[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 13726/13727 < Ambla khk., Jootma - Joosep Neublau < Otto Roop (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Laps kaevus Ühekorra olnud peres lapse varrud. Perenaine läinud kaevust vett tooma ja näinud, et üks laps ujunud kaevus. Jooksnud ruttu teistele ütlema, et last välja tõmmata. Kui teised kaevu juurde jõudnud, olnud laps juba kadunud. Aaasta pärast selsamal pääval läinud perenaise laps kaevu äärde. Perenaine näinud, et kaks last kõndinud ümber kaevu. Perenaine toond oma lapse ära, aga võeras laps kadunud kaevurakete taha ära. Laps öölnud: "Küla tedu kutsus mind endile." Perenaine olnud lapse pärast väga mures ja kartnud, et laps ehk ära upub ja hoidnud last alati oma juures. Laps saanud kahe aastaseks, ema põle enam teadnud lapse uppumist kartagi, kuid ühe korra olnud laps kadunud. Ema läinud kaevule kohe vaatama, laps olnud kaevu uppunud. Otto Roopi suust. See lugu peab olema Järvamaal Madise kihelkonnas Metstaguse vallas Veski peres sündinud mõnekümne aasta eest.

E 13787 (2) < Võnnu khk., Ala-Kilgi k. - Jaan Rootslane (1894). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal hallil ajal, kui Jeesus veel maa peal elas, elli ka üks joodik vanapoiss, kes igaühte inimest hundiks sõimas, olgu ta kes tahes. Ükskord tuli ta jälle purjus pääga kodu poole: tee pääl tuli talle tundmata mees vastu. Kohe sasinud ta temal rinnust kinni ja hakanud vanduma: "Mis sa, kuradi susi, hunt, hulgud, kas sa mulle viina ka ostsid!" Võeras mees, kes keegi muu kui Jeesus oli, ütles: "Kui sa mind hundiks sõimasid, siis ole ka esi hunt!" Kohe laskis joodik käpikalla ja hunt oligi valmis. Et hunt joodikust olla saadud, siis ei puutuvat ta mitte joodikuid.

E 13787/13789 (3) < Võnnu khk., Ala-Kilgi k. - Jaan Rootslane (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühes mõisas elanud kord julge rehepapp. Rehi oli mõisast hää tükk maad kaugel ja tee käis läbi metsa, keda mööda keegi muu ei julge käia kui üksi rehepapp. Metsa sees elutsesivad tondid hulga kaupa. Ükskord läks rehepapp südaöösel läbi metsa. Tee oli pikk ja mehel hakkas igav, võttis piibu taskust, et sellegagi igavust ära ajada, aga taskusse kobides, et tuld üles lüia, hakkas ta vanduma - ta mehekene oli tuliraua kodu unustanud - "Võiks ometi vanapoisski tuld tuua!" Kohe nägi ta enese ees heleda tule paistvat. Ilma mõtlemata läks ta tuld otsima. Tule ääres seisnud kaks paksu kõhuga poisijõmakat ja segasivad kühvlitega tuld ümber. Rehepapp läks tule manu, võttis sõna lausumata tulise raa ja pandis piibu põlema. Viimaks ütles teine poisike rehepapile käreda häälega: "Võta põlleäär pihku!" Rehepapp tegi nagu kästud, mille pääle teine poiss tulisid süsa kühvliga rehepapile rüppe viskas, üteldes: "Mine nüüd kodu!" Kodu saades viskas ta söed nurka, aga mis ime, söed kõlisesid. Kohe mõistis rehepapp ära, et vanapoiss temale raha oli annud. Äkitselt tõusis rehe all suur müra ja kära, nii et julge rehepappki ära ehmatas. Uks läks lahti ja vanapagan astus sisse ja hakkas oma raha taga nõudma. Rehepapp hakkas Isameiet lugema ja risti ette lööma, kuni kukk kirge, kadus vanapoiss hirmsa kisaga rehe alla ära. Hommiku leidis rehepapp, et kõik tema tööriistad olivad rehe all ära purustatud. Rehepapp sai raha läbi rikkas meheks, ostis enesele talu ja tema elavat veel tänapäevani õnnelikku elu, kui ta veel ära pole surnud.

E 13796/13798 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaauk Kuuenda-Seitsmenda Moosese raamatu järel peab maarjasõnajalaõis jaanilaupä öösi õitsema, siis kus nad kasvavad, peab inimene ootama, kuni ta õitseb, sest paljalt õieaeg peab üks särts olema. Sel särsu ajal peab ta peusse kahmama ja jooksu pistma ja hoidma hästi, sest vanapagan tahab teda vägise ära tõmmata, et inimesel ei pea õnne olema, ja talutua unkasse peab siis selle õiega minema selsamal ööl ja vaatama läbi selle õie, siis põlevad kõik rahaaugud kui tuluke, mis muiste sõdade eest maha on maetud nagu seda laplased teevad. Selle õiega peab minema siis silmalt selle tule peale rahaaugu juure. Õis aga peab kõvasti peus olema, sest kui see juhtub kaduma, siis kaub tuluke ja oled saagist ilma. Nõnda peab siis töötama kui jo rahaaugu juure on jõudnud, et õis ikka peus on ja labidas, mis jo ka sul algmises juure on võetud tööriistaks, teises peus seisab. Tugevust põle vaja kaebmises, sest see võim saab siis isienesest olema kaebmises, teisel käel aga nõnda, et ikka õis pahemas käes ja labidas paremas käes seisab peab kaebmist toimetama. Oled jo raha nähtavale saand, siis peab õie käega kasti, ehk kelle sees raha seisab, august välja tõstma ja ilma lugemata katsuma ära viia. Ja kui kodu oled saan, võid teda pruukida kui so oma. Aga selle õiega ei saa enam teine kõrd teist rahaauku - seda on aga paljalt seks korraks; teine kord peab jälle niisama töötama, enne kui kätte saab.

E 13822/13825 (1) < Ambla khk., Tapa - J. Ekemann < Joosep Pääru (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Peretüdruk läinud laupääva õhtu hilja kaevust vett tooma, kuna pererahvas vihtlema hakand. Teised oodanud tüdrukut tagasi tulema ja kui see ju kauaks jäänud, siis läinuvad teised vaatama, mis viga tüdrukulle juhtus. Kaevu juures olnud ämbrid tühjalt maas, aga tüdrukut ennast ei kusagil. Vaadatud ja otsitud kaevu, ehk vahest tüdruk kaevu kukkunud, aga ei kaevus midagi. Kui otsimisest ega hüüdmistest midagi välja ei tulnud, läinud pererahvas tuppa, mõteldes, et tüdruk ehk kusagille teise peresse läinud. Kui pühapääva hommikul tüdruk ikka kadunud oli, siis kuulanud pererahvas külas igal pool, aga keegi ei ole tüdrukut näinud. Saanud nädal mööda, teisel laupäeva õhtul tulnud tüdruk kodu. Pererahva küsimise peale, kus ta olnud, rääkinud tüdruk: "Ma läksin kaevu äärde ja panin veeämbrid seljast maha ning hakkasin kaevukooku võtmma. Äkitselt tuli üks toredas riides mees minu juurde, võttis minu ümbert kinni ja viis edasi. Ma tahtsin karjuda, aga ei saanud häältki teha. Ma pigistasin silmad kinni ja ootasin, mis tuleb. Kui ma jälle silmad lahti tegin, siis leidsin enese toredas toas, kus kõik asjad aina kullast ja hõbedast särasivad, nii et silmad tahtsid kustuda. Mees oli minu vastu imelahke. Ta küsis, kas mina selle eluga rahul saan olema ja lubas minule kõiksugu head asju ja lõbusat elu. Ma ei teadnud äkitselt midagi ütelda, ma olin kangesti uimane. Mees aga ütles: "Kui sa ei taha siia jääda, siis võid tagasi minna, aga mõtle järele, et siin sinul palju parem on kui maa peal ja võid tagasi tulla, kui soovid." Võttis siis minu ümbert kinni, ma pigistasin jälle silmad kinni. Kui kaua ma sedaviisi tema kaendlas olin, ei tea mina. Kui ma aga jälle silmad lahti tegin, leidsin enese kaevu juurest. Mõtlesin, et liiga kauaks jäin, sest et ämbrid olid ju ära toodud. Kui pererahvas temale seletasivad, et ta juba terve nädali ära olnud, pani ta seda väga imeks. Edespidi ei läinud tüdrukul söök ega jook. Ta kuivas silmanähtavalt ära, nii väga muretses tema, et altilmast ülesse oli tulnud. Paari nädala pärast kadunud ta ära ega tulnudki enam tagasi. Peale tüdruku kadumist jooksnud üks punane kutsikas toa poolt kaevu poole ja kadunud kaevu juure ära. Sest arvasivad pererahvas, et ta nende tüdruku vaim on, kes veel vanas kohtas käib vaatamas. Joosep Pääru suust.

E 13846/13851 (V) < Ambla khk., Tapa - J. Ekemann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metshaldjad Mees läinud pääv enne jõuluid metsast jõulupuud tooma. Otsib ja otsib, aga ei leia parajat. Otsides ei pane ta tähelegi, et juba võeras metsas on, Korraga nääb ta enese ligidal kena kuuse, mis jõulupuuks kõlbab. Mehel hea meel, et ometi kord leidis, mis otsis ning hakkab kuuske maha raiuma. Tõstab juba kirvest, et puule pihta anda, kui keegi korraga tema õlast kinni võtab. Mees laseb kerve maha ja vaatab, kes teda puudub. Võeras, ilus naisterahvas, seisab mehe juures ja ütleb paluvalt mehe peale vaadates: "Kulla külamees, ära raiu seda puud mitte maha! Siin metsas on küllalt ilusaid puid, aga need on minu valitsuse all ja ma hoian neid nii palju kui jõuan, kõige kahju ja kurja eest." Mees vaatab imestades naisterahvast. Nii ilusat ei olnud tema oma eluajal enne näinud. Ta küsib: "Kes oled sina, et sa selle metsa enese jagu ütled olema ja kus kohtas elad sa?" Naesterahvas kostab: "Kes mina olen, saad sina kuulda, kui minu kortelisse tuled, kus minu teised õed ja ema elab." Mees oli enne juba muruneidudest kuulnud ning arvas praegu ennast niisuguse ees seisvat. See aga mõistis mehe mõtteid ja kostis: "Sina, surelik, arvad, et mina murueide tütar olen! See ei ole õige! Muruneid ei tule iialgi ühe sureliku juurde nii avalikult, et ta ennast näitab, tahad sa aga minu kortelisse tulla, siis lase ma katan sinu silmad kinni." Mees ihaldas väga kena naisterahva elukohta ja tema teisi õdesi näha ning ütles: "Mina olen valmis tulemas, aga ütle minule enne, kas saan mina sealt veel tagasi tulla?" Naisterahvas vastas: "Kui sinul tahtmist on, võid kohe tagasi tulla., tahad sa aga meie juurde jääda, võid seda ka." Mees käskis oma silmad kinni katta. Naisterahvas võttis taskust toreda rätiku, pani selle mehe silmade ette, mis peale mees nagu uimaseks jäi, ega teadnud midagi, mis tema ümber sündis. Kui ta jälle uimastusest toibus, nägi ta enese ümber hulk ilusaid naisterahvast ja mõned mehed. Tuba, kus tema oli, oli toredam palju, kui mees enne kusagil mõisas oli näinud. Seesama naisterahvas, kes metsas teda keelas puud raiumast, tuli temale kõige ligemalle ja ütles: "Sina tahtsid teada, kes mina ja need, keda sa siin näed olevat, on, siis võin mina sinule ütelda - meie oleme metsahaldijad ning valvame, et inimesed oma rõemutujus noort metsa ära ei lõhu. Paraku tihti peame meie nägema, kudas ilma asjata noori puid maha raiutakse. Selle eest tahtsin mina sind hoida ja hoiatan, et sa edespidi mitte ilmaasjata oma rõemustuseks noort puud ei raiu. Iga kord, kui üks noor puu saab raiutud, tunneme meie niisamasugust valu nagu teie, inimesed, kui oma kätt ehk jalga haavate." Mees tõutas, et tema iialgi enam ei taha selle tarvis kervest pruukida, et noort metsa ilmaasjata raiuks. Naisterahvas naeratas, andis mehe otsaette kergest suud ja ütles: "Tänan sind, hea mees, et seda tõutad, ma arvan ka, et sa seda pead. Oma lastele võite teie ju igamoodi rõemu teha, ilma et oleks tarvis metsa rikkuda." Selle peale viis naisterahvas mehe mitmest toredatest tubadest läbi. Igas toas nägi mees uutmoodi toredusi. Sai ta kõik näinud, küsis naisterahvas, kas ta tahab nende juurde jääda. Mees kostis: "Ma tahan enne minna ja oma naist ja lapsi veel kord vaadata ning siis tulen mina teie juurde elama." Naisterahvas ütles: "Kui sina kord siit ära lähed, ei saa sina enam elusalt seia tagasi, sest kes surelik korra seia sisse on tulnud, ei leia enam teist korda selleks teed. Et sina aga naise-laste järele igatsed, siis tahan mina sind nende juurde saata." Nõnda rääkides võttis naisterahvas jälle rätiku taskust, pani mehe silmade ette ning mehel kadus mõistus peast. Kui ta ülesse ärkas, leidis ta enese kodu ligidal olevat. Ta läks kodu. Imeks pannes tuli temale naine ja lapsed vastu ning küsisivad, kus tema nii kaua oli olnud. Mees kostis, et tema ainult enese arvates ühe tunni ehk kaks ära olnud. Naine aga seletas, et tema täiesti kaks nädalat oli kodunt ära olnud ning nemad teda juba ammugi taga otsinud. Nüüd rääkis mees, kuda tema metsas naisterahvast oli näinud, kes teda keelanud puud raiumast ning viimaks tema kortelisse läinud. Naine kuulas seda lugu imestades pealt. Mehel ei olnud aga enam õiget rahu. Ei maitsenud temal enam söök ei jook. Ta läks metsa, rändas kõik kohad läbi, kas ehk juhtuks veel selle kena metsasalgu juurde, aga see ei läinud temal korda. Igatsus kena naisterahva järele läks nii suureks, et ta haigeks jäi ning varsti ka suri. Peale surma nähtud üks valge kogu öösete seal majas käima, mida inimesed surnud mehe vaimuks pidasivad, kes kodu käia. Pea selle järele surnud ka naine ja lapsed ära. Varsi pärast naise ja laste surma, põlenud ka maja ära. Maja asemelle kasvanud aga kena kuusemetsasalk, mis ruttu suureks sirgunud ja praegust seal pidada olema. Räägitakse, et keegi sealt salgust ei tohi midagi raiuda, sest et seal palju haldjaid olla, kes sellele, kes sealt midagi raiub, paha tegevat.

