Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 1824 (150) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui öösel taevatäht maha sajab, peab üks inimene ära surema. See nimetakse hingetäheks.

E 1824 (151) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sabaga tähte nähakse, peab sõda tulema.

E 1825 (159) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui poisslaps sünnib aetakse teda siis kolm korda läbi naisterahva seeliku, siis peab see poiss tüdrukude eest armas olema.

E 1830 (182) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui jüripääv metsast midagi puid ehk muud kodu tuuakse, pidada mette ussid koduhoonete ümber asuma, sellepärast kästakse kõiki endid selle eest hoida.

E 1831 (184) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui suvel palju pihelgamarju on, siis olla vihmane sügise.

E 1834 (200) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1982). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Koera heaks tegema sõnad Kui koer tige on, ööldakse: Must koer mullikas, valge koer vasikas - pea vastu aeda, saba vällapoole. Siis ei pea koer mitte kallale tulema.

E 1834 (201) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valusõnad on nii. Sülitakse kolm korda enne piima peale, kellega sõnad antakse. Harangol aigus, varesel valu, musta linnul muu tõbi. Tõbi tulgu, teine mingu, ärgu vaksa vahet olgu. Ja loetakse kolm korda vastukse takka otsast lugema hakates Issameie palvet.

E 1835 (202) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sellele ei pea mitte maksma sõnu õpetada, kellel harvad hambad on - selle sõnad ei pea midagid parandama.

E 1835 (203) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sõnu õpetakse teisele, kui teine juhtub vahelt ehk kõrvalt salamahti pealt kuulama, peab pealtkuulaja sõnad omale saama ja sellele, kellele õpetakse, ei pea siis nende sõnadest midagid kasu olema.

E 1836 (208) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui langetõbiline on, peab see abi aitama. Kui naisterahvas on langetõbes, siis ühe naise esimene poeg, kui esimest korda näeb langetõbelist, võtab oma särgi sellast ja kohe kui tõbi peale tuleb, selle langetõbise üle viskab. Meesterahva langetõbilisel peab aga ühe naise esimene tütar olema ja kui esimest korda nääb, niisamma ka särgi sellast võtma ja üle langetõbise viskama.

E 1838 (212) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui varesed talve aegu üles puu otsa lähevad ja peal karjuvad, tuleb külma. Kui aga varesed mööda maad käivad ja lindavad, tuleb sula ja soojasid päivi.

E 1860/2 (2) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ennemuiste läinud Nõva randa üks laev rikki ja vood toonud ühe suure aami randa, mis raha täis olnud. (Päraküla toa) vanamees leidnud selle raha-aami ja toonud kohe kottu härjad ja viinud see raha-aami kodu ja pannud aita. Laevamihed, kes mere peal laevalauatükkide peal eluga võidelnud, juhtunud seda nägema ja märkinud härjad ja koera ära ja öölnud: "Kui nüüd jumal meid kaldase aitab, siis läheme raha järel sinna peresse, kus vankrejälled meid viivad ja kui meie selle perest niimoodu härjad ja koera leiame." Kui laevamehed randa saanud, läinud nad jälge mööda järele ja leidnud ka Päraküla toalt niimoodi härja ja koera. Nad palunud raha kätte ja tunnistan mitmedpidi, et raha siin peres peab olema ja lubanud pool raha selle maja peremehel anda, kui raha ilusti kätte annab, aga peremees vabandan nii ära, et tema midagid sest ei teadvat ja hakanud mihi kurjaga ära ajama. Siis ütelnud mehed: "Et sa meie raha kätte ei anna, ei pea sa ise ka teda pruukida saama." Laevamihed läinud siis minema, ja vaata imet, kui majaperemees läinud aita raha-aami vaatama, olnud aamis ja aitas nii hirmus palju ja suuri ussa, et ei tohi ligi minnagid. Siis aanud ta jälle raha-aami vankri peale ja viinud määle liivaauku ja matnud liiva sisse maha. Aga see abi ei ole ühtegi aidanud. Ussid asunud viimaks elutuppa. Siis vidanud ta see raha-aami sealt liivaaugust ja viinud ühe veikese järve äärde ja viinud lootsikuga kesk järve peale ja summanud siis aami keige rahaga järve põhja, kus ta tänapäävani seisab. Ussid ei ole ilmaski toast ära kadunud, vaid ahju alla oli üks auk käinud, kus peremees ussa välja oli kutsunud: "Piilu, piilu!" Kui ta nenda oli nimetanud, tulnud nad venides ahju alt välja ja nad teadnud kohe, kus nende söömanõu seisnud, sest kui peremees neid tapma ehk nuhtlema hakanud, siis hakanud kohe maja karielajad äpardama ja ise ka üles paistetama. Need ussid ei ole nõelanud ega midagid paha teinud. Öösel pimedas väljas kusel käimaga jäänud vahel mõni põigiti jala alla. Ühel aastal, kui Rootsis vaimu ärkamine oli, käinud üks mees Rootsist, kes ennast üteln nii püha olevat, et tema tahab palvega selle raha järvest välja tuua. Mees läinud juhatama, ise läbi sinna järve peale ja sõudnud ühe päeva läbi lootsikaga seal peal ja palvetan, aga raha ei ole tema ka mitte kätte saanud. Alles hilja aja eest suri see peremees ära, seda ma ei ole veel kuulda saanud, kas nüüd on ussid kadunud või on ikka veel alles.

