[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 23257/23261 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas kaevuvett sai Kord olnud ühes talus kaevukaevaja ja kaevanud kaevu valmis, milles palju vett olnud. Peremees aga ei maksnud kaevumeistrile tööpalka välja. Selle peale ähvardanud kaevumeister peremeest: "Kui sa tööpalka välja ei maksa, kaob su kaevust viimane kui veetilk ära." Peremees aga kiitnud: "Vesi on kaevus ja seda ei võta ükski" ja ei maksnud kaevumeistrile tööpalka ära. Selle pääle kadunud kaevust viimane kui veetilk ära. Küll tellinud peremees uusi kaevumeistrid ja lasknud kaevu mitu jagu sügavamaks kaevada, aga ikka ei tulnud vett. Nüüd lasknud ta uusi kaevusi kaevata, ka nendessegi ei tulnud veetilkagi. Mees pidi vee kaugelt vedama. Kaks aastat peale seda olnud seal lähedal kõrtsis üks teekäija öömajal, see kuulnud ka seda lugu ja lubanud vett muretseda, kui aga vana kaevu enne näeks. Šeda lubamist kuulnud ka see peremees, kus vett ei olnud ja viinud teekäija oma majasse. Seal näidanud ta temale vana kaevu. Vana kaevu vaadates ütelnud mees: "Kaevuga ei ole õige lugu, kaevumeistrile ei ole hinda ära maksetud ja see on veesooned kinni nõidunud. Kui teie aga tahate, võin ma hea maksu eest veesooned lahti teha." Peremees lubanud head hinda. Nüüd küsinud teekäija ühe paja ja koonla paklaid ja läinud nendega kaevu põhja. Seal põletanud ta paklakoonla kaevu põhjas ära ja tulnud siis kaevu põhjast välja, veikene sarvedega oinas kaenla all, mida ta metsa viind. Selle peale keelnud ta majarahva ära, et keski ei tohi enne kaht tundi kaevu juure oma jalga pista. Kahe tunni pärast aga võivad minna ja siis olla ka vett kaevus. Ise läinud peremehega elumajasse. Aga juba teised kuulavad. Umbes tunni aja pärast läind poiss uudishimuga kaevu juure minema. Seda tunnud teekäija tuas ära, läinud välja ja keelnud poissi seda tegemast. Kahe tunni pärast mindud kaevu juure vaatama ja näe imet, kaev olnud vett ääretasa täis. Peremees maksnud teekäijale hinna välja, mis pääle ta oma teed läinud. Sest saadik ei lõpnud sellest kaevust enam vesi.

E 23262/23263 (4) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaevutegija Kord lasknud herra kaevutegijal omale kaevu kaevata. Kaevutegija teinud kaevu varsi valmis ja vett tulnud mitu sülda kaevu. Kaevutegija palunud nüüd herra käest 50 kop. liiguraha, herra aga ei annud. Selle peale kadunud vesi kaevust. Nüüd tellinud herra uusi kaevutegijaid ja lasknud mitu kaevu kaevata, aga ei vett nendest tulnud. Ei aitanud muu nõu, kui palunud vana kaevutegijat, et see vett kaevu muretseks. Kaevutegija ei olnud ka kade, lubanud vett muretseda, aga nõudnud selle eest 50 rbl. Herra maksnud 50 rbl. välja, selle peale käinud kaevutegija üks kord kaevus ja kohe olnud kaev vett täis.

E 23269/23270 (8) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha kuivatamine Kord sõitnud mees öösel kell 11 kodu poole ja kaks jalust olnud vankris. Kesk paksu metsa näinud ta aga tee ääres kaks poisikest üle tule käsi risti hoidvat ja hüüdnud ise meest: "Tule siia, tule siia!" Mehel olnud hirmu nahk täis ja kihutanud hobuse hästi jooksma. Küll sõitnud mees, aga ometi ei saanud paari verstagi edasi. Mees olnud ära eksinud. Oleks ta aga poisikeste kutsumise peale sinna läinud, siis ta oleks hulga raha saanud, sest poisikesed ei olnud muud keegi kui rahahoidjad. Alles hommikul pääsnud mees metsast välja.

E 23282 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui luiged võerale maale lähevad, siis tulla lumi maha.

