Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
E 22949/22950 < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sündku, suur isa, sinu tahtmine.
Korra elanud üks rikas isa, kelle elutunnid varsti juba luetud olnud. Enne surmatundi läinud ta metsa ühe heinaküüni juurde ning hakanud küüni nurga alla auku kaevama. Poeg saanud aru, et isa metsa läinud ning pannud järele. Nähes, et isa küüni nurga alla auku kaevab, roninud ta salaja küüniunka, et isa tegevust selgemini näha saada.
Isa saanud augu kaevamisega valmis. Nüüd võtnud ta rahakoti ja puistanud sellest raha augu põhja. Peale selle ajanud ta augu jälle umbseks. Kui auk umbseks saanud, ütelnud isa: "Kes siin küüni nurga all seitse meest ära tapab, saab raha omale."
"Mitte seitse meest, vaid seitse kukke," hüüdnud poeg küüniungast.
Isa mõtelnud, et Jumal taevast räägib ning ütelnud: "Sündku peale, suur isa, sinu tahtmine!"
Ta läinud koju ja surnud varsti ära. Poeg muretsenud seitse kukke, tapnud nad tähendatud küüni nurga all ära ning saanud isa raha tervelt omale.
E 22950/22952 < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatel
Kord leidnud üks mees maa seest rahakatla. Ta katsunud seda üles tõsta, kuid katel ei olla paigastki liikunud. Mitu päeva käinud ta veel oma õnne katsumas, aga kõik olnud asjata. Ühel öösel öeldud talle unes: "Otsi paar kaksikuid musta härga, lase need tõmbavad katla välja! Ühe osa sellest rahast pead aga kirikuvaestele andma."
Mees otsinud teisel päeval paar kaksikuid musta härga, sidunud jämeda köie katla ümbert läbi ning pannud härjad tirima. Härjad tirinud katla välja. Katel olnud kuldraha täis.
"Ohoo!" hüüdnud mees, "ei siit saa kirikuvaestele midagi, see kulub mul enesele kõik ära!" Vaevalt saanud ta need sõnad välja ütelda, kui rahakatel järsku maa all tagasi vajunud. Küll otsinud mees veel rahakatelt, aga ei olla enam midagi leidnud. Jäänudki rahast ilma.
E 22952/22953 < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metsavahi raha
Korra elanud üks metsavaht. Ta olnud väga rikas, kuid oma raha pole ta kellegile pärandada tahtnud jätta. Kord olnud ta üksi tuas ja rääkinud iseeneses: "Raha lähen matan maha ja lasen ühe kuuli metsa, kes selle kuuli üles leiab, seda saab raha juurde juhatatud." Siis laadinud ta püssi ära, riputanud ta varna otsa ning läinud ise rahale parajat paika vaatama.
Sulane olnud sel ajal, kui metsavaht enesega rääkinud, ukse taga kuulamas. Kui metsavaht tuast välja läinud, astunud sulane tuppa ja võtnud tähendatud kuuli püssi seest välja.
Tüki aja pärast tulnud metsavaht tagasi, võtnud tuast püssi ja läinud kõmmutanud teise metsas tühjaks. Pauk käinud küll, aga kuul jäänud ikka sulase taskusse.
Mõne aja pärast surnud metsavaht ära. Sulane läinud kuuliga metsa ja saanud silmapilk metsavahi raha juurde juhatatud. Ta ajanud raha kotti ning toonud koju. Sest ajast saadik saanud ta rikkaks meheks.
E 22983 (24) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanas kuus ei tohi sõnikut välja vedada, sõnik ei mädane põllu sees ära.
E 22983 (25) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanas kuus ja põhjatuulega ei või metsa raiuda: uus mets ei kasva asemele.
E 23004/23006 < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tont ja rehepapp
Mõisa rehepapp kütnud ahju, väljas voolanud vihma maha nagu oavarrest. Vanapagan olnud ka hulkumise pääl, saanud aga märjaks ja sammunud mõisarehe poole. Rehepapp võtnud teda õige lahkeste vastu, annud istme ahju kõrva, ise sirutanud pikali maha ja jutt läinud nii mis sorab.
