Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
E 17097 (94) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaalikad peavad heal aastal mihklipäeva aal veel niipaljo kasvama, et villane lõng ümber köidetud katkeb.
E 17097 (95) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tater on vanast ütelnud, et temal siis paras on kasvada, kui lammas kahe poeaga vahete pääl magama mahub.
E 17097 (96) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rükkikülvamine olla keige paremb enne pärtlipäeva kolm päeva ja pärast pärtlipäeva kolm päeva.
E 17097 (97) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tater on lubanud keigesuguse maaga leppida, kui tema aga mulla sissi pannakse.
E 17097 (98) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui esmalt lumi maha tuleb, siis peab seda hästi tähele pandama ja meeles pidama, mito päeva ta maas seisab ehk maas on seisnud, kui ta veel ära lähab ja maad paljaks jätab. Niipaljo päevi kui esimene lumi on seisnud, niipaljo sulasid on karta, läheb veel lumi ära, enne kui kindel tali peris tuleb. Ei lähe esimene lumi sugugi enamb ära, jääb tali ühe korraga kindlaks.
E 17097 (99) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lähavad suilinnud vara siitmaalt minema, tuleb ka vara talv.
E 17098 (100) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hanid lähavad, hall tuleb,
Luiged lähavad, lumi tuleb.
E 17098 (101) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui õhulained enne lõunat voolavad ja soojus väga suur on, ei jää vihm sel päeval tulemata.
E 17098 (102) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui paar nädalat ehk enamb seda vihma ei ole tulnud, aga kui kartulapäälsed jo närtsima löövad ja maha lokastavad, siis tea, et vihm on varsi joba tulemas.
E 17098 (103) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kihulased, sääsed ja parmud valusaste salvavad, siis on varsi vihm käes.
E 17098 (104) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lendab mõni kärbes jo ümber ehk tükib nõnna ehk kõrva sissi, siis on jo vihmahoog nii kaugel, et silmaga võid näha.
E 17098 (105) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kargavad loomad kuiva ilmaga kibetaste kiini, päälegi mitu korda, kui taevas paksus pilves on, tähendab vihma.
E 17098 (106) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keige paremb külviaeg on siis, kui põld on üles kergitud, keik urge täis, nago oleksivad pisukesed loomad neid sõmeraid maapõhjast pinnale välja mütnud.
E 17098 (107) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keige paremb on siis linu külida, kui toomingad õitsevad ja peoleo laulab.
E 17098 (108) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keige paremb on, siis kesvi külida kui pihlakad õitsevad. Aga leetemaa mehed pangu sookaalide õitsmise aega tähele ja tehku hilisemalt kui savi- ehk kindla põllumaa mehed.
E 17098 (109) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui palukad ja pihlakad paljo õitsevad ja paljo marjo kandvad tähendab väga vihmast sügiset.
E 17098 (110) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui talvel tuisk katuste päält alla keerutab ja nago paea sees keeb tähendab sula.
E 17098 (111) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui talvel kivimüürid halli karva löövad, lähab ilm varsi pehmeks ja juhtub ka sagedaste, et vihma tuleb.
E 17098 (112) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui uduaur suiõhtatel jõgede ja järvede pääle kogub, tuleb tõisel ehk kolmandal päeval pääle selle vihma.
E 17098 (113) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui paks kaste sui kuival päevadel hommiku maas on, pole paljo sel päeval vihma oodata.
E 17098 (114) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sui pitkadel põuapäevadel mõni hommiku vara kastet sugugi tunda ei ole kui käega katsud, siis on vihmapilved joba käimas, olgu küll, et see sinu põllule täna veel maha ei sada. Antakse vaest küll tõistele.
E 17098 (115) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ajad kogemata tõise suka tõisi jalga hommikul, siis tea, et sel päeval sinul mõni äpardus ehk pahandus tuleb, seesamasugune õnnetus juhtub ka sulle, kui hame pahupidi sauna juures ehk mojal selga aead.
E 17098 (116) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On laps väga rõõmus ja naerab ülemäära, siis on sel päeval saun oodata.
E 17098 (117) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On mõni vanemb inimene üleliiga rõõmus, siis täädku ta, et nutt ja õhkamine enamb kaugel ei ole.
E 17098 (118) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui taevatähed talvel väga heledaste paistavad ja kirgavad on kange külm tulemas. Tuhmid tähed tähendavad head pehmet ilma.
E 17098 (119) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lilled kevade poolt sui väga õitsevad, saab vaene viljakasv sel aastal. Paljo lille, väha leiba.
E 17099 (119a) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On noorkuu esmalt vaadates selili ja teravate otsadega, surevat sel kuul paljo inimesi.
E 17099 (120) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On noorel kuul päälmine ots terav ja isepool viltu taeva sõrvas, tähendab talvel kanget külma ja suil kanget kuiva.
E 17099 (121) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sõgluvad mustad lutika moodu mardikad väga virgaste kange kuivaga veepinnal, siis tuleb varsi, kas selsamal ehk tõisel päeval, vihma. Sõgluvad nad aegamööda, siis on ilm veel ikka edasi kuiv.
E 17099 (122) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lendavad pääsukesed kibedaste vee pääl ja karja seltsis ja on ilm väga kuiv, siis usu, et pea vihma tuleb, sest putukad põgenevad joba vihma eest pakku ja pääsukesed püiavad põgenejaid kinni. Ehk küll vihmapilv sagedaste mõnisada versta veel kaugel on, et so lihasilm ei näe, kannata veel, küll ta seie jõuab.
E 17099 (123) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui vihmakullid kisendavad, tuleb tõeste vihma.
E 17099 (124) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapsed suure neljabe hommiku hästi vara laastuid tuppa toovad, leidvad nad suil linnupesi.
E 17099 (125) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kana nahkmune muneb, siis on teda tõine inimene oma kurja silmaga ära nõidunud.
E 17099 (126) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Külvikepp peab kadajapuust olema, ristid otsa lõigatud, seda ei tohi muu inimene näha ega katsuda kui külvaja üksipäini.
E 17099 (127) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mehe laulatusesõrmus ei tohi mitte ühegi tõise naesterahva näppude vahele saama.
E 17099 (128) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meisterahva tööriistast, kirvest ega höövlist, ei tohi iialgi üks naesterahvas üle astu, siis on kohe tööriist rikutud.
E 17099 (129) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Suuremb inimene ei pea lapsest üle astuma. Kui ta seda teeb on lapse kasvamine kinni.
E 17099 (130) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tütarlast peab pääle sündimist varsi meisterahva jalgade vahelt läbi pistma, siis saab ruttu mehele.
E 17099 (131) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naesterahva juuksid ei tohi keegi läbi peo tõmmata. Kui seda tehakse, on juuksekasv kinni.
E 17099 (132) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tervet leiba ei pea keegi maeast välja andma, vaid natuke otsast ära lõikama, ei tee ta seda mitte, on leivatulu (jatk) maeast läinud.
E 17099 (133) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Targa juure minnes ei pea kedagi vastutulejat teretama ega ka tervist vastu võtma, niisama ka tulles.
E 17099 (134) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Neljabe õhtut peeti sellepärast, et lambad pimedaks ei pea jääma.
E 17099 (136) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kannipuudest? (ölpetest) ei tohi keegi üle astu, kes seda teeb, ei jõua enamb perset pidada.
E 17099 (137) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jüripäeval keelati karjatsed ära võsa oksi lõikamast, et vana hunt karja juure ei pea tulema.
E 17100 (138) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui varessad talveõhtatel ennast kõrgesse puulatva kokku koguvad, lähab külm väga käredaks.
E 17100 (139) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kass küüsi kisub, tõuseb kange tuul.
E 17100 (140) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapsed veepangist üle astuvad, hakkavad alla kusema (ei pea enamb kust kinni).
E 17100 (141) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pühmeid üle läve välja visatakse, et pühkija ei viitsi välja viia, teeb hunt suvel palju kahjo.
E 17100 (142) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes persega leivanõu pääle (mõhe pääle) istub, selle pea hakkab paistetama.
E 17100 (143) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes laub. kirikus käib ja altre eest ära tuleb peale oma pattu niksu lüües sinna maha raputama. Seda pruuki näed Rõuge kihelkonnas igapühapääv veel.
E 17100 (144) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes surnuaeda lähab omakse haua pääle "Meie esad" lugema ehk muud palvet tegema, peab keige esiti risti ülesse kergitama, et kooljal kergemb oleks.
E 17100 (145) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes koera ehk kassi tõisest kohast omale viib, peab leivatükki kura kandla alla pistma hame alla, et soojaks saab, ja siis loomale ära söötma. Selviisil ei läha siis koer enamb oma uue peremehe juurest ära.
E 17100 (146) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kellel meisterahva vanal aeal habet ei olnud (kasvanud), seda hüüti nõiaks. (Kui ka mitte igakord suu sissi.)
E 17100 (147) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes viimest vilja salvest kotti pani ja salvet puhtaks pühkis, pidi peotäis vilja tagasi viskama, et tulu ei saaks maeast välja saadetud (hurtele heaks).
E 17100 (148) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes kassipoega läks tõisi peresse otsima pidi selle hinnaks suure paklanõela viima, et kass hästi terav oleks hiiri püidma (nägo nõel).
E 17100 (149) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sammaspoolikut pidi see mees arstima, kes merevett oli joonud nõndaviisi, et ta puhta noa tera pääle kolm korda ilma ivata sülitas ja sellega haiget kohta siis vaeotas.
E 17100 (150) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oli keegi paha haiguse külgi saanud, mida arstid enamb ära ei jõudnud arstida, pidi haigusekandja inimene ühe vaskrahaga haiget kohta vajotama ja siis seda raha käidavasse kohta maha viskama. Kes raha üles võttis, sai haiguse omale ja endine omanik oli lahti.
E 17100 (151) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõllatõbe põdeja pidi kõllaste jalgadega kana tervelt ära sööma, ilma et keegi tõine maitses, siis oli terve.
E 17100 (152) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõllatõbe põdeja pidi üht tublit elus hauekala oma kätte võtma ja tema silmadesse siis vahtima kuni kala oli ära surnud, siis läks kala kõllaseks ja inimene valgeks.
E 17100 (153) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hõbedaga võis paljo haigusi arstida, et hõbedavalget sauna ehk magamisekoha pääle kaabitseti, kust kohast haigus arvati hakanud olevat. Ka tonti ehk kodukäijat sai hõbekuulidega kergeste surmata, kui pauk trehvas.
E 17101 (154) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hoone põlema läks, pidi perenaene ise oma käega terve leivapätsi tulesse viskama, siis oli tule võimus otsas ja kustunud.
E 17101 (155) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui välk (pitkne) hoone põlema lõi, siis ei tarvitatud kustutamiseks mitte vett, mis tuld veel suurendas, vaid selle tarvis võeti rõõska piima, mis kohe tule pidi ära kustutama.
E 17101 (156) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka arvati seda kindlaste, et tuli keik asjad enne kokku korjab. See on, et enne tulekahju keik asjad nago selle tarvis majasse said toodud, enne kui õnnetus täädmata tuli.
E 17101 (157) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka usuti, et ilma jumala tahtmata ealgi tulekahjo ega ükski muu õnnetus ei võinud sündida.
E 17101 (158) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulekahju sõnad olivad väga lühikesed, millega tuld võis kergeste kustutada, aga neid oli väha inimesi, kes tulesõna mõistsid, sellep ikka õnnetus juhtus.
E 17101 (159) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulekahju sõna oli: "Tasa Laurits."
E 17101 (160) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tarvastu Nopli talusid olnud vanal aeal kolm tükki. Kolmandal Noplil elanud tark, kes tulesõnad mõistnud ja paljo taresid kistutanud. Üks olnud ta purjus kuivas rükkirehes selili maas, kuna ta seitsme-aastane tütrekene parte all pirrutulega mänginud. Seda nähes hüüdnud isa: "Pista peerg ahte sissi, tüttükene, ära karda midagi, ätil tulesõnad," ja kui tütar pirru üles tõstis ja tuli parte all lausa juba leekinud, hüüdnud isa: "Tasa, Lauritz!"
Aga Lauritz pole sellest midagi hoolinud, kuna isa ise tütrega vaevalt veel rehest välja saanud. Asi kannetud selleaegse mõisaherra ette. Et peremees ise meelega oma maja ära põletanud, siis ei ehitanud herra enamb maja üles ehitada, vaid selle talu põllud kahe praegustele taludele ära jagada.
Ka tuletark ei jäetud koguni ilma, vaid tarkusesõnade eest sai ta mõisas 60 kepihoopi.
E 17101 (162) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kassi söödust ei tohtinud keegi süia, sest kassi keele otsas usuti tõbi olevat.
E 17101 (163) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Koera keele otsas arvati rohi olevat ja koera söödust, kus koer oli hauganud, anti julgeste jälle lapse kätte.
E 17101 (164) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui paised, sammaspoolikud, maalised olid ihu pääl, arvati seda keige paremaks rohuks koera lakkuda lasta, ja kui koer lakkuda sai, paranes haige kah varsi ja sai paremaks.
E 17101 (165) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kooljahäda parandati surnuluuga, mis nägemata surnuaiast toodi ja pärast arstimist sinnasama paika jälle tagasi viidi.
E 17102 (166) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tuletargaks tahtis saada, pidi lauritsapäeva hommikul pangiga vett keressa otsa pääle panema ja uus viht sissi kastma ning ennast selle vihaga Lauritsa nime pääle vihtuma. Selviisil võis temast siis tuletark saada, kes leekiva maja võis ära kustutada.
E 17102 (167) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui seemevili kuivamas oli, siis ei võinud sääl ahjus keegi leiba küpsetada, kartes, et seemevili seeläbi rikutud saab.
E 17102 (168) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kapsa istutamise juures ei tohtinud keegi üle aia tõisega juttu aeada, et kapsail paatrid alla kasvada.
E 17102 (169) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lammaste pügamise raudu külast tuues ei tohtinud tooja mitte kuseda ega raudu seeläbi ära rikkuda.
E 17102 (170) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes vargaks tahtis hakata, pidi varahommiku üles tõusma ja iva maitsma, aga ei teinud ta seda mitte ehk juhtus ilma ivata varssa ehk vasikat nägema, sai ta kohe kinni nabitud.
E 17102 (171) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ämlikut varahommiku nägema arvati väga halvaks, et sel päeval keige töö ja tegemistega nago võrgu sees kinni oled, kuna konna keige esmalt nähes keik päeva töö ja ettevõtmine hästi sigines.
E 17102 (172) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jahukotti veskelt kojo tuues ei tohitud mitte kotisuud tagapoole panna, et, siis õpetaja vastu vaest juhtub ja koti käest ära võtab.
E 17102 (173) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Surnut maha viies tapeti hobuste jalgade ees kana ära, et siis selle läbi surnu hing surmamerest paremine üle saaks.
E 17102 (174) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui õpetajat haige juure tuuakse ja siis hobune pea ette sõites maha lööb saab haige surema.
E 17102 (175) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui matjad kojo tulevad ja hobune maha heidab vähkrema pea kiriku poole, saab veel sellest maeast sel aastal surnut.
E 17102 (176) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noorpaar laulatuselt kojo tuleb vankri ehk reega, peavad nad ühelt poolt maha astuma, siis saavad nad keik eluaeg ühel meelel olema.
E 17102 (177) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes pisuhända näeb ja teda kinni tahab panna, peab kura jala ruttu lahti pästma, siis jääb pisuhänd kinni.
E 17102 (178) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes tuulispaska (tuulepöörust) tahab kinni panna, peab, kui ta meisterahvas on, püksid ruttu jalast maha laskma ja tuulispasale paljast perset näitama, siis on ta jõud otsas ja kadunud. Naesterahva paljas perse ei hoida tuulispasa kadumiseks keige vähemat midagi.
E 17102 (179) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Varast ära vanduda, et varandust kätte soab, peab 99 kuradit sõela sissi lugema. Aga olgu linane riie sõela all, et mõni kurat maha ei kuku.
E 17102 (180) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahad, et ruttu tali tuleks ja saaniteed saaks, pead valget kitsi kolm kord ümber suure kivi vedama, aga häält poolt kurale poole, vastopäeva.
E 17103 (14) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaval Ants korjab mune
Kord oli Kaval Ants perenaeste käest hakanud mune korjama, et tema neid omas veikeses saunas paremine ja rutemine võida välja haudusa kui kanad ise. Seda nüüd uskusid perenaesed keik ja tõivad mune hulgaviisi ligidalt ja kaugelt Antsu kätte.
Aga Ants ei mõtelnudki haudumise pääle, vaid keetis munad kõvaks ja pani keik nahka. Viimaks arvasid perenased, et nüüd tarvis Antsu juure minna, noorte kanade järele, et mehekesel niipaljo vilja ei saa olema, millega hulga kanapoegi võiks sööta.
Aga kui Ants ühel hommikul voodist üles tõusis ja seda perenaeste tulekut läbi akna eemalt nägi, pistis ta sauna põlema, jooksis ise ümber sauna ja karjus: "Kluk, kluk, kluk!" ja tahtis tulesse sissi jooksta. Perenesed kargasid ta juure hoiatama, et Ants seda mitte ei teeks ega tühja kanapoegade pärast ennast ära ei põletaks.
"Igal ühel omast kahjo," vastas Kaval Ants, "kuidas võib mo süda seda ära kannatada, kui nii paljo mo enese hautud poegi tules surma saab."
Selle suure kurbduse ja haleduse pääle, mis Ants nüüd kannatas, andsid perenaesed oma peremeistele seda head nõu vagale Antsule uut sauna üles ehitada, mida ka peremehed sääl vallas ühel meelel tegivad. Kui saun valmis oli saanud, muretsesid perenaesed liha ja leivapoolist, et õnnetumal tarvis ei olnud käsi ega jalga töö pärast liigutada, vaid üksnes süüa ja magada ning kirikoõpetajate ja mõisaherradega vahel aeaviiteks naljatükkisid mängida, kuna ta sinnasama sanna ka viimaks surnud ja sõprade poolt ausaste maetud saanud.
E 17103/4 (15) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaval Hants korjab mune (tõise jutustaja järele)
Kord oli Kaval Hants hakanud mune korjama. Ta läinud ühte mõisa ja palunud säält 300 kanamuna, et ta tahab neid välja haududa ja prouale siis noored kanakesed kätte tuua. Proua uskus seda ja andis Hantsule 300 muna, mida Hants keik ära keetnud ja söönud.
Paari kuu eest lähab ta mõisa ning räägib prouale, et ta munad küll hästi välja haudunud, aga ta arvata, et keik kuked saanud, kuidas see nõnda juhtunud, ei tääda ta isegi.
Proua annab veel 300 muna haududa, et noori kanakesi ka saaks, mida Hants jälle kojo viinud, ära keetnud ja söönud.
Poole aasta pärast tuleb ta mõisa ja kaebab: "Aulik prouakene, keik on jälle kuked, ainust kanakest pole nende hulgas. Nüüd laulavad, et kõrvad tahavad huugama panna: "Kiki-riki-kirr, mõisaproua magab uma poiste juures."
"Oi," ütles proua, "tapa keik need kurjategijad kuked ära, kes nõndaviisi laulvad, et mina mõisapoistega magan."
(Aga Hants täädis, et mõisaproua liiderlik inimene oli.)
"Ma annan sulle veel 300 muna, ehk neistki siis kanakesed tulevad."
Hants läks kodu ning keetis ja sõi need munad ka nahka. Kui nüüd mõne kuu pärast proua tuli sauna juure vaatma, kas kanakesed jo suured on, pistis Hants seda nähes saunale tule otsa ning kluksus ise ümber sauna ning tahtis tulle jooksta, aga haleda südamega proua käskis teda kinni pidada, et Hants mitte tulle ei jookse ega ennast ära ei põleta.
"Igal ühel omast kahjo," nuutsus Hants, "kes maksab minu mitme kuu vaeva?"
Sääl võttis proua 300 rubla taskust, andis Hantsule ja ütles: "Ära nuta, Hansuke, ehita jälle omale saun üles, ma tahan härraga rääkida, et ta omalt poolt teile palgid ja ahjokivid kingib, siis võid jälle uueste elama hakata."
Hants tänas prouat silmaveega keige hea eest, sai härra käest ehituse palgid ja kivid ja mõisaproua käest veel suitsutatud sea, kingiliha. Keik selle eest, et ta mõistis suud pidada ega lubanud kellegile rääkida, kuida noored kukekesed laulsivad.
Kui Hants sääl saunas vanaks elanud ja paljo head mõisaproua käest saanud, surnud ta viimaks ära ning mõisaproua lubanud teda ausaste maha matta.
E 17105/8 (16) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN Individuaalne edasiarendus, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naanu Naan
Alatised sõdimised olivad Eestimaa tublimad mehed keik omale ohvriks perinud. Lapsed, naesed ning vana raugad, kes ei ole jõudnud sõtta minna, elasivad kodus hirmus pardiajajate ja võmmutajate pärast.
Tarvastu mees Adu Tomson, kes enne Viljandi Karula vallas elanud, jutustab nõnda:
Arvata paarsada aastat meie päivist tagasi, 1882. arvata, olnud kaks kasakast Karula mõisa ligidale lahinguväljale ära tapetud, kus sadanded tõised surnukihad ka maas lamanud, kus nad rootslastega sõdinud ja sinnasama paika maa pääle matmata maha jäänud. Ka nende kasakate hobused olnud nende juures surnud maas.
Aga, mis sündis: kui karjapoisid neid surnukihasid vallatuse pärast vihtadega peksnud, et arvasid keik omad vaenlased olevat, karganud kasakad kui välk maast ülesse, istunud hobuse selga ja kihutanud keskpäise päeva ajal Karola mõisa väravast sissi ja sestsamast saadik ilmunud, siis katk.
Kes seal neid kahte kasakat juhtunud nägema, pidi ilma armuta surema. Ja surnud ka ilmlõpmata palju rahvast ära!
Ainult Naanu talu rahvas, kes versta seitse mõisast kaugel metsa sees elanud, jäänud veel elama. Vana Naanu peremees Naan ja tema kaks viisakat prisket tütart harinud põldu ning vahtinud kordamööda vaenlasi. Kui kaks põllul kündnud ehk vilja kokku pannud, olnud ikka üks püssiga tee ääres vaenlasi valvamas.
Juhtunud pardiajajad nende talusse tulema ja lastud üks neist püssiga maha, pistnud tõised kohe punuma ja kui pauk olnud kuulda, siis võtnud ka põllul töötajad püssid kätte, jooksnud sinna ning tapnud vaenlased viimse meheni maha ja võtnud riisutud vara, kulda ja hõbedat nende käest tagasi, mis vaenlased olivad kokku riisunud.
Kui töö vaheaeg olnud, käinud vana Naanu Naan oma kahe tütrega väljas külasid mööda, püssid keigil käes, oma eesti vendu ja õdesid maha matmas, keda pardiajajad olivad ära tapnud ja maha matmata jätnud.
Keik rahavarandus, mis kuskilt salajalt kohalt kätte leieti, kus inimesed olivad ära surmatud, viis Naanu Naan enesega kaasa ja mattis seda oma kodu ligidale Viru veskeaia kaldale maha, et tuleva põlve rahvas seda võiksivad tarvitada. Mitte sellepärast ei matnud Naan oma varandust maha, et ta ihne mees oli ehk mõtles seda ise pärast surma veel tarvitata. Ei, sõbrad, siis olivad ajad kardetavad ja riisujad ja tapjad päevad ja ööd kukla pääl., kes võis oma maja rahakonduriks teha ehk sinna midagi koguda, kus iga päev enesel ja lastel surm silmaga näha oli! Ainult mullapind võis veel varandust varjata. Oli teda ise omas elus tarvis, siis otsiti ta pantud paigast jälle ülesse, tuli surm ehk võitsid riisujad, siis võisid teda järeltulejad jälle leida, aga mitte võõrad.
Oli ka vana Naanu Naanil mõni hea rublakene kodus oma tarvitada, aga suuremad jagu mattis ta keik oja kaldale mulla sissi. Kaks seljatäit naeste sõlgi ja üks seljatäis kaelarahasid, nii paljo kui selga jõuti võtta, rippunud tal tare-editses vaiade otsas. Need sõled, kaelarahad ja kaelaehted olid surnute rindadest ja kaeladest korjatud, keda Naanu Naan oma tütardega igavese unele maamulda sängitas.
"Mis ma hõbedast asjata hauda ajan," oli Naan ütelnud, "paremb saagu ta tuleva põlvedele päranduseks., kes kätte leiab, küll see surnutele rahu soovib." Ka kõrge mäe sees olnud vana Naanu-vanal koobas, kus ta leitud varanduse suuremat osa viinud, mis vist praegu täädmata kohas varjul puhkab, kuni üks auväärt eesti mees teda kätte leiab.
"Kas, siis Naanu Naani hõbedat keegi veel pole kätte leidnud?" rääkisin ma vanakese jutu vahele.
Oota natuke, poeg, ma seletan, ega lugu veel otsas ei ole.
Meie maale tulnud pärast seda paremad päevad. Mina ei tea õigeste, kes selle parema valitsuse seie sissi on säädnud, aga suureks Peetriks teda kutsutud. See keelnud riisumise ja tapmise suutumaks ära. Võõrast rahvast tulnud Soomest ja Saarest meie maale elama. Naanu Naani tütred saanud veel mõlemad mehele, päälegi ilusatele noortele meistele, keda Soomest öeldud perit olevat. Ja kulla hingekene, mis neil oli viga Naanu tütrid kosida, kelledel varandust küllalt oli.
