda teinud. Minu vaev on väga suureks läinud, mis mind soiguma ajab." Kui mees hommikul ülesse ärganud, läinud tema metsa, kus sääreluu oli soigunud ja matnud selle sinna kohta maha. Auku kaevates leidnud mees suure kastitäie raha. Mees võtnud rahakasti välja, pannud sääreluu sinna kohta asemele, lugenud palvet ja ajanud mulla peale. Mees saanud rikkaks meheks ja sääreluu ei ole enam ühte kordagi soigunud.

E 21887/8 (16) < Pärnu-Jaagupi khk., Parasma v. - J. Reitvelt < Kaarli Leivelt, 72 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Parasma valda piiravad laialdased sood ja rabad. Neis rabades seisavad suured sügavad augud, keda rahvas urgasteks nimetab. Mõningad on ligi vakamaa suurused ümmargused augud, mis aga aegajalt iga aastase sambla läbi ikka vähemaks lähevad, kuna mõned suutumaks on ära kadunud. Kord katsunud üht niisugust laugast ära mõeta, kas ta ka sügav on. Toodud külast mitu köit, pandud üksteise otsa, köie otsa, aga pisikene pada, mis kiva täis pandud ja lastud urkasse, et ta sügavust siis teada saada. Põhja aga ei ole ilmaski leitud. Kui viimaks köis välja tõmmatud, ei ole enam pada köie otsas olnud, vaid paja asemel olnud köie otsas verine oina pea. Näkk oli paja otsast ära võtnud ja oina pea asemele pannud. Sest ajast ei ole enam keegu julgenud laukaid minna mõetma. Näkk pidada veealune vaim olema, kes ennast iga asja näol näha annab. Kord on ta kui naesterahvas ilusa armsa näoga, kel väga meelitav ja ligitõmbav olek on, vahest mängida, vahest laulda ta nii imeilusaste, kes kõik kuuljad ligi miilitada, siis moondada ta ennast jälle üheks ilusaks asjaks, mis kusagil kalda ligi vees on. Läheb nüüd keegi seda ära võtma, mis muu keegi ei ole kui näkk, kes ennast selleks on muutnud, siis tõmmab näkk teda vette ja viib oma veealuse riiki elama. Näkk ei pidada kedagi surmama ega muud vaeva tegema, vaid aga üksi vee alla viima, kus näkid elavad. Kord käinud üks mees jõe ääres ja näinud, et üks ilus veikene kullast vanker üsna jõe kalda ääres madala vee sees olnud. Mees läinud vankert veest ära võtma, vanker aga ei ole keegi muu olnud, kui näkk. Kui mees käe vankri ligi saanud, tõmmanud näkk mehe jõkke ja viinud ära.

E 21888/9 (17) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1895), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Pärnu linnas olevad kaks kuntort, Jaki ja Miti. Neil olnud kummagil oma tont, kes nende varandust kaitsenud. Järgest püidnud tondid teineteise varandust ära tuua, misläbi mõlema tontide vahel sagedad riiud olnud, kusjuures teine teist püidnud ära kägistada. Kord olnud jälle mõlema tontide vahel suur tüli. Seda näinud aga Miti kutsar, teadmata kumb oma või võeras. Kutsar võtnud puuhalu ja annud teisele hea müraka, misläbi teise tondi jalaluu katki läinud ja terve nüid vigase üle võitu saanud. Homikul tulnud aga herra kutsari juure ja annud kutsarile 25 rubla, üteldes: "See on selle eest, et sina Jaki tondi jalaluu katki lõid." Tondid olla kurjadvainud ja tehe üksi neile head ja koguda varandust, kes tontide sõnad oskata. Kui keegi nende sõnad oskata, siis võida see neid käskida kõiksugu tööd ära teha ja teiste varandust omale tuua. Tulihänd koguda ka varandust, aga ei võida neid töösi ära teha, mis tont teeb. Kord leidnud üks toapoiss, herra kodust äraoleku ajal härra raamatukapist ühe raamatu. Hakanud sealt seest lugema. Kui ta lugenud, tulnud kõiksugu loomi tuppa ja kõik küsinud: "Anna tööd!" Toapoiss ei ole enam teadnud, mis teha. Herra aga tulnud parajaste sel ajal kodu, kui ta seda näinud, ütelnud ta toapoisile: "Miks sa minu raamatud lugesid?" Herra võtnud raamatu ja lugenud raamatust jälle need sõnad, mis tondid tagasi ajanud. Kui tondid ära läinud, ütelnud herra: "Oleks mina mitte kodu tulnud ega neid tagasi saatnud, siis oleksivad nad sind ära murdnud, kui sul neile ei oleks tööd olnud anda."

E 21889/90 (18) < Pärnu-Jaagupi khk., Parasma v. - J. Reitvelt < Hendrik Hendriks, 57 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord olnud Parasma valdas üks katkutõbi liikumas, mis mitmed pered inimestest üsna tühjaks teinud. Ei ole enam töötegijaid olnud. Siis käinud mõisa opman mõisasulastega neid talumaid tegemas, kus ei ole enam töölisi olnud. Opman olnud rahva teada suur nõid ja seal peres, kus ta öömajal olnud, näidanud ta oma nõiduse raamatud. Raamat olnud musta lehtedega ja valge tähtedega. Opman seletanud, et selle raamatu sees kõik nõiduse ja tontide sõnad olla, aga tema ei tahta sellega midagi tegemist teha, see olla suur patt. Jutustanud Hendrik Hendriks Jaagupi kihelk. Parasma vallas 57 aastat vana. Tema isa olla sel ajal poisike olnud ja siis seda raamatud näinud.

E 21892/3 (21) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanaste elanud kolm suurt nõida: Vidu, Tani ja Nadi. Vidu elanud Virussaares, see saar on Vee valla jaos, kroonu rabas. Ta ümbrust piirab ütlemata tüma soo. Saar aga ise on kõva paekaljuline, ümberringi tema ääri aga piirab vallimooduline võrgustik. Rahvas räägib, et olla seal vanaste üks linn olnud. Tani elanud Taidrasaares, mis umbes arvata 8 versta Virussaarest homiku pool raba sees on ja mille ümber jälle tüma soo on. Nadi elanud Naissaares, mis nende kahe vahel on. Taidra ja Naissaar Parasma valla jaos. Ühe luua ja lasnaga teinud nad ühekorraga leiba. Vilistamise peale tulnud ahjuluud ja leibalasn iseenesest igaühe juure. Hobusega sõitnud nad suve ajal ratsa üle tüma soode üheteisel võeriks, ilma et hobune oleks sisse vajunud. Virussaares pidada nende järgi veel hulk raha olema, aga keegi ei tohi seda kohta kaevata, sest rahva suus on jutt, et seda varandust pidada üks ussikuningas valvama hulga oma alamatega. Rahvas on selle kohale nimeks pannud Ussilõugas, sest igal ajal, kui sinna ligi minnakse, on seal ussi näha.

E 21916/7 (1) < Lääne-Nigula khk., Oru k. - Joann Prooses (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Krätt Üks peremees oli kehvapoolne, ei saanud oma eluga enam läbi. Tema oli kuulnud, et teiste meestel, kes jõukad on, käivad kratid varandust toomas, aga tema va mees ei mõista krätti teha. Ükskord õhtul metsas tuleb temale väike pika habemega mees vasta ja õpetab mehikesele krätitegemise sõnad. Kui nüüd mees kodusse läinud, oodanud, millal teised pererahvas magama läinud, siis läinud sauna ja hakanud krätti valmistama. Kedervarre pani kehaks, suure nõela südameks, kaks vana kasukakäist tiivadeks, kaks tulesütt silmadeks, puuäkke pulgad jalgeks, vanad sukasääred kottideks. Iga kehajäo panemise juures ütles ta ise sõnad. Krätt seisnudki mehe ees ja küsinud kohe tööd. Peremees ütles: "Too mulle vilja, raha, vara jätku!" Sulane oli aga peremehe järele valvanud ja niiviisi sauna seina vahelt kõik peremehe kräti tegemise käigud ja sõnad kuulnud. Kohe hakanud omale ka tegema. Tehjes unustanud ta aga ühe sõna ütlemata ja krätt saanudki kolme jalaga (läänlased hüiavad kolmejalgist pinki ikka krätiks). Siiski olnud see kolmejalgne krätt veel teravam ja tugevam sulasele vara tooma, kui peremehel neljajalgne krätt. Sagedaste võtnud ta veel neljajalgse kräti käest selle noosi veel ära. Krättidele pandud ikka laudile pudru, mis näd sõivad, sööma kallal läksivad krätid igas kordas riidu. Ükskord sõi karjapoiss, kelm, laudil pudru nahka, aga ise pani oma rooja jälle asemele (sittus sisse). Kui nüüd krätid sööma läksid, ütles peremehe krätt: "Pupp, pupp!" Sulase krätt katsus ka ja ütles ka: "Äkk, äkk!" Krätid vihastasivad sellest teust nõnda, et maea põlema panid. Ise pugesivad õue rattarummu sisse, sulane viskas selle tulesse, nii saivad ka krättid ise otsa.

E 21922 (6) < Lääne-Nigula khk., Oru k. - Joann Prooses (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tondid toovad raha Kord läinud vaene lesk vabadikunaene õhtul kottu välja. Kaks last jäänud kodu, lapsed ootavad ema, aga ei tule. Viimaks tehakse uks lahti ja lasped jooksevad rõõmuga vastu, aga ema asemel astuvad kaks punast looma sisse ja kohe ahju. Kolistavad kerisekiva ja hakkavad neid maha pilduma. Lapsed suurt hirmu täis, sest tuba on tulisid kiva täis, ei saa välja. Ema tuleb ka kodusse, aga ei pääse laste ligi, ootavad suures hirmus homikud. Homikul näävad - tuba raha täis. Lapsed käinud rahaga mõistlikult ümber ja elanud pärast üsna suureste.

E 21940/3 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
See leitud rahaauk Kolm sõpra jalutasid jalgu. Kui nemad hea tüki maad käinud, siis istusid nemad ühe kivi peale maha, et nemad pidid puhkama. Said nemad puhanud, siis hakkasid nemad üksteise sega mängima ja hüppasid kivi pealt maha ja jälle kivi peale. Nenda mängides kumises see kivi ja nemad võtsid nõu seda üles tõsta. Said nemad seda üles tõstnud, siis leidsid nemad suure vana augu. Oh, kui rõõmsaks said need mehed! Need mehed! Nemad ütlesid teineteise vastu: "Saame nüid igaüks oma osa, siis võime ehk ka ausaste elada." Nüid tuli neil söömaihaldus peale ja üks pidi minema leiba tooma. Kui see aga tee peal oli, andis kurat tema meele, et ta pidi söömise sisse kihtirohtu panema, misläbi need teised pidid ära surema ja kõik see raha siis temale jääma. Nenda avatelles see rahaahnus teda, et ta pidi omad sõbrad ära petma ja tapma. Selsamal ajal aga kiusas ka kurat need teised kaks, et nemad pidid, kui see kolmas tagasi tuleb, teda ära tapma, et siis varandus nende osaks jääks. Kui see kolmas nüüd leivaga tuli, siis läksid nemad kurjaga tema peale ja tapsid teda ilma armuta ära. Sel viisil oli see rahaahnus nende südamed nõnda kõvaks teinud, et nemad tema kisendamisest ega palumisest ei hoolinud. Pärast istusid need kaks maha ja sõid, aga ei pööranud oma silmi sest rahast. Niipea, kui nemad olid söönud, hakkasid nemad sest kihvist paisuma ja nemad surid ulumise ja hammaste kiristamisega. Nenda surid kõik kolm, teadmata, et nemad iseenda tapjad pidid olema. Oh sina ära neetud rahaahnus, kuidas sina inimesi kiusad! Eks nemad mitte ei oleks võinud elada kolmekeste, kui see kade ahne meel mitte nende sees ei oleks olnud. Sellepärast jääb tark vanarahvasõna tõeks ikka meie päevil, et ülekohus ei seisa kotis.

E 21951/2 < Kihelkonna khk. - Jaan Anger (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näki Ükskord olnud kaks tüdrukut. Läinud jõõ äärde ja üks üelnud teisele: "Siin on väga ilus, et otsi sa minu pea." Teine ütelnud teisele: "Pane pea minu põlveda peale." Ja see kes ennemini ütelnud, see võtnud oma särgi ja pannud seda teise põlvede peale ja hakanud siis pead otsima. Kui tema natukse aega juba otsinud, siis jõgi tulnud üsna ligidale. Siis tema ütelnud: "Sinul on niisugused hambad kui näkil." Siis tema kadunud ära ja see särk jäänud temale. Tema kiskund seda mitu aega, ei pole katki saanud. Siis teised küsinud, kust tema selle saanud. Tema rääkind, kuidas tema selle saanud, siis see särk kadunud äkisti ära ja ööse üks noormees näinud unes, et oleks ma seda teadnud, siis poleks sina mette elus olnud, aga ma ei või enam parata.

E 22034/6 < Vaivara khk. - R. Lepmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuu, päike ja tähed Vanaste oli taevas nenda madalal, et pikk mees aga kõndida sai ja teda kätega katsuda võis. Siis ei olnud veel päikest ega ühtki valguseallikat taevas. Kord juhtus ühel rätsepal püksilappi tarvis olema ja ta lõikas kogemata taeva küljest tüki lahti. Kui ta natuke sai lahti lõigatud, ehmatas ta kangeste ära, sest et säält august paistis hele valgus välja, mis rätsepa ruumisi valgustas. Ta jättis lapi poolele lõikamata ja läks kodu seda lugu naesele rääkima. Naene läks, lõikas päratu suure lapi taeva küljest ära ja juhtus just vanaisa trooni kohtale. Sealt paistis veel heledam valgus välja, kui mehe lõigatud august, sest et mehe lõigatud auk vanaisa trooni kõrval oli. Teised nägid, et rätsepal on valgus ja sellepärast sorkisid nad igale poole aukusid sisse ja säält paistis ka valgus välja. Vanaisa vihastas selle üle ja tõstis trooni kõige taevaga kõrgele nagu ta praegu on. See auk, mida rätsep lõikas, nimetakse kuu. Et rätsep lapi augu ette ripendama jättis, sellest siis tuleb poolkuu, täiskuu jne. Et kuu sees inimese nägu nähakse, see tuleb sellest, et vanaisa säält august alla vaatab, mis inimesed teevad. Seda auku, mis rätsepanaene lõikas, nimetakse päike ja sealt paistab kõige rohkem valgust välja. Neid aukusid, mis teised sorkisid, nimetakse tähed ja neist paistab kõige vähem valgust, sest et nad veikesed on ja teiseks, et nad vanaisa trooni kohal ei ole.

