[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

ERA II 132, 495 (24) < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Hans Mesikäpp < Jüri Tiidu (1936) Sisestas ja redigeeris USN
Vanast katkunaesest. Mitu katku-, sõjajuttu kuulsin isa-ema kottu. Mis aab poisi kõdisema, poisi koodid lõdisema. Katk on käinud Hageri kirikuvaldas ja Adila valdas vana naise näul. Vana naine tulnud tasakesi öösel uksest sisse. Keda ta on leidnud magamas, selle aseme juure läinud ja puhunud tema magaja peale, see olla siis kohe surnud. Selle pärast olla taludes muist inimesi üleval parsil valvel. Hageri kirikuvaldas häävitas ta keik elanikud, seda leitakse kiriku vanadest kirjadest. Praegu on kirikuvallas talu nimi Orjakatku. Kes sina talusse oli orjaks läinud, ikka kohe surnud. Kui neist mõned elama jäid, siis olla teine läbi tulnud, seda olla nimetud kolleera. Kolleera olla inimeste töö. Üks isanda moodi mees käinud taluõuedes, saapad jalas, kepp käes ja satterkuub selgas, ja olla kaevu juure läinud ja kaevu sisse vaatanud. Ja inimesed arvasid, et on kaevu kehvti viskanud. Kes siis sealt kaevust vett tarvitas, see kohe kollerase jäi. Siis anti isekeskes külast külase, vallas/t/ valda salajane käsk: Kui keegi kolleera külvajad näeb, katsuge kohe kinni püüda. Juttu olen lugend "Eestlaste vanad pärlid," veikene trükitud raamat.

ERA II 132, 499 (3) < Hageri khk. - Hans Mesikäpp < Mari Õisman (1936) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda 2005
Räägiti, et huntidele olla taevast sööki visatud talve aegas. Ühe mehel linnast tulles hundid joosnud ree kannul. Mees vaatanud tagasi: suur mürakas nagu käi olnud ree tagaotsas. Mees lükkanud ree pealt maha nende kätte ja nemad hakanud seda sööma. See olla neile taevast visatud ja juhtumise ree peale kukkunud.

ERA II 132, 499 (4) < Hageri khk. - Hans Mesikäpp < Mari Õisman (1936) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda 2005
Üks vana parun käinud tihti kodu ikka peale surma. Hundid pole teda iialgi kätte saanud. Kui teda kottu ära aetud hundale, siis tema joosnud üle soo heinaküini. Küinil olnud 2 suud, teine üsna kõrges ja heinu täis. Üks julge mees võtnud sõnnikutõstmise hargi ja läinud õhta sinna valvama. Ja kodukäija tulnud, ise karjunud: "Abi, abi!" See hundil järel. Kodukäija korge küinisuu peal sirutanu ühe jala, öölnud: "Kuts, säh see jalg!" teise jala: "Kuts, säh teine jalg!" Tõmmanud jalad tagasi, et ei anna kutsile kummakitki. Mees pannu hargiga partsti seljati ja viskanud huntile kätte. Põle muud kui tükk surnulina/veet/.

ERA II 132, 524/7 (2) < Kirbla khk., Kirbla v. - Hilda Uustalu-Vellmann < Tõnis Vaan, s. 1849 (1936) Sisestas Merili Metsvahi, redigeeris Mare Kalda
Sellel ajal, kui mõisnikkude võim meie maal suur oli ja raha, mis leiti maa seest, pidi saama mõisnikule. Sellel ajal elas tark mees, kellel lollakas naine. Kui naisel süda täis, ei hoolinud ta millestki. Kord kündis mees põllul, naine laotas sõnnikut. Mehel hakkas midagi adra taha kinni, näeb: rahapott, sang peal. Nainegi näeb leidu. Mees mõtleb: "Ei tahaks raha ära anda, aga naine on leidu näinud, küll see läheb mõisa ja räägib härrale." Mees tuleb õhtul koju ja räägib naisele: "Armas abikaasa, kurvad lood meie maal. Homme algavat sõda." Mehel oli rehal suur tõrs. Sinna alla käsib naist pugeda varjule sõja eest. Toob odre, riputab tõrre põhjale. Sinna pani siis kuked-kanad teri sööma. Naine all aga hirmu täis, arvab, et sõda ongi tulnud. Saabub õhtu, mees päästab naise tõrre alt välja ja ütleb: "Sõda on nüüd läinud juba. Küll püüdsid sõjalased sind tõrre alt otsida, aga teadsin head nõu ja kavalusega sain sind varjata." Järgmisel pühapäeval sõidavad mees ja naine kiriku. Mees istub edas-, naine tagaspidi, kuna tol ajal olid kitsad vankrid. Mees ostab hulga saiu, viskab ülesse, need kukuvad naise sülle. Naine küsib: "Kust need saiad tulevad?" "Pärast sõjaaega antakse ikka leiba taevast," ütleb mees. Sõidavad mõisa värava tagant mööda. Toapoiss puhastab trepi juures härra kuube. Naine küsib mehelt: "Mis seal tehakse?" Mees ütleb: "Vanahärrat peksetakse trepi all." Ta karju ju ühti," küsib lollakas naine. "Ta suudagi enam karjuda," vastab mees. Mööduvad mõned päevad. Naine on mehega kodu tülli läinud ja läheb mõisa ja ütleb härrale ära, et mees on põllult rahapoti leidnud. Härra küsib naiselt: "Palju selles raha oli?" "Pott oli õige täis," vastab naine. Mees kutsutakse mõisa. "Sa oled rahapoti leidnud," ütleb härra. "Miks sa seda mõisa ära ei toonud?" kurjustab härra. Mees ütleb, et ta polevat midagi leidnud. "Su oma naine räägib, et oled leidnud," ütleb härra. "Naine on tobu ja räägib jutte, mis pole olemaski," vastab mees. Teisel päeval kutsutakse mees ja naine mõlemad mõisa. Härra küsib naiselt: "Millal mees leidis rahapoti?" "Eks siis, kui meie maal sõda oli," vastab naine. "Millal meil maal sõda oli," imestab härra. "Eks siis ikka, kui saiad taevast maha sadasid," kostab naine virgasti. "Millal need saiad siis sadasid?" imestleb härra. Naine kohe: "Eks härra ei tea, kui ta siin trepi all nii tublisti peksa sai, et enam karjudagi ei jõudnud, siis need saiad sadasid." Härra meel saanud pahaseks, kihutanud mehe ja naise mõlemad toast välja. Mees läinud rõõmuga ja olnud õnnelik, et võis raha ühes potiga omale pidada.

ERA II 132, 537/42 (7) < Kirbla khk., Kirbla v. - Hilda Uustalu-Vellmann < Tõnis Vaan, s. 1849 (1936) Sisestas ja redigeeris USN
Tugev karjane ja pärgel pojad Kaugel, kaugel, väga kaugel Eesti minevikust elas üks tugev mees. Aga ta arvas enese veel tugevama olevat, kui ta tõesti oli. Ameti poolest oli ta suure küla karjane ja käis karjas. Kord olnd üks noor mulikas teda pahandanud. Ta võtnd sabapidi kinni ja visand üle jõe, mis kümme sülda lai olnd. Teine kord ta olnd härjavankri otsa komistand ja selle katuseharja üle visand meelepahaga. Ja siis mõtelnd, et ta kõige tugevam mees maailmas pidand olema. Ja viimaks mõtelnd: "Tahan kord otsma minna, kas on teist nii tugevat meest." Kuidas mõelnd, nii ka tehtud. Läheb. Läheb päeva, läheb kaks. Ei kedagid. Kolmanda päeva õhta eel jõuab ühe maja juurde suure metsa sees ja läheb sisse. Seal tuleb talle vasta üks suur kole vanaeit, hirmus pealekauba. Ja küssib: "Mis see külamees käib ja otsib?" Tema ütleb: "Otsin vastast, tahan jõudu katsuda." Vanaeit vastab: "On hea küll, minu pojad ei ole praegu kodus, on vahvad mehed ja katsuvad küll. Nad tulevad öössi kodu. Jää siia." Ja toob talle õhta süüa. Vanaeit hakkab laua peale leiba vädama, vääb mitu leiba laua peale. Karjane mõtleb: "Mis ta nendega nii palju teeb" ja hakkab sööma. Sööb harilikult nagu inimene ikka. Vanaeit tuleb juure ja ütleb: "Minu poegi vastu sa küll ei saa. Minu pojad söövad vahel tegu ja kaks ja harukorral ka kolm leivategu korraga." Paneb ta magama, toob talle põhud alla. Temal hirm nahkas. Ei tea mis nüüd saab? Jääb valvama. Pojad tulevad koju Soomest. Teesel on kaks veskikibi, teesel tuuleveski kere selgas tervelt. Tulevad tuppa ja ütlevad: "Sul võeras hais toas. Kis siin on?" "Tuli üks võeras mees. Tahab jõudu katsuda." Pojad ütlevad: "Kis taga täna õhtul katsuma hakkab, homme hommiku siis katsume." Ja panevad karjase endi vahele magama. Aga nüüd hakkavad tuult laskma. Kui teene peeretand, siis käind teese vasta, kui teene, siis teese vasta. Jüst kui palli mängind. Nüüd olnd mehel hirm käes. Saand maast ülesse ja punuma. So/r/tsi pergelid ärkavad maast ülesse. Põle karjast kuskil, lähvad taga ajama haisu mööda. Karjane jõuab Peipsi järve ääre, aga ta õnneks tuleb tal ka õnn. Seal seisab meie eesti vägimees, kuulus Kalevipoeg, kaksteistkümme tosinat saelaudu selgas ja küssib: "Mis sa jooksed?" "Pärgeli pojad ajavad mind takka, ole hea mees, varja mind." "Tule poe mu püksireide," ütleb Kalevipoeg. Pärgeli pojad jõudvad sinna. Küsivad Kalevipoja käest: "Anna mees meide kätte!" Kalevipoeg vastab: "Ei anna" ja hakkab sortsidega taplusse. Võtab laua ja hakkab laudadega virutama. Kui matsu annab, lauaotsast tükk lindab. Üle poolte laudade saab juba peksetud. Kipub nappus kätte. Sealt tuleb noor siil välja. See oli sel ajal paljas, põle okkaid ühti olnd ja hüüab: "Kalev, Kalev, servilaudi, servilaudi, mette lapiti!" Kolm tugevat meest võitlesid, neljas oli püksireides. Ja Kalev peksab sortsi pojad minema. Ja siis lõikab enese kasukahõlma seest tüki välja, annab siilile. Sest ajast on siilil harjas selgas. Ja siis võtab karjatse püksireiest välja, võtab enese ihukarva ja annab karjatsele hirmu. Saatis ta karja tagasi ja ütleb: "Ära teinekord enam nii julge ole."