Aga keige suuremb viga olnud see, et noored mehed väga kanget eesti keelt porssinud. Aga õnneks ei kestnud see kaua, aasta pärast olnud eesti keel selge, mis sorab. Väimehed olnud ka tublid põllumehed, kes väga hästi vanaisast ka mõitsnud lugu pidada ja vana Naani tütardel olnud mõlematel poegi ja tütrid, millega siis vana Naan aeaviiteks naljatanud ja vanas ikkas pärnte vilus hiie pääl istunud. Mitu kord olla ta rääkinud: "Noh lapsed, teile olen ma varandust, mida teie isigi teate, küllat kogunud. Aga veel on mul varandust varjule pantud tuleva põlve tarvis ja seda ei ütle ma ühelegi." Ja kui vanakene 96 aastat vanaks saanud, surnud ta ära. Kus siis väimehed teda armsaste maha matnud. Jätame sada aastat vanakene ja tema varandus puhkama. 1814 ühel septembrikuu õhtul, kui Taali talus varrusi peetud, on öösel keegi peremeest nimepidi hüüdnud: "Tõuse ruttu üles ja mine võta vana Naanu Naani raha oea kaldast ülesse ja kanna teda oma koju, nüüd on ta mulla pinnast pääle tulnud ja sulle lubatud." Peremees tõusnud siis voodist ülesse, läinud oma abikaasaga oea kaldale juhatud kohale ja leidnud sääl suure hõberaha huniku, mis ta kumbki kolm korda oma abikaasaga koju kandnud - kumbki kolm särgitäit, niipalju, kui jõudnud selga võtta, kus nad siis aegamööda keik seda raha ära vahetanud ja suuremat osa kõik niisamuti pruukinud.
Küll saanud ka Viljandi sillakohus mõne aea pärast asjalugu tääda ja tulnud raha otsima, aga pole enamb paljo leidnud, kuid üksnes 170 hõberaha, vähemat ja suuremat. Teoli kätte jäänud ikka keik see leidus. Teol suteerinud selle rahaga oma kolm poega, voi kaks, seda mi hästi ei mäleta. Üks saanud Äksi õpetajaks ja tõine tohtriks, mis viimaks Helme kiriku ligidale Kaarlimõisa hiljaaegu ära surnud. Aga kas tal kolmandat poega oli, ei mäleta. Vana Teolit küll mäletan, see oli veel 1831. aastal kuni 1840 Pahuvere mõisas aidamees ja suur vendaderahva eestlugeja, keda paljod tundsivad ja austasivad, et ta vaga, jumalakartlik ja õige mees olnud.
"Kui Teoli poead õpetaja ja tohter olivad," ütlesin mina vanakese jutu vahele, "siis oleksid nad ka eesti rahvale midagi pidanud kirjotama, nagu Kreutzwald."
"Mis mina sellest tean," ütles vanakene. "Kas naad midagi on kirjutanud ehk ei ole kirjutanud. Ometi on meil kiriku lauluraamat ja piibliraamat, võib-olla ehk ongi need nende Teoli poegade kirjotud, sest mo piibel ja lauluraamat mõlemad on edeotsast ära katkenud, et enamb ei tea, kes on neid kirjutanud."
"Jätame, vanakene, jutt järele raamatukirjutamisest. Keik õpetud mehed pole mitte raamatukirjutajad. Ma muidu tahtsin su käist tääda saada, mis vaimuga mehed kadunud Teoli poead olivad, kas nad eesti rahva poole hoidsivad või võõraste poole?"
"Kust mina seda võin tääda," lõpetas vanakene oma jutu ja ma patsisin tema kätt ja soovisin talle head ööd.
E 17109/10 (17) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tont eksitab isat
Ma olen juba vana mees, tonti ma ei olnud veel näinud ega neid mihi uskunud, kes teda ütlesid näinud olevat, kuni mulle ise kord ka teda näha kätte tuli. Aga, kulla rahvas, mismoodu ja viisiga, sellest tahan lähedalt rääkida. Peris imestamise väärt lugu.
Ma läksin pühaba hommiku kiriku ja säält, siis pääle kirikut palvemaeasse ning olin hilja õhtuni veel sõbra pool, ja sammusin, siis arvata kellu 10 aeal kodu poole. Aga kodu ligidal tuli mulle mo oma poeg vasta ja tahtis minust mööda sammuda. Ma tundsin teda selgeste ning ütlesin: "Kus sa lähad poiss, pööra tagasi!" sest ma mõtlesin, et poeg kõrtsi lähab. Aga ta ei kuulnud mo sõna ega lausunud musta ega valget. See aeas mo südame peris täis. Ta pööris teelt kõrvale, kui ma talle vasta tahtsin minna ning püüdis minust vägisi mööda minna. Ma pöörsin jällegi vastu ja ütlesin: "Ei, poiss, petta sina mind täna õhtu ei saa. Pööra tagasi ehk ma lähen sinuga, kas või maailma otsa ja tahan näha saada, kus sa käid ja hulgud öösel."
Nüüd algas reis pääle, poeg ees, mina taga, ikka T. mõisa poole. Viimaks jäin ma vanainimene väsimuse pärast seisma, siis seisis ka poeg. Kõndisin mina sammu, kõndis ka tema, jooksin mina, siis oli tema veel viledamb jooksma. Nõnda vadisime põikitigu? arvata 6 versta maad, kuni T. mõisa alla orgu, kus lai jõgi ja kõrge sild oli.
Ma mõtlesin eseeneses: nüüd lähab ta sepapoiste juure sissi, sääl ma talle, raipele, ikka järele saan. Aga võta näpust, poiss ei läinud sissi, vaid pööris ümbert sepikoa nurga ja sammus õkva silla pääle, jäi sinna, siis pisut seisatama. Aga kui nägi, et mina teda ligidal tahtsin kinni haarata, hüppas ta kõrgelt sillalt alla jõkke, et vesi kõrgele kuni minu juure silla pääle üles purskas.
Ma hakkasin meelt heites keigest jõust kisendama ja appi karjoma, mille pääle keik mõisapere ülesse ärkasid ja silla pääle minu ümber kogusid. Nüüd said köied ja latid toodud ning keik silla alune läbi otsitud. Aga mo poja surnudkiha ei tulnud kuskilt nähtavale. Mõisavalitseja, kalli südamega inimene, lubas hommikul uueste otsida lasta. Trööstis mind ja saatis, siis mõisa hobusega kodu. Küll oli süda väga raske ja tahtis valu pärast lõhkeda kui kojo poole tulin. Mis pean nüüd abikaasale ja tõistele lastele ütlema? Ja kuidas õnnetust ja kurva lugu neile avaldama?
Aga vaata imet! Kui tuppa astusin ja poja voodi vaatsin, keda nüüd arvasin tühja olevat, magas poiss rahuliste voodis.
Vaat, kus oli kuradil kavalus, rääkis lõppeks vanamees. Ta tahtis mind sellemooduga ära uputada, kui ma nii hull oleksin olnud, ülevelt silla päält temale järele jõkke kargama. Aga oli mulle veel jumalast see meel ja mõistus antud, et ma seda mitte ei teinud. Nõnda kaval on, jah, kurat. Ühte petab ta viina joomisega, tõist jälle tõise patuga ja kui näeb, et oma nõusse milgi viisiga ei saa, siis teeb muidu esale ennast poeas ja veab nõnda muidu käsitsi põrgu ja hukatuse poole. Hoidku, kes ta vanainimeste vandlase võrku siin elus saab!!
E 17111/2 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jookse kas hing armas
Ma olin kaua aega R. mõisas rehepapp, ma ei kartnud hunti ega tonti. Sest, mis ta mehele teeb? mõtlesin mina. Aga siiski üksainumas kord omas elus ma hirmusin ning ehmatasin nõnda ära, et jooksmisega peaaego püksid jalgadest oleksin kaotanud. Kuidas see ometagi minusugusel mehel ette tuli, ehk juhtuda võis, tahan lühidalt siin jutustada. See oli tõisel õhtul pärast kadripäeva. Rehelised läksivad kojo ja mina jäin üksi riht kütma. Ilm läks jo hämarigul kottpimedaks, sest taevas seisis paksus pilves. Ka maa oli porine ja must. Viimaks tikkusid silmad kinni jääma, ma panin kasuka pea alla ja hakkasin varsi norskama nago mitmed, kellel see viis jo lapsest saadik juure harjonud on. Aga niisugune norskamine pole mitte kiita asi, sest niisuguse larina pääle voivad tondid ja kurjad inimesed so juure tulla, sind hirmutada ehk paljaks riisuda, kuna seda, kes vagusi magab, keegi paljo ei näe ega kuule.
Aga, mis see oli? Ma kuulsin läbi une tõist niisamasugust larinat nago ma ise just praego lõpetasin. Norskamine on olnud mitte kuigi kaugel mo päetsist, vaid üsna ligidal. Viimaks kadus mul uni hirmuga suutumaks silmist. Aga norskamine kestis omasoodu ikka edasi. See aeas mo juuksed ikka enamb peas püsti. Ma täädsin, et keik uksed kindlaste lukku olivad pantud ja ainult aknaauk lahti seisis, aga see oli nii pisukene, et inimene säält läbi sissi tulla ei mahtunud. Kes võis see norskaja ometagi olla? Tunnid venisivad kuulatades aasta pikkuseks. Tonti ma naljalt ei uskunud, oli siis tont mulle esimest korda elu sees käima tulnud? Ja mis tahtis ta minust, kuna ma veel hiljaaego sõpradele seletasin, et tondisugu olemaski ei ole. Mito tundi vaevasin ma ennast niisuguste mõtetega, kuni viimaks kannatus lõppes ja ma tasahiljukeste ennast norisejale lähenesin, kuni mo käed üht karvast pehmet kogu puutusivad. Kohkudes ja karjatades kargasin ma tagasi. Sääl oli tõeste üks suur lojus maas. Kui esimene kihavärin oli lõpnud, jooksin ma kui pöörane ukse juure, kiskusin selle lahti ja tormasin, nii paljo kui jalad kandsid, kõrtsu poole.
Aga kui pisut seisatama ja kuulama jäin, oli ähkimine ja puhkimine mo kannul, aga kolme sammu pääle midagi näha ei võinud. Kas oli ta tont või inimene või vana kahe peaga sarvik ise. Ma jooksin veel viimse jõuga, sest kõrts, kuhu ma tõttasin, ei võinud enamb versta maad minu arvates kaugel olla. Aga kui õnnetused tulevad, ei tule nad mitte üksi, vaid kaks-kolm korraga. Üsna äkitselt katkes mo püksipael katki ja ma kukkusin otseti maha, tõusin veel jalgade pääle ja tahtsin jooksu panna, aga püksid olivad jalgade otsas ja sirutasid mind tõist, kolmat korda nõnakile. Ma kuulsin nüüd selgeste vahkamist ja lõõtsutamist ja tulist hingeauru oma kõrva ääres. Mo mõistus lõppes, hirm ja rammestus panivad mo vere seisma ja ma langesin sinnasama paika minestand maha.
Sinnasama paika oleksin ma ka surnud kui mo hea abikaasa, kes mulle pruukosti rehe juure järele tõi, mind siit poleks leidnud. Ka kõrtsimees, mo tuttav sõbrakene, ei viivitanud abiga kui mo abikaasa käest kuulda sai, kuis minuga lugu olnud. Nad valanud külma vett mulle päha ja määrinud kange ätikaga südame kohta, kuni siis viimaks meelemõistusele tulin ja püksid jalga tõmbasin, märkasin alles, mis lugu minuga öösel sündinud. Ja mis teie arvate, sõbrad, kes see hirmutaja õige võis olla?
Nüüd mõistsin seda iseeneses, kui silmad oma suure koera pääle lõin, kes mo ligidal kraavi kalda ääre pääl kükitas. Ma küsisin abikaasalt: "Kas koer sinuga ühes tuli või oli ta minu juures siis joba, kui mind siit kraavi kaldalt leidsid?"
Naene vastas, et ta näinud koera kraavikaldal istuvat, sellepärast ta sinna siis vaatma tulnud ja mind kätte leidnud.
Nüüd ei oleks mul pitka seletust enamb tarviski. Mo oma koer oli kodust mulle järele tulnud, aknast sissi pugenud kui magasin ja ta kuriloom mõistis magades niisama norskata kui ma isigi. Oli ta, veider loomakene, seda minu käest õppinud - kes seda teab. Aga paljo naljatükke mõistis ta teha. Ma olin selle ehmatuse pääle paar päeva peris haige ega tohtinud kellegile, kui endine julge mees sõna rääkida, kus minu minestus kraavikalda pääl oli tulnud. Ikka inimesel tuleb elus kord ette, et ta ehmatab, kardab ja jookseb nägo oleksid kümme kuradit ta kannul. Sest julge süda ilma usuta, ilma palveta sünnitab kartust ja aeab jooksu.
E 17113 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mahlajook
Seda on kakskümmend aastat tagasi. Siis olivad siin Võrumaal metsad hoopis suuremad kui praego. Kui kevade tuli, siis oli igal peremehel oma vaat kase all, kus valge lehma must piim sissi tilkus. Aga kord juhtunud M. talus ometa see lugu. Kui hapu mahl hakanud vaadist lõpma ja paksu veel põhjas olnud, käänatud vaadi punniauk allapoole ning ühes paksu peraga tulnud surnud uss vaadist välja. Oh seda jäletat lugu! Uss oli juba kase all vaadi sissi läinud, säält kojo toodud ja mahla ikka pääle kannetud (ehk küll uss sees) kuni siis viimaks musta lehma piim hoopis lõppenud ja vaati pestes uss uueste päevavalgele tuli.
Sellest juhtumisest saadik ei läha M. talus mahla joomine enamb hästi korda.
E 17113 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord sammusin mina uhke talu õue alt kui eredad kased kasvasivad, kojo poole. Kolm koera jooksid säält mulle haukudes järele, mis mina malgaga enese kallalt tagasi hirmutasin. Kaks läksid kojo poole, neil ei olnud vist suurt jänu ja kolmas hakkas kase all mahla lakkuma, sest nõu, kus sissi mahl tilkus, oli kahe puuhalukese pääle väga madalasse pantud.
Tõine kord nägin mina, et mo oma ligivõetud koer madalasse pantud mahlanõu pääle loodud kibedat pritsis. Ma andsin seda pererahvale tääda ja palusin nõud kõrgemale panna. Kas nad seda tegid või sellest veikesest asjast midagi halva mõtlesid jäi mulle täädmata.
E 17113/4 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Et mina alati armastasin haput taari juua, aga kas naesed ka selle korraspidamise eest vastust andsid, kui mina taaritõrrukest rivideerisin, on jälle kogune tõine tükk. Et ma 1/6 vakka jahu korra tarvis andsin, päälegi veel rükkijahu, siis pidi ka taar kaks nädalat hea seisma, said need päevad otsa, lõhuti vana kraam tõrukese kere seest välja. Aga kaks tugevat surnud rotti ilmusid ka raba seest välja ehk küll tõrukesel kindel kaas pääl oli, siiski võis valetus sääl süüdlane olla, et kaas mõni öö pääle panemata jäi ja rottidel prii voli oli sinna sissi kukkuda. Kaks nädalat rotivett juua ei ole kellegi naljaasi ega lapsemäng.
Et nüüd minule taari joomise läbi niisugune äpardus on juhtunud, seepärast ärgu mõistlikumad inimesed taari joomist maha jätku ega vee joomist ülemäära kõrgeks kiitku. Mikspärast elasivad meie vanemad kauemb? Sellepärast, et nad head taari jõid. Vanasõna: Isi talu, ise taar näitab, et ka vanemate päivil ka igas peres taari eest nõnda hoolt ei kannetud kui kohus oleks olnud. Et joogivesi kui ta ka hea oleks, talude paigus mitte paraja kraadi sees kuskil seismas ei ole, et juua sünniks, vaid teda sagedaste lompide ja lohkude, jõgede ja järvede seest aamiga veetakse, iseäranes talve aeal, kus jääpangad sees kõlisevad ja kaelast alla minnes klõgisevad, siis ei või see mitte ühelegi tervisele kasulik olla. Kuna taar parajas toasoojas alati värske ja parajas soojusekraadis juua sünnib. Kust siginevad alalised tiisikuse ja rinnahaigused? Eks alalisest liiga külma vee joomisest, olgu see talve ehk sui soojade päevadega. Kes nüüd taari ei jõua saada ja paljast vett keige paremaks jänu kustutajaks kiidab, täädku, et meie suurel Venemaal taar igas kubermangus tarvitusel on. Ja eks ole vene rahvas sellepärast kõva tervisega, et nad jäätatud vett ei joo.
E 17114 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Konnapuder
Kord nägin mina, et konn oli ära keetetud ja perele paksu pudruga lauale kantud. Kui pool rahvast joba söönud olivad, leiti üks kink. Mõtelge, ainumas kink ja pudru söömise lust oli keikidel korraga kadunud! Keegi vana eideke oli kaevust vett toonud ja ilma prillita ehk kuidas tuleb ütelda - tähelepanemata - patta kallanud. Perenaene oli omalt poolt tangu ja liha ning soola ligi toonud, et pidi hea puder saama ja puder sai ka hea ja söödud oleks keik, kui eidekene oma rasvaraasukese oleks panemata jätnud.
E 17114/5 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes pole seda näinud, et niipea kui kass mahti saab, söögi juure kipub. Ka seda täädvad inimesed, kuidas kass suure suuga piima ehk suppi lakub, et kahelt poolt lõppete vahelt piim ehk supp nõu sissi tagasi kukub, keige rohkemine veel siis, kui näeb, et perenaene vitsakimbuga tulemas on. Aga kes talupoeg võib selle pääle kihla vedada, et ta kassi söödust söönud ei ole, et küll öeldakse kassi keele otsas tõbi ja koera keele otsas rohi olevat. Ehk mis veel pahemb, kass kuseb ehk situb iga jahukotti ning terasalve, mis päält katmata ja lahti seisavad. Seepärast, kes roppu asjo ei või sallida, pidagu korda ja hoolt. Ehk küll mitmed iseäranes laisad ja hooletumad naesed keigega rahul on, mis elu juhtub, üteldes: mis see siis ära teeb ehk ära sulle tegi. Kae, kae, mis saks sina siis õege ära ei ole! jn edasi.
Ka pole talupoead keik hooletumad ega ropud, vaid suuremb jago elavad neist paljo puhtamalt ja peenemalt kui sandid saksad. Saksad armastavad mädanenud linnuliha, kus ussid joba kihavad sees. Seda talupojad ei taha. Saksad söövad keik nahka kui tal aga looma nimi. Talupoeaed ei või ega salligi mitte. Sakstel on tihti kõhuvalu ja närvihaigusi. Talupoeg sellest haigusest paljo ei teagi. Joba saksa kimmelguid kaugelt nähes tuleb talupoeael okse pääle ja ta peab kahe käega oma nõna kinni pidama, kui ta sinna asjale lähab. Saksa nõna paha haisu ei tunnegi ehk ta on joba eluaeg selle ropu haisuga läbi käinud ja harjonud. Sest konnad ja veeussid on sakste keige armsamad toidud, kui aga seda alati käepärast saada oleks. Seepärast palun ma ka saksu hoolega ette vaatma, aga üksnes kadajasaksu, kes linnades ehk maal ennast uhkeks ja peenikeseks tegevad ja üle õla talupoegade pääle maha vaatavad.
E 17115/6 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Äkiline surm
Inimene võib kihvti kihasse saada ja äkitselt surra, kui ta mitte igas asjas puhtust ei pea. Sellest mõned näitused. Sääl on sul keedupada päev ehk paar poolkuivalt niiskes kohas seisnud, paks roste kord pääl, mis muud ei ole kui selge kihvt. Ta saab kergeste veega üle loputud ja keetmiseks pruugitud. Rosteollused lähavad supi sissi ning sellega kihasse. Vanemad veel jõuavad seda välja kannatada, kuna nooremad lapsed oksendavad jo mito kord, järsku pääle söögi surevad. Pärast räägivad siis tagajärele, mis tal muud viga võis olla, löödi läbi. Ehk lendaja läks läbi jne. Niisugust kogemata kihvtitamist tuleb talupoea rahva seas sagedaste ette, kui alati mitte suremist, siis kanget seest valu, et pigista hambad kokku.
Sääl on kahvlid ja noad, mis külaliste tarvis on ostetud ning kappi saisma pandud, sääl nad nüüd on enne paar nädalat rostetanud kui äkki võõrad tulevad ning nad kerge pühkimise järele lauale tuuakse. Olgo ka üle pühitud, siiski jääb peenikene rostetolm nende pääle, mis ühes liha ehk leivaga kõhtu poeb ning sedasama õnnetust sünnitab, mis jo üleval nimetasin. Ka plekk supilusikad, kui neil liiva ehk puu tuhaga tina päält on ära hõerutud, toobid ning pisemate lapsukeste kastrulid, mis juutide käest ostetakse ja kelledega vaesemad taluinimesed oma lastele piima tulel keedavad, võivad lapsukest kergeste ära kihvtitada, et ta äkitselt haigeks jääb ning sureb. Ka vaabatud savipotid, mis leel ehk ahjus kihvtijagusid välja higistavad, võivad kergesti haigeks jäämist ja surma sünnitada. Seda olen ise oma silmaga näinud, kui kauss ahjust välja võeti, tal väljaspool küljes must tõrvasarnane vedeliku kord ümberringi seisis. Kui ma seda musta vedelikku oma keele pääle lasksin, tundsin mina, et ta mõrudamb oli kui koirohi. Ärgu arvaku siis keegi inimene, et niisugune pott oma kihvtiollusid üksi väljaspidi välja keedab. Ei mitte. Ka piim ehk supp, mis potis keeb, saab selle väljaimmitsemise läbi nõnda rikutud, et ta nõdrematele pea surma võib tuua. Aga ka vanematele inimestele ei tee ta head.
Kord keetis mo abikaasa niisuguse savipotiga piima, kes oma külje päält musta vedeku oli välja higistanud. Nii kui ta piima jõi, jäi ta raskeste haigeks ja hakkas oksendama. Mõnda tõist asja selle vastu pruukides sai ta paari päeva pärast siis paremaks, kuna minul surmapott ammugi oli puruks peksetud, et ettevaatamata olekul mõnele jälle kahjo ei pääseks tegema.
Et kogemata kihvtitamise läbi paljo pisukesi lapsi talupoja rahva seas ära surevad ja vanemad, kui ka mitte iga kord surma, siis kanget kõhuvalu saavad, paljo oleks sellest mul veel rääkida, aga kardan, et minu töö ja hoiatamine asjata on. Sest minu seletuse pääle võib mõni ütelda, kust tema siis niisugust asja ära võib tääda. Kas ta mõni pottsepp või tohter on?
E 17117/8 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lähame pühi saatma
See oli kolmandal lihavete pühal 1894. aastal, päike hakkas veerima, taevas oli selge ning õhk magusa lõhnaga täidetud ja väga soe. Mets seisis nooruse ehtes ja nurmel ja niidul oli haljas noor rohi tärkamas. Kägo kukkus esimest korda sel kallil õhtal, keda need inimesed üksi kuulsid, kes seekord väljas juhtusid olema, aga mitte need, kes väljas ei olnud. Jo hommiko oli ilus ilm, rahvahulgad tõttasivad kiriko poole. Keikide meel oli rõõmus ja hea, et jumal ilusa ilma annud ja metsad ning aasad suiehte pannud. Õhtu tõttasivad needsamad inimesed jälle kõrtsi poole, hulgani pühi ära saatma. Nägo rahval see sõna pruugiks on. Pühi võetakse küll paljodes talumaeades ausal kombel palve ja laulmisega vasto ja elatakse pöörpäeva kaunis kristlikult jumalasõna järele. Aga viimne õhtu rikub keik headuse ja pühadusejutu ära ning teeb mitmed loomade sarnasteks, kes vahet ei tunne oma parema ega pahema käe vahele. Kellel tervis käes, seda sa viimasel püha õhtul paljo omas maeas ei näe, ta hakkab jo aegsaste küla mööda ümber vedelema. "Ma pean sinna ehk sinna minema, ma ei või seda mitte jätta." Aga pärast kahetseb ta ning ütleb: "Võtku ta pagan veel, ma ei saanud täna omast reisit mitte midagi."
Kui ma nüüd küsida tohin, siis ära pane pahaks, kui sulle suu sisse ära ütlen - sinul ei olnud midagi ka saada, ju sind polnud ka tõega keegi oma poole kutsunud. Sina ei teagi, et suuremal hulgal inimestel see viis ja mood on kutsuda: "Millas sa meile tuled? Tule ometi täna, kas siis aega pole täna meile tulla? Küll on ime, mojal sa käid, aga meil mitte."
Niisugused kutsujad ja pääleaeajad ei mõtlegi ise sagedaste, mis nende keel räägib ja suu lobiseb. Kui sina iga niisuguse kutsumise pääle maeast välja lähad, siis peavad niisugused kutsujad ise sind jooksikuks ja hulkujaks. Isiasi on see kui tõesõber sind tõekombel oma poole kutsub. Noh on sul aega, siis mine sinna, ju sa tead, et sind sääl oodetakse ja ausaste peetakse. Kõrtsi juure mine omast kodust mõne hädalise asja pärast väga harva. Pühade ärasaatmise koht ei ole mitte kõrts, vaid palvekamber, kus sa pead paluma ja tagasi vaatma kolme sammu pääle, mis sa neil kallil ja tähtsail päevil surma poole oled edasi astunud. Kas oled hingele neil kallitel päevadel paljo kaso saatnud? Või koguni kahjo teinud? Kui keik loodus haljendab ja puud, rohi ja maa oma nägo muutvad sel kallil kevadel, siis muuda ennast ka sina ja jäta vanemist õpitud paha ametit - kõrtsis käimist - maha.
E 17118/20 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ta elas kord ning suri
Ma nägin teda 1850. aastast kuni 1867. aastani.
Ta reisis talust talusse, teda kutsuti Mämmalõka, kuna ta peris ristitud nimi Ants Karu oli. Kotikene kaelas, kaks jala pitkust lepapulka vöö vahel, must vana katkenud särginäru seljas, katkise äärega kaapkübara lotikene peas ning saapatuhvlid, kust sääred otsast ära lõigatud, jalavarjuks, ise pitk mees ereda lõuahabeme ja kõhna palgega. Ta oli Pahuvere vallast Pillikse talust perit, aga ka ei kuskilt perit, sest iga päev oli tal ise koht ning kus õhtu, sääl öömaja ning kus söögiaeg, sääl söök. Mämmalõka oli ta sõimunimi, seda nime oli ta aunimeks oma pulkadega mängimise eest saanud. Nõnda arvas ta ise.