E 22042/5 < Vaivara khk. - R. Lepmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Pääsukeste loomine Vanal kuldsel ajal käisid head ja pahad vaimud inimeste näol maapealseid inimesi vaatamas. Head vaimud võtsid enestele enamiste halli vanakese kuju. Mis head vaimud maa peal tegid, seda same eestulevas rahvasuust kuuldud jutus kuulda. Ühes Eesti talus olid pilmad. Õhtu, milla kõik inimesed puhkama heidavad, oli kätte jõudnud, kuid pulmalised ei mõelnudki magamise peale. Sel ajal tuli pulmamajasse üks halli peaga kerjaja, kes öömaja palus. Peigmees ja pruut olid nõus ja lubasid sandile öömaja, kuid pulmalised ei tahtnud, endid vabandades, et nendel ei olla ruumi. Sant läks kurva meelega pulmamajast ära ja juhtis omad sammud lähema sauna poole, kus üks puuraiduja oma naese ja lastega sees elas. Puuraiduja majasse jõudes, palus ta öömaja. Need võtsid teda hea meelega vasta, andsid temale süia, tegivad temale põrandale õlgedest aseme ja sant heitis magama. Teisel hommikul, pärast söömist, palus sant puuraiduja poega pulmamajasse vaatama minna, mis pulmalised teevad. Poiss tuli tagasi ja teatas, et pulmalised olla söönud. Natukese aja pärast palus sant jälle poissi pulmamajasse minna. See läks jälle ja tuli selle sõnumiga tagasi, et pulmalised olla kõik tantsinud. Teised olnud kõik kurvad, kuid üksi peigmees ja pruut olnud rõõmsad. Natuke aega pärast seda palus sant kolmat korda poissi pulmalisi vaatama minna. Poiss läks. Pulmamajasse jõudes jäi tema imestuse pärast seisma. Pulmalised tantsisivad, kuid pruudi isa ja ema tulivad tantsides teiste hulgast ning ühtepuhku tantsides nii kaua, kui üle toaläve. Üle toaläve astudes muudeti nemad karudeks, kes kange möirgamisega metsa läksid. Teised pulmalised muudeti koja ukse peal teisteks metsaelajateks. Kõige viimaks tulivad peigmees ja pruut. Koja ukse lävest üle astudes muudeti nemad pääsukesteks, kes rõõmsa lauluga lendu läksid. Puuraiduja poeg läks kodu ning rääkis sandile kõik, mis ta oli näinud. Pärast poisi jutustust tänas sant pererahvast ja läks minema. Selle päe oli puuraiduja õnnega koos. Tema sai rikkaks meheks ja elas mureta elu.

E 22066/8 < Vaivara khk., Samokrassi k. - Friedrich Feldbach (1896). Mt. 230 D, 1 t. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 208. Kana poegadega kulli küüsis Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks jutt ühest kanast, kellel kaksteistkümmend poega on Ükskord oli üks kluksuja kana ning tal oli kaksteistkümmend poega. Neid võttis tema oma tiiva alla, soendas ning toitis neid. Kui see kull tuli, siis läks tema nendega varju alla, et kull neid ei võinud ära võtta. See kull sai seeüle vihaseks ja tegi lepingut teiste kullidega, et nemad ei taha hingata, seni kui nemad kana ning tema poegi ei ole ära söönud. Teised kullid ütlesid: "Meie tahame enne kluksujat kana ära süüa, pärast on pojad keik meie päralt." Aga see ei tahtnud kuidagiviisi korda minna, sest kana valvas ööd ja päävad ning vaatas enese ette, et need kullid temale midagi ei võinud kahju teha. Aga juhtus kord, et üks kanapoeg teiste juure ei jäänud, vaid tahtis ise enesele toidust otsida. Siis võttis teda üks kull kinni ning ütles temale, et kui sa vastu hakkad, siis tahan mina sind ära süia. Aga kui sa mulle oma ema juhatad, kust mina teda hõlpsaste võin kätte saada, siis pead sina elama ning mina tahan sind toita." See kanapoeg ütles: "Ja! Mina tahan oma ema sinu kätte saata. Lase mind aga jooksta. Mina tahan õhta ennast nenda seada, otsegu mina ära kadunud oleks. Nii mina tahan suure healega tsiuku: "Ip, ip, ip!" Siis saab minu ema oma viisi järele jooksma ning minu otsima. Sest kus mina siugun, säält võite teda leida." Ning see sündis nõnda. Ning see kluksuja kana võeti kinni ning keik need pojad saivad laiali pillatud. Ning need kullid olivad väga rõõmsad ning ütlesivad: "Kolmandamal pääval on suur püha, siis tahame neist poegist enestele söömaaja teha ning neid nii kaua vangis hoida." Aga see keige suurem kull ütles: "Ei mitte, nii kaua ei taha ma mitte paastuda!" Tema haard (võttis) selle kanapoja kinni, kes ema oli ära annud, ning kiskus teda oma küüntega katki ning sõi ära. Suure püha hommikul tulevad kõik kullid kokku ning igaüks tahtis sest kluksujast kanast midagi süia saada. Aga kui nemad isekeskis riidlesivad, kiskus see kana ennast nende käest lahti ning lendas ära. Ta läks jälle oma ärapillatud poegade järele, kuhu nemad iial olid ära hirmutud. Üks siuksus siin, teine sääl. Kui need pojad jälle oma ema häält kuulsivad - Jumal avita! Missuguse suure rõõmuga nemad jälle keik kokko jooksivad! Ning see ema tõi need üksteistkümmend oma poega jälle kokku. Kullid olivad teda küll väega ära kiskunud ja tema ihu oli täis haavu. Siiski hoidis tema oma poegi, soendas neid ning otsis neile toidust. Sest päävast saadik ei saanud kull enam võimust ei selle kana ega ka tema poegade üle.

E 22111/2 (8) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Katku surm Olnud korra kange katkuaeg. Inimisi surnud igal pool nagu puru ja ränka ja need inimesed, kes veel elanud, olnud argu ja hirmu täis, hoidku. Pugenud, kus saanud, kas ahju või ahju peale. Korra juhtunud siis niisama. Inimesed maganud tuas sängis, ainult üks vanamees maganud ülevel ahju peal - olnud ka kümmekond lapsi temaga ühes. Korraga läinud tua uks lahti ja vaata, va hall mees astunud uksest sisse. Teis käes olnud oda, teis käes veikene tilin-kell. Läinud iga sängi ette, puutunud magajat odaga ja tilistanud ise kella. Keda ta aga puutunud, see surnud. Kui vanamees ahju pealt seda näinud, pugenud ta ära laste alla. Kartnud, et va odaga vana üles ahju peale tuleb ja teda ära surmab. Va odaga vana roninud ka kartsast mööda ülesse, puutunud iga last ja kõlistanud kella. Keda puutunud, see surnud. Vanamees aga laste all jäenud elusse, sest et odamees teda ei näinud. Pärast astunud ta jälle uksest välja ja läinud minema. Ahjupealne vanakene aga rääkinud lugu teistele, teised jälle teistele ja nenda olen minagi seda kuulnud.

E 22112/3 (9) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan äkke all Ükskord äestanud mees põllul. Päike paistnud õige palavalt ja ilm olnud ilus. Korraga aga läinud taevas pilve ja hea ilm olnud kadunud. Hakanud ka vihma veel sadama ja ka müristama. Vanapagan aga kartnud kangeste müristamist, läinud ja pugenud põllule äkke alla, sest seal olla temal luba varjul olla. Müristanud - müristanud, vanapagan olnud ikka äkke all. Pea läinud aga müristamine hoopis valjumaks ning välgud löönud säuh ja säuh vastu äket. Talumees arvanud, et äke põleb, läinud põllule vaatama, näinud: ei äke põle ühti, ainult välgud löövad vastu äge. Talumees mõelnud no, et kes teab, ehk on mu va äetükk siin ees. Tõmmanud karpauhti äe selga, et kodu viia. Kohe aga kähvatanud müristamine nii valjult, et mees pikali kukkunud. Välgud löönud ikka kiuh ja käuh. Põle muud näha olnud kui ainult sinist suitsu. Seegi kadunud ka varssi ära - pikker löönud vanapoisi surnuks. Nüüd ei jäeta siis äge mitte paljut kauas põllule. Ehk kui jäetakse, siis tõmmatakse ägi keskelt nagu maja katukse moodu üles. Sest siis ei olla vanalpaganal mitte luba äkke alla varjule minna. Unutab aga keegi äe üles tõmmamata, siis on vanalpaganal müristamise aegus hea asi ning pueb sinna alla varjule.

E 22113/4 (10) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Nüüd sa said (luupain) Elanud korra keegi eidekene. Olnud üsna va nõid ja sõnutseja. Aga tea, kuidas see juhtunud, et va luupainaja teda tallamas käinud. Eit vihastanud küll ja katsunud oma sõnaosavust, aga mis sa röövlele teed, tuleb sulle peale ja tallab, et vesi silmist välja, üsna mürk ise. Nõiaeit pidanud kannatama, kannatama kuni noorkuu tuleb, siis mürgile kätte tasuda. Nenda ta teinud ka ja kannatanud kuni noorkuu tulnud. Esimesel noorekuu öösel võtnud ta mõõdunuia piosse, istunud sängi ääre peale ja ootnud luupainaja tulekut. Jõudnud ka poole öö aeg, seal kuulnud eit eeskojas kobinat. Valge kuju nagu pugenud uksest sisse ja jäenud eide juurde sängi ette seisatama. Eit tõmmanud mõõdunuia ja virutanud valgele kogule parpläu vastu vahtimest, üelnud veel ise: "Nüüd sa said!" Valge kogu pannud kui välk uksest välja tua ette, osaltanud sealt veel: "Toll loll, toll loll!" Siis kadunud. Nõiaeit elanud nüüd jälle rahulikku elu, ega luupainaja põle teda enam kordagi vaatama tulnud.

E 22114/6 (11) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Luupainaja jäljed Korra käinud va patakas jälle üht noormeest vaevamas. Noormees unistanud iga öösel ning lõppenud üsna kõhnasse. Aga vot korra saanud ta ometi head nõu. Tark käskinud kõik kohad kinni toppida, olgu ka korsnaauk ehk oksapragu, siis seina sisse paranda, peale veikest auku uuristada ja õhtul tuhka parandale augu alla riputada. Küll siis homiku ära näeb, miskased jäljed seal on. Noormees teinud ka nii ja toppinud vähema kui prao kinni, siis uuristanud augu seinasse ja riputanud tuhka alla. Ootnud nüüd asja selgumist. Saanud na poole öö aeg, kuuldud kõbinat ja juba unistanud noormees peal, luupain tallanud. Teised hakanud kisa tegema, kohe kadunud mütsakas ära. Jõudnud homiku, mindud ja vaadatud, mis jäljed nüüd tuha peal on. Vaadatud, vaadatud, ei muud midagi kui kassijäljed, teised tulnud, teised läinud. Noormees läinud nüüd jälle targa juurde ning ütelnud, et tuha peal olla kassijäljed. "Ah kassijäljed," vastanud tark. "Mis nüüd muud, kui tee kodus üks pihlakane pulk, lõika kolm risti otsa peale ja valva öösel ta tulekut. Saad sa aru, et ta tuas on, siis pista pihlakast punn kohe ette, küll siis näed, kes ta on." Noormees tänanud ja läinud. Teinud kohe kodus punni valmis. Ootnud öösel augu ääres kassi ilmumist. Põle kaua tarvis oodata olnudki, kass roomanud juba sisse. Noormees kohe augule ja punn ette. Kohe kuulnud ka nutuhäält, võtnud tule üles, kena neiu tuas. Hoolsamalt silmitsedes näinud, et see keegi muu pole olnud, kui teise pere tüdruk. Tüdruk tahtnud, et poiss ta ära võtab, poiss pole aga võtnud ja sellepärast siis käinud ta poissi tallamas. Nüüd lubanud ta, et ta iialgi enam noortmeest vaevama ei tule ja palunud välja laskta. Noormees täitnud ka ta soovi ja tõmmanud punni eest ära, kohe lipsanud kirju kass minema. Läinud ja kadunud. Noormees saanud sellest vaevast seekord jälle lahti üsna hõlpsa vaevaga.

E 22119/20 (19) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanaaegne ussipesa Vanarahvas teadnud rääkida, et Sõrves kuhugil suure kivi all määratu suur ussi pesa olla. Kellegil pole aga julgust olnud seda pesa vaatama minna, igaüks kartnud, et ussikuningas ligitulijaid ära sööb. Ja nenda seisnud ussipesa kaua aega aega puutumata. Üks kord aga juhtunud üks väljamaa laev sinna purjutama. Laevakaptin olnud suur ussisõnade mõistja ja kui ta seda jutu kuulnud, et seal kuhugil suure kivi all ussipesa olla, siis palunud ta ennast sinna juhatada. Sõrulased aga seletanud, et sinna minek hoopis kardetav olla ja ussikuningas neid kohe ära murda. Võeras kaptin aga põle kuulanud, vaid sammunud sinna, kuhu juhatatud. Kaptin astunud kivi ette, lugenud oma ussisõnad ära ja pugenud august alla. Vana usside peremeest, kuningat, põle seekord kodu olnud ja kaptinil olnud päris hõlbus kullavarandust, mida ussid korjanud, ära tuua. Kaptin toonud õige hulga kulda kivi ette välja, ilma et ussid teda vähegi oleks takistanud. Rõõmsa meelega astunud kaptin laeva peale ja purjutanud edasi. Vanaaegsest ussipesast saadud kuld oli teda korraga rikkaks teinud.

E 22121 (6) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kalja tehakse, siis põletakse kann enne tulega üle, et kuri sõna viga ei teeks.

E 22121 (9) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuude vaheaegus ei vihelda, et haiges ei jääks.

E 22121 (10) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuude vaheaegus sündinud laps ei jäe mitte elama, ehk kui jäeb, siis elab põduralt.

E 22137/8 (8) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennemuiste, kui puuvankrid ollid rohkeste pruugitaved olnud, läinud üks mees üsna uue puuvankriga, mis võidmata olnud, üle Nurme jõe. Jõekaldast Sindi vabriku poole edasi minnes tulnud heinamaa ette, kust aga mitte läbi käia ei olnud lubatud. Jões saanud puurattad märjaks ja hakanud kangeste karjuma ja niuksuma. Mees kuulatanud vankri peal rataste karjumist, mis aga tema kõrvus nii kostnud: "Ei tea - kas on hea - et me siit lähme. Ei tea - kas on hea - et me siit lähme," ja ikka nii edasi. Heinamaa peal tulnud metsavaht vastu ja tahtnud meest käsu üleastumise pärast trahvida. Mees annud hobusele piitsaga pihta, et metsavahi käest peaseda. Kui hobune sõitnud, kiununud ja karjunud rattad palju hullemini. Nüüd kostnud see heal mehe kõrvu: "Eks ma ütelnd, eks ma ütelnd, eks ma ütelnd jne."

E 22139/40 (11) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks mees kiitnud ennast väga targa olevad, iseäranis usside vastu, et ta nendega kõik teha võib, mis ta tahtvat. Et teised seda ei ole uskunud, läinud mehed isekeskis punnima ja kihla vedama. Tark lubanud elava ussi omale põue panna, et uss temale midagi viga ei tee, kuna teised selle vastu seisnud. Viimati läinud mehed metsa, kus nad ühe ussi ülesse otsinud. Tark võtnud ka ussi ja pannud enesele põue. Üks pealtvaatajatest ütelnud: "So isal olid hammad ja emal olid hammad, noh, kus sinu hambad on?" Nii karanud uss hammastega teise ihusse kinni, kuna ta valjuste karjuma hakanud. Viimati läinud see, kes seda ütelnud ja peastnud teise ussi käest lahti, kus ta ka oma sõnadega valu ära võtnud.

E 22140 (12) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra olnud mõisasulased mõisarehe juures lõuna aegas koos. Üks kiitnud ennast, et tema niisugused sõnad mõistab, mis valu ära võtavad, iseäranis vitsa valu. Selle tõenduseks lasknud ta ennast vitsadega palja ihu pihta peksta, ei ilmaski valu ei tunne. Rehepapp, kes parajate ahju kütnud, vaadanud seda lugu pealt, et mees ka tõeste nii tark on, et ta valu ei tunne. Ta võtnud viimaks ühe pihlakavitsa haovihu seest, tõmmanud selle läbi tule, läinud mehe juure ja ütelnud: "Mis lori see on, et inimene vitsalöögist valu ei tunne, ma löön ka korra." Mees olnud ka sellega rahul ja lubanud lüia. Rehepapp äiganud korra vitsaga põigeti keha. Mees karjudes üles ja jooksma, kuna teised järele naerma jäenud.