ERA II 132, 579 (1) < Karja khk., Pärsama v., Pamma as., Lepiku t. - Aleksei Jakobson < Maria Jakobson, s. 1896 (1936) Sisestas Anna-Liisa Õispuu 2002, redigeeris Mare Kalda
Tuld olla toodud vanasti teist perest linase kaltsu sees, kuid olnud ka tarvitusel väike sütevakk, millega vöetud süsa/?rao?/ ilmaga.

ERA II 132, 581/2 (9) < Karja khk., Pärsama v., Pamma as., Lepiku t. - Aleksei Jakobson < Maria Jakobson, s. 1896 (1936) Sisestas Anna-Liisa Õispuu 2001, redigeeris Mare Kalda
Tulel olnud suur mõju ka painasjalgade ja kodukäijate pääle. Kui neile ootamatult tuli pääle lastud, siis olnud nad seisma sunnitud ja neid võid näha. Iseäranis suur mõju olnud veel inimeserasva küünla tulel, sellega nähtud õige väikseid painajaid.

ERA II 132, 597 (3) < Karja khk., Pärsama v., Pamma as., Lepiku t. - Aleksei Jakobson < Maria Jakobson, s. 1896 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Kui päiksel on tõustes ja looja minnes ees ja taga sapid, siis hakkavat varsti sadama. Sedasama tähendavad ka kuu ja päeva ümber olevad rantsid.

ERA II 132, 597 (4) < Karja khk., Pärsama v., Pamma as., Lepiku t. - Aleksei Jakobson < Maria Jakobson, s. 1896 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Kui päike looja minnes tugevasti punetab, tähendab tuult, tormi ja kõled kuiva aega.

ERA II 132, 597 (5) < Karja khk., Pärsama v., Pamma as., Lepiku t. - Aleksei Jakobson < Maria Jakobson, s. 1896 (1936) Sisestas USN
On päikesel päeva ajal ümber mitu rõngast, arvatakse tulevat suurt sõda.

ERA II 132, 597 (6) < Karja khk., Pärsama v., Pamma as., Lepiku t. - Aleksei Jakobson < Maria Jakobson, s. 1896 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Paistab linnutee sügisel tüklik, ei tulla õiged talvet, on ta hargini must, ei tulevat enne jõulu üldse lund.

ERA II 132, 597 (7) < Karja khk., Pärsama v., Pamma as., Lepiku t. - Aleksei Jakobson < Maria Jakobson, s. 1896 (1936) Sisestas USN
Paistab noorkuu esimese õhtul kehaldi, olevat selle kuu läbi külm ja kõle aeg. Tihti ööldakse: "See on üks väga kange kuu."

ERA II 132, 597/8 (8) < Karja khk., Pärsama v., Pamma as., Lepiku t. - Aleksei Jakobson < Maria Jakobson, s. 1896 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Tähti arvatakse olevat taevas nii palju kui maa pääl inimesi. Kui langevat taevas täht, surra ära üks inimene. Sest ühes inimese surmaga kustuvat ka ära tema hingetäht. Suured ja heledad tähed olla rikaste ja väikesed tuhmid vaeste inimeste hinged.

ERA II 132, 598 (9) < Karja khk., Pärsama v., Pamma as., Lepiku t. - Aleksei Jakobson < Maria Jakobson, s. 1896 (1936) Sisestas USN
On taevas näha sabaga tähte, olla tulemas suur sõda. Sabaga tähte olla nähtud Jaapani ja suure ilmasõja ees.

ERA II 132, 610 (41) < Karja khk., Leisi v., Linnuse k., Sassi t. < Jaani khk. - Aleksei Jakobson < Maria Pauts, 50 a. (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Tarbepuud, mis ennemuiste maha võeti, pidi saama raiutud vanas kuus ja lasti ikka maha kõva tuule sisse (põhja või idase). Siis olnud need mädanemise vastu õige tugevad.

ERA II 132, 610/1 (41a) < Karja khk., Leisi v., Linnuse k., Sassi t. < Jaani khk. - Aleksei Jakobson < Maria Pauts, 50 a. (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Üks Tõrise küla mees lasknud võtta endale majapalgid maha. Kaubelnud kaks töömeest ja annud neile kõva käsu: "Kõik puud, mida maha lasete, peavad langema kõva tuule sisse, olgugi kui puud on pehme tuule poole kiiva, tulevad nad ikkagi saagida lõuna poolt ja põhja ümber tõukada." Mehed teinud ka nii, kuidas kästud. Palgid viietud hunnikusse, kuid milgi tagajärjel jäänud mehel maja ehitamata ja palgid mädanenud hunnikus ära. Ei aidanud vanamehe kunts neid mädanemise vastu ühti.

ERA II 133, 9 (1) < Kihnu khk. < Tartu l. - Teodor Saar < Moses Schafrau, s. 1881 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kihnus elab ka üks väljasaadetud juut Moses Schafrau, s. 1881. a. Pärnus, elanud Tartus ja Valgas. Tema olla Tartus juutidelt poisikesena kuulnud, et vaarao sõjavägi muudetud Punases meres pool kalaks, pool inimeseks.

ERA II 133, 13 (1) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Liis Ottenson, s. 1875 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Pärdü vana Mart tuõn katku mäele.

ERA II 133, 15 (4) < Kihnu khk., Kihnu v., Lemsi k. - Teodor Saar < Kai Laos, s. 1865 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Piäle katku oln Kihnu mua nda tühi, et mindud teisält inimesi tuõma. Üks naenõ jäen testest üksi maha. Randa minnes leüdn Vanaköstri mäelt surn naesõ enges lapsõga. Tahakohe tullõs oln laps kua surn.

ERA II 133, 21 (8) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Pärt Vesik, s. 1867 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Einlaidus (saareke Tõstamaa rannas) ollõ pihelgä juurõs suurõ kivi all Puõla kuninga Sigismundi rahaauk.

ERA II 133, 29 (1) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Reet Vesik, s. 1873 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Marusõ õuõs enne juani oli egä umiku raha kõlin, kui küegi juurõs kivi piäl kolksimõ. Egä pauguga oli kõlks-kõlks! kulda. Ikka tuli ülemäle. Viimes läks jälle alamalõ, nagu olõks ruandaga vett süestetüd. Marusõ Mihklile, kissi praegu Amierikus ond, vana all mies ütlen neljäbä üese unõs, et raha ää tõuõ. Muud ollõ kedägi, kui konn ollõ piäl. Mihkel põlõ läin ühti. Ühe teese neljäbä kästüd jälle minnä. Mihkel läin uatama. Tulõ näin küll, aga põlõ juurõ ühti läin.

ERA II 133, 31 (1) < Kihnu khk., Kihnu v., Sääre k. - Teodor Saar < Liis Allik, s. 1870 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Pärämetsä aast käün ennemä sioksõd Vanapagana jäljed läbi. Mede eit oln eksün. Lugõn meie issa ää, siis osan vällä tulla.

ERA II 133, 35 (1) < Kihnu khk., Kihnu v., Sääre k. - Teodor Saar < Liis Laob, s. 1874 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Tumadu vana Liialõ juhatõt, et Suarõs kadakapõõsas ollõ rahaauk. Tammõluast ning kärnkonn ollõ piäl. Vana ütles, et suan ühe lekk-karbi täve.

