Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 17122/4 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lapsed on vanemate pildid Kui üks isa oma lasteüle räägib, et lapsed sõna ei kuule ehk kui paraku mõni laps oma vanemat lööb, siis on need mõlemad väga halvad asjad. Rahva vanasõna räägib selle kohta, et niisuguse õela lapse liikmed pärast surma hauast välja kasvavad. Kas peame vagusi päält kuulama, kui isa poegadest ja ema tüdardest halva räägib? Kas peame isale õigust andma ja emale ütlema: "Sinu lugu on vilets küll, et niisuguste lastega kimpu oled juhtunud, kes sõna ei kuule." Ei mitte, meie peame niisugusele kaebajale isale ja nurisejale emale suu sissi ära ütlema: "So lapsed on so oma pildid, kust sa oma nägo näed, missugune sa ise oled. Mäleta järele, niisugune oled sinna noorelt oma isale ka olnud, kui nüüd so lapsed sinule. Sina pole ka vist oma vanemate sõna kuulnud ehk oled neid vaest murega hauda saatnud. Mis sa nüüd maitsed, eks ole teenitud palk. Nüüd maksab so poeg ehk tütar sulle so sõnakuulmata olekut kätte ja seda südamevalu, mis sina oma isale ja emale noorespõlves oled teinud. Sa oled seda ära unustanud, nüüd lõikad, mis ise oled külvanud. See ei ole sinule pitk ega lühike vaid peris paras. Nii pead selle vanemale kostma, kes oma lapse üle halva võõrastele ehk tutvatele räägib. Ma tunnen ühe isa, kes omast lastest alati halva räägib. Aga ma tundsin ka selle rääkija isa, kes väga oma üleannetuma poeaga kimbus oli kuni surmani. Oh neid tükke, mis poeg keik ära tegi! Ta varastas lambaid ja tappis neid ilma oma isa täädmata, selle tarvis olivad tal pitkad nöörist kalaõnged, kus leivaraasukene otsa pantud, miska siis loom põõsastikko tassitud. Ja seesama endine lambavaras isa kaebab nüüd väga oma laste pääle, et nad väga sõnakuulmata olla. Seesama isa, kes oma poegadest nüüd halva räägib ja neid kui neljandamast käsust üleastujaid hukka mõistab, mis lapsed ka ära teeninud on. Seesama isa on ühe truu ristiinimese tunnistuse järele kord noorespõlves oma halli isa rindade pääl sõkkunud ning teda häbemata kombel peksnud. Oled sina, armas lugeja, naesemees ehk mehenaene ja on sinul omal joba lapsed. Oled sina oma vanemate sõnakuulja olnud ning keik püüdnud teha, mis kästud? Siis ma ei usugi, et sinu lapsed sõna ei kuule ehk sulle vasto irvitavad kui sa neid õpetad ja käsid. Ehk olgu siis, kui sa neid ahvi kombel oled kasvatanud ning liia hellitamise ja armastusega oled ära rikkunud ja omad lapsed ise nõndaviisi hukka saatnud. Ka siis ei ole sinul laste, vaid iseenese pääle kaebamist. Vabandamised: "Ega mino laps seda paha pole teinud, see on selle ehk selle inimese kius, minust ei saa ta jago, nüüd aeab lapse harja kinni. Ma ei sa aru, mis nad tahtvad." Ja laps kuuleb seda. Rikuvad lapse vaimu surmani ära, nõnda, et temast kade ning kiuslik ja turtsakas inimeseloom kasvab, kes kellegagi läbi ei saa. Laps, poeg ehk tütar, on vanemba pilt ehk peegel, kust vanemb ise oma nägo võib näha ja vaadata. Siiski on pisut poegi ja tütrid ka paremad kui nende joodikud ja vargad vanemad. Nad on vanemate patuelust ja häbist tüdinenud ja vanemate teod on neile läilaks ja hirmsaks läinud, sellepärast võtab mõni poeg ehk tütar tõest nõu paremine elada ja see hea nõu on mitmele jumala abiga korda läinud. Õnn selle lapsele, kes oma vaga eluga oma vanemate kurja elamist ära varjab ja paremine elab.