Kui Mämmalõka talu uksest sissi astus oma hõreda habemega (kus talvel suured jääpurikad küljes rippusivad) ja naerunäoga, siis jooksid tüdrukud ning poisid ja veikesed lapsed talle vastu küsima: "Noh, Ants. Oled kord ometi meile jõudnud. Kas külm oli ka tulles? Kust talust sa nüüd tulid? Kas süüa oled saanud ka? Kes andis sulle süüa? Perenaene ise või tütar või võõras tüdruk?"
Ja Ants täädis iga küsimise pääle õiget vastust anda ja keik, mis ta rääkis, oli selge tõde. Valetama ei olnud Hants lapsest saadik õppinud.
Antsu käest saivad külapeiod tääda, kuidas neiokesed tõises peres elasid, mis nemad sääl rääkisid ehk tegid. Kas nad kitsid või helded olivad. Kas nad kurje sõnu omas suus pruukisivad, kas laisad olid ehk virgaste keik tallitused tallitasid? Seda keik pani Ants karva päält tähele, paremine kui keegi tõine ehk küll mõistlikumad inimesed teda lolliks pidasivad. Uudiste eest andsid noored peiod ja näiod Antsule mõne kopika raha, kuna tal vaest selle viisiga rublat kaks ehk kolm oli kogutud, mida siis mõni kelm ta käest klaasitüki ehk pudelipildikese vastu ära vahetas.
Noh, mis teebki Ants rahaga? Tõepoolest, ta ei mõistnud rahaga midagi teha ega pääle hakata. Ärge koguge enesele varandust maa pääl, mis koi ja roste rikuvad ning vargad varastavad. Seda täädis Ants, ilma et keegi kirjatundja talle seda oleks meele tuletanud.
Kord leidnud ta Pahuvere mõisa koplist rahakoti kümne paberirahaga. Harjakaupmees juhtunud vastu tulema. Ta näitnud rahakotti sellele. Harjakaupmees võtnud, siis kümme paberit kotist omale, andnud rahakoti siis Hantsule tagasi ning ühe hea taskunoa veel päälekauba. Mõtelgu nüüd iga mees, kui suur oli Antsu õnn, et ta hea noa sai.
Kuidas oli Antsu mängimisega lugu? Kaks pulka tõmmati vöö vahelt pihku ning keerati ringtantsu lüües neid sõnu kõva häälega hüüdes:
Mämmat lõkkat, mämmat lõkkat.
Puppu nalja, Pätsi nalja.
Karu Jaagu lugu, Karu Jaagu lugu.
Uhktill kannikatt, uhktill kannikatt
Mämmat lõkkat, lõkkat, lõkkat jne.
Neid sõnu hüüti kuni väsimus pääle tuli ja ainult pulkade klõginat veel kuulda oli. Esmalt, kui mäng alles hakkas ja hääl veel terve oli, oi, vennikesed, siis tahtis kõrvad peas peris huugama panna. Koerad ja kassid jooksid suure hirmuga kambrist välja õue. Sead õue pääl ja hobused ree all norskasid ja trampisid jalgadega, kiskusid ohelöad katki ja, kes lahti pääsis, jooksis hirmuga metsa. Vanemad inimesed seda segadust nähes tulid mängu ära keelama, aga kus muusikumeister seda kuulis, tal olid silmad üles taeva poole vahtimas ega tahtnud maapäälsete asjadega midagi tegemist teha. Ka oleks ta tõise keeldu kuuldes rahast ilma jäänud, mis ilma tellimata üks kopik maksis. Noored inimesed naersid ja plaksutasid käsi, sest noorus ei küsi suurest mürast ega kärast, vaid peab seda hästi sündsaks, kust hästi rõõmu ja naeru saab. Kuna vanemad inimesed kõrvad kinni hoidsivad ja palusivad, et kulla Antsuke mängi vahel lõpetaks, mida siis ka Ants, mitte kuulmise, vaid väsimuse pärast lõpetas, ise selle poole vahtides, kes mängi käskis alustada ja nüüd raha annab.
Toine mäng, mis oma häälekõvaduse poolest ka esimese vääriline oli, maksis 2 kopikat ja mängiti harva ühe ustava sõbra soovi pääle ja mitte enne ei alustatud kui raha käes. Selle mängi sõnad käisivad selle peremehe ehk perenaese nime pääle, kes lugu tellis ja kutsuti oravnaljaks nõndaviisi.
Orav nalja - Orav nalja -
Paljast nalja, paljast nalja -
Karu tuleb - karu tuleb -
Peremehe nalja - perenaese nalja -
Peremehe Aadu nalju -
Perenaese Anne nalja.
Uhk till-till-till.
Esimene silbi venitamise mood pitkalt, aga pärast hästi rutemb. Ants mängis ja sai sellega igapäevast leiba. Ta oli rahul ja rõõmus ega igatsenud ka rohkemb. Keik pereuksed olivad kuulsa muusikumeistri ees lahti, aga keikedese peredesse Ants sissi ei läinud, ainult sinna ta läks, kus kord tuttavaks ja sõbraks oli saanud, kus õiglased, lahked ja jumalakartlikud inimesed elasivad, kes teda ei narrinud ega pilganud. Kes talle alati süüa ja mõne riidehilbu kihakatteks andsivad. Mitte hingeõnnistuse teenimise pärast, vaid armastuse pärast oma vähema venna vasto. Sinna peresse läks üksi siis Ants.
Pahuvere vallas olnud tal oma ütlemise järele kuus ja Tarvastus viis talu, see on kokku ükstõistkümmend. Need ükstõistkümmend talu elatasid ja söötsid teda. Ja need helded pereisad ja -emad katsid teda, kuni ta omad silmad 1867. aastal rahuga kinni pani ja sinna paika sai kantud, kus rikkad ja kuulsad mehedki oma viimist und puhkavad.
Kahjo oli perevanematel, peiodel ja näiodel ning pisukestel lastel, kui kuulda said, et Antsukene oma reisi lõpetanud ega enamb meile ei tule. küll ei peetud temale uhkit matussapidu ega pandud ainustki vannikut vist hauale. Aga suurte ja pisukeste silmapisarad olivad tema saatjad kuni kalmukünkale. Ka Antsu haual kasvavad nüüd lillid, mitte toalilled, vaid sinilillid ja võilillid, mis mitte sääl surnuaedas tõiste haudade pääl näha ei ole.
E 17120/2 (7) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. - Märt Siipsen < Jaan Neater (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Linnulaul
Oi, vellekene, ma ole paljo õnnetust oma elu sehen nännu. Ma pidasi Koikküla vallan suurt talu, üten aintsan aastan pani sääl katessatõistku karielajat hauda. Sõs andis sõsarmees mulle üte lehma, sellega pidi nüüd oma latsi ja ütessa tööinimest toitma, iga nädal oli teomees mõisan. Mõelge, mis saab ütest lehmast suure talu pääle. Aga ma aeasin, juma/la/le tänu, sõski ikki läbi. Tõisel sügisel peran elajate kahjo palli tare ka ära, kikk raam ka, sellarõõva jäiva sissi. Aga sõski ei heida meelt veel ära. Teie hobestetalli sitast puhtase, ahi nurka ja korsten välla ja elasime selle talve sääl üle. Ei masnud elaja soetaminegi enamb, kui suvi tuli, sõs lõppiva punasetõppe kikk ära. Aga inimene näeb õnnetust küll ette ära, kui ta tähele mõistab panna. Poiss oli mul haige, lätsi esi postiteed tegema, see oli sõs, ku mo kari kikk veel terve oli. Oli üten talun ööd, es tule uni pääle. Söa oli nõnda rahutu, tuli hämarik, pani hobesa ette, oli veel paar koormat ruusa vaja viia, lätsi ütest sillarumbist üle, veike linnuke laulab: Piu-piu-piu, ja lendab kurale poole ütest ossast tõise pääle. Laulab jälle: Piu-piu-piu. Ma ütlesin: "Laula, laula, linnuke, so om saated kodust mulle midagi ütlema. Kas kodurahvas elavad keik hästi? Kas loomad ja inimesed kodu keik terved on? Jah, linnuke, kallis loomake, sa ikka mulle midagi kõnelad, aga mina, patune mullatükk, ei mõista sinu keelt ega saa sellest aru. Jälle lendas linnuke minust mööda teed mööda edasi. Kui ma ruusa koormaga tulin ja laulis piu-piu-piu, esi nii erk kärmas ja rõõmus. Arvassi küll esi, peaks see küll nüüd hääd tähendama. Aga süda oli raske sehen, et linnuke kural pool teed laulis. Saie sõs teega valmis ja tuli läbi ööd ommukuks kodu ja keskpäeva aeal kooliva ütekõrraga kolm kige paremat lehma mul ära. Selle perra koolsiva paari nädala joosul kikk kari.
Ainus sõsaramehe antud lehm mul oli, nõnda kui enne jo ütlesin, aga pitkalt sedagi sai - tõisel sügisel lõppi see ka ära.
Jälle oli esi linnakäigul, kui õnnetus kodu sündi. Tuli kodu pool, linnuke laulis jälle pahemal pool teed: piu piu piu. Ma mõistsi, et see hääd ei tähenda, aga mis sääl teta. Saie kodu, lätsi kambri, naene tuli vastu, oli väga murelik. Ma küsse: "Mis viga, armas naeseke. Ta võttis mul ümbert kaala kinni ja ütel: "Armas mehekene, lehm om koolu."
Ma rööksi: "Ära ikke, mis koolu, om koolu. Meie enamb talu edesi pidada ei saa. Hommen saab mõisa minna ja härrale üles anda, et minust talupidajad selle koha pääl enämb ei saa. Andku ta oma maja kellele taht."
Lätsi sõs tõisel hommikul mõisa, es ole härrat kodun. Valitseja es võtta ülesütlemist vastu. Mis nüüd teta, kas ela või koole. Teomees päevast päeva vällän, midagi süüa ei ole, pane manu. Mis paned, kui endal kodun esiki süvva es ole. Pani siis hobese ette ja sõiti Kõrgepalu mõisa, säält võti kõrtsi ja talu rendi pääle, rendi oli sel aeal väga odava. Lainassi sõsaramehe käest raha ning lätsi tõisel jüripäeval sissi elama. Kui sinna just jüripäeval lätsi, laulis linnuke paremal pool teed: piu-piu-piu-piu.
Mõtli sõs mina: "Oh, linnuke, kuuluta mulle nüüdki hääd, kuuluta hääd uue koha pääle elama minnes."
Ja vaata nüüd, kulla külaveli, usu ehk uskmata, et see linnukese laul hääd tähendas. Ma oli uue koha pääl kakstõistku aastat talumees ja kõrtsimees ning kohtomees. Sain rahameheks, maksin sõsaramehele võla ära, ostsin, tänavu saab katessatõistku aastat, talu perisseks. Jumal tänatud, on härra võlg jo ammugi tasa massetud. Nõnda olen nüüd pea seitsekümmend aastat vana, olen omas elus paljo õnnetust, aga ka paljo õnne näinud. Kes teab, mis enne surma veel ära näed, ehk missuguse viisiga mulda lääd.
Kõrgepalu Kangsti? talu peremehe Jaan Neater suust üles tähendud 12. aprillil 1894. aastal.
E 17122/4 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lapsed on vanemate pildid
Kui üks isa oma lasteüle räägib, et lapsed sõna ei kuule ehk kui paraku mõni laps oma vanemat lööb, siis on need mõlemad väga halvad asjad. Rahva vanasõna räägib selle kohta, et niisuguse õela lapse liikmed pärast surma hauast välja kasvavad.
Kas peame vagusi päält kuulama, kui isa poegadest ja ema tüdardest halva räägib? Kas peame isale õigust andma ja emale ütlema: "Sinu lugu on vilets küll, et niisuguste lastega kimpu oled juhtunud, kes sõna ei kuule."
Ei mitte, meie peame niisugusele kaebajale isale ja nurisejale emale suu sissi ära ütlema: "So lapsed on so oma pildid, kust sa oma nägo näed, missugune sa ise oled. Mäleta järele, niisugune oled sinna noorelt oma isale ka olnud, kui nüüd so lapsed sinule. Sina pole ka vist oma vanemate sõna kuulnud ehk oled neid vaest murega hauda saatnud. Mis sa nüüd maitsed, eks ole teenitud palk. Nüüd maksab so poeg ehk tütar sulle so sõnakuulmata olekut kätte ja seda südamevalu, mis sina oma isale ja emale noorespõlves oled teinud. Sa oled seda ära unustanud, nüüd lõikad, mis ise oled külvanud. See ei ole sinule pitk ega lühike vaid peris paras. Nii pead selle vanemale kostma, kes oma lapse üle halva võõrastele ehk tutvatele räägib.
Ma tunnen ühe isa, kes omast lastest alati halva räägib. Aga ma tundsin ka selle rääkija isa, kes väga oma üleannetuma poeaga kimbus oli kuni surmani. Oh neid tükke, mis poeg keik ära tegi! Ta varastas lambaid ja tappis neid ilma oma isa täädmata, selle tarvis olivad tal pitkad nöörist kalaõnged, kus leivaraasukene otsa pantud, miska siis loom põõsastikko tassitud. Ja seesama endine lambavaras isa kaebab nüüd väga oma laste pääle, et nad väga sõnakuulmata olla.
Seesama isa, kes oma poegadest nüüd halva räägib ja neid kui neljandamast käsust üleastujaid hukka mõistab, mis lapsed ka ära teeninud on. Seesama isa on ühe truu ristiinimese tunnistuse järele kord noorespõlves oma halli isa rindade pääl sõkkunud ning teda häbemata kombel peksnud.
Oled sina, armas lugeja, naesemees ehk mehenaene ja on sinul omal joba lapsed. Oled sina oma vanemate sõnakuulja olnud ning keik püüdnud teha, mis kästud? Siis ma ei usugi, et sinu lapsed sõna ei kuule ehk sulle vasto irvitavad kui sa neid õpetad ja käsid. Ehk olgu siis, kui sa neid ahvi kombel oled kasvatanud ning liia hellitamise ja armastusega oled ära rikkunud ja omad lapsed ise nõndaviisi hukka saatnud. Ka siis ei ole sinul laste, vaid iseenese pääle kaebamist. Vabandamised: "Ega mino laps seda paha pole teinud, see on selle ehk selle inimese kius, minust ei saa ta jago, nüüd aeab lapse harja kinni. Ma ei sa aru, mis nad tahtvad."
Ja laps kuuleb seda. Rikuvad lapse vaimu surmani ära, nõnda, et temast kade ning kiuslik ja turtsakas inimeseloom kasvab, kes kellegagi läbi ei saa. Laps, poeg ehk tütar, on vanemba pilt ehk peegel, kust vanemb ise oma nägo võib näha ja vaadata. Siiski on pisut poegi ja tütrid ka paremad kui nende joodikud ja vargad vanemad. Nad on vanemate patuelust ja häbist tüdinenud ja vanemate teod on neile läilaks ja hirmsaks läinud, sellepärast võtab mõni poeg ehk tütar tõest nõu paremine elada ja see hea nõu on mitmele jumala abiga korda läinud. Õnn selle lapsele, kes oma vaga eluga oma vanemate kurja elamist ära varjab ja paremine elab.
E 17124/8 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mis uni õieti on?
Kui inimene ennast liia tööga ära väsitanud, siis tahab ta puhkata ning magada. Ja mida rohkemb inimene ennast väsitanud, seda magusamb siis uni. Joba lapsukesed täädvad seda mõistatust ükstõisele üles anda ja küsida: "Mis on pehmemb ja paremb kui ema süli?" Ja tõine kostab selle pääle: "Uni."
Aga mis siis uni õieti on ja kuidas võib teda täieste ära seletada? Küll seletavad targad mehed ja prohvessoorid inimese kihajagudest ja neist ollustest, millest kihajaokesed on kokku pandud. Aga uneollustest, kellest ta kokku on pandud, pole ma midagi kuulnud ega lugenud ega tea ka mitte, kas mõni õpetud eesti mees une üle midagi on kirjotanud. Siis ärgu pangu lugeja mitte pahaks kui mina oma arvamisi une üle seie üles tähendan, sest ka mina arvan ennast täitsa õpetud meheks, et vallakooli täieste olen läbi teinud.
Luuletajad laulavad, et uneingel olevat, kes omad pehmed tiivad väsinud rändaja üle välja laotab, mis mina koguniste ei taha uskuda. Esitiks sellepärast, et miljonid inimesed iga õhto voodi pugevad ja magama uinuvad. Olgu küll, et mõni enne uinumist kirpude, sügeliste ehk elumurede käes mõne tunni vähkreb. Siiski suuremb osa neist miljonitest, keda kirbud ei salva ega elumured ei rõhu, kes puhtuses elavad, et neil ainust sügelist ihu küljes ei ole, uinuvad magama. Kust siis niipaljo inglid võtta, kes igale uinujale tiivad pääle laotab. Tõiseks, kui uneingel igale uinujale omad pehmed tiivad pääle laotab, mikspärast siis mul ööse külm on, niipea kui tekk voodist maha kukub ehk tõinepool, va abikaas, teda keik oma katteks üksinda tarvitab. Ma arvan, kas pole uni mõnest lillilõhnast, kärjemagusast, siirupist, suhkrust, searasvast, vasikasüldist jne. kokku pandud, mille hulka ka natukene pipraga viina on lisatud, mis peaaego tõsine näitab. Sest seda olen ma, karsk mees, kes viinatilka ei maitse, ise tunnud, et hommikul üles ärgates mito korda mo pea hull on ja suus ja kurgus just mõru pipre magu. Kes nüüd minu juttu uskuda ei taha, võib mo abikaasa käest järele küsida, ka temal on mito kord unest üles ärgates pea hull olnud ehk küll meie elumaja niiskes kohas seisab ja õhuaknat ei ole, kust kust halv õhk väljast võiks sissi pääseda. Nõnda minu arvamised une kohta, aga minu abikaasal jälle koguni uued arvamised. Tema ütleb, et uni olevat kassi nägo, peris kass mis kass. Võib olla, kass tikub alati voodisse magama, ehk oligi kass. Mine nüüd saa aru kumbal õigus on.
Kord seletas mulle üks vana eideke, et uni olevat mitmest pehmest asjast, sisinast ja sosinast kokku segatud. Sest kuida laps moidu sootades ja kõssitades magama jääda. Ma ütlesin: "Võib olla, eidekene. Aga nõnda kui laps sootamist ja kõssitamist armastab ja sallib, kardavad kanad jälle hirmsaste kõssitamist. Kas sina, eidekene, minule pitkemalt seletata ei või, mis asjast uni just kokku on pandud?"
"Seda ei tea, kulla poeakene, keegi," Ütles vana eidekene, aga siiski ei jätnud ma uurimist järele, kuni viimaks oma targa lellega, kes keige targemb mees meie kehelkonnas oli, kokku juhtusin ja temale ette panin und õieti mulle ära seletada. Ta hakkas seletama, et uni olevad armastusest ja armastus jälle unest kokku pandud ja segi segatud. "Nõnda kui sina und armastad, nii uni jälle sind. Tõine võtab tõise kaissu ja siis põõnutate edasi. Mida rohkemb kellegil armastust enese liha vasto ehk mida rohkemb keegi ennast armastab, seda rohkemb armastab ka niisugune laisk inimene und."
"Ei, ei, lell, ma palusin tääda, mis asjast uni on kokku pandud? Mis ollustest, et ta nii vägevaste inimeste pääle mõjub?"
"Ma ütlesin jo, et armastusest ning harjomisest," ütles lell. "Ah jah, unustasin harjomise koguni ära, nüüd ütlen uueste. Uni on kolmest ollusest kokku pandud: armastusest, laiskusest ja harjomisest."
"Ma palun pitkemalt seletust, lell. Sest ka keige virgemad inimesed, kes ööd kui päevad tõttavad ja eesmärgile püiavad, magavad vahel ikka, kui ka küll pisut, siiski mõne tunni."
"Jah, magavad, tõsi, nad on lapsest saadik selleks harjotud. Jah, ütlen veel kord - harjutud. Kui keegi ema näituseks oma last, niipea kui ta ilmale sünnib, sugugi pitkali ei paneks, vaid ikka püsti käes hoiaks, kuni laps suureks kasvaks, siis harjuks ta nii viimaks ära, et tal unega seda vähematki tegemist ei oleks. See on, kas saad aru? Tal poleks enamb tarvis pitkali voodi heita ega magada. Ja niisugusel inimesel poleks ka tarvis siis surma karta. Sest ega surm kellegile püstjala paljo ei tule, vaid ikka enamiste siis, kui inimene ise surmale pitkali ette maha heidab. No, mis, siis surmal viga tulla.
Sesamasugune lugu on ka armastusega näituseks. Kui keegi noormees naesterahvaga mingisugust armastuse juttu ei aeaks, mingisugust sõprust ei teeks ega lapsest saadik ühtegi noort naesterahvast pääle oma ema silmaga ei nääks ja nõnda puhtalt ilma armastuseta täieks vanakspoisiks saaks, ma ütlen, et niisugusel vanalpoisil, siis armastusega mingisugust tegemist ei oleks, vaid kui ta ühte näiot peaks silmama, ta malga kätte tõmbaks ja temale valu annaks.
Aga nüüd meie noored mehed seda ei tee, nad lasevad ennast väga kergeste armastuse paelu panna, kõndivad üsna võhivõõraste näiodega, keda nad veel hästi ei tunnegi, puude ja metsade vilus käsikäes. Harjuvad, armastavad ja laisklevad. Segavad need kolm ollust kokku. Noh, siis ongi uni valmis, muudkui maga edasi.
Nõnda on keige inimeste suguga nüüd meie aeal lugu: harjuda, armastada ja laiselda. Aga kellel aega pole neid kolme asja pruukida, peab nende asjade vasto võitlema. Aga, mis jõuab lihalik inimene võidelda une vasto, kellest ka viimaks surm välja sigineb. Ka surm pole muud midagi kui pitk uni ehk hingamise öö. Kui sul tunnikella ei ole so majas ning taevas pilvis, ei tea sina mitte, kui kaua oled maganud. Nõnda ei tea sina ka pärast surma, paljo aasta sadasid sinu kiha põrm on hauas olnud. Vaid sa ärkad ja küsid, kui kaua ma olen maganud? Ja vastust antakse sulle: "Kaks tuhat aastat ja mõned kuud veel pääle kauba."
Nõnda on selle inimese lugu, kes pisut on harjunud, pisut armastanud ja parasjago maganud. Ja parasjago keiki kolme asja siin elus pruukinud ja liia vasto keik eluaeg. Kas napi aeapuuduse pärast ehk tõiste sunduse all ohkanud ja võidelnud.
Ja mis jõuab ka lihalik inimene armastuse vasto võitelda. Sääl ligidal peres elab üks taevakarva siniste silmadega ilus näio, ta valge rõõsk pale ja magusad roosihuuled panevad vanapoisil, kes viiskümmend aastat ära elanud ja veel armastust pole tundnud, vere kihama ja pea kihama. Ta ehmatab esmalt niisugust iludust nähes ja arvab, et ingel tõisest ilmast on inimeste sekka maha tulnud, mis siis veel kahekümne aastasest noorest mehest rääkida, kelle armastuse kired merelainete kombel voolavad. Kelle noored silmad täis elurõõmu sinna ja tänna ümberringi vahivad nago kullil, kes kana igatseb murda. Kuni ta ka selle ilusa inglikese täieste murrab. Noored armastajad ei mõtle midagi kuni näio kas pettuse ehk tõeviisiga tema omaks on saanud. Ta märkab alles, siis kui loodetud armastust abielus enamb ei leia.
Ja, mis jõuab lihalik inimene laiskuse vasta, kes lapsest saadik sellega joba arjunud on. Näituseks, kas jätab kaupmees oma kauplemist, kes aasta otsa poelaua taga hommikust õhtuni püstjalge pääl seisab? Maksab temale seletus, et mõni tõine amet hoopis kergemb on? Jätab hobusevahetaja oma ametit maha, kui sa temale seletad, et ta kasu asemel selget kahjo võtab ja keige ülemast käsust ligimest pettes üle astub? Ei, ta kihutab jällegi platsi ja annab vaesele loomale tubliste nuuti. Ta suu jookseb peas kui tatraveske hommikust õhtuni, ei ta väsi ealgi ära oma looma asjata kiites ja valet jumala ja inimeste kuuldes suust välja lobisedes. Seesama lugu on ka laiskusega, armsamat asja ilmas ei igatse, olgu see nüüd öö ehk päeva aeal. Mis see temasse puudub, et keik majakatused ja õueaiad lagunud. Mis see temasse puudub, kui ta poolnälgas kannatab ja kui paremad suutäied virgemad ta eest ära näppavad. Tema ülemb hool on ikka paljo magada."
"Oi, lell, keik on tõsi, mis praego seletasid, aga minu küsimine, mis uni õieti on, ei puudu sellesse seletusesse suurt asja midagi."
"Oh sa arusaamata inimene," käratas lell. "Sina ei saa aru ilmast ega maast. Mis sina siis une õieti arvad olevat? Mitte muud midagi kui magamine. Kas sa sedagi aru ei saa, et sinul silmad magades kinni on? Kust sa siis und võid näha, missugune kujo tal on? Pea magades mõnikord omad silmad lahti, küll siis isigi seletad ja näed, missugune uni õieti on. Ma tahtsin sind patuga tutvaks teha, mille vasto keik õpetamata peavad võitlema ja sõdima. Ja need kolm peapattu on harjomine, laiskus ja lihalik armastus, mida õpetud inimesed keige suuremaks õnniks siin ilmas arvavad ja taevaõndsuseks ihkates kätte saada püüavad."
Nago lugeja isigi märkab, ei võinud mina oma targa lelle seletusest, mis uni õieti on, ka veel tõsist otsust kätte saada, vaid uurin ikka edasi ehk vaest aegamööda selgusele jõuan.
E 17128/30 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Igal inimesel ise õnn, üks jumal taevas
Peebu Jüri kasvatas varsu, kasvatas ja müüs, sai raha ja elas tubliste. Mõtsa Mihkel mõtles: "Eks mina sedasama viisi varsu või hakata kasvatama kui Peebu Jüri."
