[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

RKM II 83, 574/5 (118) < Kodavere khk., Naelavere k. < Saarde khk., Tihemetsa al. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Henrik Kosengranius, 80 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Sulane olnud kahte peremeest teeninud. Teisel olnud hirmus kehv olek, teisel oli manti mis hirmus, liha ja kõiki. Siis ükskord sulane näinud, kuidas rikas peremees - seal olnud üks puu või kuusk maha murtud - siis peremees püüdis sealt risti ja rästi alt läbi pugeda. Korraga tulnud sealt alt välja hunt. Läinud ära, tüki aja pärast tulnud tagasi koeraga, koer oli ära murtud, siis sai koera liha. Sulane mõtelnud, et ennem võib küll kehva peremehe juures elada kui siin koera liha süüa.

RKM II 83, 576/9 (120) < Kodavere khk., Kadrina k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Aline Oras, 66 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Mu vanaisa kõneles, et teoorjuse ajal oli üks nõid ühe tüdruku ära nõidunud, ei mäleta enam täpselt, aga ikka olid tol ajal nõiad kah. Nõid oli selle lapse emaga tülli läind ja nõidus tüdruku hundiks. Ta murdis oma isa varsa ära. See oli sügisel, varss oli kevadine. Tema õde viis teda Kadrina mõisa teoorjusele. Kadrina ja Pala mõisa vahel oli Piiri Varbe (mets), ta oli Pala mõisa maa sees. Siis õde läks metsa. Teine ootab, aga ei tule. Siis tuli metsast hunt ja murdis varsa maha ja jooksis tagasi. Varsti tuli tüdruk metsast tagasi. Aga õde saanud aru, aga ei julgenud ütelda, arvas, et teeb endale halba. Kodus rääkis teistele ära. Siis nad läksid vaatama, kus ta seda teeb. Metsas oli suur kivi. Ta käis mitu korda ümber kivi, siis visati kivi alt nahk välja. Kui ta tagasi tuli, siis viskas kivi peal kolm korda hundiratast, siis tuli nahk ära ja ta viskas selle kivi peale. Aga teised olid sellal kivi tuliseks ajanud. Nahk kõrbes ära. Omad riided olid sealsamas kõrval, aga tüdruk oli nii verine, et kolm nädalit oias ja oli haige, see oli ju ta oma nahk, mis ära põles. Aga õele ütles: "Oleks ma teadnud, et sa niimoodi ära kaevad, ma oleks su tol korral koos hobusega ära söönud. Mu isa mäletas täpselt, mispärast too tüli oli, miks nõid tülli läks ja kõik, see oli päris tore vanaaegne lugu, aga ma olen ära unustanud, niiet tuli alustada sõidust. Vanaisa nimetas seda libahundiks. See on ikka päris sündinud lugu, ega mu vanaisa muidu poleks kõnelnud, ta oli sel ajal päris noor mees. See oli sada aastat tagasi. Ma olin siis 17-aastane, kui vanaisa ära sures, ta nimi oli Jakob Annask.

RKM II 83, 624 (1) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd vanal orja'aal olle Muna külä meestele haagrehti juures kohus olnu ja egalõütele 50 kepihuupi mõistõtu. Tõisi seän olle olnu ka üts Hapsu külä miis, kes olle pallõlnu: "Pai herräkene, pessä minnu innemb, mul kodu kaugõl." Märkus: Hapsu ja Muna külad, Rõuge külanõukogus.

RKM II 83, 624/5 (2) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd paastu aigu olle seto pojalõ ütelnü: "Pojakõnõ, läke ärä maa sisse, talla müüdä käümä. Sääl saa süvvä. Sääl saa juvva, sääl saa kõkõ hüvvä." Märkus: "Läki ära maale, talusid mööda käima."

RKM II 83, 625/6 (3) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskord olle elänü kitsi perenaine. Tä oll' enne peremehele lihha söögis lauapääle pandnu, kuna tõsõ lihast ilma pidivä jäämä. Ütskord tulle sinnä tallu küläline ja ka küläline kutsuti süümä. Perenaine kandsõ süüki laua pääle ja pandsõ lihakausi kogõmata külälise ette. Peremiis nägi tuud ja käändse lihakausi hindä poolõ, esi ütel: "Illus kauss, ma massõ tä iist potisetolõ 7 killo närtsõ." Aga külaline sai aru, et peremiis taht tält lihakaussi ärä hindä ette võtta. Tä tõmmas kausi hindä ette ja ütel: "Illus kaus neh!" Ja nakas kausist lihha süümä.

RKM II 83, 626/7 (4) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd kutsuti ütte perre rätsep. Rätsep jõudsõ kohalõ õkvalt lõunaaos. Tä kutsuti ka süümä. Rätsep seie lõunalauan väega palju lihha ja leibä ärä. Peremehel olle sääne mood külge harjunu, et tä pääle süüki hiitäs magama. Aga tuul pääväl olle peremiis keldrilõ lännü ja rätsep läts peremehe sängu magama. Perenaine läts peremehe sängu manu ja arvas, et sääl maka peremiis ja tä ütel: "Küll rätsep seie lõunalauan hirmsalõ, ei tiiä mis ma nüüd õdakus süüä tii." Rätsep pahanõsi hirmsalõ ärä ja ütel. "Seie jah!"

RKM II 83, 627/8 (5) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütel ahnõl perenaisel olle rehepesmine. Ja sõs ku rahvas joba tarõn seie, sõs läts tä tarrõ ja ütel: "Sööge, no sööge, ega ma imeks ei pane, et te nii palju sööte." Ta olle aga väega vedelä soosti tennü ja üts miis seie suusti luitsaga ja Juuli ütel: "August, see on ju soust, kes seda lusikaga sööb?" Aga August ütel: "Soust neh!" ja sõi edasi.

RKM II 83, 628 (6) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Haani vallan Sika külän elli üts miis, kettä kutsuti Mooritsõ Piitres. Tää oll väega ahnõ. Söögilauan üttel tä latsilõ: "Ku ti lihha süüt, sõs kasussõ karva sälgä, nakat nelä käpä pääl käümä ja kurja hellü tegemä!" Ja nii es tohekina latsõ lihha süüä.

RKM II 83, 628/9 (7) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd tulle ütte liina üts miis ja tä ütel liinavalitsulõ: "Ma või ehitädä kuuõ koti kulla iist ütte keriku vai sõs hoopis ilma, ku ti arvad ärä mu nime." Kuut kotti kulda es olõ koskilt saia ja nii proovitigi tä nimme ärä arvata. Joodõti küll tedä purju, aga es saia ka nii nimme ärä arvata. Sõs minti tä kodukohta uurma, aga ka sääl es ütle kedäki. Taheti joba liina tagasi minnä, ku kuulti, et üten majan hällütäs naine last: "Maga, maga, Pillekene, homme Olev tuleb koju, kuus kotti kulda kaasas!" Otsõkohe minti liina tagasi. Ollegi viimäne aig. Olev pandsõ keriku torni otsa risti, ku rahvas all nakas rüükmä: "Olev, Olev, rist viltu!" Olev hiitüsi, sattõ torni otsast maha ja sai surma. Nii saigi Oleviste kerik.

RKM II 83, 630 (8) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Minu kodu ligidal on mägi mida kutsutakse Kuntsa mäeks. Ja minu maja ligidal on liivane küngas, mida kutsutakse Haki kalmumäeks. Kuntsa mäel oli vanasti hiis olnud ja künkal olid vanasti kalmud. Ja veel kaugemal kodust on üks mägi, mida kutsutakse Meegumäeks. Rahvas räägib, et seal oli surma saanud Rootsi-aegne Kindral Meego. Ta oli maetud mäel, ja kõik püssid ja kuld-ehteasjad temaga hauda kaasa pandud.

RKM II 83, 633 (1) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mahtka mägi. See mägi asub minu kodust 1,5 kilomeetrit edela pool. Sellest mäest teatakse rääkida väga palju. Sellel mäel olevat olnud paganaajal, see oli enne ristiusu sõdu, püha taara hiis. Siin palvetatud ja peetud kokkutulekuid. Kaevud, mis siis olnud kasutusel, olevat veel mõned aastad tagasi tunda olnud. Selle mäe all on järv, mida nimetatakse Salujärveks. Selles järves olevat ristikivi, mis pandud juba Rootsi ajal. Praegu asub sellel mäel Mahtka talu, praeguse nime järgi Kauksi.

RKM II 83, 634 (2) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tepamägi. See mägi asub minu kodust läänes, umbes 0,5 km. Praegu on selle mäe jalamil talu, kus elab Kanep. Kunagi, mõned põlved tagasi, elanud seal üks Venemaalt sisserännanud isik, nimega Tepo või Tepa (seda hästi ei teata). Selle järgi hakatudki seda mäge Tepamäeks nimetama.

RKM II 83, 634/5 (3) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Palanusoo. See soo asub Tepamäest natuke maad edasi. Seal on praegu kolm kivi, nende vahel on auk. Siin kuivatatud raha. Selle augu kohal põlenud sinise leegiga tuleke. Tule ümber istunud kolm väikesekasvulist meest. Rahva jutu järgi olevat sellesse auku raha peidetud. Mõned kohalikud elanikud käinud seda raha otsimas, aga polnud midagi leidnud.

RKM II 83, 635/6 (4) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kullakatel. Minu kodus kasvab tamm, mille oksad katavad osa maja katusest. See tamm on juba väga vana. Umbes viis põlve on kasvanud ta sellel kohal. Varem olnud siin veel rohkemgi tammi, aga praegu pole nendest mingit märki järgi jäänud. Tammest põhja pool olnud heinaküün, sellest natuke maad age rehetuba ja rehealune. Praeguse maja alumises osas olnud laudad. Minu vanaisa vanaisa olnud metsas õitsil. Õitselistel olnud kaasas piits. Metsas magades öeldud minu vanaisa vanaisale järgmiselt: "Mine koju ja võta heinaküüni kõrvalt kõik ära, mis seal on. Ainult ära karda." Tulnud hommikueelsel ööl koju ja sidunud hobuse rehealuse juurde kinni. Nüüd tulnud talle meelde öine unenägu. Ta läinud heinaküüni juurde ja mis ta nägi. Küüni kõrval seisnud katel, täis kulla- ja teisi raha. Katla vangul aga olnud vaskuss. Nüüd tõuganud ta piitsavarrega ussi, aga ka katel läinud koos rahaga maa alla. Praegu on rehetoa asemel suur küün. Laudad on tehtud uue koha peale. Vanade lautade asemel on hobusetall. Sellele järgneb elumaja.

RKM II 83, 637 (5) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Külajärv. Meie koolimajast mõnesaja kilomeetri kaugusel on järv, mida nimetatakse Külajärveks. Teiselpool järve on mägi, mida nimetatakse Külamäeks. Selle mäe nõlval olnud kunagi küla. Suurte paduvihmade tagajärjel uhutud vete poolt küla mäe nõlvalt alla. Hiljem tekkinud siin järv, mida hakatud nimetama Külajärveks, mäge aga Külamäeks.

RKM II 83, 637/8 (6) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kõomägi. Minu kodust 0,5 kilomeetrit edela pool asub mägi, mida nimetatakse Kõomäeks. Sellel mäel kasvanud kunagi kased (meil Võru murdes kõod). Selle järgi hakatud mäge kutsuma Kõomäeks. Selle mäe jalamil olevat küla aga kutsutakse Kõomäeks. Praegu kasvab sellel mäel mõned üksikud kased. Nende vahel tehakse mai- ja jürituld.

RKM II 83, 638 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Räägitakse ka kunagisest sisside ajast ja nende käigust, kuid täielikke andmeid seni saanud ei ole. Naabertalu Udumäe kohta räägitakse järgmist: Siin olnud ka kunagi üks perekond vene sisse ja sellest sõnast "siss" ongi tuletatud pika aja peale nimi Udumäe. Varem oli Ivask.

RKM II 130, 185/6 (73) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Põlva khk., Võru l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Talumeeste marss. Kauem vikatid kanda ei taha, lähker kaenlas ja leivakott käes, piimakruusid kõik pillame maha, silgud puistame karpide seest. Silgusööjaks kas tahate jääda, tunneb rõõmu sest toidust te kõht, ühes või tahame ise nüüd süia, ei enam meid täitma saa põhk. Sest ülesse, hüüab meid põllumeeste hääle, tund tulnud, kus pidusta vaja, kui kutsub meid pudeli kaja, elu tilgake, voolaku ta. Kanda takusid püksa ei taha, ei meil meeldi ka takune vest, pastlad jalast me viskame maha, jalad mustad, mis hoolime sest. Pastlakandjaks kas tahate jääda, meeldib jäädavalt takune vest? Saapaid me jalga tahame saada, pükstes kalevist peenikeist riid. Nurka viskame adrad ja äkked, need on vaevanud meid päevad ja ööd. Tulgu mehed, kel kõrgemad mõtted, tulgu, tehku nad nendega tööd. Kaljaastjad me peksame puruks, seda küllalt me lakkunud ju, tahame saada veini, likööri, mis vast rahustaks januva suud. Sestse ülesse hüüab meid põllu? Tund tulnud, kus trimbata võib, kui kutsub meid pudelikaja, käes meilgi on priiuse tund.

RKM II 130, 186/7 (74) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Tartu l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kas tunned maad. Kas tunned maad, kus rendi olud on korratumad, segased ja võimumeeste paksud kõhud ja paksud kõhud rasvased. See on see maa, kus kupja nuut on rahva turjal tantsinud. Sest laulan nüüd ja ikka ka, see maa on kuulus kupja nuudiga. Kas tunned maad, kus mõisamajad kõik haljad künkad ehivad ja äärepoolsed rabarajad me talupoegi toidavad. See on see maa, kus hirmu sees kõik kummarduvad saksa ees. Sest laulgem nüüd ja ikka ka, see on see kuulus sakste söödamaa. Kas tunned maad, kus päris rahvas saab paganateks hüütud veel, me ainsaks hinge peatajaks on alandlik ja orja meel. See on see maa, kus mütsita pean kõnelema saksaga. Sest laulan nüüd ja ikka ka, nüüd sakste ette astun mütsiga.

RKM II 130, 187/9 (75) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Monopol, sa püha paik. Monopol, sa püha paik siin laia ilma sees, kus napsu võivad saada kõik, kas olgu naine, mees. Kui õhtul kõrtsust koju lään, ma kõige etem mees, mul saapad jalas porised, pintsakil augud sees. Seal kalarannas paadi all mul sorukohvka ees ja saianaise tütar Mai, see armastab mind tõest. Seal uhkes Viru uulitsas mul vastu tuli preili, tema ütles kella kümne aal - te võite tulla meil'. Mina elan Mardi uulitsas, mul maja alles uus, minu korter teise korra peal ja korteri nummer kuus. Mul majas uhke mööbel värk ja kardin akna ees, seal sohva peal sind armastan, kui oled rahamees. Ma ennast väga rõõmustan, et kokku saime siin, kolm rubla kätte saaksin ma teilt, kui seda oleks teil. Minu mamma seitse lehma peab ja papa vabrikant ja õde ülikoolis käib ja vend on voorimees. Minu õde Narva linnas käib ja kannab kübarad, ta teistest palju toredam ja kõigil truiks jääb. Preili ohkas: oh sa tume mats, mis pastlaid kannad sa, kas kübarad ei tunne sa, mis ehib minu pead.

RKM II 130, 189/90 (76) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Nekruti laul. Kui lehed kollendavad ja lilled närtsivad, :,: siis noored mehed lähevad siit ära kaugele. :,: Jää jumalaga, hüiab üks noormees neiule ja neiu silmast veeres üks pisar palgele. Ela hästi võeras linnas, pea meeles kodumaad ja ära nopi õisi, mis võersil kasvavad. Sest võerastel õitel on okkad teravad, sellepärast vaata ette, kui kätt neil sirutad. Oh, ärgu tuulde mingu meie endine armastus, vast kindlamaks veel jäägu kui kalju, mis mere sees. Kui armastad sina õisi, siis armasta sina mind, sest armastuse õisi ju kandis minu rind. Oh neiu, kas mina tohin sind omaks nimeta või on see tuulekohin, mis välja näitad sa?

RKM II 130, 190/2 (77) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Rakvere linnas. Veikses, veikses Rakvere linnas vaikse oja kalda peal ehitatud kivist maja, raudsed trellid akna ees. Oja kaldal väljas seisab kurja näoga tunnimees ja ta kurjalt üles vaatab, silmad vihas säravad. Õue peal on tunnimehed, püssid käes ja valvavad, kannatajaid on seal palju, igas kambris leidub neid. Mäest alla veereb vanker, uhke härra istub sees, pöörab ümber ja siis küsib hobust kinni pidades: "Kuule, sõber, ütle mulle, kelle maja see siin on ja kes peremees siin majas ja mis tema nimi on." "See on, härrad, kroonu maja, Rakvere vangimaja ta ja ta peremees siin majas praegust Eesti Vabariik." Mütsi võttes palvetades, kui tema nägi vangisid: "Oh, mispärast jumal nuhtleb, teie, sõber, rääkige." Kas sa mäletad kõik ära, mis nad keegi tegivad, vaata mul omal seitsmes suvi ... vabadust pole näind. Kes on paari marga pärast, kes on vandund, võltsinud, kes on noore neiu pärast, kes on röövnud, kes on tapnud.

RKM II 130, 192/3 (78) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Laul. Olin noor ja tegin tükka, tihti käisin trahteris, aga nüüd, kui puudub raha, rikkus pole saada kuskilt kopikat. Kuub mul seljas üsna vana, ööd ja päevad kannetud. Aga nüüd, kui tädiranda rändan, ära ajavad: mis sa räbal käid! Olin noor ja õppsin kunsti, tihti mängsin kandle pial, aga nüüd, kui viin mul kurku hakkab, pole enam rinnus tundmust mul. Oma naist ja oma lapsi võtsin hellast kaisuta, aga nüüd, kui võtan vähe napsu, kõik minu meelest ära kaob. Kõik mu elu ja kodu, kõik on ilma korrata, riided need mul vedelevad nurkas ja viiul, see on ilma poognata. Kõik, mis mööbel on minu toas, kõik on kolme jalaga. Kapi uksed, need on ära lagund, voodi, see on ilma põhjata. Tihti vaatan aknast välja, uhke inimeste pial. Kübarad kõik daamed pias kannavad, meestel läikvad hõbekepid käes. Kui mina ükskord ära suren, vähe pattu kaasa viin, siis minu haua piale nutma käi, seitse kassi ja üks vana koer.

RKM II 130, 194/5 (79) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Postitroika. Kiirelt sõidab postitroika läbi luha lauluga, luhast laul meil vastu kajab: "Jäe jumalaga isamaa." Admiistratsia meid rõhub, ei lase rahus elada, kivist müürid kuivatavad ja trellid rinda rõhuvad. Minu isa ja minu ema jäivad mulle tundmata, võera rahva hulgas mina ju pidin üles kasvama. Kooli nad ka pannid mind ja mis kasu tõi see mul, varga nime sõimusõna, mis mulle ainult tundmata. Keegi hoolt ei tahtnud kanda ja kõik mind nad vihkasid, keegi tööd ei tahtnud anda, hulguseks mind sõimasid. Nälga ma ei tahtnud surra, tõisi sõpru otsisin, nagu röövloom välja läksin varastama, röövima. Sellest saadik tõusis viha ja kuristikku langesin, viimne halastuse säde kadus minu südamest. Kartseris nüüd olen mina, võimata siist piaseda, et kord meele tuletada, miks mind jumal ilma lõi. Kiirelt sõidab postitroika läbi luha lauluga, luhast laul meil vastu kajab: "Jää jumalaga kodumaa."

RKM II 130, 195/7 (80) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hulgus ja hõberubla. Oh, ütle vana hõberubla, kust minu juurde tuled sa, kas vastust mulle anda ei taha, mis ilmas tehtud sinuga. Ma tahaks teada mitmest käest sa oled juba läbi käind ja mitu hinge sellest ilmast on sinu perast hukka läind. Sa vaikid, vana hõberubla, kas kõneainet pole sul, su aastanummer ütleb juba, et palju rääkida võid mul. Võib-olla, et sind töömees vaene kord palgapäeval omandas ehk tal küll näljas kodus naine, sind viina vastu vahetas. Võib-olla, et sind mõni ema ehk silmaveega niisutand, kui tütar, kes on noor ja kena, sind endale ta lunastas. Sa vaikid, vastust sa ei anna, kas närakas ma sinu ees, ära unusta, pea meeles seda, ma praegu sinu peremees. Kui tahan, võin sind merde heita, võin osta kõik, mis meeldib mul ehk sind tahan tasku peita, veel selleks aega annan sul. Kui vahetaks ma selle raha, ta läheks jälle rändama, teeks vahest head, kuid palju paha ei enam mäletaks nüüd ta. Kui raha, nii ka ilmas naine, ta truu sul ainult silma ees, kui silmist kaod, tal juba teine, sind hoopis ära unustab. Nii raha kui ka naine ilmas, neist tõtt on leida võimatu, kas armastab, kes on ta mees, ei keegi tea ütelda. Nii heaste ...si kui luete pealtnäha puhtad, silmad vees, kui nende hing kui minu rubla on kustund juba nilgusest. Oh, palju lobosenud mina ja rubla ära unustand, ei tasku jätta sind ka täna, vaid tahan sinust lahkuda.

RKM II 130, 197/9 (81) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vargapoiss ja vanemad. Minu hiad ja armsad vanemad, kes mind on sünnitand, nad tahtsivad, et mina saaks kõrgest koolitud. Need mõtted läks neil nurja, mis nemad mõtlesid, sest ma ei võtnud kuulda, mis sai mul räägitud. Seal kõrtsi laua taga nii suure hoolega sai õlut, viina joodud selle koolirahaga. Kui kooliaeg sai mööda ja raha otsas mul, siis vargile ma läksin, et jälle raha saaks. Kui vargile ma läksin, siis kinni võeti mind ja kohtu ette viidi, kus otsus loeti mul. Siis otsus mulle valiti, et lähen Siberi, kus palju Eesti vendi mind ammu ootavad. Kui vaksalisse mind viidi nii mitme vahi all ja palju rahvast saatsid mind kurjategijat. Seal nägin oma ema, tal silmad seisid vees, sest tema armas poeg oli suure häda sees. Seal nägin oma pruuti, nii valge, kahvatand, kelle rinna najal mina tihti viibisin. Siis liikus seal see raudtee rong ja rattad veeresid, minu teekond algas Siberi ja kaugemale veel. Kolm aastat olin mina ju vangis viibinud, mul nummer rippus seljas ja nimi katersaan.

RKM II 130, 199/200 (82) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Sõjalaul. Laske lipud lehvitada, mõõga teed meil raiuda, Jumal juhib võidurada, varise sa, vaenlane! Vägi marsib, kaasik kajab, sammud kõigutavad maad. Käsusõna väljult kajab, astkem julgelt edasi! Jooksku higi, jooksku veri, astkem julgelt edasi! Vaba olgu Läänemeri, vaba eesti muld ja kuld. Vanduge te puha vanded, Eesti pojad, vandugem! Isamaa ja looja anned hoidkem ikka hoolsasti.

RKM II 130, 200/2 (83) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üks paigake. Üks paigake siin ilmas on, kus kadunud ka...tus õnn. Kõik noored mehed ilma peal on kapsasuppi söömas seal. Kas kroonuelu tunned sa, kus piin ja mure lõpmata. Siin orjaks saanud iga mees, kes rahus eland ilma sees. Kas sõjakunsti tunned sa, mida meid on pandud õppima. See seisab koos auandmisest ja pussi õlal kandmisest. Kas paelamehi tunned sa, kes meid on võtnud õpeta, kes söögi seal ära sööb ja leivatükist osa saab. Kui õigust ilmas näed sa, see sõjamehel tundmata. Kui seda julged nõuda sa, siis piin sind sunnib vaikima. Kas sõjaseadust tunned sa? Ta kärbsest elevandi teeb ja sul püssikuuli toob, mis hull ja armuheitmata. Kas õppepataljoni tunned sa, kus meid on pantud teenima, mul seljas raske liivakott ja püss on õlal niikui nott. Ei võinud vabaduses ma küll seda mitte uskuda, et elu saab nii armuta ja kroonu supp nii kõlbmata.