E 17124/8 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mis uni õieti on? Kui inimene ennast liia tööga ära väsitanud, siis tahab ta puhkata ning magada. Ja mida rohkemb inimene ennast väsitanud, seda magusamb siis uni. Joba lapsukesed täädvad seda mõistatust ükstõisele üles anda ja küsida: "Mis on pehmemb ja paremb kui ema süli?" Ja tõine kostab selle pääle: "Uni." Aga mis siis uni õieti on ja kuidas võib teda täieste ära seletada? Küll seletavad targad mehed ja prohvessoorid inimese kihajagudest ja neist ollustest, millest kihajaokesed on kokku pandud. Aga uneollustest, kellest ta kokku on pandud, pole ma midagi kuulnud ega lugenud ega tea ka mitte, kas mõni õpetud eesti mees une üle midagi on kirjotanud. Siis ärgu pangu lugeja mitte pahaks kui mina oma arvamisi une üle seie üles tähendan, sest ka mina arvan ennast täitsa õpetud meheks, et vallakooli täieste olen läbi teinud. Luuletajad laulavad, et uneingel olevat, kes omad pehmed tiivad väsinud rändaja üle välja laotab, mis mina koguniste ei taha uskuda. Esitiks sellepärast, et miljonid inimesed iga õhto voodi pugevad ja magama uinuvad. Olgu küll, et mõni enne uinumist kirpude, sügeliste ehk elumurede käes mõne tunni vähkreb. Siiski suuremb osa neist miljonitest, keda kirbud ei salva ega elumured ei rõhu, kes puhtuses elavad, et neil ainust sügelist ihu küljes ei ole, uinuvad magama. Kust siis niipaljo inglid võtta, kes igale uinujale tiivad pääle laotab. Tõiseks, kui uneingel igale uinujale omad pehmed tiivad pääle laotab, mikspärast siis mul ööse külm on, niipea kui tekk voodist maha kukub ehk tõinepool, va abikaas, teda keik oma katteks üksinda tarvitab. Ma arvan, kas pole uni mõnest lillilõhnast, kärjemagusast, siirupist, suhkrust, searasvast, vasikasüldist jne. kokku pandud, mille hulka ka natukene pipraga viina on lisatud, mis peaaego tõsine näitab. Sest seda olen ma, karsk mees, kes viinatilka ei maitse, ise tunnud, et hommikul üles ärgates mito korda mo pea hull on ja suus ja kurgus just mõru pipre magu. Kes nüüd minu juttu uskuda ei taha, võib mo abikaasa käest järele küsida, ka temal on mito kord unest üles ärgates pea hull olnud ehk küll meie elumaja niiskes kohas seisab ja õhuaknat ei ole, kust kust halv õhk väljast võiks sissi pääseda. Nõnda minu arvamised une kohta, aga minu abikaasal jälle koguni uued arvamised. Tema ütleb, et uni olevat kassi nägo, peris kass mis kass. Võib olla, kass tikub alati voodisse magama, ehk oligi kass. Mine nüüd saa aru kumbal õigus on. Kord seletas mulle üks vana eideke, et uni olevat mitmest pehmest asjast, sisinast ja sosinast kokku segatud. Sest kuida laps moidu sootades ja kõssitades magama jääda. Ma ütlesin: "Võib olla, eidekene. Aga nõnda kui laps sootamist ja kõssitamist armastab ja sallib, kardavad kanad jälle hirmsaste kõssitamist. Kas sina, eidekene, minule pitkemalt seletata ei või, mis asjast uni just kokku on pandud?" "Seda ei tea, kulla poeakene, keegi," Ütles vana eidekene, aga siiski ei jätnud ma uurimist järele, kuni viimaks oma targa lellega, kes keige targemb mees meie kehelkonnas oli, kokku juhtusin ja temale ette panin und õieti mulle ära seletada. Ta hakkas seletama, et uni olevad armastusest ja armastus jälle unest kokku pandud ja segi segatud. "Nõnda kui sina und armastad, nii uni jälle sind. Tõine võtab tõise kaissu ja siis põõnutate edasi. Mida rohkemb kellegil armastust enese liha vasto ehk mida rohkemb keegi ennast armastab, seda rohkemb armastab ka niisugune laisk inimene und." "Ei, ei, lell, ma palusin tääda, mis asjast uni on kokku pandud? Mis ollustest, et ta nii vägevaste inimeste pääle mõjub?" "Ma ütlesin jo, et armastusest ning harjomisest," ütles lell. "Ah jah, unustasin harjomise koguni ära, nüüd ütlen uueste. Uni on kolmest ollusest kokku pandud: armastusest, laiskusest ja harjomisest." "Ma palun pitkemalt seletust, lell. Sest ka keige virgemad inimesed, kes ööd kui päevad tõttavad ja eesmärgile püiavad, magavad vahel ikka, kui ka küll pisut, siiski mõne tunni." "Jah, magavad, tõsi, nad on lapsest saadik selleks harjotud. Jah, ütlen veel kord - harjutud. Kui keegi ema näituseks oma last, niipea kui ta ilmale sünnib, sugugi pitkali ei paneks, vaid ikka püsti käes hoiaks, kuni laps suureks kasvaks, siis harjuks ta nii viimaks ära, et tal unega seda vähematki tegemist ei oleks. See on, kas saad aru? Tal poleks enamb tarvis pitkali voodi heita ega magada. Ja niisugusel inimesel poleks ka tarvis siis surma karta. Sest ega surm kellegile püstjala paljo ei tule, vaid ikka enamiste siis, kui inimene ise surmale pitkali ette maha heidab. No, mis, siis surmal viga tulla. Sesamasugune lugu on ka armastusega näituseks. Kui keegi noormees naesterahvaga mingisugust armastuse juttu ei aeaks, mingisugust sõprust ei teeks ega lapsest saadik ühtegi noort naesterahvast pääle oma ema silmaga ei nääks ja nõnda puhtalt ilma armastuseta täieks vanakspoisiks saaks, ma ütlen, et niisugusel vanalpoisil, siis armastusega mingisugust tegemist ei oleks, vaid kui ta ühte näiot peaks silmama, ta malga kätte tõmbaks ja temale valu annaks. Aga nüüd meie noored mehed seda ei tee, nad lasevad ennast väga kergeste armastuse paelu panna, kõndivad üsna võhivõõraste näiodega, keda nad veel hästi ei tunnegi, puude ja metsade vilus käsikäes. Harjuvad, armastavad ja laisklevad. Segavad need kolm ollust kokku. Noh, siis ongi uni valmis, muudkui maga edasi. Nõnda on keige inimeste suguga nüüd meie aeal lugu: harjuda, armastada ja laiselda. Aga kellel aega pole neid kolme asja pruukida, peab nende asjade vasto võitlema. Aga, mis jõuab lihalik inimene võidelda une vasto, kellest ka viimaks surm välja sigineb. Ka surm pole muud midagi kui pitk uni ehk hingamise öö. Kui sul tunnikella ei ole so majas ning taevas pilvis, ei tea sina mitte, kui kaua oled maganud. Nõnda ei tea sina ka pärast surma, paljo aasta sadasid sinu kiha põrm on hauas olnud. Vaid sa ärkad ja küsid, kui kaua ma olen maganud? Ja vastust antakse sulle: "Kaks tuhat aastat ja mõned kuud veel pääle kauba." Nõnda on selle inimese lugu, kes pisut on harjunud, pisut armastanud ja parasjago maganud. Ja parasjago keiki kolme asja siin elus pruukinud ja liia vasto keik eluaeg. Kas napi aeapuuduse pärast ehk tõiste sunduse all ohkanud ja võidelnud. Ja mis jõuab ka lihalik inimene armastuse vasto võitelda. Sääl ligidal peres elab üks taevakarva siniste silmadega ilus näio, ta valge rõõsk pale ja magusad roosihuuled panevad vanapoisil, kes viiskümmend aastat ära elanud ja veel armastust pole tundnud, vere kihama ja pea kihama. Ta ehmatab esmalt niisugust iludust nähes ja arvab, et ingel tõisest ilmast on inimeste sekka maha tulnud, mis siis veel kahekümne aastasest noorest mehest rääkida, kelle armastuse kired merelainete kombel voolavad. Kelle noored silmad täis elurõõmu sinna ja tänna ümberringi vahivad nago kullil, kes kana igatseb murda. Kuni ta ka selle ilusa inglikese täieste murrab. Noored armastajad ei mõtle midagi kuni näio kas pettuse ehk tõeviisiga tema omaks on saanud. Ta märkab alles, siis kui loodetud armastust abielus enamb ei leia. Ja, mis jõuab lihalik inimene laiskuse vasta, kes lapsest saadik sellega joba arjunud on. Näituseks, kas jätab kaupmees oma kauplemist, kes aasta otsa poelaua taga hommikust õhtuni püstjalge pääl seisab? Maksab temale seletus, et mõni tõine amet hoopis kergemb on? Jätab hobusevahetaja oma ametit maha, kui sa temale seletad, et ta kasu asemel selget kahjo võtab ja keige ülemast käsust ligimest pettes üle astub? Ei, ta kihutab jällegi platsi ja annab vaesele loomale tubliste nuuti. Ta suu jookseb peas kui tatraveske hommikust õhtuni, ei ta väsi ealgi ära oma looma asjata kiites ja valet jumala ja inimeste kuuldes suust välja lobisedes. Seesama lugu on ka laiskusega, armsamat asja ilmas ei igatse, olgu see nüüd öö ehk päeva aeal. Mis see temasse puudub, et keik majakatused ja õueaiad lagunud. Mis see temasse puudub, kui ta poolnälgas kannatab ja kui paremad suutäied virgemad ta eest ära näppavad. Tema ülemb hool on ikka paljo magada." "Oi, lell, keik on tõsi, mis praego seletasid, aga minu küsimine, mis uni õieti on, ei puudu sellesse seletusesse suurt asja midagi." "Oh sa arusaamata inimene," käratas lell. "Sina ei saa aru ilmast ega maast. Mis sina siis une õieti arvad olevat? Mitte muud midagi kui magamine. Kas sa sedagi aru ei saa, et sinul silmad magades kinni on? Kust sa siis und võid näha, missugune kujo tal on? Pea magades mõnikord omad silmad lahti, küll siis isigi seletad ja näed, missugune uni õieti on. Ma tahtsin sind patuga tutvaks teha, mille vasto keik õpetamata peavad võitlema ja sõdima. Ja need kolm peapattu on harjomine, laiskus ja lihalik armastus, mida õpetud inimesed keige suuremaks õnniks siin ilmas arvavad ja taevaõndsuseks ihkates kätte saada püüavad." Nago lugeja isigi märkab, ei võinud mina oma targa lelle seletusest, mis uni õieti on, ka veel tõsist otsust kätte saada, vaid uurin ikka edasi ehk vaest aegamööda selgusele jõuan.

E 17128/30 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Igal inimesel ise õnn, üks jumal taevas Peebu Jüri kasvatas varsu, kasvatas ja müüs, sai raha ja elas tubliste. Mõtsa Mihkel mõtles: "Eks mina sedasama viisi varsu või hakata kasvatama kui Peebu Jüri." Kuidas mõeldud nõnda tehtud. Mõtsa Mihkel ostis ilusa sugulooma ja lootis Jürist veel ettegi saada, aga esimene vars läks raisku, teda oli koplis tige ruun jalaga surnuks löönud. Mihkel ei rääkinud õnnetusest kellegile. Ta ootis jälle rohkemb aastad, sai jällegi ilusa varsa, kasvatas kahe aastaseks ja lubas kolmandal aastal esimeseks käsirahaks ära müüa. Aga raibe poiss või poisiraibe või kes teab, ei ole ise varsale paljo teri annud. Mihkel leidis tõisel hommikul varsa koplist surnult maast. Veel kolmat korda katsuda, kas lähab, mõtles Mihkel ja ta lootus läks ka kolmat korda täide - väga ilus vars sihvaka ja pitka kihaga, nago kurepoeg. "Sest saab mul hobune," ütles Mihkel, "seda tahan oma peris sõiduloomaks kasvatada, pole teda sugugi tarvis välja kopli panna, pean peris tallis, senikaua kui suureks kasvab. Ja vars kasvis 1 1/2 aastaseks, perenaese Mihkli enese ja laste rõõmuks. Kas nüüd täädis ka Mihkel ise ehk mõni muu, et sel heal loomal ka pitka pidu ei olnud. See oli kui ära nõiotud. Kolme-aastane pullikene, nago köie sõlm, sai talli hobuste juure sööma pandud, et pääle jõulu teda lihunikule ära müüa. Ja kes seda oleks võinud ette aimata, et niisugune põuasitikas kalli varsa ära surmas. Ta oli lahti pääsenud ja varsaga naljatama hakanud ja varsal kolm korda teravate sarvedega kõhtu pistnud. Küll sai rohitsetud ja hoolt kantud, siiski lõppis varsakene ära. Nüüd jättis Mõtsa Mihkel püidmise peris järele Peebu Jüriga võidu aeada. "Las ta kasvatab hobusid, vana hobusteparsink," sõnus Mihkel. "Mulda ka temagi pannakse, nago meid igatühte. Küllat tal omajago vaeva ka varsadega on. Jooda, sööda ja tallita, too kojo ja vii metsa ning keige viimaks müü jälle ära, mis oled siis keigest omast vaevast saanud. Parem ära pea kedagi elajalooma müümise jaoks, saad ka läbi." Sepa Peeter ütles sellepääle: "Mihkli jutt on õige, mis sellest maailma asjast keik viimaks välja tuleb. Mõisa sepp rautab vedruvankrit, aga ma elan oma lihtsa tööga siiski paremine kui tema." "See om õige," ütles Mihkel, "see om peris õige." Mõtsa Mihkli perenaene tõistele perenaestele jutustas nõnda: "Kellel põrsad ja kanapoead korda lähavad, sellel lähavad korda, aga kellel ei läha, sellel ei läha ka mitte. Sääl pidas Põlde perenaene põrsaid kui ma veel plikakene olin. Küll ta neid söötis, küll ta ravitses, aga sellegipärast lõppid ära kui luu ja nahk. Jäivad õhukeseks kui särjepoead, es enamb põrsa nägugi. Mõtelge ometi, kulla sõsarakesed, olid jo kuuekuulised põrsad, nago peris rotipoead, pead ja jalad koos, peris ära tehtud. Annid sa sööki pää ehk perse ette, üks puhas. Kullapai sõsarakese, ega ma ometa ei valeta. Teie teate jo keik, et ma Põlde perenaese kasulaps olin. Või kas teie arvate, et ma ise põrsaid ei ole kasvatanud. Ei aita põrsale söök midagi, kui kuri silm kord on üle käinud ehk kui seda looma edasiminekut ei ole. Noh teie ehk ütlete, et ma tallita ei mõista ega ei viitsi. Küllat mõistan, mõistan küllat, tallitamise asjaga ära keegi mind õpetama tulgu ehk küll kaunis vana olen. Vaata tühja kanapoeakest, kui sul õnne ei ole antud neid kasvatada. Tee, mis sa tahad, korda nad ei läha, raisku saavad viimaks keik, olgu neid küll paljo. Kullisid ja tuhkruid on ka paljo, kes neid murravad ja ära viivad. Vana harakud ja varesed veel päälekauba. Mul oli paar aastat tagasi 30 kanapoega, kolme kana jago. Mo va Mihkli raeakas, ise ta küll nõid ei ole, ütleb: "Leenu, kas need keik sinu kanapoead on? Oh kui paljo!" Ja, kulla sõsarakesed, sestsamast päevast saadik hakkasid kanapoead kaduma ja lõppid viimane kui üks. Ütli küll Mihklile vasto: "Paljo veetakse hobusega, mis sul kanapoegadega asja," aga ka see ei aitnud enamb midagi. Aga kellel nood kõrda lähavad, sellel lähavad nad kõrda, aga kellel nad kõrda ei läha, sellel ei maksa ka neid pidada. Kulla sõsarakese, ma ei tea kah, kas see sellest tuleb, et mõni inimene elajalooma ei armasta, sellepärast nad siis ka korda ei läha. Ma olen neid inimesi küllat näinud, kes kümme korda ühe ööga lauda juures käivad looma vaatamas. Aga tõine ei vitsi ühte ainust kordagi lauda juure minna. Ja ma olen seda ka mito korda mõtelnud, et inimese hool ja mure sääl asjata on, kus jumal ise hoolt kannab. Päälegi on kadedaid inimesi maailm veel täis, kes tõise elajaloome kahetsevad ning ära nõiovad. Ja võib olla, et need inimesed ilmas keige õnnelikumad inimesed on, kellel ühtegi looma ei ole, nägo mo Mihkel ütles." "See om õige, väga õige," ütles Sepa Peeter. "Kuule, vana Sepa Peeter," ütles Tammiku Jaan, "sina laulad alati järele, mis tõised ees laulvad. Sul on keik õige, sest sina ei mõista õige ega tõe asja vahel vahet teha. Ma ütlen sinule ja Mihkli perenaesele siin peris suu sissi -nõidu ei ole enamb ilmas, vaid ühe inimese laiskus ning hooletus tema nõidus. Pidagu iga inimene oma loomade eest hoolt nõnda kui kord ja kohus, siis saab ta varsi nägema, et asjad paranevad ning lugegu kasulikuid raamatuid, kus põllutöö ja karja kasvatamises õpetust andakse, muud ma teile, rumalatele, ei ütle." Keik koosolejad jäid vait, niihästi mehed kui perenaesed. Aga Sepa Peeter hüüdis valjo häälega: "See om õige, väga õige, mis sa, Tammiku Jaan, ütlesid."