E 1877/8 (21) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe nõia tarkusest Ennemuiste ehitanud üks mees omale uue hobusetalli. Kui valmis saanud, võtnud ta piitsa kätte ja käinud vastupääva kolm ringi ümber talli ja plaksutan piitsa ja lugenud iga ringi aeg vastukse Issameie. Kui ta need tembud oli saan teinud, läinud ta talli ja näinud, et kolm kanamuna olid see aeg hobusetalli tulnud, iga hobuse asemelle üks. Ta pomisen omale habeme sisse: "Ahaa, üks kurat tahab mu hobused ära nõiata, et ma pean hoostest lahti saama, aga maa tahan ta kuradil näidata, mis nõidamine on, et ta enam ühegid ei julge nõidama minna." Ta võtnud need munad, keetnud ära, leiganud risti-rästi katki, lugen seejuures Issameiet ja söönud nende need munad nahka. Teisel pääval aga tulnud tema tuttava vihamehe sulane ja ütleb: "Minu peremees on surma peal haige ja palub teid sinna, et enne surma teiega ära leppida. Ta on nii paistetanud, et pea tal hing kinni jääb." Mees aga ütelnud sulaselle: "Mine kodu ja ütle talle, et mina teile ei tule. Las ta, kurat, nüüd surra." Sulane läinud minema. Mees läinud ka natukese aja pärast tagajärel. Kui ta sinna saanud, olnud peremihel pea hingeheitmine kääs. Ta võtnud oma piibu ja toppinud sureja hammaste vahele. Pea hakanud paistetus alanema ja saanud peremees ikka enam piipu tõmmanud, pea oligi tal vana tervis kääs. Siis tõudanud ta iialgi enam kellelegid kurja teha. Mees ütelnud siis: "Pea oma tõutust, sellepärast ma ka tegin sulle seda, et see kuri nõu sulle viimseks pidi jääma."

E 1889/92 (24) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe perenaise hundiks tegemine Ennemuiste olnud ühe peres vanamees ja vanamoor mõlemad kanged nõiad, siis olnud neil üks noor mees sulaseks. Sulane kiitnud külas: "Ei tea mis seadus see on, lamma hinge meil ei ole, aga iga pääv on värsket liha nii palju süüa, kui süda himustab." Üks tark ütelnud siis sulaselle: "Vaata, kui sa lõunat sööma hakkad, viska üks tükk liha koera ette. Kui koer lihatüki ära sööb, siis on see õige liha, kui aga koer mitte ei söö, siis see liha ei ole, mis sa arvad." Sulane teinud nenda, kui tark õpetanud oli. Söömaaeg visanud ühe tüki koera ette, koer nuusutanud ja läinud lihatüki juurest minema. Sulane vaatnud siis - liha üsna täissinine koeraliha. Sulane hakanud siis valvama, et kis seda koeraliha ometi peaks tooma. Ühel pääval läinud perenaine välja. Sulane vaadan järele, et kus ta nüüd läheb. Läinud ühe suure kõvera puu alla ja tõmmanud sealt hundinaha selga ja käinud kolm korda vastupääva ümber puu ja olnud täishunt valmis ja leiganud nellakäpakil metsa ja püüdnud jälle ühe koera kinni. Aga seda aega ei ole sulane mitte näinud, millal ta kodu tulnud. Ühel pääval mõtelnud sulane: "Ma tahan ka katsuda, kas ma ennast hundiks saan ja kui ma saan, tahan mina külakarja seast lammast tuua, sest ega koeraliha inimesed ei või süüa." Ta läinud ka sinna kõvera puu alla ja leidnud sealt selle hundinaha. Ta tõmmanud selga, jooksnud kolm ringi vastu pääva ümber puu ja olnud päris hunt valmis. Siis jooksnud ta kohe küla lammakarja hulka, võtnud keige suurema lamma suhu ja viinud koju. Aga mis teha, ei sa enam hundinahka sellast ära! Läinud küll sinna puu alla, kus ta ennast hundiks teinud oli, jooksnud ümber puu - ei iialgi saa hundinahast lahti. Siis läinud ta kodu, ulgun toa ukse taga kunni perenaine välja tulnud ja teda hundinahast välja aidanud. Sulane öölnud perenaisel: "Teie olete täis tola, veate külakoeri koduse söömalihaks, kuna lambaid küll külakarjast saada on." Sest võtnud aga perenaine õpetust ja vedanud pärast ikka lambaid.