RKM II 130, 202 (84) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Oh, Tartu linn. Oh, Tartu linn, sa lõbumaja, kus lõbus oli elada, kus viin ja lõhnalille vaasid mu meelt seal võtsid uimasta. Oh, noormees, noormees, kas see tõsi, et sa mind nõnda armastad ja neiu veike valge käsi mu kaela ümber painutas. Nüüd seisan tohtri kabinetis seal suure lõikuslaua ees, kus tohter riistad kätte võttis ja hoolega neid silmitses. Oh, noormees, noormees, haigus paha on sinust välja arstida, see nõuab sinust palju raha ja viimaks hauda saadab sind. Vaat sõbrad, nõnda on see lugu, mis teile tahtsin rääkida ja seega vannun hoorasugu, kes mulle hauda kaevavad.

RKM II 130, 203/5 (85) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kiviraiuja. Maantee ääres istun mina, lõhun katki kivisid. Kraavi äärde kokku kogun purustatud kivisid. Tihti tunnen tühja kõhtu, kottis leivakooruksed. Millal jõuab eluõhtu, millal löök on viimane? Juuksed hallid, otsin surma, laugel valupisarad. Nägu kortsus, mullakarva, käed on muhkud' kaetud. Salaviha tunneb süda, kivist lendvad sädemed. Igal hoobil lõhun mina puruks kivisüdame. Uhked härrad, uhked prouad maantee ääres kõnnivad. Nagu kartes põgenevad, kui minu kuju silmavad. Uhked prouad, miks mind kardate, kas sul olen tüliks ma või mul leiba murrad, et mind põlgad vaesuses. Mul kord oli laps ja naine, soojas kambris istusin, aga nüüd ma vilets, vaene, õnnepäevad kadunud. Kord mind saadeti kui vangi külmale maale elama, asetati külma kongi asupaigas minule. Kui kord koduküla neiu oli minu armuke, mitmed uhked rikkad peiud hakkasid ta järele. Mul ei olnud rikkust, vara kodus isa, emake, aga neiu põues süda tuksub ainult minule. Ta minu väikse kambri tuli, astus, elurõõmu tõi. Aga saatus karm ja vali, kohutavalt mind ta lõi. Mõne aja hirmsad tuuled, võttis majad, põllud, viimne vara ära põles, naine ühes lapsega. Nende viimne kalmuküngas teadmata jääb ka mul, ahervarred ja suitsend küngas teadmata jääb ikka mulle. Nüüd siis kõnnin kepi najal, minu ümber kurbtus, vaev, kaugel põhjapiiri rajal viimne kodurahu pind.

RKM II 130, 205/7 (86) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vangilaul. Õrn kevade on jõudnud, tuul puhub õrnasti, kõik puud ja lilled õitsvad, linnud laulvad rõõmsasti. Ei minu silm saa näha enam lille õitsemist, ei minu kõrv saa kuulda enam linnu lauluhäält. Mina istun vangikongis omas raskes mõtetes, tunnimehe rasked sammud minu mõtteid segavad. Uued rasked jalarauad, need piinavad hirmsasti mind, need koletanud vangimaja riided on häbiks minule. Kattersaani kell on löönud, teised läksid jalutama, aga mina üksi ei läinud, jäin kurvalt oma kambrisse. Mina vaatasin aknast välja läbi aknatrellide, minu silmi kuivatasid taevapoole ülesse. Oh, sina kena taevas, mul silmad nutsid vees, vahest kena päike paistab läbi raudse trellide. Ei antud enam luba aknast välja vaadata, kurjalt käratades küsib: "Kuule, mees, mis vahid sa?" Siis sealt mina ära heitsin, langesin aknalt tagasi ja haledasti mina nutsin, kuldne päikene kadunud. Seal kivimüüride vahel järsku aken lahti läks ja selgesti mina nägin valge näoga neiukest: "Kallim, kust oled siia saand, kas oled sina elav või vaim? Mis nii kahvatanud sinu palged ja kuis kehast värised sa." "Oh kallim, ära küsi, ma ei suuda vastata, ainult palves mina palun, anna andeks minule." Kõik teised pöörsid selga, irvitades naeravad, aga sina üksi otsid mind vangimajast ülesse.

RKM II 130, 207/8 (87) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kroonuelu. Tahan teile kroonuelust natuke laulda, palun teil siiski seda kannatlikult kuulda. Oh, sa poiss, ega sa ei tea, kroonuelu polegi poiste meelest nii hea. Räägitakse, et sõduril palju vaba aega, seda teen selgeks teil kohe mõne reaga. Oh, sa poiss, ega sa ei tea, et vabal ajal sõitu saada polegi nii hea. Räägitakse, et sõdurid saavat hästi süüa, see on lihtsalt vale, aga saavad lüia. Oh, sa poiss, ega sa ei tea, et tühja kõhuga sõitu saada polegi nii hea. Räägitakse, et sõduril lubatakse linna, paariks tunniks kellelgi ju ei maksa minna. Oh, sa poiss, ega sa ei tea, et linnaluba norida polegi nii hea. Unustad sa kogemata vrentsinööbi lahti, näeb seda ülemus, siis lendad peavahti. Oh, sa poiss, ega sa ei tea, et peavahis istuda polegi nii hea. Lähed sina ambulantsi, saad vaba päeva, sunnitakse kohe sind kööki tööle jääma. Oh, sa poiss, ega sa ei tea, vabal päeval köökis olla polegi nii hea.

RKM II 130, 531 (20) < Tallinna l. < Tarvastu khk. - Anu Kask < oma mälestuste järgi (1961) Sisestas Elsa Leiten 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kui lapsel kõht valutas, siis tehti talle: "Keermus-kaarmus, arakule haigus, varesele valu, mustale linnule muu tõbi. Sitt silla alla, pask paju alla, miu latse kõtt tervese." Selle juures masseeriti kõhtu ikka pikipäeva ringi.

RKM II 130, 547/8 (1) < Tallinna l. < Rõngu khk., Aakre v., Pühaste k. - Anu Kask, s. 1883 (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Midagi Vooremäest. Aastasaja vahetusel elasin ma mõned aastad Aakre Pühaste koolimajas, milline asus umbes 5 klm. kaugusel Pikasillast Tartu maantee ääres. Kui minna sama maanteed mööda umbes kolm klm. koolimajast Pikasilla poole, jõuame silla juure, mida ümbruskonnas Andresjärve silla nime all tuntakse. (Ah, ja ennem oli ka üks sild, seda hüüti "Üste koti" sillaks.) Nojah, Andressjärve sillast paremal pool oli mingi metsavaheline madalam heinamaa või soonetus. Pahemal pool silda ülespoole minnes liivasem maa, kus asus Andressjärv. Nagu rahva suu räägib, olla igivanal ajal säält, kus nüüd järv asub, liiva kaevatud, mida siis Võrtsjärve äärde veetud, kuhu sellest liivast mägi tehtud, mida nüüd Vooremäe nime all tuntakse. Liiva on veetud lotjadega ja selleks on läbi metsa suur kraav või kanal kaevatud, milline koht nüüd ammu kinni on kasvanud ja mis ehk seda aega hoopis metsaga on kaetud. Aga kuidas see vanast oli, kas oli ka siis mets või oli üldse lage maa, seda meie ei tea. Mina nägin seda maad ja metsa 60 aastat tagasi, nõnda et ta ka nüüd võib palju muutunud olla. Olgu siinkohal veel tähendatud, et ei tea, kas töödejuht või mõni kõrgem ülemus kannud Andresse nime, sellep. siis järve ja silda hüütakse tänaseni vist veel ikka Andressjärveks ja Andressjärve sillaks. (Muidugi on see jutt liiva vedamisest muinasjutt.)

RKM II 130, 553 (3) < Tallinna l. - Anu Kask < emalt (1962). Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vooremäe läheduses Võrtsjärves ja ka kaugemal järve ja jõe kaldastes oli vanemal ajal väga palju vähki leidunud, aga sel ajal, sajandi vahetuses, ei pidanud sääl ühtegi sõralist enam olema. Räägiti, et kalamehed olid kunagi kadeduse või viha pärast ühe oma kaaslase ära uputanud ja pääle selle kadunud vähid järvest ära.

RKM II 130, 553 (4) < Tallinna l. - Anu Kask < emalt (1962). Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Teine jutt oli, et on kord suvel niisugust äikesevihma sadanud, et kogu järve pind olnud nagu kollase väävliga kaetud ja pääle selle on kõik vähid ära lõppenud.

RKM II 135, 28 (6) < Setumaa khk., Mäe v., Usinitsa k. - Veera Pino < Irina Pino, s. 1894 (1959) Sisestas Pille Sääsk, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Laulatus oli ajaliselt pulmadest lahus. Toimus enne pulmi. Pulmad algasid laupäeval. Laulatus oli enne seda kas kolmapäeval või reedel või eelmisel pühapäeval.

RKM II 135, 183 (4) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s.1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Köha ja selle liigid. Köha vastu keedeti igasuguseid teesid, vabarnatee, meriheinatee, kummelitee, määriti rindu pealt hanirasvaga, enamasti lastel ja joodi hanirasva ka sisse, aeti kuumas saunas kuivalt higitsema jne. Ja kui juba kardeti, et hakkab tiisikuseks minema - no häbi on küll ütelda - siis joodi kõvasti oma ehk teise kust. See öeldi kõige kangem tiisikuse roht olema. Kes aegsasti hakkas jooma, sai terveks.

RKM II 135, 184 (5) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kõhurohuks joodi kadakamarjateed, tammekoore teed, kalmusejuureteed, palukateed.

RKM II 135, 184 (7) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Põiehaiguse puhul keedeti leesikateed, see parandas kohe.

RKM II 135, 185 (1) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Haavad ja nende liigid. Vanasti sõjaajal kõnelesid vanad mehed ja ka hiljem suleti verejooks tõrvaga, mässiti siis linase riidega kinni, ka paneb verejooksu kinni ühe õiega haraklill (karikakar). Selle rohilised lehed pigistatakse puntrasse ja tilgutatakse seda rohelist vedelikku haavi pääle ja valge soo sammal.

RKM II 135, 185 (6) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Põletushaavad, pandi aloe lillist pigistatud vett pääle ja valget muna, puistati pääle kartulijahu.

RKM II 135, 189 (15) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hallitõbi on üks väga vana haiguse liik, päris muiste on olnud ka siin Eestis hall. Kasuisa kõneles, kui tema noor olnud, siis põetud veel hallitõbe, kui olid veel väga suured metsad ja sood, siis kõneldud, et hallitõbi saanud mürgisest sooaurust. Kuis seda iidsel ajal arstiti, sellest pole siiani enam teateid või kas siis iga haigust arstiti, inimene oli haige seni, kui ta ära paranes ja kui ei paranenud, suri ära ja valmis. Kui palju kordi minagi olen haige olnud, enamasti olen ilma arstita alati terveks saanud.

RKM II 135, 192 (1) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hääle kähisemine tuleb teinekord ka külmetamisest ja mõnikord inimene karjub hääle ära, siis joodi kuuma pärnaõieteed.

RKM II 135, 192/3 (3) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Valu kõrvas. Seda peeti roosiks, kõrva pääle pandi tubakalehe pääle mett ja toome kööbet. Seda peeti kõrvo pääl, ka kotikesega kuuma tuhka peeti pääl ja siis lasti roosi paberid teha, roosihaigust ei tohtinud märjaks teha.

RKM II 135, 193/4 (6) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hambahaigus. Sellega oli küll tõeliselt suur häda, aga peris vanast ei olnudki kellelgi hambad haiged. Kui juhtus, et mõnel hammas tegi valu, siis tsüsiti hammast küüvitsa puu pilpaga, siis pudenes too haige hammas maha, et ei saanud teisi nakkata ehk lasti hammas maha kakasata, maal olid ka niisugused hambakaksajad, et teinekord kaksati hammas kõige igemetükiga välja, jäi suur auk järele, minu emal hakkas hamba asemele kasvama, tegi hirmsad valu, oli kõik igim paistes, hakkas kasvama, siis sai Hargla apteegist hamba põhkle, kui seda peal pidas, siis kiskus mädaniku välja. See oli nii viiskümmend aastad tagasi, kui maal olid ka juba apteegid, üldse päris vanal ajal ei olnuki hambahaigust.

RKM II 135, 197 (7) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuutõbi. Nägin ise lapsena kuutõbist poisikest, tuli öösi sängist välja, ise täitsa magas, käis tuba mööda silmad kinni, no teda vanemad ühtelugu valvasid. See haigus öeldi saanud ehmatusest ja vasturohuks pidi olema ka ehmatus. Nii visatigi poisile, kui ta magades tuba mööda käis ja ümises, külm vesi kaela. Poiss ehmatas kangesti unest üles, sai aru ja läks sängi, nii tehti mitu korda ja poiss saigi terveks.

RKM II 135, 413/8 (1) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Seadus. 1) Kõik Vene riigi seadus on ropp ja roojane ja mõisnikute kubjas meid rõhub rängasti. 2) Kõik aastad mööda läinud on suure murega ja meie silmad näinud neid tooreid tegusid. 3) Siis rahvast vangi võeti sel tapapingile ja ridastikku seati neid söödaks kuulile. 4) Ei laste nutukisa neid röövleid liiguta, nad maha tapsid isa, oh, teie timukad! 5) Ka Tallinna on näinud üht niisugust röövlitööd, mis uuel turul teinud on timukate käed. 6) Kõik nutvad meie isa, oh, keiser halasta! Kas meie nutukisa ei jõua liiguta? 7) Ka keiser hüüdeid kannab, kel käed punased. Ta neile jõudu annab, kel käed on punased. 8) Manzuurias ei olnud neid täpseid ülemaid, kus on see vaprus tulnud, kes tapab kerjaid? 9) Kurupatkim magab kambris jaapani neiuga ja sõjavägi väljal võitleb surmaga. 10) On taganemise meister Kurupatkim, kuulus mees ja surnute register seisab tal silme ees. 11) Siis voolas verejõgi seal sõjavälja peal, aga mis Kurupatkim tegi? Ta lakkus trahteris. 12) Seal koeraliha söödi, kolm rubla maksis nael ja vene tantsu löödi, et raugeks nälginud kael. 13) Nüüd Vene kotkal häbi, et Jaapan väike mees ja peksis Vene läbi, tal silmad häbi sees. 14) Üks lambapea seal leiti ja sõtta saadeti, see lepituseks hüüti, suurt võitu oodeti. 15) Ei olnud rahval kinnitust, mis tehti sõjateel, sest rahva kulla võimul ja võitu ei loodud veel. 16) Kui rahvast vaja võita seal võimu välja peal, nad võisid joosta peitu ja siiski hirmu veel. 17) Kus mehine käsi voodist, huraa, nad hüüdsivad ja naisi-lapsi voodis nad tappa püüdsivad. 18) Miks Keiser Maratiine Alviine mägistel, miks ei tee sõjamüra meil vene jõgedel? 19) Seal timukad kõik ringi, nad sõitvad tõlla sees ja löövad vere mängu, kõik oiged tema ees. 20) Timukate süüdi tundvad, kui punast näevad nad. Nad ise punast kannavad, need kroonu ülemad. 21) Küll vere süüd on raske, kellel ristid rinna peal, ka punane pael uhkem, on nende pükste peal. 22) Neil rinnas verevapid ja mõõgad puusa peal, neil kulda täis on kapid, kõik meie vaev on seal. 23) Nebukatolt mehel seamolli karjaga, sai sõjavälja ligi, läks põhja korraga.

RKM II 135, 419 (2) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Metsad kaovad. 1) Metsad kaovad silma näes, hinnad tõusevad kõrgele, sest et tarvidus on tõusnud viimasel ajal jõudsasti. 2) Võsastik nüüd raiutakse puha peksuvitsadeks, vanem mets kõik võetakse võllasteks ja silmusteks. 3) Metsad kaovad silma nähes, hinnad tõusevad kõrgele, kui ei tule ruttu lõppu vabaduse a'al.

RKM II 135, 420 (3) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Eesti mees ja tema sugu. 1) Eesti mees ja tema sugu, neist ei peeta kuskil lugu, ei ole õigust Eestimaal ei sõnal ega teol. 2) Ei me tea, mis see viga, talupoega hüütaks "siga", talupojal paksu turja, sest et nema omma orja. 3) Vana Eesti härra kurjus, kui ta karu viisil karjus, mõni Eesti usupapp on vihas kui mõru sapp.

RKM II 135, 421 (4) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Oh, vennad! 1) Oh, vennad, kuulge seda, üks tuhat ja kakssada. Üks tore, uhke rahvasugu, kes täidab üksnes oma pugu. 2) Oh Eesti mees, sa vaene vilets, sind hirmsat piinab junkruselts. Kui viimast Eesti vanemat siit rüütlimõõk viis hauda. 3) Armsad Eesti vennad, vaatake tagasi, oh, sa vaene Eesti sugu, küll on hale sinu lugu.

RKM II 135, 422/3 (5) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Seapea laul. 1) See jäme linna lihunik, kes haiseb viinast nagu sikk, kui tema "savikõrtsi" sai, siis tema sinna ööseks jäi. 2) Siis küsis kõrtsi Leena käest: "Kuhu lähed sa õhtul magama?" See Leena oli kaval küll, sest talv oli külm. 3) Seepärast olen oppnud ma kõrtsiahjus magama, kui tuli kambris kustunud, siis kobis kambrist tuppa ta. 4) Kui ahju juurde jõudis ta, siis siga vastu tuli tal. Siis seapea oli tal pükste sees ja tagumine ots oli ees. 5) Siis kõrtsi mööda kihutas ja pingid ümber virutas. Siis Leena oli, kus ta koht, naeris nii, et katkes kõht.

RKM II 135, 423 (6) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ei saa abi keisri käest. 1) Ei abi saa keisri käest, kes rahva verest elab, me peame iks omast väest priiust taga nõudma. 2) Las herrad kadugu! Meil priius tulemas. Me peame iks võitma... (Järgneb)

RKM II 135, 423/4 (7) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Orjalaul. 1) Oh mõeldes, miks sa ehmatad, et kuuled santi tulevat, ei võtta veskid sinu käest, kepp ja kott on omast käest... ...... Viimane salm: Vainu isa teada sai, et kurat koopas komme sõi. Pistu pika redeli tõi, koopast kuradi välja tõi.

RKM II 135, 425 (8) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Seal Siberis Baikali taga. 1) Seal Siberis Baikali taga, kus põlised metsad ja mäed, seal kõndis üks rändur üksi, kes ära vandus oma isade maad. 2) Ta kõndis läbi suure laane, kus kõlas vaid lindude laul. Tal seljas olid katkised rõivad ja jalas närused saapad. 3) Kui Baikali äärde ta jõudis, siis paadikese eest leidis.

RKM II 135, 425/6 (9) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Seal Siberis Baikali taga. 1) Seal Siberis Baikali taga, kus põlised metsad ja mäed, üks rändur sääl üksind kõndis, ära vandus oma isade maa. 2) Ta kõndis läbi suure metsa, kus kõlas vaid lindude laul. Üht kotikest seljas ta kandis, kus kuivand suhkarid sees. 3) Kui Baikali äärde ta jõudis, üht paadikest leidis ta eest, siis rõõmsasti ta paati astus ja paadike libises vees. 4) Kui paadike kaldale jõudis, oma emakese leidis ta eest. Oh tere, oh tere, mu ema! Kas isake elab mul veel? 5) Su isake ammugi surnud ja vend Siberis sunnil oma ahelaid kõlistab sääl, aga naine sul kodus on ju.

RKM II 135, 497 (I) < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
"Puuk". Ühel vaesel mehel olevat olnud puuk, kes kandnud piima. Puuk seisnud pajakoogu otsas ja lasknud piima. Ükskord tulnud peremehel tütar koju ja kui tema näinud puuki, võtnud kohe kaika ja löönud puuki, kuna peremees näinud, saatnud ta oma tütre kodunt välja ja ütelnud: "Oh, sa tõpras, mis sa tegid, see oligi minu varandus!"

RKM II 135, 498, 503 < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kelle lats ma olli, selle emaks ma sain, keda imeti, tu olli minu ema mees. (Perekonna mõistatus.) Oli perekond. Perekonnas oli tütar, kel oli juba väike laps. Isa mõisteti vangi, teda piinati ega antud süüa. Isa panti kinni puukuuri. Tütar võttis puuoherdi ja puuris augu läbi seina ning imetas oma isa. Kui isa mõisteti surma, andis tütar kohtule mõistatada mõistatuse, kuid kohus ei osanud vastata ning küsis: "Mida sa soovid selle eest?" Tütar palus isa vabastada. Kohus lubas ja tütar seletas mõistatuse ära ning vabastas isa.

RKM II 135, 499/500 (II) < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pruudi tulek. Kui pruut tuli üle läve, siis panti kask (kasukas) maha ja pruut pidi sellest üle astuma, et ei oleks mehest ülem. Seejärel aeti lauda, kus söödi, seejärel läksid kõik sõõri (ringmängu mängima). Noorpaar istus sõõri keskele taburetile, kus ämm (meheema) pani noorikule tanu pähe. Kui hakkas mängima pill, siis kes esimesena nooriku tantsima kutsus, sellele pidi noorik andma paari villaseid sokke, kutsarile villased kindad. Teisel päeval viis ämm nooriku sanna (sauna) ja sinna läve peale pidi panema noorik paari sukki, siis lasti kanda 10 paari vett (20 pange), tegema üks paar tsua kablu (pastlapaelu), siis meheema ja sugulased laulsid. "Kaske kandke, kas minni on meeleline ja poja naine naaruline, kas on tubli toobrile, paras paarile? (Kahe puuämbri kandmine.) Kaske, kandke ümber, ümber ritta, poiss ei mõista valida, seasõra suurune, lamba saba laiune." (Viis: Kaske-kaske.)

RKM II 135, 501/2 (30) < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanapoisi laul. 1) Ei naist ma võta selles ilmas, saa lapsi kanda kottiga, ei ole pisaraid ei ole silma, mis naiste meestel lõpmata. 2) Ei iial taha ma teid, neiud meelitada, ma kardan, et köidad minu jalad kammitsasse. Ref. Kas elan maal ehk linnas, kui olen mõistlik vanapoiss, mu süda rahu, rõõmu täis ja ela sa heas õnnes, vanapoiss. 3) Olen üks vanapoiss siin ilmas, üks rahuline rändaja ja siiski tütarlaste silmas kui üks suur kurjategija. Ref. Kas elan maal ehk linnas... (Viis on)

RKM II 135, 503/4 < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanasti, kui tüdruk tahtnud minna mehele, kuid enne ei saanud, kui teadis kümmet käsku, viit peatüki ja pidi lugema raamatud. Ei ole koolis koolitat, ei tea, mis on aabits, vaid olen kolkija, minu käes on kolk ja roobits (rabai).

RKM II 135, 504 < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pulmakommed. Toidud. Kusagilt toodi lehma sisikond, sellest keedeti suppi, millele lisati suurmid, kartoleid ning seda supi nim. "jahelihapuder." Jahelihapuder panti suurte puutoobri ja kõik külalised kui ka noorpaar sõid puulusikatega puutoobrist "jahelihaputru".

RKM II 135, 510 (4) < Urvaste khk., Antsla v. - Evi Kõuhkna < Aleksander Roht, 60 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Atikoja küla muinaslugu (praeguses Põlva raj.). Atikoja küla keskel asetsenud järv. Räägitud, et selles järves peitub suur kullakast. Kullakasti olnud võimalik saada kätte ainult tugeval ja julgel mehel. Tugev, julge mees peavat tänuga kolm korda ümber järve kihutama ja siis kõige hobusega vette hüppama. Hobune uppuvat ära, aga mees saavat õnnelikult kõige kullaga tagasi kaldale. Selles külas aga ei leidunud sellist julget meest, kes oleks julgenud kulda välja tuua, ja järve kaldad olid seda nähes pehmeks ja soostunuks muutunud. Ka praegu polevat järvele võimalik lähedale saada.

RKM II 135, 538 (1) < Urvaste khk., Antsla l. < Rõuge khk., Lasva v. - Eevi Aaspalu < Emilie Berg, 73 a. (1961) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mari magas kulda'assa, koola jooksis konna suusta, ila ilgeva ninasta. Säältap sündis maokene, madu nõelaja sigisi, kimbuline, kambuline, kulukarva, kullakarva, soo karva, sinika karva, saleda sarapuu karva, soo sammalde segane, kasteheina karvaline.

RKM II 135, 596 (2) < Urvaste khk., Uue-Antsla al. - Heidi Roht < Aleksander Roht, 59 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Muistend sellest, kuidas Karaski küla keskele tekkis org. Hommikul ja õhtul käisid naised ühe järve ääres laste mähkmeid pesemas. Järvele ei meeldinud, et naised käivad pesu pesemas ja põgenes Ahja jõkke. Selle järve asemele tekkis org. See org asub Karaski küla keskel.