E 17131/3 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuldne abielu "Keik ilm teab, missugune sa oled. Kas mul tahtjaid puudu oli, et sinusugusele närakale mehele pidin minema? Sa oled niisugune loru, et riielda ka meheviisi vastu ei mõista." Jah, Maiel oli selles asjas õigus küll, kui ta oma Jaaniga päevad ja nädalad taples ja käratses, siis tuli väga harva Jaani suust mõni sõna: "Oh seda head veli, oleks sa nõnda hea olnud, kass oleks so ammugi ära söönud." Ja see oli keik, enamb Jaan ei mõistnud, Mai võis teda vanduda niipaljo kui ise arvas ja suu suutis. Jaan nagu ei kuulnudki seda enamb. "Sa igavene loruvasikas, mis sina küll oled, niisugused saadananäod olivad ta vanemad ja vennad keik. Jonnima on nad mehed, aga teha ega rääkida ei mõista. Vat, kus mul mees, keda ma eluaeg toitma pean." Niisugust laulu laulis Mai iga pääv, siiski armastas Jaan teda südamest. Sest ta arvas, et see keik peab nõnda olema, et naese kohus on meest sõimata, aga mehe kohus oma vandlast armastada. Seda oli Jaan kord tähtraamatust või kuskilt mojalt lugenud, mida ta ennemb (nago ta ise ütles) selgeste ei mäletavat. Tõiste nägemise ja kuulmise järele ei liigutanud Mai lilligi: ta ei kudunud, kedranud ega parandanud, ei õmmelnud ega paiganud, keik riided seljas olivad puhas narmad ehk ta küll jo viie lapse ema oli. Mis külanaesed armust kinkisid, mõned vanad riidehilbud, need olivad Maiele ja ta lastele kihakatteks. Ka vett ei pruukinud ta millaski pesemiseks, arvata, et see patt olla jumala puhast vett oma riidenärtsudega mustaks teha ehk seda küll kümne sammu pääl saada oli. Ka ei pesnud ta enese ega oma laste palgeid ealgi peris puhtaks kartes, et looduse iludus kuigiviisi rikutud saab. Ka tõiste kingitud hilbud olivad nõe ja tahmaga koos, et jo kaugelt Maiest mööda minnes nõe ja tahma hais välja lehkas. Ülepea ütelda - Mai oli laisk, ropp ja kasimata inimene. Ta mees Jaan oli tema igavene aealiku elu ori ning tänas õnne, et Maiest igakord lööjat ei saanud ehk ta teda küll lõpmata sõimas ja teotas. Jaanil oli väga pehme ja kannatlik süda, sest ta kannatas keik. Ka seda kui paar päeva söömata peeti, ja siiski moidu veel ei antud, kuni ise puu lõhkus, vee tõi ning supi valmis keetis. Aga seda üksi naese lubaga. Siiski armastas Jaan oma naist ja uskus keik, mis Mai ette rääkis. Mitmelt talult oli Jaan selsamal kevadel jälle tulema hakanud, selsamal kevadel kui ta sinna sulaseks läinud. Mikspärast? Sellepärast, et Mai ei tahtnud sääl mitte elada, vaid mehele ette rääkis, et inimesed selles peres väga kiusakad ja jonnikad olla, teda ega tema lapsi ei sallita. Ja Jaan uskus seda. Ta uskus seda keik kindlaste, mis Mai ette luiskas, ilma et ise pererahvale seda vähemat süüdi oleks võinud anda. Ta hakkas kraami kokku kobistama, nii salamahti kui vähagi võimalik ja tõisi kohta ära kolima. Kus? Seda ei täädnud ta mito korda isigi. Et ta uue koha peremehele hulga tööd ära teinud, omale kartulid ning kapsad aeda istutanud, mis joba lopsakalt kasvasivad, sinna ei võidud midagi parata. "Mai tahab ära minna. Nad kiusavad mo naist," ütles Jaan, "las jääda keik seie paika, kui ma aga minema pääsen," ja ta jättis keik maha ja läks ära. Aga see ei tulnud mitte Jaani abielus üks kord, vaid mito kord ette, et ta ära läks. "Mis sinna teha, peab minema. Mai tahab seda," ütles Jaan. Et nad väga vaesed inimesed, ilma leivata ja lihata olivad, seda nägivad tõised inimesed väga hästi, aga Mai suurt ise puudusest ei rääkinud ega kõlbanudki rääkima. Sest siis oleksivad tõised ütelnud: "Mai, tee tööd, siis saad süüa." Aga Mai ei liigutanud lillegi. Ta võis iga hommiku kella seitsme kuni kaheksamani tühjas sängis põõnutada, mõni vana riideräbal padjaks ja linaks külje all. Kunagi ei nurisenud ta, et ase kõva või külg haige. Niisamuti ei kuulnud ta ilmaski, et lehm laudas ammus ja tõiste loomade sekka karjamaale ihaldas. Ei, Mai täitis lehma lüpsmises truiste oma kohut. Ta lüpsis teda päevas kolm korda ega unustanud seda ealgi ära, olgu küll, et kaks esimest hommiku lüpsmist tõinetõise kannul käisivad. Mis sellest. Mai tõi selle varajase võlalainajale meeleheaks mõnikord musta pangega heinu. Noh seda nägi lehm, et Mai neid heinu tõi ega küsinud ka selle järele, kas Mai neid ise katkunud või veike tütrekene. Oleks ta saladust tääda saanud, siis poleks ta Maiele piimapiiska enamb kätte annud, vaid oleks seda ennemine veiksele tütrele annud, kes nii veikest moodi tema eest hoolitses. Et sui ööd hommiku kella seitsmeks Maiele liig lühikesed magamise tarvis olivad, seda täädsivad Mai ja Jaan mõlemad. Selle tarvis jäeti jo talvel lauda pääle paar sületäit heinu, kus Mai kellegi võõra ehk oma inimese silma nägemata öösel võis põõnutada. See tähendab sel öösel kui päike taevas heledaste paistis ja liigsoojus töötegijad higistama pani. Ei, siin läks korda. Sest Jaan tuli oma söögiund, kui hobusad puhkasid, ka seie puhkama. Et Jaan üles tulles redelit kolistas ja kobistas, seda andis Mai temale igakord andeks ega pannud kunagi pahaks. Ja Jaan oli ka nii ustav, et kellegile oma ega võõra inimesele ei ütelnud, et Maie peakorter täna laudalae pääle on valitud. Aga lapsed täädsivad seda muidugi ja pidivad ka täädma. Sest säält tulivad keeldused ja käsud, ringkirjad ja paveskad iga tunni pärast üles ja alla, mis peab tegema ehk tegemata jätma. Kas veiksel Mannikesel või Jaanikesel lallid kinni panna või lahti pästa. Kas puppu tarvis keeta ehk pätsi anda jne. "Kui hea see oleks, kui neid veikesid lapsi mul ei oleks," õhkas Mai sagedaste, "nad, raitsakud, ei anna rahu magades ega üleval olles." Ehk küll keige viimne laps Jaanikene kolme ja poole aastane oli, keda ta nädalate kaupa imetas ja nädalate kaupa näljutas. See on, et ta üheaindsama aasta sees teda 12 korda võõrutas ja kui piim rinnas pakki hakkas tegema, jälle imetas. Ka seesama pisuke lapsuke oligi peasüüdlane, et Mai midagi tööd teha ei saanud ega võinud teda ka keegi vägi midagi tegema sundida. "Laps imeb mul veel rinna otsas võtan ma nisa ära, mis ma talle siis süüa annan." Nõnda põõnutasid siis sagedast keik kolm, kaks Jaani ja üks Mai, sest et Jaan peris aastasulane ei olnud. Nad olivad küll nälgas, alasti ja paljad, aga neil oli hästi aega magada, tapelda ja armastada. Oh, kas patusel inimeselapsel siin ilmas paremat enamb tarvis. Kuldne abielu!!!