Kuidas mõeldud nõnda tehtud. Mõtsa Mihkel ostis ilusa sugulooma ja lootis Jürist veel ettegi saada, aga esimene vars läks raisku, teda oli koplis tige ruun jalaga surnuks löönud. Mihkel ei rääkinud õnnetusest kellegile. Ta ootis jälle rohkemb aastad, sai jällegi ilusa varsa, kasvatas kahe aastaseks ja lubas kolmandal aastal esimeseks käsirahaks ära müüa. Aga raibe poiss või poisiraibe või kes teab, ei ole ise varsale paljo teri annud. Mihkel leidis tõisel hommikul varsa koplist surnult maast. Veel kolmat korda katsuda, kas lähab, mõtles Mihkel ja ta lootus läks ka kolmat korda täide - väga ilus vars sihvaka ja pitka kihaga, nago kurepoeg.
"Sest saab mul hobune," ütles Mihkel, "seda tahan oma peris sõiduloomaks kasvatada, pole teda sugugi tarvis välja kopli panna, pean peris tallis, senikaua kui suureks kasvab. Ja vars kasvis 1 1/2 aastaseks, perenaese Mihkli enese ja laste rõõmuks. Kas nüüd täädis ka Mihkel ise ehk mõni muu, et sel heal loomal ka pitka pidu ei olnud. See oli kui ära nõiotud. Kolme-aastane pullikene, nago köie sõlm, sai talli hobuste juure sööma pandud, et pääle jõulu teda lihunikule ära müüa. Ja kes seda oleks võinud ette aimata, et niisugune põuasitikas kalli varsa ära surmas. Ta oli lahti pääsenud ja varsaga naljatama hakanud ja varsal kolm korda teravate sarvedega kõhtu pistnud. Küll sai rohitsetud ja hoolt kantud, siiski lõppis varsakene ära. Nüüd jättis Mõtsa Mihkel püidmise peris järele Peebu Jüriga võidu aeada.
"Las ta kasvatab hobusid, vana hobusteparsink," sõnus Mihkel. "Mulda ka temagi pannakse, nago meid igatühte. Küllat tal omajago vaeva ka varsadega on. Jooda, sööda ja tallita, too kojo ja vii metsa ning keige viimaks müü jälle ära, mis oled siis keigest omast vaevast saanud. Parem ära pea kedagi elajalooma müümise jaoks, saad ka läbi."
Sepa Peeter ütles sellepääle: "Mihkli jutt on õige, mis sellest maailma asjast keik viimaks välja tuleb. Mõisa sepp rautab vedruvankrit, aga ma elan oma lihtsa tööga siiski paremine kui tema."
"See om õige," ütles Mihkel, "see om peris õige."
Mõtsa Mihkli perenaene tõistele perenaestele jutustas nõnda: "Kellel põrsad ja kanapoead korda lähavad, sellel lähavad korda, aga kellel ei läha, sellel ei läha ka mitte. Sääl pidas Põlde perenaene põrsaid kui ma veel plikakene olin. Küll ta neid söötis, küll ta ravitses, aga sellegipärast lõppid ära kui luu ja nahk. Jäivad õhukeseks kui särjepoead, es enamb põrsa nägugi. Mõtelge ometi, kulla sõsarakesed, olid jo kuuekuulised põrsad, nago peris rotipoead, pead ja jalad koos, peris ära tehtud. Annid sa sööki pää ehk perse ette, üks puhas. Kullapai sõsarakese, ega ma ometa ei valeta. Teie teate jo keik, et ma Põlde perenaese kasulaps olin. Või kas teie arvate, et ma ise põrsaid ei ole kasvatanud. Ei aita põrsale söök midagi, kui kuri silm kord on üle käinud ehk kui seda looma edasiminekut ei ole. Noh teie ehk ütlete, et ma tallita ei mõista ega ei viitsi. Küllat mõistan, mõistan küllat, tallitamise asjaga ära keegi mind õpetama tulgu ehk küll kaunis vana olen. Vaata tühja kanapoeakest, kui sul õnne ei ole antud neid kasvatada. Tee, mis sa tahad, korda nad ei läha, raisku saavad viimaks keik, olgu neid küll paljo. Kullisid ja tuhkruid on ka paljo, kes neid murravad ja ära viivad. Vana harakud ja varesed veel päälekauba. Mul oli paar aastat tagasi 30 kanapoega, kolme kana jago. Mo va Mihkli raeakas, ise ta küll nõid ei ole, ütleb: "Leenu, kas need keik sinu kanapoead on? Oh kui paljo!"
Ja, kulla sõsarakesed, sestsamast päevast saadik hakkasid kanapoead kaduma ja lõppid viimane kui üks. Ütli küll Mihklile vasto: "Paljo veetakse hobusega, mis sul kanapoegadega asja," aga ka see ei aitnud enamb midagi.
Aga kellel nood kõrda lähavad, sellel lähavad nad kõrda, aga kellel nad kõrda ei läha, sellel ei maksa ka neid pidada. Kulla sõsarakese, ma ei tea kah, kas see sellest tuleb, et mõni inimene elajalooma ei armasta, sellepärast nad siis ka korda ei läha. Ma olen neid inimesi küllat näinud, kes kümme korda ühe ööga lauda juures käivad looma vaatamas. Aga tõine ei vitsi ühte ainust kordagi lauda juure minna. Ja ma olen seda ka mito korda mõtelnud, et inimese hool ja mure sääl asjata on, kus jumal ise hoolt kannab. Päälegi on kadedaid inimesi maailm veel täis, kes tõise elajaloome kahetsevad ning ära nõiovad. Ja võib olla, et need inimesed ilmas keige õnnelikumad inimesed on, kellel ühtegi looma ei ole, nägo mo Mihkel ütles."
"See om õige, väga õige," ütles Sepa Peeter.
"Kuule, vana Sepa Peeter," ütles Tammiku Jaan, "sina laulad alati järele, mis tõised ees laulvad. Sul on keik õige, sest sina ei mõista õige ega tõe asja vahel vahet teha. Ma ütlen sinule ja Mihkli perenaesele siin peris suu sissi -nõidu ei ole enamb ilmas, vaid ühe inimese laiskus ning hooletus tema nõidus. Pidagu iga inimene oma loomade eest hoolt nõnda kui kord ja kohus, siis saab ta varsi nägema, et asjad paranevad ning lugegu kasulikuid raamatuid, kus põllutöö ja karja kasvatamises õpetust andakse, muud ma teile, rumalatele, ei ütle."
Keik koosolejad jäid vait, niihästi mehed kui perenaesed. Aga Sepa Peeter hüüdis valjo häälega: "See om õige, väga õige, mis sa, Tammiku Jaan, ütlesid."
E 17131/3 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuldne abielu
"Keik ilm teab, missugune sa oled. Kas mul tahtjaid puudu oli, et sinusugusele närakale mehele pidin minema? Sa oled niisugune loru, et riielda ka meheviisi vastu ei mõista."
Jah, Maiel oli selles asjas õigus küll, kui ta oma Jaaniga päevad ja nädalad taples ja käratses, siis tuli väga harva Jaani suust mõni sõna: "Oh seda head veli, oleks sa nõnda hea olnud, kass oleks so ammugi ära söönud."
Ja see oli keik, enamb Jaan ei mõistnud, Mai võis teda vanduda niipaljo kui ise arvas ja suu suutis. Jaan nagu ei kuulnudki seda enamb.
"Sa igavene loruvasikas, mis sina küll oled, niisugused saadananäod olivad ta vanemad ja vennad keik. Jonnima on nad mehed, aga teha ega rääkida ei mõista. Vat, kus mul mees, keda ma eluaeg toitma pean."
Niisugust laulu laulis Mai iga pääv, siiski armastas Jaan teda südamest. Sest ta arvas, et see keik peab nõnda olema, et naese kohus on meest sõimata, aga mehe kohus oma vandlast armastada. Seda oli Jaan kord tähtraamatust või kuskilt mojalt lugenud, mida ta ennemb (nago ta ise ütles) selgeste ei mäletavat.
Tõiste nägemise ja kuulmise järele ei liigutanud Mai lilligi: ta ei kudunud, kedranud ega parandanud, ei õmmelnud ega paiganud, keik riided seljas olivad puhas narmad ehk ta küll jo viie lapse ema oli. Mis külanaesed armust kinkisid, mõned vanad riidehilbud, need olivad Maiele ja ta lastele kihakatteks. Ka vett ei pruukinud ta millaski pesemiseks, arvata, et see patt olla jumala puhast vett oma riidenärtsudega mustaks teha ehk seda küll kümne sammu pääl saada oli. Ka ei pesnud ta enese ega oma laste palgeid ealgi peris puhtaks kartes, et looduse iludus kuigiviisi rikutud saab. Ka tõiste kingitud hilbud olivad nõe ja tahmaga koos, et jo kaugelt Maiest mööda minnes nõe ja tahma hais välja lehkas. Ülepea ütelda - Mai oli laisk, ropp ja kasimata inimene. Ta mees Jaan oli tema igavene aealiku elu ori ning tänas õnne, et Maiest igakord lööjat ei saanud ehk ta teda küll lõpmata sõimas ja teotas. Jaanil oli väga pehme ja kannatlik süda, sest ta kannatas keik. Ka seda kui paar päeva söömata peeti, ja siiski moidu veel ei antud, kuni ise puu lõhkus, vee tõi ning supi valmis keetis. Aga seda üksi naese lubaga. Siiski armastas Jaan oma naist ja uskus keik, mis Mai ette rääkis. Mitmelt talult oli Jaan selsamal kevadel jälle tulema hakanud, selsamal kevadel kui ta sinna sulaseks läinud. Mikspärast? Sellepärast, et Mai ei tahtnud sääl mitte elada, vaid mehele ette rääkis, et inimesed selles peres väga kiusakad ja jonnikad olla, teda ega tema lapsi ei sallita. Ja Jaan uskus seda. Ta uskus seda keik kindlaste, mis Mai ette luiskas, ilma et ise pererahvale seda vähemat süüdi oleks võinud anda.
Ta hakkas kraami kokku kobistama, nii salamahti kui vähagi võimalik ja tõisi kohta ära kolima. Kus? Seda ei täädnud ta mito korda isigi. Et ta uue koha peremehele hulga tööd ära teinud, omale kartulid ning kapsad aeda istutanud, mis joba lopsakalt kasvasivad, sinna ei võidud midagi parata.
"Mai tahab ära minna. Nad kiusavad mo naist," ütles Jaan, "las jääda keik seie paika, kui ma aga minema pääsen," ja ta jättis keik maha ja läks ära.
Aga see ei tulnud mitte Jaani abielus üks kord, vaid mito kord ette, et ta ära läks.
"Mis sinna teha, peab minema. Mai tahab seda," ütles Jaan.
Et nad väga vaesed inimesed, ilma leivata ja lihata olivad, seda nägivad tõised inimesed väga hästi, aga Mai suurt ise puudusest ei rääkinud ega kõlbanudki rääkima. Sest siis oleksivad tõised ütelnud: "Mai, tee tööd, siis saad süüa."
Aga Mai ei liigutanud lillegi. Ta võis iga hommiku kella seitsme kuni kaheksamani tühjas sängis põõnutada, mõni vana riideräbal padjaks ja linaks külje all. Kunagi ei nurisenud ta, et ase kõva või külg haige. Niisamuti ei kuulnud ta ilmaski, et lehm laudas ammus ja tõiste loomade sekka karjamaale ihaldas. Ei, Mai täitis lehma lüpsmises truiste oma kohut. Ta lüpsis teda päevas kolm korda ega unustanud seda ealgi ära, olgu küll, et kaks esimest hommiku lüpsmist tõinetõise kannul käisivad. Mis sellest. Mai tõi selle varajase võlalainajale meeleheaks mõnikord musta pangega heinu. Noh seda nägi lehm, et Mai neid heinu tõi ega küsinud ka selle järele, kas Mai neid ise katkunud või veike tütrekene. Oleks ta saladust tääda saanud, siis poleks ta Maiele piimapiiska enamb kätte annud, vaid oleks seda ennemine veiksele tütrele annud, kes nii veikest moodi tema eest hoolitses.
Et sui ööd hommiku kella seitsmeks Maiele liig lühikesed magamise tarvis olivad, seda täädsivad Mai ja Jaan mõlemad. Selle tarvis jäeti jo talvel lauda pääle paar sületäit heinu, kus Mai kellegi võõra ehk oma inimese silma nägemata öösel võis põõnutada. See tähendab sel öösel kui päike taevas heledaste paistis ja liigsoojus töötegijad higistama pani. Ei, siin läks korda. Sest Jaan tuli oma söögiund, kui hobusad puhkasid, ka seie puhkama. Et Jaan üles tulles redelit kolistas ja kobistas, seda andis Mai temale igakord andeks ega pannud kunagi pahaks. Ja Jaan oli ka nii ustav, et kellegile oma ega võõra inimesele ei ütelnud, et Maie peakorter täna laudalae pääle on valitud. Aga lapsed täädsivad seda muidugi ja pidivad ka täädma. Sest säält tulivad keeldused ja käsud, ringkirjad ja paveskad iga tunni pärast üles ja alla, mis peab tegema ehk tegemata jätma. Kas veiksel Mannikesel või Jaanikesel lallid kinni panna või lahti pästa. Kas puppu tarvis keeta ehk pätsi anda jne.
"Kui hea see oleks, kui neid veikesid lapsi mul ei oleks," õhkas Mai sagedaste, "nad, raitsakud, ei anna rahu magades ega üleval olles."
Ehk küll keige viimne laps Jaanikene kolme ja poole aastane oli, keda ta nädalate kaupa imetas ja nädalate kaupa näljutas. See on, et ta üheaindsama aasta sees teda 12 korda võõrutas ja kui piim rinnas pakki hakkas tegema, jälle imetas. Ka seesama pisuke lapsuke oligi peasüüdlane, et Mai midagi tööd teha ei saanud ega võinud teda ka keegi vägi midagi tegema sundida.
"Laps imeb mul veel rinna otsas võtan ma nisa ära, mis ma talle siis süüa annan."
Nõnda põõnutasid siis sagedast keik kolm, kaks Jaani ja üks Mai, sest et Jaan peris aastasulane ei olnud. Nad olivad küll nälgas, alasti ja paljad, aga neil oli hästi aega magada, tapelda ja armastada. Oh, kas patusel inimeselapsel siin ilmas paremat enamb tarvis. Kuldne abielu!!!
E 17134/7 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peakohtumees Mats
1850
Surnud Tarvasto Kantsi talus, tema enese jutustamise järele.
Oi, vennikesed, vana aeg oli hea aeg ehk küll orjapõli meie maal õitses ja kupja kepp sagedaste selja pääl välkus, siiski, kellel kolm kopikat taskus oli, võis ennast kui tina täis juua. Ma olin kohtomees, keik valla rahvas kutsusid mind kohtomees Mats. Ehk ma küll ealgi kohtulauas polnud istunud, siiski olin mina kohtomees. Rahakopikat mul kunagi ei olnud, sest ma olin saunamees, aga ka ühtlasi krahv, mõisnik ning perisperemees. Sest saun oli täieste mo oma. Mind kutsuti ka iga aasta kord Riiga maapäevale, kus rüütlid koos olivad, aga mo aeg ei andnud kunagi sinna minna. Keik inimesed ja ka mina ise arvasin ennast oma liiga suure tarkuse pärast mõisniku seisusesse üles võetud olevat. Sest ma olin Mustlase talu saunas kolm aastat ülikoolis käinud ABD õppimas, kus ma ka viimaks lõpueksaami tegin ja kui täieste õpetud mees eluteed rändasin, kuni siis viimaks hääle paljus minu pääle kaldus ja mind Emmuste küla kohtomeheks nimetati. Mo kohtomõistmise paik oli enamiste kesket külma kõrtsipõrmandat. Sinna istusin mina maha, panin oma kulunud rebasenahkse kübaralokikese perse ala ja mõistsin kohut niihästi meiste- kui naesterahvale. Ka olin mina paljo kangemine vannutud, kui selleaegsed rüütli kohtuherrad. Sest mind ei vannutud mitte kirikus vaid säält mõni verst õhtupoole, Oru kõrtsi korsnas, kus mulle kolm ööd ja kolm päeva vahet pidamata paksu kuuseoksa suitsu alla kihutati, et ma keigile õigust pean tegema, ja ma olen ka püidnud õigust teha. Seda võivad need inimesed tõendada, kes mo kohtojäre ees on seisnud ja mo otsusi kuulanud. Olgu siin näituseks mõned aktid mo kohtupidamise protukulli raamatust, kus aus lugeja võib näha, kuis sel aeal jo asjo meie rahva seas seletati, ja õigust ja ülekohut ära tunti. Et õigus ikka õiguseks jäi ning õelus ja ülekohus oma teenitud palka sai.
Esimene protukull
Se oli mullu aasta viimasel jõulupühal, kui üks vaene lesknaene ette tuli ja kaebas, et rikas taluperenaene, kes teda oma abiliseks aasta pääle kaubelnud, talle süüa enamb ei andvat, vaid ütlevat: "Talve toitmine temasse ei puudu, söögu lesk talvel omast käest."
Perenaene sai ette kutsutud ning ei võinud oma ütelust kuigiviisi salata, vaid tunnistas kohtu ees, et ta küll nõndaviisi olla ütelnud. Ilma et ta enne kohtumõistmist kohtomehele piiska viina oleks ostnud, aga mida vaene lesknaene ilma vasto tõrkumata tegi.
Otsus.
Kui perenaene roobiga kartulit ahjust välja kisub, ei tohi ta oma käega neisse enamb puutuda, mis ahjusuu päält maha kaldesse langevad. Need on lesenaese päralt. Ja kui siiski perenaene oma kätt kolde peaks küünitama, võib lesknaene ahjuhargiga talle käe pääle lüüa. Ka ahjusuu päälne leib, mis tõiste leivade suurust välja ei anna leiva tegemise aeal, on lesenaese jagu. Niisamuti ka keedusöök, mis esimese korra katlast välja tõstmise järele katlasse jääb on lesenaese jago. Tõist korda ei tohi perenaene suppi tõstma enamb katla juure minna. Kui kumbki pool selle otsusega rahul ei ole, võivad kolme aasta jooksul Kärsna Murikatsi kohtule edasi kaebada.
Allkiri: peakohtumees Mats xxx
Tõine protukull
Koos olivad paastomaarjapäeval Savi kõrtsis paljo rahvast ja pea kohtomees Mats.
Ette tuli Kaeba talu teenija Mats Kupits ja kaebas, et T. talu perenaene temale jõuluaeal heaste pole süüa andnud, nõnda kui kord ja kohus seda nõuab ning kuidas temale enne tõistes peredes andud, kus ta enne teeninud, vaid keiges risti peotäis vorsti ja pool seajalga. Perenaene oli peremehe enese eest ette astma volitanud ning iseennast raske haigusega vabandanud. Aga ka peremees ei jõudnud poisi õigust kõrvale lükata, vaid hakkas kohtu ees kogelema, et poiss peremehe ja perenaesega pühade aea ühes lauas söönud ja ühest kannust joonud. Aga see kostus ei lükanud karvagi asja olekut ümber ega muutnud kaebaja põhjusi, sest et Mats Kupits kohtumehele korteri viina oli ostnud, kuna peremees oma suure õiguse pääle lootnud ja tilkagi pole annud, sest, et ta üks kitsipung oli.
Otsus.
T. talu perenaene peab poiss Mats Kupitsele, kui ta veel tõiseks aastaks sinna teenima jääb, jõulupühiks isipäinis kätte andma. Üks kolmandiku ehk külimutu täis seajalgu ja risti seljatäis vorstisid, nii paljo kui poiss Mats Kupits maast selga jõuab keerutada.
Kui kumbki selle otsusega ei taha leppida võivad kolme aasta jooksul Kärsna Murikatsi kohtule edasi kaebata, aga mitte enamb selle vana asja üle, vaid uue asja üle.
Allkiri: peakohtomees Mats xxx
Neist kahest protukullist märkab lugeja minu suurt tarkust kohtoasjade tundmises ning väga õiglast meelt igaühe vasto, kes mind vähagi meelitas ja mulle tilga viina ostis. Aga liig kitsipungad, kes tilkagi viina ei ostnud, vaid oma suure õiguse pääle lootsid, noh, mis niisustest taludest peab ütlema - koer saab koera palga. Seda ütlesin ma ise ka kohtolaua ees mitmele suu sissi.
Abielu asjade seletused nõiade ja noorepoiste protukullid, mis sel aeal päältkuuljate eest varjul hoiti ei või ka siin lausa avaldata. Olgu siis ainukene avaldus poisi naesevõtmise kohta paragrahf 13. säädusekogu välja antud 1228. aastal Villandi komtuurist. Peremees ja perenaene pidid palga juure poisile lubama aasta jooksul naene võtta, ei jõua nad seda asja läbi teha, pole neil ka sellega asja, kui poiss kodust välja hulkuma lähab ehk kõrtsi juure, kust ta tõiste käest karvupidi kiskuda saab. Keik trahvi selle tüli eest kandvad peremees ja perenaene, aga poiss peab ka võetud naesega täieste rahul olema, mis mõisaherra, peremees ja perenaene soovivad, kui näio mitte üle 40 aasta vana ei ole. Seadusekogu välja antud Riias Rüütli majas 1221. e. 41,594
Allkiri: peakohtomees Mats: xxx
E 17137/9 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kas peab naesele jarele andma?
Mis mees see on tõiste silmas, kes oma naesega hakkab taplema. Eks see ikka aus ja hea mees ole, kes igas asjas oma naese pilli järele tantsib. Selle kohta ütleb ka laulik: "Mõnel mehel on see hea, et ta naene on ta pea". Isi on mees, ise on meheke, ise on naene, ise naeseke. Kellel naene tarkuse poolest mehest üle käib ja mees ise nõder lollikene välja näeb sääl olgu siis õigusega püksid naese jalgas ja prunts mehele kihakatteks. Seda ei või siis ka imeks panna ja pahaste arvata, kui niisugune paar igapäevases elus puuduses ja kitsikuses kiratseb ja viratseb. Sest naene tarvitab oma ehtete pääle rohkemb ära kui kasin sissitulek seda välja annab. Ka elu ülespidamine nõuab paljo, kui pillaja naene valitsuse ohjad oma kätte võtab. Aga loll mees peab keigega leppima, ka sellega, kui ta mõni õhtu tühja kõhuga magama peab heitma, et midagi enamb suhu pista ei ole. Mikspärast? Sellepärast, et mõni kuu enne seda ülearu toitu raisati ja surnuks löödi, pääle uudist. Noh, mis sellest ega naist mitte ei maksa pahandada, ei tohi mitte pahandada, armastus saab selle läbi rikutud. Naene teab jo ise, mis tema teeb. Pahandan mina naist, kes mind siis veel kaissu võtab. Ja vaata nüüd selgub, mis peris põhjus on: musutamise pärast mindakse abielusse ja musutamise pääle rajatakse abielu. Ja musutamise pärast kannatab mõni mees abielus nõnda valu, et peab hambad suus kinni pigistama. Noh ime küll! Eks see siis ka keige ülemb asi ole abielus. Nõnda mõtlevad keik nõrgad ja lolli aruga mehekesed.
Kui oma mõistus veikene, siis on nõuandjat igal aeal tarvis. Ja kelle käest sa veel ilma rahata head nõu saad kui oma naese käest? Sa täna veel jumalat, et niisuguse kallikesega kokku oled juhtunud. Aga jäta seda koguni unustusesse, et ühel aindsal nädalal kolm korda naese käest peksa said, sõimamine ning ropud sõnad veel pääle kauba. Kellele tahad seda kaebata, tõised irvitavad, kui tääda saavad, sina kardad ilma naeru. Sind kutsuvad naesed heaks meheks ning sina oled hea mehe nime auga ära teeninud ja trööstid ennast selle sõnaga: "Kes kannatab, see kaua elab."
Aga, kes ise mees on, see ei tohi oma rumalat ega liiga tarka naist ennast juhtida lasta. Sest tähelepaneja inimene näeb sadasid ja tuhandid, kelle eluvanker tujuka ja pillaja naese läbi on kraavi kukkunud ja ümber läinud, keda naljalt enamb mõistuseta mees pori seest välja ei suuda vedada, sest et vanker liiga maanteest kõrvale metsa on veetud. Naene täädku oma majatalitust põhjalikult ja ärgu pistku oma nõna välimise poliitika sissi, mis üksinda mehe juhtida olgu ja mida iga mõistlik mees isigi juhtida oskab. Pistab naene oma nõna sinna vahele, rikub ta keik oma mehe mõtted ja püüdmise plaanid ja aeab neid nurja.
Ka keiges tarviduste ja sissiostmise asjus olgu iga naene sellega rahul, mis mees teeb. Sest ka naese riided ja ilusad hilbud saagu ainult mehe tahtmise ja mehe meelepärast ostetud, aga ei iialgi mitte ilmainimeste pärast. On nüüd mees sellega rahul, et ta abikaas alamaid riideid kannab, miks siis naene ise sellega rahul ei peaks olema. Aga on abielunaisi küllad, kes ennast liiga püidvad ehitada ja keik järele ahvida, mis rikkamad ees teevad. Nende kohta ütleb vanarahvasõna: agan augus, kõlgas kõhus, siid seljas. Kes naesterahvas ennast liiga ehitab, et küla ning kehelkond teda imestaksid kui ta väljas käib, niisugune on mitu kord kodus ropp ja kasimata ja kõnnib kui korsnapühkija oma mehe silmade ees. Asjata kiha üleliiga ehitus, liiga raha nurumine ühel naesel oma mehe käest ikka uute ehtete tarvis tegevad teda oma mehe silmas madalaks ja väärtuseta inimeseks, kes oma mehele viimaks koormaks kanda on. Ka muus asjas ärgu lasku mõistlik mees ennast naesest juhtida ja kes seda õpetust tähele ei pane, võib pea oma naabritele naeruks saada. Mees öelgu täie häälega, kui naene lapse kombel jonnima hakkab: "Pea suu." Ei aita see, siis täädku mees ise, mis teha tuleb. Ärgu ta ka ilma kartku, mis ilm selle asja kohta saaks ütlema. Ma olen mitmed mehed jonnika ja kurja naese valitsuse all kannatades palgest ära lõpvat kui surma varjud. Ja see on niisuguste liiga lollide meeste oma rumaluse palk. Karm metsaloom õpetakse tantsima ja ma nägin seda poisikesepõlves oma silmaga, et karu tantsis.