E 13857/9 (4) < Audru khk. - Jakob Weltmann < Andres Nurm (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kulla kuivataja. Vanal ajal, kui ümberkaudu jaanituled helendasivad ja noorrahvas tule valgusel lusti lõid, oli ka sel ajal Kirbu männiku künkal elu ärganud. Surmavaikuse asemel oli sääl siis maa-alust müdinat kuulda, mis nagu kõuekõmin kaugele kõlas, ja sääl kohas helkis taevas nagu oleks ka keegi sääl jaanikest teinud. "Vanamees kuivatab kulda," rääkis rahvas. Rahva seas liikus jutt, et männikus ammust aega vanamees elada, kellel suur varandus maa all olla, keda ta iga jaaniöösel kuivatada ja üle lugeda. Vanamees käia ka iga aasta üks kord üks kord enne jaanipäeva suure pangega merest vett viimas. Sel ajal olla siis ikka üht pisuhänna sarnast tulejuga nähtud männikust merele ja säält tagasi läbi õhu helkivat. Kaks meest võtavad nõuks ühel jaaniöösel vanameest vaatama minna. Mehed läksivadki. Nad jõudsivad ka paksust põõsastikkudest läbi pugedes männikusse, kus neile ka kohe väike lagedik silma paistis. Nad jäivad seisatama, korraga valitses pilkane pimedus nende ümber, maa nende all hakkas vankuma ja kõikuma, nii et nad jalal ei võinud seista, vaid endid põõsaste sisse pikali pidivad laskma. Kui pimedus jälle kadus, nägivad nad kesk lagendikku üht inimese moodu kogu seisvat, mis hiigla suurune oli. Pikad lumivalged juuksed katsivad tema pääd ja põlvine ulatav sorakas habe kattis tema nägu. Keha ümber oli tal suur karunahk tõmmatud. Hiiglamees lõi tule põlema ja pistis hagad põlema, mis kaunis hää hunnik maas seisnud. Siis veeretanud kolm suurt kivi tule juure, kelle pääle ta ühe poti pannud. Siis tõstnud ta mullakõrgenduse nagu kirstukaase ülesse, kelle alune raha täis olnud. Ta tõstnud raha kamaluga potti, kus ta teda tule pääl kuivatanud või küpsetanud ja pani siis jälle tagasi oma kohale. Vana hiiglamees ei olnud veel oma teoga lõpule jõudnud, kui teine mees teisele kõrva sisse ütelnud: "Oh, oleks see raha meie käes!" Vanamees oli seda kuulnud. Vali karjatus kõlas ta suust, tuli kustus ära ja pimedus valitses männikut. Mehed kuulsivad veel kanget kõuekärgatust läbi õhu ja rahakatla vaumist maa põhja. Mehed olnud hirmunud ja jooksnud kodu. Praegugi veel on kesket männikut üks auk väikese lagediku sees olemas. Jaaniöösetel olla sääl sees väikest valgust nähe. Kes sääl nüüd lugemata varandust kuivatab on teadmata, kas see endine hiigla sarnane vanamees või mõni muu. Andres Nurme suust.

E 13868/13869 (4) < Paistu khk. < Halliste khk., Kaarli v. - Jaak Sõggel (1894) = H III 24, 283/4 (117) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2003
Kuidas katk ära kadus Vanal ajal olnud Eestimaal suur katk. Inimesi ja elajad surnud igal pool maha nagu kärbseid ja keegi ei teadnud abi selle vastu. Viimaks jõudnud ka katk juba Viljandimaale ning teinud seal oma häävitusetööd edasi. Viimaks, kui Viljandimaal üks taluvanakene seda kuulnud, et katk juba nende maale oli tulnud, ütelnud kohe: "Lapsed, ei ole sellest viga, küll katk nendasama minema peab, nagu ta tulli." Kohe peale selle võtnud taluvana kapist paksu raamatu välja ja lugenud selle kallal arvata poole tunni aega, siis pannud ta teda jälle kappi tagasi, käänanud ukse lukku ja pistnud võtme hammekaukas. Tõisel päeval kuultud, et katk Viljandimaalt olla ära kadunud. Kui Eestimaa mehed seda kuulda saanud, et Viljandimaal üks taluvana sealt katku välja ajanud, tulnud ka nemad tema juurde. Vanakene lugenud siis väha aega suurest raamatust ja käskinud sellejärel mehi kodu tagasi minna. Kui Eestimaa mehed koju tagasi jõudnud, leidnud ka, et katk juba maalt kadunud olnud.

E 13878/13879 (11) < Halliste khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Veepuudus Kord olnud ühes külas veepuudus. Vihma sadanud kah, aga see ei ole kedagi tähendanud, mitte juua ei ole ka saanud. Jõed-ojad kujunud ära ja mis ülevalt sadanud, see kadunud kui tina tuhka. Mujal olnud vett küll, aga selles külas mitte piiskagi. Külarahvas arvanud seda jumala vitsaks. Külarahvas pidanud aru, kuida külasse vett saada. Mõned arvanud seda kellegile nõiale jutustada. Mindud ka nõia juurde. See võtnud suure seitsme Moosese raamatuga Piibli kaenla alla ja läinud ühes külasse, lugenud seal mõne sõna suurest raamatust ja käskinud siis kolm päeva aega oodata. Külarahvas oodanud ja saanud ka vee kätte. Seda oli nõid enne äraminekut ütelnud, et nende küla vee keegi vanatüdruk olla ära kaotanud, aga nüüd ei saavat enam. Külarahvas tänanud nõida ja olnud rõemsad vee tagasisaamise pärast.

E 13881 (13) < Halliste khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühel päeval lugenud keegi taluvana kambris suurt Seitsme Moosese raamatuga piibelt. Ta lugenud nii kaua kuni õhtuni. Siis hakanud õhtu, et selge ilm olnud, tähti taevast maha sadama. Neid sadanud niisama kui lund, tõised inimesed kartnud väljas olla ja läinud ära majasse. Hommikul üles tõustes ei leidnud nad väljast mitte midagi, ei tähte ega muud. Järgmisel ööl kartnud rahvas jälle, et tähed maha sadavad, aga ei tulnud enam ühte tähtegi, kõik olnud alles, ilusaste oma koha peal. Pärast seda läinud jutt laiali, et see ja see taluvana, kelle nõiapiibel olla, rahva silmad ära lummutanud ja sel moodul näinud nad tähtede sadu, et seda küll kusagil ei olevat olnud.

E 13882/13883 (15) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Libahundiks muudetud Kirnumäe Märt ja Redelpere Reet tahtnud kõvaste paari minna, aga nende vanemad kummagilt poolt seda ei sallinud. Viimaks arvanud noored inimesed välja, isi ilma nende lubata õppetaja juurde paluma minna, et see neid paari paneks. Õpetaja seisnud küll esiotsa vastu ja ütlenud, et Märdi isa seal käinud ja seda kõvaste ära keelanud, nii et tema ka seda üle keelu ei võivat teha. Viimaks lubanud Märti-Reeta ilma laulatamata ühte elama hakata. Siis laulatanud ka õpetaja neid ära. Pärast saanud Märdi ja Reeda vanemad seda kuulda ja see mõjunud valusaste nende südamesse. See olnud nädal nende laulatusest, kui Märdi isa suure raamatu kaenla alla olla võtnud ja lastega sauna poole läinud. Tema lugenud aga seal ilma kellegi nägemata ühe tüki sellest suurest raamatust ja selle järel lipanud Märti-Reeta libahundina metsa. Sellest olla siis libahundid ja libahundijutud meile tekkinud.

E 13883/13884 (16) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõisend Kord tahtnud kaks noort inimest paari minna, aga kummagipoolsed vanemad seda ei lubanud. Noormehe vanemad sellepärast, et nooriku vanemad nõiad üteldi olevat ja nooriku vanemad sellepärast, et noormehe vanemad kahed üteldi olevat. Noored inimesed aga tahtnud endid kindlaste ühendada. Läinud õpetaja juurde, see aga ei laulatanud, ütlenud, et nende vanemad seda aga sugugi ei lubavat. Siis jätnud õpetaja laulatamata. Noored inimesed aga läinud kusagile kõrvalisesse kohta ja hakanud seal mehe-naesena elama. Ühel päeval lugenud nooriku isi nende sauna lähedal suurest Seitsme Moosese raamatuga piiblist kolm salmi ja kohe saanud neist soendid, kes sedamaid metsa jooksnud.

E 13889/13890 (6) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur < Mari Kangur(1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kärsamäe augud Kärsa vallas Kärsa mäe pääl Allikakivi vabrika juures seisavad selle mäe sees kolm suurt auku ja nende urgude kohta käib järgmine jutt. Seal olnud vanast kolm maja, need olnud ait, laut ja elumaja. Seal pidanud maja noorperemees oma pulmi. Viinad ja õlled olnud valmis, siis lähtud pruudi järele, pruut toodud koju ja hakatud pulme pidama. Pulmapäeva õhtul tulnud üks vana halli habemega mees sinna ja palunud öömaja, aga ei antud. Siis läinud vanamees alla saunanaese juure öömajale ja siis saatnud saunanaese vaatama, mis pulmalised teevad. Naene läinud, tulnud aga varsi tagasi ja ütelnud, et pulmarahvas kõik maas segamine. Jälle natukese aja pärast saatnud vanamees jälle vaatama, naene läinudki. Inimesed olnud elajanäoliseks saanud. Siis käsknud vanamees kolmat korda vaatama minna. Naene läinud välja, tulnud tagasi, kutsunud vanamehe ka vaatama, kui maja suure praginaga maa sisse vajunud. Ainult ühest aknast lennanud vares ja harakas välja: pruudist saanud harakas, peiust vares sellepärast, et nemad esmalt lubanud seda meest öömajale, aga teised ei olnud lasknud ja sellepärast vajunud need rahvas maa sisse, aga pruut ja peiu saanud välja lenda ja sellest pulmaviinast ja õllest saanud see Kärsa allikas. Enne jooksnud see allikas viina ja siis pandud vahid juure, et vaesed ei saanud seda viina juua ja sest saadik ei jooksnud allik enam viina, vaid vett. Veel praegu on need augud mäe sees alles ja see allik jookseb ilmlõpmata. Veel nüüd jõuluööseti on katsutud, ehk vahest jookseb viina, aga ei jookse, vaid vett. Mari Kangru suust.

E 13940 (16) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ussimaterdamise kaikaga tuleb lehmajooki segada, siis ei lähe piim venima.

E 13941 (33) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui maja ehitamise juures mõnest palgist tuld välja tuleb, põleb see maja ära.

E 13941 (34) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui koer hommiku ringutab, saab viina, kui õhtu - pahandust.

E 13941 (34a) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul lammast niidetakse - kasvab hea vill, kui vanal kuul - jäeb vill veikseks.

E 13942 (40) < Audru - Johan Pill (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kased heaste mahla jooksevad, lüpsavad lehmad suvel heaste piima.

E 13942 (47) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul metsa raiutakse, kasvab uus asemele, kui vanas kuus - ei kasva.

E 13942 (48) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul juust lõigatakse, kasvab juuks ilusaks pitkaks.

E 13942 (49) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul vihtled, hakkab ihu sügelema.

E 13944 (66) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes vastuoksa raasitud vitsaga looma lööb, selle looma hammustab uss ära.

E 13944 (67) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes vikerkaari sõrmega näitab, selle sõrm mädaneb ära.

E 13944 (68) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes vääntud vitsaga looma lööb, selle loom kooleb ära.

E 13944 (69) < Audru - Johan Pill (1894) Sisestas Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes pihelgakepiga looma lööb, selle looma hakkab punast kusema.

E 13945 (86) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Esimesel karjapäeval ei tohi karjane puud murda, siis murravad loomad jalgu.

E 13946 (93) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorekuu vihm on igale asjale sigiduse andja.

E 13946 (94) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suure Neljapäeva hommikul peab lepa luuaga enne päeva tuba pühitama ja pühkmed põllule rattarööpasse visatama, siis ei sigine kirbud.

E 13948 (108) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Langetõbi tulla sellele, kes läbi sideme kasvanud rukkisid söövat.

E 13948 (109) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Langetõbi kaub takjajuure söömisest.

E 13948 (110) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jooksjapuu marjad kaotavat jooksjahaigust.

E 13949 (119) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puu ahjus pilli ajab, jäeb palju vaesid lapsi nutma.

E 13949 (119a) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puusärki tehes veristud saad, saad pea jälle kirstu teha.

E 13950 (129) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noores kuus tehtud viht sünnitab sügelisi.

E 13950 (131) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vanas kuus juuksed lõikad, langevad juuksed maha.

E 13951 (134) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorel kuul tehtud luud sigitab kirpa.

E 13951 (135) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorekuu vihm kasvatab juuksed pikaks.

E 13951 (137) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes lihavõtte esimese püha hommikul metsast pajuokse toob, leiab palju linnupesi.

E 13953 (161) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuusel palju käbisid, tuleb hea kartula aasta.

E 13966/13969 (4) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Aadu Tomberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu kaevajad Elanud kord kolm venda. Kaks nooremat venda tahtnud rikkaks saada ja teinud selle tarvis kõiksugused tembud ära. Vanem vend olnud aga vagane mees, kes ennast oma kätetööga toitnud. Ühel öösel juhatatud kahele nooremale vennale unes: "Minge heinamaale, sinna, kus suur tamm kasvab. Tammest põhja pool on suur kask. Just tamme ja kase vahekohal maa sees on rahakatel. Kaevake see välja, siis saate rikkaks." Mõlemad vennad näinud öössel ühte ja sedasama unenägu. Hommikul ülesse tõustes olnud nemad rõemsad, et nüüd ometigi rikkaks saavad. Nad võtnud labidad õlale ja läinud siis ka vanema venna maja kaudu läbi, et teda ka endi kaasa kutsuda rahaauku kaevama. See vastanud aga neile: "Rahaauku mina kaevama ei tule. Teil läheb mind tarvis muidugi ja saate mulle ka ilma kaevamata raha andma." Vennad naernud: "Vat kus mees, kes loodab, et temale ilma kaevamata ja vaevata raha antakse. Eks meie saa näha, kuida tema jutt tõeks läheb." Läinudki vennad heinamaale tamme juure. Vaadanud - tammest otse põhja poole suure kask. Mõedavad maa ära tammest kaseni - just kolmkümmend sammu, niisiis viiteistkümnenda sammu peal keskkoht. Kaevanud sealt paari jala sügavusele, juba labidas puutunudki ühe kõliseva asja külge. Võtnud mulla pealt ära, vaadanud - määratu hulk raha raudkastiga maa sees. Suure vaevaga jäksanud mehed katla august välja tõsta, kuid sedaviisi käsitsi pole nad teda ära viia jaksanud. Olnud vaja hobust tuua. Keskmine vend läinud hobust tooma, kuna kõige noorem rahakasti vahti jäänud. Kojuminejal vennal tõusnud kurjus südamesse. Ta tahtnud raha üksi omale saada. "Tarvis temale," pidanud ta tee peal aru, "lasta kodu naist kooki teha, kook aga vaja ära kihvtitada. Küll ta siis kooki ära süies varsti sureb. Siis on kõik raha minu ja ei pruugi jägamisega vaeva näha." Lasknudki kooki teha, kellele ta aga jões kasvava mürgijuure sahvti peale tilgutanud. Läinud siis hobusega heinamaale. Noorem vend rahavahtis jäänud rahakasti juures mõttesse: "Kui see raha kõik minu oleks, siis oleksin ma rikas mees. Mistarvis seda õige hakatagi vennaga jagama, eks ta mulle omale tarvis lähe." Võtnud hea kaika, läinud siis põesa taha ja jäänud põesa taha ootama, et kui vend tuleb, teda maha lüia. Keskmine vend, kes sellest pole midagi teadnud, tulnud hobusega julgesti teed mööda edasi. Korraga karanud noorem vend põesast välja, löönud temale teibaga pähe, kohe surnuks. Viinud siis hobuse rahakasti juure. Hakanud seal vankrit vaatama, leidnud koogid. "Näe mis head suutäied ta veel mulle tõi," ütelnud tema ja hakanud hea isuga sööma. Saanud vaevalt koogid ära söödud, kui juba hirmust valu tundnud ja varsti ka surnud. Kodu oodanud naesed mehi koju, kuid neid pole tulnud ega tulnud. Pole nemad ka teadnud, kuhu mehed läinud. Nad läinud siis vanema venna juure ja tellinud, et tema nende mehed ülesse otsiks. Vanem vend läinud. Ta leidnud vennad heinamaalt, mõlemad surnud. Pannud raha ja vennad vankrile ja toonud koju. Muist raha toonud koju omale, muist annud leskedele, kellega need endid elataks. Nii saatis rahaahnus vennad mõlemad hukatuse sisse. Aadu Tombergi suust Koeru kihelkonnast Marjast.

