[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 28834 (1) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
"Tuba on vingune, võta kapiuks lahti," ütles peremees oma naesele.

E 28834 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
"Tema tuleb, tema ise jah," öelnud heinamüüja, kui heinade õige peremees kaugelt tulnud, ise kuhja juurest punuma pannes. Aga heinaostjad võtnud mehekese varsi kinni ja annud kohto kätte.

E 28834 (3) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Joodik tõisele: "Kuule, vaa sõber, ma ostan sinule kortel viina, katsu siis täna õhtu ka minu poole olla." "Kellega see asi sul siis ette tuleb?" küsinud tõine. "Saab nätta, kellega siin saab," vastanud joodik.

E 28834 (4) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
"Kes vaesele õigust teeb," ütles talumees, kellele kohus 60 hoopi oli mõistnud ja 40 hoopi keiges lüüja laskis.

E 28834 (5) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Poiss tahab, et taevaäär oleks nende põllu taga. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Geograhvia täädus Poeg isale: "Kuule, isa, kas taga Tartu veel paljo maad on, kus taeva äär maha puutub?" Isa: "Taga Tartu on veel Venemaa, sest Lapumaal olevat see koht, kus taeva äär maaga kokku puutub." Poeg: "Oi, väga kaugel! Oleks ta meie nurme ääres, see taeva äär maas, siis ei saaks meie elajad tõistre rukkipõllule minna!"

E 28834 (6) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Laps: "Mamma, ae mamma, meie kass on kadunud." Ema: "Noh lapsuke, siis on hiired teda ära söönud."

E 28835/6 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Surnud saksad tõlla ees Vanal aeal on tondid meie maal imed teinud ja lausa inimestega ümber käinud. Seda usub iga laps, kuna üksi pahad inimesed, kes enesemeelest targad, vanu jutte ei taha uskuda, üteldes: "Kus tont on? Näita, sõber, teda minule kah." Noh, niisugused uskmata Toomad jätku minu kirjotud jutud vanust tontidest päris lugemata. Kord läinud üks Vastse-Roosa mees jõuluöösel Oppa kirikuse, moni verst kodust kaugel sõitnud talle saks tõllaga järele, pidanud kinni ja öelnud: "Tule, mees, ja istu tõlda, ma viin sind mõne versta edasi." Mehel, kellel jalad käimisest jo väsinud, olnud peris hea meel, et suur saks teda tõlda võtnud. Ta palunud ainult täädmist, kuspoole saksad sõidavad. "Ära küsi sellest, mehekene, kus ma sõidan," ütelnud võõras herra. "Olen suur lihunik ja lähan L. mõisa ühe suure nuumhärja järele, rohkemb ära sina minu käest püüa tääda." "Aga kas sina, mees, neid kahte hobust ka tunned, mis mul ees trahvivad?" öelnud natukese aea pärast jälle võeras herra talumehele. "Tõine neist hobustest on teie surnud mõisaherra ja tõine teie kadunud austud õpetaja, ma olen neid kahekeste paaris sõitma välja õpetanud, nüüd las aga käia." Talumees kohkunud seda juttu kuuldes ja näinud, et asjalugu tõsine olnud, molematel hobustel käinud tulesädemeid nõnasõõrmetest välja, kui kutsar neile piitsa andnud, ja mees tundnud nüüd selgeste, et need mitte hobused ei olnud, vaid peris saksad tõlla ees. Hirmuga seda nähes palunud mees herrat kinni pidada ja teda tõllast maha lasta, aga härra öelnud: "Oota, mees, natukene, kuni teekäänak tuleb ja ma piibu põlema olen pannud." Sellepääle tõmbanud herra oma nõnast tuld ja pannud piibu põlema, mida kohkunud talumees hirmuga keik päält vaatas ja omas südames mõtelnud, et peris kuradiga sõidab. "So mõtted on õiged," öelnud saks tõllas mehele, "nüüd saad sa küll aru, kes ma olen, aga ära räägi kellegile sõna, et sind armastuse pärast tõlda olen võtnud ja selle härraga sõidutanud, kes sulle elus mitu nahatäit on andnud. Olgu see sulle pisutki tasumiseks so asjata ilma süüta valu ja peksmise eest." Varsi jõudis tõld teekäänakule, nüüd pidanud kutsar hobused kinni ja lasti mees maha astuda ning saksad sõitnud edasi just L. mõisa väravast sissi. Kirikust välja tulles kuulnud mees juttu, mis koguni uudis, räägitavat: "Täna hommiku on L. mõisa valitseja ennast ülesse poonud, ta olnud väga halv mees ja peksnud alati talupoegi, see surm olli talle üsna kohane." Mees ohkanud seda juttu kuuldes ja käändnud kurva meelega kojo poole.