RKM II 135, 597 (4) < Urvaste khk., Uue-Antsla al. - Heidi Roht < Aleksander Roht, 59 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuidas tekkis metsale selline nimi. Piirivarik on saanud oma nime sellest, et sinna lähevad kokku Urvaste, Vaabina ja Vastse-Antsla piirid. Sellest on see nimi tekkinudki.

RKM II 135, 619 (5) < Urvaste khk., Antsla l. - Sirje Koolmeister < Peeter Zimmer, 70 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Sõja ajal olevat üks suur kell peidetud Uhtjärve põhja. Vaiksetel suveöödel olevat veel praegugi kuulda kella kõlinat. Kes seda kella on tahtnud välja tuua või vaatama minna, see olevat ära uppunud.

RKM II 135, 620 (7) < Urvaste khk., Antsla l. - Sirje Koolmeister < Peeter Zimmer, 70 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tehnikumi järv olevat orjade kaevatud, niimoodi räägib rahvasuu.

RKM II 136, 647 < Simuna khk., Rakke al. - Villem Viirmann < oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vihus olevad andmed on koguja enda mälestused ja osalt ka kontrollitud. Näitkes 1962 a. sügis vartal. Rahvaennustus. Kui toomingad õitsevad kaua, kui kägu kukub peale Jaanipäe, kui sõnnikusitikad lendavad peale sügispööripäva, tuleb soe sügise. Ja täna on 15. detsember, kuid pole veel olnud reeteed ega õiged külma. Maa on kõikjal sula.

RKM II 148, 227 (16) < Kihelkonna khk., Lümanda v. - J. Palm < Jakob Tõsine (1962) Sisestas USN, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Kotermann (Potermann). Sadama sillavaht näeb, et ühel öösel tuleb laevast sillale väike mehike. See laev peab järgmisel päeval merele minema. Ühest teisest laevast hüütakse talle järele: "Kuhu sa lähed, Koots?" "Lähen maale," vastab hääl sillalt, "alus vana, ei taha temaga enam sõita." Väike mehike kaob sillavahi silmist ja lugu läheb meelest. Järgmisel päeval läheb laev, kust Koots maale tuli, ulgumerele. Hiljem saadakse teada, et ta seal hukkus. Koots, kes maale tuli, oligi selle laeva kaitsevaim ehk kotermann.

RKM II 148, 227 (17) < Kihelkonna khk., Lümanda v. - J. Palm < Jakob Tõsine (1962) Sisestas USN, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Madrusel öövahi kord laevatekil. Äkki kuuleb ta südaöö paiku, et keegi ähib nagu suurt raskust kandes ja ise hädaldab: "Ei jõua, ei jõua enam hoida." "Lase siis lahti, kui sa enam ei jõua hoida," hüüab madrus hääle peale. Nii, kui ta seda sai öelnud, langes peamast raginal maha. Masti hoidjaks oli kotermann, kes teda püsti pidas, kui käed ära võttis, langes see maha.

RKM II 148, 231 (1) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Mõned istemängud. Peitmine. Ma olin siis 8-9-aastane, kui neid mängusi mängiti. Istusime kõik üheskoos, suured kui veiksed ja käed kõigil rüppes. Siis üks võttis midagi veikse asja kätte ja hakkas siis teistile sinna kätte panema ja ise loeb: "Sulle anna ja sulle ei anna." Aga teine seisab natuke kaugemal ja vaatab hästi hoolega pealt, kellele see asi sai ja pidi siis ära ütlema, kelle käes see asi on. Kui tema ära ütles, siis sai tema istuma ja see tuli panema, kelle käest kätte saadi, aga kui ei saanud kätte, jäi tema edasi.

RKM II 148, 232 (2) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Kas kingsepp kodus. Istusime kas reas või ringis ja üks käis siis ühe juurest teise juurde küsimas kas kingsepp kodus. Niikaua, kui tema seal küsis, niikaua teised vahetasid oma kohti ja see siis näitas sinna - näe seal ta on, ja kui see küsija sai nüüd koha ära näppata, siis jäi see ilma kohata küsijaks.

RKM II 148, 233 (3) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Varas. Nooret istuvad kõik paari ja üks jääb siis üksinda ja see hakkab siis edasi taga seal käima. Ja teised kõik laulavad, et varas, varas on su nimi, varastid mu pruudi ehk peiu ära. Ja tema võtab ühe tantsima ja see, kes nüüd ilma jäi, peab minema nüüd omale otsima (jälleki vargile minema).

RKM II 148, 233/4 (4) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Anektoot. Proua oli tulnut kööki. Köögitüdrukul parajasti hernesupp kees ja proua siis küsis: "Liisa, kas sa herneid olet hirmutanud ka?" Liisa vastas: "Ja prouad, hirmutasin küll," noh jah, siis proua siis küsis, et kuidas sa neid siis hirmutasid. Liisa ütles, et ma panin kasuka karvupidi selga ja tõstsin siis paa kase üles ja näidasin hinnast hernile. Proua ütles, et sa oled rumal, kes siis niiviisi, hernesuppile on tarvis külma vett kallata, siis hernet ehmatavad ja siis keevad pehmeks.

RKM II 148, 234/5 (5) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Panni lakkumine. Üks mõisa proua oli vaga ihnuskoi, ei raatsinud teenrile õieti süüa anda. Kui tehti praadi ja praad panni päält ära võeti, siis proua ise lakkus panni kah ära. Aga nüüd ükskord tulid proual võerad ja tehti ka jällegi praadi ja nüüd, kui parajasti külalised lauas istusid ja praad lauale viidi, siis köögitüdruk tulnud proua juure ja küsinud siis, et kas proua lakub ise panni või lakun mina. Proual sai muidugi häbi ja ütles, et sina.

RKM II 148, 235 (6) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk. Kui veike laps alles ristimata oli, siis ei jäetud teda üksinda tuppa, kas oli siis keegi tuas või kui kõik pidid ära minema, siis pandi talle lauluraamat pea alla, et muidu vanakurat tuleb ja vahetab lapse oma lapsega ära.

RKM II 148, 236 (7) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Asja kaotamine. Ebausk Kui mina karjas käisin, siis ma pidin perenaise karja juures sukki, sokki ja kindaid kuduma. See oli jo püsti jalu käies. Siis juhtus, et sukavarras kukkus maha ja kadus ära. Otsi mis otsid, aga mis kadund, see kadund. Aga vanemad inimesed ütlesid, et vanakurat võttis ära. Nüüd oli tarvis vanakuradi pea kivi vahele panna, selleks sai maast võetud tutsakas rohtu ja kõvasti kokku keeratud ja kahe kivi vahe pandud, et küll ta siis kätte annab. Aga võta näpust, kui nad ei ole ära roostetanud, siis on nad praegust veel seal.

RKM II 148, 237 (8) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk Üle uksepaku ei tohtinud teineteist teretada, ei ka jumalaga jätta, et siis lahavat riidu.

RKM II 148, 237 (9) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Mehe naine ei tohtinud paljo jalaga põrandale astuda, see oli ju suur patt. Tal pidi pea olema kaetud kas räti või tanuga. Siis oli veel kahte sorti tanusid, ühed oled tüllist koti moodi, aga teised veiksed tuti moodi. Juus keerati lagi päha üles ja sinna kinnitadi juuste nõeelega tanu kinni.

RKM II 148, 238 (10) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk. Kui hommikul hakkasid riidesse panema, siis pidid ikka parem käsi enne käisesse panema ja parem jalg enne kinni panema ja õhtul jällegi vastupidi, vasak enne. See tähendas, et Issameie palve ütles, et hommiku ära saada meid kiusatusse ja õhtul jälleki, et päästa meid kurjast.

RKM II 148, 238 (11) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk. Kui ma veike olin, siis minu vanaema ei tõstnud ühtegi toitu enne kuhugi nõu sisse, kui ei löönud käega ristikest alla, isegi seatoidule, et muidu vanakurat sööb ära ja sülitab asemele või veel midagi hullemat.

RKM II 148, 239 (12) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk. Kui hakati kuhugi minema, kas linna või ükskõik kuhu, ja kui siis juhtus, et kõige enne kass või naisterahvas vastu tuli, siis öeldi kohe, et ei tasu enam minnagi, et nüüd niikuinii hästi ei läha, et ei saa head õnne. Aga kui meesterahvas või jällegi siga tulid esimesed, siis kohe, jah, nüüd saab hea õnn.

RKM II 148, 239/40 (13) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk. Kui saunast tuldi, siis pidi hästi palju vett jooma. See oli selleperast, et kui ära sured ja põrgusse lähat, siis seal pidi väga kuum olema ja siis tahad juua, aga seal ei anta ju vett ka. Nii palju pidi siis vett antama, kui palju sa maa peal peale sauna oled joonud.

RKM II 148, 242 (14) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Mäe otsas 1) Mäe otsas kalju lossis õitses mul üks õieke. 2) Lossiherra ainus tütar oli minu armuke. 3) Võtsin õhtul kandle kätte, sammusin siis lossi pool. 4) Lossi aken seisis lahti, armukene laulis seal. 5) Aasta perast läksin jälle sedasama tutvad teed, 6) Lossi aken seisis kinni, ei sealt kuulnud ühtki häält. 7) Surnuaiast kõlas mulle tumedalt üks tuttav hääl. 8) Kurvad laulud lõi ta mulle, kurvalt kuulsin ma ta häält: 9) "Olen lahti ilma vaevast, tule ka mu juure sa. 10) Teistel armastus on magus, meile vihakarikas."

RKM II 148, 243 (15) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Karjase hommikulaul 1. Hüiavad pasunad, tõuskem üles magajad. Lähame, karjase, metsa karjaga. Tallekesed, lambad ka on kõik rõõmsalt meiega. Siit ja sealt põllu pealt kuuluks lauluhäält. 2. Liblikat kõiguvad, metsa poole lendavad. Mullika tammuvad vilu otsima. Metsas on nii varske õhk, metsas selge siidi põhk. Metsa sees põesa sees selge allik ees. 3. Päike nii vagusi vajub ikka edasi. Pilved ka ujuvad üle metsa - maa. Päike läheb loojale, lahme koju, karjase. Rõõmus meel ikka veel kõnnib meie eel.

RKM II 148, 243/4 (16) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Oja ääres. 1. Oja ääres puude vilus lillerikka aasa pääl leidsin lille, mis nii ilus, ei ta sarnast polegi. 2. Lille ilu ihaldades ligemalle läksin ma, kätt saal välja sirutasin, tahtsin lille noppida. 3. Aga rohust rooma välja uss ja ütles minule: "Ära ligemale astu, ta ei õitse sinule."

RKM II 148, 244 (17) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Oh, ma vaene. 1. Oh, ma vaene, miks ma läksin joodikulle mehele? Joodikul saad nälga näha, ei saa enam tagasi. 2. Oh, mu ema, oh, mu isa, miks te mind küll kasvadit! Parem võinuks jõkke heita või ka jõe laintesse. 3. Seal mind vesi veeretanud ja mind suureks kasvatand, hirvelehm mind oleks jootnud oma rinnapiimaga.

RKM II 148, 245 (18) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Miks sa nutad? Mees: Mis sa nutad, mis sul viga, minu kallis naisuke? Kas sul puudub puhast leiba või ei armasta sa mind? Naine: Mul ei puudu puhast leiba, sa ei ole armas mul. Mees: Miks siis võtsid mulle tulla, kui ei olnud armas sul? Naine: Vanemad mind sulle sundsid vastu tahtmist minema. Mees: Lahutagem sängiriided, laulatuse sõrmused.

RKM II 148, 245/6 (19) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Kloostris 1. Nüüd siin kloostris igavuses omad päevad lõpetan, nutan härdast, kaeban valjust, oma häda jumalal. 2. Ema, kes mind sünnitanud, tema palet pole näind, isa, kes mind kasvatanud, hingab ammu mulla all. 3. Peigmees, kes mul tõutanud truiks jääda surmani, aga noorte meeste sõna on kui lumi kevadel. 4. Kui ma ükskord ära suren, igaveste hauda lään ja siis mõtle selle peale, arm ja õnn on üürike. 5. Peigmees, sulle mälestuseks omad parlid jätan ma, mis ma ikka kaelas kandsin musta siidipaelaga. 6. Istuta mu haua paale lilled helesinised, istuta, kui päike paistab, lilled hauda varjama.

RKM II 148, 247 (20) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ringimängu laul. Kus käisid, veike Annake, kus käisid, veike Annake? Ref. Oi rillalla, oi rallalla oi ridi roosa rallalla. :,: Ma käisin metsas kõndimas :,: Ref. :,: Ja roosi lille noppimas :,: Ref. :,: Mis oled sa nii ehmatand :,: Ref. :,: Mind jänes põesas ehmatas :,: Ref. :,: Kes on su kleiti rebinud :,: Ref. :,: Mets on mu kleiti rebinud :,: Ref. :,: Kes on su juuksid sasinud :,: Ref. :,: Tuul on mu juuksed sasinud :,: Ref.

RKM II 148, 248 (21) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ringilaul. Jahimees. Üks jahimees läks välja seal kasemetsa pool, üks jahimees läks välja, välja seal kasemetsa pool. Ref. Sui oli kätte tulemas, sui oli kätte tulemas, :,: Toomingad ja õienupud olid lahti minemas. :,: :,: Tal tee pääl vastu tuli, tuli noor ilus tütarlaps. :,: Ref. :,: Ta teretas ja hüüdis, hüüdis: "Kus pool su mõtted on?" :,: Ref. :,: "Kus mujale mu mõtted, mõtted kui kasemetsa pool. :,:

RKM II 148, 249/50 (22) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Kaks neidu. Ringilaul. 1. Kaks neidu metsa kõndma läks, kaks neidu metsa kõndma läks, üks rikas, teine vaene, üks rikas, teine vaene. Ref. Ta rittas tiritam, tiritam, ta rittas tiritam, tiritam. Taadi ridi raa, taadi ridi raa. 2. :,: See küsis rikka käest: :,: :,: "Miks oled sa nii murelik?" :,: Ref. 3. :,: "Ma võin küll sulle ütelda, :,: :,: mis olen ma nii murelik. :,: Ref. 4. :,: See poiss, kes mind nüüd armastab, :,: :,: see armastab meid mõlemaid." :,: Ref. 5. :,: Poiss istus kaugel vii puu all :,: :,: ja kuulis kõik neid sõnu. :,: Ref. 6. :,: Ta ohkas raskest südamest: :,: :,: "Mis pean ma, vaene, tegema? :,: Ref. 7. :,: Kui rikka naise võtan ma, :,: :,: kus jääb see vaene üksinda. :,: Ref. 8. :,: Parem jätan maha mõlemad :,: :,: ja kosin omal kolmanda." :,: Ref.

RKM II 148, 250/1 (23) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Jüts. Juts oli rikka jesa poiga, Juts oli rikka jesa poiga. Võtse vaest last armasta, võtse vaest last armasta. 2. :,: Kui jesa sedä teedä saie, :,: :,: saat är poja võõral maal. :,: 3. :,: Kuule, kuis me kellä lööva, :,: :,: tiä ei kes koolnu um. :,: 4. :,: Tu nu mõrsja um är koolnu, :,: :,: kellel hummen saaja um. :,: 5. :,: Kuus aga velle kirstu kantse, :,: :,: kõik oli leina rõivasten. :,: 6. :,: Peigmees esi risti kantse, :,: :,: pisar silmast tsilkuman. :,: 7. :,: Peigmees võtse vaiva väidse :,: :,: lõigas hindäle kõrisse. :,: 8. :,: Las nu tsilguda mu veri :,: :,: mõrsjakõse havvale. :,:

RKM II 148, 251/2 (24) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ringilaul. Aadamil oli seitse poega, seitse poega Aadamil, Ei nad söönd, ei nad joond, ei nad teadnud armastust. Elasid kõik üheskoos ja siis tegivad kõik nii. Tehti ringmäng ja üks oli ringi sees ja siis, kui lauldi, et siis nad tegivad kõik nii, siis see, kes oli ringi sees, mis see siis ees tegi, seda pidid kõik järgi tegema, ja see, kes nii ruttu järgi teha ei saanud, see pidi siis ringi sisse minema.

RKM II 148, 308 (30) < Kadrina khk., Kõrveküla - Johannes Valdur < Johannes Valdur, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Läheb päike punetades looja, siis võid julgelt heina teha. On aga vingu moodi pilved, suured rõngad ümber päikese, siis teisel päeval just sajab.

RKM II 148, 310 (40) < Kadrina khk., Kõrveküla - Johannes Valdur < Johannes Valdur, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Kui hommikul on päikese vastaspoolel pilved, tuleb päeval kindlalt sadu.

RKM II 148, 322 (1) < Kadrina khk. < Haljala khk., Varangu v., Varangu k. - Uno Kumpan < Helene Neimlo, s. 1892 (1962) Sisestas USN, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Kaanjärve mägi. Vanasti elanud Läsna küla läheduses Kaanjärve kaldal samanimelises mäes Itikas oma kahe tütrega. Itikas oli naine. Kui oli hakanud Põhjasõda, olid tütred koledast sõda kartnud ja jooksid sõja eest järve. Mäest alla joostes olid laulnud ise seda laulu: Kibe on kivine! Ale on hagune! Raske raua raiumine, hõlpus vette uppumine. Pärast seda oli ka vana Itikas surnud.

RKM II 148, 335 (24) < Kadrina khk. < Haljala khk., Varangu v., Varangu k. - Uno Kumpan < Helene Neimlo, s. 1892 (1962) Sisestas Ursula Zimmermann 1999, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ravimtaimedega ravimine. Palavik - teelehetee, paakspuukooretee, krooklehetee. Haavad - krookleht, kummelivesi, mailasetee ja nääritee. Halvatus - arnikatinktuur ja kadakaõli. Maohaavad - varemerohutee. Kõhulahtisus - varemerohutee.

RKM II 148, 452 (7) < Kadrina khk., Kõrveküla - Johannes Valdur < Johanes Valdur, , s 1898, oma mälestuste järgi (1963) Sisestas USN, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Lendva ehk rabadus. Haigus algas kõrge palavikuga; inimene kartis külma suvisel kõige soojemal aastaajal - isegi ahjupaistel hambad lõgisesid suus. Lendva ehk rabaduse vastu anti musta suitsuga püssirohtu mõni tera keelega lakkuda pahemalt peopesalt, mõni tera soola -"- -"- sibulat triivistrikki umbes 1/4 tl. Lõnga õli veega lahjendatult, nii et paras hea tugev hapu maitse oli ja hambad suus krudisema pani. Tagajärg oli, et tunni ehk kohe pärast läks haige juba liikuma, rohi oli oma töö teinud. Inimene sai terveks.

E 13074 (8) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Virmaliste vehkeldamised tähendavad ilma muutumist.

E 13074 (9) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noore kuuga muutuvad ilmad. Uus kuu, uued ilmad.

E 13074 (12) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuri kuu on kummuli, hää kuu on seliti, soe kuu on serviti, külm kuu külliti.

E 13074 (13) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noore kuu servad teravad, tuleb külma, kui nüridad, sooja, ka haigust.

E 13077 (23) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui päike tõustes veripunane on ja pilved kaldsed punased, tuleb vihm.

E 13077 (24) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui päike loojaminekul taevas kõrgele punetab, pilved mitmekarva, siis läheb ilm sajule.

E 13077 (27) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui päikese ees hele sapp seisab, siis tähentab see vihma lõpetust, kui taga, siis vihma hakatust.

E 13077 (28) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sapp päikese ümber tähendab vihma ette.

E 13077 (39) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorel kuul põhjatuul, puhub vilu vihma.

E 13078 (41) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestanud Kristin Haugas 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vikerkaar kuulutab kuiva ilma.

E 13078 (42) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Langevad tähed toovad tuult.

E 13078 (43) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Müristamine täiskuu ajal toob pikka sadu.

E 13079 (46) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui udu metsaladvas seisab, siis on vihma loota.

E 13079 (49) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suitsu sees paistab põuapäike.

E 13080 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nääripäeva koidukuma toob halva ilma ja suurt häda.

E 13080 (3) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nääripääval puud härmas, hää vilja-aasta.

E 13080 (8) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Selge paavlipäev toob hää aasta, tuuline toob vihma.

E 13081 (8) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Küünlakuus kuuseokkad pudenevad, siis hakkab paastukuus lumi sadama.

E 13082 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vastlapäeval kuu kolm päeva vana, siis tuleb hää aasta, kui veerand vana, siis halb.

E 13083 (14) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kevade paisutab mahla puusse.

E 13084 (33) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kägu lehemetsas laulab, tuleb soe kevade, kui kuusemetsas esite, siis külm.

E 13084 (35) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuleb kägu lehtega, siis saab väha vilja. Tuleb raagus puil, siis saab palju vilja.

E 13085 (38) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kevadel puud pitkalt lehte lähvad, tuleb tali varaselt.

E 13086 (52) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui mets ruttu lehib, siis peab põllumees kärmalt külima.

E 13086 (53) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Juure kasvud küli vanal kuul, keeduvili noorel kuul, siis keevad pehmed.

E 13086/13087 (58) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui haavad hästi urvis, saab kaera, kui lepad urvis, hää vilja-aasta.

E 13087 (60) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Linu ei tohi noore kuu ajal külvata, ka siis, kui kuu ja päike korraga näha.

E 13087 (61) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui õunapuud kahe kuu sees õitsevad, siis saab palju õnne.

E 13087 (62) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõnnikut vea noorel kuul vaga ilmaga.

E 13088 (71) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuusedel palju käbisid, siis saab palju kardohvlid.

E 13090 (90) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui pihlakatel palju marju, saab palju tütruki mehele.

E 13091 (92) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puulehed enne mihklipäeva maha langevad, siis lääb lumi kevadel enne maarjapäeva ära; kui pärast mihklipäeva, siis on lumi kevadel kaua maas.

E 13091 (96) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sügisel lehed vara pudenevad, tuleb tali hilja.

E 13092 (99) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kadripäeval Taevasõel maha vaatab - palju tütruki mehele. Mart matab, Kadri katab, Andres harutab, Nigulas needab.

E 13092 (102) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui jõuluööl tähed taevas näha on, siis sigivad loomad hästi. Pilves jõuluöö tähendab hääd vilja-aastat.

E 13092 (104) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui viimasel jõulupühal puud hästi härmas, siis tuleb hää räimesaak. Jõulus haljas, lihavõttel valge. Kui jõulu ja uue-aasta vahel ööd selged on, siis saab uuel aastal palju loomi lauta.

E 13193 (2039) < Saarde, Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Epp Peedumäe 2000 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal kuul raiutakse lehepuu, noorel kuul okaspuu.

E 13197/13201 < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Karuse kirik Läänemaalt. Läänemaal on enne Karuse kiriku juures päratu suur mets olnud ja sealt käinud veike teerada läbi ja metsast läbi käia olnud õige kardetav, sest karud on murdnud väga palju inimesi ära. Pealegi on mitmed naisterahvad neile ohvriks langenud. Hirm olnud suur. Siis on tehtud üks veike puust kabel selle koha peale, kus nüüd Karuse kirik seisab ja nimetatud Karuse kabeliks seeläbi, et karud seal metsast läbi käies palju inimesi on ära murdnud. Seal kabelis on teekäijad siis palumas käinud ja nimelt et jumal karude eest kaitseks sseal metsast läbi käies. Ja nenda on siis mõni aeg läinud, kuni viimaks puust kabel on ära mädanend. Aeahammas on teda häävitanud. Ei ole julgenud keegi enam paha ilma ja karude eest senna varjule minna. Siis on ta maha kistud ja uus kivist kirik selle asemele ehitatud ja on jälle selle kirikule nagu enne puust kabelilegi karude järele Karuse kirik nimeks antud ja mitmed inimesteluud saanud selles kirikus ja ümber kiriku maha maetud. Ja aega mööda on mets saanud tee äärest ära raijudud ja tee on paremine läbi tehtud. Siis on teekäijad jälle julgesti sealt läbi käinud, ehk küll siiski mitmed on veel karude küüsi langenud. Nii on see mõni aeg läinud ja katk on jälle tulnud Eestimaale. Ka Läänemaalt on Karuse ja Hanela kihelkonnad saanud katku läbi inimestest ära laastatud. Siis on mets jälle kasvand ja Karuse kirik, ehk küll maantee ukse eest läbi lähab, on aja jooksul metsa sisse jäänud, pole enam tee peale ära paistnud ja on ära unustud. Maantee ka on karude läbi seisnud ja inimesed on peale katku jälle siginenud ja uus põli on kiriku otsegu uuesti metsas ülesse leidnud. Hakanud jälle kirikus käima. Ja siis on kord sõda ka Karuselt mööda käinud. Sõaaeg on sõalised kirikut riisunud ja viinud kella tornist ära, matnud kiriku ligidale Koti kõrtsi poole minnes tammemetsa mahe, kus ta praegu veel peab olema. On otsitud küll, aga ülesse ei ole tänapäevani leitud. Kirikule on uus kell uuemal ajal ostetud. Vana kell magab üleval nimetud metsas, ilma et keegi teda oleks tänini leidnud. Ka Hanela kiriku kella on vaenlased ära röövind ja meresse lasnud. Veel mõnesaja aasta järele on tuul merevee Sääne poole ajand, siis on karjapoisid näinud rannas, et kell on ära paistnud. Ja on püsti madala vees oleja kelle otsa roninud ja seal peal seisnud kuni jälle vesi tõusnud, kella üleni varjanud. Tänapäävani keegi ei tea meres seda kohta enam, kus kell siis oli, kui meri alanes, arvatakse ära sügavamale vajunud olevat.