E 23283 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Kail Sarv 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui hammas maha tuleb, siis visatakse ahju taha ja üteldakse: "Ritsik, anna mulle raudhammas, ma annan sulle luuhamba!" Saad saavat hambakaotaja kõva hamba. Ka vanu olen näinud nõnda tegevat, kelledel hambaid enam ei kasva.

E 23301 (9) < Ambla khk., Lehtse v., Põriki k. - Otto Hintzenberg (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Perekondlik ajaarvamine. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
"Liisu ae!" - "Mis?" - "Millal su must lehm ära suri?" - "Mh, see oli ju kaks aastat pärast seda, kui minu tütrel poeg oli; just selsamal päeval, kui minu väimees naese võttis."

E 23311/23314 (5/8) < Ambla khk., Lehtse v., Põriki k. - Otto Hintzenberg < Kaarel Evertov, 20 a. (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkkidest Mees läinud öösel üle jõesilla, kus saeveski olnud. Näinud, jänes jooksnud tema ees üle silla edasi ja tagasi. Ilus valge olnud teine. "Nää, möldrel kodujäneseid ka; laseb teisa öösel väljas joosta! Tarvis seda oma kasuks tarvitada ja jänes kinni püüda." Hakanud jänest püüdma. Jänes jooksnud tasakesi sinna ja tänna, olnud ikka üsna mahe ligidal, kuid kätte pole saanud. Viimaks lipsanud jänes alla saepurukambrikesse. Mees läinud järele ja pannud imeks, et saepurukamber ööse nii väga valge on. Püüdnud nüüd jänest, kuid see põiganud eest ühte ja teise kohta. Viimaks pugenud, nagu näha, nurka saepuru sisse. Mees tahtnud sinna järele minna, kuid löönud pea vastu seina ära: "Mis kuradi näkk sa oled, et sind kätte ei saa," pahandanud mees. Korraga läinud saepuru kamber pimedaks nagu ikka ööse on. Mees pole enam jala ette näinud. Tõmbanud tikust tule ülesse ja põrganud ehmatades tagasi. Tema ees, just sääl, kuhu jänes läks, vulisenud vesi, kust saepuru jõkke kukub. Oleks mees ilma vandumiseta ja näki nime nimetamata edasi astunud, ta oleks jõkke sattunud. Vana Oolu olnud jõe ääres heinamaal. Pugenud õhta üksipäini küüni magama, teised heinalised läinud koju. Kutsunud küll Oolut: "Mis sa seia jääd, pole versta maadki koju minna." Kuid Oolu pole viitsinud koju minna. Söönud tüki leiba-silku õhtul ära, heitnud magama. Või ep heina ajal aega aegsati magama heita, kell olnud juba 11 peal, kui magama saanud. Teistel õhtatel tulnud ikka kohe raske töö järele uni, täna õhtu pole aga tulnud. Korraga kuulnud: keegi hõiskab lähedal Härgamääl. Hõiskajal olnud õige hele hääl. Oolu mõtelnud: "Kes nii hilja seal veel peaks hõiskama? Vist mõni, kes eksinud. Tarvis vastu hõisata." Hõiskanud vastu. Hõisatud mäelt jällegi, kuid palju ligimal kui enne. Oolu vaadanud läbi küüni seinapilu, kas kedagi näha oleks ja hõisanud uuesti. Nüüd näinud halli hobust, kes hõiskamisega küüni poole tulnud. Oolu pugenud seda nähes hirmuga küünis olevate heinte sisse. Hobusel olnud inimese-sarnane hele hääl. Hobune tulnud küüni juure, norskanud siin nii valjuste, et küüni seinad põrunud. Siis hakanud küüni palki närima ja just Oolu kohast. Oolu lõdisenud aga heinte sees. Hobune jooksnud paar korda ümber küüni ja hüpanud siis küüni kõrval olevasse jõkke nii mis summunud. Oolu vaadanud nüüd ruttu läbi pilu, kas hobune seiapoole või teinepoole kaldale läheb. Hobune kiigutanud ennast natuke aega vee pääl, siis aga läinud vee alla, nii et see kaua aega vulisenud. Pole enam välja tulnudki. Oolu pole ka enam hirmu pärast magama jäänud, vaid aelenud hommikuni heinte sees. Pole enam edaspidi heinamaale öömajale jäänud. Mees läinud üle Valgejõe silla. Korraga kuulnud sõidumürinat. Tagasi vaadates näinud, kuda kolme halli hobusega tõld kange kiirusega temale järele sõitnud. Mees kupatanud hobusele piitsaga et kitsast sillast üle saaks. Saanud üle silla, siis tõmmanud tee kõrva, et kiiresti sõitjad saksad mööda läheks. Oodanud - ei saksu pole tulnud. Vaadanud siis tagasi ja näinud, kuida hobused ja tõld jõkke sõitnud. Vesi vulisenud ja kohisenud tükk aega. Jõest pole enam kedagi välja tulnud, sest et jõkke sõitjad näkid olnud. Pruuna vallas Suuresjärves pidada ka näkid elutsema. Kalamehed olla mitu korda näinud, kuda alasti naesterahvad endid järve pääl pesenud. Mees sõitnud talve ajal üle järve. Korraga hakanud hobune norskama, pole tahtnud enam edasi minna. Järv ise mürisenud ja kohisenud, nii et mees hobusele piitsa annud ja katsunud et järve pealt minema saaks. Kord olnud Kroonukõrve taat Suureljärvel kalal. Õhtul hakanud vihma sadama. Taat vedanud küna kaldale, keeranud poolkummuli, teinud enesele tulelõkke ette ja paistnud ennast ise küna serva all olles, tule paistel. Küll olnud siis järve pääl solistamist kuulda olnud, lauletud ja tantsitud nii, et vesi laenetanud. Viimaks tulnud keegi ja koputanud mitu korda küna põhja pääle ja hüpanud siis tagasi järve. Nii kestnud müra kaua edasi, vanamees aga uinunud sellest hoolimata magama. Hommikul hakanud ta uuesti kalu püüdma ja saanud neid nüüd nii palju, et pole jäksanud ühe korraga koju viia. Kaarel Evartovi suust Lehtsest. 20 aastat vana.

