[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 2051/4 (59) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt. 1061+1176+1575 Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jutt Mammaste külast Ennemuiste olnud Mammaste küla Eestimaal vanakuradiga hirmus kimpus, sest vanakurat vidanud iga aasta hirmus palju küla loomi ära. Et küla juba üsna hirmu sees olnud, ei põle sinna hooltsate karjuste abi aidanud ega miski abi. Siis tulnud üks noor mees külasse ja pakkunud ennast karjatseks ja öölnud, et vanakurat tema hoole alt ühtegi looma ära ei saa viia, ja kui seda peaks ette tulema, siis tema selle eest vastab. Aga karjane tahtnud väga kallist palka saada, mis külamihi üssna värisema pannud, siiski võtnud nad teda hädaga endale karjatseks, sest loomade äravedu olnud juba liiale läinud. Karjane läinud metsa ja korjanud teise tasku pähkled, teise tasku veikesi kiva, söönud siis vahetevahel oma pähkled ja löönud vahel veikest nurtralli sekka. Seal näinud ta vanakuradit äkiste vantides oma poole tulevad. Karjane põle sest ühtegi välja teinud, vaid söönud ikka rahuliste oma pähkled. Kurat astun uhkeste karjatse ette ja öölnud: "Noh, kas annad heaga mulle ühe hästi rasvase looma või pean vägise võtma?" Karjane öölnud: "Kui teie, aus isand, ka nii hõlpsaste pähkle katki närite kui mina, siis annan keelmata, aga kui ei, siis katsuge, et tervelt oma nahaga pääsete." Ja karjane võtnud selle peale piuga kivi taskust välja ja annud vanakuradi kätte. Vannakurat närinud nii et hambad ragisenud ja suus tuld leiganud, aga ei saa katki, ja pannud seda nähes putkele. Nõndamoodi mitu kord vanakuradiga karjane pannud iga kord pähelt närima, aga annud selle asemelle kiva närida. Nii kaua närinud vanakurat, kui viimaks kõik ta hambad suust otsa saanud. Karjane öölnud: "Kuule, kui sa oma käimist veel edasi tahad pidada, pead mulle ühe kotitäie sala sitahaisu tooma. Kui sa seda ei saa, siis ma so naha pealt võtan ja külameeste kätte annan." Vanakurat öölnud: "Toon, toon!" Vanakurat läinud siis kotiga mõisa põllu peale, kus teumihed kibedaste töötanud ja koogutanud igaühe perse taga oma kotiga, kes üks tirt lasknud, pannud ta kohe oma koti ette. Kui ta arvanud kott juba haisu täis olevat, hakanud ta karjatse juure minema. Tee peal aga nuusunud ta vahel kotti, kas hais peaks ikka kotis alles olema. Selle ajaga, kui ta karjatse juure saanud, olnud kott täitsa haisust tühi. Vanakurat korjanud mitu aega niimoodu salasitta, et viimaks ta tuhvled jalast otsa saanud ja ta kaela- ja sellasooned haigeks jäänud töömeeste perse taga koogutades. Karjane näinud, et ta haisu toomisest midagi põle tulnud ja öölnud: "Nüüd tahan ma so naha maha kiskuda ja kui sa oma nahka ei taha anda, siis pead mulle selle kotitäie raha tooma." Vanakurat öölnud: "Toon, toon." Ja peagi tulnud vanakurat ähkides kott selgas. Karjane lasknud siis kuradid rahakoti oma koju tassida. Karjane öölnud: "Hoia, kui sa ennast veel mulle peaks näitama!" Külarahvas harjun juba ära, et vanakurat enam loomi ei käi vidama ja ei põle lubanud karjatse palka välja masta. Karjane pahandan selle üle ja annud sui jaanipääva aeg üles, et tema sügisel ennast karjatse ammetist lahti võtab. Teeninud siis aasta täis ja läinud külameeste kääst palka kätte saama, aga külamehed ei maksa. Karjane mõteln, mis hea nõu nüüd hakkab. Läinud ühel õhtul pimedas küla alla metsa ühe puu otsa ja hakanud karjuma: "Häda, häda Mammaste küla peale! Häda, häda Mammaste küla peale!" Külast hüütud siis: "Mikspärast häda?" Karjane hüüdnud puu otsast: "Sellepärast, et karjatse palka ära ei maksa. Häda, häda" jne. Külamehed maksnud siis karjatselle ta lubatud palga välja. Kui ta veel ära ei ole surnud, siis sööb ta praegu oma palka, aga vanakuradi kalliga kotitäis on alles tervisega.

E 2055/7 (60) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersberg (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Soldati võitlemine kaheteisme kuuga Ennevanaste, kui üks soldat kroonuteenistusest kodu käima läinud, saanud ta õhtuni teed mööda kodu poole rutanud, olnud ta jalad juba üsna ära väsinud. Tulnud üks maja vastu ja ta läinud sisse ja küsinud öömaja, mis temale ka viimaks lubatud. Soldatil tehtud ase tahatuppa maha ja ööldud siis: "Heida siia magama, et sa eestoas teistele tülinaks ega jalgus ei ole." Soldat põle veel magama jäänud, kui üksteist noort meest tuppa tulnud ja see vanamees, mis enne olnud - kaksteistkümnes. Tagatoas olnud üks veikene potikene, vedelat kraami olnud seal sees ja igamees läinud sinna poti juure ja kastnud oma näpuotsa sinna sisse. Ja iga mihel olnud puumõek kääs ja läinud kõik siis selle peale välja. Soldat seda imeks pannes läinud akna peale vaatama, kuhu nemad puumõegad kääs minna ja soldat näinud, et nemad kõik üles taeva peale läinud ja seal taplema hakanuvad ja maha paistnud nii kui meie mõnikord virmalise vehklemisi nääme. Soldat seda nähes pannud ennast ka ruttu riidesse, võtnud oma mõega, kastnud oma näpu ka sinna potti ja läinud välja nende järel - ja vaata imet - soldatil olnud ka see võimus, et ta üles taeva alla nende hulka saanud. Soldat hakanud oma raudmõegaga taplema. Küll tulnud need kaksteist meest kõik tema kallale ja tahtnud teda surnuks lüüa, aga soldat keerutan oma raudmõegaga kolm-neli ringi ja löönud mitmel kääd otsast maha. Selle peale põgenenud need kaksteist meest soldati eest ära. Soldat läinud tagasi jälle oma öökortlesse. Hommikul tapelnud majaperemees küll temaga, et: "Meie olime puumõekadega ja sina tulid raudmõegaga - ega see kenegi taplemise riistapuu ei ole. Kes õpetas sulle seda kuntsi, et sa meie hulka ülese võisid tulla?" Soldat öölnud: "Arvate teie, et ma magasin, ma nägin keik, mis teie tegite." Selle peale läinud soldat minema. Sellepärast on ka see teine mees, küündlakuu, tänapäävani kõige lühem, sest et soldat teda kõige enam oma mõegaga oli haavanud. Jaan Ersbergi suust Juhan Holts Nõval üle Paldiski.

E 2078 (1) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Enne kui veel kirjamehi ei olnud, pruugiti valla magasinides pulgad. Peremihel oli siis teina pulk oma kääs ja teina pulk magasinis. Et igaüks oma pulka ära tundis, olid kõigidel oma isesugused märgid, mida õuemärkideks kutsutud. Iga kord, kui vilja laenatud, siis saanud ka pulkade peale üles märgitud. Nüüd on juba ammu see pruuk kadunud ja pulgad seisvad magasinis nurkas hunikus.

E 2078 (2) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahvajutu järele olen kuulnud, et Riguldi mõisa põllal peab üks lehtpuu olema, mis ühe ööga olla kasvanud ja kes selle puu oksa murrab, peab ära surema.

E 2078 (3) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahvajutu järele olen kuulnud, et Paldiski linnas peab see olema, mida rootsi kuninga kuivanud kepist olla kasvanud, sest kui venelane Paldiski linna ära võtnud, löönud ta kepi püsti, ööldes: "Kui kasvama hakkab, saan linna tagasi."

E 2079/82 (63) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Natukene näkkide ajaloost Ennemuiste olnud üks kuri inimesesugu, mida nimepidi näkkideks kutsutud, need olnud ühe jalaga. Kui nad kuskile käima peale välja läinud, löönud neid kaks tükki kättpidi kokku ja läinud nii tulisest edasi, et hobusega naljalt põle nende vastu saadud. Inimeste elu olnud see aeg väga kardetav, sest nemad püüdnud ka inimesi ja nuumanud neid endile sööma tarvis. Neil olnud ka majad, kus nad koos elanud ja oma hirmsat tööd toimetanud. Ühes niisuguses näkkide asunduses olnud palju inimesi kinni pantud ja kindlasse paika nuuma peale pandud. Seal olnud üks vanamoor kodu alati, kes neid inimesi, mis nuumati, iga pääv ühe sööma jaoks küpsetanud, sest teised näkid käinud iga pääv röövimas ja riisumas ja inimesi püüdmas. Inimene, mis nuuma tarvis pandud, seutud traat või muu asi ümber vasaku käe päka ja kui ta juba nii lihavaks läinud, et traat juba liha sisse sügavas jäänud, siis kästud seda vanamoori ahjus ära küpsetada. Ühel pääväl läinud näkid jälle riisumise peale välja, siis öölnud üks nende peameestest vanamoorile: "Täna lõuniks lähed võtad ajast paremat kätt kõige esimene ja küpsetad meile lõunaks ära." Saanud vanamoor ahju küdema pannud, toonud ta selle mehe ära. Vanamoor pannud käru ahju ette ja öölnud: "Istu siia peale." Mees öölnud: "Ma ei mõista, palun teid mulle enne näidata." Vanamoor istunud käru peale. Sel silmapilgul kihutanud mees vanamoori käruga ahju, kus teda kohe tuleleek surmanud. Mees võtnud võtmed, peastnud teised inimesed, kes nuuma peal olnud, ka lahti, võtnud siis raha ja kallimad asju, mis nad majast leidnud ja põgenenud siis sealt ära. Lõuni aeg tulnud näkid kodu ja pannud imeks, kuhu vanamoor on saanud. Tommanud siis ende praekeha ahjust välja, siis saanud nemad aru, et mitte head nalja ei ole - vanamoori keha ja tema sõrmus peale selle veel tunnistanud, et tõeste nende ende vanamoori keha olnud. Siis läinud nemad nuumtalli vaatama. Viimane kui üks on kadunud ja ka raha ja kallid asju. Siis istunud nad hooste selga ja kõik läinud põgenejad taga ajama. Tee läinud neil kaheharaliseks ja ei põle teadnud, kuhu külge nad on läinud. Hobused kippunud teise ääre, mihed tahtnud teise ääre minna ja ka läinudki, aga põgenejad olid sinna külge ikka läinud, kuhu hobused püüdnud minna. Viimaks, kui näkid näinud, et selle tee pealt neid leida põle olnud, pööranud nad ümber ja läinud teist teed mööda. Põgenejad väsinud juba ära. Tee ääres olnud lojuste kari. Põgenejad läinud sinna lojuste karja hulka ja lasknud pikali maha, nii et neid keegi ei ole näinud. Tagaajad läinud neist mööda ja nenda pääsnud nemad näkkide kääst ära. Näkkidest on vanainimeste suus mõndagi juttu kuulda olnud, mida kõik ei maksa kirja panna. Rahvasuust kirja pan/nud/ Juhan Holts Nõval üle Paldiski.