E 13972/13973 (8) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Leena Tamberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha leidmine Talumehel olnud põllu sees üks põesastiku salu. Ammugi juba olnud rahvasuus juttusid kuulda, et seal võsa all rahaauk pidada olema. Mees püüdnud ka mitu korda kaevata, kuid pole midagi leidnud. Läinud ka viimaks targa juure. Tark katsunud oma kunstid ära, siis ütelnud: "Jah, kulla mees, mina ei või sinna midagi parata. Seda raha ei saa sealt enne kätte, kui ise välja kerkib." Korra väljal kündes näinud mees, et tema metsatukas koer istub. Ta pole sest suurt tähelegi pannud. Kui aga teisel ja kolmandamal õhtal, kui mees metsatukast mööda koju poole tulnud, ikka koer seal istunud, läinud ta vaatama. Juure saades pannud mees imeks, et koer mitte eest ära ei jookse. Ta andnud kepiga koerale, see kukkunud kõlisedes küljeli. Nüüd saanud mees aru, et see mitte koer ei ole, vaid selge suur rahakott. Pole mees seljas jäksanud koju viiagi, viinud hobusega. Naha sees olnud kuld- ja hõberaha. Mees jäganud muist vaestele, muist võtnud omale, saanud jõukaks ja kuulsaks meheks.

E 13990 (2) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kilkisid väga palju sigineb, võib neid järgmisel viisil ära kautada. Too kuude vaheajal (kui kuud luuakse) saue, võta sellest kolm korda pihuga ja viska sellest kolm korda üle pahema õla neisse nurkadesse, kus kilgid elavad, siis kauvad nemad varsti.

E 13990 (5) < Koeru khk, Merja k - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes noort kuud taevas esimest korda nääb, hüüdku kuu poole: Sina vanaks, mina nooreks!" Siis seisab tema nägu kauemine ilus noor.

E 13990 (6) < Koeru khk., Marja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noori hobuseid peab alati vanal kuul, vanu hobuseid aga noorel kuul rautatama, siis seisavad rauad hästi kaua all.

E 13991 (9) < Koeru khk., Merja - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuulamise ajal esi- ja tagavärava piitade sisse kirves lüia, siis ei pease hallitus, ravandus ega muu kuri haigus looma kallale, kes tuulatud vilja sööb.

E 13992 (14) < Koeru, Merja - O. Hinzenberg (1894) Sisestanud Eve Ehastu 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tütarlaps sünnib, siis vaja teda peale esimest pesemist meesterahva särgiga kuivatada ja pärast kuivatamist läbi võera meesterahva pükste lasta.

E 13993 (18) < Maarja-Magdaleena khk, Koeru v, Merja k - O. Hinzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuulehoogu, mis äkitselt läbi akna tuppa keerab peetakse rabanduse saatjaks.

E 13993 (23) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kirp käe peal kõnnib, tähendab see pahandust.

E 13993 (24) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes metsas halgja jälgede peale juhtub, see eksib kaua edasi-tagasi.

E 13996 (2) < Koeru khk., Väinjärve v., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894). R. Põldmäe Eesti naljandid. "Mis siis teha, kui head poisid ahvatlevad?"Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ema õpetanud tütart: "Kui kurjad poisid sind avatellevad, siis ära võta mitte nende nõu!" - "Aga kui mind head poisid avatellevad, mis ma siis pean tegema?" küsinud tütar emalt. Ema pole selle peale teadnud midagi vastata.

E 16329/30 (1) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vitsavalu vastu Kurat kuulus kuningas ilma peal, rohke rammu mees rahva seas, tule tuulesta üle üheksa kiriku, üle seitsma suure linna, üle viie viinaköögi, vii ära vitsavalu.

E 16330 (2) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui täied selga pantud on, siis võta 7 täie ja lõika pihlakupuupulk ja kääna latva poolt otsast süda natukene välja ja pane need 7 täie sinna sisse. Siis pane vastupidi punn ette, nüid vii see pulk sinna, kus üks jooksja oja ehk allik välja ajab ja kui seda teed, siis tee nõnda, et keegi ei näe ja kellegil ei ütle, ei oma emal, isal, vennal ega õel.

E 16330 (3) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ussi hammustamise vastu Ussil on huuled punased, Maol hambad maksakarva, kullespea kulualune, see teeb hea saoalune, mis sa pime teda pistnud, salajas teda salunud? Pugi põesas, mägi mättas, keri kerasse, mine metsa rannapae keskele kus ei kuulda kukehealt. Issa pojakene, püha ristikene.

E 16330/1 (4) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes käsnasid ära kaotada tahab, see piab siis, kui kuu õhtal läbi maja seinaprao teise seina peale paistab, neid seal kohal hõõruma.

E 16331 (5) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes paisid ära kaotada tahab, see peab vana 1/2 rahaga neid ristamisi keike läbi vajutama ja siis seda raha neljapäeva õhtul kolme teeharu peale viima ja sinna maha viskama.

E 16331 (6) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosi tähed RATOR AREPO TERET OPERA ROTAR Need tähed saavad sinise suhkrupaberi peale kirjutatud pliiatsiga üle määritud ja haige koha peale pantud.

E 16342/3 (4) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näki jõest välja toomine Ühes veikeses Viljandimaa jões elutsenud vanasti õige kuri ja tige näkk. Iga inimese ja elaja, kes sinna jõkke juhtunud minema, kiskunud ta kohe vee alla. Viimaks ei julgenud enam keegi meelega mõistja inimene selle jõe juure minna. Korra kuulnud ka üks ümberrändaja täkuruunaja sest näkist räägitavat, see lubanud teda jõe põhjast päevavalgele tuua. Korjanud siis omale rahva käest hulga hõbesõrmuseid, pannud iga sõrme ja varba otsa kolm sõrmust ja läinud siis jõkke, kus ta kohe põhja vajunud. Tüki aja perast tulnud ta näkiga, kes peaaegu põrsa taoline elukas olnud, jõest välja. Kui täkuruunaja teda küllalt kuival maal oli piinanud, lasknud teise jälle oma märjasse elumajasse tagasi minna. Sellest ajast saadik ei puududa selle jõe näkk enam kordagi jões ujuvate ja jõest üle minevate inimeste külge. Jaak Vaine suust 20. veebr. 1895 üles kirjutatud.

E 16344/5 (5) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valge hobusest näkk Ühel suisel päeval läinud kolm veikest last isekeste järve ligidale heinamaa peale mängima. Seal ilmunud äkitselt üks veike valge hobune nende juure. Lapsed hakanud hobust ettevaatlikult, et teda mitte ära hirmutada, silitama ja sügama. Et ta aga paigastki ei liikunud, roninud talle viimaks kõik lapsed turjale. Niipea, kui lapsed hobusele selga istunud, hakanud see tuhatnelja otse järve poole jooksma. Kui ta juba järve tahtnud hüpata, saanud kõige vanem poisike, kes saba pool istunud, aru et see mitte õige hobune ei või olla. Hüidnud siis rutuste: "Näkk, näkk, hoorapoeg, linnalitsi nõelavaras!" Kui ta need sõnad välja öelnud, vajunud valge hobune kui maa alla. Ainult lapsed jäend kolmekeisi järve kalda peale istuma. Poleks poisike sõnu mitte öelda mõistnud ehk nende hüidmisega hiljemaks jäenud, siis oleks neid näkk kõiki järves ära uputanud. Jaak Vaine suust 15. jaanuar 95 üles kirjutatud.

E 16361 (13) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noore kuu ajal hamet õmmeldakse, siis ajab see hame ihu sügelema.

E 16363/4 (20) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes teada tahab saada, kus ouul ilmakaares tema tulevane teinepool elab, see võtku suvel üks kirjatlehm (lepaptriinu) kinni, lasku teda ühe oma sõrme pealt teise peale nii kaua edasi jooksta, kuni ta lendu läheb. Sel ajal kui kirjatlehm sõrmi mööda jookseb, lausugu katsuja ise: "Näit, näit, kirjatlehm, kus pool minu noorik (noormees) - õhtu pool või hommiku pool, lõuna pool või põhja pool!" Kuhu külge siis viimaks kirjatlehm lendab, seal pool elada ka katsuja teine pool.

E 16365 (23) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kägu kevadel varakult enne puude lehtesse minemist kukkuma hakkab, siis saab sel aastal rohkeste vilja, aga kui ta alles siis esimest korda kukkub kui leht juba puus on, siis saab sel aastal nälga näha.

E 16384/5 (1) < Haljala khk., Vihula v. - Jüri Loosberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Painjast naene Kord hakanud ühel mehel painjas käima ja käinud kangesti ja iga ööse, mees pole rahu sugugi saanud. Läinud siis targa käest nõu küsima, tark õpetanud: "Puuri seina sisse öherdiga auk ja tee lepapuust prunt, mis parajast auguga ühesuurune on, ja muretse inimeserasvast küünal, pane tuli külge ja kuhugi varjule, et painjas seda ei näe, ja kui tuleb, siis pesta see pulk augu ette, tuli peidust välja, siis saad painja kinni." Mees teinud nii, kudas tark õpetanud. Tulnud õhta, mees heitnud magama lepapuust prunt pihus ja inimeserasvast küünal tekiserva all. Painjas tulnudki. Mees teinud nagu magaks, pistnud aga kiiresti prundi augu ette, võtnud küünla tekiserva alt välja - niisugune kena neiu istunud voodi jalguotsis, et sa ime, ja mees saanudki omale painajast naese, olnud aga tõsine naene, põle millagi palju rääkinud ega suud naerule vedanud. Läinud ka kord mees ja naene kiriku, naene naernud tee peal, mees põle sest midagi teadnud, kiriku sees jälle naene naernud. Tulled kirikust välja, mees küsinud: "Mis sa kirikus naersid ja tee peal jälle, kui tulime?" Naene öölnud: "Kui sa seda ütled, kust sa minu said, siis ütlen, mis ma täna naersin. Mees öölnud, räägi sa este, küll ma siis kodu räägin, kust ma sinu sain." Naene rääkinud: "Hommiku, kui mei tulime, siis kolm vanapaganat riidlesid, üks oli luukur. Läksid kolmekeste üle kraavi, siis seda luukurid ma naersin, ja kirikus jälle kolm vanapaganat kirjutasid tukkujate nimesid verise hobusenaha pääle ja nahk sai täis, siis hakkasid hammastega venitama ja ühe pea käis kolksti vasta seina, siis seda ma naersin." Saaned koju, mees võtnud pulga augu eest ära ja näitand, et siit sain, naene lipsti august välja ja kadunudki ära.

E 16387 (4) < Haljala khk., Vihula v. - Jüri Loosberg < Jüri Koorberg (1895). O. Looritsa, Endis-Eesti elu-olu, Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hülgesõit Kord tulnud talumees lauba õhta saunast. Kuu paistnud heledasti. Kuuvalgel näinud ta: suur hülge rannal kivi otsas. Ruttu läinud ta tuppa, pannud riided selga, võtnud hülgeraua (pika paela otsas), läinud siis rannale, ajand lootsiku merde, läinud isi lootsikusse, hülgeraud käes. Niipea kui hülge ligi saanud, viskand raua hülgele sisse, hülge aga lipsti merde ja vanamees lootsikuga järele. Ja see sõit olnud nii hirmus rutuline, et vanamees pole tohtind liikudagi. Kui juba tüki merd olnud lõhki sõitnud, tulnud suur kala, 12 küünalt peas, hülgele vasta, olnud korra suur solin, ja kala kadunud jälle ära. Kohe pöörand hülge ümber, tuldud teed tagasi. Sõit võtnud aga homikuni aega. Hülge viinud vanamehe sinna, kust este toonudki, ja surd isi ära. Mees tänanud jumalat, et eluga peasnud. Hülgesõit aga jäänud surmani mehe südamesse. Jüri Koorberg

E 16390 (2) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Juhannes Tamberg, 28 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Luupaenajast Kord olnud mees, kes luupaenaja sõnu oskanud. Kui ta aga need sõnad mõttes ära lugenud, tulnud luupaenaja kohe sinna, kuhu mees soovinud. Kuid mehel olnud see kavalus ka luupaenajat eemale hoida, mõnikord kutsunud mees teiste naljaks luupaenaja, hoidnud siis aga jälle ta sealt vaevamast tagasi, kuhu teda kutsutud. Siis olnud selgesti kuulda, kuida luupaenaja mööda parsi ja seinasid roninud, nii mis ragisenud. Mees pole mitte kurja loomuga olnud, ta saanud aga muidu luupaenaja sõnad omale selges. Ütelnud ise: "Pole minul muud tarvis, kui mõtlen aga need sõnad, siis tuleb kole." Hobust pidada luupaenaja saba mööda üles minnes vaevama. Selle vastu olla hea nõu, hobuse sabast vaja iga kord ise kohast kinni hakata ja iga kord Issameie lugeda. Siis ei saada luupaenaja mitte hobuse selgagi. See olla kõige parem abi; öökulli talliukse külge naelutamine ei olla selle vastu midagi.

E 16391/2 (3) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Juhannes Tamberg, 28 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veel 7 Moosest Ühel mehel olnud 7 Moosest. Karjapoiss saanud selle raamatu ükskord peremehe järelt ja kirjutanud säält heasti välja. Sääl raamatus olnud mitmesugused haiguse terveks tegemise sõnad: kütisõnad, karjatsesõnad, hundi-, karu-, ussisõnad, kurjade vaimude ja surnud inimeste vaimude ettekutsumise sõnad ja muud. Karjapoiss katsunud korra ussa välja kutsuda, need tulnud kohe. Kuid poiss pole julgenud neid väljakirjutud tükka omale pidada ega neid lugeda, põletanud ära. Kartnud, et uneski juhtub neid lugema ja nõnda mõne kurjavaimu ette kutsuma - selle nägemine võiks aga teda väga ehmatada. Kuid see olnud kõige hirmsam, et iga soovi ehk asja ees oma hirmus tõutus olnud, mida pidanud tõutama, muidu ei lähe toime. Nii olnud ussihammustamise arstijal see tõutus, et oma arstimist teistele ei tohi õpetada - kui õpetab, ei saa ise enam abi, kui omale õnnetus juhtub. Ükskord kiidelnud üks tugev moonakas oma jõudu, et tema ei pidada karu ega hunti kartma. Kui ta kiitlemine juba liiale läinud, hakanud mõisa peremampsel teda keelama, kuid mees läinud sõnadega lausa jämedaks. Korraga võtnud mampsel oma kastist suure musta raamatu, lugenud sealt seest mõne sõna. Korraga läinud uks lahti ja kaks karu astunud uksest sisse. Mees, kes hunti ega karu ei kartnud, olnud nüüd vait nagu hiir. Karud otsinudki nagu mehega sõprust, läinud tema ette ja mörisenud. Viimaks lugenud mampsel jälle, siis läinud karud ära. Juhannes Tambergi suust Koerust, Merja külast.