ERA II 133, 41/7 (1) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Toomas Lamend, s. 1891 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Mia eläsi Riigas terve kuu. Siäl oli üks lätläne, käüs vabrikus tües. Sie oli üks siokõ mies, et mõtlõma pani - juhatas kõik rahaaugud käde! Muud tiädä ei tahass kui ümberkaudu umbõs sedä kohta, kus rahaauku tiädässe. Kihnust ütles, et rohkõm ei ollõ taris, kui Kihnu mua neiljäks jagada ning tämä leöde üles. Mia küsüsi siis kua silmilt sjõpõlga Raeli rahaauku. Ütlesi, et vesti puõl külges natukõ süüdi puõl kespaega muad pidäde olõma. Ühe nädäli aa päräst ütles, et siäl oln küll rahaauk, aga enäm ei ollõ. Aeg ollõ üle läin. Kõik riäkis ää, mis ümberkaudu ond. Siis mia juhatasi Ala rahaauku, et vesti puõl külges nordi puõl otsas pidäde olõma. Selle kohta ütles, et ollõ küll. Aga paelut ei ollõ - piotõ kümmet tuhat rubla õbõ- ning vaskraha. Suurõseljä rahaaugu kohta ütles, et siäl pidäde piotõ kahtõkümmen viite tuhat olõma. Süüdi puõl kivi neli jalga ümberkaudu pidäde kaevma, siis suajõ käde. Mis mitte mua ollos ollõ, selle pidäde vällä võtma. Enne, kui kuu täüs suamata oli, siis ütles kõik punkti piält ää. Mioksõd inimesed, mioksõd majad ning akna ruudid, ütles kua ää. Usuks mtõ, et võeras inime sedäsi tiäb riäki. Ennemä, kui vällä läin, pann uksõ lukki ning mitte ühte tuba ei põlõ lasn. Mis tä siäl sis tegi, sedä tiäss kiegi. Tämä juhatamise järge võetud kolõ paelu rahaauka üles. Suarõmalt suadud ulk õbõriistu käde. Kaks vendä suan omalõ. Eläsid päräst Riigas. Rikkad mehed olid. Sõitsid ühe pissikse jõe tiimri piäl. Ennemä, kuimtõ viel raudtiesi põlõ oln, oln tiede iäres ette paelu pasatskisi. Üks lätläne rüevn ning tapn kua tiede iäres. Viimes suadud käde ning suadõtud Siberi. Viimes kirjutan koo vennäle, et tämä ollõ küll Siberis, aga siälmte ollõ siber, Lättis ollõ paelu enäm siber. Tämä enäm ise tahakohe ei suajõ egä ei tohtidõ tulla. Juhatan, et üheskohta ollõ tämäl raha maha kaevõt, et selle ää võttõ. Vend läin otsma ning kaevn kua, aga põlõ mitte kedägi leidn. Viimes küsün selle targa käest nõu. Sie juhatan samu piält ää, kus pidäde olõma. Mies läin kaevma ning põlõ muud kedägi leüdn kui ühe sioksõ suurõ telliskivi, mis puõlõ suurõm oln kui arilik telliskivi. Mies pann selle auku tahaskohe ning aan augu umbsõks. Tark käsn uiõst kaeva. Teesekorra oln telliskivi kadun, aga roho juuriku oln. Tark käsn viel minnä. Käsn kõik kõrva panna, mis-mte mua ollos ollõ. Mies põlõ muud ühti leüdn kui sellesama telliskivi. Mies pann kivi kõrva. Päräst muutun telliskivi nda sama suurõks kastiks, nagu telliskivi oln. Kastiss oln raha. Aav tüetäs selle lätläse käe all. Aav riäkis mjõtut siokõst juhtumist. Vanas kuus ei suajõ ta rahaauku üles otsitud.

ERA II 133, 47 (2) < Kihnu khk., Lina k. - Teodor Saar < Jüri Laarents, s. 1870 (1935) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Muasi laevamehed rain kivisse, et Kihnu mau pidäde sedasi ukka minema nagu Jeruusalemma ljõnn.

ERA II 133, 47/9 (3) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Jüri Laarents, s. 1870 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Mõisnik tuõn Muasi laevast vaskkangu ning kaevn mõisa juurõ veske juurõ mäesse. Pidän otsmine tulõma, sellepäräst. Aga ühed olid jälle kavalamad - võtsid mõisniku tagant ää ning muusid ää.

ERA II 133, 53 (1) < Tõstamaa khk., Tõstamaa v., Määluka k. - Teodor Saar < Endrek Vesmann, s. 1861 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Killumaa põllul Selistes on kivivares üks võõras puu. Kutsutakse seda hiiepuu. Puu on vana üle 200 a. Nii vanu aastaarve on talle sisse lõigatud. Kes sellest puust tehtud lusikaga sõi, see läks kärna. Kui lusikas puu juurde tagasi viidi, siis sai jälle terveks.

ERA II 133, 55 (4) < Tõstamaa khk., Tõstamaa v., Määluka k. - Teodor Saar < Endrek Vesmann, s. 1861 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Minu isale öeldud unes, et küünlalaupäeva õhtul rahaauku kaevaama läheb. Isa laskis tuura teha ja läks kaevma. Öeldud, et pae kivi tulla vastu ja selle all olla raha. Kaevis küll mees, aga raha ei saanud. Kivi tulnud küll vastu.

ERA II 133, 55/7 (6) < Tõstamaa khk., Tõstamaa v., Määluka k. - Teodor Saar < Endrek Vesmann, s. 1861 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Seli mehed läinud õhtul pimedas riigimetsa aiavitsu varastama. Teel jooksnud niisugune loom mööda, et ei ole olnud koera, hundi ega mõne muu looma sarnane. Õhtul mehed haknud koju tulema. Ei ole metsast välja saanud. Ikka läinud tagasi vanale kohale. Viimaks jäänud metsa ööseks. Alles hommikul saanud metsast välja.

ERA II 133, 99 (2) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Mari Vesik, s. 1877 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Näkineitsid oln kivi otsas pesemäs. Valgõtõ piädega oln. Merekaru tuln ning võtn nied selgä. Siis tuln mäele. Karu põlõ ühti mäele tuln. Inimesed uatan iemält ning ütlen: "Näkineitsike, näkineitsike!"

ERA II 133, 99/101 (3) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Mari Vesik, s. 1877 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Näkineitsid lüpsn randas merelehmi. Kui inimesed juurõ läin, siis kadun ää. Näkineitsite piäd paistn viel laenõtõ vahelt.

ERA II 133, 101 (7) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Mari Vesik, s. 1877 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ennemä kivid, puud ning luud riäkn. Juttu põlõ ühti oln, muedu iält aan üksi. Kui jalaga teese külje piäle lükkän, siis jäen vaid.

ERA II 133, 101/3 (8) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Mari Vesik, s. 1877 (1935) Sisestas Merili Metsvahi, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Keri-puu vikkel, sarapuu nikkel, viguli pikkel, siguli likkel...

ERA II 133, 103 (1) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Jaan Vesik, s. 1876 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Esimese katku aegas pandud aigõtõ riidi puati ning lastud vesiaolõ. Katk läin siis Kablilõ.

ERA II 133, 103 (2) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Jaan Vesik, s. 1876 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Teese katku aegas läin puät inimestegä Ruhnu. Üks mies naesõ ning lapsõga jäen testest maha. Naenõ surn päräst kua ää. Esimene naenõ tuõdud Karugalt - Pietri Memm. Pärast sedä tuln Englismanni sõda.

ERA II 133, 105 (2) < Kihnu khk., Turu k. - Teodor Saar < Tiiu Kiigajaan, s. 1863 (1935) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Üks laevamies lüen Pitkänäl vasta kivi, et kui sie kivi ää vaibudõ, siis Kihnumua minne ukka nagu Jeruusalemma ljõnn. Nüüd ollõ sie kivi juba muaga tasa.

ERA II 133, 107 (5) < Kihnu khk., Kihnu v., Turu k. - Teodor Saar < Liis Loob, s. 1878 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Tika küüni piäl oln vaimõ läbikäümise koht. Kiegimte põlõ siäl magatud suan. Ühekorra Allikivi Pärt lükkän ühe jalaga maha. Taldrikutõ ning lussikatõ kõlin oln all. Umiku uatan - kõik oln terved!

ERA II 133, 109 (10) < Kihnu khk., Kihnu v., Turu k. - Teodor Saar < Liis Loob, s. 1878 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Pärdü õuõst kadun pakk ää ning nähtüd, et punanõ koer läin Tauslas. Oln oma koeraks muutn. Ljõnaküläst akkan inimesed kõegõ ennemä surõma.

ERA II 133, 113 (2) < Kihnu khk., Sääre k. - Teodor Saar < Madli Kiigajaan, s. 1869 (1935) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui mia pissike oli, siis olid meil ikka ühed meremõõtajad. Miolõ üeldi, et nied ollõ kivinäkid. Kivinäkid tein Pitkänäle Jeruusalemma ljõnna uulitsad. Kui nied ää vaibudõ, siis minne Kihnumua ukka. Aga mia tiä küll. Kui mia Mallõlõ tuli, siis olõss Arumäel mitte maja tippu. Aga nüüd neid küll. Äpel juba koht viieks jaetud. Nüüd pojad jagavad jälle. Sedasi lähäb ta varssi ukka.

ERA II 133, 113 (4) < Kihnu khk., Kihnu v., Sääre k. - Teodor Saar < Madli Kiigajaan, s. 1869 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Merelehmäd tuln vähä kaldalõ. Inimesed võtn sugu lehmi ää. Siis karjanõ nutn kivi otsas.

ERA II 133, 115 (5) < Kihnu khk., Kihnu v., Sääre k. - Teodor Saar < Madli Kiigajaan, s. 1869 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Miamtõ sua aru! Sii nurkas oli ennemä vana maja nurk. Tegid siis ikka: kudru, kudru! Nüüd kuulsi jälle ühe õhta. Keträb nagu suurõ lõrinaga. Ollõ ikka muaalusõd. Arvatassõ, et mua sis ollõ sioksõd samad inimesed. Tehe seda samuti tüed ning kedräte. Mua all ei piäks terved inimesed olõma. Siält tulad kõik aigusõd, sarlakid ning. Nendel põlõ õhku mitte.

ERA II 133, 119 (1) < Kihnu khk., Kihnu v., Mõisa k. < Karksi khk. - Teodor Saar < Mihkel Kuuse, s. 1899 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Üks minu vana sugulane rääkis, et Karksis olnud niisugune halva kuulsusega suur ohvrikadakas. Kadakal olnud auk sees. Seda pole tohtinud maha raiuda ega. Karjapoiss pannud põleva taela kadaka auku. Poiss hakanud rinnus hirmsat valu karjuma. Toodud luteruse õpetaja, see ei ole aidanud. Siis toodud vene preester. See lugenud oma sõnad peale ja võtnud valu ära. Aga poiss surnud ikka ära.