E 2083/5 (64) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Erseng (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hallitõbest, mis selle aastasaja alguses on mõnes maakonnas möllanud ja kelle kimbatuses mõned vanemad inimesed on olnud, kes veel alles elavad. Jaan Ersbergi suust J. Holts. Minu isa jutustas mulle, kui tema alles poisike oli olnud, kuidas siis hallitõbi inimesi käinud piinamas. See tõbi tulnud igal pool inimeste peale nagu inimese näül või kombel ja vapustanud ja tallanud väga inimese selgas, et inimesed selle kätte üsna ära lõppenud. Üks mees, kes alati selle hallitõbe kääs kimpus olnud, pidanud järgmise nõu: ta teinud pihelgapuust ühe pulga ja leiganud sinna risti otsa, läinud siis aita kirstu sisse ja mõtelnud iseeneses - kui see halltõbi tuleb siis sisse, siis topin ma selle augu selle pulgaga kinni, kus ta sisse tuleb, siis saan ma näha, mis elukas ta ette on. Kui mees kirstus nenda mõtelnud, näinud ta, kuidas halltõbi võtmeaugust sisse tulnud, ta pannud kohe pihelgast pulk võtmeauku ette. Saanud halltõbi teda küll tallanud, võtnud mees tikust tule ülesse ja näinud, et üks naisterahvas olnud tema seltsis ja naisterahvas öölnud kohe: "Võta mind omale naiseks." "Kust sa oled ja mis sa mind vaevamas käid?" Naisterahvas öölnud: "Meid on võeraltmaalt palju naisa ja hulgume siin maal ümber. Meie küll seda ei tahaks, aga meid on seks pandud. Sina oled mind nüüd peastnud ja nüüd sooviksin, et teie mind naiseks võtaksite." Mees olnud pea selle nõus ja neid laulatud kokku. Nad elanud mõnda aastat ühes ja neil olnud juba mitu suurt last. Ühel pääval küsinud naine mihe käest: "Kust sa mind ära peastsid." Mees seletanud seda lugu naisele ette ja naine läinu selle järele aita ja mees vaadanud, naine läinud kirstu. Mees jooksnud järele, et mis ta hullu aidas nüüd on. Tõstnud kirstukaane üles ja vaadanud kirstu, põle enam naist kirstus ühtegid. Siis olnud mihel silmad vett täis, et kes nüüd mulle ja minu lastele riided selga teeb. Aga vaata imet, iga laube toodud ilma nägemata temale ja lastele puhas pesu ja riided laua peale, aga naine jäänud nägemataks kunni tänapäävani. Juhan Holts Nõval üle Paldiski.

E 2085/7 (65) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt. 1381 Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näkkide sõjast Ennemuiste olnud ühe mihel väga tige naine. Mees olnud ta kääs üsna hädas, sest naine peksnud teda vahetevahel nii, et veri mööda külge alla jooksnud. Seal tulnud mihel hüva nõu meela. Ta ostnud mõni kopika eest saiu ja kutsunud siis oma naise välja, ööldes: "Naine, tule vaata, et taevast sajab saiu maha. Üks nõid ütles mulle, et see näkkide sõda tähendada." Naine läinud siis mehe jutu peale välja. Mees visanud taskust ikka salamahti saiu üles taeva alla. Naine seda nähes, et mehe jutt tõsi on, hakanud meest paluma: "Kui sa mind näkkide süõjast ära päästad, siis ma eluaeg ilmas sind ei löö ega peksa." Mees öölnud: "Peastan, aga pea oma sõna." Mees öölnud siis: "Kõige parem, mine nüüd siia tõrre alla, mis siin õue peal seisab ja ma ise tahan ka väljas hooltsaste valavata." Naine kuulnud mihe sõna. Mees tõstnud tõrre ääre üles ja naine pugenud kummuli tõrre alla. Mees toonud siis aidast piuga odre, pannud tõrrepõhja peale, tassinud siis kanad tõrre põhja peale ja need hakanud hooltsaste odre nokkima. Naine tulist hirmu täis tõrre all, hakanud karjuma: "Armas mees, peasta mind näkkide sõjast." Mees karanud selle naise appi hüüdmise peale tõrre juure, kisendades: "Teie, kuradi näkkide selts, tahate minu naist õnneks võtta!" ja visanud kanad tõrrepõhja pealt ära ja lasknud siis naise tõrre alt välja, ööldes, et: "Näkkisi enam olemas ei ollagi." Naine karanud rõõmuga tänades mihe kaela ümber kinni: "Südamelik tänu, et mind näkkide sõjast ära peastsid, nüüd eui taha mina iialdes sulle haiget teha." Ja naine pidanud ka oma sõna. Kui nad ära ei ole surnud, siis elavad nad veel praegu.

E 2101/4 (67) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jaanitulest Ennemuiste läinud üks mees jaanipääva laube õhtu hobusekarja. Tüki aja pärast tahtnud ta piibu peale tuld panna, aga õnnetuseks ei põle miskid tuleriistu taskus olnud, et oleks piibu peale võinud tuld saada. Seal näinud ta äkitselt eemalt suurt tuld ja ta läinud siis sinna tule juure, et piibu siutsema saaks. Kui ta tule juure saanud, olnud seal mitu meest. Kui ta tuld tahtnud võtta, ütelnud need mihed: "Siin meie sulle piibu peale tuled ei anna, vaid pead siit kuuehõlma sees süssa viima oma karja juure." Mees esite kartnud, et sööd põletavad kuuehõlma ära, aga viimaks ometi lasknud ta ühte, kel suur tuhalabidas käes olnud, omale süssa kuuehõlma sisse panna. Siis läinud oma hooste juure, pillanud sinna sööd maha, et omale ise ka tuld teha, aga niipea, kui ta sööd maha pillutand, olnud need kadunud. Ta läinud uuesti, toonud jälle süssa ja ikka, niipea kui ta sööd maha pannud, olnud need suutumaks maast kadunud. Mees läinud kolmat korda veel süssa tooma ja hakanud ütlema: "Mis tuli teil on, et see minu kääst ikka ära kaub" ja saanud nendega riidu. Keik mihed karanud tule äärest ja hakanud ta peale tuld viskama ja loopima. Mees pannud jooksma ja tule äärdsed mihed jooksnud ta järel ja loopin nii palju tulesüssa ta peale, et kui hobusekarjane viimaks ära väsinud ja pikali kukkunud, et ta sellani süte alla jäänud. Viimaks laulnud kukk ja selle ajast kadunud need sööde loopijad kõige tule ja sütega ära. Mees tõusnud maast üles ja olnud nii hirmu täis, et ta karja ette võtnud ja kodu läinud. Siis läinud ta ühe targa või nõia juure küsima, et mis asja see peaks tähendama. Nõid öölnud, et mine sinna vaatama, kus sa süssa maha pillasid ja vaata - sa leiad raha. Mees teinud ka nii kui nõid õpetanud oli ja iga koha peal, kus ta süssa maha oli pannud, olnud suured rahahunikud. Seal, kus ta pikali viimaks oli olnud, olnud kõige suurem rahahunik. Kui ta veel ära ei ole surnud, siis peab ta veel praegu selle suure rahasumma juures aru.

E 2105/12 (68) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Õela naisest Ennemuiste olnud üks väga õel ja tige naine, kes oma mihega väga sandiste elanud. Ta olnud ka jõu poolest mihe üle ja mitu korda peksnud ta oma mihe keha nii läbi, et kole olnud vaadata. Mees surnud viimaks ära ja naise elu läinud sest ajast nii sandiks, et koguneste ilma mihete läbi ei saa ja ükskid mees ka enam temast ei põle hoolinud, sest kõigidel olnud see teada, kuidas ta oma esimese mihega oli elanud. Siis saanud tema meel ja süda ühel korral nii hapuks, et ta omas meelepahanduses öölnud: "Mis kurat see on, et ma meest ei saa! Ma võtaks keik vastu, tulgu kas kurat mulle miheks." Sest ajast hakanud tal üks mees käima, kes igal õhtul tulnud ja hoomiku jälle ära läinud. See mees öölnud naisele: "Sul ei pruugi ühegile tööle välja minna, mina saan kõik ära tegama." Suil näinud kõik külarahvas, et naise põllud kõik ilusti küntud ja äästatud olnud ja kõik vili ilusti kasvanud, aga mitte ühte inimest ei ole näha olnud, kes seda tööd oleks teinud. Naine hakanud ka selle imeliku asja pärast hirmuma ja võtnud kätte ja läinud ühe nõia juure kuulama, et mis lugu see on. Nõid öölnud: "See on see vana kurat ise, mis sa soovisid. Sa pead põgeneda katsuma ja kui see abi ei aita, siis tule jälle mu juure, küll ma siis jälle sind õpetan." See mees ei ole lasknud iialdeski naist öösel kusagil minna, vaid kui naine kuhugil läinud, siis lipanud ta ka kohe seltsi. Teisel õhtul, kui mees tulnud, öölnud naine, et temal rihale vaja kusele minna. Mees pidanud kohe seltsis minema, naine öölnud: "Eks sa lase mind seda väikest reisu üksipeni ära käia." Siiski põle mees naist muidu lasknud minna, kui sidunud naisele köie ümber kõhu ja lasknud siis naise minna. Rihal olnud üks kits. Naine sidun köie kitsele kaela ja läinud üles rihaltse laudile ja roninud üles penni peale kuke ja kanade juure. Naine kuulnud, et mees toas eerdanud, et kus ta nii kauaks jäänud, teinud rihaltse ukse lahti ja hakanud köiest tõmmama ja vidanud kitse tuppa. Mees öölnud: "Ohoo, on sarved peas!" ja jooksnud selle järele rihale naist otsima. Otsind rihaltse läbi - ei leia -, siis läinud mööda redelt üles laudile otsima. Kui ta natukese aega oli penni otsinud, kus naine olnud, laulnud kukk (vanarahvas tõendavad, et kurat ja kõik kurjad vaimud kukelauluga ära põgeneda ja et kukk ja kanad k/urja/v/aimu/ nähta) ja mees kadunud kukeleulu järel ära. Teisel õhtul olnud aga mees jälle tagasi ja käinud mõnda aega ja naine näinud jälle nõia juure ja öölnud, et põgenemine ühtegid ei aita. Nõid öölnud: "Kui teie õhtut sööma hakkate, siis lase lusikas laua alla ja võta lamp laua pealt ja vaata, missugused jalad tal all on. Ja selle klaasiga annan mina sulle üht eli ligi, kalla siis kohe seda eli tema jalge peale, siis jääb tema nii nõdraks ja võimetumaks, et ta pikali kukub ja kuhugi minna ei saa. Siis võta pihelgavitsad ja peksa nii kaua, et ta paluma hakkab ja ära lubab minna. Aga enne ära mitte peksmist järel jäta ja et ta tugevamaks saaks ja ära võiks minna, annan sulle teise klaasiga niisugust eli - kui sa tema jalge peale kallad, et ta siis kohe minna võib." Naine läinud kodu ja olnud lootuse peale rõõmus, et nüüd tast lahti saab. Teisel õhtul tulnud mees aegsaste ja kui nad sööma hakanud pillutanud naine lusika laua alla ja võtnd lambi, et lusikast nääks ära võtta ja näinud kohe, et mihel olnud karused kabjajalad all. Naisel olnud kõik kääpärast valmis. Naine kallanud kohe eli mihe jalge peale ja mees kukkunud losti laua äärde külleti maha. Naine öölnud: "Et sa oma käimist ei jäta, siis tahan ma sulle ühe niisuguse mundre anda, et sa enam teist saama ei himusta tulla." Neid sõnu ööldes võtnud naine nurgast vitsad ja hakanud meest peksma. Küll palunud mees, et ole hea ja jäta järele, aga naine öölnud: "Või jätan järele!" ja hakanud veel hirmsami/ni/ peksma. Viimas öölnud mees: "Lase mind lahti, ma lähen." Selle peale jätnud naine peksmise järele, valanud teise klaasist õli mihe jalge ja mees tõusnud üles ja läinud lepates minema, pärast seda ei ole aga naine enam teda näinud. Sest ajast saadik ei pea enam olema vanakuradit inimese näul maa peal nähtud.

