[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 22478 (7) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks kadakas suureks ei kasva Kui Prohvet Elias kadaka all maganud olnud kadakas sel ajal kõige suurem puu metsa sees. Aga sest saadik langenud kadakas vande alla ning temast ei saa tänapäevani ühtegi tarvituse puud.

E 22479 (8) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks kibuvits suureks ei kasva Ennevanast olnud kibuvits kõige toredam puu üle terve ilma aga ka nõelad olnud palju suuremad kui meie päivil. Ka kasvanud tema määratu pikk. Aga kui temast Jeesusele valukroon tehtud, vandunud jumal teda ära. Sest saadik ei kasva kibuvits enam suureks: ning see, mis meie päivil temast näha on, olla ainult vilets kuju tema endisest toredusest.

E 22480 (1) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane Sisestas Kristiina Järve (1999), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kevadel kadakas tolmab, olla hea odra (kesva) külimise aeg.

E 22480 (4) < Võnnu khk < Varssavi - J. Rootlane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui taevast täht maha langeb, surevat üks inimene ilmas ära.

E 22489 < Pilistvere khk., Kõo v. - Jaan Keller (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Võõras ärgu segagu vendade tülitsemist. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks venda läinud riidu ja karupidi kohe. Aga üks võeras läinud appi. Vennad jätnud kohe tüli katki ja hakanud võerast vitsutama ühes nõus ja ütelnud: "Mis sinul siia asja on!" Kui võeras ju tubli vati oli saanud, siis lasksid vennad teda lahti. Nii siis olid vennad jälle rõõmsad ja sõbrad omas töös.

E 22498/500 (9.II) < Haljala khk, Metsiku k. - Danel Pruhl (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Lendva Aga üks teine kartetav elukas on siit rahval, keda nad rohkem kardavad kui tonti - see on lendva. See toob loomadele haigusi, vahel harvast ka inimestele. Kelle loomasse see haigus, lendva, puutub, jääb äkiste haigeks. Kui lendva südamesse puutub, siis on loom kohe surnud. Kui majale süssikonnasse puutub jääb ka vahel elama, kui ruttu abi - "lendva vastust" - saab. Kui loom ära sureb ja nahk seljast ära võetakse, siis võib küll näha, kust lendva on läbi käinud. See koht on loomal sinine, vahel ka must, mõni kord peab loomal ka auk seal kohas olema, kust lendva läbi käinud, et pane sõrm auku. Augu ümbert must ja sinine nii kui põlenud. Kui looma takka otsast läbi käib, siis peab tagumine ots nõrgaks jääma jne. Lendva on teise kurja inimese töö, teine inime saadab teisele ehk teise loomale lendva. Lendva saab kurjast inimesest tehtud ja kuhu teda saadetakse, senna tema ka läheb. Vahel peab ka lendva muido saadetama, et kohta ei juhatata, siis teeb ta seal kurja, kuhu ta aga juhtub, kes teel ette juhtub. Lendval on ka veel teised nimed: vanakuri ja vanapaha. Mõni ütleb ka lendvarabadus. Kui küsid, mis loomal viga oli, vastab: "Vanakuri ehk vanapaha käis loomast läbi ehk rabadus oli loomal." Harvast ööldakse ka - lendva käis loomast läbi jne. Lendva saab kurjast inimesest nõiduse abil tehtud. Kolm rukkiõle pead seutakse vana võrguniidiga kokku, vana kulunud särgi savast võetakse üks tükk riiet, selle sisse pannakse nõiutud soola ja süsi (ja ei tea mis veel), seutakse nartsunuustik õlepeadega kokku, nii et õlepeade terav ots ette poole jääb, õlepead ees, nartsunuustik rohtudega taga saadetakse lendva minema nõidusesõnadega, ja kuhu saadetakse, senna läheb. Targad peavad ka lendvanõiduse abil sellele tagasi saatma, kes esite lendva tegi ja välja saatis. Loomade arstimine lendva vastu on: vana kulliga vaskrahade pealt kaabitakse noaga vaske ja piksekivist (piksekivi on pehme ümargune must kivi, umbes kolm tolli läbi mõeta laius, mitte paksus, nairi moodi, olen ise seda kivi näinud) kaabitakse tolmu ja siis seda vasetolmuga segamine antakse loomale rõõsa piimaga, vahel ka veega loomale sisse. Pihutäis lausutud soola antakse ka loomale sisse. (Seda lausutud soola peeti ikka hädaajaks kodo, sest et arstid mõnel ruttu kättesaadavad ei olnud.) Anti ka loomale püssirohtu, tärbendiini ja poomõli rõõsa piimaga sisse. Oli ka mitu muud arstimise rohtu ja -viisi, kui loom täis ja jämedaks ajas, siis võeti kass, parem kui must kass oli, sellega kiibiti looma seljas. Olid ka oma sõnad, need olen unustanud. Püss laeti palja rohuga, sellega lasti kaks pauku risti looma kõhu alt läbi. Kui loom kartis, oli abi loota, aga kui loom ei kartnud, pidi ueste veel laskma. Võeti ka raudpann või ehk -pada, pandi tuliseid süsi sisse ja looma nina alla. Siis pandi püssirohtu süte peale, et põlema pahvatas ja suits looma ninasse läks. Nii oli need arstimise moodisid üsna paljo. Inimese arstimiseks lendvarabaduse vastu kõige parem rohi - võta püssirohtu viinaga sisse, mine voodi kasuka alla, küll higi kõik kurja välja ajab.