E 1893/4 (25) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Inimene hundiks tehtud Üks kord teinud üks mees, kes suur nõid olnud, oma vihamehe metsahundiks. Hunt jooksnud mööda metsi, kusagilt ei saa abi, et võiks inimeseks saada. Ühes kohas olnud üks mees üksipeni heinamaal. Kui mees parajaste lõunat tule juures söönud, tulnud hunt metsast välja ja tahtnud vägisi ligi tikkuda. Mees katsun vikatiga eemal tõrjuda, hunt näidanud selle peale larinal hammad. Mees näinud, et hunt pai näüga leiva peale vaadanud, siis pannud mees leivatüki noa otsa ja sirutanud hundi kätte. Hunt tõmmanud nauhti suuga leivatükki keige noaga tükkis ära ja pannud metsa. Hunt saanud kohe leiba süües jälle inimeseks ja viinud see nuga ühte suure poodi ja käskinud kaupmeest seda nuga ühes nähtavas kohas pidada, et omadnik juhtuks tulema ja ma seda moodu oma ärapeastjad teada saaks. Ükskord läinud aga see mees sinna poodi kaupa ostma ja näinud oma nuga seal poodis, kellega ta hundile leiba annud ja küsinud kaupmehe kääst seda meest järele. Kaupmees annud selle mihe elukoha teada ja see mees tasunud selle mihele ausaste ja võtnud siis selle noa omale mälestuseks, et tema selle noa otsast on leiba saanud, mis teda hundinaha seest oli peastnud.

E 1902/4 (27) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt 738* Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe küti lugu, kuidas tema rikkaks oli saanud. Kirjutanud Juhan Holts Nõval üle Paldiski Ennemuiste läinud üks kütt metsa jahile ja võtnud hoomiku omale ühe suure leiva juure - kes teab, milla kodu saab. Kui ta oli lõunini metsi mööda kõndinud, istunud ta maha ja hakanud lõunat võtma. Kui ta natukene aega oli pruukosti võtnud, tulnud üks hirmus suur madu metsast välja ja löönud rõngas kütti ümber. Kütt ehmatan esite küll ära. Katsun ära minna - ei, madu ei lase. Viimaks katsunud meelitada, annud maole ka võidleiba ette, mis madu hea meelega ära söönud. Kütt katsunud mitu korda ära minna, ei madu lase ega tee ka kütile midagid. Kütt mõtelnud: "Püssiga laseks, kui ei trähva easti, siis ta mind ka ära purustab. Lööks küll mõegaga, aga ta võib siis oma sabaga ühe korraga surnuks lüüa, parem olen rahu, saab näha, ehk pääsen õnnelikult viimaks minema." Kui kütt rahuga istunud, olnud metsas äkiste kange röökimise hääl. Selle röökimise peale röökin ka madu, mis küti ümber olnud. Selle peale tulnud metsast teine suur kahe peaga madu välja ja vaadanud küti peale, kui tahaks ära neelata. Selle peale karanud see madu vastu larinal, mis küti ümber olnud. Madu tõmmanud teise pea teise maol otsast ära ja kütt raiunud oma mõegaga teise pea otsast ära. Selle peale pidanud kütt minema hakkama, aga madu tõrjub kütti sinna poole, kus tima tahab minna. Kütt mõtelnud: "Olgu peale, ma tulen sooga ühes, saab näha, kus sa mind viid." Kui nad nenda tükki maad olid edasi läinud, saanud nemad ühe suure lagendiku peale. Seal olnud üks suur sipelgapesa. Madu löönud oma sabaga sippelgapesa laiale ja pesa alt tulnud suur vaskkatel nähtavale. Madu pannud selle peale metsa ja jätnud küti sinna. Kütt vaadanud ja näinud, et kattel olnud raha täis. Kütt läinud kodu ja võtnud hobuse ja viinud selle katla kodu ja saanud rikkaks miheks. Selle loo järel on arvama hakatud, et sipelgapesade all peab raha olema ja ka ussipesade all, mis aga vist ei või tõsi olla. Ka kes ussikrooni peab kätte saama, see peab kõik saladused ära teadma ja peab võima vägevad tükka teha.