Mõistlik mees ei võta naist musutamise pärast, vaid sellepärast, et naene kui eluseltsiline mehega ühes meeles aitaks elukoormat kanda, et kahe kandmine üht asja hoopis kergemb on kui ühel, sellepärast peab naene mehega alati ühes meeles olema. Aga jonnib nüüd naene igas asjas tõisiti ning püüab oma tahtmisega mehe üle valitseda ennast targemaks arvates, siis pangu mees keik abinõud maksma, et vandlane saaks alla rõhutud, enne kui ta liig vägevaks on saanud. Ärgu ka keegi mees nii rumal olgu, et naesega sõnu vahetama hakkab, mis igal jonnakal naesel väga meele järele on. Avaliku vastupanejale, kes head ei mõista ega aru saada ei taha, peab valjusega vasto tuldama ja ära seletama, et ta kohus on armu paluda ning kui ta palub ja oma süüdi tunneb, siis varsi ka andeks andma.
Igal asjal oma aeg, ka armastusel, valjusel ning andeks andmisel oma aeg. Keik peavad siin elus ennast korda mööda vahetama, siis on abielu hea ning elamine lõbus.
Väga suur aealik abieluarmastus ilma piirita teeb mõlematele armastajatele tihti otsa pääle ja toob surma. Ma olen õnnelikud abielusid tähele pannud, kus peremees ühes nõus perenaesega teedrite palka maha kisuvad ja ainolt omakasu otsivad, et ligimesi nülgida. Ma olen vargaid perevanemaid tähele pannud, kes abielu armastuses väga tõinetõist usaldavad ja vargatega ühes nõus oma kaaskodanikutele paljo kahjo ja kurja tegevad ning kurjus mito aastat varjul seisab. Mikspärast? Sellepärast, et armastajad halvade asjadega väga ühes nõus on. Lõppeks ütlen veel. Ka abielu arm ja armastus sigitagu armastust ligimeste vastu, siis üksi on ta õige.
E 17139/41 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõtete aimud
(rahva järele)
Võid sina ühte põtra, kes looduses ümber kargab, kinni võtta ja hobuse asemel, kes koormat veab, pruukida? Aga ise asi on hobusaga, kes varsast saadik põllutööd tegema on õpetud, ta veab koormat ja künnab maad ja kui ta enamb ei jõua, käivad piitsahoobid ta selga. Ta ohkab ja veab jälle edasi ja mõtleb: "Eks see keik pea õiguse pärast just nõnda olema."
Vars, kes sellesama koormavedaja poeg on ja priiuses täieks hobuseks kasvanud, kes jõuab teda nüüd kui tas uur hobune on, orjama õpetata, ta lõhub riistad ja jookseb metsa. Ehk võta linnukene metsast kinni ning pane puuri, ikka ta igatseb keige paremat toitu süües priiuse järele.
Nõnda oleks selle inimesega lugu, keda vabalt on üles kasvatud ja keda, siis veel orjaikkesse peaks sunnitama. Õpetud inimene sureb ennemine kui ta orjaiket oma kaelas kannab. Ta teab, et surm hoopis hõlpsamb on kui eluaegne orjapõlv.
Millal pääsevad eesti rahvas oma rõhujate alt peris lahti? Kostus: siis kui nad peris selge silmaga ilma häbita oma rõhujate silma sissi julgevad vaadata. See on, kui nad targuse poolest vastastiku ühe järje pääl on. Kui rahakott täädmisele, täitmise häbiks, mitte enamb tühi, vaid raha kauniste täis on.
Kui kaugele kestab nüüd veel vägevamate mõisnikute võim? Kostus: niikaua kui täädus ning kõrgemb haridus nende keskes ülevel peetakse, mida võõrakeele sõnaga kultuura kutsutakse, selle tõine jagu ehk pool ei taha enamb mitmel endisel võimumehel sõna kuulda. See on: kott ei kuule enamb sõna. Kui kulla- ega hõbekuulidega kindlusevallide päält enamb sihti ei või, sest et kuulid liiga asjata lahingu pidamise pärast otsa lõppenud, siis on tääda muidugi, et kindlused kaua enamb ei jõua vastu pidada, vaid aegamööda ikka saavad langema.
II Ladina keel. Oh, surnud ladina keel! Keda keegi rahvas enamb ilmapääl ei räägi. Sa vägev tohtrite saladus ja abinõu. Kui keik raamatud ja protukullid rahva ja riigi keeles kirjutakse, mikspärast siis aptiigi ja tohtrite sedelid selles surnud keeles kirjotakse, keda keegi haige ega terve ei mõista, kui aga sedelite valmistajad üksi. Kus jäivad meie kuulsad ja kallimad mehed Kunder, Jakobson, Veske, Kulbars ja Kapp ja paljo tõisi. Kas, sina, ladina keel ei ole mõnegi tähtsama mehe juures oma väge näitnud? Mikspärast elas meie austatud Kruitsvald kõrgeni vanaduseni? Sellepärast, et tema ladina keelt ise mõistis ega lasknud tõisi ladina keele mihi oma haigevoodi ligi. Ta täädis väga hästi, mis mõju ladina keelel mõne tähtsama haige kohta iseäranes on.
III Ehk missugune haige on elama jäänud, kellel surmahaigus oli ja tohter ta juure toodi? Mikspärast nad mõnda kuningat ja keisrit oma ladina keele abil elus pole hoidnud kui surmatunnikene kätte tuli? Keik nõdra mõistusega inimesed põlgavad rohtu ega võta seda suu sissi muidu kui vägisi suhu kallatakse. Pühakiri õpetab: "Ei rohud ega plaastrid teinud meid terveks, vaid Issand sinu sõna." Veretõbine naene evangeeliumis kulutas keik oma vara arstide pääle kuni ta Jeesust leidis. Pühakiri õpetab inimest paluma, aga mitte liiga arstide pääle lootma: "Sest keik inimeste abi on tühine." On siis lolli aruga inimesed tõeste targemad ja usklikumad kui mõistlikud inimesed? Väga veider ja kentsakas mõtelda. Kas õpetud arstid ei ole meiegi aeal valeprohvetid, kes rahvast õigest usust ära eksitavad? Pastur Parisis ja kah Perlinis on oma õpetusega mõni aasta tagasi õpetud ja õpetamata inimesed ära petnud, kes nende õpetuse viisi uskusid ja nende käest tervist otsisid, aga viimaks ometegi nägid, et nende õpetus üles leitud aitamise kunstis muud midagi polnud, kui tühi peast välja arvatud luule. Patsillused on nüüd päevakorral kuna neist keegi inimene mõni kümmekond aastat midagi ei täädnud. Mõned aastad tagasi keelati haigetele kangeste rasvast toitu süüa ja pidi ainolt tanguleem nende ainus toit olema. Ei võinud siis midagi parata, pidi iga haige sellega leppima, sest see oli selleaegne tohtrite peaõpetus, kuna kuulu järele keige rasvasemaid suutäisi haigetele pakutavat, et nad seda ennemine kosuksivad. Vanast arvasid õpetud mehed keik, et kanamuna kõvaks keeta väga kahjulik olla, kuna nüüd muna toorelt kahjolikuks arvatakse. Saksad meie maal tegid selle õpetuse järele ja sõivad mune mitusada aastat toorelt. Talupoead keetsid esimese õpetuse aeal munad kõvaks, kuna neid pooltoorelt süüa kästi ja talupoead keedavad neid praegu kõvaks, kuna neid kõvaks soovitakse keeta. Sellest nago tähelepanemata, kas tarkade õpetus nõnda ehk tõisiti on. Targad oma õpetustega tegid enestele ja oma jüngritele seega seda kahjo, et nemad mitusada aastat toorid mune sõid.
IV Aga ometi peab riigivalitsust tänama, et meie maal aptiigid on sissi säetud, nõndasama ka õpetud tohtrid haava arstimise ja rohu eest väljaspool ihu küljes, olgu raiotud ehk löödud, need paranevad väga pitkamise kui arstiabi saada ei ole, päälegi kui nad veel mustuse läbi rikutud saavad. Aga mõistlikumad rahva seas oskavad ka küllat haava arstida kui arstiabi saadaval ei ole, ja kui iga talumees tohtriabi pääle lootust peaks panema, siis peaks igas vallas nimelt üks õpetud arst olema. Iga häda kohta passib eesti vanasõna: "Kui häda tulnud, nõnda ta ka lähab." Sest iga puu ja inimese haav paraneb, kui puu mitte kuivanud ja inimene surnud ei ole. Anna sõber aega. Küll paraneb ja saab isigi terveks. Mulla- ja liivaaugud kui nad mitte liiga suured ei ole, langevad aea jooksul kokku ja kasvavad kinni, samasugune lugu on ka haavadega. Viimaks on kannatust igale õnnetusele ja juhtumisele tarvis, on küllat nähtud, et inimene oma kannatamata meelega ühest hädast ehk haigusest üheksa teeb, et ei kärsi kannatada ega paigal seista. Olid mõned jo pea terveks saamas, ei puudunud paljo, nad läksivad välja külma tormi ja tuule kätte, rikkusivad oma tervist uueste, jäivad raskemaks ja surivad. Niisugusid kaebtusi kuuled maal talupoegadest, kus inimesed surevad pea igast kohast ja igast perest.
E 17141 < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nali
Noorherra ja virtsafti õpilane
Mõisaomaniku poeg ja virtsafti õpilane tulevad põllule ühe töötaja moonamehe juure ja õpetavad elatand vanameest rükkikoormat ilusaste pääle teha. Vanakene kuulab ükskord ja tõinekord ja kui kollanokad ikka järele ei jäta ja vanameest lüia ähvardavad, annab töötaja neile perset lakku. Nooredherrad vihastavad selle üle ning omaniku poeg kaebab nimetud lakku andmist kojo jõudes oma isale. Vanaherra vaatab tükk aega noorte silmadesse ja ütleb siis: "Sääl ei või lapsed midagi parata. Keik virtsafti õpetus. Ka lakku andmine on virtsafti õpetus ja õppimine." Nooredherrad läksivad rahuga seda kuuldes toast välja.
E 17142/3 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naeste keskes
Ühes külas elasivad kolm perenaist, nad olivad head sõbrad, oskasivad keik kolm tõinetõisega külajuttu puhuda kui töö selleks vähagi mahti andis. Päältkuulaja, kes nende kolme elu ja majapidamist täädis võis vahet teha õiguse ja ülekohtujutu vahel, mis räägiti, kuna võõras, kes säält külast perit ei olnud, keik õigeks arvas. Kaks esimest naist jutustavad tõinetõisega ühes nõus ja ühel vormil: "Kulla sõsarakese, mo lehmad ei anna piima, karjamaa on halv, võist ei või juttugi olla. Minu ja mo pere suhu tänavu aasta veel pole võiraasu saanud. Kanad munevad nahkmunne ja põrsad on koguni kängu jäänud, kriiksiitavad hambid, mis hirmus kuulda. Vasikad pilluvad perajalgu üles, neist ei saa ka midagi. Küll lasksin sakslasemoori käest veske päält arstimise jahu tuua, kus üheksama kuradi sõnad pääle loetud, aga keik ei aitnud minu vasikate kohta mitte sittagi. Kapsad, tead isigi, kulla sõsarakene, see aasta ka ei kasvanud, päid polnud otsas, anna nüüd perele ette, mis sa annad, aga oma kolm korda olgu üle ööpäeva laud välja pantud. Peris häda ja kitsas keigipidi selle ilmaeluga. Ma ole mitu korda oma Hantsule ütelnu, oleks poeg suuremb ollud, annaks maja ära poea kätte, aga noor alles, saab veel kapsamaarja päevaks 10 aastat vanaks. Jah, sõsarakene, jah, sõsarakene, nõndap ta on, nõnda on jah mul seesama lugu, just karvapääl seesama lugu, lapsed kodus kisendavad ja karjuvad: "Ema anna piima! Anna võid ja liha!" Poolmeeletumad, pidage suu, ole mitu kord peris südametäiega lastele ütelnud. Kust mina võta teile anda? Mo va Jaan, tääd isigi, lastest paljo ei hooli, nad ka, siis tema juure ei läha. Kulla sõsarakene, iga laps tahab paremat pala ega ta sellega ela ometa, mis vanainimesed söövad. Kust ma võtan, kui anda midagi ei ole, viimse sealiha lõpeti joba enne jaani kaks nädalat ära ja ütlesin perele ja lastele siis: "Nüüd pange hambad vakja liha pärast."
Kolmas: Mul on Jumal tänu keiki küllat. Peremehelt saatsin 5 punda võid jaanilaadale, see oli veel mullune või, tänavust ei ole veel liigutanudki, pere sööb iga pühape hommiku, mo omad lapsed need võid ei tahagi. Neile anna aga liha kätte. Ärge arvake Mäelt ja Alt perenaene, et ma valetan, tulge praegu mo kodu vaatama, kui ei usu. Mul on praegu kahe sea täis suitsutatud liha seismas. Ole peris mures kui praeguse sooja ilmaga vaest hukka ei läha. Põrsaid on praegu mul ütessa tükki, keik söövad nii paljo kui anda jõuad. Minevase aastaga müüsi ma üksinda pääle kaalu, arvata 18 punda võid ära.
Nõnda, armas lugeja, nende kolme perenaese külajutud tõinetõisele, mis ma kannatades päält kuulasin, sest mina, kui selle küla inimene täädsin karvapäält kui kehvad ehk rikkad nad keegi olivad. Kaks esimest ei rääkinud sõnagi õiget, nad olivad mõlemad ahned ja kisendajad, kes isigi ei täädnud, mis nad veel soovisid ehk tahtsid. Neil oli liha ja leiba, võid ja piima ja keiki küll, mis elutarvidus eal nõuab, kuna kolmas perenaene pool tõtt ja pool valet rääkis, sest ta asjad nii heas korras ammugi ei seisnud kui ta lobises, nägu see inimeste viis enamiste on. Ahned kisendavad ja karjuvad, et mõni helde südamega inimene nende pääle peaks halastama ja mõni kopik raha ehk mõni riideräbal neile kihakatteks kinkima. Sellest hoolimata, et riided kirstudesse ega vili salvedese ei mahu, käivad ise naruriidis, et vara perandajatel pärast nende surma küllat tööd ja kohtukäimist oleks, kuidas keik seda ülekohtuga kogutud varandust enesekeskes ära jagada. Üks tõsine ristiinimene ei kiida ega laida, ei kisenda ega nuta, et tal paljo või et tal väha on, vaid tänab jumalat kui igapäevast leiba saab süüa ja riided selga panna, öeldes: "Ma tänan oma jumalat keige armu ja heategemiste eest, ta on minule keik andnud, mis mulle siin ilmas tarvis lähab, kui seda ka küll teiste arvates väha on, siiski on minule sellest ülemäära küllat.
E 17143/5 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühes nõus
Mailm kiidab neid õnnelikuks, kes hästi abielus kokku sünnivad, kes ei riidle ega pea viha tõinetõisega, aga sagedaste on need tõinetõise armastajad keige õnnetumad inimesed maapääl. Kuidas nii, küsid sina? Kannata natuke, ma seletan sulle, et aru võid saada. Kaks hinge on kokku laulatud meheks ja naeseks. Need kaks hinge, mis enne üksikud olivad on nüüd paarirahvas. Varastavad ja petavad nüüd ühes nõus. Kisuvad ligimese varandust omale ühes nõus. Kui tõine varastab, siis tõine aitab salata, ikka ühes nõus. Kui tõine palgalise palka ei mõista käest ära kiskuda, siis tõine jälle õpetab. Ikka ühes nõus. Kui tõine abielupaar mõne naabriga hakkab riidlema, siis tõine jookseb kohe appi, ikka ühes nõus. Nõndasamuti taplemises naabritega aitas tõine tõist, ikka ühes nõus. Nad ei salli kumbki võõrast armastust, sest nad armastavad tõinetõist keigest südamest. Nad elavad paradiisis siin ilmas. Nad soovivad keik eluraskust ja vaeva tõinetõise eest kanda, ehk kui tarvis, lähavad nad ka tõinetõise eest surma, nii armastavad nad ükstõist ja on ikka ühes nõus. Surm teeb lahutust. Need, kes alati ühes nõus on olnud, peavad nüüd igaveste tõinetõisest ära lahkuma. Kui tõine surnud, siis tõine leinab kibetaste. Mitokord on seda ka nähtud, et armastajapaari tõinepool, pärast tõise hauda kandmist kaua enamb ei elanud. Lootus pärast surma kokku saada ja sääl ühes nõus midagi veel koguda on kahe kaalu pääl, ehk koguni nurja läinud. Säälpool hauda ei tunne enamb mees naist ega naene meest, seda lugu on järelejäänud tõinepool kuskilt vist kuulnud või unes näinud, aga ei mäleta enamb kust.
Säälpool hauda saab ühes nõus olemine, vargus, petmine, ahnus ja ligimese oma võtmine hirmsa piinaga tasutud. Ainult ühes nõus palvel käia siin ilmas ei saa sääl süüks arvatud, nõndasamuti ka need head teod, mis ühes nõus ligimestele on tehtud. Mis arvad sina nüüd sellest jutust, sa üleliiga naesearmastaja mees ehk mehearmastaja naene? Sa mees, kes sina naist omale võõraks jumalaks oled kosinud, eks ta aita sind oma ilmliku vara püüdmise ja ahnitsemisega tüki teed edasi põrgu poole, kus mõlemad suuremat hukatust peate perima. Kas poleks paremb polnud, sina varas mees, et sinule niisugune abikaas oleks juhtunud, kelle mõtted sinu omadega mitte poleks kokku sündinud? Kes üles oleks andnud, mis sina varastasid ja kui sina nuhtlust oleksid saanud, siis oleksid sina vaest ümber pöörnud ja nõnda oleks minu arvates vastase meelega naene sulle paljo kasu saatnud.
On neid majaperemihi ja -perenaisi küllat meie evangeljumi Luteri koguduses leida, kes küll avalikud vargad ei ole, et nad naabri aita vargile lähaksivad varandust otsima ehk naabri talli hobust ära tooma. Aga seda nago ei arvatagi pattuks, kui kuskilt hobune mõne hukkaläinud poisikese käest viie ehk kümne rublaga saada on. Mõtted sellejuures on: ega mina teda varastanud ei ole. Sääl oli siis mito nägijat juures, kes vanduda võivad, kust ma ta sain ning kelle käest oma raha eest ostsin. Ega mina ei pruugi seda tääda, kas ta varastud ehk õiguse nimel saadud oli.
Niisugune peremees ning perenaene, kes küll täädvad, mis nad tegevad, aga sellest midagi ei hooli, on oma sulasid ja teendrid petma ka väga osavad meistrid. Nad on ühes nõus oma abikaasaga, lähavad pärast salaja vargust ehk pettust siis lauale kirikule nago õiged ausad abielurahvas kunagi. Nad on jo ühes meeles ja ühes nõus, oma lastele varandust koguma ja arvavad seda õnneks, kust rahakopik ehk muu asi kergemine saada on. Nende peasoovimine on see, et keikidele poegadele peris kohad (kui niipaljo jõuaks koguda) saaksivad ostetud ja tütarde jaoks ka sadat viis igaleühele majast välja saates ligi panna. Sellel põhjusel ongi see ühes nõus töötamine nii tarviliseks arvatud, et sääl ligimese kasu pääle ei sünni mõtelda, nad on ühes nõus, nago kaks kelmi kunagi.
Aga issand vaatab taevast teie ahnuse ja püidmise pääle ja nuhtleb teile ja teie sugule seda kurja kätte. Ta saadab õnnetust, tulekahjo ehk varga kätt teile karistuseks, et teie varandus, mis ülekohtuga kogutud, silmapilkmisel aeal otsa saab. Abielurahvas, kes tõinetõise pääle pole kaebanud, ei riielnud ega käratsenud tõiste kuuldes. Öeltakse väga hästi elavat, aga need hästi elajad võivad mito korda paljo halvemad olla kui muud inimesed, keda keegi õpetaja ega köster ei tea, kes tõinetõise pääle ei kaeba ja ühes nõus keik kahjo ja kurja oma kaaselanikutele sünnitavad, rohkemb veel siis, kui neil võimus käes ehk valitsus tõiste üle kätte usutud, nõnda kui enne sai seletud. Olgu siis lõpetuseks veel üks asi, et need, kes ühesmeeles elavad ja silmakirjaks vagaduse nägo näitavad, päälegi vagaks ja usklikuks nimetakse, ehk nad küll üheaindsa heateoga oma usku pole üles tunnistanud. Need inimesed, mis veel keige naljakamb on kuulda, kaebavad, et maailm olevat nüüd hukka minemas, oma hirmsa kurjusetegudega. Aga need maailma eest muretsejad ei tea vaesed ise sugugi, et mailmaga hoopis paremb lugu on kui nende enestega. Jah, nõnda kaebavad ja ohkavad kurjuse katte all, käed kokku pantud need mehed ja naesed, kellel ainult usk elu sihiks on võetud, aga usuteod puuduvad ja nende hulk on meie eesti rahva seas kaunis suur. Aga tõsised ristiinimesed tegevad tööd enese südame kallal ja võitlevad jumala abiga südamekurjuse, selle paha allika vastu ning jätavad ilma parandamise keigevägevama hooleks.
Neil on helde süda vaesid ja hädalisi aidata ja nende abikaasadel niisamuti. Kui neil hea nõu puudub, siis annab naene mehele head nõu, ehk kui nende mõtted mõnes heas asjas kokku ei sünni, siis nad tegevad head ligimestele, ilma et neil tarvis oleks seda tõinetõisele ütelda ehk järele vahtida, mis tõine vaestele annab ehk mitte ei anna. Nende pääle ei kaeba keegi teener ega päiviline palga pärast, sest et nad ainolt õigust armastavad ja õigust tegevad ja õigus ka viimaks taevas neile osaks saab, kui oma reisi siin maapääl on lõpetatud.
E 17145/6 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Inimene jõuab, kui ta tahab
Kord läksid rikas ja kehva mees, peremehed olivad mõlemad, vaidlema usutegude pääle, mis jumal inimese käest nõuab. Sääl seletas vaene mees, et inimene paljo jõuaks head ligimesele teha, kui ta tahaks, aga inimene ei taha mitte jumala käsku pidada ega sellejärele elada, mis jumala sõna õpetab, vaid aeab, ehk küll nõder inimeseloom, oma Loojale keik eluaeg jonni.
"Mis sa rumal lorised," ütles rikas mees. "Kes võib jumalaga jonni aeada, kes jõuab tema suure väe vastu. Küll katsun mina igapäev ta käsku mööda teha ja elada, aga lihalik inimene, ei mina ega keegi tõine seda ei jõua! Ei, kus võib minusugune lihalik inimine jumala käsku pidada, kui püha apostel Paulus seda ei jõudnud, vaid kaibab: "Oh mina vilets inimene. Tahtmine oleks küll, aga seda heategemist ega täitmist ei leia ma mitte."
"Hea küll," alustas jälle kehva mees, "sina ütled, et sina tahaks küll jumala käsud pidada, aga ei jõua. Kas sina ka keige ülemat käsku tunned, kus keik käsud ühte pantud: "Sina pead jumalat ülekõige asjate armastama ja oma ligimest kui iseennast." So ait ja salved on vilja täis, sa kaupled viljaga ning linadega ja oled rikas mees, mida sina mitte valeks ei või aeada.
Kui ma nüüd küsida tohin? Kas oled ühe koormagi vilja sel napil kasinal aeal, kus puudus käpuga katsuda, vaestele kinkinud ehk ära jaganud? Ehk kui sul koorm kallis oli anda, siis mõne vaka ikka oled andnud, mis?
Ei küll seda pole ma teinud, ka matitäit jahu pole ma ühegi vaesele veel armastuse pärast omast aidast annud ehk mis see minu ühe andmine ka aitaks kui puudusekannatajad sel aastal nii paljo on. Annan ma ühele, siis tahavad tõised ka keik."
"No vaata nüüd, sõber," ütles kehva mees. "Mikspärast sina ütled, et sa küll jumala käsku tahaks pidada, aga ei jõua. Aga mina ütlen sulle veel tõist korda siin hulga kuuldes - sa jõuaks küll, aga ei taha, aead oma loojaga pahura lapse viisi seesamasugust jonni nago minagi."
Rikas mees jäi mõtlema ja ütles siis: "Sul on õigus, sõber. Kõne ei maksa midagi, kui tegusid juures ei ole. Ma tahan täna kord katsuda, kas mul jõudu on head teha ehk mitte."
Selsamal päeval laskis ta kümnele vaesele omast viljasalvest igaühele 1/2 vakka rükkit anda. Kas ta veel nüüd õhkab ja ristis kätel kaebab, et ta, patune inimene, midagi head ei jõua teha, ega Jumala käsku, mis väga rasked täita olevat, pidada nagu enne. Seda pole ma kuulda saanud. Sest mo tee, kus pääl ma reisin, ei puudu selle rikka mehega enamb kokku.