E 22502 (10) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mai Raiku (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Lehmalüpsja Kord on ühes peres iga ööse lehmalüpsja käinud, kõikse parem lehm lüpsetud ööse laudas ära, on ka vahitud, aga kedagi inimest ei ole lehma lüpsmas käinud. Viitud vana tonn lauta, laternatuli pantud selle sisse, sõel tonni peale, peremees ise läinud sarja taha vahti, mis lauda seina ääres tonni kõrvas seisnud. Pool öö ajal sirutanud lehm jalad pikale, peremees võtnud äkiste tule sõela alt välja, läinud lehma juure - suur kärnkonn imenud lehma all. Võetud tõrvatud konn ära, pantud lepase keppide vahele, viitud siis võera saksa maa peale. Teises külas jäänud see aeg üks saunanaine haigeks, arvatud, küllap see kärnkonn selle saadetud ikka oli. Sest ajast saadik ei ole öösist lehmalüpsjat enam käinud, lehm annud samuti piima kui teisedki lehmad. Laut saanud targast arstitud. Kord on ühes kohas lehmalüpsja ussi näul käinud. Imenud niisamuti lehma udara tühjaks. Targa abiga on ussist võitu saadud. Teada, muidugi peab laut siis arstitud saama.

E 22503 (11) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < M. Schönbach, ligi 30 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tondist ja kodokäijast rääkis M. Schönbach nii. Tont on vaim, temal päris keha ei ole, teda ka kinni ei saa, nii paljo kui mina olen kuulnud, on ta alati must olnud ja mõisareiede juures on ikka ta asu ja käigukohad olnud. Kas ta vanakuradi sulane, teenija ehk muido tema sugulane on, või on ta vanakurat ise olnud, seda mina ei tea. Aga et tont kellegile vara ja vilja kodo on vedanud ehk vergal käinud, ei ole mina kuulnud. Vanakuradi vargusest mina ka ei tea, aga need rahad, mis vanal ajal maha on maetud, on tema enamiste omale pärinud ehk oma võimu alla võtnud. Aga et tont ehk vanakurat kedagi on petnud, ei ole mina kuulnud, aga et teda on petetud, olen küll kuulnud. Endine ja nüüdine kurat ei ole mitte üks. Aga tont ja vanakurat võivad küll üks olla. Kodokäija on ühe surnud inimese vaim, aga ka kuradiga sugulane, sest miks hunt teda murrab, sest on nemad ühed, et ennast igamoodi muudavad. Aga tont on must ja kodukäija valge.