E 28837/8 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulepurskavad mäed Minu vanaonu, kes keisri Nikolai aeane soldat oli, rääkis mõndagi tulepurskajatest mägedest, mida ta ise oma silmaga näinud ja käega katsunud, sest kroonuteenistuses sünnib mõndagi, millest meie, kes kodus elame, aimatagi ei mõista. "Oi, vennikesed, tulepurskajad mäed oleks ammugi maailma ära põletanud, kui mitte sõavägi oma suuretükkitega sinna appi ei tõttaks. Iga kord, kui mägi tuld purskama hakkab, on kohe polk väge oma suuretükkidega platsis ja kõmmutavad tulekurku sissi, et tuhk ja tolm keeb. Kui paljo sinna püssirohtu ja kuulisid ära kulub, see olgu rääkimata. Kui joba küllalt on paugutatud, et meestel pead auuravad otsas, hakkab maa-alune mürisemine vaiksemaks jääma ning ülem tuleb meiste juure ja ütleb: "Tublid poisid, nüüd võite vahel lõunale minna." Mis te arvate, on sääl tuld veel tarvis teha ja suppi keeta, kus tuld ja süsse muidugi ülearu küllat on? Mehed võtavad igamees oma toore lihatüki, pistavad orgi otsa ja tsuskavad tulepurskamise mulku sissi ja paari minutiga on liha küpsenud. Jah, õnn sellel mehel, keda tulepurskavat mäge vahtima pannakse, sellel pole iial küpsetud kaalikatest ega kartulatest puudu." "Mis asi sääl ometagi põleb," püüdsin ma vahele rääkida. "Laps, sa ei tea seda veel. Ooda, siis ma seletan sulle, kui sa hea laps oled. Sa ehk oled jo põrgust midagi kuulnud ja ma usun, ema on sinule põrgust midagi jutustanud, siis tea, et põrguleek see ongi, mis tulepurskajatest mägetest suitsu ja auru lõpmata ja vahetpidamata välja keedab. Ühte kuradit sääl küll inimese silm ei aima, ehk mis tal maidal ristiinimesega tegemist on. Aga see on selgeste tääda, et nad põhjas all lõpmata sügavuses hukka läinud inimeste hingesid piinavad ja vaevavad. Kord võtsin mina küll kindlaste nõuks jäätoobri sees seltsimeiste abiga sinna alla minna, et asjalugu järele uurida, aga mo ülemb keelis seda ettevõtet ära ja ähvardas mind teenistusest kodu kihutada kui mina julgeda niisugust kartetavat reisi ette võtta. Mo süda jäi ka sellepärast rahule, arvates, ega sääl ometa eestlased sees või olla, muidu oleks seda jo mulle uneski mõnikord ära näidatud. On jo paremaid paikasid jumalal küllat, kus meie vanemad ja meie ise surres läheme. Maailmameres leitakse ühtelugu saari juure, kus inimesed peavad pääl elama, keda keegi veel ei tunne. Kust on nad sinna siis saanud? Ma usun kindlaste, et need siit ära lahkunud inimeste vaimud on, kes siin vaesuses elanud ning sulased mehed olnud, aga nüüd sääl nagu mõisnikud ja perisperemehed, kellel ühestki asjast puudu ei ole." "Kui see keik tõsi on, onu, siis ma surma ei karda." "Kuis siis, keik on tõsi," ütles onu. "Mul pole meele veel iialgi tulnud lastele valetada." (Ja ma uskusin kõik seda.)