E 23340 (4) < Halliste khk., Pornuse v. - Karl August Sinka (1895) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katk käinud vanast loomade näol ümber maad, kord kassi, kord koera näol. Üks peremees saanud tääda, et katk sia näol ümber ilma uidab. Kinnitanud siis lastele ja kodurahval kõvaste ära, et kui mõni siga sisse tuleb, siis mitte naerda ega teda nimetada ei tohi. Tulnudki kord siga tuppa. Peremees olnud ise ka toas, siga läinud söögilaua juurde, hakanud sööki mölistama. Peremees võtnud sea kinni ja keerutanud põlevasse ahjusse. Natukese aja pärast tulnud siga ahjust välja, ütelnud: "Ai, ai, pala, pala. Ei siia maale ma iialgi enam ei tule."

E 23341 (5) < Halliste khk., Pornuse v. - Karl August Sinka (1895) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord söönud lapsed tares põranda pääl. Kolm linnukest lennanud akna pääle. Kui lapsed kõhud täis olnud söönud, ütelnud nad kui ühest suust: "Lähme võtame igaüks oma lind." Aga vaevalt saanud nad lauset lõpetada, kui linnud ära kadunud ja lapsed surnult maha langenud.

E 23341 (6) < Halliste khk., Pornuse v. - Karl August Sinka (1895) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katkusikk tulnud ühte peresse. Pereeit pilgutanud noorematele silmi, et nüüd keegi ei peerataks ega naerataks. Sikk patseerinud kui vürst mööda tuba, nõnda läinud tükk aega surnuvaikusega mööda. Sikk saanud vihaseks, annud perenaesele ühe hää võmmi ja läinud minema.