E 22504/5 (12) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < M. Schönbach, ligi 30 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkist ja halijast. Küsisin M. Schönbahi kääst, mis tema meist teab ja arvab. Tema rääkis nii. Näkk on veevaim, aga mitte paha vaim. Kui ta ennast näitab ehk inimesi uputab, ei sünni see mitte pahast tahtmisest, vaid igavuse pärast, sest et ta omale seltsi tahab ja keegi ei usu, et näki seltsis paha on elada. Näkk elab vee all kullast majas ja senna ta ka inimese viib, keda ta uputab. Aga halijad näitavad minu kuulmise järele mitu olema: majahaljas, metsahaljas ja veehaljas. Kas neid mitu on või on nad üks, ei tea mina. Veehaljas ja näkk näitavad minu teada üks olema. Metsahaljas on üks hea vaim, paha inimestele ta ennast ei näita, aga hea inimestele on ta häda ajal nõuandjaks ja aitajaks. Ta näitab ennast enamiste vana ja vaese mehe näul. Maiahaljas on hea vaim, ta on igas majas majakaitsjaks, nagu nüüd ööldakse, kaitseingel. Tema ennast paljo inimestele ei näita, olgu nii kui vahel surma ette kuulutab ehk mõni muu õnnetus tulemas on, siis ta ka ennast vahel näitab, aga mitmel näul ja moodil. Aga kui majahaljast miski paha teuga pahandab, läheb tema majast välja, siis sel majal on ka õnnetust karta, sest et kaitsjat ei ole. Tema paha ei salli, seepärast ta ka sealt ära läheb, kus pahandus on. Nii arvan mina oma lapsepõlvel kuuldud juttude järele. Need jutud olen küll ära unustanud, sest et neid nelja- kuni kolmekümne aasta eest ei tohtinud rääkida. Nende rääkimine peeti patuks, sellepärast mina neid ja muid vanaviisi juttusid olen ka unustanud. Nii M. Schönbachi jutu järele.

E 22505 (13) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Karel Mäetam (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Aaspere mõisast Võipära küla poole tee ääres peab üks veike tiik olema, rahvas peab seda Tõnisse tiigiks hüüdma. Seal tiigis on enne tihti näkki nähtud, aga suuremat tähtsust sest näkki nähtusest ei ole mina kuulnud.

E 22506 (14) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennevanast on meri Kaavastu mäest saadik olnud (nüüdsest merest kõige ligemast kohast 13 versta kaugel). Ligi 5 versta sest määst all pool on Vihuma mõisa maa peal üks koht, mis hüütakse Lahepõhja. Praegu on see Vihula mõisa maa. Enne on seal talukoht olnud. Mõnekümne aasta eest on mõi selle koha ära hävitanud ja maad mõisa võtnud. See Lahepõhja nimi peab vanarahva juttu järele endise mere pärandus olema. See mere taganemine on sest tulnud, et Sundist on maa läbi kaevatud, siis on vesi meie merest suure merde jooksnud. Nii siit rahva suust.

E 22508/9 (17) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Tüdruk läinud jõest vett tooma, jõe ääres olnud ilus valge kanamuna, tüdruk võtnud muna ja läinud sellega tuppa. Vanaeit näinud seda ja küsinud: "Kust sa selle muna said?" Tüdruk rääkinud, et jõe äärest leidsin. Vanaeit saanud kohe aru, et see õige asi küll ei ole, kust muna jõe ääre tuli, see on näkk. Ahi küdenud parajaste. Eit visanud muna põlevasse ahjo. Muna plahvatanud ahjus äkiste lõhki, toonud tuletukkidega tükkis ahjost välja, lõhkunud ahjo ka ära, pidanud ka toagi ära põletama. Ahjust kuuldud kiunumist ja vingumist. Nii M. Männi suust.