ERA II 133, 119 (5) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Tiiu Oad, s. 1883 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Tapõlda aidas ollõ Vanapagana tie. Silmäd tehe pimedäs ning eksütätte ää. Jutustaja olla raamatuist lugenud "näkäneiust".

ERA II 133, 121 (1) < Kihnu khk., Kihnu v., Lemsi k. - Teodor Saar < Mari Tapp, s. 1871 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kus rohoratas mua piäl kasvab, siäl ollõ muaalusõ lapid.

ERA II 133, 121 (2) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Mari Tapp, s. 1871 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Meres ollõ meresigu ning -lehmi ning.

ERA II 133, 121 (4) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Mari Tapp, s. 1871 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Raha pidäde kuevatama. Võiõmtõ mua all pidädä. Egä sui ühe päävä või üese. Päävä ikka ollõ kua rahaauka nähtüd.

ERA II 133, 199/203 (11) < Kihnu khk. - Teodor Saar < Daniel Vesiku, s. 1903, käsikirjast < Kustav Sutt (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kihnu elu. Ilmas elu vaev ja valu, kõndima pean paljajalu. Toiduained on kõik napid, seljas viimsed riidelapid. "Kuidas teil see tüli tõusis, puudus meie maale jõudis?" Mis teeb üks saare elanik, mis mere sees kuus versta pikk! Enne olid meite rikkus laevad, tehti tööd ja nähti vaeva. Minevik kõik lõpetas, me taskud tühjaks koputas. Heast elust oli himu siis rahval täis, suur sõda siis kohe ka lahti käis. Oli leib ja riie, raha, rikkus, aeg pea meitest eemal kippus. Suur sõda laevad põhja aas, mis järgi jäid, need põletas. Kes peasis paha hingega, mis seljas nende hilpega. Mis kihnlane peab tegema, tema õppind vaeva nägema! Mis parata või ära teed, meil ümberringi mereveed! Kimpsud-kompsud kotti panna, tõttan viimse mere randa, et kergitust saaks räimepüügist, viljaks vahetes ehk müügist. Siis sõitsin välja oma paadiga, kus teised naabrid oma püüstega. Nad heitsid, nõudsid, sõudsid ette, korralt ei saand räime kätte. Siiski kümne sülla vees räim seal leiti õhtu eel. Lahutasin omad võrgud vette, sain sealt väikse jao kätte. Siis tõusis torm ja marutuul sügisel septembri kuul seal kaugel mere madalas, seal Kihnu otsas Tibrikas. Paat raske räimekoormaga torm tahab teda ümber vajuta. Mets sealt paistab vaevalt ees lainte tormi, saju sees. Ka kihnlane on vahva mees kas maal ehk metsas, mere sees. Kui tuul ja torm läheb kõvemaks, see teeb tema südant julgemaks. Kes kardab tuule tuhinat ja kohkub lainte kohinat, see kaldalt lainte jooksu näeb, pooljookstes hirmul metsa läeb. Siis suurel maal on salved täis, meil hakkab üle mere reis. Täis täie vastu räimega, kes peremees, toob mõõduga. Kui maale läed, nad ütlevad ja odavamaks kauplevad: "Sa püüad räime paadiga ja saad neid kerge vaevaga!" Kui näeks seda metsa-maade Ants ja saaks üks mere lainte tants, sinu kisuks kohe paati pikali, suu kisuks sul lahti kõrvuni! Sa ütleks: "Mereveel suur vägi. Jookstes tuleb laintemägi, tõstab paati üles-alla, ei lase kuskil paigal olla." Sina annaks siis vilja asemel jahu, ei mõtleks, et sul sellest kahju, tooks herni suure topsiga ja ütleks: "Kalamehed elagu!" Kõikimoodi luba on kaubelda: puud rukki, kaks tuleb otrega. Aga olgu vili, mis on vili, kaertega tuleb puuda neli. Räimed vahetud said viljaks, aeg meil jäigi õhtu hiljaks, ei saand enam kokku oma sõprega, öökorteriks jäi meil Lihula. Seega näete rikkad, kehvad, kuidas elavad saarerahvad. Peavad ööd ja päevad orjama, kõhu täitmiseks vilja korjama. Luuletanud Kustav Sutt.

ERA II 133, 241 (30) < Kihnu khk., Sääre k., Puka t. - Teodor Saar < Juhan Kott, s. 1884 (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Laevamehed oln põrgus. Suan vanakuratil ändä kindi ning akkan tõmbama: iu-vei! iu-vei! - Vana ütlen, et tämä meremehi enäm põrgu ei võttõ, nendega ollõ kellegi elu.

ERA II 133, 242 (31) < Kihnu khk., Mõisa k., Nuki t. - Teodor Saar < Jakob Türk, s. 1866 (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui inimene näeb püünises kala ja ära ei võta, siis kala läheb targaks ja läheb ära. Meile tuldi kord ütlema, et mõrd olla kalu täis. Läksime vaatama - mitte ühtki ei olnud enam.

ERA II 133, 243 (37) < Kihnu khk., Kihnu v., Sääre k., Malle t. - Teodor Saar < Madli Kiigajaan, s. 1869 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Põhja loit (= virmalised) - tulõpurskajad mäed.

ERA II 133, 243 (38) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k., Kopli t. - Teodor Saar < Jaan Palu, s. 1882 (1936). Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Põhjanael ~põhjatäht. "Vanad mehed" roolinud selle järele Riiast koju. Sõel, taeva Sõel.

ERA II 133, 243 (39) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k., Kopli t. - Teodor Saar < Jaan Palu, s. 1882 (1936). Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Tähed on kõik ühekaugusel, kuust vähemad.

ERA II 133, 243 (40) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. < Häädemeeste khk. - Teodor Saar < Roobert Vambola, s. 1893 (1936). Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Koidutäht. Vanker. Täht maakera suurune. Kuu suurem kui maa. Päike suurem kui täht ja kaugemal kui tähed. Lendtäht - "elektriviske" (viske = vistrik). Linnutee - elekter. Kisub linde. Külm pressib linde sooja poole. Kui meil külm, siis linnud lähevad lõunasse. Kui seal külm, siis tulevad põhja.

ERA II 133, 244 (42) < Kihnu khk., Kihnu v., Lemsi k., Koksi t. - Teodor Saar < Jakob Oad, s. 1877 (1936). Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vana Vankõr. Põhjatäht ~põhjanaba. Ljõnnutie - väikesed tähed. Koedoehä - hommikul, koivalgõ - õhtul. Täht juõsõb - juõsaja täht.

ERA II 133, 244 (43) < Kihnu khk., Kihnu v., Lemsi k., Koksi t. - Teodor Saar < Jakob Oad, s. 1877 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Välku, päikest ei või sõrmega näidata. Sõrm jääb kõveraks.

ERA II 133, 244 (44) < Kihnu khk., Kihnu v., Lemsi k., Koksi t. - Teodor Saar < Jakob Oad, s. 1877 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Maa on alt vett täis. Sellep. ei vaju põhja, et on "enge all".

ERA II 133, 244/5 (45) < Kihnu khk., Kihnu v., Lemsi k., Koksi t. - Teodor Saar < Jakob Oad, s. 1877 (1936) Sisestas Eda Pomozi 2001
Silmatera on ümmargune. Sellep. paistab ümmargune ka taevas. Kui silmatera oleks kandiline, siis paistaks kandilisena ka taevas.