E 23347/23349 (8) < Halliste khk. - Karl August Sinka (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sant läinud talusse öömajale. Kästud laudile magama minna, sest toas ei olnud ruumi. Pereisa olnud ka haige. Pererahvas läinud ise õhtusi talitusi toimetama. Sant näeb laudilt, kuidas pereisa rehe alt hobuseküna võtab, natukese aja pärast tulnud tagasi, küna raha täis. Pannud reha ala purde alla, ütelnud ise: "Kaks korda saob veel tuua." Sant kõbinud laudilt maha, ajanud paar peotäit puhu ja laudile üles jälle. Varsi toonud ka tõise künatäie: "Üks kord saab veel tuua," kiitnud vana ja läinud tooma. Sant ruttu maha ja tasku jälle täis. Pereisa tulnud kolmandat korda, kraapinud väha mulda rahahuniku pääle, ütelnud: "Kes siin pääl kukega künnab ja kanaga äestab, see saab selle raha kätte." Aasta pärast tulnud seesama sant sinna talusse, hakanud järele pärima, kas vana pereisa elab ja kus ta selle rikkuse jättis, kui ära suri. Sandile öeldud küll, et isa surnud, aga mitte punast tenga ka maha pole jätnud. Sant tõutanud isaisa päranduse kätte juhatada, kui temale kolmas jagu antakse. Lepitud sandile järele, kästud ära tuua. Sant teinud kukele adra ja kanale äkke, künnud kukega ja äestanud äkkega. Vaata nüüd,raha tulnud kui kolinal maapinnale. Nüüd kadunud ka endine vilets ja kehv olek selle talult, sest nüüd olnud peremel, ka sandil raha küll.

E 23351 (10) < Halliste khk. - Karl August Sinka (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühe silla pääl nähtud alati veteneitsisid jalutamas. Üks julge noormees käinud neid kord mööda silda marssivat. Ühel õhtul võtnud mees hea kansika ligi, istunud hobuse selga ja sõitnud silla pääle - olnudki kaks neitsit silla pääl. Mees tõstab kansika, aga iga hoop, mida ta neitsitele tahtnud anda, tulnud ta enese pihta.

E 23358/23359 (1) < Viljandi khk. - Johan Nurmberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ilusa naise ihaldamine Üks poiss oli endal ilust naist tahtnud võtta ja oli kõik kohad ümberkaudu läbi käinud. Aga ükskord oli ta jälle välja läinud vaatama, et kas mitte kuskilt ei saa enda tahtmise järele naist. Olnud kange tuulene ilm ja lume sadanud taevast maha. Poiss rakentanud kaks hobust saani ette ja läinud teele. Tüki maad ära sõites eksinud mees ära tee päält ja juhtunud ühte metsa. Metses olnud ilus tee jälle ees ja tema ajanud ikka tulist nelja edasi. Arvates tunni sõitmise järele tulnud üks maja nähtavale. Poiss sõitnud sinna ja näinud hoovi pääl palju tüdrukuid. Tema läinud sinna ja vaadanud natuke aega, viimati näinud ühe õige ilusa neiu, sõitnud ruttu sinna, tõmmanud seda saani pääle ja tuhatnelja tagasi tuldud teed. Tükki maad ära sõites vaadanud - neiut ei ole enam kuskil. Muud ei ole näinud, kui kasepuu tükk saanis naese asemel.

E 23379 < Viljandi khk. - Karl Kullamaa (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas kivid V/õrts/järve saivad Vanapagan tahtnud omale mõisat ehitada, hakanud piiri mõõtma, mõetnud kuni V/õrts/järvest saadik. Vaadanud oma töö üle ja leidnud, et mõis väikene on saanud, karjamaad pole sugugi olnud. Näinud: üle järve ilus lage koht, võtan säält karjamaad juure. Aga järv ees, ei saa üle. Sild tarvis pääle teha, mõtelnud vanapoiss ja hakanud välja päält kiva korjama. Korjanud põlle kiva täis, läinud siis järve äärde silda tegema, aga vaat sul äpardust, põllekanne läks katki ja kivid kõik järve laiali. Vanapoiss hakanud kiva üles korjama, aga parajaste laulnud kukk ning vanapagan kadunud ära.