Vanapagan kaebanud rehepapile, et tal kuri naine olla ja kuskil tükis talle perra ei andvat. "Noh, siis oled sa püksid naise jalga andnud," ütles rehepapp, "need katsu õige rutusti ära kisku, siis on võit sinu käen."
Vanapagan leidnud nõu hea olevat ja teinud ka rehepapile head teha, juhatanud teda rabasoo põllu pääle, kus üks suur kivihunik olnud. Säält käskinud natukese mulda ära kratsi ja siis seda teed pitti, mis säält nähtavale tuleb, edasi minna - "Ja küll sa siis sääl isegi oppust saad."
Kui vanapagan ära olli läinud, siis võttis ka rehepapp labida õlale ja sammus nimetud paika, pildus paar sülda mulda päält ära ja juba paistis talle suur kiviuulits vasta, seda pitti läks ta nüüd edasi kunni ühe uhke maja juure jõudis. Julge sammmuga astus ta sinna sisse, säält leidis ta ühe jahumati, veekruusi ja sületäie puid. Et rehepapil ka õige söögiisu olnud, hakkanud ta kohe sööki keetma. Korraga, kui rehepapp suud söögist puhtaks teinud, kuulnud ta väljaspoolt ukse taga sammusid ligemale tulevat. Kohe peitnud ta ennast ahju taha ära. Uks tehtud lahti ja neli meest, verevin rõivin, astunud sisse. Nad pannud ühe puusärgi põrandale maha, jälle läinud toojad ära ja rehepapp julgenud ka ahju tagast välja tulla. Ta tõstnud puusargi kaane ülesse ja üks vanaherra tõusnud sääl istukile. Rehepapp pakkunud talle ka oma keedetud sööki. Herra tänanud rehepappi selle eest ja jutustanud nüüd omma 300saja aastalist vangipõlve puusärgi sees. Ta tänanud rehepappi tema ärapäästmise eest ja käskinud sel tõiste tuppa minna, kus üks must kass magavat, seda käskis härra ühe paelaga rehepapil üle puua, sest kui see üles piaks tulema, sis on kõik paha, ja raha, mis sealt leida olli, seda kolme jakku jagada: ühte kirikule, ühte vaesile ja ühte enesele. Siia tuppa tagasi ei luba ta rehepapil aga iialgi enam tulla. Rehepapp tegi kõik nõnda, kuida kästi, poos kassi üles, jagas raha ära ja läks sis kõike kolme jakku ühes võttes jälle tultud teed tagasi. Ta andis igaühele oma jau kätte ja elas kunni surmani välja õnnelikult.
E 23006 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 31 Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuida Vanapagan Peipsit mõõtnud
Vanalpaganal olnud tihti tarvis ikka kohta saada vaatama, mis inimesed teevad, aga Peipsi järv olnud alati tal nagu risuks ees. Kord tahtnud ta teda ära mõõta, et säält läbi sammudes midagi äpardust ei pidand johtuma. Ta läinud pojaga äärde, kus üks hirmus sügav koht olnud. Ta katsunud mitu korda ennast põhja kasta, et vaadada, kas liivapõhi on või mudane, aga see katse ei läinud tal sugugi korda, sest et ta midagi aru ei saanud, kui ka vahest jalgadega põhja olli puutunud. Vanalmehel saanud süda täis, ta tahtnud järve maa päält ära hävitada, kui mitte teeda ei saa, kui sügav ta on. Ta toonud ühe 10-süllalise puu ja katsunud sellega, aga kõik ikka asjata. Sest saani põgenenud ta Peipsist kaugemale, sest ta ei võinud ju sääl elada, kus tal kõik tuttav ei ole ja järveraip risuks ees on. Ja sest saani olevat Vanapagan Peipsi äärest kõik inimesed lasknud taevase minna.