E 1905/7 (28) < Risti khk., Nõva - Juhan Holts (1892). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe jäägre lugu, kes huntidest pidan ära söödud saama. Rahvasuust Juhan Holts Nõval üle Paldiski Ennemuiste käinud üks jääger metsas jahi peal. Metsa sees olnud üks lage sööt, kus ta igapääv läbi käinud. Igakord, kui ta sealt läbi läinud, näinud ta kari hunta seal istuvat. Ühekorra mõtelnud ta neid lasta ja läinud üles puu otsa. Siis näinud ta, et ülevelt igaühele lihatükid ette visatud, aga üks jäetud ilma ja hääl üteln metsast selle hundil, kes ilma jäänud: "Sinu osa on seal puu otsas!" Teised hundid läinud sellejärele metsa, aga see üks läinud sinna puu alla, kus jääger otsas olnud, ja ei põle ära läinud, vaid istunud puu all. Jääger mõtelnud: "Kaua ma siin vangis ikka olen! Ma katsun ta maha lasta!" Nii kui mõeldud ja peagi käinud pauk. Aga oh imet! Hunt ei tea sellest midagi! Hunt hakkan sellejärele hirmsate ulguma. Sellejärele tulnud teised hundid ka metsast välja ja hakanud puud maha närima. Peagi kukkunud puu praginal maha, jääger saanud nii valu, et midagi ei ole võinud huntidel parata. Hääl hüüdnud jälle metsast: "Jäägrel ei tohi teie midagid teha!" Sellepeale läinud hundid jälle lageda söödi peale ja antud jälle igaühele ülevelt tükk liha. Jäägrel aga hüütud metsast: "Oleks sa teist korda veel lasknud, siis oleksid hund/id/ sind ära söönud!" Jääger läinud sellepeale kodu ja ei põle enam uskunud hunta lasta. Sellepärast asunud ka vanaste palju hunta metsa, et inimesi tee pealt ära söödud. Uuemal ajal on aga südakamad jäägred, kes hundisugu tahavad metsast ära kautada.

E 1911/4 (30) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hundi äpardus, kui tema kitse oli kätte tahtnud saada Ennemuiste olnud üks kehv saunamees. Temal olnud üks kits, keda ta alati õue lahti lasknud heinakõrssa otsima. Kitselaut olnud rihaltse otsas ja kits oli õppinud mööda laudu üleval käima, rihaltse lakka, sealt toa peale, toa pealt kamre peale, kus ta teadnud heinu olevat, aga peremees ei põle seda kordagid juhtunud nägema. Kits karjun ja määginud iga õhtu õue peal, aga hunt saanud viimaks haisu ninas ja tahtnud õuest kitse ära viia. Ühel õhtul, kui kits õues määginud, tulnud hunt oja takka ja pidan kitse peale kargama, aga kits juhtun parajaste nägema ja jooksnud oma lauta, hunt taga järel. Kits läinud oma tuntud teed mööda lauda krõbinal üles rihaltse peal ja toa pealt läbi kamre peale. Hunt läinud ka suure vaevaga taga järgi, aga mehikesel olnud tee tundmata ja jooksnud parajaste laeaugu peale ja läinud vortsti kui tuhakott rihaltse põrandale maha. Hakanud seal omas suures hädas laulu lööma, sest et välja ei saa. Pererahvas hirmu täis, ei tea, mis kuri elajas rihale on läinud, ei julge vaatama ka minna. Kui hoomikuvalge tulnud, teinud peremees rihaltse jalgväraku lahti ja näinud - kaks tumedat tuld taga nurkas ja pannud kähku jälle väraku kinni ja läinud tuppa naisele ütlema, et kurivaim tõeste rihal on. Lapsed jooksnud selle hirmu sees ahju, enni ei olnud mitte korsnaga ahjusi toas, kus suits oleks võinud välja minna. Perenaine hakanud kartuhvlid hoomikuks keetma ja pidanud suitsuhäda pärast ukse lahti tegema. Naine mõteln: "Saagu mis saab," lugenud selle järel, kui ta ukse lahti teinud valju häälega Issameie palvet, et kurat siis rihalt ära kauks. Kui ta aamen saanud öölnud, jooksnud hunt täie valuga rihalt tuppa. Peremees öölnud, kes hirmuga parssile jooksnud: "Jumala nimel, tagane meist, saadan!" ja hakanud õnnistamise sõnu lugema. Hunt näinud, et ust välja majalt ei läinud ja karanud aknast välja ja pannud metsa. Mees ja naine tänanud jumalat, et kuradist lahti saanud.

