[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

EKnS 31, 27 (58) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kel paised külles on, tehku öhessast tõust puude okstest viht ja vihelgu soolase leiniga - kaduda ära.

EKnS 31, 29 (4) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kased narmasurvis talvel on, saada suvel rohkelt otre. Kui haavad, siis kaeru ja linu; kui lepp, siis rukist; kui pajod, siis nisu. Kui aga ümarikka urve (näljaurve), siis tulla suur ikalduseaasta.

EKnS 31, 29 (5) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kuused käbisid täis olla, saavat palju kartulaid.

EKnS 31, 29 (6) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanal hallil ajal, kui soldatisi enne sõttaminekut veel ära ei maetud, läinud kaks naist Orgu soo (Võõsiku vallas) peale marjule ning silmanud seal ühte inimese sääreluud, mis oli püsti olnud, verist vahtu otsast välja ajanud ja ise haledasti karjunud: "Umluu, umluu." Naised märganud, et see üks matmata soldati luu on ja matnud ta issameie lugemisega maha. Kont jäänud kohe vait. Sellest ajast hakatud soldatisi matma.

EKnS 31, 31 (70) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noorpaar esimest ööd magab, pidavat mehed hommikul üles ajama ja ise möirgama - saada noorpaar tulevikus head pullid.

EKS 31, 31 < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Odiste k. - August Michelson < Leena Jürgenson (1911) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Katku soo Võisiku vallas Odiste ministeeriumikooli ligidal on soo, mis kannab nime Katku soo. Enne, vana sõdade aeg, maetud sinna inimesi. Soo olnud kole mäda. Sellepärast pole surnud rahul olnud endi vesiste asemetega ning hakanud säält kodu käima. Harilikult armastanud nad pimedas tubades kolistada. Kui aga tulega vaatama mindud, siis jooksnud ta koera näol minema, kaks ratast järel, ning läinud jälle teise talusse. Sagedamini käinud aga kuri veikene suure habemega mees katkusoost välja, teises jalas olnud punane, teises sinine sukk. Kus see mees aga sisse läinud, lugenud issameie palvet igal pool kolm korda ära, ikka korra eest, teise tagast otsast peale hakates. Kui ta need sõnad saanud ära lugenud, siis surnud jälle sinna katkusse keski ära (selles talus). Ükskord toonud keegi rikkam taluomanik oma poja katkusse suremise pärast kuulsa Soome targa sood vaatama. Soome tark võtnud ühe hõbeteebreti, pannud sinna rahad sisse ning lugenud rahade peale niikaua sõnu, kui need teebreti pealt üles tõusnud, siis lugenud veel matmise sõnad ning lõpuks lisanud juurde: "Teie, hinged, kes te pole jumalasõnaga maha maetud, magage nüüd rahuga ja ärge tulge ka soost enam teisi eksitama - kurvastust tooma." Sellest ajast peale kadunud siis see väike mees ning kodukäijad Katku soost.

EKnS 31, 47 (15) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapsel kõht valutab: Vint, vänt väravast välja, pikka puusse, mõnda muusse, lagedasse laande, pika Tiiu perse, Laudiku Mari saba alla.

EKnS 31, 51 (43) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui keski elajaid uue koha peale ajab, pangu laudaukse alla vits maha - ei jäävat elajad haigeks.

EKnS 32, 1 < Kodavere khk., Alatskivi v. - Lauri Kettunen < üks vanamoor, kuulnud oma 80-aastaselt isalt (1911). Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 6-7: O. Loorits. Vanarahva pärimusi, 1934. lk. 89; 1936, lk. 104. Sisestas USN
Ehk küll Kodavere kihelkond Kalevipoja vana tallermaa olnud, teab rahvas ometigi õige vähe sääl kangelasest jutustada. Murde kuulamise asjus hulkusin igast vallast läbi ning igal pool tahtsin teateid ka Kalevipoja kohta korjata, aga harilikult vastati: meil neid raamatuid ei ole olnud, ei tea ka sellepärast tervest loost midagi. Kuid ometi on mõned vanematest vähesel arvul riistmekesi traditsioonilistest juttudest alal hoidnud. Järgnevad näitused peaksivad jutustajate tõenduse järele kõigest kirjanduslisest mõjust täitsa vabad olema. Alatskivil kõneles üks vanamoor järgmist juttu, mida ta 80-aastaselt ära surnud isa purjuspääga alati lobisenud: Kalevipoeg tulnud üle järve (= Peipsi) siiapoole ja toonud seitsesada saelauda turja pääl. Näinud: vanapaganad peavad isekeskis sõda. Läinud neid lahutama ja peksnud kõik seitsesada saelauda vanapaganate pihta puruks. Kolm lauda ainult jäänud enam järele. Siil hõiganud põõsast:. "Kalevipoeg, vend, löö servi laudu!" Nõnda hakanudki lööma ja kolme lauaga tapnud kõik ära. Siis küsinud: "Vend, kes sa olid, kes sa mind õppasid? Tule välja!" Siil ütles: "Ma olen alasti, ma välja ei julge tulla." Kalevipoeg lõegas talle kuuehõlma ja andis katteks.

EKnS 32, 1 < Kodavere khk., Alatskivi v. - Lauri Kettunen < üks vanamoor, kuulnud oma 80-aastaselt isalt (1911). Sisestas USN
Siin rannal, Laheperä kohal on kivi, kus sügaval inimese jälg. See olla Kalevipoja pahema jala jälg. Siit astus kohe Piatskivile, kus tal säng. Sinna heitnud puhkama. Kalevipoeg kannud ka liiva kuuesiivaga, vist siis, kui omale sängi tegi. Liiv kukkunud kord siiva seest välja ja sest sündinud mägi, Tikkumäiko, mis sängi lähedal kesk heinamaad on. Alasuvälja pääl on Kalevipojakivi. See olla Kalevipoja lingukivi. Rahvas mõtelnud, et raha sees ja lõhkunud ühel öösel kivi ära. Ta olnudki nagu kahest jaost juba vanast kokku pannud.

EKnS 32, 1/2 < Kodavere khk. - Lauri Kettunen (1911). Sisestas USN
Muidu olnud hää tugev mees, sest Peipsi olnud perseni, Lahejärv labajalani. Mõned ütlevad jälle: "Peipsi järv perseni, Kaiu järv kaalani, Mustjärv munnani, Emajõgi helmini." Jumal teab, kui suur ta võis olla.

EKnS 32, 2 < Kodavere khk., Pala v. - Lauri Kettunen (1911). Trükitud: M. J. Eisen. Tartumaa muinasjutud, lk. 13-14; O. Loorits, Vanarahva pärimusi 1934, lk. 89-90; 1936, lk. 105. Vt. muist. 369. Sisestas USN
Kalevipoja sõjalugu vanapaganatega tuntakse igas vallas. Palal alustas jutt isemoodi: Tulnud kalevipoeg, kakssada lauda olnud seljas, kaks tüdrikud olnud laude pääl. Ise veel ütelnud: "Tited one mul laude õtsan." Vei neid nõndaviisi edasi. Tema oli neid nõidade käest ära päästnud ning põgenes. Tuli sotilastega sõda (järgneb nagu eel). (Sotilased. Arvatavasti ei ole "sotilased" muud midagi, kui sortsilasete - see sõnakuju tuntakse rahva seas ka - ümbermoonutus. Vahest on sõna raamatust õpitud ja siin nn. rahvaetümoloogiaks (=rahvaomaseks sõnaseletuseks) välja kujunenud.) Edasi olen nimetud vallast järgmist üles tähendanud: Kange mees olnud /Kalevipoeg/: kui magama heitnud, olnud vakamaa täis. Rüpega veenud ise selle maa, kust sängi omale tegi. Heitnud kord sängi magama, tulnud vanapaganad, tahtnud teda kusega ära uputada. Sest sündind Alatskivile Mõisajärv. Kalevipoeg läinud jõest jooma. Tõised (=sortsilased) raiunud kindusooned maha. Pandud hobuse selga, läinud põrgu ukse juurde, tahtnud ust maha koputada. Käsi jäänud aga kinni ja on kuni viimsepäivani. Kiäpä jõest paistnud ta mõõk neljaba õhtuti välja. Viidud seitse paari härgi ja hakatud välja vedama. Juba hakanudki liikuma, saadud ju serva, üks ütelnud: "Nüüd, kurat, tuled!" Sel korral aga kukkunud kohe tagasi, miks kurja nimetas.

EKnS 32, 3 < Kodavere, Pala v., Halliku m. - L. Kettunen (1911). Trükitud: O. Loorits, Vanarahva pärimusi, 1934, lk. 90; 1936, lk. 105. Sisestas USN
Kalevipoeg käinud Riia linna juures Koevajõe (= Kuiva?) 1 ääres vähki püüdmas. Tal olnud suur kuusepuu vardaks. 1 Tõepoolest on vihjatud Koiva jõele. - E. L.

EKnS 32, 2/3 < Kodavere, Pala v., Halliku m. - L. Kettunen (1911). Trükitud: O. Loorits. Vanarahva pärimusi 1936, lk. 105-106. Sisestas USN
Sõda teinud Kalevipojale suurt kahju. Ta ema nutnud, ja sest sündinud Tallinna lähedale Piälmine järv. Kalevipoeg käinud Riia linna juures Koevajõe (=Kuiva?) ääres vähki püüdmas. Tal olnud suur kuusepuu vardaks. Mõõk olnud tal nõnda suur, et seitse paari härgi ei jõudnud kuhugile liigutada. Kiäpä jõest ta paistab, kui ilus ilm on. Tudengidki käinud siin kord vahtimas. Sest kohast on jõgi hirmus sügav. Sinna ei usu keegi suplema minna.

EKnS 32, 3 < Kodavere, Pala v., Halliku m. - L. Kettunen < Halliku vanamees (1911). Trükitud: O. Loorits, Vanarahva pärimusi, 1934, lk. 90; 1936, lk. 106. Vrd. muist. 340. Sisestas USN
Üks kange jõumees läks oma vastast taga otsima. Ta oli nii kange, et kui vasikat sabast kinni võttis, kohe ühe käega üle kraavi viskas. Läks ja läks, aga korraga tuleb vanakurat talle vastu. Tal oli veskikivi piitsapaela otsas, tuleb ja seda plaksutab aga. Kui esimest korda lööb, siis mees putku, ise ees ja vana Jaak taga. Aga vot, tuleb Kalevipoeg neile vastu, sada lauda seljas. Ta pistis mehe tasku ja hakkasid kuradiga taplema. Kurat peksab selle veskikiviga vastu Kalevipoja põtku, Kalevipoeg raiub laudega. Lauad hakkavad juba otsa saama. Siil hõikas põõsast: "Kalevipoeg, ristivend, servi lauda, servi lauda!" Hakkas lööma, lõi kuradi maha. Aga siis Kalevipoeg küsib, et: "Kes sa põõsast kõnelid? Tule välja!" Siil ütles: "Mina olen alasti, mina ei või tulla." Kalevipoeg lõikas kuuetüki ja pani talle selga. Ja on tänapäevani siili seljas see Kalevipoja kuuehõlm. Aga pea, kuidas selle mehega lugu läks. Kalevipoeg ütleb: "Ma panin mehe tasku, ei tea, kus see on?" Hakkab katsuma - puru. Nõnda sai see kange mees ka otsa. Aga viimati olla ta ometi tapetud, nõianaised tapnud ta ära. Ta jäi magama, siis võtsid ta mõõga ja raiusid jalad otsast ära. Ta ei saanud kuhugile minna, põlvest saadik ära. Siis sai ta otsa, muidu võib-olla oleks tänapäevani elanud. "Nüüd o tämä lihonikkode pihon."

EKS 32, 4 < Kodavere khk. - L. Kettunen (1911). Sisestas USN
Ranna vallast olen varem mõned riistmed saatnud. Võib olla, et hulk jutukillukesi veel leida oleks mõne vanakese käest, ehk küll suuremat minu arusaamise järele enam loota ei ole. Tähendasin, et eelmised jututükid rahva tõenduse järele mitte "kirjatarkus" ei olevat. Kuid osalt peab tõenäolikult ka neid raamatust õpitud juttude järelkajaks peetama. Kui juba lugu raamatu läbi kas või väiksele ringkonnale tuttavaks saanud, ei jäta ta ka algupäraliselte pääle vähemalt mõju avaldamata. Mujal pool Eesti- ja Liivimaal rännates sain ma paraku kaunis vähe mahti asja kohta teateid koguda. Minu arvates tuntakse aga Kalevipoja juttu rahva seas õige vähe. Setud, kes raamatu mõjust täitsa vabad, ei tea vist kuskil kangelase nimegi. Viru rannas toimetab Kalevipoja töid vanakurat. Näituseks olgu järgmine jutt: Vikkuri luodo Kalvi mõisa kohal sündis kord nii. Vanakurat tahtis kord teed Soome ehitada, kandis munakiva põllega meresse. Kaupsaare kõrtsi kukk laulis, põllepaelad kohe katki, ja sest sündiski nimetatud "luodo" (Rannamõisa äärsed kivihunnikud Peipsi rannas olla sedaviisi Kalevipoja põllest kukkunud. Kukke sääl ometi ei nimetata. See loom on vist keskaja legendadest päritud ka Viru ranna juttude hulka. - Üleskirjutaja märkus.) Purtse kohal on üks kivi, kus inimese sõrmejäljed on näha. Vanakurat tahtnud kord kirikut sellega maha visata. Ometi teatakse ka Viru rannas, et ka Kalevipoeg ühe kivi (Ulunieme otsa) olla visanud. - Muidu on vist Viru ranna jutud kadunud Dr. Veske põhjalikult korjanud, nagu seda veel kohalikud inimesedki mäletavad.

EKnS 35, 26 (175) < Rõuge khk., Kasaritsa k. - J. Raudsepp (1913) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Püha Jüri Jerkovits, keela oma kutsikad, et ei putu punast pulli, ei ka kirju lehmakest, mahajäänud tallekest, ei ka hobuvarsakest.

EKnS 1, 1 (1) < Türi khk., Väätsa v. – A. Kuusberg < L. Kruusberg (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Karja väljalaskmise sõnad Metsa iilid, metsa äälid, metsa helded isandad, metsa kuldased kuningad, siidisaba neitsikesed, lask minu loomad kaugel käia ilma hundi puutumata, kalli karu katsumata.

EKnS 1, 1 (2) < Türi khk., Väätsa v. – A. Kuusberg < L. Puurfeld (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Karja väljalaskmise sõnad Hundi(?)sõnad Metsa heldised isandad, metsa kuldised kuningad, siidisaba neitsikesed, laske minu kari kaugel käia ilma hundi puutumata, ilma karu katsumata.

EKnS 1, 2 (3) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Aadu Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Punase elitingi sõnad Meie Issand Jeesus läheb üle liiva ja üle mäe, kolm punast roosi käes. Ühega suitsetab, teisega ohverdab, kolmandaga lindab. Nõnda linda sina, punane roos (ka) ära. Kolm korda lugeda.

EKnS 1, 2 (4) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Aadu Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Rabanduse sõnad olla varjul laulus “Keskel selle elu sees”, 3 salm. (Kiriku- ja koduraamat, Tall. 1853, lk nr. 196 ja Ilmutusraamat 12, ps 12.)

EKnS 1, 2 (5) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Aadu Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Nõiavormel: “Pind. Kristus x Perhitulle x Naamen x Seebe 1 ka x Naamen x Joossus x Marja x Roossa xxx (P x D x S x w x He x I x p x go x).” Paberi peale kirjutada, haige koha peale 3 korda vajutada ja ära põletada.

EKnS 1, 3 (6) < Türi khk., Röa k. – A. Kruusberg < Miina Heide (1913) Sisestas USN
Nikastuse sõnad 1. Nahk nahka, luu luusse, liha lihasse, soon soone, veri veresse, välti, välti, mine Jeesuse nimel ühte. 2. Nikastand, nikastand, nikastand. 3. Meie Issand Jeesus Kristus sõitis kõige kõrgema mäe peal, püi lindas urve hobune kohkus, hobusel nikastus. Nahk nahka, luu luusse, liha lihasse, soon soone, veri veresse, välti, välti, mine Jeesuse nimel ühte. (Peale lugeda).

EKnS 1, 3 (7) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Miina Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Elidingi sõnad (Punase roosi sõnad.) Meie Issand Jeesus Kristus lindas üle liiva, üle maa; kolm punast roosi käes. Ühega suitsetas, teisega ohverdas, kolmandaga lindas. Nõnda linda, sina, punane roos, ära. (Peale lugeda.)

EKnS 1, 4 (8) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Miina Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Valge roosi sõnad 1) Meie Õnnistegija käis mööda maad, kolm lille käes; üks sinine, teine punane, kolmas kullakarva. Naine tuli vastu, ütles: “Miks sa tühja veepangega käid?” 2) Kolm ingelt tulid taevast maha ühte hädalist inimest häda eest aitma. Kolm ingelt tulid taevast maha ühte hädalist inimest häda eest aitma. Kolm ingelt tulid taevast maha ühte hädalist inimest häda eest aitma. 3) Tagane sa, valge roos; sina tongid mind üks kord, mina tongin sind ühessa korda. (9 korda lugeda.)

EKnS 1, 4/5 (9) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Miina Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Riisisõnad Lapsel lakalta tulussa, kõrgelt mäelta kõpatile. Mind aga palvel palutakse: Kusse sööki siia tulnud? Riisi tulnud Riiamaalta viie venna väravasse. Mis see riisi siia otsib? Liha sööma, verda jooma.

EKnS 1, 5 (10) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Miina Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Ussi sõnad. Ussikene, hullukene, ää salaja salva, ää pimedas pista, nägemata näpista; mässi ennast mättaesse, keera ennast keraessa, poe puujuure alla. Maole madalad jalad, kärbse keel lühike. Nii pehmeks mao keel, kui neitsi nisaots. M. Heide on kui nõid tuntud. Oma tarkuse saanud ta vist Mari Rummali käest, see jälle omakorda kuulsa Röa k. Unimäe Juhani k. A. Kuusberg

EKnS 1, 119/21 < ? – A. Kuusberg (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Vanade rahvalaulude saak oli ootamata väike. Vana laul on kadumas. Isamaalaulu kuuled harva. Kibe töö vähese arvu töölistega ei anna laulmiseks mahti. Kaks suurt laulikut olid vahepeal ära surnud, mitmed tühjaks pumbatud (näit. kuulus Piiumetsa laulik Kai Binder, Indrikäär Röa Peeramäel jne.), mõned vanaks ja kurdiks jäänud, teised jälle palvevendade kilda löönud (Lagendoffid Väätsal jt.) ja ei võta jutulegi. Kõik üle 60 a. vanad. Mõned koguni 85 a. – Kirja panin 1706 rida, sealhulgas on mõndagi uuema aja sündmuste vastukajast jne., mis tänini korjajate poolt tähelpanemata jäetud. Nõiasõnu sain 5 lehekülge (74 rida). Üks lausuja suri just sel ajal. Teine sõitis ära või peitis ennast ära. Niisugust asja häbenetakse. Mõned taimenimed (60-70 n.), värsimise viisid (pooleli), vanadsõnad (u. 40 vs.) ja kõnekäänud, arstimiseviisid (u. 50 a.v.), kohanimed (pooleli), teated kohal. tähtsamate isikute üle, punktid vanausku (u. 25 p.) ja veel ühte ja teist, mis kodumaa tundmiseks tarvilik, olen üles kirjutanud. Et korjatud materjal veel lõpulikult ei ole korraldatud, siis ei saa praegu kindlasti ütelda, kui palju seda ja teist on. Sedasama pean ma murdesõnadest ütlema. Osa neist on veel sellekohaste lehekeste peale kirjutamata. Arvan üles märgitud sõnade, kõnekäänude jne. arvu paari tuhande peale. Püüdsin peaasjalikult seda korjata, mis haruldane, mis Wiedemanni kogudes ei seisa või seal teise tähendusega on, mis kirjakeeles ei leidu või harva esineb, niisama ka elava keele tehnikasõnu (kangrutööst., puusepa (tisleri) tööst. alalt jne.), sugulaste nimetusi jm. Haruldastel sõnadel on ikka selgitav lause või pikem seletus kaasas. Umbes kolmas osa korjatud sõnadest puudub Wiedemanni sõnaraamatus või on seal teises tähenduses, teisiti, teistsuguse varjundusega jne. Muidugi oleks sõnade saak suurem, kui ma kõiki tarvitatavaid sõnu oleksin hakanud kirja panema. Seda mõtlen tulevikus teha. (Ühelt poolt on uute sõnade tekkimist, teiselt poolt jälle vanade (iseäranis tehnika-) sõnade kadumist märgata. Uuema aja töötamise viis ja tööjaotus teevad kiire hävitamise tööd, vanade eesti sõnade asemele tungivad tihti võerakeelsed. Mõne asja, tegevuse jne. tähendamiseks on niipalju sõnu, et siin uute tekkimine täiesti tarbeta näib olevat. Teiselt poolt jääb keel vaesemaks. Ei või ka vene keele ja kirjakeele mõju nooremate kõnes tähendamata jätta./Lõpulikud arvud annan siis, kui materjal kõik korraldatud; niisama ka seletusesõnastiku, selle korralduse ja tarvitamiseviisi kohta. Tähendan siin ainult, et ma olen katsunud sõnastikku nii korraldada, et teda kerge oleks tarvitada. Eesti Rahva Muuseumile korjasin asju üle 100 numbri. Korjamise paik: Türi kihelkonna põhjapoolne osa. (Siis veel Paide ümbrus ja Rapla kihelk. Järvakandi klaasivabriku ümbrus läbisõidul.) Siin kaasas annan ära: 1) kimbu rahvaluulet, nõiasõnu jne. (muuseas ärakirja J. Kunderi (?) kirjutatud näitemängust J. W. Jannseni äraostmise kohta vaeste poolt), kokku 113 lehekülge (1706 rida lauluseletustega ja 74 rida nõidust), kokkuköidetult ja 2) 1140 lehte murdesõnadega (392 endist ja 748 uut; mõne lehe peal ka mitu sõna, ühe juurega ja mitu tähendust ühe ja sellesama sõna jaoks), taimenimedega, arstimiseviisidega, kõnekäändudega, vanasõnadega, vanausuga jne. Tartus, 17. juunil, 1914.

EKnS 13, 1 < Tartu l. - Jaan Moodis (1909) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kohanimedest ja nende tähendustest Holstre mõisa juures Paistu kihelkonnas Kuradi mägi, ka Kindrali mägi. Mäe pääl kasvavad suured männad, millede juurte alla Holstre kindral (nime ei tea) raudkirstuga maha on maetud. Mägi ise on Mustjärve kaldal. Ühe korra näinud lapsed õhtul Kindralimäe pääl tuld paistvat. See olnud oktoobrikuul kui vihma sadanud.

EKnS 13, 1/2 (3) < Tartu l. - Jaan Moodis (1909) Sisestas USN, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nõiajärv Holstre kroonumetsas. Praegu ei ole järvest muud tunda kui natuke tiigi suurune loigukene, ümberringi on aga mädasoo, nii et sääl vaevalt pääl kõndida võib. Korra tahtnud keegi mees järve mõõta. Ta pannud kivi pika nööri otsa, mis pääle saja sülla pikk olnud. Kivi nööri otsas ei ole sugugi järve põhja küündinud. Kui mees nööri välja tõmmanud olnud kivi asemel nööri otsas verine oinapää suurte sarvedega. Teist korda lasknud mees nööri järve põhja. Kui ta nööri välja tõmmanud, olnud nööri otsas madu; nüüd ehmatanud järvemõõtja mees nii ära, et ta kolmandat korda enam ei julgenud nööri järvepõhja lasta ja pandis putked mängima.

EKnS 13, 3 (4) < Tartu l. - (1909) Sisestas Merje Susi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Valuoja jookseb Viljandi linnast välja. Selle lähedal on pumbakaev (mitte presskaev), kust ise välja jookseb.

EKnS 13, 4/8 (7) < Tartu l. - Jaan Moodis (1909) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu kink Nõo kihelkonnas Aru vallas, Kögli talumaa peal. Ennemuiste olla tondid sääl kingu pääl raha kuivatanud. Nõo kihelkonna keelemurraku peal on kingu nimi Rahahaude kenk. Säälsamas Kögli talus olnud vanal ajal peremeheks keegi lätlane, Kögli Peeter nimi. Sellel Kögli Peetril olnud palju pisuhändi, kes temale ööseti varandust kokku vedanud, nii et aina tulised jooned taeva pääl näha olnud. Kui ta korra reht peksnud, lennanud pisuhänd läbi rehealutse. Peeter käratanud temale: "Oh sa pisuhänna räuk (rävak)! Ku läits läbi rõukealutse!” (reie aluse). Kögli Peetrel olnud tüdruk teenijaks. Talve ajal korra, kui lehmad veel piima pole annud, olla tüdruk tähele pannud, et perenaine keedab tihtipääle piimasuppi. Tüdruk mõtlema, kust perenaine piima võtab. Korra pannud perenaine paja tulele, läinud ise aidast tatratangu tooma, et putru keeta. Selle vahe sees peitnud ennast tuppa ära, et vaadata, kes pudrule piima toob. Korraga jooksis must kass tuppa, karganud paja ääre pääle ja oksendanud pajasse, pääle selle jooksnud kass jälle välja. Ka tüdruk tulnud peiduurkast välja. Kui perenaene tuppa tulnud, pudru valmis keetnud, on kõik sööma istunud, kuna tüdruk ennast haigeks teinud. Küll perenaine meelitanud: "Tule sööma, magus, piimane, pehme puder, saad terves!" Aga tüdruk mõtelnud: “Kassiokset ma ei söö.” Kögli Peeter olnud väga rikas mees, üle mitme valla. Temal olnud hääd hobused. Kui ta kaevupange liigutanud jooksnud hobused ise koplist kodu jooma ja kui ta nad ära oli jootnud, siis vilistas korra ja hobused jooksid koplisse tagasi. Kui ta säält talust ära läinud, matnud ta hobuse pääluu karjavärava alla maa sisse ja on sellega ka hobuseõnne sellest talust ära viinud, nii et uuel peremehel ühe aasta sees kuus hobust ära lõppesid ja hulk kariloomi otsa sai. Viimaks on talu sulasel korda läinud üles leida, kuhu kohta hobuse pääluu oli maha maetud ja võeti see maa seest välja. Et hobuse pääluu maa sees oli, sellest on kaardikaeja teatanud: "Põhja pool väreti all on hobuse pääluu maa sees, kui see säält välja kaevatakse, siis tuleb ta ahjus ära põletada, siis tuleb hobuste ja loomade õnn tagasi. Hobuse pääluu visati nüüd põlevasse ahju ja see põlenud suure praksumise ja paukumisega, kuna juuresolijad rõõmustades ütlesivad: "Kuulge kui vanatont lõhki läks." Sellest ajast saadik Kögli talus alati hää hobuse ja loomade õnn olnud.

EKnS 13, 8/9 (8) < Tartu l. - Jaan Moodis (1909) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Väikese järve rahaauk Aru vallas Nõo kihelkonnas Tsirgu talu saunas elanud Pundri Jaan, vaene mees. Korra äratatud teda üles öösel ja üteldud temale: “Mine väikese järve ääre ja too säält rahakerst ära, mis sõja ajal senna on pandud. Mees pole läinud ja uinunud magama. Teist kord äratatud üles ja kästud minna raha järgi, jälle pole mees julgenud minna. Kolmas kord äratatud teda jälle üles ja käidud temale tungivalt pääle, et ta raha järele läheks, muidu lähevat raha järve põhja. Ka nüüd pole mees enne läinud, kui hommikul koidu ajal järve ääre läinud, olla natukene veel kirstu veepinnal näha ja kullakuhi läikinud päeva käes. Mees tahtnud veel raha võtta, aga raha kadunud kolinal järvepõhja ja näki hääl ütelnud järvest: "Hilja tulid, mees, nüüd ei saa enam midagi." Kahjatsedes läinud ta kodu. Teine kord maganud Pundri Jaan jälle omas saunas, kui teda keegi üles äratanud ja käsknud sauna tagant saapasääre täis kulda välja kaevata. Tema pole läinud, teist kord pole ta veel läinud, kolmas kord äratatud teda üles ja üteldud: "Kui sa nüüd raha tooma ei lähe, siis saad ära tapetud." Nüüd tõusnud ta üles, võtnud labida, läinud sauna taha ja kaevanud sääl kohal, kust juhataja juhatas. Kohe leidnud ta saapasäärega hulk kulda ja saanud sellest päevast saadik rikkaks meheks.

EKnS 13, 10 (9) < Tartu l. - Jaan Moodis (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha leidmine kivi alt Korra näidatud unes kellegile vaesele mehele, et tee ääres Aru vallas ühe puudalise kivi all rahakast on ja kästud ära tuua. Kolmekordse käsu pääle pole mees läinud. Hommikul, kui päev tõusnud, läinud ta senna kohta, kuhu teda juhatati ja leidnud, et kivi on koha päält ära tõstetud ja kivi all on rahakasti ase olemas. Pärast olnud kuulda, et keegi teine mees on juhatamise peale säält raha ära viinud, sest juhataja olla esimesele mehele ütelnud: “Kui sa ei lähe raha ära tooma, siis ma saadan ühe teise.”

EKnS 13, 11/2 (10) < Tartu l. - Jaan Moodis (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas mees tontidega hädas oli. Korra on talu sulane Aru vallas Kögli talus soojasse rehetuppa magama heitnud. Keset öösel äratatud teda magamast üles ja tema näinud, et tema ees kaks vanakuradit seisavad. Nendel olnud sarved pääs, pikad sabad taga, teine jalg hobusekabjaga ja koledad punased, kuna suust tuld sülitanud. Tondid ütelnud mehele, et ta nendega ühes tuleks Köia pääle (Köia-päälne on Aru vallas Nõo kihelkonnas Karijärve ääres kaunis suur mädasoo, kus keegi palju pääle ei julge minna ja Karijärvest jookseb oja välja läbi Köia-päälse mädasoo ja ojast on purded üle säetud). Selle Köia-päälsete purrete pääle viinud koledad tondid mehikese ja ähvardanud meest Köida visata, kui ta mitte nende ette ennast ei kummarda. Mees on siis kuradit kummardanud ja need on teda kodu tagasi toonud. Mees äratanud perenaese üles ja jutustanud sellele loo ära. Mees olnud üleni märg.

EKnS 18, 1 (1) < Tarvastu khk., Uue-Suislepa v. - Aleks. Johannson < L. Johannson < Liisa Mägi (1916) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üle, üle, vihmake, üle, vihmahooke, likes teed mu, vaese latse. Mul pole kodu, kos ma kuiva, tare ei, kos ma tahene. Kodu suure kuuse all, tare laia tamme all. Vii vihma Viljandisse, kanna hoogu Karksiesse: Viljandin vili palanu, Karksin kaara kõrbunessa, Siis saab Riia Ristu1) juua, siis saab Pärnu Päitsi1)juua. 1) Ristu, Päitsu - lehma nimed.

EKnS 19, 57 (1) < Väike-Maarja khk., Vao v., Kiltsi Liivaküla k. - Arnold Dengo < Maanus Viit (1912) Sisestas, kontrollis ja redigeeris 2003
Hundisõnad Hulgu, hulgu, hundikene, longi teeda, tömpijalga, sombi suurta sooda mööda, tigedad rägadad mööda, risti-rästi radada mööda. Lääd sa lageda väila peale, suu laiali, silmad laiali. Su suu sulavõista, hambad meevahasta. Jooned joosku vastu põhja.

EKnS 19, 57 (2) < Väike-Maarja khk., Vao v., Kiltsi Liivaküla k. - Arnold Dengo < Maanus Viit (1912) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ussisõnad Tidit, iidit, tinger jünger, soo sünger, sarapuu jünger, tinger jünger loogeline. Keri sa ennast keraje, mässi mätaste vahele, soo sammalde segaje. Ära sa minusta koska, koska kahteda kivije, nelja neiduda nisaje.

EKnS 19, 58 (3) < Väike-Maarja khk., Vao v., Kiltsi Liivaküla k. - Arnold Dengo < Maanus Viit (1912) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vitsasõnad Soost mul toodi soojad vitsad, pajusta palavad vitsad, miska meesta löödaneksa, meie nahka napsitakse. Löö sa lemmelgalle, tao kui tammepakukesta. Oo, tule, tuline kurat, üle üheksa kiriku. Too sina tuline kuuba, kanna raudine kasukas, vii viisi vaibakesta, pane paasine palakas.

EKnS 2, 25/6 (7) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild (1906) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutustus Tallinna Olevisti kiriku ehitajast. Sellest on rahvasuus järgmine jutustus. Tallinna Olevisti kiriku ehitaja ei ole kellegile oma nime öölnud, enne kui kirik oli valmis saanud ja tema torni otsa viimast muna (ja risti) oli pannud. Siis oli ta seal oma nime Olevist nimetanud. Sellepeale oli ta siis torni otsast maha kukkunud ja lõhki läinud, kust uss ja konn olid välja tulnud.

EKnS 2, 26 (3) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Aleksander Müür (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vana usk. Kui uuel aastal mets vangis on (lumes), siis sureb see aasta palju noori loomi.

EKnS 2, 26/7 (8) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Aleksander Müür (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Heinasaat metsas jookseb. Kord elas Avinurmbes Kõrve külas väga julge jahimees Jaan Kakasson, kutsuti Mihkra Jaan. See oli läinud kevadel ühel laupäeva õhtul Avinurme Laekõnnu küla ligi välja jaare püssiga jahi peale, hommikust valmis tetri laskma. Korraga oli kuulnud edemalt mähetamist, otsegu lammas oleks määnud. Siis oli näinud, kui üks must loom temast suure kohinaga mööda oli läinud. Ta oli olnud niisama suur nagu heinasaat, ka niisama moodi, pealt ära teritatud. Aga tema ei ole tunnud, mis loom see olnud.

EKnS 2, 27/8 (9) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Aleksander Müür (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Must müts metsas lendmas Üleval nimetud jutu sees Mihkra Jaani poeg, kutsutakse Naarismaa Madis, oli kord metsas olnud jahi peal püüsid vilistamas. Äkitselt oli temast loom, nagu must müts, ümmargune, kõrgel õhus tahtnud mööda lennata. Tema oli näinud selgesti, ka tema hea jahikoer, kes tal ühes oli olnud, oli näinud ja jooksnud sinnapoole, kinni võtma. Tema oli kohe lasknud, aga peale pauku oli nii ära kadunud, et ei ole midagi näinud.

EKnS 2, 36/7 (3) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Liisa Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rüpp täis kulda Kasepal, Peipsi jääres, olid kaks meest ühel hilisel suveööl metsa serva mööda kusagilt kodu poole kõndinud. Näinud metsast tuld. Mõtelnud: "Vist on õitsilised, läheme vaatame ehk saab piibu pääle tuld." Sinna jõudes näinud, et kolm meest kibedaste tuld teinud. Nemad olid tundnud neist nagu hirmu. Üks oli küsinud neilt: "Mida teie käite?" Nemad olid vastanud: "Meie tahtsime tuld saada." Sellepeale oli ta teist meest käskinud rutulise häälega: "Hoia rüpp lahti!" Mees oli hirmuga seda teinud. Siis oli talle kolm korda labidaga kuuehõlma süsi visanud ja üelnud ise: "Pane kuuehõlm kõvaste kinni. Enne ära lahti tee ega vaata, kui siit edemale ära saad!" Mees oli hirmuga mõtelnud: "Põletagu peale minu kuuehõlma ära, aga mina lahti ei tee." Kui ta pärast oli vaadanud, olnud kuuehõlm kulda täis. Need mehed olid siis rikkaks saanud.

EKnS 2, 43/4 (7) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Rahvasuust (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Millest sai nimi Avinurm See praegune Avinurme valla koht olnud enne lage nurm. Kord tõusnud Peipsis suur vesi ja ujutanud ka kõige selle nurme üle. See olnud kevade. Kui vesi oli ära kuinud, siis olnud ka see nurm havikalu täis, mis järvest olid tulnud - kuival. Siis oli tulnud sellest nimi Avinurme.

EKnS 2, 55/6 (2) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakast Avinurme vallas Kõrve külas vana Kõrve metsavahi Jüri oli oma vennaga kahekeise sealt Rootsikäpa nõmmest ühel suveööl käinud kaevnud maa seest vana rootsi rahakasti välja ja toonud ära. Ühes sealt olid veel toonud malm suuredtükid, mida nad sealt olid leidnud. Neist olid pannud saunaahju kerisse võllid, mis praegu alles on. Sellest said Kõrve metsavahid rikkast. Räägitakse, et neil oli olnud ka tont, kes rikkust oli toonud. Päeva ajal oli aga ahju peal maganud.

EKnS 2, 56/7 (2) < Torma khk., Piilsi k. - Mihkel Sild < Jaan Sild (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu jutud Avinurme mõisa Väljaaluse talu peremees Jaan Haav oli oma kapsaaias künnud. Ühe vao seest oli ater suure hunniku vana seltsi isemoodi hõberaha välja keeranud. Selle rõõmuga oli tuppa jooksnud, kutsunud lapsed ja naise appi ära tooma. Siis olnud näha, kui oleksid rahad plekk-karbi sees olnud, ater oli selle katki viinud, kust rahad välja olid tulnud. Naine ja lapsed olid rüpe sees - igaüks ühe rüpetäie – rahad tuppa viinud, arvata kilimitu täie, pannud põrandale hunniku maha. Mees oli saanud hulga aega elada ja veel teistele jagada.

EKnS 2, 57/8 (3) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha kivi all Avinurmes Kõrve metsavahi jao sees kroonumetsas 81. kvartali sees, vastu Piilsi kooli krunti, Ülesoo all, on üks lage laugas, seda kutsutakse Äia naarismaa - vist oli mõni äi enne seal naarid pidanud. Seal oli üks vöödiline kivi. Räägiti, et enne selle kivi alla olla raha pandud. Kord võtnud karjapoisid labida ja läinud lõuna ajal, kui teised karjatsed lõunal kodu olnud, kahekesi sealt raha välja kaevama. Kivi olnud raske, ei ole jaksanud ära kangutada. Viimaks olid aialattidega suure vaevaga ta küliti saanud. Vanem karjapoiss oli siis kivi alt kaevama hakanud, noorem vahtinud pealt. Kaevnud hulga aega, viimaks tüdinenud ära, üelnud: "Siin ei ole midagi!" ja läinud ära. Vist oli raha väga sügavale pandud, et ei jõudnud välja kaevata. Kivi on praegu küliti alles - raha aga ootab tugevamat kaevjat, kui karjapoisid.

EKnS 2, 59 (4) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ülesoo linn Avinurmes, Piilsi küla jao peal, põhjapool küljes üle soo on veike küngas - alekere. Enne, kui Piilsi kolgaväljal karjamõisa oli, siis pidas mõisnik sääl vilja, nüüd on kahe taluperemehe käes. Seal olnud enne linn. Linna müürikivisid on praegu veel alles: selgest lubjast ja liivast kokku pandud. Teises otsas alekerel kasvab ilus kasemets. Seda kutsutakse Pupuaed - vist on seal linna puiestik olnud. Maa seest on sealt palju vanu raudu ja kahe teraga nuge välja tulnud. Ka olla seal palju raha maa sees, aga ei tea, kus kohal.

EKnS 2, 59/60 (5) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatel jões Avinurmes, Piilsi külas, oli Mardira talu peremees oma naisega all jõel heina teinud. Näinud: rahakatel paistnud selge päevaga jõepõhjast välja. Mees võtnud püksid jalast ära ja läinud jõkke, katalt välja tooma. Katal raske, ei jaksa. Kutsunud naise appi, ikka ei kerki. Mehel tulnud äkisti meele, et kui vaestele luba/da/ siis kerkida. Hüüdnud kohe: "Pool mulle, pool vaestele!" Kohe kerkinud, kuni viimaks kaldale saanud. Mees aga oli üelnud siis: "Nüüd ta on ikka minu, parem joon viinaks, söön saiaks ja kompekiks, kui vaestele annan!" Kohe langenud katal jõkke tagasi. Veest kuulnud sulina moodi hääl veel: "Kerjata võid viina, kompeki ja saia." Kui vesi ära selginud, pole enam katalt kuskilt näha olnud.

EKnS 2, 60/1 (6) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuldsõrmused vees Avinurme Piilsis Uuetuura talu perenaesele ööldud unes: "Mine jaaniõhtu, kui vesi aurab, küla silla otsa, viska hõbedat vette; siis võid hommikul varanduse ära tuua. Aga kõige selle juures ei tohi midagi rääki!" Kui jaaniõhtu kätte oli jõudnud ja vesi jões kangesti auranud, läinud visanud küla silla otsa hõbesõrmuse vette. Hommiku vara läinud vaatama: veike karp paistnud vees. Toonud välja, võtnud lahti. Kuldsõrmusid täis! Naine hüüdnud rõõmu pärast, ära unestades, et ka varandust ära tuues vagane peab olema: "Hebesõrmussest jäin küll ilma, aga nüüd on mul kuldsõrmussid selle asemel küll!" Kohe kukkunud karp käest jõkke tagasi ja olnudki kadunud.

EKnS 2, 61/2 (7) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Avinurme Laekõnnu rahakast Avinurmes Laekõnnu külas olnud kusagil tee ääres rahakast maas. Laekõnnu küla mehed olid selle ülesse leidnud ja välja kaevnud, isekeskis raha ära jaotanud ning ära viinud. Kasti aset olid mitmed näinud.

EKnS 2, 69/71 (2) < Torma khk. - Mihkel Sild < Rahvasuust (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutustus, kust sai kiriku lauluraamatusse hommikulaul "Ma tänan sind, et oled mind" Kord läinud isa oma pojaga aeda tegema. Poeg murdnud aiavitsa katki. Isa läinud selle üle vihaseks, öölnud: "Kurat võtaks sinu!" Kohe tulnud kurat ja öölnud: "Anna ta siia!" Isa hakanud paluma: “Jäta ta veel mulle, kuni ta leeritud saab." Siis oli kurat veel teda isa palve peale nii kauaks jätnud kuni teda pidi ära leeritud saama. (Kui kaua seda aega oli, ei tea.) Isa läinud õpetaja juure, rääkinud sellele. Õpetaja pannud poisi kooli, koolitanud teda kuni leeri ajani. Leeritanud sest ajast ära kuni kurat poisi järele pidi tulema. Viimane öö jõudnud kätte. Õpetaja pannud siis poisi selleks ööks kiriku altari sisse piiblit lugema. Altarile tõmmanud mõega otsaga kolm viiru ümber. Käskinud poissi seal lugeda ja ei mitte vaadata, kui kurat teda viima pidi tulema, ükskõik mis moodi, kas isa, ema, venna või õe näol. Kui ta pidi kutsuma - mitte vaadatagi. Siis pannud õpetaja kirikuuksed kinni ja oma sõrmusse pitseri peale, et muud inimesed ei saa. Enne südaööd tulnud kurat teda ära viima. Kutsunud teda ära. Küll olnud vahel tema isa, vahel kui ema, vennad ja õed, kes teda olid kutsunud ja öölnud: "Mis sa seal teed? Tule ära!" Astunud kahest mõegaviirust üle, mis õpetaja oli tõmmanud, aga kolmandast enam ei ole üle astunud. Tema oli aga lugenud piiblit järsku, ei ole kuhugile vaadanud. Kui hommiku oli kätte jõudnud, siis olid kõik kutsujad ära läinud. Siis tulnud ka hommiku valges õpetaja kiriku vaatama, kas poiss alles on. Kui ta sinna oli saanud, siis laulnud poiss altari sees laulu: "Ma tänan sind, et oled mind, oh Jumal! armust hoidnud." Siis saanud see laul ka meie kiriku lauluraamatusse ülesse kirjutud, mis praegu alles on. Nii saanud see poiss kuradi käest ära päästetud, mida isa oli talle lubanud. Õpetus, et kurja ei tohi mitte öölda.

EKnS 2, 72 (8) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Mihkel Sild < Toomas Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaauk Avinurmes Piilsi külast Lohusoo minna on tee jääres nõmme peal rahaauk. Vana Müüri Toomas oli käinud sealt raha kaevamas. Rahaaugu ase on praegu veel tunda.

EKnS 2, 72 (9) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Mihkel Sild < Johannes Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Toobi täis rublatükkisid Avinurmes Piilsi külas oli saanud Värava vanamoor Piilsi küla kõrtsi maa pealt Kubja aiast aia alt kadakateivaste vahelt maa seest toobitäie rublatükkisid.

EKnS 2, 72/3 (10) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Madis Sild < Toomas Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kalliskivi. Avinurmes Piilsis Kolgaväljal oli leidnud Kolga taluperemees poisikesepõlves jahi peal käies Avinurmes Kärasi suurest soost kalli kivi. Kivi olnud imeilus, läbipaistev - soo samble peal. Oli aga selle Kivi Kärasi külasse Mäe künkale lepikusse ära kaodanud. Küll oli veel otsinud, aga enam ei ole ülesse leidnud.

EKnS 2, 73 (11) < Torma khk. - Madis Sild < Madis Sild (1907) Sisestas ,kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kahe teraga kirves Avinurmes Kärasi külas elav naesterahvas, Kopli vanamoor, oli leidnud Lohusoost Separa kohalt jõe jäärest liivamäe seest - kui sealt Lohusoo kiriku ehitamise liiva oli kaevetud - kahe teraga kirve. Kirves olnud vanamoodu, mõlemil pool terad. Tema tegi pääsugemise harjasid, siis oli käinud selle kirvega metsast kuuse küllest tõrva raiumas. See kirves võib veel praegu seal Kopli talus alles olla.

EKnS 2, 74 (12) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Toomas Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tammeregi tammepalgiga soos Kusagil kaevnud mehed kraavi. Leidnud soost maa seest tammeree ja tammepalk veel peal.

EKnS 2, 74 (13) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Madis Sild < Toomas Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha maa sees Kusagil leidnud kraavikaevjad suure hulga raha maa seest.

EKnS 2, 82 (5) < Torma khk., Avinurme v., Kodassaare k. - Madis Sild < Jaan Kask (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuu madalalt käima hakkab, siis peab viimnepäev ligi olema.

EKnS 2, 83 (5) < Torma khk., Avinurme v., Kodassaare k. - Madis Sild < Jaan Kask (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Enne ei pea puul koor lahti minema kevadel, kui müristab. See peab põrutama lahti. Sellepärast ei saanud kevadel karjalapsed enne pajupilli, kui müristas.

EKnS 2, 83/4 (1) < Torma khk. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kanga viimisest Avinurmes, Teadussaare külas tahtnud tont ühel küla vanamooril kanga ära viia. Kangas olnud südapäeva ajal aias pleekimas. Korraga tõusnud seal kohal kange tuul. Kangas tõusnud ülesse lendu, üle aedade, kõrgele ülesse. Vanamoor näinud seda, läinud jooksuga järele ja hõiganud selle suure hädaga, et tont kanga ära viib: "Tule jumal appi!" Siis oli lasnud tont kanga maha. Vanamoori enese jutustus.

EKnS 2, 88 < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Madis Sild < Madis Jago (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Järve pääl küünal põlemas Suure katku ajal surnud saksad ära (muidugi ühes ka teiste inimestega). Porkuse mõisas (ma ei tea, kus see on. Kas mitte Porkuni? A. Jürgens) olnud järele jäänud mõisaherra - üks vanapoiss - oma sõsarega. See olnud kuri herra. Sõsar hakanud mõisa tallipoissi armastama. Mõisa ligidal peab olema veike järv. (Porkuni mõisa ligidal on tiik või järv. A. Jürgens) Kuri mõisaherra oli vihastanud, miks sõsar tallipoissi armastama hakanud ja uputanud sõsare järve ära. Sellest saadik oli iga ööse kesk järve küünal põlenud kuni viimaks õpetaja oli käinud järve pääl, ära matnud. Siis oli küünlatuli ära kadunud. /A. Jürgensi märkused pliiatsiga käsikirja vahele kirjutatud./

EKnS 2, 91 (1) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Elias Soo (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kevadel viljategemise ajal. Kui kevadel toomingas õõlitseb, siis peab olema linategemise aeg.

EKnS 2, 91 (2) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Elias Soo (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui “kesajumal” (on ka toomingas) õõlitseb, siis peab olema odrategemise aeg.

EKnS 2, 98/9 < Torma khk., Avinurme - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutustus piiludest Avinurme vallast Kõrve külast läinud Müüri Mart Virumaale lõhmusekausi kaabale. Jäänud ühte talusse öömajale. Õhtul toonud perenaene kausiga piima, pannud kesk tuba põrandale ja kutsunud: "Piilu, piilu, piilu, piilu!" Siis tulnud palju ussa nurgast kausi kallale piima jooma. Saanud piima joodud, siis läinud jälle nurka ära. Temale tehtud põrandale ase maha. Heitnud magama. Piilud tulnud ka tema juure õlgede sisse ja kahistanud neid. Temal ei ole kõigel ööl und silma tulnud.

EKnS 2, 102 (1) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vandumine Enne võidud ka vandumisega teisele kurja teha: kas mõnd haigust külge vandu, mis enam ära ei paranenud, ehk muidu vigaseks, kas mõnd ihuliiget ära vandu ehk muud kurja.

EKnS 2, 102 (2) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Avinurmes, Kõrve külas käinud Müüri Mart Pika Jüri värava tagast rohtu ajamas. Pikk Jüri ei ole seda sallinud ja üelnud: "Peaks ta pimedaks jääma, et ta enam ei näe siit minu värava tagast tulla rohtu ajama, Pääle selle jäänudki Müüri Mart pimedaks ja olnud surmani pime.

EKnS 2, 102/3 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Nõidumine Olnud ka nõidasid, kes teisele oma nõidumisega kurja tegivad: Kui ta teise looma külge vai näpiga puutus, siis see loom enam elusse ei jäänud. Neid nõidasid ei ole sallitud, kui nad kätte oli saadud, siis oli neid peksetud, et nad oma nõidumise maha jätaksid, aga see ei ole aidanud; peks ei ole neile midagi teinud: nad pannud haukuu oma asemel peksjate ette, peksjad ei ole midagi näinud ega aru saanud, et see haukubu olnud. Kord oli ühte nõida peksetud. Nõid oli pärast ise rääkinud, et tema pannud peksjatele haukuu ette ja ise naernud mujal kui haukubu peksetud, öölnud: "Küll nad annid haukuule."

EKnS 2, 112/3 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva
Surnuvaim laes kõndimas Elanud kord Mustvees mees nimega Neiman. See olnud tark mees: ta oli pidanud enamiste tohtriametit ja teinud palju inimesi terveks. Ka olnud ta suur joodik ja kuri mees. Sel olnud seitsmes Moosese raamat. Siis oli võinud ta sellega ka surnuvaimud välja kutsuda. Kui öösetel üksi oli olnud, siis olnud tal tihti tuba vaimusid täis. Selle raamatuga oligi ta ka inimesi terveks teinud. Et ta kuri mees oli olnud, siis oli tapnud ta oma lapse ära. Ta oli teda peksnud nii kaua kui poolsurnuks ja visanud ta siis öösel õue. Siis oli tulnud see tema lapse vaim tuppa ja kõndinud laealust mööda. Siis oli see Neimann üelnud selle vaimule: "Mine ära! Miks sa mind kiusad, ma olen Jeesuse Kristuse nime pääle ristitud?" Siis oli see lapse vaim ära kadunud.

EKnS 2, 115 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva
Vere kinnipanijad Olnud ka vere kinnipanijaid. Kusagil olnud vere kinnipanija. Kui enam verd kinni ei ole saanud, siis see ikka oli kinni pannud. Ta oli pobisenud mõne sõna, teinud haava juures kätega mõne kunsti - ja veri olnudki kinni.

EKnS 2, 119 < Torma khk., Avinurme v., Kõrveküla k. - Madis Sild < August Müür (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Millal raha saab Kui jaanipäeva öösel sõnajalgade sisse metsa maha heita ja oota, siis tuleb vanapagan ja teeb kõiksugusid hirmutusi. Kui kardad, siis tapab ära, aga kui ei karda, siis saad tema raha omale.

EKnS 2, 119 (2) < Torma khk., Avinurme v., Kõrveküla k. - Madis Sild < August Müür (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kus rahaauk on Avinurme vallas, Kärasi külas, Kärasi veski juures peab rahaauk olema.

EknS 2, 120/1 < Torma khk., Avinurme v., Jõemetsa k. - Madis Sild < Jüri Sild (1907) Sisestas Janne Juuse, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuba jõmpsikid täis. Kord elanud Mustvees üks mees nimega Neiman. Sel olnud kuues ja seitsmes Moosese raamat. Tema oli pidanud ka tohtri ammetid ja olnud sellega väga tark. Siis oli ta ka seda nende Moosese raamatute järele teinud. Kord läinud ta kodust ära. Kuues ja seitsmes Moosese raamat jäänud välja. Sulane olnud kodu. See ei ole sellest raamatust midagi teadnud ja hakanud lugema. Siis tulnud tuba jõpsikid täis. Neiman tulnud kodu. See hakanud siis seda kohta säält raamatust tagurpidi lugema. Siis kadusid jõmpsikad jälle ära.

EKnS 2, 121/2 < Torma khk., Avinurme v., Jõemetsa küla - Jüri Sild < Kadri Kase (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Põleva maja kustutamine. Torma kihelkonnakiriku köstril olnud ka kuues ja seitsmes Moosese raamat. See oli pidanud ka tohtri ammetid, andnud ka rumala koera tõbe vastu rohtu inimestele ja loomadele, iseäranis suur sigade haiguste tohterdaja olnud ta. Kord olnud sääl leerilapsed. Näinud, et Linnutaja mäel oli maja põlenud. Mõned nendest teadnud, et köster võib teda küll ära kustutada ja käskinud temale üelda. Niipea, kui köster oli omast toast välja tulnud ja põlevat maja näinud, siis kustunud ta kohe ära. Jutustanud Jüri Sild Avinurmes Jõemetsa külas, kes oli kuulnud Avinurmes Jõemetsa külast Kadri Kase suust, kes ise leeris olnud ja seda näinud.