E 16446/54 (3) < Põltsamaa khk., Kurista v., Sulustvere k. - Martin Luu < Emilie Mihk, 37 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ristimise täht põrgus Ennemuistene jutt Kord läinud üks tüdruk metsa marjule. Ta noppinud omad korvid täis ja hakanud kodu tulema. Tulnud ju hea tüki maad, siis saanud aru, et olnud ära eksinud. Hakanud siis õiget teed ülesse otsima. Küll käinud ta sinna ja tänna, aga õige tee pole kuskilt välja tulnud, mis kodu oleks läinud. Teed otsides tulnud öö jo peale ja tüdruk pidanud ööseks metsa jääma. Teisel hommikul hakanud tüdruk jälle teed otsima. Küll käinud ta metsa põigiti ja ristati uuesti, läbi aga ikka pole kodutee välja tulnud. Nõndaviisi möllates tulnud jo lõuna kätte ja tüdruk istunud ühe kivi otsa väsimuse pärast maha ja hakanud kibedasti nutma. Kui tüdruk nõnda kivi otsas istunud ja nutnud, siis tulnud korraga metsast üks tore herra välja ja öölnud nutvale tüdrukule: "Ära nuta, ma juhatan sind metsast välja, aga sa pead siis selle minule andma, mida sa praegust oma südame all kannad!?" Tüdruk lubanud ka seda, mida tundmata herra nõudnud ja herra juhatanud tüdruku metsast välja. Tüdruk astunud mõned sammud edasi sealt kohalt, kus nad herraga kõnelenuvad ja seisnudki oma õue all koplis. Mõni nädal pärast seda juhtumist sünnitanud see tüdruk poeglapse. Kui see laps kolm päeva vana olnud, siis tulnud see tundamata härra sinna talusse, kes metsas tüdrukule teed oli juhatanud ja öölnud tüdrukule: "Kui sa metsas ära olid eksinud ja ma sulle teed juhatasin, siis lubasid sa selle lapse mulle, mida sa kolme päeva eest sünnitasid, nüüd tulin ma teda ära ristima, aga praegu ma teda ka sinu käest ära ei vii." Tüdruk lasknudki tundmata härrat oma lapse ära ristida ja kui ta lapse ristimisetähte kirjutama hakanud, siis võtnud ta lapse ema sõrmest verd ja kirjutanud sellega ristimisetähe, aga lapse emale annud ta ühe teise tähe, mis verega ka olnud kirjutatud ja kus need sõnad peal seisnuvad: "Selle lapse ristimisetäht on põrgus!" Siis keelanud ka veel see tundmata härra lapse emad, seda tähte oma lapsele näitamast ja seda sündmust jutustamast, kust maalt nad üksteist tunnevad, aga niipea kui ta seda teeb, siis peab ta kohe surema. Nõnda rääkides läinud tundmata härra oma teed, tüdrukut nutma jättes. Tüdruk kasvatanud oma poega ilusasti ja kombelikult ja õpetanud ka teda lugema ja kirjutama. Poiss aidanud emad kõiksugustes majatöödes, kus iganes tarvis olnud ja käinud igal pool ema kastide ja kappide kallal, aga ühele kirstule pole ta oma poega lasknud. Poiss mõtelnud küll: teab ometi, mis emal seal kirstus on, et ta mind ilmaski sinna kallale ei lase. Aga ema käest pole ta ka seda küsinud. Kui poiss kümme aastat vanaks saanud, siis jäänud poisil ema raskesti haigeks ja poiss tallitanud ja põetanud haiget ema. Kord haiguse ajal jäänud poisi ema raskesti magama, poiss otsinud ema salakirstu võtme ülesse ja läinud sinna vaatama, mis salaasja seal on. Kõik kirst olnud poisil ju läbi kraamitud, aga midagit iseäralikku pole ta leidnud - aga korraga löönud ta silmad kirstukappi ja näinud, et seal üks paberileht olnud, kus verega kirjutud sõnad peal olivad: "Selle lapse ristimisetäht on põrgus!" Poiss pannud kirstukaane kinni, võtnud kirstust selle tähe ära ja läinud ema juurde seda küsima, mis need sõnad seal paberitüki peal tähendavad. Ema rääkinud ka siis pojale oma saladuse salgamata ära ja mis need sõnad seal paberitüki peal tõutada. Poeg kuulanud ema jutustamist tähele pannes ja kui ema oma jutu lõpetanud, siis küsinud poeg ema käest: "Kuhu poole see härra siis läks, kes mind ristis, kui ta meilt ära läks?" - "Põhja poole," kostnud ema pojale. "Nüüd ma tean, kuidas ma oma ristimisetähte võin kätte saada ja kelle käes ta on." Poiss pannud omale kolmenädalise leivakoti valmis, võtnud siis kolme sülla pikkuse kadakakepi kätte ja alganud reisi põrgusse. Iga kümne sammu peal koputanud poiss korra kepiga vastu maad ja hüüdnud isi: "Ei! Selle lapse ristimisetäht on põrgus!" Niiviisi käinud poiss jo kolm pääva kepiga iga kümne sammu peal koputades ja isi sealjuures hüüdes: "Ei! Selle lapse ristimise täht on põrgus!" Nõnda kõndides ja hüüdes jõudnud poiss neljanda päeva hommikul ühte paksu kuusekähmikusse, kus üks suur kivi olnud, millel toobri põhja suurune auk sees olnud. Sinna augu peale koputanud poiss oma kadakase kepiga kolm korda ja kohe tulnud üks trepp nähtavalle. Seda treppi mööda läinud poiss ikka alla poole, tükiaegse kõndimise järele jõudnud poiss ühe suure vaskvärava taha, kus üks mees vahti pidanud. "Minu ristimisetäht siia!" hüüdnud poiss vahile ja tahtnud vaskväravast läbi minna. Väravavaht pole poissi tahtnud läbi laska, aga poiss näidanud seda tähte väravavahile, mis ema kirstus oli. Niipea, kui väravavaht seda tähte näinud, lasknud ta poisi keelmata väravast läbi. Poiss kõndinud jälle tüki aega ja jõudnud siis hõbevärava taha, kus jällegi vaht juures olnud. Väravavaht pole poissi jälle tahtnud läbi lasta minna, aga poiss näidanud jälle oma kirja väravahile ette ja saanud keelmata hõbeväravast läbi. Poiss käinud jällegi tükk aega ja jõudnud viimaks kuldvärava taha, kus jällegi vaht juures olnud, sellele näidanud poiss jälle oma tähte ja väravavaht võtnud poisi käest kinni ja öölnud: "Nüüd tahan ma sind oma härra ette viia!" Väravaht ja poiss käinuvad mitmest võlvialusest ja kambrist läbi ja jõudnuvad viimaks ühe raudukse taha, kuhu nad seisma jäänuvad. Sääl öölnud poisi seltsiline: "Siin elab meie härra, mine sisse ja näita oma tähte temale!" Nõnda rääkides jätnud poisi väravavaht raudukse taha seisma ja läinud tagasi. Poiss avanud raudukse ja astunud sisse ja seisnudki vanapagana ees. Vanapagan istunud parajasti laua ees ja lugenud raudlehtedega raamatut. Poiss annud oma kirja vanapagana kätte ja rääkinud siis temale oma loo ära. "Sa pead oma ristimisetähe kätte saama," öölnud vanapagan poisile, kui ta poisi loo ära kuulanud. Kohe lasknud vanapagan ühe hulga oma teenijaid vaimusid ette tulla, näidanud neile poisi tähte ja küsinud siis: "Kes seda tähte on kirjutanud?" Siis öölnuvad nad: "Meie ei tea!" Et keegi neist vaimudest seda tähte polnud kirjutanud, siis öölnudvad nad: "Meie ei tea!" Et need vaimud seda tähte polnud kirjutanud, siis lasknud vanapagan nad ära minna ja kutsunud uued vaimud ette. Niiviisi käinud jo kuus hulka vaimusid vanapoisi ees tühjalt ja vanapagan lasknud oma viimased vaimud seitsmenda hulga ette tulla ja küsinud nende käest: "Kes seda tähte olla kirjutanud, mis tema käes on?" Seitsmenda hulga teenijate vaimude seast tulnud üks vana lombakas välja ja ütelnud, et tema seda tähte olla kirjutanud. Kui vanapagan seda kuulda saanud, et lombaka kääs poisi ristimisetäht olla, siis põrutanud ta lombakalle peale: "Tee, et silmapilk poisi ristimisetäht väljas on!" Lombak võtnud taskust ühe toosi välja ja selle seest poisi ristimisetähe, mida ta poisi kätte annud. Olnud poisil ristimisetäht kääs, siis öölnud vanapoiss poisile: "Nüüd võid, laps, jälle tuldud teed tagasi minna, nüüd on sul see kääs, mida sa soovisid!" Lombaka pannud aga Vanapagan seitsmeks päävaks linaharjade otsa istuma, selle trahviks, et ta poisi ristimise tähe oma kääs ilma vanapagana teadmata oli pidanud. Kolme päeva pärast jõudnud poiss oma ristimisetähega kodu ema juurde tagasi ilma mingisuguse veata. Kui poiss seda omale haigele emale jutustanud, kuidas ta ristimisetähe kätte saanud, siis olnud emal selle üle ütlemata hea meel ja ta saanud kohe terveks. Poisi käsi hakanud pärast väga heasti käima ja tast saanud kuulus mees. Jutustanud Emilie Mihk, elab Kurista vallas, Sulustvere külas, praegust 37 aastat vana. Ülesse kirjutud 27. novembril 1894.

E 16469/71 (4) < Saarde khk., Jäärja v - Jaan Jakobson < Jüri Puusep (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mikspärast paju ennast väga laiali maa üle kasvab? Ennevanal ajal kasunud puud ühesugused. Sügisel ajanud lehed küljest ära - talve raagus. Vanaisa pahandanud ennast selle üle sagedaste. Ükskord võtnud siis ette neile igale oma seisukohta ära määrata ja ütelnud: "Sina, mänd, seisad alati kahar ja haljas, sui kui talve, ja karvad ka kõige halvematel maadel, kus kedagi enam ei sigine, nii liivakutel kui ka rabas. Seega saad siis neil kohtadel ehteks olema! Sina, kuusk, kasvad iga parema maapinnal teiste puude seas ja jäed ka aasta otsa haljaks. Seega oled siis teistele puudele kui ka kõigile inimestele minu armu meelde tuletajaks! Ja sina, pärnapuu, saad ka kõige parema mullapinnaga rahul olema, aga sinu puu muudan mina pehmeks ja valgeks ja lehed südamekujuliseks, südant kosutava vaikse kohinaga. Sa pead eeskujuks ja ettetähenduseks minu lastele olema, nii kaua kui nende süda kõigist mustusest puhas on. Õrn, puhas armastus leidku su lehede kohinast kosutavat troosti! Aga sind, tamm, säen mina siin kõige kõvemaks puuks, mis kõigile tormidelle vastu peab. Seega oled kuninglik omas olekus. Saagu sa eeskujuks minu lastele nimelt meestesoole! Teised puud kasvavad igaüks läbisegi, maa headuse järele." Ja juba tahtis vanaisa ära minna ja nägi teiste taga veikese paju ja ütles: "A sust suurt puud loota ei ole, siis olgu sa mu lastele vahetarbeks oma sitkuse ja visadusega. Pead siis kõrvaliste pehme maapinnaga rahul olema." "Oh, vanaisa!" palus paju, luba mind kraavikaldadelgi kasvada! Ka enamalt maad ma ei nõua kui mütsipõhja suurusest saab mulle küllalt!" "Saagu sulle su palve järele!" ütles siis vanaisa. Sellest saadik kasvab paju ühest juurest mööda maad laiale kõige rohkem kraavi kaldatel. Jüri Puusepa suust.

E 16474/5 (6) < Saarde khk., Jäärja v. - Jaan Jakobson < J. Aime (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõveri mägi Üles kirjutanud J. Aime Jäärja-Talli vallas on üks mäeseljandik. Kord üteldud ühel mehel unes: "Tõusu üles, nüid on ööd-päevad ühepikkused. Mine Kõveri mäe peale, kaeva kõige kõrgemas kohas ühe kõvera kase põhjapoolt küljest kolm sammu kaugele auk sisse, sealt saad siis ühe rahakatla leidma. Aga muidu ei saa sa teda mitte kätte, kui katal nähtavale tuleb, siis pead kana kahe valge pojaga ära lubama." Mees arvanud selle muidu viirastuse olema ja uinunud uuesti unele. Seal äratatud mees peris ülesse ja ilmutud seda asja peris kuuldavalt. Mees maganud laudil. Mees tõusnudki siis ülesse, võtnud labida ja et tal ka just poegaga kana olnud, siis kana kahe valge pojaga, mässinud takkudega jalad kinni, võtnud kandlasse ja ühe kaunis jämeda tammepaku õlale. Nii siis läinud mäe peale. Kaevanud siis juhatud kohale augu. Kana oma poegaga pannud ta mäe külge võssa. Saanud sugu üle kolme jala sügavasse kaevata, kui juba katal nähtavale tulnud. Mees pannud tammepaku sangast läbi ja ütelnud: "Sitta sulle vana kahe poja eest, juba ta mul käes ongi!" Prauh! käinud tammepakk keskelt pooleks ja raha vajunud kõlisedes maa sisse. Küll kaevanud mees pärast mitu korda, aga ei raha enam kuskil. Hiljaaegu olnud veel tammepaku otsad kahel pool augu sees näha. Auku näeb veel igaüks, kes seal käib. Pärast ööldud mehele unes: "Sa tahtsid mind petta, tõid kana kahe pojaga, see olli su naene kahe tütrega, mis sa pidid mulle lubama." Mitme jutustaja suust.