E 1918/9 (31a) < Risti khk., Nõva - Juhan Holts (1892). AT 56 A*, ainuke teisend. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 33. Kass püüab lindu Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Selle peremihel olnud ka üks niisugune tark kass, kes väga kaval olnud saaki varitsema. Korra püüdnud see kass metsast jänese kinni ja viinud elusalt kodu. Kui kass jänesega kamrelakka läinud, karjunud jänes kassi käes. Pererahvas kuulnud seda imelikku häält ja läinud kamre peale vaatama. Nad leidnud kassi jänekse peale urisevat. See kass olnud nii kaval. Ta läinud lageda põllu peale, heitnud sinna pikali maha, saba sirgu, jalad kõik eemale siruli, kõrvad lonti ja silmad pigistand kinni ja ei põle ennast siis kusagilt liigutan. Ja teinud ennast kui vana raibe kunagi, kes ammust ajast juba põllu peale on visatud. Varesed seda nähes arvanud, et nende jauks visatud ja linnanud üheteise järel seda raibet ära sööma. Ninda võtnud kass neid üheteise järel kinni.

E 1921/4 (33) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peremihest ja perenaisest, kes tulehännaga käinud Ennemuiste oli ühes peres üks peremees ja perenaine, mõlemad käinud ööses tulehännaga (pisuhännaga) vargil. Neil olnud ka kaks sulast. Need hakanud ära märkima, et mis seadus see on, peremees ja perenaine söövad head tatratangupudru alati, aga meie peame halva toiduga rahul olema. Ühel korral läinud peremees ja perenaine jälle välja vargile ja sulane näinud, et perenaine viinud pudrukausi (anuma) rihaltse lakka või laudile ja sulane öölnud teise sulaselle: "Kui nad saavad kottu ära läinud, siis lähme ja sööme see pudru nahka." Nii kui ööldud, nii ka nad teinud - läinud sinna ja söönud see pudru ära, millel ka hea suur võiauk sees olnud. Saan nad ära söönud, sittun teine sinna pudrukaussi ja teine turkin halu otsaga augu sisse ja kusnud või asemelle sinna sisse. Peremees ja perenaine tulnud kodu ja läinud enda pudru ära sööma. Teine öölnud, kui võtnud: "Ah! See on sitt ja kusi." Teine võtnud ja mekkinud ja öölnud: "See on pupp ja vesi." Teine öölnud:"Paneme maja põlema." Teine öölnud: "Kus meie ise lähme?" Teine öölnud: "Seal oja äärse on üks vana rattarumm, lähme sinna sisse." Nii kui nad öölnud, nii nad ka teinud ja pannud maja põlema ja läinud rattarummu sisse, aga sulane juhtun seda nägema. Sulane teinud kaks pihelgapuust pulka ja löönud teineteise poole rummu otsa, et nad ennam rummu seest välja ei saa. Maja põlenud koledaste. Sulane võtnud ja visanud rummu kesk elava tules/se/. Rattarumm karanud esimese valuga küll tulest üles taeva alla, aga kukkunud jälle tagasi ja põlenud tules ära. Nenda on kohe suure nõiast lahti saadud. Kirjutanud J. Holts.