EKnS 2, 122/4 < Torma khk., Avinurme v., Jõemetsa k. - Madis Sild < Jüri Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kellel veel kuues ja seitsmes Moosese raamat olnd Elanud kord Tartumaal Lilastvere külas mees, keda Lilastvere Joosepiks kutsutud. Ka temal olnud kuues ja seitsmes Moosese raamat. See oli pidanud ka tohtriametit ja olnud väga osav selle üle. Siis oli ta suurem jagu oma arstikunsti selle raamatu järele teinud. Kord olnud Avinurmes Piilsi külas Kuke Jaanil luuroos jalas, jalg valutanud koledaste. Sääl läinud siis tema vend Madis Lilastvere Joosepi juure abi paluma. Kohe, arvata selsamal tunnil, kui ta Lilastvere Joosepi juure oli saanud ja temale oma venna haiguse oli ära rääkinud, olnud ka vennal, Jaan Kukel, valu mööda. See Lilastvere Joosep, kellel see raamat olnud, oli ise rääkinud, et tema võib kõik teha, hääd ja kurja, aga ei taha teha: ta on mõni asi väga kole. Oli ka üelnud, et tema võib saada teha nii, et pool maja ära põleb ja pool põlemata jääb. Sääl raamatus peavad niisugused sõnad olema, millega võib saada teha. Olnud siis temal ka vere kinnipanemise sõnad. Kui keegi nii suure haava saanud, et enam veri kinni ei ole jäänud, siis oli Lilastvere Joosepil see kerge asi olnud. Ta oli veel rääkinud, et kellel see raamat on, siis ei saa surra ka muidu, kui ta selle raamatu kellegile annab ehk ära lubab. Siis ei ole tema ise ka enam muidu surra saanud, kui ta oli selle raamatu teisele ära lubanud. Tal ei ole hing kudagi välja läinud, ei ole surnud ega elanud. Jutustanud Jüri Sild Avinurmes, Jõemetsa külas.

EKnS 2, 125 (1) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild (1907) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Lendvast On niisugune äkkiline haigus, mis ka inimese või looma äkitselt läbi rabab, et ta sureb. Ka seda peab üleval olema kuuendas ja seitsmendas Moosese raamatus, kuda lendvad saab teha. Peab olema see lendva niisugune, et teine inimene võib teisele teda saata, kui pitkse noole, kes läheb ja surmab.

EKns 2, 125 (2) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild (1907) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes mõistis lendvat saata. Vana Tõrma köster, C. R. Jakobsoni isa oli mõistnud õige heast lendvat teisele saata. - Siis olidki saksad kartnud C. R. Jakobsoni väga.

EKnS 2, 130 (4) < Torma khk., Avinurme v., Vadi k. - Mihkel Sild < Abram Kask (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Piksenool. Piksel peab nool olema, millega ta lõhub ja purustab. Kes selle nooli kätte saab ja selle alati enesega ühes kannab, sellele ei pea püssikuul külge hakkama. Jutustanud Abram Kask Avinurmes, Vadi külas.

EKnS 2, 130 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu jutt Raha Karksi-Nuuja järves Vanal ajal, kui sõda olnud, siis jäänud Karksi-Nuuja järve palju raha. Karksi-Nuuja lossi müür lõhutud maha, see langenud sinna järve, siis saanud see järv prahti täis, nii et enam säält järvest raha kätte ei saa.

EKnS 2, 130/1 (2) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui Avinurme suvel kuivaga varahommikul Peipsi järve kohisemine Nenasi poolt (Nina jaama kohalt) ära kuulub, siis läheb ilm vihmale.

EKnS 2, 131 (1) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Arstimine Kui konnasilm varvaste vahele lööb, siis põleta peerutulega kirvesilma pääl (kirvesilma), kuni raua seest vesi (rõsi) välja tuleb ja võia sellega konnasilma, siis kadub konnasilm ära. Laiemalt tuntud.

EKnS 2, 131 (2) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ilmateadus. Vana usk. Kui suvel õhtu kuiva ilmaga lauldakse, siis tuleb teine päev vihma. Iseäranis veel, kui naesterahvas, kas tüdrikud, kangeste laulavad, siis üeldakse: “Emased hundid uluvad, vihmale läheb.”

EKnS 2, 131/2 (3) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rukkikasmise aeg. Rukis kasvab kuus nädalat, kaks nädalat loomine (kasvamine kevadel), kaks nädalat õõlitsemine ja kaks küpsmine.

EKnS 2, 132 (4) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Punkt vana usku. Pesuvett ei või sanna juures enne keema ajada, kui ahi on juba ära küdenud, olgu see pesuvesi, mis tahes, kas lapsepesu vesi või muu pesuvesi, nagu lauba õhtul, siis peab perse sellel kärna minema, keda selle veega pestakse.

EKnS 2, 154/5 < Torma khk., Avinurme v. – Madis Sild (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui köha on, põletatakse ärakuivatatud majakavitsa (majakavitsad kasvavad lodudes, on peened pikad puud – peenemad, kui aavarmud (vaarmarjad)) – veikesed lehed külles, ladva otsas kasvavad heledad marjad, nagu helmed. Raalt on nad valged, kui ära küpsevad, siis on punased. Kui suus seda majakavitsa närid, siis läheb tüki aja pärast suu magusaks. Kas piibus ehk ilma, s.o. et pandakse talle nagu sigarile tuld otsa ja suitsetatakse, sest et tal on auk sees ja neelatakse seda suitsu alla, mitte ei hingata, nagu suitsetajad teevad. Piibus põletada peab muidugi puhas piip, ilma tubakuhigita, olema, et suits puhas saab. Ka tehakse nendest majakavitsadest teed ja juuakse seda teed siis köha vastu. Need majakavitsad olid vanarahval hää köharohi. Neid ei jäetud suvel kuhugi, alati korjati ja pandi talveks köha vastu lakka ja katusseräästa vahele kuima, kui kusagilt saada oli, et häda ajal võtta.

EKnS 2, 159/60 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakast Kauksi nõmmes, Peipsi jääres, Eesti kubermangus, olnud üks rahakast. Üks Tammispa külas (Torma-Lohusoo kih.) elav vana naesterahvas oli selle rahakasti säält ära toonud. Nüüd peab temal veel praegu seda raha alles olema.

EKnS 2, 161 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Linnutee olla sellepärast, et siis selle järele reisijad linnud käia näevad. Sellepärast kutsutaksegi teda Linnutee.

EKnS 2, 163 (2) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakarp Avinurme vallas, Adraku külas, Lombi väljal on suur kivi, kelle seest enne on rahakarp välja võetud. Kivil on praegu veel auk põhjapool küljes näha.

EKnS 2, 164 (2) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sügisel vara leht puust maha langeb, siis tuleb vara kevade.

EKnS 2, 171 (1) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakast Kauksi nõmmes Kord toonud Lohusoo vallas, Tammispa külas elas naesterahvas Kauksi nõmmest (Eestimaa sees, Peipsi kaldal) rahakasti, mis raha täis olnud, ära. Kast olnud ühe suure männi juurika all. See naesterahvas peab praegu rikas olema.

EKnS 2, 175/6 < Torma khk., Avinurme v., Jõemetsa k. - Mihkel Sild < Andres Pillesson (1907) Sisestas Merje Susi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Eestlaste ohverdamise paigad. Avinurme piiri ääres (ligi) Laius-Tähkvere metsas on soo sees pisukene mägi, kutsutakse Ummu mägi; sääl ligi on ka väikene oja ja kivikaev, neid kutsutakse Roosna oja (jõgi) ja Tõreda kaev. Nimetatud Ummu mägi peab olema kokku veetud mägi - vana eestlaste ohverdamise paik; niisama Roosna oja (jõgi) ja Tõreda kaev peavad neist pühamatest paikadest olema, mis veel siit rahvale on meelde jäenud.

EKnS 2, 176 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Mõned räägivad, et nimetatud Ummu mäe sees olla palju varandust nagu raha.

EKnS 2, 177/9 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugujutud. kulla kaevamine Kord kuulnud Avinurmes, Vadi küla mehed, et Rootsis olla vanad kirjad, kus ülevel seista, et sääl Vadi külas peab maa sees kulda olema. Käinud ka üks rootsi mees sääl ja pärinud inimestelt järele, kus kohal, tema jutustuse järele põhjapool üht suurt kivi ja mitu teist kivi seista ka sääl ligi, olla niisugune koht - aga ta ei ole seda kohta siiski õige selgesti kirjeldanud, ka ei ole öelnud, mikspärast ta seda kohta nõuab, nagu salaasja varjanud ta sääl. Kohe saanud Vadi mehed aru, et sääl tõesti palju kulda maa sees varjul on, sest miks seda paika Rootsist muidu järele tullakse pärima ja miks see kuulaja teda nii salaja peab, et ei taha rääkida, mikspärast ta niisugust kohta õieti järele pärib. Siis otsitud kohe ja leitud põhjapool Vadi küla heinamaa päält suur kivi ning sellest kivist jälle põhjapool palju väikseid kiva, nagu rootsi mees oli rääkinud. Siis hakanud säält palju Vadi küla mehi - suurem jagu kõik noored mehed - ,seda kohta labidatega kaevama. Nad olid kaevanud päevad otsad, õhtul toonud taskutäied mulda kodu naiste ja lastele näha, pannud vette ja vaadanud, kas on kuld hulgas, sest kuld jääb vee pääle ja läheb laiali, aga muld läheb vee põhja. Viimaks tüdinesivad mehed kulla kaevamisest ära ja jätsivad rahu ning kuld puhkab veel praegu Vadi küla heinamaa sees, kivide vahel. Suure kaevamisega rikkusid aga ühe Vadi küla taluperemehe heinamaa künkliseks.

EKnS 2, 179 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha maa sees Adaraku külast alla Saare poole, metsa sees, Avinurme vallas, olla kolm puud kõrvu ning nende ligi palju raha maa sees, aga ükski ei olla veel teda säält omale hakanud kaevama. Raha puhkab veel tänapäev sääl kolme puu ligi maa sees ning ootab tema välja kaevajat.

EKnS 2, 180/1 < Torma khk., Avinurme v. – Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Linnutee jutust ei tea ma palju. Kui ma poisike olin, siis rääkis seda mulle üks vanamees nimega Jaan Müür Avinurmes, Kõrve külas. Tema suri aga juba mullu suvel ära. Saatsin ka omal ajal Dr. J. Hurti vanavara kogusse. Ka selle Hurti muuseumi jaoks olen mõndagi saatnud ja kui võimalik, saadan veel. Tähendan siis veel ka siia ülesse, sellest Linnutee-jutust, mida ma tean, otse järgmiselt. Ennemuiste käinud vanapagan naarid vargal. Kuu paistnud heledasti. Ta oli kartnud, et naari peremees kuuvalgel näha võib ja siis kinni võtab. Ta oli läinud siis kuud ära tõrvama. Laiad viisud olnud jalas. Nendega võinud ta õhus küll kõndida, ilma et maha oleks kukkunud. Ka oli ta ühtepuhku ennegi nendega õhus kõndinud, millest tee taevalaotusesse järele jäänud, mida nüüd inimesed Linnuteeks kutsuvad. Kuu pääle aga jõudes oli ta sinna kinni jäänud, kus ta veel praegu on sääl, tõrvatünn ja pintsel käes, alles om.

EKnS 2, 187/9 < Torma khk., Avinurme v. < Torma khk., Mustvee al. - Madis Sild < Mihkalga Müürsepp (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakelder. Jutustus. Kundla mõisas Eestimaal on rahakelder maa sees. Kõigest poolteist jalga maad ära kaevata, siis on rahakeldri lagi väljas. Kelder on kividest, võlvitud laega. Rauduks on ees, mis ainult ühteainust tugevat mehehoopi raudkangiga tarvitab. Kord olivad kolm meest - üks vanem ja kaks nooremat - hakanud seda rahakeldrit, kus arvatavasti palju raha sees, välja kaevama. Nad olivad kaevanud kolm päeva; siis olivad saanud keldrisuu välja. Kui keldriust olivad lõhkuma hakanud, siis oli tulnud säält jõest üks mees välja, läinud vanema töömehe juurde, andnud sellele 20 kop. raha ja öelnud: "Jätke parem järele see kaevamine!" Ja ise oli läinud siis jõkke tagasi. Nooremad töömehed ei ole seda meest näinud. Vanem töömees oli siis töö seisma jätnud, mispääle siis ka teised olivad rahule jätnud Aga raha, mida mees vanema töömehele oli andnud, oli tema taskust ka ära kadunud. Nii on see rahakelder praegu puutumata.

EKS 2, 190 < Torma khk. - Madis Sild (1909) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kalevipoja haud. Torma kirikust kaks versta lõuna poole on kaks väikest mäge. Need on liivamäed, nad on ümmargused, ilusad mäed ja seisavad ligistiku. Neid mägesid kutsutakse Linnutaja mägedeks. Räägitakse, et sääl mägede otsas on Kalevipoja haud. Mõned ütlevad ka, et sääl on Kalevipoja säng.

EKnS 2, 190 (1) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Andres Jalak (1909) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Haavadele pandakse kuusetõrva pääle, siis paraneb ruttu ära.

EKnS 2, 190/1 (2) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Andres Jalak (1909) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui varbavahed haudunud on, siis pandakse männitõrva pääle. Mõned panevad männitõrvavett pääle. Mõned määrivad ka kasetohust põletatud tökatiga ära. Mõned ka määrivad jälle selle kasetohust põletatud tökati veega, aga kõigi ihu ei kannata selle kasetohutökati ja tökativeega määrida – siis läheb halvaks. Mõned mässivad õhtul enne magamaheitmist, tõrvasid sanglepalehti ümber, ka see aitab.

EKnS 2, 191/2 (3) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Andres Jalak (1909) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui paise kuhugile ihu pääle hakkab, siis pandakse pigilapp sinna kohta pääle ja hoitakse niikaua pääl, kuni valutamine ära jääb, siis on terve, s.o paise siis enam ei hakkagi. Mõned põletavad selle koha, kuhu ta hakkab (kust ihu valutama hakkab) ära, siis enam ei hakka. Seda põletatakse järgmiselt: Aetakse toores lepapult tules kuumaks ja siis sellega põletatakse nii kaua, kui arvatakse, et küll saab. Mõned ajavad ka kive kuumaks, millega siis põletavad. Nüüd on hakatud ka kange rohtudega nagu saltsari õliga põletama.

EKnS 2, 192/5 (4) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Andres Jalak (1909) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui paise või kasvjas ehk ka mõni muu mädanik juba nii kaugele on läinud, et enam abi ei saa, vaid mädanema hakkab ja tulist valu teeb, siis püütakse teda rutem mädanema ajada ja selle tarvis pandakse siis ka tõrva pääle. Kõige rohkem aga pandakse siis vankrimääret pääle. Mõned panevad ka hapupiima ja leivapudi pääle, mis õige ruttu valu ära võtab ja mädanema paneb. Nende mädahaavade nimed on: Väikesed kutsutakse villikesed; suuremad on paised. Neid on mitmet seltsi, nagu üks on, mida kutsutakse aga paljalt paise. Sellel on valus pää otsas, sisse mädaneb valus süda. Kui see süda välja pigista, siis saab ruttu terveks. Teine seltsi on, mida kutsutakse veripaise. See hakkab enamasti sinna, kust ihu lotsitada on saanud. Korra hakkab ühest kohast valutama, ümberringi paisetab ära. Viimaks lööb kõige valusama koha pääle ümmargune muhk. See muhk korjub verd täis, mis mädanema läheb. Kui juba veri sees mädaks on muutunud, mis sellest ära tunneb, et muhk päält valgeks läheb ja vajuda annab, siis tehtakse auk sisse ja litsutakse siis veri ja mäda välja, seotakse haav kinni, mis siis ruttu ära paraneb. Kui veel veri mädaks ei ole muutunud, siis on muhul paks nahk pääl, mis katki tehes koledasti verd jooksma hakkab. Kolmas selts on umbpaised. Need on kõige halvemad. Esite hakkab väike villike, viimaks hakkab ihu ümberringi paisetama ja valutama. Villikese asemele lööb suur ümmargune muhk. See muhk lööb muidugi seest mädanema. Aga sellel lööb mitu südant sisse (südamed on nagu sibulasüdamed). Mõnel on koguni 12 südant sees olnud. Enne ei saa terveks, kui need südamed nii ära mädanevad, et neid saab välja pigistada. Pääle sedagi on tervekssaamine vaevaline. Kolmas mädanik on, mida kutsutakse kasvjas. See kasvjas teeb ka palju valu. Sellel on ka valus pää otsas, mädaneb suur süda sisse, mida ühes mädaga tuleb välja pigistada. Auku ei või talle mitte enne sisse teha, kui tal ise auk sisse mädaneb. Kui enne auk sisse teha, siis läheb ta väga halvaks, mida halb parandada on.

EKnS 34, 1/2 (1) < Lihula khk., Lihula l. - Johan Reimann < Lihula linna elanik (1907). Sisestas Janne Juuse, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
"Must raamat" Lihula linna lähedal, Tuudi mõisa omanikul, parun Rennenkambil olnud vanal ajal "must raamat", - nõia raamat. Selle raamatu järele lugenud ta tontisid välja, kes talle kõiksugusid töösid teinud ja nõudmisi, mis inimesel võimata täita, toime saatnud. Tondid pole enne ära läinud ning nõudnud ikka uusi töösid nii kaua kui saks nad jälle tagasi raamatu järele lugenud. Raamat hoitud kõige eest varjul. Korra sõitnud parun välja ja unustanud raamatu tuppa lahti laua peale. Teenrid leidnud raamatu sealt ja hakanud seda lugema ja näe imet! Tuba tulnud tontisid täis ja nõudnud tööd, muidu lubanud mõisa suutumaks maha põletada. Teenrid kohkunud ära ega pole teadnud, mis teha, katsunud neid tagasi lugeda - ei oska! Viimati üks olnud neist nii kaval ja mõtlenud niisuguse töö välja, mida tontidel võimatu korda saata. Ta läkitanud tontisid Tuudi liivamäele liivatuusti keerutama. Tondid läinud tööle. Maailm olnud tolmu täis, nii mässanud tondid liivamäes, aga pole ühtegi tuusti valmis saanud. Õhtu eel sõitnud saks kodu, tondid olnud ikka veel liivamäel. Saks sõimanud teenrid läbi ja lugenud tondid tagasi. Kui saks viha mööda läinud, tänanud seda teenrit, kes nii kavalast oli töö välja arvanud, mida tondid ei saanud toime saata. Kui tondid oleks töö valmis saanud, seletanud saks edasi, siis oleks nad mõisa ära põletanud. Sellest ajast saadik peitnud saks raamatu nii ära, et keegi pole seda enam näinud ning kuhu see raamat viimati saanud - keegi seda ei tea.

EKnS 8, 5/6 (4) < Mustjala khk., Pahapilli k. - A. Vestren-Doll < Mare Toompuu (1872) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiitsakale kibu, varesele valu, nonnile ikka nobe haige. Täna haige, homme terve, tunahomme pole tundagi.

EknS 8, 6 (3) < Mustjala khk. < Palamuse khk. – A. Vestren-Doll, õpetaja (1872) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Liigpäeval ei raiuta puud, et ussid ei tule.

EKnS 8, 6 (4) < Mustjala khk., Mustjala v. < Palamuse khk. – A. Vestren-Doll, õpetaja (1872) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui matsapäeval ja jüripäeval es raiuta, hunt ei murra.

EKnS 9, 2/3 (2) < Kaarma khk., Suurevalla v., Köutsi t. - C. Wesmann, kooliõp. < Marie Saar (1912) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahvas kartis võlusõnu. Et herraga hästi läbi saada, pruugiti järgmised sõnad: Keel kui kuld, meel kui hõbe, keel kui päästliku keel. Minu meel ja saksa meel peavad üks olema.

E 2877 (5) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Raha nägema: haigust.

E 2908/2909 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Allik Saarde kihelkonnas Voldveti vabriku lähedal on siin mäe külje sees üks allik. Sellest allikust räägitakse järgmist. Sääl kohal, kus praegu allik seisab, olnud ennevanast talumaja. Kord peetud sääl majas pulmsid. Jeesus/Jumal pannud omale sandiriided selga ja tulnud ka pulma. Temale antud sääl ka süia. Kui õhtu jõudnud, palunud tema omale, kui teised pulmalised magama heitnud, ka öömaja, aga seda pole lubatud. Jeesus läinud nüüd ära popsi juure sauna ja palunud sääl öömaja. Pops lubanud ka öömaja. Kui pulmalised magama heitnud, lasknud Jeesus kõik pulmamaja kraami popsi juure tulla. Nüüd käsknud ta popsil välja vaatama minna, mis pulmamajas tehakse. Pops käinud vaatamas ja näinud, et pulmamaja olnud aknatest saadik maa sisse vajunud. Natukese aja perast käskinud jälle popsil välja vaatama minna. Pops käinud ja näinud, et pulmamaja olnud kõik maa sisse vajunud, ainult katussehari olnud näha. Natukese aja pärast käskinud Jeesus jälle popsil välja minna pulmamaja vaatama. Pops käinud ja jutustanud, et pulmamaja olla kõik juba maa sisse vajunud. Hommikul tänanud sant popsi öökorteri eest ja läinud minema. Nüüd läinud pops pulmamaja aset vaatama. Sääl olnud allik asemel. Nii saanud see allik. Pärast, mõni aeg edasi, leitud selle pruudi rätik veel Võrtsjärvest. Karjapoisid pildunud sinna allikusse ennemalt kiva, aga säält pillutud neile vastu.

E 2915 (12) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Arstimine. (Pomisemine) Võeti vana kirikulauluraamat ja ristiga võti, pöörati võtid raamatu peal tiiru ümber ja loeti: "Maarja isake! Maarja emake! Kust on N. N.* selle haiguse saanud? Kas tare läve alt ehk kurja jälje seest ehk saunast: lavalt, keresselt, läve alt ehk kurjast tuulest jne." Kui seda nimetatakse, kust haigus saanud, siis käib võti selle sõna juures ümber ringi. Siis jälle: "Kas see haigus on tulnud vihastamisest või külmetamisest või tõise kurja inimese vandumisest j. n. e. Kust saadud, selle sõna juures käib võti tiiru. Siis tuleb, kui haiguse hakatus tääda, arstimine. * N.N. - õige nimi.

E 2915 (13) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas luupainajast lahti saada Kui luupaene seljas käib, siis kui ta üks ööse seljas on, siis mine, kui maast üles tõused maantee pääle. Kes sulle sääl kõige esite vastu tuleb, see ongi luupaeneks käia. Sellele ütle: "Miks sa öösel mul seljas käid?" Siis ei tule ta tõine kord enam.

E 2919 (15) < Helme - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Vene järv Löve-Woorbachi nurme sees on üks väga veikene järvekene. Sinna olla sõja hark ja laager sisse jäänud. Kord kaevatud säält kraavi ja tahetud järve maha lasta, aga kaevajad jäänud pimedaks. Siis aetud kraav kinni ja kaevajad saanud nägijateks.

E 2920 (16) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Tanijärv Kord püüdnud mees Tanijärvest kalu, saanud aga ühe töbi sabaga kala. Järves kutsunud ükslugu ikka: "Kutu, kutu, kutu!" jne. ja ütelnud: "Kõik sead on muidu käes, aga ühte töbi sabaga orikud ei ole." Nüüd viskanud mees töbi sabaga kala sisse, siis üteldud: "Nüüd on kõik käes." * Tanijärve tulemine Pärnust saadetud. J. K.

E 2920 (17) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Tont aset tahtmas Tont käinud kord Tallina mõisa (Löve vallas, Helme kihelkonnas) järvest välja peremehe juure ja palunud peremehe käest omale kuivale maale aset. Peremees aga sõimanud teda ja ei annud mitte aset. Siis ütelnud vanatont: "Tuvil on kolm poega ja neil kõikidel on kuival maal ase ja sina ei anna mulle üksi aset." Peremees pole aga mitte annud, vaid käsknud kesk järve elada ja iga kord, kui vana tont käinud, lugenud ta issameiet. Siis läinud vanatont ära. Viimaks pole ta enam tulnud.

E 2921 (19) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas vargust peremees otsis Kui varas peremehe arvates omas majas oli, siis ta kutsus kõik oma majarahva kokku, andes igal ühele õlekõrre hammaste vahele ja ütelnud: "Kes varas on, selle õlekõrs kasvab pikemaks." See, kes varas olnud, kartnud, et tema õlekõrs pikemaks kasvab ja purenud tüki oma õlekõrrest maha. Nii saadudki varas kätte.

E 2921 (20) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas varas kätte saadud (seda on nõiad teinud). Võetud kiriku lauluraamat ja köidetud see punase lõngaga kinni, siis võetud ristiga võti, pantud lauluraamatu peale ja üteldud: "Raamatuke näita, kuuluta, kes on selle asja varastanud, kas N.N. või N.N. jne." Kui varga nime nimetatud. Siis käinud võti tiiru, nii saadud varas kätte.

E 2922/3 (32) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Võitegemisest Võid ei tohtinud mitte puunõu sees teha, sest puunõu kobiseb, siis tõine kuuleb ja võib ära nõiduda, sellepärast siis kivinõu sees.

E 2924 (43) < Helme khk. - Jaan Karu (1983) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kui lepal pikad urvad olevat, siis saavat sel aastal leiba, aga kui lepal lühikesed jämedad urvad, siis nälja-aasta.

E 2947/8 (2) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas loomad ära nõiutud Kord võtnud üks vana nõid 9 sorti heinu, pannud neid 9. kimpu, ikka ühel latv, teisel tüvi. Pannud iga kimbu sisse kas konna ehk ussipoja jne., siis köitnud iga kimpu 9 sidemega kinni ja pannud ühe peremehe lehma söögi sisse. Nii kui lehmad säält söönud, lõpnud kõik ära. Perenaene tõstnud heinad ja vaadanud, mis heintel viga, kui lehmad ära lõpevad. Korraga sadanud heinte seest üks mutsakas maha. Ta võtnud üles ja vaadanud, olnud ussipoeg. Nüüd mintud nõia juure abi otsima. Nõid juhatanud: "Võtke pihlapuu, tehke auk sisse, pistke see ussipoeg sinna sisse ja põletage tules ära." Nii ka kohe tehti. Kui uss tules vingus, siis sel samal ajal ka sääl lähidal külas jäänud see vanamoor, kes ussipojad lehma söögi sisse pannud, raskeste haigeks ja kisendanud seni suurt valu kuni ussipojad ära põlenud.

E 2948/9 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas lammastest palju villu saab Vastlapäeva õhtul pöetud 9 võerast laudast kõik lambad läbi, ilma kellegi teadmata, siis kasvanud oma lammastel suured villad. Kui nendest varastatud villadest kindad käes olnud, keda selle käega siis teretatud, see olnud siis armuline ja ka kohtus saadud siis õigust. Ühes talus oli kord lambad ära pöetud. Nüüd mindi nõia juure abi otsima. Nõid tuli sinna, korjas maast need villakibemed üles, mis pügaja maha jätnud, võttis need villad, toppis neid pihlakapuu sisse ja viis ahju lõhna pääle. Siis ütles ta: "Kui keegi tuleb midagit tahtma, siis ärge temale mitte midagit anda." Ise läks nõid minema. Varsi tuli sinna üks vanamees ja küsis juua. Ükski ei annud temale aga juua, vaid kästi aga temal ise võtta. Tema aga ise ei võtnud. Nüüd läks ta välja meeste juure ja küsis meeste käest tubakut piipu panna. Mehed, kes nõidusest midagi ei täädnud andsid temale tubakut. Poleks temale mitte tubakut antud, siis oleks ta surenud.

E 2956/8 (7) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Soend (libahunt) Kord oli üks noor perenaene soendiks nõiutud ja ta läks ära metsa. Naeseemal käskinud ta aga oma last ikka iga päev nurme pääle üle kivi juure tuua ja imetanud sääl. Kui meheema lapse kivi juure toonud, tulnud soend mõtsast välja, viskanud naha seljast kivi pääle ja hakanud last imetama. Kui ta last imetanud, siis pole ta mitte üks sõna rääkinud, vaid silmapisarad jooksnud mööda palgeid maha. Kui ta lapse ära imetanud, visanud oma hundinaha jälle selga ja jooksnud metsa. Mees läinud targa nõia juure abi otsima. Nõid juhatanud: "Kütke kivi häste kuumaks, kui ta siis kivi juure tuleb ja naha kivi pääle viskab, siis põleb nahk kokku ja ei lähe enam selga." Mees ajanud ka kivi kuumaks. Soend tulnud jälle metsast välja. Käinud kolm tiiru ümber kivi, vaadanud haledaste lapse peale, viimaks viskanud hundinaha seljast ära ja saanud inimeseks ja imetanud last. Kui ta lapse ära imetanud, võtnud ta jälle naha, et selga tõmmata, aga nahk olnud kokku põlenud ja ei läinud mitte selga. Nii jäänud ta inimeseks. Nüüd viidud ta kodu. Kodus pole ta aga mitte sõnagi rääkinud, ei söönud ega joonud, vaid seisnud ühe koha pääl paigal ja valanud pisaraid. Mees läinud tõist korda nõia juure. Nõid õpetanud: "Võta kolm kanamuna tühjaks, pane kõik vett täis ja pane need munad siis hästi ilusaste kinni, et mitte vesi välja ei tule, kui ta last imetab ja nutab, siis viska nende munade seest temale vett näu pääle. Siis hakkab ta rääkima ja jääb niisamasuguseks inimeseks nagu ta enne oli." Mees läinud kodu, pannud kolm kanamuna vett täis ja kinni. Kui naene last imetanud, visanud ta temale munast vett näu peale. Kui ta kahest munast ära visanud, siis rääkinud naene juba ühe sõna, kui ta kolmandamast ka visanud, siis hakkanud naene rääkima ja ütelnud, et miks sa ennemalt ei teinud seda. Võtnud mehel ümbert kaela ka kinni ja olnud väga rõõmus. Sest ajast jäänud ta imimeseks.

E 2958/9 (7) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
7. Mooseseraamat (Tartumaalt) Ühel peremehel olnud Seitse Moosese raamatud. Seal olnud niisugused sõnad sees, et peremees võinud sellega tõist ära vanduda, võinud tõisele kurja ja ka head teha. Kellegile tõisele pole ta aga seda raamatud näidanud, vaid ainult ise lugenud. Kord unetanud ta ometi selle raamatu laua pääle. Karjapoiss näinud seda ja hakanud säält seest, teadmata missugust tükki, lugema. Kui ta mõne salmi saanud ära lugeda, olnud kõik tuba surnuid täis ja kõik küsinud maas istudes: "Andke tööd! Andke tööd!" Varsi tulnud peremees tuppa. Kui ta seda lugu näinud, siis pahandanud ta väga karjapoisiga, võtnud seitsme Moosese raamatu kätte, lugenud säält mõne sõna ja surnud kadusid kõik ära.

E 3006/7 (5) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kust kõik ilma rahvaste nimed ja keeled on tulnud Et rahvasugu maa pääl ühesugune ja laialine olnud, siis võtnud Taara-jumal nõuks kõik rahvast jagudesse jagada. Selleks kutsunud ta kõik ilma elanikud Taara mäele kokku. Sääl säädnud ta paja või katla üles ja hakanud keetma. Kui ühest maanurgast rahvas tulnud, kuidas viisi siis pada keenud, nii saanud selle rahvale nimi ja keel. Kui eestlased tulnud, keenud pada ikka: "Eest, eest, eest". Nii saanudki nimi eestlane. Kui lätlased tulnud, siis keenud pada üle kõige ikka: "Lätt, lätt, lätt!" Nii saanud nimi lätlane ja ka läti keel on niisugune.

E 3011/2 (9) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Miks kägu ümber hulgub? Kui linnud loodud, siis juhatanud ingel Gabriel igale linnule oma eluaseme kätte. Ühele mäe otsad, tõisele vee, kolmandamale katukseräästa, kõrbe jne. Tõised on kõik oma kohtadega rahul olnud, aga kägu mitte. Mäge arvanud ta liig kõrgeks, põesast madalaks, vett märjaks jne. Selle pääle saanud Gabriel vihaseks ja ütelnud: "Et sulle ükski koht armas ei ole, siis mine ja otsi omale ise koht." Et kägu veel seni ajani kohta pole leidnud, siis lendab ta ikka ühest kohast teise, ei saa ka ise oma poegi haududa, vaid muneb ühe ühte, tõise muna tõise linnu pesasse ja läheb jälle.

E 3056 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1894) Mt. 70, US 35. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Miks jänesel mokk lõhki on Kord tulnud jänesed kokku nõu pidama, et mis sellega saab, et neid keegi ei karda, vaid nemad peavad kõikide eest põgenema. Nad pidanud nõu, võerale maale minna. Kõik jänesed läinud jookstes võerale maale minema. Kui nad jooksnud, jooksnud nad ka ühe lambakarjast mööda. Lambad seda nähes, kõik jookstes põgenenud. Jänesed kõik naerma, et nii hulk ja ka nii hea suured loomad neid kartvad, naernud kõik nii kõvaste, et mokk lõhki. Ka jätnud võerale maale mineki mõtegi järele. Naermise märgiks aga jäänud terve jänesesugul peal mokk lõhkine.

E 3065/6 (5) < Helme khk. < Karksi khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas ühe mehele raha antud (Karksist) Kord üteldud ühe mehele: "Mine kesköösel ilma kellegi täädmata Iivakivi (Iiva kivi on Karksi vallas Pilgu külas) juure ja pane enne omale põll ette, seda hoia lahti, siis antakse sulle raha." Mees läinud. Kui ta kivi juure saanud, siis tulnud üks mees tema juure, sel olnud punased püksid jalas, pealtpoolt olnud aga parem pool kollane, aga pahem pool sinine; aga tema nägu ei ole mees näinud. See kallanud mehele hulga tuliseid süsa põlle pääle ja ütelnud: "Ära sa neid nüüd vaata, enne kui sa kodu saad!" Mees läinud kodu. Kodus vaadanud ta põlle peale: ei tuliseid süsa kusagil, vaid põll kuldraha täis. Pääle seda kutsunud üks mees jälle seda meest: "Tule! Lähme Intsare saaja ja punapüksi pulma." Mees aga ei läinud Intsare saaja ja punapüksi pulma. Siis vedanud see mees teda hulga aega ümber tare ja lasknud viimaks lahti. Et ta aga pulma ei läinud, siis jäänud ta haigeks ja eluks ajaks vigaseks.

E 3066/7 (6) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Mt 1825c. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas üks varas õpetaja leska petnud Kord surnud üks väga rikas kirikhärra ära. Nii jäänud proua leseks. Pääle kirikherra surma tulnud üks noor ilus õpetaja proua juure ja ütelnud, et tema olla kirikherra ja tahab prouad ära võtta. Proua sellega rahul. Nüüd jäänud see kirikherra selleks nädalaks sinna, et pühapäev jutlust pidada. Proua annud kõik omad võtmed kirikherra kätte. Pühapäeva hommikul võtnud peigmees raha ilma proua teadmata kokku ja tellinud omale hobuse ja tõlla kiriku ukse ette teda ootama. Ise läinud kirikusse jutlust pidama. Rahvas kõik uudishimulikult kuulama, mis võeras kirikhärra ütleb. Ta hakanud jutlust: "Kord oli üks ilmamaa mees ja sel oli üks ilmamaa kirves. Kui see ilmamaa mees läks selle ilmamaa kirvega selle ilmamaa puu juure, kui ta seda ilmamaa puud raius ja kui see ilmamaa puu hakkas sadama: praaga, praaga prantsti!" Nende sõnadega õllutanud ta kantslest, mille jalad ta teisel päeval oli saega katki lõiganud ja prantsti sõna ajal kukkunud ta ühes kantsliga ümber. Lävest välja, tõlda sisse ja kihutanud oma teed. Rahvas ootnud õhtuni kirikherra tagasitulekut, aga ta ei tulnud. Nüüd teatatud asjalugu prouale. Alles nüüd märganud proua, et ta petutud olnud.

E 3080/1 (12) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Mis vingerpussi puude varjud juudile mänginud Kord tulnud juut ühte majasse ja jäänud sinna ööseks. Öösel surnud aga sääl majas üks vanamees ära. Juut kartnud väga surnut ja mis nüüd juudil muud, kui pukai! minema. Ta sõitnud edasi. Tee läinud läbi metsa. Juut vaadanud korraga teravaste enese ette. Kuuvalgel näinud puu varju, mis tuulest liigutud, ja arvanud, et surnut inimene on ta tee peale ette tulnud. Pöörnud ennast ümber, et tagasi minna, aga vaata - surnut ka tõisel pool. Juut ei pidanud ka enam aru, vaid õnnistuse sarv otsa peale, rihm ümber käe ja paluma. Et surnut ära ei läinud, siis palunud ta seal kuni hommikuvalgeni. Puuvarjud kadunud siis muidugi ära ja juut rõõmus, et surnute käest pääsenud, sõitnud edasi. Tõistele rääkinud ta ka oma surnute vahel olemisest ja ütelnud: "Vahtisid küll ees ja taga, aga ometigi ei julgenud ligi tulla."

E 3082 (14) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Mis üks mees ebausu paikadele teinud Tagepera vallas elanud ennemuiste üks mees, kes kõik, kus ta mõne püha puu täädnud, maha raiunud. Kivihunikud, kuhu jälle vanapaganatele putru viidud, neile pannud ta püssirohtu alla ja lasknud sinna poole, kus tähed säravad. Veidike sinist suitsu ja selle järele ka sinist tuhka jäänud järele. Rahvas imestanud, et mikspärast vanapagan sellest mehest sugugi jagu ei saa.

E 3120/2 (1) < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?). Sama tekst vt H II 47, 29/30 (3). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Metsahalgjad Kolm põlve tagasi tulnud Kosu külast Lõppe meestest üks ülestõusmise esimese püha hommiku Mähuste Tudupeksi soodu metsiksemängu. Mees hulkunud mööda soodu kõige hommiku, ei ole mitte ühte lindu leidnud, mispeale ta viimaks siunama ja vanduma hakanud. Viimaks päevatõusu ajal, kui ta kodu tahtnud hakata minema, kuulnud ta kaugelt üht metsikse laulusahinat ja hakanud sinnapoole minema. Ligemalle jõudes muutunud laul justkui sea röhkimiseks, ja kuda rohkem ta edasi läinud, seda imelikumaks läinud healed. Viimaks kostnud suur kohin taale kõrvu, otsekui oleks heinasaadu veetud, ja juba paistnud suur must kogu mehele silma, kes hüüdnud: "Ma tulen!" "Tule! Kes sa oled?" vastanud mees. "Ma tulen!" hüüdnud halgjas teist korda. "Tule! Ma lasen!" vastanud mees. "Lase. Sääreluud on kõvad, ma tulen," kostnud jälle imelik kogu. Mehel juhtunud just õnne kohe hõbekuul taskus olema, pannud selle ruttu püssi sisse ja lasknud, mispeale must kogu lõhki läinud ja suur tulekera välja tulnud, kes hirmsa kohinaga Suru mõisa poole hakanud veerema ja seal ühe mehe ära tapnud, kes ka just parajaste sel hommikul metsiksejahis olnud. Mehele teinud see nõnda hirmu, et ta enam ilmaski pühapäevadel püssiga mööda metsa põle hulkunud.

E 3122a/4 (2) < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kord tulnud kolm töömeest Lehtse mõisast nüüdse Aegviidu jaama poole. Nende tee viinud neid Jäneda kuusikust läbi, olnud just südaöö aeg. Järsku näevad nad kedagi laterna tulega teele ilmuvat. Meestel hea meel, et saaksid seltsis tulevalgel käia, sest öö oli väga pime. Nad kiirustasivad käiku, aga ei saanud tulemeest kätte. Kord oli ta õige ligi, kord kippus ta meeste silmist kaduma, kord ilmus ta meestele pooles puudes, kus ta, natuke meeste eel meestega edasi läks. Sedaviisi läinud nemad niikaua kuni kuusiku lõpuni. Minnes keelanud üks Saaremaa mees teisi ja ütelnud: "Olge temast rahul, ärge puutuge temasse, mina olen temaga juba kimbus olnud. Metsa lõpul läinud ta äkitselt metsa ja teinud hirmsat häält, otsekui öökulli häält, mis peale Saaremaa mees teisi jälle vaikida käskinud. Kuda Saaremees temaga juba kimbus olnud, põle kellegil kange hirmu pärast meeles olnud pärida. Seekord aga peasenud mehed tema käest ilma vigata. Hilja aja eest veel elanud üks neist meestest, kes seda lugu mitmele jutustanud.

E 3131/2 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Näkk Korra läinud mees soodu kõndima ja näinud ühe lauka juurde jõudes ilusa kuldsõrmukse lauka sõrvas maas hiilgavat. Nii pea, kui mees sõrmukse maast ära võtnud ja sõrme pistnud, tõmmanud näkk teda laukasse. Üks karjane, kes seda eemalt näinud jooksnud seda lugu teistele jutustama. Suure otsimise peale leitud mees lauka põhjast, kõva nuia külge kinni seutud ja ei enam hinge tossugi sees. Näkk oli teda ära käägistanud.

E 3135/40 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Mt.810. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Aamens Kord läinud mees metsa kõndima ja õnnetuse korral juhtunud ta ära eksima. Kui ta juba küllalt mööda metsa ümber oli hulkunud, tuli taale viimaks vanapagan, kolmnurkane inimese sõrmeküüntest kübar peas, vastu ja pärinud järele, mis mehel viga. Kui mees õiendanud, et ta ära eksinud, lubas vanapagan teda siis õigele teele juhatada, kui ta aga selle asja, mis mehele kodu saades kõige enne vastu juhtub, temale lubaks. Mees mõtelnud järele: "Mis mulle siis õige vastu juhtub, võibolla minu veikene koerakutsikas ja selle võin ma juba küll ära lubada, minu va teinepool nuriseb ikka, et ma ta ära surmaks, olla ju muidu toidu raiskajaks." Selle mõtte järele lubas mees paganalle, mis see nõudis ja järsku nägi ta, et ta oma värava taga metsas oli. Aga kuda ehmatanud mees, kui taale õue astudes tema veikene seitsme aastane poeg vastu tulnud. Mehel olnud hea nõu kallis ja sellepärast võttis ta poja ja rutanud kirikuõpetaja juurde temalt nõu küsima. Õpetaja saanud aru, et siin enam nalja asi ei ole ja viinud poisi kiriku altarisse ja tõmbanud altari ukse ette kriidiga kolm risti ning ütelnud poisile: "Kui seie kiriku keegi peaks tulema ja sind välja kutsub, käsi teda Issameie palvet lugeda ja pane hoolega tähele, kes palve lõppu "amens" ütleb, siis ära koguni välja mine, ütleb aga keegi selgeste "aamen", siis mine julgeste välja." Esimesel päeval tulnud kirik inimesi täis ja kõik kutsunud poissi välja, aga kui poiss neid Issameie palvet laskis lugeda ja nad igaüks "amens" ütlesivad, siis ei usaldanud poiss välja tulla. Teisel päeval tulnud juba vähem inimesi kiriku, kes kõik "amens" ütlemisega poissi välja ei suutnud meelitada. Kolmandal päeval tulnud veel mõned ja nendega olnud samasugune lugu, kui esimestega. Õhta eel ilmunud kirikuõpetaja ise kirikusse ja kutsunud poissi välja, aga poiss arvanud mõne sarvilise kirikuõpetajaks ennast muutnud olema, sellepärast lasknud poiss teda ka Issameie lugeda. Et õpetaja "amen" ütelnud, läinud poiss julgeste välja. Isa tulnud ja tänanud õpetajad hea ja targa abi eest ja läks pojaga rahulikult koju. Pärast seda pole keegi enam poissi nõudma tulnud ja nad elanud rahulikult kuni surmani.

E 3148/54 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuusalu kirik Ristiusu toomise ajal meie maale võtnud üks ristiusku meister nimega Laurits ette ühte kirikut ehitada. Võimus olnud sel ajal veel paganate käe, sellepärast olnud see töö väga raske. Viimaks ometi saanud kirik valmis, aga paganad tahtnud seda oma ebajumalate kojaks teha, mis Laurits koguni ei ole tahtnud. Nende tüli kestanud juba tükk aega kuna paganad siis seda ristiusu kirikuks hea meelega lubanud, kui Laurits ennast ära laseks põletada. Nad lootnud kindlaste, et Laurits seda ei tee. Aga Laurits lasknud ennast hea meelega ära põletada, kui aga see kirik ristiusu kirikuks jääks. Lauritsa põletamine sündind siis umbes pool versta kirikust eemal Kuusalu küla väljal suure laia kivi pääl. Kivi on veel praegu alles ja sinna sisse rajutud tulerest ja käärid, miska Lauritsa pea otast ära leigatud, tunnistavad seda kohta. Lauritsa tuhk viidud Rooma linna ja maetud sinna maha. See põletamine sündinud just lauritsapäeval ja sest saadik pühitseta Lauritsa päeva. Iseäranis suur kirikupüha on ta selle kihelkonna rahvalle, sest et ta selle kiriku nimepäev on. Lauritsa põletamisest saadik saanud kirik kohe Püha Lauritsa kirik nimeks, kuda teda veel praegugi tihti nimetakse. Kuda teda hiljemal ajal Kuusalu kirikuks kutsuma on hakatud, on mul teadmata. Võibolla ehk selle küla pärast, mis seal ligi on. Paganad vihastanud sellepärast, et see ristiusu kirikuks jäänud, väga palju ja pannud kirikule vande peale: "Kui ühel lauritsapäeval seitse venda mustekõrvi ruunade hoostega kiriku sõidavad, siis peab kirik maa alla vajuma kõige täiega tükis, ainult lipuvarda ots jääda välja, kust iga uueaasta õhta kella heal välja peab kostma." (Et kirik pisike oli, pidas õpetaja rahvarohkuse pärast lauritsapäeval õues jutlust. Rahvas arvab, et see selle kartuse pärast on, et kirik maa alla ühe korra sel päeval peab vajuma. Nüüd, kui kirik suurendud sai (a. 1830) petta jälle sel päeval kirikus jumalateenistust). Ristirahvas aga muretsenud kirikule ilusa kella ja käinud rõemuga kirikus. Tükk aega peale seda tulnud sõda ja vaenuvanker hakanud liikuma. Hirmuga, et ilus kirikukell ehk vaendlaste näppu juhtub, võtnud rahvas kella tornist ja visanud umbes saja sülla kaugusel kirikust olevasse põhja poole allikasse, kus ta veel praegugi pidada olema. Taale loetud ka veel niisugused sõnad, et teda keegi muu kätte ei saa, kui panijad ise. Vaen tappis panejad ja nõnda seisab kell sõnade kütkes igaveste. Praegu on üks kella moodi kõva asi (vist üks kivi) seal allikas tunda ja rahvas arvab kindlaste, et see kell on. Kord pannud üks mees suvel vähese vee ajal jämeda köie selle kella moodi asja külge allikas ja kaks paari härgi ette vedama, aga köis läinud katki ja kell jäänud allikasse.

E 3160/4 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Tuuletegija Üks Kolga ranna mees oodanud kord Tallinna sadamas juba poolteist nädalat tuult, et kodu saaks sõita, aga otse kui mehe kiuste põle mitte tuule tibagi tulnud. Ta sammunud pahameelega mööda sadamat edasi-tagasi, kui korraga üks Hiiu saare mees tema ette astunud ja vanamehe pahameele üle järele pärinud. Kui ta kuulda saanud, et teine tuult ootab, naernud ta ja ütelnud: "See on tühi asi tuult teha. Kui sa mulle natuke viina ostad, siis teen ma sulle kohe tuult." Rannamees mõtelnud - viina võin ma sulle küll anda, aga tuult, et ta mulle tuult teeb, see on küll vale. Annud aga siiski hiidlasele viina. Selle peale kutsunud hiidlane vanamehe sadamasse ja küsinud rannamehe kaelarätikut oma kätte, löönud kolm sõlme sisse ja annud vanamehe kätte, üteldes: "Nüüd kohe, kui minema hakkad, päästa üks sõlm lahti, kui siis veel tuult puudub, siis hellita teist sõlme ka natuke, aga ära täieste lahti tee. Kolmat sõlme ei tohi sa koguni puudutada." Rannamees pannud seda õpetust ikka naeruks, tõmmanud siiski purjed lahti ja seadnud sõiduriista sõidu tarvis valmis. Nüüd peastnud esimese sõlme lahti ja - ennäe imet! - paras tuul tõusnud ja laevuke hakanud edasi minema. Ta hellitanud ka teist sõlme natukene, siis läinud tuul õige vingemaks, et rohkem enam koguni tarvis ei ole olnud. Majal olnud kõik meri vaikne, aga rannamehel olnud tuult küll. Kodu ligidal teinud ta teise sõlme täieste lahti, siis tõusnud niisugune torm, et enam laeva naljalt ankrusse panna ei ole tahtnud saada. Kolmas sõlm jäänud puudutamata. See mees elanud veel hilja aja eest ja rääkinud seda lugu mitmele, et see täieste tõsi olla.

E 3179 (1) < Narva l. - K. Hanso (?) Mt. 234. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas vares omale õlut tegi Kord tahtnud vares omale õlut teha, viinud odratera jõkke ja läinud siis jõe kaldale jooma, juures kiitnud: "On ikka parem kui paljas vesi!"

E 3184/5 (4) < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Libeda ajaga tahtnud mustlased üle Võrtsjärve sõita. Hobune aga ilma raudateta. Katsusivad reisi teha, ei saanud. Va neljajalgne tahtnud ennast ära laotada ja esimesi hambaid viimast kui ühte suust välja peksa. Kõik kokku nõu pidama, kudas ometi terve varandusega järvest üle saada. Nõu peetud ja kindlaks tehtud. Vanker varaga ja hobune oma järel üle jää vedada. See pidi aga viimne ja targem nõu olema. Kes pärast veel paremat nõu tagavaraks hoidnud, pidi ilma armuta jääauku pistetama. Tehti, kudas lubati. Teisel pool järve puudus hobusel teine külg sootumaks. Seda õnnetust nähes sähvas kohe üks nodikas noormees: " Oleks me hagu alla pannud!"

E 3185/3186 (5) < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Üks juut ei ole mingi hinna eest Jeesuse Kristuse nime nimetanud. Olnud ta ilma purdeta jõe ääres ja tahtnud veest üle. Üks ratsamees tulnud. Juut paluma, et mees tema ka hobuse selga võtaks ja veest üle viiks. Mees võtab juudi hobuse selga ja hakkab jõest läbi sõitma. Keset jõge peab mees kinni ja nõuab juudilt: "Ütle, Jeesus Kristus! Kui sa ei ütle, siis lükkan sind jõkke." Juut karjuma: "Ai mer wae! Ma ütleb." Mees: "Noh, ütle ruttu, siis viin jõest üle!" Juut: "Ai mer wae! Ma ei utleb mitte." Mees lükkab juudi vette. Juut kaebas mehe kohtusse, et ta tema jõkke lükkas. Peakohtumees: "Noh, heebramees, mikspärast lükkas mees sind jõkke?" Juut: "Ai mer vae! Ma utleb, ma'i utleb ka mette!" Kohtumees: "Juut, ära aja nalja! Mikspärast lükati sind vette?" Juut: "Ai mer wae! Ma utleb, ma'i utleb ka mette." Kohtumees: "Noh, juut, minge oma süüalusega õue ehk jõe ääre ja tehke seal nalja! Siin ei ole nalja tegemise koht." Juut: "Ma ei teeb nalja. Ai mer wae! Ma utleb, ma'i utleb ka mette, mikspärast mees mind lükkab jõgi sees!"

E 3188/9 (11) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas kord sant raha saanud Kord läinud sant ühte talusse. Sääl olnud ka parajaste joodud ja antud kohe ka sandile süia ja juua, nii et õige küll. Õhtu jõudnud kätte. Pidulised heitnud kõik tuppa magama, aga sant saadetud rehte, mis sääl samas lähidal olnud ja alles valmis saanud. Sant heitnud magama. Korraga kuulnud ta, et üks parsil hüpanud ja ise laulnud ikka: "Till, till! Lopp, lopp...pita, puta vallal...Till, till, lopp, lopp, pita puta vallal!" Sandil hirm käes, et nüüd vanapagan parsil, kuidas temast lahti saad. Võibolla, et ta sööb mind viimati ära. Küll ta palunud kõik palved, mis ta vähegi mõistnud, lugenud Issameiet, aga ükski pole aidanud. Parsil hüpatud ja lauldud ikka edasi: "Till, till, lopp, lopp...pita puta vallal." Küll sant palunud ja õhkanud, aga ükski asi pole aidanud. Viimaks ütelnud sant: "Hüppa, et kurat sind võtku!" Nii kui ta seda ütelnud, siis olnud ühe korraga rehi raha täis ja hüppaja olnud kadunud. Sant võtnud säält nii palju raha, kui ta kanda jõudnud ja läinud oma teed. Mis sandist üle jäänud, pärinud majarahvas.

E 3195/6 (13) < Helme khk. - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Meelimägi Halliste kihelkonnas Vana-Kariste vallas on üks kivimägi, Meelimägi. Sellest räägib rahvasuu, et vanapagan tahtnud kord Vana-Kariste järvest silda üle teha. Selleks korjanud ta kiva kokku, et järvest silda üle teha, aga järve poole minnes läinud tal põllepaelad katki, kivid kukkunud sinna maha ja sellest saanudki Meelimägi.

E 3196 (14) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002
Selle sama järve/Vana-Kariste järv/ kaldalt jookseb üks suur allik mäe seest välja. Sellest allikast räägitakse, et säält seekord jõulu öösel selget piiritust välja jooksnud. Kõik külarahvas läinud kokku toobri, pangide ja toobidega piiritust vedama. Seda saanud ka herra kuulda ja saatnud vahi alliku juure, et mitte külarahvas piiritust ei saaks. Nii kui vaht juure saanud, muutnud piiritus koheselt selgeks veeks. Sest saadik on sääl allikas selge vesi, aga pole kunagi enam piirituseks muutnud ja igaüks, kes mööda läheb, võib oma janu kustutada. Poleks mitte herra vahti juure saatnud, siis võib olla, et säält tänapäevani oleks piiritust välja jooksnud.