E 2112/8 (69) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondikirik Ennemuiste olnud ühes kohas üks vana kirik, kus enam jutlust ei ole peetud, ja kes öö aegu läinud, saanud kurjavaimudest ära söödud, et paljad kondid järel jäänud, ja tihti nähtud öö aegus kirikust tuld. Et see kirik seal maal kõigile oli kardetavaks saanud, siis vidanud üks mees kihla, et tema tahab kolm ööd seal kirikus olla ja et temal kõige vähemadki viga ei ole. See mees olnud ka väga tugev. Kõik teised olnud jõu poolest tema alamad. Kui ta esimene õhtu kirikus läinud, tulnud ka pea üks selt kurjavaimusi sisse. Vanakurat istun kantsle peale ja lugenud sealt teistele aruannet ette, mis nad teinud, mis neil veel teha tuleb, viimaks öölnud oma sulastele: "Vaadake, seal seisab meie tänaõhtune pruukost, minge võtke ja valmistage valmis." Mees seisnud nurkas ja kui kurjad vaimud tulnud, ta neid kätega enesest eemale tõrjuma. Kes ta ligi ikka tulnud, selle ta virutanud vastu maad. Viimaks olnud tal juba väsimus käes ja kurjavaimude kätte pidan võit jääma, aga sel silmapilgul laulnud kukk ja niipea kadunud kõik kurjadvaimud ära. Siis läinud ta kodu ja nenda olnud esimesel ööl lugu. Teisel õhtul läinud ta jälle kirikus ja kurjad vaimud olnud aegsaste platsis. Vanakurat öölnud kantsle pealt: "No täna pead sa ikka meile pruukostiks saama" ja annud oma sulastele märku teda maha murda. Küll võidelnud nemad üks puhk aega, aga viimaks kurjad vaimud näinud, et sel kombel temast jagu ei saa ja tõised kadunud kõik ära, aga üks ilma peata jäänud veel sinna ja öölnud: "Mata mind siia kiriku paranda alla maha. Selle vaeva palgaks juhatan ma sulle raha." Mees lubanud matta ja see ilma peata öölnud: "Siin kiriku paranda all ühes kambris on kaks tündert kulda, aga kolmas öö pead sa veel siin kirikus katsuma ära olla, muidu sa seda raha kätte ei saa." Mees matnud siis see ilma peata maha, aga suur isu raha või kulla üle ei põle temal isu annud kodu minna. Ta kiskunud kiriku parandalaua üles ja läinud kullatündret paranda alla otsima. Kui ta ühe kambre läinud, löönud uks taga kinni, et enam tagasi ei ole saanud, siis läinud tema mitmest uksest edasi, viimaks jooksnud tema eeli üks kass nii kaua, kui tema äkiste maa peale välja saanud. Siis läinud tema kodu ja nii olnud tema teise ööga lugu. Kolmas õhtu läinud tema jälle kirikus ja läinud kohe paranda alla kullatündret otsima. Kui ta esimese uksest läbi läinud, läinud see kohe taga kinni. Ta läinud mitmest jo uksest läbi, keik olnud tühjad ja ei ole leida midagid olnud. Ühest kohast nurgast leidnud ta ühe kepi, võtnud selle kätte ja kõmpinud ikka edasi, viimaks saanud ta pärise põrgulinna, kus kõik teistmoodi inimesed olnud. Ta hakand selle kepiga peksma ja peksnud neid surnuks kui sääska. Siis elanud ta üksipeni ses linnas, et ta isegid põle seda aega enam põle jõudnud ära arvata. Viimaks leidnud ta ühest majast vanakuradi üles ja hakanud kepiga seda viruta. Vanakurat öölnud esite: "Ega mina omite karjapoisike ei ole nagu sa teised oled maha verutanud." Aga mees põle sest ühtegid hoolinud, vaid virutanud ikka edasi. Viimaks hakanud vanakurat paluma, et: "Jäta järele, mine teise kamre mo ema juure!" ja kirjutanud mõned riad ühe laua peale ja käskinud seda kirja tema ema kätte viia. Mees läinud kirjaga sinna kamre, kus ema olnud, visanud kirja laua peale ja hakanud kepiga vanakuradi emad peksma. Vanakuradi ema hakanud viimaks paluma: "Lase mind lahti, lase mind lahti!" Mees lasknud teda viimaks lahti, ema jooksnud uksest välja ja põgenenud tema kääst ära. Mees läinud mitmest uksest läbi, viimaks kuulnud korraga ülevelt laulmist ja ta löönud kepiga ülese lae pihta, kohe jäänud laulmine seisma. Kirikurahvas mõtelnud, kes seal alt koputab. Tõstetud parandalaud ülese ja mees astunud kirikus. Olnud kirik uus ja teise koha peal ja kirikulist pannud imeks - teistlaadi inimene ja samlad selga kasvanud. Mees läinud kohe vana kiriku juure, kelle ase veel alles olnud. Sealt saanud tema teada, et sest ajast mitmed tuhanded aastad mööda on läinud, kui ta kurjavaimudega ses kirikus võidelnud. Ta võtnud kepi ja löönud selle kepiga seda peata inimest, mis ta maha matnud. See küsinud: "Miks sa mind ülese aasid?" Mees öölnud: "Sa, petis, pead mulle juhatama, kus kaks tündret kulda seisvad." Ilma peata näidanud kääga: "Näe, seal nad seisvad." Mees matnud ta maha ja leidnud siis juhatamise järele kullatündred üles. Kui ta veel ära ei ole surnud, siis talub ta veel praegu kulda kiriku paranda alt kodu.

E 2135/47 (74) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Suure habemega Silla Jürist, tema 12 sulast Ennemuiste olnud üks suure habemega mees, keda Silla Jüriks hüütud ja see nimi olnud ka temal kohane, sest tema majad seisnud just jõe ääre peal, kus sild üle käinud. Tema olnud ka aega mööda üsna vanapagana teendriks saanud ja et tema üksi põle saanud nii palju kurjust ja ülekohut tehtud, pidanud tema enesel 12 orja (sulast). Kui kuhugile röövimise peale välja läinud, siis olnud temal ka need kaksteistkümme sulast ligi. Ühel hoomikul, kui ta üksipeni kottu üle silla pidanud minema, tulnud vanakurat tema järel ja öölnud: "No, Jüri, nüüd lähme." Jüri pärinud: "Kuhu meie lähme?" Vanakurat öölnud: "Sa oled juba mind küll teeninud ja minu abiga elanud, nüüd pead ka igaveste minu olema." Jüri seda kuuldes hakanud hirmus kartma ja hakanud karjuma: "Sulased siia puhas, abi on hädaste tarvis." Ja peagi olnud ta sulased kõik seal. Sulased peksnud vanakuradit nii, et ta hingetumaks jäänud ja visanud siis ta keha üle silla ääre jõkke. Sulased pidanud siis kodu tagasi pöörama, aga peremees Jüri öölnud: "Tänasest päävast saadik peate alati minu seltsis olema. Kui ma ise lähen sinna, peate teie seltsi ka tulema, üksi ma enam ei usu kusagile minna, sest ega kuradisi üks ei ole. See oli see kõige väätim ja ma tean, et nüüd järgimööda kõige kangemad minu järele saadetakse, aga oleme mihed, siis ei või nad meile midagid parata." Jüri tööväli ja plats olnud teinepool jõge, sellepärast pidanud ta ka iga hoomiku üle silla minema. Teisel hoomikul, kui Jüri oma sulastega üle silla pidanud minema, hüüdnud vanapagan silla alt: "Kuule, Jüri, pea kinni." Aga Jüri sest tähelpanemata läinud ikka edesi. Kui nad kesk silla peale saanud, tulnud vanapagan juba teine poolt silla otsast vastu. Jüri öölnud sulastele: "Andke talle nüüd valu!" ja peagi peksnud sulased vanapagana nii hingetumaks, et tal kusagil elumärki enam põlnud näha olnud. Visanud jälle selle vanapagana jõkke ja läinud jälle oma teed edasi. Kui nad õhtu kodu saanud, kuulnud Jüri, kuidas kuradid silla peal nõu pidanud, et kuidas Jürid kätte saada. Üks öölnud: "Kõige parem nõu on, kui meie selle silla peale lauad paneme, kõigesuguse kalli söögi- ja joogikraamiga, et kui ta oma sulastega tuleb, siis ta peab surma leidma, sest kõik söögi ja joogi kihvtitame ära." Üks öölnud selle peale suure jämeda häälega, vist see peaperemees ise: "See on, va vennas, õige, mis nõu sa nüüd andsid. Homme ta enam meie kääst ei pääse." Kui Jüri hoomikul sulastega läinud , kõnelenud ta neile ette ära, et sedak, sedak nõu kuradid on pidanud, sellepärast ärge ühegid toitu ega märga katsuge. Kui nad silla peale saanud, olnud keik nenda, kui Jüri ette oli rääkinud ja kõigil olnud kange isu neid roogasi mekkida, aga nad kannatanud kõik oma nälga ja kui nad ülke silla saanud, olnud söögiisu kõikidel kadunud. Kui nad õhtul kodu saanud, mõtelnud Jüri, tarvis on ka täna õhtu väljas kuulata, mis nõu nad homseks pidavad. Kui Jüri natukese aega väljas oli olnud, kuulnud ta, kuidas kuradid nõu pidanud, nad kõnelenud: "Sel kombel meie Jürid kätte ei saa, kuidas meie nüüd oleme katsunud, homme läheme nii suure tõllaga neile vastu, et see kõige silla ära täidab ja nenda sõidame neid surnuks." No heakene küll, homiku kõnelenud Jüri oma sulastele, et täna silla peale kohe ei tohi minna, sest sedak, sedak moodu sõidavad nad meid kõiki surnuks, aga täna lähme esite silla alla ja kui vanapagan seda aega arvab, kui meie üle peame minema, sõidab ta üle silla ja pärast võime ilma takistamata üle silla minna. Kolmandamal hoomikul teinud nad ka nenda ja peagi tulnud suur tõld, kaheksa hoost ees üle silla ja kui üle silla saanud, jäänud tõld pidama ja üks öölnud: "Ah, nad on silla alla läinud." Jüri seda kuuldes, et vanapagan aru saanud, et Jüri sulastega silla all on, karanud Jüri krapsti silla alt välja oma sulastega ja kibe maadlemine alganud vanapaganaga. Küll olnud meestel tegemist, sest see vanapagan olnud kuue peaga. Pika võitlemise järele saanud Jüri seegi kord jälle ikka võimust ja vanapagan karanud viimaks suure hädaga tõlda ja leiganud hoostele takka ja olnud rõõmus, et hingega aga Jüri kääst ära pääsnud. Kui Jüri tüki maad oma sulastega edasi olnud läinud, saanud nad sinna lagendiku peale, kus üks suur mägi olnud. Kui nad sinna mäe ligi saanud, hakanud üks kass nende eele jooksma ja läinud ühe suure august mäe alla. Jüri pugenud ka oma sulastega taga järele ja peagi saanud nemad ühe suure toreda tuppa, aga Jüri saanud aru, et see põrgu olnud ja et seal eestoas midagid põle olnud. Teinud Jüri oma vigurit ja karjunud kaks-kolm korda: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Teise kamrest öölnud kohe vanapagan: "Kassikene, ära näugu ühtegi, küll meie Jürid kätte saame. Homme ta läheb muidugid ristikheina niitma, siis puistame kihti sinna maa peale maha, niipea kui ta üks kordki vikatiga lööb, läheb kiht talle ninas ja ta langeb surnult maha." Jüri selle peale läinud oma sulastega minema ja hoomiku pannud Jüri oma sulased valvama, kus kohta kuradid kihti külvavad. Sulased kuulnud, kui kuradid tulnud ja üks peamees nende seast öölnud: "Kihti külvame siia esimese platsi peale, sest siit ta hakkab muidugid kõige enne niitma." Sulased läinud kodu ja kõnelenud Jürile, seda kõik ära, mis nad näinud ja kuulnud ja kui nad tööle läinud, ei põle nemad mitte seda tükki niitma hakanud, vaid hakanud teise kohast peale. Kui õhtu kätte tulnud, läinud Jüri jälle põrgus ja teinud kassi kombel: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Peagi ööldud jälle teise kamrest: "Kassikene ära näuga ühtegid, küll meie Jürid kätte saame. Homme, kui nemad karduled keetvad, siis paneme kihti kardulepatta. Nii pea kui neist keegi kardulest hammustab, heidab see kohe hinge. Jüril hea meel, et jälle teada on, mis nõu homseks on peetud. Jüri lasknud küll karduled keeta, aga nad põle keegi neist söönud, vaid neil olnud muud toitu küll süüa." Kolmandamal õhtul läinud Jüri jälle põrguse ja teinud: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Kohe ööldud jälle takkakamrist: "Kassikene, ära näuga ühtegid, küll meie Jürid kätte saame. Homme hoomiku hakkavad nemad reht peksma. Kihti on juba rehe sisse pandud, nii pea kui nad rehe kallal tööle hakkavad, läheb kihi tolm neile ninas ja siis on ka nende toss kõigil väljas." Saanud Jüri seda kuulnud, läinud ta kodu ja pannud rehe põlema ja peagi põle rehest enam midagid järel olnud. Neljandamal õhtul läinud Jüri jälle põrgusse ja teinud: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Kohe ööldud takkakamrist: "Kassikene, ära näuga ühtegid, täna ööse peame ära põgenema, sest Jürist jagu ei saa ja tea, mis ta viimaks veel meiega võib teha." Jüril seda kuuldes hea meel ja läinud kodu süda rahul ja rõõmus sees. Teisel pääval läinud Jüri oma sulastega põrguse. Jüri teinud jälle: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu," aga enam ei öölda vastu midagid. Siis saanud Jüri aru, et kuradid putku on pannud. Uksed olnud keik lukku pandud ja Jüri hakanud oma sulastega lukkusi lõhkuma. Mida enam tagapoole nad läinud, seda ilusamaks kambred läinud, viimaks saanud nad ühe väga ilusa ja toreda kambre, mis üleüldse seest kõik kullatud olnud, läinud veel tagapoole, siis saanud nad sinna kamre, kus ilmhulk raamatud seisnud. Jüri hakanud neid raamatud õige läbi silmama ja saanud aru, et need hingeraamatud olnud. Jüri otsinud ja otsinud ja viimaks leidnud ka oma hingeraamatu üles. Jüri põletanud kohe selle ära, siis murdnud nad veel ühe ukse lahti, mis vist kõige viimane olnud ja vaata õnne, see kammer olnud täis selged kullatündred. Jüri hakanud siis oma sulastega kulda kodu taluma ja kui ta veel ära ei ole surnud, siis vedavad nad veel tänapäävani põrgust kulda kodu.