E 23101/23110 < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metsavahtide äpardused
Vanaste elanud Voorus üks suur ja kõva mees, tema nimi olnud Tõnis Kunis, aga külarahvas pöörnud nime ümber ja kutsunud teda tihti Kuni Tõnisseks. Temal oli Vooru vallas ühe talumaa peale veikene majakene üles ehitet ja elas siis vabalt ennast oma trejali tööga toites, sest tema tegi ju tervelt vallale kõige paremid vokkisi ja kus veel neid imetoredad puujuppi vaagnad, mis tema treis - niisugusid tõine trejal enam ei teinud. Jõu poolest oli ta jälle mees - ütelda - üle mitme valla või koguni terve kihelkond otsinud läbi ja siiski ei oleks nii tublit ja kõvad meest leitud kui Tõnis oli.
Aga temal oli üks paha kombe juures, et ta alati Riidoja mõisa metsast, mille ääres ta elas, puid varastas ning sellega metsavahile suureks ristiks kaela peal oli. Tema varastas alati, aga ikka nii, et teda millaski kätte ei saadud. Kord võtnud metsavaht nõuks nõnda kaua ööselt metsas vahtida kunni ta teadmata puuvarga kätte peab saama. Metsavaht oli ka oma arvates tubli mees ning arvas ühe vargaga üksi julgeste oma tahtmise järele võida toimendata - aga paljas arvamine.
Tal ei pruukinud kaua oodata, sest Kuni Tõnis käis ju enamiste iga öö oma saagi peal väljas ja tulli tänagi niipea kui ilm pimedaks oli läinud ja kõmmis puid maha mis paukus aga.
Metsavaht astus ligemale ja küsis: "Kelle lubaga sa siin neid puid julged maha põmmida, anna oma kirves käest ära ehk ma soen sind muidu kui koerapoega!" Tõnis ütles julgeste: "Kui sa tont oled, siis põgene ristiinimeste seltsist ära, kui aga inimene oled, siis jäta mind ka rahule ehk muidu võib su käsi pahaste käia."
Metsavaht naernud selle peale ja läinud Tõnisele veel ligemale, et kirvest ära võtta. Tõnis tabas aga metsavahi kraedpidi kinni, võttis peenikesi kaseokse ning andis metsavahile päris lapselikku kaseplaastrit tagumise otsa pihta. Kui küll arvas olevat, laskis teda lahti ja ütles: "Mine nüüd ja hoia, et enam ööaegus metsas ei hulgu, muidu võib ju käsi mul pahemalt käia, kui siia maal käinud on!"
Kui ta lahti oli pääsenud, andis kohe jalgadele mõista, et sellega enam nalja pole ja pealegi mõtles ta, et see kellegi inimene ei võinud olla, kes temaga, kes nii kõva mees on, just nägu lapsega ümber oli käinud, vaid see pidi tõeste metsavaim olema.
Kui ta koju jõudis, jäi ta mitmeks nädalaks haigeks ja puuvarga sinised sõrmejäljed ei tahtnud enam ta kaela pealt ära kaduda. Metsavaht võttis nüüd tutva vanasõna eesmärgiks, kes ütleb: "Hoiad sa ise ennast, siis hoiab sind ka Jumal." Aga siin ei tahtnud see vanasõna tõeks minna, sest metsavaht hoidis ennast küll öösest metsa minemise eest, et seal jälle paha vaimuga kokku ei peaks juhtuma ning käis ainult päevalt oma ametitallituses, siiski juhtus ta ühel päeval Kuni Tõnissega metsas kokku. Nüüd tulnud meestel jälle sõnavahetust ette, puuvaras kahmanud jälle teiba pihku ja nüpeldanud teda päris mehe moodi. Kui küll arvas olevat, laskes teda minna ja ütles: "Tea juba ükskord, et minu rahule jätad, ära enam mind kiusama tule!"
Mõisa kari olnud ka metsas, karjus näinud küll lugu pealt, aga ei julgenud appi minna, siis oleks ta seesamasuguse keretäie osaks saanud. Kui ta koju jõudis, panni käed risti ja ütles: "Oh sa püha Jummal, hoia ise minu kolmändet kõrda selle hirmsa mõtsalise kätte sattumast!"