E 22143/4 (17) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Märt Aija (1896) R. Põldmäe, eesti naljandid I, Naine ei taha mehele uusi pükse jalga anda Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühel mehel olnud väga tige ja kuri naene, kes temaga alati nurisenud ja riielnud. Korra tahtnud mees asjatalituse pärast välja minna ja küsinud naese kääst uusi püksa. Naene annud viimati suure tüli ja riiu järele mehele uued püksid ja ütelnud: "Aga hoia, et sa mitte neid kusagil ära ei lõhu!" Mehe tee läinud ühest kohast metsast läbi. Metsavaht aga pannud metsa püssi kunstlikult põdrade püidmiseks nõnda ülesse, et kui põdra sealt eest läbi läheb, siis püss iseenesest põdra peale lahti läheb. Mees aga juhtunud just sealt läbi minema, kus püss püidmisel olnud. Kui ta püssi kohta saanud, paukunud püss tema pihta lahti ja laeng haavlid tunginud temale reiesse. Mees pööranud valuga kodu tagasi. Kui ta kodu saanud, tulnud naene temale käratsedes vastu ja ütelnud: "Ma keelasin sind küll, et sa uusi püksa jalga ei pane, noh, nüid on püksid lõhutud!" Mees vastanud viimaks tasakesi: "Miks sa püksidest räägid, kui enam reisa pükste sees ei olegi!"

E 22146/7 (19) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Märt Aija (1896). Mt. 203 B, 7 t. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 178. Koer lambaga kohtus Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennemuiste olnud korra lambal kange nälg ja kui ta kusagilt midagi ei ole saanud, läinud ta koera käest laenama. Koer annud ka temale, mis tal tarvis olnud, ja ütelnud, et lammas oma võla ka rutuste ära maksab. Lammas ütelnud: "Kui ma muidu ei saa, siis maksan oma kasukaga." Läinud tükk aega mööda. Lammas aga ei ole maksmise peale sugugi mõtelnud, vaid elanud rahulikult edasi. Koer, kui ta näinud, et lammas võlga maksta ei taha, läinud Jumala juure kaebama. Jumal kutsunud lamba oma juure ja küsinud, kas see tõsi on, mis koer kaebanud. Lammas ütelnud, et see tõsi olla. Ta unustanud maksmata ja praegu ei olla temal midagi maksta. Jumal aga ütelnud, et ta oma kasuka peab ära võtta laskma. Lammas aga palunud vastu, et tema kasukast mitte tervelt ei või ära anda, vaid karvad üksi kasuka pealt. Siis leppinud ka koer sellega, ja lasknud oma peremeest lamba villad ehk karvad ära niita. Peremees aga teinud neist villadest omale kuue ja sest saadik niidetakse lambaid.

E 22154/5 (24) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra läinud kaks tüdrukut jüripäeva öösel metsa käima. Nad olivad juba tükk maad ära käinud, kui nad maantee ääre välja jõudnud, kust üks väikene oja läbi jooksnud. Oja ääres olnud juba tükati noor rohi tärganud ja mõned kevadised lilled õitsenud. Tüdrukud noppinud neid lillesid ja pidanud juba noppimist järele jätma, aga üks ilus lilles olnud veel üsna vee pindas, mida teine tüdruk ära võtta tahtnud. Kui ta seda võtma läinud, hüidnud üks hale heal tüdrukute selja tagant: "Ärge kõiki ära võtke, jätke ometigi üks minule." Tüdruk ehmatanud ära ja vaadanud tagasi. Nende selja taga seisnud üks valge kogu, kes oja poole sammunud. Ta läinud kunni kesket oja, siis kadunud äkiste vee sisse ära. Tüdrukud visanud kõik nopitud lilled vee sisse ja läinud kodu. Kodu rääkinud oma juhtumist teistele, mis nad näinud. Kodused rahvas aga teadnud, et sinna kohta ojasse üks mees linnast tulles ümber oli läinud ja ära uppunud ja nüid undreti surma pärast peab tema vaim mõnikord hulkumas käima, keda mitmed olla näinud. Mõnikord olla ka seal oigamist ja appihüidmist kuulda olnud.

E 22179 (13) < Koeru khk. < Ambla khk. - M. Leppik (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
"Kes käskis nõnda palju lapsi muretseda!" Aastal 1869-70. oli vaene aasta. Vili oli kallis, tööd vähe. Seal läks üks vaene naisterahvas, Leenu nimi, kellel haige mees ja 3 väetimad last kodu, Aavere mõisahärra juurde (Järvamaal) rukkid töö peale võlgu tellima. Uhke, pilges tallitaja juhtus mõisahärra juures olema ja ütles: "Kuule, Leenu Traasberg! Kes käskis sind nii palju lapsi muretseda, et neid toita ei jõua!" Leenu vastas tallitajale: "Kas sind on kästud ja mind on keelatud!" Härra koputas Leenule õla peale ja ütles: "Tubli vastus, Leenu! Mine aida juurde, võta kuli rukkid töö peale!" Tallitaja läks häbiga õue.

E 22197/200 (17) < Tarvastu khk., Vana-Suislepa v., Vooru k. - Johan Kala (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, 18-aastane poiss petab 80-aastast vanatüdrukut, Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vantüdruku paarilugemise lugu Kord elanud kusagil külas vana kaheksakümne-aastane tüdruk. Oma noorest põlvest siia-aeani oodanud ta ikka omale ka kosilasi; olnud ju rikas, aga seda ei teadnud keegi, mispärast kosilased tulemata viibinud. Temal olnud ise oma hea jagu varandust ja pärinud ka oma ristiema poolt ligi tuhat rubla. Nüid olnud vanakene kõige rikkam tüdruk üle kihelkonna. Seda kuulnud keegi noor poisikene ja mõtelnud iseenesest: "Tarvis õige vana rauga käest see suur varandus ära võtta ja teenima panna, mis ta muidu moorikese kaes hallitab!" Läinudki moorikese juure, rääkinud sellele kosjajuttu ja lubanud ära võtta. Vanatüdruk kohe sellega nõus ja lähevad õpetaja juure paarilugemisele. Enne minemist käsknud Hans - nõnda oli poisi nimi - vanakest heaste raha juure võtta, et siis pärast paarilugemist ka linna minna pruudiehteid ostma. Teel küsis Hans jälle: "Kas palju raha ligi võtsid nüüd ka?" - "Võtsin ikka ka natukene!" vastas vanamoor ja andis ühe nutsaka räbala sisse mässitult Hansu kätte, öeldes: "Võta nüüd ende kätte, sest sina nüüd ka ikka tema hoidjaks jääd!" Hans võttis naerdes rahapaki vasta, kus üle tuhat rubla sisse oli mässitud ja sammus rõõmsa meelega kirikumõisa poole. Kirikumõisa jõudes jäi Hans välja ootama ja vanaeit läks kohe õpetajale asja avaldama. Tuppa astudes teretas vanaeit õpetajaherrad: "Tere, tere, õpetajaherr?" - ja põrutas kepiga põrandale takti juure. "Tere, tere, vanaeidekene!" teretanud õpetaja ja küsis kohe, mis siis eidel soovida olla. "A meest tahan, õpetajaherra!" - ja põrutas jälle kepiga põrandal takti. "Kui vana sa siis ka oled?" küsis õpetaja. "Katsakümmend aastad," kostis vanaeit keppi põrutades. "Oi, liig vana, sinule ei või enam meest anda!" vastand õpetaja. "Palles iks õpetajaherralt meest!" palunud vanaeit. "Ei või, armas eit, meie seadus ei luba nii vanale meest anda!" ütelnud jälle õpetaja. "Hooras lää, hooras lää, õpetajaherr, tulevaaste tuleme kolmekesti!" kägistas vanaeit keppi põrutades. "Kui vana see tõinepool sul siis on?" küsis õpetaja. "Katsatõisku aastad!" vastas vanaeit. "Liig noor!" vastas õpetaja. "Lase ta siis sisse tulla!" Vanaeit läks kepi najal ukse lävele ja hüüdis: "Hans, Hans, tule sisse!" Aga Hansu polnud kuskil enam. Viimaks läks vanaeit välja ja hüüdis jälle: "Hans, Hans, kärnane konn, kus sa lätsid?" Aga Hansu ei olnud enam kusagil, sest Hans oli ju kohe ära läinud, kui vanaeit õpetaja juure oli läinud. Vanakene ei saanud õpetaja juures käimisest midagi asja, vaid pidi ilma meheta ja ka ilma rahata koju tagasi minema.

E 22201/2 (21) < Tarvastu khk., Vana-Suislepa v. Vooru k. - Johan Kala (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Minia töö juures unine. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Nooriku haigutamine Üks noorik olnud väega unine. Peigmehe kodus pandud tõine õhtul ka tööd tegema, ei saanud tõine midagi ära teha, haegutanud ühtelugu ja ütelnud ise esimese korra haegutamise aegus: "Meie rahvas teeve oma kodun aset juba!" Tõise haegutamise aal ütelnud: "Meie rahvas lääve magame juba!" Kolmad korra aegus ütelnud: "Meie rahvas magase ammu juba!" Siis käskinud ämm teda ka magama minna.

E 22203/4 (23) < Tarvastu khk., Vana-Suislepa v., Vooru k. - Johan Kala (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Kui mees toob asplite jaoks puud, siis naine surevat. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes haspelt tege, sel naine kooles Kord olnud ühel mehel laisk naine, see ei ole talvel viisinud midagid teha. Kui mees käskinud lõnga kedrata, siis ütelnud: "Kust ma kedrada saan, kui mul ei ole haspelt lõnga aeada!" Kord läinud mees metsa hasplipuud otsima. Naine jooksnud ette, ilma mehe nägemata, kükitanud põesasse ja laulnud ikka ütsi sõnu: "Kes haspelt tege, sel naine kooles; kes haspelt tege, sel naine kooles!" Mees kullelnud tüki aega seda laulu, ei julgenud hasplipuud kodu viia ega hasplit teha, sest arvas siis ka naisest ilma jäävat. Naine jooksis jälle põõsaste vahelt ilma mehe nägemata koju. Kui mees kodu jõudis, jutustas see kõik, mis ta metsas kuulnud oli ja ei sundinud naist enam ketrama.

E 22267 (4) < Ambla khk, Lehtse v., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kellel ravanduse haigus on, see peab pahema jala kingakanna seest kolm korda vett rüüpama. Niisama ka aitab see, kui pahema käe pihupesa lakutakse risti kolm korda.

E 22268 (14) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui loom saab ostetud, siis võetakse vaksapitkune pihlakapulk, sellega mõedetakse looma saba ära. Siis pandakse pulk katuseräästasse, siis pidada loom heaste korda minema.

E 22269 (17) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui nirki nähtakse õues ehk hoonetes, siis ei pidada loomad heaste korda minema. Kui aga teda kaugemal nähikse, siis pidada heaste korda minema.

E 22269 (18) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui külasse lähed, kus parajaste vorstisi tehtakse, seal peab sedaviisi ütlema: Vorsti tehakse, mauku valatakse, üht lükatakse, teist tõugatakse, mind vaest jäätakse vahele. Siis ei karda pererahvas, et sa ehk vorstid ära nõidud.

E 22270 (22) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Naisterahvas, kes kuude vahaajal on sündinud, ei pidada elades sugu saama.

E 22270 (27) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kusagilt on ohatanud, siis peab see inimene, kellel viga on, kolm korda haukubuvitsast läbi pugema.

E 22273 (44) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui koeranaeltest tahetakse lahti saada, nühitakse koidu ajal, kuuvalgel neid, sealjuures räägitakse: "Kuuke, kuuke, ega sinul seda ole, mis minul on." Selle juures ei tohi oma silmnägu kuule näidata.

E 22276 (60) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal kuul ei tohi kihlama minna, siis pidada noorik ruttu vanaks jääma.

E 22281 (7) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühes järves olnud hirmus palju vesihaldjaid. Õhtute nähtud neid mööda kaldaid, inimese ja mitmet moodi loomade kujul ronima. Iga aasta uppunud senna ikka üks inimene ehk laps ära. Enne uppumist laenetanud ja kohisenud järvevesi kangesti. Peale uppumise jäänud aga vagaseks. Kord kukkunud üks 20-aastane noor mees järve ja saanud kohe haldjatest alla kistud. Temal olnud aga arud veel selged, et nii et ta nende kääst lahti püüdnud rabeleda. See pole aga korda läinud. Viimaks tulnud tal hea nõu. Ta lugenud mõttes kolm korda "Issameiet" ja kohe kadunud haldjad tema kallalt. Tüki aja mässand ta siis vee sees ning saanud viimaks suure vaevaga vee peale, kust ta teiste abiga kaldale saanud. Peale selle pole senna järve enam iga aasta inimesi uppunud ja mõned, kes küll vette on kukkunud, on ka välja saanud. Siiski võtta ta tihtigi veel ohvrid.

E 22288/9 (10) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann < M. Kleinmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord vedanud keegi kihla, et tema kõrsi ees olevast järvest üle ujub. Mees olnud hea ujuja. Ta pannud piibu suitsema ja hakanud ujuma. Õnnelikult saanud ta teinepoole kaldasse. Järv seisab aga tüma soo sees. Et mehel tagasi tulemine mööda kallast väga vaevaline olnud, siis ujunud ta uueste jälle otseteed kõrtsi poole. Õnnelikult ujunud ta ka teise poole kaldasse tagasi. Mõni samm aga kaldast eemal, kus mehe jalad peaaegu põhja puutunud, vajunud mees põhja. Ta tõmmatud küll silmapilk veest välja, aga surnu jäänudki surnuks. Peale selle kuuldud seal järves õhtuti imelikku arusaamata sõnu ja nähtud ka halli habemega meest seal kohas ujuma, kus mees oli uppunud. Mõni aeg peale seda uppunud senna kohta kaks meest ära. Mehi järvest välja võttes tulnud ühe mehe suust suur konn välja ja läinud sulpsates järve. Arvatakse, et see järvevaim olla, kes inimesi alla kiskuda. Kord pidanud üks poisikene sennasama kohta ära uppuma, saanud aga Jumala nime veel nimetada ja saanud sedaviisi järvest välja. Vahest nähtud järve peal ka tuliseid kerasid, mis nagu suuretüki kuulid pidada olema. Need veereda suure kiirusega ja kaduda siis äkitselt ära. Kalu ei pidada seal järves mitte palju olema, selle asemel aga palju suuri konnasi.

E 22290 (11) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann < M. Kleinmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Peremees läinud sulasega metsa hagu raiuma. Pannud leivakoti puu otsa rippuma ja hakanud ise tööle. Mehed teinud lõunani tubliste tööd ja läinud siis leiba võtma. Teinud tule üles, et soem oleks. Tuli ei ole aga kudagi moodi tahtnud polema hakata. Viimaks ometi saanud sulane tule üles ja hüüdnud: "Ei enam kustu ehk kuse peale!" ädast saanud sulane need sõnad suust, kui tuli jälle ära kustunud. Sulane kirunud: "Mis ta, kurat, sest tulest jälle ära kustutab!" Kohe selle peale saanud sulane hea lataka vastu kõrvu, nii et kuulmine ja nägemine kadunud. Kui ta jälle mõistusele tõusnud, leidnud enese paksu tihnu seest. Kõik kondid valutanud kangesti. Ta pugenud sealt välja ja näinud, et peremees juba õhtule minemas olnud. Ta olla sulast igalt poolt otsinud ja hüüdnud, aga kusagilt mitte leidnud. Sulase kadumise ajal, lõuna ajal olnud ta vähe maad eemal, nii et temagi pole näinud, mis sulasega sündis ja kuda ta senna tihnu sai lükatud. Sulane pole aga sest saadik iialgi enam vandunud tühja asja pärast.