E 13202/13203 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan ja Hans Ühe korra läinud vanapagan oma pojaga jalutama ja näinud lambaraibet tee ääres. See teinud temale tuskameelt. Vanapagan käskind poiga: "Poiss viska raibe kõrvale, muidu teupoisid jälle ütlevad kurat võtnud lamba hinge ära minu hing tea vähematagi tema surmast. poiss läinud raibet kandma, isa läinud edasi, sellsamal ajal läinud üks naine rannast räimekoormaga, kui ta sinna kohta olnud, saanud kus poiss lambaraibega oli, tõusnud korraga suur metsatihnik ülesse, naine jäänud ehmatades sinna. Jälle olnud korraga mets kadunud ja kaks hunti seisnud tee pääl. Naene tahtnud hobesega põgeneda, aga ükski vankreratas ei liikunud. Nüüd katsnud naene jookstes põgeneda, aga hundid tõrjunud teda tagasi ja üks olnud veel nii julge, et hakanud naese riietest kinni ja vedanud vankri juure tagasi ja hakanud kõigest jõust üht vankriratast venitama. Kui naine jälle tahtnud ära minna, tõrjunud kõrbekutsikad jälle tagasi ja hakanud jälle oma tööd edasi tegema. Viimaks arvanud naene, et hundid vankriratast ära tahavad kiskuda ja avitanud neid ses töös. Vaevalt olnud vankriratas liikunud, kui üks veike loom rummust välja jooksnud metsa. Hundid kihutanud järele ja naene läinud edasi. Hans olnud jälle metsas puid raiumas. Hans läinud töö vaheajal metsa männa otsa mesilasi püüdma. Äkitselt kuulnud korraga krabinat ja üks veike orav jooksnud tema juure männaoksa peale ülesse ja kaks hunti jooksnud puu alla, kes kohe kisaga puud närima hakanud. Hans märganud, et siin õige asi ei ole ja arvanud, et loom kurivaim on ja löönud kirvega selle oksa pääle, kus orav olnud, oks läinud katki ja orav kukkunud maha. Hundid tõmmanud teda kinni ja murdnud ära. Sinine suits tunnistanud tema surma. See olnud kuradi poig, kes lambaraibet kandes huntidega kokku juhtunud. Kurat olnud oma poja põgenemist ja surma näinud. Poja surm kurvastanud teda nii, et ta niineköie otsinud ja ennast sellega sellesamasse metsa suure seitsmeharalise männa otsa ülesse poonud. Ka mets olla sellest omale nime Kuradimets saanud.

E 13203 (2) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas päev ja kuu ja tähed on saanud. Ennemuiste olnud taevas nii madalas, et inimesed teda kätega kinni võinud hakata. Ükskord olnud hulk karjalapsi karjamaal ja müllanud seal. Kogemata teinud üks karjapoiss taeva sisse augu ja näinud, et säält imelikku valgust paistma. Ja et maa peal sel ajal muud valgust ei olnud, kui tuli, tegid karjalapsed sõrmedega peratu hulga aukusid taeva sisse. Ja üks sepp võtnud pihid, teinud nendega taeva sisse augu, tema naene teinud veel suurema augu, sest on päev ja kuu ja tähed saanud.

E 13206/13207 (9) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur < Mari Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatel. Ühel peremehel olnud oma õues suure kivi kõrvas rahaauk, tema isi ei ole teadnud. Ühel öösel üeldud temale unes, et seal rahakatel on. Peremees ei julgenud öösel kaevama minna ja teisel päeval hakanud peremees kaevama ja sang tulnud nähtavale. Peremees johtunud kogemata kurja vanduma ja raha ka vajunud kõlisedes maa põhja, ainult auk jäänud järele ja peremehel olnud kolm valget lehma ja need lehmad maganud alati selle suure kivi kõrvas ja lehmad läänud nenda rahamärkisi täis kui hirmus.

E 13226/13227 (6) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < H. Rilling (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks sõpra. Ühel pühapääval kõndinud kaks meest mööda linnauulitsad. Nad juhtunud palvemajast mööda minema, kus parajast lauletud. Teine ütelnud: "Lähme ka sisse, kuulame, mis seal räägitakse." Teine ütelnud: "Ma olen noorespõlves küll seal käind, pole ma sellest idagi kasu saand." - "Lähme täna veel viimast korda, nüid oleme juba siin ligidal." Mehed läinudki palvemajasse. Kui kõik põlvili lasknud, jäänd teine mees (vasevalaja Jürgens) istuma, sest tema põle tahtnud oma püksa põranda peal määrida. Ta mõelnud: "Teie räägite Jeesusest ja tema ristist, aga kes teda on näind?" Kogemata juhtunud ta oma silmad üles tõstma, ta näinud, et palvemaja lagi old pealt ära ja kõrgelt taeva alt paistnud Jeesuse ristikuju, mis ikka ta ligi tulnud ja jälle ära kadunud. Teist korda paistnud jälle see kuju ta silmi ja tulnud ta nina alla, et ta oleks hammastega ta ristinaelast kinni võtta. Siis ehmatanud mees nii ära, et ta kui halvatud pingi peale istuma jäänud. Kui kõik inimesed ära olid läinud, tõusnud ta värisedes püsti ja läinud minema. Tee peal tulnud taale üks uhke härra vasto ja öölnud valju hääälega: "Tere!" - "Tere, tere!" kostnud mees. "Mis mees sa oled?" - "Noh, kas sa mind enam ei tunne, mina olen kurat." - "Räägitakse, et sinu valitsuse all peab palju hingesid olema," küsinud mees. "Minu valitsuse all põle kedagi, nad on kõik pileti peal, see, kes enne surmapatust pöörab, see on minust kadunud, aga kes pattudes sureb, see on minu." Sellest saadik hakanud mees jälle kirikus ja palvemajas käima.

E 13226/13227 (6) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks teekäijat Ühekorra olnud kaks teekäijat, teine olnud rikas ja teine vaene. Kui nad juba tüki maad ära olid käind, öölnud rikas mees: "Ma olen nii väsind, et ei jõua enam edasi minna, jääme õige seia puhkama." "Jääme minugipärast," kostnud vaene mees. Rikas mees jäänud magama ja vaene mees näind, et üks kärbes tulnud ta suust välja, lendanud ta peaotsi, kus üks pikk õlekõrs maas olnud ja läinud mööda õlekõrt kunni ühe suure kivi alla. Natukese aja pärast ärganud rikas mees üles ja ütelnud: "Küll mina nägin ühe ilusa unenäü." - "Noh, mis sa siis nägid, räägi mulle ka." - "Ma läksin üht suurt maanted mööda edasi, mul tuli üks suur linn vastu. Ma läksin senna linna. Seal linnas oli üks suur kelder, seal keldris oli palju hõbe- ja kuldraha. Ma ajasin kõik oma taskud kulda täis." Mees katsunud üles tõustes oma taskuid läbi, aga põle kullakopikatki leidnud. "Ah oleks see ilmsi olnud, mitte unes, siis oleks põhjatu rikas olema!" Vaene mees põle sellest kärbsest midagi mitte sõnagi rääkinud, mõelnud ise:"Küllap ma lähän katsun, mis sinu unenägu tähendab." Teisel pääval läinud vaene mees senna kohta, kaevanud kivi alla suure augu, kus ta kärbest oli näind minema ja leidnud suure katlatäie hõbe-ja kuldraha. Vaene mees saanud kümme korda rikkamaks kui rikas mees.

E 13232/13233 (1) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Elts Betcher (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jõuluorikas. Tänapäävani on veel meie eesti rahva juures see kombe, mida just minu silmad põle näind, aga ühest ustavast suust olen ma seda kuulnud, kes neli aastat seda peremeest oli teeninud, kes need ebausu kombed on pidanud. Kui peremees läinud rukkid leikama. Enne põle tohtinud keegi teine leikama hakata kui peremees. Peremees võtnud mütsi peast ära, leiganud kolm pühutäit, sidunud vihku, siis lugenud selle veikese vihu peale Issameie ära, siis olnud see õnnistuse vihk valmis ja käskinud kõik pere siis leikama hakata. Kui esimene rukki rei saand peksetud, siis saand see veikene vihk kõige enne ära peksetud üksikult, siis võtnud peremees sest reiest kolm õlekubu ja pannud selle veikese vihu nende kolme õlekubu juure toalakka. Sügise, kui lojuksed kinni saand pandud, siis antud need kolm kubu õlgi, mis toalakka selle tarvis oli pandud ja sellest veikesest vihust sai iga lojuksele teiste õlgede juure, mis õnnistust ehk toidujätku elajatoidu juures tähändas. (See inimene ei tohtinud esimest korda sügise lojukseid minna söötma, keda kevadel kägu ära oli petnud, sest siis pidada lojuksed talve ära kuivama.) Kui peremees ehk perenaine saanud lojuksed ära söötnud, siis lugenud iga lojukse pahema kõrva sisse Issameie ära. Sellest esimese reie viljast võtnud peremees kolm vakka rukkid, kus see õnnistuse veike vihuvili hulgas olnud, jahvatanud jahuks ja teinud jõululeiba. Perenaine teinud ühe pisikese kaku, nii arvata 3-4 naela raskuse, mis kõik pühade aja laual seisnud ja seda kakku kutsutud jõuluorikas. Uue aasta lauba õhtal pannud peremees selle "orika" alla niimitu soolatera, kui palju neil lojuksid olnud, iga soolatera tähändatud lojukse jäuks. Missugune tera ära sulanud, see lojus saada see aasta otsa. Kui soolaterad pole ükski ära sulanud, siis lojuste äpardust see aasta põle karta olnud.

E 13233 (2) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Elts Betcher(1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Peremees teinud uue aasta õhtal iga ukse peale kriidiga + risti ja öölnud: "Isa, pojukene, püha ristike!", mis tähändanud, et Kurat ei saa see aasta kuhugile senna sisse minna, kus rist ees on.

E 13234 (5) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Elts Betcher (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui ternepiima keedetud, siis visatud piima sisse hõbeprees ja lepakoori, mis tähändanud, et hõbevalge ei lase lehma nisi katki minna ega leppakoored ei lase punast lüpsta.

E 13236/13237 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Võeraspidu tüdrukutega. Üks metsavaht läinud metsa vaatama ja eksinud metsa ära. Küll ta käinud metsa risti ja põigiti läbi, aga õigele teele pole saanud. Viimaks nbäinud ta ühte valget hane enese ligidal. Ruttu läinud ta hane kinni püidma, aga hani läinud eest ära. Metsavaht ikka järele, kunni hani viimaks ära kadunud. Metsavaht langenud põlvili, võtnud mütsi peast ära, lugenud Issameiet - ehk siis saab õige teele, aga ei paremat lugu ühti. Üks ilus noor tüdruk tulnud metsavahi juurde ja ütelnud: "Mis sa siin metsas kõnnid, tule minu juurde võeraks." Metsavahil olnud hea meel, et ommetigi olen inimese leidnud, kes mind õige teele viib. Kui nad natukene maad olid edasi läinud, tulnud neile tore maja vastu, mis tuledega väga säranud. Metsavaht mõelnud: "Kus kohas ma ommetigi peaksin olema, niisugust ilusat mõisat ma põle iialgi näinud." Tüdruk viinud metsavahi sisse. Oh sa püha Parabas, kui ilusaid tüdrukuid metsavaht nüüd oma ees näinud! Kohe hakanud pillid hüidma. Tüdrukud viinud metsavahi tantsima. Metsavahil põle aega olnud enam kolme lugeda, üks tüdruk lõpetanud tantsimast, teine hakanud. Kui juba kõik tantsimisest väsinud olnud, siis heitnud metsavaht tüdrukukarja hulka magama. Hommikul ärganud metsavaht ülesse, ta olnud lagunenud puusüldade hulgas ja hoidnud puuhalgusi kaendlas, mida ta magama heites tüdrukud arvanud olema. Ta kääd olnud tõrvased, mida ta öösel puuhalgudega oli tantsinud ja suu niisamuti, kellele ta tüdrukule pähä musu oli annud. Hommikul saanud metsavaht alles aru kätte, et tal öösel vaimudega siin tegemist on olnud.

E 13295/13296 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnisevakk (nõiakast) Ennemuiste olnud inimesed enamaste nõiad. Teinud üksteistele viga, tapnud loomi ja mõnda muud. Nendasama leitud rahva seast nõiakastisid, mis niisugused olnud: nurkas olnud kast, kasti sees olnud väiklane uss, mida väljast suvel püitud ja tõnisepäeval kastisse pandud. Vist seeperast ongi vanarahvas talle nimeks tõnisevakk (kast) pannud. Iga uudse aegas pidanud esimist uudset temale kasti panema. Siis vidanud uss peremehele raha ja vara kokku. Saanud aga uss pahandatud ehk haiget, siis tasunud ta seda peremehele kätte. Kord toonud peremees esimist uusi kardolid, pole aga temale uudsid ühti annud. Ussi süda täis - pea peale seda surnud peremehel hobu ära. Mis see uss muud oli kui vanapagan ise.

E 13299 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan ja hunt Kord juhtunud vanapagan ja hunt metsas kokku. Hunt sasinud vanapagana kraest kinni ja hakanud tuuseldama. Vanapagan karjunud mis hirmus. Pääsnud ometi kogemata lahti ja pannud jooksma - jooksnud puusülla otsa. Hunt taga järele. Vanapagan hakanud hunti osatlema ja naerma. Hundi süda täis, tahtnud sülla otsa hüpata. Vanapagan näinud seda, haaranud süle puid täis ja virutanud hundile vastu silmi. Hunt pole sest midagi hoolinud, vaid tahtnud jälle hüpata. Vanapagan virutanud jälle sületäie puid hundile vastu silmi. Nenda loopinud vanapagan sületäis sületäie peale maha. Süld alanenud iga silmapilguga. Viimaks läinud süld na madalaks, et mehed karvupidi kokku läinud. Nad resinud natuke aega - viimaks aga pole muud üle jäenud kui sinine suits. Puusüld oli ka veel lõhutud.

E 13300 (6) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan ja joobnud mees. Kord läinud joobnud mees kõrtsist. Olnud ka parajaste paks mets ees. Kesked metsa kuuleb mees priginad ja praginad ja näeb - kaks meest tulevad suure joosuga otse tema vastu. Mehe juure saades jäevad seisma ja hüidvad: "Tuled ometi, va pikkpäe, mis sa seal kõrtsis na kaua aegutad!" Mees vastanud: "Olen seal kas mitu päeva, see pole teie asi!" - "Ah sa hakkad üsna vastu, oota sa, vilets hing!" Selle peale sasinud teine teisest käest kinni ja läinud, mis suits taga. See olnud nii ruttu, et mees pole aru saanudki. Korraga aga lasknud vanapaganad mehe lahti ja pannud jooksu. Mees vaatab, vaatab, näeb, hunt tuleb selle igavese lennuga vanapaganail taga järele - jooksnud seni kui kätte saanud, murdnud kohe ära. Vanapoistel pole muud järele jäenud kui sinine suits. Nenda pääsnud siis mees hundi abiga vanapaganate käest lahti. Siis lõegates kodu.

E 13302/13303 (8) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz < ja A. Puls (1894). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Liu säär Vanapagan tahtnud ühe rutulise asja pärast Liust otse üle mere Tahku ja Salatsi minna. Et lage vesi ees, pole ta mudu saanud, kui hakanud teed tegema. Ta vedanud kiva rannalt ja loopinud meresse, ikka otse üle mere. Saanud ta tüki aega töötanud, seal tulnud paks udu maha, nii et sülda maad ka edasi ei näe. See olnud jälle Vanapaganale suureks õnnetuseks, ta pole nüüd näinud, kus ta kiva toonud ehk kus ta neid viinud. Ilm olnud pime nagu kott. Sellest hoolimata töötanud vanapoiss siiski edasi, vedanud kiva mis kolinal. Udu läinud ikka paksemaks, viimaks nii, et sundinud tööd seisma jäema. Vanapoiss kirunud ja karinud, et ruttu oleks tarvis minna, aga ei saa. Viimaks südametäiega vandunud end ära, hüpanud ühe suure kivi äärde meresse ja uppunud ära. Pärast, kui ilm selgeks läinud, näinud rannarahvas hirmuga, mis sündinud: tükk merevett oli maaks saanud, eestotsa läinud maantee moodi maa otse edasi, perast aga pöörnud pikkamisi õhtu poole ja lõpnud alles poole versta pikkuselt - siis veel, kui vesi möön, hulga pikemalt. Pärast aga olla mõned näinud selle kivi juurest vee seest, kuhu vanapagan end ära uputas, kord kassi, kord koera, kord hobust, kord härga, kord seda, kord teist veest välja tulema, kivi otsa ronivat ja ära kaduvat. Vist olla see uppun tondi vaim. Nenda siis Liu poolsaare sündmise lugu.

E 13313/13314 (2) < Mihkli khk., Koonga k. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaauk* Rahvasuu teab rääkida, et Koonga vallas Palu külas olla vanal ajal üks peremees ühe rahaaugu leidnud. Ta olnud peris puruvaene, aga seal saanud ta siis raha muidugi tõotud aja peale saada sealt laenata ja pidada sel ajal just tagasi panema, millal sa lubasid tagasi tuua. Sel kombel läinud see peremees õige rikkaks, ehitanud omale ilusad majad ja elanud kui paron. Viimaks aga mees läinud oma rikkusega liiga uhkeks ja hakanud jooma. Ei ole enam raha õigel ajal tagasi pannud ehk sugugi ei ole enam tagasi viinud, aga alati toonud. Nüüd aga hakanud jälle vaeseks jääma, et küll raha saanud, aga need kopikad pole midagist aidanud. See tulnud aga sellest, et mees pole enam tagasi pannud raha, sest kui tagasi ei pandavat, siis jääda jälle vaeseks ja see sugukond kaduda suutumaks ära maa pealt. Nõnda olla selle perekonaga ka olnud. Enne olnud nende sugujagu suur, nõnda et see terve küla, kus kolm suurt talu oln, kõik tema sugujagu olnud, nüüd olla sel kevadel viimane sellesugust inimene surnud ja need kolm talu võeraste käes. * Nõnda palju on selle jutul küll tõtt, et seal ennevanast on üks perekond elanud ja need kolm talu kõik nende sugujagude käes, aga hiljuti maeti üks, ja ma sain ühe vanaisakesega jutu peale, see lõi käed nuttes kokku ja jutustas, et viimne olnud see surnu täna sellest perekonnast, nüüd olla see sugukond otsas. Ma pärisin, et kust see siis on tulnud, siis vanaisake jutustas selle rahaaugu jutu, mis rahvasuu juba tema lapsepõlves olla rääkinud. Rääkija T. Kriivel, 80 aastat vana.

E 13373/13374 (1) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metsahoidjad, Kaarel Siimu suust Poisikese põlves olime Kongimetsa metsas vastu Vara piiri puid raidumas. Vanemad mehed käisivad õhtu Sirnavere kõrtsis, tulivad säält metsa tagasi löövi juure. Üks poiss oli, see alati hirnus täku viisi. Hakkas see õhtu jälle hirnuma. Sai mõne voori hirnunud, kui korraga täkk alt metsast vastu hirnus. Mida enam ta talle vasta hirnus, seda ligemalle hirnumine tuli ja kui viimati poiss tule ääres hirnus, siis hirnuti õige koleda häälega vasta, nõnda et maa kohe põrus. Siis ehmatasid mehed ära, igaüks katsus aga, et löövi sai taha otsa minna. Mina, vaene, jäin etteotsa teiste jalgade pääle, kes poisikest veel taha laskis. Mõned olid läätseleent keetnud, see oli löövi taga. Hommiku leidsime aga, et üks suur kärnakonn oli leemepadas kui üks viisk.

E 13374 (2) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mõne aasta pärast läksime ühel neljapasel päeval ühe teise mehega Vara metsa kodarapuid vargile. Teine mees raidus kaks loogapuud sääl maha, mina leidsin ühe kaheharulise saare, raidusin selle maha. Tüvikust oli nii arvata viie paku pikkus, ja võtsin selga ja hakkasin tulema. Siis oli üks hirmus hääl, nõnda et maa põrus, aga seda aru ei saanud, mis hääl see oli, aga nõnda kõvast, et mets rõkkas. Siis pistime jooksma. Kui me piiri pääle saime, siis oli mul kui pangega vett kaela visatud, särk oli märg kui vesi, aga tänapäävani ei kanna süda enam sinna kohta minna.

E 13374/13375 (3) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Poisikesepõlves karjas hakkasin huikuma, huikasin korda kaks, kui hakkas üks kõvast vastu huikuma, viimati tuli ikka ligemalle. Mina hakkasin pelgama ja hakkasin karja ära ajama, aga sääl oli üks veike vahemetsakene, aga enam ma säält välja ei saanud. Ma mürasin sääl seni kui pimedaks läks. Viimati tulid ja ajasid tüdrukud mu kodu kõige karjaga.

E 13375 (4) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pärast juba, kui ma naese võtsin, läksin õhtu Patastelt kodu minema uue aasta õhtul, sain Vara piiri pale, siis sääl tuli üks lühikese riietega mees vastu ja läks minust pahemalt poolt suurelt kaugelt mööda ja pööras Vara piiri mööda metsa. Teine hommiku läksime metsa ja vaatasime, et kas jälgi on, aga mitte jälje iukugi ei olnud.

E 13417/13418 (4) < Paistu khk., Loodi - Mirjam Link (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakast Ennemuiste juhatud ühel mehel suur kastitäis raha, mida ta järgmisel kombel kätte pidi saama. Teda kästud neljapäeva ööse ihualasti tagaspidi pihlakapuust labida selga istuda ja siis lähedale mäekingu peale minna, kus üks suur nimi on. Sealt kivi kõrvalt kästud kolm korda labidaga mulda visata, siis saavat sealt suure kastitäie raha, aga ei kästud sealjuures mitte kurja nimetada. Mees kartnud ja ei tohtinud minna, läinud hommiku, arvates et teda hommiku niisama kätte saab kui ööse. Võtnud pihlakase labida ja viskanud kolm korda mulda, aga kõik asjata - raha ei tulnud ja jäi ta tulemata. Mõni aeg perast seda kündnud seesama mees sellesama mäe peal kivi ligidal, äkiste jäänud ader ühe asja taga kinni. Mees ajanud hobust, aga hobune ei jõudnud atra vedada. Mees annud hobusel piitsaga ja ise ütelnud: "Mis kurat siin ometi on, kui enam künda ei jõua!" Kui ta seda sai ütelnud, peasis ader lahti ja raha jooksis kõlinal maa sisse. Mees otsis küll veel käpuga mulla sisse, et veel mõndagi raha kätte saada, aga kõik asjata. Nõnda pidi mees rahast ilma jääma. Kui ta mitte kuradi nime ei oleks nimetanud, oleks ta raha kätte saanud.