E 1938/42 (39) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vesiveski õnnistamine Ennemuiste ehitanud üks mees vesiveski ühe jõekäänu peale, kus vesi hästi jooksnud ja voolanud. Kui ta veski juba valmis olnud saamas, öölnud üks hääl mihele: "Ära tee mitte oma sitapeldikut minu söömalaua peale, tee, et sa ennast aegsasti siit koristad." Miis olnud ennegid õppinud kurja vanduma öölnud ka selle keelmise hääle peale: "Kurat, ma ei hooli, olgu mistahtes ma oma veskit siit enam ei laota," ja teinud oma veski valmis. Aga kurjad vaimud hakanud iga ööse möldert vaevama ja ööse olnud kõiksugusi häälesi õues kuulda: kassi näugumist, koera haukumist ja lojuste ammumist jne. ja aknast aetud pikad sarved sisse. Mölder palunud jumalat ja lugenud Issameiet, et kurjavaimudest lahti saada, aga miskid ei ole see abi aidanud, vaid öö tulnud, ikka hirmsamaks läinud see veski kurjavaimudest. Mölder seda nähes, saatis oma naised ja lapsed vesiveskist külasse ja jähi ise sinna ja ütles: "Ega mina ikka neid kuradid ei karda. Tulgu neid nii palju kui neid maa peal iial on. Veski on ikka minu päralt." Tuli õhtu jälle kätte, heitis magama. Õhtu ei olnud ühtegi viljakotti veskis. Hoomiku, kui üles tõusis, olnud veskikoda viljakottisi täis ja keda mölder puudutan, see saanud kohe ühe loomaks - kassiks või koeraks. Ja jälle ööl öölnud möldrele: "Kui sa ennast siit ei korista meie söömalaua pealt oma sitapeldikuga, siis hoia sa iseendid." Jälle teise pääva õhtul, kui mees magama heitis, palunud ja lugenud ta Issameiet, et ta kurjavaimude eest rahuga saaks puhata. Kui ta parajasti magama jäänud olnud, olnud väljas jälle kõiksuguseid häälesid kuulda. Mölder läinud välja vaatama ja jälle hääl öölnud: "Kui sa ennast oma veskiga siit ei korista, siis uputame meie sind siia jõkke ära." Mees läinud tuppa ja heitnud magama. Pea olnud ka veskikoda kurja vaimusi täis mitme looma näül ja teinud kõiksugusid hirmsad hääli. Mölder värisenud voodis kui haavaleht. Pea tulnud üks inimese näul ja karanud voodiserva kinni ja pidanud möldert uksest välja viima. Mölder pidanud tugevaste uksest kinni ja lugenud ühte hinge/ga/ Issameiet. Viimaks kadunud see kuri vaim, võis mees jälle ära. Mölder ei põle hirmuga enam julgenud veskisse magama heita, vaid jooksnud veskist ära külasse puhkama. Hoomiku läinud veskisse ja pidanud jahvatama hakkama, aga kui ta veskiukse lahti teinud, jooksnud veskis suure mürinaga keik kivid ja värgid ja kurjad vaimud ajanud keik, mis veskis olnud, puhas kivi silmast sisse ja jahvatanud puruks. Mölder seda nähes jooksnud õpetaja juure ja palunud, et õpetaja tuleks ja tema vesiveski ära õnnistaks. Õpetaja pannud esite vastu ja põle tahtnud minna, aga mölder lubanud pärast õpetaja vaeva ausaste tasuda. Siis läinud ka õpetaja möldrega ühes vesiveskit ära õnnistama. Kui õpetaja veskikotta astunud, jahvatanud kurjad vaimud ikka omasoodu edasi ja õpetaja öölnud möldrele: "Siin on kuradid nii palju kui sipelgaid pesas." Õpetaja võtnud taskust lauluraamatu ja öölnud möldrelle laulusõnad ette: "Jeesus, oh aita, et võimust võim saada, jne." Sel silmapilgul visatud ülevelt üks mees maha, mis pea otsast ära olnud raiutud ja verine. Õpetaja ehmatan ära ja jooksnud veskikojast välja ja öölnud möldrelle: "Jäägu kuradid siia paika, katsume, et ise hingega pääseme." Mölder öölnud: "Mina siit enne ei lähe, nii kaua kui nad veel veskit ära ei ole lautanud." Saanud õpetaja ära läinud, öölnud hääl veskist: "Mata see surnukeha kirikuaeda ristitud mulda, siis kaome meie kõik siit veskist ära." Mölder teinud nõnda, kui talle sealt veskist ööldud. Matama aeg öölnud jälle üks ääl: "Mine nüüd veski ja pühi ja korja kõik viljaterad kokku ja jahvata ära, saad iga tera pealt kopika." Mölder teinud nii, kui talle ette ööldud ja ta saanud pärast hirmus palju jahu ja raha, tulnud iga pääv nii palju sisse, et lugeda põle jõudnud. Kui ta veel ära ei ole surnud, siis jahvatab ta veel praegugi.