E 2177/82 (79) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagana rahatündrete vidamisest Ühes kohas kõrvalise jalgteerea peal näinud rahvas ikka viirastust mitmet moodi loomade ja vahel ka inimese näul. Ühel korral olnud ühe mihel tarvis sealt läbi minna, aga kõik teised keelnud: "Ära mine mitte, sest vanakuradid võtavad su seal õnneks!" No heakene küll. Ometige põle mees teiste keelust midagid kuulanud, vaid läinud ikka sealt läbi. Kui ta teerada mööda julgeste edasi astunud, tulnud vanapagana rahavidajad ta vastu, aga mees põle midagid aru saanud, sest ta üksnes näinud kolm pulli, kes ta vastu tulnud, üks olnud punane, teine sinine, kolmas hall, ja tahtnud vägise tema peale karata. Hädavaevalt peasnud ta hingega nende kääst ja läinud kodu. Kodu tulnud tal hea nõu ja läinud nõia juure nõu küsima, mis abi aitab, et seda teed mööda võiks käia. Kui ta nõiale seda asja oli kõnelenud, öölnud nõid: "Need on vanapagana rahavidajad, kui sa nüüd jälle lähed, siis võta oma vöö ja löö kolm korda risti nende härjadele selga, siis saad sa raha kätte." Mees, rõõmu täis, tänanud nõida ja läinud kodu. Pannud vöö vööle ja läinud jälle seda jalgteed mööda käima. Tee peal aga põle seekord mitte pullid vastu tulnud, vaid kolm koera ja need kippunud ka tema kallale. Ta saanud jälle õnnekombel nende kääst lahti ja läinud jälle kohe nõia juure ja öölnud, et mitte pullid ei olnud, vaid kolm koera. Nõid öölnud: "Oh sa rumal, löö aga kõigile, mis su vastu tuleb vööga risti selga. Vaata, sa saad kätte." Mees läinud jälle teist korda õnne katsuma ja tulnud jälle need kolm pulli vastu. Mees virutanud esimese pullile vööga risti selga, jäänud kohe suur rahatünder maha, löönud siis teisele ja kolmandama pullile ka ja nii seisnud kolm tündret tema ees. Ta võtnud need tündred lahti ja leidnud esimese seest kümnerublalised rahad, teise seest viierublalised ja kolmandama seest rublalised. Ajanud siis oma taskud raha täis ja läinud kodu. Kodu võtnud raha taskust välja ja vaadanud - ja vaata imet - olnud selged haavalehed, aga vanapagan ise muutis see raha haavalehtedeks. Mees läinud jälle nõia juure ja küsinud: "Mis nõu ometi peaks aitama?" Nõid õpetanud: "Sa pead omale rahad muretsema: üks kümnene, üks viiene ja üks rublane ja pead siis nenda need rahad sinna tündrede sisse panema: kui suur raha tündres, seda seltsi raha ja nii suure raha pead ka sinna sisse panema, siis saad sina kõik raha kätte." Mihel kitsas kääs, kust raha võtta, omal raha ei ole. Käinud mööda inimesi ringi raha küsimas laenata, aga mis teha, keegi ei laena. Viimaks saanud ta süda täis ja vandunud: "Kurat, võta veel ära, keegi ei laena raha." Selle ütlemise peale tulnud üks hall vanamees tema vastu ja öölnud: "Ma kuultsin, et sul kange rahanälg kääs olla, ma ehk võin sulle laenata, kui sa nimetad, kuhu sulle hädaste raha vaja on." Mees kõnelenud, et sedak, sedak moodu tema asjad olla ja keegi ei laena. Siis öölnud hall mees: "Mina laenan." (Aga see hall mees olnud ise vanapagan). Mees võtnud tänades raha vastu ja läinud kodu. Kodu hakanud tema raha vaatama, ta ehmatan ära, kui näinud, et jällegi selged haavalehed olnud. Mees hakanud selle peale jumalat paluma ja tänapäävani ei saa keegi vanapagana raha kätte. Kuid harva, mis tema hoiu alla on antud, kuid siiski peab ettevaatust ja kavalust olema, kui pead hõbedat ehk raha sisse visata saama, siis, kui rahaauk põleb, muul ajal mitte.

E 2183/6 (80) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagana hoiu alla antud rahast Kord olnud üks rahatünder vanapagana hoiu alla antud, mis ühes heinaküüne nurkas maa sees seisnud ja keda vanapagan vahtinud. Ühel pühapääval öölnud vanapaga oma naisele: "Jää sina täna raha valvama, mina tahan kirikusse minna." "Hea küll," naine lubanud. Saanud Vanapagan kirikuse läinud, jäänud naine uniseks ja läinud heinamaa peale magama. Olnud pühapääv ja üks kari poisikesi läinud sinna küüne tantsima ja kuulnud rahakõlinat. Poisid hakanud küüneparanda alla otsima ja leidnud viimaks rahatündre üles. Üks olnud nende seast nii tark ja saanud oma raha sinna sisse ja siis tõstnud mitmekesi see rahatündre üles. Poisid läinud siis kodu hoost tooma, et raha kodu vidada. Selle aja sees tulnud vanapagan kirikust tagasi ja näinud, et rahatünder olnud välja kistud, siis ehmatan ta oma habe kolm korda hallimaks kui enne olnud ja hakanud raha vaatama, ei tunne enam oma raha ära, puistanud kõik raha parandale maha, ei tunne ega tunne ja jätnud raha kõige täiega sinna parandale ja läinud ja otsinud oma naise üles ja hakanud naist peksma ja öölnud: "Mul oli kirikus kange kirjutus ja sina lähed rahatündre juurest ära majale magama ja lased seda mõõduraha ära võtta!" Ja peksnud naist nii, et see üsna siniseks tema kätte jäänud ja öölnud: "Vaata, vanamoor, kui sa veel nii hooletu oled, siis tea, et ma so kere nii läbi peksan, et sa iialdeski enam ära ei unusta, mis ma sulle ette ütlen." Poisid vidasid rahatündre koju ja said igaüks rikkaks miheks.

E 2245/2246 (89) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas vähile silmad tahaotsa on loodud Pärast maailma loomist kadunud jumalal kord taevavõtmed ära ja et tema neid taevast ei ole leidnud, hakanud tema neid maa pealt otsima. Jumal näinud, et ämblik ujunud jões vee peal. Jumal küsinud: "Kas sina oled neid näinud?" Ämblik öölnud: "Tean küll, need on siin kohas jõe põhjas." Jumal otsinud ja otsinud, aga ei ole leidnud. Seda kuulnud vähi (sest vähi olnud enne pime, ilma silmita). Vähi öölnud: "Kus so silmad on, on nad perses, et sa ei nää, kus võtmed on?" Jumal öölnud: "Et mulle nii toredaste vastad, peavad sul endal silmad tagaotsas olema ja pead vaevastviisi jõepõhjast omale toidust otsima." Aga ämblikul loonud jumal siidiniidikera tahaotsa, et ta omale võrgu võib kududa, mis temale toidust kinni püüab, sest et ta jumalalle võtmed kätte juhatas.