E 22509 (2) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Suur kari lapsi läinud jõe ääre, jõeaasu peal söönud üks valge hobune. Hobune olnud tasane. Lapsed läinud kõik hobuse selga, et sellega sõita. Üks lapse ei ole enam hobuse selga mahtunud. Üks hüüdnud hobuse seljast: "Istu sina sinna näki nägara peale!" Nii kui laps seda saanud öölnud, olnud hobune summdi vees. Kõik lapsed uppunud ära, see üksi jäänud järele, kes hobuse selga ei ole mahutunud.

E 22509/10 (3) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Kord leidnud lapse jõe äärest liiva pealt hõbepreesi. Läinud pressiga tuppa ja tellinud eite, et eit aitaks preesi kaela panna. Eit saanud kohe asjast aro, mis prees see on, et see moondatud näkk on. Eit ei ole preesi mitte lapse kaela pannud, sest et siis näkk lapse ära oleks uputanud. M. Männi suust.

E 22510 (4) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lapsed jõele vähile lähevad, siis vanaeit kodo õpetab. Kui jões vähki püiate, siis öölge ühte puhku: Näkki, näkki, nõela varas, suure nõela silma varas. Siis näkk teie ligi ei tule, sest muido võib näkk vähiks moondada ja teid ära uputada. M. Männi suust. Sündinud noores põlves Läänemaal Konoveres.

E 22526 (1) < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Eidel surres kahju heast taarist. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hea hapu taar Korra olnud talu ema suremas haigevoodis. Tahtnud enne veel jumalaarmu. Toodud ka õpetaja sinna, see täitnud haige soovi. Lõpeks küsinud ka, kas haige tahab surra? See aga vastanud: "Muidu sureks küll ära, aga see hea hapu taarike jääb maha!"

E 22527 (2) < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Naise kahesugune jutt surnud mehest. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Õnnis Tõnis Korra surnud ühel saunanaesel mees ära. Naene läinud talutua juurde ja rääkinud ikka iseeneses: "Jumal olgu tänatud, et ta tema va õela ära koristas! Tahtsin ka vahel suutäie viina võtta, aga mitte ta ei lasknud." Talu tuppa jõudes teinud naene nutunäo ja karjunud ise: "Uuu, kus minu õnnis Tõnis! Aeas mind ikka linna tubakud otsma, sain minagi ka mõne mopsu, nüüd on ta surnud, uuu!"

E 22528/30 (4) < Viljandi khk. - Heinrich Põder (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Oleks ma veel elus Vanast läinud Setu Jüts metsa pika puu otsa vaatama, kui kaugel jõulud on. Sinna juhtunud metsavaht ja küsinud: "No, Jüts, mis sa vahid sääl?" Jüts arvanud selle metsavaimu olevat ja kostnud: "Ma tuli vaatama, kui kaugel jõulud veel on." Metsavaht märganud Jütsi rumalust ja vastnud: "Puu alt viis versta siin pool küinlapäeva." "So, oh," ümisenud Jüts puu otsas. Nüüd küsinud ta uuesta: "Kas sa seda ka tead, kui kaua ma veel peaks elama?" - "Kui mees kolm korda kahe mäe vahelt huikab, siis oled sa surnud," ütelnud metsavaht puu alt. Nüüd hakanud Jüts puu otsast maha ronima. Metsavaht hoidnud ennast seniks ühe suure puu varju, kui Jüts metsast välja saanud. Koeu minnes astunud Jüts üle ajamulgu ja päkärtsi huiganud mees esimest korda kahe mäe vahelt. Jüts kohkunud puukangeks ja ohkanud ise: "Või kaks korda ongi veel!" Üle tuaukse astudes tulnud teine sehake kärtsask kuuldavale. Nüüd heitnud Jüts pikali voodisse ega pole julgenud ennast enam liigutadagi, sest üksainuke kord olnudki veel. Viimaks lõppenud leivajahu kodunt otsa ja naene aeanud Jütsi veskile. Läinudki veskele. Veskekoeast jahukotta ree pääle aeades huiganud Jütsil mees kolmat korda. Istumise sadula nukkide vahest Jüts visanud ennast pikali ja arvanud, et nüüd ongi surnud. Möldri sead tulnud ja kiskunud kõik jahukotid lõhki. Jüts ütelnud maast: "Oleks ma veel elus, küll ma teil näitaks!" Seda näinud mölder veskikoeast, võtnud piitsa ja ladunud Jütsil mitu silakud, üteldes: "Või sina oled pikali ree kõrval maas ja lased sead jahukotid lõhki kiskuda." Jüts karganud maast ülesse ja hakanud tänades möldri kaela ümber kinni, üteldes: "Ole sa terve, et sa mind elusse äratasid!"