E 16549/51 (4) < Kroonlinna < Vaivara khk. - D. F. Roosipuu (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolm kuuske Eestimaal Laagna mõisa välja peal, mõisast väha põhja õhtu poole seisavad Sõmer kalda serva peal hilja aja eest kolm üksikut suurt kuuske, üsna lageda välja peal. Ümberkaudsed rahvas nimetasivad neid Laagna mää kuused ja Sõmer kalda kuused ja kaugematel elanikutel olivad nad tutvad, sellepärast et nad väga kaugele igale poole paistsivad. Palju laevamehi, kes Narva sadamatesse ümbert väljast maadel/t/ tulivad, vaatasivad neid kaugelt mere pealt ja käisivad neid vaatamas ja pärisivad nende üle laiemalt otsust, aga nende üle ei teadnud need, kellelt küsiti, miski vastata, sellepärast, et küsimine ikka sattus noorte meeste ja ka noorte tütarlaste käest vastata, kes mitte nendest rohkem ei teadnud ütelda, kui et nad kolm kõrget kuuske on. Vanemad inimesed teadvad aga nende üle laiemalt rääkida ja see jutt tahab nende käes õige põhja peal olla, kuidas eeltulev jutt nende kohta räägib. Kord tulnud eestlase vanem oma pojaga Eestimaa poolt ja tahtnud Soomemaale soomlaste vanema juure võõrsile minna. Jõudnud juba Vaivara mägede peale, sääl jäänud ta puhkama. Kui juba täieste puhkand oli, hakas ta jälle edasi astuma, kaheksa versta Vaivara mägedest homiku poole jõudes, hakas nende tee mäest ülesse minema, mäest ülesse jõudes näinud ta, et temale kaks inimest vastu tulevad. Ligi jõudes tundsivad mõlemalt poolt vastutulejad üksteist ära. See oligi Soomemaalt soomlaste vanem, kes tahtis Eestimaale eestlaste vanema juure ka võerusele tulla. Kui nad üksteist teretanud olivad, hakas eestlaste vanem rääkima: "Imelik kokku juhtumine, mina olin just selle tee peale välja tulnud, et tahtsin Soomemaale sinu juure võõraks tulla ja nüüd sattusime äkitselt tee peal ilma mõtlemata kokku." Sedasama rääkis ka Soome vanem. Nüüd mindi vähe maad teest kõrvale ja istuti maha ja hakati lõunale. Mõlemil vanemil oli toomuste jauks natuke hästi head toidukraami juures ja et parajaste lõunaaeg oli, hakati lõunat sööma. Perast lõunasööki saivad eesti vanema poeg ja soome vanema tütar teineteisega tutvaks ja hakasivad juttu vestma, mis nende keskes hästi tubliste edasi läks. Eesti vanema poeg oli ainus poeg omal isal ja soome vanema tütar oli ainus laps soome vanemal ja sellepärast, et soome vanem teda tahtis laiemalt inimestega tutvaks teha, selle tarvis oli ka teda kaasa võtnud. Noor mees ja noor neitsi rääkisivad mitmesugustest asjadest ja viimaks ütles soome neiu, et meie selle koha peal oleme tutvaks saanud, siis teeme selle kohta üks mälestus, mis meile saab veel tuleval päävadel ikka meie sõprust meele tuletama." Nad läksivad ligemale kaldasse ja kaevasivad säält juurtega viis kuusevõsa ülesse ja tõivad sinna kohta, kus nad olivad üksteisega keige esmalt kokku saanud ja istutasivad kuusevõsad sinna kohta: kolm hakasivad nendest kasvama, aga kaks kuivasivad ära. Peale selle hakasivad nad jälle edasi minema. Mõlemad vanemad olivad sellega nõus, et nad Eestimaal olivad kokku saanud, siis esite Eestimaal võeruspidudel olla, siis perast Soomemaale minna. Nad hakasivad Vaivara mägede poole edasi astuma. Nad jõudsivad ühte kohta, kus väga palju maasikaid kasvis, sinna istusivad mõlemad vanemad maha ja hakasivd jälle juttu puhuma. Noor mees ja noor neiu hakasivad maasikaid korjama. Kui juba maasikaid hea hulk oli korjatud, siis tõivad nad neid ka oma vanematele, sõivad ja istusivad ühes koos juttu puhudes. Kui jo maasikad olivad ära söödud, siis tõi soome neiu jälle ühest kohast ligidalt metsast ühe kuusevõsa ja istutas seda jälle sinna kohta, kus nad olivad maasikaid süies istunud. See kuusk sai enne istutatud kuuskedest tükk maad õhtu poole istutud ja sai ümberkaudsetest elanikudest Sildre kuuseks kutsutud. See kuusk oli nüüdse Sildu ja Kugu maa elaniku Magusa Daaveti krundi peal. Vanal ajal saivad need kuused eestlastest au sees peetud ja iga aasta tõivad mitmed noored mehed ja noored neitsikesed suurel hulgal krantsisid kokku ja kroonisivad nendega nende tüvid ja alamal seisvad oksasid. Nende kuuskede kõrgus oli kasu poolest peaaegu ühesugune, umbes arvata kümme sülda. Silku kuusk oli nende hulgast kasu poolest keige kõrgem, aga ta näitis kõige madalam olema, sellepärast et teised suure mäe kaljul olivad, aga ta madala maa kohas. Suured Sõmer kalda kuukedest sai 1885mal aastal üks kangest tuulest maha murtud, teised kaks aga seisivad 1889-1891se aastani ja et Laagna mõisa moonamehed nende ümbert üle liig ligidalt suurte adradega kündsivad, saivad nende juured katki rikutud ja maa seest lagedale aetud. Mäepealne kange tuul murdis neid hilja aja eest maha. Mitmetel ümberkaudsetel elanikudel oli nende üle kahju ja paha meel Laagna mõisa moonakate üle, et nad nii ettevaatamatalt adradega ümber käisivad. Sildu kuusk sai 1892. aastal välgust maha löödud, nüüd on veel üksi nende tugevad kännud järel ja näitvad möödakäijatele, et siin kohas on enne niisugused suured puud kasvanud. Rahva keske liigab veel mitmel pool jutt, et Sildu kuuse külges on nähtud mitmesuguseid paelu seatud olevat ja paelte peal ilma arusaamata kirjaridasid tunda olnud ja ikka usklikute keskes on ka veel kuulda, et selle kuuse all on öösiti mitmel korral tuld nähtud põlevat, ja kui keegi tahtnud ligi minna, siis kustund tuli äkitselt ära. Niisamuti räägivad ka niisugused rääkijad, et Laagna Sõmer kalda kuuskede all on vanast ajast iga aasta ühe korra käinud üks noor tütruk ja on nende juurte peale Sõmer kalda alt kraavidest vett kannud - ja kui keegi oli tahtnud temaga rääkida ehk küsima hakata, miksperast ta niisugust tööd ilmaaegu teeb, olla ta äkitselt ära kadunud -, sinne saadik kui kuuskedel hakanud samblad külles halliks minema, ei ole teda ka enam näha olnud.

E 16553 (1) < Kuusalu khk., Kiiu - Johan Abreldal (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maardu ja Kahala järvedest Maardu järv on Tallinna ligidal, lõunapool Narva maanteed. Kahala järv on Kuusalu kihelkonnas; põhjapool Narva maanteed, Kolga mõisa ligidal. Kahala järv olnud vanal ajal Maardu järve juures, põhja pool maantee kaldal. Nende järvede algjad alati üksteisega palju riielnud. See koht, kus praegust Kahala järv seisab, on vanal ajal põld olnud. Ükskord on kündja künnud ja üks lind on seal kohal, kõrgel ringi lennanud ja ise kisendanud: "Põgenege, rahvas! Põgenege, rahvas! Järv tuleb! Järv tuleb" Aga kündjad ei ole sest kisendamisest hoolinud. Siis on Tallinna poolt hakanud suur must pilve üles tõusma ja tulnud Kahala poole. Ja on nähtud, et sest pilvest on üks tükk Kuusalu kiriku ligidale, lõunapoole Narva maantee kaldale maha kukkunud - selle koha pial on tänaseni suur veeloik, nimetakse Turaka katk ehk -järv. Kündjad on seda suurt kohinat kuulnud ja lind on ikka ühtelugu kisendanud: "Põgenege, rahvas! Põgenege, rahvas! Järv tuleb! Järv tuleb!" Aga ei ole keegi enam jõudnud ära põgeneda, suur vesi hakanud maha sadama ja vähe ajaga on see koht järveks jäänud. Kahala järv on kõrge koha pial, väljade vahel, mudase põhjaga, karusi kaladega väga rikkas ja kalapüidjad mitu kord sahku järvest muda seest leidnud.

E 16554 (2) < Kuusalu khk., Kiiu v. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuusalu kirik on kahe metsa vahe pial. Lõunapool külles on kõrge männimets ja põhjapool lepamets ilusa heinamaaga. Lepikust keeb palju veeallikaid üles, vanad rahvas on neist allikatest palju lugu pidanud. Nende vesi olnud vägev rohi iga häda vasta. Seal neis allikates käidud haigid inimesi ja loomi pesemas ja seda vett on kaugele viidud ja on ka ohvrid viidud, seda on ka tänapäevani näha. Kiriku juures lepikus on üks väga sügav lendva muda auk. Vanal ajal on sõda olnud ja suuretüki valamise tarvis kirikute kellad ära võetud. Kuusalu kirik olnud rikkas kulla ja hõbedaga. Üks kell on saadud ruttu sammaste pialt sõja eest ära võtta ja on kuld- ja hõberaha ja -asju kella sisse pandud ja tinaga pialt kinni pandud ja siis lepikusse lendva muda auku lastud. Üht kella on Tallinnas raatuse maja tornis nähtud. Vanarahva jutu piale on leeripoisid pika ritvadega augu põhja katsunud ja kõik arvavad tõe olema. See auk on ridvatükka täis. 1869 õp. W. K. lasi heinamaa puhastamise mättaid palju sinna auku vedada, aga see koht on alles.

E 16556 (2) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ussid piima sisse tulid, ega teatud, kelle süi on, siis võeti pihlakapuust pulk, lasti auk sisse, siis piimaussid sisse, siis põlevasse ahju ehk leede tulise tuha sisse. Kui ussid pulga sees palavat hakasid tundma, siis see palava valu on selle inimese peale läinud, kes ussid piima sisse pannud. Aga valust ei saa muidu lahti, kui piab minema rohitseja käest piima ehk kalja rüibata saama. Aga kui midagi ei anta, siis tahab valuga lõhki minna ja pidanud oma maja ära põletama ehk muud kahju omale tegema, kui ei tahtnud surra. Aga halastajad inimesed annavad ikka midagi, sest on küll, kui aga pahategija teada saadakse.

E 16556 (4) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lehm punasetõbes on ja kui seda esimest kord nähakse, kus tõbene loom kuseb, sinna kohta pandakse 9 pihlakast pulka püsti, ladvad allapidi, siis piab abi saama.

E 16556 (5) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui loomad kevade esimist päeva välja lastakse, pandakse iga loomale 9 soola riidetopsiga sarvede külge, siis ei pia kellegi paha silm kogu suvel piale hakkama.

E 16557 (8) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõige hirmsam tegu, kui seda tehtud on! Kirikust on armuleib ära toodud ja püssiga metsa mindud, püss on selja taga ära laetud ja leib! ka püssi sisse pandud, kui hakatud, selja taga püssi lahti laskma, enne on ööldud: "Kurat, tule!! Õnnistegija, mine!!!" Siis on püss selja taga lahti lastud ega ole laskja tagasi vaadata võind. Aga kui on vaadatud siis nähtud inglit nutma ja õnnistegija risti käes hoidma. Püssilaskja on siis, täiesti kuradi omaks jäänud, mis tema on iial tahtnud, seda on tema saanud! Siis olnud tema kõigile ebausu isa. Kurat.

E 16559 (27) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ämbriga kaevule minnes ehk tulles noortkuud nääd, siis saab sel kuul nutta.

E 16569 (6) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abredal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Liignimesid on siin pandud umbes seitsmesaja keskkohal aastal, enne hüitud neid kas kohtade järel ehk ka sõimunimedega nagu neid ennevanast enamast igal inimesel olnud nagu neid veel mõndagi mälestakse, näituseks Leililaps, Tõmmulauk, Ruskejaan, Vilding, Tuura, Manta, Eiku, Kuri, Ruskemadal, Lussa, Puta, Põristes, Müristes jne. Need olnud siis muidugi nagu nüid liignimed ja neid nimesid nimetates tulnud ikka tüli ja riid. Siis arvatud kohase olema nõnda, kuidas keski tahtnud omale nime valida, juurde lisada. Igamees läinud mõisa ja nimetanud selle nime, kuidas tahtnud ja nii saanudki liignimed paljud. Ka pannud vanad sõimunimed, et hüütagu siis, kui tahavad. Teise Kuusalu kirikukella peal on nimed Kalgaste Pärent ja Kosu Jaan, Kuusalu kirikule aastal 1751 kinginud. Sellest nääb, et sel ajal veel liignimesid põle olnud, et need alles pärast on pandud. Teise kella on jälle pärastpoole Kolga krahvid Stubock kinkinud aastal 1759, seal on ju liignimed peal, aga võibolla, et sakstel olid ennemalt ju liignimed. Ka on peresid mööda ümber käitud ja küsitud, mis nime tahad, see on siis üles kirjutatud. Nõnda on siis arvata, et see liignimede panemine arvata 1775 aasta ümber on olnud.