E 3197 (15) < Helme khk. - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Vana-Kariste mõisa ligidal on üks org, Koodiorg. Sääl orus on ühe kooba sees vanapaganad elanud. Kariste mõisast kadunud ikka alati võtmed ära ja need olnud ikka koopas vanapaganate käes. Keegi pole aga julgenud järele minna, muu kui üks tüdruk. Iga kord, kui võtmed kadunud, käinud ta koopas järel. Koopas pole ta muud leidnud kui ühe vana naese. See võtnud teda iga kord lahkeste vastu ja annud talle süia ja ka võtmed kätte. Ükskord surnud sääl mõisas hobu ära. Poistel kästud hobu ära nülgida ja metsa viia. Poisid nülginud hobuse õhtul ära ja viinud pannud kohe vanapaganate koopa suu ette. Tõisel hommikul, kui kõik maast üles ärkanud, olnud hobu mõisa söögituas laua pääl, kahvlid sees ja taldrikud ümber ringi säetud. * Kui see lugu ehk vastutamist nõuab ehk teda seaduse ees teotuseks loetakse, siis palun mitte trükkida. Kui aga teotuseks pole, siis palun mulle täädustada, et ma siis edespidi mõistaks selle järel kirjutada.

E 3198 (17) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Vana-Kariste Padriku talu nurmel on üks igavene vana kadakas, kes sealt oksa lõikavat, see kohe surevat.

E 3199 (18) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sõela täis raha Uue-Kariste Kidsi talu aidas olnud vanast üks sõela täis raha. Kidsi talu peremees võinud säält igal ajal raha laenata. Kui ta õigel ajal ära maksnud, siis pole kedagi olnud, aga kui ta õigel ajal pole maksnud, siis jäänud temal pea kõverdi, nagu tahapoole, aga kui ta siis jälle ära maksnud, siis saanud ta jälle terveks.

E 3204 (26) < Pärnu < Helme khk. - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mihkli kihelkonnas Kalli vallas on üks kivimägi mõisast Lõpu kõrtsi poole minnes mõisa nurme peal. Vanapagan korjanud kord Pärnust kivid ära ja tahtnud Virtsu väinast silda üle teha. Kui ta Kallisse jõudnud, läinud tal seal põllepaelad katki, kivid kukkunud maha ja säält saanudki see mägi. Vanapagan pole aga enam kive korjama hakanud. Nii jäänud Virtsu väinast sild üle ehitamata ja kividest saanud sinna suur mägi, aga Pärnus pole sestsaadik enam kive.

E 3206/7 (29) < Helme khk - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õisu järve tulemine Õisu järv on sinna tulnud. Kui ta tulnud, siis olnud tal härjad ees; härjad laulnud ikka: "Oisust tuleb, Õissu läheb." Õisus olnud parajaste üks talupere heina võtmas, mille hulgas ka üks noorpaar olnud. Järv lasknud nende peale ja nad jäänud sinna alla.

E 3207 (30) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord pantud vanast hanile kuldketiga veike kellake kaela ja lastud Tori põrgust sisse. Hani on aga Tallina alt Ülemiste järvest välja tulnud.

E 3223/4 (3) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord käinud üks kärnkonn ühe perenaise lehma imemas. Perenaene märganud seda, püüdnud konna kinni võtta, kuid ei saanud kätte. Nüüd läinud ta targa juure. Jutustanud targale oma häda ja palunud selle vastu abi. Tark ütelnud: "See kärnkonn pole muud keegi, kui ühe vana nõia hing, kes sinu pääle vihane on. Et seda konna ära häävitada, siis toodagu metsast kolm pihlakapuud vastu okse välja, raiutagu neid kolmeks katki ja pantagu siis ahju. Seda oli ka kohe tehtud. Tark, kes perenaesega ka ühes tulnud, läinud ise lehma juure ja oodanud kuni konn tulnud, siis pannud konna seisma, võtnud kinni, viinud sinna, kus pihlakad ahjus olnud, võtnud ühe ahju põrandakivi üles, pannud konna sinna auku, siis pannud kivi uuesti jälle pääle ja nüüd lasknud pihlakat põlema süüdata. Kui pihlakad põlema läinud, siis kuulnud ahjust hirmsat karjumist ja plaksumist, aga kes sest küsib, las põleb!" Sel ajal, kui konn ahjus põlenud, on ka selle sama pere lähedal ühes tõises peres üks vanamoor ehk nõid hirmust valu kisendanud. Kõik ta keha jalatallast pealaeni näidanud hirmus välja. Kõik läinud, olnud kui tules põlenud: must ja haavu täis. Küll vanamoor selles hädas vandunud, palunud ja nutnud. Kuid ükski ei avitanud. Viimaks saatnud see tark, kes kärnkonna ära põletada lasknud, vanamoorile tükikest leiba ja vett, et kui ta seda sööb ja joob, siis saada ta terveks. Kui leib ja vesi vanamoori juure toodi, siis üteldud talle, et see tema ainukene rohi veel olla, kui ta tahab terveks saada, aga seda ei saa temale muidu antud, kui et ta peab ära lubama, et ta mitte enam nõidust ei pruugi. Seda teinud vanamoor hea meelega. Nüüd antud talle leib ja vesi kätte. Kui ta leiva ära söönud ja vett pääle joonud, siis saanud ta kohe terveks. Sest ajast pole ta enam nõidust pruukinud.

E 3231/2 (6) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui elajal täis seljas on, siis võta raiu kolm pihlakapuud maha, võta igast pihlakapuust üks tükikene, kääna neil pihlakatükkide süda välja, siis võta elaja seljast üheksa täid, pane neist iga pihlaka südame pääle kolm täid ja pane siis pihlaka südamed ühes täidega ahju lõhna pääle. Siis saab elajas kohe täidest puhtaks ja see inimene, kes elajale täid selga nõidunud, jääb ise raskeste haigeks.

E 3232 (7) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loomal luupaine seljas on, siis võta see nuga, kellega alati elajaid tapetakse, tõmba selle nuaga elaja piha ja kahele poole puusa peale kolm risti ja ütle ise: Isa Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel ajan ma sind selle looma seljast ära! Siis läheb luupaine kohe minema.

E 3236 (11) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui pisuhanda näed minevat, siis loe tagaspidi issameie, siis jääb ta kohe kinni ja ei saa enam edasi ega tagasi.

E 3236 (12) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pihlakapuu on nõiduse tagasi tegemiseks sellepärast kõige parem puu, et pihlemarjadel nagu risti moodi otsas on. Ka lehed on tal risti moodi.

E 3237 (16) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõe vastupidi jooksmist nägema, tähendab kroonu poolt uusi õigusi saama. Kui vesi vastupidi jookstes tammid ja tulbad katki murrab, saad uued õigused, vanad kõik ümber lükkama.

E 3238/9 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pikseriistad Et pikne vanapaganat ühte lugu piinas, kus ta teda aga iial nägi, sellepärast varastas vanapagan jumala käest kord pikseriistad ära. Seitse aastat aega olid pikseriistad vanapagana käes ja kõik see aeg oli põud maa pääl. Jumal tahtis vanapagana käest pikseriistu kätte saada, aga ei saanud kuidagi viisi. Viimaks saatis jumal oma poja maa pääle ja pandis oma poja sandi juhiks, et poeg nõndaviisi need müristamise riistad kätte saaks. Jumala poeg oli sandi juures, aga tal ei läinud kuidagi viisi korda neid riistu kätte saada. Kord oli Vanapaganal risketsi (ehk üks pidu). Jumala poeg sai seda ka tääda ja kutsus ka santi selle pidu pääle. Vanatondid võtnud santi lahkeste vastu ja antud talle ka süia, kuid keeldud ära, et ta mitte jumalat ei nimeta. Vanadtondid olid sinna enamaste kõik kokku tulnud ja mänginud sääl pikseriistadega. Vanatondid mänginud ja see ajanud ka sandi juhile himu pääle müristamise riistadega mängida. Ta palunud, et vanadtondid teda lubavad ka müristamise riistatega mängida. Vanadtondid ütelnud: "Ah mis sina poisikene nende riistadega teed," ja ei annud. Nüüd palunud ka sant, et tema juhi kätte ometi lubatakse neid riistu. Siis antud. Sandi juht hakkanud riistadega ka nõnda kui vanatondidki müristama, aga ei mõistnud sugugi. Aega mööda hakanud ta ikka paremaste mängima ehk õigem ütelda, müristama ja välku lööma. Vanatondid kuulanud ja hakanud muidu ütlema: "See on Pika poeg." Sant vastu: "Ei ole, see on ju minu juht." Vanapaganad ikka: "Ei! Pika poeg." Sandi juht mänginud ikka. Vanapaganad läinud nüüd pikseriistu käest ära võtma, aga nüüd annud ta neile ühe paugu vastu nägemist. See pauk olnud nii kõva, et kõik tondid, kes sääl olnud, surma saanud ja ainult veel sinist suitsu järele jäänud. Sant ja juht olnud aga elus. Nii olnud pikseriistad jumalapoja käes. Ta jätnud sandi jumalaga ja läinud jälle jumala juure. Sest saadik pole aga vanapaganad kunagi enam pikseriistu varastada püüdnud.

E 3240 (2) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vihmapaun Kord varastanud vanapagan jumala juurest vihmapauna ära ja hakanud sellega minema. Jumal näinud aga seda ja hakanud vanapaganale järele minema. Vanapagan aga pistnud jooksu, nii et kõht kangeks jäänud. Jooksu pääl läinud vihmapaun lõhki - vesi tulnud välja. Vanapagan viskanud lõhkise vihmapauna maha ja jooksnud edasi. Vesi jooksnud järele. Nüüd katsunud vanapagan kõverdi jooksta. Ikka vesi järele. Nii sündinud jõed ja ojad.

E 3240/3244 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsavaht tondiga kimbus Kord oli üks metsavaht, kes alati metsas jahi pääl käinud. Ta ei saanud ka pühapäeval kirikugi aega minna, vaid ikka jahi pääle. Nii läinud ta ühel pühapäeva hommikul hästi varsi jälle jahi pääle. Metsas näinud ta sel päeval palju lindusi ja metsloomi, aga need lennanud kõik eest ära ja ta pole ühtegi, ehk ta neid küll hoolega taga ajanud, kätte saanud. Sedaviisi jõudnudki õhtu kätte, aga tema oli metsa ära eksinud ja ei mõistnud enam kuhugile poole välja minna. Ta läinud puu otsa vaatama, kas kusagil tuld juhtub nägema. Näinud ka endast põhja pool tule. Kohe tulnud ta puu otsast maha ja läinud linna poole. Sinna jõudes näinud ta, et see üks mõisa olnud. Ta astunud sisse. Sääl pole aga muud kedagi kodus olnud kui üks tüdruk. Metsavaht palunud sinna ööseks jääda. Tüdruk ütelnud, et neil tulevad täna öösel võerad ja tema ei võivat kedagi öömajale võtta. Kui metsavaht ikka öömaja palunud, ütelnud ta viimaks, et muud öömaja mul anda pole, kui sa tahad, siis puge ahju taha, kus sind keegi ei näe. Ta pugenud ka ahju taha. Öösel tulnud sinna üks kuue peaga vanapagan sisse. Selle järele kolme ja kahe peadega tagast järele. Naad võtnud kõik riided seljast maha. Nüüd küsinud peamees ühe käest: "Mis sa täna oled teinud?" See kostnud: "Kaks mees kaklesid ja mina lõin tõise põrsa ruhvega maha." "Istu sööma," ütelnud peamees. Küsitud tõist: "Mis sina ka täna oled teinud?" See ütelnud: "Mina kihutasin kaks meest kaklema, aga tõine läks eest ära ja kaklus jäi järele, aha küll ma neid tõine kord ikka kaklema kihutan." Ka sellel kästud sööma minna. Nüüd küsti kolmandat: "Mis sina oled täna teinud?" See kostnud: "Mitte midagi." Siis võetud naela otsast piits, pekstud kolmandat ja jäetud ilma söömata. Nii jõudnud järg tüdruku kätte ja küsitud: "Mis sina oled täna teinud?" Tüdruk näidanud käega ahju taha. Peremees ütelnud: "Seda ma tean, mis ahju taga on" ja kutsunud metsavahti välja. Metsavaht tulnud välja ja seisnud vanapaganale ette. Vanapagan käskinud: "Võta püss kaelast ära!" Metsavaht võtnud. Edasi: "Aja riided seljast maha." Metsavaht ajanud. Nüüd käskinud ta risti kaelast ära võtta, aga metsavaht pole võtnud, et küll vanapagan mitu käsku annud. Viimaks käskinud ta metsavahil jälle riided selga ajada. Nüüd ütelnud ta metsavahile: "Oleks sa risti kaelast ära võtnud, siis ma oleks sulle näidanud, mis sinu jahipidamine õige on. Sina ei taha muud teha, kui ainult jahti pidada. Hoia sa ennast. et sa edespidi enam jahti pea!" Nüüd saatnud vanapagan teda kodu ja käskinud meest oma tõlda istuda, et siis kutsar kodu viib. Ta ütelnud veel: "Kui sa sõidad, siis vaata ikka ette, kui sa läbi udu ühte kaske näed, siis vaata, et sa niipea kui sinna kohale saad sellest kasest kinni hakkad ja selle kase otsa jääd, siis saad sa kodu, aga kui sa sellest kasest kinni ei saa, siis ei saagi sa kodu." Metsavaht istunud tõlda ja tõld kihutanud kui vuras edasi. Kui ta tükise aega sõitnud, siis sadanud temal kübar peast maha. Ta ütelnud seda kutsarile. Kutsar ütelnud: "Las kübar jääda sinna, kus ta on, sest ta on meist juba kolme kuningriigi maa kaugel." Nad sõitnud ikka edasi. Korraga näinud metsavaht läbi udu ühe kase. Ta seadnud ennast valmis. Nii pea, kui ta juure saanud, hakanud ta kaseoksadest kinni ja jäänud kase otsa rippu, aga tõld sõitnud oma teed. Ilm olnud kõik pime ja metsavaht ei ole julgenud mitte kaseoksadest lahti lasta, vaid pidanud kõvasti kuni hommikuvalguseni kasest kinni . Hommikul näinud, et ta pole kedagi kase otsas olnud, vaid olnud oma rehetares rehe parre küljes rippus. Sest saadik pole ta enam ilmaski jahi pääle läinud. Oma juhtumist pole ta aga mitte ühelegi rääkinud. Mõni aeg pääle seda käinud üks mees sääl lähedal metsas oma hobusega. Hobu pannud ta öösel ühe lageda heinamaa pääle sööma ja ise võtnud valjad käega kinni, pannud ka veel otsapidi pea alla ja jäänud magama. Kui ta hommikul üles ärkanud, leidnud ta, et valjad kadunud. Ta otsinud valjaid taga ja ütelnud ikka: "Oh imet! Oh imet! Kus need valjad jäivad!" Korraga tulnud kivi alt üks veikene vanamees välja ja ütelnud: "Kas see mõni ime on, mis sina nüüd nägid, et sul valjad ära kadunud. Mina metsavahi juure, küsi tema käest, küll tema sulle kõneles, mis imet ta näinud." Nende sõnadega annud ta ka mehele valjad kätte. Mees läinud nüüd metsavahi juure ja metsavaht rääkinud oma eesseisva loo ära. Nii lagunenud see jutt laiali ja on otsaga kuni siia jõudnud.

E 3260/1 < Hiiumaa - Gustav Tikerpuu < Peet Tikerpuu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan ja Hans "Kudas sind peaks ka teise ilma saatma, kas oled ülepea surelik," küsis Hans vanapagana käest. "Kus seitse ajapead seitsme riigi piiri peal kokku käivad, sealt keskelt kolm kadakast teivast võtta ja nendega mind lüüa, see on minu surm," kostis vanapagan. Hans otsis ja leidis seitsme riigi piiri pealt seitse ajapead ja kolm kadakast teivast, nendega lõi ta vanapagana surnuks. (Ette jutustanud minu isa Peet Tikerpuu.

E 3270/3272 < Narva l. < Kadrina khk. - Johan Landsmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Haugumää Samel olnud kehva mees ja mõtelnud, kuidas omale varandust võiks koguda. Selle tarvis hakanud omale tonti tegema. Peaks pannud kotti lõngakera, käteks pannud kaelkoukud, jalteks longavihi, ristluudeks vankri ristpuu, persekannikateks kaks poolikut vaagnat, silmadeks musta kassi silmad. Kui tont nonda valmis olnud, siis läinud Samel Tõikverre aruse risttee peale tondile hinge sisse hüüdma. Esimese neljapäe õhtul annud oma nimetissõrmest tondile kolm tilka verd ja hüüdnud ise: "Tule, tonti, jõua, tonti, üle ühiksa kiriku." Selle peale hakanud tont natuke liigutama. Siis toppinud Samel teda teiseks neljapäeva õhtuks kadaka põesa. Teise neljapäeva ohtul võtnud Samel tondi põesast välja ja annud jälle nimetissormest kolm tilka verd ja hüüdnud: "Tule, tonti, jõua, tonti, üle ühiksa kiriku." Selle peale hakanud tont Sameli ümber jooksma ja koleda häälega kisendama. Samel võtnud tondi kraest kinni ja toppinud ta tulevaks neljapäeva õhtuks põesase. Läinud jälle kolmandamal neljapäeva õhtul, tõmmanud tondi poesast välja. Vaevalt saanud ühe tilga verd tondile anda, kui tont maast ülesse karganud. Hakanud Sameli ümber jooksma ja karganud mehe najale püsti. Samel ehmatanud selle üle ja pannud jooksma, jätnud kaks tilka verd andmataja hüüdmise hüüdmata. Vaevalt saanud versta maad küla poole jooksta, aga Sia määl saanud ta kuradist kinni tabatud, ja annud Samelile tulise keretäie ja sõnunud ise: "Mis sa tääd algasid, kui sa ei lõpetanud." Sedaviisi jäänud tont poole hingega ega ole temast asja saanud. Pärast tulnud hundid ja kiskunud ta nirtsa-närtsa lõhki. Kaua aega rippunud tondi jätised lepa okstes.

E 3274 (1) < Narva l. < Kadrina khk. - Johan Landsmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vana usk Kui mees mõisa käsu peale kodunt kaugele läks, siis võttis naine kaelast hõberubla tüki, riputas paela otsa ja ütles: "Arva, arva, arbukene, näita õigust, selge hõbe, millal Kaarel kodu tuleb." Hakkas nüüd hõberaha paela otsas miski kombel liikuma, siis tähendas see head, jäi aga liikumata, siis paha. Küti arbu katsumine

E 3276 (1) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Uueaasta leivast tee üks pull (pätik). Küpsetamise juures laula: "Küpse, küpse, peigmehe pull." Siis võta vana-aasta õhtul see pull, pahema jala sukk ja köögi kirves, pane need omale pea alla ja heida magama, siis ilmub kohe peigmees ette.

E 3277 (4) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Andrese päeva õhtul kell 12. viska kolm korda herneid voodi alla ja ütle ise: "Peiu nimel külvan seda seemet Andresse aeda tema armukest ootama." Siis lase kõik riided ühe korraga seljast maha ja ära vaata mitte tagasi ega räägi, vaid heida kohe magama, siis ilmub peigmees ette, herneid korjama.

E 3277/8 (5) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üks sulane vandunud oma mahasaajat naist alati ja ütelnud ikka: "Kurat võtku sinu ühes kõige täiega." Naine vastanud: "Kurat võtku ka mind!" Kui naene mahasaamisel olnud, siis käinud peremees väljas ja kuulnud, et üks metsa pool väga kisendanud, just nagu mõrtsukate käes. Peremees kõnelenud oma naesele ja naene läinud ka välja kuulama. Korraga näinud ta, et üks suur must kogu tema poole tulnud. Perenaene küsinud: "Kes sa oled?" Kogu vastanud: "Mina!" Naene jälle: "Kes sa oled?" Kogu jälle: "Mina!" Nüüd jooksnud perenaene sisse ja rääkinud tõistele. Tõised rääkinud, et vanatont vist sulase naese järele tulnud.

E 3278/9 (6) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühes külas olnud kord suur veepuudus. Kõik kohad olnud läbi kaevatud, aga vett pole mitte kusagilt leitud. Kord juhatatud aga öösel unes ühe peremehele, et mine karjamaa peale, kaeva säält suurest kivist kümme sammu põhja poole kaev, siis saad nii palju vett, et ilmaski ei lõpe. Peremees hakanud ka kohe kaevama. Kui ta jälle magama heitnud, siis üteldud temale jälle unes: "Kui juba vesi vastu tuleb, siis ära enam kaeva, sest kui sa siis veel kaevad, siis jääd sa sinna paika." Kui nüüd peremees jälle kaevama läinud, siis lasknud ta omale kabla ümber köita ja lasknud kaevu kaldal kablast kinni pidada. Korraga hakanud vett alt üles tulema ja peremees sadanud allapoole, kuid kablaga tõmmatud ta välja. Vesi pole sealt kaevust veel seniajani lõppenud.

E 3279 (7) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Helme kihelkonnas Löve mõisas on üks veike Tani järv. See on sinna suure kohisemisega tulnud. Tulles on temal just nagu kübar (müts) ees käinud. Kui ta maha lasknud, siis matnud ta ühe noorepaari sinna alla.

E 3284 (18) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui prussakad, kilgid ehk kirbud kambres on ja vaata järele, millal säält majast surnut mööda viiakse; kui surnut mööda viiakse, siis võta look ja löö vassakut kätt looga otsaga sinna kohta, kus neid on ja ütle: "Saksad, välja, sööt viiakse." Siis kauvad nad kohe säält majast ära.

E 3286 (20) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Müürisid peab elukambrisse vanal kuul tehtama, siis ei ole sääl mitte prussakaid.

E 3298 (3) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - Hans Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui leppadel pikad urvad otsas on, siis tuleb vilja- ehk leiva-aasta, kui ümmargused, siis nälja-aasta.

E 3298a (1) < Paistu khk, Holstre k. - Jaan Leppik (?) R. Põldmäe, Eesti rahvanaljandid I, Laps reedab härjavarguse. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord varastatud ühel talul härg ära. Varguse otsijad tulnud teisele talule. Siin lapsed üksi kodus. Mehed küsivad ühelt lapselt: "Kus vanemad on?" Laps vastu: "Tean küll, aga tark olen, mitte ei ütle, et taat tapab tare peal härga, memm aitab juures ka!"

E 3306/10 < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Haoraijuja ja vanapagan Talusulane raius üksinda metsas hagu. Õhtul, kui ta töö ära lõpetas, istus ta haukuu peale, võttis kübara peast ära ja pühkis otsaesise pealt rüühõlmaga higi. Vaatas kübarat, mis mitu-setu korda juba londiga kohendatud oli, ohkas ja rääkis: "Küll teenin päevast päeva, aga nii palju ei saa, et võiksin omale uue kübara osta. Pühapäeval lähen lauakirikusse ja pean selle sama päha panema." Ilusas riietes saks tekkis äkiste tema ette ja küsis: "Mees, mis sa rääkisid?" "Mis ma siis rääkisin," ütles sulane. "Ei saa omast tööst ega teenistusest nii palju, et uue kübara päha jõuaksin osta. Muud riided teeb küll naene, aga seda ei saa ma mujalt, kui pean ostma." "Mis sa mulle annad, kui ma sulle nii palju raha annan, kui sa tahad," ütles saks. "Mis mul, vaesel mehel, anda on," vastas mees. "Kodus natukene sööki on, aga või siis sina, saks, seda sööd." "Anna mulle oma emalepa kärbus, muud ma ei tahagi," ütles saks. "Mul on küll kodus taga sauna kolm emalepa kärbust. Need andis mulle mineva aastal peremees linakugarate sarra tarvis. Ühe ma annaks hea meelega temale, kui ta mulle raha annab," mõtles sulane ja ütles: "Ma annan küll sulle emalepa kärbuse, kui sa mulle raha annad." Noh, nüüd oli kaup koos. Saks viis sulase ühe vana kuhjalaua juure, mis kunni tikkude otsadeni raha täis oli ja ütles: "Võta siit nüüd nõnda palju, kui tahad raha. Tuleva neljapäeva õhtul tulen ma kärbussa järele." Saks läks ise metsa poole, kust ta välja tuli. "Tule sa kuna sa ise tahad, mul on see üks puhas," vastas sulane ja hakkas kamaluga raha rüü sisse tõstma. Ei võtnudki sulane enam, kui ta korra rüüga ära jõudis viia. Kodus puistas ta raha taga saunaardu nurka ja ruttas naisele omast õnnest rääkima. Teisel päeval palus ta peremehe käest aega ja läks linna, kust ta endale uue kübara ostis. Pühapäeval pani ta uued riided selga, uue kübara päha, pistis kolm kopikat kirikukoti raha taskusse ja läks kirikusse. Neljapäeva õhtul tuli rahaandja sulase sauna ja küsis: "Anna minu kärbus kätte!" Sulane, kes juba magas, tõusis sängist ülesse ja ütles: "Lähame siis taga sauna, kärbus on seal." "Ei taha tagant sauna kärbust, anna see kärbus, kes su voodis magab," ütles saks ja ei liikunud paigaltki ära. "Ära tee nalja, külasaks. Lähäme, ma annan sulle kärbuse kätte. Mul pole aega, pean magama heitma, homme vara ülesse tõusmine," lausus sulane. "Naljast pole juttugi. Seda karbust, kes su sängis on, olen ma omale tahtnud ja sa oled lubanud. Muud ma ei taha. On sul kasin aeg, siis anna ta mulle kätte ja meie oleme mõlemad üksteisega tasa," ütles võeras saks. "Jumal Isa Pojuke! Mina olen oma naese, kes mu sängis magab, sulle lubanud. Seda ma ei ole ilmaski teinud ja ei tee ka iialgi," ütles sulane. Saks jooksis saunast välja ja hüüdis: "Oota, sa ,petja! Või mitme mehega kipud sa mu kallale ja ei anna kätte, mis sa mulle lubanud oled. Nüüd lähan ma küll ära, aga teine neljapäeva õhtul tulen ma jälle, siis peab mu kärbus käes olema." Läks ära. Nüüd sai sulane aru, et see kellegi õiguse saks ei ole. Teisel neljapäeval pani ta naese laua juure piibli raamatut lugema ja seadis kadakaoksi risti-põigiti ukse ja läve alla maha. Vana Paha tuli, lükkas ukse lahti, aga kargas ise tagasi ja hüüdis: "Anna kätte mu kärbus, keda sa anda lubasid." "Võta ise tagant sauna ära ega ma ei keela," vastas sulane. "Tagant sauna kärbust ma ei taha, anna see, kes saunas raamatut loeb," ütles jälle Vana Paha. Sulane vastu: "Oma naist ma sulle ei anna." Vanapoiss jälle: "Anna siis mu raha kätte!" Sulane: "Võta ta tagant sauna ardust ise ära!" Vanamees läks ardusse. Tuli ruttu tagasi ja ütles: "Seal pole kõik mu raha, poolikult pärast ma ei võta vastu. Seekord jätan ma sind veel rahule, aga tuleva neljapäeva õhtul on viimane kord, kui sa siis kärbust ehk kõik raha kätte ei anna, siis ära sa enam elu peale looda ." Aeg kaldus juba üle poole öö, seepärast hakkas vanamees kiireste sammuma. Kolmandamaks neljapäeva õhtuks laenas sulane peremehe käest puuduva raha ja pandis ardusse Vana Paha raha juure. Siis pandis ta jälle risti ja põigiti kadakaoksi sauna ukse taha ja läve alla maha ning laskis naist laua juures piibliraamatut lugeda, ise heitis partele puhkama. Vanapaha tuli jälle ja ütles: "Anna mu emalepa kärbus kätte!" Sulane vastu: "Mine võta ise tagant sauna ega ma ei keela." "Tagant sauna kärbust ma ei taha, kas aru saad. Anna see, kes saunas raamatut loeb," vastas Vanapagan. Sulane: "Oma naist ma sulle ei anna." Vanapagan: "Anna siis kõik mu raha kätte." Sulane: "Mine võta tagant sauna ardust ise ära. Mis ära tarvitasin, selle asemele laenasin uue." "Mina muu raha ei taha, kui oma raha," ütles Vanamees. "Sinu oma raha mul anda ei ole, võta ehk ära võta," ütles jälle sulane. Just kui kass jooksis nüüd Vanapagan sauna peale, tõstis laepalgi ülesse ka sirutas käe sulase poole. Kukk laulis sauna peal heledaste. Vanapagan kukkus saunaukse ette maha nagu heinakott kunagi. Kargas maast ülesse ja pani punuma. Ei tulnud teine pärast enam tagasi.

E 3310/5 < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nülitud surnukeha Ennemuiste sõitnud sõapealik hulga soldatitega maanteed mööda külast läbi. "Kas teie näete kedagi ees minema," küsis tema soldatite käest. "Ei näe kedagi," vastasivad soldatid kui ühest suust. "Sõida lähemale," käskis ta ühte soldatit ja pani temale, kui ta juures juba oli, mõega silmakulmude kohale otsaesise peale ja küsis: "Ka sa nüüd näed kedagi?" "Näen jah," vastas soldat. "Ütle teistele ka, mis sa näed," käskis kindral. "Ma näen: kaks meest kannavad nülitud surnukeha," vastas soldat nagu vähe hirmu tundes. Teistel soldatitel käinud ka kui külm kahm üle ihu, aga nad ei lasknud seda märgata. "Jah," kinnitas pealik julgeste ja laskis ka mitu teist soldatit veel vaadata. Need kõik ütlesivad hirmust asja nägema. "Kas keegi on kuulnud, kus hilja mõni inimene siin ümberkaudu ära on surnud," küsis sõapealik. "Mölder siin lähedal on ära surnud," ütles üks soldat. "Eile nägin ise oma silmaga, kui moona käisin ostmas. Veskerahvas ütlesivad teise kodu käima." "Soo! Või mölder ära surnud," lausus sõapealik. "Ratsuta teejuhina ees ja teised kõik taga järele." Soldat täitis käsku. Möldrerahvas panivad imeks, kui sõjaväge eemalt nägivad tulema ja ütlesivad: "Mis peaks küll suur sõapealik siin otsima? Ega ta hobustele või soldatitele ise moona ei tule ostma?" Pealik aga küsis, kui veske peale jõudis: "Kus surnukeha on?" Möldri poeg läks ka ees, pealik soldatitega järele surnukirstu juure. Pealik küsis möldri poja käest: "Kes on see surnukeha?" "Minu isa, suur sõapealik," vastas möldre. "See ei ole sinu isa surnukeha," ütles sõapealik. "Mis suur pealikuherra nüüd nõnda kõneleb? Ega ma ometi meelest segane ei ole," ütles mölder. "See ei ole sinu isa surnukeha," ütles uueste sõapealik valjuste. "Sellega olgu sõnavahetamine otsas." "Mis ma sellest sõnavahetamisest saangi, olgu ta peale otsas," vastas mölder. Nüüd andis pealik soldatitele käsku, et nad katlatäie vett keema peavad ajama. Seni, kui vett soojendati, laskis pealik kirstule kolm pihlakapuu võru peale ajada ja päetsisse oherdiga augu sisse teha. Mölder ei tahtnud nii oma isa puusärgiga teha laske. Ta palus esiti põlvili nuttes pealiku ees, et see tema isa surnukeha rahule jätaks, aga seda palvet ei võetud kuulda. Mölder katsus vägivalda pealiku vastu pruukida, aga seegi ei aidanud. Soldatid köitsivad kõik kinni, kes takistuseks tee peal ees olivad. Nüüd seati puusärk püsti ja valati lehtri läbi selle sisse keeba vett. Sa ime! Surnukeha hakkas kirstus hirmsaste karjuma. Aga sellegipärast ei jäetud valamisele järele. Viimaks käis lehter ühes veega vups! ülesse ja sinist suitsu käis ohertiaugust nagu korstnast kunagi välja. Kui suitsu enam ei tulnud, võeti kirst lahti. Selle sees ei olnud muud, kui inimese nahk, mis olla jalutsisse kokku sadanud. "Selle naha võite nüüd maha matta," ütles pealik. "Aga kus on veel see raha, mis isa sulle pärida jättis? See too minu kätte!" Noor mölder, kes pealiku imetegusi nägi, tõi raha ilma vastu panemata pealiku ette. Kindral pani mammona oja ääre sisse, segas teda mõegaga ümber ja ütles: "Mis ülekohtusel viisil saadud, mingu ära!" Vesi ajanud sellest kaks osa ära, üks osa jäänud järele. "Võta nüüd see raha, mis üle jäi. Tarvita teda õigel viisil ja ära tee meelega kurja," ütles pealik. "Kogu omale ikka õiguse nimel varandust, et Vanapaganad ei hakka sinu surnukehaga tegema nagu nad sinu isa ja palju teistega, kes temasugused, on teinud ja peale selle veel teevad. Peale surma pugevad kurjad vaimud niisuguste nahkade sisse, hakkavad kodu käima ja teisi, kes alles elavad, piinama." Kui pealik oma kõne lõpetas, heitis noor mölder tema jalgade ette põlvili ja palus andeks, mis ta pealikule sõna ja teoga paha teinud. Ta sai nüüd aru, et pealik tema headuse pärast sinna oli tulnud. "Sellega tätsid sina õige lapse kohut, et mulle vastu panid. Ma annan kõik sulle andeks," ütles pealik. Kindral sõitis jälle oma väega ära, mölder hakkas matukse vastu valmistama. Surnud mölder ei käinud enam pärast kodu.

E 3349 (13) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Noorekuu reede - õnnelik päev.

E 3359/61 (1) < Halliste khk. - O. Saabas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Armukaraski valmistamine Juhtusin ühe vana eidekesega kokku, kes rääkis järgmist armukaraski valmistamise lugu. Tüdrukud teevad armukaraskit nõnda, et sundvad poissa endid ära võtma. Kus tüdruk esimest korda lauakirikus lähab, peale suurekooli (leerimist), siis tüdruku ema võtab kolme sorti vilja ja teeb nende jahudest taignast. Taignast teeb pätsi ja sääljuures ise ütleb selle poisi nime, kellele tütar karaskit süia peab andma (nagu: Juku karaskike, Juku karaskike). Ja kui päts valmis on, siis lähab tütar kahe jalaga ahju koldesuu peale ja aab jala laiali, esi hoiab ahju sembsist kate käega kinni. Nüüd ema laseb läbi kintsevahe karaski ahju ja ise ütleb: "Ahju, ahju, armukarask. Läbi jalge lämmileib." Seda ütleb ema kolm korda. Nüüd, kui karask küpses saab, võtab ema karaski ahjust välla ja paneb nõnda ära, et keegi ei näe. Nüüd kui tütar kirikus lähab, annab oma tütrele selle karaski manu. Nüüd tütar annab seda karaskit kiriku juures süüa selle mehele, keda ta omale meheks tahab ja ise sööb kah seda samu karaskid. (Kui ta mõne natukse sellest armukaraskist tõisele kah annab, siis ei aitaved midagi). Siis hakkaved noormees kohe teda armastama ja kõndved järel, ei saaved kohekil olla, iga päev pidaved korra ära nägema, seni, kui ta selle tüdruku ära võtab naises.

E 3409/11 < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolm surma Kord näinud üks mees öösel und. Kolm võõrast tundmata meest tulnud hobuste-atradega ja künnud igaüks ühe vao tema kesavällast üles, ehk ta küll neid keelanud, ei ole võerad mehed sest midagi hoolinud. Hommiku, kui mees ülesse ärganud, rääkinud ta oma unenägu kõigele rahvale, aga need ei teadnud tema unenäost musta ega valget lausta, mis ta tähendab. Viimaks mees targa juure küsima, mis tema unenägu õige tähendab, sest tema arvates oli see unenägu õige tähtjas. Viib targale midagi suupäralist ja luiskab talle oma unenäo õige selgelt ette. Selle peale väänab aga tark pead ja ütleb: "Sinu unenägu ei tähend mitte head, vaid halba. Kolm meest, kes sinu välla pääl kündsid, on kolm surma, kes sind suretavad." Nüid ehmatanud mees ära, kes enne mõtelnud, et tema unenägu head tähendab, aga nüid halba, ja veel surma, ja pealegi kolme surma pidi ta surema. Mõni aeg läinud mööda. Mees lähäb metsa hagu raidma, näeb puu otsas linnupesa, paneb kirve perse pääle vöö vahele ja ronib puu otsa vaatama, mis sääl sees on. Vaevalt saand ta aga lõua pesa veere ajada, kui uss, kes pesas olnud, talle vastu karanud ja lõua otsa kinni ajanud. Mees hirmunud nõnda ära, et ta puu otsast maha kukkunud ja surnud. Unenägu oli täide läinud nagu tark kuulutanud. Esimene surm - uss, tõine - kirves ja kolmas veetiik, mis puu all olnud.

E 3432 (2) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehmadel piim venib ehk hääd maiku ei ole, siis korjatakse maarjakaski, keedetakse ära ja antakse nad lehmale, kelle piim venib, süia. Siis minevat piim jälle hääks.

E 3432/3 (3) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nooremaks saavat selle moodiga. Kui noorkuu esimest korda paistma hakkab, siis öeldakse: Tere, tere, kuldakuu, sina vana, mina noor. Siis pidavat inimene palju nooremaks saama.

E 3433 (4) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulehända saavat selle moodiga seisma panna: kui teda nähakse, siis kohe ruttu ühe hingetõmbamisega isameie tagantotsest etteotsa ära loetakse, siis jäävat ta seni seisma, nii et igaüks, kes vaatab teda, näeb, kuni see, kelleles ta käib, teda oma kunstsõnadega lahti päästab.

E 3434 (8) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Siga tapetakse siis, kui kuu kolme päeva vanune on, siis olevat liha kõige maitsvam.

E 3473/4 < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagana lehma kutsumine Vanapaganal olnud elajakari suures metsas käest laiali läinud. Ta leidnud aga teised varsi jälle kätte, aga ühte lehma ei ole kuskil pool kuulda olnud. Võtnud teine siis sarve ja puhkunud: "Tõradu lõtu, tõradu lõtu." Ja vahel ütelnud jälle suuga: "Vitsi Neelik, vitsi Neelik!"

E 3485/92 < Narva l. - Johan Landsmann (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaval-Hans ja kodukäija Kord surnud kuri ja halastamata mõisahärra ära ja saanud toredal viisil maha maetud. Juba kolmandemal ööl peale matmist hakanud ta kodu käima, vaevanud ja piinanud esmalt oma prouat, kes üks väga hea inimene olnud. Proua kallalt läinud hobuste talli ja loomade lauta, lasknud hobused ja loomad kütkest lahti ja vaevanud neid luupainja kombel nõnda, et hobused iga ööse hirmsaste norskanud ja trampinud, loomad jälle röökinud ja pistnud üksteist sarvedega läbi. Mõisarahvas olnud seda hirmust müra ja kära kuuldes päris kohkunud ega ole enam ööse magada saanud. Ühel õhtul kutsub proua kutsari, kelle nimi Hans olnud, omale seltsiks, et härra teda jälle vaevama ei julgeks tulla. Hans olnud sellega rahul ja läinud proua magadiskambri, pannud omale valge lina ümber ja teinud ennast hoopis tundmataks, võtnud raudkäe, mis ta seppa oli lasknud teha, paremasse kätte ja oodanud kodukäja tulemist, kes ka pea tulnud. Hansu eest leides ütelnud ta: "Kes sina oled ja mis sina siit otsid, kus minul üksi luba on?" Hans aga vasta: "Mina olen teie endine kutsar Hans. Olen surnud ja käin kodu nii kui teiegi." Härra ütelnud: "Seda ma ei usu. Anna oma käsi seie, ma katsun, kas oled surnud." Hans sirutanud raudkäe härrale vastu. See pigistanud Hansu raudkätt nõnda, et see ragisenud, siis ütelnud kodukäija härra: "Nüüs usun, Hans, et sina ka surnud oled. Lähme nüid hobuste talli." Hakanud minema. Härra käskinud Hansu enne talli minna. Hans aga ütelnud: "Härra on peremees ja peab enne talli minema." Härra läinud ees talli. Kohe hakanud hobused hirmsaste norskama ja trampima. Härra silitanud hobuseid, need hakanud hirmsaste tagant ülesse lööma ja hirnuma. Nüid tulnud Hans ka talli. Härra käskinud Hansu ka hobuseid silitata. Hans teinud seda ja hobused jäänud kõik vagaseks. Härra ütelnud: "Sina ei ole Hans surnud. Miks hobused sind ei karda?" Hans aga vasta: "Mina surin hiljem ära ja mina söötsin hobuseid, aga härra sõitis hobustega, sellepärast tunnevad hobused mind healest ära." Õues olnud ilus kuuvalge. Härra ütelnud Hansule: "Lähme õue võitlema. Mina ei usu, et sina surnud oled. Kui sina mind alla lööd, siis usun, et sina surnud oled, aga kui mina sind alla löön, siis oled elus." Läinud võitlema." Hans olnud kaval ja hoidnud ennast kõigest jõust kuu poole ja põrutanud kodukäija armetumalt vastu maad, nõnda, et teisel palved lahti olnud ja järele jätta käskinud ja ütelnud: "Nüid ma usun, et sina, Hans, tõeste surnud oled." Ühekorraga kuuleb härra kukelaulu ja ütleb Hansule: "Lähme ruttu surnuajale, muidu jääme hiljaks." Läinud. Siis härra Hansule ütlema: "Enne lähme sinu hauda vaatama ja pärast minu." Hans aga vasta: "Enne lähme härra hauda vaatama, sest see on palju ilusam." Härra olnud ka sellega rahul, ja läinud. Härra aga sundinud Hansu enne hauda minema. Hans aga ütelnud: "Härra läheb ikke ees ja mina viimaks. Mina olen jo teenija ja pean ikka härra järele käima." Härra moondanud ennast hiire suuruseks ja pugenud veikest august hauda. Olnud härra hauas, siis löönud Hans oma pahema jala kannaga kolm korda augu peale ja ütelnud ise: "Siin sa pead seisma seitse aastat, seitse kuud ja nädalat ja seitse päeva, enne kui pealeilma peased inimesi kiusama." Hauast aga kuulnud Hans härra hüüdmist: "Oleks ma seda teadnud, siis oleksin sinu kaelaluu murdnud." Nüid läinud Hans kodu ja rääkinud asjalugu prouale, et nüid enam kodukäijat karta ei ole. Proual olnud väga hea meel ja kiitnud Hansu kavalust. Hakanud sellest päevast Hansu armastama. Hans kosinud proua omale ja sellega saanud ta suure mõisa pidajaks ja elanud õnnelikku abielu. Viimaks jõudnud eelnimetatud aeg ligemalle ja Hans ei ole tahtnud paha vaimuga mõisas kokku saada, sellepärast läinud rannast silku tooma. Tulnud jälle tagase. Öö jõudnud kätte. Hans pannud hobuse metsa sööma, teinud tule ette ja hakanud omale silku küpsetama. Korraga kuuleb suurt kohinat enese poole tulema, tõstab silmad ülesse ja näeb oma endist härrat enese ees seisma ja ütleb Hansule: "Too minule ka silguvarrast, mina tahan ka silku küpsetada." Hans toob ühe peenikese kepi. Kodukäija härra ütleb: "See on peenike, too jämedam, minul on üks suur silk küpsetada." Hans saanud aru, et härra teda tahab ära küpsetada. Toonud ühe reejalakse jämeduse puu, hakanud seda tahuma, aga ise vilistanud sealjuures. Härra küsib, miks Hans vilistab. Hans kostab: "See on meie talurahva viis." Härra ütleb: "Sina vilistad püha Jürit." "Ei vilista," kostnud Hans. Olnud silguvarras valmis, siis käskinud härra Hansu riidest lahti võtta. Hans võtnud ühe kuuenööbi lahti ja pannud teise kinni ja ise vilistanud edasi. Ühe korraga kuuldub suur müdin ja kohin. Kodukäija väriseb kui haavaleht ja ütleb: "Kuhu ma lähen, sest püha Jüri tuleb oma kutsikatega?" Hans ütleb: "Mine vankri alla." Püha Jüri tuli tõeste hundikarjaga ja küsis: "Kus kodukäija on?" Hans näitas vankri alla. Kohe kiskusid hundid kodukäija vankri alt välja ja pannud mokka nõnda, et aga natuke sinist vett järele jäänud. Nüid ütelnud püha Jüri Hansule: "Oma karjast pead sa minu kutsikatele kõige parema härja andma, sest nemad on väsinud ja söömata. Üle üheksa kuningriigi kuulsin sinu häda vilistamist ja tõttasin sulle appi, muidu oleks ta sind ära küpsetanud." Teisel päeval kadunud Hansu karja hulgast kõige parem härg ära, ilma et keegi oleks teadnud, kuhu ta jäi. Seda moodi saanud Hans kodukäijast lahti.

E 3493/5 (1) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson < K. Lepner (1894) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ebavere mägi Virumaal, kolm versta Veike-Maarja kiriku juurest on Ebavere mägi. Vana mõisa maa peal on Ebavere mägi, see mägi, mille harjal vanal aeal kuulus hiiemets kasvanud ja kelle all vanad eestlased oma aavitaja Taara ees käinud palvetamas. Sellest mäest räägib rahvasuu järgmist lugu. Kord olnud õitselesed Ebavere mäe ligidal õitses. Üks õitselene läinud õitsitule juurest eemale hobuseid vaatama, eksinud aga ära, ei ole enam tule juure osanud tagasi tulla. Kauase otsimise peale ja puruks väsinud jõudnud tema viimaks Ebavere mäe jalale, mis paik temale küll tuttav olnud. Omaks suureks ehmatuseks näinud tema varsi, et ta ühe uhke linna väravate ees seisnud. Ta pidanud kartuse pärast sealt tagasi pöörama, aga linna väravavaht hüüdnud: "Tule sisse, sõbrake, osta midagi meie linnast." Väravavahi lahke kutsumene annud õitselesele seda julgust, et ta linnaväravast sisse läinud. Linn olnud igapidi üliuhke ja tore. Rahvas seal nii sõbralik ja lahke tema vastu. Ta astunud ühte poodi sisse, tellinud sealt paari paslid, nahkkindad ja vöö, millede eest tema käest aga kopkatki raha ei olla võetud. Tänades läinud õitselene poest välja. Seal jõudnud ta ühe uhke kõrtsi ette, sisse astudes tellinud ta enesele jänu kustutuseks toobi õlut, mis temale jällegi lahkeste kätte toodud. Õlut ära juues heitnud õitselene kõrtsipingi peale väsimust välja puhkama. Hommiku üles tõustes leidnud, et ta ühe suure kadakapõesa all maganud. Ta oleks oma öösist juhtumest muidu unenäuks pidanud, aga pastlid, vöö ja nahkkindad, mis ta üles tõustes oma pea alt leidnud, annud tunnistust, et juhtumene mitte unenägu ei ole olnud. K. Lepneri suust.

E 3495/6 (2) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson (1894) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Usside kuningas (NB! Vrd E 3497/9 (3)) Veel tänapäev leitakse meie maal mitmetsugu rahasid, mis endistel sõea ja ei tea, mis aegadel mullapõue peitu pandud. Neid on osalt kullast, hõbedast ja muust metallist. Vanarahva jutu järele on aga need kuhad, kus raha maa sees peidus olnud, kaks korda aastas, see on jüripäeva ja jaanipäeva ööse, põlenud. Rahaaukude tuli olnud harilikust tulest isekarva sinakas. Jüripäeva ja jaanipäeva öödel mindud ikka tua kattukse unkasse, sealt vaadatud läbi auguga kivi ümberringi - olnud kuskil seesugust karva tuld näha, siis mindud sel sammal korral, märgitud koht ära, et päeval teda leida võib. Rahaaukude kättesaamine olnud alati väga tavalik.

E 3497/9 (3) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson (1894) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
(NB! Vrd E 3495/6 (2)) Kord jüripäeva ööse näinud kaks venda rahaaugu põlema. Nad läinud juure, märkinud kuha ära ning päeval läinud esivanemate varandusi maapõuest välja võtma. Leitud rahaauk olnud suure sarapuupõesa all. Nad hakanud kaevama, aga korraga tulnud üks uss august välja. Vennad löönud ta maha. Selle järele tulnud teine, nad löönud selle jälle maha, nüüd tulnud neid ühte lugu peale ja mehed materdanud neid maha, nii et juba kahel pool augu kõrval suured usside lasud seisnud. Viimaks kuulnud usside materdajad, et alt maa kohisema ja vabisema hakanud. Eneste suureks ehmatuseks näinud nemad, et üks suur uss, punane hari peas august välja tulnud, see olnud usside kuningas. Tema ees põle mehed enam julgenud seista. Nad pistnud jooksu, aga usside kuningas jooksnud neile järele. Kange jooksmise järele puruks väsinud, saanud nad viimaks kodu ja üle aja õue. Usside kuningas aga tahtnud ka üle aja meeste järele tulla, aga jäänud aja peale, ajaroigaste vahele kinni. Nüüd olnud vendadel võimalik va usside kuningat ära hukata. Pärast läinud nad rahaaugu juure uueste tagasi ja leidnud vaskise katla hulga kuld-ja hõberahadega täidetud. Nii olnud kaks venda nüüd korraga rikkad mehed.

E 3499/500 (4) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson (1894/1888) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jälle teine kord näinud üks mees rahaaugu põlemist, ka tema märkinud koha ära ja läinud päeval sulasega seltsis raha välja võtma. Niisammuti hakanud jälle august ussa välja tulema, keda mehed kõik maha materdanud. Jällegi tulnud lõpetuseks suur punase harjaga must uss august suure kohinaga välja. Mehed pistnud jooksu ning usside kuningas nende järele. Nad saanud küll õnnelikult kodu, sulane jooksnud tuppa, peremees pugenud aga suure rutuga reie alla tühja viljakerstu. Usside kuningas jooksnud senna järele, löönud kolm korda sabaga kerstu kaane peale ja läinud siis oma teed. Pärast usside kuninga äraminemest mindud kohe vaatama, aga mees olnud kerstus surnud. Keski ei ole julenud enam pärast rahaauku vaatama minna. Rahvasuust üles kirjutanud Pillikveres 1888. a. J. Karelson.

E 3529/30 (6) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Mt. 751B. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord läinud üks naine pühapäeva õhtupoolel, mil ta armulauakirikust tulnud, metsa lehesile. Sääl tulnud vana hall mees tema juure ja ütelnud: "Et sa ka täna, kus sa laualt kirikust oled tulnud, ei ole läbenud püha pidada, siis tahan ma sind sellepärast karistada. Kolm asja tahan ma sulle valida anda, vali neist üks, mis arvad. Kas sa tahad eluks ajaks pimedaks jääda või tahad sa pool aastat vangis olla ehk himustad sa üheksa kuud kahte last imetada?" Naene oli laste imetamise kõige kergemaks pidanud ja selle valinud. Kodu jõudes ja riidist lahti võttes, leidnud naene omast põuest kaks nõelussi, kes kumbki ühe nisa otsas imenud. Nõnda oli siis naene üheksa kuud ussa oma põues kannud ja neid imetanud! Kui ta vihtlema läinud, siis olnud ussid sel ajal särgi (hamme) juures, muidu aga ühtepuhku rindade otsas kuni üheksa kuud mööda jõudnud. Oleks ta pimedaks tahtnud jääda, siis oleks tal mees ära surnud ehk oleks ta vangipõlve himustanud, siis oleks ta kuus kuud haige olnud, aga et ta lapsi armastas imetada, pidi ta üheksa kuud usse imetama. Nõnda sai Jumala käsust üleastuja pühapäeva rikkuja naene hallist vanamehest karistatud.

E 3531/2 (8) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teine kord tahtnud üks juut Õnnistegijat tema teekäigil hirmutada. Ta moonutanud ennast karuks ja tulnud metsast, kust Õnnistegija läbi läinud, sellele tee peale vastu. Õnnistegija öelnud: "Oled ennast karuks ennast muutnud, siis võid sa ka selleks jääda." Mis ka sündinud. Säält olla karu saanud, mis teekäijaid metsast läbi sammudes hirmu tundma paneb.

E 3532/3 (10) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord olnud vanapagan Võrtsjärvel kalu püüdmas. Korraga tõusnud kange torm ja viskanud lootsiku ümber. Osava ujumise läbi pääsenud vanapoiss suure vaevaga kaldale, läbi ja läbi "märg kui kalakott". Kaldal ajanud ta omad märjad riided seljast maha ja mässinud omale ühe nooda ümber, lausudes: "Kõrd aitab ikka kõrda." Sellest olla kõnekäänd tulnud, mis öeldakse, kui mõnel küll posu hilpa ümber on aetud, aga sellegipärast mõni tükk paljast ihu välja paistab: "Noh, kord aitab ikka korda!"

E 3533 (11) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sagedasti tarvitadav kõnekäänd: "Ta ikka natuke paksem kui paljas vesi" olla sellest tulnud, et vanapagan kord joogivee sissi "peeru" lasknud, üteldes: "Noh ta ikka natuke paksem kui paljas vesi."

E 3533/4 (12) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan oli kord ühe mõrsja pääle nii tulivihaseks saanud, et selle mõrsja veimevaka ära lõhkunud, et kõik veimed üles harutada. Viha tõusnud sellest, et vanapoiss omast seitsmest paarist raudkingadest, mida iga abielusse astujate vahel oma toimetamise juures ära peab kulutama, ühte paari jalgagi ei olla saanud. Veimevakas olnud aga kõige pääl üks paar vilte, mida ta aga ülesse harutada ei saanud ja töökorra pooleli pidanud jätma, arvates, et kõik see vakatäis sarnaseid "litt-lattakat" on nagu ta ise öelnud. Säält olla kõnekäänd: "Teeb vanapagana viisil kõik tööd ära, aga ei mõista ülese arutada," tulnud. Tähendus. Viltideks hüütakse Tarvastus sarnaseid kindaid, mis mitte varrastega koetud ei ole, vaid nõelaga nõelutud on. Seda tööd ei hakata mitte nagu kinnast, ääre poolt pääle, vaid ümberpöördud, lõpetuse poolt ääre poole, ja on nii kunstlikult tehtud, et "vanapagan ka neid üles harutada ei mõista". Praegu on see töö unustusesse jäetud, ja noored naesterahvad ei mõistagi enam teha.