E 22547/50 < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra jäänud üks laste isa kauaks kõrtsi, temale saadetud umbes kolmeteiskümne-aastane tütar järgi. Kodu poole tulles vandunud isa ja nimetanud ühtelugu kuradit. Kui nad tütrega tee ääres seisva mõisa rehe kohta jõudnud, olnud kaunis pime, ja üks suur oinas pistnud pää rehe aknast välja, teinud korra pähäää! Isa seda nähes ütelnud kohe: "Kae kuradit, see ei ole kellegi oinas; - kus ta rehte sisse sai? See on vanasarvik ise!" Tütar näinud veel, kudas oinas rehe aknast välja karganud ja ümber rehe jooksma hakanud. Siis läinud nad jälle edasi, kust umbes pool versta veel kodu saanud. Kui nad hulk aega ju olid edasi läinud, tulid nad jälle sinnasammasse rehe juurde tagasi, kust nad seda oinast ollid näinud. Uuesti mintud teele, aga ikka juhtunud jälle sinnasammase kohta tagasi. Nõnda sündinud mitu korda. Viimaks istunud isa sinna maha ja ütelnud: "Kae, mis see oinas, kurat, nüid teeb! Ega nüid muud saa, kui ootame siin hommikut." Tütar aga vastanud: "Kas sa ei mäleta enam, kui ema kodus, rääkis, et tema ka ühekorra eksituses olnud, ja kui ta oma tanu pahupidi päha pannud, siis näinud kohe, kus tee kodu läinud. Pööra sina oma müts ka pahupidi, ehk saame ka kodu." Isa täitis viimaks tütre käsu järele, ja vaata imet, - nüüd näinud nad kohe, et säälsammas ümber rehe olla kõndinud, ja saanud hõlpsaste koeu. Teinekord sõitnud jälle üks naene linnast koeu poole. Kui ta oma küla tänavasse saanud, kust umbes üks verst veel kodu olnud, sõitnud ta seda mitu tundi ja ikka pole kodu saanud. Viimaks tulnud naisel meelde, et tarvis tanu pahupidi käända; teinud seda ja näinud kohe, et kodu lähedal mäda soo sees olnud ja enam võimalik pole oma jõuga hobust säält välja kiskuda; jätnud hobuse sinna ja läinud jala kodu, kus teised hommiku: hobuse välja kiskunud. Ükskord tulnud jälle naene lapsega mõisast koju, jäänud kaunis õhtu pääle. Kodu ja mõisa vahet olnud kolm vakamad. Naine kõndinud last süles kandes tuttavat kraaviäärt mööda, nõnda et puruks väsinud olnud, aga ikka pole kodu saanud. Viimaks jäänud seisma, küüritanud maha ja vaadanud läbi jalge tahapoole, ja näinud siis, et üks sündinud laps tema järel kõndinud. Sellepääle saanud naene kohe kodu. Räägitakse veel, et kui keegi lapse ära hukkab ja metsa maha matab ning ülesse ei tule, siis kõndiva see ilmasüüta metsas ümber, ja kui keegi siis tema jalajälje sisse juhtub astuma, see eksib siis ka sääl ümber. Kui aga eksitajat näha tahetakse, siis pidava läbi harude tagapoole vaatama.