E 1999/2004 (44) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt: 756B Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas üks mõrtsukas õntsaks saanud Ükskord olnud üks hirmus mõrtsukas, kes alati röövin ja ka inimesi tapnud, nii et kõik teda kartnud. Viimaks olnud temal juba nii palju raha, et enam ei tea, kuhu panna. Siis tulnud tal see hea mõte - ma tahan kirikut oma raha eest lasta ehitada, võibolla ehk siis saan ka õndsaks. Ta annud igal pool käsud välja, et rahvas tuleks temal kirikut ehitama, aga keegi ei julge ja kartnud, et kui tema kääst töövaeva läheme pärima, et ta siis meid ära tapab. Ta saanud seda kuulda, siis maksnud ta kõigile enne raha välja ja kiriku töö algan. Pea saanud ka kirik valmis. Siis võtnud ta maast ühe tuletukki ja löönud püsti ja öölnud seejuures nii: "Kui ma veel õndsaks saan, siis mingu see põlenud puutukk kasvama ja kasvagu suureks puuks." Ja peagi hakanud see tukk võsuma ja kasvama. Siis läinud ta kirikuõpetaja juure, et õpetaja tuleks ja tema kiriku ära õnnistaks ja teda ise ka omas kirikus esimest korda armulauale võtaks, aga mis teha, ei õpetaja julge minna ja ütelnud: "Ei, ma ei tule." Mees läinud jälle kodu, läinud aga teisel pääval jälle õpetaja juure ja ähvardan: "Kui sa mind ei tule lauale võtma ega kirikut õnnistama, siis ma sind praegu siia paika tapan." Õpetaja hakanud suure hirmu sees värisema ja öölnud: "Pai mees, ma tulen." Õpetaja läinud keriku ukse taha ja näinud, ukse peal olnud kirjutud mihe nimi ja liignimi ja sel ja sel pääval saab mind siin esimest korda lauale võetud ja kirik õnnistud ja aastanummer. Õpetaja teinud ukse lahti, siis ta näinud, et mees olnud põlvili altari ees ja palun jumalat. Õpetaja seda nähes pannud ukse tagasi kinni, võti olnud ees, keeran ukse lukku ja visanud võtme järve. Aga mis teha, võti olnud nii kunstlikult tehtud, et keegi teine võti enam lahti ei tee. Aastat nelikümend läinud mööda, siis saanud üka kalamees noodaga võtme järvest kätte ja siis keeratud kirikuukse lahti ja vaata imet, mees palun ikka ühtiviisi põlvili altari ees. Kui vaatajad sisse astunud, küsinud altari ees paluja, kas õpetaja veel ei ole tulnud, sest tema arvates olnud seesamma pääv, kui ta õpetajat kutsumas käinud. Siis läinud teised õpetaja juure, rääkinud seda lugu talle ja õpetaja võtnud raamatut kaendlase ja läinud siis kirikus. Kirikus paluja pannud aga imeks, et ei ole enam see õpetaja, kelle jutul tema käinud. Mees olnud siis armulaual. Õpetaja õnnistanud kiriku. Siis tulnud mees suure südamerõõmuga kirikust välja, vaadanud seda tukki, mis ta senna püsti löönud ja see olnud juba suur puu. Siis öölnud mees: "Nüüd võin ma kindlaste see peale julge olla, et ma õndsaks saan." See jäägu aga lugija enese arvata, kas see lugu tõsi on või üks luuletus. Rhvasuust kirja pannud Juhan Holts Nõval üle Paldiski.

E 2008 (226) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noore õunapuu otsast saab õunu varastatud, ei pea see puu hea viljakandja puuks kasvama.

E 2033/6 (54) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Natukene ühe silmamoondajast Kord elanud üks väga tark nõid või silmamoondaja, kes kõiksugused vägevad tükka teinud. Rahvas mõelud teda vanakuradi ise olevat, sest ega üks lihalik inimene ikka niisuguseid tükka ei või teha. Kord koorinud tema palka hoone ehituse tarvis ja viimaks juhtunud ka sinna võerad inimesi juure tulema, siis öölnud ta: "Tahate näha saada, maa poen siit palgi otsast sisse ja tulen teise otsast välja?" Keik soovinud seda imet näha saada. Mees muutnud kõigil silmad ära, kes seal olnud. Läinud palgi otsa juure ja hüüdnud: "Vaadake, nüüd panen ma pea palgi otsast sisse ja lähen." Ja peagi põle teda keegi näinud, arvates, et ta palgi seest edasi läheb. Aga sel ajal juhtun parajaste üks kaltsuajaja setukas sinna tulema, kelle silmad moondamata õppetaja olnud, sest silmamoondaja ei olnud teda veel näinud, see hüüdnud juba mõned sammud eemalt nende ligi astudes: "Teie rumalad, teie arvate, et ta palgi seest läbi läheb! Ta ronib käpuli palgi pealt edasi ja krõbistab laastudega ja teie arvate, et ta praginal puusüdamest edasi läheb." Selle ütlemise peale vaadanud silmamoondaja kord tagasi kaltsuajaja peale ja nõidanud kohe selle silmad ka ära ja näinud, et sead tema kaltsukoorma otsas ammetis olnud. Kaltsuajaja võtnud matra ja hakanud sigu nuhtlema ja peksnud nõndaviisi nii kaua, kunni kõik tema taldrikud, tassid, kruugid ja kausid katki olnud virutatud, aga sead ühteviisi ikka kaltsukoorma kallal. Viimaks silmamoondaja võtnud moondamise ta silmi pealt ära, siis olnud kaltsuaajal vesi ahjus - kõik kallis kaup katki pekstud ja ometige põle ühte loomahingelist koorma kallal olemas olnud. Siis öölnud silmamoondaja: "Vaadake, siit seinast on oherdeauk läbi ja mina lähen siit august läbi teinepool seina, võite igaüks oma silmaga iga mees hooltsaste pealt vaadata, et ma seda teen." Silmamoondaja pannud pea augu peale ja hüüdnud: "Nüüd lähen!" ja kadun vaatajade silmist ja pea hüüdnud seestpoolt seina: "Kuulake nüüd, olen ära teinepool seina." Tüdruk, kes üleval aida peal pesu kuivatama pannud, näinud seda lugu, et silmamoondaja iga kord kõrvalt uksest sisse läinud ja hüüdnud: "Ärge uskuge teda, et ta august läbi läheb. Ma olen iga kord näinud, et ta uksest sisse läheb." Tüdruk tulnud aida pealt maha ja hakanud tuppa minema, aga imet, hirmus sügav vesi. Ta tõstnud oma riided üles, et märjaks ei saa. Mida enam toa ukse poole, seda sügavamaks läinud. Ta käärinud viimaks oma riided kaendlaaugust saadik ülesse, et kõik ihu paljas olnud, teised naernud, nii et kõhud tahtnud katkeda. See silmamoondaja oli palju vigurit teinud ja seega hulga raha kokku pannud. Kui ta ära ei ole surnud, siis teeb ta veel praegu oma vigurit edasi.