ERA II 133, 339/42 (4) < Kihnu khk. - M. Kurrul (1895/1936); vt. ERA II 133, 36/4 (34) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Sinnekohe, kus suurihalla (hülgeid) nähtud õhta, tahakohe tulles oli ega mehel paar poegi taga. Toomas tõi vanna (hülge) - 15 n päe. Jõlm läks sulaks, siis laksime jälle mere. Saine lõunani juba läin: jõlm läks uduses, põersime tahakohe, aga kust sa laeva veel lõväd. Käösime ning käösime, juba läks pimetaks. Siis klaaris jõlme küll ä, aga minnä tiä enam kohogile. Äkest mia näe: tuli näükse, panime/ = läksime/ otse sinnakohe, saime laeva juure, aga Tungi Kustav oli kadun, ei tules välla kusakilt, lassime paar pauku püssu - ei kedägi. Siis näütami veel tuld - ei kedägi, jäigi selle õhta kadun. Teise humiku oli iõlm selgem ning tuul moalt ning kaunis vali, suatsime poari mehi oatama, mehed tulid varsi tahakohe ning reäksid, et õõre/kinnise ja ajujää piir, kus ju "õõrub"/ olle lahti, ei olle küll liiga lai, aga jala egä eä tükküga olle võimata üle saia. Mia kässi venne valmis panna ning jälle uiest otsma minne, mehed olid koa otse valmis minemas, läksid, oleski väga kaua kadun, juba tulid tahakohe ning Kustav koa pool külmavoetud venes pitkas. Tehti nattuke sooia, viina aeti sisse, õeruti ning vintsutati nattuke, akkaski toibuma jälle. Kustav reäkis: "Õhta tulles jahvardas/vanem vorm, praegu tarvitusel "jahus", täh. segas/ mio nõda ä, et soas mia aru enam kedagi, siiski tuli oma aru pära siakohe, võis olla eha kustumise aani/kahtlane keelend, p. o. "koivalgõ" eha asemel/, siis lahkus udu ää ning mia sai siis aru, et oles õige koes ühti, mia oli paelu pohja poole läin, siis hakkasi rohkem siapuele hoidma, siis nagi teite tule korra koa, aga oli õõrde lahti võtn, suas enam üle kusakilt. Otsi omale/jää-/tükke vahele, varjukse koha ning oli ühe tükü aega seal, hakkas külm kindi, siis tegi joostes nattuke sooia ning langsi siis jälle pitkä, käksä lei enne iätükku otsa pusti ning püssü tupe siõnna otsa. Mõtlesi, kui juhtu magama jäema, ehk siis leüdväd üles. Nenda ondki vist oln. Teä mia kedägi, kudas mia sia sai löütsi, aga et laevas oli." Nenda läks se päe jahtides üle. Õhta sündüs tuul kaunis valjuks ning eä pani minema. Teise humiku olime juba Ruhnust kaudu. Õhtapoõlõ hakkasid juba kurama metsad paistme. Teise humiku olime üsä Sõrve poagi ligi, oleks varsi kurgult/Irbenist/ vällä viin, aga tuul jäi tasaseks ning hakkas edala poõlõ vädämä, siis jai vagavaks ning võttis vesikoare ning hakkas meiti jälle tahakohe aama. Kolmandama humiku olime jälle Ruhnu ligi. Pani ikka tuult juurõ ning vadas luõdõ puõlõ. Sundus kieväks aaks (= tormiks). Iä akkas teese piäle juõsma. Lei meite laeva ligi toppama. Tegi silmapilk murru valmis. Meie panimõ tali valmis, et kui viel tulõb, siis laeva iest ää vadada. Aga tulõss ühti. Meie valvasimõ terve üe, et kui taris, siis valmis olõmõ. Sedaviisi sõitsimõ kaks päävä Riia puõlõ. Lõhkus iä nda ää, et enam suass minna kusagilõ. Kaks päävä ning kaks üed olimõ laevas nda paegal, et mitte kjõpma. Siis akkas jõlm jäemä. Näess meie enam muad ega metsa. Olimõ nda kesk Riia meres. Torm oli aga iä nda ää lõhkn ning puruks tein, et jala ädävaevaga ronidõs läbi sai. Käösime ühe päävä jälle meres. Leüdsime suurõd allid. Tapsimõ kahe päävägä laeva täüs. O, küll võin viel tappa, aga kus panõd! Sedasi oli juba neli nädalid kaudu läin. Tuul sundus jälle põhjast ning aas meiti ikka Riia puõlõ. Iä loppis silma nähtavas. Tuult vadas vesigarõ puõlõ ning aas meiti Läti randa rjõnnassõ (= kinnisjäässe). Sui aeg toppis piäle ning meie jääsime oma laevaga pehme löga (= jääsupp) sisse ning mitte enam kjõpma. Viis päävä olimõ sedämuõdi, siis võttis tuulõ lõuna-edälä, aas rjõnna uagi (= kinnisjää ääres olev laintest purustatud jääsupp) piält ää ning meie saemõ siält purjutama.

ERA II 133, 464/5 (7) < Kihnu khk. - Teodor Saar, M. Kurul (1873/1935). AT 234, 3 t. P. Kippari loomamj antoloogia nr 211. Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ööbik ja vaskuss. Ükskord elasid ööbik ja vaskuss ühel meelel teineteisega rahu sees ühes majas. Niihästi ööbik kui vaskuss olid ühe silmaga. Ühel päeval sai ööbik pulma palutud. Tema ütles vaskussile: "Mina olen pulma kutsutud, tahaks aga mitte ennast ühe silmaga näidata - ole nenda hea ja laena mulle oma silma teiseks, homme toon ma tagasi seda sinu silma." Vaskuss tegi tema palvet mööda! Teisel hommikul tuli ööbik jälle tagasi. Aga oli aru saanud, et kahe silmaga parem on mõlemile poole vaadata kui ühega. Vaskuss küsis oma silma kätte, aga ööbik ei annud mitte. Siis ähvardas vaskuss ööbikule kätte maksta. Ööbik ütles: "Mina ehitan oma pesa kõrges pärna otsa - sinna, kust sa mind ei leia." Sest ajast ööbikutel kaks silma, aga vaskussidel mitte ühte ainustki. Nii kus ööbikute pesad puu otsas on, seal peavad ka vaskussid põõsa all olema ja püidvad üles ronida! Kui nad pesad leidvad, siis puurivad munadele augud sisse ja imevad neid tühjaks.

ERA II 133, 499/509 (3) < Kihnu khk. - Teodor Saar < Daniel Vesik, s. 1903, käsikirjast (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Jäe jumalaga, Eestimaa, ma võtan Riiga reisida! Sääl näen ma meremeeste au, kes kokku pidand suure nõu: ühe uhke maja ehitand ja munserolli sisse seadnd. Vana Loorents istub ka seal sees, ta on ju päris saksa mees. Siis teretan: "Gut morgen!" ma ja küsin, kas ma laeva saan, kus peal võin sõita selle sui ja talveks koju tulla võin. Ma räägin taga saksa keelt, see rõõmustab ka vana meelt. Ja varssi ütleb ta see peal: "Kas tahad munserdada seal? Meil on üks suur ja uhke park, ta kapten on ka õige tark. Ta reisib pikad mereteed ja käib ka läbi võerad maad." Siis selleks kaupa tegin ma, et täie mehe palga saan. Kui kaup oli tehtud, raha käes, siis pudel õlut ostsin ma. Siis teisel päeval läksin ma selle väikese Düüna stiimriga seda uhket laeva vaatama, kus peal ma pidin reisima. Laev seisis vanas Millgrabis, kus tõuerid teda taklasid. Siis tüürmann vastu tuli mul ja ütles: "Sa üks madrus mul!" Kui pudelit tal andsin ma, siis tööd mul anti korraga. Bramstengad üles ajada ja seda mööda rajad ka. Kui kõik siis nõnda valmis sai, et varsti merel' minna võis. Siis masin jõest meid välja veab ja loots, kes õiget kurssi teab. Kui kelluboi juurest mööda sai, siis loots meist jumalaga jäi. Siis jäi kõik oma hoolele, me peastsime purjed tuulele. Siis maha jäi meist Riia linn ja Ruhnu saare tuletorn. See Märsarehv ja Kura rand on oma tuled valgustand. Kui ükskord kumas koiduläik, need maad mina maha jätsin kõik. Siis üskord paistis meie ees see Gotland Balti mere sees. Sest Öölandist ja Bornholmist mul pole palju rääkimist. Me vastas on suur Rootsimaa ja varsti Danska Sundi saar, kus mitu tuhat laeva peal - kõik ühtlas läbi sõitvad seal. Paar nädalat me seisime seal Kopenhaageni reidi peal. Siis varsti saime tuule hea - kõik purjed bordevinti sea. Ei kaua aega kestnud see, siis maad me jälle nägime: see Elsener ja Elsenburk ja Kattegati väina nurk. Kui kõigest nendest mööda sai, üks kõrgem koht veel Rootsimaal. See kutsutakse Kulleniks - paak põleb seal pikk sülda kaks, ta näitab laevadele teed, et surma ei saaks mereme'ed. Kõik uhked majakad on siin, mis kõik ma tahaks rääkida. Neil öösel tuled põlevad. Kui paksult taevast katab pilv, et kaugel ei või näha silm, siis igas laevas on ju need - trompeedid, pasunad ja muud. Kõik üle ilma teatab see, peab seda teadma meremees. Sest Aagentist nüüd mööda me, Gibraltar meil see paistab ees. Seal suures Nordi mere sees kõik Inglis kalalaevad seal on uhkest kokku pidand nõu ja purjutades noota vedamas. Siis tõusis meile ka üks löök, ei maitsnud enam söök ei jook. Meil vestist tormi vastu tõi ja lund ja rahet maha lõi. Siis kapten omas kajutis, tema kõndis suures kurbuses. Ta palus põlvili ka maas ja hüüdis appi armulist. Kui ükskord vähenes suur torm, siis purjed lahti - üks, kaks, kolm! Siis viinapudel välja toodi, elu terviseks seal joodi. Kapten, see siis vaatas kaarti, laev, see lendas täies vaartis. Küll Nordi meri suur ja lai, kus patentlogi lastud sai. Küll Inglis kaanalis on suur torm, siit läbi sõita on suur hirm. Sest kuulsast Inglismaast mis teil' ma tahan rääkida. Seal mürinad on vägevad, suured tööd ka tugevad. Ja rauast väravad on ees, kes kinni hoidvad merevee. Veest võtab ennast alanda, kolm sülda madalamaks jääb ja meri kaugelt kuivaks jääb. Nüüd purjutan Hispaania, seal vast saan minna maale ka. Näen metsad, kaugelt kõrged mäed, kus otsas seisab linn ja jõed. Sest ma kui imeks sinna sain, just kasemetsa tukka jäin! Seal laev oli laevast seotud ja rajad viltu prassitud. Kõik neljas mastis taageldud ja sütega täis laaditud. Kui kätte jõudis jõulukuu ja veel see uueaasta päev. Seal pääsukesed lendavad justkui suvel meie maal. Kakskümmend aastat mööda sest, kui röövlid tulnud Ahvrikast, on laevadele ette seadn ja nülgind meremeeste pead. Üks kuulus riik jääb rääkmata, mis on alles vaatmata. Prantsuse linna majadest, kus leian kenad neiud eest, kes rõõmustab üht meremeest, kui leian turmpoi majad eest. - Mul olid kallid viinad ees, mis saada võib kõik meremees sest kuulsast rikkast Ahvrikast, mis on ka alles rääkmata. Kui kümme päiva sõitsime, siis päeva alla jõudsime. Küll oli hirmus pala seal, et liha kõrbes luude peal.

ERA II 133, 515 (1a) < Kihnu khk., Mõisa k. < Tõstamaa khk. - Teodor Saar < Ann Kurul, s. 1865 (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kihnu majakiülem Vulf sõitnud iga päev punase tõllaga. See olnud nagu vaarao tõld.