E 28839 (1) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Laisk tüdruk Vanal aeal elanud üks laisk tüdruk, kes kesk lõikuse aeal maganud ja laiskelnud. Küll sundinud ta ema teda rukki lõikama, aga tüdruk vabandanud ennast nõnda: "Memm kooleb sügise ära, mina saan mehele ja nõnda pole meil rukkit tarvis lõigata." Jätnudki rukkid lõikamata. Sügise ja talv jõudnud kätte, ei surnud memm, ei saanud ka ise mehele, nälg nüüd surmaks käe, ei suhu pista mitte midagi. Siis hüüdnud tüdruk: "Oles nüüd põld põrmandul ja tatter tare läve ees, küll nüüd liibis ja laabis." Veel mõni päev kannatanud laisk tüdruk oma emaga näljasurma ning surnud siis mõlemad viimaks nälga ära.

E 28839 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaks santi Kaks santi laada poole minnes. Esimene: "Kui meie nüüd laadale lähame, siis sääl loeme ja selle eest raha saame, siis ostame selle rahaga lehma, siis lüpsame lehma ära ning mina serba piima üks kord ja sina tõine kord ja mina jälle üks kord." Tõine sant: "Mikspärast sina kaks korda serbad?" Seda üteldes virutas ta oma ametivennale tokiga vastu pead, sellepääle suur tapelus.

E 28840 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri mõisahärra Ennemuiste elanud üks kuri mõisahärra, kes oma valla rahvast alati peksnud ja nuhelnud. Selle pahatöö karistuseks on ühel öösel härra suu paremale poole viltu läinud ja proua suu pahemale poole. Ükski arstiabi pole jõudnud mõlemate viga enamb parandada, ehk küll keik tohtrid ja arstid kokku kutsuti. Härrat-prouat olnud molemad veel nooreperalised inimesed ega olnud neil ühtegi last. Aga pääle selle ülemalnimetud õnnetuse andnud jumal neile ühe poja. Sellel olnud suu jälle ülespoole viltu nõnda, et alumine huul pool pitkemb olnud kui ülemine. Mõne aasta pärast sündinud neile tütar. Sellel olnud suu allapoole viltu ja päälmine huul palju pitkemb kui alumine. Kui nüüd need lapsed suureks kasvanud ja keik ühel õhtul see perekond söömalaual istunud, kus vahaküünal nende ees põlenud, mõeldud pääle söömist magama mineku pääle ja tahetud küünalt ära puhata, aga keegi laualistujaist pole puhkamisega toime saanud, ehk küll neljast küljest järgimööda puhutud. Härra ise esmalt, puh paremale poole, siis proua puh pahemale poole, poeg puh vastu lage ja tüdar puh alla põrmandale. Sedaviisi puhkunud see rüütliperekond kaua aega puh ja puh, siit ja säält, ometagi pole ühegi tuul küündla pääle käinud ega seda ära kustutanud. Viimaks tulnud härral hea nõu meele, ta üüdnud oma tarka toa Juhanid ja ütelnud: "Juhan, tule seie ja kistuta see küünal ära." Juhan tulnud ja pannud käe tule pääle ja pitsitanud tule korraga ära. "Noh, sedaviisi oleksime meie ka võinud teha," öelnud härra. "Need eestlased on paljo targemad ja kavalamad inimesed kui meie, rüütlisugu inimesed, oleme. Ma tahan neist rohkemb lugu pidama hakata ja peksmist peris suutumaks ära kaotada." Seda see härra ka teinud, aga ta sugukond ja lapselapsed olevat praegu veel viltu ja kõverate nägudega.