E 17134/7 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peakohtumees Mats 1850 Surnud Tarvasto Kantsi talus, tema enese jutustamise järele. Oi, vennikesed, vana aeg oli hea aeg ehk küll orjapõli meie maal õitses ja kupja kepp sagedaste selja pääl välkus, siiski, kellel kolm kopikat taskus oli, võis ennast kui tina täis juua. Ma olin kohtomees, keik valla rahvas kutsusid mind kohtomees Mats. Ehk ma küll ealgi kohtulauas polnud istunud, siiski olin mina kohtomees. Rahakopikat mul kunagi ei olnud, sest ma olin saunamees, aga ka ühtlasi krahv, mõisnik ning perisperemees. Sest saun oli täieste mo oma. Mind kutsuti ka iga aasta kord Riiga maapäevale, kus rüütlid koos olivad, aga mo aeg ei andnud kunagi sinna minna. Keik inimesed ja ka mina ise arvasin ennast oma liiga suure tarkuse pärast mõisniku seisusesse üles võetud olevat. Sest ma olin Mustlase talu saunas kolm aastat ülikoolis käinud ABD õppimas, kus ma ka viimaks lõpueksaami tegin ja kui täieste õpetud mees eluteed rändasin, kuni siis viimaks hääle paljus minu pääle kaldus ja mind Emmuste küla kohtomeheks nimetati. Mo kohtomõistmise paik oli enamiste kesket külma kõrtsipõrmandat. Sinna istusin mina maha, panin oma kulunud rebasenahkse kübaralokikese perse ala ja mõistsin kohut niihästi meiste- kui naesterahvale. Ka olin mina paljo kangemine vannutud, kui selleaegsed rüütli kohtuherrad. Sest mind ei vannutud mitte kirikus vaid säält mõni verst õhtupoole, Oru kõrtsi korsnas, kus mulle kolm ööd ja kolm päeva vahet pidamata paksu kuuseoksa suitsu alla kihutati, et ma keigile õigust pean tegema, ja ma olen ka püidnud õigust teha. Seda võivad need inimesed tõendada, kes mo kohtojäre ees on seisnud ja mo otsusi kuulanud. Olgu siin näituseks mõned aktid mo kohtupidamise protukulli raamatust, kus aus lugeja võib näha, kuis sel aeal jo asjo meie rahva seas seletati, ja õigust ja ülekohut ära tunti. Et õigus ikka õiguseks jäi ning õelus ja ülekohus oma teenitud palka sai. Esimene protukull Se oli mullu aasta viimasel jõulupühal, kui üks vaene lesknaene ette tuli ja kaebas, et rikas taluperenaene, kes teda oma abiliseks aasta pääle kaubelnud, talle süüa enamb ei andvat, vaid ütlevat: "Talve toitmine temasse ei puudu, söögu lesk talvel omast käest." Perenaene sai ette kutsutud ning ei võinud oma ütelust kuigiviisi salata, vaid tunnistas kohtu ees, et ta küll nõndaviisi olla ütelnud. Ilma et ta enne kohtumõistmist kohtomehele piiska viina oleks ostnud, aga mida vaene lesknaene ilma vasto tõrkumata tegi. Otsus. Kui perenaene roobiga kartulit ahjust välja kisub, ei tohi ta oma käega neisse enamb puutuda, mis ahjusuu päält maha kaldesse langevad. Need on lesenaese päralt. Ja kui siiski perenaene oma kätt kolde peaks küünitama, võib lesknaene ahjuhargiga talle käe pääle lüüa. Ka ahjusuu päälne leib, mis tõiste leivade suurust välja ei anna leiva tegemise aeal, on lesenaese jagu. Niisamuti ka keedusöök, mis esimese korra katlast välja tõstmise järele katlasse jääb on lesenaese jago. Tõist korda ei tohi perenaene suppi tõstma enamb katla juure minna. Kui kumbki pool selle otsusega rahul ei ole, võivad kolme aasta jooksul Kärsna Murikatsi kohtule edasi kaebada. Allkiri: peakohtumees Mats xxx Tõine protukull Koos olivad paastomaarjapäeval Savi kõrtsis paljo rahvast ja pea kohtomees Mats. Ette tuli Kaeba talu teenija Mats Kupits ja kaebas, et T. talu perenaene temale jõuluaeal heaste pole süüa andnud, nõnda kui kord ja kohus seda nõuab ning kuidas temale enne tõistes peredes andud, kus ta enne teeninud, vaid keiges risti peotäis vorsti ja pool seajalga. Perenaene oli peremehe enese eest ette astma volitanud ning iseennast raske haigusega vabandanud. Aga ka peremees ei jõudnud poisi õigust kõrvale lükata, vaid hakkas kohtu ees kogelema, et poiss peremehe ja perenaesega pühade aea ühes lauas söönud ja ühest kannust joonud. Aga see kostus ei lükanud karvagi asja olekut ümber ega muutnud kaebaja põhjusi, sest et Mats Kupits kohtumehele korteri viina oli ostnud, kuna peremees oma suure õiguse pääle lootnud ja tilkagi pole annud, sest, et ta üks kitsipung oli. Otsus. T. talu perenaene peab poiss Mats Kupitsele, kui ta veel tõiseks aastaks sinna teenima jääb, jõulupühiks isipäinis kätte andma. Üks kolmandiku ehk külimutu täis seajalgu ja risti seljatäis vorstisid, nii paljo kui poiss Mats Kupits maast selga jõuab keerutada. Kui kumbki selle otsusega ei taha leppida võivad kolme aasta jooksul Kärsna Murikatsi kohtule edasi kaebata, aga mitte enamb selle vana asja üle, vaid uue asja üle. Allkiri: peakohtomees Mats xxx Neist kahest protukullist märkab lugeja minu suurt tarkust kohtoasjade tundmises ning väga õiglast meelt igaühe vasto, kes mind vähagi meelitas ja mulle tilga viina ostis. Aga liig kitsipungad, kes tilkagi viina ei ostnud, vaid oma suure õiguse pääle lootsid, noh, mis niisustest taludest peab ütlema - koer saab koera palga. Seda ütlesin ma ise ka kohtolaua ees mitmele suu sissi. Abielu asjade seletused nõiade ja noorepoiste protukullid, mis sel aeal päältkuuljate eest varjul hoiti ei või ka siin lausa avaldata. Olgu siis ainukene avaldus poisi naesevõtmise kohta paragrahf 13. säädusekogu välja antud 1228. aastal Villandi komtuurist. Peremees ja perenaene pidid palga juure poisile lubama aasta jooksul naene võtta, ei jõua nad seda asja läbi teha, pole neil ka sellega asja, kui poiss kodust välja hulkuma lähab ehk kõrtsi juure, kust ta tõiste käest karvupidi kiskuda saab. Keik trahvi selle tüli eest kandvad peremees ja perenaene, aga poiss peab ka võetud naesega täieste rahul olema, mis mõisaherra, peremees ja perenaene soovivad, kui näio mitte üle 40 aasta vana ei ole. Seadusekogu välja antud Riias Rüütli majas 1221. e. 41,594 Allkiri: peakohtomees Mats: xxx