ERA II 133, 515 (1a) < Kihnu khk., Turu k. - Teodor Saar < Jaan Entsik, s. 1894 (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Üks poiss tuln laevast ning riäkn, et tämä sõitn Punasõst merest läbi. Näin vaarao tõlla ratta vee piäl. Siis ette vanaeit kuulan.

ERA II 133, 515 (2) < Kihnu khk., Kihnu v., Turu k. - Teodor Saar < Jaan Entsik, s. 1894 (1936), kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Tammõpakk tuln vastalõ (= vastu tuult) vesiaolõ. Siis akkan katk.

ERA II 133, 522/3 (1) < Kihnu - Teodor Saar < Daniel Vesik, s. 1903, käsikirjast (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kas tunned maad. Kas tunned maad, mis Seli rannast on kaksteist versta lõuna pool ja Kihnu saare nime kannab? Seal hüüab uhkelt iga huul: Refr: See on see maa, kus minu häll kord kiikus ja mu isadel. Sest laulgem nüüd ja ikka ka: see ilus maa on minu kodumaa! Seal elab vaba Kihnu rahvas, kes oma kommetele truu ja maal kui merel ikka vahvas nii rahus kui ka sõjasuus. Refr. Küll ütleb mõni uhkussunnil: "Mis head võib olla Kihnumaal?" Kuid Kihnu elu nad ei tunne - meid kaitseb saatus igal aal. Refr. Kui lahti pääsis ilmasõda, tõi venelasi, kasakaid, siis õhkas (~ ägas) rahvas suures hädas, kuid keegi ei (~ ei ükski) puutnud kihnlasi. Refr. /vt. Märkus lk. 1. Hariduse Rahvakomissari käskkirja nr. 589 täitmiseks on siit köitest 8.10.1945 välja lõigatud lk. 523/4; mittekeelatud osad on kopeeritud vahelepandud lehele. /Siis tuli enamlaste tõbi ja punakaardi taskutes end kuhjas kokku kuld ja hõbe - kuid (~ neist) jälle eemal kihnlased!/Siis tuli lõpuks (~viimaks) saksa vägi ja nõudis pekki (~ lehmi), mune, võid. Kuid (~Ja) Kihnu rahval himu tegi (~ armu tegid) - nad ise pekki, mune sõid. Refr. Kui aga (~ Siis tuli) uue aja seadus meil jõulud varem kätte tõi, ei jäänud ükski kimpu Kihnus, vaid pühiks värsket õlut jõi. Refr. Luuletanud Elena Dubkovskaja. Elas Kihnus 1905-1919. a.

ERA II 133, 526/31 (4) < Kihnu khk. - Teodor Saar < Daniel Vesik, s. 1903, käsikirjast (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Must Kapten Atlandi okeaanil, kus lained laksuvad, üks laev seal sõidab ruttu, kel purjud tumedad. Komandosillal kõrgel, ta kapten seisab sääl ja alla käsku annab ta kare, käskiv hääl. See kapten on van Straaten, Must Kapten on ju ta! Laev "Lendav Hollandlane" viib teda Ahvrika. Küll mässule lõi meri ja pikne müristas - ei tarreta ta veri, ei kohku süda sees. Ta käseb valjul sõnal: "Kõik purjud ülesse! Las möllab, mässab meri, ei seda karda me!" "Oi-oi, üks puri näha!" nii hüüti vahi päält. "Oh, vennad, vaatke vahvalt, vist Morgen tuleb säält!" Must Kapten sõjalippu sääl käskis tõmmata. "Küll Morgan saab veel näha, ei teda karda ma!" Pea oli kaetud taevas ju paksu suitsuga - laev "Lendav Hollandlane" tuld juba andis ta. Pauk kõlas, sild läks puruks, kuul lõhkus laeva ka. "Trepp alla!" käis komando siis musta laevalta. "Kus on mu tütre varas?" nii hüüdis Morgan sääl. "Surm sulle, hollandlane, Atlandi mere pääl!" Siis tormasivad üles, need mehed tigedad ja võtsid püssid, piigid ning mõõgad välkuvad. Küll oli hirmus näha, siis röövli laeva peal, kus mehed võitlesivad kui metsalised seal. Ja laevatekki veri pea kattis üleni, ei jäetud võitlust seisma, vaid peeti edasi. Ja kui küll mõõgatera ju lükkas maha sääl Morgani - siis ka jäävad kõik rahu laeva pääl. Ja mehed valjult hüüdvad kõik vaimustusega: "Nüüd elagu, van Straaten, ta elagu, hurraa!" Kuid Straatenit ei jõua need hüüded rõõmusta, Kap Hornis tema mõtted vist näikse viibima. Sest aasta on ju mööda ja sellepärast ta peab trehvama Kap Hornis ju oma Marthaga. Ei hooli tema sellest, et meri möllab nii. Kap Horni poole algab ta reisu ometi. Et rutemalt võiks jõuda ta kalli kaenlasse, seepärast valib tema siis otse, õige tee. Veesambast läbi sõita ta tahab laevaga! Kuid loodusvägedele ei jõua vastu ta. Ehk laev küll oli nii tugev, kuid siiski põhja ta saab vete võimust maetud sääl ühes meestega. Üks kangelane jälle on vähem ilma pääl! Välk, torm ja meri peavad tal surmapidu sääl... /Teine variant:/Atlandi okeaanis, kus lained mässavad, üks imelaev täis purjes, ta sõidab Ahvrika. Tema kapten seisab väljas komandosilla peal, see kapten on van Straaten, laev "Lendav Hollandlan'" ja kõik maailma riigid on teda tunda saand. Küll möllab, mässab meri ja pikne raksatab, selle mehel soontes veri ei tarretama löö! Tema annab valjust käsku: "Kõik purjed ülesse!" Kui möllab, mässab meri ei seda karda ta! "Oi-jah, üks puri näha!" nii hüüti paki pealt. "Mul andke aega vähe, Morgan tuleb sealt!" Üks pauk ja plagu mastis, mis veripunane. Morgan saab varsti näha, ei teda kardeta! Taevast ja merd seal kattis paks püssirohu suits ja nende keskel seisis üks uhke "Hollandlan'". Pauk kõlas, sild käis alla, kuul puuris tekisse. "Trepp alla!" käis komando seal musta laeva peal ja vaatab kurval mõttel Atlandi mere peal? "Kus on minu tütre varas?" nii karjus Morgan seal. "Surm hollandlasel paras, Atlandi mere peal!" Kui verejanus tiigrid need mehed tormasid ja vastastikku piigid nad ette torkasid. Küll hirmus oli näha seal röövli laeva peal, kus tapetud sai mehi tekk verest punane. Mõõk puuris Morgani läbi ja maha kukkus ta. Tal oli hirmus häbi ja valus otsata. "Morgan on nüüd ju surnud, Must Kapten tappis ta! Ses elagu, hollandlased, Hurra, van Straatenil!" Ei sellest suurest mässust ta rõõmu ei tundnudki, vaid mässavas Kap Hornis tema mõtted viibivad. "Üks aasta annan aega, Van Mohlen, tead sa! Kap Hornis nõuan sinult oma Martha tagasi!" Komando kõlas valjust selle julge mehe suust. Karavelle peal, kus neiud viime Kartemi saarele. Kartemi saare peal, on teisi küllalt seal. Sest elagu, hollandlased Hurra, van Straatenil.

ERA II 133, 540/2 (12) < Kihnu khk. - Teodor Saar < Daniel Vesik, s. 1903, käsikirjast (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Hülge laul. Ma algan laulu hülgejääst ja kiidan Kihnu küttidest. Küünla kuus, kui külm oli vali, hangetas kõik Riia meri. Kuivasääre kääras risu, ei sealt paista rinna vesi. Seal tulid kokku külataadid, õuemehed, armsad naabrid. Nad a'avad juttu hülgejääst ja kiitvad Kihnu küttidest. Kes katsun öösel oma naist, see ära rikkun hülge püüst. Seda tarvis varsti harida ja paelad uuest tarida. Valmistage valged mütsid, hülge püüsed, püssid, käksid! Nemad käivad mitmekesi vaatmas, kus on sulavesi. Kus on lausa liiprid siled leida mõned "mustu-viled". Kui oli natti kupul näha, kütt see ronis varju taha. Seal tema seadis püssi palge, vaatas kirpu, hark oli selge. Päästab natil nokapära, varsti pauk sai tehtud ära. Kui oli "kala" kätte saanud ja seal juures juttu a'anud. Korra pööran kõrtsu pära - korter viina kuluks ära. Parem vastu Kihnu pöörda - jalavaev on makstud ära.

ERA II 133, 574/6 (14) < Kihnu khk. - Teodor Saar < Daniel Vesik, s. 1903, käsikirjast (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Siin meie seltsis. Siin meie seltsis selle aasta, Jumal aga teab, kus tuleva aasta! Muist meist pandaks mulla alla, muist meist liiva liidetakse, muist meiti viidaks Venemaale. Siin meiti peetakse küll lolliks, meie lähme Riiga siidiselliks, Siidi aga selliks, ametrolliks (olen kuulnud ka "sametpoisiks" - T.S.). Seal ees meil loksub kaardilaud ja tihti vilgub viinaklaas. Ma pidin aga minema briki peale, pandi aga Riiga parga peale. Riigas parkasid oli palju: üks oli "Tiina", teine "Düüna", kolmas, see oli parka praama, neljas, see oli aurulaeva. Kõik tahtsid minna talireisi, otsekohe Olensburki. See aga reis oli väga raske, sest, et tali oli väga vali. Küll oli aga külm ja sadas lund, ei kellegil tulnd silma und. Õhtul, kui läks päike looja, andis rooliratas sooja. Mina andsin aga roolirattal kätt ja valasin härdast silmavett. Aga kes ju meitel seal siis teadis, palju laev seal meitel jõudis?! Kapten merekardilt uuris, arvas ära selle aja, et nüüd saame tõesti Liisarooti. Seal siis viskasime loodi ja mõõtsime siis merevett ja andsime üksteisel kätt. Aga kapten, see oli ikka hädas! Tüürmann kinnitas veel teda, et meitel pole väga viga: Meil laeva sees on soolalast ja soola sees on püsti mast; meitel tekkis seisab valge luup ja igal mehel selgas suup. Me suubid selga heidame ja lainte varju peidame.