E 16570/73 (6) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abredal (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Teie küsite, kas on teie pool hiisi Siin, Kahala järve kaldal on veike kuusik, mida hiiekuusikuks hüitakse. Kuusiku sees on veel kivivaremed näha, kus ennevanast altarid on olnud. Siis on Koitjärve kaldal hiiemets ja altari aseme jäteisi näha. Sigula külas kannab üks veike koht hiie nime. Rahvajuttude järel on neis kohtades ennevanast pööripäävadel ja -öösetel suured ohverdamised olnud. Kõige suuremad ohverdamised olnud sügise pööripääva ajal, siis on toodud kõigist uudseviljadest, mis sel aastal oli kasvanud ja ohverdatud Taaral kui kõige asja sigitajale tänuks. Ennemalt põle tohitud midagi uudseviljadest süia, siis on kohe hakanud inimesed surema ja veel tänapäävani käib inimeste suus ikka see sõna. Kui uudseleiba saab, siis hakkavad inimesed surema, mis sest vanast kombest tunnistab. Nõnda viidud, kui midagi elajat tapetud tükk liha hiiesse, ehk kui loomadel vasikad ehk lammastel talled olnud, viidud esimesed ikka ohvrikohtadesse loomade sigimise õnneks. Nõnda olnud need siis ikka lootused õnneliku elamise tarbeks. Ka on siin Kuusalu ligidal üks suur tammepuu, mis küll aastasadasid võib vana olla ja mis pühaks on peetud. Seal puu sees on ennevanast pühad ussid eland. Kaladele ka on ohvriks viidud kõiki uudseviljasid ehk mis midagi looma tapetud. Kõige esiteks ikka neile teiste loomade siginemise õnneks ka paar vana pedakast mändi, mis vanad pühad puud on olnud ja nüid kui mälestuseks seisavad. Arvata umbes 1250 aasta ümber kui Kuusalu hiie ohverdamise paik nüidsest Kuusalu kirikust umbes pool versta põhjatumas lepalaanes või soos on seisnud, kellest veel praegust nagu rõngatauline vare järel on, aga ajahammas ja õelad inimesed on selle püha metsa ära hävitanud, kust sügaval turba sees kannud veel järel on. Vana Kuusalu kiriku kohtki on vanast üks püha pesemise koht olnud, sest siin Kuusalu ümber on umbes 70 allikat, mis vanast kõik ümberkaudusest rahvast pühaks ja imetegevaks kohaks on peetud. Kui rooma kaduliku usu mungad 1200 ja 1300 keskkohal seie maale ristima tulnud, siis kes saanud ristitud, need jälle käinud Kuusalu pühas allikates ennast pesemas ristitähest puhtaks. Viimaks saanud mungad sest asjast aru ja ehitanud Kuusalu allikate keskele kloostri, kus nad elama hakanud, et siis pesemist keelata ja seda kohta nagu halvemaks teha rahva meelest. (Pärast poole on koorijagu juurde tehtud ja torn, aga keskkoht on ikka praegu veel sest ajast järel). Siis on ka haiguste vastu neist neist allikatest abi saadud. Tänapäävani tassitakse ühest allikast vett ehk käitakse pesemas, kel silmad haiged on. Ka on siin värviallikad olnud (nüid küll teadmata, kust ümberkaudune rahvas püha värvi on viinud, siis pole piksekahju karta olnud, kus seda värvi kuued seljas on olnud. Nõnda sest kloostri asutusest saadik on see Kuusalu pühaks pidamise olek rikutud saanud ja on siis veel aastasadasid kui tuluke tuha all edasi õhkunud. Kõige rohkem on seda vana ebapühaks pidamist viimsel ajal tublid kirikuõpetajad Irssonsen? Ahrenti kõige rohkem ja Kentman kõige viimaks ära pühkinud, nõnda et nagu mõned jutud, kus unenägemised veel alles on, eespool ööldud. Kuusalu hiie ohvripaigast räägib rahvasuu veel üht juttu, et sinna on tahetud linna ehitada. Mis pääval ehitatud, see öösel maa sisse langenud (Aga see on küll võetud jutt ehk vana mälestuse segaduseks tehtud). Igal õhtal on üks heal üheksa korda hüidnud, et sest tööst tänaseks küll, ja kui mehed ära läinud, vajunud öösel müür maa sisse. Ühel õhtal põle aga üks mees siis ära läinud kui teised, vaid teinud tööd edasi, see vajunud müüriga seltsis maa alla ja homikul kuulnud teised töömehed, kuidas ta seal kiva raiunud ja müüri teinud. Sest saadik on jäätud töö seisma. Igal aastal pärast seda on kuuldud sel öösel teda seal raiuma ja taguma. Ja see ase on tänapäevani ümberkauduse rahval Lõunamüüri nime all tuntud). Ka on Kuusalus kivisid, kus peale on ohvrid viidud. Üks kivi on tuntud nelja kuninga nime al, kus peal neli kuningad on söönud ja igaüks on mälestuseks risti raiunud (vist rahvajutt). Teine jutt käib, et seal peal Uku pühadel kevade pööriaegadel suured ohverdamised ja pidud on peetud, see koht kannab tänini Salu tammiku mägi nime ja see suur kivi, pealt latsikune, on mitme vähema kivide peale kui vundamendi peale pandud. Kui nüid Kuusalu mungaklooster ehitatud ja munkad sest kivist teadust saanud, läinud ja raiunud suured ristid peale, mida paganarahvas põle sallinud ja jäänud sest saadik sest kivist eemale. Õelad mungad raiunud veel nelja risti umbes viiskümmend ja sada sammu ristid, et rahvas pole enam sinna kivi ligi läinud. Ja veel vähemaid kivisid on leida, kus ümmargused augu peal on, kus lindudele talvistel aegadel on toitu viidud ja ohvrid. Üks kivi kannab tänini nime Müristes kivi. Seal on piksele ohverdatud, et ei teeks kahju ega kärgataks inimeste peale valjust ja nõnda veel palju muidagi nagu Hallikivi, Suurekivi, Punasekivi, Kolme kivi ohvrikoht. Ka on ennemalt Kuusalu alikatest rahasid ja muid kallimaid asju leitud, mis rahvas tänutäheks allikatele on ohverdanud, kes on terveks saanud. Küll neist saaks vist paksud raamatud täis kirjutada, neist Kuusalu mälestustest, aga kes jõuab enam tagasi vana halli aegadesse vaadata, kus kõik muistsed mälestused on maetud.

E 16573 (7) < Kuusalu khk, Kiiu k. - Johan Aberldal (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord näinud lapsed Kehra jõe tamme peal hobuseraua. Üks tahtnud ära võtta, teine öölnud: "Ehk on näkk." Mispeale raud suure müraga jõepõhja vajunud. Teine kord näinud veskipoisid suure kala veskitammi peal vees seljali olema, üks tahtnud ära võtta, teine keelanud: "Ehk on näkk." Mispeale kala jõe põhja läinud. Rahva jutu järele võib näkk ennast kõik muuks kalaks muuta, aga hauiks ei pea saama. Haug olla vanal ajal sõjas käinud ja tubli võitlema olnud. Saanud selle eest risti, mis tänini tema peakontide hulgas on. Rist, kerves, labidas - vanad sõja mälestused. Sest siis tuleb, et näkk hauiks ei saa muuta.

E 16574 (1) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka Surujões on näkkisi nähtud mitmel näul ja Kahala järves ja Hara juures meres, neist olen teile ju ennemalt kirjutanud. Ka Lohja järves on päävatõusu ja keskhommikute vahel näkki ilusa tüdruku näul istumas nähtud puunoti peal, kus ta vaikse aga imeilusa healega laulnud. Kolga külast käinud üks noor mees järvekaldal tema laulu kuulamas, viimaks sügisel, kui järv jäässe läinud, kõndinud ta nagu vari inimeste hulgas ja ühel pääval nähtud teda järve jäe peal ulgumas, kus ta kadunud. Kevadel leitud tema surnukeha kalda ligidalt veest. Teisel suvel olla karjalapsed näinud jälle teda kesk järve laulma, mehe pea ja pool keha veest väljas tüdruku süles. Kellele ta siis vahel rõemsaid ja vahel nagu hällilaulusid laulnud. Kui lapsed hõiganud, et vaadake näkki, olnud kohe kadunud.

E 16574/5 (2) < Kuusalu khk, Kiiu - Johan Aberldal (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka on nähtud Andineeme ligidal meres üht naisterahvast päävatõusu järel laene peal kaugel meres läikiva kammiga pead sugema. Üks vana jutt räägib. Kord kõndinud üks veike poiss mööda merekallast ja nutnud, sest isa olnud hiljuti meresse ära uppunud ja võerasema olnud tige võera poisi vastu kodu. Seal tulnud üks ilus naisterahvas merest ja annud vaesele poisile kaks käevarre jämedust heledat puutükki ja käskinud neid niikaua varjul hoida kui suureks saab. Poiss matnud teised mere kaldale kivi ligidale ära ja kui suuremaks saanud, tulnud taale see lugu meelde. Läinud vaatama ja leidnud kaks suurt panka kallist merevaiku, kellest ta palju rikkust saanud.

E 16575 (3) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka Kurbluse saare ligidal Käu ojas on näkki nähtud ja ikka mõnede aastate pärast on ta sinna kedagi sisse tõmmand ja ära uputanud. Ihasalu neeme ligidal on sügise tormistel öödel kuuldud meres kui veikest last nutmas. Nõnda on neid vanu lugusid veel mõndagi, mis kohe meelde ei tule, aga neist ikka näha, mis jutud rahvasuus liiguvad, et naked ikka on headele inimestele ja nagu vaestelastele head teinud, aga kurje ja õelaid on nad vette tõmmanud ja ära uputanud. Ka niisugusid vanu lugusid on palju rahvasuus liikvel, kus näkid endid ilusa naesterahva näul mehi vette ahvatelevad ja mehe näul jälle naesterahvast, aga seda ei tule nii palju ette kui ikka naesterahva näul.

E 16575/6 (4) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Aberldal (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka Tõlgjõe jões on näkkisid sõrmukse ja ka konnakarpide näul nähtud. Korra vanal ajal otsinud tüdrukud öösel tulega vähkisid. Korra näinud üks tüdruk üht suurt musta konnakarpi, kus ikka teatavalt pärlid sees on. Tüdrukul tulnud kade meel ja tahtnud pärli omale saada, jooksnud vette, sääl tõmmanud näkk, kes konnakarbi näul ennast näidanud, tüdruku vee alla ja kui teised ta viimaks välja tõmmanud, olnud näkk teise elu välja piigistanud.

E 16579 (12) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanal ajal olnud Pronka kaevus näkk. Tüdruk läinud vett tooma. Nähnud sõrmukse vee peal, kakand teist ära võtma, sõrmus kadunud vette ja üks vägi tõmmand tüdruku ka. Trehvanud üks mees nägema tüdruku kukkumist ja tõmmand tüdruku kaevust välja ja peastnud teise surmast.

E 16579 (13) < Kuusalu khk., Kiiu k. - J. Abredal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra võtnud kaks naesterahvast Kahala järve kaldal loogu, korra näevad, et üks hall vanamees kõnnib järvekalda ligidal vee peal. Naesed ehmatanud ära seda nähtust nähes, trehvanud mõlemad korraga Uuriküla poole vaatama. Järvele vaadates olnud selle ajaga hall vanamees kadunud.

E 16580 (14) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veel Kuusalu allikatest. Vanarahva jutu järele on kaugelt rahvas Kuusalu allikatele käinud pühelikusi pesemisi tegema, et kui keski midagi paha on teinud, siis on see vesi teda pidand puhastama. Ka põle Uku pühatele kõlvand muidu minna, kui pole enne pühas allikates käidud. Ehk kui mingisuguseid haigust olnud, siis on haigeid kaugelt ja ligidalt seie toodud ja on tervit saanud. Ka surnuid on selle veega pestud, siis on vaim puhtalt võinud Toonelasse minna. Kes ligemalt on surnud, neid on selleks määratud allikasse toodud pesta, aga ka kaugeltki on surnuid seie toodud selleks tarbeks. Ehk kui pole olnud võimalik, siis viidud vett kodu. Ka on ehk vist palju surnuid kohe seie samasse saanud maetud, sest et siit mitmes vanas kalmudes inimeste luid välja tuleb. Ka on neile allikatele palju ohvriks toodud, kes tervit ehk mingid abi saanud, nõnda olnud vanaste palju hõbe- ja kuldasju neis allikates leida, aga keski põle neisse puutunud, et haigus tema külge hakkaks, kellest teine lahti saanud. Ka mõne põlve eest on veel seal kuld-ja hõbeehteid leitud, aga nüüd on aegamööda see tähtsus kadunud ja ahned käed seda röövinud, mis vanemate vanematel püha on olnud. Ka ohvrikohtasi on siin palju olnud. Ühe vana jutu järel ohverdanud üks rahvavanem Raamatiku mäel ohvripaigas 300 härga püha allikate auks, et ta on siin terveks saanud. See vanem on pärast paljudes sõdades käinud, aga ükski nool ega nui põle temale paha teinud, sest vetevaimud on teda hoidnud. Rahvajutt. Teine kord veel sest pitkemalt. Abreldal Kuusalus. Järgneb.

E 16581/3 (1) < Halliste khk., Kaarli k. v. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kullakatal Rahva seas liikus jutt, et nõiaallikas suur rahakatal raha täis olla, mida ainult päevapaiste ilmaga allika põhjast näha võivat. Küll käinud rikkad ja vaesed seda seal vaatamas ja abinõusid arvamas, kuidaviisi läikivat kullakatalt nõiaallika põhjast kätte saada, aga kõik katsed olnud asjata, kõik kullaotsijad pidanud tühjalt tagasi minema. Kullakatal olnud allika põhjas ja jäänud ka sinna. Nõiaallika lähedal elanud üks kehv saunamees, kes vaevalt eluteenistuse läbi oma perekonnale elu sees jõudis hoida. Kui kord jälle suured puudused teda vaevasivad, siis mõtlenud ta ühel neljapäeva õhtul nõiaallika kullakatla peale, sest sellega oleks võinud ta oma perekonda põliseks rikkaks teha. Viimaks ei läinud enam kullakatal ööl ega päeval meelest ära. Ühel õhtul kui saunik enda jälle kullakatla pärast liiga palju vaevanud, viskanud ta murest väsinud enda koiku sisse pikali ja uinunud ka raske unesse magama. Unes astunud üks vana hall mees tema juurte ja ütlenud: "Vaene saunik, kui sa rikkaks tahad saada, siis võta üks valge hobune ja pane selle selga nii rumal laps istuma, kes veel midagi kõnelda ei mõista, kes veel mitte kurjast ega heast midagi mõtelda ei tea. Siis mine neljapäeva õhtul, vii see hobune ja laps sellest allikast üle, selle järel tuleb siis rahakatal peale ja sa võid raha sealt seest ära võtta. Aga ära sa karda ega midagi head sealjuures mõtle." Kui saunik hommiku unest ülesse ärganud, mõtlenud unenäo ilusaste järele, et sellest midagi meelest ära ei lähaks. Oodanud neljapäeva, siis läinud külasse, palunud ühe tuttava käest, kellel ta teadnud valge hobuse olevat, omale hobust, sest ta ütlenud enesel tarvis puurontisid metsast vedada olevat. Lahke mees ei keelanud ka sugugi, vaid lubanud sulasel hobust paariks päevaks, et küll sulane üheks päevaks palunud. Sulane saanud hobuse ja läinud. Kodu pannud ta oma pooleaastase lapse hobuse selga ja nüüd muud midagi kui allikale. Kõik juhtunud ka nii kuida mehel unes juhatadud. Ta ajanud ligi, võetud kotid kulda täis, tõstnud hobuse selga ja käristanud kodu. Nüüd olnud saunik rikas mees, kulda mis kuhjaga. Tõisel päeval viinud ta valge hobuse külasse tagasi ja viinud ka hobuse andjal taskutäie kulda. See pannud imeks, kust sulanemees nii palju kulda saanud, et veel tõisele saanud tuua. Ta ei tahtnud seda sugugi vastu võtta. Kui sulane asjalugu ära jutustanud, siis võtnud hobuseandja kulla vastu ja tänanud südamest saunameest selle eest. Muud midagi, sulasest saanud nüüd rikas mees muidugi.

E 16583/5 (2) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kullakünd Üks mees olnud kuldraha peale õige himulik, ta ei mõtlenud muud ega kõnelenud muud kui ainult kuldrahast ja selle saamisest. Ühel õhtul juhatadud temale unes: "Kui sa kulda tahad saada, siis pead oma tänava aia pahemalt poolt küljest päeva ajal kukega kündma ja kanaga äestama. Adral peavad aga kuldäered otsas olema." Kui mees hommikul üles tõusnud, mõtlenud ta unenäo uuesti ja ilusasti järele. Mehel hea nõu kallis, kuida kulda kätte saada. Ta võtnud oma ja naese laulatuse kuldsõrmuksed, läinud sepa juurte ja lasknud neist adraäerdele jakud otsa panna. Läinud siis kodu ja kohe kukega kündma. Ta künnud tänava aiapikkuselt, kümme sammu laiuti ja äestanud siis kanaga selle maa jälle ilusaste üle - nii ikka nagu juhatadud oli. Aga ennäh, kuldraha olnud vaod täis, mis lume. Arutu palju. Mees korjanud nüüd seda nii palju oma naesega kui arvanud omale tarvis minevat. Pärast saanud oma poisid ja tüdrukud ning kõik külarahvas oma jao. Nüüd olnud kulda tervel kihelkonnale. Paljud lootnud kuldraha poolest arutu rikkaks saada. Tõisel ööl öeldud kullakündjale jälle unes: "Et sa sellest kullast tõistele oled annud ja mitte ise üksinda ei tarvitanud, pead sa ning need, kes sellest osa saivad, kõik sellest kullast ilma jääma." Kui mees hommikul üles tõusnud, ei uskunud ta unenägu. Läinud vaatama. Ait olnudki kullast tühi. Kuldrahade asemel olnud ainult kuivanud haavalehed. Ka need tõised, kes sellest kuldkünnust osa saanud, saanud kuldrahade asemel ainult haavalehti. Pärast künnud küll seesama mees veel tihti kukega ja äestanud kanaga oma jaoks, aga võta näpust, ei kulda kusagilt enam saada. Ilma mees kullast kui enne.