E 13428 (8) < Risti khk., Nõva - Juhan Holts (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord kadunud Kloostre mõisa seakarjatsel sead ära. Karjane läinud kloostri keldrites sigu otsima. Kui ta sinna sisse jõudnud, tulnud talle kaks ilust noortherrat vastu ja tellinud seakarjast neile vett tuua ja annud ämre seakarjatse kätte, ja karjane toonud neile vett ja selle heateu eest annud härrad seakarjatselle kühlega nurgast hõberaha põlle sisse. Seakarjane tänanud härrasid ja tulnud jälle kloostrist ära. Aga pärast ei ole keegi seal enam neid härrasid näinud ega rahahunikut ka leidnud.

E 13452/13459 < Halliste khk., Uue-Kariste - H. Sosi < Jaak Muriku isa (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Teie auväärilise üleskutse pääle "Postimehes", kus 7 Moosese raamatu kohta teateid soovite, olen ka mina mõned read üles kirjutanud Teile saatmiseks. Ehk nad minu arust küll midagi ei tähenda, siiski ehk võivad nad Teie uurimise materjali hulgas pisut abiks olla. Aastal 1883, kui ma veel Eesimaal Halliste kihelkonnas elasin, siis jutustati mulle 7. Moosese raamatu läbirääkimisel eelolev luokene. Rääkija oli 65. aasta vanadune tuttava U.-K. (Uue-Kariste) valla rätsepa J. M. (Jaak Muriku) isa. See oli aastal 1830, kui ma veel noor alaealine poiss olin, siis elas meie naabri M. (Muriku) talus ligi 70-aastane taluvanaisa, kellel tagakambris kolmenurgeline, nõndanimetud nurgakapp oli. See kapp sai meile noortele elurõõmulistele poistele selle lbi õige tähelpandavaks, et seda kappi vanaisa iseäraliselt õige hoidis. Kord tuli meile mõttesse kudagimoodi katsuda seda hoitavat kappi läbi vaadata, mis sääl sees nii iseäralist õige on. Aga meil ei olnud kudagiviisi võimalik kapi juurde pääseda, sest vanaisa hoidis selle võtit nagu enese hinge. Meie mõtlesime vanakest petmise viisil kapist kuidagi eemale peletada. Ühel kuival suvisel päeval, umbes juulikuu lõpul, tegime meie õue peale kuivadest heintest kaunis suure tule, nii et tare läve juurest vaadates tuli mööda aidanurka näha oli, mis näitaks nagu seisaks ait tuleleekides. Selle järele jooksime tare juurde vanaisale ütlema, et ait põleb, mille järele vanakene kõiki muud unustades välja jooksis, et tule kustutamiseks, kui võimalik, abi karjuda. Aga meie, meie jooksime tema tarest väljamineku järel kapi kallale, et seda lahti teha ja näha, mis siin sees hoitakse. Meie õnneks oli ka võti kapil ette unustatud ja keerasime teda lahti. Kuid meie imestuseks ei olnud kapis muud leida, kui üks suur vana raamat ja mõned kulunud piibu vandoosid. Võtsime siis selle vana raamatugi ära ja jooksime oma teed. Kohe pääle selle tuli vanataat tarre ja leidis, et suur raamat kadunud oli. Ta täädis nüüd küll, et meie teda tulekahju ütlemise läbi olime petnud ja sel kombel tema kapi kallale tunginud. Vanaisa lubas meile kolmele poisile igale ühele vana hõberubla anda, kui meie talle vana piibliraamatu tagasi tooks. See tegi meile veel elavamat uudishimu piibelt läbi sorima hakata sellel mõttel, ehk vahest on piibli vahele päratu palju raha pantud, kus vanaaegsed inimesed sagedasti raha hoidsivad. Aga läbiotsimisel, mida pääle päeva meie karjahoidmise juures sarjasime, ei leidnud meie mitte ühte paberirublakest. Selle eest tõmbas aga vana piibel ise meie tähelpanemist enese poole. Piiblil oli umbes ühe jala väärt paksust, aga õige jämeda paksu paberi pääle trükitud. Eesotsas oli suur pilt, mis jumalat, taevast, kuud ja tähti kujutas ühes metsa ja rohukasvudega. Selle järel oli piibli eeskiri suure punase trükiga. Üleüldse oli selles piiblis palju piltisid, mida meie hää meelega vaatlesime. Enamisti olid pildid iga uue raamatu algul. Kui meie esimesel korral küllalt olime vaatlenud, siis viisime piibli karjamaa ligidal olevasse lagunud kartohvle koopa ja peitsime sinna kuiva liiva sisse ära. Oli vast pooltõist nädalat mööda läinud, siis tõime piibli jällegi vaatamise alla. Muidugi vaatasime ikka piltisid, aga seekord leidsime ka midagi muud. Piiblil oli umbes keskkohas üks jagu, kus muist musta tindiga ja muist punasega oli trükitud. Katsusime ka lugeda, nii palju kui meie osavus lubas, aga tähed olid nii imelikud ja mõned koguni meile arusaamata, ümargused ning sakerikud. Kõik see terve raamat oli kõige kangemas Tartu keelemurdes, mida selgesti mälestan. Viimaks lehtede sorimise järele leidsime ühe uue pildi, kus kõiksugused loomade kujud selle pildi pääl seisid ja nende keskel, seisis habemik mees, kelle ees suur madu oli. Tõise lehekülje pääle oli punasega suurelt trükitud sõnad: "Püha Jumala mehe Moosese tarkuse ja kunsti sõnad." Selle järele oli järgnev lugemine nõnda trükitud nagu mõistatusteraamatus. Esimene salm oli mustadega trükitud, aga selle all vastuoksa punasega. Meie leidsime muu lugemiste hulgast oma imestuseks selle koha kätte, mille sõnadega ümber kivi käima pandakse. Et meil seekord kitsid karjas olivad, siis tegime ühe vaga kitsiga järgmise katseproovi. Üks viis kitsi kivi ligi ja tõine luges raamatust selle tarbeks olevad sõnad ja vaata nalja - kits hakkas ümber kivi sammuma. Nõnda lasksime teda mõnedkümned korrad ringi käia ja kutsusime siis kitsi ära, aga kits ei läinud. Nüüd peksis üks teda vitsaga, et ta kivi juurest ära läheks, aga kits hakkas karjuma ja ei läinud. Meil läks asi imelikuks, ei tea mis teha. Viimaks, kauase mõtlemise järele tuli meil meelde seda salmi lugeda, mis kitsi käima paneku sõnade all vastuoksa punase trükiga oli. Ka näe nalja, nende sõnade lugemise järele läks kits kohe kargates minema. Nüüd oli meil koguni iseäralik raamat, mida õige hoolega ära peitsime, et pärast veel mõnda kunsttükki proovida. Nende proovikatsete järeldused olid järgmised, mida selle raamatu sõnade abil korda saatsime. Konna võisime loigust välja kutsuda nõnda, et ta meie ette seisma jäi ja meile haledalt otsa vahtis ja mitte ka ajamise läbi enne loiku ei läinud, kui selle tarbeks vastuoksa olevad sõnad ära olime lugenud. Verejooksmise, nii hästi loomade kui ka eneste juures, võisime sõnade läbi tarvilisel korral kinni panna. Vere kinnipanemist proovisime mitu korda, mida eneste sõrmede haavamise korral toimetasime. Kui lind lendes meie poole tuli ehk mööda oli minemas ja kui neid selle tarbeks sõnu lugedes linnu pääle vaadati, nii tuli lind meie pää kohale ja lendas ringi senikaua, kui meie jälle tema ära päästmiseks sõnad lugesime. Sarnaseid katseid tegime selle raamatu sõnade järele palju ja kõik läksivad ime väel korda. Kõige viimane, mis külarahva tähelpanemist meie pääle juhtis oli varguse tagasi toomine, see sündis nõnda. Meie ligidal oleval J. (Jutuse) talu peremehel varastati seekord mõned asjad ära, aga varast ei leitud kätte. Meil olid aga raamatust mitmesugusid tükid tuttavad ja see koht ka, kelle sõnade mõjul varas asjad tagasi peab tooma ja senikaua sääl paigal seisma, kust ta varastanud on, kuni teda päästetakse. Ühel päeval küsisime J. peremehelt, mis ta maksta, kui meie varga laseme kraami tagasi tuua. Ta lubas meile ühe hõberubla anda, kui meie seda tõesti teadvat või üles andvat. Kohe tõisel päeval võtsime tuttava raamatu ja lugesin kõva häälega seda kohta, kelle järele varas kraami tagasi pidi viima. Lugemise järele ei teadnud meie asjast midagi, aga kui karjaga kodu lõunale läksime, tuli naabri peremees selle uudisega minu juurde, et kolmandama talu tüdruk Kärt olevat nende varastud kraami kõik tagasi toonud ja ei saavat selle kraami juurest enam minema ja nutvat suure häälega. Mina teadsin nüüd küll, mis asjalugu oli. Kui peremehelt kaks hõberubla vaevapalgaks vastu olin võtnud, läksin kohe oma raamatu juurde karjamaale ja lugesin varga lahti päästmiseks tarvilised sõnad, mille järele tüdruk kohe on minema saanud. Nüüd hakati meid vanemate inimeste poolt silmas pidama ja meie piibelt hoolega valvama, et seda käte saada. Sel põhjusel jäi nende kunsttükkide proovimine meil koguni seisma ja peitsime raamatu jälle ühe lagunud koopasse liiva alla. Heinamaad said karja käimiseks ikka enam ja enam vabastatud. Nõnda hakkasime ka meie karjaga juba kaugemal käima ja kitsad, enne heinategemise aegsed karjamaad jäid unustusse. Selle tõttu unustasime siis ka selle kunstipiibli ära. Sügisel, kartohvlekoopade korrale seadmisel sai J. (Jutuse) talu sulase läbi juhtumise korral see lagunud koop ka parandatud, kus meie piibel varjul oli ja see nimetud talusulane leidis selle raamatu üles ja võttis enesele. Küll katsusime tema tagant piibelt veel ära varastada, aga see ei läinud õnneks. Umbes kuus aastat hiljem hakkas piibli leidja mitmesugusid posimise tükkisid rahva seas tegema, muidugi minu ja mõne tõiste teada selle piibli abiga. Viimaks sai mees õige tähtsaks ilmatargaks ja nõiaks ning palju rahvast käis tema juures abi otsimas, nii hästi haiguste kui ka nõiduste vastu. Viimaks läks see suur tohter meie külast ära K. (Kõpu) valda K. (Kuninga) talusse sulaseks. Nimetatud piibli omanik ja sulane on mõnede aastate järele ära surnud ja see piibel on surnud sulase lese läbi K. talu peremehele vaka rukkite eest ära müüdud. Nõnda kaugele ulatab eesotsas tähendatud vanamehe jutustus, mida ta ise oma silmadega olla näinud ning käega katsunud ja pidada sulatõsi olema. Mina lisan omalt poolt juurde, et selle kuntsipiibli jälgi K. vallas K. talus veel tänapäevani on alale jäänud. Nimetatud K. talu peremees on ju Kuninga-Hansu nime all tervel Liivimaal, niisama ka Lätimaal, haiguste tohderdamise ja varguste välja saatmise läbi õige kuulsaks saanud. Vast 5 aastat tagasi ei ole tema vanem poeg, kes talu pärija on ja ka uue aja hariduse on saanud, oma vanaisal lubanud enam seda ametit edasi pidada. Umbes sellesarnasest eelräägitavast piiblist jutustas ka minu õnnis vanaisa, kes juba ligi 15 aastat mulla põues hingab. Ta ütles, et tema isa justament ka sarnast kahevärvilise trükiga piibelt olla kord ühe nõiamoori juures näinud. Üleüldse võin ma tähendada, et Hallistes ja lõunapoolsel Liivimaal 7 Moosese kohta mitmesugusid jutte rahvasuus liikumas on. Ikka ja ikka teavad vanad taadid ja eided jutustada, et kaks kuni kolm põlve tagasi tõesti sarnasid piibliraamatid rahva keskel on olnud, kus 7. Moosese raamatud sees olnud. Kaks raamatut olnud iseäraliste kunstide tarbeks. Isegi teatakse jutustada, et Uue-Kariste Jutuse külas sarnasid ramatuid pea igas talus on leida olnud ja mille abil siis vastastikku ükstõistele nõidumiste ja posimiste abil kõiksugust kurja olla tehtud. Mõnel talul olla vahest terve kari laudas ühel öösel ära surmatud, niisama ka paremad hobused ja muud loomad. See aeg ulatab arvatavasti katolikiusu parema õitseaja sisse, mis 15. ja 16. aastasaja vahel võis olla. Viimaks olla katolikiusu ülemad kuulda saanud, et rahva keskel ühe raamatu abil palju kurja tehtavat, siis saadetud iga kiriku poolest üks mees välja, kes neid raamatuid pidi kokku korjama ja pappide kätte viima. Kui palju neid kokku on saadud ei ole teada, aga et rahvas neid rohkem nüüd ära hakkas peitma see on muidugi mõista. Pärast seda olla üks riidekaupleja juut üht raamatut sala rahvale müünud, mida Saksamaal olevat trükitud, aga maakeeli ja kui juudil nii palju ei olevat anda olnud kui rahvas soovinud, siis olla juut veel Saksamaalt tuua lubanud. Nõnda rääkis minu isaisa kord, et tema mälestada selgesti, et keegi juut seesugust sehvti olla ühe nõiaraamatuga ajanud. See juut olla tubli salakaubavedaja olnud ja kui ta Poolamaal parajasti üle piiri oma kaubaga tulnud, siis võetud teda kinni. Kinnivõtmise juures olla ta veel kaks soldatit maha lasknud. Selle korral olla juudi kraami hulgast ka hulk raamatuid leitud, mida kui meie keeli raamatut ära olla tuntud ja siis Riiga piiskopi kätte saadetud, kes neid rahvale pidi müüma. Piiskop olla siis aru saanud, et need ära keeletud ja kokkukorjatud nõiaraamatud olnud ja lasknud kõik ära põletada. Juudi lõõg olla küllalt täis saanud ja teda saadetud ära Siberisse. Nii tõsised kui need jutud ka muidu on, siiski on nad paiguti rahva seas veel liikumas. "Kus suitsu, sääl tuld" ütleb vanarahvas. Siin peaks küll seda asja sügavamalt uuritud saama, kas ei ole ka sarnaste juttude taga midagi asjalist ära peidetud. Missugused ja mille otstarbelised võisid need raamatud olla, mida juut on müünud? Kas peaks 1400. ja 1500. aastate ümber meie keeles piiblit tõesti olema trükitud, millest vanarahvas teab jutustada ja mida mõned näinud olla? Kui oli, aga kes võis ta rahvakeelde kirjutanud olla? Kas ei võiks võimalik olla, et keegi sahkerdaja juut mõnda selleaegist eesti keele paramat kirjameest enese nõusse on meelitanud ja selle abiga siis mõnda osa piiblit meie keeled toimetanud ja keda juut siis Saksamaal omal kulul trükkida laskis??? Kust peaks siis 7. Moosese raamatu jutud tulnud olema, kui raamatut ennast ei ole olnud? Sarnased on küsimused, mis tõesti uurida ja kosta tahavad. Teadusemehed peaksivad ju ometigi seda uurinud olema, kas ladina, kreeka ja heebrea keeles on Piiblil 7. Moosese raamatut, sest Piibel on ju alguses nendes keeltes kirjutatud.

E 13460/13462 (I) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Hendrek Weltmann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Püha Jüri Vanal ajal kadusivad ühel talu peremehel kaks hobust öösi koplist ära. Varas neid küll viia ei võinud, sest et kaks suurt tublit koera õues magasivad, kes pimedal ajal ühtegi võerast hinge maja ligidale ilma suure kisata ei lasknud. Arvati, et hobused ise kuskilt üle aia olivad hüpanud ja ära läinud. Peremees ja karjapoiss läksivad otsima. Üks ühele, teine teisele poole. Karjapoiss otsis päeva läbi - õhtu jõudis kätte, ilma et hobustest midagi oleks kuulnud ja näinud, ehk ta küll kõik kohad hoolega läbi otsis. Väsimus ja nälg piinasivad teda, sest et hommikust saadik einet hamba alla polnud saanud. Karjapoisil oli nõu peetud, koju tagasi minna. Ta ei läinud enam suurt teed ümber, vaid hakkas ennast otsekohe ühest tihedast metsast läbi puetama, sellest hoolimata, et seal mõnigi oks tema nägu ja käsi lõhki rebis ja riideid lõhki lõhkus. Kui ta vähe maad metsa mööda edasi oli läinud, puutusivad temale ühes kuuse padrikus kähe hobuse verised luukerad, mille külles siin ja seal veel lihakillud narmendasivad, silma. Läbi vaadates leidis ta, et mõlemad hobused veel selsamal päeval kiskjaelajate hammaste all pidid lõhutud olema. Poisil oli nüid teada, et tema peremehe hobused sarnast surma saanud - ta leidis veel kella maast mis hobusel kaelas olnud. Poiss hakkas kurva sõnumiga koju poole tõttama. Oli ta vähe aja järele ühe lagendiku peale jõudnud - nägi ta enese ees hulk huntisi seisma. Need hundid ei näinud poisi tulekut - vaid lamasivad nagu surnud maas. Poiss taganes ettevaatlikult paari sammu tihindiku poole. Ta ei saanud veel ennast puude varju ära peita, kust healitsemist kuulis. Ja kui ta sinnapoole vaatas, nägi ta üht väikest halli mehikest kesket hundikarja ühe kännu otsas istuvat. "Noh, poiss, astu aga ligemale!" hüüdis hall mees sõbralikult. Karjapoiss värises ega liikunud paigast. "Poiss, ae! Astu aga julgeste ligemale! Minu kari ei saa sulle midagi kurja tegema!" rääkis hall vanake uuesti poisi kartust nähes. Poiss läks. "Mis sa siin üksikus metsas otsid?" küsis hall mees. Poiss rääkis oma asjaluo otsast otsani ära ja tähendas, et keegi muud hobusi ei ole maha murdnud kui hundid. "Ja, kui hundid on seda teinud, siis peab see kahju tasutud ja kurjategija karistatud saama!" ütles hall mees oma kulmu kortsudades. Ta pani vile hüidma ja selle vile peale kargasivad kõik hundid jalale ja jooksivad halli mehe juure. Neid tuli sadade viisi kokku. Poiss andis ka verise kella halli mehe kätte, keda hall mees huntidele nuusutada andis - selle peale jooksivad kõik metsa mööda laiali. Vähe aja pärast tulid nad jälle suure käraga tagasi, kolme hunti eneste vahel talutades. Kurjaste vahtis hall mees nende kolme peale, kes nüid nagu armu paludes, tema jalgade ette maha lasksivad. Hall mees vaatas poisi peale ja ütles: "Vaata nüid, kurjategijad on leitud. Need on kolmekesi koidu ajal teie hobused maha murdnud. Igaühele olen ma tasunud, kellele nad on kurja teinud, ja kes õigel ajal mu juurest abi on tulnud saama, nõnda tasun ma ka teile teie kahju ära, et mitte inimestega vaenus elada. Säh, pojuke, võta see kukkur ja anna oma peremehe kätte, ma usun, et ta sellega saab rahul olema ja vägevat võsavalitsejat, püha Jürit, ikka meeles pidama." Siis andis Jürike huntidele iseäraliselt märku, mille peale teised hundid need kolm süialust hunti lõhki kiskusivad. Enne veel, kui karjapoiss kõigest selgeste aru sai, olivad püha Jüri ja hundikari tema silmist kui tina tuhka kadunud. Poiss jõudis viimaks koju. Ta kõneles teistele oma juhtumist, kes uskuda ei tahtnud; kui ta aga püha Jürist antud kukru, milles kümme suurt kullatükki hiilgasivad, peremehe kätte andis, siis ei kahtlenud ükski enam.

E 13462/13466 (2) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Mari Weltmann (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koit ja Hämarik Ennemuiste elasivad kaks õde, Videvik ja Hämarik. Mõlemad olivad ilusad, armsad ja sirge kasvuga piigakesed. Ühel õhtul tuli vanem õde põllalt härgadega kodu, kelledega ta kündmas olnud ja viis neid jõe ääre jooma. Kui ta jõele oli jõudnud, ei raatsinud Videvik oma südame sundimisele enam vastu panna: ta jättis härjad jõele ja astus ise kõrge kaljuserva peale, et sealt oma varju vee peale paista laska. Hõbekarva jõepeeglikene säras piiga kena roosa palede ja sõstra silmadega Videvikule vastu, et ta süda suurt rõemu selle üle tundis. Kuu aga, kes praegu üles tõusnud oli, et allamineja päikese asemel ööd valgustada, unustas oma ameti ära ja laskis ennast, igatsemisest kihutatud, jõe sügavusesse, kus tema paled Videvikuga kokku puutusivad ja selle suud andis. Selle läbi kosis kuu Videviku omale pruudiks. Vaheajal oli aga ilm kottpimedaks saanud, sellepärast et kuud paistmas ei olnud, kes seda ka vähe valgustanud oleks ja niisugune kohuse täitmise unustuse tund ja kottpime öö tõi suure kahju maa peale. Hunt nihutas ennast parajaste sel ajal lähemast metsast pimeduse kattel ühe künnihärjale lähemale, kes ilma karjatseta rahulikult karjasmaal rohtu sõi. Hunt kiskus aga härjakese maha ja tegi talle otsa peale. Küll laksutas ööbik mitmesuguseid viisisi läbi vaikse pimeda öö: "Videvik! Videvik! Ärka üles! Vaata, vaata, laisk tüdruk, laisk tüdruk! Päike tõuseb; vui, vui, vui! Tõuse üles! Tõuse üles! Tööle, tööle!" VideviK: ei kuulnud oma armuõhinas ööbiku hüidmisest mitte sõnagi, vaid tema silmad vaatasivad ühtelugu oma armukese peale, tema süda ihkas aga üksnes tema järele. Alles siis kui päike juba omad säravad kiired maa peale laskis paista, kargas Videvik armastuse unest üles ja vaatas ümber, oma künnihärgi otsides. Kui ta hundi pahategu oli aimanud, langesivad pisarad temale silmi ja voolasivad tema roosipuna palgeid kaudu maha, millest kohe suur järv sündis. Aga neid pisaraid oli üheainuma silm, kelle eest ükski asi varjule ei või jäeda, tähele pannud. Vanaisa isi astus oma kuldse trooni pealt maha, kurjategijale tema pahategu kätte tasuma. Ta sidus hundi igaveste härja kõrva, öösise taevavõlvi külge kinni, kus ta karjatse raudse vitsa hoopide all teda taga vedama peab. Kuule aga andis tema Videviku naiseks ja tema lahke nägu vaatab praegu veel kuu pealt maha veepeeglisse, kus ta peigmehe armastust kõige este oli tunda saanud. Et edespidi jälle öö valgustamisega segadust ei tuleks ega maailm pimeduse katte alla ei langeks, pidivad vahid säetud saama, kes kohe meele tuletaksivad, millal kellegi amet hakkab. "Koit ja HämariK" ütles Vanaisa, "teie mure olgu nüüd valgustamine. Pidage oma ametit targaste ja mõistlikult. Sina, minu tütar Hämarik, pane hoolega päeva loojaminekut tähele. Kustuta tema kiired alla minnes ettevaatlikult ära, et midagi õnnetust tulega ei sünniks ja saada päikest tema öörahusse. Ja sinu kätte, mu poeg Koit, usaldan ma seda, et sa uue päeva hakatuseks kiired jälle põlema süitad, nõnda et maailmal valgusest iialgi puudust ei tuleks. Mõlemad täitsid oma kohuseid hoolega. Seal tuli aga ka see aeg, kui ööd lühikesed on ja HämariK oma viimses paistuses seda veel tumedat hiilgust Koidu kätte annab. Seal vaatavad mõlemad tüki aega üksteise pruuni silmade sisse, annavad kätt ja suud teretuseks ja kõiK maailm hiilgab valguses, linnud tõstavad hääli, lilled löövad õie nuppusi lahti, kõik, kõiK hakkavad jälle elule, ka Vanaisa tuleb oma kuldse trooni pealt maha, seda ühenduse püha pühitsema. Leiab asjad korras olema, mille üle end rõemustab. Koidu ja Hämariku juure astudes ütleb ta: "Ma olen teite hoolsuse üle väga rahul ja et teil sellest puudus ei ole, kelle järele teie süda igatseb, annan ma omalt poolt selleks luba, teid üksteisega ühendada. Mõlemad hüüdsivad korraga nagu ühest suust: "Isa, lase meid nõndasama ikka olla, kui nüidki olime - peigmees ja pruut! Meie oleme selle seisuses väga õnnelikud ja rahul. Seda ilust aega, mis igaveste nooreks jäeb ja iialgi vanaks ei lähe lase meil ikka jääda!" Vanaisa kuulis nende palvet, läks neid õnnitades oma trooni peale jälle tagasi ja pidas oma lubamist kindlaks. Ükskord aastas, kui lühikesed ööd tulevad ja Hämarik Koiduga kokku puutub, siis viivivad endid need õnnelikud neli lühikest nädalat üksteise kaenlas suud andes vaikselt keskööl ja kinnitavad oma truuduse vannet uue lootusega. On Hämarik oma tööd ära teinud ja hiljal õhtutunnil kustuvat päikest oma kihlatud peigmehe kätte annud, siis musutab teine tema otsaesist ja Hämariku paled õhkuvad ja kumavad roosipunasest taevaservast alla, kuna Koit jälle valgustama hakkab ja purpurpunane pilvepiir ülestõusevat päikest kuulutab. Nende jällenägemise aega ehitab Vanaisa igakord oma ilusama lilledega ja ööbikud hüiavad rõemu ja armastuse õhinas vaunud Hämarikule naljatades: "Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk! Öö pikk!