E 2251/9 (91) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk, 97-101. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalevipoeg ja Vanapagan Ennemuiste, kui Kalevipoeg siin maa peal olnud, käinud ta kõik maad ja järved läbi. Teised järved leidnud ta kõik madalad, üksnes Peipse järves olnud tal perssest saadik vett. Ta vidanud alati laudu oma turjal üle järve, 70 ehk vahel ka rohkem võtnud ta korralt omale selga ja see olnud tal kerge asi üle järve viia. Tal olnud rahuline elu, sest kedagi suuremat ega tugevamat temast sel ajal ei ole olnud, üksnes Vanapagan olnud tal hirmuks, kes sel ajal ka maa peal hulkumas olnud. Ühel korral juhtun ka Vanapagan Peipsese, ja Kalevipoeg ei ole kellegi kääst sest teadust saanud. Ühel korral läinud ta oma lauakoormaga järvest läbi, seal pistnud Vanapagan äkiste pea veest välja ja tulnud Kalevipoja vasta. Kalevipoeg hakanud lauadega Vanapaganale mööda pead peksma, nii kaua peksnud, kunni kõik lauad purul olnud, et enam midagi kätte põle võtta olnud. Ja Vanapagan tikkunud ummisjalu peale, Kalevipojal enam midagit hakkamist. Hakanud armu paluma ja palunud, et Vanapagan täna järel jätaks, et homme, siis võime uuesti rammu katsuma hakata. Vanapagan öölnud: "No olgu peale," ja Vanapagan jätnud siis Kalevipoja rahule ja läinud jälle karsumdi vee alla. Kalevipoeg läinud kodu ja mõtelnud kõik mõtted ära, millega Vanapagana vastu minna. Ei põle ikka paremat nõu leidnud, mis kääs, sellega vastu hakata. Teisel pääval võtnud ta 777 saelauda selga, et lauadest puudust ei tuleks, ja hakanud siis üle järve nendega minema. Saanud parajaste teisel poolel kaldas, kui Vanapagan äkiste metsast välja tulnud ja öölnud: "Kui mees oled, tule siis nüüd mooga taplema." Kalevipoeg hakanud jälle lauadega Vanapaganale mööda pead andma. Vanapagan tunnud, et juba meel-mõistus hakanud kaduma ja pea kumisend Kalevipoja hoopide all kui kirikukell. Selles suures hädas pannud Vanapagan sõrmed suhu ja vilistanud kõik oma sulased ja teendrid kokku. Neid tulnud pärast nii palju, et Kalevipoeg juba hirmu täis olnud. Ja lauad olnud ka juba suurem jagu puruks ja pihuks löödud. Äkiste kuulnud Kalevipoeg, et üks hüüdnud: "Servi lauda, servi lauda!" Kalevipoeg hakanud serviti laudadega Vanapaganale ja ta sulastele pihta andma, ja vaata, iga hoop, mis ta löönud, viinud vanapaganatel peasi otsast maha. Vanapagan näinud, et enam põle abi hakanud, ja et suurem sulaste hulk juba maha löödud ja omal ka kõrvad ja nina hoopis tükkis metsa löödud, pannud sulastega metsa mis maa müdisenud all. Kui Kalevipoeg vähe hingata saanud, hakanud ta hüüdma: "Kes sa olid, kes mulle ütlesid: "Servi lauda, servi lauda"?" Aga üks õölnud rohu seest: "Mina see olin!" Kalevipoeg hüüdnud: "Tule välja, see heategu ei pea mitte maksmata jääma!" Hääl hüüdnud jälle rohu seest: "Ma ei või mitte, maa olen alasti." Kalevipoeg öölnud: "Ära karda, tule aga julgeste!" Sellepeale näinud Kaievipoeg siili enese juure tulevat. Kalevipoeg tõmmanud oma kuuesabast tüki. välja ja annud siili kätte, ööldes: "Sest tee enesele kuue selga, siis ei ole sul edespidi ühtegid vaendlast tarvis karta. Seda andsin mina sulle selle eest, et sa mind mo kõige suuremas hädas oled õpetanud." Siil võtnud oma kingituse tänuga vastu ja läinud siis jälle oma pesase tagasi. Teisel päeval võtnud Kalevipoeg jälle 777 lauda selga, sest kes teab, mis nõu Vanapagan veel ära peab, võib aegsaste jälle vastas olla. Kui ikka hea seljatäis laudu on, ega siis ka suurt kartust põle. Kalevipoeg võtnud lauad selga ja läinud üle järve. Kui ta üle järve saanud, põle ta esiteks midagit näinud. Ta pannud lauakoorma sellast maha ja istunud mätta otsa puhkama. Seal kuulnud Kalevipoeg äkiste metsas suurt praginat. Kalevipoeg kraps maast ülese, lauad selga ja Vanapaganale vastu. Küll olnud nüüd ta vägi suur, aga Kalevipoeg löönud neid lauadega kui sääska surnuks. Ikka vilistanud Vanapagan sulased rohkem kokku, ja Kalevipoeg olnud juba üsna hädas. Sel silmapilgul kärgatanud äkiste kõu, ja pikrinooli sadanud Vanapagana ja ta sulastele selga kui rahet. Vanapaganal ja ta sulastel muud nõu enam üle jääda ühtegit kui putked järve poole. Küll virutanud pikne neid oma nooltega mõned pihule ja purule, kuid sinine suits jäänud aga järele. Vanapagan üksnes kahe-kolme sulasega saanud veel õnnega järve vette karata. Nüüd mõtelnud Kalevipoeg, nüüd ei tee vist Vanapagan ka mulle enam midagit. Sulased on kõik suurem jagu maha löödud. Kas ma ise neid vähedegi laudadega maha ei nottinud, ja pikrenooled surmasid ka omajagu. Nüüd, kui ma selle Vanapagana kätte saan, siis tahan ma ta tossu välja võtta, siis ei ole mul enam midagit maa peal karta. Võtnud siis ühel pääval lauad selga ja hakanud Vanapaganat taga otsima. Otsinud ja otsinud, ei leia kusagilt. Otsinud kõik Peipse järve ja ümmerkaudsed kohad läbi, ei Vanapaganat leida kusagilt. Kalevipoeg mõtelnud: ei julge vist mehike enam minuga kokku anda. Oh sa argpüks, kui ma sind peaks nüüd veel kätte saama, küll ma sulle valu annaks! Kalevipoeg näinud, et Vanapaganat kusagilt enam leida ei ole, võtnud sellepärast nõuks põrgut üles otsima hakata. Kalevipoeg otsinud ja otsinud, ja leidnudki viimaks põrgu üles, läinud sisse ja leidnudki Vanapagana oma perega kodust. Vanapagan asunud kohe oma teendritega Kalevipoja kallale. Küll annud Kalevipoeg neile valu, aga neid tulnud pärast ikka enam ta ümber. Kalevipoeg nottinud neid küll esiotsa maha kui sääska, viimaks tulnud tal ikka väsimus kätte ja Vanapagan saanud tast võitu. Visanud Kalevipojale ahelid kaela ja sidunud Kalevipoja välja põrgu nurga külge kinni. Kalevipoeg mõtelnud, ega see nurk ometi mind küll kinni ei pea. Öösel, kui Vanapagan oma teendritega magama heidab, siis kisun ma ennast siit lahti ja lähen minema. Kui Vanapagan parajaste olnud oma perega magama jäänud, tõmmanud Kalevipoeg täie jõuga põrgu nurga maha. Vanapagan ärgand selle kolina peale üles ja jooksnud oma sulastega Kalevipoega kinni võtma. Saanudki viimaks ta suure vaevaga kätte ja pannud teda üles põrgu harja peale. Seal peab Kalevipoeg veel praegu kinni olema.