E 16585/6 (3) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan metsas Muiste olnud kuusk koguni tõistmoodi kui nüüd, tema olnud siis ilusate rohiliste siidikarva kübemetega kaetud, üleni tüvest kuni ladvani. Ka muud puud olnud ilusamad, siledad ja õiged, kellegil ei olnud kuivi oksi küljes, ei ühtegi muhku ega käsna, niisama ei olnud ka kõveraid puid. Kord läinud vanapagan metsast läbi, tema pannud metsapuude ilu tähele, pahantanud aga selle üle, et nad nii ütlemata siledad ja sirged kasvanud. Ja kohe hakanud nad tööle metsapuid ära rikkuma. Kuuse tapnud ta tüvest kuni ladvani oksi täis, pihlaka käänanud keeruks, siledad ja sirged puud murdnud kõverateks ja keikidele tapnud ladva alla tüve järgule kuivi oksi sisse. Neise puudele, mis magusat lõhna annud, lasknud ta suust oma hingeõhku peale ja nad hakanud koledaste haisema. Puud, mis väga ilusaks olnud kasvanud, sorganud neile kepiga augu juure peale ja sülganud sinna sisse, et nad mädanema hakkaksivad ja puud, mis väga suureks kasvanud, neile murdnud ladva pealt maha, sellepärast et nad kängu jääksivad. Metsajumal näinud viimaks, kuida vanapagan metsas puid rikkunud, ta saanud kurjaks selle üle ja saatnud kohe kõu ja pikri, kes teda sedamaid metsast minema kupatanud. Sest ajast kartvat vanapagan kõu ja pikkert kui tuld ja põgenevat tema eest kus seda ja tõist.

E 16586/7 (4) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Must surm Must surm möllanud suurel maal koledaste, keda ta leidnd sellesse puutunud kord käega ja kohe olnud see surnud. Mitte ühte ainumat küla ei olnud enam olemas, kus must surm käimata oli. Ainult mõned üksikud inimesed, kes kusagile paksu metsa peitu oli pugenud, jäänud mustast surmast puutumata. Muhu saarel ei olnud veel musta surma käinud. Saarerahvas olnud kartuses ja oodanud hirmuga iga tund musta surma sinna ilmumist. See olnud ühel pühapäeva õhtupoolel, kui saarerahvas vaikselt mererannas ja metsateedel jalutamas olnud, sõudnud üle väina üks suur must mees paadiga Muhu saare poole. Rahvas kartnud musta surma tulekut ja tõeste tulnud täna must surm Muhusse. Randa jõudes sidunud ta paadi pajupõesa külge kinni ja siis läinud maale. Kohe aga alganud ta seal oma surmamise tööd. Ta otsinud kõik kuivad paigad läbi ja keda ta leidnud, see olnud tema laps. Kaks inimest aga peitnud endid ühte maa-alusesse koopasse ära, et seal endid musta surnma eest varjul hoida ja must surm ei leidnud ka neid ülesse. Kui must surm kolm nädalat Muhus oli olnud, läinud siis paati ja sõudnud ära Rootsimaale, selle lootusega, et nüüd Muhu saar inimestest tühi on. Need kaks aga, kes koopas peidus olnud, jäänud mustast surmast puutumata, nemad hakanud Muhus elama ja neist olla siis Muhu rahvas sündinud. Pärast ei nähtud musta surma Muhumaal enam.

E 16587/8 (5) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mispärast pähkel tupes on Vanal ajal olnud pähklid ilma tuppedeta sahrapuude otsas kasvamas, ka nende sisu olnud nooreltpäralt magus. Lapsed aga ei lasknud pähklit sugugi valmis saada, vait rookinud kõik nooreltpäralt sahrapuude otsast maha. Metsajumal arvanud seda paremaks, siis pähklid süüa, kui nad täiskasvanud on ja loonud sellepärast pähkli sisu nooreltpäralt hapuks ning pannud pähklil isi karedalehelise tupe ümber, kelle sees pähkel nooreltpäralt kinni pidi olema, nii et hammastega katki teha ei saanud. Ainult siis kui pähklid valmis, kukkuda nad kareda koore seest välja. Sellest ajast saadik ei himusta lapsed pähklid enam noorestpärast süüa, lasevad neid valmis saada ja korjavad siis.

E 16590/2 (7) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895). Vt. H II 24, 164/7 (28) < Halliste (1894). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks haavalehed libisevad Kord elanud ema ühe ainuma tütrega üksikus saunahurtsikus ilusat elu. Ema armastanud tütart ja niisama armastanud ka ema palavaste. See ema ainus tütar olnud ka ütlemata ilus. Tema silmad olnud nagu kevade, juuksed mustad ja palge valge nagu lumi. Tütrel olnud see moodiks päeva ajal tööd teha ja õhtul sauna kõrval puude vilus istuda ning laulda. Esiotsa olnud ta sellega küll rahul, aga viimaks hakanud õhtutelt kaugemale metsadesse ära kõndima, ilmunud selle järel poole öö ajal ja sagedaste ka hommikuks kodu. Nüüd jäänud päeva töö seda rohkem tagasi, sest tütar tahtnud hommikutelt rohkem magada. Kõik see pahandanud vaese ema südant nii valusaste, et ta mitu peatäit ainuma silmatera pärast nutnud. Ta manitsenud mitu korda tütart õhtult kodus olla, aga see kõik olnud asjata - tütart tõmbanud nagu salavägi õhtult kodust välja. Olnud aeg, kui ema ainus tütar üle käte ära läinud, siis nutnud vaene ema valusaste, ta ei lubanud enam iialgi seda tütrele andeks anda, et nii suure koorma emale südame peale oli veeretanud. Ema vandunud tütre igaveste ära ja soovinud, kui tütar veel metsa lähab, et karu teda ära kisuks ja hunt murrustikus murraks. Aasta läinud vaevalt mööda ja tütar hakanud jälle vanaviisi kodust ära käima, ei aidanud ema palve ega rahva naer; see olnud tüdrele ükskõik. Ta lasknud seda ühest körvast sisse ja tõisest välja jooksta. Kui ta ühel õhtul jälle metsas kõndimas olnud, tulnud karu temale vastu, vaene tüdruk kartnud teda ja katsunud ühe lähedal oleva peenikese haava otsa ronida. See läinud talle ka korda. Karu näinud, et tüdruk haava otsas olnud, ta katsunud temale järele ronida, et niiviisi teda kätte saada. Peenikene puu aga ei kannatanud karu ronimist, murdnud katki ja nii kukkunud vaene tüdruk ühes puuga õnnetumalt maha. Karu kiskunud teda seal samas lõhki ja pannud nahka, mis üle jäänud, seda matnud kannude alla kinni. Haavad näinud seda haledat lugu pealt, mis ema äraneedmine teinud, nende süda saanud kurvaks ja silmad niiskeks. Nad varisenud väga selle koleda surma üle. Ka nüüdki alles libisevad haavalehed ühtelugu, olgu tuulega ehk vaikse ilmaga. See olla sellest saanud. Mari Sõggeli suust.

E 16596/8 (12) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kärnakonn Muiste leinud karjatsed karjamaa pealt kärnkonna, et nemad niisugust looma enne ei olnud näinud, siis tahtnud nad teda kohe surnuks lüüa, arvanud seda mõne paha vaimu olevat või mõnda muud sellesarnast. Üks poisikene aga keelanud kangeste kärnakonna surnuks lüüa. Kui viimaks tõised oma jonni nii kaugele ajanud, et ikka surnuks lüüa, siis tõmbanud see karjapoiss, kes seda kangeste oli keelanud ja viskanud kärnkonna jõkke. Nenda pääsenud ta ära. Kui nüüd karjapoisid kodu minemas olnud, eksinud nad ühes karjaga suurde laande ära. Keegi neist ei mõistnud enam kodu minna. Küll nad mässinud edasi ja tagasi, aga ikka ei ole kodu kusagilt lähemale tulnud. Õhtu jõudnud kätte ja selle järel öö. Ikka olnud karjatsed alles eksituses. Viimaks jõudnud nad ühe maja juurde, kus hele tulukene paistnud. Esite arvanud nad seda oma koduks, aga kui lähemale läinud, näinud küll, et see üks võeras maja oli. Karjatsed olnud juba väsinud ja arvanud nad parem siit öömaja paluda, kui et metsas öö ära olla. Nad läinud kõik kolm majasse. See olnud päris tühi, mitte kõppu ega kõbinat ei olnud kusagilt kuulda, viimaks suure otsimise varal leidnud nad ühe vana naese ühest isiäralikust kambrist. Kui nad sellele oma häda jutustanud ja öömaja palunud, vastanud see: "Lapsed, siin on teil kuri olla, sest siin on päris maapäälsete põrgu. Aga kui nad kodu tulevad ja teid ei leiaks, siis viin ma teid sinna oma kambrisse ja nii võite varjul olla ja homme juhatan siis õigele teele." Kuida vana naene kõnelenud ja nenda ta ka teinud. Öösel tulnud põrgusellid kodu. Tuppa jõudes hakanud peamees haisu tõmbama ja ütlenud: "Võerast haisu! Võerast haisu!" Ise tõmbanud ikka haisu edasi kuni viimaks sinna kambri ukse ette jõudnud, kus poisid sees olnud. Nad teinud ukse lahti ja leidnud poisid kätte. "Hää õhtukost," ütlenud peamees ja jooksnud tõiste sellidega poiste kallale. Keige esimese juurde jäänud peamees peatama, viimaks ütlenud: "Et sina minule elu kinkisid, siis jätan ka mina sind elama." Siis jooksnud hulgani tõiste kallale ja pannud neid nahka. Hommikul juhatanud vana naene selle poisi ilusaste kodu. Nenda pääsenud see karjapoiss, kes kärnkonna elama oli jätnud, eluga põrgust välja.

E 16598/600 (13) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vihmavanamees Ühes külas elanud vana hall mehikene ja see mõistnud vihmasõnu. Tema lasknud siis vihma sadada kui tema tahtnud ja keelanud ka niisama. Alati, kui ta poolemaa meestega pahaseks saanud, siis lasknud ta neile mitu päeva vihma sadada ja keelanud ainult siis ära, kui vihmatuju üle läinud. Oma põldude peale lasknud ta ikka paraja osa vihma sadada, misläbi temal ilusad viljad kasvanud ja poolemaa meestel koguni kehvad. Külarahvas nimetanud teda vihmasõnade pärast vihmavanameheks. Kui vihmavanamehel juba lõõg täis saanud ja Liiva-Hannus lepise kelguga järele sõitnud, siis olnud alles tegemist. Vanamees olnud haige maas, aga hing ei läinud välja. Nenda põdenud ta mitu nädalat. Külarahvas hakanud juba juttu järele ajama, et vihmavanamees sellepärast ära ei surevat, et ta elu sees rahvale palju halba olevat teinud. Kui vanamees nenda ikka vaeval maas vähklenud ja viimaks ka isi juba aru hakanud saama, et selle süü pärast hing välja ei lähe, siis kutsunud ta ühel päeval oma sugulased oma juurde ja tunnistanud neile kõik patud üles. Nüüd surnud ka mõne tunni järel alles vihmavanamees ära. Sel päeval, kui vihmavanamees hinge heitnud, olnud niisugune torm, et maad ega taevast ei nähtud, lume ajanud maha, mis mahtunud ja tuul olnud ütlemata suur. Tema tuttavad olnud mures, kuida vanameest niisuguse tormise ilmaga maha viia, matussepäeval jäänud aga torm üle. Rahvas kõnelenud pärast pikka lou, et sellepärast vihmavanamehe hingeheitmise päeval tormine olnud, et vanamees kõik oma päevad kurjalt ära elanud.

E 16601/2 (15) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mees õnnetuses Kord tulnud ühel mehel tee peal hobuse heinadest suur puudus, teed olnud küll veel käia, aga hobusele ei olnud enam iva maikugi anda. Mees mõtlenud asja kige külle järel, aga ei leidnud kusagilt nõu, kust peale hakata. Veel hulga maad ära käies, näinud mees õhtuhämariku ajal tee ääres heinamaad ja seal üht suurt kuhja heinu. Mees peatanud ka hobuse seisma ja läinud kuhjast sületäit ära tooma. Kuhi ei olnud ka just kaugel ja mõnekümne sammuga olnud mees seal, ratsinud paraja jao kuhjast maha, ahminud sülesse, et sellega koorma juurde tagasi minna, Kui ta heinad sülesse võtnud, näinud suurt järve enese ees. Tahtnud tõiselt poolt küljest minna, aga ikka seesama palk. Nõnda katsunud ta ühest kui tõisest küljest ja ei saanud kuhja juurest enam ära - jõgi voolanud ees, tee mis sa tahad. Sisse hüpata ja läbi ujuda, seda arvanud mees kardetavaks. Ta olnud nüüd kimbus nagu hunt aia nurgas. Kui ta nenda enda küllalt juba vaevanud, siis viskanud heinad külje alla ja heitnud peale, et hommikut ära oodata. Pea uinunud ta magama ja ärganud alles siis üles, kui juba suur valge väljas olnud, jõgi olnud ikka alles ees, nii et üle- ja läbiminek võimata olnud. Hulga aja tagant näinud ta ühte halli vana mehikest oma juurde tulevat. See jäänud aga tõinepoole jõge seisma ja ütlenud: "Kuule, külamees, oleks sa minu juurde tulnud ja heinu palunud, ma oleks sulle mitme päeva jaoks annud, aga et sa isi võtma läksid, sellepärast pidid nüüd selle öö vaeva kannatama. Sinu hobune on alles tee peal ja sa võid jälle oma teed minna." Selle järel kadunud jõgi eest ära ja mees läinud hobuse juurde, leidnud aga selle omal kohal niisama terve ja tugeva olevat. Hobusel olnud veel suur virnam heinu ette viitud. Pärast saanud see teemees teada, et selles talus üks niisugune vana peremees olevat, kes sel moodil oma varandust kaitsta mõistvat.