E 22550/1 < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kurat kulliks Ennemuiste läinud üks metsavaht metsa nurmkanu püüdma, mis öösel tule juurde tulevad ja siis väga kerge on varjupaigast maha laske. Metsavaht teinud ka tule maha ja jäänud põõsa taha ootama. Varsti selle pääle kuulnud metsavaht suurt kohinat puude latvas ja näinud ka varsti kaks suurt kulli ümber oma tule lendavat. Esimene kull lendanud tule juurde ja saanud kohe uhkeks nooreks herraks ning akanud ennast sääl soetama ikka eest- ja tagatpoolt, varsti saanud aga jälle kulliks ja lennanud minema. Sellepääle tulnud teine kull tule äärde ja saanud uhkeks preiliks, soetanud ennast nõndasammuti ülessetõmmatud riietega. Selle vahe sees oli aga metsavaht oma püssi hõbekuuliga laadinud ja laskis uhke preili pääle, sellest pole aga muud järele jäänud kui natuke sinist suitsu. Natukese aea pärast kuulnud metsavaht oma tagaselja haledat vingumist ja tumedat müdinat. Sellepääle löönud keegi rusikaga metsavahile selga ja ütelnud: "Sa alastamata vanarauk lasksid minu naise surnuks! Nüid ei pea sa mitte ühte looma enam maha saama laske!" - mis ka edespidi tõeks läinud. Pääle selle ei ole metsavaht, et küll tihti ja mitu korda metsas käinud, mitte ühte looma näinud, keda laske oleks võinud.

E 22551/2 < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Karvane kera. Korra surnud üks rikas vanapreili ära. Enne surma aga ütelnud oma teenijatüdrukule: "Kui sa mind kolm ööd valvad, siis luban ma kõik oma vara sinule." Mis ka tüdruk lubanud. Kui nüüd preili ära surnud, läinud tüdruk valvama. Tulnud umbes kesköö aeg kätte, siis sündinud suur kohin, mis pääle üks karvane kera laest veerenud. Sää akanud ta ikka kohisedes kord korralt suuremaks minema, nõnda et ju kõik tuba teda täis saanud ja tüdrukul pole enam kuskil ruumi olnud ning läinud suure hirmuga säält ära ega pole teisel ega kolmandal öösel enam julgenud valvama minna, pärinud aga siiski preili vanaduse. Mõne aea pärast kadunud aga see varandus kõik jälle tüdruku kirstust ära, ilma et keegi seda oleks näinud ehk kuulnud, kuhu ta viitud.

E 22577/9 (2) < Pärnu khk., Uulu v., Surju - M. Esna (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahavaim Ühes vanas majas hüppas üks vaim iga öösi peale kella kümne mööda parsi ja luges ikka üksi sõnu: "Kas hüppan või kargan? Kas hüppan või kargan?" Mida vanemaks maja läks, seda sagedamaks läks vaimu kisa. Viimaks läks see maja nii koledaks, et keegi seal enam magada ei julgenud, vaid pidivad uue tua tegema. Kui uus tuba valmis oli, siis tarvitadi vana tuba rehepeksmise tarvis. Ühel õhtu tuli üks mees ja palus öömaja, aga talurahvas ütlesivad: "Meie võtaks sind öömajale küll, aga uue toa juurest ei või meie sinu hobusele mingisugust kuurialust ega kohta anda, kui sa nii julge oled, siis on parem, kui sa vana tua juure lähed. See tuba sai täna kütta ja seal on hea magada küllalt." - "Ega see kellegi kunst ole," kostis mees, "ma ei karda kuradit ka mitte, siis ma pean sellepäralt kartma hakkama, et ma üksi vana tua juure magama lähen, seda kartust ei tule ette." Mees läks vana tua juure, võttis hobuse lahti, pani kuuri alla sööma ja heitis ise ahju peale magama. Ta ei olnud veel magama jäänud, kui ta üht healt kuulis ütlevat: "Kas hüppan või kargan? Kas hüppan või kargan?" Ja luges neid sõnu ikka edasi. Mees mõtles, et keegi on uue tua juurest teda hirmutama tulnud ja ütles pahameelega: "Hüppa nii, et kurat sind võtab!" Sel silmapilgul kukkus üks raske asi lõsna pealt maha, nii et parand põrus ja lendas suure kõlinaga ühes seinast teise, nii et seinad värisesivad. Kõlin jäi viimaks vähemaks ja kadus aegamööda üsna ära. Kui mees kohkumisest toibunud oli, võttis tule ülesse ja vaatas, mis see pidi olema, mis nii suure kõlinaga põrmandale maha sadas, ja nägi, et põrmand kõik hõberahaga üle külitud oli. Mees pühkis raha luuaga kokku ja sai vakase kotitäie, tänas oma suurt õnne ja läks rõõmuga koju. Vaimu ei olnud peale seda enam kuulda, ka majarahvas ei teadnud, mis oli sündinud.