E 22291/2 (12) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Sulane püüdnud öösel vähki jõest. Selleks koorinud tema konnadel nahad seljast ära, pannud söödaks. Pimedal ööl kukkunud ta aga võrku sisse pannes jõkke. Vee sees tunnud ta, kuda keegi tema jalast kinni võtnud ja ikka allapidi vidanud. Korraga leidnud te enese ilusaste ehitatud toast, mis kulla ja hõbedaga ehitatud olnud. Mees pannud toredust imeks. Äkitselt läinud üks uks lahti ja sealt tulnud päratu suur konn hüpates sisse. Vahtinud vähe aega mehe peale ja rääkinud: "Sa üleannetu inimene, kuda tohid sina minu poegi tappa ja nahad seljast ära kiskuda, et sedaviisi teisi elajaid püiad. Minu laste hädakisa on minu kõrvu ulatanud ja ma pean nende peale halastama sellega, et sind trahvin nii, et sa enam minu laste piinamise peale ei pea mõtlema." Seda rääkides virutanud suur konn oma käpaga hea lopsu mehele vastu vahtimist, nii et sellel kuulmine ja nägemine tükiks ajaks kadunud. Kui ta jälle ülesse ärganud, leidnud enese jõe ääres istumast. Ta tuletanud seda lugu meelde ja läinud tule äärde ennast soojendama. Seal jäänud ta magama. Kui ta jälle ülesse ärganud, olnud päikene juba keskhomikus. Ta tõusnud ülesse ja läinud kiiresti minema. Tee peal tulnud aga temale konn hüpates vastu. Konna nähes ehmatanud ta kangesti ja pistnud jooksu. Konn hüpates taga järele. Mees sibanud hirmuga nii kaua, kuni ta väsinult maha langenud. Sest ajast kartnud ta iga kord konna, nii et ta tulest ehk veest oleks läbi jooksnud kui konna nägi.

E 22293/4 (14) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanaeit olnud üksi kodu. Teised olnud heinamaal. Eidekene söönud õhtuoodet toas, kui uks korraga nagu tuulest lahti kistud ja peremees tuppa astunud üteldes: "Perenaine kukkus jõkke." Eit hakanud pärima, kudas see tuli, pikemalt, peremees aga kadunud kui maa alla. Eit otsinud õuest ja hüüdnud, aga mis ei ole, seda pole kusagil. Heinamaad olnud 25 versta kodunt kaugel. Teisel hommikul toonud peremees hobusega perenaese surnult kodu. Ta olnud tõeste jõkke kukkunud ja ära uppunud. Peremees aga ei olnud eile õhtu mitte kodu käinud. Nii ei olnud see siis enda arvamisele järele muud midagi kui perenaise surma kuulutaja mardus, kes eila õhtu peremehe näul kodu käis.

E 22398/400 < Märjamaa khk., Mõisamaa k. - Jaan Veedam (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugud Ühel jaanipäeva lauba õhtul tuli üks vanamees kõrtsist joobunud peaga ja läks kodu poole. Kui tema ühest põllust üle läks, nägi ta ühe suure kivi ääres tulelõkke põlevad. Mees läks tule juurde ja tahtis piibu peale tuld võtta, aga tule äärde istus üks hall vanamees, kes raudhargiga tuld segas. See vanamees ei tahtnud laska tuld võtta. Viimaks lükkas mees jalapöiaga tuld laiale, võttis eemalt ühe söe ja pani piibu peale. Kui mees kodu jõudis, heitis tema magama. Hommikul kui ülese ärkas ja pidi piibu tubakast panema, leidis tema piibu pealt hõberubla. Mees vaatas ja mõtles, kust see siia on tulnud. Äkiste tuli temal meelde, et tema sealt tulelõkkest oli tuld võtnud. Ma lähen vaatan ehk on seal veel hõberublatükkisi maas. Kui mees kivi juurde jõudis, leidis tema mitu head kamalutäit hõberublasi. Neid, mis tema ise oli jalaga laiale visanud. Mees läks kõrtsi ja tegi seal mitme rublale kannad külge.

E 22400/7 < Märjamaa khk., Mõisamaa k. - Jaan Veedam (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundiks moondatud. Muiste olnud üks mees, sellel olnud kaks armukest, mõlemid lubanud mees omale naiseks võtta. Teine armuke olnud peretütar ja teine saunarahva laps. Viimaks võttis mees peretütre omale naiseks ja jättis saunamehe tütre järele. Laupäeval käisid kiriku juures ja kolme nädala pärast olid toredad pulmad, sest pererahval oli üksainuke laps ja siis sai ka hea veimevake ligi. Aasta elasivad noorpaar õnnelikku abielu, neil oli ka üks poeglaps. Pärast varrusid ühel öösel magasid mees ja naine ühes voodis, mees ärkas krõbina peale ülese ja nägi - naine hüppas hundina kambri uksest välja. Mees jäi kohkudes seisma ja ei teadnud midagist teha. Viimaks ajas tema teised pererahvad ka ülese ja rääkis, et naine olla hundina kambrist välja hüpanud. Teised kohkusid ka esite ära. Siis hakkasid arvama, kes perenaist on hundiks nõidanud, kellegi peale ei teadnud süid lükata. Äkiste tuli peremehel meelde ja ütles, vist see saunaeit on seda teinud, kelle tütre mina esite pidin naeseks võtma. See peab üks pisinõid olema. "Jah, on küll," tõendas sulane. Peremees ei teadnud esite midagi, mis pidi tegema, vaid ootama, mis saatus toob. Mees võttis naeseema oma juurde lapsehoidjaks. Ühel öösel oli laps vanaema kõrvast kadunud, kui tema ülesse ärkas ehmatades ära, ajas peremehe ülesse ja rääkis, et laps kadunud. Nemad ei teadnud kuskile otsima minna, vaid arvasid, et nõid on lapse ära viinud. Natuke aega vahet, kuulevad, laps nutab õues ukse taga. Lähvad vaatama ja laps ongi ukse taga, esite imestasid küll, aga aru ei saanud, kuida laps senna saanud. Teisel ööl laps kadunud, natukese aja pärast kuulevad, laps nutab jälle ukse taga. Kolmandamal ööl jäi peremees valvama, kes pidi lapse õue vedama. Kesköö ajal tehti kambri uks lahti ja hunt hüppas kambri, võttis lapse käppade vahele ja läks uksest välja. Peremees läks ka järele. Hunt läks mööda teed edasi, üks pool versta maad, seal pani lapse käppade vahelt maha, tõmbas hundinaha seljast ära, viskas kivi peale ja siis võttis lapse sülesse, andis rinnalapse suhu ja istus teese kivi peale. Oli tema lapse ära imetanud, pani lapse maha, võttis viskas hundinaha selga, siis võttis lapse jälle vahele ja viis tuaukse taha. Kui peremees seda kõik oli näinud, rääkis seda vanaemale, ema ütles: "Sina pead homme minema targa juurde ja targa käest nõu küsima." Hommikul, kui vähe valgemaks hakkas minema, pani mees riided selga ja läks targa juurde. Kui mees targale oma juhtumist oli rääkinud, ütles tark: "Kui sina kodu lähed, siis väe hästi palju puid ja kanda senna kivi peale, kus hunt oma naha viskab, siis pista need puud põlema. Nõnda kaua põleda, kuni kivi punaseks läheb. Kui hunt oma naha senna peale viskab, siis kõrveb see senna kivi külge kinni, tema ei saa nahka kätte ja siis ei pease kuskile minna." Mees tänas tarka õpetuse eest ja läks kodu. Seal tegi tema targa õpetuse järel. Öösel tuli hunt ja viis lapse ära, mees läks ka salaja järel. Oli hunt naha kivi peale visanud, tuli mehele kange kärtsuhais ninasse. Oli naine lapse ära imetanud ja maha pannud, läks tema kivi pealt nahka võtma. Küll tema kiskus, aga kätte ei saanud. Kui naine tüki aega oli kiskunud, läks viimaks mees tema juurde ja küsis: "Mis, sina siin!" Esite vaatas naine nii võõrite mehe peale, aga viimaks, kui ära tundis, et oma mees oli, hakkas tema mehe kaela ümbert kinni, ütles: "Sina oled minu ära peastnud!" Läksid seltsis koju, naine rääkis: "Mina tundsin, kui visati kasukas minu peale, aga kui ülesse ärkasin, tundsin, et olen hundiks muudetud. Aga seda mina ei tea, kes viskas." See kivi, kus hundinahk ära kõrvetati, hüütakse tänapäevani Hundikiviks.

E 22415 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ihnus rikas isa Vanamees olnud haige ja tunneb surma ligi olevat, aga ei raatsi raha lastele anda, paneb raha koldetuhka üteldes: "Kelle käed panevad, selle käed võtavad!" Ise sureb ära ja mini on näind, et isa kolde raha on pand, aga kätte ei saa. Otsind küll - ei ole -, aga pojal torkas meele - vanamees ju alles kodu. Lähvad toovad vanamehe reha alt ära, pistavad käe tuhka ja ise ütlevad: "Kelle käed panevad, selle käed võtavad!" Ja vaata, rahakott rippus surnud isa peos. Nõnda said raha kätte.

E 22416/7 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõaaegne raha Vanasti kui sõjad väga suured Eestis olid, siis maeti raha kõik maa sisse ehk lasti allikasse, et vaendlased kätte ei saasi. Kes veel, kes sõjaväljal viimane, sest sugulastest ära surnud, vandunud siis surres ära, et tema kooljas seda rahakasti hoiaks, et vaendlased kätte ei saa. Ühes allikas pandud veel selle kinnitusega, et tammepakk, mis üle allika pandud, ratsahobusega kolm korda üle allika peab sõitma, mööda tammepakku, siis tõuseb rahakatel iseenesest ülesse. Üleaedne, kes vandumist kuulnud ja ka raha panemist näind, on peale sõja elusse jäänd ja läind katsuma, kas rahakatla kätte saab. Läind ratsahobusega, sõitnud üle allika, pöörab ümber, kui kolm korda ära oli sõitnud. Aga ennäe, va üleaedne ilma püksata rahakatla peal püsti, mõek käes, muidu sõjamundris. Mees katsund, et ajama saand, raha jäänd allikasse paorabastikku ega pole enam julgend pärast vaatama minna. Võibolla, et praegu va üleaedne kaksiti, ilma püksata, mõek peos rahapoti hoiab.

E 22426/7 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Uueaasta pidamine vanasti Uueaasta hommiku viidud loomadele igaühele kolm suutäit leiba ja kaeru, kolm peotäit igaühele ja kui lauta mindud, siis peremees teretand: "Tere, uteksed, tere, oisuksed!" Ümberlõikus sündis täna ja jõulud jälle teretud: "Tere, uteksed, tere oisuksed, jõululaps tuleb teid kaema!" poiss saadetud ükskord ees sisse kaertega, kuna peremees leivatükkidega järel tulnud. Poiss teretand siis peremehe kõva kuntsi nokkides, sest see teretamine sündind sellepärast, et hunt pole siis selle lambid sui murdnud, mis küll iseenesest mõista küll murdmata ei jäänd - murdjaid oli sel ajal ju palju. Poiss teretand: "Tere, uteksed, tere, oisuksed, kõrvetõnn tuleb teid kaema!" Peremehe ehmatust võime nüüd isegi arvata.

E 22432 (3) < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks teumees oli läinud Proosti metsast puid tooma. Metsas tuleb temale suur pitk mees vasta suur torumüts peas ja teretab: "Tällätt, tällätt!" Teumees sai küll aru, et see vanapagana teretus olnud, aga et teumees julge oli, nõudis ta, et vanapagan eest ära läheks. See aga ei kuulanud käsku. Teumees läinud vanapagana kallale. Nüüd kukkunud heitlemine lahti. Teumees olnud kaval, hoidnud ennast kuu poole, sest siis peab ikka vanapaganast jägu saama. Nenda võitnud teumeeski vanapagana ära ja see pühkinud häbiga minema.

E 22433 (1) < Lääne-Nigula khk., Oru - J. Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahva nali Kullera Peeter oli üks kange ebausklik mees. Mitu jaanipääva ööd viitis ta sõnajalaõie otsimisega ära. Ühel jaanipääval arvas ta ennast eesmärgile jõudnud olevat, sellepärast hakkabki mees ridvaga, millel pastlanõel otsas on, ringisi ümber tegema. Pastlanõel sai suure pitka ridva otsa pandud, mida pitkem ritv, seda parem, siis sai kolm ringi ümber õie tehtud, et vanasarvik ligi ei pääseks, sest üle neist ringidest ta ei pääse. Üle esimese ringi ta peab küll ka vahest saama, aga üle viimase kohe ei ilmaski. Rõõmsas lootuses ootas nüüd Peeter rahakatla ilmumist, aga oh võtku äpardust - suur koer ilmub ja hakkab hammastega ridva otsa kinni! Peeter, kes enne kunagi vanapoissi ei ole näinud, ehmatab sest hirmsaste ja paneb putked kodu poole mängima. Pisut elu veel teise otsa sees saab ta kodu, aga ehmatus muudab ennast varsi imestuseks, sest kodu tunneb ta koera oma koera olema, kes ikka tema järele oli jooksnud. Peeter oli koera kodu küll ahelasse pannud, aga see oli siiski kuidagiviisi lahti pääsnud ja haisu mööda peremehe juure läinud ja mängides ridva otsa hakanud. Sestsaadik ei mõtlegi Peeter enam rahakatla peale.

E 22471/2 (4) < Võnnu khk < Varssavi - Jaan Rootslane < Eduart Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vahetatud laps Üks mees läinud metsa puid raiuma, näinud aga ühe mehe metsas lepapuust midagi nikerdavad. Läinud mees tõise juure ja küsinud: "Mes sa siin teed?" Nikerdaja vastanud: "Teen, teen titekesta, lepapuusta lapsukesta." Mehel tulnud kange hirm pääle, aimanud kohe, et võeras keegi muud pole, kui vanatont ise. Teadnud enesel ka ristimata lapse kodus olevat. Kartnud, et tont lapse ära viib. Läinud kohe kodu tagasi ja andnud naisele käsu hoolega lapse järele valvata, kuni ta ristitud saab. Naine valvanud ka kõik päeva ära. Mees ise läinud lapsele ristijat otsima. Aga mees pole veel õhtast tagasi tulnud, olnud naine veel kuni keskööni üleval, aga siis jäänud ta tukkuma, millest teda lapse kisendamine üles äratanud. Aga nüüd tundnud naene, et see mitte enam tema laps pole olnud, vaid juba vanatondil ümbre vahetatud selle aja sees, kui ta tukus. Laps olnud hirmus kisendanud ja sipelnud, nii mis hirmus. Nüüd tulnud mees koolmeistriga ka kodu, et lapse ristimine käsile võtta. Aga mis tondist ristid! Koolmeister olnud aga elatanud ja tark mees, käskinud ahju hästi palavast kütta. Kui see sündinud, ütelnud naisele: "Võta leivalabidas ja pane laps selle pääle ja ärgita ahju visata, küll siis oma kätte saad." Teinud naine ka seda, kui nüüd lapse labida pääle pandnud, tulnud uksest must karvane kogu sisse ja laps süles, mida ta põrandale visanud, ise ütelnud naisele: "Kas mina sinu lapsega seda tegin." Haarnud lapse labida päält ja kadunud. Nüüd aga ristinud nad lapse kohe ära.