E 3537 (15) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üte korra oli üits mies Tarvastu Nukki mäest alla minnu. Silla pääl tullu talle üits võõras mies vastu ja kutsus tedä ende latsele vaderisse. Mehel ollu ka ää pihlapune peaalune kähen ja lasken vaderisse kutsjale siesugutse nätsiku üle peha, et sie valu peräst püsti karanu ja ütelnu: "Ah sa lits, kost oli naps, mis kuulsi Kure varikuse!" Esi kadunu ära nõnda, et sinine suits asemele jäänu. "Või mine temale paharätile keskööse veel vaderisse," ütelnu mies ja minnu oma tied edesi.

E 3541 (2) < Saarde khk., Jäärja v. - Johannes Reinhold Kangur (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanajutt Poiss ja tütruk läinud öese õitsele ja näinud - suur tuli põlenud metsas - ja läind vaatama, näinud, sokk kõndinud tule juures. Sääl olnud üks suur kivi. Poiss roninud kivi otsa ja viskas oma kuue tule pääle, siis jäänud suur hunik raha järele, kadunud tuli ja sokk, ka poiss saanud see läbi rikkaks ja võtnud selle tütruku omale naiseks ja elanud see läbi rikkaste.

E 3541 (3) < Saarde khk., Jäärja v. - Johannes Reinhold Kangur (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord kisklenud katk Kanaküla laanes oma tütrega. Külamees sõitnud mööda ja küsinud: "Mis tüli teil on?" Tütar ka kaebas: "Isa, rumal, tahab, et inimesed/peavad/ ära surema ja mina tahan, loomad peavad surema," ja hüpanud mehe kõrva vankrise ja sõitnud Viljandi poole.

E 3551 (8) < Halliste khk., Vana Lüütre v., Mõisaküla k. - Märt Kuum (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ka kolm korda löötakse seitsmeharusese pihlakavitsaga iga talli ja lauda ukse pihta, siis läävad kõik haikused ja tõbed loomade juurest ära.

E 3553 (7) < Halliste khk., Vana Lüütre v., Mõisaküla k. - Märt Kuum (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui sipelgaid pesast ära tahavad ajada, pidada jutluse ajal pihlakalaastud lõikama, kaduda kohe.

E 3553 (10) < Halliste khk., Vana Lüütre v., Mõisaküla k. - Märt Kuum (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuu loomise järel otselti seista saavat sel kuul palju surma.

E 3556/7 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundid ja vanapaganad Mees läks metsa juhivitsu otsima, kirveäksike vöö vahel. Otsis, otsis ja raius jälle kui sündsa puukese leidis. Viimaks kuuleb ta kedagi hüüdma: "Mees, ae, mees! Tule aja need võsavillemad siit minema!" Mees vaatab, kolm suurt hunti pika, jämeda kuuse all, kükitavad ja vahivad puu otsa nagu koerad orava peale kunagi. "Aja ära nad siit alt," hüüdis jälle heal puu otsast, kus aga kedagi hingelist näha polnud. Nüüd sai mees kohe aru, et rääkija vanapaha ise oli. Ta vastas: "Ei mina neid julge ära ajada." "Noh, mine siis metsa ääre peresse, kus pulmi peetakse, hüüa seal üle läve tuppa: "Ema kahe pojaga keset metsa kuuse otsas, kolm püha Jüri kutsikat vahivad all."" Mees ei suutnud vanapahaga enam sõnu vahetada, seepärast läks ta oma teed iseenesega kõneldes: "Ma ei taha miski hinna eest vanatühja käsku täita ehk ma küll vast ka pulma lähan, kui aegselt juhivitsa korjamise tööga valmis saan. Mind on sinna kutsutud. Kui ma paar tundigi seal ära viidan, siis ei või nad pärast minuga nuriseda, et ma sugugi ei ole käinud. Paari päeva mul ometi võimalik seal olla ei ole." Mehel oma jagu juhivitsu aegselt käes. Ta köidab nad kuppu, pistab kirve vitsa vahele ja peidab koo siis paksu põesastiku sisse ära ning sammub pulmapere poole. Pulmas võetakse ta lahkeste vastu. Kehakinnituse ja keelekarastuse eest kannetakse hästi hoolt. Mees laseb ka jumalaandi niipalju, kui süda iganes soovib, suupärast olla. Kui keha kinnitatud, viidab ta teiste hulgas aega enne, kui kodu poole hakkab minema. Ta vestas sellest ja teisest asjast juttu ja viimaks ka loost, mis metsas juhtus. Kui ta need vanapaha sõnad: "Ema kahe pojaga keset metsa kuuse otsas, kolm püha Jüri kutsikat vahivad all," ära ütelnud, olnud rehetoas kolinat ja mürinat kuulda, just nagu kõik parred kukkunud lõhna või talade pealt maha. Vaadati järele, kaks part rehetoa lõhna pealt ära kadunud. Imeks pandi juhtumist ka küllalt, aga pidupill ja trall sundisivad seda varsti jälle ära unustama. Mees pidas pea õhtuni pulme ja läks siis kodu. Metsas tuli tal enistene juhtumine meele. "Oot, oot, ma lähan vaatama, kas hundid alles puu all on." Läks ka teine vaatama, aga hunta ei olnud puu all. Nende asemel olivad kaks part maas. Vist olivad vanapaha seltsilased pulmas ja tulivad partega püha Jüri kutsikaid kuuse alt ära peletama, kui kuulda saivad, et ema kahe pojaga keset metsa kimbatuses.

E 3558/9 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vasine kangas Peretüdruk seadis kangast. Ta oli üsna kimpus, lahku see kangas kudagi ei männud. Peresulane läks soode hagu tegema. Soo ääres kuuse all kaabivad kaks hunti maad ja närivad juuri kui vihased lõukoerad kunagi, nagu tahaksivad nad kuuske külile laske. Üks heal hüüab kuuse otsast: "Mees, pööra ümber, mine tagasi kodu ja ütle villhännale, et töllhännad tahavad mind ära süüa." Mees kui keedetud ja küpsetatud. Annab jalgadele teada, et nii ruttu kui võimalik teisele poole soo ääre saab, kus ta hoolega hagu raiuma hakkab ehk küll siingi veel julge ei või olla. Aga õhtuks peab oma jagu hagu raiutud olema. Õhtu käes. Mees lõpetab hau raiumise ära ja lähab koguni teist teed kodu. Kui ta õhtust korda keha kinnitanud, heidab puhkama. Hommikul jälle vara üleval. Tõdruk seab jälle kangast siit ja sealt, aga ei abi sellest midagi. "Küll on sul hea hagu raiuda, aga mina olen kangaga viimases kimbus," ütles tüdruk sulasele. "Kimpus oled jah," vastas sulane, "aga et hea hagu raiuda on, seda ei või sugugi ütelda. Kas mu püksid vähe tuhka sõelusivad. Lähan tööle, jõuan niidu ääre suure kuuse juure, seal kaks hunti kaapivad tulises vihas maad ja kisuvad hammastega juuri. Kas oleks veel võinud elu peale mõtelda, kui need vihased metsloomas mind oleksivad näinud? Ja tervel päeval ei olnud mul hau raiumise juures rahu, vahi muidu peale seie ja sinna ehk tulevad kurjad loomad kuskilt omas vihas ja murravad mind ära. Õhtus peab aga oma jagu hagu raiutud olema. Niisugune asi on veel enam kui kimbatus. Ja mõtle ometi, üks paharet hakkab minuga veel naljalori ajama, kui mul kõige suurem kitsikus käes. "Mees, pööra ümber, mine kodu ja ütle villhännale, et töllhännad tahavad mind ära süüa," hüüab tema. Inimesel aru omalt kohalt ka peas. Mina pean uuesti huntidest mööda julgema minna ja pealegi haod raiumata jätma. Ja kes on kodus see villhänd, kellel ma seda käsku pidin tooma?" "Oh, sa loll mees küll, mis sa seda ennem ei ütelnud," rääkis üks heal niitsete seest, kui sulane vaevalt oma kõne lõpetanud. Justkui tuulekohin läks lävest välja niidu äärse kuuse poole ja sestsamast silmapilgust saadik hakkas kangas hästi käima. Tüdruk nimetas kanga ülesse seadmise juure sagesti kurja, sellepärast vanapaha tema niitsetes oli.

E 3561/3564 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühel peremehel olivad kaks tulihanda, kes temale palju varandust kokku kandsivad. Teine vaeseke oli aga kottpime, kuna teise silmanägemine küll üsna terve oli. Peremehel oli küll palju raha ja vara, aga oma perele andis ta halvemine süüva, kui mõni hea peremees oma koerale. Tulihändadele andis ta ikka kõige paremat, mis temal iialgi oli. Ükskord pani jällegi teistele peremees kausiga kambri otsa peale paksu putru või sees kasta, aga perel oli paljalt sool, leib ja kali laual. Poiss tuli parajalt söögilaua juurest ja nägi, kui peremees kausi sinna pani, peremees poissi küll ei näinud. Poiss rääkis iseenesele: "Noh, mõnele vilbussale see puder ikka sinna panti! Ma tunnen, et mu kõhtu küllalt seda hääd rooga mahub ehk küll praegu söögilaua juurest tulin." Ruttu võttis tema ühe tühja kausi, pani õue pealt muda täis, lusika täie vett keskele lohu sisse ja viis ta kambri otsa peale pudrukausi asemele. Pudrukausiga läks ta ise, kus see ja teine ning sõi tema tühjaks. Tulihännad tulivad sööma. Pime rääkis: "Kas on ikka pakspuder võikastega ehk mis roog see on?" Nägija, kes söömagi ei hakanud, ütles: "Ei ole ühtegi puder võikastega, muda või savi, vesi keskel." "Noh, mis söök see siis on," rääkis pime. "Ega ta midagi ei ole. See on täieste meie pilkamine. Mängime siis nüüd ka peremehele ühe vingerpussi." "Mängime peale," lausus pime. "Aga mis meie temale mängime?" "Paneme tema tare põlema," vastas nägija. "Paneme peale, aga kuhu meie siis ise lähkeme," küsis pime. "Ise pugeme aia ääre raudratta rummu sisse," ütles nägija. "Teeme siis nii," lausus jälle pime. Kudas ööldud, nõnda tehtud. Poisid, tüdrukud kõnnivad õue peal ja näevad, kaks tulihända tulevad katukse uluaugust välja ja tuli laenes taga järel, nii et maja sellest põlema hakkab, ja poevad ise aia ääre rattarummu sisse. Kõik kibinal, kabinal majakraami ja asju välja kandma. Varsi oli kõik kraam väljas. Nüüd võttis teine poiss kaks pihlapuupunni, pani teise teisele poole rummu otsa ette ja viskas ta siis kõige suurema tuleleegi sisse ja rääkis: "Kui maja on põlenud, siis põlegu tema süütajad ka!" Peremees vandus ja kirus kraami juures ja ütles: "Mõni kiusumees ikka selle maja põlema pani. Tulesädet kuskil pool ahjus ega paja all ei olnud, kust ta mujalt põlema sai." Poiss kuulis seda ja vastas: "Meie nägime selgeste mitmekesi, kust maja põlema läks. Kaks tulihända tulivad uluaugust välja ja süütasivad maja põlema." Teine poiss ja tüdruk ka niisama. "Soo," ütles peremees. "Kuhu nad siis ise läksivad?" "Aia ääre rattarummu sisse," vastasivad poisid nagu ühest suust kunagi. "Kus see rattarumm siis nüüd on," küsis peremees. Teine poiss vastas jälle: "Mina panin teisel pihlapuupunnid kumbagile poole aukude ette ja viskasin ta ühes tulihändadega tulesse. Vaata, seal hiilgavad ta tulised raudvõrud veel." Peremees ei lausunud sellest midagi, et need tema tulihännad olivad. Kas tal ka suur kahju oli, et nad ära põlesivad, seda ei tea ütelda.

E 3579/82 < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mõjuvad abilised. Keski küla peremees olnud iga õhta hilja ööni kõrtsis joomas. Olnud kuuvalgene õhta kui ta jälle kord purjes piaga koju poole komberdanud. Ta tee viis teda üle jõe. Kui ta üle jõe tahtis minna, tuli tont ja tahtis teda jõkke sisata. Mees jäi hirmuga korraga kaineks ja hakkas vahvast vasta. Võidelnud seal teised võitlemise viisi ega ole kumpkummagistki võitu saanud. Peremees pannud tähele, et kui ta ennast kuu poole saanud pöörata, siis ka võit tema poole tahtnud kaaluda, saanud aga vastane ennast kuu poole, siis tahtnud võit sellele jääda. Sellepärast ka mees püüdnud ennast ikka kuu poole hoida ja saanud kunni kukelauluni vasta pidada, kuna siis tont pidi kaduma. Kui peremees kodu rääkinud, üelnud sulane: "Oleks ma seal olnud, küll ma oleksin talle näitanud, kuda ta jõkke oleks käinud, hargid issanda poole!" Peremees ei ole tahtnud seda uskuda. Vaidlus lõppenud sellega, et sulane lubanud teisel õhtal kõrtsi minna ja selsamal ajal tulema hakata. Siis lootis silla juures tonti näha ja jõkke visata. Sulane täitis tõutust. Kõrtsist koju poole tulles leidnud ta tondi silla juurest vastast, see hüüdnud sulaselle: "Sa lubasid mind jõkke visata, täida nüüd oma tõutust!" Sulane karganud tondi rindu kinni ja ütelnud: "Isa, poja ja pühavaimu nimel" ja viskanud tondi üle pia kaela vette. Hüüdnud veel järele: "Kas sa nüüd ei ole jões?" Tont üelnud: "Mis ette sul kolm abilist oli ja mina olin üksipäine." Sulane läks võitjana koju. Otsas.

E 3583/9 < Rakvere - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Palgaajaja Ühekorra eksis naine metsa ära ehk kuda mõni ütleb - juhtus tondi teede peale. Küll ta käis ja tallas, et ommetigi kord metsast välja saaks, aga kõik vaev asjata - ikka ühe ja sellesama võera koha peale sai ta jälle. Naisel nahk hirmu täis, et kas sure kohe metsa ära, välja ei saa. Selles kitsikuses tuleb äkki mulle võeras mees vasta ja küsib naiselt, kust ta tulla ja kuhu minna. Naine lugu kurtma, et ta eksinud olla ja palub õigele teele juhatada. Võeras mees küsib, et: "Anna sa mulle, mis sul põlle all on, siis juhatan sind õigele teele." Naine mõtles, et mis mul siis põlle all on - aidavõti -, muud ei tulnud tal meeldegi ja et paremat pääsemise nõu ei olnud, lubas ta võerale juhatamise eest nõutud asja anda. Võeras mees juhtis naise õigele teele, nii et ta ilusaste koju sai. Mõne kuu pärast oli naisel ilus terve poeg. Kui jo lapsest poisike oli kasvanud, astub naisele jälle ühe korra metsa vahel endine võeras teejuhataja kopsti vasta. Naine tundis teda kohe ära. Võeras hakkas rääkima: "Kas on sul veel meeles, kui ma sind mõne aasta eest metsast välja juhatasin. Sa lubasid seda mulle, mis sul põlle all oli. Seal oli sul sündimata poeg. Tuleval ööl siis tulen oma palga järele." Naine märkas ehmatusega, et ta ilma mõtlemata oma poja enne ilmale sündimist vanapaganalle oli lubanud. Suurte murega ja südamevaluga läks ta koju. Kodunt kirikisanda juure oma ahastust kurtma. Hingekarjane lasi õhta eele poisi oma juure tulla, viis ta kiriku altari ette, lasi küündlad kirikus põlema panna. Poisile andis ta raamatu kätte ja käskis hoolega hommikuni lugeda, aga et naerda ei tohi, olgu nii naljakat näha kui tahes. Siis tõmmas ta kolm risti ette ja ütles veel poisile: "Kes üle kolmandema risti tuleb, seda ära karda. Kes aga üle kolme risti ei tule, seda ära usu, olgu ta kes tahes, sest kurivaim võib ennast iga moodi muuta." Poissi üksi jättes läks õpetaja kirikust välja. Varsti kui jo öö oli tulnud, läks vanapagan poissi kirikust kätte püüdma, aga üle kolmandama risti ta ei pääsenud. Küll tegi ta kõiksugu tempusi ja vigurid, et poiss oleks naerma hakanud, aga see vaev oli tal asjata. Küll muutis ta ennast kord poisi isaks, kord emaks, kord õpetajaks ja käskis ja meelitas poissi ära tulla, aga kõik tühi töö ja vaimu närimine, poiss ei lasknud ennast võrgutada. Ka pani poiss tähele, et sel õpetajal valged kaelalehed puudusid. Vanapagan jändas kunni kukelauluni, aga pidi va vilets siiski ilma poisita ära putkama. Hommiku, kui õpetaja läks poissi vaatama ja ära kutsuma, kartis poiss veel esite temagagi kaasa minna, aga kui papp üle kolme risti poisi juure astus, siis pidi kartus kaduma. Vanapagan ei tulnud enam palka ajama. Nii ei saanud ta sest naise petmisest mitte midagi.

E 3597/8 (2) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuutõrvajad Aadam ja Eeva ei ole sallinud, et kuu öösse paistab. Nad ütlesid, et eks sest ole küll, kui päike pääva ajal paistab, mis see kuu siis veel teeb. Võtsidki nõuks teda tõrvaga ära pintseldada. Selle tarvis võtsid tõrvapoti ja kaks pintslit, läksid sinna kohta, kus taevasõrv maaga kokku tuleb, sialt ronisid ülesse ja kuu piale. Seda ei sallinud jumal, et tema loodud inimene tema tööd tahtis muutma vai rikkuma hakata. Ta lõi nad sialt maha nende asemeid järele jättes, märgiks ja täheks, et jumala tööd ei pia muuta ega rikkuda püütama. Nende asemel kuu pial Aadam ja Eeva kahel pool ja tõrvapott keskel, paistavad seie kaugele nagu inimese nägu, kaks silma ja nina. Maa ja taeva sõrva vahele aga lõi jumal suure mere, et enam ükski ülesse ei saa ronida.

E 3602 (8) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kadakamari Kui Jeesus kõrbest paastumast ära tuli, jõi ta esimesest kadakamarju. Sellepärast ongi kadakamarjal rist otsas.

E 3602 (8) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jumalajuttusi on palju vähem kui kuradijuttusi. Rahaaugu ja sarnased õnnejutud näitavad ka hiast vaimudest olema, aga ülemalseisvad jutud/E 3602 (8)/ on niisugused üksi, kus just jumala vai Jeesuse nime nimetakse ehk olgu kas vana- ehk ristiusu pial. Kirikujutud piaksivad õiguse pärast ka jumalalugude liiki langema, aga minu korjanduses algavad nendega kuradi vai vanapagana jutud, sest et rahvajuttude järele kirikus vanapoiss tihti piab asuma. Öösse on kiriku minna kardetav, nimelt veel kihlveu piale. Ka ei pia tohtima kihlveu piale öösse kolm korda ümber kiriku käia ega surnuaiale minna.

E 3603/4 (10) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Haljala kiriku ehitamisest ja nime saamisest Küll Haljala kirikulle arvatud nime, aga ei ole õiget saadud. Siis haldjas kisendanud: "Halljall! Haljall!" Ja pandud nimeks Haljala. Kui Haljala kirkut ehitama hakatud, annud ehituse juhataja oma sõrmest kuradille verd, sellega oma lubadust kinnitades, kuradille üht inimese hinge anda, et siis kurat aitab oma abiga ehitada. Siis kui muna torni otsa hakatakse panema, pidi ehitajamees hüüdma: "Kuku maha!", siis pidi muna maha kukkuma ja temaga ka mees surma saama, kelle hinge siis kurat pidi pärima. Ena, eks töömehed ole saanud sest asjast haisu ninasse. Kui kirik valmis saanud ja hommiku muna pidanud pandud saama, pannud mehed hommiku vara muna torni otsa, kui meistermees veel maganud. Küll on va mehikene ära ehmatanud, kui hommiku ülesse ärgates muna torni otsas näinud olema. Karjunud veel küll, et: "Kuku maha!" ja "Kuku maha!" aga ei ole see enam ühtigi aidanud. Koju minnes poonud ta ise ennast tee ääres ülesse, nõnda sai siis kurat ta enese hinge. Kirjutakse Haljala, räägitakse Kloodi vallas Al'jala.

E 3604/5 (11) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teisend Kui Haljala kiriku torni ehitatud, lagunenud see ikka ära, sest et kirikul nime ei ole olnud. Katsutud ja arvatud küll üht, küll teist, aga pole mitte kohalist saadud, sest torn ikka lagunenud. Pandud siis kaks härga paari. Härg ammunud: "Ammu haljalasse!" Kohe pandud kirikulle Haljala nimi ja lõpetatud õnnega ehitust.

E 3610/3 (15) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kust tuli sinna läks Üks rehepapp kuulnud rehest ikka laulu- ja pillihäält. Iga õhta, nii pea, kui tuli ära kustutatud, olnud rehi müdinat ja tantsimist täis. Nii pea, kui tuli ülesse võetud, olnud kõik kadunud. Ühel õhtal paneb rehepapp tule kilimitu alla - kõik rehi kära täis. Papp kiirest kilimit tule pialt ära. Rehi inimesi täis, kõik lähvad tulise ajuga põrandaaugust treppi mööda alla. Rehepapp saanud augu pialt ühe nägusa neiu kinni krabada. Neiu jäänudki rehepapi juure elama, kunni ta teda viimaks naiseks võtnud. Ühel pühapääval läinud rehepapp oma naisega kiriku. Tee pial, kui mees vankriga üle veikese kivi ajanud, naernud naine. Kirikus, kesk jutluse ajal, naernud naine jälle. Need naeratamised olnud mehele iseäralised. Tee peal koju minnes küsis mees naeru põhjuse järele. Naine ütles: "Kui sa mulle ütled, kust sa mind said, ütlen sulle, miks ma naersin." Mees lubas kodu näidata. Naine ütles: "Miks ma tee pial ei pidanud naerma, sa ajasid rattaga üle rahakasti. Kirikus kirjutas vanapagan kõikide nimed, kes kirikus tukkusid ehk sitahaisu lasid härjanaha piale. Nahk läks napiks ja sai enneaegu nimesi täis. Vanapagan pani teise naha sõrva jala alla ja püüdis hammastega nahka laiemaks venitada. Nahk läks jala alt lahti ja vanapoiss lõi pia vasta kirikumüüri nii, et kolksus. Siis naersin ma teist korda." Koju minnes nägi rehepapp, et enam seda kivi tee peal ei olnud, kust ta hommiku üle ajas. Kodu näitas mees, kust ta naise oli kätte saanud. Nii pia kui näidatud oli, kadus naine nagu maa alla. Mees nutku ehk naergu, mis kadunud see kadunud. Rehepapil jäi naisest paar last järele. Neid ei unestanud ema arm. Ta käinud neile nägemata riideid õmblemas ja särkisi pesemas.

E 3623/4 (1) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutustus Lapse vahetamisest Kaavastu vallas Haljala kihelkonnas mõni hea aeg tagasi, kui Kristjan Klaas poisikesepõlves mõisa sigade karjas käis (nüüd on ta ju surnud). Ühel hommikul, päävatõusu ajal, kui ta jälle sigadega Koigi mõisa kesale lähend, nähend ta sääl kesapollu pääl künnivaus ühe veikese lapse maas nutmas. Täma võtt selle lapse säält sülle ja katsund vaigistada, aga kui see põle aitand, siis pistand ta säält vandudes tulema, et lapse ema kätte viia, Kõldu külase. Saand ta säält lapsega heinamaa pääle, küla alle veeloitu kohta, kadund laps ta käte vahelt ära, ehk ta täda küll otsida veel taga, aga ei ole enam leidand. Poiss jäänd pääle selle haigeks ja old kaks nädalat haige ja pääle selle olla ta ihunahk just kui kalasoomustega üle kaetud ja jäänd selle olekuse kuni surmani, ei pole need aga taale vaeva tehend ühtegi. Ta ise olla rääkind, kui keegi küsind: "Miks su kääd nii soomustega kaetud on," olla kost,"Ma poisikese põlves mõisa sigades käies kandasin ühe kerra haldja last ehk veenäkki ja sellest ajast jäi see mulle mälestuseks."

E 3624/6 (2) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pulma saajast Annigfere ja Karoola moisa vaheraja pääl on üks talukoht, mis nime kannab Paateristi. Koht olla omale sellest nime saanud, et seel kohal üks paest rist olla olnud. Vanal hallil ajal, kui veel siin kaik paganad olivad ja Taarad kummardasivad, peetud pikki pulmasaaja sõitusid, kus peiupoisid sõamundris olled ja selleaegse pruugi järele, kui juhtunud, et kaks pulmasaaja vastakute olla juhtund, siis voetud toisest saajast pruut ja toisest peigmees ja olla veel siis äre tapetud. Ja järele jäänd pruut ja peigmees olla siis abielusse heitand. Aga need tapetud pruut ja peigmees olla siis sinne kohta maha maetud ja pandud siis paest raedutud rist senne püsti mälestuseks. Kui sinne kohta see nimetud pere olla asutetud, siis olla seel isimene peremees seel kohas olnud Tõnu ja koha järele saand omale nime Paater liiaksnimeks. Ta olla siis kevadel lähend adraga põldu kündama. Siis olla sõrmus seelt mulla seest adrasaha otsa hakkand. Rahvasuu aga ei tia enam kõnelda, kas see kuld või vask olla olnud, vist kuld. Praegusel ajal ei ole seel kohal küll mitte enam seda seltsi rahvast, aga koha nimi seisab ikke alles. Sellenimelised inimesed on ilmatuul lajalli pillutanud, mõned neist elavad ka päälinnas ammetis.

E 3626/30 (3) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalmumägi Kandle mõisa tee ääres, mis Haljalast Vainupääle läheb, on üks kõrge küngas ja kutsutakse seda kohta Ristimägi. Endine sõalahingi koht ja kalmu. Esimene lahing, mis olla siis seel old,/old/ Rootsi sõaväe vastu. Seelt olle lähned Vinni väljale, kus jälle lahing olla olnud ja kellest kalmud tunnistust annavad. Seel siis olla see väejägu talvekorterise jäänud Kehala külase. Ja toise kevade hakkaned sinne kindlust ja väekasarmut ehitama - praegune Vinni mõisa. Kuna siis veel toised väejäud tulnud juure, tuld ühes siit Vihula kõrvest läbi, kus nad tee olla põlisest soost ja kõrbest läbi raidund. Ja seisab tänapäävani Rootsi vää tehtud tee hea järje pääl. Inimesed aga olla eest ära põgenend Konnakaevu taha Niine kingule kogu oma kraami ja loomadega (Sagadi raja ääre) ega ole nad siit midagi eest leidand. Sel ajal olla ka veel Konnakaevul suur põline mets kasvand, aga kui rüüstajad pääle sõaväge kävind maad mööda rüüstamas, mis kätte saaned, neil olla kuhealuksed olled siin ligi päid ja kui jo lasti saaned, siis lägind jälle menema, ja jälle toise kohta rüüstama. Siis olla nad ka selle metsa polema süütaned, arvates et inimesed seel metsas varjul on, aga ei ole oskaned sinne menna, sest inimesed olled nii arad, et loomade suud kinni siduned, et ammuda ei saaks. Siis polend siit Vihula poolt see mets ka suutumaks maha ja praegune ilma pohjata tüma heinamaa järele jäi, kus mõned paju- ja kasevõsud pääl kasvavad. Siin ja sääl tuleb aga veel endsest ajast mälestuseks jäänud polend pinnaga palgid raba seest nähtavale, mis sellest veel tunnistust annab. Niisamuti on ka Niinekingul maa seest surnu pea- ja seareluid nähtavalle tulnud, kuhu nad siis oma surnud olla mattand. Kui aga jälle rahuaeg tuld, siis tulled igaüks oma pelguurkast välja ja hakkaned jälle igaüks oma põldu harima, mis jo vahepääl umbseks olla kasvand. Ka olla esimene Vihula mõisnik Eldbrecht Kõrvemetsast ühe elutoa leidand ja von Schubert, teine mõisnik, last selle seelt ära vedada ja last Lallose ülesse laduda, kus veel praegu neid palkisid toaseinas on, juba pääle 200 aastat vanad, aga küll veel kõvad. Arvata on, et need rüüstajad sinne metsa selle ehitasivad ja seel siis elukorterit pidasivad. Aga keerame jutu alustuse juure tagaje. Kandle Ristmäel olla aga ennevanast nähtud, kes teed möödik kävind ööse, et tuli old seel metsas ja kroonu mundreis soldatid olled külleli seel tule ümber ja püssid olled ristjala üheskoos. Kui aga keegi julge vaimuga inimene hakkand sinne poole menema, kadund ühe korraga tee keige soldatitega vaatja silma eest ära.

E 3624/6 (4) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sippa poe juures siin Vihulas on üks mägi ja kutsutakse seda Kalmuneeme mägi. Kõrvetee ääres, kuhu endsel katku ajal inimesi olla maetud. Mitmed olla jo ohta ennast puhtaks pest ja valge särgi selga pand, arvates, homme sureme ära, siis toised veevad meid Kalmu määle, kus igaüks jo omale haua valmis kaevand on. Olla siis seel ka ööse nähtud kummitust valges riides üle tee jooksma, aga muust vaikib rahvasuu.

E 3631 (5) < Haljala khk., Vihula v., Mustjala k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893)Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/katk/Vihula mõisas Tõrvaaugu männikuse, kui aastal 1843 senne von Schubert, sennine herra omale karduhlikeldri last ehitada, siis tuld seelt keldriauku kaevates kaheksatoiskümme surnu pealuud välja, härra aga last need jälle toise kohta maha matta. Reagita, et see ka endine katkukalmu koht peab olema. Muus asjast vaikib rahvasuu.

E 3631/3 (6) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vihula linnamägi, jälle Kõrve tee ääres, tahetud ennevanast sinne kohta mäe otsa kirikud ehitama hakata. Pääval ehitatud, aga ööse jälle lahutatud ära, ninda et see töö pole seel sugu onnistand. Siis olla tahetud ka ööse tööle hakata, aga enne seda kuuldud iga ööse, kui üks kisendand seel müüride vahel "Haljala!" ja "Haljala!" Siis olla kaks halli härga vankuri ede rakendatud ja paekoorm pääle pandud ja siis mendud ninda uut kiriku kohta otsima. Haljalas olla härjad ära väsined ja olla siis seelt suure kasemetsa seest vanad kirikumüürid leitud. Seel siis olla raidutud see mets maha ja olla siis hakatud seda kirikud uueste üles ehitama, mis tänapäävani seisab. Linnamägi aga on pae- ja lubjaprahiga üleni kaetud. Haljala kiriku uksepiida kõrvas on üks kivveplaat kirjaga, aga mis keeles see on, seda ei tea keegi ütelda.

E 3651 < Kambja khk., Vana-Kambja v. - J. Ignateg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tõõraste külast ei ole ühtegi talu järel, aga nende nimed on järel: Kaspre, Rehetare, Kriisa, Kolga, Katku, Kebe, Kuremäe ja Uustalu. Nende asemel ei ole ka muud, kui üks mõisa, mes Kriisa talu nime kannab. Lenge külla on juba peale 40 aasta tagasi ära hävitatud, kus nüüd Langemõis seisab. Ja siis on veel Ignase mõisa kõrtsi ja Ignase taluga ja üks mõis on veel, mes seisab ilusa veikse järve kalda peal. Seda järve hüidakse kas mõisa nime peale Küti ehk teisel pool kaldal seisva küla järele Sipe järveks.

E 3658/61 (3) < Paistu khk., Holstre v., Punabu k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagana varrud Matuselised jäivad õhtu hilja surnut matma. Kellalööja ei läinud ka enne teisi ära. Oli tal ju ikka niisugusel korral saamist. Anti kas suutäis viina, tükk puhast leiba ehk muud sellesarnast. Surnu oli maetud ja matjad läksid ära. Kellalööja läks ka ära. Kui ta mõisamoonakate vana maja kohale jõudis, nägi ta tuld selle aknast paistvat. "Mis imelugu see ometigi on?" rääkis ta iseenesega, "see maja oli ju tühi ja ära lagunenud, aga nüüd paistab tuli läbi akende." Mees ei kartnud kedagi, vaid läks vaatama, kes seal tulega on. Maja ees tuli talle tuttav moonakas vastu. "Kes siin majas käratsevad veel ööse hilja," küsis ruttu kellalööja. "Moonaka ristserahvas," vastas vastatuleja. "Soo! Või moonaka ristserahvas! Minu teada pidi maja tühi ja lagunud olema, aga nüüd peetakse tema sees ristsid, "ütles kellalööja. "Oli kord küll tühi, aga nüüd peetakse teise sees ristsid jah. Mine ka sisse," ütles moonakas. "Lähen küll, kui sa hobuseloomale peotäie heinu muretsed. Peaaegu terve päeva vaeseke ilma olnud," rääkis kellalööja." "Mine peale sisse, küll ma hobuse eest muret kannan," rääkis moonak. Kellalööja läks sisse. Kambrid terved nagu moonakate omad kunagi olema peavad ja enamiste kõik tuttavad inimesed sees. Mehel nüüd aega küllalt. Antakse talle süüa ja juua nagu kõige ausamale kutsevõerale ning ristse tallitaja pistis teisele pärast sööki veel natuke rõõska ja tüki praetud külletükki põue kodu va teisele poolele ja lastele külakakreks kaasa viia. Läheb välja oma va neljajalgist vaatama. Ilusad heinad tal ees, sööb teisi aga vasta meelt. Kellalööja läheb jälle sisse. Moonakate uue tua juures laulavad mitu kukke nagu kooris kunagi. Tuli kustub terves majas korraga ära. "Jumal isa pojake! Mis see nüüd kõik tähendab?" hüüdis mees ära ehmatades. Kõik kadunud kui maa alla, maja lagunud ja kole! Mees sai nüüd aru, et õiget asja ei olnud. Läks ruttu hobuse juurde, et kodu sõita. Hobusel linaluud heinte asemel ees. Istus peale ja kihutas tuhatnelja kodu poole. Kodus võttis ta hobese lahti, andis talle heinad ette ja pani riistad ära nagu reisi pealt tuleja kunagi teeb. Siis läks ta kambrisse, kus riidid seljast hakkas ära võtma, et puhkama heita. Tegi vöö lahti, midagi kukkus patsti! riiete vahelt maha. Nüüd tuli tal meelde, et rõõsad ja liha põues olivad. Võttis teised ülesse ja silmitses tulevalgusel: päris kuivad tõprasõnniku koorikesed ja verised raipe külleluude tükid. Aga ristses olivad nad mao ja näo poolest päris nagu söök. Nüüd hakkas mehikesel küla kõhutäis üle jooksma, nii et südant kaasa tahtis tuua.

E 3677/82 < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tarvastu kirik Tarvastu kiriku asemel oli vanal ajal suur mets, ka üteldi tontisid sääl metsas olevat ja sellepärast ei tohtinud keegi sinna sisse minna. Üks julge karjane kuulis ka sest loost ja võttis nõuks vaatama minna, kas see pidi tõsi olema. Võttis oma nelja silmaga koera Muri ligi ja läks. Pool tundi hulkus ta metsas ära, ilma et midagi iseäralist asja oleks näinud. Viimaks leidis ta ühe kivihuniku. Ligemalt järele vaadates sai ta aru, et need ühed vanad ära lagunud lossivaremed olivad. Ta leidis säält ka hulga vanu kirju, mis kõik kivide sisse oli raiutud. Karjane läks tagasi ja kõneles, mis ta oli näinud. Nüüd hakati kirju läbi uurima ja leiti, et see vanal ajal üks munkate klooster oli olnud. Sääl ümberkaudne rahvas olnud ilma kirikuta ja võetud nõuks kirikut sinna üles ehitata. Hakati ka tööle. Raiuti mets maha, veeti palgid kokku ja hakati müürisid ehitama. Töö läks ka jõudsaste edasi. Müürid olivad peaaegu valmis saamas. Kui töölised ühel päeval lõunat sööma läksivad, kukkusivad kõikide suureks ehmatuseks müürid ümber. Peeti aru, mis nüüd teha. Suure sekelduse järele võeti nõuks tugevamat ehitata - aga jällegi ilma asjata. Nüüd oli meestel hea nõu kallis. Minti targa juure nõu küsima. Tark ütles: "Üks meesterahvas pidada elusalt taga väikese kiriku müüri sisse müüritama, siis seista müürid üleval." Hakati jälle uue lootusega tööle. Nüüd seisis paremat kätt küll üleval, aga pahemat kätt müür ei seisnud jällegi. Mõned tahtsivad nüüd seda tööd koguni seisma jätta. Mõned ütlesivad jälle, kui parem pool müüri seisma on jäänud, siis peab ka pahem pool ülesse jääma, seepärast läki nüüd kõige kuulsama nõia juure, kes taga Viljandi elab, nõu küsima. Kui see ka ei aita, siis hakkame uuele kohale ehitama. Hakati ka viibimata selle nõu järele tegema ja saadeti kaks meest nõia juure nõu küsima. Tark vahtis tükk aega viinaklaasi ja ütles siis: "Üks naisterahvas peab ka elavalt sisse müüritama, siis seista pahem pool müüri ka üleval." Targa nõu järele ka tehti ja ennäe, müürid seisid ülevel ja kirik tehti valmis. Praegu olevat poiss ja tüdruk altre taga väikese kiriku müüri sees. See ajanud vanapaganal südame täis, et kirik ülevel seisis. Ta vaatas päeva ära, kus kohal kirik seisis, pani siis ööse kivi lingu pääle ja viskas kivi. Raskuse pärast läinud lingupael katki ja kivi läinud märgist kõrvale ja löönud kirikumäe seest tüki välja. Vanapagan pani uue kivi lingu pääle ja tahtis visata, kui kukk korraga laulnud. Vihaga viskas vanapoiss kivi maha ja sõitis kodu. Sest ajast saadik ei tulnud ta enam kirikut kimbutama. Vanapagana kivist lõhutud mäe kohalt tehti tee mäest läbi ja on praegu rahvale kirikuteeks.

E 3686 (18) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui keppide ehk vitsadega vee pääle lüüakse, siis tulla tõisel päeval vihma.

E 3686/7 (19) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui nõelajat ussi taheti seisma jätta, siis üteldi neid sõnu kolm korda: "Noorik, noorik, võta liinikut."

E 3687 (21) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuu kõrgel on, siis tulla külmad ilmad, kui madalal, siis soojad ilmad.

E 3688 (26) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui taheti teda saada, missugust odralõikust ette tuleval aastal saab, siis lõigati jüripäe kolm pihlakast pulka ja panti tiiki ehk mõne muu seisva vee pääle. Kui kõige jämem kõige ennemalt põhja läks, siis pidi hea odralõikus, kui keskmine, siis keskmist lõikust, kui kõige peenem, siis kehva odralõikust.

E 3689 (30) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui leppadel enam näljaurbe otsas on kui leivaurbe, siis olla näljane aasta, kui leivaurbe enam, siis leivane aasta.

E 3689 (32) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karjatsed tegivad oma vitsadele ristid otsa, siis ei saada vanapagan neid metsa ära eksitata.

E 3690 (35) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui vanapaganat arvati kuhugile käivat, siis tehti kadakapuust rist ette, sest vanapagan karta kadakapuud.

E 3690 (36) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Käsnade arstimiseks võeti kolm odratera kätte, jooksti kolm keeru ümber tare ja visati siis terad põlevasse ahju ja siis pidi ise ütlema: "Mis need põlevad?" Tõine pidi jälle nurgast vastama: "Käsnad põlevad!" Siis pidivad käsnad ära kaduma.

E 3690 (38) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peasugemist ei tohitud pooleli jätta, sellepärast siis eksida see metsa ära.

E 3691 (39) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulihänna tegemine Tulihända tehakse nõndaviisii. Esiteks korjatakse suur hulk vanu pastlasid, sukke ja viisrävakaid ja säetakse üks kassikeha moodu mudel kokku. Kaks pastlat pannakse kõrvadeks, vana saapakonts ninaks ja vana ahjuluud sabaks, siis lastakse suure pastlanõelaga nimetsesõrmest kolm tilka verd pääle. Iga tilga laskmise ajal üteldakse: "Tulihänd tõuse üles!" ja tulihänd tõuseb üles ja ongi valmis.

E 3696/8 (1) < Saarde khk. - Juhan Kangur (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jaanipäev, juhan, johannes, jaanipäeva pühitsemine algab juba ikka õhtu ja ööse enne jaanipäeva. Jaanipäevatuli peab nõiad loomadest eemal hoidma. Selle jauks võetakse põleva asjadega täidetud tõrvatonn, mis pitka ritva otsa pannakse, kadakatega ehitud. Selle tule ümber koguvad kõik vanad ja noored kokku kuni hommikuni, saab aeg laulu ja mängiga ära viidetud. Igaüks, kes senna juure tuleb, toob midagi kaasa: õlgi, puid, kadakad, et seda tulesse heita, et see kauemine põleb. Siis lauldakse siin, kus jaanituli põleb: Kes ei tulle tulele, selle odrad ohaksed. Kaerad kasteheinatsed, viskavad kolm pakku tulesse, kus ööldakse: Tutrad tulese, kasteheinad ka kaugele, linad meie põllule. Vaehert pannakse kuivi puid üks kubu puu ümber, kus otsa lipp seutakse, keda kaigastega püitakse visata, enne kui põlema lääb. Kes pihta viskab, see õnnelik on. Põllu ääre mööda pannakse isi tuled põlema, et suitsuga umbrohi ära hävita. Nukumängiga tule ääres metsa jookstes saab üks jooksja neiu kinni võetud. Üks pruuk on see jaaniõhtul ja päeval - üheksat sugu rohtu korjata, kellel salavägi peavat olema. Mõnda pruugitakse elajate, inimeste, ka ebausu jauks. Pistetakse katusteseina vahele õnnelille nimel, krooniks tehtud seina peale rippuma tütarlaste jauks. Kui kasvama lääb, saab neiu mehele, kui kuivab, siis vanad inimesed surevad. Antakse lojustele, kui välja aetakse. Suitsetakse puduloomi, maja, elajaid, mesilasi nendega, kuhu lääve pealt laastusi juure leigatakse. Veikese kimpudes riputakse majade ümber - kurjad vaimud eemal hoida. Tütrukud panevad padja alla, et soovitud und näha. Nõgesi ja muud heina korjatakse, luuaga pühites söed sekka, antakse talvel lehmadele süia. Õhtu visatakse koontesi? põldudele, et lehmad kahju ei saa, öösel pistetakse puude oksad püsti vilja ümber, mõned sõitvad ratsa ümber talu piiri, mõned käivad jala kuni hommikuni. Sel öösel peab ka salatuli põlema seal, kus on rahaaugud. Võerad lehmi püitakse salaja lüpsa, siis nende peremes ei saa läbi sui mitte piima. Et udu ube ei riku, siis visatakse teravad riistad oade sisse. Riided tuulatakse, et jaanipäeva tuul koid ära hävitab. Enne jaani või on kollane, peale jaani piim kahaneb, siis üteldakse: "Jaan viib või- ja piimapüti." Karusepäev, olevipäev hoopis ära. Jaanipäeval tehakse veidrat rooga - jaanikahi, mida keik peab ära sööma, üle ei tohi jääda. Koerad saavad ka seda, kui üle jääb põletakse ära. Öösel enne jaani püüdvad nõiad kahju teha. Mõned püüdvad jaanihommikul musta täku (ruuna) rangide läbi välja vaata - see näeb kurjavaimu oma raha lugemas. Kui siis härjaikkega senna peale viskavad, siis jääb keik, mis all on selle viskajale. Jaanikuu niiskus täidava põllumehe salve. Kui jaanipäeval sadab, tulevat märg leikuse aeg.

E 3700/1 (1) < Ambla khk., Tapa k. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutukesed katkust Ennevanast käinud katk mitmesugusel näul inimeste hulgas ohvrid nõudmas. Enamiste käinud tema halli juuste ja habemega vanamehe näul. Ta tulnud inimeste elumajasse, märkinud ohvrid kepiga külge puudutades ära, kes siis ka lühikese ajaga surnud. Kui katk öösel kuskile elumajasse tulnud, siis olla tema ikka need inimesed ära märkinud, kes une hõlmas uinunud. Ükskord olla katk öössel ühte peresse tulnud. Peremees, kes perenaesega sängis maganud, kuulnud, et keegi uksest sisse astunud. Ta näinud, kuida katk, kepp kääs, sängi poole tulnud. Naine maganud. Mees tõusnud istukile ja pannud käe varjates naese üle. Katk pööranud selle peale ümber ja läinud minema, kuna mees ja naene mõlemad elusse jäänud. Teine kord olla katk kitse näul ühte peresse tulnud. Pererahvas söönud tuas lõunat. Kits pistnud pea ukse sees olevast august sisse ja ütelnud: "Kes seda imet enne näind, tuld süiakse, kird juuakse!" Perenaene ütelnud vastu: "Kes seda imet enne kuulnd, et kitse keel kõneleb!" Kits läinud minema ja pererahvas jäänud elama.

E 3701/2 (2) < Ambla khk., Tapa k. - Otto Hinzenberg < Mart Freiberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutukesed Ambla kirikust Kui Ambla kirik ülesse ehitatud, pole teatud, mis temale nimeks panna. Kui parajaste nime üle aru peetud ja vaieldud, tulnud kiriku ligidal olevast jõekesest suur valge härg välja ja ammunud kõvasti: "Ambluu!" Sellest pandud kiriku nimi "Amblu", millest aegamööda nimi Ambla rahva seas siginenud ja mis tänapäevanni nõnda on jäänud. Ambla kirikule põle lage hea viisiga saadud peale teha, kui valmis saanud, kukkunud jällegi sisse. Muidu pole abi saanud, kui pandud üks surnu altari kohta valmis tehtud lae peale. Siis pole lagi enam sisse kukkunud.

E 3706 (9) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Unenägude seletusi/ Pikka puud või palki vedama - surma vedama.

E 3706 (10) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Unenägude seletusi/ Kasepuud maha langevat, sealpool naisterahva surma.

E 3706 (11) < Halliste khk., Lõõtre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Unenägude seletusi/ Kuusepuud/maha langevat/ - meesterahva surma.

E 3707 (15) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hõberaha saama - köha.

E 3708 (7) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noorel kuul õige teravad otsad olevat ja kõrgelt kõrvad olevat, selle kuul õige palju tuult ja külma.

E 3708 (8) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ja missugune ilm perast kuuloomist kolmantamal päeval - pidada kõik selle kuu olema.

E 3708 (9) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui märtsi kuu heaste madalast käia tulevat soe kevade.

E 3708/9 (12) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Holstre kihelkonnas Vana-Kariste vallas Hendrikhansu talu krundi sees koht, isienesest on üks hauakoht ?uhutud jões sülda neli lai ja sülda seitse-kaheksa pikk, sügavus praegu jalga neli-viis. Sellest räägib rahvas nõnda. Vanthaud, nõnda on koha nimi, olevat vanast õige sügav olnud. Selle haua põhjas olnud raud söögilaud ja selle peal vask härjaikke. Kes selle ikke kätte oleks saanud ja seda härgade sarvi sidunud, see oleks kündes palju varandust ja saladusi maa seest välja kündnud. Aga selle ikkel olnud suur haugikala (havi) vahiks pandud. Muidu ei tohtinud keegi sinna sisse minna, kartes et kala ära neelab, kui hobuse seljas mindud. Mära hobuse seljas ei teinud kala muud, kui ajanud vee segaseks. Mindud aga täku ehk ruunaga, selle tõmbanud kohe vee alla ja tahtnud seljas olejat ära neelda. Küll pantud ka mees raudvaadi sisse ja lastud sisse, aga välja tõmmates olnud verine lambapea otsas. Sest saantik jätnud rahvas väljamõõtmise katse järele, kuna ikka praegu haug põhjas puhkavat. Nõnda olen seda ühe vana eide suust üles kirjutanud.

E 3719/24 (2) < Tarvastu khk. - A. Parts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord läinud üks naine metsa marjule ja otsinud ära, ta käinud metsas edasi ja tagasi ümber, aga ei leidnud enam õiget teed üles, kust kodu oleks võinud tulla. Kui ta niiviisi ümber eksis, tuli temale viimaks üks vana must mees juure ja ütles: "Mis sa lubad mulle, kui mina sind metsast välja viin, sest ilma minu abita ei saa sina iialgi siit metsast välja." Naine ütles: "Mul ei ole siin midagi lubada, kui see marjakorvikene." "Seda ma küll ei taha," vastas vanamees, "aga luba mulle seda, mis sa praegu oma ihus kannad." Naine ei tahtnud seda küll sugugi lubada, aga muu hinna eest ei lubanud vanamees teda ka mitte välja viia. Naisel ei jäänud ka viimaks muud nõu üle, kui pidi lubama, mis vanamees temalt nõudis. Aga kes oli see vanamees? See ei olnud keegi muu, kui vanapoiss ise. Ta saatis naise metsast välja ja kadus ise jälle puude varju ära. Mõne nädali perast tõi naine ühe ilusa poeglapse ilmale. Poiss kasvis ja kasus iga päev priskeste suuremaks, ka tema tarkus kasvis ühes temaga. Aga üks asi vaevas ema südant väga raskeste, sest ta oli oma poea vanapoisile ära lubanud. Kaheksa aastaseks saades hakkas poiss juba koolis käima ja et tema väga usin õppija oli, koolitas isa teda tubliste edasi. Kui tema juba valmis hakkas õpetajaks saama, tuli ühel päeval vanapoiss ja andis teada, et tema oma lubatud palka tahab kätte saada. Aga mis nüid teha? Kahju oli oma ainsast pojast lahkuda ja pealegi veel vanapoisile ära anda. Ema läks õpetaja juure ja kaebas oma hädaohtu sellele. Õpetaja mõtles selle asja üle natuke järele ja käskis poisi homme oma juure tuua. Tõisel päeval tuli poiss õpetaja juure. Õpetaja viis poisi kirikusse, pani altarisse tooli peale istuma, andis talle piibliraamatu ja ühe kausitäie vett, mis kolmest õpetajast õnnistatud oli, kätte. Ühe kirivese kuke ja ühe veikse musta koerarakakese, neid pani ta teise teisele poole kõrva. Ja õpetas siis poisile: "Kui sa kuuled, mis tahtsugust mürinat ja krabinat, ära mitte pead ülesse tõsta ega kuhugile poole vaata, vaid loe ühtepuhku raamatut. Kui kukk korri laseb ja rakake uriseb, siis kasta pahema käe nimetsesõrm kaussi ja riputa vett enese ette ümber ringi, aga ära sa ka selle juures oma pead ülesse tõsta." Poiss istus vagusi laua juures ja luges piibliraamatut. Arvata poole öö aeal tuli vanapoiss oma sulaste ja teendritega sinna ja hakkasid seal kõiksugu kommetit tegema. Nad kaklesid ja riidlesid ning kutsusid poissi isa ja ema heale peale, aga poiss ei tõstnud oma pead mitte ülese. Kui nad juba õige lähedale tikkusid, hakkas kukk korri laskma ja rakakene urisema, Siis kastis poiss oma pahema käe nimetsesõrme kaussi ja riputas vett enese ümber, aga silmi ei tõstnud ta mitte ülesse. Siis läks mürin ja kärin jälle kaugemale. Kui kell kakstõistkümmend lõi, oli kõik kadunud, ainult poiss üksi istus veel oma vana koha peal. Perast õppis ta veel edasi ja oli varsti õpetajaks saanud. Vanapoiss ei tulnud teda enam kunagi kiusama.

E 3725 (1) < Tarvastu khk. - A. Parts (1893) Sisestas Elsa Leiten 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kõhu arstimine Keermus, kaarmus, varesele valu, harakule haigus, mustalinnule muu tõbi, N. N. kõht terveks.

E 3727 (10) < Tarvastu khk. - A. Parts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noorkuu selili on, siis sureda sel kuul palju inimesi ära.

E 3728 (16) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Magades ei tohitud kuud pääle paista laske, siis jääda see kuutõbiseks.

E 2729 (24) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui reisi pääle minti, ei tohi pahemat jalga kunagi ennemalt kinni panna, siis eksida tee pääle ära.

E 3734 (12) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Vanad eba usu kunstid/ Kui uued jalanõud tehakse, siis peab kivi otsa minema ja ütlema: "Nii kõvadas kui tuba, nii paksuks kui parand." Kui seda ei tee, siis jalanõud laguvad ruttu ära.

E 3743/4 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks-kolmkümmend aastat tagasi on siis Selil ja Pootsis mitu inimest kurjavaimusi näenud. Keda kõige nime ega kohta, kus on nähtud, ei jõua ülese kirjutada. Kord mees tulnud nõmmest läbi, kell olnud kaksteistkümme, seal näenud korraga - üks mees käinud järel, käed otsast ära ja jalad ära ja kaks jalga maa pealt ülal. Käinud hulk maad järel, kell olnud juba üks, kui ära kadund.

E 3744 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees läenud veskele, olnud veel tükk maad veskes aega, kui äkiste tee kõrvas veske olnud, purjud peal ja jahvatanud. Hunt käenud mehe taga. Kui hunt vesked näenud, pannud veske poole ja veske ees ja hunt taga pannud metsa.

E 3745 (6) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees tulnud linnast ja nõmmest tulnud üks valge inimene järele. Olnud pool vakamaad kaugel. Kui mees sõitnud, joosnud valge, kui mees käinud, käinud valge kuju ka. Tulnud värav ette, mees läenud vankre pealt maha ja võtnud värava lahti, lasnud hobuse läbi. Teinud aga riste värava ette tee peale. Kui valge inimene risti näenud, jäenud värava peale rinnuli seisma.

E 3746 (1) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanal kuul jahvatatud jahudele tekkivat koid sisse.

E 3746 (3) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loomadel täied ehk muud söödikud seljas on, siis pidavat neist üheksa tükki ühe pihlakapuu pulga sisse, millel süda välja väänatud on, ja siis tulle, siis kaduvat nad ära.

E 3746 (4) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kooritud vitsaga ei tohtivat elajat lüüa, kui seda tehakse, siis hakkavat elajas punast kuskma.

E 3749 (25) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuskedel palju käbisi, siis kasuvat hea rukki.