E 17137/9 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kas peab naesele jarele andma? Mis mees see on tõiste silmas, kes oma naesega hakkab taplema. Eks see ikka aus ja hea mees ole, kes igas asjas oma naese pilli järele tantsib. Selle kohta ütleb ka laulik: "Mõnel mehel on see hea, et ta naene on ta pea". Isi on mees, ise on meheke, ise on naene, ise naeseke. Kellel naene tarkuse poolest mehest üle käib ja mees ise nõder lollikene välja näeb sääl olgu siis õigusega püksid naese jalgas ja prunts mehele kihakatteks. Seda ei või siis ka imeks panna ja pahaste arvata, kui niisugune paar igapäevases elus puuduses ja kitsikuses kiratseb ja viratseb. Sest naene tarvitab oma ehtete pääle rohkemb ära kui kasin sissitulek seda välja annab. Ka elu ülespidamine nõuab paljo, kui pillaja naene valitsuse ohjad oma kätte võtab. Aga loll mees peab keigega leppima, ka sellega, kui ta mõni õhtu tühja kõhuga magama peab heitma, et midagi enamb suhu pista ei ole. Mikspärast? Sellepärast, et mõni kuu enne seda ülearu toitu raisati ja surnuks löödi, pääle uudist. Noh, mis sellest ega naist mitte ei maksa pahandada, ei tohi mitte pahandada, armastus saab selle läbi rikutud. Naene teab jo ise, mis tema teeb. Pahandan mina naist, kes mind siis veel kaissu võtab. Ja vaata nüüd selgub, mis peris põhjus on: musutamise pärast mindakse abielusse ja musutamise pääle rajatakse abielu. Ja musutamise pärast kannatab mõni mees abielus nõnda valu, et peab hambad suus kinni pigistama. Noh ime küll! Eks see siis ka keige ülemb asi ole abielus. Nõnda mõtlevad keik nõrgad ja lolli aruga mehekesed. Kui oma mõistus veikene, siis on nõuandjat igal aeal tarvis. Ja kelle käest sa veel ilma rahata head nõu saad kui oma naese käest? Sa täna veel jumalat, et niisuguse kallikesega kokku oled juhtunud. Aga jäta seda koguni unustusesse, et ühel aindsal nädalal kolm korda naese käest peksa said, sõimamine ning ropud sõnad veel pääle kauba. Kellele tahad seda kaebata, tõised irvitavad, kui tääda saavad, sina kardad ilma naeru. Sind kutsuvad naesed heaks meheks ning sina oled hea mehe nime auga ära teeninud ja trööstid ennast selle sõnaga: "Kes kannatab, see kaua elab." Aga, kes ise mees on, see ei tohi oma rumalat ega liiga tarka naist ennast juhtida lasta. Sest tähelepaneja inimene näeb sadasid ja tuhandid, kelle eluvanker tujuka ja pillaja naese läbi on kraavi kukkunud ja ümber läinud, keda naljalt enamb mõistuseta mees pori seest välja ei suuda vedada, sest et vanker liiga maanteest kõrvale metsa on veetud. Naene täädku oma majatalitust põhjalikult ja ärgu pistku oma nõna välimise poliitika sissi, mis üksinda mehe juhtida olgu ja mida iga mõistlik mees isigi juhtida oskab. Pistab naene oma nõna sinna vahele, rikub ta keik oma mehe mõtted ja püüdmise plaanid ja aeab neid nurja. Ka keiges tarviduste ja sissiostmise asjus olgu iga naene sellega rahul, mis mees teeb. Sest ka naese riided ja ilusad hilbud saagu ainult mehe tahtmise ja mehe meelepärast ostetud, aga ei iialgi mitte ilmainimeste pärast. On nüüd mees sellega rahul, et ta abikaas alamaid riideid kannab, miks siis naene ise sellega rahul ei peaks olema. Aga on abielunaisi küllad, kes ennast liiga püidvad ehitada ja keik järele ahvida, mis rikkamad ees teevad. Nende kohta ütleb vanarahvasõna: agan augus, kõlgas kõhus, siid seljas. Kes naesterahvas ennast liiga ehitab, et küla ning kehelkond teda imestaksid kui ta väljas käib, niisugune on mitu kord kodus ropp ja kasimata ja kõnnib kui korsnapühkija oma mehe silmade ees. Asjata kiha üleliiga ehitus, liiga raha nurumine ühel naesel oma mehe käest ikka uute ehtete tarvis tegevad teda oma mehe silmas madalaks ja väärtuseta inimeseks, kes oma mehele viimaks koormaks kanda on. Ka muus asjas ärgu lasku mõistlik mees ennast naesest juhtida ja kes seda õpetust tähele ei pane, võib pea oma naabritele naeruks saada. Mees öelgu täie häälega, kui naene lapse kombel jonnima hakkab: "Pea suu." Ei aita see, siis täädku mees ise, mis teha tuleb. Ärgu ta ka ilma kartku, mis ilm selle asja kohta saaks ütlema. Ma olen mitmed mehed jonnika ja kurja naese valitsuse all kannatades palgest ära lõpvat kui surma varjud. Ja see on niisuguste liiga lollide meeste oma rumaluse palk. Karm metsaloom õpetakse tantsima ja ma nägin seda poisikesepõlves oma silmaga, et karu tantsis. Mõistlik mees ei võta naist musutamise pärast, vaid sellepärast, et naene kui eluseltsiline mehega ühes meeles aitaks elukoormat kanda, et kahe kandmine üht asja hoopis kergemb on kui ühel, sellepärast peab naene mehega alati ühes meeles olema. Aga jonnib nüüd naene igas asjas tõisiti ning püüab oma tahtmisega mehe üle valitseda ennast targemaks arvates, siis pangu mees keik abinõud maksma, et vandlane saaks alla rõhutud, enne kui ta liig vägevaks on saanud. Ärgu ka keegi mees nii rumal olgu, et naesega sõnu vahetama hakkab, mis igal jonnakal naesel väga meele järele on. Avaliku vastupanejale, kes head ei mõista ega aru saada ei taha, peab valjusega vasto tuldama ja ära seletama, et ta kohus on armu paluda ning kui ta palub ja oma süüdi tunneb, siis varsi ka andeks andma. Igal asjal oma aeg, ka armastusel, valjusel ning andeks andmisel oma aeg. Keik peavad siin elus ennast korda mööda vahetama, siis on abielu hea ning elamine lõbus. Väga suur aealik abieluarmastus ilma piirita teeb mõlematele armastajatele tihti otsa pääle ja toob surma. Ma olen õnnelikud abielusid tähele pannud, kus peremees ühes nõus perenaesega teedrite palka maha kisuvad ja ainolt omakasu otsivad, et ligimesi nülgida. Ma olen vargaid perevanemaid tähele pannud, kes abielu armastuses väga tõinetõist usaldavad ja vargatega ühes nõus oma kaaskodanikutele paljo kahjo ja kurja tegevad ning kurjus mito aastat varjul seisab. Mikspärast? Sellepärast, et armastajad halvade asjadega väga ühes nõus on. Lõppeks ütlen veel. Ka abielu arm ja armastus sigitagu armastust ligimeste vastu, siis üksi on ta õige.