E 22478 (7) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks kadakas suureks ei kasva Kui Prohvet Elias kadaka all maganud olnud kadakas sel ajal kõige suurem puu metsa sees. Aga sest saadik langenud kadakas vande alla ning temast ei saa tänapäevani ühtegi tarvituse puud.

E 22479 (8) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks kibuvits suureks ei kasva Ennevanast olnud kibuvits kõige toredam puu üle terve ilma aga ka nõelad olnud palju suuremad kui meie päivil. Ka kasvanud tema määratu pikk. Aga kui temast Jeesusele valukroon tehtud, vandunud jumal teda ära. Sest saadik ei kasva kibuvits enam suureks: ning see, mis meie päivil temast näha on, olla ainult vilets kuju tema endisest toredusest.

E 22480 (1) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane Sisestas Kristiina Järve (1999), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kevadel kadakas tolmab, olla hea odra (kesva) külimise aeg.

E 22480 (4) < Võnnu khk < Varssavi - J. Rootlane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui taevast täht maha langeb, surevat üks inimene ilmas ära.

E 22489 < Pilistvere khk., Kõo v. - Jaan Keller (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Võõras ärgu segagu vendade tülitsemist. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks venda läinud riidu ja karupidi kohe. Aga üks võeras läinud appi. Vennad jätnud kohe tüli katki ja hakanud võerast vitsutama ühes nõus ja ütelnud: "Mis sinul siia asja on!" Kui võeras ju tubli vati oli saanud, siis lasksid vennad teda lahti. Nii siis olid vennad jälle rõõmsad ja sõbrad omas töös.

E 22498/500 (9.II) < Haljala khk, Metsiku k. - Danel Pruhl (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Lendva Aga üks teine kartetav elukas on siit rahval, keda nad rohkem kardavad kui tonti - see on lendva. See toob loomadele haigusi, vahel harvast ka inimestele. Kelle loomasse see haigus, lendva, puutub, jääb äkiste haigeks. Kui lendva südamesse puutub, siis on loom kohe surnud. Kui majale süssikonnasse puutub jääb ka vahel elama, kui ruttu abi - "lendva vastust" - saab. Kui loom ära sureb ja nahk seljast ära võetakse, siis võib küll näha, kust lendva on läbi käinud. See koht on loomal sinine, vahel ka must, mõni kord peab loomal ka auk seal kohas olema, kust lendva läbi käinud, et pane sõrm auku. Augu ümbert must ja sinine nii kui põlenud. Kui looma takka otsast läbi käib, siis peab tagumine ots nõrgaks jääma jne. Lendva on teise kurja inimese töö, teine inime saadab teisele ehk teise loomale lendva. Lendva saab kurjast inimesest tehtud ja kuhu teda saadetakse, senna tema ka läheb. Vahel peab ka lendva muido saadetama, et kohta ei juhatata, siis teeb ta seal kurja, kuhu ta aga juhtub, kes teel ette juhtub. Lendval on ka veel teised nimed: vanakuri ja vanapaha. Mõni ütleb ka lendvarabadus. Kui küsid, mis loomal viga oli, vastab: "Vanakuri ehk vanapaha käis loomast läbi ehk rabadus oli loomal." Harvast ööldakse ka - lendva käis loomast läbi jne. Lendva saab kurjast inimesest nõiduse abil tehtud. Kolm rukkiõle pead seutakse vana võrguniidiga kokku, vana kulunud särgi savast võetakse üks tükk riiet, selle sisse pannakse nõiutud soola ja süsi (ja ei tea mis veel), seutakse nartsunuustik õlepeadega kokku, nii et õlepeade terav ots ette poole jääb, õlepead ees, nartsunuustik rohtudega taga saadetakse lendva minema nõidusesõnadega, ja kuhu saadetakse, senna läheb. Targad peavad ka lendvanõiduse abil sellele tagasi saatma, kes esite lendva tegi ja välja saatis. Loomade arstimine lendva vastu on: vana kulliga vaskrahade pealt kaabitakse noaga vaske ja piksekivist (piksekivi on pehme ümargune must kivi, umbes kolm tolli läbi mõeta laius, mitte paksus, nairi moodi, olen ise seda kivi näinud) kaabitakse tolmu ja siis seda vasetolmuga segamine antakse loomale rõõsa piimaga, vahel ka veega loomale sisse. Pihutäis lausutud soola antakse ka loomale sisse. (Seda lausutud soola peeti ikka hädaajaks kodo, sest et arstid mõnel ruttu kättesaadavad ei olnud.) Anti ka loomale püssirohtu, tärbendiini ja poomõli rõõsa piimaga sisse. Oli ka mitu muud arstimise rohtu ja -viisi, kui loom täis ja jämedaks ajas, siis võeti kass, parem kui must kass oli, sellega kiibiti looma seljas. Olid ka oma sõnad, need olen unustanud. Püss laeti palja rohuga, sellega lasti kaks pauku risti looma kõhu alt läbi. Kui loom kartis, oli abi loota, aga kui loom ei kartnud, pidi ueste veel laskma. Võeti ka raudpann või ehk -pada, pandi tuliseid süsi sisse ja looma nina alla. Siis pandi püssirohtu süte peale, et põlema pahvatas ja suits looma ninasse läks. Nii oli need arstimise moodisid üsna paljo. Inimese arstimiseks lendvarabaduse vastu kõige parem rohi - võta püssirohtu viinaga sisse, mine voodi kasuka alla, küll higi kõik kurja välja ajab.

E 22502 (10) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mai Raiku (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Lehmalüpsja Kord on ühes peres iga ööse lehmalüpsja käinud, kõikse parem lehm lüpsetud ööse laudas ära, on ka vahitud, aga kedagi inimest ei ole lehma lüpsmas käinud. Viitud vana tonn lauta, laternatuli pantud selle sisse, sõel tonni peale, peremees ise läinud sarja taha vahti, mis lauda seina ääres tonni kõrvas seisnud. Pool öö ajal sirutanud lehm jalad pikale, peremees võtnud äkiste tule sõela alt välja, läinud lehma juure - suur kärnkonn imenud lehma all. Võetud tõrvatud konn ära, pantud lepase keppide vahele, viitud siis võera saksa maa peale. Teises külas jäänud see aeg üks saunanaine haigeks, arvatud, küllap see kärnkonn selle saadetud ikka oli. Sest ajast saadik ei ole öösist lehmalüpsjat enam käinud, lehm annud samuti piima kui teisedki lehmad. Laut saanud targast arstitud. Kord on ühes kohas lehmalüpsja ussi näul käinud. Imenud niisamuti lehma udara tühjaks. Targa abiga on ussist võitu saadud. Teada, muidugi peab laut siis arstitud saama.

E 22503 (11) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < M. Schönbach, ligi 30 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tondist ja kodokäijast rääkis M. Schönbach nii. Tont on vaim, temal päris keha ei ole, teda ka kinni ei saa, nii paljo kui mina olen kuulnud, on ta alati must olnud ja mõisareiede juures on ikka ta asu ja käigukohad olnud. Kas ta vanakuradi sulane, teenija ehk muido tema sugulane on, või on ta vanakurat ise olnud, seda mina ei tea. Aga et tont kellegile vara ja vilja kodo on vedanud ehk vergal käinud, ei ole mina kuulnud. Vanakuradi vargusest mina ka ei tea, aga need rahad, mis vanal ajal maha on maetud, on tema enamiste omale pärinud ehk oma võimu alla võtnud. Aga et tont ehk vanakurat kedagi on petnud, ei ole mina kuulnud, aga et teda on petetud, olen küll kuulnud. Endine ja nüüdine kurat ei ole mitte üks. Aga tont ja vanakurat võivad küll üks olla. Kodokäija on ühe surnud inimese vaim, aga ka kuradiga sugulane, sest miks hunt teda murrab, sest on nemad ühed, et ennast igamoodi muudavad. Aga tont on must ja kodukäija valge.

E 22504/5 (12) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < M. Schönbach, ligi 30 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkist ja halijast. Küsisin M. Schönbahi kääst, mis tema meist teab ja arvab. Tema rääkis nii. Näkk on veevaim, aga mitte paha vaim. Kui ta ennast näitab ehk inimesi uputab, ei sünni see mitte pahast tahtmisest, vaid igavuse pärast, sest et ta omale seltsi tahab ja keegi ei usu, et näki seltsis paha on elada. Näkk elab vee all kullast majas ja senna ta ka inimese viib, keda ta uputab. Aga halijad näitavad minu kuulmise järele mitu olema: majahaljas, metsahaljas ja veehaljas. Kas neid mitu on või on nad üks, ei tea mina. Veehaljas ja näkk näitavad minu teada üks olema. Metsahaljas on üks hea vaim, paha inimestele ta ennast ei näita, aga hea inimestele on ta häda ajal nõuandjaks ja aitajaks. Ta näitab ennast enamiste vana ja vaese mehe näul. Maiahaljas on hea vaim, ta on igas majas majakaitsjaks, nagu nüüd ööldakse, kaitseingel. Tema ennast paljo inimestele ei näita, olgu nii kui vahel surma ette kuulutab ehk mõni muu õnnetus tulemas on, siis ta ka ennast vahel näitab, aga mitmel näul ja moodil. Aga kui majahaljast miski paha teuga pahandab, läheb tema majast välja, siis sel majal on ka õnnetust karta, sest et kaitsjat ei ole. Tema paha ei salli, seepärast ta ka sealt ära läheb, kus pahandus on. Nii arvan mina oma lapsepõlvel kuuldud juttude järele. Need jutud olen küll ära unustanud, sest et neid nelja- kuni kolmekümne aasta eest ei tohtinud rääkida. Nende rääkimine peeti patuks, sellepärast mina neid ja muid vanaviisi juttusid olen ka unustanud. Nii M. Schönbachi jutu järele.

E 22505 (13) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Karel Mäetam (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Aaspere mõisast Võipära küla poole tee ääres peab üks veike tiik olema, rahvas peab seda Tõnisse tiigiks hüüdma. Seal tiigis on enne tihti näkki nähtud, aga suuremat tähtsust sest näkki nähtusest ei ole mina kuulnud.

E 22506 (14) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennevanast on meri Kaavastu mäest saadik olnud (nüüdsest merest kõige ligemast kohast 13 versta kaugel). Ligi 5 versta sest määst all pool on Vihuma mõisa maa peal üks koht, mis hüütakse Lahepõhja. Praegu on see Vihula mõisa maa. Enne on seal talukoht olnud. Mõnekümne aasta eest on mõi selle koha ära hävitanud ja maad mõisa võtnud. See Lahepõhja nimi peab vanarahva juttu järele endise mere pärandus olema. See mere taganemine on sest tulnud, et Sundist on maa läbi kaevatud, siis on vesi meie merest suure merde jooksnud. Nii siit rahva suust.

E 22508/9 (17) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Tüdruk läinud jõest vett tooma, jõe ääres olnud ilus valge kanamuna, tüdruk võtnud muna ja läinud sellega tuppa. Vanaeit näinud seda ja küsinud: "Kust sa selle muna said?" Tüdruk rääkinud, et jõe äärest leidsin. Vanaeit saanud kohe aru, et see õige asi küll ei ole, kust muna jõe ääre tuli, see on näkk. Ahi küdenud parajaste. Eit visanud muna põlevasse ahjo. Muna plahvatanud ahjus äkiste lõhki, toonud tuletukkidega tükkis ahjost välja, lõhkunud ahjo ka ära, pidanud ka toagi ära põletama. Ahjust kuuldud kiunumist ja vingumist. Nii M. Männi suust.

E 22509 (2) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Suur kari lapsi läinud jõe ääre, jõeaasu peal söönud üks valge hobune. Hobune olnud tasane. Lapsed läinud kõik hobuse selga, et sellega sõita. Üks lapse ei ole enam hobuse selga mahtunud. Üks hüüdnud hobuse seljast: "Istu sina sinna näki nägara peale!" Nii kui laps seda saanud öölnud, olnud hobune summdi vees. Kõik lapsed uppunud ära, see üksi jäänud järele, kes hobuse selga ei ole mahutunud.

E 22509/10 (3) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Kord leidnud lapse jõe äärest liiva pealt hõbepreesi. Läinud pressiga tuppa ja tellinud eite, et eit aitaks preesi kaela panna. Eit saanud kohe asjast aro, mis prees see on, et see moondatud näkk on. Eit ei ole preesi mitte lapse kaela pannud, sest et siis näkk lapse ära oleks uputanud. M. Männi suust.

E 22510 (4) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lapsed jõele vähile lähevad, siis vanaeit kodo õpetab. Kui jões vähki püiate, siis öölge ühte puhku: Näkki, näkki, nõela varas, suure nõela silma varas. Siis näkk teie ligi ei tule, sest muido võib näkk vähiks moondada ja teid ära uputada. M. Männi suust. Sündinud noores põlves Läänemaal Konoveres.

E 22526 (1) < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Eidel surres kahju heast taarist. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hea hapu taar Korra olnud talu ema suremas haigevoodis. Tahtnud enne veel jumalaarmu. Toodud ka õpetaja sinna, see täitnud haige soovi. Lõpeks küsinud ka, kas haige tahab surra? See aga vastanud: "Muidu sureks küll ära, aga see hea hapu taarike jääb maha!"

E 22527 (2) < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Naise kahesugune jutt surnud mehest. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Õnnis Tõnis Korra surnud ühel saunanaesel mees ära. Naene läinud talutua juurde ja rääkinud ikka iseeneses: "Jumal olgu tänatud, et ta tema va õela ära koristas! Tahtsin ka vahel suutäie viina võtta, aga mitte ta ei lasknud." Talu tuppa jõudes teinud naene nutunäo ja karjunud ise: "Uuu, kus minu õnnis Tõnis! Aeas mind ikka linna tubakud otsma, sain minagi ka mõne mopsu, nüüd on ta surnud, uuu!"

E 22528/30 (4) < Viljandi khk. - Heinrich Põder (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Oleks ma veel elus Vanast läinud Setu Jüts metsa pika puu otsa vaatama, kui kaugel jõulud on. Sinna juhtunud metsavaht ja küsinud: "No, Jüts, mis sa vahid sääl?" Jüts arvanud selle metsavaimu olevat ja kostnud: "Ma tuli vaatama, kui kaugel jõulud veel on." Metsavaht märganud Jütsi rumalust ja vastnud: "Puu alt viis versta siin pool küinlapäeva." "So, oh," ümisenud Jüts puu otsas. Nüüd küsinud ta uuesta: "Kas sa seda ka tead, kui kaua ma veel peaks elama?" - "Kui mees kolm korda kahe mäe vahelt huikab, siis oled sa surnud," ütelnud metsavaht puu alt. Nüüd hakanud Jüts puu otsast maha ronima. Metsavaht hoidnud ennast seniks ühe suure puu varju, kui Jüts metsast välja saanud. Koeu minnes astunud Jüts üle ajamulgu ja päkärtsi huiganud mees esimest korda kahe mäe vahelt. Jüts kohkunud puukangeks ja ohkanud ise: "Või kaks korda ongi veel!" Üle tuaukse astudes tulnud teine sehake kärtsask kuuldavale. Nüüd heitnud Jüts pikali voodisse ega pole julgenud ennast enam liigutadagi, sest üksainuke kord olnudki veel. Viimaks lõppenud leivajahu kodunt otsa ja naene aeanud Jütsi veskile. Läinudki veskele. Veskekoeast jahukotta ree pääle aeades huiganud Jütsil mees kolmat korda. Istumise sadula nukkide vahest Jüts visanud ennast pikali ja arvanud, et nüüd ongi surnud. Möldri sead tulnud ja kiskunud kõik jahukotid lõhki. Jüts ütelnud maast: "Oleks ma veel elus, küll ma teil näitaks!" Seda näinud mölder veskikoeast, võtnud piitsa ja ladunud Jütsil mitu silakud, üteldes: "Või sina oled pikali ree kõrval maas ja lased sead jahukotid lõhki kiskuda." Jüts karganud maast ülesse ja hakanud tänades möldri kaela ümber kinni, üteldes: "Ole sa terve, et sa mind elusse äratasid!"