E 17146/7 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Õhkamised, poolsalajalt
Niisugusid inimesi on igas maanurgas meie maal, kes naabriga jutu puhudes salaja õhkavad nago oleks neil raske murekoorm südame pääl. Mine sina Talina, Tartu, Villandi, Pärnu või Pihkva piirile, neid ei puudu vist kusagil. Küsime, mis mehed need on? Kas aealehtete lugejad või muu kirjandusesõbrad? Siis kostame ise selle pääle, nii paljo kui neid tähele oleme pannud, ei kumbagit. Ei aealehtede lugejad, ei kirjandusesõbrad, sest neil, kes lehti ehk tõisi kasulikud raamatud loevad, ei ole aega südamepõhjast salajalt õhkata. Need on enamiste niisugused mehed, kes ennast tõistest inimestest pisut paremaks peavad, olgu sellepärast, et nad kord mõisaherraga on jutul olnud ehk kord vallaametis olnud. Nad on niisugused kadedad, et neil selle üle hale meel ja süda raske on, et naabrid ka elavad. Nende meelest oleks see kohane, kui naabri põld alati äpardaks ja keik inimesed vaeseks ja kehvaks jääksid ning tema üksi rikas oleks. Tõine asi on see, kust neil salajad õhkamised tõusevad. Nad on omas noorespõlves mõne karutüki ära teinud. Kas mõne noore tütarlapse õigelt teelt kõrvale meelitanud ehk mõne asja, mis hinna vääriline oli, varastanud, ehk kord kohtu ees valet vandunud, et häbi sissi ei tahtnud jääda. Niisugused asjad tulevad tal, siis vaest tahtmata meele ning sellejärele ka ohkamine, mis ta ise tähelegi ei pane ega usu seda ka, et tõine inimene ta ohkamist tähele paneb ehk aru saab. Niisugusel inimesel, kui ta istub, on käed sagedaste kokku pantud, nago oleks ta keige suuremas palves. Niisugused inimesed on keige kardetavamad loomad ja nende eest tuleb kangeste ennast hoida, neil on see peasihiks võetud tõisi inimesi, kes õnnelikult elavad, õnnetumaks teha. Sellest ainuüksi tunnevad nemad siis head meelt ja rõõmu. Nad ei salli koguniste, et keegi nende väljaspidise au külge sõrmeotsaga puuduks, sest see on nende ainus ülemb vara siin ilmas, seestpidist au ega vagadust neil põrmugi ei ole. Juhtub kogemata, et mõni amet nende käest ära võetakse, mida nad küll küüne ja hammastega kinni peavad. Noh, siis on vihane tiiger kohe sellele kallale kargamas, kes teda ametisse ei kiitnud, ehk tahtis mõnda tõist tema asemel kiita. Isisugused on need õhkamised, mis ühe õnnetuma inimese rinnast tõusvad ja taeva poole üles lähavad. Niisugused õhkamised pane tähele ja peri järele, mis viga on ja püüa aidata, kuis iganes jõuad ja võid. Ehk kui sinul jõudu aidata ei ole, siis anna head nõu ning mine ühes temaga seltsis neid mihi paluma, kes jõudvad aidata ja ära karda mitte oma venna eest käemeheks heites, kui seda peaks tarvis olema, ehk kui sind so ausa meele ehk sõpruse pärast enamb ustakse, kui so õnnetumat ligimest. Ka on veel õhkamised, mis ühe õige inimese rinnast välja voolavad, kui tal veel mingisugust häda ega õnnetust ei ole. Niisugused õhkamised on siis märgiks kui nad südamepõhjast tõusevad, et üks õnnetus pääle üsna täädmata tulemas on.
E 17148 (14) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naljaks
Tõnu: "Kuule, Kaarel. Mikspärast keik saksa rahvas kätega vehklevad kui nad tõinetõisega juttu puhuvad ehk midagi seletavad?"
Kaarel: "See tuleb sellest, et saksa keeles niipaljo sõnu ei olevat, kui rääkimine ja seletamine tarvitab, nägo vene ja meie eesti keeles on. Siis peavad nad seda sõnade puudust käega vehklemise läbi parandama. Näituseks: kui nüüd mina saksa mees oleksin ja sinule kirikust, mille torn kaugelt paistab, sulle midagi peaksin jutustama, siis peaksin mina ka näpuga kirikutorni pääle näitama, moidu tõine saksa mees ei saaks mo jutu otsa ega algust ealgi kätte."
Tõnu: "Ah nõnda. Nüüd ma mõistan ja saan sellest asjast küll joba aru, aga veel üks tõine asi, armas Kaaril, mikspärast meie armas õpetaja, kes peris sündinud eesti mees peab olema nago mehed ja naesed seda tõendada teavad, mikspärast siis tema kantslis jutustates kätega sinna ja tänna vehkleb nago oleks tema justament peris Saksamaa mees?"
Kaaril: "See tuleb sellest, et ta ennast nüüd peris Saksamaa meheks peab, sakslaste viisid ja kombed karvapääl on kätte õppinud ja siis ahvi viisil sakslastele järele tegema on sunnitud."
Tõnu: "Olge terve selle seletuse eest."
E 17148 (15) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naljaks
Lauale kirjotamise juures
Õpetaja saunamehelt küsima: "Mis nimi?"
Saunamees: "Peet Tigane, Ann Varblane."
Õpetaja: "Kes see Varblane siis on?"
Saunamees: "Minu naene Ann."
Õpetaja: "Kuidas? Sina Tigane ja naene Varblane?"
Saunamees: "Ta oli enne Varblane, kui ma teda kosisin ja Varblane on ta ka praegu."
Õpetaja: "Ta on jo ometi nüüd sinu laulatud naene."
Saunamees: "Ma võtsin jo võõra inimese naeseks ega ta minule sugulane ei ole."
E 17149 (1) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Alletamine (Karjalaste)
/Noodid/
E 17149 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kosjalaul
/Noodid/
E 17150 (3) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lilla istus vangitornis
/Noodid/
E 17150 (4) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mehed, tulge meie poole
/Noodid/
Sisse teeme siidilaeva,
vällä teeme väistelaeva,
otseti odade laeva,
nuketi nugade laeva.
E 17151 (5) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ei ole kuulda olnud veel
/Noodid/
E 17151 (6) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Joonatan
/Noodid/
2. Oh, ta oli minu meelest
kui üks ilus, kui üks ilus,
roosilill, roosilill.
3. Oh, ma armastuse perast,
tema järgi, tema järgi,
igatsen, igatsen.
E 17152/3 (7) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks meil vesi silmis?
/Noodid/
2. Oh, mu armsad vennad,
Jumal elab veel,
olgem aga vaprad,
siis saab kõik heaks teal.
3. Vara sai surma
merepõhja sees,
sest ta mõtles kurja
omas südames.
4. Langema ka peab
Uhke Paabilon,
"Jumal kõik siin seab,"
ütleb Saalomon.
5. Meie keisrihärra
on ju valmistatud,
et kõik ilma kära
saaks ju lõpetud.
6. Meie elu mure
on kui pime öö.
Vaata, öö lääb mööda,
annab päeval maad.
E 17153 (8) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri naine
/Noodid/
Kui kodunt ära läksinma siis vopsu selga
Toi toa jne.
Kui jo koju tulin ma, siis vana Mari surnud
Toi toa jne.
E 17154 (9) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polli Andrese laul (sandi laul)
/Noodid/
E 17154 (10) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Türgi sõa laul
/Noodid/
E 17155 (11) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Reisilaul
/Noodid/
E 17155 (12) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sarvelugu (Tuhalaanist)
/Noodid/
(Võib ka lauluviisi asemel)
E 17156 (13) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sarvelugu
/Noodid/
E 17156 (14) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Torupilli lugu
/Noodid/
E 17157 (15) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sarvelugu
/Noodid/
E 17157 (16) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Lauluviis/
Noodid
E 17158 (17) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polkamazurka
/Noodid/
E 17158/9 (18) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Magaja lapsele
/Noodid/
E 17159 (19) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polka
/Noodid/
E 17160 (20) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polka
/Noodid/
E 17160/1 (21) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Laul. Pulmapidul
/Noodid/
E 17162 (22) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Noodid/
E 17162 (23) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Noodid/
E 17163 (24) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Labajalavalts
/Noodid/
E 17164 (25) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polka
/Noodid/
E 17165/6 < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sündimisepäevaks
/Noodid/
2. Su elu pikk
ja rõemulik
küll saagu olema.
Tee õigust sa,
siis leiad ka -
kõik saab nii sündima,
kuid ära eksi õigelt teelt,
siis kaotad rõemust meelt.
3. Sind hoidku veel
su eluteel
see isa taevas seal.
Ta kaitsegu
ja saatagu
sind sinu teede peal,
et õnnetust, ei paha eal
sul juhtuks ilma peal.
E 17167 (1) < Rõuge khk, Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Võrumaal om mehe musta,
mehe musta, naise laisa,
tüdruku tööhigitse,
poisi kannukarvalise.
E 17167 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Viibisi mina, viibisi,
viibisi vile aeama,
pajupilli puhkumaie,
lepalalli laskemaie.
Seni oli neidisse jaetu,
talutütteri tasutu,
mul oli jäänu musta neiu,
musta neiu, tormihuuli.
Kus pean musta mahutama?
Viisin Võrru vihtumaie,
viisin Harju haudumaie,
viisin ta vee veerele,
mõsse taad viiele veele,,
kuuendale kurikale,
säitsmendale seebitüki,
siis sai neiu nii kui muile.
E 17167/8 (3) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Taha ei talupojale,
ei lää rinnu rikkiella.
Ma lää suise sulaselle,
alla ilma armetule.
Sulase sugu paremba,
orja seeme selgeema.
Sulane künd soomaada,
palgaline palumaada.
Soost ta tegi suure nurme,
palust tegi pika põllu.
Sulane sugis hobesta,
talupoig see tappi naista,
sulane raha lugesi,
talupoiga tappi täie.
E 17168/17169 (4) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Millaal maksan eide vaeva,
eide vaeva, hella piima,
hea ema imetisvaeva,
suu juures suikumise,
käte peala kandamise?
Sülen oli süieenna,
kaelan karja saatenna,
rüpin rüga lõigatenna,
puhun putru keeteenna.
Mitu ööd olid uneta,
mittu hommikut osata,
mittu päeva lõuneetta,
mittu suitsu suurukseta.
Lõpnud ei tuli toasta,
küünal ei küü käesta,
säde sängi veere alta.
Naine noori rõivienna,
hobu halli rakkeenna,
otsis lapse lausujatta,
noore nutu võttijatta.
Lubas lamba lausujalle,
kitsi keele katsujalle,
tuhkru ruuna tundijalle.
Eide kopsun ma kosusin,
eide maksan ma magasin,
imesin ma eide piima.
E 17169 (5) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tohi siin toresta laulda,
healta hästi kuulutada.
Siin om kulleja külana,
sõnavõttija võsana,
healeviija vitsikunna.
Kubjas kulleli külana,
kilter võtt sõna võsasta,
veli viis heale vitsikusta.
Kulle kun laulab neiu noori,
Virun ta laulab vitsa pääla,
Harjun haavaoksa pääla,
Kõpun kõeva lehe pääla,
Saksamaa sarapuu pääla,
Rooben rootutu pääla.
Saksamaa sarapuu sadeli,
Roobe roogu kõigutelli.
E 17169/70 (6) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Emakene, ennekene,
jätid maha marja suuru,
tee peale tera suuru,
murule muraku suuru,
läve alla läätsa suuru.
Jätid mu ilma ehita,
ilm mu ehit hilbakile,
vald mu vana rõiviella,
ema mu õppes kooldunna.
Hõigas ta üle värati:
"Kui jääd ilma sa elama,
pääle ilma pääd pidama,
ära mine mustalt muude seltsi,
tahmane tõisi talusse.
Kuuvalgel utta kurna,
aol sa aiale laota,
siis saab päevas pääle panna,
aastas selga aeada.
Oled sa ise vaene,
ei ole vesi vaene,
oled sa ise lainaline,
ei ole libe leinaline.
Siis su hüvas üteletas,
Hüva naise tütteressa.
Hüva naine su hüppateni,
kallis naine kasvatanu,
siis mine nirgis niidu pääle,
siis mine nukus nurme pääle.
Valge küla vahele,
vastse viisu, valge räti,
kanepise keerukabla.
E 17170/1 (7) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Milles noore mehe noruna,
torsin nee torukübara,
vaiki ne vahajuusse?
Hää neid ära surenu,
kallis neid ära kadunu,
parem pantu magamaie,
ilusamb pant hingamaie,
alla akende ilusa,
pääle ruuti rohilise,.
Veli, hella vellekene,
võta tallist sa tasane,
latermista laukiotsa,
ligi seina sa lihava.
Sõida liina sa mäele,
mine too liinast liivasõkla,
alevista harva sõkla,
toest too sõkla punasta,
sõelu üles lige liiva,
sõelu üles musta mulda,
sõelu neiu sõrme luida,
piira neiu peoluida.
Siis saab neiu teie näta,
Vahapää teie valate,
kaharpää teie kaeda.
E 17171/2 (8) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üits ep Anneke külassa,
seegi istub kammerenna,
kirjutab kivitoana,
säeb ta sõrme sõrmussida,
kaeb ta kaela kaalussida,
rinda ristiruubelida.
Tuli kuu kossuella,
Teretella Anneksida.
"Tere, Anne, niidisukka,
niidisukka, ninnipõlle!
Tuled ka sina minule?"
Anne kuuli, kosti vasta:
"Kuda lää mina sinule,
ööse sina kasvad, päeva kaod."
E 17172 (9) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üits oli velleke minule,
kuldatutike tuvile,
hõbepärjake õele.
Seegi seppasse sugeni,
seegi aste ametisse.
Tei ta küla kirvesida,
mõnel mehel mõõgapäida,
noorikil nugade päida,
vallale valjaste päida.
E 17172/3 (10) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Velle, velle, noore, noore,
teid ei kutsu kossuella,
talle ei panti andamaie.
Mul om kodun kolmi kosja,
nädalil mul viie viina,
aastal saa sõnumi.
Kiltre kihla mul käena,
kubja sõrmus sõrmeenna.
Velle, velle, noore, noore,
viige kihlad kivile.
Pakke panti pajule,
Kae, kas kivi võtti kihla,
kae, kas paju võtti panti.
Paju taht palju pallemista,
Kivi taht palju kiskumista.
E 17173 (11) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üits oli vellekene minule,
seegi panti palga pääle,
tibi pääle teenimaie,
raha pääle raiumaie,
kopikat kulutamaie.
Sooviti soldatis minema,
panti pauna kandijasse,
rootsi raua rookijasse,
vene püssi pühkijasse.
E 17173/4 (12) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sügise aea tuleva,
mõnel veel mehele minna.
Mõni taht talupojale,
kelles lään mina vaene?
Ma lää suise sulasele,
otsekohe orjale.
Sulasest sai suuri meesi,
orjast sai osa jagaja,
säält sai pätsi ürgajasse,
keskelt kiku lõikajasse.
Valge mees, vere valaja,
ilus mees, ihu imeja,
tuleb joobuna külasta,
õlut võtmast vöörinesta.
Hõigas ära üte kõrra,
Kui ma's johu kullelema,
elluke eranenema,
võtt ta anda piuti pihta,
piuti pihta, servi selga.
Lask ta lapiti õlale,
seni sai sinest silitseda,
seni sai punast puserdada,
seni kui tõista tõmmati.
Mees see musta, meeli tarka,
tuleb joobuna külasta,
õlut võtmast võerinesta,
hõigas ta ära üte kõrra,
kui ma's johu kullelema,
ütel: "Maga, naine noori,
ei sa maga laiska unda,
magad sa väsinud unda,
suigud suurta tetteenna.
E 17174 (13) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust ma tuusi oma kodu,
oma kodu, oma kulla,
oma maja, oma marja,
kuldarist oli koha pääla,
hõberist oli õue pääla,
vaskeristi värati pääla.
Säält ma tuusi oma kodu,
oma kodu oma kulla,
oma maja oma marja.
E 17174/5 (14) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valati, mina valati,
Valati variku pääle,
Kaie kasemõtsa pääle,
kas om puu ütepikku,
haava üteharulise,
kõiva ütekõrgulise,
toome ütetutulise,
pihlapuu üte pikutse.
Lääme alta harva mõtsa,
keset kuldakepi mõtsa,
mis mul vastu või tulessi?
Vastu tuli Sulevipoega,
Sulevi-Kalevipoega.
Pak's ta mulle suisa suuda,
suisa suuda kiusta kätta.
Enne anna jala alta,
jala alta, pää päälta,
piira pöidela peosta,
anna ei au käesta,
leimi ei pikesta linusta.
Oh, mu ilusta juusta,
kullastanni, kõllastanni,
vahapääda valgeida.
E 17175/6 (15) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peremees, peremeheke,
perenaine, naisekene,
kui sa'i massa orja oma,
orja oma, vaese vaeva,
küll siis tandsid taevaenna,
küll siis põksud põrguenna,
suka suun ja kaldsa kaalan,
hame hammaste vahela,
küünarpuu pikka peona,
kangus laia kandalenna.
Tule, ori, võta oma,
tule, vaene, võta vaeva,
es tule ori oma võtma,
es tule vaene vaeva tahtma.
E 17176 (16) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mis kolin isa koduna,
lagin isa laua pääla,
põrin velle põrmandulla?
Kodun müüas tütterida,
kaubeldas kodukanuda,
Liis meist Virru viitanessa,
Anne Harju antanessa,
Maie jääb kodumajasse.
Kust siis kolmi kokku saame,
kirikusse minneenna,
toolist välla tulleenna.
Kost siis kolmi me tuusime?
Rihma riitsva minneenna,
kenga kiitsva tulleenna.
Tere, Virumaa Liisuke,
tere, Harju Annekene.
Meants elu Hiiomaala,
meants põli Põltsamaala?
Kurat elu Hiiomaala,
sadan põli Põltsamaala.
Elu oli esakoduna,
Elu oli emakoduna,
põli oli velle põrmandulla.
E 17177 (17) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Emakene, ennekene,
mis said hääda jo minusta.
Silmavett ja meelekurbtust,
ikke said imetamisest,
käe külma kandamisest.
Sülen hoidsid süüeenna,
kaalan karja saateenna,
suu manna magatenna,
rüpin rüga lõigatenna.
Emakene, ennekene,
enne sa mähkin mättaida,
tuttutanu turbaida,
meelitan merekiveda,
tugi es tullu turbaista,
mägi es saanu mättatesta,
kui hoidsid sa minusta.
E 17177 (18) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meie kaitsi vaesta lasta,
Istume ütte haua pääle,
tõine tõise veere pääle,
siidirätti meil peona,
vahime tõinetõise silmi.
Tõine meid ilma isata,
tõine meid ilma emata,
siia tiiki tekkinessa,
allik ala asumessa,
kost saab äti härja juua,
ema nelja lehma juua,
onupoja hobuste juua,
tädipoja täkku juua.
E 17178 (19) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lätsi mõtsa lehisilla,
sääl tuli vihma vitu pääle,
kastet karva otse pääle,
pani kuuske kuivamaie,
kaselatva kahkumaie.
Tuli kulli, kurja lindu,
viis ta vitu vitsa päälta,
putsi puu oksa päälta.
E 17178 (20) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Setu süüdi mu esale,
setu süüdi mu emale,
pand ta mu kauele mehele,
üle kolme kuusemõtsa,
üle kate kasemõtsa.
Mul jäi kodu kolmi sööki,
hani jäi ahju küdsama,
parts see jäie panni pääle,
kali jäi külma kellerissa.
Kuu saab tullu kuusemõtsa,
kaits saab kuuda kasemõtsa.
E 17178/9 (21) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tütar, noori linnukene,
mõista mu unenäguje,
une näie magatenna,
tõise üles tõusteenna.
Kuuse kasvi koateele,
haava kasvi aidateele,
noore saare sannateele,
vahteri tare vahele,
kõiva kõlgusse lävele.
Tütar, noori linnukene,
mõistab mu unenäguje.
Ema jääs kuuses koateele,
ema jääs haavas aidateele,
noores saares sannateele,
vahteris tare vahele,
kõivas kõlgusse lävele.
E 17179 (22) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Milles poisi meida põlgsi,
leeva lalli meida laidi,
tühja kõtu meid kõneli?
Kas meil putsi puusa pääla,
kas meil vittu viida, vääda,
E 17179 (23) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Muidu lääs mina mehele,
kargas katella käela,
pelgan peiud pistavatta,
kaasa selga kargavatta.
Mul om pilu pisukene,
mahu ei madu vahele,
kerapää ei keskeella.
E 17179/80 (24) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lääme, lääme Lätimaale,
saame suure Saksamaale.
Kun ei kolgita linuda,
ega teta teopäevi.
Koti sääl kolgiva linuda,
titi teeva teopäevi.
E 17180 (25) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahi ma naista nabra tõttu,
kabu kaerarõugu tõttu.
Tule es naine nabra tõttu,
kabu's tule kaerarõugu tõttu.
Mis tetta, mina vaene!
Näidi sõs titti näidissilla,
katte munna või kaole,
siis tuli naine titi tõttu,
kabu tuli kate munna tõttu.
E 17180 (26) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tsu-tsu-tsu-tsu suurembase,
kasva, kasva karjatsesse,
äti nänni pikutsesse,
ätti härja hoidijasse,
nänni lehma nüssijasse,
velle varsa vaatajasse,
sõtsi kana kaitsijasse.
E 17180 (27) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tsu, tsu, surma poole,
kiigu kirikuaia poole.
Jala ehen, pää peran,
käe risti rinna pääl.
E 17180/17181 (28) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hants oli Harva,
Jaak oli Järva.
Teiva silla soie pääle,
madalite maie pääle,
suurte meiste soola tuua,
rikaste raha vedada.
E 17181/2 (29) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuusi, kuusi, kulli pesa,
kulli pesa kuuse otsan.
Kunnes see kuuseke?
Vanamees raius kuusekse.
Kunnes see vanamees?
Vanamees põllupeenra all.
Kunnes see põllupeenar?
Kana sabits põllupeenra.
Kunnes see kanake?
Kull viis kanakse.
Kunnes see kullike?
Kull lennas roogu.
Kunnes see rooke?
Vikat niitis rookse.
Kunnes see vikatike?
Vikat karas kandu.
Kunnes see kannuke?
Kand musta mere veeren.
Kunnes see must meri?
Must härg jõie musta mere.
Kunnes see must härg?
Must härg laudan lõa otsan.
Kunnes see laudake?
Tuli palut laudakse.
Kunnes see tuleke?
Tuli läits taevasse.
Kost me sinna perra saame?
Ölpidega, pangega,
vana vastkataldega,
nugadega kirvestega,
kulpega, kookega n.n.e.
On laste mängulaul. Lapsed võtavad ükstõisel sabast kinni, käivad ringi ning laulavad: "Kuusi, kuusi, kullipesa" kuni "tuli läks taevasse", siis lasevad ükstõise küllest lahti, teevad suurt kisa ja naeru hunikus ning ütlevad sõnu Ölpidega, pangega n.n.e., mis aga meele tuleb.
E 17182 (30) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lätsi mõtsa hommikulla,
vara enne valgeetta,
enne kuuda, enne päeva,
enne hallasta aguda.
Lõusi kure kündamasta,
haraku äestamasta,
varesse vagu aeamast,
hiire itsmid vedamast,
rotti nee muidu roomamast.
Siis võtti kündijal kübara,
ästajal hää hobesa,
võttis kündija kõnelda,
äestaja tetta häälta.
Mis sa, hulgus, siia otsid,
kõverik, sa siia kõnnid,
pilusilm, sa siia pilgud?
Kõverik, mine kõrtsi poole,
pilusilm mine Pihkva poole.
E 17183 (31) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Taidu raidu tahtsin laulda,
hääl es anna hästi laulda,
kurku ei kurjaste kõnelda.
Mine Moori mulla peale,
Nuki Jaagu nurme peale,
säält võta äkle häälessegi,
adrakurge kurgussegi,
rihavarta rinnussegi.
Siis tule vastu laulamaie,
laulamaie, laskemaie,
pisut sõnu pildumaie.
Mis sa, rinnutu, rögised,
mis sa, hääleta, ägised?
Mul om sõnu sõgla täisi,
manu võtti mati täisi,
kodu jätti koti täisi.
E 17183 (32) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mina, mees, mereme poega,
kallis mees, kalame poega.
Tei mina lootsik luige luista,
ankure hanisulista,
parmeke partsiluista.
Viisin laeva vee pääle,
saadin laeva Saksamaale,
poole laeva Poolamaale.
E 17183/4 (33) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lätsin mõtsa kündamaie,
ai ma härjad vaole,
kinnitin kirjud kesale,
kasigu musta söödulegi.
Ai mina hoori, ai mina kaksi,
neiu lelluts lepikunna,
neiu karas kasikunna.
Lätsi mina neiut valatema,
seni tuli soost soe sumba,
kasikust tuli karu kilda,
murs mu musta, kisk mu kirju.
ära sei härja mõlemba.
Lätsin kodu kurva meeli,
kurva meeli, leina keeli.
Kes sii tuli kurba küsüma,
või tuli leina löudamaie?
Esa tuli kurba küsüma,
ema leina löudamaie.
Mis sul viga, poiga noori,
kui sa kurdad leina keeli?
Karu mul kiskus kirju härja,
susi murdis musta härja,
üts om kirju, tõine musta,
kolmas om koguni punane.
E 17184 (34) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kodu pea mina minema,
kodu kooriksid jürama,
vesiputru vemmeldama.
Sääl meil tetas lepaleiba,
lepaurvest vorstesida.
E 17184/17186 (35) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lääme, lääme, käime, käime,
peame kivi peona,
hõbemõõka hõlma alla.
Kui tuleb poissi puttumaie,
lei ma poisil poole pääda,
poole pääda, poole meelta,
poole armasta aruda,
poole sündinu söanda.
Poiss läits Riiga kaibamaie,
neiu perra kullemaie,
kummal kohus kannetessa,
kelles õigus andanessa.
Poisil kohus kannetessa,
neiul õigus andanessa.
Poissi Riian pessetessa,
poissi sii ära koolenessa.
Kui see poissi koolenessa,
kus see poissi matetessa?
Kuramaale kuusikusse,
Harjumaale haavikusse,
Virumaale vitsikusse.
Kes sääl manna mattamanna,
kes sääl hauda kaevamanna?
Susi manna mattamanna,
karu hauda kaevamanna.
Hundi käive hulga kaupa,
karu käive karja kaupa,
susi käive silge-solge.
Kui see neiu koolenessa,
kos see neiu mattetessa?
Viias ta Viru kiriku,
pannas ta Paistule magama,
Helmesse või hingamaie.
Mööda käive mündi saksa,
ega reedi Riia härra,
ega poolba poepoisi.
Kõik tal kergiti kübarda,
kõik tal linti liigutalli,
kõik tall' anni hengearmu.
Jumalaga Mariaga,
jumalaga neiu henge.
E 17186 (36) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mihkel, kihkel, kitsihabe,
halli ruuna rokapoissi,
võtid naise, tapid naise.
Panid põllule palama,
põld sai põhjani vägeda,
ratas rummuni rammuda.
E 17186/17187 (37) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veli, hella vellekene,
iki petid näidissida,
haugutid sa Anneksida.
Tule mulle, neiu noori,
mul om kolmi aidakesta:
üits om kiilut kesveida,
tõine tambit tatterida,
kolmas litsut linnassida.