E 17139/41 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõtete aimud (rahva järele) Võid sina ühte põtra, kes looduses ümber kargab, kinni võtta ja hobuse asemel, kes koormat veab, pruukida? Aga ise asi on hobusaga, kes varsast saadik põllutööd tegema on õpetud, ta veab koormat ja künnab maad ja kui ta enamb ei jõua, käivad piitsahoobid ta selga. Ta ohkab ja veab jälle edasi ja mõtleb: "Eks see keik pea õiguse pärast just nõnda olema." Vars, kes sellesama koormavedaja poeg on ja priiuses täieks hobuseks kasvanud, kes jõuab teda nüüd kui tas uur hobune on, orjama õpetata, ta lõhub riistad ja jookseb metsa. Ehk võta linnukene metsast kinni ning pane puuri, ikka ta igatseb keige paremat toitu süües priiuse järele. Nõnda oleks selle inimesega lugu, keda vabalt on üles kasvatud ja keda, siis veel orjaikkesse peaks sunnitama. Õpetud inimene sureb ennemine kui ta orjaiket oma kaelas kannab. Ta teab, et surm hoopis hõlpsamb on kui eluaegne orjapõlv. Millal pääsevad eesti rahvas oma rõhujate alt peris lahti? Kostus: siis kui nad peris selge silmaga ilma häbita oma rõhujate silma sissi julgevad vaadata. See on, kui nad targuse poolest vastastiku ühe järje pääl on. Kui rahakott täädmisele, täitmise häbiks, mitte enamb tühi, vaid raha kauniste täis on. Kui kaugele kestab nüüd veel vägevamate mõisnikute võim? Kostus: niikaua kui täädus ning kõrgemb haridus nende keskes ülevel peetakse, mida võõrakeele sõnaga kultuura kutsutakse, selle tõine jagu ehk pool ei taha enamb mitmel endisel võimumehel sõna kuulda. See on: kott ei kuule enamb sõna. Kui kulla- ega hõbekuulidega kindlusevallide päält enamb sihti ei või, sest et kuulid liiga asjata lahingu pidamise pärast otsa lõppenud, siis on tääda muidugi, et kindlused kaua enamb ei jõua vastu pidada, vaid aegamööda ikka saavad langema. II Ladina keel. Oh, surnud ladina keel! Keda keegi rahvas enamb ilmapääl ei räägi. Sa vägev tohtrite saladus ja abinõu. Kui keik raamatud ja protukullid rahva ja riigi keeles kirjutakse, mikspärast siis aptiigi ja tohtrite sedelid selles surnud keeles kirjotakse, keda keegi haige ega terve ei mõista, kui aga sedelite valmistajad üksi. Kus jäivad meie kuulsad ja kallimad mehed Kunder, Jakobson, Veske, Kulbars ja Kapp ja paljo tõisi. Kas, sina, ladina keel ei ole mõnegi tähtsama mehe juures oma väge näitnud? Mikspärast elas meie austatud Kruitsvald kõrgeni vanaduseni? Sellepärast, et tema ladina keelt ise mõistis ega lasknud tõisi ladina keele mihi oma haigevoodi ligi. Ta täädis väga hästi, mis mõju ladina keelel mõne tähtsama haige kohta iseäranes on. III Ehk missugune haige on elama jäänud, kellel surmahaigus oli ja tohter ta juure toodi? Mikspärast nad mõnda kuningat ja keisrit oma ladina keele abil elus pole hoidnud kui surmatunnikene kätte tuli? Keik nõdra mõistusega inimesed põlgavad rohtu ega võta seda suu sissi muidu kui vägisi suhu kallatakse. Pühakiri õpetab: "Ei rohud ega plaastrid teinud meid terveks, vaid Issand sinu sõna." Veretõbine naene evangeeliumis kulutas keik oma vara arstide pääle kuni ta Jeesust leidis. Pühakiri õpetab inimest paluma, aga mitte liiga arstide pääle lootma: "Sest keik inimeste abi on tühine." On siis lolli aruga inimesed tõeste targemad ja usklikumad kui mõistlikud inimesed? Väga veider ja kentsakas mõtelda. Kas õpetud arstid ei ole meiegi aeal valeprohvetid, kes rahvast õigest usust ära eksitavad? Pastur Parisis ja kah Perlinis on oma õpetusega mõni aasta tagasi õpetud ja õpetamata inimesed ära petnud, kes nende õpetuse viisi uskusid ja nende käest tervist otsisid, aga viimaks ometegi nägid, et nende õpetus üles leitud aitamise kunstis muud midagi polnud, kui tühi peast välja arvatud luule. Patsillused on nüüd päevakorral kuna neist keegi inimene mõni kümmekond aastat midagi ei täädnud. Mõned aastad tagasi keelati haigetele kangeste rasvast toitu süüa ja pidi ainolt tanguleem nende ainus toit olema. Ei võinud siis midagi parata, pidi iga haige sellega leppima, sest see oli selleaegne tohtrite peaõpetus, kuna kuulu järele keige rasvasemaid suutäisi haigetele pakutavat, et nad seda ennemine kosuksivad. Vanast arvasid õpetud mehed keik, et kanamuna kõvaks keeta väga kahjulik olla, kuna nüüd muna toorelt kahjolikuks arvatakse. Saksad meie maal tegid selle õpetuse järele ja sõivad mune mitusada aastat toorelt. Talupoead keetsid esimese õpetuse aeal munad kõvaks, kuna neid pooltoorelt süüa kästi ja talupoead keedavad neid praegu kõvaks, kuna neid kõvaks soovitakse keeta. Sellest nago tähelepanemata, kas tarkade õpetus nõnda ehk tõisiti on. Targad oma õpetustega tegid enestele ja oma jüngritele seega seda kahjo, et nemad mitusada aastat toorid mune sõid. IV Aga ometi peab riigivalitsust tänama, et meie maal aptiigid on sissi säetud, nõndasama ka õpetud tohtrid haava arstimise ja rohu eest väljaspool ihu küljes, olgu raiotud ehk löödud, need paranevad väga pitkamise kui arstiabi saada ei ole, päälegi kui nad veel mustuse läbi rikutud saavad. Aga mõistlikumad rahva seas oskavad ka küllat haava arstida kui arstiabi saadaval ei ole, ja kui iga talumees tohtriabi pääle lootust peaks panema, siis peaks igas vallas nimelt üks õpetud arst olema. Iga häda kohta passib eesti vanasõna: "Kui häda tulnud, nõnda ta ka lähab." Sest iga puu ja inimese haav paraneb, kui puu mitte kuivanud ja inimene surnud ei ole. Anna sõber aega. Küll paraneb ja saab isigi terveks. Mulla- ja liivaaugud kui nad mitte liiga suured ei ole, langevad aea jooksul kokku ja kasvavad kinni, samasugune lugu on ka haavadega. Viimaks on kannatust igale õnnetusele ja juhtumisele tarvis, on küllat nähtud, et inimene oma kannatamata meelega ühest hädast ehk haigusest üheksa teeb, et ei kärsi kannatada ega paigal seista. Olid mõned jo pea terveks saamas, ei puudunud paljo, nad läksivad välja külma tormi ja tuule kätte, rikkusivad oma tervist uueste, jäivad raskemaks ja surivad. Niisugusid kaebtusi kuuled maal talupoegadest, kus inimesed surevad pea igast kohast ja igast perest.

E 17141 < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nali Noorherra ja virtsafti õpilane Mõisaomaniku poeg ja virtsafti õpilane tulevad põllule ühe töötaja moonamehe juure ja õpetavad elatand vanameest rükkikoormat ilusaste pääle teha. Vanakene kuulab ükskord ja tõinekord ja kui kollanokad ikka järele ei jäta ja vanameest lüia ähvardavad, annab töötaja neile perset lakku. Nooredherrad vihastavad selle üle ning omaniku poeg kaebab nimetud lakku andmist kojo jõudes oma isale. Vanaherra vaatab tükk aega noorte silmadesse ja ütleb siis: "Sääl ei või lapsed midagi parata. Keik virtsafti õpetus. Ka lakku andmine on virtsafti õpetus ja õppimine." Nooredherrad läksivad rahuga seda kuuldes toast välja.

E 17142/3 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naeste keskes Ühes külas elasivad kolm perenaist, nad olivad head sõbrad, oskasivad keik kolm tõinetõisega külajuttu puhuda kui töö selleks vähagi mahti andis. Päältkuulaja, kes nende kolme elu ja majapidamist täädis võis vahet teha õiguse ja ülekohtujutu vahel, mis räägiti, kuna võõras, kes säält külast perit ei olnud, keik õigeks arvas. Kaks esimest naist jutustavad tõinetõisega ühes nõus ja ühel vormil: "Kulla sõsarakese, mo lehmad ei anna piima, karjamaa on halv, võist ei või juttugi olla. Minu ja mo pere suhu tänavu aasta veel pole võiraasu saanud. Kanad munevad nahkmunne ja põrsad on koguni kängu jäänud, kriiksiitavad hambid, mis hirmus kuulda. Vasikad pilluvad perajalgu üles, neist ei saa ka midagi. Küll lasksin sakslasemoori käest veske päält arstimise jahu tuua, kus üheksama kuradi sõnad pääle loetud, aga keik ei aitnud minu vasikate kohta mitte sittagi. Kapsad, tead isigi, kulla sõsarakene, see aasta ka ei kasvanud, päid polnud otsas, anna nüüd perele ette, mis sa annad, aga oma kolm korda olgu üle ööpäeva laud välja pantud. Peris häda ja kitsas keigipidi selle ilmaeluga. Ma ole mitu korda oma Hantsule ütelnu, oleks poeg suuremb ollud, annaks maja ära poea kätte, aga noor alles, saab veel kapsamaarja päevaks 10 aastat vanaks. Jah, sõsarakene, jah, sõsarakene, nõndap ta on, nõnda on jah mul seesama lugu, just karvapääl seesama lugu, lapsed kodus kisendavad ja karjuvad: "Ema anna piima! Anna võid ja liha!" Poolmeeletumad, pidage suu, ole mitu kord peris südametäiega lastele ütelnud. Kust mina võta teile anda? Mo va Jaan, tääd isigi, lastest paljo ei hooli, nad ka, siis tema juure ei läha. Kulla sõsarakene, iga laps tahab paremat pala ega ta sellega ela ometa, mis vanainimesed söövad. Kust ma võtan, kui anda midagi ei ole, viimse sealiha lõpeti joba enne jaani kaks nädalat ära ja ütlesin perele ja lastele siis: "Nüüd pange hambad vakja liha pärast." Kolmas: Mul on Jumal tänu keiki küllat. Peremehelt saatsin 5 punda võid jaanilaadale, see oli veel mullune või, tänavust ei ole veel liigutanudki, pere sööb iga pühape hommiku, mo omad lapsed need võid ei tahagi. Neile anna aga liha kätte. Ärge arvake Mäelt ja Alt perenaene, et ma valetan, tulge praegu mo kodu vaatama, kui ei usu. Mul on praegu kahe sea täis suitsutatud liha seismas. Ole peris mures kui praeguse sooja ilmaga vaest hukka ei läha. Põrsaid on praegu mul ütessa tükki, keik söövad nii paljo kui anda jõuad. Minevase aastaga müüsi ma üksinda pääle kaalu, arvata 18 punda võid ära. Nõnda, armas lugeja, nende kolme perenaese külajutud tõinetõisele, mis ma kannatades päält kuulasin, sest mina, kui selle küla inimene täädsin karvapäält kui kehvad ehk rikkad nad keegi olivad. Kaks esimest ei rääkinud sõnagi õiget, nad olivad mõlemad ahned ja kisendajad, kes isigi ei täädnud, mis nad veel soovisid ehk tahtsid. Neil oli liha ja leiba, võid ja piima ja keiki küll, mis elutarvidus eal nõuab, kuna kolmas perenaene pool tõtt ja pool valet rääkis, sest ta asjad nii heas korras ammugi ei seisnud kui ta lobises, nägu see inimeste viis enamiste on. Ahned kisendavad ja karjuvad, et mõni helde südamega inimene nende pääle peaks halastama ja mõni kopik raha ehk mõni riideräbal neile kihakatteks kinkima. Sellest hoolimata, et riided kirstudesse ega vili salvedese ei mahu, käivad ise naruriidis, et vara perandajatel pärast nende surma küllat tööd ja kohtukäimist oleks, kuidas keik seda ülekohtuga kogutud varandust enesekeskes ära jagada. Üks tõsine ristiinimene ei kiida ega laida, ei kisenda ega nuta, et tal paljo või et tal väha on, vaid tänab jumalat kui igapäevast leiba saab süüa ja riided selga panna, öeldes: "Ma tänan oma jumalat keige armu ja heategemiste eest, ta on minule keik andnud, mis mulle siin ilmas tarvis lähab, kui seda ka küll teiste arvates väha on, siiski on minule sellest ülemäära küllat.