E 22547/50 < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra jäänud üks laste isa kauaks kõrtsi, temale saadetud umbes kolmeteiskümne-aastane tütar järgi. Kodu poole tulles vandunud isa ja nimetanud ühtelugu kuradit. Kui nad tütrega tee ääres seisva mõisa rehe kohta jõudnud, olnud kaunis pime, ja üks suur oinas pistnud pää rehe aknast välja, teinud korra pähäää! Isa seda nähes ütelnud kohe: "Kae kuradit, see ei ole kellegi oinas; - kus ta rehte sisse sai? See on vanasarvik ise!" Tütar näinud veel, kudas oinas rehe aknast välja karganud ja ümber rehe jooksma hakanud. Siis läinud nad jälle edasi, kust umbes pool versta veel kodu saanud. Kui nad hulk aega ju olid edasi läinud, tulid nad jälle sinnasammasse rehe juurde tagasi, kust nad seda oinast ollid näinud. Uuesti mintud teele, aga ikka juhtunud jälle sinnasammase kohta tagasi. Nõnda sündinud mitu korda. Viimaks istunud isa sinna maha ja ütelnud: "Kae, mis see oinas, kurat, nüid teeb! Ega nüid muud saa, kui ootame siin hommikut." Tütar aga vastanud: "Kas sa ei mäleta enam, kui ema kodus, rääkis, et tema ka ühekorra eksituses olnud, ja kui ta oma tanu pahupidi päha pannud, siis näinud kohe, kus tee kodu läinud. Pööra sina oma müts ka pahupidi, ehk saame ka kodu." Isa täitis viimaks tütre käsu järele, ja vaata imet, - nüüd näinud nad kohe, et säälsammas ümber rehe olla kõndinud, ja saanud hõlpsaste koeu. Teinekord sõitnud jälle üks naene linnast koeu poole. Kui ta oma küla tänavasse saanud, kust umbes üks verst veel kodu olnud, sõitnud ta seda mitu tundi ja ikka pole kodu saanud. Viimaks tulnud naisel meelde, et tarvis tanu pahupidi käända; teinud seda ja näinud kohe, et kodu lähedal mäda soo sees olnud ja enam võimalik pole oma jõuga hobust säält välja kiskuda; jätnud hobuse sinna ja läinud jala kodu, kus teised hommiku: hobuse välja kiskunud. Ükskord tulnud jälle naene lapsega mõisast koju, jäänud kaunis õhtu pääle. Kodu ja mõisa vahet olnud kolm vakamad. Naine kõndinud last süles kandes tuttavat kraaviäärt mööda, nõnda et puruks väsinud olnud, aga ikka pole kodu saanud. Viimaks jäänud seisma, küüritanud maha ja vaadanud läbi jalge tahapoole, ja näinud siis, et üks sündinud laps tema järel kõndinud. Sellepääle saanud naene kohe kodu. Räägitakse veel, et kui keegi lapse ära hukkab ja metsa maha matab ning ülesse ei tule, siis kõndiva see ilmasüüta metsas ümber, ja kui keegi siis tema jalajälje sisse juhtub astuma, see eksib siis ka sääl ümber. Kui aga eksitajat näha tahetakse, siis pidava läbi harude tagapoole vaatama.

E 22550/1 < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kurat kulliks Ennemuiste läinud üks metsavaht metsa nurmkanu püüdma, mis öösel tule juurde tulevad ja siis väga kerge on varjupaigast maha laske. Metsavaht teinud ka tule maha ja jäänud põõsa taha ootama. Varsti selle pääle kuulnud metsavaht suurt kohinat puude latvas ja näinud ka varsti kaks suurt kulli ümber oma tule lendavat. Esimene kull lendanud tule juurde ja saanud kohe uhkeks nooreks herraks ning akanud ennast sääl soetama ikka eest- ja tagatpoolt, varsti saanud aga jälle kulliks ja lennanud minema. Sellepääle tulnud teine kull tule äärde ja saanud uhkeks preiliks, soetanud ennast nõndasammuti ülessetõmmatud riietega. Selle vahe sees oli aga metsavaht oma püssi hõbekuuliga laadinud ja laskis uhke preili pääle, sellest pole aga muud järele jäänud kui natuke sinist suitsu. Natukese aea pärast kuulnud metsavaht oma tagaselja haledat vingumist ja tumedat müdinat. Sellepääle löönud keegi rusikaga metsavahile selga ja ütelnud: "Sa alastamata vanarauk lasksid minu naise surnuks! Nüid ei pea sa mitte ühte looma enam maha saama laske!" - mis ka edespidi tõeks läinud. Pääle selle ei ole metsavaht, et küll tihti ja mitu korda metsas käinud, mitte ühte looma näinud, keda laske oleks võinud.

E 22551/2 < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Karvane kera. Korra surnud üks rikas vanapreili ära. Enne surma aga ütelnud oma teenijatüdrukule: "Kui sa mind kolm ööd valvad, siis luban ma kõik oma vara sinule." Mis ka tüdruk lubanud. Kui nüüd preili ära surnud, läinud tüdruk valvama. Tulnud umbes kesköö aeg kätte, siis sündinud suur kohin, mis pääle üks karvane kera laest veerenud. Sää akanud ta ikka kohisedes kord korralt suuremaks minema, nõnda et ju kõik tuba teda täis saanud ja tüdrukul pole enam kuskil ruumi olnud ning läinud suure hirmuga säält ära ega pole teisel ega kolmandal öösel enam julgenud valvama minna, pärinud aga siiski preili vanaduse. Mõne aea pärast kadunud aga see varandus kõik jälle tüdruku kirstust ära, ilma et keegi seda oleks näinud ehk kuulnud, kuhu ta viitud.

E 22577/9 (2) < Pärnu khk., Uulu v., Surju - M. Esna (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahavaim Ühes vanas majas hüppas üks vaim iga öösi peale kella kümne mööda parsi ja luges ikka üksi sõnu: "Kas hüppan või kargan? Kas hüppan või kargan?" Mida vanemaks maja läks, seda sagedamaks läks vaimu kisa. Viimaks läks see maja nii koledaks, et keegi seal enam magada ei julgenud, vaid pidivad uue tua tegema. Kui uus tuba valmis oli, siis tarvitadi vana tuba rehepeksmise tarvis. Ühel õhtu tuli üks mees ja palus öömaja, aga talurahvas ütlesivad: "Meie võtaks sind öömajale küll, aga uue toa juurest ei või meie sinu hobusele mingisugust kuurialust ega kohta anda, kui sa nii julge oled, siis on parem, kui sa vana tua juure lähed. See tuba sai täna kütta ja seal on hea magada küllalt." - "Ega see kellegi kunst ole," kostis mees, "ma ei karda kuradit ka mitte, siis ma pean sellepäralt kartma hakkama, et ma üksi vana tua juure magama lähen, seda kartust ei tule ette." Mees läks vana tua juure, võttis hobuse lahti, pani kuuri alla sööma ja heitis ise ahju peale magama. Ta ei olnud veel magama jäänud, kui ta üht healt kuulis ütlevat: "Kas hüppan või kargan? Kas hüppan või kargan?" Ja luges neid sõnu ikka edasi. Mees mõtles, et keegi on uue tua juurest teda hirmutama tulnud ja ütles pahameelega: "Hüppa nii, et kurat sind võtab!" Sel silmapilgul kukkus üks raske asi lõsna pealt maha, nii et parand põrus ja lendas suure kõlinaga ühes seinast teise, nii et seinad värisesivad. Kõlin jäi viimaks vähemaks ja kadus aegamööda üsna ära. Kui mees kohkumisest toibunud oli, võttis tule ülesse ja vaatas, mis see pidi olema, mis nii suure kõlinaga põrmandale maha sadas, ja nägi, et põrmand kõik hõberahaga üle külitud oli. Mees pühkis raha luuaga kokku ja sai vakase kotitäie, tänas oma suurt õnne ja läks rõõmuga koju. Vaimu ei olnud peale seda enam kuulda, ka majarahvas ei teadnud, mis oli sündinud.

E 22579/81 (3) < Pärnu khk., Uulu v., Surju k. - M. Esna (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kas tulen ja toon? Sel ajal, kui soldatid Pärnu kaudu Tallinna ja Riia vahet jala on käinud, on ühes majas, mida nüid enam ei ole,(aga see majaase on minule küll ära näidatud) üks heal koldest ikka hüidnud: "Kas tulen ja toon? Tulen ja toon?" Et mees surnud olnud, sellepärast ei ole naine midagid vaimu häävitamiseks teadnud teha ja läinud kõrtsi juure mõnda soldatit appi paluma. Üks soldat on ka naisega ligi läinud ja oodanud seal kella kümneni, siis kuuldud juba healt ütlevat: "Kas tulen ja toon?" Soldat ütlenud: "Nu gavari, gavari porusk, kakk ponimajesh!" Ja vaim ütlenud vene keeli. Siis ütelnud soldat jälle: "Nu prinessi, prinessi, kagda tõi hotshesh." Ja varsti tõusnud rahakast tuha alt üles, mille peale suur must uss roninud. Soldat tapnud ussi ära, mõõtnud raha pooleks. Näha olnud, et nad mitte valatud, vaid taotud on olnud, et sel ajal, kui see raha on tehtud, valada pole mõistetud.

E 22610 (6) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Koerasõnad Koer isane, koer emane koer libane, koer labane. Söö saba, näri naba, villad-takud suus, mine tuppa ja laku perenaese perset.

E 22611 (7) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Karusõnad Sompa, sompa, sooda mööda, hundid umbi raudassa, karud kangi valjastesse! Söö saba ja näri naba, kivid kihva, kännud kaela, sipelgad sul silma sisse!

E 22611 (8) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundisõnad Hulgu, hulgu, hundikene! Käi karjatse järele. Kas on jäenud jäärakesi, vahest võibunud vasikakesi, kivi äärde kitsekesi. Üksnes poolikult. Rahvasuust üles tähendanud.

E 22611/3 (1) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Libahunt Kord vanast teuorjuse ajal, oli üks teumees metsas tee äärde tule ülese teinud ja sõi seal lõunat tule ääres end soojendades. Äkitselt jookseb hunt metsast välja, tuleb tule äärde ja heidab end üsna julgeste sinna maha. Teumees lõikab leiba, sööb ja hunt vaatab nii palavalt ja saba liputades mehe otsa. Aga kui mees vaatas kepi poole ja tahtis seda võtta, siis hunt urises. Mehel oli hundi vastu kaastundmus ja lõikas leiva küllest tükikese ja andis nua otast hundile leivatüki suhu. Hunt aga haaras leivatüki äkitselt kõige nuaga ühes ja jooksis metsa, mees ei teadnud kuhu. Hulga aja pärast peale seda juhtumist sai mees oma nua, mis ta hundile leivatükiga oli annud, ühe kaupmehe käest kätte. Mil viisil libahunt jälle inimeseks oli saanud (vistest leivatüki söömisest), ei tea rahvasuu rääkida, aga inimeseks saades pärast, sai temast kaupmees. Et seda nua omanikku jälle kätte saada, pani ta selle katseks selle nua kaubalaua peale ja küsis siis ostjate käest, kas keegi ei tunne seda nuga, mis juhtumise kombel olla tema kätte saanud, aga keegi ei tunnud ega võtnud teda omaks. Viimaks tuli üks mees, sellele näitas kaupmees jälle oma nuga. Mees vaatas ja tundis oma nua ära, millega ta üks kord kaua aja eest ühe hundile oli tükikese leiba annud. Nüüd rääkis ka kaupmees oma elulugu mehele kõik ülesse, kuidas teda libahundiks oli muudetud ühe vihavaindlase poolt ja hulga aega metsas ümber uitnud ja ka ükskord nälja pärast ühe talu kassi ära murdnud. Kaupmees tänas meest südamlikult tema lahke meele eest, et ta temale tüki leiba oli andnud. Kinkis veel mehele hea suure kingituse ja jäivad muidugi edespidi headeks sõpradeks.

E 22614/5 (1) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõreda kivikaev Olen vanarahva suust mõningaid jutuaineid Tõreda kivikaevu varanduse kohta kuulnud, mida ma seia lühidelt tahan ülesse tähendata. Teuorjuse ajal vanast kord oli Tõreda kivikaevu ligi üks karjamõisa, kus piima ja juustu tegemine oli. Kord oli näidatud ka mõisa korratüdrukule unes niiviisi, et kui soovida seda varanduset, mis kaevu põhjas magab, kätte saada, siis võtku uus kuub, mis veel kordagi pole seljas olnud, lahutage üle kaevu laiali kolm risti nurga peale tehes, siis tuleb rahakattel vee peale ja võib raha kätte saada. Nimetud korra tüdrukul pole aga nii palju julgust südames olnud. Kesköö ajal kell 12 olnud veel tingimine juhatud õpetuse järele teha. Ainult hommiku vaatama minnes näinud ta veel nagu märgiks kahte musta kukke teineteisega kisklevat, kuna ka üks punane verine lint vee peal ujunud üle kaevu. Äkitselt kadunud aga see nähtus ära ja pole enam peale selle midagi nähtu, üksnes verine lint ujunud veel vee peal.

E 22615 (2) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Teist lugu sealtsama karjamõisast teab rahvasuu järgmisel viisil rääkida: ükskord olla korratüdrukud lüpsma läinud. Korraga näinud teine lüpsitüdruk, et lauda ukse eest hakanud õled kihisedes ülesse kerkima ja olla katla sang juba näha olnud. Imestades teist tüdrukut ligi kutsudes, langenud aga selle peale katal kõlinaga maa alla tagasi ja puhkab tänapäev veel puutumata, kuna tüdrukud oma kohmetusest toibudes seda teistele jutustasivad. Rahvas teab veel tähendada, et nimetud rahakatal enne rootsi sõda juba sinna maetud ja kaevu põhja varjule pandud jne. Veel tähelepanemise väärt on see, et Tõreda kivikaev sellepärast, et sealt ka kõige põuasemal ajal vesi otsa ei lõpe. Rahva jutu järele üles tähendanud Joh. Soodla.

E 22627/8 (2) < Tarvastu khk. - Johannes Vaine < Mari Juhkamson (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapaganaga sõitmine Kord hakanud üks mees esimese jõulupüha öösel palvemaja juure minema. Et ta palvemajast õige kaugel elanud, sellepärast läinud ta siis häste vara minema. Saanud teine tüki maad edasi läinud, sääl sõitnud üks saks hoostetõllaga talle järgi. Saks jätnud mehe kohta jõudes hobused seisma ning kutsunud teda sõitma, lubanud meest palvemaja juure viia. Mees istunud ka ilma pikema jututa pääle ja sõit läinud edasi, nii et lumi tolmas. Nõnda sõitnud nad hulga aega ära, aga palvemaja pole kusagilt nähtavale tulnud. Viimaks öelnud mees iseeneses: "Jumal Isseke, ei saa ka su tee vahel otsa!" Vaevalt saanud ta sõna suust, kui sõidatee ja saks ühes oma hobustega sõiduriistaga kui maa alla vajunud. Endise tõlla asemel leidnud mees ennast tee ääres tundmata kohas lehtlise haava oksa pääl istumast. Nüid sai mees aru, et ta saks muu keegi ei olnud, kui vanapagan ise. Vanajätis olnud teda aga palvemaja juure viimise asemel kodust nii kaugele sõidatanud, et tal tagasitulekuks kaks-kolm päeva ära kulusid. Neiu mari juhkamsoni suust Tarvastus, 10. Febr. 1895 üles kirjutatud.