E 13466/13467 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Jüri Manguson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kivine kiri Vanal ennemuistsel ajal läks vanapagan reisi peale oma laiu maapealseid kihelkondasi läbi vaatama. Oma reisi tehes tuli tema ka meie Baltimaale. Aga kudas ennast vanapagana selle üle vihastas, kui leidis, et evangeeliumi valgus ka juba siin paistma oli hakanud, mis tema võimusele otsa teha ähvardas. Oma suureks ehmatuseks nägi ta juba Düina jõe kalda ääres ühe püha jumalakoja, kus sees vagad ristiinimesed oma õnnistegijale tänu ja kiituselaulusi laulsid. Vanapagan oli pärsi pigis. Tulises vihas pidas ta nõu, kuidas seda ära keelda, et evangeeliumi valgus mitte kaugemale ei saaks minema. Ta lendas üles ja läks Rootsimaale, kus ta ennast ühe kivimägestiku otsa maha laskis. Seal valitses ta omale ühe paraja kivi välja, võttis küinte vahele ja lendas üles ning ruttas sellega Düina poole tagasi, et laevateed kinni panna, sest jõge mööda tuli laevu üles, kes uusi paatreid juure tõid, nõnda siis evangeeliumi usu lautamist ära keelda. Peagi paistab vanapaganale ka Düina jõgi silmi. Ruttu edasi ja edasi, et kivi sisse visata. Aga oh häda! Üks kukelaul kostab temale äkitselt kõrvu, hommiku on käes ja üsna kalda lähedale kukkus kivi tema küinte vahelt maha. Ehmatanud, laskis vanapagan isi ka järele ja kiristas oma tulises põrguvihas hambaid. Lahkelt paistis kuu läbi suise öö ja jumalakoja katus hiilgas tema valgusel, torni otsas lehvitas kukk oma tiivu ja laulis nii, et vanapaganal läbi pealuu käis. See suur kivi aga, mis vanapagana küinte vahelt maha kukkus, seisab praegu veel Düina jõe kaldal, kuhu samblad peale on kasvanud ja teda nimetakse tänapäivani Küine kivi.

E 13468/13469 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Reet Preis (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kudas väike härra rahakatlaga ära kadus Ühel mehel näidatud unes, et Järve nõmmes suure käidava tee ääres üks kivi olla ja selle kivi all seista rahakatel. Üks väike hall vanamees tulnud tema juure ja ütelnud: "Mehike, ole nüüd rõemus, mine Järve nõmme, võta labidas ligi ja kaeva sealt laia kivi alt rahakatel välja. Kui sa lähed, siis mine ikka neljapäeva öösel, aga hoia, et sa seda teistele ei kõnele." Mees oodanud neljapäeva õhtut, aga ei ole seda ühelegi ütlenud. Kui teised magama läinud, võtnud siis labida õlale ja läinud Järve nõmme kivi juure. Oh sa sada viiskümmend! Üks väikene härra sõitnud seitse niisama väikest hobust ees ikka tuhatnelja ümber kivi, mehele tulnud tuline hirm peale ja pannud punuma ikka koju poole; üks põõsas kuulnud, teine näinud, kolmas hüüdnud: "Mis sa jooksed?" Mees jõudnud koju ja heitnud magama. Aga seesama väike vanamees tulnud tema juure ja ütelnud: "Miks sa nii rumal olid ja seda härrat kartma hakkasid, teinud sina oma tööd kivi juures julgesti edasi. See võeras härra ei oleks sulle midagi paha teinud. Ma soovin sulle head, mine too teinekord rahakatel ära, aga ära sa seda muudele ütle!" Mees rääkinud lugu neljapäeva õhtul vennale ja kutsunud teda enesele seltsiks rahakatelt ära tooma. Mehed saanud kivi juure ja hakanud hoolsasti tööle, et väike härra tuhatnelja seitsme väikse hobusega ümber kivi kihutanud. Niipea kui nad katlasangast hakanud katelt maa seest välja vinnama, sõitnud väike härra hobustega rüsinal auku ja mehed kuulnud veel, kui rahakatel kolinal väikse härra järele maa alla ära kadunud. Mees jäenud rahast ilma. Kolmandal ööl tulnud jällegi seesama väike vanamees ja ütlenud: "Oh sa rumal mees! Eks ma ütlenud sulle, ära teistele seda räägi. Oleks sa mitte rääkinud ja teist ligi võtnud, siis oleks rahakatel sinu olnud. Nüüd pead tast ilma jääma!"

E 13501/13506 < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennevanal ajal, kui veel Saarde kirik olla Jäärja k. mõisa väljal olnud, siis olevat ühel udusel ilmal tulnud üks õige veike meheke Viljandi järvest välja, Viljandi vallumäele. Pitk lingupael olnud mehel käes, isi vidanud üht suurt kivi linguga järele ja pomisenud isiomale habemesse: "Ahaa, nüüd ma tean küll, kus see pitka torniga kirik seisab, kelle torni vari järve minu toaakna peale paistab. Oot, oot, seda ma ei või kannata." Pöörnud silmad järve pääle ja vilistanud korra. Siis olevat kange tuulehoog tulnud ja vanamees kerkinud korraga suureks meheks, võtnud lingu, kus kivi sees olnud, keerutanud kolm korda ümber pea ja siis viskanud suure hooga kivi lõuna poole, isi hüpanud ja öelnd: "Saatsin kivi Saardele, pitka torni puutuma, kirikuda kautama." Aga kivi kukkund, sest et vanamehe jalg vääratanud, üks neljandik versta praeguse Saarde kirikust põhja poole, ühe liivaking peale maha ja 12 versta saab selleaegse kiriku juure, keda vanapoiss tahtnud hävitada. Viimaks tulnud vanamees tuule kiirult järele ja leidnud kivi künkal pooleni maa sisse läinud, siis ei ole ta teda enam tarvitanud seekord, vaid istutanud kaks pisukest männavõsa kivi ligidale liiva sisse, et edespidi kivi kätte leida kui jälle tarvis. Siis olevat üks väike järv lõuna poolt vana vilistamise järele seie istutud, männide ligidale maha sadanud, millest vana vett mütsiga võtnud ja mändi kastnud, öeldes: "Kasvage õige lühikesed, aga hästi jämedad." Nii on see ka saanud. Männad kasunud jämedaks, olnud uuel ajal, kus nüüd Lõmsi talu ehitatud selle järve kaldale. Vana kange meheke olla järve praeguse Lemsi linna ligidalt siia vilistanud, kust ka praegune talu Lõmsi oma nime saanud. Kivi olla alles hilja näha olnud ja siis järve libisenud. Järv on aegamööda kinni vajund ja nüüd on ilus heinamaa järve kohal näha. Vana Lõmsi pereme isa olla nende männadele ohvreid viinud iga neljapä õhtul. Männad olnud väga jämedad ja olla jaanituld nende latvu põlema pandud ja nenda on nad ju ära kuivand ja ära raiutud. Üksi mustad kännud paistsid teekäijale, kes Pärnu poolt Jäärja k. teed Riia poole sõitsivad, silma. Nagu kaks musta karu oleks Lõmsi talu vilja sees olnud, sest et koht tee ääres on. Sel ajal olnud suured metsad siin ja va kiviviskaja mees vihastanud väga, et töö nurja läinud ja murdnud metsas endale ühe pitka tammepuu kepi kätte ja läinud Jäärjasse kirikut ülesse otsima, aga eksinud Möksi ja Kuvitse raba soodesse ära, olnud janus. Jõudnud Allika talusse, keda sel ajal ei olnud, välja, murdnud oksi peale, heitnud pitkali suures janus, pistnud kepiga augu maa sisse, kohe hakanud allikas nirisema. Vanameheke pannud kübara alla ja saanud janu kustudades ennast nii täis ja läinud siis jälle kirikut otsima. Aga korraga läinud ilm uduseks, et pole kirikut näinud. Siis ta on purskanud vee suust välja, sest on saanud Suurjärv Jäärja k. mõisast õhtupoole, üks verst kaugele, on praegu alles, hüütakse Järvejärv. Vanameheke vihane, et jälle töö nurjas. Võtnud mulda mõlema kätega, viskanud vastutuult mäekast. Mis maha sadanud, saanud kaks mäge, praegu hüitakse teine Tuule- ja teine Kisamäeks. Siit läinud ta vihatujus jälle - peu mulda täis - metsa, seal mullahunnikusse, kellest hea mägi saanud. Seal on ta oma haudunud jalgu tõrvaga määrinud, (mäge kutsutakse praegu Tõrvamäeks). Siit läinud ta ikka edasi, leiganud otse lõuna poole ja leidnud ühe järve eest ja ümber järve kasvand palju rõikad. Neid süies saand viha täis ja on tallanud ümber järve keik selle maa nii tümaks (kutsutakse nüüd Rõiküla soo, kus kured, tildred, pardid suil peesitavad). Sealt olla vihane mees, et kirikut kätte ei ole leidnud, metsa läinud, kaks auku kätega teinud, keda rahvas Musta augeks kutsub alles veel (Jäärjas leida Suuremetsa sees on), siin on ta end siniseks tuulekeraks muutund ja ülesse tõusnud ja suure kohinaga põhjapoole kuni Viljandi järve ääre jõudes end järve hüpand. Järv olla üles ajades kahest otsast välja hakand ajama, kellest need kaks oja on saanud, mis järvest välja jooksevad. Ühe vana saja-aastase mehe suust kuuldud jutu järele üles kirjutanud J. Püüdja.

E 13511/13513 (5) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Piimavargusest Ennemuiste käinud sortsilased karja man piima vargil, aga mitte inimese näul, vaid kord tuulispasa, kord konna näul. Ükskord tulnud suur tuulispask karja sekka. Karjusel oli aga nelja silmaga koer (s.o taksi seltsi koeral on pruunid silmakolmud, siis kutsutas neid - nelja silmaga). See hakanud koledaste haukuma. Karjane, kellele see asi juba tuttav oli, arvas, et jälle mõni piimavaras platsis on. Lugenud mõned sortsisõnad, mis varguse vastu tarvilikud olivad ja seda võimatuks tegi. Selle pääle hakanud tuulis koledasti keerlema ja kadunud viimaks põesa sisse ära. Koerad kiskunud hammastega paju, tükid taga, karjus ise torkinud suure pussnoaga, kuni tuulispää suure vingumisega lendu tõusnud. Tüki aja järele läinud üks tuttav nõiamoor selle taluperemehe juure, kelle peralt see kari oli ja kaebanud, et karjus teda koertega ässitanud ja nugadega torkinud oli. Näidanud ka riideid, mis tõeste lõhki kistud ja verised olivad. Peremees saatis nõiamoori minema ja lubas asjalugu järele kuulata. Kui karjus koju tuli, nõudis ta asja järele. Karjus seletas asja ära ja andis peremehele nõu öösel lauta valvama minna, selle mõttega, et sortsimoor öösel vargile tuleb. Läkski peremees öösel lauta ja võtnud karjusse ka üten. Karjus tegi pihlakatse kepi otsa tervakas, mis ta üten võtnud, kuna peremehel latriga tuli siilu all oli karjase soovi järele. Viimane käskinud tuld nii kaua varjul hoida kuni mõni lehm või õhvakene mõnda iseäralikku häält saaks tegema. Peagi hakkas üks lehm inimsema. Peremees võttis tule siilu alt välja ja nägivad, et üks suur kärnkonn lehma nisa imes; tuld nähes aga põgeneda püüdis. Karjus aga torganud pihlakase kepi kärnkonnale selja sisse, mille pääle hulk piima konnal seest välja jooksis, kuna konn ise koleda krooksukmisega ära kadus. Tõisel päeval oli vana nõiamoor ära surnud. Sest päevast saadik hakanud lehmad sääl külas rohkesti piima anma.

E 13545/13546 (4) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Birkental (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jõenäki hüüdmine Kõrtsi ligidal olnud suur jõgi. Sinna jõkke uppunud igal nädalil üks inimene ära. Viimaks seatud kohe vahid jõe ääre, et need inimesi jõest eemale hoiaks. Niiviisi läinud terve nädal rahuliselt mööda ning pole inimest ära uppunud. Kuid laupääva õhtapoolikul hakanud jõest hele kaebtus välja kostma: "Nädal lõpeb, ei tulegi veel meest." Vahid valvanud seda kuuldes kahekordse hoolega, sest nad saanud aru, et see jõenäki hääl on, kes oma ohvrit ootab. Õhta eeli tulnud sinna kõrtsi üks teekäija. See kuulnud ka seda haledat häält ning tahtnud jõe ääre vaatama minna, kuid vahid pole teda lasknud. Mees heitnud siis kõrtsituppa magama. Öösse kuulnud vahid, kuid jõest kuida hüütud: "Nädal lõppeski, nädal lõppeski, tuli ka juba mees!" Siis vaikinud see hääl jões koguni ära. Vahid naersivad isekeskis: "Ei tea, kust see mees temale tuli, meie olime ju hoolsaste vahi peal." Kuid hommiku leidnud kõrtsimees eilse võõra mehe eilse toobris oleva jõest toodud vee sees olema uppunud.

E 13550 (7) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Juuli Kirspuu, 54 a. (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuida kütt kodukäija surnuks laskis Kütt käinud metsas. Kodukäija aga kiusanud teda. Kui kütt looma ehk linnu ligidale saanud, juba kodukäija tulnud, ajanud looma ehk linnu eest ära, nii et kütt pole lasta saanud. Kütt näinud kodukäijat küll, aga mis sa raipele teed! Kiusab aga peale! Viimaks tulnud kütil hea nõu meele. Ta laadinud püssi ära, pannud hõbesõrmukse kuuliks peale. Tahtnud kodukäijat lasta, kuid kodukäija hoidnud ennast kütist eemale. Pole kütt muidu lasta saanud, kui mõtelnud uue kavaluse. Ta jäänud seisma, pannud püssiraua otsa enesele vastu rindu. Kohe kodukäija valmis ligi tulema. Esteks keksib ikka eemal, pärast ju üsna küti ligidal. Ise sunnib kütti: "Lase nüüd! Lase nüüd! Täna siin veel vaeva nääd, homme põrgus pidu pead." Kütt seadnud ennast veel, oodates et kodukäija ligemale tuleks, siis keeranud äkitselt püssiraua kodukäija poole ja kõmmutanud. Kodukäijast pole muud järele jäänud kui natuke sinist vett.

E 13554/13555 (10) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metshalgjas. Külapoisid olnud küla ligidal heinamaal hobustega õitsis. Heinamaal olnud suur heinaküün, see olnud pooleni heintega täidetud. Poisid läinud sinna küüni, võidelnud, müranud ja vandunud seal, nii et jäle kuulda. Üks poiss vahtinud küüni ukse peal ja näinud, et paarisaja sammu kauguselt põesastikust üks väga isevärki mees välja astunud ja väga tasaste sammudega küüni poole tulema hakanud. Mees äratanud poisi sees hirmuvärinat, sest ta olnud väga iseäralik ja kole: keha olnud peenikene, kuid pitk kui Koljatil, pea olnud keha kohta õige suur, just kui suur toober. Nina olnud õige suur ja lai. Poiss kutsunud ka omad seltsimehed vaatama, need kohkunud nii väga ära, et küüni heinte sisse endid ära peitnud. Suur mees tulnud aga ikka pitkamisi küüni poole. Hobused kartnud ja jooksnud norskates minema. Viimaks küüni juurde jõudes roninud Koljat küüni, sirutanud senna heinte peale pitkali ja maganud nii, et küün põrunud. Poisid suure mehe norskamisest kuuldes roninud tasakeste heinte seest välja, et putku panna. Läinud kõik välja, kuid mis teha! Koht üsna võeras, ei poisid oska kuskile minna. Küll püüdnud nad seda suurt teed üles otsida, mida mööda nemad heinamaale tulid, kuid pole leidnud. Saanudki nad tüki maad ära käinud, arvanud et juba külasse jõuavad, juba saanud jälle küüni juure tagasi. Jäänudki poisid viimaks õue küüni seina ääre ootama, mis sünnib. Kukk laulnud hommiku eeli. Mees karganud küünist välja ja metsa poole. Nüüd poiste silmad nagu kukkunud lahti - näinud kohe, kus küla seisnud. Pole nad edespidi enam kurja vandunud.

E 13557/13558 (12) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Kirspuu, 54 a. (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahatuli Mees tulnud õhtu hilja kõrtsist. Tulnud, tee viinud teda ühest mäekünkast mööda. Mees vaadanud ringi, näinud - sinisekarvaline tuli põlenud määkünka peal. Tuult olnud kauniste, kuid seda sinist tuld pole tema jõudnud liigutada, see põlenud endist viisi. Mees mõtelnud edasi-tagasi, mis tuli see küll peaks olema. Korraga tulnud meele, et see rahaaugu tuli pidada olema, mis sedaviisi põleb. Hakanud aru pidama, kuida sealt enesele raha saaks. "Piaksin ma siit raha saama, küll oleksin siis õige mees." Tulnud temale siis meele, et rahatulest siis pidada raha saama, kui sinna midagi asja saab visatud, siis pidada raha sinna alla jääma. Pole tal raske peaga muud paremat meele tulnud tulde visata kui taskunuga. Võtnud selle taskust ning kõmpinud mäe poole, et seda tulde visata. Kuid rahavalvajad vaimud pole meest tahtnud mäele lasta. Saanud mees juba mäekünka küllele, juba jälle kukkunud külleli ja libisenud tagasi. Viimaks võtnud jõu kokku ja roninud käpuli tule juure, viskanud siis nua tulde, kuid kange jalavägi paiskanud mehe künkalt maha, tükk maad eemale, kuna üks hääl ütelnud: "Selle emaemagi alles sündimata, kellele see raha saab ja sina tahad omale saada!" Selle peale kadunud tuli ära. Kui mees mäekünkale tagasi läinud, leidnud ta nua alt natuke raha.

E 13558 (12a) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Kirspuu, 54 a. (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal ajal läinud Jäneda mõisa kubjas ükskord öösel õue ja näinud õue peal sinise tule. Toonud kohe kolmekandilise kinganõela ja viskanud tulesse. Tedagi paisatud tükk maad eemale, kuid raha jäänud kaunike kuhi maha. Mees kogunud raha kottidesse, annud muist vaestele, saanud lausa jõukaks. Rahvas jutustanud, et sinna ennevanast sõja ajal varandusi maa sisse maetud.

E 13559/13561 (13) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Kirspuu, 54 a. (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu ilm Kui talvel külmal ajal õige heaste tuiskab, siis ütlevad rahvas: "Täna on päris rahaaugu ilm." Kust aga jumala ilmukesele niisugune nime tulnud, sellest räägib rahvasuu järgmiselt. Tuulisel ja tuisusel päeval tulnud teekäija kõrtsi soojendama. Astunud kõrtsileti ette ja küsinud: "Anna, kõrtsipapa, pool naela, täna on niisugune rahaaugu ilm, et ajab aina külmetama!" Kõrtsmik valanud soovitud jau välja, mõtelnud, mõtelnud, siis küsinud: "Mikspärast sa seda ilma rahaaugu ilmaks hüüad?" Võeras, kes lausa kelm olnud, vastanud: "Kas teie siis ei tea, et täna niisugused inimesed, kelledel julgust ja mõistust on, hõlpsa vaevaga võivad rikkaks saada?" See ajanud kõrtsmiku kõrvad kikki. Hakanud teine meest kohe tellima, et see edasi jutustaks. Valanud mehele omalt poolt poole naela, et siis jutt libedamini käiks. Palunud siis: "Õpeta mind ka, kuida täna võib rikkaks saada." Mees õpetanud: "Täna võib tontide käest hõlpsaste raha saada, sest et nemadki niisuguse ilma eest varjule poevad. Tean, et siingi metsanurgas suure lepa põesa all rahaauk on, kuid pole mul võimalik seda kätte saada - olen vaene mees. Kes rikas, sellele oleks see üsna hõlbus. Tal poleks muud tarvis, kui koguks oma raha nii palju kui temal aga on - mida rohkem, seda parem - ühe karbi sisse, viiks siis, kuna karbi enne kolme okaspuu suitsus hoiaks, õhtal rahaaugu koha peale ja peedaks sinna lume sisse. Hommiku tooks kasti ära ning paneks kolmeks päevaks ja ööks kindlasese kohta. Pärast seda, kasti lahti tehes, leiaks ta kastist poole rohkem raha, kui kastiga põesasse viis. Kuid kahjuks," lisanud mees juure, "olen vaene mees, muidu võiksin heagi summa enesele täna öösel teenida!" Kõrtsmik kuulanud ammuli suuga pealt. Valanud siis veel mehele klaasi õlut hea õpetuse eest. Saanud mees ära läinud, otsinud kõrtsmiks tubli kasti ja pannud sinna sisse hea kähmaka paberiraha. Kogunud siis veel hõbe- ja vaskraha, sest mida rohkem, seda parem. Õhtapimedikul viinud kõrtsmik tuisust hoolimata kasti metsanurka lepa põesasse. Pole tähelegi pannud, et päeval hea nõu andja mees seal samas ligidal tema tegevust hoolega tähele pannud. Kui kõrtsmik oli ära läinud, astus mees põesastikust välja, võttis kasti põesast, korjas raha sealt oma karmanisse ning pani kasti sisse kiva asemele, nii et kast heaste raskem oli kui enne. Läks siis rahaga oma teed. Kõrtsmik aga oli öö otsa rõõmus, nii et rõõmu pärast silmagi kinni ei saanud. Ta lootis palju raha saama. Läks siis, tõi hommiku kasti ära, seda sai aina tassida, nii palju oli raskemaks läinud. Pani siis kasti kolmeks päevaks ja ööks kappi luku taha, et vargad raha järele ei hakkaks himustama. KOlmandamal päeval tegi kasti lahti, kast tühi. Nüüd sai kõrtsmik aru, mis see rahaaugu ilm on.

E 13573 (5) < Koeru khk., Väinjärve v., Aruküla k. - Otto Hintzenberg (1894) R. Põldmäe Eesti naljandid. Mees võitjana sängi all. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mäe Mats olnud vahva mees. Ta olnud küll jõu poolest nõrk, kuid oma naese Kaiega tülitsetes jäänud temale alati võit. Kui nende vahel tüli juhtunud, olnud Matsil esimene asi sängi alla pugeda, kus ta siis täiest kõrist "minu võit, minu võit!" karjunud, ja ega Kai tema käest siis enam võitu ära saanud, kui ta juba sängi all oli.

E 13578 (16) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sukkadega neid pastlaid jalga panes hüpati kolm korda peerukivi peal ja üteldi: "Ühed kingad, üheksad paelad!"

E 13578 (21) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui uut tuba ehitati, ei pandud keerdu palki ukseläve kohta, siis ei pidada suits välja minema.

E 13578 (22) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Esimene puu, mis metsast toodi, märgiti ära ja pandi tua läve kohta, siis arvati suits heaste välja minema.

E 13579 (28) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui maja ligidalt tuul lehtpuu maha murrab, sureb varsti naesterahvas, kui okaspuu - meesterahvas.

E 13580 (33) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leppadel heaste urvasi kevadel külles on, kasvavad head odrad.

E 13631 (22) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vanad luuad ära põletatakse, siis saavad vanadtüdrukud mehele.

E 13632/13633 (28) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui varessed hulgaviisi kaseladvas on, siis on kuri (halb) ilm oodata.