E 17143/5 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühes nõus Mailm kiidab neid õnnelikuks, kes hästi abielus kokku sünnivad, kes ei riidle ega pea viha tõinetõisega, aga sagedaste on need tõinetõise armastajad keige õnnetumad inimesed maapääl. Kuidas nii, küsid sina? Kannata natuke, ma seletan sulle, et aru võid saada. Kaks hinge on kokku laulatud meheks ja naeseks. Need kaks hinge, mis enne üksikud olivad on nüüd paarirahvas. Varastavad ja petavad nüüd ühes nõus. Kisuvad ligimese varandust omale ühes nõus. Kui tõine varastab, siis tõine aitab salata, ikka ühes nõus. Kui tõine palgalise palka ei mõista käest ära kiskuda, siis tõine jälle õpetab. Ikka ühes nõus. Kui tõine abielupaar mõne naabriga hakkab riidlema, siis tõine jookseb kohe appi, ikka ühes nõus. Nõndasamuti taplemises naabritega aitas tõine tõist, ikka ühes nõus. Nad ei salli kumbki võõrast armastust, sest nad armastavad tõinetõist keigest südamest. Nad elavad paradiisis siin ilmas. Nad soovivad keik eluraskust ja vaeva tõinetõise eest kanda, ehk kui tarvis, lähavad nad ka tõinetõise eest surma, nii armastavad nad ükstõist ja on ikka ühes nõus. Surm teeb lahutust. Need, kes alati ühes nõus on olnud, peavad nüüd igaveste tõinetõisest ära lahkuma. Kui tõine surnud, siis tõine leinab kibetaste. Mitokord on seda ka nähtud, et armastajapaari tõinepool, pärast tõise hauda kandmist kaua enamb ei elanud. Lootus pärast surma kokku saada ja sääl ühes nõus midagi veel koguda on kahe kaalu pääl, ehk koguni nurja läinud. Säälpool hauda ei tunne enamb mees naist ega naene meest, seda lugu on järelejäänud tõinepool kuskilt vist kuulnud või unes näinud, aga ei mäleta enamb kust. Säälpool hauda saab ühes nõus olemine, vargus, petmine, ahnus ja ligimese oma võtmine hirmsa piinaga tasutud. Ainult ühes nõus palvel käia siin ilmas ei saa sääl süüks arvatud, nõndasamuti ka need head teod, mis ühes nõus ligimestele on tehtud. Mis arvad sina nüüd sellest jutust, sa üleliiga naesearmastaja mees ehk mehearmastaja naene? Sa mees, kes sina naist omale võõraks jumalaks oled kosinud, eks ta aita sind oma ilmliku vara püüdmise ja ahnitsemisega tüki teed edasi põrgu poole, kus mõlemad suuremat hukatust peate perima. Kas poleks paremb polnud, sina varas mees, et sinule niisugune abikaas oleks juhtunud, kelle mõtted sinu omadega mitte poleks kokku sündinud? Kes üles oleks andnud, mis sina varastasid ja kui sina nuhtlust oleksid saanud, siis oleksid sina vaest ümber pöörnud ja nõnda oleks minu arvates vastase meelega naene sulle paljo kasu saatnud. On neid majaperemihi ja -perenaisi küllat meie evangeljumi Luteri koguduses leida, kes küll avalikud vargad ei ole, et nad naabri aita vargile lähaksivad varandust otsima ehk naabri talli hobust ära tooma. Aga seda nago ei arvatagi pattuks, kui kuskilt hobune mõne hukkaläinud poisikese käest viie ehk kümne rublaga saada on. Mõtted sellejuures on: ega mina teda varastanud ei ole. Sääl oli siis mito nägijat juures, kes vanduda võivad, kust ma ta sain ning kelle käest oma raha eest ostsin. Ega mina ei pruugi seda tääda, kas ta varastud ehk õiguse nimel saadud oli. Niisugune peremees ning perenaene, kes küll täädvad, mis nad tegevad, aga sellest midagi ei hooli, on oma sulasid ja teendrid petma ka väga osavad meistrid. Nad on ühes nõus oma abikaasaga, lähavad pärast salaja vargust ehk pettust siis lauale kirikule nago õiged ausad abielurahvas kunagi. Nad on jo ühes meeles ja ühes nõus, oma lastele varandust koguma ja arvavad seda õnneks, kust rahakopik ehk muu asi kergemine saada on. Nende peasoovimine on see, et keikidele poegadele peris kohad (kui niipaljo jõuaks koguda) saaksivad ostetud ja tütarde jaoks ka sadat viis igaleühele majast välja saates ligi panna. Sellel põhjusel ongi see ühes nõus töötamine nii tarviliseks arvatud, et sääl ligimese kasu pääle ei sünni mõtelda, nad on ühes nõus, nago kaks kelmi kunagi. Aga issand vaatab taevast teie ahnuse ja püidmise pääle ja nuhtleb teile ja teie sugule seda kurja kätte. Ta saadab õnnetust, tulekahjo ehk varga kätt teile karistuseks, et teie varandus, mis ülekohtuga kogutud, silmapilkmisel aeal otsa saab. Abielurahvas, kes tõinetõise pääle pole kaebanud, ei riielnud ega käratsenud tõiste kuuldes. Öeltakse väga hästi elavat, aga need hästi elajad võivad mito korda paljo halvemad olla kui muud inimesed, keda keegi õpetaja ega köster ei tea, kes tõinetõise pääle ei kaeba ja ühes nõus keik kahjo ja kurja oma kaaselanikutele sünnitavad, rohkemb veel siis, kui neil võimus käes ehk valitsus tõiste üle kätte usutud, nõnda kui enne sai seletud. Olgu siis lõpetuseks veel üks asi, et need, kes ühesmeeles elavad ja silmakirjaks vagaduse nägo näitavad, päälegi vagaks ja usklikuks nimetakse, ehk nad küll üheaindsa heateoga oma usku pole üles tunnistanud. Need inimesed, mis veel keige naljakamb on kuulda, kaebavad, et maailm olevat nüüd hukka minemas, oma hirmsa kurjusetegudega. Aga need maailma eest muretsejad ei tea vaesed ise sugugi, et mailmaga hoopis paremb lugu on kui nende enestega. Jah, nõnda kaebavad ja ohkavad kurjuse katte all, käed kokku pantud need mehed ja naesed, kellel ainult usk elu sihiks on võetud, aga usuteod puuduvad ja nende hulk on meie eesti rahva seas kaunis suur. Aga tõsised ristiinimesed tegevad tööd enese südame kallal ja võitlevad jumala abiga südamekurjuse, selle paha allika vastu ning jätavad ilma parandamise keigevägevama hooleks. Neil on helde süda vaesid ja hädalisi aidata ja nende abikaasadel niisamuti. Kui neil hea nõu puudub, siis annab naene mehele head nõu, ehk kui nende mõtted mõnes heas asjas kokku ei sünni, siis nad tegevad head ligimestele, ilma et neil tarvis oleks seda tõinetõisele ütelda ehk järele vahtida, mis tõine vaestele annab ehk mitte ei anna. Nende pääle ei kaeba keegi teener ega päiviline palga pärast, sest et nad ainolt õigust armastavad ja õigust tegevad ja õigus ka viimaks taevas neile osaks saab, kui oma reisi siin maapääl on lõpetatud.