E 22629 (3) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Anu Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Armukarask Üks tüdruk igatsenud ühte noort poissi omale eluseltsiliseks. Poiss ei võinud teda aga silmaotsaski sallida. Ei sääl aidand tüdrukul muu nõu, kui hakkab ühel neljapäeva õhtul poisi jaoks armukaraskit valmistama. Sõtkunud odrajahust karaskikaku valmis ja viskanud teda tagurpidi ahjusuu ees seistes läbi reite palava ahju põrandale küpsema, kusjuures ta ise laulnud: Ahju, ahju, armukarask, läbi reie, rõõmukarask jne. Selle karaski andnud ta siis poisile süia. Poiss, kelm, viskand aga karaski koera kätte. Selle järele hakanud see koer tüdruku peran jooksma. Tüdruk ei saanud milgi nõul koerast lahku. Anu Vaine suust.

E 22630/2 (4) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiriku-kõrtsimehe juures käimine Vana kiriku kõrtsimees Hans teinud oma elule ise otsa. Pääle matmist hakanud iga öösel kodus oma Truutakest vaevamas käima. Kord sõitnud üks mees õhtul sellest kõrtsist mööda. Kõrtsiukse kohal tulnud talle vana Hans surnuriietes vasta. Mees sõitnud tast sõna lausumata mööda. Tüki maa tagast vaadanud ta tagasi, siis näinud ta kodukäijat kõrtsist natukene maad eemal akna kohal tulevalguse sees seisvat. Et palju võeraid inimesi kõrtsis olnud, siis ei julgenud ta kohe sise minna. Aga niipea, kui rahvas ära läksid, olnud ta kohe platsis. Teinud seestpoolt lukku pantud kõrtsiukse praginal lahti, läinud siis oma naese Truuta juure, piinanud ja pitsitanud teda mis kole. Nõnda teinud ta seal iga öösel oma tükke. Viimaks kutsunud Truuta ühe kange targa - Tõrgendaja Aadu - teda säält ära ajama. Vana Tõrgendaja tulnud, laadinud püssi täis, pannud hõbevalget pääle ning jäänud siis kodukäija tulemist ootama. See ei lasknud enese järel ka kaua oodata. Niipea, kui ilm pimedaks läks, olnud ta, et kõrts rahvast tühi oli, aegsaste sääl. Tõrgendaja kodukäijat nähes tagakõrtsis kohe jumalasõna lugema. Kodukäija tulnud otse Tõrgadaja tagaselja. Kõik sõnad, mis Tõrgendaja raamatust luges, lugenud ta tasakeste järgi, ainult siis, kui sõna aamen ette tuli, jäenud kodukäija vait. Tõrgendaja hakanud siis laulu "Aamen, au isal olgu" lugema, kus sõna aamen ühteviisi ette tuleb. Selle laulu lugemise ajal võtnud kodukäija targast samm sammult ikka kaugemale taganeda. Kui ta juba ettekõrtsi jõudnud, tõmmanud vana Tõrgendaja püssi ja kõrvetanud kodukäijale hõbekuuliga laengu tagant veel jäerele. Pärast seda pole vana Kõrtsi Hans ennast enam kellegile näidanud. Jaak Vaine suust, Tarvastus 3. jaan. 96 üles kirjutatud.

E 22636 (1) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkkide sündimisest Näkid sündida nende väärlaste hingedest, keda nende emad vette ära on uputanud.

E 22636 (2) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Peninukkidest ei teata meie pool muud rääkida, kui et nad sõja ajal ära põgenenud inimesi üles otsinud. Et nad inimesi haisu mööda igalt poolt välja otsinud, siis pole põgenejad nende eest mujal julged olnud, kui toominga põesas. Toomingal ja inimesel olla ühesugune hais juures, seepärast ei leidnud nad säält inimesi üles. Mõned nimetavad neid koguni ristimata türkideks.

E 22637 (3) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kellel silma kulmukarvad nina kohal kokku on kasvanud, see surra uppumise surma.

E 22639/22640 (10) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1896) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kus talus rukkilõikus ära lõpetakse, sääl võtku üks tööline keik selle talu rukkilõikajate sirbid ninasid pidi oma paremasse kätte ja viskaku neid kõiki ühekorraga käest lahti lastes üle oma parema õla kaugele. Ise peab ta enne viskamist hüidma: "Selle sirpi käigu seliti, kes meist ära koolenessa. Selle sirpi mingu kaugele, kes meilt (siit) ära minneessa!" Kelle sirp siis seliti kukub, see sureb enne teise aasta rukkilõikust ära. Kelle töölise sirp teistest kaugemale kukub, see minna teisele talule. Niisugust tempu tehakse meie pool praeguselgi ajal veel.

E 22645 (4) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Nõiajärve näki Ema keelanud lapsi tihti, et nad ei pidanud Nõiajärve äärde minema, sest et seal üks kuri näkk arvati elavat, kes kohe lapsi kinni võtvat ja järve viivat. Lapsed kuulanud küll seekord ema sõna, aga ometi tulnud neile tõinekord tahtmine järve äärde mängima minna. Kui nad järve äärde saanud, näinud nad näki seal noore rohu peal söövat. Lapsed hakanud näkki kartma ja pannud kodu poole jooksma. Näkk jooksnud järele. Küll lapsed jooksnud valjuste, aga ikka tahtnud näkk järele saada. Viimaks saanud nad ikka enne kodu, kui näkk järele jõudnud. Lapsed vaadanud kodust veel tagasi, aga ei näinud näkki enam kusagil.

E 22645/6 (5) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Pime näki Kõneldud ikka, et Suurejõe ääres pime näki elavat, kes sugugi ei nägevat, kui küll lapsed vahest tema lähedal kõndivad. Mõni aeg ei olnud ka enam näkki nähtud ja inimesed läinud nii hooletuks, et enam sugugi ei kartnud suure jõe äärde minna ja ei keelanud ka lapsi sinna minemast. Ühel päeval kõndinud kaks last Suurejõe ääres, näkk tulnud jõest välja ja viinud mõlemad lapsed ära jõkke. Nüüd ei uskunud rahvas enam, et Suurejõe näki ei näe.

E 22647 (4) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kased kevadelt ruttu mahla jooksmise järele jätavad, see tähendab head aastat.

E 22647 (6) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puud kevadel palju vaiku ajavad, siis tähendab see kehva aastat.

E 22650 (5) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui pea valutab, siis tuleb suuri teelehti otsa peal hoida, küll siis peavalu tagasi jääb.

E 22650/1 (1) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Katimägi Paistu kihelkonnas Loodi vallas Mõõnaste küla Tõntsu talu karjamaa sees on üks veikene mägi, arvata pooleteist-kaks sülda kõrge ja kaks-kaks pool vakamaad ümbert mööda. Seda kohta kutsutakse Katimäeks ja vanarahvas kuulukse kõnelevat, et selle mäe ümberkaudu muistsel ajal Kati rahvas olla elanud, kus nad siis selle mäe peal pidusid pidamas käinud. Katimäe lähedalt jookseb üks veikene oja mööda, mida Lõksiojaks kutsutakse.

E 22652/4 (3) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiusu linnamägi Lemsali maakonnas, merest arvata 15 versta kaugel Heinaste mõisa päralt oleva metsapiiri lähedal on üks koht, mida Kiusumetsaks kutsutakse. See mets oli enne ühe Riia saksa päralt, kelle nime ma ei tea. Siis müüs see ära ja nüüd on ta Oraja talupoegade Grant-Marksoni compani omandus. Kuida see maakoht omale Kiusumetsa nimeks on saanud, sellest ei ole ma nii palju kui küll järele olen pärinud, siiamaale midagi teada saanud. Maakoht ühes metsaga on nii suur, et sinna arvata viis talu peale on asutatud. Enne ei ole selle Kiusumetsa jäo peal ühtegi talu olnud ega ole seal ühtegi talu jälgi leida, niisama ei ole sealt ümbertkaudu kaugelt 10 versta peale ühtegi vana talu leida. Talud, mis sealt praegu leida, on hiljuti uuemal ajal asutatud. Kiusumetsa koht nii kui ka kaugelt seal ümberkaudu on kõik soo, raba ja laukaid täis. Harva mõnes kohas on mõni liivakingukene ja veel vähem mõni jooksja soonetsi koht leida, kus lehepuumetsa näha on. Küll aga kaugemale minnes nähjakse mõnda lehepuu metsa vastu paistvat. Selle Kiusumetsa jao peal, ühe liivakingul, soost-rabadest sisse piiratud, on üks koht, kus väga palju maakiva leida ja seda kohta kutsub rahvas Kiusulinna asemeks ehk Kiusu linnamäeks. See linnamägi on Salatsi jõest mõned verstad põhja pool, arvata Läti ja Eesti piiri peal. Koht näitab mõni tähtjas liivlaste linnaase olevat, mida sõjad ja ajahammas rusuks on teinud. Kahjuks ei ole aga sealt surnuluid ega mingisugusid sellesarnaseid jätisseid leida. Küll olevat aga mõne aasta eest mõned metalliasjad leitud, mis küll veel siia maale nende ridade sulestaja silmi ei ole puutunud. Kiva ei ole aga sealt lähedalt saada ja sellepärast on näha, et need, mis nimetatud Kiusu linnamäel leida, umbes viie versta kauguselt Kiviaru ja Tiaste talumaade pealt sinna on veetud. Ka näitab vana teease Tiaste talu kaudu Kiusu metsa minevat, sest mujalt puuduvad laialised rabalaukad ette. Küll lähab aga tee Kiusumetsast läbi Ääka peale ja sealt Heinaste mõisa, kes nimetadud linnamäest 15 versta kaugel on. Aga enne kui Ääkale saad, tuleb niisugune rabalaugas ette, et jätta kas hobune ühes vankriga sinna sisse. Niisama on ka talvel see koht visa kinni külmema, näitab nagu allikaline keede olevat. Mõne niisuguse lauka sisse nähjakse vanal ajal nahksild tehtud olevat, kõik aga tammepuudest ja need on juba nii sügavasse vajunud, et paljudes kohtades enam haisugi tunda ei ole.

E 22664 (8) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Suure nellebe enne päevä toove karjatse mõtsast linnupuid, siis lövvave suve hästi linnupesasid.

E 22664 (29) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui edimist hänilist lennäten näed, kasvave lina lemlise, ku mahan näed - kasvave maalise, ku aiateibän näed, kasvave pikä.

E 22665 (34) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku vasikut edimist kõrda joodeti, siis üteldi: "Merre juoma, laande süömä", siis saab tast hää jooja ja sööjä.

E 22665/6 (39) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kägu vitsa tuleb, tuleb villä-aasta ku lehte - leina-aasta.

E 22665 (41) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku eläjatel luupaine pääl käib, pannas kolm pihlapuu risti laudaläve ala, siis kaob luupaine ärä.

E 22665 (43) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorit vitsaga ei tohi lehmä lüvvä, siis kuseb lehm punast.

E 22665 (44) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tõine kõneleb, et kunnig eläjid om koolu, siis ütelts tasa: "Mede ritsiku ka ärä koolu."

E 22665 (50) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku koer pääle tuleb, siis ütelts koerale: "Mine vaata, kas su peremehel püksi jalan om," siis ei aa ta külge.

E 22665/22666 (53) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku leva ahjust vällä võets, siis piab kohe puid ahju viskame, siis seisab kõtt hästi täis.

E 22666 (75) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku hammas suust ära tuleb, siis visats ta ahju pääle ja ütlets: "Ritsik, seh luuhammas, anna mulle raudhammas!"

E 22666 (77) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku rõõvid noorel kuul mõstas, saave rõõva kõva, aga vanal kuul saave na valge ja pehme.

E 22666 (78) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku kuud sõrmega näidata, kasvab sõrm kõveres.

E 22667 (92) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tõine tõist ilma süüta vannub, siis ütleb vannutud: "Suust vällä, ninäst sisse tagasi."

E 22667 (99) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vana pastlid ega viise ei pia sõnnikus viskame, vaid tulle, sest vanast om vili ütelnu, et ta tammelaastust enne läbi kasvab ku vana pastaldest ja viisraagust.

E 22667 (100) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku laits heitub, siis ütelts kolm kõrda: "Perst saab roos!" siis ei hakka latsele roos.

E 22668 (106) < Halliste khk, Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku õhtu kolme varba kurgu alt higi võtad ja sedä nuusuted, siis ei tule äkilist haigust.

E 22668 (120) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku laits maha putub, siis piab ütleme: "Aituma maaksel!"

E 22670 (147) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Uiska nätän ütelts: Uisk, saisa paigal! Suo sammal siu, maa muld miu. Sis ei lää uisk ärä.

E 22670 (167) < Halliste, Kaubi k. - Hans Reissar (1896)< Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku pastlid edimist kõrda jalga pannas, siis ütelts: "Ärä karda kassisitta, ärä pelgä penisitta, hooli hullu hundisitta", ja lüvväs kolm kõrda jalage vastu maad, siis ei lää pastal ninda ruttu katik.

E 22672 (10) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Valateved hammast piab uisa matrega vajoteme.

E 22692/3 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi k. - Otto Schantz < Jaan Pahlberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kihlvedu Korra vedanud kaks meest kihla. Teine üelnud, et tema olla nii julge ja minna südaööse 10 versta taha kirikuaida ja tuua sealt midagi ära. Teine punninud aga vastu, et see olla vale, teine valetada ja ei tohtida ühti minna. Viimaks läinud asi nii kaugele, et kihla vedanud. Julge mees pannud südaöösel hobuse ette, istunud ree peale ja sõitnud surnuaja poole. Jõudnud ta kesk pimedat metsa. Seal tulnud kaks hunti. Hüpanud üle mehe jalgade teine teinepoole: mütsaku ja mütsaku. Näidanud kiiskavaid silmi. Mees põle aga sugugi kartnud, sõitnud edasi. Jõudnud kuni aiani. Võtnud oma märgi ära ja hakanud tagasi tulema. Jälle need kaks endist hunti platsis. Hüppavad niisama nagu ennegi üle mehe jalgade. Mees aga põle sugugi kohkunud, vaid kihutanud edasi. Sõitnud kuni kodu. Nüüd alles kadunud hundid ära! Mees viinud märgi teise mehe kätte, saanud hea palga, kuid põlved üsna valutanud, sest hundid tallanud nad üsna kangeks. Jaan pahlbergi suust Pootsis.

E 22695/6 (7) < Tõstamaa khk., Pootsi k. - Otto Schantz < Jaan Pahlberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuluke tee ääres Vanaste hakanud peremees ja perenaine linna minema. Olnud just südaöösel kellu 12 aegus! Jõudnud nad kuhugile paksu nõmme sisse, seal sündinud korraga tulukene tee ääre. Talumees sõitnud hobusega, tuluke veerenud tee äärt mööda. Nii sündinud lugu, kuni mets otsa lõpnud, siis alles kadunud tuli ära. Talumees sõitnud rõõmsa meelega edasi. Jõudnud aga teise nõmmesse jälle. Juba tuli jälle tee ääres. Veereb niisama nagu ennegi edasi. Veerenud nii kaua kuni valge tulnud, siis alles kadunud ära. Talumees olnud rõõmus, et ilma suurema hirmutuseta pääsenud. Kartnud iga ööse linna minema hakata!