ERA II 133, 582 (20) < Tõstamaa khk., Seliste v., Lao k., Lao t. - Teodor Saar < Juuli Lao, 48 a. (1936). Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Seli Aadu maa pial olle suur lepp. Kis sialt oksa murde, jääde otse pimedase. Raaga olle kõik puualt täis, aga keegi kiputa ei toh'te. Ennemueste tapetud sial naa paelu kitsa ää, et selle verest kasun puu naa jämedase. Sellekohasele küsimusele vastas jutustaja, et need polevat olnud salakütid.

ERA II 133, 582 (21) < Tõstamaa khk., Seliste v., Lao k., Lao t. - Teodor Saar < Juuli Lao, 48 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kus kaks puud kokku õervad, sinna vahele viiate looma südamed ja - kus need õndude.

ERA II 133, 583 (25) < Tõstamaa khk., Seliste v., Lao k., Lao t. - Teodor Saar < Juuli Lao, 48 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Mereinimesed ikke olle.

ERA II 133, 584 (28) < Tõstamaa khk., Seliste v., Manija s. < Kihnu khk. - Teodor Saar < Maria Sepp, s. 1908 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Laori Madli ütleb ikka, et eng minne päräst surma paopõõsa.

ERA II 133, 608 (103) < Kihnu khk., Kihnu v., Mõisa k., Ala t. - Teodor Saar < Jakob Mätas, s. 1903 (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanakurat oln mual tües. Aga pandud ljõna siemnetest kuhja tegemä. Vana üteln, et muatüe ei tähendätte, olõ taris meremeheks akata. Vana pandud Ruõtsi pankõ piäl ketti kindi hoidma. Ikka käün egä lainõ aegas iesotsas. Sõrajäljed oln tekiss. Viimes tõmmatud prammsieglid lahti. Siis ei põlõ enäm oitod suan, viin pliisist vällä. Lae läin Englismualõ. Vanakurat tuln ankruketigä, taotan (visanud) kai piäle. Tahtn aprehnutti. Enäm laevameheks ei akatõ. Läin ning kadun.

ERA II 133, 608/9 (104) < Kihnu khk., Kihnu v., Turu k., Lauri t. - Teodor Saar < Madli Sarapik, s. 1870 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Tulõoksaga (vaigune, läbipaistev oks puus) puud ei võiõ majassõ panna - pitse lüe leüe maja ää. Mede Mihkel pani kogõmatta tulõoksaga puu tua seenässe. Päräst nägi ää ning raius risti piäle. Siis-mte leüe ää. Miks juba kasvavale puule pikne sisse ei löö, seda jutustaja ei teadnud.

ERA II 133, 609 (106) < Kihnu khk. - Teodor Saar < koolilastelt (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Laevassõ-mtõ võiõ tuulõoksaga puud panna, siis ollõ ikka tormaga kjõmpus. Majassõ võiõ küll panna. Tulõoksaga puu võiõ jälle laevassõ panna. Missugune on "tuulõoks", seda jutustaja ei teadnud.

ERA II 133, 611 (115) < Kihnu khk. - Teodor Saar < koolilastelt (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui teel pikutada, siis ajab ihule kärni.

ERA II 133, 611 (124) < Kihnu khk. - Teodor Saar < koolilastelt (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kuhu poole täht langeb, sinna läheb tuul.

ERA II 133, 612/3 (134) < Kihnu khk. - Teodor Saar < koolilastelt (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui vanakuu reede õhtul tehakse luude, siis kaovad kirbud.

ERA II 134, 118 (56) < Saarde khk., Voltveti v. - Jaak Sõggel < Karl Rein, hiljuti surnud (1936) Mt. 203 C, ainuke teisend. P. Kippari loomamj antoloogia nr 179. Uudishimulik lammas. Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Üks vana jutt. Perenaene saatnud lamba kahe pojaga karjamaale, ise läinud kodu ja heitnud pisut niiütelda ao-unele magama. Lambad söönud aasal ja kuulnud peenikest vilet põesast, mis neile kahtlaseks osutanud. Vana lammas jätnud pojad aasale ja läinud kahtlast asjalugu vaatama. Leidnud põõsast hundi pikutavat ja kanget kõhuvalu kaebavat. Palunud lammast, et see temale kõhtu pigistaks. Lammas hundi juttu ei uskunud ja läinud kohe tagasi, aga ei leidnud tallesid eest: teine hunt oli talled seniks ära nosinud.

ERA II 134, 137 (4a) < Saarde khk., Voltvelti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel oma mälestuste järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui toomedel suvel palju marju, siis tuleb järgmine suvi väga palav, võib-olla ehk ka põud.

ERA II 134, 150/2 (3) < Saarde khk., Voltvelti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < Peeder Sõggel (1936) Mt. 90, Karu õpetab poegi, 2 t. P. Kippari loomamj antoloogia nr 72. Küttide hää jahisaak. Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vana karu oli pojad metsas suureks kasvatanud ja viinud siis ühel ilusal õhtul metsa äärde asuvasse kaerpõllule, et pojad saaks ka esimest korda maiusrooga ja õpiks endid päästma kurja küti eest. Kaeras olles õpetanud vana karu poegadele ning käskinud siis kohe metsa põgeneda, kui talumajade poolt ukselingi lõksatust kuulda on, sest siis tulevad säält poolt kuri kütt püssiga, kes nalja ei mõistvat. Kui aga kuulvad metsa poolt kõbinad, see olla kõik tühi asi, sest sääl kõbistavat mõni veikene jänesepoeg ja muud mitte midagi. Arvanud, et metsakabina järel võivad julgeste kaeras edasi pidutseda ja trallida. Hää meele ja suure jutu pääle ei pannud vana karu tähelegi, et kaera põllust käinud kraavi tirre läbi, kuhu vana karu sisse komistanud. Selle juhtumise pääle ehmatanud pojad kangeks ja arvanud kütti talu poolt tulevat ning pannud metsa poole jooksu, vana karu kaerapõllule jättes. Metsa ääres valvanud aga kütid, kes mõlemad karupojad maha põmmutanud. Et sellel ajal meestel olnud vanaaegsed tulelukuga püssid ja vana karu poegadele ka peaaegu järel olnud, ei olnud meestel aega püssisid laadida ja pääsmist ka ei olnud, sest vihane karu poegade surma pärast asunud meeste kallale. Nüüd olnud mehed surmahädas, kuid siiski ajanud südame rindu ja asunud nugadega ning tühjade püssidega vihase karu vastu. Tulnud heitlus meeste ja karu vahel, mis kestnud umbes kaks tundi, kuni viimaks jäänud mehed ikka võitjaks. Mehed tahtnud küll karule nina pihta lüüa, kust teda kerge oleks olnud tappa, aga karu olnud kange nina hoidma. Mehed, küll haavatud ja puruväsinud, saanud viimaks ikka karust jagu ja võtnud temal pikapääle viimase võhma ikkagi välja.

ERA II 134, 161/2 (10) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as. - Jaak Sõggel < Liisa Siitan (1936) AT 169 J, Hunt ja ratas, 5 t. Tähelepandava konkreetse juhtumi alusel tekkinud pajatus, esmakordselt arvele võetud läti ainese põhjal. P. Kippari loomamj antoloogia nr 153. Hunt hädas. Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Hunt hädas. Lõmsi talupoiss tulnud öösel ehalt kodu, kui näinud - hunt luusib omapääd õues ümber. Poiss jäänud seisatama, et vaadata, mida kaval hunt viimaks välja mõtleb. Näeb - hunt lahab lauda poole, tuleb säält ruttu tagasi ja pistab lipsti uksevahelt kööki. Poiss ruttu järele, et saaks köögiust kinni panna ja siis hundile naha kallale tikkuda. Minnes vaatanud mõnd käealust, kuid ei leidnud õue päält mingit muud kui ühe vana kestle, mida nägi õue pääl vedelevat. Jõudnud poiss köögiukseni, tulnud hunt just ukse pääl temale risti vastu. Poiss pistnud kestle ette ja - hunt jooksnud päädpidi kestlisse, kus pää vana kestli põhjast labi ulatanud ja kestel hundile kaela jäänud. Niiviisi siis hunt löönud kestlega tükkis õue pääl sada kukerpalli, kuni poiss aia äärest teibapooliku toonud, hundi maha matertanud ja temal viimase tossu välja võtnud.

ERA II 134, 162/3 (11) < Saarde khk., Voltvelti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel, oma mälestused (1936). Mt. 77 D1, 1 t. P. Kippari loomamj antoloogia nr 59. Hunt ei täitnud lubadust. Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Hunt murdnud perenaesel karja seast kõige ilusama lehmamullika ära. Perenaesel olnud mullikust kange kahju ja hakkanud hädaldama: miks hunt just kõige ilusama mulliku murdnud. Hundil läinud meel haledaks perenaese näumisest ja lubanud temale uue, parema lehma asemele tuua. Perenaene ootanud teisel päeval, mil hunt oma lubamist täidab, aga hunt olnud ja jäänud otsani valelikuks: murdnud koguni teisel päeval veel ühe lehma karja seast ära. Perenaese kahju olnud suur.

ERA II 134, 178 (8) < Saarde khk., Voltvelti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui haavad kevadel rohkeste urventavad, siis saada sellel suvel rohkeste jahedaid ja külmi ilme olema.