E 17145/6 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Inimene jõuab, kui ta tahab Kord läksid rikas ja kehva mees, peremehed olivad mõlemad, vaidlema usutegude pääle, mis jumal inimese käest nõuab. Sääl seletas vaene mees, et inimene paljo jõuaks head ligimesele teha, kui ta tahaks, aga inimene ei taha mitte jumala käsku pidada ega sellejärele elada, mis jumala sõna õpetab, vaid aeab, ehk küll nõder inimeseloom, oma Loojale keik eluaeg jonni. "Mis sa rumal lorised," ütles rikas mees. "Kes võib jumalaga jonni aeada, kes jõuab tema suure väe vastu. Küll katsun mina igapäev ta käsku mööda teha ja elada, aga lihalik inimene, ei mina ega keegi tõine seda ei jõua! Ei, kus võib minusugune lihalik inimine jumala käsku pidada, kui püha apostel Paulus seda ei jõudnud, vaid kaibab: "Oh mina vilets inimene. Tahtmine oleks küll, aga seda heategemist ega täitmist ei leia ma mitte." "Hea küll," alustas jälle kehva mees, "sina ütled, et sina tahaks küll jumala käsud pidada, aga ei jõua. Kas sina ka keige ülemat käsku tunned, kus keik käsud ühte pantud: "Sina pead jumalat ülekõige asjate armastama ja oma ligimest kui iseennast." So ait ja salved on vilja täis, sa kaupled viljaga ning linadega ja oled rikas mees, mida sina mitte valeks ei või aeada. Kui ma nüüd küsida tohin? Kas oled ühe koormagi vilja sel napil kasinal aeal, kus puudus käpuga katsuda, vaestele kinkinud ehk ära jaganud? Ehk kui sul koorm kallis oli anda, siis mõne vaka ikka oled andnud, mis? Ei küll seda pole ma teinud, ka matitäit jahu pole ma ühegi vaesele veel armastuse pärast omast aidast annud ehk mis see minu ühe andmine ka aitaks kui puudusekannatajad sel aastal nii paljo on. Annan ma ühele, siis tahavad tõised ka keik." "No vaata nüüd, sõber," ütles kehva mees. "Mikspärast sina ütled, et sa küll jumala käsku tahaks pidada, aga ei jõua. Aga mina ütlen sulle veel tõist korda siin hulga kuuldes - sa jõuaks küll, aga ei taha, aead oma loojaga pahura lapse viisi seesamasugust jonni nago minagi." Rikas mees jäi mõtlema ja ütles siis: "Sul on õigus, sõber. Kõne ei maksa midagi, kui tegusid juures ei ole. Ma tahan täna kord katsuda, kas mul jõudu on head teha ehk mitte." Selsamal päeval laskis ta kümnele vaesele omast viljasalvest igaühele 1/2 vakka rükkit anda. Kas ta veel nüüd õhkab ja ristis kätel kaebab, et ta, patune inimene, midagi head ei jõua teha, ega Jumala käsku, mis väga rasked täita olevat, pidada nagu enne. Seda pole ma kuulda saanud. Sest mo tee, kus pääl ma reisin, ei puudu selle rikka mehega enamb kokku.

E 17146/7 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Õhkamised, poolsalajalt Niisugusid inimesi on igas maanurgas meie maal, kes naabriga jutu puhudes salaja õhkavad nago oleks neil raske murekoorm südame pääl. Mine sina Talina, Tartu, Villandi, Pärnu või Pihkva piirile, neid ei puudu vist kusagil. Küsime, mis mehed need on? Kas aealehtete lugejad või muu kirjandusesõbrad? Siis kostame ise selle pääle, nii paljo kui neid tähele oleme pannud, ei kumbagit. Ei aealehtede lugejad, ei kirjandusesõbrad, sest neil, kes lehti ehk tõisi kasulikud raamatud loevad, ei ole aega südamepõhjast salajalt õhkata. Need on enamiste niisugused mehed, kes ennast tõistest inimestest pisut paremaks peavad, olgu sellepärast, et nad kord mõisaherraga on jutul olnud ehk kord vallaametis olnud. Nad on niisugused kadedad, et neil selle üle hale meel ja süda raske on, et naabrid ka elavad. Nende meelest oleks see kohane, kui naabri põld alati äpardaks ja keik inimesed vaeseks ja kehvaks jääksid ning tema üksi rikas oleks. Tõine asi on see, kust neil salajad õhkamised tõusevad. Nad on omas noorespõlves mõne karutüki ära teinud. Kas mõne noore tütarlapse õigelt teelt kõrvale meelitanud ehk mõne asja, mis hinna vääriline oli, varastanud, ehk kord kohtu ees valet vandunud, et häbi sissi ei tahtnud jääda. Niisugused asjad tulevad tal, siis vaest tahtmata meele ning sellejärele ka ohkamine, mis ta ise tähelegi ei pane ega usu seda ka, et tõine inimene ta ohkamist tähele paneb ehk aru saab. Niisugusel inimesel, kui ta istub, on käed sagedaste kokku pantud, nago oleks ta keige suuremas palves. Niisugused inimesed on keige kardetavamad loomad ja nende eest tuleb kangeste ennast hoida, neil on see peasihiks võetud tõisi inimesi, kes õnnelikult elavad, õnnetumaks teha. Sellest ainuüksi tunnevad nemad siis head meelt ja rõõmu. Nad ei salli koguniste, et keegi nende väljaspidise au külge sõrmeotsaga puuduks, sest see on nende ainus ülemb vara siin ilmas, seestpidist au ega vagadust neil põrmugi ei ole. Juhtub kogemata, et mõni amet nende käest ära võetakse, mida nad küll küüne ja hammastega kinni peavad. Noh, siis on vihane tiiger kohe sellele kallale kargamas, kes teda ametisse ei kiitnud, ehk tahtis mõnda tõist tema asemel kiita. Isisugused on need õhkamised, mis ühe õnnetuma inimese rinnast tõusvad ja taeva poole üles lähavad. Niisugused õhkamised pane tähele ja peri järele, mis viga on ja püüa aidata, kuis iganes jõuad ja võid. Ehk kui sinul jõudu aidata ei ole, siis anna head nõu ning mine ühes temaga seltsis neid mihi paluma, kes jõudvad aidata ja ära karda mitte oma venna eest käemeheks heites, kui seda peaks tarvis olema, ehk kui sind so ausa meele ehk sõpruse pärast enamb ustakse, kui so õnnetumat ligimest. Ka on veel õhkamised, mis ühe õige inimese rinnast välja voolavad, kui tal veel mingisugust häda ega õnnetust ei ole. Niisugused õhkamised on siis märgiks kui nad südamepõhjast tõusevad, et üks õnnetus pääle üsna täädmata tulemas on.

E 17148 (14) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naljaks Tõnu: "Kuule, Kaarel. Mikspärast keik saksa rahvas kätega vehklevad kui nad tõinetõisega juttu puhuvad ehk midagi seletavad?" Kaarel: "See tuleb sellest, et saksa keeles niipaljo sõnu ei olevat, kui rääkimine ja seletamine tarvitab, nägo vene ja meie eesti keeles on. Siis peavad nad seda sõnade puudust käega vehklemise läbi parandama. Näituseks: kui nüüd mina saksa mees oleksin ja sinule kirikust, mille torn kaugelt paistab, sulle midagi peaksin jutustama, siis peaksin mina ka näpuga kirikutorni pääle näitama, moidu tõine saksa mees ei saaks mo jutu otsa ega algust ealgi kätte." Tõnu: "Ah nõnda. Nüüd ma mõistan ja saan sellest asjast küll joba aru, aga veel üks tõine asi, armas Kaaril, mikspärast meie armas õpetaja, kes peris sündinud eesti mees peab olema nago mehed ja naesed seda tõendada teavad, mikspärast siis tema kantslis jutustates kätega sinna ja tänna vehkleb nago oleks tema justament peris Saksamaa mees?" Kaaril: "See tuleb sellest, et ta ennast nüüd peris Saksamaa meheks peab, sakslaste viisid ja kombed karvapääl on kätte õppinud ja siis ahvi viisil sakslastele järele tegema on sunnitud." Tõnu: "Olge terve selle seletuse eest."

E 17148 (15) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naljaks Lauale kirjotamise juures Õpetaja saunamehelt küsima: "Mis nimi?" Saunamees: "Peet Tigane, Ann Varblane." Õpetaja: "Kes see Varblane siis on?" Saunamees: "Minu naene Ann." Õpetaja: "Kuidas? Sina Tigane ja naene Varblane?" Saunamees: "Ta oli enne Varblane, kui ma teda kosisin ja Varblane on ta ka praegu." Õpetaja: "Ta on jo ometi nüüd sinu laulatud naene." Saunamees: "Ma võtsin jo võõra inimese naeseks ega ta minule sugulane ei ole."

E 17149 (1) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Alletamine (Karjalaste) /Noodid/

E 17149 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kosjalaul /Noodid/

E 17150 (3) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lilla istus vangitornis /Noodid/

E 17150 (4) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mehed, tulge meie poole /Noodid/ Sisse teeme siidilaeva, vällä teeme väistelaeva, otseti odade laeva, nuketi nugade laeva.

E 17151 (5) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ei ole kuulda olnud veel /Noodid/

E 17151 (6) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Joonatan /Noodid/ 2. Oh, ta oli minu meelest kui üks ilus, kui üks ilus, roosilill, roosilill. 3. Oh, ma armastuse perast, tema järgi, tema järgi, igatsen, igatsen.

E 17152/3 (7) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks meil vesi silmis? /Noodid/ 2. Oh, mu armsad vennad, Jumal elab veel, olgem aga vaprad, siis saab kõik heaks teal. 3. Vara sai surma merepõhja sees, sest ta mõtles kurja omas südames. 4. Langema ka peab Uhke Paabilon, "Jumal kõik siin seab," ütleb Saalomon. 5. Meie keisrihärra on ju valmistatud, et kõik ilma kära saaks ju lõpetud. 6. Meie elu mure on kui pime öö. Vaata, öö lääb mööda, annab päeval maad.

E 17153 (8) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri naine /Noodid/ Kui kodunt ära läksinma siis vopsu selga Toi toa jne. Kui jo koju tulin ma, siis vana Mari surnud Toi toa jne.

E 17154 (9) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polli Andrese laul (sandi laul) /Noodid/

E 17154 (10) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Türgi sõa laul /Noodid/

E 17155 (11) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Reisilaul /Noodid/

[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]