E 23381/23386 < Viljandi khk. - Karl Kullamaa < H. Käär (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koit ja Hämmarik Kord olivad kaks õde, Videvik ja Hämmarik, mõlemad ilusad, armsad ja sirge kasvuga neiukesed. Ühel õhtul tuli vanem õde pääva loode ajal kündmast kodu ja härjad, kelledega ta oma päävatöö lõpetanud oli, viis neid, nii kui iga põllumehe viis on, jõe ääre jooma. Sääl ei võinud kena Videvik oma südame sundimisele enam vastu panna, tema jättis härjad maha ning läks ülesse kalju serva pääle ja laskis sealt oma varju vee pääle paista. Hõbekarva jõepeegel säras neiukese kena roosipunase palede ja erade silmadega Videvikule vastu, nii et ta süda selle üle suurt rõõmu tundis. Kuu, kes alles üles oli tõusnud, et oma valgusega päikese asemel maad valgustada, unustas oma ameti sootumaks ära ja laskis ennast alla jõe sügavusesse, kus tema paled Videvikuga kokku puutusivad ja sellele suud andis. Selle läbi kosis Kuu Videviku omale pruudiks. Vaheajal oli maailm kottpimedaks saanud, sest et Kuu maad valgustamas ei olnud ja selle läbi saatis kuu suurt õnnetust maa pale. Verevaenuline hunt nihutas ennast lähemast metsast pimedusekatte all ühele künnihärjale ligemale, kes ula ja rahulikult aasa pääl karjatseta rohtu sõi, kiskus teda maha ja tegi talle otsa, enne kui see kurjategijale vastu hakata oleks saanud. Küll kõlas ööpitku hääl mitmedviisi läbi vaikse pimeda öö maanitsevalt: "Videvik, Videvik, ärka üles, vaata, vaata, laisk tüdruk, laisk tüdruk! Päike tõuseb, vui, vui, vui! Tõuse üles, tõuse üles! Töössse, töösse!" Aga armastus on kurt ja pime, sellepärast ei kuulnud videvik ööpitku maanitsevast hüüdmisest midagi, vaid tema silmad vaatasivad ükspäinis oma armukese pääle ja tema süda ihkas üksnes selle järele. Alles siis, kui päike juba omad säravad kiired maa pööle laskis paista, kargas Videvik armastuse tujus unistusest üles ning hakkas oma künnihärga otsima. Kui ta Võsavillema pahategu oli märganud, langesivad pisarad temale silmi ja voolasivad tema roospuna palgeid kaudu maha, millest pea suur järv sündis. Aga neid pisaraid oli ühe silm, kelle ees ükski asi varjule ei või jääda, tähele pannud. Vanaisa astus oma kuldse aujärje päält maha hundile tema kurjatööd kätte tasuma. Ta sidus hundi igaveste kõrva, öösise taevavõlvi külge kinni, kus ta karjatse raudse vitsahoopide all teda taga vedama peab. Kuule andis ta Videviku naiseks ja Videviku lahke nägu vaatab praegugi veel jõesügavusesse, kus ta peidmehe armastust kõige esite tunda oli saanud. Aga et edaspidi enam niisugust segadust ei tuleks, et maailm pimedusekatte alla ei langeks, pidivad vahid säätud saama, kes kohe meele tuletaksivad, millal keegi ametisse hakkab. "Koit ja Hämmarik," ütles Vanataat, "teie mure olgu nüüd valgustamine. Pidage oma ametit mõistlikult. Sina, mu tütar, pane hoolega tähele, millal päev looja läheb, kustuta tema kiired alla minnes ettevaatlikult ära, et midagi õnnetust ei tuleks ja saada päikest öörahusse. Ja sinu kätte, mu poeg Koit, usaldan seda, et sa uue pääva hakatuses kiired jälle põlema süütad, nõndaet maailmal kunagi valguse puudust ei tuleks." Mõlemad pidasivad omat ammetit truusti ja muretsesivad hoolega selle eest, et päike alati säätul tunnil maailma valgustas. Nüüd tuli ka see aeg kätte, kus ööd lühikesed on ja Hämmarik oma viimses paistuses seda veel tumedat hiilgust Koidu kätte annab. Sääl vaatavad mõlemad tüki aega üksteise pruuni silmade sisse, annavad kätt ja suud teretuseks ja kõik maailm hiilgab valguses. Ka vanaisa tuleb oma kuldse trooni päält maha, seda ühenduse püha pühitsema. Kui ta näeb, et kõik asjad korras on, rõõmustab tema ennast, astub tema Koidu ja Hämmariku ja ütleb: "Ma olen teie kohusetäitmisega väga rahul ja annan omalt poolt selleks luba, et teie ennast võite ühendada." Mõlemad hüüdsid korraga nagu ühest suust: "Isa, las' meid ikka nõnda olla nagu nüüd, peigmees ja pruut. Meie oleme selles seisuses väga õnnelikud ja rahul." Vanaisa kuulis nende palvet, läks neid õnnistades oma trooni pääle jälle tagasi ja pidas kindlaste oma sõna. Üks kord aastas, kui lühikesed ööd tulevad ja Hämmarik Koiduga kokku puudub, siis viivivad nad need õnnelikud neli lühikest nädalat üksteise kaelas suud andes vaiksel keskööl ja kinnitavad oma truudusevannet uue lootusega. H. Kääri suust.