E 2277/87 (93) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Soldat ja vanapagan Ennivanaste olnud ühes linnas üks niisugune kroonu magasin, kus soldatidel hirm ja kartus vahi peal olla olnud. Kui üks soldat vahi peal olnud, põle tast hoomiku muud kui verised kondid järel olnud, sest igal öösel käinud vanapagan seal oma kolli tegemas. Viimaks ei ole seal mitte enam üks ega kaks soldatit vahtinud, vaid tosina kaupa, siis ei ole ka miskit hirmutust nähe olnud. Ühel korral olnud aga üks niisugune julge südamega soldat, kes öölnud: "Mina olen see mees, kes ka vanapaganat ei karda ja lähen üksipeni sinna magasini juure ja mul keiges vähemat viga ei pea sündima." Lastud siis teda üksipeni vahi peal minna. Soldat vahtinud ja mõtelnud iseeneses: "Mis see vanakõhn omite täiemihele võib teha." Kui ta nenda mõtelnud, olnud umbes kella poole üheteiskümne aeg, olnud kottpime. Äkiste kuulnud ta üht enese poole tulevat patst, patst. Soldat hüüdnud: "Kes sa oled, mis sul siia asja?" Ei kihku, kahku kuulda midagi. Äkiste kuulnud aga jälle patst, patst üht oma poole tulevat ja peagi karanud tugevad kääd soldati külge kinni. Soldat, julge mees, karanud vastu. Küll rabelenud soldat, aga mine kuradiga rabele - ta ei väsi iialgi. Vanakurat soldatiga hullu imet teinud, kui kukk äkiste laulnud. Selle peale ehmatanud vanapagan ja soldat saanud aega püssilaega talle kõmdi selga virutada. Selle peale aga jooksnud vanapagan magasini katusele ja naernud sealt ih ahaha haa, ja selle peale kadunud ta ära. Soldat läinud hoomiku kodu ja kiitnud ennast: "Vaat kus mees, aga teitsugused kärbsed murrab vanapagan kohe." Keegi ülem aga ei põle seda uskuda tahtnud, et mõnel ajal ei ole üks soldat seal julgenud vahtida ja et tema üksi seal nüüd vahtida. Soldatil ööldud ülema poolt, kui tema nende teades ühe öö seal magasini juures vahib, saab suure aupalga ja teenistusest priiks. Soldatil hea kaup küll, kuid aga raske täita, sest nüüd värisenud tema süda sees, sest ta teadnud juba ka ära, et vanapagan ehk võib ka temast võitu saada ja suutumaks lõhki kiskuda, kuid aga ometi ei tahtnud ta oma kartust kellegile näidata, vaid öölnud ülematel: "Mul on niisugused sõnad suus, kui vanapagan õieti vihaselt mu kallale tuleb, kui ma siis suu lahti teen, põle tal siis muud aega ühtegi kui putked mängima." Soldat aga kuulnud teisel öösel unes, kui üks talle öölnud: "Kui sina metsast hästi jämeda ja okslese kadakakepi tooksid ja kui vanapagan siis so kallale tuleb ja sina selle kepiga talle ristati selga lööksid, ei võiks tema selle valu vastu mitte enam panna, vaid tänaks oma jalgu, mida usinamine so kääst lippama saaks." Soldat mõtelnud hoomikul seda ilmutust tõe olevat, läinud metsa ja toonud kadakakepiga missuguse. Kolmandamal õhtul ütelnud soldat aga: "Nüüd olen mina valmis puhanud ja täna öösel võin mina üksi vahi peale minna." Lastud siis soldat minna. Soldat oodanud arvata kella üheteistme aeg, kui ta äkiste kuulnud jälle üht enese poole tulevad matst, matst. Viimaks tulnud üks must kogu nähtavale. Soldat pannud süda rindu kõvaks, läinud vastu ja hakanud oma kadakase kepiga vanapaganat pesma. Vanapaganal viimaks vana häda käes, hakanud armu paluma. Soldat põle armupalumisest hoolinud, vaid annud aga ühteviisi pihta. Vanapagan viimaks lubanud soldatil viimaks maksa, mis soldat aga iialdes tema kääst nõuda ja ei iialdes enam teda hirmutama tulla. Soldat öölnud: "Kui tünder kulda annad, siis lasen lahti, muidu mitte." Vanapagan lubanud viimaks tünder kulda anda. Kui ta parajaste seda saanud lubanud, laulnud kukk. Vanapagan katsunud, et lippama saanud. Soldat lastud siis ülemate poolt priiks ja saanud 500 rubla aupalka. Soldat mõtelnud, aga kui vanapagan mind petab, hoidku ta siis ennast mu eest. Arvata nädala pärast tulnud vanapagan ähkides soldati juure ja öölnud: "Tule nüüd oma kullatündre järel." Soldat läinud vanapaganaga ühes. Käinud juba mitu pääva, soldatil kõht tühi. Soldat mõtelnud: "Ah, mis häda pärast ma oma raha eest leiba ostma hakkan. Kui vanapagan ei anna, siis näitan talle oma keppi, küll ta siis hirmuga annab." Soldat öölnud vanapaganale: "Miks sa mulle süüa ei anna. Keiser ka ei lase soldatit üht pääva ilma leivata olla. Kui sa silmapilk mulle leiba ei too, siis vaata, mis see on!" näidanud soldat oma keppi. Vanapagan hirmuga lähen otsima silmapilk. Olnud pime südaöö aeg kui nad ühte vene külase saanud. Venelastel olnud paast ja keedetud liha põle kuskilt saada olnud. Soldat aga öölnud, et pead keedetud liha ka tooma. Vanapagan läinud ja otsinud mitmed kamred läbi, leiba küll, aga liha kusagilt saada. Tulnud viimaks hirm kätte, et kauaks jäävad, võtnud leib õlale ja pidanud soldati kätte tooma. Kui ta parajaste ust kinni pannud, laulnud kukk ja oh sa tuhat ja teine, vanapagan, leib seljast maha, ja lippama. Soldat oodanud ja oodanud, ei vanapaganat tule. Võtnud kätte ja läinud ise omale leiba otsima. Mõned päävad käinud soldat üksipeni ja mõtelnud, miks vanapagana mõisa ta mitte veel ei peaks saama. Kui ta seda mõtelnud, tulnud vanapagan talle vastu ja öölnud: "Tõin nüüd pisut söömist. Oleks usinam toonud, aga ei olnud võimalik." Soldat söönud ja hakanud siis vanapaganaga minema. Pea saanud nad sinna, kus vanapagana kullatündred seisnud. Vanapagan küsinud: "Noh, missuguse sa soovid?" Soldat koputanud oma kepiga ja valitsenud kõige suurema ja tugevama välja. Vanapagan öölnud: "Ega sina ometi seda selgas ei jõua kodu viia." Soldat öölnud: "Minu kääs on see kerge asi viia, võin sind kullatündrega korraga selgas viia kus seda ja teist. Aga seda ma tean, et sina küll ei vii." Vanapagan vihaselt: "Mis sa räägid, mina ei vii. Minu käes on se tühi asi sinu kodu viia." Soldat öölnud: "Hõiskad muidu uhkuse pärast, aga viletsast viijat ei saa." Vanapagan vihaga: "Mina vilets!" ja tõmmanud kullatündre selga ja käskinud soldati ka otsa istuda. Soldat istunud, vanapagan tassinud kullatündre ja soldati üsna kodu ligidale, kui korraga kukk laulnud. Vanapagan ehmatanud, visanud kullatündre ja soldati seljast maha ja pannud lippama. Soldat aga vidanud hoostega sealt oma kulla kodu ja saanud rikkaks miheks. Vanapagan aga ei ole pärast enam kordagi julgenud ennast soldatiga kokku anda.

E 2342/50 (96) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondilossist Ennemuiste olnud ühe suure maande ääres üks vana kiviloss. Ei seal põlnud ammust ajast enam inimese hinge sees elanud. See loss saanud rahvale väga kardetavaks, sellepärast, et seal maja juures alati ööseti vanatonta nähtud ja vahel kägistanud inimest surnuks ja mõni pääsnud pisku hingega sealt veel ära. No heakene küll! Ükskord olnud ometi üks nii julge mees, kes öölnud, et mina ei karda tonta sugugit ehk olgu kas vanakurat ise mu vastas. Teised pannud seda juttu naeruks ja öölnud mihe vastu: "Küll sa suuga võid seda ütelda, aga kägistud saad sina nendasamuti kui kõik teisedki." Mees öölnud: "Peate näha saama, et mina tondid sealt ära kautan." Seekord olnud siis asi nii. Ühel õhtul võtnud siis mees oma püssi, laadnud ära ja pannud 12 nõela sisse, võtnud püssi õlale ja hakanud tondilossi poole sammuma. Kui ta juba seal lossi juures olnud, näinud ta, et üks kena neiu istunud akna peal ja kujumisevardad olnud kääs. Sukka või kinnast, mis ta kudunud. Mees tõmmanud püssi palge ja sihtunud ja pauk käinud ja tüdruk akna pealt kadunud kui tina tuhka. Mees pööranud ringi, hakanud kodu minema. Nii pea kui ringi pööranud, olnud suur tee kadunud ja ümmerringi paks mets, et kole vaadata. Mees ehmatanud seda nähes üsna ära, vissanud hirmuga oma püssi maha ja otsinud teed, et las seda ja teist võtta. Teed ei leia, tee mis sa tahad. Jooksnud kolm ööd ja pääva seal metsas ringi, ei ole teed enam olemaski. Mees mõtelnud, ma lähen ete tagasi, ehk siis saan tee peale. Kui ma lasksin, oli loss lõuni pool ja ma põhja poolt lasksin, siis pöörasin mina pahemat kätt ennast ringi. Mees läinud tagasi, läinud lossi põhjapoole külgi, pööranud paremat kätt ringi, ja vaata õnne, olnudki jälle suure tee peal. Mees leidnud sealt jälle oma püssi, võtnud püssi ja läinud kodu. Kodu küsinud tõised kõik: "Noh, kuidas lugu tontidega läks, tapsid vist kõik ära, ega muidu nii palju aega läinud." Mees põle aga teiste küsimise peale midagi vastanud. Mees heitnud õhtu kodu magama, aga seesamma tondimaja tüdruk tulnud teda tallama ja kägistama. Mees olnud ta kääs üsna kimpus. Mees küll väänanud vahel oma alla, aga mine tonti all pea, silmapilk jällegi selgas. Kui ta seekord küll olnud meest kägistanud, öölnud tüdruk enne kui ta ära läinud: "Sa oleks mind küll kaheteisme nõelaga maha lasknud, aga sa olid ise veel rumal. Oleks sa enne, kui sa lasid, kolm ringi vassakse jala kanna peal ringi löönud, siis oleksid sa minu maha lasknud." Selle peale kadunud tüdruk ära. Mihe kondid hakanud sest tallamisest nii kangeste valutama, et enam asemelt üles ei või tõusta. Mees ohanud: "Oh, oleks mul nii palju tervist olevat, küll ma nüüd su maha laseks, aga kahju, ma ei või." Mees jäänud iga päävaga ikka enam haigemaks. Kui ta näinud, et enam terveks saamist ei ole loota, võtnud ta oma kasti lahti, võtnud kirjutuse värgid ja kirjutanud paberi peale, et sedak, sedak moodu võib lossitondi maha lasta. Pannud siis jälle iluste kasti tagasi ja heitnud voodi. Nädala aja pärast surnud mees ära ja maetud maha kui kõik muudki inimesed. Nüüd läinud üks kolm aastat üsna rahuga mööda, ei põle enam miskit hirmutust lossi juures näha olnud. Läinud veel üks pool aastat mööda, jällegi kägistud inimesi lossi juures. No hea küll! Majarahvas aga leidnud selle mihe kastist paberi üles, et mis peale kirjutatud olnud, et kuidas võib maha laska. Võtnud siis jälle sealtmaja mees püssi, laadinud püssi ära, pannud 12 nõela sisse ja läinud tondilossi juure. Mees näinud, et ilus neiu istub akna peal ja teeb üht tubakakotti, vist oma peimihele. Mees kohe püss palgele, sihtinud, pauk käinud ja paljas sinine suits jäänud järel. Mees läinud kohe lossi sisse, leidnud sealt palju kambrid ja ühes kambris rahatündrid, kõik raha täis. Mihe meel rõõmus, võtnud nõuks kottu hoost ja vankrit tooma minna, kellega raha kodu vidada. Läinud kodu, toonud hobused ja vankrid, läinud siis lossi sisse. Mees ehmatanud ära, et selle kambris enam rahakõlksugi ei ole, kus ta enne raha näinud, vist olnud tal tagajärel vaaritsejad olnud, kes see aeg raha ära viisid, kui ta kottu hobused ja vankred tõi. Kui ta oma õnnetuse üle kurtis, öölnud üks hääl lossi nurgast: "Ära karda, sinu jauks on tagumises lossikambris küll veel raha." Mees näinud, et üks uks veel edasi läinud, teinud selle lahti ja oma suureks rõõmuks leidnud ta sealt nii palju raha, et ta mitu korda mitme hobusega raha kodu saanud viia. Mees jätnud talutöö maha, ehitanud poodisi ja kunturid ja hakanud kauplema. Tema asutuse läbi saanud sinna viimaks suur linn, mis tänapäävani alles peab olema ja tema suguselts kaupleb siis veel praegu seal.