Kui sai naine naidetussa,
tinarinda tingitussa:
sul oli kolme aidakesta,
üits oli tulda, tõine tõrva,
kolmas meie maakiveda.
Kui om naine naitamata,
tinarinda tingimata,
Seni siid kübara pääla,
kalev kauka veere pääla.
Kui saab naine naidetussa,
tina rinda tingitussa,
juba köuds kübara pääla,
kammits kauka veere pääla.
E 17187 (38) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üle, üle, vihmakene,
likes teed, mina ligune,
märjas teed, mina mädane.
Mul pole kodu, kus ma kuiva,
mul pole tare, kus tahena.
Kodu mul suure kuuse alla,
tare mul laia tamme alla.
Kuusek ep minu koduje,
tammek ep minu tareje:
vitsik pika vihma varju,
kuusik suure hoo varju.
E 17187 (39) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sõtsikese, linnukese,
tulge teie meie poole,
meie lääme teie poole,
teeme üles näiu linna,
koome kume kiriku.
Sissi teeme siidis laeva,
välja teeme võitse laeva,
otseti odade laeva,
nuketi nugade laeva.
E 17188/9 (40) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Esa ollu, ei ma tia,
ema ollu, ei mäleta.
Esa ollu olleenna,
ema ilma tulleenna.
Maha jätt ta marjasuuru,
läve alla läätsasuuru,
tee veere tingusuuru,
söödile sõmerasuuru.
Lätsi esa haua pääle.
"Esakene, taadekene,
tõuse üles vihtumaie,
harvalt vihta haudumaie.
Ma tei' sanna sammelista,
lava tei laasik pakelista,
keresse merekivesta,
seebi tei sialihasta,
viha tei villatätterista."
"Tütarlaits, sa linnukene,
ei või tõusta, ei tõota,
huule om uisilla aetu,
pale pappermardikilla.
Muru kasvan mulla pääle,
hallas heina haua pääle,
sinililli silma pääle,
kullerkuppu kulmu pääle.
Tütarlaits, sa linnukene,
küta sa sanna külale,
hau vihta vallale.
Hõika nee mehe onusse,
tänita naise tädisse,
külatüdruku sõsaras,
külapoisi poolesvelles.
E 17189 (41) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tats, kus poisid Tarvastulla!
Hulge käive, hulge joove,
hulge ostava õluta,
marge massave rahada.
Hobu alla kui see osja,
mees om pääla kui see päeva.
Kübar tal kirikukirja,
viin see pillub peekerinna,
õlu loppub lootsikunna.
(Sõimati võeraid poisse nõnda:)
Orik om teie hobene,
siga teie sõiduruuna.
Hobu alla kui see harki,
mees om pääla kui see päkka,
kübar sitaseene kirja,
keel kui kirikuusse,
hamba kui viru värati,
otsan om teie hoora märgi,
lagipaigan litsi lahu,
vesi teil pillub peekerinna,
Kusi loppub lootsikunna.
E 17190 < Rõuge khk, Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hallitõbe rohi (uuel õpetus).
Võtta. 1. Üks korter spiiritust ehk prostoi kõrtsiviina,
2. Natuke vägevat sialiha, mida pisikesteks suurma (või tangu) suurusteks tükkideks tuleb lõigata,
3. Üks laendik püssirohtu,
4.Pisut juuksid, mida ka peeneks tuleb lõigata.
Seda segu pannakse ühe pudeli sissi ning loputatakse hästi segi, mida siis haigele juua antakse.
Tähendus. Juuksed pidada just nimelt olema. Kui need puududa, ei saada mitte abi.
E 17191 (1) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ärapõlenud haava rohi
Võtta: 1. Sugu perast kuuse- ehk männikasvusid (noorelt).
2. Haputkoort paar lusikatäit.
3. Tükikene vaha.
Keeda pisut aega veikse tule peal ning määri peale, kui on juba jahtunud.
E 17191 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vana haava ehk roosi rohi
Võta noore kase koort mäha aegus (ilma tohuta). Keeda nii kaua vähe vee sees, kuni koored puhtaks ja segu punaseks lähab. Lase ära jahtuda ning määri haige kohale peale.
E 17192 (3) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosi rohi
Lahuta vainukeeli (veiksed ussid maa peal võrgukaupa) sõrmega ühest ära. Kui siis selle sõrmega haiget kohta vajutad, siis saab kohe terveks.
E 17192 (4) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Krampide ehk langetõbe vastu
(Kellegile unes õpetatud, kes kaua ses haiguses olnud ning selle arstimise viisi läbi terveks saanud.)
1. Kolm müti (mügra) südant ära küpsetada ning ära süia.
2. Musta kassi kust peale juua.
E 17193 (5) < Rõuge khk, Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Krambi ja langetõbe vastu Kasvab üks taim niidu ja soogude peal sinikas-punase õitega. Rahvas nimetab teda jumala- ehk vanatondikäpp. Tal on kaks juurt all, mis välja näevad, kui inimese käed, üks valge, tõine must. Võta neid juuri, kuivata ahjus ära ning hõeru pulbriks ja võta sisse.
E 17193 (6) < Rõuge khk, Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Paistuse vastu olla väga hea nii kaua saunas vihelda kuni inimene täitsa higistama on hakanud. Kui võimalik, vihtlemise juures veel rommiviina juua.
E 17194 (7) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hambavalu vastu
Võta õlekõrs, selle ühe otsa sisse pane natuke kõllast veevelt. Tõine õlekõrre ots pane haige hamba peale, nüüd süüta veevliga õlekõrre ots põlema ja tõmba suitsu haige hamba sissi. Aitab kohe. Kui ei aita, võib seda katset veel tõine ja kolmas kord ette võtta.
E 17194/5 (8) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hambavalu kaotamine vainoköie, vangiköie ehk vainokeele läbi
Leiad kuskilt vainuköie, siis pead neid esimese sõrmega ühest ära lahutama - mida rutem, seda suurem arst saab - ja ise sealjuures mõtlema, mis arstiks tahad saada. Üksi halle vainuköisi võib lahutada, aga punaseid ei tohi. Kui siis selle sõrmega haiget kohta katsud, kusjuures sa veel Issameie pead lugema, siis saab haigus kohe terveks.
Üksi need hambad saavad selle arstimise läbi terveks, kellel õõs sees on.
E 17195 (9) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Soe silmi kõrvetamine
Jüripäeva hommiku enne valget lähavad karjased metsa karjamaa peale ehk kus kadajaid on, süitavad kadajapõesad põlema ja laulavad ise sealjuures.
E 17196 (10) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On karjastel pastlad ehk viisud ära vananenud, siis viskab ta neid enesest kaugele nende sõnadega:
"Susi, seh silmapaik!
Kui tuled meie karja manu,
siis võta silmapaigas,
kui lähad küla karja manu,
siis võta kaelkotis,
kui lähad mõisa karja manu,
siis võta perareekses.
E 17196 (1) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Laste naljad
Kumma sa võtad, kas laanelamba või oruoina?
Laanelammas - konn, oruoinas - vähk. On halvema võtnud, siis saab naerda.
E 17196 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kumma sa võtad, kas kõllendaja kivi päält või hallendaja aia alt?
Kõllendaja - penisitt
hallendaja - uisk)
E 17197 (1) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lapsed võtavad ükstõise käeselja nahast pöidle ja esimese sõrme küüntega kinni, käed ületsigu ning kõigutavad käsa üles ja alla, lauldes:
Teek, teek, tigane,
vaak, vaak, varblane,
orav läits kuuse otsa,
võtt Ansu, Pitti, Sassi, Liisa, Manni n.n. nina otsa,
Pahut Ansa porri,
ise läks ära üle aia vurtsti.
Ning lasevad käed lahti ja naeravad - teevad kisa.
E 17197 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Paneme piipu põlema,
vana tobi tossamaie.
Tao mul tulda tubaku juua,
pirdu pikka piibu juua.
E 17214 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Heido (1895) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jumalateotaja surm
Ükskord läinud üks mees ühte kirikutorni. Kange tuul aga kiskus mehe enesega ühes läbi lahtise luugi alla ja et just luugi all üks väga suur kask kasvas, siis jäi see mees sinna kase otsa kinni ja pääsis nõnda surma käest.
Mõni aig perast seda olli see mees kõrtsis ja kuulis, kuda kaks meest tõinetõisega tema imeliku pääsemise üle rääkisivad. Kohe kargas ta nende juure ja ütles, et mitte jumal es hoia mind, vaid ma ise, ja sellepääle vandus ta neid rääkijad kõige jumalaga ära. Ta võttis nüüd veel ühe kortna viina ja heitis siis pingi pääle puhkama. Kui ta parajide magama olli jäänud, siis kukkus ta pengi päält maha ja murdis oma kaelaluu katki ja suri nõnda ära.
E 17214/7 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < M. Kõrv (1895) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Varakaevaja
Ühes majas elanud kaks sulast. Ühe ööse näidatud tõisele nendest unes, et Karolaane metsas teda praegu üks suur rahakatel ootab. Ta tõusnud ka kohe üles ja võtnud labida kaasa. Kui ta sinna nimetud paika olli jõudnud, siis hakkas ta kohe kaevama. Tõine sulane, kes küll teda nägi kodust ära tulevat, aga ta ei teadnud mitte, kuhu ta läks, selleperast läinud ta ka salajalt tema järele. Ta nägi nüüd, et see sääl kaevas, ja üks tõine, kel sulane kuradi näu ütles olevat, olnud sääl kaevaja ees ja sel olnud ka labidas käes, ja pildunud seda kaevetud mulda sinna auku. Tõine aga seisnud kaevaja selja taga ja sel olnud raudkang käes ja ta ähvardanud iga kord sellega kaevajale pääle lüüa.
Kui rahakast välja olli kaevatud, siis tahtis ta teda selga võtta, aga ta olli tal hirmus raske, selleperast jättis ta tema sinna ja ruttas ise koju. Salaja päältvahtija ruttas ka nüüd koju ja ta jõudis enne kui kaevaja. Kui ka see varakaevaja kodu olli jõudnud, siis rääkis ta selle kohe, et Karolaane metsas ta praegu ühe suure rahakatla välja kaevanud, aga et ta hirmus raske olli, siis ei jõudnud ma teda koju tuvva ja selleperast tule ka sina mulle nõuks.
" Ei läha!" kostis see, "juba ma käisin salajalt sinu järel ja nägin küll, mis sulle sääl tehti. Üks olli sinu enese nõna ees ja iga labidatäis, mis sa viskasid, seda ajas see sinnasamasse auku tagasi, ja tõine, see olli sinu selja taga ja tal olli raudkang käes ja sellega tahtis ta sulle iga silmapilk päha lüia. Ja kui sa juba selle kasti välja kaevasid, siis kui sa teda selga tahtisid võtta, siis võtsid need mehed tõine tõisest kastiotsast kinni ja tegid sulle nõnda vaiva."
Nüüd ei julgenud enam kumbki sulastest vaatama minna, enne kui hommigu. Ja siis ei leidnud nad säält enam midagi.
E 17217/9 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < K. Valli (1895) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Luuraja palk
Keegi A... mõisa teumeestest käis juba paar teisipääva õhtut oma venna juures, keda ta südamest armastas, nõu küsimas, et kuidas herrale seda ülekohut kätte maksa, mida see paari pääva eest talle olli teinud. Ta olli mõisaherrast paari päeva eest ühe mehise nahatäie saanud ja seda tahtis ta sellele kahekordselt tagasi maksa. Herra, kes kõik sulased kätte saada tahtis, olli nõnda uudishimuline, kui ühekorra kubjas talle sest loost rääkis, et üks mõisa teumees kusagile metsa rahaaugu leidnud ja just järgmisel tõisipäeva õhtul seda tahab ära tuvva.
Kohe olli herral nõu seda teada saada, kus rahaauk seisis. Ta säädis kõik valmis ja ootas nüüd rahuliselt tõisipäeva. Teumehed aga ollivad isekeskis kõik kubjaga kokku rääkinud ja see rääkis ka kohe herrale.
Kui tõisipäiv kätte olli jõudnud, siis nähti mõisaherral vististi üks kibe tallitus käes olevat, sest sel päeval ei nähtud teda enam nurme pääl teuliste kallal vandumas ja prassimas, nagu see igal muul päeval olli sündinud. Kui õhtu kätte jõudis, siis teadis igaüks, mis neil tarvis olli teha.
Kui juba pimedas läks, siis läks ka herra kohe metsa poole. Ta kõndis sinna-tänna ja kui ta kedagi ei näinud, siis arvas ta, et kubjas teda vist petnud olli. Juba sai tal himu täis metsas luusimisest, ta hakkas koju kõmpima. Kui ta ju tükki maad olli edasi läinud, sis arvas ta üht musta kogu nägema, kes talle ikka ligemale tulli.
"Hei, mis sa siin teed?" küsis jäme bassiheal.
Herra olli nagu keeletu, ta ei mõistnud niisuguse küsimise pääle midagi vastada.
"Tulge siia, mo mehed," hüüdis küsija ja varsti sasisid paar tugevad kätt herra kinni ja talle loeti nüüd õige mehine keretäis kätte, mida see ka ilma sõnalausumata vastu pidi võtma.
E 17220 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < K. H. (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näkineiu ja tuule sündimine
Vanataat olli enesele ühe tüdruku ja tallipoisi võtnud, kes tema pikse- või pikkerihooste eest pidid hoolt kandma. Suvi läks ju pia mööda ja vanataat olli oma uute orjadega väga rahul, nõnda et ta neile ja luba andis ka maa pääle mõnikord kaema minna, aga selle tingimisega, et iga kord parajal ajal tagasi tulevad. Ükskord palusid nad jälle vanataati, et see neile luba annaks maa pääle minna. See ei keelanud ka neid minemast. Kohe, kui nad ära läinud, saanud nad ühte pulma, sääl söödud ja joodud kuni hommikuni, siis alles saanud vanataat aru, et teda ta teenrid olid petnud ja maapäälist lusti paremaks arvanud kui teda teenida, ja kohe saatis neile sõnumit, et aeg on ju koju tulla. Aga need ei pannud vanataadi sõnumist tähelegi, vaid pidasid ikka oma lusti edasi. Kui sõnumikud taadile seda täätasid, et tema teenrid mitte hästi sõnavõtlikud ei ole, siis pandis vanataat tüdruku vetevalla valitsejaks (näkiks) ja poisi lõi tema tuuleks. Ja ta ütles veel, et näkk peab nii kaua veen olema, kuni ta järve või jõe, kus ta sees on, ära jõuab auruks teha, ja tuulele ütles, et see piab nii kaua mööda ilma ümber jooksma, kuni keegi teda näeb ja kuni ta oma kerget meelt on parandanud.
E 17227/9 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kodukäija tükid
Vanal ajal elanud üks väga rikas mees, aga ükskord jäänud ta haigeks ja kui ta ju surma ligidal tunse olevat, siis ajas ta kõik pererahva kodust välja põllutööle, ja kui naene tema juure jäi, siis ütles ta ka sellele, et ega ma veel ära ei sure, seepärast mine ka sinna tööle, sest nüüd on ilus ilm ja just hea tõuvilja kokku panda. Kui kõik kodust ära ollid läinud, siis võttis mees potitäie haput piima, raputas oma raha kõik sinna sisse ja hakkas sööma. Kui kõik ära olli söödud, siis panni ta poti jälle riiuli pääle ja ise läks sängi ja olli natukeise aja perast surnud. Tema veike kaheksa-aastaline poeg olli aga nõnda uudishimuline, et ta otspaja juure üles olli roninud ja isa tallitamist kõik olli näinud. Kui pererahvas koju tullid ja isa surnud leidsid, siis küsisid nad selle poisi käest, et kuhu isa ise raha pandis.
"Isa sõi raha ära," kostis poiss.
"Mis sa lorad, isa sõi nüüd raha ära! Kuula, kus jutt on," ütlesid pererahvas.
"No kui te ei usu, siis kaege, et ka potist piima sõi ta kõik ära," ütles poiss.
Kohe läksid kõik piimapotti vaatama, ja oh sa pergel, piim olli potist söödud ja üksainus hõberaha olli veel poti põhja jäänud. Ja nüüd ulusid kõik pererahvas, et kuida see vanamees ommeti nii ahne võis olla, et ta ka raha ära sõi. Nüüd minti kirikherra juure, et selle käest nõu küsida, kuidas nüüd vanamehega tuleks teha ja kuidas ka raha kätte saada. Kirikherra ütles, et kui vanamees jalgupidi naela otsa pandakse ja siis õige tugevaste klopitakse, et siis kõik raha välja tuleb. Nüüd tehti nõnda, kui kirikherra õpetas, ja varsti olli neil kümme tuhat rubla raha käes. Nüüd mateti vanamees maha ja kohe esimesel ööl tulli ta kodukäijana pererahvast piinama. Nõnda käis ta iga ööse, kuni tõised läksid jälle õpetaja juure abi otsima. Õpetaja aga ütles, et kaevake ta hauast välja ja käändke kummuli, küll ta siis tagasi jääb. Nüüd tehti nõnda, kui õpetaja käskis, ja kohe jäi kodukäija vagusi.
E 17229/30 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra surnud üks väga rikas ja ahne peremees ära. Surmatunnil ütelnud te veel, et kõik mino raha pandke minoga ühes hauda. Kui ta surnud oli, siis tullid kõik tema sugulased pärandust jagama. Vanem poeg, kes nüüd isa suhvli võtit kandis, läks kõrtsi juure viina tooma. Tee pääl, kui ta tagasi tulli, siis tulli isa vastu ja võttis poja kõrist kinni ja ütles, et kas sa tegid nõnda, kuida ma sul käskisin, et pandke ka raha kõik ühes minoga hauda, aga sa pole mitte pandnud.
Nüüd hakkas poeg paluma ja lubas talle kõik hauda perra viia. Kui ta koju sai, siis saatis ta kohe ühe mehe targa järele, ise aga hakkas sugulastega sööma. Kohe hakkas vana mees ahju päält prahti ja kiva ja mis ta aga kätte sai söögi sisse pilduma ja ise aga sõnas ühtelugu, et üks tuhat mino jaoks ja üks tuhat mino jaoks ja see kostis nõnda kavva, kuni tark sinna jõudis. See võttis seitse kaseraago ja tegi neile igale ühele kolm risti pääle, viskas, siis vanamehe haua pääle ja sõnas arusaamata sõnu ja sestsaani ei käinud vanamees kodu.
E 17230/2 (3) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühekorra surnud üks vanamoor ära, keda rahvas kange nõia arvasid olema. Peran surma hakkas ta kodu käima. Kord tulli ta karjalauta, kord hobusetalli, kord elumajasse.
Ühekorra tulnud ta jälle hobusetalli, sulane aga olli talli pääle magama läinud ja kui ta kolinat kuulis, siis läks ta kohe sinna talliukse juure, toppis võtmeaugu kinni pihlakase pulgaga ja kui ta talli sisse läks, siis olli vanamoor sääl. Nüüd võttis sulane toobripuu ja hakkas sellega vanamoori vemmeldama ja kui ta ju küllalt teda olli peksnud, siis pandis ta talliukse jälle kinni, läks heitis jälle magama. Ja kui hommiku pererahvas talli juure tullid ja vanamoori sääl nägid, siis vemmeldeti teda õige mehe moodi ja kui küll arvati olevat, siis võeti vanalmooril tukast kinni, viidi kabelisse ja kästi hauda minna. Ei aidanud enam muu nõu, kui pidi käsku täitma. Vaevalt olli ta hauda saanud, kui sulane kolm korda haua pääle pahema jala kannaga lõi ja kusjuures ta ise sõnas, et seisa sa siin igaveste. Ja sest ajast pole vanamoori enam keegi näinud.
E 17232 (4) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra elanud üks väega rikas mees, aga ta olnud poolpime. Enne surma viinud ta oma rahavaranduse ühte soosse. Karjapoisid aga läinud sinna karjaga ja selle karja seas olnud üks väga kuri pull. Kui ta kedagi nägi, siis müirgas ta. See pull olli läinud selle rahaaugu juure ja olli sarvedega kõik üles kaapinud. Poisid, kes sinna juure juhtusid, said rikkas mehes. Rahamatja vanamees aga suri ära selle sõnumi kätte, kui kuulis, et karjapoisid tema raha ollid ära löudnud. Peran surma käinud ta sinna kohta, kuhu ta raha olli matnud, ja vandunud sääl kõik ilma kokko.
E 17233/4 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulihänna tükid
Tonneri aita käinud tulihänd juba mitu korda vilja viimas. Ükskord läinud Tonner ise vahtima, et kes see niisugune varas on, kes vilja ära viis, ilma et koergi ei haugu. Tule pannud ta vaka alla ja ise istunud siis vagusi pääle ja oodanud, et kas tuleb keegi vilja viima. Natukese aja perast kuulnud ta, kuida keegi läbi võtmeaugu sisse tulnud ja just rukkisalve. Kohe võtnud ta vaka tule päält ära ja näinud nüüd, et üks poisikene seisnud keset rukkisalve ja suur siidine kott olnud tal käes. Kohe võtnud Tonner tal tukast kinni ja hakanud teda peksma, kusjuures ta ise nõnda luges, et üits ja kaits, üits ja kaits, üits ja kaits jne. Poisikene aga palus, et ütle kolm, ütle kolm, ütle kolm. Viimaks ütles Tonner kolm ja kohe kadus poiss kõige kotiga ja sestsaani ei kadunud enam vilja Tonneri aidast.
E 17237 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaljalaul
Meie kali hapnema,
külanaised taplema,
mehed mütsita mürama,
naised tanuta trallama.
Kes maits maha sadas,
kes joose, joobnus jääse.
Kõike tehku meie kali,
mis siin ilmas võimalik,
pulmalisil kasulik
(pidulisil kasulik).
E 17239/40 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < H. Paltser (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ülemiste järve vaht
Ükskord pantud noor soldat väravavahiks ja üeldud talle, et iga sügise tuleb Ülemiste järvest üks noor neiu välja ja see tuleb just sinu juure, aga hoia, et sa talle midagi ei anna. Kui soldat sügiseni ära olli vahtinud ja kedagi veel es ole näinud, siis unustas ta selle keelu ära, mis talle siis ette loeti, kui ta vahiks säeti. Ühe ööse tulnud see nimetud neitsi ja palunud soldati käest üht püssikuuli. Et see aga kõik ära olli unustanud, siis andis ta ka keelmata. Kui neiu ära olli läinud, siis tulli natukese aja perast kolmehobusetõld soldati juure ja viis tema ära. Kui nad Ülemiste järve juure jõudsid, siis luges seesama neitsi, kes enne soldati käest püssi kuuli olli palunud, talle seadust ette, et soldat pidavat iga sügise Tallinna väravavahi juurde minema ja küsima, et kas linn on juba valmis. Ja kui ta ükskord vastuseks saab, et valmis, siis pääseb ta jälle oma kodumaale.
E 17245/7 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Peetsi (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaks tulihända
Ükskord olnud ühel peremehel kaks tulihända ja need olliva peremehele nõnda palju varandust kokko toonud, et see kõige jõukam peremees selle küla sees olli. Tulihändadele anti alati aga tanguputru süia, kus või sees olli. Ükskord, kui perenaine putru tare pääle viis, siis olli sulane seda näinud ja see vahtis salajalt järele, et kuhu perenaine pudrukausi paneb. See aga pandas ta ühe vana kirstu sisse. Kui ta ära olli läinud, siis läks sulane ka vaatama, et kas on hea puder ja kas kõlbab süia. Aga oh sa mait, mis hea! Nüüd vihtus sulane kõik see söögi ära ja ise läks õlgi sisse leiba luusse laskema. Kui ta tüki aega sääl olli olnud, siis kuulis ta korraga üht robinat ja nüüd nägi ta selgeste, kuida kaks tulihända kahrupersest sisse tullivad ja just kirstu juure. Aga kui nad kausi tühja leidsivad, siis ütles tõine, et pistame tare põlema.
"Aga kuhu meie siis ise lähme," küsis tõine.
"Lähme puuriida ette selle vana rattarummu sisse," kostis esimene.
"Jah, nõnda meie teeme."
Nüüd puhkusid nad tuld suust välja, ise ruttasid nimetud paigale. Sulane, kes ka seda olli kuulnud, läks nüüd kohe puuriida ette ja tahus kaks pihlakaist punni ja need peksis ta selle rattarummule sisse, tõine tõiste otsa. Ja kui maja kanges tuleleekides põles, siis virutas sulane see rummu tulesse. Aga oh sa palasilk, kuida see rumm nüüd kargles, ikka ühest kohast teise!
E 17247 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < R. Spaal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nõia surm
Ükskord elanud üks mees, keda tõised nõiaks hüüdsivad. Ükskord läinud terve K. valla rahvas kirikusse ja nõid läinud ka. Kui kerik välja tulnud ja kõik kodu poole ruttasid, siis võtnud see nõid ühe sivvu ja pannud ta enesele mütsi pääle. Rahvas, kes seda nägid, imetlesid väga niisuguse töö üle. Aga rahva seas olli ka üks tark mees, kes teadis, et kuida niisugusel mehel seda tööd taltsitada, ja ta hüüdis, et siug, kus sul silmad, kus sul kõrvad. Ja kohe lõi siug ümbre nõia näu ja nõelas teda nõnda, et see ära suri.
E 17261 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust last ära nõiutu arvati olevat, siis minti sauna ja tehti viht sellesama veega märjaks, kelle sees laps olli, ja siis vihuti, kusjuures ka siis need sõnad loeti, et
sop-sop-sortsi solgitud soone pääle,
vihalehes nõiast nähtud veere pääle,
Uku tehku terveks teda,
nõial endal tulgu häda.
E 17261a/2 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lääme, lääme, käime, käime,
peame kivi peona,
hõbemõõka hõlma alla.
Kui tuleb poissi puttumaje,
lei ma poisil poole pääda,
poole armasta aruda,
poole sündinu söanda.
Poiss läits Riiga kaibamaje,
näio perra kullemaje
kummal kohus kannetessa,
kellel õigus annetessa.
Poisil kohus kannetessa,
näiol õigus annetessa.
Poissi Riian pessetessa,
poissi ära koolenessa.