E 13633 (32) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui karjavitsal oksad vastapidi ära kistakse ja selle vitsaga elajaid lüüakse, siis hakkavad elajad punast kusema.

E 13635 (38) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui karjane Suure Neljapäeva ehk Reede hommikul enne päikesetõusu väljast laastu- või puupuru teiste magamise ajal sisse toob, see leiab sel aastal rohkeste lindude pesasid.

E 13636 (47) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pange ehk mõne muu veenõu peale istudes peab ütlema: "Jumala peralt selle hingeke, kis uppumise surma on surnud." Sellest ainult saada uppunud hing hingearmu.

E 13637 (50) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Enne palja maa peale mahaheitmist ning enne, kui mõne tiigi või jõe ääres suud pesema hakatakse, ehk kui suupesemise vett välja visatakse, peab enne kolm korda omaette sülgama, siis ei hakkavad maalised ega muud maast tulevad putused (haigused) külge.

E 13639 (60) < Tarvastu - Joh. Vaine (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sügisel puud kaua lehtis seisavad, siis seisab kevadel lumi kaua maas.

E 13639 (63) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Enne joomist peab joogi peale puhkuma, siis ei hakka mitmesugused veehaigused külge.

E 13639 (64) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes magades alla kuseb, seda peab tuulivitsakimbuga (iseäraline kähar puuoks) pekstama, siis jäeb allakusemine järgi.

E 13642/13643 (1) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tulihännas Peremees ja poiss tahtnud kaheksi Pärnu konturi aita tühendama minna. Nad otsinud kaheksi hagariku alt kaks vana searuhit, viinud neid Otsa külas seisva suure kuuse otsa ja säädnud neid ilusaste kuuseoksade peale, ruhvede otsad Pärnu poole. Mõlemad istunud ruhvedesse. Peremees ütelnud nüüd: "Läki, kuradi nimel!" Ja kohe lendanud tulejoon kuuse otsast minema. Poiss ei pannud peremehe sõnu heasti tähele. Ta ütelnud: "Läki, jumala nimel!" Kui ta neid sõnu ütelnud, langenud ruhi ühes poisiga kuuse otsast maha. Peremees vaadanud tagasi ja näinud, et poiss ühes ruhvega kuuse otsast maha kukkunud, ta käänanud silmapilk tagasi, läinud poisi juurde ja tõrelenud kangeste, et ta tõisigi oli hüüdnud. Poiss olnud pool hingetu, kui peremees teda kodu viinud. Peremees ei jäänud kodu. Tema roninud uueste kuuse otsa ja muud kui tulihända. Külarahvas vaadanud järele, tulihänd kadunud ikka Pärnu poole. Hommikul alles oli peremees kodu jõudnud. Ta oli sealt palju kallist kraami toonud. Ainult riided, mis kaasa toodud, olnud väha ära kõrbunud.

E 13644/13645 (2) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (194) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Seitse venda kirikus Ühel pühapäeval läinud seitse venda korraga kirikusse. Nad olnud enne hulgani kodus tülitsenud ja nüüd tahtnud seda kirikus andeks paluda. Enne ei olnud nad seitsmekesi korraga kirikus käinud, täna olnud esimene kord. Kui õppetaja lugenud, ohkanud nad väga rohkeste. Kõige vanem vend mõtlenud: "Enne vajuks küll siinsammas kirikuga maa alla, kui veel kodu minna, sest ega vennad seal ometi rahu ei pea." Kui ta seda mõtlenud, vajunud kohe kirik ühes kirikulistega maa alla, kuhu veel suur sügav auk järele jäänud, kus suve kuivaga aga vett küll sees on, aga vihmastel ja vesistel aegul päris kuiv on. Kirikukell ei vajunud ühes kirikuga mitte maa alla, see kukunud aga tornist ligi kaks versta kaugele sooheinamaale pajupõesasse, kus ta aga praegusel ajal aales helisevat. Nüüd kuuldavat tema healt pühapäeva ja neljapäeva õhtutel ka veel ja see tunnistavat veel seda kiriku langemist. Sellepärast on ka nüüd rahvas pühapäeva järel neljapäeva õhtut pidama ja pühitsema hakanud ning ei tee tööd sel õhtal.

E 13647/13649 (4) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Maaarst. Ühel õhtul läinud keegi vana naene allikale vett tooma. Kui ta kruusi täis võtnud, tahtnud siis sellega kodu tagasi minna. Korraga liikunud põesa oksad ja sealt astunud õige hall vanakene välja. Tema juuksed ja habe olnud valged kui hõbe, silmad elavad, riided tumedad hallid ja peas kannud laia roostekarva kaapkübarat. Vanakesel olnud õige suur raamat kaenlas. Kui ta naesele ligi saanud, hakanud siis sellega tasaselt ja mahedaste kõnelema. Viimaks istunud teeraa äärde suure kivi peale maha, võtnud raamatu põlvede peal lahti ja lasknud naest sealt üht värsikest lugeda. Kui naene salmikese ära lugenud, siis pannud vanamees raamatu kinni, tõusnud istumast ülesse ja läinud tuldud teed tagasi. Naene läinud kodu. Seal mõtlenud ta: "Ma pean katsuma, kas tõsi on, mis vanamees mulle õpetas. Külas olnud üks mees ammu maas surma vaakumas, aga ei surnud ära kah. Naene teinud rohud nii valmis nagu vanakene oli õpetanud ja läinud siis külasse. Ta arstinud seda oma rohtudega ja läinud kodu jälle tagasi. Mehe valu olnud sel silmapilgul kadunud. Kolm päeva läinud mööda ja mees koguni terve nagu purikas Palupera jões. Jutt lagunenud ümberkaudu laiali ja kõigest küljest jooksnud naese juurde rahvast abi paluma. Nüüd olnud alles naesel tegemist. Keda ta kodus vaatamas käinud ehk kellele ta rohtu annud, need saanud ikka kohe terveks. Naene elanud sel kombel väga rikkaste. Kui ta maas suremas olnud, siis õpetanud ta seda arstimist oma lastele, need jälle edasi oma lastele ja nii kaugelt kuni siiamaale olla sellest maa-arstid saanud.

E 13649/13653 (5) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks ussi Ühel pühapäeval kui keegi naene kirikust armulaualt oli tulnud, ajanud ta oma meest metsa vihalehesid tooma, sest et tööpäeval ei olnud neil kumbagil aega minna, siis pidivad mõisateole minema. Mees ütelnud: "Mina täna küll ei läha, ehk saab vahest mõnel tööpäeval mõni tund aetga, toon siis muidugi." Ja mees ei läinud ka. Naene mõtlenud asja veeri-ääri mööda läbi ja viimaks läinud isi metsa vihalehessid tooma. Olnud ees õhtu, kui naene lehesse seljatäie valmis oli lõiganud, astunud ta sellega metsast välja. Metsa ääres viskanud ta lehese seljatäie maha ja istunud sinna peale, et väha hinge lõõtsutada, aga korraga näinud naene - metsast astunud üks hall mehikene välja, kuldkepp olnud tal käes. Ta tulnud naese poole ja naene ei pannud ka seda suuremat imeks. Kui hall mehikene õige naese ligi jõudnud, ütlenud ta: "Kuule naene, et sina pühapäeval tööd oled teinud, mida sa aga tööpäeval ära oleks võinud teha, siis panen ma sulle kaks asja ette, mida sa selle trahviks kandma pead. Kumba tahad sa, kas üheksas aastaks voodisse või eluks ajaks kaht last rinna otsa imema? Vali neist nüüd." Naene ehmatanud esiotsa ära, aga viimaks, kui oli näinud, et ta tõeste süüdlane oli, sis hakanud ta oma pattusid andeks paluma. Aga neid ei võetud kuuldagi. Hall mehikene ei nõudnud muud, kui ainult nende kahe küsimuse peale vastust. Kui naene pikkalt aega viivitanud, saanud hall mehikene õige kurjaks ja küsinud viimaks nii mõjuvalt, et naene kohe käsku täitnud. Naene palunud eluks ajaks kahte last rinna otsa imema. Ta arvanud, et see liig olla üheksaks aastaks voodisse minna ja kes pidi siis veel õnnetumate laste eest hoolt ja muret kandma. "Seda pead sa saama!" ütlenud hall mehikene ja kadunud ära paksu põesastiku sisse. Ainult suure tuule kohin kostnud veel naesele kõrvu ja pea vaikinud ka see. Naene tõusnud üles, jätnud vihalehesed sinna ja läinud ära kodu. Väravast õue astudes tunnud ta rinnas imelikku raskust. Ta läinud tuppa ja heitnud koikusse magama. Lapsed mõtlenud, et ema haige on, aga ema ei olnud sugugi haige. Tõisel päeval, kui päikene juba ülesse tõusnud, ärganud ka naene unest. Ta tunnud oma rinnades nagu imeks seal keegi. Naene võtnud särgi eest lahdi ja vaadanud. Aga ta ehmatanud ära - tema rindade otsas imenud kaks nõelavat ussi. Pika minestuse järel hakanud naene jälle viimaks toibuma, ta teinud ka aeg-ajalt kõik töö ära, aga nõeluvad ussid olnud ikka teda piinamas. Kui nad rinnadest oma tahtmise ära imenud, siis läinud kumbagi oma poole külge kaenla alla, kiskunud seal rõngaks ja maganud nii. Iga päev käinud nad kolm korda imemas. Naene kannud ussisid kuni surmani, aga peale surma kadunud nad ära. See olnud trahviks, et pühapäeval tööd ei tohi teha.

E 13653/13657 (6) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks tuld Ühel õhtul näinud mees Marumäe peal kaht tuld paistivat, ta ei pannud sellest suuremat tähelegi. Mees mõtlenud selle õitseliste tule olevat. Tõisel õhtul näinud ta jälle sealtsamast rahatuld paistvat. Ta silmitsenud seda üle akna hulga aega, et aga sealt midagi aru saada ei olnud, siis heitnud mees viimaks magama, aga tuled paistnud aknast sisse just tema sängi kohale seina peale. Ta võtnud nõuks ja matnud akna kinni. See aga ei tähendanud midagi, tuled paistnud ikka riidest läbi tema sängi kohale. "Mis pagan seal siis õige on, ma lähen vaatama!" ütlenud mees. Tõusnud sängist üles, pannud riidesse ja sammunud uksest välja Marumäe peale. Uksest natukene maad kaugemale minnes, näinud mees veel tulesid, aga siis kadunud nad nii ära, et mees isigi ei teadnud, kuhu. Mees käinud küll Marumäe peal ära, aga tulesid ei olnud enam kusagil näha. Mees läinud kodu tagasi ja heitnud uueste magama. Teisel õhtul näinud mees jälle Marumäe peal kaht tuld ja kolmandamal õhtul ka. Nüüd katsunud ta uuesti tuledele ligineda, aga ikka seesama palk, mis esimesel korral. Ta läinud jälle kodu tagasi. Hommikul läinud mees Marumäele tulede haisu tõmbama, leidnud aga sealt paiguti põlenud süse ja ühest kohast mõned hõberahad. Ta võtnud nõuks seda asja nõiale kõneleda. Nõid õpetanud kohe: "Mine metsa puid raiduma ja raiu nii kaua kuni üks laast sulle vingudes mööda kõrvu lähab. Siis võta see laast ja pane oma taskusse, siis ei saa sind ükski nägema ja sa võid sel viisil Marumäele jõuda. Ka keegi muu inimene ei saa sind siis nägema, kui sul see laast taskus on. Teisel päeval läinud mees kohe metsa puid raiduma, ta raidunud kuni õhtuni ja ei leidnud ühtegi laastut, mis vingudes mööda kõrvu oleks läinud. Raidunud tõise päeva, ei saanud siis kah. Raidunud veel kolmandama päeva, siis alles saanud laastu. Ta pannud kohe selle taskusse ja katsunud küla karjast mööda minnes proovi, kas koerad näevad või ei, aga koerad ei näinud meest haisugi. Mees oodanud nüüd päeva loojaminekut. Kohe, kui ilm pimedaks läinud, paistnud jälle Marumäe pealt kaks tuld. Mees pistnud kohe laastu taskusse ja läinud nüüd õieti vaatama. Mida lähemale ta jõudnud, seda suuremalt paistnud talle tuled silma. Viimaks jõudnud mees õige ligi ja näinud, et need mitte tuled ei ole, vaid kulla-ja hõbedaraha hunnikud. Vanasass kõndidnud isi ümber rahakuhjade, suur labidas käes ja kühveldanud neid koomale. Mees mõtlenud: "Ma katsun, ehk saan neist mõne võtta." Kuida mõeldud, nõnda ta ka teinud. Aga seega olnud ta eksinud. Kui ta oma käe rahakuhjasse pistnud, kadunud need eest ära nii kui tina tuhka ja mees, vaene, läinud tühjalt tagasi kodu. Ta hakanud viimaks mõtlema, mil viisil sealt raha kätte saada. Uuesti läinud siis nõia juurde nõu küsima. Nõid annud ühe kinda, käskinud selle kätte ajada, sest siis võida küll raha kätte saada. Mees teinud ka nii. Nüüd ei takistanud teda keegi. Ta toppinud raha taskud täis ja läinud siis kodu. Oh, kui ilusad kullatükid need olnud! Tõisel õhtul olnud mees jälle ootamas hobusetork kaelas nagu vähjulane. Ta oodanud, oodanud, aga tulesid ei tulnud enam nähtavale. Oodanud tõisel õhtul - ei siis ka. Astunud veel edasi - aga ei ühtegi. Tulesid ei nähtud enam. Viimaks mõne päeva eest läinud mees neid rahasid vaatama, mis ühel õhtul toonud oli, aga need ei olnud enam rahad, need olnud ainult kase-ja haavalehed.

E 13658/13659 (7) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vastakõla Kord oli ema lapsega metsa seeni otsima läinud, laps jooksnud alati ema juurest ära seentele järele, kui ta neid kusagil näinud. Niiviisi korjanud ta põlle seeni täis ja viinud ema korvi sisse. Läinud jälle uut põlletäit tooma. Sel viisil jõudnud emast hulga maad kaugele. Kui rta põlle seeni täis korjanud, tahtnud jälle ema juurde tagasi minna. Ta marssinud mööda metsa edasi ja tagasi, aga ei leidnud ema enam kusagilt kätte. Laps olnud ära eksinud. Ka ema, kui ta aru saanud, et laps ära kadunud, hakanud ta teda otsima. Otsinud, otsinud, aga ei leidnud. Pisar silmis leegutanud vaene ema metsi ja laanesid mööda, kuni õhtuni, aga laps jäänud ikka kadunuks. Ema läinud kodu. Seal ta oma õnnetust tõistele ja nüüd läinud kõik kadunut otsima. Küll nad huikunud ja otsinud, aga kõik olnud asjata. Iga kord, kui ema huiganud, kõlanud lapse heal metsast vastu; läinud heale poole ja huiganud jälle, nüüd kostnud heal tõisest küljest. Küll huiganud, küll otsinud, aga kõik see olnud ilmaaegu. Sest ajast olla healekõla metsale juurde jäänud, see olla kadunud lapse healest.

E 13669/13671 < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jaanitulelised Ennemuiste tulnud vaene tütarlaps ühel jaanilaupäeva hilisel õhtul heinamalt koju. Poole tee peal keeranud ta teelt kõrvale ja tahtnud läbi metsa otsekohe minna. Mets olnud aga paks, tütarlaps eksinud sinna ära ega ole oskanud enam kuhugi minna, ei koju ega saa metsast välja ka. Ümber eksides näinud ta korraga läbi metsa vilkuvat tulepaistet. Tütarlaps pidanud seda jaanituleks ja hakanud siis ka sinna poole minema, et ometi ükskord inimestesse saada. Kui ligemale jõudnud, näeb ta, et tule ääres kolm meest on. Kõige vanem nendest, halli habemega vanakene, istunud tule ääres käsipõisakile, kuna kaks nooremat aegajalt tulele puid peale pannud ja siis jälle raudkühvlitga tulesüsi tõstnud ja liigutanud. Ehk tuli ja mehed küll natukene iseäralikud, sellegipärast pidanud neiukene neid jaanitulelisteks. Astunud teretades meete juurde, jutustanud, et ta ära on eksinud ja palunud siis enesele õiget teed juhatada. Mehed võtnud kõik sõbralikult tütarlapse teretuse vastu, kuulanud osavõtlikult ta eksimise lugu ja kui viimaks tütarlaps omale teed palunud juhatada, tõusnud halli habemega vanamees püsti ning näidanud ja juhatanud, kust jälle õigele teele võib saada. Siis öölnud ta veel: "Neitsikene, tõsta oma põll ülesse!" Küsivalt vanamehe otsa vaadates tõstnud see oma põlle ülesse ja jäenud ootama. Kaks nooremat meest võtnud kohe kühvliga tulest tuliseid süsa ja visanud tütarlapsele rüppe. Tütarlaps kiljatanud hirmu pärast, kartes et sööd tema riided ära saavad põletama. Vanamees aga öölnud sõbralikult: "Ära karda ühtigi, ega sööd sind ei põleta! Hoia aga põll hoolega kinni." Ning nüid visanud talle nooredmehed veel kumbki paar korda kühvliga süsi rüppe. Siis öelnud vanakene: "Nüid võid koju hakata minema, aga hoia hoolega põlle ja ära vaata enne kordagi rüppe, kui koju oled saanud." Saatnud veel tütarlast natukene maad ja läinud siis jälle tule äärde tagasi. Tütarlaps, kõige selle luo üle ehmatanud nagu poolsurnud, mõelnud ikka: "Küllap riided hakkavad varsti põlema." Aga ei hakka ühtigi. Jõuab viimaks koju ja hakkab kohe vaatama, mis tal nüid põlles on, sest sööd oleks ometigi pidanud põlema hakkama. Laseb põllest lahti, kõlinal kukub midagi maha. Hakkab vaatama ja näeb nüüd: kõik on selge kuld-ja hõberaja, süsi ei ole olemaski. Nüid vast sai ta ka aru, et need kellegi õiged jaanitulelised ei olnud, vaid koguniste salavaranduste hoidjad, sest jaaniöösel olla kõik vanaaegsed salavaranduse koopad maa peal lahti ja nähtavad ning hiilgata jaanitule näul, kust siis neile õnnelikkudele vara ja rikkust jägatakse, kes nende juurde juhtub. Ka see vaene tütarlaps oli nüid korraga rikas ning võis, kui õnnelaps ja suure varanduse omanik rahuga ja mureta elama ja häid päivi pidama hakata. Küllap elab ehk veel praegust, kui ta mitte ära pole surnud. Küll läinud veel mitmed, kes seda lugu kuulda olivad saanud öösetel ja jaaniöödel seal metsas uitamas, et ehk trehvaks ka sarnatse salavaranduse hoidjatega kokku. Aga võta näpust, ei sarnane asi otsitav ole! Õnn saab sellele osaks, kellele ta loodud on, ta otsib ise oma lapse ülesse ja annab talle naeratades suud.

E 13672/13673 (1) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutukesed näkkidest vanal aeal olivad kord kolm küla karjalast oma karjadega kuskil jõeäärsel heinamaal. Sügisene päev oli ilus ja loomad sõivad rahuga magusat ädalarohtu, kuna karjalapsed ise rõemsaste jõekaldal mängisivad ja kigatsesivad. Varsti näeb üks karjalastest, et nende karja hulgas suur kena kasvuga hall täkk on, ei tea kust tulnud, sööb aga edasi. Ta ütleb ja näitab seda teistele ja nüid lähevad kõik täkku ligemalt vaatama. Täkk on tõeste suur ja lihav ja ütlemata kena kasvuga. Ta on vist kuskilt lahti saanud ja ära jooksnud, sest päitsed on tal alles peas. Täkk on hästi julge, laseb karjalapsed enese juure tulla ja on ka sellega rahul, kui need teda päitsetpidi edasi talutavad. Viimaks ronib üks täku selga, ka sellega on täkk rahul. Seepeale ronib teine poiss ka täku turjale. Kolmandamal ei näi aga seal enam hästi ruumi olema, sellepärast küsib ta teistelt: "Kuhu kohta mina nüid istun?" - "Istu sina näki nägarate peale," vastas üks seljasistuja naerdes. Vaevalt oli see sõna ööldud, seal kargas täkk ühe krapsuga ülepeakaela jõkke ja oli kadunud ja jäi kadunuks. Poisid kukkusivad õnneks veel kaldal täku seljast maha ja peasivad sedaviisi uppumise surmast. Nüid saivad nad ka aru, et hall täkk keegi muu ei olnud, kui näkk, kes jõest hobuse näul nende karja hulka oli tulnud. Kodu tõendasivad vanad inimesed, et hall täkk vististe näkk oli, sest näkk ei sallida seda mitte, et teda nimepidi saab nimetatud. See nimi "näkk" pidada tal sõimunimi olema.

E 13673 (2) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord läinud vana Kadapiku Jaan Lohja järve taha metsa kõndima ja tulnud siis ka nimetatud järve kalda ligidalle. Järve kaldal näinud ta üsna enese ligidal üht noort naisterahvast ennast pesemas. Vanamees pannud seda asja võeraks ja mõelnud, kes naisterahvas see siin ometegi pesemas on. Ta jäenud salaja vaatama, kus ta siis ometegi läheb ja kes ta on. Nüid pesnud see naisterahvas ennast truuviste puhtaks, siis kuivatanud linaga kuivaks, pannud riided ümber, kamminud pea ilusti ära ja ehtinud ennast kõikviisi pärast, nägi viimaks välja nagu mõni suurtsugu inimene. Kui ta ennast nõnda kõik sai välja ehitanud, siis korjanud ta kõik oma kuivatamise linad, pesukäsna ja seebi enese kätte. Siis pannud ta käed ettepidi ja lasknud nagu merelind pea eel otseti kaeldalt järvesse, vesi löönud kahelt poolt kokku ja ei enam kedagi näha. Siis vanamees saanud aru, et see näkk oli.

E 13673/13674 (3) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jälle ükskord läinud kaks tüdrukut Nike järve äärde jalutama. Seal tulnud üks võeras tundmata tüdruk neile kolmandaks seltsiliseks, kumbki neist pole näinud, kust ta nende juurde tuli. Võeras tüdruk olnud väga sõbralik nende vastu ja viimaks hakanud tellima ja paluma teist tüdrukut endal peast täisid otsima. Tüdruk ei ole olnud ka mitte kade, istunud maha ja võeras pannud pea tema rüppe ning teine hakanud truuiste ammetisse. Aga see teine tüdruk, kes pealt jäänud vaatama, pannud tähele, et võeras oma sõrmed tasahiljukesi tema kaaskäija vöö vahele ajas. Kui ta seda näinud, pannud ta seda võeraks, võtnud enese nua taskust ja pannud ka enese seltsilise vöö vahele selja tagant terava nuatera ja pidanud ise nuapeast kinni. Seal karganud korraga see võeras tüdruk maast püsti ja tahtnud tüdrukut enese järele tõmbata, aga teine tüdruk tõmbanud selja tagant nuaga vöö läbi. Võeras tüdruk läinud suure pahinaga järve ja kadunud sinna ära. Siis saanud tüdrukud jälle aru, et see näkk oli. Tüdruk tänanud oma seltsilist, et ta oli mõistnud vöö katki lõigata, sest muidu oleks näkk teda ära viinud ja järve uputanud.