E 28841/2 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ihnused perevanemad Vanast elanud Rõuge kehelkonnas Tsooru vallas ühes talus väga ihnused perevanemad, kellel ainus sulane nimega Kusta olnud, kes keik kodutööd ja mõisa teopäevad üksi teinud, aga süüa pole talle midagi antud. Perenaene teinud sagedaste kohupiima, mida peremees oma naese ja lastega keik nahka pannud, sulasele muud midagi kui seda piimanõud lakku antud, kust piim ära kallatud. Perenaese sõna olnud järgmine: "Kusta, laku piimalänik ära ja katsu, et magama saad ja homme hommiku vara teole." Selle mooduga lõpnud sulane viimaks ära kui luu ja nahk, ei jõudnud enamb kodus ega teol mitte midagi teha. Paljo teopäevai jäänud tõisel aastal selle nälginud sulase pärast võlgu ja mõisahärra lasknud jakobipäeval peremehele üles ütelda, et jüripäeval aegsaste peab välja kolima. Nüüd alles pääsnud veel perevanemate silmad lahti, et aru hakanud saama, kust see lops tulnud, aga see olnud joba hilja. Ühel õhtul pannud perenaene reheahjo hulga kartulit küpsema, toonud võid ja hakanud küpsenud kartulit peremehega sööma. Sulane nutnud tühja kõhtu pimedas nurgas ega olnud sel päeval veel midagi ivamarja hamba alla saanud. Sääl hüüdnud siis perenaene viimaks, kui enestel jo kõhud täis: "Kusta, ae, Kusta, tule maitsa ubinit kah selle majapahanduse pääle. Nüüd oleme sitast lahti saanud ja voime vabamine ja priskemalt elama hakka." Kusta kuulis seda käsku suure rõõmuga, sõi küpsetud õunu kõhu täis ja pani võid kartulale otsa pääle, öeldes: "Tänan perevanemaid selle kõhutäie eest, see oli alles kõhutäis üle kolme aasta. Hea oli, et sitast majast lahti saite, nüüd voime keik kolmekeste vabamalt ja priimalt elada."

E 28874/5 (2) < Reigi khk., Kõrgesaare as. - J. Johannes (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Töötegijad Ennemuiste tapelnud üks mõisahärra päriselt oma kärneriga, et kärner aeda mitte puhtaks ei tee. Ükskord leinud härra linna. Kärner leinud siis ka saksa tubasid vaatama. Kärner näinud tuas, kommuti peal olnud üks raamat. Kärner võtnud raamatu, lugenud mõned sõnad ja pannud siis raamatu jälle tagasi ja leinud aeda. Aga ennäe imet, aed töötegijad täis nagu pihu ja põrmu. Tulnud kärneri juure ja küsinud tööd. Kärner käskinud kohe aja heaste puhtaks teha ja varsti olnud aed nii puhas, et mitte ühte rohuotsa pole enam näha olnud ja töötegijad tulnud jälle kärneri käest tööd saama. Kärner käskinud tiigi tühjaks taluda ja tiik olnud ka varsti, aga küsinud ikka veel tööd. Kärner ütelnud siis: "Minge keerge see liivamägi tuusti, mis rohuaja taga on." Ja kohe olnud ka poisid ammetis, et liivatuisk keinud üle peade, aga ilmaski ei saa liivatuusti. Härra aimanud teel, et kodu midagi iseäranist on juhtunud, pööranud hobused ümber ja sõitnud kodu tagasi. Kui mõisa juure saanud, näinud härra kohe, mis liivamäel olnud. Härra küsinud kohe, et kes on tema raamatute seas sorimas käinud. Kärner rääkinud siis asja otsast otsani härra ette. Herra ütelnud: "Ja see oli sul hea nõu, et sa nad liivamäele saatsid, sest muidu oleks nad su tossu välja võtnud." Herra võtnud jälle sellesama raamatu, lugenud mõned võõrad sõnad ja liivamägi olnud töötegijatest puhas. Pole mõisaherra enam oma raamatut lahti jätnud.

E 28875 (3) < Reigi khk., Kõrgesaare as. - J. Johannes (1896). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hirmutus Vanast olnud mehed Viilopi järve ääres jahil. Mehed jäenud ööseks sinna, teinud tule ülesse ja pannud magama. Kesköö ajal ärkanud üks mees ülesse, kuuleb, mis see on. Järv kohiseb ja pahiseb mis hirmus ja varsti olnud müdinat kuulda. Tulnud ligemale. Mees võtnud püssi kette ja jäinud ootama ja varsti tulnud üks imelik kogu nähtavale, inimese nägu, aga keha nagu linalõuk, vaatanud üle tule mehe poole. Mees pannud püssi palge ja pauk keinud ja hirmutus leinud ka järve poole tagasi, ise plaksutanud käsi ja naernud valjuste. Teised mehed ärkanud siis ka ülese, kuulanud loo järele ja ütlenud kohe, et see vanapagan ise olnud. Pole mehed enam julgenud ööseks järve juure jäeda.