E 22697 (10) < Tõstamaa khk., Pootsi - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kümnendaks Teatuseks endistest tuule pöörmistest mere peal Ennemuiste olnud laevameeste seas niisama tarkasid ja nõidasid nagu maa pealgi. Mõni laev olnud nii hea õnnega, et kui tarvis minema hakata, kohe tuul hea (tagant), muudkui lennuta! Mõni laev olnud jälle sarnane, et kui tarvis minema hakata, tuul vastu, ei pööragi heaks, muudkui seisa seal. Nii ja mitme teise asjaga olnud üks laev ikka teisest parem! See tulnud kõik laevameeste tarkusest. Üks mõistnud natuke sõnuda ja vaata - tuul olnud hea. Teine olnud rumal ja vaata - tuul kah. Vanarahvas räägib, et see olla ühe iseäraliku ussi abiga sündinud. Uss püitud kinni ja pandud pudelasse. Siis luetud tarvilikud sõnad ära ja tulepöörja olnud ka käes! Seda pudelad pidatud siis ikka laevaga ühes kandma ning kuni see sündinud, seni olnud tuuleõnn hea. Vanaste olnud siis mõningatel tarkadel see ussipudel ligi, iseäranis sõrulastel, sest nemad olnud kanged nõiad. Kuidas aga seda ussi sinna pudelasse aetud ehk kuidas neid sõnu luetud, sellest ei ole mina veel kuulda saanud.

E 22698 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi k. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuu öösel paistab, siis vajutakse koeralaeva leivaga ja antakse leib koera kätte. Koer sööb leiva ära ja visper saab terveks.

E 22699/704 (1) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Valge liivamäe tüdruk Roosna karjamõisa Suuga krundi peal on üks vana matmisekoht, liivamägi, kus rahvas arvab sõja ajal surnuid maetud olema. (Mina, selle jutu kirjutaja, olen seal surnuluid küll näinud.) Endisel ajal käinud üks tiumees Roosna mõisas tiul. Et see jüst sealt liivamää juurest läbi käind, siis tulnud tiumees ühel õhtal tiult, rukkikott seljas, mis ta rehest saand varastada. Kui mees parajast sealt liivamää juurest läbi läind, näind ta üht valges riides tüdrukut mää peal istuma. Tiumees läinud kärmeste minema, ta kartnud, et tema viljakotti on nähtud. Tüdruk vaadanud mehele järele ja naernud suure häälega. Teisel õhtal tulnud tiumees jälle sealt läbi, taal põle vargusekotti enam seljas olnud. Tüdruk istunud jälle seal. Tiumees mõtelnud: "Mis inimene see peaks õige siin olema? Ma lähän vaatan." Kui ta tüdruku juurde oli jõudnud, küsinud kohe: "Kes sa oled? Ja mis sa nii hilja veel siin istud?" Tüdruk põle sõnagi rääkinud, kui naernud. Mees mõtelnud teda ühe vaimu olema ja läind minema. Õhtal, kui mees magama heitnud, ta põle veel magama jäänud, tulnud see tüdruk uksest sisse (tuppa), heitnud kohe tiumehe juurde magama. Tiumees võtnud tule üles, vaadanud - jüst seesama tüdruk. Tiumees mõtelnud: "Oled sa, kes sa oled, eks sul ole siin ruumi magada," ja heitnud selja tüdruku poole. Tiumees ärganud öösel üles, katsunud, tüdrukut põle kuskil olnud. Teisel ja kolmandal õhtal tulnud tüdruk jälle sulase juurde. Sulane küsinud: "Ütle, kes sa siis oled, et sa minu juures magamas käid?" Tüdruk põle midagi vastanud, kui naernud. Sulane rääkinud seda lugu peremehele. Peremees sidunud õhtal ukse kinni, teind veel kriidiga ukse peale risti, et nüüd ta peab ära jääma. Aga lugu läind veel pahemaks. Öösel tulnud peremehele painakas peale, ta rõhunud ja mudinud peremeest, et küll saand, nii käinud painakas mitu ööd peremehe peal. Peremees rääkinud seda lugu mitme vanainimesele. Üks and üht nõu, teine teist, aga painakast lahti põle saand. Viimaks läinud peremees targa kääst nõu küsima. Tark õpetama: "See põle raske sul temast lahti saada! Vaata sinu toa uksepiida sees on oherdiauk, pane senna kadakane prunt ette, leika rist prundile otsa, siis oled sa painjast lahti. Peremees pannud augule prundi ette ja olnud õige rõõmus, et nüüd painjast lahti saab. Pääva ajal saanud sulane ja peremees riidu, sulane läind võtnud salaja augu eest prundi ära. Öösel hakanud peremees asemel ümisema, sulane läind, pannud prundi jälle augu ette, et painjas välja ei saa ja las ta nüüd teda tallab. Kui peremees painja kääst lahti saand, siis võtnud ta tule üles ja näind, et üks ilus tüdruk istunud ahjuredeli pulga peal. Peremees pidanud tüdruku toast välja viskama, aga mõtelnud: "Küll sa ise välja lähäd. Teisel hommikul tüdruk hakanud pererahva hulgas tööle, teind niisama tööd kui teisedki. Aasta läinud mööda, peremees pannud imeks, et nii head tüdrukut mul põle veel olnudki ja mõtelnud tüdrukut ära kosida. Tüdruk naernud suure häälega ja öölnud: "Ristiinimene mängib vaimudega." Peremees jäänud mõtlema, et esimist korda ma teda selle aasta sees nään naerma, vist ta võib ikka üks vaim olla ja jätnud kosjanõu maha. Sellest saadik jäänud tüdruk väga kurvaks ja nutnud iga õhta, kui ta magama läinud. Ta põle kellegile rääkinud, mispärast ta nutab. Pühapää, kui teised kiriku läinud, läinud tüdruk liivamääle nutma. Teine aasta läind mööda, aga tüdruk ei lõpeta ikka oma nuttu. Peremees mõelnud, saab mis saab, aga mina tahan ta omale võtta. Niisugust ilusat tüdrukut iga õhta nutta lasta oleks jo patt olema. Kui peigmees ja pruut laulatuselt koju olid jõudnud, ütelnud pruut pulmalistele: "Tulge, ma näitan teile oma hauda, kus olen ma korra maganud." Ta läinud pulmalisetega senna liivamäele, ta rääkinud seal järgmiselt nii: "Ühe korra olen mina juba enne üks õnnelik pruut olnud, aga minu õnne on kurjad soldatid minult ära riisunud. Ma pidin oma peigmehega laulatusele minema. Siin liivamääl röövisivad rootsi soldatid minu peigmehe minult ja tapsivad teda ära, et ma neid küll palusin, nad sellest ei hoolinud. Ma jooksin metsa ja peitsin ennast soldatite eest ära, et nad mind küll taga otsisivad, ei leidnud nad mind üles. Pärast seda, kui sõda mööda oli, läksin ma ööpimeduses, et oma surnud peigmeest üles otsida ja maha matta, aga ma ei leidnud teda enam, vist olivad soldatid teda maha matnud. Ma hakkasin ära minema, seal kargasivad needsamad soldatid minu kallale, kes minu peigmehe olid tapnud. Ma püüdsin põgeneda, aga nad võtsid mind kinni." Ma palusin armu, et ma muidugi üks õnnetu tütarlaps olen, aga nad ei hoolinud minu palvest, kui ütlesivad: "Sa pead surema, aga sinu vaim peab rändama senni, kui ristiinimene sinu vaimuga peab laulatud saama, siis saad sa oma igavese rahu kätte. Seal tungis sõjamehe oda minu südamest läbi ja minu ihu oli surnute kirjas. Aga mo vaim on üle sada aastat siin ilmas rändanud ja omale rahu otsinud, mis ma seiamaale veel põle leidnud! Ka teised vaimud on minu eest põgenenud, nad on mind kartnud." Selle peale kadunud pruut nende eest ära ja pulmalised läinud ilma pruudita kodu, kus peigmees ka eluks ajaks poissmeheks jäänud.

E 22729 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Osav kütt Üks kokk, kui tema jahi peale oli läinud, siis tema alati oli lindusid saanud. Vahest pannud paja tulele, ise läinud püssiga metsa, kohe toonud lindusi. Mõisahärra pand seda väga imeks, et kudas sinu ette linnud peaksivad tulema. Ükskord, kui kokk jälle jahi peale läinud, läind härra salaja järele passima, et näha saada, kust ta need linnud kohe võtab. Kokk läind metsa, murdnud ühe männioksa, pand selle enese ette maa sisse püsti, kohe olnud suur mets sest oksast saanud. Siis lugend ühed võera keele sõnad ära. Korraga tulnud põdra ähkides küti ette, mis ta maha lasknud. Kui kokk neid sõnu lugend, tõusnud härral hirmu pärast ihukarvad püsti. Ta läinud küti juurde ja ütelnud: "Mis sõnad need olivad, mis sa siin ära lugesid?" Kütt kostnud: "Mina ei tea, mis nad tähändavad, neid olen ma ühe targa kääst linnusõnadeks õppind." Härra ütelnud: "Nüüd sa vandusid iseennast ihu ja hingega kuradile, oma isa ja ema ja kõik oma suguvõsa. Ja siis tõi kurat sinule selle põdra, mis sa maha lasid." Sellest ajast saadik jätnud kütt (kokk) linnulaskmise maha, ta põle enam püssi võinud sallida.

E 22731 < Saarde khk. - J. Kangur (1896), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vedajast Üks tüdruk teinud ennast varavedajaks. Tema kogunud enesele enne koerakarvu ja siaharjasid, lambavillu ja samli, läinud kolm neljapäeva õhtut metsa risttee harude pääle ja ütelnud: Niuh, näuh, nina päha, Siuh, säuh, saba taha, Kiuh, kauh, karvad pääle. Ise tõusnud siis lendu tulejuga järele jättes, läinud siis teise talu aita, pugenud kassiaugust sisse, võtnud hulga villa kotiga selga, läinud siis august välja. Sulane näinud aga ära ja pannud siis sõnadega vedaja kinni, et vilja tema käest ära võtta. Pidanud aga palju aega kinni ja vedaja pannud aida siis põlema, ise pääsnud lahti ja lennanud ära.

E 22731/2 (3) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kodukäijast Ühe talu peremees surnud ära, hakanud kodu käima. Olnud ühekorra neljapäeva ööse, linakolkijad olnud linu kolkimas. Üks linakolkija läinud välja asjale ja näinud - peremees tuleb, surnuriided seljas, koerad tahtvad teda maha kiskuda. Linakolkija ehmatanud, jooksnud tuppa, teist, rääkinud, mis ta näinud. Peremees läinud repneaugust sisse, kärinal pöörnud lapsed hällis teisepidi, pea jalutsi, jalad peatsi poole. Linakolkijad tahtnud teda kinni võtta. Üks läinud repneauku kinni panema, kodukäija-peremees läinud august välja kärinal. Peremees ei saanud hauaski rahu. Sõa ajal vedanud soldatid rahavoori ja selle peremehe isaisa varastanud poole püti kulda ära. Soldat hirmuga teinud enesele otsa. Enne surma neednud veel selle raha ära, et see raha ei pea kellegile õnne tooma ja et kuskil rahu ei pea saama. Nõnda tulnud see peremees hauast kodu raha lugema. Pärast seda põletanud pikne mitu korda sel talul hooned ära.

E 22732 (1) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuulispask Mõisa karjane Hans näinud - tuulispask läinud üle Jäärja mõisa. Olnud parajaste lõuna aeg. Teomehed läinud, Hans pomisenud mõned sõnad: "Tuulispask" ja "teorehi harja pääle kinni." Herra ütelnud: "Oh sa kuradi Hans, näe, mis ta ära ei tee." Siis kui teised teomehed ära, Hans lasknud tuulispasa jälle lendu. Tuulispask läinud vilistades metsa sisse puid maha murdes.

E 22732 (2) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaauk Ühele Tammiste mehele üteldud öösi unes, et Pärnu jõe ääres ühe puu all olla rahalaegas. Keskööse alasti pidavat seda ära tooma ja ärgu vaadaku tagasi. Mees läinudki. Kui rahakasti kätte saanud, olnud jooksnud üks suur must emmissiga mehe järel. Kui kodu saanud, siis kadunud ära. Pärast näidatud mehele jälle unes, et Tammiste mõisa heina pääl kadakapõõsa olla jälle rahakatel. Mees ei ole julgenud minna. Seitsme aasta pärast näidatud jälle. Mees läinud, tõmbanud kadakapõõsa üles, saanud raha kätte, kuulnud, must kass jäänud nagu näugima.

E 22733/4 < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Küttide lugu Kord olnud üks julge kroonumetsa vaht, läinud öösel metsa mõtuse mängi. Teinud metsa tule maha ja võtnud uued pitka säärega saapad jalast ära, heitnud tule kõrvale magama ja näinud, et oravad hüpanud tule ümber ja valge olnud väljas. Mees karganud kurja meelega ülles, et olla hiljaks jäänud. Läinud saapad võtma, mis tule ääre kuivama pani, aga näeb, saapad olla tulesse visatud ja põlenud suutumaks ära. Sääre otsad kiskunud veel välja, hüpanud siis paljajalu metsa mõttuse mängi. Männa alla kargama, aga korraga jääb mõtus vakka ja kottpime öö on jälle korraga käes. Metsavaht tapleb isienesega, arvab, et unes näinud, heidab jälle tule ääre maha ja siis ilmub jälle tule juure üks imeilus naesterahavas, kel taevakarva sinine kleit selgas, võtab riided üles, näitab metsavahile perset. Metsavaht kargab vihaga üles, rabab perse näitajat kinni võtta - see oli kord äkitselt kadunud, läinud metsa, hüüdes: "Paras, paras, saabastest oled ilma ja veel mõtusest ka ja nüüd oled ilusast nasterahvast ka ilma!" Kütt vihastanud ja läinud paljajalu kodu ilust naesterahvast kirudes ja ütlenud, et kurad olla teda, julget meest, kiusanud. Kord olnud üks noormees. See olnud kange kütt, käinud metsas ja soodes küttimas. Kord juhtunud ühe suu ehk raba peal ta nägema, see olnud pühapäev, ilm olnud palava, et üks linn seisnud ta ees. Sepad tagunud, läätsed vuhisenud, inimesed seisnud tummalt, ja neid olnud vanad ja noored, võetud kinni, aetud koti sisse, pistetud äesisuu ette ja siis alase peale, tautud vanad nooreks, noored vanaks, siis lastud lahti. Viimaks tulnud kord meie noore jäägri kätte, tema pidand ka tulest, kotist, haamri alt läbi käima. Hirmuga värisedes ütelnud ta: "Jumals, isa, pojake, nüüd pean ma ka seda teed minema." Siis kadunud keik korraga ära. Määratu soo seisis tal ümber ringi ja ta läinud kodu ja pole sest saadik iial enam soodesse jahtima läinud.

E 22735 (2) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui luupainaja kas inimese ehk loomale peale käib, siis on tarvis seda inimest, kes teisel homikul kõige esimene sulle vastu tulema on (sest lugu ei ole, kas ta süidlane on ehk ei) tubliste sõimata ja teda enese ehk loomade tallajaks nimetada.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20 Järgmine lehekülg ]