E 3785/6 (1) < Tarvastu khk. - H. Kosesson (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanamies ja näkk Üitskõrd vanal ajal om üits vanamies pühäpä hommuku Võrtsjärve vierte oma väikese poeaga kõndima minnu. Kui tema sääl om kõndin, sõs nännu ta kaugel järve pääl ütte inimest kõndivad. Vanamies vaadanu sedä imeasja kaua aiga päält ja ollu esi päris ärä heitunu. Viimäte nakanu sie inimene temä poole tulema. Sõs nännu vanamies, et sie üits õige ilus naesterahvas om ollu. Poig küsinu sõs vana käest ka selle imeliku asja järgi. Vanamies om sõs mõtelnud, ega sie õige asi ei ole, et inemene vie pääl kõnnib ja esi ütelnu: "Jumal, issa, poeake!" Sõs kaonu sie naesterahvas ku sulin vie ala ärä egä ei ole temäst midägi inämb nätä ollu. Vanamies om sõs poeale kõnelnu, et temä om iki näkist oma vanembide käest midägi kuulu, aga ei ole seda ommetigi uskun; nüüd kos ta tedä esi oma silmäga om ärä nännu, piäb ka seda uskma, mis vanemba inimesed om kõnelnu. Peräst ei ollev ta enämb näkki nännu.

E 3790/2 (3) < Tarvastu khk. - H. Kossesson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan ja tüdruk Vanast on üits õige ilus tüdruk ollu. Sedä om sõs üits nuur poiss omäle tahtan naeses võtta, aga tüdruk ei ole sugugi temäle tahtan minnä. Poiss käenu iki tedä umäle tahtman. Tüdruk minnu viimäti targa manu abi otsma. Tark om sõs temä asja iluste järgi kullenu ja oli ütelnu: "Sie poiss, kes sinu omäle tahab, ei ole kellegi õige poiss, vaid peris vanapagan esi." Sõs õpenu ta tüdrukut, kudas ta vanapaganast valla saab. Tüdruk minnu jälle kodu tagasi. Õhtu tullu poiss jälle tedä vaatama. Tüdruk ollu sõs temä vastu õige lahe ja ajanu tõesega iluste juttu. Kui poiss minema om nakanu, sõs minnu tüdruk teda ka saatma. Tie pääl andan ta vanapaganale kadajase kepiga, mis nõid talle ole andan, kolm kõrda kora jala pääle. Vanapagan om sõs nägu kammitsase jäänu ega ei ole paegastki ärä saanu ja nakanu tüdrukut paluma, et ta tedä valla lases. Aga sie ei ole teda ka muidu valla lasken, kui ta pidänu temäle enne tõotama, et ta teda rahule jätäb ja sõs viel kotitäve kulda tuob. Vanapagan om seda ka sõs lubanu. Sõs ta temä jälle minnä lasken. Kui vanapagan om minema saanu, sõs joosnu ta nõnda, et jala ei ole maasse putun. Sest ajast om sõs ta tüdruku ka jättän rahu ega ei ole tedä enämb omäle tahtma tullu. Mõne päevä peräst om vanapagan ka temäle oma lubat kotitäie kulda ärä toonu.

E 3809/11 (6) < Tarvastu khk. - H. Kossesson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kudas kaits miest om rikas saanu Vanast om kaits miest mõtsan puid raiun. Ja sõs tullu üte õige suure puu juure alt väike nõklaja uisk vällä. Mehe om sõs temä ärä tapan. Aga selle järgi om jälle tõene uisk vällä tullu ja sie ollu juba raasike suuremb kui edimene - ka selle om mehed ärä tapan. Sõs om nakanu neid (uiske) säält vällä tulema, nõnda et aro otsa ei ole kunnigi ollu. Mehe om neid sõs sääl "maha võttan", seni kui neid suur hunik saanu. Viimati om puu juure all nakanu üits müräma ja kolama, mis hirmus ollu ja suur harjaga uisk pistän vällä. Selle om na ka ärä tapan. Peräst harjaga uisa surma om säält juurte alt kuld-ja hõberaha/hakanu/ vällä juoskma kui vett. Mehe om selle raha sõs omäle võtan ja om sõs rikase saanu. Sie raha, mis sääl puu juure all oli ollu, om sinna kurjaga maha pant ja selleperäst om nie uisad sõs tedä sääl senikaua hoidan, kui neid ärä om tapet, süs tullu ka raha säält vällä. Vanainimesed usuva, et pirilla siandsid kotussid om, kos uisa raha hoiava, mis kurjaga om maha pant. Enne ollev ka paelu siandsid kotussid üles leit, uisad ärä häävited ja raha, mis nende hoida ollu, ära võet.

E 3817/3824 (9) < Tarvastu khk. - H. Kossesson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Poiss vanapagana rahakambren Ütekõrra vanal aol om üits poiss tahten rikkas saia. Temä om joba mitu õhtut, kuda õitsil oli ollu nännu, kudas kaugel mõtsa veeren sinine tuli om palanu. Poiss mõtelnu ega sie muud ei või olla, kui et vanapagan kuivatab oma raha. Sõs võttan ta nõus vanapagana käest raha ära võtta. Üits õhtu nännu ta seda sama sinist tuld mõtsa veeren palavet ja temä minnu sõs sinna vaatama, aga kui ta sinna kotale om saanu, kos ta seda tuld om nännu, sõs oli sie ärä ollu kadunu. Tõene õhtu ollu tal jälle siande sama lugu kähen. Kui ta seda sinist tuld om nännu, sõs minnu ta sinna jälle vanapagana käest raha ära tooma. Saanu ta aga sinna, sis jällegi olle ta nagu maa alla kadunu. Poiss pidänu ilma midägi saamata kodu poole tagasi minema. Kolmandama päeva õhtul, sõs minnu ta jälle õitsie. Enne poolt ööd tekkunu vana tuttava kotussa pääle jällegi siesama sinine tuli kuna ta muid ei ennembi iki varemalt om ollu. Poiss minnu jälle vaatama ja vanapagana raha ärä võtma, aga jällegi ollu asjata. Sõs võtan ta nõus ja minnu üits kõrd õige targa manu nõu küsima, et kudas ta seda tuld, mis iga öösi mõtsa veeren palab, nätä saas. Tark õpenu sõs teda, et ta piab omale valge palaij (voodilina) ümmer pää võtma ja viel siande konguga tõrvakannukene, kost ta läbi pidanu vaatama. Poiss om sõs ka temä õpetamise järgi tennu. Järgmisel õhtul minnü ta jälle õitsile ja võtan valge palaja ja hanguga kannu manu. Öösi nakanu temäle vana tuttav sinine tuli mõtsa veeren jällegi paistma. Poiss saanu sedä näten õige rõõmsasse ja mõtelnu: "Nüüd ma saa ta ommetegi üits kõrd kätte ja saa ka rikasse mehesse, sõs ma võta omäle ilusa talu ja sõs võta rikka naese." Kui ta nõnda oli mõtelnu, nakanu ta sinitse tule poole minema. Kui ta sinna om saanu, nännu ta ka tõeste, kudas vana halli habemega mies om kuld- ja hõberaha väikse kühvlega tulle visanu. Poiss ollu edimalt siast hirmust vanamiist näten peris ärä heitunu, ega ei ole tohtin hengatagi. Viimäti võttan ta süäme rindu ja karanu vanapagana pääle, et selle rahakasti omale võtta. Vanapagan karanu ka püsti ja tõmmanu temä raed pidi kinni, põrutanu kolm kõrda kora jala kontsaga üte põõsa alla. Sõs minnu sääl suur uss (uks) valla ja vanamies visanu poisi sinna oma palaja ja kannuga sissi. Kui poiss omast ehmatusest oli üles toibunu ja mis ta sõs sääl nännu, ollu raha, maailmatu lõpmata raha seisnu sääl hunikun ja kihin. Enne poolt ööd tullu vanapagan esi ka sinna sissi ja pannu usse jälle kõvaste kinni. Poiss oli ollu nägu küdsänü ja kuum, ega vällä ei ole saanu kah. Vanapagan nakanu esi süömä ja käsken poissi jälle hunikust raha võtta, mis to nõnda kangesti om igatsenu ja omäle tahtan ja seda süüä, aga mis söögisse ei ole loodu ei või ka süüä. Sedäviisi ollu poiss joba mitu päeva vanapagana rahakamren kinni ja päälegi ilma söömatä. Vanapagan esi käenu päevä kodust ärä ja öösi kuivatanu jälle oma raha vällän. Küll oli meie poiss sääl kimbun ollu, aga vällä ei ole ta ka kudagi moodu saanu. Ta vandun sääl oma rahahimu igaveste vanatontide omas ja lubanu ei ilmaski enamb raha järgi himusta. Üitskõrd om vanapaganale paelu külälisi tullen ja sõs om poesi pääsemise tunnike kätte jõuden. Poiss om tähele pannu, et võõra vanapagana, kes vällä om minnu, om enne oma kora jala kontsa üte suure kausi sisse, mis nurgan om saisan, kastan ja sõs sellega usse külgi kolm kõrda löönu. Poiss om ka sedaviisi tennu ja om ka vällä pääsnu. Sest ajast om ta ka tõeste oma rahahimu ära kaotanu.

E 3828 (9) < Kadrina khk. - J. Laur (?) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sood 1) Vommialuse soo 2) Suursoo 3) Peetri soo Selle soo peal on ümargused lavad nagu näituseks muru või park jalutuskohtades pruugitakse. Aga nad on künkalised ja ei muuda oma nägu ilmaski. Nende lavade kohta räägib sealse rahva suu järgmiselt. Et vanal ajal kui Kalevipoeg Eestimaal kuningas olnud ja et tal raudne hobune olnud, siis künnud ta selle raudse hobusega need lavad, aga peale selle söönud hundid ta raudse hobuse ära ja nõnda ollagi need lavad sinna tekkinud.

E 3828/9 (10) < Kadrina khk. - J. Laur (?) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsad 1) Tähnitu mets - see on suur kõrvemets. Seda metsa jäutab rahvasuu nimede poolest veel kolmeks: 1) Tähnitu, 2) Põlendiku alune, 3) Kasemetsa alune. 2) Kalmude mets - sinna olla vanal katku ajal surnuid maetud. Üks vana 80-aastane rauk jutustas mulle, et tema omas noores eas seal veel ristisi näinud. 3) Suure kuusiku 4) Veike kuusiku 5) Lubjaahju mets 6) Kukemänniku 7) Mäelt mets.

E 3829 (11) < Kadrina khk. - J. Laur (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõed. Üks jõgi on seal olemas, aga selle jõe sees on suured sügavad hauakohad leida ja rahvas kutsub neid sügavusi järgmiste nimedega: Raudsülla haud, Valge härja haud, Siku haud.

E 3829 (12) < Kadrina - J. Laur (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Järved Selle järve kohta räägib rahvasuu järgmiselt, et selle järve kaldal on vanal ajal näkineiusid tihti endid siis pesema nähtud, kui esite vihma sadanud ja siis päike paistma hakanud. Peale selle on veel kaks tiiki: 1) Viinaköögi tiik, 2) Karjaaja tiik, keda siin nimetan.

E 3838/40 < Kadrina khk. - J. Laur(?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees ära eksinud Üks kord läinud üks mees metsa omale ühte tarvituse puud tooma ja eksinud ära. Kaua arga hulkunud ta ümber, ilma et metsast välja oleks saanud. Korraga tulnud üks hall mehike tema juurde ja ütelnud, et kui sa selle mulle lubad, mis sul õuevärava peal kõige enne vastu tuleb, siis viin sind metsast välja. Mees mõtelnud tüki aega selle üle järele, et kes mul seal on vastu tulemas muud kui koer, aga oma veikse poja peale ei ole ta sugugi teadnud mõtelda ja lubanud viimaks selle mehele, kes kõigi enne vastu tuleb. Ja nüüd viinud ka hall mehike teda metsast välja. Kui nad kodu jõudnud, tulnud aga veike poeg värava peal isale kõige enne vastu. Mehel käinud küll see asi esite kehast läbi, aga mis tehtud, see tehtud. Seal teind siis ka hall mehike kauba ära, mil ta oma palka tahab kätte saada. Tehtud siis kahekümne aasta pärast, see on, kui poeg 20-aastaseks saab. Siis lubanud mehike järele tulla. Sellest päevast saadik seisnud isa alati mures ja ei ole enne pojale avaldanud, kui mõni päev enne ära viimist ütelnud ta pojale, et tal paari päeva pärast siit äraminek tulla. Seal olnud siis küll hea nõu kallis. Veel selsamal päival läinud isa ja poeg mõlemad kiriku juurde ja rääkinud seda õpetajale. Õpetaja öelnud küll esite, et asi väega kauaks hulka jäenud ning seletanud ka esale ning pojale asjalugu selgeste ära, kes see järeletulija olla. Õpetaja seletanud, et just sel päeval, kui mehike järele lubanud tulla, et siis poiss tema juurde tuleks, mida ka poiss teinud. Kui nüid see päev jõudnud, läinud poiss õpetaja juurde. Õpetaja rääkinud nüüd poisile, et ta kolm ööd kirikus altari sees pidada jutluseraamatut lugema - siis võida ta ehk peastetud saada. Õpetaja seletanud siis ka poisile ära, kuda tal tarvis olla ja kui keegi teda kutsuma tuleb, mis siis vastata tarvis. Ta öelnud, et su juurde tulevad minusugused õpetajad, su isad ja emad, õed kui vennad, aga kellegi muu järel ära mine, kuid aga selle järele, kui sinuga esite ühes issameie palve täieste ära loevad ning peale selle sinuga ühes altari sakramenti võtavad. Ta öelnud, et nad tulevad ja loevad küll sinuga ühes issameie palve ära, aga selle järele võid sa minna, kes palve täieste ära loeb ja kolm kord: "Amen, amen, amen," ütleb. Poiss teinud siis nõnda, kuda õpetaja teda juhatanud ning peasnud seega vanapagana küisist.

E 3841/3 (1) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üks Tallinna linna kirik Vanaste tulnud ühel päeval kaks rootsisugust meest õpetaja juure ja palunuvad, et õpetaja vaevaks võtaks ja nendele kirikut seest- kui väljastpoolt näitaks ja plaani teha võiksivad, mille järele ka omale sarnast kirikut teha võiksivad. Õpetajal ei olnud selle vastu midagist, vaid et ise nende võõrate mestega ühes kirikut vaatama ei tahtnud minna, siis saatnud ta enese asemel köstrit. Rootsi mehed ei olnuvat ka sellele nõule vasta ja läinud köstri juhil kuni kerigu eesläve juure. Eesläve juures keitnuvad rootslased köstril paksu siidirätikuga silmad kõvasti kinni, pöörnuvad köstri käest võetud kirikuvõtmega ukse lahti ja süüdanuvad tõrvalondi põlema. Nüüd käinud pime köster rootsi meeste taga, kõrd nagu treppi mööda kõrgele ülese poole, kõrd nagu jälle alla poole, kõrd jälle nagu käänakuid tehes, viimaks tundnud ta, kudas rootslased jälle üht ust lahti käändnuvad. Kui uks lahti saanud, tõmmatud ka köster kättpide sisse ja võetud paks siidirätik silmade eest ära ja lükatud uks jälle kinni. Kõik, mis nüüd köstrile silma paistnud, olnd küll imekspanemise väärt. Kirikuhe, kuhu nad pidid saama, oli nüüd kaunis ilus kivikambri, kõrged seinad ja kõigesugumase maja nublika täidetud. Ühe seina peal oli suur riiul, mis paksu kirjutusraamatutega täis oli, riiuli all suur laud, kuhu mõlemad rootslased ligi astunud ja paberid ja kirjutamise riistad kätte võtnuvad ja köstrile käsku andnuvad, kõike seda kambrit järele vaadata, kuna ise kirjutama ja rootsi keeli kõnelema hakanuvad. Suure hoolega käändnuvad rootslased kirjutusraamatu lehti ümbre, kirjutanuvad ja rääkinuvad suure usinusega. Köstri vaadelnud suure tõrvalondi valgustusel imeliku kambrit läbi ja leidnud lõpmata suurt ilmlikku vara siin varjul olemas. Mitu ja mitu tammist tönnikest seisnuvad üksteise kõrval nukas ja paksud vasised vitsad peal, aga ühes lõpmata kulda ja teises hõbedat sees. Rootslased ütelnuvad nüüd, et võta nii palju kulda, kui sul kuhugile kaasa mahub, aga pead enne vanduma, et sa kõigest nägemisest enne kolme päeva kellegile sõna ei lausu. Köster vandunud ka rootslaste nõudmise järele ja pandnud siis karmanid ja põued kulda täis, nõnda et raskust tundnud. Tulnud siis jälle rootslased lauade tagast ülesse, käskinuvad veel mõlemad pihud ka kulda täis võtta. Veel võtnud köster kulda pihku, köidetud siis jälle paksu siidirätikuga rootslastest silmad kinni ja viidud tuldud uksest tagasi välja. Jälle tundnud köster, et trepitee vahest alla, vahest ülesse viinud, vahest mitmed käänakud ees olnuvad. Viimaks saanuvad jälle keriku suure ukse taade, kus siidirätt köstri silmade eest ära võetud ja võti kätte antud ja kerikust välja saadetud. Kui köstri kerikust välja saanud, käändnud ta jälle ukse kinni, kuna kaks rootsi meest kerikusse jäänud. Esite vabandanud köster õpetajale rootslaste ära minekid, kui aga kolm päeva täis saanud, siis rääkinud köster õpetajale kolme päeva tagant juhtumise otsast otsani ära, mille pääle õpetaja vihastanud, et seda mitte temale varemalt teada ei andnud. Läinuvad siis köster kui õpetaja kerikust jälgi järele vaatama, tõstnuvad kantsli paigast ja kaalunuvad kohatside põrandad ülesse, aga teed kambrisse ei leidnuvad kuskilt ülesse. Arvatakse, et rootslased enne kolme päeva juba omale maale ära olid läinuvad.

E 3848 (1) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Urbe- või palmipuude pühal hommigul vara püiavad olgu kas pereema või peremees ise, ehk ka teised pereliikmed varajamast teisi ülese tõusta ja siis laisku ülestõusjaid urbekimpudega jalgemööda peksa, et vara ülesse tulla ei tea. Mis põhjus sellel on, ei tea ise keegist jutustada.

E 3848 (3) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mida rahvas rääkivad, olla esimene saelõikaja kurat olnud. Kurat hakanud maja ehitama ja leidnud, et ka lage ja põrantad tarbeks läheb. Kurat võtnud teise kuradi seltsi, löönuvad palki pukkide peale ja hakanuvad lõikama. Selle juures tilkunud kuraditel juuksed otsas ja pea suitsenud, kui selle juures ei teadnuvad mehikesed, et tarvis oleks saele hambid sisse lõigata ja teritseda, kui ka käända ja kiilu tagast lüia. "Võtku seda ja teist," ütelnuvad kuradid, "tapa või ennast ära," ja jätnuvad laua lõikamise järele. Inimesed aga näinuvad, pöörnuvad sael sael hambad, teritsenuvad ja löönuvad kiilu tagast järele ja tänase päevani on see amet jäänud, kui mõned ütlevad seda tööd "Kuradi töö raskuseks olevat."

E 3849 (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kudas vähjad vette saivad Vanapagan, kes Vana-Kariste mõisa ligidal Koodiorus elanud, luusinud kord Karksi laani-metsi mööda ja heitnud viimaks Veisjärve ligidale padrikusse puhkamaie. Vähjad elutsenud sel korral üksi Karksi metsades, need pugenud magajale juukstesse, habemesse ja põue ja teinud hirmsat kõdi. Magaja tõusnud sajatades ülesse, pannud putked mängima, kihutanud ühe joonega kuni Koodiorgu. Teel katkunud ta habemest ja juukstest vähkisi, pildunud neid jõge- ja järvedesse ning sajatanud: "Kärvaku kirpa! Kärvaku kirpa!" Sest ajast saadik olla vähjad Karksi metsadest kadunud, ainult veel jõge- ja järvedest leida ja - mustad.

E 3850/1 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Miks tammepuul katkenud lehed on Korra tahtnud vanapagan jumalat kiusata ja küsinud selle käest, kas see mitte üht väikest palvet kuulda ei võtaks. Jumal vasta: "Sinu palve saab täidetud nii pea, kui tammepuul kõik lehed maha on pudenenud ja oksad raagus on." Vanapagan rõõmustas selle lubaduse üle mehe moodi, ootas pitkisilmi sügiset, kuid pahanduseks ei varisenud lehed tamme otsast maha. Vanapagan mõtles: "Pole viga, ootan talveni, küll nad siis lume ja külmaga kõik maha pudenevad." Tali tuli, kuid lehed olivad ikka veel tamme otsas ehk nad küll jo kolletanud ja närtsinud olivad. "Oot, oot," trööstis end Vanapagan, "küll nad enne kevadet ammu maha pudenevad." Kevade tuli. Uued lehed olivad jo kaunis suured, nüüd langesivad mineva-aastased aega mööda maha. Vanapagan nägi, et ta tüssatud oli. Hirmsas vihas tormas ta tammepuu otsa, rebis ja krabis küüntega lehti, et tükid taga. Selle täheks seisab tammepuu aasta otsa lehtede ehtes ja maanitseb oma lõhutud lehtedega igaühte vanapagana tigeduse eest.

E 3852/3 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veisjärv Karksi-Kärstna rajal seisab ilus suur järv, mis mitte ikka kohal ja paigal ei ole olnud, vaid hiljemine sinna tulnud. Praeguse järve asemel olnud muistene Karksi ja Kärstna talupoegade karja-ja heinamaad. Rahvasuu pajatab selle kohta. Olnud ilus heinailm, heinalised olnud loogu võtmas, külakarjad söönud teisel pool karjasmaa peal. Äkitselt näinud heinalised põhja poolt suurt hirmust pilvesammast suure tuule, tormi ja kohisemisega ligemale tulevat. Inimesed püüdnud hirmuga hirmsa nähtuse eest põgeneda. Üks noor neiu jooksnud veel tagasi, et oma heinasaadu otsa unustatud helmekorrasi ära tuua, kuid hilja. Pilv jõudnud kohale ja hirmus vetevaling voolanud pilvedest alla. Mõne silmapilgu järel laenetanud kohal järv. Külade kariloomad ja palju inimesi saanud järvelaenetes haledat otsa. Iga aasta pärib ilus Veisjärve näkineiu kaks kuni kolm inimest omale seltsilaseks. Et palju veisid sinna ära uppunud, nimetakse järve Veisjärveks.

E 3853/4 (5) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Murujärv Penuja-Pöögle valdade piiril, keset sügavat laant, on suur samla- ja rohukamaraga kaetud järv, mida Murujärveks kutsutakse. Ainult kolme sülla laiuselt on keset järve lausa vett näha - see koht on väga sügav, tema põhja pole keegi kätte leidnud. Viskad kivi vette, siis kuuled tüki aja järele, kui kukuks see vastu teist kivi ehk raudkasti. Rahvas räägib. Sinna olla kord sõja ajal suur varandus ära peidetud. Mõnigi südikas mees on kalli varanduse järele õngitsenud, kuid asjata. Korra sidunud südikad mehed kivi pitka nööri otsa ja lasknud järve. Juba olnud mitukümmend sülda nööri vees, kui nöör korraga liikunud. Mehed tirinud nööri veest välja - kivi asemel verine oinapea nööri otsas. Sest aast pole keegi enam julgenud järve sügavust mõõta. Sagedaste nähtud päeval, järve kaldal suure kivi otsas musta kassi istuvat ja kuuldud ööseti hirmust kasside kisa ja purelemist.

E 3854/5 (6) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karksi lossi varandus Karksi lossi varandused olla kõik praeguse Karksi kiriku kohale keldritesse ära peidetud, kuhu hiljemini praegune kirik peale ehitatud saanud. Seal olla rikkad varandused varjul, mida aga kellegile õnneks pole antud päevavalgele tuua, sest et vanatühi ööd kui päevad seal juures vahti pidavat. Mitmel korral olla õpetaja ühes kiriku vöörmündritega küünla, tule ja piibliraamatuga katsunud keldrisse minna, kuid asjata! Ukse kohal, suure vaskvaadi otsas istunud must kass, puhunud tule ära, nii et edasiminek võimata. Lossi käikude (siselduse), keldrite plaanid old kõik ära Rootsi viidud, nii et siin õieti lossikeldrite arvu ja kohtasi ei teatagi. (Aasta kümne-kaheteistkümne eest tagasi olla heebreamehed Rootsis olevaist plaanidest haisu ninasse saanud ja plaanid välja nuhkinud ja ilma lubata kaevama hakanud, mis töös nad aga ülemalt poolt takistud saivad, ühe öö olivad mehed tubliste tööd teinud, mille järeldust veel praegu näha võib.)

E 3856 (6) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kes tahab, et temal hea mesilase pidamise õnn on, see lugegu kevadel, kui mesilased mesipuust esimest korda välja laseb, puu juures kord õieti teine kord tagurpidi Issameiet.

E 3857 (1) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nõiduse sõnad Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides. Siki, viki, vaariseeri, Kommedeeri taari jalga. Nupp oli kulda kansa, vansa. Paabu lutsi panna, vanna. Ut tuut, tuudi luut. Siirat sirka markapuu. Käki Viiu vildsed püksid. Värava vänt, kirstu kramp, ukse link.

E 3858 (2) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Nõiduse sõnad Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides. Aksi, toksi, toome viisa. Vanemi kullu, silli älli. Nipu, napu, kalevi kapu. Lõõri, laari, tõrva aade.

E 3858 (3) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Nõiduse sõnad Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides./ Ahti kahte kapa taali, Perva roodus barapan, Siida potska, niida vo, Saara papa mamma ko. Ühte kahte, liidi laadi, vitsu vimmu, kulle kämmu, virepu vipsu, reinu kepsu.

E 3858 (4) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Nõiduse sõnad Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides./ Tiiser, tiiser, tiiger naager, kulter, kalter, vagame valter, teiken, taiken, tillen pois.

E 3860/1 (1) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mispärast lõhmus liivane on? Jänesel oli õigus end kõigist puukoortest endapidi toita mõistlikult, aga siiski igale puule oma jagu koort külge jätma, nii et nad edespidi veel kasvada võiksivad. Ühel päeval juhtus ta talu kapsaaeda ja leidis säält magusat suutäit, edasi minnes tulli õunaaed ette, siit leidis veel paremat. Nenda maitses ta edasi, proovis üht kui tõist kuni peremees aeda astus. Jänes kuulis värava kiiksumist, ta jättis aedniku jumalaga ning jukkas metsa, magas siis seni kui nälg nüpeldama tulli, siis katsus metsapuude päält proovi. Leidis aga lõhmusse, kelle koor veel magusam mokamaitse oli, kui need aiaviljapuud kõik ühtekokku. Ta oli rõemus, et metsast niisugust rooga leidis, sest siit ei hirmutanud teda keegi, mis siis ka viga head asja pruukida on. Nenda üht lõhmust tõise järel tüvest kuni ladvani koorides, laastas jänes lõhmustest metsa üsna tühjaks ja puhtaks. Seda aga märkas metsajumal, ta viskas iga lõhmusekoore alla puumähi sisse liiva, kes jänese hambad pidi ära nürima, jättis aga kõige mõrudamad haavakoored pruugitavaks. Sest ajast ei katsu jänes enam lõhmusekoort, vaid toidab enda haavakoorest. Sellest on ka jänes omale haavikuemand nimeks saanud.

E 3862 (4) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vähjad Pääle lõunat ühel ilusal päevapaiste ilmal istus vanapagan Koodiorus jõe äärel kingu pääl ja vaatas jooksvasse vette uhket kalade mängi. Et päike liig soojaste paistis, siis hakkas vanal ihu sügelema. Ta nihkles ja rihkles, vähkles mööda maad, aga ei paremat ühtegi. Viimaks istus ta vana koha pääle tagasi, kiskus kuuehõlmad lahti ja hakkas kirpe otsima, leidis neid puhust määratu palju. Ta korjas neid ükshaaval ihu päält ja kortsude vahelt ning pildus jõkke, kus nad ka praegu alles elavad ja vähjade nime all püitakse ning süüakse. Tähendus. Nimetatud Koodiorg, mis selles jutus ette tuleb on Pärnumaal Halliste kihelkonna Vana-Kariste vallas.

E 3863 (5) < Halliste khk., Kaarli v. Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Koodiorg Vana-Kariste Koodiorus oli vanapagane kodu, kus ta elas ja töötas. Siin vahetas ta leivalabidad tõiste oma vaimudega. Ühel päeval, kui ta leiva ahju oli lasknud, siis viskas ta labida Koodiorust Õisu Jõeorgu. Oli see sääl oma töö ära toimetanud, siis viskas ta labida vingudes tagasi. Koodiorus võttis vanapagan labida jälle vastu ja viskas säält edasi Polli Mäkistele, sest sääl koopas elas ka üks vanapagana vaimudest. Nii vahetati leivalabidat edasi ja tagasi. Praegu kannavad need kohad veel muinasnimesid: Koodiorgu kutsutakse kohaks, kus vanapagan leivalabidat vahetanud; Õisu Jõeorgu kutsutakse Õisu põrguks ja Polli Mäkiste koobast Mäkiste põrguks.

E 3863 (6) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õisu järve näkk Iga aasta ühel teadmata ööl on Õisu järves näkki näha. Korra tõuseb ta neitsi kujul vete pääle, mängib lilledega ja laulab vahest tumeda viisiga laulu ning vajub siis tunni aja järel valget rätikut lehvitades tasa kohiseva laenetesse tagasi. Tõuseb aga pea pääle vee - ja vajub jälle, nii edasi kuni kolm korda - siis on kadunud. Ainult lained laksuvad ta kodupaigas ja mängib vana tutavat mängi kaasa. Korra kõnnib jälle üks vanamees jää pääl, pomiseb sõnu, mis vahest kaugele kostab, millest midagi aru ei saa ning kaob siis äkiste ära, ilma et keegi oleks näinud, kuhu. Nii nõuab Õisu järv alati ohvrit, mida näkkide valda öeldakse vajuvat, millel enam muud paradiisi ei ole, kui ainult näki kaisus.

E 3864 (7) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 39-40. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sillavalgme Vanapagan tahtis Saksniidu jõele silda pääle teha, sest muidu ei pääsenud ta säält igakord takistamata üle. Ta ruttas Ereste küla nurmedele, kiskus säält põlle suuri kiva täis ja viis neid Saksniidu jõkke, ruttas tagasi jälle tõist koormat tooma. Nii kandis ta päeva otsa kuni poole ööni. Vanal oli parajaste põll kiva täis korjatud, kui kukk korraga kõledat äratuselaulu laulis. Ta ehmatas nii puupüsti ära, kargas sammu ülespoole ja tahtis jooksma panna, kui korraga uus õnnetus juhtus - põllekanne katkes ja kivid kukkusid kolinal maha. Vanapagan tahtis neid veel üles korjata, aga kukk laulis tõist korda. Ei nüüd olnud enam aega, ta jättis kivid sinna ja jooksis isi kus seda ja tõist. Külarahvas ärkas unest, mõtles majapaarid sisse partsatavad, aga ei leidnud enne midagi, kui ainult hommikul suure kivihuniku nurme päält. Kivivare Ereste küla nurme pääl kannab praegust rahvanime Põlletäis ja kividega täidetud Saksniidu jõe kohta Sillavalgme. Nimetatud koht on Õisu järvest verst maad kaugel selle jõe pääl, mis Õisu järvest Pärnu merde jookseb.

E 3864/5 (8)< Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paluoja Ilusa veeloigu ääres käis iga päev üks neiu lumivalgis riidis palvetamas. Ta istus pajupõesaste vahele ja valas palju, palju valupisaraid. Kõik need pisarad ei tulnud mitte tuimast südamest, vaid noor neiu palvetas uppunud ema haual ning kattis seda silmarooside ja ainult murepisaratega. Külarahvas nägivad alati lumivalget naesterahvast laanetiigi ääres, aga nad ei julgenud lähedale astuda, arvasivad tondi olevat, kellest muidugi midagi paha võiks sündida. Ja kui keegi kõva südamega ehk kange verega sinna ligidale püüdis, siis kadus neiu põesaste vahele ära, nii et keegi ei näinud, kuhu ta jäi. Nad arvasivad teda tiiki kargavat ning lugesivad seda tema elupaigaks. Niiviisi kasvas nõialoigu jutt rahva sekka laiali ja keegi ei tohtinud kas või päeva ajal sinna lähedale minna. Keikidel oli suur kartus nõiatiigist. Ja kui vahest mõni vasikas ehk lambatall karjamaalt või varss koplist ära kadus, siis arvati seda nõialoigu naesterahva küisis olevat. Kord oli keegi püssisse hõbekuuli pannud ja tahtis nõialoigu naesterahvast maha lasta. Oli püssipaugu vali heal metsa vaikusesse ära kadunud, siis nähti valge neiu tasa põesaste vahele kõndivat. Niiviisi kasvas ikka suurem kartus rahva sekka ja keegi ei tohtinud enam ka nõialoigu lähedalegi minna. Valge naesterahvas käis alati oma tuttaval kohal, nuttis ööd kui päevad, nädalad ja kuud kokku, kuni viimaks neist aastad kasvasivad. Neiu silmapisaratest sündis veikene oja, mis praegust Paluoja nime kannab, sest et seda neiu silmaveevoolus sünnitanud on.

E 3865/6 (9) < Halliste khk. Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 40-41. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kottnõmm Enne olli siin mitmed talud, nende omanikud elasivad mõistlikut ja vagusat elu. Oli kord, kui vanapagan Lohuniidu nõmmest liiva kandis, et seega kusagile taevalaotusele kõrgemaid kohte ehitada. Ta haris liivaga täidetud koti selga ja vantsis arvatud kohale, kuhu ta siis liiva maha puistas. Oli ta tõist koormat toomas, siis väsis ta nii ära, et enam paigastki edasi ei saanud. Ühe nõmme lähedale viskas ta koti seljast maha, et väha hinge tagasi tõmmata. Oli ta tükikese aega puhkanud, laulis kukk esimest korda, ja jälle tõist korda. Vanapagan arvas heaks parem kodu minna, kui et liivakotti edasi kanda. Sest kui kukk kolmant korda laulma saab, siis enam oma koha pääle võimalik saada ei ole. Ta puistas kotist liiva laiali ja panni plehku, nii kas kontsad kulusive. Praegust kutsutakse seda kohta, kuhu vanapagan liiva kotist maha puistas, Kottnõmmeks ja kohta, kuhu esimese kotitäie viis, Jaasi mäeks. Mõlemad on Halliste Kaarli piirides.

E 3868/9 (13) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Visaku järv Viljandist kaheksa versta õhtu poole seisab madala soode vahel pehme raba sees pilliroode keskel Visaku järv. Siin oli endisel ajal ilus lage heinamaa, rohke kohava tammemetsa vahel olnud, ajavoolul aga kõik oma iluduse hauda matnud. Selle järve sündimine oli nii. Õhtu tulnud suur must härg, kuldse sarvedega, jooksnud ikka kisendades hommiku poole, tema kannul aga käinud määratu kohav must pilvede kogu õhus üleval. Kus kohas ta aga päikest varjas, sääl oli niisama pime nagu ööse. Pilvest ei tulnud tilkagi vihma. Ligi Heimthali mõisat tammikus peatanud härg, puistanud sarvedega mulda üles ja kaapinud seda jalgadega laili, pistnud aga pääle selle isi jooksma. Nii pea kui ta säält kaugemale jõudnud, vajunud pilvedest veekogu alla tammelaanede vahele heinamaale maha, mida nüüd Visaku järvedeks kutsutakse. Visaku järvest kaheksa versta keskhommiku poole peatanud ta Loodi männikus ja puistanud sääl ka sarvedega mulda üles. Sinna on nüüd härja sarvedega puistatud kohale sügav auk saanud, mille põhja ta kõveriku külgide pärast tääda ei ole. Vesi seisab augus paigal ega jookse kusagile välja.

E 3869/0 (14) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühel taluperemehel, kes alati suures rahanäljas oli, juhatadi ööse unel teda tuttavas kohta metsa äärde, kus üks suur kivi oli. Selle kivi all olla terve tünder raha. Ära pidada aga neljapäeva ööse kella kahetõiskümne ajal tooma. Kivi pääl olla suur nõelujauss, sellel ei ole tarvis midagi lausuda, siis ei saa ta midagi tegema. Mees mõtles "Tühja kah, unenäod on mitu petnud, nii saavad ka mind petma." Tõsiel ööl juhatidi jälle ja ka nüüd jättis mees minemata. Kuna viimaks kolmandal öösel juhatadi, mõtles ta: "Pagana pihta, ma katsun korra kas unenäod tõeste tõtt jutustavad." Lähemal neljapäeva öösel kella kahetõistkümne ajal jalutas mees metsa äärde suure kivi poole, labidas seljas nagu Saare Mats kunagi. Kui ta kivi juurde jõudis, nägi ta ussi kivi pääl ning üks läikiv raha tema lähedal. Mees ajas käe pikali ja tahtis raha ära võtta, aga uss ajas enda õigeks ning tõmbas raha oma kõhu alla. Mees mõtles tüki aega, viimaks hakkas labidaga kivi külje alt kajuma. Väsitava kajumise järel paistis juba paja sang ning varsi oli katal rahaga täidetud käes. Nüüd oli ka uss kivi päält ära kadunud. Mees kandis raha kodu, seda sai sada seljatäit, igas selja täies kuuskümmend kamalutäit. Perast ei kuuldud teda enam raha puuduses olevat.

E 3870 (15) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Laiskkull Kõik linnud muretsesid omale Vanaisa käsu järele pesaaseme, valmistasivad selle järele pesa, kuida nad jõudsivad ja kuida nende mõistus järele andis. Kullid loosid omale pesa kuuseoksadest kõrgetele puulatvadele, lõokene põllupinnale, käblik kummis kena sulgist siidise pesa, jõhvlind vooderdas seda jõhvidega seest, puusepp krähn hööveldas omale ilusatest haavalaudadest valge tuakese, tihane valis selleks pehme puukannu, laanelinnud loosid omad pesad laanede laiudest, põllulinnud seda põllupiiridesse, nii kuida keegi soovis. Olivad nüüd kõik omad pesad valmis teinud, läks vanaisa vaatama, kui hoolega nad seda valmistanud olla. Ta imestas pääsukese ja käbliku kunsti ning kiitis nende osavust. Viimaks tulli laanekull vanaisa juurde kaebama, et tema kusagilt pesaaset ei ole saanud, tõised linnud olla kõik ette jõudnud ja paremad kohad ära võtnud. "Sina laisk," tõreles vanaisa. "öösi, kui kõik tõised linnud puhkavad, sorrutad sina laanes nagu suikuja tüdruk voki kallal. Päeva, kui tõised töös on ja lahkeste laulavad, magad sa põesas, palava päiksepaistuse eest varjul. Sellepärast ei luba ma ka sind enam mujale muneda, kui ainult samla pääle ilma pesata, kus alati karjased sind peavad eksitama, sest et sa seda laisalt oled ära teeninud, ka pead sa omale laisakulli nime saama. Nii ei tee ka nüüd laiskkull enam pesa, vaid muneb samla ehk mätta pääle ja haub sääl omad pojad välja.

E 3871 (16) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Meelespia Vanaisa kutsus kõik lillekesed ja heinakesed Taara mäele kokku, kus neile siis nimi sai nimetadud. Kas olgu kullerkupp ehk kullanupp, pääsuksilmad ja hellerheinad, kõik pidavad vanaisa tahtmise järel nime kandma. Kasteheina nimetas ta kahetsejaks, kes kõige päeva töö üle iga hommiku pidi pisarsilmil palvetama. Kannikese panni ta kõige esimeseks õitsejaks, kes kohe pääle lume oma õisi võib näidata, sest et ta kõige kaunimal viisil tõiste seas mõistis üles näidata: "Sinu pääle saagu esimene armastus inimeste seas," ütles ta. "Ka sinu õisi kandku nad kõige varem, sellest olgu sinu nimi kannike. "Ja sina valge lumelill," nimetas ta "sinu nimi olgu üleanne, sest et sa üleannetuse pärast oma valged õied oled mustaks määrinud." Kui vanaisa nõnda lilledele nimesi säädis, tulli üks taevasinine õieke paludes tema ette: "Armas taevataat ja lillede peremees!" algas ta kõnet, "ära unusta mind vaest lillekest mitte, sest ma palun omale uut nime, vana nimi oli raske ja ma ei pidanud seda meeles; ärge pahandage selle üle, vaid andke andeks mo eksitused!" Vanaisa oli seekord õige tõelikus tujus, ta ei tahtnud ka taeva sinilillekest ilma nimeta jätta. "Sinu nimi," ütles ta, "olgu meelespia, sest et sa vana nime meeles ei pidanud. Ka iial ärgu kasvagu sa enam kõrgel ilusatel mägistel maadel, vaid pead alliku äärde ja loigu kohtadega rahul olema, kus sa alati oma sinisilmakesi ilmamuredest puhtaks pesta võid. Sind ärgu kitkugu keegi muu õnneline ega armastaja, kui ainult need, kellel midagi meeles pidada on, sest et sa maaviha rohi oled, siis kandku nad sinu pääle viha, mis mitte meelest unustada ei või." Lillekene läks ära ja oli oma "meelespiaga" väga rahul. Sest ajast ei kasva taeva sinilillikene enam ilusatel mägistel maadel, vaid peab ainult niiske kohtadega leppima.

E 3872/3 (17) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulihänd Üks rikka talu peremees, kelle aidast sugugi viljasalved ei tühinenud, kelle kotid jahust ega tangudest ei vähenenud, istus ühel õhtul oma aidas tonni sees ja luges järgmisi sõnu: "Mine ikka kõigelt poolt üle, kividest ja kandest, metsapuudest, orgudest ja mägedest kuni rikka Aale viljaaita..." Nii pea, kui ta neid sõnu oli lõpetanud, kerkis tonn maast üles, aidauksest välja ikka üle metsa õhtu poole, millest muud midagi näha ei olnud kui üks tulejoon. Seda kõik oli sellesama talu poiss päält vaadanud. Ta oli küll ka kuulatanud, aga siiski ei saanud peremehe kõigist sõnadest aru. Temal oli ka kindel tahtmine järele katsuda, kas on võimalik tonni sees peremehele järele sõita. Ta otsis ja leidis ka aidast suure tühja viljatonni, mis nagu tulega ümbert ära mustaks põletatud oli - arvata, et ta mõni endine peremehe sõiduriist oli olnud. Et ta küll peremehe omast hulga suurem oli, siiski ei küsinud poiss sellest midagi, vaid puges sisse ja luges järgmised sõnad: "Mine kõigi poole kinni, kivides ja kandes, metsapuudes, orgudes ja mägedes, kuni rikka Aale viljaaita..." Oh sa elu, mis nüüd oli! Kui üks tulejuga käis laiast laanedest ja murrumetsadest läbi - tahtis poisi päris vaeseks tappa - kuni Aale aidaukse pääle kinni jäi. Peremees nägi ära, et tema oma poiss oli, ta hüüdis tasakesi: "Võta tasa, tasa, suuretõrre mees, ära uksetulpa maha põruta." Seda üteldes vajus aidauks väljast poolt kinni ja vaesed vargad olivad päris vangis. Oleks nad mitte kõnelnud, nad oleksivad päratu suure viljavoori täna ära viinud. Hommiku lasti nad aidast lahti, et nad kodu võiksivad minna. Poiss jättis küll tulihännan käimise järele, aga peremees mitte. Ühel päeval katsus ta jälle kord õnne, tõise talu aida juurde. See läks küll esiteks heaste. Oli ta parajaste kodu tulemas, katsus laanekütt, kas püss puudub tulihännas. Niipea kui pauk käis, sadas hulk teri maha. Hommiku otsiti peremeest taga ning leiti hulga otsimiste järel viimaks aidast tonni kõrvalt, jalg oli verine, sellest oli auk läbi. Peremees põdes küll jala ära, aga lombakuks jäi ta kuni surmatunnini. Pärast kuuldi jutt rahva seas liikuvat,/et/ laanekütt olla ahneks/läinud/ tulihännan käija lombakuks lasknud - ja nii ta ka oli.

E 3874/5 (19) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühel ilusal päevapaiste ilmal läks peremees ühes oma perega väljale rukkit lõikama. Olivad nad hulga aega töö kallal ära viibinud, tööst ka natukene juba väsitatud, istsivad nad maha väheks ajaks "hinge tagasi tõmmata." Peremees ei istunud aga tõiste sekka, ta läks lähidale olevasse metsa. Poiss, kes peremehest üht kui teist oli kuulnud, vantsis ka järele. Siin näeb ta, kuida peremees kuue seljast maha ajas, pahurpidi pöördes tagasi selga tõmbas ja siis ühe kõrgel seisva puujuuriku alt vastupäeva kolm korda läbi tükkis. Kui nii kõik toimetatud oli, siis muutis peremees libahundiks, kes kohe jooksma panni. ta läks külakarja sekka, murdis säält mitu lammast maha ja kandis neid kodu. Poiss katsus ka seda järele teha. Temal ei olnud küll kuube seljas, ta ajas särgi pahupidi ja tükkis ka niisama kui peremees kolm korda puujuurika alt läbi. Ka tema sai libahundiks. Nüüd läks ta külakarja sekka, et säält niisama lambaid maha murda nagu peremees, need aga pistsivad jooksma ega lasknud teda oma lähedalegi. Siis läks ta oma tuttavate juurde rukkiväljale, need jooksivad kohe hulgani sirpidega tema kui/hundi/ kallale, ta oli hullemin kimbus kui hunt aianurgas. Ei olnud muud teha, kui metsa põgeneda. Peremees oli juba jälle tagasi ja lõikas tõiste seas rukkiväljal vihkusid kui krapsus, aga poiss "sirutas selga" võsa veere all. Ka kõht hakkas juba kaunis kenaste näpistama, sest et kaks söömavahe juba mööda oli. Ta katsus tõist korda rukkilõikajate lähedale ligineda, aga kui töölised nägivad teda üle rukkivälja oma poole tulevat, panivad need kohe plagades talle vastu. Peremees, kes sellest asjast juba aru sai, keelas töölised tagasi. Ta isi lõikas aga tükk leiba ja andis seda lähenedes libahundile. See kadus sinna kui pisuke veetilk kuuma keressele. Oli ta seda söönud, siis muutis ta tagasi inimeseks. Perast ei katsunud ta enam libahundi kombel hulkuma minna. Ta raidus ka veel selle juurika metsast ära, nii et peremees ka enam selleks ei saanud.

E 3881/2 (21) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Öösine juhatus Ühel peremehel juhatadi öösi unes: "Kui sa rikkaks tahad saada, siis mine neljapäeva öösel üles oma kambri pääle, sääl on suur vana kapp, see on linaseemne aganaid täis, nende sees kapinurgas on üks lõngakera, see on kuldraha täis. Enne minekut ei tohi sa midagi palvet lugeda, vaid pead pahema jala suka kinda eest kätte võtma. Pahema koega pead kapiukse päält lahti võtma ja ka sellega lõngakera kätte otsima. Kui juba kera tuppa oled viinud, siis võta pimedas see lahti, nii et tuld toas ei ole. On see sul kõik korda toimetadud, siis võid tuld üles võtta." Kehv peremees ei uskunud seda, ta mõtles: "Tühja kah sellest võib olla. Kes selle raha jälle ülesse kappi sisse panni, - see kõik on tühja unenägude petmised. - Kuldraha jälle üleval kapi sees - no kas sa kuuled. - Kapp on sääl küll ja linaseemne aganaid ka täis, aga tont... see ei või õige olla - raha üleval kapi sees. See on vigur, mis keegi mõteldagi ei tea." Ta jutustas oma unenägu perenaesele, see sundis aga vägisi peremeest minema; kui see sugugi järele ei annud, mõtles ta isi kord raha otsima minna. Juhatused olid tal teada. Tulli neljapäeva õhtu, perenaene ei võtnud end riidestki lahti, heitis niisama voodisse. Öösi, kui kell kakstõiskümmend lei oli ta valmis redelipulke mööda ülesse ronima. Niipea, kui ta laudile sai, hakkas keegi põleva silmadega matsatades tagalt kappi välja tulema. Perenaene ehmatas ära, ta katsus nii ruttu kui võimalik - laudilt maha - kamrisse - lipsti oligi peremehe tagaselja voodis, nii vagusi nagu siga rukkis ega hinganud sõnagi. Neli nädalat läks mööda ja uuesti juhatadi peremehel sedasama viisi. Ka nüüd jättis ta minemata. Jälle läks neli nädalat mööda kui kolmandamat korda juhatadi. Peremehel oli ka juba puudus majas, "seinade küllest ei olnud midagi võtta." Perenaene nuttis iga päev, sest söögid, mida keetma pidi, neil ei olnudki marja magu juures, nii väha oli sääl iva. Viimaks jõudis asi nii kaugele, et peremees öösi laudile raha järele läks. Ta kartis esmalt küll, aga kui nägi, et säält kedagi vastu ei tulnud, läks ta julgemaks. Juba oli kapiuks peremehe peos. Ta segas ja segas ning leidis ka viimaks lõngakera. Oli ta seda kambrisse viinud ja lahti võtnud, leidis säält nii palju kuldraha, et temal küll sai. Ta ostis veel maja lastele päranduseks, õiendas võlglased kaelast ära ja elas pärast ilusat elu.

E 3882 (22) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mispärast kate taeval ees on? Ennemuiste oli taevas imeilus olnud, nii et kui seda vaatasid, siis silmad kohe sinna pääle jäivad. Inimesed unustasivad kõik töö ja vahtisivad üksisilmi päevast päeva taeva poole, ei neil olnud muret enda toita ega üles pidada, seega tükkis nälg iga majasse ja peresse. Katk kurnas maad, nälg ja surm saatsivad inimesi ükstõiste järel hauda. Maailm jäi inimestest tühjaks, ka needki, kes veel elasivad, ei hoolinud sellest ühtegi, nad olivad nagu nõiutud taeva iludust vahtima. Vanataat panni seda tähele, et ilm hukka minemas oli, ta lõi siis õhukese pilvekorra alla poole ilusat taevast, et inimesed enam teda näha ei saa ning seega enam seda õhukest sinist pilvekorda vahtida ei taha. Sellest ajast asusivad nad jälle tööle ega vahi enam töö ajal ülespoole.

E 3884 (21) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõulupäeval ehitadakse jõulukuuske. Tähendus. Urbele- ja tuuleristipäevad ei tule pühadeks pidada. Need kaks neljapäeva loetadakse tuuleristipäevadeks, mis enne suurt ristipäeva on.

E 3891/2 (8) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Arstimised Rahva arstimise kombeid tarvitavad nüüd veelgi mitmed vanemad inimesed, aga nende saladusi kõiki kätte saada, see on võimatu. Lihtsamad, mis juba enamiste igal eestlasel tuttavad, on sedavõrd rohkem võimalik ülesse kirjutada. Nikertust toimetavad nad nõndanimetada sõnade ja hõerumise ning murdmistega. Sõnad, mis sääl juures loetakse ei ole võimalik kuulda saada. Nikertust toimetadakse ka nikertuse paberiga, sellele kirjutab nikertusearst kodus pliatsiga paberi pääle, hõerub ta siis nii ära, et võimalik lugeda ei ole. Nende ridade kirjutajal oli ka kord võimalik mõnda sõna nikertuse paberi päält ülesse kirjutada, aga see paber on kaotsi läinud, sellepärast ei ole mul võimalik teda vana kulla salve saata. Roosi loetakse ütsme (üheksa) suguseks. Neid arstitakse kõiki roosi paberitega, mida mustjahalli paberi peale tehtud on, arstida võivat. Nagu vanarahvas räägib, olla sinna Meie isa vastupidi pääle kirjutadud; kes need sõnad kätte õpib, see võib roosi arstida.

E 3892 (1) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kasvab käsn kuhugile käe ehk ihu pääle, siis hõeru öösel kuupaistel, paistuse kohal seina pääl, küll ta siis kaob.

E 3892 (2) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loomadel täied seljas on, mida kuri silm sinna nõidunud, siis võta üheksa täie looma seljast, pane nad villase riide sisse, pigista siis pihlakalõksude vahele ja viska nad siis üle pahema õla sipelgapesasse, üteldes: "Kust olete tulnud, sinna peate minema." Selle järele kaovad täied.

E 3892 (3) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tõist moodi ära arstimine. Võta looma seljast seitse täie, seo nad villase riide sisse kimpu, pane püssi sisse ja lase vastu taevast ülesse, öeldes: "Kes nad nõidunud, sellele nad mingu!" Küll nad siis kaovad.

E 3892 (4) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ka soolavesi kolm korda vanast puuratta rummust läbi aetud, kaotab täied loomade seljast ära. Seda tuleb kusagil hoones valada nii, et tuult rattarummule ligi ei pääse, muidu ei aita see midagi.

E 3893 (5) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loom põduraks jääb, ei söö ega joo enam, siis tee kasetohu pääle seitse viienurgelist risti, vajuta sellega loomale otsaette ja ristluude pääle. Ütle isi: "Jumal andku sulle ilu!" siis hakkab loom kohe sööma.

E 3893 (6) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Looma põdurust kaotab ka kasetohkudega keedetud vesi ära.

E 3893 (7) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sammaspooliku rohitsemiseks on üks viienurgeline rist, mida pahema käega kasetohu pääle on tehtu. Haiguse kohta tuleb sellega iga päev kolm korda vajutada. Esimene kord hommikul, teine kord lõunal ja kolmas kord õhtu.

E 3894 (10) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Maalisehaiguse vastu üheksat sugu maalise taime. Keeda nad ummusses ühes koos paja sees ja võta sisse. Haigus nagu pühitud.

E 3894 (11) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tähendus. Kui koht teada on kusalt maalisehaigus hakanud on, siis on hõlpus arstida. Kui laps on maha kukkunud, käe ära löönud, ei kasva see sugugi terves, ajab villisid veeri-ääri mööda ülesse ja haigus kestab edasi, siis tuleb sinna koha pääle, kuhu laps maha kukkus "vana hõbe" nõnda maha kaabitseda, et see tuulde ei puudu. Siis kaob haigus nõnda kui käega pühitud. Alati tuleb seda ette, et maalisehaigused külge hakkavad, kas metsas magades ehk maha kukkudes. Mõni kord ei löö küll maha kukkudes sugugi nõnda ära, et viga või märk külge jääks, aga haigus on käes.