Kui see poissi koolenessa,
kos see poissi mattetessa?
Kuramaale kuusikusse,
Arjomaale haavikusse,
Virumaale vitsikusse.
Kes sääl manna mattemaje,
kes sääl hauda kaevamaje?
Susi manna mattamanna,
karu hauda kaevamanna.
Hundi käiva hulga kaupa,
karo käiva karja kaupa,
susi käiva silge-solge.
Kui see näio koolenessa,
kos see näio mattetessa?
Viias ta Viru kiriku,
pandas Paistule magama,
Helmesse või hingamaje.
Mööda käiva Mündi saksa,
ega reedi Riia herra,
ega poolba poepoisi.
Keik tal kergiti kübara,
keik tal linti liigutalli,
keik tal anni hingearmu.
Jumalaga, Maarjaga,
jumalaga, näio hinge.
E 17263 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veli, hella vellekene,
ikka petsid näidisida,
hauguted sina Annekesi.
Tule mulle, näio noori,
mullu kolmi aidakesta.
Üits on kiilut kesvida,
tõine om tambit tatterida,
kolmas litsut linnassida.
Kui sai naene naidetussa,
tinarinda tingitussa,
sul oli kolmi aidakesta.
Üits oli tulda, tõine tõrva.
kolmas meie maa kivida.
Kui oli naene naitamata,
tinarinda tingimata,
seni siidkübara pääla,
kalev kauka ääre pääla.
Kui sai naene naidetussa,
tinarinda tingitussa,
joba kööts kübara pääla,
kammits kauka veere pääla.
E 17264 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahi mina naista nabra tõttu,
kabu või kaerarõugu tõttu.
Tule es naene nabra tõttu,
kabu es kaerarõugu tõttu.
Mis tetta mina vaene?
Näiti siis titti näidissilla,
katte munna või kaole.
Siis tuli naene nabra tõttu,
kabu tuli kaerarõugu tõttu.
Nüüd siis lääme Lätimaale,
saame suure Saksamaale,
kun ei kolgita linuda
ega tetta teopäevi.
Koti sääl kolgiva linuda,
titi teeva teopäevi.
E 17265/6 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri poissi, mustakulmu,
vihas poissi, verisilma,
ei või nätta näiokesta,
kuulda ei näio häälekesta.
Ega sa siita naista saa,
neide neiode seasta,
kate kabu keskeelta.
Ära sa käid iks Kärküla,
ära sa sõidad Sõmmerpalu,
kukkud kümme koa läve,
sandid sada tare läve.
Ega sa sissi naista saa.
Või sa osta kuusi põlli,
keigil kuuel kuldanööri,
või sa osta kuusi rätti,
keigil kuuel kulda kolga,
või sa osta kuusi kinga,
kõigil kuuel kulda paela.
Ega sa säski naista saa.
Hopen sul ette härmatetu,
roosku sul piiu roostetetu,
sadul selga sammeldetu.
Võta vöölt vöörätti,
võtta kaelast kaelarätti,
pühi ikke hiiru päälta,
halli vattu varsa päälta.
Ega sa siiski naista saa.
E 17266/17269 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nakkas valge tulema,
hakkas neitsi nuttema.
Krahv sõs küsse neitsi käest:
"Mis sa nutad neitsike?
Kas sa tahad verevat viina
voi ehk punast pudelist?"
"Ma ei taha verevat viina
ega punast pudelist.
Ma taha oma mõisale
oma mõisa, oma kodu."
Ema nägi tütart tulevat.
"Tere, tere, tütrekene!
Kuis käib sinu käekene?"
Väiga raskest, emake.
Eest oli kleiti lühike,
tagant kleiti pitk ja paras,
toatüdruk säe sängi,
säe sängi ilusaste,
pessa patja pehmeste.
Mina tahas maale heita,
maale heita, haiges jääda.
Haiges jääda, ära koolda."
Kes läits krahvil sõna viima?
Vanamees jo halli pääga.
Krahv näi vanameest tulevat.
"Tere, tere, vanamees!
Mis sõnumid sa mulle tõid?"
"Surnusõnu sulle tõin."
"Kes sääl ära suresi?"
"See küll noor roosike,
kallis krahvi pruudike."
"Kuule sina, Ants, sa tätter poissi,
pane hobusad ette."
Sõidi, sõidi tüki teeda,
tüki teeda, marja maada.
Sääl tuli vasta kellalööja.
"Kelles ingekella lööd?"
"Küla noore roosile,
kalli krahvi pruudile."
Sõidi, sõidi tüki teeda,
tüki teeda, marja maada.
Sääl tuli vastu hauakaevja.
"Tere, tere, hauakaevja!
Kelles sinna hauda kaevad?"
"Küla noore roosile,
kalli krahvi pruudile."
"Kuule sina, Ants, sa tätter poissi,
anna hobusale keerdu rooska."
Sõidi sõidi tüki teeda,
tüki teeda, marja maada,
sääl tuli vastu surnukandja.
"Kedas nüüd sääl kannate?"
"Küla noort roosikest,
kallist krahvi pruudikest."
"Kuule sina, Ants, sa tätter poissi,
kääna hobusad ümber,
sõida sinna kabelisse,
kun see surnukirst om.
Sääl ma oma mõõka tõmba,
oma süand läbi pista.
Keik kihelkonnad, kirikud,
neid võta sina endale.
Mis surmatunnil lubatu,
neid ei või keelda keaki."
E 17269/70 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üle, üle, vihmakene,
likes teed, mina ligune,
märjas teed, mina mädane.
Mul ei ole kodu, kun ma kuiva,
mul ei ole tare, kun tahena.
Kodu mul suure kuuse alla.
tare mul laia tamme alla.
Kuusik ep minu koduje,
tamm ep minu tarekene,
vitsik pitka vihma varjo,
kuusik suure hoo varjo.
E 17270 (7) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ärge laaske latvadeni
ega tiiru tippudeni.
Jätke ladva käo laulda,
tipu tedre ukerdada.
Kägu ei kuku kuivila,
lind ei laula lahkembale.
Kägu lätt puile puhtaile,
varikmaale valgemile.
Käol jäi kirja kivi pääle,
armi jäi aiateiba pääle.
Säält siis saiva kindakirja,
alussite hamekirja.
E 17271/2 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes läits sõtta minemaje?
Veli läits sõtta minemaje.
Esi läits, esi ikki,
esa tegi taossida,
esi tegi, esi ikki.
Veli valmist vankiriida,
esi valmist, esi ikki.
Ema aie hamesida,
esi aie, esi ikki.
Sõsar kudi sormikindid,
esi kudi, esi ikki.
Ei ma enne sõast tule,
kuni vee virret jooksva,
mõtsaveere mõdu jooksva,
hainaladva aanikiita(?),
Poola verda puhu täis,
mõne verda mõõga otsa.
Tuli ta sõast koduje,
ai hobust tare lävele.
"Tule, esa, tunne poiga!"
Tuli esa, es tunne poiga.
Ai ta hobest riida ette.
"Tule, veli, tunne velle!"
Tuli veli, es tunne velle.
Ai ta hobust aida lävele.
"Tule, ema, tunne poiga!"
Tuli ema, es tunne poiga.
Ai ta hobust koa lävele.
"Tule, sõsar, tunne velle!"
Tuli sõsar, tundse velle.
"Kust sa tunned, sõsarakene?"
"Kirevista kindaista,
aetusta hameista,
oma kalmu kaelarätist,
oma surnu suurätist."
E 17273/4 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meid oli kaksi sõsarida,
ühe ema imetetu.
Tulime läbi toomemõtsa,
astime läbi haavamõtsa.
Küsitenna, mõistatenna,
kuis om sõsar sinu elu?
Kas om kodun häda elu?
Sõsar mõistse, vasto kostse.
"Mul om kodun halba elu.
Kolm mul pada tulena,
kolm om kulpi neil sisena,
kolm on manna maitsemanna.
Esi mina seisi seina taga.
esi mina nutti nurga taga,
laut oli täisi laevavetta,
kaitsi lauta kaevuvetta,
muru oli täisi mudapori,
tee oli täisi teibaida.
Pani palgi purdepuussa,
tammetala tarvipuussa.
Joosi üle joogitooja,
käisi üle käskijalga
katski murdu purdepuuda.
Kuis om sõsar, sinu elu?"
Mul om kodun hää elu.
Kolm om pada tulena,
kolm om kulpi sissena.
Esi ma manna maitsemanna,
ei mina saisa saina taga,
ei mina nuutsu nurga taga.
Laut mul täisi lambaida,
kaitsi lauta kandijaida.
Sulg oli täisi suuri sigu,
põhk oli täisi põrssaida.
Muru täisi mullutsida,
teeraa täisi timatsita.
Pani pirru purdepuussa,
kuusenõgla nõderpuussa.
Joosi üle joogitooja,
käisi üle käskijalga,
es lää katki purdepirru."
E 17274/5 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Talutütre tööle targa,
tööle targa, maale maida.
Saat ta kassi vetta tooma.
Kassi kaevu langenessa.
Kessi kassi välla kissi?
Virumaalt tuli viisi meesta,
viisi meesta viiekesta.
Kuramaalt tuli kuusi meesta,
kuusi meesta kuuekesta.
Muu viinast vereva,
muu õllest ilusa.
Mina ikust ilusamb,
silmaveest siledamb,
pajopudsust punasemb,
lepamahlast lihavamb.
E 17275/6 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes oli suri, kes oli sari?
Mari suri, Mari sari.
Kes läits Marit kossule?
Kuu läits Marit kossule.
"Tere, Mari, neitsikene!
Kas sa tahad mulle tulla
või om meeli muile minna?"
"Ei, ei lää küll Kuule
Kuu om kolmesta kõvera."
Kes oli suri, kes oli sari?
Mari suri, Mari sari.
Kes läits Marit kossule?
Täht läits Marit kossule.
"Tere, Mari, neitsikene!
Kas sa tahad mulle tulla
või om mõte muile minna?"
"Ei ma läe küll tähele,
täht om tähtsa meheke."
Kes oli suri, kes oli sari?
Mari suri, Mari sari.
Kes läits Marit kossule?
Koit läits Marid kossule.
"Tere, Mari, neitsikene!
Kas sa tahad mulle tulla
või om meeli muile minna?"
"Mina lää küll Aole,
Agu om avar poisike."
E 17276 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vellekese noorekese,
ärge naarge neidusida.
Nii om neio, kui om loodu.
Nii om kaalan, kui kasunu.
Vaatake variku pääle.
Kas om puu ütte pitku,
laaneladva ütte laio?
Nii om näio, kui om loodu.
Nii om kabu, kui kasunu.
Härg om paksu palgeella,
siga silmilla madala,
hobu huulist om rumala,
kass om kaalast nii jämeda,
haug om pitka peenikene,
lattik lai ja lühikene.
E 17277 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oh, te hullu, uhke mehe!
Oh, te kõhna, kõrgi poisi!
Mis te seie otsma tulid,
talutütrid tahtämaje?
Ei nee näio teile läha,
talutütre teid ei taha.
Teil om kulu kurgu all,
lõopesa lõõri all,
siupesa silma pääl,
ussipesa huule pääl.
Täi teil haukva habemin,
konna kukva kukkurin.
E 17277 (14) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sõsaritse me mõlemba,
kasulatse katekeisi.
Mõrda saame me mõlemba,
kalaranda katekeisi.
Mõlemil oli mõrdasukka,
kummagil oli kuldakinga.
E 17277/8 (15) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ole vaiki, vanapoissi,
pea suu, pulstpää.
Ma lää manu, tõuka maha,
tõuka tuhatoovirisse,
litsu libe lännikude,
vii välla väratile.
Pane kivi kõttu pääle,
haavakannu kaala pääle.
Kui ma juhtu koolemaje,
tee mul tinane kirstuke,
vala vaski ristikene.
E 17278 (16) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ei mina taha tsillikulle,
tsillikulle, tsöllikulle,
musta suuga või Murile,
rataskaalaga karule.
Mul tuleb ilmast ilusamaid,
tagat valla valgemida,
ubasuun, käbikübaran.
Käbikübar, peeni huule,
jala all kui jaanilille,
vöö vöölen Riia risti.
E 17278/9 (17) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Esakene, taadikene,
kui sa kõnnid kõrtsiteele,
kui sa liigud liinateele,
ära vaatku viinavaati,
ära kaegu õllekannu.
Heida silmi helmi pääle,
kae kaalakirja pääle.
Sul om paljo tütterida,
enamb helmetahtijaida.
Esakene, kõrtsi läits ta,
kõrtsi läits ta, kõrtsi jäi ta.
Es ta enne kodu tule,
kui oli sepa silma nätta,
vaadipunni puusa pääla.
E 17279/80 (18) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vellekese, noorekese,
kui te tahate targa olla,
ilma ei naeseta elada,
tehke luhta lustikesva,
tanumise tantsukesva,
mäe pääle mängukesva,
tehke koera kalda (pääle)ella.
Siis tuleb naene naaratella,
sõlge telje tilistella,
kaelaraha kahistella,
helmekõrra helistella.
E 17280/1 (19) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Akkas hame hargunema,
ihukatus katkenema.
Siis tuli meelde memmekene,
meelde memme armukene.
Meelde tuli minnejenna,
kõrvu tuli köiejenna,
söamette süüejenna.
"Emakene, memmekene,
tule ilmale elama!
Ma lää kalmule kaema,
küta sauna köömenista,
viha hau villa latakista (tässerista),
lavva tee laasik pakkalista,
keressa kanamunesta."
"Ei või ilmala elada,
ei või kalmula kaeda.
Suu manu om surmahaisu,
käte man om kärnahaisu.
Armas laits mul, Annekene,
kallis laits mul, Kadrikene."
Ema hauda laskenessa,
armu alla langenessa,
ei löua teda linneltenna,
ei tunne teda tunnistenna.
E 17281/2 (20) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meie mõisa, põrgu mõisa,
kuratide koolimõisa,
kun neid orje opetessa,
vaisidlatsi vaivatessa,
teopoisse piinatasse.
Oh minu ärtu härrakene,
pupperlilli prouakene,
tule üles tuoli pääla,
saisa saali leeni pääla,
käe välja akkenista!
Kuis sul valda vaivatasse,
talupoegi tapetasse,
vald teil aetud vardasse,
teopoisi teibasse,
vald teid sõimab vardanna,
teopoisi teibanna.
E 17282 (21) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kubjas kuri minule,
mina kuri kubjale.
Pani kubja kammitsasse,
kubja naese naritsasse.
Kubjas karas kammitsas,
kubja naene naritsas.
Kurat oli pantu kubjasse,
varas vallavanembasse.
E 17282/3 (22) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hans oli veike saunamees,
saun oli suure metsa sees,
hundi, karu jooksva sääl,
rebane istus katuksel.
Hanso katus lagunes.
Talle tehti uus tuba,
kõva tuba, kivituba.
Hantsu mõisa aeti,
vana võlga nõueti.
Hans küll naksi minema
katte aha härjaga.
Tuli vasto mõisahärra.
"Kus sa lähad, Antsuke?"
"Lähan vana võlga maksma."
"Mis sul sääl siis koormas on?"
"Rükki, kaeru koormas on."
"Mikspärast na niske om?"
"See ei ole minu süüd,
see om junkru Joona süüd."
Junkrut mõisa aeti,
tulupit selga toppiti,
õlgi ümber säeti,
tuli otsa torgati.
E 17284/5 (23) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Käisi kui käbi kenaste,
oli kui uba iluste,
hernevarsi valgeista.
Ega ei puu meil puhtusta.
Mõni mees, mõni nägija,
mõni kale kannataja.
Mõnda näi mina mõisanna,
sada näi mina saajanna.
Venelasel oli viisi lasta,
kuradil oli kuusi poega.
Es ole auku ütelgi,
kusimulku kummagilla.
Võta oherd, uurista mulku,
võtta käämer, kääna mulku.
Kubjas, kulla onukene,
võta mo tütar teole!
Ma pane konna kottikusse,
ma pane nussi nurmikusse.
Söö kott ja koina tütar,
pane päevad paberesse,
kuupäevad kübaresse.
E 17285 (24) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mis mul viga nii elada,
Harju karjusid karata.
Virul mina sõie viidikida,
Harju kurul haugesida,
Põltsamaal põhja poolt kalada.
Minu naene naska toska,
kand tema poea, niit ta niidu,
imet ta poega ilusa,
kasvat ta poea kavala,
sööda ei sõrmi seale,
küüdsi ei küla kanule,
varbid valla põrsaile.
E 17285/6 (25) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kunas kusik sukka kudas,
kunas vesik veimi tegi?
Ema ai maita maranile.
Mait läits mõtsa, heit magama.
Mao pand marana pääle,
kõtu kõllajuure pääle.
Kuuld kosja tulevat,
kuuld saabaste sabinat,
raudarõngaste raginat.
Esa siis aste ahju päälta,
veli kobist koldesta,
ema mureta magasi,
kosilase kodu lätsi.
E 17286/7 (26) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ai ai, jalg oli haige,
tõine pääv oli pää haige,
kolmas kord oli kõtt haige.
Venelasi viisi-kuusi,
harjukesi kaksi-kolmi
maksa ei ühte meie meesta,
meie poole poisekesta.
Mittu meest ole mina tennu,
mitto saksa ma saganu.
Ei mina hooli ometegi,
kas mind homme hukatakse,
täna või torni tõugatakse,
veri toobris mõõdetasse,
rasu kakkun kaalutasse.
Ei mina hooli ommetegi.
Mina mees mõne nägija,
mõne kale kannataja
mõnda näi mina mõisijana,
sada näi mina saksujaani.
Viis kord sain mina vitsutatus,
sada korda sannutatus,
siiski saisan seere pääla,
kurdan kudris varbaenna.
E 17287/8 (27) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri oli võtnu kosja silma,
nälg oli võtnu näio silma,
põud võtt põllekandijada.
Viiti vituta mehele,
kohioinast kosijale,
lammaste lahi lihale.
Muidu lääs mina mehele,
kargas katela käela,
pelgan peiot pistavatta,
kaasa selga kargavatta.
Peiol ikki pitka pistiriista,
kaasal ikki suure karvariista.
E 17288/9 (28) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nüüd elame esanda viisi,
leiba saame või sandime.
Oh, meie ilusta eluda,
kallist kasupõlvekesta.
Kui elli esa koduna,
taadi tettuna tarena,
ei meil puudund puhtad hamed
ega lõpnud meil lõvendid.
Ka oli kaltsa meil linatse,
räti valge vagja pääla.
Elu me elli helmetenna,
kaas meil kasvi mõisajenna.
Mis oli enne meil elada?
Söödi siis sarapuuurbe,
kasepiima ka rüübati.
Mis om viga nüüd elada?
Nüüd jo süüas räime-leiba,
Juuas õlut, juuas piima.
E 17289 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keegi ei tohi kooritud valge kepiga tõise elajalooma lüüa. Teeb ta seda, peab loom surema ja ära kuivama nagu kooritud kepp.
E 17289 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maarjapäeva puna peab igamees kõrtsi jooma minema, muidu kasvavad linad suil lühikesed.
E 17290 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Uueaasta hommiku peab peremees kirikust välja tulles keige enne kojo püüdma rutata, et omad põlluriistad ära liigutada. Jõuab ta keige enne tõistest külaelanikutest kojo ja saab keik riistad ära liigutada, on ta suil keigist oma tööga ees.
E 17290 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui keegi vastse riide selga aeab ja tõine teda riidest venitab ehk puudub nende sõnadega:
Auk sulle, paik mulle,
homme akna rappussase,
siis laguneb vastne riie sedamaid.
E 1776/9 (10) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe mõisaherra ebausklik arvamine Jaan Erspergi suust kirja pannud Juhan Holts Nõval üle Paldiski
Ühes väga vanas mõisas elanud üks kord üks herra, aga üks kord hakanud äkiste üks hääl nagu vaim paranda alt karjuma: "Mina tõusen!" ja "Mina tõusen!" ja et see hääl pää tulnud ja pääv tulnud, ikka sagedamaks läinud, on ta viimaks omale lasknud uue mõisa ehitada, sest et ta selle ebamõtte peale tulnud, et kuri vaim seal aset on.
Ühel õhtul tulnud üks peipslane kaltsuajaja ja palunud mõisaherra kääst öömaja. Mõisaherra võtnud teda siis öömajale ja mõteln: "Ma annan talle oma vana mõisa öökortleks, las vanad vaimud võtavad teda seal õnneks."
Juhatanud siis kaltsuajajat vana mõisa. Seal olnud hobuse jauks kuur, et kõigiga võib rahul olla, ja mõisaherra saatnud teendritega puid ka, et tuba sojaks kütta, et magada võib. Kaltsuajaja kütnud ahju, enne kui üks hakkan karjuma: "Mina tõusen üles!" ja "Mina tõusen üles!"
Kaltsuajaja hirmu täis, et siin on päris kurjavaimude pesa.
"Paneks ma nüüd jooksma, võib vaim siis järele tulla. Saagu mis saab, ma ütlen: "Tõuse peale!""
Kui see vaim ikka karjun: "Ma tõusen! Ma tõusen!" üteln kaltsuaaja: "Tõuse peale!" ja üks suur rahakast tuln suure praginaga üles ja lendan paranda eest katki. Kui rahakast rahu jäänud, läinud ta vaatama, olnud kast kõik raha täis. Ta loopin oma kausid, ja mis tal veel peal olnud, ree pealt maha ja aanud suure vaevaga rahakasti peale ja läinud rõõmuga oma teed.
Teisel pääval läinud mõisarahvas vana mõisa vaatama. Kui nad sedamoodu lugu näinud, mõtelnud nad, mis vaimud on öösel teinud ja jäetud üks julgenaha mees teise ööks kuulama, kas ikka veel hüüab: "Mina tõusen ja mina tõusen!" Aga oh imet, ei ühte kordagi ei ole säärast häält kuulda!
Võetud nõuks paranda alt hoolega läbi otsida. Teisel pääval tulnud mõisa tiumehed, labidad õlal ja läinud paranda alla, leidnud aga kasti ase ja annud seda asja herra teada. Herra ehmatan kohe ära, sest siis tulnud tema meele, kui tema ükskord oli üht vana raamatut mõisakapist lugenud, et siin vanas mõisas on selle mõisa asutaja vara ja kapitool keik koos.
Herra aga põle sest enne aru saanud, et oleks selle kapitooli üles otsin, nüüd kui aeg täis sai, et see raha pidi välja tulema, langes see ühe kaltsuaaja osaks. Kaltsuaaja aga tulnud teine nädal ühel öösel tagasi ja viinud oma kausid keik ära. Kaltsuaaja on nüüd Peipses keige rikkam mees ja kui ta veel ära ei ole surnud, siis elab ta veel praegu uhkeste ja suureste. Lõpp ja punkt.
E 1779/81 (11) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe mehe rahakasti leidmalugu, käsikirja pannud Juhan Holts Nõval üle Paldiski
Vanal ajal künnud üks mees põldu ja mõtelnud härjad lahti lasta ja keskhommikust sööma minna. Käinud ühe vau ära ja saanud teise vau otsa, üteln ta: "Ajan veel ühe." Nõnda ajanud ta pärast hulk vagusid üle tahtmise, viimaks läinud adranina kõlksti katla pihta ja katel tulnud poolest saadik maa seest välja. Mees olnud rõõmus. Võtnud rahakatla süles ja läinud kodu, heitnud sööma peale ahju äärele puhkama. Antud talle nii hirmus tugev mürakas mööda külge, et mis sa aasid üks vagu ja üks vagu ikka rohkem ja rohkem ja viimaks tõid mu rahakatle suisa ära. "Mul oli tarvis Riiga minna last ristima ja sellepärast ei olnud aega raha valvata. Oleks sa veel poolteist vagu ajanud, oleks sa suure katla välja ajanud!"
Ja rahakatel kadunud jälle mihe kääst kottu ära. Mees rääkinud targema inimestele seda lugu. Teised öölnud: "Sa olid rumal, eks sa visand oma raha sinna hulka, ei oleks sinu raha, mis sa leidsid mitte enam ära viidud, sest et hoidjavaim seda mitte võtta ei saa, kus võerast varandust ju hulka on pandud."
E 1784 (4) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestanud Aire Kuusk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka on see usk - jõulu- ja näärilaupääva õhtul, kui õled tuppa tuuakse, siis võtavad nooremad õlga peu täis ja viskavad õletüükad ülespool vastu lakki ehk reheparssa - kui palju kõrssa rippuma jääb, on eestulev aasta viljaline aasta,jääb aga pisut kõrssa rippuma, ei ole viljaline aasta. Seda katset tehakse kolm korda.
E 1785 (7) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kää sees narr ehk krogi on, peab see abi käe seest ära kasutama. Kui tuul kahte puud vastamise liigutab, nii kui prääksub ja karjub, kui saab see koht, kus kää sees viga on kolm korda nende kahe puu vahel pandud. Need puud peavad olema teine okkaspuu, teine lehtpuu.
E 1785/6 (8) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka kui see viga on, parandab se, kui saab selle kääga, kui narr ehk krogi sees on, kui leiad hoone seest ühe palgi, kus viis oksa risti palgi otsa sees on põhja pool nurk, siis peab selle kääga kolm korda tõstma nii tugevast kui suudab, siis peab jälle ära kaduma.
E 1786 (9) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kollatõbi on inimesel, peab see ära kautama, kui põhja poolt vana majaseina küllest saab seda kollast korda, mis puupalgi peale on kasvanud nagu sammal, kraabitud ja piima sees keedetud ja selle haige kätte antud, siis peab ta terveks saama.
E 1786 (10) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sooltüükad kää peal ehk ihu külges, peab see ära kautama, kui kuu öösel ennast sisse paistab parandalle. Võta kääga palla paranda pealt kuu seest ja nühi niimoodu selle sooltüüka pealt, siis peab sooltüügas ära kaduma.
E 1786/1787 (11) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui inimene metsas ära eksib, nii ütleb vanarahvas: "Vanakuradi jälge peale",peab see kohe abiks olema kui oma ümmert võtad üks riie, olgu müts, sukk ehk kinnas, ükskeik mistahes ja pahanpidi pöörad ja jälle oma ümmer sinna panema, kust võtsid.
[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 Järgmine lehekülg ]