E 2351/2360 (97) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mää peremees 40 aastat põrgus Ennemuiste olnud üks mägi, kelle peal harv männimets kasvanud. Selle mää peal elanud üks mees, tal olnud kõik ostetud elumajad ja mägi olnud kõik ta päralt. See mää peremees olnud ka jääger ja kui aega olnud, siis hulkunud ta püssiga mää peal metsas ringi. Mitu korda näinud ta mää peal üht valget koera jooksvat, katsunud seda koera mitu korda heaga oma juure meelitada, aga koer ligi ei anna. Viimaks hakanud teda püssiga laskma, aga oh imet, püssikuul ka ta peal ei hakka, ja iga kord jooksnud see koer ühe suure kivi ääre alt maa alla, sest et suur auk sealt kivi juurest maa alla läinud. Mees hakanud viimaks seda koera vanatondiks arvama ja mõtelnud - siin mäe all ehk võib põrgu olla. Mees võtnud kindlat nõu selle august alla minna, olgu siis, mis seal on. "Olgu seal kuradit kui palju tahab, mis nad mulle ometi võivad teha." Mees läinud enne nõia kääst nõu küsima, et mis ma omale ligi pean võtma, kui ma mää alla lähen. Nõid öölnud: "Muretse omale üks hea kadakakepp, jäta head oksavähmud külge, too siis see kepp enne minu kätte, mina teen see siis veel õige tugevaks ja siis võid sa selle kepiga mäe alla minna." Mees muretsenud omale siis ühe niisuguse kadakakepi ja läinud nõia juure, annud nõia kätte kepi. Nõid vaadanud ja öölnud: "No niisuguse tükiga võib ka vanapaganat vemmeldada." Nõid pomisenud siis veel oma sõnu selle kepi juures ja teinud rista peale, siis aga annud mihe kätte ja öölnud: "Ole julge, vanapagan ei või sulle nüüd midagid parata." Mees võtnud kepi ja läinud mää peale, valge koer olnud jällegid seal ümber jooksmas. Koer jooksnud jälle kivi ääre alt august alla, mees läinud tagajärel august alla. Kui ta natukene maad alaspidi olnud läinud, tulnud tal maja vastu, ta läinud julgeste ja pidanud ukse lahti tegema, aga uks olnud lukus. Ta jäänud ukse taha valvama. Peagi tulnud üks halli habemega vanamees uksest välja. Mäe mees aga karanud kohe oma kadakakepiga halli mehe kallale. Hall mees näinud, et ta väga tugeva mihega kokku saanud, põgenenud ta mäe mihe eest oma tagumise toa nurka. Mäe mees läinud taga järele, seal tulnud aga äkiste kuradit nii palju ta kallale, üks must tuhat, et lugeda pole mõistnud. Mäe mees pesknud oma kepiga neid kui sääska maha, viimaks põgenenud nad jälle mäemehe ümmert eemale. Mäemees luusinud ühe nurgast teise ja viimaks näinud ka vanapagana rahaaita. Mäe mees mõtelnud: "Siit ma ilma sellatäieta küll ära ei lähe!" Mäe mees olnud oma teada üks öö ja pääva põrgus. Seal tulnud hall mees, vanapagan, ta juure ja eerdanud: "Mis sa tahad, kui sa mu majast välja lähed? Ma olen juba sooga ära tüdinenud, üks 40 aastat hirmu sees elada, mõtle, see on ka aeg." Mäe mees öölnud: "Hea meelega lähen, kui mulle nii palju raha annate, kui ma jõuan ära kanda." Vanapagan öölnud: "Annan!" Mäemees ajanud oma taskud ja riidevoodre vahed kõik selget paberiraha täis. Siis küsinud veel peenikest raha tee peal ka napsu võtta. Vanapagan annud ka kamaluga selget hõbedat. Nüüd hakanud Mäe mees oma raha sellatäiega minema. Viimaks saanud ta mää peale välja, aga omaks suureks imekspanemiseks, ei põle ta enam mäe peal metsa näinud, ei elumaja, muud kui paljad hallid kivid, samlad peal. Kui ta tüki aega saanud ringi vaadanud, tulnd hall vanamees jälle ta juure ja küsinud: "Noh, mis sul viga on, et nii häda näoga ringi vaatad?" Mäe mees öölnud: "Mis mo viga on on see, et see mitte minu maa ei ole, kus ma praegu olen." Hall vanamees öölnud: "See on sinu maa küll, aga et sa aru ei saa, seda olen mina teinud. Ma annan sulle jälle su endise omaduse tagasi, aga hoia, et sa enam ei hakka valget koer taga ajama, kui sa teda oma maa peal nääd." Sel silmapilgul kadunud hall vanamees mihe silmist ära ja ta näinud oma maa jälle endises olekus ja muud kui elumajad olnud väga lossi vajunud. Ta läinud tuppa, ei ole enam naest ega last ega midagi inimest näha. Mäe mees mõtelnud, mismoodu nüüd jälle elama hakata. Tal tulnud meele, et tema raudkast, kus kõik kohakaardid ja sada rubla raha ja ostutunnistuse kirjad sees seisnud, et see kast ahju taga seina all keldres olla ja et seda kasti keegi kätte ei saa, sest et see ahju külgis ahelet pidi kinni on. Ahjutagune sein ja kelder olnud sisse kukkunud, sellepärast olnud tal enne tööd, kui ta selle raudkasti ülese leidnud. Viimaks leidnud ta kasti üles, võti olnud tal alles, ta keeranud kastiukse lahti ja leidnud kõik endises korralikus olekus, kuid paberid olnud väga ära pihastanud või vanaks läinud. Ta võtnud oma paberid ja kaardid ligi ja läinud valitsuse juure uusi paberid saama, et need näpu vahel ära laguvad. Maakonnavalitsus vaadanud paberid läbi ja öölnud: "Sinu naine on ligi neljakümne aasta eest surnud nagu minu kirjad tunistavad ja sina olid hoopis tükkis kadunud ja sellepärast sai maa kroonu omaduseks nimetud, sest et pärijat ei olnud, ja nagu sa nüüd ise tunnistad, et sa oma teada ühe öö ja pääva kõigest kõik ära oled olnud, sellepärast ei või sind mitte päris maaomanikuks nimetada, sa võid ehk üks petja olla." Mäemees hakanud paluma: "Ei, aus valitsus, kuulge, kuidas mu lugu on olnud." Siis kõnelenud ta valitsuse ees kõik oma juhtumiseloo ära ja viimaks antud talle siis ülemalt poolt uued kaardid ja tunistusekirjad. Siis läinud Mäe mees, süda rõõmus, kodu, lasknud omale hästi uhked majad ehitada, võtnud veel noore naise ja rõõmustanud naisega oma suure raha ja rikkuse üle. Kui nad veel ära ei ole surnud, siis elavad nad veel praegu omas suures rikkuses.

E 2361/5 (98) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas vanapagan koolmeistri tahtnud ära viia Ennemuiste olnud üks koolmeister, kes mõrtsuka ametit pidanud, jumalasõna ja kurjavaimu vandumist pruukinud ta mõlemat. Kes jälle koolmeistri juure tulnud, koolmeistri palka ehk lapse koolitamise eest maksma, kellel ta palju raha näinud, selle tapnud ta kohe salamahti ära. Ja et selle maantee ääres, kus koolimaja seisnud, palju mõrtsukaid olnud ja alati inimese tapmisi ette tulnud, sellepärast olnud ka koolmeistril hea. Ta vidanud kõik oma tapetud surnud metsamaantee ääre nii, et keegi põle näinud ja sellepärast põle keegi koolmeistrit süüdlaseks julgenud arvata. Läinud nenda mõned aastad mööda, seal tulnud ühel pääval äkiste vanapagan koolmeistrile järele ja öölnud: "Noh, va sõber! Oled maa peal küll juba koolmeistri ammetit pidanud, nüüd pead mulle koolmeistriks tulema, mul on sind tarvis ja nüüd sa enam ka ei pääse, kui pead tulema!" Koolmeister öölnud: "Miks mitte, tulen, aga palun pisut mulle aega anda oma kraamid kokku panna." Vanapagan öölnud: "No ole siis kärmas." Koolmeister pannud oma kraami kõik kokku. Vanapagan istun seks ajaks tooli peale maha. Kui koolmeistril kraamid koos olnud, öölnud koolmeister: "Täna ma mitte ei või tulla, sest mul on tarvis külast minna hoost tellida, kes mu kraamid ära veab, või kas sul on ka kohta ja ruumi mu kraamide tarvis?" Vanapagan öölnud: "Kohta on sul küll, aga rohkem aega ma enam ei või sulle mitte anda. Kui sul köisa on, siis too siia, ma tahan oma selgas nad ära viia." Koolmeister pannud seda naeruks ja otsinud ometi mõned köied kokku. Koolmeister sidunud siis oma kraami kõik köiedega kinni, vanapagan võtnud kraamid selga ja käskinud ka koolmeistri otsa istuda. Koolmeister istunud siis kraamide otsa ja vanapagan hakanud tassides minema. Koolmeister olnud seda suurt rammu nähes üsna oimane. Vanapagan saanud juba mere ääre välja, kui jumala veri koolmeistrile südames tulnud. Koolmeister ohanud südamest ja öölnud: "Oh Jumal, küll oled aga jõumees!" Sest sammast sõnast visanud vanapagan koolmeistri kõigi kraamidega tükkis maha ja öölnud: "Oh, oleks sa üks paar minutit rohkem aega mulle annud, siis oleks sa päriselt minu olnud." Selle peale pannud vanapagan lippama. Koolmeistril silmad kirjud peas, ei oska minna kuhugi, sest vanapagan moondanud ta silmad ära, et muud pole näinud, kui paljast lagendikku. Kui koolmeister seal tüki aega nõu pidanud, tulnud vanapagan oma mitme sulasega tagasi ja annud koolmeistrile hästi valu, pisut hinge aga jätnud koolmeistrile sisse. Siis läinud vanapagan jälle oma sulastega minema. Kui koolmeister aga jälle aru hakanud saama, teadnud ta küll, kus kohas ta olnud, tassinud oma kraamid kodu ja hakanud sest ajast jumalat paluma ja pärast seda ei ole vanapagan enam tema järele tulnud.

E 2411/2 (105) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Setuklasest Kord läinud üks setuklane linakoormaga üle Peipse järve. Hobusel olnud jänu ja kahmanud maast lund hammaste vahele. Setukas öölnud iseeneses: "Ah su jänu on juba õige suur, oota natuke, küll ma su jänu ära ajan." Pidanud hobuse kinni, võtnud kirve kätte ja hakanud jää sisse auku raiuma. Kui ta selle tööga valmis olnud, võtnud ta jahukoti ja avanud kotisuu ja kallanud jahud järve neid sõnu ööldes: "Jumal, jätka järvevett, jahu on kotis küll" ja kallanud kotitäie jahu kõik järve.

E 2509/12 < Narva - Friedrich Valts < emalt (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hiiomaa Pühalepa kiriku ehitus Kui jo ristiusk oma valgust Eestimaale hakkas paistma, tungis ka ta kiired Hiiomaale. Siis hakkasivad hiidlased Kuri Kõrgemäe peale kirikut ehitama. Mis nad pääval ehitasivad, seda Vanaõelus öösel maha kiskus, nõnda et nad ehituse pidivad seisma jätma. Siis tulivad mehed kokku nõu pidama. Ühed mõtlesivad siia, teised sinna ehida, kuidagi ei läinud meeste meeled kokku. Siis astus üks vanem mees ette ja ütles: "Mis meie siin ilmaasjata vaidleme. Paneme kaks musta härga vankre ette ja kiriku nurgakivi peale, laseme härjad oma tahtmise järele minna; kus nad seisma jäävad, sinna ehitagem omale kirik." Kõik mehed kiitsivad vanema nõuannet heaks. Panivad kaks musta härga vankre ette ja nurgakivi peale ja lasivad härjad minna, ise käisivad härgade järele. Härjad läksivad edasi ja jäivad Vanapagana aia ohvripuu lepa taha kinni. Mehed rõõmustasivad väga selle üle, sest see lepp olli juba nende vanemate vanemate ohvripaik. Siis ehitasivad nad sinna lepa asemele kiriku ja panivad temale Pühalepa kirik nimeks. Kui Vanaõelus nägi, et rahvas ikka omale kiriku olivad ehitanud, läks ta Kallaste mäe peale ja viskas suure kiviga kiriku peale (ta tahtis kirikut puruks visata). Siis sõitis ta ratsahobusega kivi järele vaatama, kui suurt kahju see teinud, aga ei pannud tähelegi, et jo hobune kivi peale oli astunud. Vanaõelus sülitas ja ütles: "Oleks mitte mo veike sõrm mitte nikastanud, siis oleks kirik puru!" Kui ajahammas mitte ei ole seda kivi hävitanud, siis on ta praegu veel alles ja hobuseraua jälg sees. Seda lugu rääkis mulle minu ema, temale rääkinud tema isa seda lugu, sest minu ema ja isa on sündinud hiidlased ja Hiiomaal üles kasvanud.