E 28908 (7) < Lääne-Nigula khk., Oru k. - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui väeti laps aivastab, siis tarvis ütelda: "Aitäh, Jeesuke!" (vana pruuk)

E 28925/8 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord eland üks kuri perenaine, kes nõidust olli pruukinud. Käinud teise taluse musta kassi näol lehmi imemas. Peremees olnud peris kimbus, ei oln pere tarvis enam piima saanud. Pole aidanud mu nõu, läinud targa juurde nõu küsima. Tark olli õpetanud, käsnud püsiga laske. Peremees läinud koju ja laadinud püssi hõbedaga. Ei ole palju aega olnud, tulnud jaaniöösi. Peremees läinud kassi vahtima. See ei lasknud palju aega oodata. Tulnud. Eside teinud kolm ringi ümber loomaaja. Siis tulnud aeda. Lehm maganud. Hammustand kõrvast ja ajand lehma ülesse. Siis hakand imema. Peremees tulnud oma peidukohast välja. Kass näinud seda, pistnud jooksu. Peremees lask püssiga. Kass käinud korrapealt maast üles ja jälle edasi. Teisel päeval tuldud külasse rohtu otsima, et perenaine haige, teisest küljest ära halvatud. Peremees ei annud, saatnud tühja kätega minema. Lähemal pühapäeval tuldud matusele kutsuma. Juba perenaene surnud. Pandud surnukirst pääle, rakendud kaks hobest ette. Need ei ole liigutand paigastki. Antud piitsa. Ei lähe. Pannud see peremees oma hobused ette, kes kassi oli lasknud. Need läinud et maa taga lõhki ja viinud viimse puhkamise paika. Maetud ilusaste maha. Kolmandal ööl tulnud luupainaja peremeest piinama kassi näul ja vaevanud iga ööse. Peremees läinud targa juurde nõu küsima. Tark õpetanud, et katsu kassi saba pihti panna. Kui ta ära jookseb, siis mine surnudaeda ja löö seitse korda pahema jala kannaga vastu ja ütle need sõnad: "Seisa sa iganest hauas ja saba rihites oma pattu kahetsedes." Peremees läinud koju ja teinud pihid valmis ja pannud käepärast. Ööse tulnud jälle luupainaja. Peremehel läinud korda saba pihti panna. Küll siis kass karjudes uksest välja pununud. Peremees tõtanud surnuaiale. Teinu sääl nõnda, kui õpetaja õpetand. Siis saand ta painajast lahti.

E 28944/5 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanalrahval olnud see mooduks, tehtud kesend põldu savist ja raudkivist ahi. Seda nimetud Tõnu vakas. Seda pruuki olli aga neljakümne aasta eest. Niisugune ahi seisis nurmel, senna viidi iga kord esimest uudistvilja, kui esimene kord peksiti ja jahvatati käsikividega ära ja viidi ahju. Kui lehmal poeg olli, tapeti kolme päeva pärast ja verega märiti seestpoolt ahju ja liha küpsendati ahjusuu ees, siis panti ahju. Lambatalle tapeti ära, määriti rasvaga ära, siis põletati ära. Kui naine lapse ilmale tõi, siis võttis vanamoor lapse ja peskis ahjusuu ees, isi laulis: "Kallis Tõnu, kaitse seda last keige kurja eest." Vesi visati ahju pale, et laps kõva kui ahi oleks tulevikus. Tulli kallid pühade ajad. Seda rooga, mis ahju kanti. Aid olli ahjul ümber tehtud, et loomad ligi ei pääse, seda pühapaika ära ei rikuks, jumalat ei vihastaks ja õnnetusi kaela ei saadaks.