ERA II 134, 179 (17) < Saarde khk., Voltvelti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanakuu valetab, noorkuu külmetab.

ERA II 134, 180 (25) < Saarde khk., Voltvelti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Nisu tuleb külida noorel kuul ja esimesel reedesel päeval, siis kasvab nisu nii, et annab hästi valge saia.

ERA II 134, 194/6 (6) < Saarde khk., Voltvelti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < Märt Päärson (1936) Mt. 281 A, 2 t. P. Kippari loomamj antoloogia nr 250. Sääsk hoiatab lehma hundi eest. Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Hundil karjas ei õnnestanud. Kord läinud hunt kavala nõuga lehmakarja juurde, valinud kõige rammusama ja noorema lehma karja seast välja ning kutsunud seda libedal keelel omale pulmatalitajaks. Lehm olnud kohe valmis minema, kuid sääsk, kes istunud lehma sarve pääl ja hundi ning lehma kõnet päält kuulanud, sosistanud kõrva sisse: lähad ikka küll pulmaroaks. Lehmale löönud nagu südamesse ja ta ei läinud enam hundile kaasa. Hunt katsunud siis veel õnne teise ja kolmanda lehma juures, kuid ikka üks ja sama palk, ei läinud teine ega kolmas lehm hundile ligi, kõigile oli sääsk selgeks teinud, et hundil on pulmaroaks lehma vaja. Aga hundil olnud kavalusi küllalt veel peidetud kõrva taha. Ta arvanud, et üksi metsa lehma ei jõua tassida, sellepärast valinud ta karja hulgast ühe noore ilusa mullika ja asunud sellele kallale, et seda maha murda ja siis metsa tassida magusaks pulmaroaks. Kui hunt parajaste lehmamullika kallale oli asunud, röögatanud lehmad kõik korraga nagu ühest suust ja jooksnud tuhatnelja seltsis, kui "viiskümment meest" hundile kallale. Kes saanud, see tõuganud hunti sarvedega, mõned surunud jalgadega, üks ühte ja teine teistmoodi, suure vihaga. Suure vaevaga pääsenud hunt vihaleärritatud ja marruläinud lehmade käest, et metsa pugeda, kuid ilma sabata ja, õnneks või õnnetuseks, kolme jalaga. Ka lehmamullikas pääsis ära, ehk küll mõnede riimustustega, mis oli saadud hundiga võideldes. Lehmad "süatasid", et nad edespidi ega iialgi hunti enam karja juurde ei lase ja kogu sellest ajast olla hundid Saarde metsanurgast peaaegu kadunud, ainult harva näeb või kuuleb mõnd "läbireisijat" veel, kuid see Saardes palju ei peata, sest Saardes on tigedad ja kurjad lehmad, kes hundiga nalja ei heida.

ERA II 134, 198/9 (79) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Märt Päärson (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Saarde kohta räägib ennemuistne jutt: üks vanamees oli kord Saardest läbi reisinud. Jäänud väga hiljaks õhtu pääle ja oli sunnitud öömaja otsima. Kui ta kuues külas ja seitsmes talus oli käinud öömaja palumas ja igalt kohalt minema saadetud, jäänud ta viimaks Eonõmmele ühe suure paksu kuuse alla ööseks. Hommikul ülesse ärgates pahandanud selle üle, et inimesed nii kadedad olnud ja temale kui väsinud teekäijale öömaja ei ole annud: "See ümbrus olgu igaveste metsaga kaetud ja ärgu inimesed kunagi himustagu siia omale kodu ega kollet soetada. Hirmuga peavad nad siit hoidma." Sellest olla siis kuni tänapäevani Saarde ümbrus põlismetsaga kaetud.

ERA II 134, 235/6 (3) < Halliste khk., Abja v., Anni t. - Jaak Sõggel < vana peremees (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanausku. Kui sügisel, vana Mihkli päeval veel puud lehtes (nagu seda on käesoleval 1936. a.), siis ei ole niipea täielist ja kindlat talvet oodata, olgugi, et talve eel käivad veikesed külmad ja veikesed lumesajud. Sarnane usund on ka Halliste kihelkonnas tuttav, mida ma hiljuti kuulsin Abja Anni vanaperemehe suust.

ERA II 134, 247/8 (46) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < enda mälest. järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanausku. Kui metsas mõni inimene on haigeks jäänud, siis ütlevad vanad inimesed nagu imestades: "Metsas jäi haigeks." Metsas haigeksjääja põdevat kauem kui see, kes väljal on haigeks jäänud.

ERA II 134, 247 (40) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as. - Jaak Sõggel < Leena Sõggel (s. Graff) (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanausku. Kuuvalgel (kui kuu pääle paistab) ei lubata vanarahva arvamist mööda pääd sugeda, sest siis saavad pää alati valutama.

ERA II 134, 247 (41) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as. - Jaak Sõggel < Leena Sõggel (s. Graff) (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanausku. Kes kuu paiste käes magavat, niiet magajal kuu pääle paistab, see jäävat, kas varem ehk hiljem, kuutõbesse haigeks.

ERA II 134, 247 (42) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as. - Jaak Sõggel < Leena Sõggel (s. Graff) (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanausku. Kes metsa minnes ehk metsast läbi minnes "metsa kardab", sellel saab metsas juhtuma mõnesuguseid õnnetusi.

ERA II 134, 247 (45) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < enda mälestuste järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanausku. Metsa minnes ei tohi "kurja" (halba sõna nagu kuradid, kurjavaimu jne.) nimetada, siis saab metsas mõnda halba asja või õnnetust juhtuma.

ERA II 134, 395/6 (1) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < enda mälestuste järgi (1936-1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvapärane arstiteadus. Vaata küsimuskava lkg. 32-33. Saardes olivad vanad inimesed ikka kindlas arvamises, et "maalis" haigusi saab maast, "rabadud", "kõrvahaigusi" tuulest ja palju teisi haigusi kadeda inimese kahetamisest, kurjast silmast, vihaselt vaatamisest, sõnatamisest, sisse andmisest ja ära-tegemisest ning kohkumisest. Näituseks: Mäletan selgeste, kui 6-aastane poiss kukkus kangateljede pingi päält maa põrandale ja pääle kerge põrutuse ei olnud poisil suurt viga. Aga mõni päev hiljem tekkisivad peenikesed villid poisi käevarrele ja hiljem katsivad villid käevart üleni. Mindi Kõppu ühe nõianaese juurde, et teada haiguse nime. Nõid ütlenud - haigus on "maaline" ja seda on maast saadud. Käskinud, kui koht teada, kus maapääl halvaste maganud või kusagile maha pudunud, salaja sinna kolmel õhtul "hõbevalget" (vanaaegsest hõberahast) maha kabitseda, siis võib julge olla, et terveks saab. Kahe nädali jooksul paranes haigus.

ERA II 134, 396 (2) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < enda mälestuste järgi (1936-1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvapärane arstiteadus. Vaata küsimuskava lkg. 32-33. Mäletan üht vana meest, kes oli teisest küljest "rabatud", maa-arst oli ütlenud, et haigus olla tuulest saadud. Annud rohtu küll, kuid haigus ei paranenud põrmugi. Haige tõentanud, et ta nüüd küll teadvat, kuidas kord oli külm tuul temasse teistmoodi puhunud kui seda varem olnud. Ja säält ta siis haiguse saanud.

ERA II 134, 412 (11) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < enda mälestuste järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvapärane arstiteadus. Vaata küsimuskava lkg. 32-33. Lendavkulda kahetatud inimesele.

ERA II 134, 419 (15) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel. < Jaak Sõggel, enda mälestuste järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvapärane arstiteadus. Vaata küsimuskava lkg. 32-33. On ka neid, kes haudunud varba vahesid puutõrvaga ja poomõliga määrinud, et enam hoida vett eemale, kuid tõendavad, et see palju viga ei parandavat.

ERA II 134, 423 (1) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel, enda mälestuste järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvapärane arstiteadus. Vaata küsimuskava lkg. 32-33. Kaelahaigustest on tuttav "kaelakangestu". Kael on kõva ja kange, ei anna murda ega käänata. Maa-arstid on haigust nimetanud "tuulest rabatud". Maa-arstide antud rohud on olnud vedelad, mida on kästud tarvitada pääle määrimiseks. Sagedaste on oodatud vanal ajal, et haigus ise paraneb.

ERA II 134, 438 (28) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - J. P.Sõggel < Jaak Sõggel, enda mälestuste järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvapärane arstiteadus. Vaata küsimuskava lkg. 32-33. Saardes nimetatakse halltõbi ehk külmtõbi. Teisi nimetisi kuulnud ei ole ja ei ole ka ise haigust näinud. Mäletan väga selgeste, kui mõned külmetuse tagajärjel olevad haiged külma röögivad, siis vanad inimesed on ütelnud: "Nüüd on tõeste hall seljas." "Sõidab halli." "Hall on otsaga juba külas." Olen ainult seda juttu kuulnud, et vanal ajal inimesed olla sagedaste halli põdenud. Mitte midagi rohkem.

ERA II 134, 440/1 (33) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel, enda mälestuste järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvapärane arstiteadus. Vaata küsimuskava lkg. 32-33. Rabandus, rabatsihaigus, tuulest rabatud ja piksest rabatud on haigus, mis "käib inimesi mööda". On inimesi või haigeid, kes mõnikord ainult teisest küljest on rabatud, kuna teine külg terveks on jäänud. Rabat haiguse vastu otsitud juba vanal ajal abi ikka maa-arstilt ja otsitakse ka seda säält praegugi, kuid enam salaja, kui seda sündis vanal ajal.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101 Järgmine lehekülg ]