E 3894 (12) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehm punast kuseb, siis võta seitse lepa keppi, löö igaühega kolm korda lehmale piha pääle, küll ta siis terveks saab. Lehma punakuse tõbi arvatakse sellest tulevat, kui karjatsed lehma pihlakakepi ehk -vitsaga on löönud.

E 3894/5 (13) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kahetsirohi. "Ai jeeke! Kui sio laits küll ära kahetadud om, aga siss küll muu ei aita, kui peab ega päe kolm korda keedetud kahetsikõldu vett sisse andma!" Ütle esi kah: "Eesuke avite." Küll haigus siss kaob. Tähentus. Kui kahetsikõldu kahetsihaiguse vastu metsast korjatakse, siis tuleb sinna kohale kusalt neid kokutus on tükikene punast lõnga asemele panna, muidu ei saa need kokutud kõllad aitama, sest vanapaganal olla võimalik, kui punast lõnge ei ole asemele pantud haigust suuremaks ajada.

E 3896 (23)< Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paisede peal hoietadakse paiselehti, siis kaovad nad rutem ära ja koht, kus haigus oli saab seda varem terveks.

E 3896 (25) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kusagilt ära valusaks hõerutud on, siis tuleb sinna suuri teelehti, mis aiade ääres kasvavad, pääle panna.

E 3896 (26) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Niisama tuleb ka suuri teelehti haudunud kohtade peal hoida. Mõlemad haigused saavad sellest abi. (Tõsi ta küll ei ole, aga vanarahva arstimisesõna, sellepärast saivad nad siis tõiste hulka ülesse kirjutadud.

E 3897 (27) < Halliste khk, Kaarli v, Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
On inimene ära rabatud, siis keeda ristrabanduserohi (thalictrum flavum) ummusses paja sees ja anna seda siis haigele iga päev üheksa korda sisse. Haige peab sisse võttes hinge kinni pidama ja suu vastu päeva hoidma. Tähentus. Rabathaigused, tuulest rabat, ilmast rabat, õhust rabat jne.

E 3897 (28) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehm lüpsikut haisutada saab, siis tekib piimale halb maik juurde, nii et enam süia ei kõlba. Arstimine on järgmine: võta seesama lüpsik, keda lehm on haisutanud ja anna sia kätte, lase teda haisutada ja songida, pärast pese puhtaks ning suitsuta kadakaokkadega, siis saab see piim jälle hea olema, et teda küll sellesama lüpsiku sisse lüpsetakse, kus ta enne halb oli. Tähentus. Sellest see sõna tuleb: piim on ära nõiutud, kuri silm on minu lehma piima ära rikkunud, kade ära kahetanud jne.

E 3897 (31) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui seest valutab, süda vesine on ja rindealuse ülesse kisub, siis tuleb pütsiku (putke) ja entsjaani juuredest keedetud vedelikku sisse võtta. Haigus saab nagu vari kaduma.

E 3898 (32) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ütsmekahetsi rohi. Kui näha on, et kahetadud inimene kahetsikõlladest valmistadud joogist ehk leivast abi ei ole saanud, siis tuleb "ütsmekahetsi rohi" valmistada - järgmiselt. Korja üheksat sugu lilleõisi, kuivata ära, siis lõigu nad, sellejärel tuleb neid siis kas küpsetadult leivas ehk mujal söögi, nimelt ka teevees sisse võtta. Sissevõtmine ei tohi aga mitte tuule käes sündida. Tähendus. Kahetadud inimest võib tunda kui ta võerast juttu ajab, mis kusagile ei kõlba ehk on kiusak või jonnak.

E 3898 (33) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Meelerohi. Kui inimene meelest segane on, nõnda nagu kõnekäänus öeldud on "meel jookseb peast ära". Meelerohis tuleb allikaäärseid taimesid korjata, ära kuivata ja siis nendest valmistadud vedelikku sisse võtta. Enne sissevõtmist vajuta käega kolm korda rinna pääle ja pea pääle meeltekohta.

E 3898/9 (38) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ülekäia hein (valeriana officinalis) on rohuks rampide vastu. Leent võib keedetult sisse võtta, nii kui ka kuivalt haisutada. Kui rambid veest ujuden on saanud, siis tuleb sinna kohta kusalt jõest välja sai tultud vanahõbe maha kaabitsema, ikka nii, et tuult kaabitsedes vanahõbele pääle ei puudu.

E 3899 (39) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sööja rohi (Euphorbia helioscopia). Kui sööja inimesel selja sees ehk ka mujal on, siis tuleb sööjarohtu iga hommiku korjata, üheksama hommiku jagu kokku panna ja ära keeta. Pärast tuleb see ärakeedetud vedelik sööja kohale peale võida. Enne võidumist tuleb aga sõrmega haige koha pääle seitse viienurgalist risti tõmmata. Küll sööja sedamaid kaduma saab.

E 3899 (41) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kirbusid ära kaotada tuleb hanipaju lehtedega, kui neid tubaka moodi on katki lõigatud ja põrantude peale nii kui ka sängidesse on laiali pillutadud.

E 3899 (42) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehmadel või valge on, siis tuleb neile kevadisi kollaseid lillesi süia anda, küll siis või kollaseks läheb.

E 3900 (44) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Arstimised/ Kui inimesel üks niisugune valu on, kus üks valujutt alati nagu nuaga ihus lõikab, edasi läheb ja ikka alati suuremat valu teeb, siis kutsuvad vanemad inimesed seda jooksjaks. Selle vastu tuleb jooksjarohi (veronica offcinalis) keeta; seda vett tuleb siis jooksjahaige koha peale määrida. Määrimise ajal tuleb "Meie isa" seitse korda ära lugeda, siis kaob jooksja kus seda ja tõist.

E 3901 (1) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui piimanurmikuid vanakuu sees tehakse, siis ei saa sellel piimal sugugi koort pääl olema, mis selle nurmiku sisse kurnatakse.

E 3901 (2) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tehakse piimanurmikuid noorekuu sees, siis saab sellel piimal rohheste koort pääl olema, mis selle nurmiku sisse kurnatud saab.

E 3902 (17) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Vana usku.) Kui kevade lehed kavva punga jäävad, siis tuleb hiline sügise, pääsevad nad varem pungast lahti, siis varane sügise.

E 3902 (21) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui pärnad rohkeste õitsevad, siis tuleb tuuline sügise.

E 3903 (25) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui jõulu ajal rohkeste tähti taevas on, siis saavad karjaelajad sel aastal rohkeste siginema.

E 3903 (26) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui majaehituse materjali vanakuu sees veetakse, siis seisab see maja kaua terve.

E 3903 (34) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui midagi puud riistapuudeks maha raiutakse, kui see puu tüve ülesse viskab (hända viskab), sellest saab hea riistapuu.

E 3903 (36) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kiriküüt (ööpik) kevadel petab, siis põletab inimene sel aastal enese ümbert kas mõned riided ehk mõnda muud suuremat asja ära.

E 3903 (37) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kägu ära petab, siis kuivab inimene sel aastal ära.

E 3904 (38) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui adrariits (kui kevadi kündes ader kivisse kinni minnes riitsatab) ära petab, siis kuivab inimene sel aastal ära.

E 3904 (39) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Petab lõokene, see tähendab head.

E 3904 (40) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lauluräästa petmine tähendab õnne.

E 3904 (41) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalkuni petmine tähendab kahju.

E 3904 (42) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vana hobuse petmine tähendab head. Vana hobusel ei ole muul ajal luba petta antud kui ainult suurel neljapäeval ja reedil.

E 3904 (43) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui rukkirääk ära petab, siis sureb sellest perekonnast keegi sel aastal ära.

E 3904 (44) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hänilise (linavästriku) petmine tähendab põdemist sel aastal.

E 3904 (45) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui vutt (vuti laul: võtma tükk, võtma tükk) ära petab, siis ei kasva inimene sel aastal sugugi, vaid kaob enamiste kokku.

E 3904 (46) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui teder ära petab, see toob sel aastal palju kurbtust.

E 3904 (47) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui teder kudrutab, siis lähab ilm külmale.

E 3904 (48) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuuldakse esimest tedre kudrutamist öösi, see tähendab õnnelikku aastat; kuuldakse päeva, siis õnnetumat aastat.

E 3904 (49) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui tedre kudrutus kahte noort inimest ühe korraga ära petab, siis saab neist abielupaar.

E 3904 (50) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui mehik (meelikas) ära petab, isiäranis peremeest või perenaest, siis saab sel aastal nende kari heste korda minema.

E 3904 (51) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kui mehik (meelikas)/ petab karjast, siis ei juhtu tal sel suvel ühtegi halba.

E 3904 (52) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pääsukese petmine tähendab halba.

E 3905 (53) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noor varss ära petab, siis on inimene sel suvel õige isuline.

E 3905 (54) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Öökulli petmine ei tähenda kunagi head. Kõik seda nimetadakse petmiseks, kui inimene kevadi ilma ivata, s.o ilma söömata, väljas esimest korda seda aastat ühe linnu healt kuuleb. Et enamiste kõik petmised halba tähendavad, siis ütlevad vanemad inimesed alati, kui kevade ilma ivata välja minnakse: "Võta linnuiva" ehk jälle "Võta linnupetist!"

E 3905 (58) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kaks pulma vastastiku juhtuvad, siis tähendab see elusse halba. Vanal ajal olla siis kumbagist pulmaperest, ühelt poolt peig, teiselt poolt pruut ära hukatud ja järelejäänutest abielupaar säetud. Nii tõendavad veel mitmed õige vanad inimesed ja sellel tõendusel on ka oma tõsine külg. Üht niisugust teadvat Halliste Kaarli Anne ja Ikke soode vahel juhtunud olevat, mispärast nüüd ka veel soole Anne nimeks on jäänud. Üht tõist lugu teadvat veel mõned vanad inimesed jutustada, mis Võrtsjärve pääl on juhtunud, kus siis ühelt poolt peig ja tõiselt poolt pruut Võrtsjärve on ära uputadud. Ka Helme kihelkonnas Koorkülas olla üks niisugune juhtumine ette tulnud.

E 3907 (73) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui keegi puu sügise õue pääle ära kuivab, see tähendab kadumist.

E 3907 (74) < Halliste khk, Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kui keegi puu/ Kuivab kevadel ära, siis head.

E 3907 (76) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui pulmades noorpaar santide vastu õige tige on ega neile kedagi ei anna, siis saab nende käsi halvaste minema. Rahvajuttude järel oli kord sant kõik pulmalised soenditeks, huntideks teinud. Peig ja pruut olid aga pea hundid olnud, kes tõisi taga ajanud, kuni nad kõik metsa jooksnud.

E 3910 (103) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Suurel neljapäeval ja reede hommiku enne päeva tuuakse metsast kuive puid, oksasid ehk rämsu, nõnda nimetatud linnupuid. Siis lastakse nad seni allel olla, kuni esimese ülestõusmisepüha hommikuni, kus nad siis munade keetmise ajal paja all ära põletatakse. Kes puud enne päevatõusu metsast kodu saab tuua, see olla sel aastal heasti virk ja hoolas, kes aga oma vooriga päeva kätte jääb, see laisk ja loll. Kes need linnupuud metsast toonud olla, see saab siis sui palju linnupesi leidma, sellepärast ka siis iseäranis lapsed püüavad metsast linnupuid tuua.

E 3912 (114) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui krähni põrrr (üks niisugune heal, mis kirjukrähn alati kuiva haavaoksa vastu põristades teeb. Seda häält on enamiste kevadisel ajal kuulda) ära petab, siis inimene väga laisk sel aastal olema.

E 3913/4 (136) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kured vahest tare harja kohal ära eksivad, siis arvatakse mõnda iseäralikku juhtuvat. Tähendus. Kui kured ära eksivad, siis tuleb seitse ümargust ühesuurust kivi võtta, tasase maa pääle viia, kus igal ajal neid näha võib. Esite puhu neile siis hingelõhna pääle, et nad elavaks saavad, tõiseks nimeta neid kurgedeks, sega nad siis veel maas mitu ringi ümber nagu nad praegu alles üleval eksimas on. Selle järel aja neid ritta, nimeta: Teele, teele, kurekesed, isa ette, ema perra, lapsed veel kige perra. Küll nad siis õige tee kätte leiavad. Nii toimetab vanarahvas alati kurgede eksimist nähes.

E 3914 (137) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuskede käbid veel tõiseks aastaks otsa jäävad, see näitab õnnelikku aastat, isiäranis viljasaagi poolest.

E 3914 (138) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lähvad aga need käbid otsast juba maha, mis mullu kevade otsas kasvasivad, siis tähendab see halba aastat.

E 3914 (139) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuskedel kevade palju tolmukaid on, siis saavad õunapuud sel aastal rohkeste vilja kandma.

E 3914 (143) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui hapuõunapuud õitsevad, siis on odraküli aeg käes.

E 3915 (151) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui jüripäeval hagu raiutakse, siis püiab hunt karjas sellel suvel palju kurja teha.

E 3916 (163) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noorkuu ette päeva maha läheb, s.o kui ta kaugemale veereb kui päikene looja lähab, siis tähendab see külma. Olgu kas talvel ehk suvel.

E 3917 (169) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paitu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui täuel (täiskuu) kuul kartohvleid tehakse, siis saavad nad heasti suured ja ümargused kasvama. Tehakse aga noorel kuul, siis loberdikud ja veikesed. Sedasama tähendust tuleb ka kaalide kohta tähele panna.

E 3917 (170) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kartohvlid vanakuu sees maast üles võetakse, siis lähevad nad kergeste mädanema. Noore kuu võtmise ajal vähem.

E 3917 (172) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuendamal külvinädalil veel puud lehtis ei ole, siis tähendab see hilist sügiset.

E 3919 (191) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuendamal külinädalil puudel veel lehti otsas ei ole, see tähendab hilist sügiset.

E 3920 (201) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui tuulehaaga (tuulehaga on niisugune puhma sarnane paks kase- või kuuseoks, mis nimetatud puudel ülevale okste sisse kasvab) kellegile jalgu lüüakse, siis kasvab sellest tuline (kärmas) inimene.

E 3940 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Noore kuu esimesel reede õhtul läks peigmees kosja ja võttis omale isamehe kaasa, isame poolt pidi aga saiakott olema ja pruut pani saiakotti sukke ja kindaid.

E 3942 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õueväravatesse pannakse, kui pulmad suve ajal, noored kased püsti. On aga pulmad talvel, siis pandakse kuused.

E 3948 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/--/ Selle järele läks pruut ahju ette ja viskas kolm halgu puid ahju ja teist nii palju ahju peale. Kui ahju hästi taha otsa läksid, siis old ta eluaeg perenaine, jäid halud aga ette, siis sai ta varsi perenaise ametist lahti. Oli pruut puud visanud, siis pani ta vöö ämma jäuks ahju lõsnale./---/

E 3955 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, Mt. 281 B, 8 teksti. Vanasõna "Ega härg enne sääske näe, kui sääsk hammustab", EV 1821, on üles kirjutatud Kuusalus. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Härg ja mesilane Härg läks palava päevaga jõe äärde jooma ja nägi, et üks mesilane ka jõe kaldal kännu otsas oli ja oma peenikese noka vette kastis. Härja süda sai seda nähes täis, et pisukene mesilane ka tema ligi julgeb olla, ja ütles: "Kuda sa julged minu ligi jooma tulla! Kas sa ennast ka mõneks loomaks arvad? Sa ei saa ju minu vastu!" Mesilane vastas härjale: "Eks me pea sellega rahu olema, mis Looja meile on annud. Üks suur ja palju rammu, ja teine veike ja palju mõistust." Härg vihastas selle üle ja ütles: "Või sinusugune pisukene elukas räägib ka mõistusest! Sina mahud ju minu ühe ainsama sõra alla." Härg tõstis jalga, et mesilast ära surmata. Aga mesilane tõusis lendu ja läks otsekohe härja kõrva sisse ja hakkas seal puristama, nii et härjal nagu tuli takus oli ja tuhatnelja edasi tormas, ikka üle mägede ja orgude, nii et nahk auras, aga lahti ta ei saanud. Viimaks, kui härg ju väga väsinult maha langes, tuli mesilane tema kõrvast välja ja ütles: "Vaata, ära sa enam Looja tarkust pilkama hakka."

E 3956 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, AT 80, 11 tekst. Sama süzheed jutustatakse ka karu ja mägra või kahe koeraga. Üldtuntud kõnekäänd. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Siil ja karu Kord tuli ühel tuisusel õhtal siil karu juure ja palus, et see talle omas pesas ruumi annak ja karu lubas siili hea meelega oma juure korterisse. Esiotsa oli siil karuga kaunis heasti rahul, aga pärast läks võeras väga julgeks ja hakkas karut tülitama. Ta ajas oma okkad laiali ja torkis karu. Viimaks ei olnud karul kudagi elu ja ta ütles oma võerale: "Meil oli esteks küll hea, aga ma näen nüid, et meie maja meile mõlemile elamiseks kitsas on ja teine meist peab vist välja minema." Siil kostis aga karule: "Seda näen minagi, et me enam kahekesi läbi ei saa. Aga mul on siin hea elada, ja küllap see välja läheb, kel kitsas on." Karu süda sai täis ja hakkas siili karistama. Ta haris siilil turja pealt kinni ja tahtis teda välja visata, aga haavas ennast nii kangesti, et ta nina ja suu verine oli ja ta kange valu pärast karjuma hakkas ja pesast välja jooksis ja oma pesa siilile jättis.

E 3989 (7) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nooremkuul ei tohi veskil käia, siis lähevad jahud koitama.

E 3989 (10) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kus puu sees oksad tüika poole on ja kui see puu kuskile maja sisse pandakse, kas sarikaks ehk aampalgiks, siis läheb see maja põlema ja niisugust puud hüütakse tuleoksa puuks.

E 3994/6 (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuida virmaliseks käidi Korra südatalve ajal oli üks vanamees pitkal reisil tundmata metsas teelt ära eksinud. Teed ja raad olivad suutumaks ära tuiskanud ja mees surnuks väsinud, kui ta viimaks ühe üksiku metsas seisva majakese juure juhtus ja õnne tänas. Majakeses ei olnud elavat hinge leida, aga reheahi oli alles soe. Mees puges sinna ülesse ja heitis puhkama. Kui ilm pimedaks oli läinud, tulivad hulk mehi üksteise järele kokku ja hakkasivad imeliku talitust peale. Rehe põrmand künneti üles ja küliti odrad sisse. Vili tärkas üles, kasvis ja sai sedamaid küpseks, leigati ära, pekseti ja tuulati, tehti käsikivil tangudeks ja tangudest keedeti suur katlatäis pudru. Nüüd võttis igamees pudrukeetjatest hea kubu peergusi nööriga kaela ja süitab kimbu peergusi pihus põlema, pistis linaroobitse vöö vahele ja astus siis pudrukatla juure sööma. Igaüks, kes korra lusikuga pudru võttis ja suhu pistis, tõusis lendu ja tormas uksest välja. Nenda kadus viimane kui mees. Keik see aeg oli võeras mees ahju peal hiire vagusi olnud, nüid, kus keik vaikseks jäi, kobis ta ahju pealt maha. Küll ta mõtles ja vaevas oma pead, mis keik see temp ometi pidi tähendama ja mis imeline pudru see võis olla, et iga mees, kes seda katsus, kohe lendu tõusis. Katlas oli veel pudru küllalt ja mees võttis nõuks proovi teha, kas tema ka lendu tõuseks. Et ta aga rehest välja ei pääseks ja tundmata õnnetuse sisse ei satuks, sidus ta ennast vööga rehes oleva kangateljede külge kinni ja mõtles: nendega ei pääse ma uksest välja ja võin ennast pärast jälle lahti siduda. Nüüd maitses ta pudru, aga oh imet, mis sündis. Nii pea, kui pudru ta suhu saanud, tõusis ta kõige raske teljedega lendu ja ilma et ükski asi teda veel oleks takistada võinud, tundis ta, kuida ta ühes teljedega juba kolinal uksest väljas oli ja taeva poole lendu tõusis. Sõit läks taeva alt tuule kiirusel kaugele põhja poole. Teel jõudis ta teistest tuulesõitjatest, kes peeru kihi ja põleva peergudega vihinal ka keik põhja poole lendasivad mööda, nendasama tormasivad teised temast mööda. Viimaks oli tuulesõitjaid nii palju, et neid tuhandeid üksteisest roobitsetega võideldes risti-rästi läbi mööda tormas ja taevaalune tulest keik valge oli. Nüüd alles märkas mees, et ta virmalisena taeva all sõitis. Peerukandjate roobitsedega vehklemine ja ükstõisest läbi tormamine läks viimati nenda ägedaks, et kõik ehk neid täis oli ja kirin-kärin taevaalust täitis. Mees teljedega pidi tahtmata niisamugi teiste keskel keeritama ja puudus oma teljedega sagedaste teiste keeritajatele külge, nii et teljed kolisevad. Siis ütlesivad tõised: "Tasa, tasa, suure tasku mees." Vastu hommikust eha liugles mees teljedega välja, sõidukoha poole tagasi ja leidis ennast viimati metsas tundmata majakese ees tagasi olevat. Kui ta ennast teljede küljest lahti sidus ja majasse sisse astus, leidis ta, et rehe põrmand niisama tambitud tasane oli, kui enne olnud ja kui ei oleks seal midagi sündinud. Nüüd oli majas inimesi leida, need keelsivad teda kõvaste, et ta oma Lapumaa sõidust kellegile ei pidanud rääkima ja juhatasivad teda siis õige tee peale välja.

E 3997 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuida virmaliseks käidi Laevamehel läinud laev Põhjameres Lapurannas hukka, mehel olnud mõõk kaasas. Kui tõised roobitsedega vehklenud, löönud tema mõõgaga ja iga kord kui ta paugu annud, kukkunud mees. Siis olla tõised ütelnud: "Tasa, tasa, suure tasku mees."

E 3999 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soend Ütel talul käinu kik inimese soendsin ja kõnelnu ega kõrd pärast üitstõisel ära, mi' na kennig' saanu. Kord kõnelnu üits vananaene ja ikken esi: "Mi ma no ilmaasjate käu, miastig ei saa, koera om ärrapest puha taren, usse kõvast kinni. Mullu öösi oli üits va valge mära Murassoo pääl är' koolu, sike oli tõine puha, olli terav kihu, sai kõttualuse soone omale."

E 4000/1 (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanausk Kui inimene tahab kohut käia võitu saia, sis piap kige päält kolm kord lugeme issameiet ja ristmisesõnu, mis nõnda on: "Jumala sie isa, jumala sie poja ja jumala sie pühavaimu nimel, nie kolm olgu ütsinde miu abimees, täempe nellapäne, riidine ehk puulpene päevak, jumale armuke. Sis pannas soola rätinärtsi sisse, võets kübenek soola, pannas näpug' suuvee (pesuvee) sissi ja ei pühite mitte suud kuivas, suuvesi visats lõuna poole maja seina pääle ja ütelts: Ninda mia paista ku päe paist ja taevaesa täheks paistav. Nüüd võets kolm kõrda kolm tera suula ja pannas kura jala suka sisse ja ütelts kolm kõrda: "Õnn hääl poole!" Kodun pannas kolm tera suula ninaräti sisse, pistets kural pool suhu ja ütelts kolm kõrda: "Õnn, hääl pool." Enne kui kohtutuppa sisse astus, pistets kolm tera suula suhu, jälle kolm kõrda niisamuti. Nüüd visats ülejäänu suul kohtutarre maha, vaatets enne lakke, ku tõiste inimeste pääle ja mõtelts: Jänesekäpp mine hundipessä ja hunt är' jänest är murda!"

E 4001 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kukkus hammas suust ära, visatasse see ahju pääle ja ütelts: "Ritsik (kilk), säh luuhammas, anna mulle raudhammas."

E 4001 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Uisasõna Kullakene, kuuli alla, hellakene, heina ladvan, enne kerinu sa kerasse, enne pugenu ja pesässe, enne ku sala salusid, nägemete sa näpistid. Üle minnu sa ütsme jõe, läbi minnu sa kivitse kirigutorni. Tervist toonu tullenna, viinu viha minnenna, Johanist Jordanisse, Piitruse Pauluse.

E 5033/6 (1) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanast lännuvä üte suurõ küla õõtsilise vasta jaanipäiva tol üüsel ütte perätühe paika õõdsiga, kost uma kolm vai neli virsta küllä saanu, sääl ei olõ kah lähketsih üttegi talo ei kodapoolitsõ tarrõ olnu. Tol kõrral tulnu õõdsivahil ja ka õõdsilisil tuu õnnetus ette, et kelgi tuliriisto ütteh es' olõ saanu, ei olõ tuureräst kah õõdsituld saanu üles tettä. Pidänüvä hulgahna nõvvo, kuismuudo tuld saasõ, ajanuva iks üts üte tõnõ tõist kottost tuliriisto otsma, a kiaki ei olõ julgunu minna, üü olnu undsõh ja pimme nii kuu kott. Tuudviisi olnu õigo tükk üüd är lännu, ku mõnõl miilde tulnu puu otsa kaema minnä, et vast koh tõsõ õõdsituld nätta um, nännüva kah puu otsast, et arvada puul virsta kaugoh üts tuli palas ja inemise ümbre tulõ kõndva, naanuva jälki üts üte tõõnõ tõist sinna tuld otsma ajama, a kiski ei olõ iks lännü, olnuva kõik ütesugutsõ õigusega. Mõtõlnuva liisko heitmä naada, nii tulnu kah üte vaesõ mehe poig uma kõhna hobõsõkundiga õõdsi manu. Tuu olliva tii pääle maha jätnuva, ei olõ hobõnõ jõudnu tõsõl tol õdagul sukkugi sõita. Tuu saanu hobõsõkundi kammitsahe är panda, nii olnuva tõsõ õõtsilise mangi, näütännuva, kos tuli um ja käsknüva õigõ ruttu säält tuld tuuma minnä. Vaese mehe poig annu küll vasta, a pidinu iks minema. Tõsõ õõtsilise ähvardännüva tälle kõiksugutsit tempa tetta, tuud naanu tõõno pelgämä ja lännu sinna tulõ poolõ minemä. Lännu ja iknu, tuli olnu küll õigõ lähkäsih nätta, a ei olõ mano saanu. Lännu viil õigõ kibõõhe hää tükkü aigu, nii olnu pia tulõl man, jäänu puhmu taadõ kaema, kas um õõtsituli vai mõni muu tuli. Puhma takkast nännu poiskõnõ, et suur hunik hütsi, arvada haanarua suuru, palanuva ja kats väega vanna halli miist segänüva raudorrõga hüdsehunikot tõnõ tõsõlt puult. Poiskõnõ naanu väega pelgäma, tõotanu(?) tagasi minema naada, siis ol tõnõ vanamiis sälä taadõ kaenu, nii rõbahtanu kah poiskõist puhmu taadõ, üttelnu tõsõlõ vanalõ mehele mõnõ sõna, mis pääle tuu niisama mõnõ sõna kostnu. Poiskõsõlõ olnuva vanno meeste sõna nii esieräliku ja võõra, et midagi arvo ei olõ saanu. Pääle tuu üttelnü edimäne vanamiis, kes poiskõist edimält nännu: "Hää poig, ärä peläku midägi, tulõ siia tuli viirde, seledä meele är, kuis sa siia johtud ja mis asa peräst, mii olõmi küll juba pallo väega pallo aastaigo ega aasta sel üül siin tuld tennu, a ütski maapäälne ei olõ viil siin käänu!" Poiskõnõ seletanu asa alostusõst lõpetusõni vanolõ meehile är, naanu esi ikma ja tuld pallõma. Vanamiis võtnu tuu pääle kõrvalt üte raudkühvli ja üttelnu: "Võta ta särgisiil üles, ma heedä sullõ neid hütsi siilo pääle, muud tuld meil sullõ anda ei olõ." Poiskõnõ naanu vasta pallõma ja ikma: "Pai vanaesa, tsirgu vanaesa, seo um mu esa kerigosärk, muud särki meil ei olõki, kuu seo är palas, siis ei saa esa inäp kerkohe minna." Vanamiis naanu poiskõist trööstma: "Toho juttu, usu minno, su särgisiilolõ ei saa midägi vika, võta üles ja ma heedä hüdse pääle, et minema saat, tõso õõtsilise uutva sinno tulõga õõtsi manu." Tuu pääle võtnu poiskõnõ särgisiilo üles ja vanamiis heitnu kolm raudkühvli täüt hütsi siilo pääle ja üttelnu esi viil: "Naka nüüd ruttu minemä, muudo tulõ valgõ kätte ja siis ei olõ su tulõst inäp midägi hääd!" Poiskõno tenänu vannomiihi tulõ iist ja lännu õigo ruttu minemä, et inneba tõistõ mano tagasi saasi. Inne õõtsi mano saamist kõnõlnu poiskõno esi ütsinda: "Odoot, maa kae ummoht, mis imeliku hüdse neo umma, mida vanamiis mullõ särgisiilo pääle heite, ei paloda viil särgile mulkugi sisse ja umma kah väega rassõ." Kaenu siilo sisse, ei olõ ütte hüstki nännu, siil selgit rublitükkä täüs. Poiskõno mõtõl veetkese aigu, valanu ruublitükku üte suurõ kadaja puhmu ala maaha ja lännu esi tühält õõtsi mano, päiv naanu kah pia üles tulõma ja tõõsil olnu pia kodo minek. Tõõsilõ õõtsilisile seletänu asa hoobis tõõsildõ, ku oll olnu, nuu usknuva kah, ja jätnüvä tõsõ trahvmada, võtnuva hobõsõ kinni ja tuhatnelja kodo minema, jätnuvä jälki vaesõ mehe poja ütsindä uma hobõsõ luuga õõtsi platsi. Tuu ei olõ kah sukkugi rühknügi, lännu mõtsa, ajanu hammõ säläst, ammutanu ruublitükku sisse ja lännu siis tassakõtsi kodo poolõ minemä. Ku kodo ol saanu, seletänu üüsetse tulõotsimise luu esäle otsast otsani är ja annu kah hammõga raha esä kätte. Rahha olnu nii pallo, et ol saanu esa iias ja poja põlvõs häste ellä ja kaunihe karada.

E 5040/41 (5) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanast lännu H. küla vana püssümiis Peedo ütel pühapääval juttusõ aigu jõõ viirde kõnma, püss iks ka ütteh. Saanu kõnmise kõrraga ligi E. külla üte niidu pääle, mida Vanasilla ots kutsutas, säält olnu purrõh üle jõõ, sääl purdõ pääl nännu Peedo, et üts vana must miis istnu ja pääd suginu, sälg Peedolõ vasta. Peedo saanu arvo, et tuu kiaki muu ei olõ, ku vanatont esi, võtnu ruttu uma hõppõpreesi rinnast, murranu poolõs, tennu kolm risti pääle ja pannu siis kuuli asõmõlõ püssü sisse, tropus(?) kõvastõ pääle, tsihtnu õkva vana pääsugija pääle. Nii ku pauk olnu, nii olnu kah jõõh suur kahahus kuulda, vesi tulnu tuu pääle üle pervi vällä, muud ei olõ midägi näta, ei ka kuulda olnu, a pääle tuu olnu mitu aastaiga iks ega pühapäävah sääl kottal halõt oigamist kuulda.

E 5042/3 (7) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üttel tütrekkul olnu vanast väega suur himu kallit kaalahelmi, a ei olõ kostki tuu tarbis rahha saanu, tuupärast naanu ega pühapäiv juttusõ aigu mõtsa marjo otsma käüma. Käänu niiviisi joba mitu hääd pühapäiva, mara müünu är ja olnu tuud muudo jo õigõ pallo rahha käeh, pia nii pallo, ku helme masnuva, nii pallo olnuki viil puudus, ku üte pühapääva koratusist iks oll saanu ja lännu tuupreäst jälki üttel pühapääval mõtsa vai suuhu marjo otsma. Korano sääl õigo virgastõ, nii tulnu üts vana hall miis mano ja küsünü: "Hää lats, mis saa siin kah pühäpääväh juttusõ aigu tiid?" Tütrek üttelnu: "Näet eski, et ma marjo korja." Vanamiis küsünü jäll': "Mis sa naade marjoga tiit, et sa näid õkva juttusõ aigo korjat?" Tütrek kostnu vasta: "Ma müü mara är, et rahha saasi." Vanamiis küsünü jälki: "Mis sa siis rahaga tiit, et saa teda niiviisi ahnitsõt?" Tütrek üttelnu vanalõ mehele: "Mul um väega himo kallit kaalahelmi, nii kui mõnõl rikkal tütrekul umma, tuu tarbis um mullõ rahha vaaja." Vanamiis üttelnu tuu pääle: "Ku sul nii suur himo kaalahelmi um ja sa tuu pääle ega pühapäävah juttusõ aigo piat marjo korjama tulõma, tuuperäst kingi ma sullõ ütte kalli helme, mida sa äripääväh ja pühapäävah, üüse ja päiva, kottoh ja kerkoh piät kaalas kanma." Võtnu siilo alt üte kõgõ uma eloiä suurõ kirivä hussi välla, pannu tütrekulõ ümbre kaala ja kaonu esi sinna samma är. Tütrek lännu kodo, huss kaala ümbre, mõnõ tahtnuva küll är võtta, a ei olõ saanu inne kiaki võtta, ku tütrek är koolnu, siis kaonu uss ka kaala ümbrelt är.

E 5070/3 (3) < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks kütti Kord eksinud üks kütt paksu metsa ära. Kui ta juba tükk maad oli ära käinud, juhtus ta ühe teise kütiga kokku, kes nasama ära oli eksinud. Nüüd nad marsisivad kahekesi metsa mööda ümber, aga õiket teed ei leidnud nad veel kusagilt. Õnneks nägivad nad ometegi metsapuude vahelt ühte tuld paistvat. Nüüd hakkasivad nad senna poole marsima, viimaks jõudsivad nad senna majakese juurde, aga õnnetuseks ei saanud nad senna sisse minna, sest et suur kõrge püstaed oli senna ümber tehtud. Viimaks ronis teine kütt ometegi üle aea sisse. Kohe kargasivad kaks suurt koera ta kallale, ta tõmmand oma mõõga välja ja löönud nad maha. Nüüd teind ta väravad seestpoolt lahti ja lasknud teise kütti kua sisse. Nüüd läind nad tuppa. Tuas istunud üks vana naene laua ääres ja ta tumm tütar ka. Nad küsinud süüa, aga vanamoor pole enesel midagit ütelnud olevat. Kütt tõmband mõõga tupest ja ütelnud: "Kui süüa ei anna, siis tapan teid praegu ära!" Tumm tütar näitanud kohe käega seina poole, kui seda näinud, et kütt mõõga välja võttis. Nad vaatanud ja näinud, et seina sees olnud veike kapi. Kui kapi lahti teinud, leidnud nad sealt seest kõiksugu maiuse asju ja ka kõiksugu joodavad viinad. Nad söönud nüüd kõhud täis tugevaste ja läinud nüüd üles pööningule puhkama. Teine jäänud rahuliste magama, aga teisel pole sugugi uni peale tulnud. Kesköö ajal kuulnud ta, et hulk mehi tulnud senna majasse. Nüüd alles saanud ta aru, et see olnud üks röövlite koht. Seal kuulnud ta, kuda see vana naene nendele rääkinud, et nende pööningal kaks võerast meest magavad. Peale selle kuulnud, et üks hakkanud teppi mööda üles tulema. Nii pea, kui see röövel oma pea ülevalt august sisse pistnud pööningale, napsti löönud kütt tal pea kui maani otsast maha, keha aga läinud hüpates tepist alla. Üks aga ütelnud tuas: "Ta ei saa vist üksi nende vasta, ma lähen talle abiks." Kütt seadnud nüüd ennast jälle valmis augu peale. Na pea, kui ta ka oma pea august sisse pistnud, napsti, oli sellega na samasugune lugu kui esimesega. Nõnda tapnud ta kolm tükki ära. Siis kuulnud, kui üks ütelnud: "Mu pojad ei tulegi enam tagasi, ei tea, kas neil siis na kaua võitlemist on?" Vana hall vanake, kes siis vist nende isa oli, läinud ka trepist ülesse. Ka sellega ei ole lugu teisiti läinud. Na tapnud ta siis kõik ära. Nüüd alles äratanud ta ka teise kütti üles ja jutustanud, et missugune lahing temal selle ajaga siin olnud röövlitega. Teine vastanud: "Aga mispärast sa siis mitte mind ei äratanud, sest ma oleks ka sul abiks olnud?" "Ma sain nendega ise üksi ilusaste valmis, sellepärast polnud mul teist mitte tarvis - ja kahekesi meie oleks ka palju suuremat kära teinud -, nad oleks siis kõik ühekorraga tulnud ja oleks võinud meid mõlemaid ära tappa." Nüüd nad läinud tupa, käinud mittu ja mittu tuba läbi, seal tubades olnud ka palju sõjariistu ja muid röövlite riistu. Viimaks juhtunud nad ühte tupa, kus palju inimesekehasi ja luit olnud. Ühest kambrist leidnud nad eilse vana ema oma tumma tütrega, need tapnud nad ka ära, ja nüüd olnud neil oma luba. Viimaks juhtunud ka kullakambrisse, sealt saanud nad siis na palju kulda ja hõbedat, kui aga süda lustib. Siis hakkanud nad kodu minema ja saanud ka õnnelikult välja metsast, aga see teine kütt, kes enne metsas oli, olla üks kuningas olnud ja nüüd ta pannud teise kütti oma riigis ühe kõrge au sisse selle eest, ta oli tema elu hoidnud, kui ta magas!

E 5074/5 (4) < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kurni katk Arvata ühe kahekümne viie aasta eest olnud üks suur katk meie mual ja teda arvatud üheks isesuguseks katkuks, sest kus peresse ta tulnud, sealt surmanud ta kõik ära. Valdade kaupa surnud sel korral inimesi maha! Kord olnud ta ka kangeste laastamas siin Baltimere kääru sees olevas Pootsi vallas. Ühel õhtal maganud ühes peres kõik pererahvas vagusi, paljalt vana hall isake istunud ahu peal soojas, tulevalguse paistel. Äkitselt näinud ta, kudas üks kera uksest tupa tulnud ja kohe magajate juurde läinud ja seal teinud ise niisugust imeliku koledat healt. Nõnda käinud ta kõik magajad korrast läbi, aga ahu peale, kus vanake peris kohkudes oli, pole ta mitte tulnud, vaid läinud jälle uksest välja. Vanake nüüd ahu pealt rutu maha, et teistele kua sellest teadustada. Küll hõiskand ja karjund na palju kui jõudnud, aga pole keegi end liigutanud ja olnud juba kõik katku läbi surnud. Sest ajast kutsutakse kõiki niisugusid äkilisi surma ikka nimega, see on Kurni katkuga.

E 5078/9 (6) < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord viinud mees härja laadale ja saanud ta eest paljalt viis rubla. Pead sügades tulnud ta kodu, aga tee ääres olnud üks suur sügav tiik. Üks ütlend tiigist: "Seitse, seitse," konna moodi. Mehel süda täis: "Mis sa lorid, seitse, viis sain paljalt." Jällega öeltud: "Seitse, seitse." "Kas pead suud, mis seitse, kas sa ei kuule, et ma ütlesin juba sulle, et viis sain." Ei kuulanud tiigiheal sugugi vana mehe juttu, vaid ikka edasi lugend ta oma joru. Mehel süda na täis, et küsid: "Kas siis maksad mulle seitse?" Üks konna moodi heal teinud teiselt äärest vasta: "Jah." Mees kohe rahakott taskust välja ja viskand koti ühes rahaga. Ise ütelnud: "Homme tulen järele, katsu, et sa siis seitse maksad mulle välja." Naene ja lapsed jooksnud vasta nüüd küsima, et palju ta härjast raha sai? Mees rääkinud oma lugu, et homme siis saan seitse. Teine päeva läinud ta ühes lastega otsima, aga pole enam rahakottigi ega raha veel sugugi kusagil olnud. Nüüd saanud ta alles aru, et vanakuri ise seal tiigis olnud. Et kui ta oleks ise eila tiiki peale lubatud raha järele läinud, siis oleks nad ta ära uputanud ja ta hinge omale pärantanud, sest et mehel küll süda täis oli, et ta vähe raha sai, aga siiski ei annud ta veel ennast kurja kätte. Nõnda peasenud ta siis seekord nende künte vahelt.

E 5079 < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Neljapäeva õhtased tööd Ei tohi kedrata, villu kaarida, linu ropsida ega muud niisugust tööd teha. Aga sukki nõeluda, vardid kududa, pastlapaelu teha võib, ja iseäranis sel õhtal arstitakse: nagu maalise arstimine, nikastamise, tütre mehele panemise sõnad loetakse ikka sel õhtal ja ka muud niisugused arstimised. (Kui kuulen veel midagi sest päevast, küll siis teadustan)

E 5093/4 < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuri silm Viha võtab vilja maasta, kadedus kalad meresta. Vanast usuti, kui keegi kas kogemata ehk meelega rauasõnu oli mõistma saanud, nendega siis tahes ehk tahtmata sagedaste nimelt viljapõldudele kurja võis teha. Näituseks läks niisugune rauasõnade mõistja võera ehk ka oma ilusast viljapõllust mööda ja äkitselt tulivad vahest rauasõnad tema meeli ja kohe ehk tõisel päeval oli rauarooste vilja peal ja kena lõikuse lootus oli lõpenud. Vihamehele tehti nüüd seda muidugi mõista meelega, aga võis ka iseendale ehk sõbrale kogemata ehk vastu tahtmist juhtuda, sest mõtete käiki ei suutnud keegi takista. Selle vastu oli hea, kui niisugune rauasõnade mõistja alati tüki rauda enda ligi kandis, sest sõnade mõju sai raugendud, kui see, kes nende läbi võis kurja teha, tarvilikul korral palja käega rauda katsus. Nõnda tükk vana usku.

E 5094b (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussisõnad Mõne aasta eest alles suri Kambi kirikuvallas oma väimehe Toomas Sild juures väga vana naesterahvas nimega Els Talvik, kes oma noorespõlves Abjas elanud ja sündimise poolest Ukariste inimene oli. Seesama olla järelseisvat lugu sadandel kordadel jutustanud ja kui oma silmanähtust kinnitanud. Abja mõisas elanud tema lapsepõlvel üks vene poträtsik (müürsepp) kelle naene ja lapsed Kuresoos seeni korjamas käinud. Kuresoos olnud aga sel ajal väga palju ussa, kes podrätsiku lapsi seenil käies sagedaste nõelanud, mis häda mees küll kohe võinud ära aidata. Viimaks tüitanud ta sest ometi ära ja ähvardanud ussid Kuresoost ära viia. Ühel pühapäeva hommikul läinud mees Indu kõrtsi silla juurest Kuresoosse ja käinud jõe äärt mööda Abja mõisa alt läbi, loiku mööda kuni Paluoja kõrtsini, suureteest risti üle kuni Karjasoosse, mis Paluoja kõrtsi ja Kangru talu vahel on, sedasama teed läinud ussid loogetes tema järel, mitte paksus karjas, vaid minek tuurinud peaaegu ühe söögivaheaega. Usside teest ülemineki ajal tulnud hulk voorirahvast Pärnu poolt, palju ussisi saanud nende vankrirataste all puruks litsutud. Eelseisvat lugu olin mitme inimese suust ühteviisi kuulnud.

E 5097 (5) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veresõnad Paljugi mõistsivad vanast veresõnu. Kord olnud minu vanaisa Voltvedi metsas puid raiumas ja haavanud oma jalga kurjaste ja ähvardas kuivaks jooksta. Õnneks olnud vana Halliku Hunt (kuulus arst Laatres) metsas olemas, teda kutsutud juure. Ta puhunud haava peale ja pühkinud sõrmega üle - verejooks olnud kohe kinni. See usk on vanema rahva juures veel praegugi väga kindel.

E 5100 (7) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hõbedane kuul Suurtes soodes ja laias laanedes, iseäranis öö ajal üksi olles juhtusivad kütid sagedaste kurjaga kokku ja selle tarvis pidi neil alati hõbedane kuul ligi olema, tinakuul kurja peale ei hakanud. Kord näeb mees mõtuse puu otsas kudrutavat, püüab ligemale saada, laseb, ei kedagi. Mõtus soputab siivi ja kudrutab edasi. Seal märkab mees, et asi õige ei ole, aga hõbedane kuul puudub. Ei aita muu nõu, kui võtab sõle rinnast, pigistab kokku, paneb püssi sisse ja laseb. Nii kui pauk käib, olnud vana suitsenud aken rohus puu all maas.

E 5101/3 (8) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tuli-ehk pisuhänd Kellegi peremehel olnud pisuhänd, kes talle salamahti võerast aidast varandust kandis. Pisuhänd elanud aidalakas ja sinna viinud peremees iga päev kausiga toitu. Iga kord keige paremat, mis majas olnud. Poisil, kes talus teeninud, olnud sellest kade meel, et keik paremad suutäied pisuhänna nahka läinud. Ta peitnud ennast ühel õhtul aida peale heinte ala ära ja tahtnud järele luurata, kuhu peremehe toodud toit jäeb. Hiljem tulnud peremees toidukausiga, pannud selle aida otsa peale ja läinud ise ära. Nüüd tulnud poiss heinte alt välja, söönud toodud toidu ära, pannud rooja asemele ja pugenud siis ise jälle heinte alla. Öösel tulnud pisuhänd pojaga ja poeg pistnud kohe kausist sööma. Toit pole maitsenud ja poeg ütelnud: "Äkk, äkk." Vana pisuhänd aga vastanud: "Pupp, pupp." (pudru, pudru). Kui poeg ikka edasi jonninud, tulnud vana pisuhänd, maitsenud ja tunnud kohe ära, et pojal õigus. Tulihänd mõtelnud, et peremees neid narrida tahtnud, pidanud nõu teutust kätte maksa ja aita põlema pista. Noor pisuhänd küsinud: "Isa, kuhu meie siis ise lähme?" Vana vastanud: "Ise poeme selle rattarummu sisse, mis õue peal maas on." Nüüd olnud poisil heinte all aru käes, ta pugenud, kui pisuhännad ära läinud, aida pealt maha ja teinud kaks pihlakapuust punni, mis just rattarummu augu jämedused olnud. Kui siis ait põlema hakanud ja pisuhännad ennast rattarummu sisse ära peitnud olnud, astunud ta rummu juure ja ütelnud: "Aamen ette, aamen taga, aamen risti-rästi läbi," ja löönud mõlema käega ühe korraga rattarummu mõlema otstele punnid ette. Nüüd olnud pisuhännad puuris. Küll ajanud nad rummu paisuma, rumm ei ole lõhki läinud. Mees visanud rummu põlevasse aita, nii saanud pisuhänd otsa.

E 5103/4 (9) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulesõnad Kui Jeesus alles maa peal käinud, tulnud ta ühel õhtul oma jüngritega rikka peremehe juure ja palunud öömaja. Peremees pole aga öömaja annud, üteldes, temal ei olla ruumi. Selle peale läinud ta vaese peremehe juure. See vabandanud aga, et "öömaja küll Jumala päralt" olla, aga nemad peksa hommikul rehte, mis peale Jeesus kostnud: Nemad kõik tahta ka abiks rehte peksma tulla ja nenda jäänud nad öömajale. Hommikul, kui rahvas üles tõusid rehte peksma, teinud Jeesus oma jüngritega sedasama. Kui tappe välja aetud, võtnud Jeesus põleva (peeru) pirru pihist, pistnud kuiva tapme sisse, see hakanud korraga loitama. Peremees ehmatanud. Jeesus aga kõndinud kepiga kaitstes ümber tule ja ütelnud: "Tasa, tasa, Laurits, ära mine laudele!" Tuli aga põlenud vaikselt ja ühetasa. Pärast olnud aga terad ja aganud ise paikas. Kui rikas peremees asjalugu teada saanud, pannud ta imeks, kuida tema enne selle mõtte peale pole tulnud, et nenda rehte peksa võib ja katsunud varsti järele teha. Nii pea kui ta aga tule tapmesse pistnud, hakanud see varsti loitma ja tikkunud laudile minema, küll karjatanud mees: "Tasa, tasa, Laurits, ära mine lakka!" See pole aga midagi aidanud, tuli löönud siiski lakka. Viimaks karjunud ta ümber tule jookstes: "Laurits, kurat, mis sa lakka otsid!" Aga maja põlenud maha. Selsamal ajal olnud Jeesus seal lähedal öömajal, üks jünger käinud väljas, näinud tulekuma ja ütelnud: "Üks kuri asi on väljas." Jeesus aga pöörnud teise külje peale ja ütelnud: "Pole viga, rikas mees peksab rehte!"

E 5105/6 (10) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Uisasõnad. Abja Jaanuseantsu Toomas olla "vanarahva latsi" ja aviten nenda samatig kahetset ja nikertset ja mõisten ka uisasõnu. Üits kõrd ollu lehma jalg paistetet, mis helenden, ei ole äp mahaki pisten. Peremees tullu tanumen vastu ja küsken: "Mi sel lehma jalal viga oh?" Karjapoiss ütelnu: "Ei tää, mi talle viga oh, uisk vist ära panden." Peremees vaadenu, vaadenu, lasken väha vile: "Hüh, hüh, hüh, hüh!" - vanapikk tullu loogaten, roomanu kolm kõrda ümmer lehma ja lakkun jalgu - jalg terve. Teine kõrd ollu Abja mõisa härgilaudan mitmel tükil jala paistedet, kutsut vana Toomas sinna. Parun küsken: "No, Toomas, mis sa arvad, mis meie härgadel viga on?" Toomas kitten: "Mis neil viga oh, parunihärra, uisal är pant, muud mias tia." "No kas siis siin laudas ussid on?" Toomas kitten: "Saame näta, parunihärra. Toomas lasken väha vile: hüh, hüh, hüh, hüh - viis tükki looganu välla. Mõni tullu seina alt, mõn riida alt, mõni pöhuhunigu alt. Parun käsken tõisi ära tappa. Toomas keeld, võten vitsaoksakse maast, löönu ütel hänna pääle ja ütelnu: "Kane, kane, kas sa kasid, sinna kun see ase om." Kutsut teomees käst ära viia Konnaveske mäe pääle. Teomees lännu ehen, uisa looganu järgi nagu suure mõugu. Ken uisasõnu mõist ega see neid ära ei löö!

E 5107 (1) < Tõstamaa khk - J. Öövel (1894). Sisestas USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutt Üks kord läinud tütruk südaöösel paksust metsast üksipäini läbi. Kui ta kesk metsa jõudnud, näinud ta kohkudes enese kõrval kahte oma sõbratütrukut, kellel latsetüli ka kaasas on. Ta vaatab ja mõtleb, ma lähen nende juure ehk saab seltsis kodu minna. Niipea kui tütruk sinnapoole hakkab minema, kadunud need kaks teist tütrukut ära ja viuhti olnud juba natukene maad kaugemal, ühe teise puu all. Tütruk mässanud nõnda öö otsa. Viimaks, kui homiko valgeks läinud, märkanud ta, et need mitte tema sõbratütrukud pole olnud, vaid kurivaim, kes teda eksitanud. Tütruk olnud terve päeva aegu metsas eksinud, enne kui kodu mõistnud minna.

E 5108/9 (3) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Mt. 650 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanal ajal kündis mees põllu peal. Sellel mehel oli nii palju jõudu, et ta veskekiviga võis teha, mis tahtis. Kord pillus ta teda üle oma pea, kord lõi ta teda mitu sülda maapõhja ja tõmmas jälle välja. Ühel päeval kündis ta jälle põllul, seal tuli talle korraga mõttese kündmist järele jätta ja maailma vaatama minna ja enesele vastast otsida jõu poolest. Ta viskas härjad ühes adraga pool versta üle jõe heinamaa peale sööma ja läks ise rändama. Vastu õhtut viis ta tee suure metsa sisse. Metsas ümber rännates jõudis ta viimaks ühe maja juure, ta astus sinna sisse, et kehakarastust paluda. Majas ei olnud muud hingelist kui üks inetu vanamoor. See oli ka nii lahke ja andis jõumehele süüa ning küsis ühtlasi ka, kus mees rännata. Mees kõneles, et ta tööd enam ei taha teha, vaid enesele vastast otsida, kes jõu poolest temaga ühesugune oleks. Selle peale kostis vanamoor, et tal kaks poega on, nendega võiks korra katsuda, aga neid polla praega kodus. Ööseks loodab ta neid kodu tulevat. Teisel hommikul, kui võeral lust on, siis võib ta nendega oma jõudu katsuda. Jõumees heitis seepeale omale valmistud aseme peale puhkama ja hakkas und ning ka ühtlaisi vanamoori poegi ootama, et näha saaks aegsasti, mis mehed nad on. Öö jõudis peagi, sellega ühes ka vanamoori pojad. Poisid tahtsivad mõlemad süüa saada, sest kogu päeval pole nad toitu katsunud. Vanamoor tõttas ka varsti sööki muretsema. Jõumehe ehmatuseks tõi vanamoor kaks korvitäit samlaid ja kaks suurt tervet leiba lauale, kedast mehed ka suure isuga ära sõid, et natukese aja pärast sammaldest ei ka leivast enam ühtegi järel polnud. Seepeale jõivad kumbki veel pange vett ära. Vanamoor seletas nüüd ka võerast jõumehest. Pojad lubasid teda teisel homikul ette võtta, heitsivad ka seepeale puhkama. Varsti kuulutas vali norskamine, et mehed magasid. Jõumees jäi ka seepeale rahulikult puhkama ja homikut ootama. Homiku jõudis kätte, võeras jõumees sai oma harilikku toitu, aga vanamoori pojad jälle niisugust kui ööselgi, peale söögi tuli jõukatsumine. Võeral jõumehel oli kibedaste tegemist, enne kui vastalistest jago sai. Oli ta nad ära võitnud, rändas jälle edasi enesele uusi vastalisi otsima!