E 22579/81 (3) < Pärnu khk., Uulu v., Surju k. - M. Esna (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kas tulen ja toon? Sel ajal, kui soldatid Pärnu kaudu Tallinna ja Riia vahet jala on käinud, on ühes majas, mida nüid enam ei ole,(aga see majaase on minule küll ära näidatud) üks heal koldest ikka hüidnud: "Kas tulen ja toon? Tulen ja toon?" Et mees surnud olnud, sellepärast ei ole naine midagid vaimu häävitamiseks teadnud teha ja läinud kõrtsi juure mõnda soldatit appi paluma. Üks soldat on ka naisega ligi läinud ja oodanud seal kella kümneni, siis kuuldud juba healt ütlevat: "Kas tulen ja toon?" Soldat ütlenud: "Nu gavari, gavari porusk, kakk ponimajesh!" Ja vaim ütlenud vene keeli. Siis ütelnud soldat jälle: "Nu prinessi, prinessi, kagda tõi hotshesh." Ja varsti tõusnud rahakast tuha alt üles, mille peale suur must uss roninud. Soldat tapnud ussi ära, mõõtnud raha pooleks. Näha olnud, et nad mitte valatud, vaid taotud on olnud, et sel ajal, kui see raha on tehtud, valada pole mõistetud.

E 22610 (6) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Koerasõnad Koer isane, koer emane koer libane, koer labane. Söö saba, näri naba, villad-takud suus, mine tuppa ja laku perenaese perset.

E 22611 (7) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Karusõnad Sompa, sompa, sooda mööda, hundid umbi raudassa, karud kangi valjastesse! Söö saba ja näri naba, kivid kihva, kännud kaela, sipelgad sul silma sisse!

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101  102  103  104  105  106  107  108  109  110  111  112  113  114  115  116  117  118  119  120  121  122  123  124  125  126  127  128  129  130  131  132  133  134  135  136  137  138  139  140  141  142  143  144  145  146  147  148  149  150  151  152  153  154  155  156  157  158  159  160  161  162  163  164  165  166  167  168  169  170  171  172  173  174  175  176  177  178  179  180  181  182  183  184  185  186  187  188  189  190  191  192  193  194  195  196  197  198  199  200  201  202  203  204  205  206  207  208  209  210  211  212  213  214  215  216  217  218  219  220  221  222  223  224  225  226  227  228  229  230  231  232  233  234  235  236  237  238  239  240  241  242  243  244  245  246  247  248  249  250  251  252  253  254  255  256  257  258  259  260  261  262  263  264  265  266  267  268  269  270  271  272  273  274  275  276  277  278  279  280  281  282  283  284  285  286  287  288  289  290  291  292  293  294  295  296  297  298  299  300  301  302  303  304  305  306  307  308  309  310  311  312  313  314  315  316  317  318  319  320  321  322  323  324  325  326  327  328  329  330  331  332  333  334  335  336  337  338  339  340  341  342  343  344  345  346  347  348  349  350  351  352  353  354  355  356  357  358  359  360  361  362  363  364  365  366  367  368  369  370  371  372  373  374  375  376  377  378  379  380  381  382  383  384  385  386  387  388  389  390  391  392  393  394  395  396  397  398  399  400  401  402  403  404  405  406  407 Järgmine lehekülg ]