E 23388/23389 < Viljandi khk. - Karl Kullamaa (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas jõed ja järved saanud Hallhärg pääsnud vanaisa koplist välja, hakanud jooksma, hoidnud sarved ees ning sarvedega teinud suured vaod järele. Hallhärg olnud pime, teda juhtinud vaimud. Vaimud käinud ees ja taga. Juhtus, et tuul külje poolt puhus, siis ei tunnud härg enam haisu ning kaevas siis sarvedega üheainsama koha pääle suured augud. Kui tükk aega juba kaevanud oli, siis jooksis otsekohe edasi. Nõnda sündisivad siis järved ja jõed.

E 23406/23407 (11) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Märjamaa kirikusse sõitnud Vigala poolt eit oma noore miniaga. Pärast kirikut kodu poole sõites olnud tee ääres varsaga hobune söömas näha. Eit ütelnud: "Pea kinni, ma lähen maha." Läinud maha ja silmapilk saanud eidest hunt, kes kohe varsa maha murdnud ja sööma hakanud. Söönud kere täis, üks reis jäänud järele. Sellega tulnud eit, kes ennast selleks jälle silmapilk muutnud, minia juure ja pakkunud ka sellele. Minia ei ole pakutud liha võtnud, vabandades, et tema ei ole niisugust liha õppinud sööma ja et see olla toores. Eide süda saanud täis. "Soh," ütelnud ta, "mina söön ja sina ei taha" ning virutanud lihatükkidega miniale vastu silmi. Liha olnud tuline ja kõrvetanud minia silmad ära. Selle peale istunud eit jälle minia kõrvale vankrisse ja sõitt läinud koju poole edasi.

E 23414 (21) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) R. Põldmäe eesti naljandid I, Isa seletab poegade elukutseid. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuningas sõitnud mööda suurt teed ja näinud tee ääres üht vanataati külvamas. Kuningas küsinud taadi kääst, kas tal lapsi ka olla. Taat vastu: "Jah, mul on kolm poega: üks on varas, teine mõrtsukas ja kolmas kerjaja sandipoiss." Kuningas ei ole sest aru saanud, vaid käskinud meest seletada, mis see tähendab. Mees seletanud: "Üks on kaupmees, teine arst ja kolmas kirikuõpetaja."

E 23429 (5) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa veenäkki juhtud nägema, siis ütle aga: "Näkk, näkk nõelasilmast nähtud." Siis kaub ta kohe.

E 23432 (15) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kolmekuningapääval võtta surnuajalt ühe kadakapuust risti katuselaua, kus oksaauk sees on, vahi oksaaugust läbi ja tule ise ikka mööda teed edasi seni kaua, kui venelaste jordanile jõuad. Seal nääd sa, et pappide ja muude palvetajate vahel ka vanasarvik ise keerleb, suur kõrge turban peas. Sina katsu tema selja taha saada ja kahma turbani ära. Kui sa siis selle pähe paned, võid sa igal ajal käia, kus sa aga ise tahad ja keegi ei saa sind nägema. (Kirjutaja tähendus. Selle lou päris kodumaa on vist ainult siin piiriäärsete eestlaste juures, sest vene surnuaedades ei ole ma juhtunud katustega ristisi nägema, nagu neid vanades eesti ja soome matusepaikades näha on.)

E 23434 (18) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa tahad, et üks inimene sind armastama hakkaks ja sinuga abielusse heidaks, siis katsu kuidagi moodi temal ühe toidu hulkas oma higi sisse sööta, kusjuures veel üks salm tuleb lugeda, mis nagu laulatab kokku. Selle salmi sõnad on aga kahjuks teadmata jäänud. (Kirjutaja tähend. Küll teab minu hallitanud soome onu selle salmi, aga paku talle või kas higi, mis sul teda tellides maha jookseb, kõik asjata. Ei räägi.)

E 23436 (24) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui oled kukkunud, nikastanud ehk mõnda muud haiget saanud, siis lase haige koha peale järgmisi sõnu lugeda: Tõbi tulgu, teine mingu, varesele valu, harakalle haigus, musta linnule muud tõved, meie Mihkli (ehk Juku ehk kuida nimi on) käsi (ehk jalg ehk sõrm) terveks.