E 5110/1 (5) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks meest läinud teed mööda edasi, tee viinud neid viimaks paksu metsa sisse. Metsa jõudes tulnud neile lehm vastu ja küsinud, kus mehed lähevad. Mehed kostnud, nemad minna valge varese pesa otsima. "Soso," kostnud lehm, "minge natuke edasi, seal on üks pesa." Mehed läinud edasi, siis tulnud neile üks härg vastu, küsinud: "Kuste teie lähete ja mis selle varesepesaga teete?" Mehed ütelnud: "Meil on teda tarvis." See peale käskinud härg neid tagaspidi puu otsa minna ja varese munad ära võtta. Mehed läinud jälle edasi. Siis tulnud neile hobune vastu, see küsinud, mis nemad munadega teha. Mehed kostnud jälle, et neid tarvis olla. Nüüd jõudnud nad puu juure, kus valge varese pesa otsas olnud. Mehed läinud tagaspidi puu otsa ja toonud munad alla. Pesa, kelle sees munad olnud, olla sauna suurune suurune olnud ja munad ise olnud kui vaadid. Munad viidud kodu ja keedetud ära ja seda vett joonud mehed, selle järele mõistnud mehed linnukeeli ja saanud aru, mis linnulaul tähendab. Üks kord tulnud vares ja kaarnas nende ukse ees oleva kase otsa ja laulnud seal: "Teie saate varsti rikkaks, sest teie ukse kohal maa sees, on üks suur rahakatel." See peale läinud mõlemad linnud jälle ära. Mehed saanud linnolaulust aru ja hakanud ukse kohast kaevama. Nad kaevanud ja leidnud viimaks ühe suure rahapoti. Nende rahadega ostnud nad oma talukoha ära ja elanud nii jõukaste ning priskelt oma eluaja.

E 5112 (3) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lepapuul pikad urvad on, siis tuleb vaene aasta, siis tuleb vaene, aga kui lepal ümargused urvad on, siis saab palju otre.

E 5112 (5) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsa minnes, kui püssi kätte võtad, peab ütlema: "Liha kotti, varvad metsa!" Siis peab püss paremine tapma.

E 5112 (9) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui vilja külima minnakse, peab külvaja mati peale maha istuma ja kolm korda seemet läbi sõrmukse ehk preesi maha viskama ja ise seejuures ütlema: "Hõbeda valgust!" et kuri kahju ei tee.

E 5113 (19) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui mõni inimene tuppa tulles ütleb, et seal või seal peres surnud üks loom ära, siis peab vastu ütlema, et: "Mede prussakas suri ka ära." Nii jäeb võera sõna kahjuta.

E 5113 (20) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui seepi keetetakse ja teine küsib: "Mis sa seal teed?" siis ei tohi muud ütelda, kui: "Keedan pudru ehk apurokka."

E 5113 (21) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui siga ära tapetakse, peab varsti sia verise pea ahju otsa viima ja ütlema: "Et põrsad ka nii suureks kasvaks, kui tapetud vana siga."

E 5114 (27) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui piimal ussid sees on suvel, siis peab ühe pihelgapuu võtma, augu sisse puurima, üheksa ussi sinna sisse panema, augu jälle kinni panema ja siis põlevase ahju viskama. See peab aitama.

E 5114 (28) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui leivad ahjust välja võetakse, siis peab tingimata paar puuhalgu ahju viskama, sest ahi ei tohi ilmaski tühi olla.

E 5115 (33a) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui hammas suust ära tuleb, seda ei või ka ära visata mujale, kui ahjukeresele ehk ahju peale, seejuures peab ütlema: "Kilk, võta sa enese luuhammas ja anna mulle raudhammas."

E 5120 < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mõned nimed jäivad mul esimeses kirjas avaldamata, need panen nüüd siia üles. Nimed. Tõstama jõgede ja metsatukkade nimed. I Jõed Kirikoaluse jõgi Must jõgi Punane jõgi Tõrvanõmme jõgi

E 5122 (5) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kägu kevade suures okaspuu metsas kukub, tuleb veel külma. Kui jo veike lehtpuu metsa kukkuma tuleb, jäävad ilmad soojaks.

E 5122 (7) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui talvel kuuskedest okkad maha varisevad, tuleb teisel kuul sula.

E 5122 (9) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuda metsad kevade jõudvad, nii peab ka külvi mees jõudma. Kui mets pikaline, siis põllumees ka.

E 5123 (16) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003
Kui sügise puulehed ühe korraga puudest maha ei lähe, siis ei lähe kevade lumi ka ühe korraga ära, hanged jäävad oja äärde seisma nii kui sügise lehti puudesse jäi.

E 5123 (22) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kadrinapääva ja jõulu vahel metsad härmas on, siis tuleb hea rukki õilemine.

E 5123 (23) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui paljo pihlakamarju on, siis hea odrakasu.

E 5123 (24) < Haljala khk., Metsiku v. - A. Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui toomikas õitseb, külva linu, kui pihlakas, külva odre.

E 5124 (37) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Mare Kõiva 2005, Rerdigeeris Mare Kõiva 2005
Kui sügisel vanal kuul lumi maha tuleb, siis põllud mädanevad heaste tümaks, kui noorel kuul - ei mädane.

E 5124 (38) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kevade müristab, siis pajokoor läheb lehti.

E 5125 (4) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui suvel hunt karja hulka tuleb, siis peab karjane hüüdma: "Püha Jüri! Püha Jüri! Kannusta! Kannusta hunti valjastega!" Siis hunt teeb suu lahti, ei saa looma hammustada.

E 5125 (9) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lepavitsaga ei tohi karjane loomi lüia, siis loomad jäävad punase tõbese.

E 5127 (22) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui künnimees metskitse esimist korda kuuleb laulma, kui tikutab, siis rikub paljo rauapuid, kui näkkitab, siis ei riku.

E 5131 (73) < Haljala khk, Metsiku v - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loom äkiste haigeks jääb, puhu loomale ninasse, lase püssi looma kõhu all ehk pane looma nina all püssirohtu põlema. Võta pihutäis soola, piira kolm kord ümber looma pea, anna loomale sisse, küll ta terveks saab.

E 5132 (74) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui härjad hakkavad lehma taga ajama ja rahu ei jäta, siis võta vana kulunud luud. Pühi sellega lehma seljast ja viska senna poole, kust arvad viga tulnud olema, ütle ise: "Mine mo lehma seljast oma kodu tagasi," küll siis härjad lähevad senna, kelle süü see oli.

E 5132 (75) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui härjad lehma rahu ei jäta, võta kapaga vett, piira ümber lehma pea, viska õueväravast välja ja ütle: "Oma koer kodo tagasi!" Siis härjad lähevad senna, kelle süü läbi nad lehma järel käivad, lähevad selle inimese looma selga.

E 5132 (76) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehmad härja moodi mõuravad ja ammuvad ja teise selga hüppab, aga pulli ei salli, siis võta risti iga rattarummu seest natuke rasva (nii moodi: esiteks tagumise parema, siis esimese pahema, siis tagumise pahema, viimaks esimese parema rattarummu seest). Siis pane kolm tilka võipiima, võta kolm lepalehte, iga leht ise puust, pane need risti rasva ümber, anna lehmale sisse.

E 5132 (77) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui teise kohta elama lähed, siis pane üks sulg elavadhõbedat laudaukse künnis(läve)paku sisse. Siis kuri silm ei hakka, ja loomad sigivad.

E 5133 (79) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui inimesel paised, siis võta kolme ukse alt prügi, vajuta kolm korda paiseid, viska senna samasse maha tagasi ja ütle: "Kui tulnud, nõnda mingu!"

E 5133 (81) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui inimesel veikseröögatus külles on, siis haugu kolm kord koera moodi: auh, auh, auh röögatuse peale, sülita kolm korda nõnda, et paljo sülget ei tule röögatuse peale ja pahema käe nimetissõrmega torka kolm korda röögatuse külge, siis tee veel veise moodi: mõõh! Küll ta kaub. Veikseröögatus hakkab sellest, kui loom inimese peale möögis.

E 5134 (84) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Leivaahjo ei tohi tühjaks jätta. Kui leivad ahjust välja võtad, viska üks puu ahjo, muido ahi nutab, tuleb leiva puudo.

E 5134 (88) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Noorel kuul ei tohi riideid pesta, nahk hakkab sügelema.

E 5135 (104) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kärnkonn õue ja hoonete ligi tuleb, võta lepased pulgad ja vii nendega konn võera maa, kõige parem, võera saksa maa peale. Kui ei vii, tuleb pahandust ja õnnetust.

E 5136 (109) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ajavitsa tüvikud ei tohi pikaks jätta. Kui pikk on, siis kurat sügab sääl oma perset.

E 5136 (113) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paha silm ehk imestus tuleb teise inimese sõnast, mõttest ja ka silma vaatusest. Kui üks inimene on pahal tunnil sündinud, siis selle inimese mõte, sõna ja vaatus teevad alati paha. Iga pääv peab oma pahad tunnid olema, kell 12 ja 2 öösel ja pääval. (Näituseks: Teise pere kari tuleb metsast kodo ja üks ütleb: "Näe mis ilus sõnn läheb selle lehma järel." Ja enam see sõnn sest lehmast maha ei jää, kas tee mis tahad, pane lehm lauta, sõnn käib ümber lauda ja ammub.) Kurje sõna vastu aitab ka see, kui teine liiga looi kiidab jne, siis sülita ja mõtle: "Sitta sinu sõna peale, oma koer kodu tagasi."

E 5138 (20) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolme tööd on vanapaganal olnud, mis tehtud ei ole saanud, nimelt: sea niitmine, habemekarva sirgeks tegemine ja liivatuusti keeramine.

E 5141 (1) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Külmapoisi kimbatus Mees läks talvel hobusega metsa. Külmapoiss nääb, et mees küleli reel, tahab meest kiusata, poeb mehe saabaste sisse, hakkab varbaid näpistama. Mees tunneb, kargab ree pealt maha, hakkab jalgu kõva tee peal vastu maad taguma, ajab hobuse jooksu, jookseb ise ree järele, külmapoiss katsus, et aga terve kontidega saabaste seest jooksu sai. Mees läks metsa, viskab kasuka reele ja hakkab puid rajuma, natukese aja pärast võtab ka kindad kääst, paneb kannu otsa, ise raiub puid. Külmapoiss nääb ja mõtleb: "Lähan kinnaste sisse. Kui mees kindad kätte paneb, olen kohe sõrmede kallal." Mees paneb puukoorma peale, kasuka selga, võtab kindad kannu otsast, tahab kätte panna - kindad on kanged ja kõvad kui kondid. Mees läks, tõi kerve koorma pealt, paneb kindad kannu otsa, hakkab kervepõhjaga kindaid pehmeks tegema. Külmapoiss oli rõõmus, et eluga peasis, aga küllekondid ja seljarood valutasid, mis hirmus.

E 5149 (4) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veenäkk Kohalik jutt Haljala kirikust postimaanteed mööda Tallinna poole tulles arvata viis versta Tõikvere kõrts on. (Rahvas räägib, et enne on Tõikvere küla ka sääl olnud. Praegu on sääl Aaspere mõisa karjalaudad.) Sääl kõrtsi juures, maantee ääres on üks veike tiik. Kui see tiik on kaevatud, ei ole vett sisse tulnud. Siis on näkile kolm hinge lubatud. Esimene, kes selle näkile on hinge annud, olnud üks mees, kes ujuma lähend. Mees läinud ujuma, tiigist tulnud üks valge hobusevarss ja trampinud nii kaua mehe peal, kui mees ära uppunud. Nüüd on ammugi jo need kolm hinge täis, aga tiik peab praegogi ujujatele väga kardetav olema.

E 5150 (6) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üks Pahleni päästmine Kohaline rahvajutt Ükskord olnud ühed vaenlased meie maal (mina ei tea, kes need olid, kas poolakad või venelased või mõni muu - D.P.). Paalen olnud oma krundi pääl käimas, veike koer seltsis. Äkiste tulnud vaenlaste salk, Paalen pole enam kuskile majale varjule põgeneda saanud, kui sääl olnud üks veike oja, sel olnud pissike trumm (sild) peal. Põgenenud selle trummi alla oma koeraga. Vaenlased läinud säält trummist üle, koer on vait olnud, ei ole haukuma hakanud, Paalen olnud päästetud. See oja on teed mööda ligi kaks versta Palmsi mõisast Sagadi rajal ja hüütakse praegu Reuoja ja Reuoja sild. Seal ääres on ka üks pere, nimega Reuoja. (Palmsi mõisas on üks pilt, kus mees koeraga peal on. Ööldakse, et see peab seesama mees ja koer olema, kes sääl nimetud trummi all peidus olid. D.P.) Rahva jutt

E 5156/8 (6) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõulupruugid Jõululaupääva homiku tõusti esimisest kukelaulust ülese. Siis pesti kõik majariistad ära, ka need, mis mitte pruugiski ei olnud, vootid kanti toast välja, vootikotid tehti tühjaks, parsilt viidi need puud, mis sääl kuivamas olid, õue, pühiti toa seinad ja laed nõest puhtaks. Enne valget pidi kõigi nende töödega valmis olema. Kui valgeks läks, siis hakati kõiki kraami paigale seadma, vootid toodi sisse, kottitesse pandi uued põhud, padjapüürid ja palakad pandi uued ja valged jne. Saunaahi pandi küdema, et enne pimetad viheldud sai. Loomadele anti õhtusöögiks heinad, muul päävadel anti õhtusöögiks loomadele õled, needki pidid varem söödetud saama, kui muul päävadel. Kui jo pimedaks läks, siis pandi kodo tehtud rasvaküünal lauale põlema. Kõik raamatud, mis aga majas olid, toodi aidast tuppa, siis toodi kubu õlgi tuppa põrandale maha, pereisa esimeseks võttis pihutäia õlgi, viskas vasta lage, kui paljo kõrsi lakke rippuma jäi, kasvasivad eestuleval suvel head rukid, kui vähe, siis vaesed. Teised viskasi ka, aga sel ei olnud enam suurt tähendust. Siis tehti õlgedest passid ja hakati õlgede peal passi lööma. Söögiks oli jõululaupääva õhtu pikakapsa leem, sea- ja ka teist liha oli kaunis heaste sees, jõululaupäva õhtu lubati ilma jägamata nii paljo liha süia kui keegi tahtis. Vorstid ei puudunud ka mitte. Jõululaupääva õhtu heitsid kõik pahna peale põrandale magama. (Siis oli ka soe tuba, sest jõululaupäeval sai kaks korda ahjo köötud.) Kõik ei tohtinud mitte korraga magama heita, kui mitte enam, siis üks pidi ikka üleval olema. Tuld sel ööl ära ei kustutatud, üks luges ikka tule juures, kui teised magasid. Söömapalveid luges jõulu kõikse noorem laps ehk kui niisugusid lapsi ei olnud, siis kõikse noorem maja inimestest. Kui söömine laualt ära korjatud sai, siis leib jäi ikka lauale. Jõuluööse võis nii mitu korda süia kui aga tahtis. Esimese püha homiku tõusti enne koitu üles, peremees võttis selle õhtu lauale jäätud leiva, leikas ühe poole vaka sisse veike tükkideks katki ja siis mindi loomi vaatama. Kui laudauks lahti tehti, siis hüüdis perenaine: "Tere hommikust, jõulud, jõulud." Nõnda tehti iga laudaukse peal. Siis anti sest katki leigatud leivast iga loomale üks pala, sigagi ei jäätud ilma, lambalaudas oli kõikse suurem tüli, iga lammas tahtis esimine olla, pidi aga tähele panema, et mõni ilma ei jäänud. Siis söödeti loomad enne valget ära, aga eintega. Mindi tuppa, pesti silmad ja hakati sööma. Sooja toitu ei tehtud. Söömaks oli heringid, õhtune keetetud liha, rukkisepik ja või. Siis läks nii paljo inimesi hoostega kiriku, kui kodunt sai. Pääval kööti ahjo ja pandi liha ja vorsti ahjo, nii et seks ajaks valmis sai, kui kirikulised tulid, et süia said, sooja õlut meega magusaks tehti juure. Õlut ja viin ei tohtinud jõulu puududa. Esimesel pühal külase ei tohtinud minna. Kes esimesel pühal külase läks, sellele seuti külast paar vanu pastlaid ehk rangipaled kaela, see oli, kui ilmaasjata külase läks. Teisest jõulupühadest ei pantud enam suuremat tähele, käidi külas ja mängiti mitmeid ring- ja muid mängisid jne. Nii olid jõulud minu lapsepõlves ja isakodus. Niimoodi püüdis ka iga vabadik ja saunik jõuluid pidada, kel omal ei olnud, sellele andsid teised jõukamad.

E 5158 (2) < Haljala khk., Metsiku v. - D.Pruhl (1894) Sisestanud Aire Kuusk 2001
Nääri pruukidest ei ole mul suuremat kirjodata, need said niisamuti peetud kui jõuludki, pesu ja puhastamine oli natuke kergem, sest et jõulu jo kõik sai puhastatud. Aga kõik pidi varane olema, siis saab tuleva aasta kõik tööd vara valmis. See oli jõulust teist moodi, et heinad pahnaks tuppa toodi, jõulu olid õled. Näärilaupäeva õhtu valati õnne. Õnnevalamise vesi viidi õue, kuulati kuspool kolinat, sääl see aasta surma.

E 5159 (114) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1893) Sisestanud USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Roosi arstimine. Roosi peale saab pantud: muste villu, kanebid, kriiti kaabitud, tinapaberit, jänesenahka, musta lamba nahka, siidirätikuga kinni siduda, sinist sukrupaberit, pliiatsiga üle viiruda, ja ka paberiraha, kullatud hõberaha pannakse ka peale. Rukkijahudega saab ka hautud: võetakse kahed jahud, pannakse ühed panni peale, tehakse soojaks, pannakse selle tarvis tehtud linase koti sisse ja nii tuliselt peale kui kannatab. See aeg on teised peal kui teised soenevad. Nii kaua saab seda moodi tehtud, kui valu kaub. Määritud saab ka, poomõli ja terbentiiniõli segamine, sellega saab määritud. Searasva saab ka peale pantud. Üheksat seltsi siidi, ja mutinahka pannakse peale. Märjaks ei tohi roosi teha. Kui märjaks saab, teeb augud sisse, hakkab mädanema. Lausujate juures käiakse ka, nii palju kui tean, lausuvad need searasva peale. Roosi peab üheksat seltsi olema, nimelt must roos, luuroos, punane ja valge roos jne. Roosi peale kirjotatakse ka, kirjotajaid otsitakse ka nii kui lausujaidki, need kirjotavad pliiatsiga sinise sukrupaberi peale. Roos on kõik, mis ühte kohta valu tuleb ja ka paisetama hakkab. (Need peale pandavad kraamid ei saa kõik korraga peale pantud.)

E 5161 (123) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Vana usku ja arstimisi/ Pisikene tütarlaps peab saama risti püksireiest läbi poetatud, siis mehed hakkavad teda armastama, saab noorelt mehele.

E 5161 (129) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Raie(raiumise)paku otsa ei tohi istuda. Kui istud, siis lapsed raiuvad sõrmed ära.

E 5163 (132) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui teise pead otsid, siis pead ümber pea otsima. Kui teise poole otsimata jätab, eksib metsa ära.

E 5163 (136) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui metsas ära eksid ja jälle sellesama koha peale tagasi tuled ning metsast välja ei oska, võid julge olla, et vanapagana jälgede peal oled.

E 5162 (138) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Vana usku ja arstimisi/. Kui miski asjast ehmatad, tuleb roos. Selle vastu aitab, kui ehmatad, siis mõtle ruttu oma nime ja mõtle: "Ega roos tule!", siis ei tule. (Näituseks: "Ega Madli ehmata, ega roos tule!" See aitab.

E 5136 (140) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui uut ahjo teed ehk vana parantad, sau too vanal kuul. Kui noorel kuul tood, sigib paljo kilki. Kui kilki paljo on, too kolm vanakuu reedet saue. Iga kord kolm labidatäit, määri sellega ahjo, küll nad kauvad.

E 5164 (148) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuskilt veeaugust ehk kraavist jood, siis sülita kolm korda vette ja puhu kolm korda. Kui joonud saad, siis sülite jälle kolm korda vette, siis ei hakka midagi veest.

E 5164 (149) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õues ehk metsas ei tohi muido külleli ega magama heita, kui sülita kolm korda alla, siis ei hakka kärna ega paised ja miski muu maahakatust.

E 5165 (15) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õuest puu raiumine tähendab surma, lehtpuu naiste- ja okaspuu meesterahvast.

E 5166 (12) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Palmsis on üks kaunis suur soo, nimega Laukasoo, sääl on palju aukusid, kus alati vesi sees seisab. Kord viitud senna kõikse suurema augu juure küna, sellega mintud kesk auku, et augu sügavust mõeta. Pantud raudkang ühe pika köie otsa ja lastud sisse. Kui köie pikkus ära on lõpnud, siis tõmmatud jälle välja, aga raudkangi ei ole enam otsas olnud, selle asemel olnud verine lambapea köie otsas. Sest saatik ei ole enam keegi seda auku mõetma läinud ja praegu ei tea keegi, kui sügavad need augud on. See köie otsas vahetus olnud näkkide töö. Nii rääkis mino isa mino lapsepõlves. (Sellepärast tean mina Palmsist kohaliku juttusid kõigse enam, et mina Kadrina kehelkonnas Palmsi vallas olen sündinud ja kasvanud. Lapsepõlve jutud jäävad kõikse parem meele. D. P.)

E 5169 (1) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord üteldud ühele mehele unes öösel, et tema maja ligidal välja peal on üks rahakatel maa sees ja kes teda kätte tahab saada, see peab kõik selle küla loomad sinna ligidale kokku ajama. See mees, kellele unes nii juhatud, kõnelenud seda ka teistele. Ka teised mehed olnud nõus kõik loomad sinna kokku ajada, kui sel viisil aga raha sealt kätte saab. Nad ajanud loomad sinna kokku ja hakanud tähendatud kohalt kaevama ning leidnud ka viimaks rahakatla sügavalt maa seest. Katel olnud suur, nii et mehed pole muidu välja saanud, kui ajanud suure puu sangast läbi, et sel viisil üles tõsta. Äkiste tulnud aga hundid metsast välja ja hakanud neid kokku aetud kariloomi maha murdma. Murdmine läinud juba nii suureks, et mehed kartnud, kas rahakatel jõuab meile ka seda kahju ära tasuda. Mehed hakanud see peale hunta taga ajama, jätnud rahakatla hoopis rahule, kuni hundid viimaks ära kadunud, läinud siis ka veel rahaauku vaatama. Pole aga muud leidnud, kui eneste katki murtud kangi maast, raha olnud maa põhja vajunud, meestel pole enam julgust olnud uueste poolele jäenud tööd algada, vaid läinud kodu, kus ka palju elajaid puudunud, mis hundid maha murdnud.

E 5170 (2) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sõnajalaõis Mees läinud metsast läbi. Sõnajalgade seast kukkunud aga üks õis tema enese teadmata saapa sisse. See peale tulnud võerad mehed tema juure ja nõudnud, et mees selle asja kätte annaks, mis temal saapa sees olla. Mees kostnud, tal pole midagi saapa sees, ja läinud kodu. Kodu jõudes võtnud mees saapad jalast ära ja sõnajalaõis kukkunud välja ja muutunud varsti rahaks. Mees pole ka raha ära võtnud, vaid lükanud jalaga sängi alla ja ütlen ise: "Hoome homiku võtan sind ära" ning heitnud see peale magama. Homiku üles tõustes vaatanud mees koha raha järele, kas ta alles on, aga raha olnud kadunud. Mees kahjatsen, et ta mitte pole raha kordagi katsunud, sest siis oleks ta alles olnud, aga nüüd olid vaimod ta ära viinud.

E 5171 (4) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaunis jõukatel pererahval sündinud poeg. Sündimise ajal ütelnud aga ämmamoor, et see laps ära upub (või ülepea veesurma sureb). Laps kasvanud suuremaks, olnud tark ja mõistlik iga pidi, teinud oma vanematele palju rõemu ja headmeelt. Vanematel seisnud aga vanamoori sõnad meeles, et laps ära upub. Nad hoidnud igapidi last vee eest, teinud kaevule kaane peale ja hoidnud selle veel lukkus. Aga ometi ühel päeval olnud laps kadunud. Hakatud taga otsima ja leitud viimaks kaevukaane peal surnud olevat, seega oli ettekuulutus täide läinud ehk küll mitte just täielikult. Oleks kaev lahti olnud, oleks lapsukene midugi sisse läinud ja ära uppunud, et aga see võimata oli, seepärast surnud kaevukaase peale ära.

E 5173 (1) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noorik majasse tuuakse, siis peab peigmehe ema ühe vana kasuka võtma ja ukse alla ette panema, et noorik sisse astudes selle peale astuks. Sealjuures peab ta ise ütlema: "Ikka härikuid, mitte lehmikuid!" (Et lehmad ikka härgvasikaid sünnitaks.)

E 5173 (2) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Viljakoti külge ei või käsi pühkida, et küünte juurest mitte nahk üles kiskuma ei hakkaks.

E 5173 (3) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui võera inimesele teises majas leiba antakse, siis vaadatakse selle peale, kas ta varsti teda sööma hakkab. (Kui ta varsti ära sööb, saavad sealt majast tütred pea mehele.)

E 5198 (1) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Toodamäe kuusik Järvamaal Koeru kihelkonnas Piibe ja Preedi mõisa vahel, Piibe maa peal on üks veike metsatukk ühe mäekingu peal. Seda metsatukka hüitakse Toodamäe kuusik. See on vanast üks hiiekoht olnud. Sealt ei raiuta mitte ühte puud, vaid mis maha kukub, see võetakse ära. Kes sealt metsatukast peab puid raiuma, sellel piavad kõiksugu õnnetused tulema. Üks mees on sealt ühe korra ühe puu raiunud, sellel surnud lehm ja hobune ühe korraga ära. Ja teiseks, kes raiub, see raiub kas kätt ehk jalga.

E 5198/9 (2) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalmumännid Järvamaal Koeru kihelkonnas Preedi vallas Lahuküla karjamaa (nõmme)peal on üks pere nimega Kalmu. Selle pere ligidal on kaks suurt laia mändi, neid hüitakse Kalmu männid. Senna mändide alla on vana rootsi sõja ajal kaks ülemat maha maetud. Neid mändisid ei pia keegi tohtima maha raiuda ega üht oksa neist mändidest omale võtma. Üks mees olla sealt korra ühe oksa ära toonud, aga seda meest pole lastud ööse magada, enne kui ta oksa ära viinud senna, kust ta tema võtnud.

E 5199/200 (3) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kurema järvest Palamuse kihelkonnas Kaarepere vallas Patjala küla all on üks tüma soo, nii et ei kanna inimestki peal. Seal on vanaste üks järv olnud, just soo kohal, aga et üks naine on lapse nartsusi pesnud, sellest vihastanud järv ja läinud sellepärast sealt küla alt ära Kuremaa mõisa alla, kus ta tänapäevani on. Esite tulnud must härg järvest välja, läinud järve ees ja ise hüidnud: "Alt ära! Kuremaa tuleb. Alt ära! Kuremaa tuleb." Üks saba on jäend Patjala alla mälestuseks. Seegi piab nüid kinni kasvama. Rahvasuust M. Leppik, Koeru-Ramma.

E 5200/2 (4) < Koeru khk, Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Väinjärvest Järvamaal Koeru kihelkonnas Aavere vallas Äiavere küla vahel on üks tiik. Seal tiigis tõuseb mõni kevade vesi nii suureks, et ta veerest versta lai ja peale kahe versta pitk on, Mängu pealt kunni Uuetuani. Uuetua ehk Raja pere on vasta Kuie Raja. Mängupealne koht on üks lage nõgu, Võhmuta valla raja ligidal. Sealt tõuseb kevade ajal vesi ruttu ja alaneb ka ruttu. Mängu pere on ka seal juures. Vist on see koht selle nime sest saanud, et sealne koht ennemuiste eestlaste mängimise kohaks väga ilus oli. Pealegi on mets ümberringi. Äiavere tiigist kuulsin lapsepõlves järgmist juttu. Enne olnud Järva-Jaani kihelkonnas Einmanni mõisa metsas üks järv nimega Einjärv. Aga et naine lapse nartsusi pesnud Einjärves, siis vihastanud järv ja läinud kisaga Kuie mõisa ja Kuie küla vahelt läbi: "Alt ära! Einjärv tuleb. Alt ära! Einjärv tuleb!" Äiavere pere juurde, nüidse Äiavere külla keskelle. Aga seal pole ka järvel kauaks õnne olnud seista. Jällegi läinud Äiapere perenaine omi lapsenartsusid pesema. Sellest vihastanud jälle järv uueste ja läinud sealt küla alt ära. Esite tulnud üks suur must härg järvest välja ja hakanud suure häälega karjuma: "Alt ära! Läind järv tuleb! Alt ära! Läind järv tuleb!" Härg läinud järve ees Mängupealt läbi kuni Järsi küla alla (Võhmuta valda, Järva Jaani kihelk.). Järsi küla all on ta kaunis kaua puhanud kuni sealtki kisaga ära läinud Karinu mõisa kadu kunni Tudre küla alla. Tudre külast peletanud naised oma lastenartsu pesemisega jällegi minema. Must härg läinud sealt küla alt Aruküla mõisa juurest läbi: "Alt ära, Väinjärv tuleb! Väinjärv tuleb!" senni ku nüid see Väinjärve (Veinjerwen saksakeeli) mõisani. Seal tulnud Seljamägi vastu, senna jäenud Väinjärv kuni tänapäevani seisma. Seljamägi piab praegu kesk järve olema. Rajaks Ärvita (Ervita saksak.) ja Väinjärve mõisamaa vahel. Selle mäe kohas olla vesi nii madal, et üle inimese pea ei tulla. Kahel pool mäge on vesi nii sügav, et põhja ei näe. Rahva suust M. Leppik, endine raamatukaupleja, nüidne kaupmees Ramm Koeru kihelkonnas. Tähendus. Igast külast, kus järv läbi läinud on järvemoodu tiigid järel. M. L. Tähendus. Selle järve kirjeldus läheb kadunud dr. Veske arvamise järele, et enne olla vist maavärisemise läbi see järv teisest kohast teisi läinud. Ülevalnimetud järve teekoht on nõgus. Nii et Einmanni Einjärvest tuleb nõgu Kuiele, Kuielt Äijaveresse, Äiaverest Mängu pere kaudu Võh? ta Järsi külasse kuni ringi Väinjärve järveni nagu ülevalseisev jutt näitab. Järve tee pikkus on umbes 35 versta. Võib olla, et enne oli see veekogu kõik üks järv ringi. M. Leppik * Võib olla, et vanast Järsi küla võis Värsi nime kanda. Ehk on rahvas "V" "J"ks muutnud. M. Leppik.

E 5203/4 (3) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui inimene kuskille kohta, kas metsa ehk põllu peale magama heidab, siis sülitagu maa peale kolm korda, siis ei hakka miskit haigust külge. Sellega tahetakse inimest õpetada, et piab ette vaatama, kus kohta ta magama heidab, sest seda on tihti juhtunud, et maast mitu haigust on tulnud. Iseäranis märja ja soomaa peale heites.

E 5205 (1) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse. Vanal kuul tehakse kartuleid maha ehk õigem ütelda - pannakse maha -, siis piavad kartuled suureks kasvama. Kuna noorel kuul maha tehtud (pandud) pidada putke, narmasse minema. Sibulad piavad noorel kuul isutates ehk maha pannes putke minema. Vanas kuus pannes kasvavad suureks.

E 5205 (2) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Lambaid niidetakse noorel kuul teisipäev ehk reede, siis kasvab hea vill.

E 5205 (3) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Viheldakse vanal kuul, siis ihu ei pia sügelema, kuna noorel kuul vihtlemisest abi ei pia olema.

E 5205 (4) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Tangu, jahu ja püili jahvatakse vanal kuul, siis ei pia koid kallale minema, kui neid suveks seisma jäetakse.

E 5205/5206 (5) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuusepuud, niisamuti ka männid ja kadakad tarvispuuks raiutakse noorel kuul, siis kuivavad kergeks ja ei pia koitama minema; kuna vanas kuus raiutud puud rasked, sinised, ruttu mädaneda ja koitama minna.

E 5206 (6) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Lehtpuud raiutakse vanal kuul, siis pidada puu kergeks, kõvaks ja kollaseks minema; kuna noorel kuul raiutud rängaks, siniseks ja ruttu mädanema minna. Ainult puutelgedega vankre telled raiutakse noorel kuul, siis pidada määret ja rasva heaste all, kuna vanal kuul raiutud väga vali pidada olema.

E 5206 (7) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Särka ja aluspüksa õmmeldakse vanal kuul, siis ei pidada täisi sigima.

E 5206 (8) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Lastele antakse ussirohtu, vana ja noore kuu vahel, kui kuud taevas ei pidada olema, siis kauvad lastel ussid või kudas neid mõnes kohas hüitakse "solkmed" suutumaks ära. Muul ajal andes ei pidada mõeduma. Meie kuulus dr. Kreutswald omas "Kodutohtris" õpetas nõnda rohtu vanas kuus tarvitama. Jäeb meil teadmata, mis põhjusel ta seda tegi.

E 5207 (9) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Vana kuu reede veetakse saue, siis ei pidada kilgid, prussakad ega lutikad siginema.

E 5207 (10) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Kes tahab kilkisid ära kautada, see võtku vanakuu neljapäeva õhtul kolm kilki kinni, sidugu nartsu sisse ja visaku selg tua poole pöördud üle tuakatuse kilgid, siis pidada kohe kaduma.

E 5207 (11) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Vanal kuul tehakse vihtasid, siis ei sügele ihu vihtlemise järel mitte ruttu. Kuna noorel kuul tehtud vihtadega ihu sügeleb ja lehed küllest ära lähevad. Vihad piavad enne jaanipäeva tehtud olema, kuna pärast jaani vihalehed kõvad pidada olema. Vihalehed ei tohi mitte sipelgapesade ligidalt võetud olla. Pealegi ei tohi vihalehed plekilised olla, siis läheb ihu katki ja kärna.

E 5207 (12) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Kui laps paastu ajal ja noore kuu sees sünnib, siis kasvab neist ilusad ja targad lapsed, aga paastu ajal pidada väga vähe lapsi sündima.

E 5207 (13) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Noore kuu reede minnakse kosja, siis pidada noorpaar kaua ilus olema. Kuna vanal kuul ümberpöördud lugu on.

E 5207 (14) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Noorel kuul rautakse hobusid, siis kasvavad hobusekabjad ja -rauad seisavad kaua all.

E 5208 (15) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Mis ilm kuu loomise ajal on, see pidada kõik esimese veerandi aja olema. Mis teise veerendi ajal ilm on, see pidada kõik teise veerendi aja olema jne. Rahvasuust M. Leppik.

E 5208/10 < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Neitsikivid ehk pruutkivid Koeru kihelkonnas Metsla külas Mäe pere põllu peal on üks paekivi, arvata viis jalga pitk ja poolteist jalga lai. Nüidsest teest ligi sada sammu eemal sellest kivist räägib rahvasuu niiviisi. Enne vanal ajal olla seal kohal, kus nüid see kivi seisab kaks pulmarongi teineteise vastu juhtunud, aga et see mood olnud vanaste, siis löödud teise pulma seast peigmees ja teise pulma seast pruut maha. Järeljäenud lesed ühendatud kokku. Nii saadud kahest paarist üks paar rahvast ja kahest pulmalistest ühed pulmalised. Kui nüid ülemal nimetud Metsla küla juures pulmalised mõekadega teineteise kallale läinud, ütelnud teine pruut: "Eks Jumal võinud mind kiviks ehk kännuks luua, ennemini kui et omast mehest lahkuma pian." Niipea kui see sõna alles pruudi suust tulnud, nõnda kohe olnud pruut kiviks muudetud. Nii seisnud see kivi kaua aega ilma, et teda keegi oleks puutunud. Ühe korra olla Tõnise peremees omale uue tua ehitanud, siis viinud selle kivi omale leepaeks. Aga ei olla peremeest magada lastud, vaid iga ööse üeldud: "Miks sa sulatad mu rahasid ja sõlga, vii mind tagasi senna paika, kust sa mind ära tõid." Ei olla mees parata saanud, muud kui vii kivi tagasi. Kohe jäetud rahule. Umbes neljakümne aasta pärast ehitatud Mäe peretuba mõise poolt. Karinu kubjas olla lasknud selle kivi Mäe pere seina alla panna vundamendikiviks, aga mehikene põle ööse magada saanud. Iga ööse üelnud pruutkivi pruudikane kubjale: "Miks sa rõhud mu rinde peal? Vii mind tagasi senna, kust sa mu lasid ära tuua." Enne pole meest rahule jäetud, kui lasknud kivi oma koha piale tagasi viia. Nüid on jällegi uus tuba vana koha peal ja kivi seisab ka vana koha peal põllu sees pitkali. Seda kohta, kus kivi on, hüitakse tänapäevani Tammiku. Seal olla enne tammemets olnud. Kivi on veikese künkakese otsas. Vist on seal vanaste eestlaste Jumala palumise koht olnud. Hiljuti olla sealt vanu vaskrahasid leitud, mis ohverdajad kivi juurde pannud. Rahvasuust M. Leppik.

E 5208/10 < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teine kivi ehk täieste kivirist on Aavere vallas Äiavere küla ja Mängu pere vahel metsa sees tee ääres. Rahvas räägib, et seal kohas ka see lugu juhtunud, mille mälestuseks hiljemine kivirist pandud. Aga see põle tõsi, vaid see on vist sõjaaegne rist mõne ülema haua peal. /Viidatakse eelmisele loole, kus pruut kiviks muudetud./

E 5211/5213 (I) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õpetaja hobuseks Kord läinud pühade laupäeva õhtul üks vaene mees metsast tulepuid korjama. Mehel olnud varsi tarviline jagu puid käes ja ta köitnud nad kimpu. Tõstnud siis puukimbu selga ja hakanud kodu minema. Tee peal tuleb mehele üks härra vastu ja ütleb mehele: "Miks sa seljaga puid kannad, kas sul hobust ei ole?" "Ei ole, kulla härra, kust ma kehva mees see hobuse võtan," kostnud mees härrale. Selle peale ütelnud härra popsile: "Noh, kui sul hobust ei ole, siis tahan ma sulle ühe ilusa hobuse kinkida, aga üksnes selle tingimisega, et sa ilmaski talle süüa ega juu ei anna." Pops ütles härrale: "Ärge naljatage minuga ühtigi, härra. Kus teil see hobune siin on ja mis hobune see siis on, mis süia ega juua ei taha." "Noh ma tahan sulle näidata, et ma mitte mõni naljahammas ei ole, kes sinuga tahab nalja teha." Härra vilistas nüüd kolm korda, nii et mets rõkkas. Selle peale tuli metsast üks must täkk jookstes metsast välja. "Siin on nüüd so hobune! Tõsta talle puupundar selga ja istu ise ka, aga pea seda meeles, et sa talle ilmaski süia ega juua anna, muud kui seo aia külge kinni ja lase seisab!" Mees pani hobuselle puupuntra selga ja istus isi ka ja nüüd hakkas ratsasõit kodu poole peale, kuna hobuse kinkija härra vilistades metsa poole läks. Kodus sidus mees hobuse aiateiba külge kinni ja ei annud ka talle midagi süia, nõnda kuidas härra teda oli õpetanud. Kui mees hobusega kodu jõudis ja hobuse aia külge kinni sidus, siis tulivad külainimesed popsi hobust vaatama. Nad panivad seda imeks küll, kust vaene pops korraga niisuguse ilusa hobuse võtnud ja et mõnigi külamees ka säärast hobust endale oleks himustanud. Et popsil niisugune ilus imelik hobune oli, siis hakkasivad külarahva seas popsi üle kõiksugused laimujuttud liikuma, et saunamees olla nõid, varas, pisuhänna taltsutaja ja teab veel, mis kõik. Aga et saunamees täitsa süita oli, siis ei mõjunud need jutud tema pihta sugugi ja hobune jäi ikka temale. Jälle oli pühade laupäev käes. Täna, kolme aasta eest, oli pops tundmata härra käest hobuse kingituseks saanud. Sest saadik oli popsimehe elus mõndagi juhtunud. Temast oli kingitud hobuse abil rikas taluperemees saanud, aga hobune seisis ikka väljas tuisu, saju ja külma käes aia külles kinni, ilma söömata ja joomata, niisama prisk ja ilus, kui kolme aasta eestki. Et pühteks karaskit ja pirakid tehakse, siis oli neid popsi naine ka küpsetanud ja viis neid õue peal olevasse aita. Seda nägi hobune ja vaadas haleda pilkudega leivade ja naise peale. Naine pani ka seda tähele ja ütles: "Oh, loomakene, kuidas sa ilma söömata ja joomata pead olema, ma tahan sulle õige ühe suutäiegi leiba anda, ega see suutäis ometi kedagi tee." Nende sõnadega pistis popsi naine hobuselle leivatüki suhu. Hobune sõi leivatüki ära ja hakkas naisega rääkima: "Ole hea inimene ja tõmba mul sabast kinni." Naine ei teadnud, midagi paha aimata ja tõmbas hobusel sabast kinni. Selle peale tuli hobusel nahk seljast ära ja naise ees seisis korraga kerikuõpetaja kirikukuues ja lehvidega. See ütles naisele: "Oleks te mulle ennemalt süia annud, siis oleks ma ennemalt kuradi käest lahti pääsenud. See mees, kes mind teie kätte hobuse näul kinkis, oli vanakurat isi." Nende sõnadega läks õpetaja oma teed ja naine jäi ammuli suuga järele vahtima. 24. september

E 5215/5216 (3) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsavahi vaim Mees sõitnud metsat läbi õige õhtu hilja. Korraga näeb ta, et teine poolt metsast tuleb üks mees välja, otsekohe tema poole. Et mees midagi pole kartnud, siis pidanud ta hobuse kinni ja küsinud: "Kes seal on?" Tundmata mees pole midagi vastanud. Et hele kuuvalge öö olnud, siis tunnud mees viimaks ära, et see oli jo hilja ära surnud metsavaht, tema kõige parem joomasõber. Teda ära tundes ütelnud ta metsavahi vaimule: "Tule, lähme kõrtsi, ma ostan sulle viina!" "Ei taha," kostnud metsavahi vaim mehele. Selle peale tahtnud metsavahi vaim mehe juurde vankre peale karata, aga mees saanud sest aru ja aimanud paha. Muud kui annud hobuselle piitsaga pihta. Hobune jooksnud, mis ta võinud, metsavahi vaim taga järel. Viimaks saanud metsavahi vaim mehe kätte ja napsanud vankre rattast kinni. Karakäuh, olnud vankreratas otsast ära kõige telje otsaga ja vanker kolme rattaga. Mees annud nüüd hobuselle pihta, mis ta võinud ja jõudnud viimaks kolme rattaga hädasurmaga kõrtsi juurde. Kõrtsis rääkinud ta seda lugu teistele meestele. Mehed läinuvad viimaks lugu metsa vaatama. Metsast leidnuvad nad ratta kõige teljega. Ratta pöia küljes olnud sõrmeasemed näha, aga teise otsa külles olnud pöidlaase, metsavahi vaimu pole enam kuskil olnud.

E 5218b/5218c < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks kukke Mees läinud kord kotikoormaga linna turule. Läinud ja läinud ning viimaks jõudnud sinna kohta, kus kaks kirju kukke tee peal kiskunuvad. Teine olnud suurem aga teine veiksem. Mees pidanud tee peal hobuse kinni ja vaadanud kukkede taplust pealt. Kord kaalunud võit suurema, kord jälle veiksema poole. Kukkedel olnud jo pead verised otsas ja silmad lõhki kistud, aga sellegi pärast pole kumbki võitu tahtnud teisele jätta. Viimaks hakanud ometi väsimus veiksemale peale kippuma ja võit tükkinud jo suuremalle jääma, seda pannud mees koorma otsas tähele ja karanud veiksemalle kukele appi. Mehe abiga saanud veiksem kukk suurema üle võidu ja kuked lõpetanuvad tüli ära. Pärast tüli läinuvad kuked longates metsa, teine teisi harusse. Aga enne, kui veiksem kukk ära hakanud minema, ütelnud ta mehele: "Õhtul, kui sa tagasi tuled, siis ootan ma sind siin." Mees müünud linnas viljakoorma ära ja hakanud jälle selle peale kodu tagasi tulema. Õhtul, kui mees sealt kohast läbi läinud, kus hommiku kuked taplenuvad, seisnud nüüd üks tore härra. Mees tahtnud herrast mööda sõita, aga härra öölnud mehele: "Pea kinni, mees, kas sa siis seda ära oled unustanud, et ma sind jo siin lubasin oodata!" "Mis sa siis must tahad? Mind pole siin keegi lubanud oodata," ütles mees härrale. "Noh, kas sa siis veikest kirju kukke enam ei tunne, kellel sa täna hommiku võidu aitasid saada?" ütles härra mehele. Nüüd alles tuli mehele hommikune kukkede lugu meelde. "Säh, siin on su palk selle eest, mis sa mulle head tegid. Poleks sa mind aidanud, siis oleks ma omast riigist pidanud ilma jääma, keda isa mulle pärandada jättis, aga sinu abiga sain ma teisest kukest üle ja ma sain oma riigi jälle kätte. See teine kukk on minu vend. Meie isa oli maa-alune vürst ja meie oleme tema pojad. Tema isi suri ära ja tema riigid jäivad meile päranduseks." Nõnda rääkis härra mehele ja andis talle suure koti kuldrahadega täis täidetud kätte, aga härrast enesest sai sinine suits, mis õhku laiali läks ja ära kadus. 9/X/93.

E 5218d/5218e < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Katk Katk käinud muiste mööda maad ümber inimesi maha tapmas. Käinud perest peresse ja talust talusse ja tapnud maha kõik, mis iial ette puutunud, harva, kes tema käest eluga pääsenud. Kord läinud katk ühte peresse sisse, kus parajasti söödud. Temal tulnud ka söögi järele isu ja ta palunud endale pererahva käest süia. Pererahvas olnuvad lahked inimesed ja annuvad katkule süia. Katk söönud kõhu täis ja öölnud siis pererahvale: "Et teie mind ei tunne, siis tahan ma teiele ütelda, kes ma olen. Ma olen must katk, kes praegu siin ümberkaudu inimeisi, looma maha tapab. Kui ma teile sisse tulin, siis moondasin ma ennast sandiks, kes armuandi palub. Poleks teie minu peale halastanud ega mulle süia annud, siis oleks teie käsi niisama käinud, kui neil teistel siin ümberkaudu. Aga et teil minu vastu lahked olite, siis kingin ma teile kõigile elu." Nõnda ütles katk ja sammus tuast välja. Väljas tua ukse ees oli perepiiga ja naeris, seda pani ka katk tähele. Ta läks piiga juurde, pistis talle ilusad haljad hõbehelmed pihku, ööldes: "Kui sa kord mehele saad ja teile siis esimene tütar sünnib, siis pane need helmed talle kaela, aga ära sa neid enne omale kaela pane ega teistele näita." Piigakene peitis kingitud helmed kirstu ära ja jäi peigmeest ootama. Talv tuli ja piigast sai noorik. Talv tuli ja teine läks ja noorikust sai lapse ema. Noorikul juhtus ka esimene laps tüdruk olema, ta pidas katku kingitust meeles ja tõi helmed kirstust välja, kus nad seni ajani peidus olivad seisnud. Ta sidus helmed lapsele kaela, kuidas katk oli käskinud, aga mis sündis siis. Laps läks näust kohe siniseks, siputas veel paar korda jalgu ja heitis siis hinge, vahupullid suu pääl. Katk oli lapse ära kägistanud. Kus helmerida oli enne olnud, seal oli nüüd paljas sinine jutt, helmi endid polnud enam kuskilgi. See oli perepiiga naeru palk, kes katku oli naernud. 13/X/93

E 5218e/5218g < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nõiahallika sündimine ja leskenaiste kivi Sissejuhatus. Kaavere mõisa välja peal kasvab üks vanaaegne saarepuu metsasalk, mida rahvas Salualuseks nimetab. Selles metsasalgas või saluaaluses on üks allikas, mida rahvas Nõiaallikaks kutsub. Nõiaallikast natukene õhtu poole on üks suures õõnes jalakas kasvanud, mida veel mõned vanemad inimesed on näinud. Selle jalaka all on üks kuue jala pikkune, nelja jala laiune ja kolme jala paksune kivi seisnud, mida Lesknaiste kiviks kutsutud. Seda kivi ei ole mitte enam seal, vaid paljas ase on veel tunda, see kivi on Lustivere mõisa viidud. Kus kohal see kivi praegu Lustiveres on, ei ole mitte teada, aga ennemalt on ta Lustivere mõisa rohuaias seisnud. Selle kivi ja allika ja kivi kohta teab veel rahvas järgmist rääkida. Jutt. Kord piinanud põud rahvast. Rahvast surnud joogijänusse ja nälja kätte nii kui loogu, aga veel pole põud oma piinamist maha jätnud. Küll ohverdanuvad rahvas Taarale, aga kõik see pole siiski aidanud. Noh viimaks võtnud Jumal ometi rahva härdat palumist kuulda ja saatnud neile imelikul viisil karastavat vett. Ühel pääval nutnuvad kolm ühenimelist leskenaist ohvrikivi ligidal (Leskenaiste kivi). Need pisarad, mis nende silmist maha langenuvad, kogunuvad kokku ja neist sündinud allikas, mis karastavat vett välja hakanud ajama, kust kõik jänunenud juua saanuvad. Et inimestel jälle vett olnud juua, siis unustanuvad nad jälle Jumala ära ja läinuvad kurja teede peale tagasi. Rahva parandamata meele pärast jäänud allikas jälle kuivaks ja joogijänu tulnud jälle maale. Kui joogijänu ikka suuremaks läks ja rahvast jälle jänusse hakkas surema, siis läksid rahvas nende kolme naise palvele, kelle silmapisaratest see allikas oli sündinud, et nad rahvale jälle vett muretseksivad ega rahvast ei laseks joogijänusse ära surra. Kui rahvas kangesti naistele peale käis, siis ei teadnud nad muud teha, kui läksivad ühel pühapääval jutluse aeg allikat rookima ja kivile ohverdama. Tööriistadeks oli igal naisel lauluraamat, leivaviilakas, kabli, sõnnikuhark, ahjuluud, roop ja leivalabidas. Enne kui nad allikas hakanuvad rookima, ohverdanuvad nad ohvrikivil. Olnuvad nad ohverdanuvad, siis alles hakanuvad nad allikat rookima. Olnud allikas roogitud, siis läinuvad lesednaised jälle ohvrikivi juurde, tõstnuvad ohvrikivi ahjuluua, leivalabida ja sõnnikuhargiga ülesse. Siis hakanud allikas kohe vett välja ajama. Võtnuvad nad ohvrikivi alt ahjuluua, leivalabida ja sõnnikuhargi ära, siis jäi allika väljaajamine seisma. Tõstnuvad nad kivi ülesse, siis hakanud allikas jälle välja ajama. Muude inimeste rookimine pole aidanud, vaid teinud veel enam allika mudaseks. Rahvas hakkas aga allikat nõiaallikaks ja ohvrikivi Lesknaiste kiviks, mille nimede all nad praeguseni rahval tuttavad on. 19/X/93

E 5219/21 (1) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sanajalaõis See oli jaanilaupäeva õhtu, kui üks veike poisikene, kes oma sugulaste juurest külast kodu pidi minema, hundilaande ära eksis. Kava massis ta edasi ja tagasi, aga ei juhtunud kusagile lagendikule, kusalt "tuld ehk tuhka" oleks leidnud. Õhtune eha oli juba kustumas ja tuul tõusis suuremaks, põhja poolt kiskusivad mustad pilvepangad ülesse, õhk lei raskemaks ja arvata võis, et varsi vihma saab tulema. Vaiki jäivad juba ööbiku hüüdmised, lauluräästa laksutused ja künnilinnu kõlinad, ainult veel öösoru tume joru kumas põesastikust selle ruumika öö vaikusesse, selle õndsa õitseva paradisi. Ligi kesköö aeg jõudis kätte, poisikene tundis suurt hirmu omas südames, ta mässis raugemata edasi, et ometigi kord eesmärgile saada. Väsimuses võideldes astus ta läbi paksu sanajala põesaste, läbi paksu heinarähma, puuvõsude ja oksarägastiku. Ta elurammu oli juba nõrkemas, jõud kadumas ja kõik liikmed sundisivad väsinud keha rohuvoodisse puhkama jääda. Sellest kõigest hoolimata astus ta edasi, sest veel üks lootus oli, kellest ta kinni pidas, veel üks lootus oli, kellest ta abi arvas tulevat, see oli kõrgem taevas, kes kõik maailma oma valitsuse all hoidis, selle peale lootis poisikene ja sellelt palus ta abi. Vaevalt jõudis ta sanajalapõesastest läbi, siis leidis ta ühe ilusa lagentiku, kus mitmest küljest mets hommikuse koiduna ilusas kullavärvides hiilgas. Siit kostis veel mühav vetevulin tema kõrvu, see oli jõevee jooks. Ta tänas südamest rõemsa meelega peastjat, kes teda ometigi kord lagedale oli juhatanud. Siit edasi minnes leidis ta veel ühe teeraa, kus mitmed värsked jäljed näha olid. Ikka lei rõemsamaks poisikese süda, ikka tungis palavam tuksumine tema rinda. Linnud laulsivad juba sirinal ja varsi võis arvata, et päikene tõusma saab. Ei saagi poisikene sammu sada selle tee peal ära astuda, kui ta ühed kõminad põesastikus kuuleb, ta jääb vaatama ja näeb vanapagana sealt välja tormavat ning irevil hammastega vahtides tee peale ette jäävat. "Õis kätte!" ümiseb ta. Poisikene käänas kohe ümber, et teispoole seda sama teerada mööda tagasi kõndida ja sealt poolt tuttavaid leida, aga kassa näe, juba vanapagan jälle ees ja hüiab: "Lurjus, õis kätte!" Kõndis nüüd poiss kuhu tahte külge, ikka seesama paik. Viimaks, kui ta end sellest tampimisest küllalt vaevanud oli, langes ta põlvili maha, pani käed kokku ja hakkas lugema. Luges seni, kui päikene üles tõusnud oli, siis ajas ta silmad lahti ja vaatas enese ümber. Siin oli kõik ilus hommik. Puud rohilises lehtis ja ütlemata ilus linnulaul, mis seda pühapäeva hommikut teretasivad, vanahall oli kadunud ja seega lootis poisikene nüüd takistamata edasi astuda. Ta leidis oma viisukablade vahelt ühe musta tumeda õie, mis vist sanajalgadest läbi kõndides sinna vahele oli jäänud, mida ka vana hall isi kätte küskimas käis. Nüüd tulli talle ka isa jutustamine meelte, et sanajalg ainult jaanilaupäeva öösel õitseda ja kes seda õit ära varastada saab, sellel tuleb vanapagan järele ning võtab õie tema käest ikka tagasi. Poisikene jõudis veikselt teeraalt viimaks suurele teele ja sai sedaviisi siis kodu.