E 13674/13675 (4) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord jalutanud ühel jaaniöösel üks noormees sellesama Nike järve ääres. Järv olnud kerge uduga kaetud, nii et ühelt poolt äärest teist kallast mitte võimalik pole näha olnud. Äkitselt kostnud kaunis leuluhääl nooremehele kõrvu. Noormees jäänud vaatama ja kuulatama, ei ole aga kuskil kedagi näinud. Kaunis laul kõlanud ikka edasi ja häälest võinud tunda, et laulja naisterahvas on! Varsti solisenud järves vesi ja ka veike paat tulnud udu seest nähtavale. Paadis istunud noor ilus neiu, laulnud ja juhtinud oma sõiduriista otsekohe kalda poole, sinna kus noormees seisnud. Üsna kalda ligidal jätnud ta paadi vaiksele veepinnale seisu, pannud mõla käest ära ja laulnud siis edasi, nii et mäed ja metsad vastu kajanud. Neiu laul olnud ärarääkimata kena ja südamelik, vahest kõlanud piiramata lustilikult, siitsamast jälle nii kurvalt ja haledalt, et tahab südame seest välja kiskuda. Imestanud noormees vaadanud ja kuulanud seda kõik sõnalausumata pealt, sest nii kõlavat laulu ja nii ilusat neiut ei olla ta veel eluaealgi kuulnud ega näinud. Nii läinud juba tükk aega mööda. Ei neiu ole enam paati paigastkgi liigutanud, vaid laulnud aga ühtesoodu edasi. Korraga kostnud kuskilt kuke kesköö laul. Neiu jätnud kohe oma laulu katki, võtnud mõlad kätte ja sõudnud sinnapoole tagasi, kust tuli. Kui paat juba nooremehe silmist kadunud olnud, siis paistnud veel tüki aega kesk järve nigu kuuvalgus läbi udu. Alles hommiku eel kadunud see valgus ära ning nüid olnud jälle kõik vaikne ega ole enam midagi kuulda ega näha olnud. Pärast rääkinud noormees seda lugu mitme teisele ja enamiste kõik arvanud, et see vististe keegi muu ei võinud olla, kui näkk oma petise lauluga, sest näkk istuda sagedaste jõe ehk järve lainetel ja meelitada ilusa lauluga inimesi enese juurde, keda ta siis, kui kätte saab, kas ära viib ehk jälle ära käägistab. Sest aeast kadunud selle nooremehe südamerahu ära. Kena neiu ja tema laul seisnud ööd ja päevad tema meeles. Enamiste iga õhtu tõtanud ta korraks järve äärde, vahest üksi, vahest sõpradega seltsis, aga ei ole enam neiut näha saanud. Sedaviisi läinud aasta mööda ja jälle olnud jaanilaupäev käes. Ka sel õhtul läinud see noormees sinna järve äärde, aga läinud ka igaveste, ega ole enam tagasi tulnudki.

E 13686/13696 < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kännukaevaja Vaene saunamees käis iga päev metsas kändusid kaevamas. Kaevas kännud maa seest välja, lõhkus lõhki, ladus sülda ja teenis nii omale igapäevast leivapalukest. Tema rikkus olivad ta hea naene kahe lapsega kodusaunas ja ta igapäevased tööriistad: labidas ja kerves, mille abil ta ennast ja oma veikest peret toitis. Muud ei ühtigi. Ühel päeval hakkas ta suurt kändu välja kaevama. Kännu all oli suur kivi, mis peale sugugi ei paistnud. See oli tarvis nüid eest ära võtta. Mees hakkas labidaga kangutama, kangutas, kangutas ja labidas läks katki. Mis nüid teha? Mehel oli üsna nutt varaks, sest ilma labidata ei olnud võimalik läbi saada, kui ta tööd edasi tahtis teha. Ja see just ta ainukene leivapalukene oli ja uue labida ostmise jauks ei olnud tal kopikatki raha. Ta istus tüki aega nukra meele ja poolvesiste silmadega. Siis hakkas uueste kännu kallal tööle. Katsus puuga kivi välja kangutada, mis aga paigastki ei liikunud. Siis võttis kerve ja hakkas kännu juurikaid katki raiuma. Seal juhtus uus õnnetus: kerves läks vasta kivi ja tera eest maha, kohe lõhki ja igapidi puruks tükkideks katki, nii et tast enam midagi ei võinud saada. Kännukaevaja lugu oli nüid hoopis hale. Ta tööriistad olivad mõlemad katki. Mis pidi ta peale hakkama? Kellega edespidi tööd tegema ja millega ennast ja oma peret toitma ja katma? See oli vaesemehele ühekorraga liig! Kurva meelega istus vaene töömees kännu otsa, vaatas katki läinud tööriistu ja lasi mõtted ringi, mis nüid peale hakata ning kust uut labidat ja kervest saada? Just sellel silmapilgul kuulis ta oma jalgade all imelikku krõbinat ja just nagu oleks maa liikunud. Ta kargas kohkudes püsti ja mis ta nägi, oli väga imelik. See kivi, keda kangutades ta oma kerve ja labida katki oli teinud, liikus iseenesest ja tõusis pikkamisi maa peale välja. Nüid nägi kännukaevaja, et see mitte kivi ei olnud, vaid ümmargune vaskkatel. Sügav mustav auk tuli nähtavale, kust ta välja kerkis. Seepeale võtsivad ühed tugevad käed augu servast kinni ja halli habemega vanamees ronis august ülesse. "See on kõik su oma süi, et su labidas ja kerves katki läksivad," ütles ta kohkunud kännukaevajale. "Eks sa olnud ettevaatlikum, siis oleksid näinud, et see mitte kivi ei olnud. Sa, hooletu inimene, tahtsid mu maja katukse sisse taguda ja oleksid siis vist röövima hakanud. Sellepärast lasin su tööriistad katki minna, et sa mulle kahju ei saanud tulla tegema. Sa oled aga vaene mees, sellepärast halastan su peale ja annan sulle seekord andeks!" Nüid lõi vanamees pahema jala kannaga kolm korda katkist labidast ja siis nõndasamuti katkist kervest ja mõlemad saivad terveks. Siis võttis ta katla maast selga, hüppas sinna auku, kust välja oli tulnud ja vajus kange kohinaga alla. Auk kadus isenesest ära ega olnud seal mõne silmapilgu pärast enam midagi näha ega tunda. Kännukaevaja oleks seda nüid varsti unenäuks hakanud pidama, aga suur kivi oli täiesti kadunud, see kivi, kuhu vasta ta oma kerve ja labida katki oli löönud, mis maa seest tulnud hall vanamees pärast jälle terveks tegi. Mees võttis kerve ja katsus raiuda - see oli hoopis teiseks saanud. Nii heaste ei olnud kerves ilmaski leiganud, kui nüid. Puu oli ta ees just kui mädand, ka kiva ega liiva ei kartnud ta sugugi, löö kuhu kohta tahad, igalt poolt tükk tuleb, olgu see kivi ehk puu. Nüid võttis ta labida kätte. Jällegi asi teine, kui enne. Kohe pool jõudu juures ja ega tunnegi kuda teene maa sisse ja kännujuurikate vahele läheb. See asi pani mehe õige mõtlema ning ka kõik tõeks pidama, mis seal juhtunud oli ja ta jättis selle kännu, kuhu hall vanamees alla oli pugenud sinnasamasse, kus ta oli. Nüid tegi kännukaevaja iga päev enam kui pool rohkem tööd kui enne, ja läks sedaviisi mõni aeg edasi. Ta ei rääkinud seda lugu, mis talle juhtunud esiteks kellegile, pärast rääkis naesele, aga see ei teadnud siin ka midagi seletust anda. Kord tuli jälle mees töölt koju. Poole tee peal näeb ta, tee ääres kivi otsas istub vana krimpsus näuga vanaeit, puhkab vist jalgu. "Tere õhtust, eidekene!" ütles talle kännukaevaja, kui tema kohta oli saanud. "Tere, tere, jumalime!" vastas eit köhase häälega, tõstis silmad üles ja hakkas meest tunnistama, kes tema kohta seisu oli jäenud. "Kuhu sa, pojukene, lähed?" pärib eit. "Ikka koju, eidekene, ikka koju. Tulen töölt, näe õhta on käes!" oli vastus. Vanaeit köhatas ja rääkis siis jälle: "Või koju! Või töölt!... Astu, pojuke, ligemalle ja anna oma käsi seie, ma tahan vaadata ja sulle öölda, missugused su edespidesed päevad saavad olema. Tule aga tule, ära karda ühtigi!" Mees andis parema kää eide käte. See hakkas nüid hoolega pihupesast lugema ja tunnistama. Varsti küsis ta teise käe ja luges sealt niisamuti. Sedaviisi vaatas mitmele korrale mõlemaid käsi ja pajatas siis: "Palju on sinu pihusse kirjutatud, aga vähe, mis mina siit ära jõudsin lugeda. Siiski võin ma sulle siit mõndagi teatada, millest sa vist veel midagi ei tea. Sinu möödaläinud elu on enamiste lihtlabane olnud, ainult mõne veikese juhtumisega. Aga edespidi on sul palju uudist ja õnne oodata. Kõik õnnekriipsud, mis eestuleva aea peale tähendavad, on sinu pihus väga sügavad ja selgeste näha, iseäranis paremal käel, mis ikka head tähendab. Veel on kesk õnnekirjasid üks iseäralik kriips, mida igal inimesel mitte ei ole. Kuid kõige nende kirjade hulgast leian ma, et sul kõike oma õnne kätte saades väga palju julgust ja tarka nõu tarvis läheb, mida omale, mu pojuke, aegasaste peaksid muretsema, ilma nendeta ei saa sa mitte läbi, sest kesk õnnekriipsusid on palju segaseid viirusid, mis mitte head ei tähenda. Sellepärast ole aga terane, mu pojukene!" Eit hakkas köhima ja läkastas nüid hulga aega ennegu hinge tagasi sai. Kännukaevaja tahtis juba minema hakata, seal hakkas ta uuesti rääkima: "Pojukene, eks sa taha mulle oma südame pealt midagi saladust oma suuga ilmutada. Ehk on seal veel, mis pihust mitte ei leidnud. Ei see sulle paha tee, kui sa mulle räägid. Ma näen juba su silmist, et sulle vist midagi on juhtunud, räägi aga räägi, pojukene!" palus vanaeidekene. Mehel tuli nüid kentsakas juhtumine kerve ja labida katki minemisest ja terveks saamisest meele ja ta hakkas seda jutustama. Eit kuulas ja kui jutt otsa sai, pajatas ta: "Hea küll, et sa seda mulle rääkisid. Siin võin sind natukene õpetada ja head nõu anda. Sinna kännu alla on vist keegi rikas inimene enne surma oma varanduse ära peitnud, kuhu ta siis nõiduse väel vahi juurde pani, kes seda nüid vahib ja viimaks sellele õnnelapsele jägab, keda ta seda väärt leiab olema. Võibolla, et sinu eestulevad õnnepäevad sealt algavadki. Ära lase siis aega mööda minna, vaid tõtta õnnekivi tabama! Ja kuda ja millal? Seda sa ei tea, aga ma võin sulle öölda. Aga enne pead mulle midagi lubama, kui sind õpetan. Anna üks osa varandust minule, sulle jäeb teda sellegi pärast veel küll. Seal varanduse hulgas on kolm suurt hiilgavat Indiamaa kallistkivi, üks nõiaprill ja ninatubaka toos ja veel üks vana roostetanud võti, anna need ka mulle, siis on meie kaubad koos ja ma õpetan, kuda sa need ja terve varanduse võid kätte saada. See on küll üsna veike ja tüki asi, mis sinu käest nõuan, mu pojuke, eks sa ikka luba." Eidekene jäi vastust ootama ja kui kännukaevaja talle lubas, mis ta nõudis ehk ta küll vanamoori juttu uskuda ei tahtnud, siis hakkas ta õpetama, kuda varandust kättte võib saada. Enne aga kinnitas, et ta seda kellegile ei räägi, ka mitte oma naiselegi. Kui jutt otsas, tõusis eit püsti, jättis mehega jumalaga ja läks komberdades metsa poole, kuna ta veel enne mitmele korrale kinnitas, et ikka kõik nii saab tehtud, kuda tema õpetas. Oma osa järele lubas poole aasta pärast tulla sinnasama kohta, kus täna rääkinud oli. Kuda varandust kännu alt kätte saada, seda oli vanaeit sedaviisi õpetanud: käskinud kolme küla põldudelt üheksa maa õisi korjata. Seal metsas oli allikas, sealt käskinud täiekuu reedel südaöö aeal lähkriga vett tuua, ise annud kolm vahaküinalt ja ühe inimese juustest punutud nööri - need kõik ligi ja siis vanakuu reede õhtul varandust ära tooma. Enne poolt ööd pandagu küindlad kännu juures põlema, siis käidagu üheksa korda vasta päeva tagurbäri või selg eeli ümber kännu ja suitsetatagu üheksa maa õisi. Seepeale pidanud känd kerkima ja varandusekambri uksed lahti minema, kust nüid esiteks hall vanamees ning pärast teised varanduse hoidjad nähtavale tulevad. Neile käskinud ta allikavett lähkrist peale pritsida ja kohe kaduda kõik kui aur ära. Siis pidanud varandusekatel maa peale kerkima, kuhu nüid inimeste juustest nöör ümber tarvis siduda, siis selga ja tulema - ongi käes! Kännukaevaja pidas seda esiteks vanamoori tühjaks loriks, ei tahtnud koguniste uskuda, aga varsti kihutas kulla ja rikkuse himu teda nii kaugele, et kõik tõeks pidas ja selle vastu valmistama hakkas. Peagi oli kõik valmis ja käe, mis seal tarvis pidi minema. Vanakuu reede jõudis kätte ja mees läks õhtul varandust ära tooma. Naesele aga kellegile ei olnud ta sellest veel midagi rääkinud. Kodu oli mehel julgust küll, ei tunnud mingisugust hirmu ega kartust, kui õhtu videviku aeal teatud koha poole hakkas minema, ta lootis kindlaste, et kõik heaste saab minema ja ta tõeste suure varandusega tagasi tuleb. Aga mida kaugemale ta kodunt sai, mida ligemale kännule jõudis, seda vähemaks julgus jäi ja hirm hakkas võimust võtma. Juba hakkas kahetsema ja kaksipidi mõtlema, et seda teed oli ette võtnud, parem oleks võinud kodu rahuliste magada, sest kes teab, mis seal öö aeal kõik näha on ja juhtuda võib. Tema üksipäini, sügisene aeg ja kangest pime. Tuul kohises puu okstes, siit ja sealt oli nagu liikuvaid kogusid näha, kes nagu kedagi salaja varitsesivad või ei tea kuhu tõttasivad, ikka ja jälle ikka oli nagu inimeste häälesid, jutukõminat ja jalaastumist kuulda. See kõik oli nii salalik ja kohutav, et mehe süda vägise kartma lõi. Kuid oli mis oli, aga tagasi ei raatsinud ta siiski pöörata, vaid tõttas viibimata edasi ning jõudiski ka varsti oma teatud kännu juurde. Siin sai ta nagu uut julgust ega pannud enam tähelegi, etta praegult üksipäini öö aeal pimedas metsas on. Kõigel teel polnud midagi juhtunud, mis siis tühja karta. Ta ootas veel vähe aega, pani siis küindlad põlema ja hakkas vanaeide õpetust mööda tööle: ta ei olnud veel midagi ära unustanud, mis see teda oli õpetanud. Kui ta seitsmendat korda ümmber kännu tagurpäri läks ja ikka üheksa maa õisi suitsetas, siis kostis maa alt tume müdin, känd liikus ja hakkas pikkamisi kerkima. Üheksandema käigi korral käis pauk, maa värises ning känd tõusis kõige juurikatega ja vajus teinepoole küllakile, sügav mustav auk jäi sinna kohta järele, kus ta oli olnud. Kõik oli seiemaale korda läinud, kuid hirm võttis siiski kännukaevaja südames võimust ja ta oleks varsti peaaegu jooksu pannud, kui kodu ligemal oleks olnud ehk rahahimu veikesem. Hambad lõgisesivad küll hirmuga suus, aga jäi siiski paigale. Maa põrus ja müdises ikka tumedalt. Korraga paistis hall vanamees oma pea august välja, tal oli põlev tõrvalont käes ja vaatas kurjalt ümber. Kännukaevajal tuli vanamoori õpetus meele. Võttis allikavee, mis ta lähkrist kappa oli valanud, kastis viha sisse ja raputas vanamehele vastu silmi, enne kui ta veel sõnagi sai lausuda. Kohe kadus vanamees nagu poleks teda olnudki. Nüid hakkas august sinine tuli ja suits välja käima, misläbi varsti ümberringi hirmus palavaks läks. Tulega ühes tulivad kõiksugu hirmsad elukad, poolinimese, poollooma moodi ja ei tea kelle sarnane veel mõni oli, kõigil aga suured sarved peas, pikad sabad taga ja rehepulgasugused hambad suus - kohe kõik päris põrgulised. Eks nad ikka olnud kuradid või vanadpaganad, mis nad muud olivad! Suure hirmu pärast sai kännukaevaja veel vaevalt nii palju, et kastis viha vette ja hakkas tulde ja elukate peale vett raputama, kes nüid kõik tema peale tormasivad. Esiteks ei saanud ühtigi aru, kas keegi neid vähendas või kasvatas, sest uusi tuli ühtepuhku juure. Mees raputas surmahirmuga vett, ära jooksma ei julgenud ta hakata, sest vanadpaganad oleksivad ta ometegi kätte saanud ja ei tea, mis teinud. Tüki aea pärast oli ka näha, et vesi neid vähendab, uusi ei tulnud enam ja vanad hakkasid otsa saama, ka tuli ja palavus jäivad vähemaks. Nüid ühekorraga tõusis suur katel august välja kaldale, ta paistis selgest vasest olema. Kohe kogusivad ülejäenud kurjadvaimud katla juure ja jäivad hambaid irvitades vahtima. Kui nad aga mõne sapsu vett vastu silmi saivad, kadusivad kõik, et polnud ühte ainust kuskil näha. Päris vaikne asi oli varsti. Kõik põrgulised ja müra oli kadunud, känd vajus oma koha peale tagasi, ainult katel oli veel üksi järele jäenud. Oli näha, nagu poleks seal midagi juhtunud. Kännukaevaja lõdises veel ikka hirmu pärast ehk küll midagi hirmutavat näha ei olnud. Üks vahaküindla otsakene põles veel, teised olid juba lõppenud. Öö oli kottpime ja tuul kohises, kõik niisama kui enne. Mees vaatas katelt, katsus kergitada, aga ei jäksanud, oli hirnmus raske. Teada ei võinud, mis seal sees oli, sest kuskil polnud auku ega ust, kust sisse oleks võinud vaadata. Tõsta teda ei jäksanud, lahti ta ennast kuskilt ei annud, tervelt pidi ta siit saama ära viidud, aga kuda? Seal tuli tal vanamoori antud inimese juustest nöör meele. Ruttu võttis ta selle ja sidus ümber katla, kastsus siis kergitada ja ennäe imet, katel oli nüid nii kerge, et ta teda parajaste selga jäksas võtta ja ka kanda. Natukene enne hommikust koitu jõudis ta katlaga koju, peitis tua ligidale metsa ära ja läks tuppa magama. Hommikul hakkas naine ta käest pärima, kus ta öösel käinud? Tema arvanud ikka, et mees läks õue oma asju toimetama, aga ei tule ega tule tagasi, ei tea, mis nii kaua väljas teeb. Ei tahtnud küll esiteks öölda, aga kus ta parata sai, muud kui rääkis välja. Naene ajas kui mustlane peale ega jätnud enne järele, kui kõik teada sai. Ka sedagi rääkis mees talle ära, kuda kord kerves ja labidas katki läksivad ja hall vanamees nad pärast terveks tegi, kuda siis vanaeit ta kätt vaatas ja juhatas, mil viisi salavaranduse kätte võib saada, ja nõnda edasi terve luo kuni täna hommikuni. Peale seda jutustamist tundis mees, et tema süda nagu oleks valutama hakanud. Läks selle peale ruttu uksest välja ja lubas varandusekatla tuppa tuua. Naene ei tahtnud seda imejuttu küll heaste uskuda, jäi aga nüid siiski rõemsa lootusega ootama, mis mees tuppa toob. Kaua aega läks mööda, ennegu mees tagasi tuli, aga tühjalt. Ta otsinud kõige aea katlat, aga ei ole seda enam kuskiltki leidnud. Selle koha leidnud küll ülesse, kuhu oli ta pannud, kuid seal pole enam midagi olnud. Nüid läksivad naesega mõlemad otsima, aga kõik asjata, oli kadunud ja jäi kaduma. Vist ehk viis mõni ära, sest inimese juustest nöör, kellega ta teda kandis oli külge jäenud, mispärast teda igaüks kergeste selga võis võtta ja sinna minna, kuhu tahtis. Võibolla, et varastas vanamoor ise katla ära , sest ta lubas poole aasta pärast tagasi tulla, aga ei tulnud ühtigi, ei siis ega millalgi enam. Mehel oli oma kautatud õnne pärast hale meel, nii et nuttis, mis küll midagi ei aidanud. Kõik suur varandus oli kadunud ja jäi kadunuks. Nüid ei olnud tal jälle muud, kui oma endiseed tööriistad: labidas ja kerves, millega sest aeast väga hea tööd oli teha, kui hall vanamees neid parandas ja see headus ja jõud ei kadunud neist enam iialdeski. Ta oli jälle kännukaevaja nagu ennegi. Käis iga päev kändusid kaevamas ja teenis nii enesele ja oma veikesele perele igapäevast ülespidamist ning elas üsna õnnelikult. Kord käinud ta veel targa käest küsimas, kas see mitte ei teaks, kes tema leitud varanduse ära varastas või kuhu ta sai. Tark pole aga midagi välja saanud. Katsunud kõik oma kunstid läbi ja käskinud teda siis lindude keelt õppida. Üksi sel viisil pidanud veel võimalik olema teada saada, kuhu suur varandus kadunud. Lindude keelt pidanud siis selgelt õppida, kui kaarna munad ära saavad söödud. Kas kännukaevaja kaarna munad ära sõi, linnukeele selgeks sai ja oma varandusekatla ülesse leidis, sest ei ole enam midagi teada.

E 13704/13706 < Saarde khk., Jäärja k. - Jaan Jakobson < Leena Mõttus (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Soolaniit ja Taavetisoo Kirbla valla teiste talude ja üksiklase Lukone talu vahel on mõisa mets ja heinamaa. Korra elanud vanal ajal nimetud vallas üks vanamees nimega Taavet, kes oma ülespidamist niisama rahva käest saanud lusikate ja luua tegemiste jne. eest. Ühel päeval, kui ta neid jälle Lukona talusse viinud, jäenud teine õhtu peale kodu minema. Olnud parajaste kuu täis ja selge ilm. Astunud siis kepi najal kodu poole soolakotike, mida ülemal nimetud asjade eest antud, seljas. Korraga näeb enese eee metsa vahel helesinine tuli maas virisema. Lähemale jõudes silmab, et tule juures üks mees raha loeb. Teisest hunnikust, kes sinise tulena põleb teise käega lugedes: "Üks - kaks - kolm -neli - viis - kuus - kümme täis! Üks - kaks - kolm -neli - viis - kuus - kümme täis!" ja paneb teisesse hunnikusse. Et inimene ligidal pealt kuulmas, siis ei oskada kuri enam lugeda kui üle poole - ja juba kümme täis. Vanake vaadanud tüki aega pealt, siis ei ole paremat nõu leidnud kui viskanud oma soola äraloetud hunniku peale ja ütelnud: "Õnnista ka mind!" Seal ütelnud kuri talle järele: "Sa ei pia nii kergeste siit peasema!" Eksinud siis vanake keige öö läbi pehmes soos, paksus paju raatsitus. Riided olnud seljast katkenud kuni viimaks jõuetult sinna ühe põesasse maha sadanud. Meelemõistusesse ärgates olnud päike juba kõrges. Öösise tuleaseme juurde vaatama minnes leidnud teine teise hunniku, kuhu ta soola peale visanud, kuld- ja hõberahana alles olevat. Vanake saanud siis rikkaks meheks. See metsavanguke ja selle kõrval mõne vakamaa suurdune pehme, pajudega soo kannab tänapäevani rahvasuus nime Soolanlit ja Taavetisoo. Seal, kus kuri raha kuivatanud on veike kingu moodi koht, kus rahva jutu järele kalmet olevat. (Sõa- ehk katkuaegne matusepaik.) Mälestuse järele Leena Mõttuse suust.

E 13725/13726 < Ambla khk., Jootma - Joosep Neublau (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ujuv rahakast Ükskord kõndinud üks mees mööda järve äärt ja näinud ühe ilusa vaskkasti järve peal ujuma. Mees pidanud kasti rahakastiks, lubanud kohe poole raha vaestele anda, kui see kast peaks kaldale tulema, et tema seda võiks kätte saada. Kast ujunud kalda ääre, mees võtnud juba käärõngast kinni, tunnud et kast väga raske olnud, öölnud kohe: "Ei ma anna siit mitte kellegile kopikat, see on kõik minu jägu." Kohe tulnud järvest kaks halli sikku välja, pistnud teine teise sarve kasti käärõngast läbi ja läinud kastiga järve. Mehel olnud nutt varaks, et korraga suur varandus tema kääst oli ära läinud, aga vanasõna ütleb: Ahnus lükkab auku. Vanal ajal kuuldud siin, aga ei mäleta, kelle suust.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50 Järgmine lehekülg ]