E 28946 (4) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lähti metsa, raiuti puu maha, säält võeti pakk otsast ära ja aeti lõhki. Teisest poolest tehti riistapuud ja teine pool jäeti maha. See olla paha pool, ei kõlbata riistapuuks ja mädanevat ruttu ära.

E 28946 (7) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kuu ja päev ühe korraga taevas ollid, siis ei külvatud lina, kuu võtnud linaseemne jõu ära.

E 28947 (11) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tütar olli, siis toodi riide pesemise kurik õmblusenõelaga ja neid näideti väikse lapsele. Veel üteldi: "Kasva suureks, pista nõelaga omal riided selga ilma ema vaevata."

E 28986 (5) < Lääne-Nigula khk. - Joann Prooses (1892). AT 236,1, 2 t. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalkun ja hani olnud kahekeste väljal. Rebane tulnud metsast. Hani hüüdnud: "Ta-ta-ta tuleb!" Kalkun karjunud: "Tulgu-tulgu, tulgu-tulgu!" Hani hüüdnud veel kord: "Taa-taa tuleb!" ja pistnud lendu. Kalkun kostnud: "Tulgu-tulgu!" Ja rebane tarinud kalkuni kinni.

E 28996/9 (2) < Helme khk., Lõve k. < Põltsamaa khk. - Johannes Puusepp < Madlena Puusepp, 65 a. (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maa-aluste ema Korra läinud üks kaunis vanatlane piiga kaevule vett tooma. Kui ta oma panged täis täitnud ja juba ära minna tahtnud, silmanud ta kaunis suure konna, kes maha valatud vee lombis ennast püherdanud. Vanapiiga seda nähes valanud talle vett pääle, mida konn õige näinud sallivat, sest supelnud küll selili ja külleli. Seda rohkem valanud veel piiga, mis näha konna veel rohkem rõõmustanud, kuni ta viimaks rõõmsalt minema hüpanud. Tõine hommiku, kui piiga jälle vett tooma läinud, olnud konn jälle sääl, kus piiga selgi korral talle tahtmise järele vett pääle valanud. Nii sündinud ka kolmas hommiku. Neljandama päeva hommiku, kui piiga lauda juure loomi tallitama läinud, tõusnud äkkisti lauda nukkast luuk üles, kust üks naesterahvas mööda trepiastmeid, õige tillukene pada käes, juurde astunud. Piiga ehmatanud kangesti ja tahtnud punuma panna. "Ära karda kedagi," hakkanud võeras kõnelema. "Mina ei tee sulle midagi halba. Et sina meie titeemale hääd oled teinud, sellepärast palub tema sind oma juure külaliseks." Tüdruk ajanud esiteks küll vasta, aga kui võeras ära seletanud, et talle midagi paha ei sünni, võtnud ta viimaks ometigi julgust ja läinud võerale järele. Lauda nukka jõudes koputanud võeras tillukese paaga kolm korda vastu seina ja nii kohe tõusnud luuk nähtavale, mis vaheajal kinni oli läinud. Nüüd hakkas võeras mööda treppi alla minema, kuna ta piigale märke annud, et see ka järele tuleks. Vähe aja pärast jõudnud nad ühte kaunis suurte tuppa, kus kõik väga ilusasti sisse olnud säetud. Piiga jäänud seda imestades vaatama. Sääl läinud tõises toas uks lahti ja kust üks uhke vanadlane naesterahvas naerataval näol tema juurde astunud. "Ära karda, mu laps!" hakkanud ta kõnelema. "Meie ei tee kellegile paha. Mina olen maa-aluste ema. Sellepärast et sa minu vastu lahke olid, kuna kõik mind põlgavad, olen mina sind siia tuua lasknud." Pääle selle antud talle väga häid roogasid süia, mida ta veel eluilmas ei olnud maitsnud. Ära minnes antud talle enne tuntud tillukene paakene (l) ligi, millega teda nimetadud kohta kästud koputada, kui tal himu oleks maa-alustele külaliseks tulla. Pääle esimese korra käinud piiga veel kaks korda maa-alustel külaliseks, kus teda niisama lahkelt vasta võetud nagu esimesel korral. Kolmada külaliseks mineku korral puutunu piiga kogemata paakesega vastu seina ja nii kohe olnud tuttav tee jäljeta kadunud kui ta paakene. (Paakese andmise korral üteldud ka seda, et ta paakesega tulles kui minnes kuskile vastu seina ei tohtida puutuda, siis ei pääseda ilmaski enam nende juure.)