E 23448/23450 < Saarde khk., Voltveti - Peeter Ramberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord söönud üks mees heinamaal lõunat, tulnud üks hunt tema juure ja vahtinud mehe peale, kui mees söönud. Tulnud ikka lähemale ja jäänud üsna mehe juurde seisma. Mees lõiganud tüki leiba ja istnud noa otsa ja pakkunud hundile. Hunt tõmmanud leivatüki kõiges nuaga mehe käest ära ja jooksnud metsa. Talvel läinud mees linna linu müima. Müinud linad ühe kaupmehel ära ja läinud raha saama ja näinud oma nua kaupmehe laua peal, küsinud: "Kust sa selle nua ka said?" Kaupmees küsinud: "Kas see sinu nuga on?" Mees vastanud: "See on minu nuga jah, sest sui andsin ma heinamaal hundile leiba ja hunt tõmbas noa kõiges leivatükiga minu käest ära ja jooksis metsa." Kaupmees seletanud mehele, et ta olla soendis läinud ja pole enam tagasi saanud. Seekord tulnud tal kange leivahimu ja kui ta leiba olli saanud, siis olla ta hundinahast välja saanud, ja selle noa viinud ta sellepärast kodu, et näha saaks, kas mõni seda nuga omaks teeb, et ta siis sellele võiks tasuda, kelle käest ta leiba saanud. Siis kinkinud see kaupmees selle mehele püta heeringaid.

E 23452 < Saarde khk., Voltveti - Peeter Ramberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord olli üks tüdruk jõe ääres kõndinud, koerakoonlane tulnud talle jälgi mööda järele. Tüdruk näinud, et koerakoonlane tulnud. Tüdruk roninud toome otsa ja tüdruku vari paistnud jõkke, koerakoonlane otsinud tüdrukud taga ja nainud, et tüdruku vari jõkke paistnud, hakanud vett lakkuma, et siis tüdruku kätte saab. Küll ta lakkunud ja lakkunud, aga pole vesi vähemaks jäänud. Katsunud käpaga tüdrukud kätte saada, aga pole ulatanud. Hakanud jälle lakkuma ja läinud viimaks lõhki. Toomehais ja inimesehais pidada üks olema, sellepärast ei ole koonlane osanud tüdrukud toome otsa otsida.

E 23473 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord sõknud sulane pahmast ja iga kord tagaseina ääres kummartanud hobune. Sulane läinud vaatama, et mis sääl on, ta leidnud säält suure rahakatla, aga et tal seda kuhugile panda ei olnud, sis pandnud ta rahakatlale mulda pääle. Peremees, kes seda nägi, tulli ja võttis rahakatla välja ja sai rikkas meheks, aga nina ja jalad mädanesivad ära.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101  102  103  104  105  106  107  108  109  110  111  112  113  114  115  116  117  118  119  120  121  122  123  124  125  126  127  128  129  130  131  132  133  134  135  136  137  138  139  140  141  142  143  144  145  146  147  148  149  150  151  152  153  154  155  156  157  158  159  160  161  162  163  164  165  166  167  168  169  170  171  172  173  174  175  176  177  178  179  180  181  182  183  184  185  186  187  188  189  190  191  192  193  194  195  196  197  198  199  200  201  202  203  204  205  206  207  208  209  210  211  212  213  214  215  216  217  218  219  220  221  222  223  224  225  226  227  228  229  230  231  232  233  234  235  236  237  238  239  240  241  242  243  244  245  246  247  248  249  250  251  252  253  254  255  256  257  258  259  260  261  262  263  264  265  266  267  268  269  270  271  272  273  274  275  276  277  278  279  280  281  282  283  284  285  286  287  288  289  290  291  292  293  294  295  296  297  298  299  300  301  302  303  304  305  306  307  308  309  310  311  312  313  314  315  316  317  318  319  320  321  322  323  324  325  326  327  328  329  330  331  332  333  334  335  336  337  338  339  340  341  342  343  344  345  346  347  348  349  350  351  352  353  354  355  356  357  358  359  360  361  362  363  364  365  366  367  368  369  370  371  372  373  374  375  376  377  378  379  380  381  382  383  384  385  386  387  388  389  390  391  392  393  394  395  396  397  398  399  400  401  402  403  404  405  406  407 Järgmine lehekülg ]