E 5221/2 (2) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üleanne Kui vanal ajal kõik linnud ja lilled jõgede ning järvede kaevanduses töös olivad, et sealt aga omas elus korrastavat joogivett saada, jalutas "varesejalg" valge lumelill laanedes ega pannud sellest suuremat tähelegi, et kõik tõised peatoidusse eest palehigis töötasivad ja vaeva nägivad. "Küll saab minu jaoks kah!" ütles ta. Kui kõik tõised hulgani selle kallal töös on, ega see siis suuremad tähentagi kui mina üks seal puudun. Viskan ma see paar labida täis mulda jõe põhjast välja, mis see natukene sügavust seal tähendab. Ma määrin veel oma ilusad riided seal sopase töö juures ära ja kuhu ma siis kõlban. Ei maksa minna! Parem luusin laanedes, tunnid mööda, kui tõised rängal tööl oma nahka higistavad. Oli pealelõuna aeg, päike paistis palavaste, kõik linnud ja lilled närtsisivad selle leegi kätte ära ega suutnud väsimuses enam töötada. Keelekastet veel saada ei olnud, et seegi oleks karastanud ja vähagi elujõudu kosutanud. Siis tulli vanaisa isi töötegijaid vaatama, nende ränga toimetuses abi tooma ja jõudu jätkama. Vanaisa terav silm märkas kohe, et valge lumelill puudus. Siis küsis ta seda kubja kullerkupu käest järele. See ütles, et lumelill ainult metsas mängida ja laanedes pillerkaari pidada. "Soo!" ütles vanaisa ja läks ära. Nüüd otsis ja leidis ta valge lumelille laanest kätte. "Mis sa siin teed?" küsis vanaisa. "Kui kõik tõised jõe kaevanduses tööd teevad, raiskad sina aega siin metsas paljalt naljatades ära." "Kallis taevataat," ütles lumelill, "et ma seal oma ilusad valged riided ära rööveldama saan, ei läinud ma sellepärast..." "Sina riidealp," ütles vanaisa ilma et lillekene veel oma kõnet lõpetada oleks saanud. "Sinu nimi olgu "üleanne" sest, et sa üleannetuse pärast metsas luusid ega ühes tõistega end ausas töös toita ei taha. Ka siis kui kõik tõised lilled endid suve pikul ilusamas riietesse ehivad, peavad sinu riided tumedaks jääma ja viimaks koguni ära kaduma. Veel siis, kui kõik tõised lilled jõest juua saavad, pead sina "silmast suhu" laskma ja sellega rahul olema. See häbi olgu sulle palgaks so üleannetuse pärast!" Sest ajast kaotab ka lumelill kevade järele kohe oma ilusa kuue.

E 5222/3 (3) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Riismed Kord oli vanapagan taevalaotuses tähti riisumas, et seega ilusad ilma pimedaks teha, valgust ära kaotada ja selle asemel uut ööd luua. Ta riisus hoolega tähti koomale ja juba oligi üks külg taevast puhas. Seda märgati. Vanaisa pani tähele, et ilm juba pimedaks hakkas minema. Kui ta järele vaatas, siis leidis, et vanapagan selle kallal riisumisega töös oli. Kohe saatis ta Kõu ja Pikre, kes vanapagana oma töö juurest pidivad ära ajama ja vangi võtma. Kõu ja Pikker istusivad vankrisse ja kihutasivad ilmakaarest läbi nõnda, et kivid kisendasivad ja kaljud kõlasivad. Puutusivad vankrirattad kividesse, kohe kargas sealt tuli välja, puutusivad nad puusse, siis sündis sinna suur tule põlemine, mis ilmale valgust sünnitas. Kui vanapagan seda nägi, et ajajad tulise vankriga pilvedest läbi sõites tema poole kihutasivad, siis sai ta asjast kohe aru. Nüüd ei aidanud vanapaganel muu nõu, kui plehku panna. Teelt leidis ta suure vankri ja aasalt hundi härga söömast, neid panni ta siis vankri ette vidama, isi istus sisse. Aga hundi ja härja vahel tulli võitlemine. Esimene kiskus vankri metsa poole ja tõine sikutas kodu poole. Nõnda kulus siis vanapaganal hulk aega ära nende vaielust pealt vaadates, kuna selle vahe sees Kõu ja Pikker juba õige lähedale jõudsivad. Nüüd ei aidanud muu temp, vanapagan kargas vankrist maha ja andis jalgadele teada, et veel õnneliku aegades kodu jõuda. Et aga kergem jooksta, pillas ta seljast "koodid-rihad" maha, siis veel koti kaelast ja nüüd... hopp mõni samm... oligi koopas. Kui Kõu ja Pikker nägivad, et vanapagan koopasse varjule jooksis, sõitsivad nad sinna ja kohe kärgatas kõu ning põrinal põrutas Pikker. Koobas see langes tuhandeks tükiks, pihuks ja puruks ning vanapagan seisis keset tuld, mille pihta nüüd nooled lendasivad. See oli talle trahviks. Pärast, kui Kõu ja Pikker kodu tagasi jõudsivad, külvas vanaisa suurem jagu tähti jälle oma koha peale tagasi, ainult ühe koha jättis ta paksemaks ja seda kutsutakse praegust alles "riismed." Ka nüüd, kui vanapagan veel mõnda pahandust püüab teha, on kohe Kõu ja Pikker teda sealt juurest ära kihutamas. Neid on vanaisast selle jaoks säetud.

E 5225/6 (5) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kelle käsi pandis, selle käsi võtku Hilja jäi üks rikas taluema haigeks ja oli surmaga juba voodis vaakumas, aga talu raha ei annud ega juhatanud ta kellegile sugulastele ega tuttavatele. Küll oli minija haigega mitu korda rahavaranduse üle juttu teinud, aga see salgas seda ära ja ei ütelnud väljagi, et temale kah raha on, et minija seda küll selgeste teadis. Mõned päevad läksivad veel mööda ja haige jäi ikka jõuetumaks. Kõik teadsivad, et tema surmatunnikene pea ligi saab jõudma. Minija, kes siitsaadik haige juures oli olnud, pidi välja mõne asjatallituse toimetusele minema; taga ukse kuuleb ta aga, et haige voodis kihistama ja kahistama hakkas. Tasa võttis ta ukse praokile ja vahtis sala selle vahelt sisse. Seal näeb ta aga, kuidas haige peaaluse padja seest suure käisse täie raha välja võttis, sellega voodist maha ronis ja kolde juurde läks. Kohe kahmas ta raha koldesse tuha sisse, isi ütles veel järgmised sõnad: "Kelle käsi pandis, selle käsi võtku!" Läks siis voodisse tagasi ja kiskus hädaselt teki alla maha. Kui minija väljast tagasi tulli, oli haige juba surnud, ei liigutanud enam käse ega jalgu, valmis mis valmis. Minijal oli nüüd esimene asi kolde juurde raha järele vaatama minna, aga mis ta leidis sealt? - Muud midagi, kui ainult tuhka. Küll ta segas seda saja võrra sõrmedega läbi, aga ei targemaks ühtegi - raha ei olnudki koldes. Ta mõtles, et silmad teda petnud olivad. Pärast jutustas ta kaasale seda lugu, ka see soris omakorra kolde läbi. Mis tühi, see tühi. Pärast mõtles minija: "Ma katsun vanaeide sõnade peale tema oma käega, saab näha, kas siis ka mitte raha ei saa." Ta võttis surnu voodist kaenlasse, viis selle kolde juurde, võttis tema käe ja hakkas sellega koldes tuhka rehitsema. Aga kassa näe, - kui ta vanaeide käe koldesse pistis, tulli hõbedat ja kulda mis kole, andis päris tuha seest välja korjata. Seda sai suur mati täis. Selle järel maeti vanakene ausaste ja mõistlikult maha, peeti veel suured matussed, mis muidugi ka muist vanakese rahaga toimetadi. Noorpaar, kes talu sellest päevast saadik oma kätte saivad, ei elanud peale vanakese surma enam sugugi heaste, rahaahnus tegi alati tüli mõlemate keskel. Viimaks müüsivad nad ka veel talu rahaahnuse pärast ära, lootsivad, et siis veel õnnelikumaks saada. Aga võta näpust! Kopikud veeresivad kopikute järel, rublad ronisivad rublade järel, kõik kadusivad kärmeste, rikkast abielupaarist ei saanud viimaks muud kui ainult õnnetu kerjajate paar. Veel enne surma tuletasivad nad seda meelde: Ihnus, ahnus mõlemad, õelad õnne rikkujad!

E 5226/8 (6) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peninukid Vanal ajal käinud sagedaste suured ühesilmaga mehed maasid mööda ja otsinud inimesi. Keda kätte saanud, neid sidunud nad kinni ja viinud omale maale, söötnud seal tubliks ja siis tarvitanud söögiks. Kui seda keegi ära oli näinud, et peninukid külasid mööda kõndimas olivad, siis jooksnud nad metsa, tükkinud toomingudepõesasse ehk nende juurte alla ja olnud niiviisi seal varjul, sest peninukid ei teadnud sinna otsima tulla. Nii ühte külasse jõudes korjanud nad lapsed ära, jätnud vanad inimesed järele ja läinud siis saagiga kodu. Seal pandud lastekari ühte iseäralisse kambrisse kinni, kannetud neile paljalt pähkli tuime ja rõõska piima toiduks süüa. Kui tubliks olivad söönud, siis pantud raudvankri peale ja aetud palavasse ahju, küpsetadud ära. See olnud siis peninukkide toit. Ühest kambrist peasenud kogemata viis last välja, sest et uks kuidagi lodevile oli jäänud, nad pannud pastlad tagurpidi jalga ja siis jooksnud kuni kodu. Kui suured ühe silmaga mehed aru olnud saanud, et vangid plehku pannud, siis tõmbanud nad haisu ja otsinud jälgi, et neile järele saada. Aga kahju asi, haisu ei olnud kusagil enam tunda ja niisama ei nähtud ka jälgi, mis nende kodust oleks välja läinud. Võerid jälgi olnud küll leida, aga need tulnud nende õueväravast sisse ja kadunud tualäve alla ära. Nii seganud nad endid ära ja ei saanudki kadunuid vangisid kätte. Iga sügise olnud ümberkaudsel rahval, mis peninukkide maa piiri lähedal elanud suur hirm, sest need pika ninadega mehed käinud sel ajal alati jahti tegemas. Küll katsunud ka mitmed, kas neid mitte ära tappa ei saanud, nad pannud hõbekuulid püssidesse ja tahtnud siis nende peale lasta, aga asjata, püssid ei läinud lahtigi. Kui raudkuulidega oli lastud, siis läinud püssid küll lahti, aga tapnud laskjad endid. Kuna peninukid aina nende tembutuste üle irvitanud ja seda tigedamalt oma hävitust edasi teinud. Niiviisi kestnud see kole rüüstamine ikka edasi, kuni viimaks keegi vana nõid ohule rohtu leidnud. Ta annud nõu: "Siis kui peninukid maale tulevad, majad heaste toominguoksadega seest ära ehitada ja kui nad sinna sisse tulevad, siis võtke see kinnas, mis ma teile ligi tõin, ajage see kätte ja niiviisi saab teil siis võimalik olema neid kinni siduda." Nii ka oli. Kui mõne päeva järel tulli esimene hulk, neid võtnud nad kinni ja ajanud auku. Paar päeva hiljem tulnud jälle tõine hulk, ka neile tehtud niisama. Nüüd olnud mõni hea nädal vaheaega, siis tulnnud suur kari. Kohe, kui nad külasse jõudnud, võetud neid kohe kinni, aga enne, kui neid auku ajada saanud, ilmunud jälle päratu kari sala järeleluurajaid. Need ei tulnud kohe sisse, vaid kõndinud ümber küla ja tõmbanud haisu. Kui neid kusagile maja ligidale läinud, siis kõnelenud: "Siin on võerast haisu." Viimaks ometigi tulnud sisse ja siis ka langenud. Pärast ei nähtud neid enam, ju nad ikka kõik otsa saivad.

E 5229/30 (8) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Padamets Igal sügisel, pikal pimedal õhtupoole öödel, kui eha juba ära kustunud, paistab Padametsa äärest kaugele suur tuleleek, mille valgus pilvedesse ülesse ulatab ja mida paljud tulekahjuks arvavad. Kui sinna lähedale minnakse, siis nähjakse mõne vakkama tagant üht ütlemata suurt kattalt tules ja selle lähedal maas määratumat rahalade, mida vanapagan suure kühvliga edasi-tagasi kühveldab. Alati käib ta katla juurde ja kihutab sellele tuld alla, nii et see ikka ühte lugu miilab. Kui veel ikka sinna lähemale saab mintud, nii et asjast selgemalt aru võiks saada, siis kaob nähtus udu varjusse ning viimaks aega mööda päris ära. Päeva ei ole sellel kohal muud midagi leida, kui ainult tuhka ja tukkati süse ja mõned vasetükid, mis sellest öö vänderdusest maha on jäänud. Rahvas kutsub seda kohta katla nägemise järel Padametsaks. Et vanapagan seal alati raha kuivatamas on käinud, on see nimi vanastrahvast nii järele jäänud. Seal Padametsa ääres on suur kivi, mida vanal ajal Katlakiviks kutsuti, kuhu vanapagan iga ööse peale kukkelaulu olla olla pugenud. See nimi on nüüd küll aja jooksul juba ära kadunud. Ka nüüd veel, kui mõned teekäijad öösi Padametsast mööda olla läinud, kuuldakse seal nagu keeks mõni katal suure tule peal. Mõni kord olla ka veel mõnda musta meest Padametsa ääres kõndimas nähtud, kuhu ta ikka ja alati pimeduses ära kadunud.

E 5232/3 (10) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalevipoeg ja vanapagan Ühel päeval läks Kalevipoeg põhja poole mereranda, et seal nagu enne märgitud oli vanapaganaga võidu peale välja. Ta võttis seitsesada saelauda kaasa, viinavaadi panni taskusse ja mehe veel vaadi otsa istuma, nõnda siis võeti reis ette. Kohale jõudes ootas vanapagan teda, et ammu juba võitu oleks alustama. Esite veeti vägipulka, sellega tõmbas Kalevipoeg vanapagana kolm korda ülesse, nüüd katsuti jooksta, aga ikka jäi võit Kalevipoja poole. Katsuti ülesse hüppamisega proovi. Vanapagan hüppas vaevalt kolm sülda ülesse, kiitis seda suureks ja käskis siis Kalevipoega hüpata, aga Kalevipoeg hüppas kolmkümmend kuus sülda kõrgesse, nii et pea pilvedesse põmpsatas, vaevalt veel vanapaganale silma paistis. Ikka oli võit Kalevipoja pool. Vanapagan ei tahtnud ka oma jonni jätta, ta kutsus veel maadlema. "Oot, oot!" mõtles Kalevipoeg, "ma panene ta kord paule!" Nenda kui nad süle kokku leivad, viskas Kalevipoeg vanapagana kus seitsekümmend kaheksa mere laentesse. Aga see tegi vanale südame täis, ta ujus äärde ja tikkus kurjaga Kalevipoja kallale. Ei aidanud enam "hea ega kuri nõu", vägisi ajas vanapagan oma jonni. Viimaks võttis Kalevipoeg oma kaasa toodud seitsesada saelauda ja katsus nendega vanapaganat äärest kaugele kaitseda. Aga kui ta sähvaku andis, libestasivad lauad serviti veelaenetest ja vägilane peasis ning tikkus võimukalt kallale. Kui nii kaugele juba Vanapagan oma võimuga läks, kuulis Kalevipoeg põesast üht healt: "Lõhu lapiti laudu, lapiti laudu laenetesse!" "Kes sa oled?" küsis Kalevipoeg. "Tule välja!" "Ma ei tohi tulla," ütles heal põesast, "sest et ma alasti olen!" Kohe tõmbas Kalevipoeg oma kuuekäise otsast ära ja viskas põesasse. Pea peale selle ronis keegi veikene elukas põesast välja. Kalevipoeg küsis: "Mis so nimi on?" "Minu nimi on siil," oli vastus põesaeluka poolt. Nüüd ei olnud Kalevipojal enam aega kõneleda, ta hakkas lapiti laudu lõhkuma. Kui ta hoobi andis, see panni kohe vanapagana oigama. Andis veel kaks, ei siis köhatanudki vanapagan enam. Viimaks lei ta teda: Raksatades Rootsimaale, põmpsatades põrgu linna. Isi jäi veerele ootamaie, vihameesta vahtimaie, kinsumeesta kuulamaie. Kui Kalevipoeg viimaks nägi, et kedagi enam tagasi ei ole ilmunud, siis tänas ta siili juhatamise eest ja kinkis ka veel oma kuuekäisse jäädavalt temale. Ka praegust kannab siil okkalist riiet, mida ta Kalevipoja käest olla saanud ja mis tal seljas ei kulu ega katke.

E 5234 (11) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Suur viskamine Ühel päeval oli Kalevipoja ja Vanapagana vahel Hiiu rannas suur viskamine. Esite võttis vanapagan kahekümne puudalise kivi ja viskas seda kolm versta kaugele. Ta oli uhke selle üle ja kiitis seda. Nüüd võttis Kalevipoeg mõõtmata suure kivi ja viskas seda nii kaugele, et nende mõlemate silmist kadus. Küll otsisivad mehikesed seda kivi taga, aga ei leidnud. Alles kolme nädali pärast juhtusivad nad otsides Ülemeste järve lähedale ja leidsivad kivi järvest üles. Vanapagan ei olnud selle viskamisega rahul, ta tahtis kord veel platsi astuda, aga seal võttis Kalevipoeg ja viskas teda üle mere Rootsi mägestikusse, kuhu ta ka seni kalju külge kinni jäänud, kui üks vana nõid teda hulga raha eest valla oli peastnud. Sest ajast pelgavat vanapagan viskamist mis hirmus.

E 5234/5 (12) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pühalepa kirik Muiste tahtnud mõned mehed kirikut ehitada, kiratsenud aga selle kallal, sest et ta ühele lähedale ja tõistele kaugele pidi ehitadud saama. Igaüks ajas oma jonni, kõik tahtsivad kirikut kodu ehitada. Viimaks ütles üks mõistlik mees: "Teeme nii. Paneme härg metsas palgi ette vidama ja saadame teda metsast välja, nüpeldame talle seal nahkmalgaga kuumaks ja siis saadame minema, isi kõnnime silmnäolt järel. Kuhu kohta härg palgiga peatama jääb, sinna saagu kirik ehitadud, kas olgu ta siis kõigile kaugel ehk kõigile lähedal." Kõik olivad selle poolt. Nii kuida räägitud, pantud härjale palk järele, tapeltadud nahk ära ja siis saadetud minema. Küll see aga vedanud palki päevad ja ööd edasi, mehed, kes järel käinud, vasinud üsna ära ning hakkanud asja üle nurama. Viimaks kolmandamal päeval jäänud härg ühe karjamaa peale lepiku äärde seisma. Sinna sai ka kirik ehitatud. Oli töö lõpetatud, siis pantud kirikule Pühalepa nimeks, sest et härg palgi lepiku äärde oli toonud. Nii kannab ta seda nime praegu alles.

E 5236/7 (14) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Mt 750 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Külmmats külas Ühel ilusal suveõhtul olnud kõik sooküla peremehed kõrtsis ja joonud tubliste. Tänavu olnud neil kõikidel viljad põldudel ütlemata tublid kasvanud ja sellepärast siis ka võtsivad peremehed õige mehiselt linaliiku. Kui nad nenda parajaste jommis olivad, astus väljast keegi närakades riietes kerjaja sisse ja palus öömaja. "Siit ei ole öömaja saada!" kõneles kõrtsimees palujale vastu. "Oh, kui vähagi võiks!" palus võeras edasi. "Olen ütelnud, et siit öömaja saada ei ole, võite sedamaid oma teed minna," kõneles kõrtsimees uueste edasi. "Välja, välja!" kisendasivad mitmed joodikud. "Olgu mintud, vana nirukael või Räbala Aadu," mürasivad jälle tõised. Võeras pööris kohe enda ümber, vaatas ukse pealt veel tagasi ja ütles: "Küll teie Külma Matsi paluma tulete!" Kadus siis. Kõrtsi juurest kõndides läinud võeras sooküla põldudest läbi ja katsunud käega üht kui tõist vilja, nii kava edasi kuni mäeküla maadeni, siis läinud ühe saunamehe juurde öömaja paluma. See olnud õige lahke ja annud oma koiku kohe selle jaoks. Jsi aga läinud tarre parsile magama. Hommiku päeva tõusu ajal tulnud sooküla peremehed kõrtsist kodu. Kõigil suur külmahäda. Kes aga kodu saanud, see läinud kohe tarre ahju peale ja maganud seal kuni tõise päevani. Kui üles tõusivad, aga mis nad leidsivad: viljad olivad kõik sooküla meestel ära külmenud, selle suve tööst ei olnud enam midagi loota. Mäeküla meestel olnud viljad ütlemata ilusad, nagu enne. See kihutas kohe sooküla mehed arupidamisele kokku. Kui nad tüki aega vaidlenud olivad, ütles viimaks üks: "Kas te' ei mäleta, et mõne päeva eest üks vana sandinäru Moluski kõrtsis ütles: "Küll te' Külma Matsi paluma tulete!" Nüüd selgusivad kõikide silmad lahti, aga kus Külma Mats veel oli; see kadunud, et keegi ei tea kuhu. Ka kõrtsimees, vaene, olnud kimbus, külarahval ei olnud võimalik kehvuse pärast kõrtsi minna ja nii jäänud ta, vaesekene, hädasse. Mis veel mõisast leitud, seda müünud mõisaherra ära ja kõrtsimees - mine nüüd, kuhu sa tahad.

E 5244/5 (22) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Näki Kord kõndinud mitu last jõe ääres ja olnud ära väsinud. Nad leidnud sealt ühe väga ilusa hobuse aasal söömast, sellele arvanud nad selga istuda ja kodu sõita. Kui nägivad, et hobune ühe selga laskis istuda, siis liginesivad ka töised sinna lähedale ning ronisivad ükshaaval tema turjale. Viimaks oli ruum otsas ja üks laps jäi järele. See arvas, et muidugi nii palju ruumi saab olema, kui temale tarvis läheb, ütles siis: "Kus mina istun, näki näsa peale võh?" Niipea, kui ta seda ütelnud, jooksnud hobune ühes lastega jõkke ja see üks jäänud veel jõe ääre peale. Kodus jutustanud laps seda oma vanematele, need ütlenud: "Ega see hobune ei olnud, see oli näki. Kui sina ka sinna oleks istunud, kus tõised, siis oleks sa jões ka niisama haua leidnud."

E 5246 (24) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jaaniussikene Päikene lõpetas oma käiki ning ehavalgus ehtis veel üle puulatvade ja kadus siis ka pea. Puude all pühas vaikuses kõndis tasa-tasa pehmel rohusüles üks neiukene. Üks tundmata vägi vaevas tema südant, üks arusaamata mõte rõhus tema hinge ja nagu koormast vaevatud istus ta kivile ja kõneles õrnalt: "Oh! Ma pidin sinust lahkuma... ära... igaveste. Sina, kiusakas järvelaene riisusid kallima minult ära, varastasid mo paremad päevad ja õntsamad elutunnid. Sinu läbi olen ma maha jäetud - maha jäetud sellest, kes mind armastas. Ärgu iialgi sinu vesi õhtu eel laenetagu, see olgu sulle piinaks, igaveste." Nende kõneledes kuivatas neiukene oma silmapisarad, mis enne rohusülle voolasivad, tõusis siis kivilt ülesse ja sammus järve poole. Üks kahvak ja öövaikus valitses kõik oma hõlma. Nii uputas neiukene end sinna, kuhu järvelaene ta kallikese enne oli matnud, aga ta silmapisarad hiilgavad iga öösi jaanipäeva ümber alles kivi ümber ja neid kutsutakse jaaniussikesteks.

E 5251/2 (27) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsapuude jutud Vanal ajal jalutas keegi mees metsas puude all. Et päikene palavaste paistis ja mees väsinud, siis heitis ta sinna magama. Kui üles ärkas, siis leidis ta öö käes olevat. Mehel, vaesel, ei olnud õiget kohta ega kodu, ühe öö siin, tõise seal, nenda ei läinud ta siis ka täna siit, vaid tarvitas seda rohusängi oma puhkamiseks. Ta pikutas, aga ei tulnud und peale. Korraga kuuleb kaht metsapuud kõnelevat. Esimene ütles: "Meie kuningatütar on praegu haige, temal on roos rinna sees. Kuningas lubab küll suurt hinda, aga keegi ei tea teda terveks teha. Suuremat arstimist ei olegi seal tarvis, minu juure muld musta riide peale panna, haige kohale siduda ja nii on ta terve. Aga ega see ei aita, kui kuningatütar jälle metsa tuleb, minust mööda lähab, kahistan ma okse ja nii on roos jälle tagasi." "Nii ta on," kõneles tõine. "Mina olen ka omast kohast mees inimestele haigusi andma. Kes minu juuri ehk tüve vaatab, see jääb kohe maalise haigusesse, kes minu latva vaatab, see tuulest rabatud, kes oksi, sel tekib tuline hambavalu. Rohud ei olegi omast kohast suuremad asjad, aga inimesed, rumalad, ei mõista nendega midagi teha. Vaata, maaliserohi kasvab minu juurte peal ja keerutab mööda tüve ülesse, seda tarvis keeta, haigele sisse anda, siis saab ta kohe terveks. Rabatsirohi kasvab allikate ääres ja hambavalu ajal tuleb kõrtsilinki närida, aga kes seda mõistab teha. Haigused kasvavad iga päev, terveks saamist ei ole lootagi." Nenda lõpetasivad metsapuud oma jutud. Kui mees hommiku üles tõusis, oli tal kohe esimene asi kuningatütart terveks teha. Oli ta sellega joones, siis sai ta kuninga käest hulga kulda. Pärast tegi ta maal rahvast ühes kui tõises kohas terveks. Kes oma häda kaebas ja tema juurde läks, selle haigus nagu kadunud. Kui kuningas kuulis, et seesama mees tema riigis hulga rahvast terveks oli teinud, siis andis ta talle nii palju kulda ja raha, kui mees iganes kanda jõudis. Pärast arstis see mees tihti inimesi ja sellest on ka esimene arst saanud.

E 5254 (29) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) vrd H III 21, 120/1 (2) < Viljandi - A. Tartoff (1894), Trükitud M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk 11-12 (10) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peipsi lained Kui Kalevipoeg Peipsi järvel paadiga sõudnud, laenetanud see väga ja nii tahtnud ta ühtelugu sisse kalduda. See sünnitanud Kalevipojale pahameelt, ta võtnud vemla ja peksnud sellega Peipsi laineid valusaste. Kohe jätnud järv laenetamise järele. Ka nüüd alles, kui vaikse ilmaga Peipsil sõuetakse, olla need vemla jäljed näha; nii olla ka talvel voldid seal kohal jää peal.

E 5254/5 (30) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hobune, jäär ja härg Kui Jeesus maa peal käis, siis juhtunud ta ühe suure jõe juurde, kellel silda peal ei olnud. Hobune söönud jõe ääres ja seda kutsunud Jeesus enda jõest üle viima. See aga vastu: "Mul ei ole aega, pean hoolega sööma, muidu jääb mul kõht tühjaks." Jeesus läinud jälle edasi. Söönud jäär jõe ääres, ka seda kutsunud Jeesus enda üle viima. See aga vastu: "Mul ei ole aega, pean hoolega sööma, muidu jääb mul kõht tühjaks." Jälle läinud Jeesus edasi. Söönud härg jõe ääres. Jeesus seda kutsuma üle viima. "Viin küll, söön siis jälle." Ta võtnud Jeesuse turjale ja viinud selle jõest läbi. Kui Jeesus jõest läbi olnud, ütlenud ta härjal: "Et sina mind jõest läbi tõid, siis sööd sina päeva ajal ja võid sellega öösil rahul olla, kuna aga hobune ja jäär ööd ja päevad võivad kokku süia, aga siiski ei saa nende kõhud iialgi täis." Ka nüüdki söövad hobune ja jäär, kui nad heinte ligi saavad. Härg aga sööb päeva ja on sellega öösi ka rahul.

E 5255 (31) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui Looja lehma ilmale oli loonud, siis oli lehmal udar üle kõhu ulatanud, nii suur olnud see ja sellest saadud ka palju piima. Kui kass seda näinud, roninud ta sinna ligi ja hakanud sealt piima lakkuma, söönud aga udara ära. Küll koer oli vastu kaitsenud, aga see ei aidanud ühtegi. Viimaks jäänud veel neli nisa järele, mida koer suure vaevaga ära hoida oli jõudnud. Nüüd, kui lehm iga aasta uut piima toob, saab koer esimese lüpsi, sest et ta seda kassi eest on jõudnud alal hoida. Sellest ajast saadik on ka koer kassi suurem vaenlane ega või teda silma otsas sallida.

E 5256/7 (33) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsapuude palve Vanal ajal kui alles kõik metsapuud rääkisivad, läinud üks mees metsa toidu keeteks puid tooma. Kohe astunud ta vana kase kallale ja tahtnud seda maha raiduda. Kask vastu paluma: "Armas mees, jäta mind, mul on õige valus, võta parem mõni tõine, neid on siis metsas küll!" Mees jätnud kase järele, astunud kuuse juurde ja tahtnud seda maha raiduda. Kuusk paluma: "Armas mees, jäta mind, mul on õige valus, võta parem mõni tõine, neid on siin metsas küll!" Mees jätnud ka kuuse ja läinud lepa juurde seda maha raiduma. Lepp niisama paluma. Läinud toome kallale, aga ikka üks ja seesama palk. Mehe süda saanud haledaks, et kõik härdaste vastu palusivad, ta jätnud nad kasvama ja läinud ilma puudeta kodu.

E 5260/2 (37) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lendaja Ühel talul koolis äkitselt üks lehm ära ja mõne nädala pärast koolis jälle tõine lehm. Perenaene sai aru, et see õige asi ei olnud, ta läks arsti juurde abi otsima. Võttis selle jaoks kortna viina ja kaku leiba kaasa. Arst kuulas loo põhjani ära, võttis siis viinapudeli, käänas seda kolm tiiru põlvekeeri otsas vastupäeva, vaatasi siis viinakirjast ja ütles: "Lehmad on lendaja läbi lasknud, see on üks teie vihaalune, kes mõne päeva pärast seda pahandust on valmistanud." Naene ütles: "Muud ei tea ma omaga jonnis olevat, kui Mõisa Leenu, kes mineva kevade meilt ära läks ja Luha Jüri, kelle karja meie peremees viljast kinni võttis." "No jah, seda ma aravn, et üks neist on," ütles arst. "Kui nüüd kodu lähate, siis minge ja võtke selle kasuka karvadest kolm korda lammasteraudadega, keda te suuremaks vihaaluseks arvate. Pange need villad siis kodus laudaukse sagarasse ja oodake, kas lendaja siis veel lehmi laskma tuleb. Tuleb mõne päeva eest keegi teilt midagi küsima, siis ärge andke, vaid saatke tühjalt tagasi." Naene tänas arsti õpetuse eest ja läks. Kohe, kui kodu oli jõudnud, tõi to salamahti Luha Jüri kasuka karvadest kolm lambaraua täit ja panni neid kodus laudaukse sagarasse. Nii olligi. Tõisel päeval tuleb Luha Jüri poiss ja ütleb perenaesele, et Jüri laseb pada paluda. Perenane vastu: "Annaks küll hea meelega, aga meil on isi seda häda pärast tarvis. Kuulake, ehk saate mujalt." Läkski. Tõisel päeval tuleb tüdruk ja ütleb, et Jüri laseb pangi paluda. Ei naene anna pangi kah. Kolmandamal päeval tuleb vana Jüri isi ja palub pätsi leiba, lubab homme jälle suure kasuga kätte tuua. Perenaene vastu vabandama: "Annaks hea meelega, aga meil isi seekord ka ei ole, pandsin täna juuretsi ja teen homme kah leiba. Kuulake, ehk saate mõne muu käest." Vana Jüri läks ära ega lausunud enam musta ega valged. Tõisel päeval lähab perenaine lauda juurde ja näeb, laudauksel auk sees. Võtab ukse lahti, ennäh, veikene hall kivi keset lauta maas. Naene jättis selle sinna ja ruttas uuesti arsti juurde abi otsima. Oli ta arstil asjaloost kõnelenud, ütles see: "Hea küll, et sa selles kivis ei puutunud, see oligi see lendaja, kes enne so lehmad ära laskis. Kui sa mitte Luha Jüri kasukakarvu ukse sagarasse ei oleks pannud, siis oleks ta sinu lehma jälle ära lasknud, isi aga ära kadunud, nenda et auku ega kivi kusagil ei oleks olnud näha jäänud. Nüüd võta see kasetoht ja see pihlakakepp, sellega aja kivi kasetohu peale ja vii vette. Küll siis lendaja sinu õuest kaob." Naene tänas ja läks. Kodus ajas pihlakakepiga kivi kasetohu peale ja viis vette. Korraga läks kivi puruks nagu tuhk ja ainult valge kord jäi siis vee peale. Ei tulnudki lendaja enam. Pärast mõne päeva järel oli kuulda - Luha Jüri olla sängis surma vaakumas, hing lõngaga kaelas, aga ei sure ära kah. Perenaene läks haiget vaatama. Kui Jüri oli kuulda saanud, et tõise talu perenaene sinna oli tulnud, siis käskinud ta ukse kinni panna ja mitte enda temal näidata. Pärast selle järel suri ta ka varsi ära.

E 5264/5 (39) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Abja valla rikkus Ühel Abja valla vaesel saunamehel öeltud ühel ööl: "Kaeva neljapäeva öösel, enne kella 12-nt labidaga oma saunaukse lävepaku alla kolm jalga sügav auk, siis leiad sa sealt ühe suure katlatäie raha; sellest saab sul ja kehval Abja vallal küllalt nii palju, et rikkaks võite saada." "Tühja kah," ütles mees, "unenäod on mitu petnud, nii võivad nad ka mind petta." Mees ei teinud nii, kuida juhatadud. Paari nädala eest oli saunamehel uuesti unel niisamma viisi juhatadud. Nüüd hakas mees küll väha uskuma, aga jättis tegemata. Jälle seesamma juhatus kolmandamat korda. Nüüd ütles mees: "Saagu mis saab, ma vaatan õige kord selle uksepaku aluse läbi." Ta võttis ühel neljapäeva öösel labida ja hakkas enne kukelaulu kajuma. Oli kolm jalga auk sisse võetud, leidiski suure katla, raha täis mis kõlas. Nüüd oli mees õnnega koos, raha sai juba vakaga mõõta. Tema ei mõistnud selle hulgaga midagi teha, vaid andis ka igal Abja valla vaesemal nii palju, kui see aga soovis. Vaesest saunamehest sai nüüd rikas taluperemees, ta haris põldu hoolega ja teenis veel selle suure rikkuse kõrval mõndagi. Ka mitmest vaesest inimesest, mida saunamees avitas, sai rikas, mõistlik ja hoolas kohapidaja. Nenda sai kehv Abja valla saunamehe läbi rikkaks vallaks.

E 5265/6 (40) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsavana Igas metsas olla oma metsakuningas või metsavana, kes selle üle olla ja seda valitseda. Kõik puud, taimed, lilled ja õied olla tema, kõik linnud, loomad ja putukad seisavad tema voli all. Kes eksida, seda nuhtlevat metsavana õnnetumalt. Ühel päeval jalutas keegi noormees suure laane ääres, püss seljas; ta näeb üht imeilusat kullasulgis lindu kuuse otsas lustlikult laulvat. "Maha, sa muidu kisendaja!" kõneles noormees, panni püssi palgele, pauk käis ja lind oligi maas. Ta võttis linnu ja panni sisse, astus siis jälle kuusemetsa alust mööda edasi. Kui noormees metsas ühe lagendikule jõudis, nägi ta üht väga vanat mehikest enesele vastu tulevat. Temal oli kasetohust kübar peas, kuusekorba moodi kuued ja püksid, habe niisugune nagu hallid kuusesamlad. Et teda küll liigvanaks arvata võis, siiski paistis temast erkus, noorus ja elavus välja. Kui ta nooremehe ligidale oli jõudnud, panni vanakene käe sellele õla peale ja küsis: "Pojukene, mis asi ajas sind selle tuleriistaga siia metsa luusima!" Hirm ja häbi võitlesivad mõlemad noore mehe südames, viimaks võttis ta nõu kokku ja vastas: "Tullin muidugi naljaks metsa luusima ja meelt lahutama, sest igavus alati kodus olles on tüliks." "Valetad!" ütles vanamees. "Tullid minu kuningriiki seda trüüstama." "Ei tulnud!" oli nooremehe poolt vastus. "Näidake oma jahitasku, siis näete küll, et seda salgate." Kõneles vanakene ja võttis nooremehe kaelast jahitasku lahti, leidis aga sealt seest linnu. "Siin ta on, mida maha olete lasknud." Noormees läks näost punaseks nagu keedetud vähk, ei tulnud tal enam sõna huuletele, ta lei silmad enese ette maha ja ootas, mis nüüd temast saab. Pika vait olemise järel puudutas viimaks vanakene püssi ja ütles siis noorel mehel: "Et sina metsalauliku oled ära tapnud, siis olgu see sinule trahviks." Jsi kadus kui tuul. Noormees oli rõemus, et ta ilma trahvita vanamehe käest oli ära pääsenud. Ta tegi otsuseks püssiga mitte üht ainumat looma enam maha lasta, läks oma koduväljale ja laskis selle tühjaks. Peale paugu oli paksu suitsu, nii et see kõik ümberkaudseid kohti täitis. Ka noormees ei näinud paksu suitsu seest kus kaugele. Pea vähenes suits ja noormes ei näinudki sugugi. Ta oli pime. Metsavana oli teda tema üleannetuse pärast trahvinud.

E 5266/7 (41) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussi sõnad Kord oli poiss kuulnud, kui tema peremees ussisid soode seest välja oli kutsunud; ta oli varjult kuuldes ussisõnad täieste kätte õppinud ja nüüd tahtis ta ka katsuda, kas tõeste siis ussid välja tulevad. Ühel päeval läinud poiss üksinda metsa äärde seda proovima. Ta lugenud ussisõnad ära. Aga, oh seda õnnetust, usse tulli igalt poolt, mis hirmus. Neid tükkinud maa seest, kande alt ja igast kohast nii palju, et neid keegi lugedagi ei oleks suutnud. Poiss olnud kimbus, ussid ei läinud sugugi ära ja kodu ei saanud ta ka minna, sest kõik kohad, kuhu ta jalaga tahtis astuda, olivad ussisid täis. Viimaks tahtnud mõned poisile õige elu kallale kippuda. Ta olnud nii kimbatuses nagu hunt aianurgas. Peremees oodanud poissi kodu, aga seda ei ole tulnud. Ta läinud otsima. Metsa jõudes näinud ta poissi usside kimbatuses. Kohe lugenud peremees usside sõnad ära ja need kadunud kui tina tuhka. Nüüd alles saanud poiss vähegi hingata. Peremees viinud poisi kodu ja ähvardanud kangeste seda tegemast; ka poiss kahetsenud seda, et ta ussisõnad kätte oli õppinud. Ta unustas edespidi nad täieste ära. Ühel päeval pannud poiss jälle tähele, kui peremees ussisid maa seest välja oli kutsunud. Ta olnud nii kaua peidus, kuni peremees ussid ära oli saatnud. Nüüd oli ta ka need sõnad kätte õppinud, kuidas ussisid ära võib saata. Pärast kutsunud poiss mitu korda ussisid välja ja saatnud ära jälle, aga nõnda kimbus ei olnud ta enam, kui esimesel korral.

E 5268/9 (42) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Päike paistab, vihm sadab, hunt sööb võsan võid-leiba Kord oli keegi noormees kuulnud, et siis, kui päikene paistab ja vihm sadab, siis hunt võsan võid-leiba söövad. Ta tahtis näha saada, kas see tõsi on ja läks metsa vaatama. Nii pea, kui ta kopli lepikusse oli jõudnud, näeb noormees mätta kõrval suurt halli hunti võid-leiba söövat. "Oot, oot, sa karjakrants," ütles poiss ja jooksis suure vemblaga hundi pead puruks peksma. Aga niipea, kui malk hundi kaela peale oli vajunud, tõusis see maast ülesse ja pügas metsa poole. Poiss jäi veel laia suuga järele vahtima. Oli noormees väha aega üksisilmi sinnapoole vahtinud, kuhu hunt ära kadunud, siis näeb ta võsa oksi liikuvat ja selle järel sammus vanamees nagu metsakänd nooremehe poole. Poiss andis jalgadele teada, et niisugusest kohast ära saaks. Aga pea hoiti teda tagalt selja kinni, nõnda et ta niutsatagi ei saanud. "Keda sa krantsiks hüüdsid ja keda sa ära purustada tahtsid?" ütles hall vanamees poissi pitsitades. "Jumal isa pojukene!" hüüdnud poiss ja kohe lasknud hall vanamees teda lahti, vaadanud siis veel korra poisi otsa ning selle järel kadunud ära metsa. Poiss läinud kohe kodu. Pärast seda hakanud tal küljeluu kangeste valutama, nenda et ta kuhugile enam ei saanud. Ta läinud arsti juurde abi otsima, see aga ütelnud: "Valu võin ma sult küll ära võtta, aga päris terveks teha ei ole võimalik." "Tee aga nii, kuida võid!" palus noormees. Selle järel tegi arst pudeli sisse üht vedelikku, andis seda poisi kätte ja käskis kodus haige koha peale määrida. Oli poiss kodus haige koha peale rohtu võidnud, siis kadus küll mõne pääva järel valu, aga tõbist puusa lonkas ta eluotsani.

E 5269/70 (43) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Päike paistab, vihm sadab, vanapagan vihub kaheharalise kase vahel lapsi Ühel päeval jalutas üks noormees aina üksi laanes, et uni teda liiga vaevas, viskas ta end pikali ja uinus pea magama. Kui ta juba küllalt norskanud oli ja viimaks üles ärkas, nägi ta päikest paistvat ja vihma sadavat. Veel näeb ta edasi vaadates läbi vihma - keegi vihub kaseoksadest punnakuga suure kase kahe haru vahel hulka lapsi, keda kõik sinna sirakile oli säetud. Ta tõusis üles ja astus ligemale. "Külaonu, mis sa teed siin?" küsis ta. "Lapsi vihun,"oli vastus. "Kui soovid, vihun ka sinu ihu ilusaste üle." Noormees ei olnud ka mitu nädalat enam vihtuda saanud, himu järele heitis ta ka viimaks kase harude vahele ja laskis vanakest omale selga mõeta. Aga oh sa ime, kui ta kase harudele oli heitnud, tundis ta parajat lõunu ja iga hoop, mida vanakene temale selga lõi, oli palju parem ja kosutavam, kui kümme kord kodus vihtumine. Oli ta noorel mehel hulga aega selga utnud, ütles siis viimaks: "Nüüd on küll!" Vanamees jättis vihtumise järele, viskas vihad kõrvale. "Ära sa kellegile kodus ütle, et sa metsas vihtuda said," keelas vana noortmeest kõvaste, "muidu võib sul midagi õnnetust juhtuda." Noormees ajas riided selga ja läks. Kodus mõtles ta: "Mis sellest siis viga võib olla, kui ma kõnelen, et ma metsas vihtuda sain." Ta kõneles seda lugu kõigile. Kohe tõisel päeval tundis noormees oma ihu kangeste sügelevat ja vaatas ja leidis seda täiesid täis olevat. Küll katsus noormees kõik ohud ja rohud, aga see oli kõik asjata. Ajas küll päevas mitu korda uut särki selga, aga ka see ei aidanud kedagi. Viimaks, kui lugu ikka halvemaks läks, ruttas noormees arsti juurde abi paluma. Arst kohe õpetama: "Võta kodus üheksa täie oma ihu pealt, pane nad villase riide sisse, seo punase lõngaga ümbert kinni, pane püssi sisse ja lase nad taeva alla. Ütle isi: "Kust olete tulnud, sinna peate minema. Katsu siis, kas nad ei kao ära." Kodus tegi noormees kohe õpetuse järel ja kolmandama päeva järel olivad täied ta ihu ja hilpude pealt kadunud.

E 5275/6 (47) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Liisavaarik Ühel ööl juhatadud ühel kehval taluperemehel unel järgmiselt: "Mine neljapäeva öösi enne kella kahtteiskümment Kalmemäele, sealt leiad sa mäe põhjapoolse serva alt kajudes toobi kulda, aga ära sa kellegile midagi kõnele, kui et küll kedagi näed. Ja kui sinna ei suuda kõndida, siis mine Liisavaariku äärte, sealt leiad sa ühest küljest palju kiva, kõige suurema kivi all on pütt kulda. Kui keegi sind eksitab, ära sa karda, muidu jääd kullast ilma." Mees mõtles: "Tühja! Kalmemäele ei maksa minna, see toop kulda ei maksa sugugi jalavaeva ära. Lähan parem Liisavaariku, sealt saan püti kulda, vaat see on asi, maksab ka midagi." Neljapäeva õhtu jõudis kätte ja mees mõtles ühtelugu mineku peale, ta ei saanud sel ööl sugugi nahka silmade peale. Kella kümne ajal oli ta platsis. Leidis varsi Liisavaariku äärest hulga kivide hulgast kõige suurema kivi üles ja hakkas kohe sealt labidaga kajuma. Pea hakkasivad varesed tema pea kohal kisendama. "See on halb," mõtles mees, "head see küll ei tähenda, varessed öösel kisendavad ja veel minu pea kohal. Vanaeit ütles küll, see asi on kurjastvaimust, ära mine, nad panevad so nahka." Mees lei kartlikumas, ta hakkas värisema nagu haavaleht, süda peksis põues nagu tallekene külma pärast. Pea kadusivad varessed ära ja mees kajus edasi. Varsti nägi ta pütti, mis kullaga ääreni täidetud oli. Ta hakkas teda välja kajuma, aga see oli ainult silmapilk. Pütt ühes kullaga vajus kolinal maa alla. Nüüd teadis mees, et see sellest tulli, et ta varesseid oli kartnud, ta jäi veel amuli suuga kaevatud mullahuniku kõrvale ootama, ehk tuleb pütt kullaga tagasi. Ta vahtis kuni päiksetõusuni, aga kedagi ei ilmunud. Praegust alles on Liisavaariku ääres see kivikoht tunda, et neid küll pealmaa näha ei ole, takistavad nad ometi künnu ajal atra maa sees. Seda kohta kutsuvad mõned nüüdki veel Katla vundamendiks. Ilus lehtvaarik kosub aga kindlaste seal kohal.

E 5278/9 (50) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ümiseja luu Kui vanal ajal sõda ja verevalamine meie maalt läbi läks, haavas ka võera meeste püssikuul üht nõida, kes hingeheitmisele vaakuma maha jäi. Temal oli hulk raha, seda mattis ta veel suure vaevaga enese kohale mätta alla ära, nii et sellest keegi aru ei pidanud saama. Ütles veel sinna juurte: "Keegi muu ei või öelda, et siin raha on, kui ainult minu suu." Aastad ja ajad kadusivad kiireste ajamerde ja sinna, kus enne suur tapelus oli olnud, kuhu nõid oma raha oli matnud, oli juba suur mets peale kasvanud, seda metsa kutsuti Ööslaka laaneks. Ühel päeval oli karjapoiss Ööslaka laanes hulkumas, ta leidis sealt ühe sääreluu, mis vahtu otsast välja ajas ja metsikumalt ümises. Poiss jättis sääreluu puutumata paigale, läks kodu ja kõneles seda lugu oma vanematele. Need aga ütlesivad: "See on vana kurja kindrali sääreluu, keda sõja ajal sinna on ära tapetud, ära sa sellesse mitte puudu!" Teisel päeval läks karjapoiss jälle seda luud vaatama, see aga ajas ikka vahtu otsast välja ja ümises vanat viisi edasi. Poiss võttis luu ja lei seda vastu puud puruks, siis võttis ühe kildu ja tegi sellest vile. Kui ta vile suu ette panni ja vilistada tahtis, tegi see aga ilmelikut healt ja hakkas kõnelema: "Oma külje alla olen ma matnud selle raha!" Poiss puhus vile edasi ja jälle seesama heal. Poiss ei saanud sellest aru. Viimaks mõtles ta: "Ma vaatan õige, ehk on luu külje all see raha, mida ta kõneleb." Ta hakkas kaapima ja leidis ka sealt hulga raha. Nüüd sai vaesest kehvast karjapoisist rikas mees. Kodus jutustas ta seda vanematele, need ei tahtnud raha eesmalt vastu võtta, arvasivad seda midagi nõidust tähentavat, aga kui viimaks juba õige "kits kotis oli", siis võtsivad nad poja raha vastu ja tarvitasivad seda. Pärast elasivad nad õnnelikult.

E 5281/2 (53) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundid ree peal Vanal ajal, kui hundid teekäijaid taga olivad ajanud, sõitnud talvisel ajal üks peremees aina üksi paksust kuusemetsast läbi. Väha aja järel näeb ta mitu hunti enesele järele jooksvat. Ta kardab, et hundid teda ära sööma saavad ja võtnud sellepärast reel laudi alt ära. Korraga jooksnud üks hunt tuhinal ree peale, aga vajunud vaesekene läbi ree maha tee peale. Hobune kartnud väga ja pistnud jooksma nii mis väha võinud, aga hundid olnud valimad. Nad jooksnud mitu tükki korraga ree peale, aga jälle vajunud reest läbi tee peale maha. Peremehe hobune väsinud õige ära ja hundid ei jäänud ka mitte maha. Viimaks võtnud mees taskust tuleraua ja kivi, hakkanud siis tuld raiduma, isi ütlenud: "Issa pojuke, püha vaimuke, peasta mind!" ja kohe jäänud hundid tagasi. Mees nüüd ree pealt maha ja vaatama, mis loomad need ometi on. Ta tõstnud hobuserangid ülesse ja näinud, et need muud ei olnud, kui ainult põrgusellid. Mees annud hobusele piitsa ja jõudnud nii viimaks õnnelikult metsast läbi. Pärast ei ole ta kunagi enam üksinda sealt sõitnud.

E 5282/3 (54) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees hundi kimbus Kord oli jahimees heinakuhja külje alla vahajalgu puhkama heitnud, kui näeb metsa poolt suurt hunti tulevat. Ta läinud tõinepoole kuhja, oodanud vagusi, mil hundile põrakut vastu saata võiks. Pea on hunt lähedal ja kütt panni püssi palge, pauk käis, aga hunt ei liigutanudki, vait sammunud takistamata kuhja poole. Veel lasknud mees tõise paugu, ka sellest ei teadnud hunt midagi. Nüüd ei olnud mehel muud nõu, kui roninud kuhja otsa. Hunt tulnud kuhja alla ja jäänud sinna otsa üksisilmi vahtima. Mees nüüd päris kimbus. Ta laadinud nüüd püssi uuesti täis ja lasknud jälle hundile paar põrakut silmade vahele, aga see ajanud korra hambaid irevile, limpsanud keelt ja vahtinud jälle vanat viisi otsa. Kui mees näinud, et püssiga laskmine kedagi ei aidanud, jätnud ta selle tembu päris järele ja oodanud, mis viimaks saab. Korra jäänud kurat vähaks ajaks metsa poole vahtima. Kohe tõmbanud mees sõrmest vana hõbe laulatusesõrmuse ja vaadanud selle läbi. Oh sa pala silk, mehe vari jäänud tarretama. Hunt olnud vanapagan isi. Kohe lõiganud mees kuhjavarda peale kolm risti ja teinud kuhjavarda küljest lõigatud laastudest ristikese ning viskanud seda hundile kaela. Kui hunt seda näinud, pistnud ta plagades kohe metsa poole, ei ole vaatanudki enam mehe poole tagasi. Nüüd saanud mees väha rohkem hinge tõmmata. Ta tulnud kuhja otsast maha ja läinud kodu. Pärast ei ole ta iialgi enam jahile läinud.

E 5287/8 (59) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soendid Vanal ajal käinud Ereste külast üks vana mees soentis. Ta kannud küla lambaid kodu, tapnud, söönud ja olnud rõemus mees seal juures. Kui ta Pärnumaal käimas oli, siis kartis ta Sammaste külast läbi minna, sest et Kose talus kaks urmjat koera olivad, kes väga huntisi ja soentisi taga ajasivad ja ära murdsivad. Ühel ööl läinud jälle vanamee Pärnumaale soentis, sest mujalt ei olnud enam lambaid saada. Ta võtnud ühe küla laudast lamba ja vedanud seda kodu poole. Oli ta parajaste Sammaste küla Kott nõmmest läbi minemas, siis tullivad Kose koerad, kes kaugelt seda nagu haisust ära tundsivad ja tõmbasivad soenti lõhki. Kodus oodeti vanameest, aga teda ei tulnud enam. Tõisel ööl läks poeg soentis, et vanamehel jälgile saada. Leidis ta vanamehe lõhki tõmmatud kondid Kottnõmmest, siis pööris tagasi kodu poole ja ei ole enam ialgi soentis läinud.

E 5289 (1) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Martin Jänes 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui müristamise ajal kuuse- ehk mõne muu puu alla minnes rist sellele peale tehakse, siis ei saa välk sinna sisse lööma.

E 5289 (9) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Raiuja otsa ei tohi vaadata. Mis aga selle sõna tähendus on ei tea ma. Olen teda nii rahvasuust kuulnud ja kirjutan sellepärast nii.

E 5289 (10) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui hambad valutavad, siis tuleb neid pikse löödud puukildudega hõeruda, küll nad siis terveks saavad.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20 Järgmine lehekülg ]