E 29012/3 (7) < Helme khk., Lõve k. - Johannes Puusepp (1896) R. Põldmäe. Eesti naljandid I, Mees proovib naise virkust ketramisel Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peremees läinud kodust kauge linna. Naine küsinud minejalt mehelt: "Kus sa aidavõtme pannid, ära sa taskusse unusta!" Mees, kes naist proovida tahtnud, kui palju naene tema äraolekul ketrab, pannud aidavõtme paklakootsle alla selle mõttega, et kui naene vähegi ketrab, siis leiab ta muidugi paari tunni pärast võtme nimetatud kohast. Mees vastanud: "Pannin sinna, kust sa parajaks ajaks kätte saad." Järgmisel päeval tulnud mees kodu. Naine kohalt mehele kaebama, et ta võtit ei ole kätte leidnud, mispärast inimesed ja loomad puudust kannatanud. Mees küsinud pääle muu juttude: "Sul vist alles see kootsel pääl, kui ma ära läksin?" Naine, kes iga kord kiidelnud, et ta palju teha, ütelnud: "Või see, mul juba seitsmes!" Mees astunud kohalt voki juure ja võtnud võtme kootsle alt, kus ta pannud, üteldes: "Seitse kord nägid, võtit aga ei leidnud!" Naene seda nähes, et ta laiskus avalikuks tulnud, ei ole häbi pärast kolme mõistan lugeda.

E 29038 (1) < Helme khk., Lõve - Johannes Puusepp < Madlene Puusepp, 65 a.(1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ussisõnad Mida karja välja lastes kaitseks loeti. Pääle järgneva sõnade loeti veel kolm korda Issameiet. Oh sa, tige uss, keri ennast kerasse, mässi ennast mättassem poe puujuure alla. Maamees künnab kesada, ühe kännu, ühe lage, kahe kännu vahele.

E 29038 (2) < Helme khk., Lõve k. - Johannes Puusepp < Madlene Puusepp, 65 a. (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hundisõnad Metsa üppi, metsa appi, metsa kuldane kuningas, metsa siidineitsikene, Püha Jüri poisikene, lase minu karja laialt käia. Issa, poig ja Püha Vaim minu ja minu karja man! Nagu ussisõnad, niisama loeti ka hundisõnad kolm kord Issameiet.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101  102  103  104  105  106  107  108  109  110  111  112  113  114  115  116  117  118  119  120  121  122  123  124  125  126  127  128  129  130  131  132  133  134  135  136  137  138  139  140  141  142  143  144  145  146  147  148  149  150  151  152  153  154  155  156  157  158  159  160  161  162  163  164  165  166  167  168  169  170  171  172  173  174  175  176  177  178  179  180  181  182  183  184  185  186  187  188  189  190  191  192  193  194  195  196  197  198  199  200  201  202  203  204  205  206  207  208  209  210  211  212  213  214  215  216  217  218  219  220  221  222  223  224  225  226  227  228  229  230  231  232  233  234  235  236  237  238  239  240  241  242  243  244  245  246  247  248  249  250  251  252  253  254  255  256  257  258  259  260  261  262  263  264  265  266  267  268  269  270  271  272  273  274  275  276  277  278  279  280  281  282  283  284  285  286  287  288  289  290  291  292  293  294  295  296  297  298  299  300  301  302  303  304  305  306  307  308  309  310  311  312  313  314  315  316  317  318  319  320  321  322  323  324  325  326  327  328  329  330  331  332  333  334  335  336  337  338  339  340  341  342  343  344  345  346  347  348  349  350  351  352  353  354  355  356  357  358  359  360  361  362  363  364  365  366  367  368  369  370  371  372  373  374  375  376  377  378  379  380  381  382  383  384  385  386  387  388  389  390  391  392  393  394  395  396  397  398  399  400  401  402  403  404  405  406  407 Järgmine lehekülg ]