Nüüd jutustas ta oma halba õnnetust oma kodurahvale ning ütles viimaks: "Küll olli hirmus, mis ta mulle tegi, seda ei näe muu üitsigi kui Jumal ja karjus!" Varsi peale selle läinud ta mõisa, kaebanud herrale, et metsavaimud tema peale pahaseks olla saanud ja teda enam mõtsas ei sallida, palus ennast ametist lahti ja soovis, et herra mõne tõise tema asemele paneks, kellega metsavaimud paremini lepiksivad kui temaga.
Herra laskis ka vana metsavahi ametist lahti ja panni uue selle koha peale ametisse. Kohe, kui uus koha peale tulli, viis ta ohvre metsavaimudele: seitse tetre, seitse parti, püta rõõska piima, potitäie mett ja pang õlut ning lassi täis viina. Keskel, põrgulaane mets oli ilus lage plats, selle platsi peale pandi nimetatud ohvriand suure kivi peale maha ja arvati sellega metsavaimud kõik lepitatud olevat.
Uus metsavaht oli poissmees ja hakas kohe koha peale saades naist võtma, sellepärast ei olnud tal aega öösetel metsa vaatama minna, kuidas lugu metsavaimudega oli. Pulma aeal tulli jutt puuvargatest ette. Kuus tublit meest läksivad esimesel pulmaööl metsa vahtima, kas mõni kutsumata külaline ei ole vaest julgenud metsa tulla.
Kuni Tõnis oli parajaste oma vendadega, neid oli kaks peale tema, kaks palki oli juba vankri peale pantud ja vennad pidivad palkidega kodu minema, nägivad pulmaliste tulemist ja hüüdsivad Tõnissele, kes metsa oli jäänud palkisi valmis tegema kunni vennad tagasi tulevad: "Tõnis, Tõnis, tule, kuus meest!"
Tõnis raius kohe vankri vehmri jämmuse kasetüviku pihku ning tõttas vendadele appi. Aga vennad olivad enne oma teed ühes hobuse ja vankri esimeste ratastega läinud ja palgid tagumise ratastega sennapaika jätnud. Kui Tõnis nägi, et vennad ära olivad läinud, kargas täie jõuga pulmaleste vasta - kes nüüd patsu pähe sai, see kohe kukkus. Viimaks hakkas üks karjuma: "Ai, ai, ai, nüüd kurat lõi paise peale. Tulge lähme, see ei ole enam inimene, see on päris metsavaim."
Kõik kuus meest aevad jalgele, kes maas olivad ja jooksivad nii ruttu, kui vähe jalad kandsivad, koju poole, aga lubasivad terve pulmalistega tagasi tulla ja koolmeistert ühes võttta, kes metsavaimu pidi ära võitma. Varssi tuli ka terve pulmaliste rong, koolmeister eesotsas. Tõnis oli parajaste palkisi rataste pealt maha aeamas, arvas ette ära, et ta nii hulgale vasta ei jõua ning jooksis metsateed ja kadus nõnda võimuka pulmaliste silmist ära.
Kõik pulmalised olivad rõemsad, et nad koolmeistri ligi olivad võtnud, keda metsavaim oli kartnud ja eest ära põgenenud. Nüüd ei olnud neil enam muud tööd teha, kui vargatest maha jäänud tegumisi rattaid enestega kodu viia, sest nende läbi oli võimalik puuvarast üles otsida, sest neil ratastel olivad treitud rummud, kuna kõigil küla peremeestel ümberringi kirvega tahutud rummud olivad. Pulmalised viisivad rattad metsavahi maeasse, pannivad rehe ala ning sidusivad köie tõise otsa ratta külge, tõise pannivad lõbi seina kambrisse pulmalaua külge, et öösel vaest ilma nägemata kiigi ära ei varastaks.