E 2044/7 (57) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas ennemuiste hunta kinni püütud. Rahvasuust J. Holts Ennemuiste, kui hunta olnud, kes rahvale palju tüli teinud, pruukinud rahvas ka mitmed nõud nende kinnipüüdmisks. Huntide püüju tarvis kaevatud suured sügavad augud, siis pandud üks post sinna augu keskel püsti ja pandud siis üks põrsas ehk kukk sinna posti otsa ja pandud siis õrnalt puuokstega auk pealt kinni, et kui hunt seda põrsast ehk kukke ära tuleb võtma posti otsast, siis ta sinna auku kukub, kust ta enam välja ei saa ja kus siis kerge on nende elutossu välja võtta. Selsugusel püüdmise ajal sündinud ka üks hirmus ja nallakas lugu, mida ma siia lugejatel ülesse panen. Ühes küla kõrtsus käinud üks noor poiss alati õhtati viiulit mängimas. Aga seal küla ligidal olnud ka üks niisugune hundipüüdmise auk, aga viiulimängija poiss ei ole sest ühtegi teadnud. Kui ta kõrtsist kodu läinud, näinud ta tee ääres metsas kukke ühe posti otsas karjuvad. Ta läinud ruttu sinna ja pidanud kuke sealt ära võtma, aga vaata maa langenud jalge alt ja kukkunud suure krobinaga auku kaksiti ühe looma kaela peale, mille järeldusel see hirmust häält teinud. Poiss tõmmanud tikust tule üles, siis näinud ta omaks suureks ehmatuseks, et tema leitud seltsiline hunt olnud ja auk ka nii sügav, et väljasaamist loota ei ole. Poiss mõtelnud: "Surm ehk elu!" ja hakanud viiulit mängima ja hunt hakanud kangeste ulguma. Kukk karjunud ühtelugu posti otsas edasi. Peagi tulnud üks ülevelt võntsti viiulimängijale selga. Viiulimängija tõmmanud jälle tule üles ja näinud, et hunta olnud juba paar tükki tema seltsis. Ta mõtelnud, need viimaks mind nällaga siin õnneks võtavad. Öö läinud mööda ja viiulimängija oodanud pääva läbi, kas inimest tuleks ka auku vaatama. Pääv läinud õhtule, aga ei tule kedagi ja nälg hakanud ka teda hirmus vaevama. Õhtu ei heitnud tema magama, öösel aga tulnud paar vortsu talle jälle ülevelt selga. Ta võtnud tule tikust üles ja näinud, et hunta juba neli tükki augus olnud. Küll värisenud tema ihukarvad, aga mis ikka parata võib, sest põgeneda ei saa neist keegi. Teisel pääval aga tuldud auku vaatama, kas hunta ka on sisse läinud. Kõik ehmatan ära, kui nemad viiulimängijat poissi nella hundi vahelt august leidnud. Nad annud poisile auku köieotsa kätte ja pidanud poissi sedamoodu huntide vahelt august välja tõmbama. Aga kui poisi ülespidi tõmmatud, hakanud hundid hammastega poisi külgi kinni, ei lase välja tõmmata. Kui nad näinud, et see abi ei aita ja et hundid poissi igatemoodu lasknud ende ümber silitada, siis pannud poiss köieotsa hundi kaela ümber kinni ja sedamoodu vidanud teised kõik neli hunti enne august välja ja poiss keige viimaks. Hundid saanud siis kõik oma surmanuhtluse kätte. Ja sest ajast kaudatud ka niisugune hundipüüdmise mood ära.

[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]