E 2513/5 < Narva - Friedrich Valts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rikas perenaine! Ühel kurjal rikkal perenaisel sündis laps. Vanapagan vahetas tema lapse oma lapse vastu ära nõnda, et seda keegi ei saand aru. Laps oli juba mitu aastat vana, aga ei võtnud jalgu alla, vaid oli hällis, muudkui küsis aga süüa. Iga kord, kui perele süia keedeti, kadus liha pajast ära. Perenaine taples tüdrukuga, et tüdruk liha ära sööb. Tüdruk hakkas valvama, et kes seda ometi teeb. Läks välja ja jäi võtmeaugust vaatama. Sääl nääb ta, kudas laps hällist välja tuli ja käe patta pani, liha välja võttis ja oma alla hälli panni. Siis rääkis ta seda perenaisele. Perenaine ütles: "Mis juttu sa ajad - ei saa hällist väljagi -, ja ütled, et tema käib liha vargil." Ühel pääval jäi perenaine ise valvama ja nägi, et see õige olli, mis tütruk talle ütles. Siis läks perenaine targa käest nõu küsima. Tark käskis perenaist iga neljapää risttee peale minna ja last seal peksa, kui siis kedagi ei tule lapse järel küsima, siis küta ahi ära ja pane laps labida peale ja viska teda ahju. Perenaine käis kolm neljapääva oma last risttee peal peksmas, aga ei tulnud kedagi lapse järel küsima. Siis küttis perenaine ahju ära ja pani lapse labida peale. Korraga seisis must mees perenaise ees ja ütles: "Kas mina ka sinu lapsega nõnda teen kui sina?" Viskas perenaise lapse hälli ja võttis oma lapse labida pealt ära ja kadus kui tina tuhka.

E 2564/77 < Narva - Friedrich Valts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sauna Karel ja Tiiu elasivad õige vaest vanadusepõlve, sest nende lapsed, üks poeg ja kaks tütart, surivad kõik üksteise järele noorelt ära. Seepärast ei olnud neil vanaduses änam ühtegi tuge ega abi, kes oleks neid vanaduses aidanud ehk rõõmustanud. Nemad elasivad sellest, et va Karel suvel taluperemeestel karjas käis, Tiiu jälle selle asemel kedras külanaistele talvel villu ja nenda nemad elasivadki piust suhu oma kätetööst. Kord juhtus va Karelile õnnetus, et ta oma jalaluu katki murdis nõnda, et enam tervel suvel änam karja ei saand käia. Va Tiiu oli selle üle nõnda ära ehmatanud, et ka tema haigeks jäi, siis ei võinud tema ka enam oma endist tööd edesi teha. Nüüd olivad vanakesepaar õige viletsuse sees. Kord ühel ilusal sügisekuu pühapäeva homikul ütles va Karel Tiiu vastu: "Kuule, va Tiiuke, mina võin juba vähe käia, ma lähen õige kord ka kiriku, pole änam õige tükk aega kodunt välja saanud." Tiiu vastas: "Eks minegi minu pärast, kui su jalg sind lubab, ja palu ka minu hinge eest, mina jälle lähen selle aja sees metsa ja korjan seeni. Kui kodu tuled, saad siis suuperalist." Nõnda läks Karel kiriku ja Tiiu metsa seenile. Kui jo Tiiu oma korvikese täis sai ja tahtis kodu poole minema hakata, nääb tema korraga oma eest üht uhket lossi seisma ja lossitrepi peal üht uhket prouat. Proua kutsub teda oma juure ja ütles temale: "Kuule, Tiiu, kui va Karel kirikust kodu tuleb, siis ütle temale, et tema läheb Soosaare laadale ja ütleb minu mehele, et tema kodu tuleb, sest temal on kodu noortsugu olnud. Küll tema soole seda vaeva ausaste saab tasuma." Tiiu aga ütles: "Aga kust minu va Karel võib Teie meest tunda, keda tema elu ajalgi ei ole näinud, ja teda laadarahva seest üles leida?" "Pole sellest viga, et sinu va Karel teda ei tunne," vastas uhke proua. "Sinu Karel aga mingu laadale ja vaadaku, kellel paar viiskusi selja peal on, see om minu mees, ja öölgu aga temale, mis ma olen käskinud, küll ta siis kodu tuleb." Peale lõunat tuli Karel kirikust kodu ja Tiiu panni oma korjatud seened lauale ja hakkasivad sööma. Karel jutustas kõik, mis ta kirikus käies näinud ja kellega ta koos olnud ja pani üks rubla raha lauale, mis Saare Peeter temale on annud käsirahaks tuleva suveks karja tulla. Tiiu jälle jutustas, mis temale metsas oli juhtunud ja ütles, et: "Ei tea, kas sa peaksid õige laadale minema ja selle uhke proua meest üles otsima? Ta lubas sulle head tasumist." Karel vastas: "Eks ma siis lähe pealegi, mul muidugi ei ole nüüd kedagi tegemist. Soosaare laat ei ole ka ei tea kui kaugel." Teisel hommikul läks Karel laadale ja otsis kõik laade läbi, aga ei leidnud ühtegi viiskudega meest. Ta oli õige tüdind juba otsimast ja mõtles juba kodu poole minema hakata, aga läks veelkord Soosaare kõrtsi sisse. Seal nääb ta - kaks meest õige kurjaste riidlemas ja kolmas mees, viisud selja peal, tagand ikka kangema taplusele. Karel läheb viisumehe selja taha ja ütleb: "Kuula, külamees, mis sa siis hukutad teisa taplusele, sinu naene ootab sind kodu, sest temal on noortsugu selle aja sees olnud, kui sina kodunt ära oled ja tema käskis sind koju tulla." Mees vaatas tagasi ja ütles: "See on väga hea, et sa rõõmsaid sõnumid mulle tood. Säh, siin on sinu vaevapalk ja kui sul võimalik on, siis tule ükskord ka minu kodu vaatama!" Ja kadus kui tina tuhka ära. Selle peale jäivad ka teised kaks meest taplused järele. Karel võttis koti ja vaatas sinna sisse. Seal oli mõnikümmend kopikat hõberaha ja üks haavapuu koor. Karel mõtles: "Noh, see ei oleks minu vaeva mitte maksnudki laadale tulla. Aga noh, aitäh ka sellegi eest." Nüüd läks Karel poodi ja tahtis ühte ja teist osta. Kõigepealt Tiiule üks pearätik, aga mis selle mõnekümne kopika eest saab. Ta ostis siiski ühe rätiku ja pool naela tubakat, maksis kaupmehele välja ja ütles: "Küll sooviksin veel Tiiule üks paar uusi pastlanahku osta, aga mis teha, ei ole enam raha kui viistõistkümmend kopikat." Kaupmees vastas: "Mis sa, külataat, vaketad, seal sul ei ole raha! Omal on kotis kahekümne viie rublane, anna aga siia ja võta, mis sul tarvis on." Kaupmees võttis Karli kääst niinekoore ja andis temale paar pastlanahku ja seelikuriiet ja veel mõnda muud, mis Karel soovis. Kaupmees andis raha, mis üle jäi, kõik tagasi ja Karel läks tänades poest välja ja vaatab oma kotti, raha on kott täis ja niin on ka kotis. Karel läks kodu ja viis Tiiule rikkaliku kingituse ja rääkis, kudas tema selle raha ja kõik need asjad on saanud. Sest ajast ei tunnud Karel ja Tiiu enam puudust ja ei olnud ka enam kumbagil tarvis teisa orjata, vaid kui raha otsa sai, läks Karel poodi ja vahetas raha oma niinekoore ära ja ega kord sai tema, mis tema soovis ja peale poest välja tulemist oli ikka jälle see niinekoor tema kotis tagasi. Nenda elasivad nemad juba mitu aastad, kui ükskord Tiiu hakkas rääkima: "Eks me lähe ka ükskord oma heategijaid tänama kõige see hea eest, mis nemad meile on teinud. Ühel pühapääva hommikul läksivad Karel ja Tiiu metsa lossi otsima. Ei leia ega leia. Korraga ütleb Tiiu: "Vaata, seal ta on!" Nemad lähevad lossi ligemale, üks härra ja proua seisavad lossi ees ja kutsuvad juba vanakesi eemalt oma poole. Härra ütles, Karli vastu: "Küll aga olite kaua, et ei tulnud meid vaatama, aga nüüd ometi." Härra ja proua viisivad vanakesed lossi ja andsivad neiel süüa ja juua rohkeste ja olivad vanakeste õnne üle väga rõõmsad. Kui nad küll söönud ja joonud olivad, hakkas Tiiu küsitelema: "Armuline härra ja proua, olge nõnda head ja öölge meile, mis teie nimi on, et meie teame oma heategijaid tänata?" Härra sai selle peale pahaseks ja ütles: "Ära küsi midagi, vaid olge rahul sellega, mis teil on." Aga Tiiu ei jätnud järel palumest. Viimaks tüdines härra ara ja ütles: "Noh, kui sa oma vanadusepäivi tahad just lõpeta, siis lähme välja, seal vastan sulle, kes ma olen." Selle peale läksivad nemad välja ja härra ütles: "Pööra selg minu poole." Nii kui vanakased selja härra poole keerasivad, käis üks hirmus pauk ja loss oli korraga kadunud. Vanakestel peale selle ei olnud enam midagi, ei raha ega õnne, vaid läksivad mõlemad üksteise järele hauda.

E 2625 (3) < Narva - Friedrich Valts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Külapoiss läks puukoormaga linna turule. Saks küsis: "Kuule, koorem, mis poiss maksab?" Külapoiss vasta: "Kuule, sitahunnik, mis härra maksab?"

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101  102  103  104  105  106  107  108  109  110  111  112  113  114  115  116  117  118  119  120  121  122  123  124  125  126  127  128  129  130  131  132  133  134  135  136  137  138  139  140  141  142  143  144  145  146  147  148  149  150  151  152  153  154  155  156  157  158  159  160  161  162  163  164  165  166  167  168  169  170  171  172  173  174  175  176  177  178  179  180  181  182  183  184  185  186  187  188  189  190  191  192  193  194  195  196  197  198  199  200  201  202  203  204  205  206  207  208  209  210  211  212  213  214  215  216  217  218  219  220  221  222  223  224  225  226  227  228  229  230  231  232  233  234  235  236  237  238  239  240  241  242  243  244  245  246  247  248  249  250  251  252  253  254  255  256  257  258  259  260  261  262  263  264  265  266  267  268  269  270  271  272  273  274  275  276  277  278  279  280  281  282  283  284  285  286  287  288  289  290  291  292  293  294  295  296  297  298  299  300  301  302  303  304  305  306  307  308  309  310  311  312  313  314  315  316  317  318  319  320  321  322  323  324  325  326  327  328  329  330  331  332  333  334  335  336  337  338  339  340  341  342  343  344  345  346  347  348  349  350  351  352  353  354  355  356  357  358  359  360  361  362  363  364  365  366  367  368  369  370  371  372  373  374  375  376  377  378  379  380  381  382  383  384  385  386  387  388  389  390  391  392  393  394  395  396  397  398  399  400  401  402  403  404  405  406  407 Järgmine lehekülg ]