Kuni Tõnis aimas paha lugu ette ja läks teisel pulmaööl metsavahi maja juure, kuulas tasakeste ära, et kõik tasa olivad, siis läks tasakeste rehe ala peastis köiesõlme ratta küllest lahti ja viis tasa välja, et kiigi ei kuulnud. Nüüd viis ta rattad maha jäänud palkide juure, tõised vennad olivad seni hobuse ja esimese poole vankriga ka sinna tulnud. Nüüd pandi palgid peale ja viiti oma teed. Sel aeal oli V. mõisas viina koe tegemine ja mõisaherra oli käsu välja annud, kes viina kua tegemiseks ühe palgi toob, saab pool toobi viina. Nüüd oli Kuni Tõnis esimene mees, kes herrale palkisi muretses ja jällegi K. mõisa metsast. Korra tuli metsavaht jälgi mööda kunni V. mõisani järele ja hakkas siin palkide seast omasid välja otsima. Herra laskis teda enese juure kutsuda ja küsis, midas tema otsida. Metsavaht ütles: "Iks omma otsi!" Herra ütles: "Kui sa ei ole vargais metsast kinni võtnud, siis ei või sa ka enam mujale jälgi aeme tulla!"
Laskis vaese metsavahi, kes omma otsis, talli ette viia ja seal kuuskümmend tagaotsa peale lugeda ja ütles: "Ole tõine kord targem ette vaatama!"
E 23117 (2) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sarabuvitsaga ei tohi elajaid lüüa, siis nõelas uisk neid ära.
E 23117 (4) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui hobusele kasevitsaga lüüakse, siis laheb hobune ruttu sõites märjaks.
E 23117 (5) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa metsahaldja jälgedel juhtud kõndima, siis eksid ära.
E 23117 (8) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui keski ära eksinu, siis peab ta püksinööbid lahti võtma ja vahel harude vaatama, siis leiab ta jälle õige tee ülesse.
E 23118 (12) < Tarvastu khk., Vooru v. - Johan Kala (1896) Sisestas Martin Jänes 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Müristamise aeal ei tohi tühja nõusid käe otsas kanda, siis läheb kuri sinna sisse ja pikne lööb teda.
E 23118 (13) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes ema soovib, et tütre ruttu mehele saave, see peab kolm neljapäeva õhtut oma talu õueväravatel käima ja vihaga üheksa korda vahelt jalgu lööma tagasipidi ja ütlema: "Siit tuleve poisi ja säält tuleve poisi, läbi värati valge poisi!" Siis saave tütre ruttu mehele.
E 23118 (14) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leivad ajhust välja võetakse, siis peab kohe mõni tükikene puud ahju visatama, siis suab sellest põrgukoera kaitse terav kepp.
E 23119 (32) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees ja kolinad
Kust poolt jõuluõhtul laudade kolinat kuulukse, sealt poolt saab surnut.
Kust liudade ja lusikate kolinat, sealt poolt saab pulme. Kust poolt kaevukook kädsiseb, sealt poolt saab tulekahju.
Ükskord jõuluõhtul kuulanud üks mees, kust poolt midagit kolimist kuulukse. Ei kuulnud aga muud häält ühtegi, kui ainult veenäkk laulnud jõe peal:
Ilus tema oli heinamaal,
kaunis tema oli karjamaal,
valge tema oli küla vahel,
pikk oli põllupeenaraida.1)
Sellega olnud nüüd mihel teada, et eestuleval aastal sealt jõest uppujat saab.
1) vesi
E 23125/23126 (35) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kadunud raha
Ühele mihele üteldud unes: "Tõuse ruttu ülesse ja mine metsa äärde suure kivi juure, sääl kivi pääl näed hulga raha, võta pool sellest rahast enesele, pool jäta maha."
Mees tõusnud üles, läinud välja vaatama. Öö olnud külm ja oime, arvanud kuuldud juttu unenäoks, läinud tuppa, heitnud jälle magama. Silmad ei olnud veel kinni läinud, kui hääl teda jälle käskinud kivi juure minna ja pool raha ära tuua.
Mees tüusnud uueste ülesse, võtnud koti, teinud ennast julgeks ja läinud metsa poole. Leidnudki rahakivi üles. Sääl olnud hõbe-ja kuldraha, nii et mees korraga juba kaugemalt ennast rikkaks hüüdis.
Ajanud poole rahakotti. Tahtnud veel võtta. Korraga olnud hulk koeri. Koerad jooksnud vuhinal mihe pea ümber ja karjunud: "Küll! Küll!" Mees ei pannud seda oma ahnusega tähelegi, ajanud kõik raha kotti. Ise ütelnud koertele: "Mis teie, kuradi, tahate!" Niipea, kui ta seda ütelnud, kadunud raha kolinal ära ja paljas kott olnud mihel käes.
E 23129/23131 (38) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Halli vaimud
Peremees läinud põllule külima, tee läinud saunast mööda. Korraga kuuleb sauunast kõnekõminat. Ruttu läbi lõhe vaatama, kes kõnelevad. Näeb: kolm poolinimese poolelaja moodu elukat istuvad laval ja kõnelevad.
Üks ütleb: "Täna lõuna ajal tahan ma siit selle talu peremihe hallitõbesse teha!"
Tõistel rõõm: "Tee, tee seda! See on meie vaimudele kahjutegija ja vihkab ühetepuhku, vihkame ka kord teda! Peame aga nõu, kuidas temale sisse pääseda? Küll ta on ka kaunis kaval ennast hoidma. Ehk saab meie saladusest aru, mis siis meist saab!"
Esimene vasta: "Ei ole sest kartust! Mul on nõu juba peetud. Täna lõuna ajal annab perenaine temale piima süia, kui ta sööma hakkab, siis muudan ma ennast purukübemekeseks ja lasen lusikasse, ta ei pane sest tähelegi ja rüüpab mind ühes sisse."
Tõised kiidavad nõu hääks. Räägivad siis veel ühest ja tõisest ja lubavad seitsme päeva perast sellesse samasse kohta kokku tulla.
Peremees läinud koju. Võtnud sööma minnes kindla poti, potile kindla kaase, pannud siis piimakausi kõrva laua pääle.
Peremees sööb esimese ja tõise lusika täie ära, ei näe midagi. Võtab kolmanda lusikatäie. Veike puruke tekib lusikase. Peremees karnapsti potil kaas lahti ja puru lusikast ühes piimaga potti. Potil kaas kolmekordse nööriga kinni ja üheksa sõlmi ette. Söönud siis kõhu ilusti täis ja pannud poti ülesse keresse kohta rippuma. Sääl pidanud ta potti seitse ööd ja päeva kange palava käes. Kütnud ka iga päev tubliste ahju.
Seitsme päeva perast teinud mees potisuu lahti ja lasknud hallitõbe välja. Ise läinud sauna juure kuulama, mis hallidtõbed räägivad.
Sääl istunud juba üks luukogu lava pääl ja oiganud valjuste. Varsti olnud ka tõised sääl. Luukogu tõstele kaebama: "Nälg ja palav vaevasid mind mis hirmus. Küll katsusin välja pääseda, aga mitte ei saanud. Nii kimpus ja vaevas ma veel ei ole olnud, tahab hing üsna välja minna! Ei ma sinna enam läha!"
Peremees olnud selle peale üsna rõõmus, et vana hallile niipalju vaeva oli mõistnud tiha.
E 23134 (4) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Karjane ei tohi elajale mitte pihlapuust vitsaga lüia, sest et sellega lüies elaj tümaks jäävat.
E 23137/23140 (1) < Kihnu khk. - Mihkel Kurul (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kokakivi
Vanajutt Kihnus
Ükskord kõndinud Vanapagan Peipsi järve ääres edasi ja tagasi, kiskunud karvu peast ja sülitanud, vahel rääkinud isieneses:
"Küll on see ilmaelu imelik, mind kardavad keik, minu juure ei taha keegi tulla, keik püüavad ülespoole minna, sinna, kus minagi ennemuiste elasin, jah, hm, seal oli kena elada küll - aga - mina pidin seal, nagu keik teised inglid, vaga ja püha olema, mis siin all viga elada, siin võin oma tahtmise järele teha, mis tahan; ainult üks viga on siin, see on: et ma üksi olen. Mul peab ka seltsi olema."
Nenda mõteldes ja isieneses rääkides oli ta sinna vee ääre jõudnud, seal tõstnud ta silmad üles ja vaatanud järve peale. Ta näinud kalamehi paatidega järve peal purjutavad. Neid nähjes ärkanud tal midagi meele, ta hakanud ühe jala pealt teise peale hüppama ja tantsima ja hüüdnud:
"Nüüd ma tean, mis ma teen, mina saan seltsi küll, ma viin ühe suure kivi Sõrve sääre otsa, just laevade tee peale, siis laevad purjutavad kivi otsa, inimesed, kes ära upuvad, on keik minu jagu."
Nende sõnadega kahmas ta ühe kivi põlle sisse ja hakkas Sõrve poole sammuma. Aga tee peal rebenenud põllepaelad ja kivi kukkunud maha. Kivi seisab praegust ühe veikese, Pootsi mõisa päralt oleva Manija saare peal ja kutsutakse Kokakivi. Kivi kõrgus on maapinnast 10 kuni 12 jalga, hästi terava otsaga. Kivi kohta on praegu veel järgmine jutt Kihnu saarel olemas.
Vanast ajast kuni praeguni on see mood, et siit saarelt sagedaste sui ajal Manija saarel kalu püüdma käiakse. Nenda läinud ka ükskord vana Kossu Jaan1 sinna kalu püüdma. Õhtu olnud vaikne ja vaga, ta teinud tule raua peale ja hakanud ahingaga kalu püüdma; et Manijas igakord küllalt kalu saada olnud, ei ole ta seekord mitte midagi saanud. Tema ligikonda ilmunud varsti üks teine paat, paatis olnud kaks inimest, teine pannud puid tule peale, teine püüdnud kalu, vana Jaan olnud nenda ligi, et ära näinud, kui palju see kalu saanud. Saak olnud mehel üsna hea, ta saanud nii palju kalu, kui aga jõudnud ahingaga raiuda, Jaan ei ole aga mitte ühte näinud, veel väham saanud. Uudishimulikult tahtnud ta teada saada, kes see mees on, kes nenda palju kalu saab. Ta lükanud paati hästi tugevasti edasi, et teise ligimale saaks. Teine mees ei ole ka laisk olnud, vaid teinud niisama ka. Nenda kasvanud viimaks võiduajamine välja. Jaan arvanud, et rohkem jõuab, olnud näha, et teine väha ligemale jäänud, olnud selgeste näha, et mees ühtelugu kalu tapnud, aga mehe nägu ei ole ta veel tunnud. Ta lükanud kord veel õige tugevaste, seal põrganud ta paat vastu kivi, ta isi kukkunud üle paadi otsa merese, tuli kukkunud raua pealt maha, teine paat keige kalapüüdjaga olnud kadunud, vana Jaan seisnud oma paadiga kuival maal just Kokakivi juures. Praegu räägitakse veel, et Vanapagan sagedaste seal ümber öösite kalu peab püüdma.
1 Vana Jaani poeg on juba 80 aastat vana ja selle poeg peremees. - Üleskirjutaja märkus.
E 23243/23244 (6) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane < Mart Lips (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnnivakast. Sulase ja peremehe vakk
Üks peremees teinud enesele tõnnivaka, sulane aga märganud seda ja luuranud järele. Peremees käinud sauna kolm neljapäeva õhtat ja siis olnud valmis teinud, nagu sulane näinud, viha latvadest. Sulane aga võtnud nüüd need ülejäänud konsud ja teinud enesele nendest.
Aga ei tea, mis sõnu pole õieti mõistnud, saanud sulase oma ühe jalaga, aga muidu olnud palju tugevam. Peremehe oma vedanud temale vara kokku, ka sulase oma tulnud tööd otsima, see ütelnud: "Oled ühe jalaga, ei saa kaugele, seeperast vaata järele, mis peremehe oma toob, võta selle käest ära, sest et sa muidu palju tugevam oled." Tõine olnud sellega rahul.
Nüüd pole peremehel enam vakast midagi kasu olnud, pole midagi saanud kodu tuua, sest sulase vakk kõik käest ära võtnud. Peremees märganud lugu ja teinud sulase lahti. See läind nüüd tõise peremehe juurde, aga see peremees saatnud nüüd oma vaka selle peremehe põllu pääle, kus sulane läks ja lasknud selle põllu päält kõik sõnniku ära vedada. Sulane aga saatnud oma vaka ja lasknud tagasi tuua, päälegi veel tõise oma ka vedada. Pole enam saanud peremehe oma midagi teha: kõik võtnud sulase oma käest ära. Viimaks läinud ja palunud peremees sulast ja nüüd keelanud see oma vaka peremehe kallale kiPpumise ära. Ja sest saadik toonud vakk alati peremehele kompsud kodu. Ots.
Mart Lipsi suust.
E 23245/23246 (7) < Võnnu khk. khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks tõnnivakka
Ühel perenaesel olnud kaks tõnnivakka. Olnud tõised nagu kutsikad, teinud aga kõik tööd perenaese eest, lüpsnud lehmadki. Perenaene andnud see eest aga tõisile ka hästi süia, kõige paremat, mis aga olnud, kuna tüdrukud tihti nälga pidanud kannatama. Olnud tõised perenaese voodi kohal selle tarbis seina küljes seisva laudu pääl, tüdrukud pole tõisi aga näha võinud, selleperast, et kõik parem söök neile anti.
Kord olnud vakad kodust ära saaki toomas, perenaene pandnud või ja pudru laudu pääle valmis, kui kodu tulevad siis söövad. Ise läinud põllu pääle tööle, tõine tüdruk aga läinud ja võtnud söögi ära. Nüüd tulnud vakad kodu, kui nad pole süia leidnud arvanud seda perenaese hooletuseks, ütelnud: "Kas meie küll temale pole kandnud, ja nüüd jätab veel ilma söömata. Mis meie temale selle eest teeme?" ütelnud esimane. "Tapame kõik loomad ära," ütelnud tõine. "Teeme seda jah," kiitnud ka esimane.
Tapnudki kõik ära, ise pole ka sinna jääda nüüd julgenud, vaid põgenenud ära. Nii saanud perenaene Elajatest kui ka vakkadest lahti.
E 23247 (8) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 13-Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks pilliroog kahiseb
Kui Kalevipoeg Kääpa jões mõõga pääl jalad ära raiunud ja surmavalus kisendanud, siis võtnud tema valuga pilliroogu suhu ja närinud seda.
Ning sestsaadik saanud pilliroog, kelle lehed enne pehmed ja siledad olnud, (kohrest) karedast. Ja päälegi jäänud tema hambajäljed lehtede pääle ning ühtelugu kuulutavat pilliroo kahisemine Kalevi surmavalus tänitamist meelde.
Võnnus kuuldud.
E 23250 (11) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks joodik ropp on
Kui Noa esimese viina teinud, tulnud kurat ja tapnud ühe hundi ja ühe siku ära ja valanud nende vere viina sekka ning see olla tänapäevani viina sisse jäänud. Siis tulla see, et inimene, kes viina täis joob, kiskja nagu hunt, ropp nagu siga ja pöörane kui sikk on, sest et ta nende verd ühes sisse joob.
Võnnust kuuldud.
E 23250/23251 (12) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kust Vooremägi nime on saanud
On üts mägi ja mõts, mille nimi Voore on. Selle nime saanud ta oma viimase valitseja käest. Selle mäe pääl olnud enne tore linn ja tema viimane valitseja kuningatütar Voore nimega, kes väga ilus neiu olnud. Palju, palju kosilasi käinud temal, aga pole tema kellegile läinud. Viimaks tulnud Soome targa poeg temale kosja, aga ka sellele pole ta läinud. Nüüd olnud Soome targal süda täis ja nõidunud tema kõige linnaga maa alla ning olla veel praegu sääl. Ainuke tee, kust sinna võida pääseda, olla üks allikas, kust tee läävat, aga ka selle olevat kuldhärjaike ette pandud ning kes selle välja saavat võtta, pääsevat linna ja tõusevat ka linn üles tagasi, välja võtmine läävat aga ainult suurel reedil korda.
Võnnust kuuldud.
[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]