E 16602/3 (16) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Halliste tark Vanal ajal elanud Halliste kihelkonnas mõtsaurkas ühes üksikus onnikeses vana mees, kes kõiksugu haigusi parandanud, vargusi ülesse juhatanud ja muid niisuguseid asju korrale ajanud. Tema juures käinud rahvast ligidalt ja kaugelt ja kellegi käest ta rohkem ei võtnud, kui elu ülespidamiseks ja rohtude muretsemiseks tarvis läinud. Tema pannud sõnadega vere kinni, arstinud nikastust, pannud luu oma koha peale jälle tagasi, aidanud maalist ja tuulest rabatud. Sel ajal olnud Halliste kihelkond terve ja tubli, haigused, mis vahest kellegile juhtunud, parandanud vanamees kohe ära. Niisama ei olnud ka Halliste kihelkonnas sel ajal vargahaigusi näha ja ka tõistest kihelkondadest käidud varguse pärast tema juures. Kui vanamees ära surenud, õpetanud ta tarkuse ja sõnade võimu oma pojale, kes ka pärast isa surma niisama usinusega ümberkaudse rahvale head teinud. Aga kui see jälle ükskord ära surenud, ei õpetanud tema enam kellegile seda ammetid ja nii hakanud aega mööda Hallistes jälle haigused liikuma.

E 16603/6 (17) < Halliste khk., Kaarli k. k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan puid raidumas Kord läinud vanal ajal mees metsa puid raiduma, raidunud nii, et pea otsas valutanud, viimaks viskanud kirve käest maha, et väha hinge tagasi tõmmata. Ümber vaadates näinud ta enesest mõni samm kaugel üht mehikest kannu otsas istuvat. Mees, kes enne alati vanapaganast palju kuulnud oli, mõtlenud: "See vistist vanapagan ongi seal kannu otsas. Oot ma kutsun ta kelminäo enesele appi puid raiduma, võin talle selle eest ka kõhutäie süüa anda." Mees läinud Vanapaganale ligemale ja ütlenud: "Kuule, kannupapa, mis sa palgaks tahad, kui sa mulle tänase päeva puid raidud aitad?" "Ei taha rohkem, kui kõhutäis süüa," ütlenud kannu otsas istuja. "Noh, sellega saame valmis, tule aga raiduma." Kõheldanud mees ja kohe olnud vanapagan platsis puid raidumas. Ta võtnud mehe kirve ja kupatanud sellega, et nina otsast tilkunud vett maha. Varsi olnud ka päratu hulk puid valmis raiutud ja mees olnud nüüd üsna rõemus, sest homme ei olnud enam tarvis puid raiduma tulla. Jõudnud õhtu kätte ja mees käskinud vanapaganat järele jätta. See viskanud ka kirve maha ja kõnelenud: "On õhtu, siis olgu õhtu." Mees läinud nüüd Vanapaganale kõhutäit süüa andma. Tehtud tuli maha ja mees küpsetanud kolm vardatäit silkusid ära, lõiganud kuus kikku leiba lahti ja nüüd hakatud sööma. Vanapagan pistnud kiku leiba ja silku nagu pala pala järel alla, viimaks saanud leib otsa ja silgud kah. Vanapagan aga tahtnud veel süüa, tema kõht ei olnud sellest natukesest täis saanud. Mees palunud küll, et temal enam rohkem juures ei olevat, lubanud homme jälle järele tuua, aga vanapagan ei olla seda sugugi kuuldagi võtnud, ta käskinud meest üht teibajämedat kuuske maha raiduda, ütlenud seda omale tarvis olevat, sest temal olevat üks silk, mida ta ära lubanud küpsetada. Mees, kes asjast aru saanud, olnud nüüd nii kimbus nagu havi õnge otsas, läinud aga siiski raiduma. Natukese raidumise järel jäänud mees väha kuulatama. "Raiu, raiu, mis sa kuulatad," ütlenud vanapagan. "Ma kuulen, Püha Jüri kutsikad tulevad," ütlenud mees. "Kas nad kaugel on?" pärinud Vanapagan. "Arvata paar vakamaad," seletanud mees. "Ära raiu enam," hakanud vanapagan paluma. "Kui Püha Jüri kutsikad tulevad, söövad nad mind ära. Päästa mind, kui sa võid, ma maksan sulle vaka kulda." "Hea küll, ma päästan sind," ütlenud mees. Võtnud nahkreisikoti suu lahti ja käskinud vanapaganat sinna sisse tükkida, lubanud siis koti kuuse otsa rippuma panna. Natukese aja järel hakanud mees niuksuma nagu otsiks Püha Jüri kutsikad vanapaganat. Ees hommikut aga jätnud mees niuksumise järele ja võtnud vanapagana kuuse otsast maha. Nüüd tänanud vanapagan meest ja maksnud ka vaka kulda temale ilma sõna lausumata kätte.

E 16607/9 (19) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolm luika Ilusal lillerikkal järvekaldal istunud poisikene ja hoidnud õiekimbukest. Tihti vahetevahel vaadanud ta järvepeegli pinda ja soovinud omale üht lootsikut, kellega järvel sõuda oleks võinud, aga paadikest ei olnud ja ujuda ei mõistnud poisikene ka. Ta löönud silmad üles, vaadanud järve poole ja näinud imet. Korraga ujunud järvel kolm lumivalget luika. Luiged ujunud ja ujunud ikka poisikesele lähemale. Poiss tunnud ütlemata suurt rõemu neist ilusatest lindudest. Ja nad olnud ka vagad, lasknud poissi leivapalukestega sööta ja ujunud nii üsna tema lähedal, aga kui poisikene neid kinni võtta tahtnud, siis ujunud nad väha maad temast kaugemale. Et järve äärest vesi õhukene olnud, siis kõndinud poisikene neile järele ja püüdnud ikka. Viimaks läinud luiged nii kaugele, et poisikesele jalad enam põhja ei ulatanud. Nüüd olnud kõik tema lootused korraga kadunud. Et luiged õige vagad loomad näidanud, siis ei tahtnud küll veel poiss nende püüdmist järele jätta, ta vaadanud ümber ja näinud ühe põõsa küljes üht laudadest tehtud parvenäru kinni seotud olevat. Sinna kõndinud ta ja selle päästnud ta lahti. Sellega tahtnud nüüd poisikene luikedele ligidale jõuda. Pea olnud ta juba kesk järve, õige luikede lähedal, kui paadikene tema valjust sõudmisest katkenud ja poisikene vette kukkunud. Poisikene langenud minestusesse ja ei teadnud enam maast ei ka ilmast midagi. Kui ta viimaks meelemärkusele tagasi tulnud, leidnud ta enda pehme aseme peal, ilusas kuninglikus lossis magavat ning tema lähedal seisnud kolm taevalikku ilusat neitsit. Nad olnud poisikese vastu ütlemata lahked ja kui poisikene terveks saanud, siis näidanud nad temale kõik seda kuninglikku varandust ja toredust. Ühest kambrist viitud ta tõise ja igalpool leidnud ta ikka rohkem hiilgust ja iludust. Aedades kasvanud õunad kui kapsapead ja ka muu vili olnud niisama lopsakas. Poisikene olnud enne tihti paradisist kuulnud ja nüüd elanud ta isi seal sees. Tunnid ja päevad kadunud ja nende järel viimaks nädalad, ikka leidnud poisikene iga päevaga uut ilu ja hiilgust, uut rõemu ja lusti. Kodu igatseda ei tulnud poisikesele enam meeldegi, sest siin ilusas hiilguses olnud talle muidugi ütlemata hea elada. Viimaks kosinud ta kõige noorema kuningatütre omale abikaasaks, kuningas õnnistanud noortpaari ja kinkinud neile veel poole omast kuningriigist. Mari Sõggeli suust.

E 16609 (20) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Ann Kurvits (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karuohakas Kui Jeesust Kolgatale oli viidud, et seal risti lüüa, siis võetud tema kinnilöömise jaoks kaks käte, üks jalgade ja üks rinna sisse löömise nael ligi. Maria Jeesuse ema ja Johannes, kes löömise ajal seal ligi olnud, püüdnud salamahti seda kõige suuremat, see on rinna sisse löömise naela kätte saada, sest neil olnud väga kahju, et tema rinnast läbi pidi löödud saama. Nenda läinud aga Marial korda, seda naela ilma tigedate sõjameeste nägemata ära võtta. Ta ei julgenud seda oma ligidal hoida - mõtlenud, et vahest otsima hakatakse ja seda siis tema käest kätte saadakse, sellepärast pistnud ta siis naela Kolgatale maa sisse. Kui aga tigedad sõjamehed naela otsinud ja mitte kätte ei leidnud, siis jätnud nad temal nagu tõistelgi kurjategijatel naela rinna sisse löömata. Pärast kasvanud sellest naelast sinna kohta karuohakas ja siginenud sealt üle ilma laiali. Ann Kurvitse suust.

E 16610 (21) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Märt Viidik (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karuohakas (Tõisend) Kui Jeesust Kolgatale risti lüüa oli viitud, võtnud soldatid tema risti peale löömise jaoks ka ühe suurema naela ligi, mida nad rinnast läbi tahtnud lüüa. Aga mõned tema jüngrid, kes ristilöömise ajal seal ligidal olid olnud, katsunud seda naela ära võtta. Ja see läinud ka neile korda. Nad peitnud naela ära maa sisse, kartnud järele otsimist, mis läbi neid niisamasuguse surma sisse oleks saadetud. Kui Jeesus kätest ja jalgadest risti peale oli naelutadud, otsinud nad rinnanaela taga, et ka sealt läbi lüüa, ei leidnud aga seda naela kusagilt. Viimaks lendanud üks suur kärbs Jeesuse rinna peale ja katnud seda kohta. Soldatid aga näinud kärbsed seal ja mõtlenud juba naela sisse löödud olevat, jätnud otsimise järele ja ajanud risti püsti. Naela asemal, mida jüngrid maa sisse pistnud, kasvanud karuohakas asemale, millel nii kibedad ja valusad okkad küljes olla, et seda palja käega keegi katsuda ei võivat.

E 16614 (25) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1894). Sama vt. H III 24, 202/3 (46).Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord oli keegi vanamees kesktalve ajal jõe ääres jääd raidunud. Ta raidunud, raidunud ja leidnud viimaks jää seest kinni külmenult suure ria surnuid pääsukesi. Mees ei teadnud, mis nendega teha; viimaks arvanud heaks pääsukesi tagasi jõesse visata. Et aga seda näha, kas need pääsukesed suvel veel elusse tõusevad, sidunud mees igale punase lõnga kaela. Kui kevade kätte jõudnud, siis pannud mees hoolega tähele, kas sääraseid pääsukesi leida oleks, kelledele punased lõngad kaelas olla, - ja leidnud ka oma kodu ümbert kõik pääsukesed, kelledele punased lõngad kaelas olnud.

E 16616/7 (27) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Heitumine Kord oli üks saunamees õhtu hilja kodu poole kõndinud, seega aga palju kõndimisest palju ära väsinud. Ta istunud metsa äärte suure kivi poeale maha, et seal väha aega jalgu puhata. Korraga kuulnud ta selja tagant kõminat ja näinud metsast kaht musta kogu välja kõndivat. Need tulnud aga tema lähedale ja istunud veel ühe suurema kivi peale ja hakanud seal kõnelema. Esimene mees ütlenud: "Vaata minule oli täna õnn, ma heidutasin mõisa risttee nurga peal, suure kuuse lähedal mei mõisaproa nii ära, et see kohe paari tunni eest hinge heitnud ja seal on ka mul paras koht, ma ootan ikka neid mõisasaksu, taluinimestega ei maksa õige jantidagi." "Ka mina ollin üleeile selle kõige parema õnnega koos, ma heidutasi vana sõjakindrali hobuseid nii ära, et nad lõhkuma hakkasivad ja vana kindral on praegu sellest ajast haige, ei kõnele ega kuule karvagi. Seda ma ütlen, koht on mul hea. Ma elan Karuküla jõe silla all ja teen seal oma tööd edasi. Kui vana kindral teaks, ta lõikaks sillatala peale kolm risti ja minu võim oleks kadunud, ka vana kindral saaks siis kohe terveks." "Niisamasugune lugu ka minuga on. Kui inimesed küla risttee kuusele kolm risti peale lõikaks, oleks mo võim korraga kadunud. Aga mis surnud, seda ei saa nad enam kätte. Noh, lähme nüüd jälle oma kohtadele." Läinudki. Sulanemees olnud selle aja sees kui küpse kartohvel. Aga kui mustad kogud ära läinud, hakanud ka saunamees kodu poole astuma. Hommikul võtnud ta kohe reisi ette, läinud ja lõiganud küla risttee kuusele kolm risti peale ja pannud sellega sellele tee kinni. Siis läinud vana kindrali kodu ja lubanud selle terveks teha, kui see teda tema kehvuses aidata lubaks. Vana kindral onud ka kohe valmis ja lubanud vaese mehe hea järje peale aidata, kui see aga teda terveks teeks. Sulane läinud ja lõiganud silla aluspalgile kolm risti peale ja läinud siis vaatama, kuida vana kindraliga lugu on. See olnud terve nagu teras. Kindral annud nüüd saunamehele hulga raha, nii et ta sellest kohe rikkaks saanud.

E 16618 (28) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roos Roos oli kord pahantanud, et suts neiu sõrme sisse tekkinud ja nii väha seal viga teinud. Ta ütelnud: "Vaat kus mina, ma tükin proua rinna sisse ja rikun nii selle ära, et lapsed sealt enam midagi ei saa." Nii ongi. Kui nüüd keegi naesterahvas ära hirmub, lööb ikka roos kõige rohkem nende rinna sisse.

E 16620/1 (32) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). AT 171 B* 3, 16 t. P. Kippar Eesti loomamuinasjutud, 158. Karjapoiss ja karu. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karjapoiss ja karu Karjapoiss roninud karu eest puu otsa, karu näinud aga seda ja roninud järele. Kui karu juba poolest puud olnud, kukkunud poisil kogemata kodust juurde pandud leivaotsakene särgikaukast*1 maha ja otse karule nina peale. See kukkunud kohe maha ja olnud surnud. Poiss ei julgenud enne puu otsast maha tulla, kui tõised karu puu alt ära olivad viinud. *1 taskust

E 16622/3 (35) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Mt. 102 B. 7 t. Jutt on rahvasuhu läinud arvatavasti trükisest Villmann 1782. P. Kippar Eesti loomamuinasjutud, 76. Koer hundile seltsiliseks. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hunt ja koer Vanal ajal näinud hunt üht viletsat nälginud koera teed mööda kõndivat ja kohe olnud temal aru peetud; ta ütlenud koerale: "Tule mulle seltsiliseks. Muud tööd sul küll teha ei ole, kui ainult minu juures olla ja selle ette valvata, et me õnnetuse sisse ei satu. Sellepeale on sul süüa kõige paremat, nii palju kui isi ihaldad!" Koer olnud selle kaubaga rahul ja läinud hundile kaasa. Nende tee läinud paksust metsast läbi. Korraga jäänud hunt seisma ja ütelnud koerale: "Siin on paras maa lõunat süüa!" Nenda üteldes murdnud hunt koera ära ja pannud nahka.

E 16623 (36) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). AT 30, 13 t. Euroopas laialt levinud muinasjutt on eesti koolikirjanduses alates 1870 moraliseeriva lõpuga. P. Kippar Eesti Loomamuinasjutud, 12. Rebane pilkab hunti. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hunt ja rebane Kord oli hunt metsas luusides kogemata põdra auku juhtunud. Küll kaapinud vaeseke küüntega mulda augu külgedest, et välja saada, aga see ei aidanud kedagi. Viimaks hakanud ka nälg kõhtu näpistama, nii et ta selles valus uluma hakanud. Rebane kuulnud ulumist, läinud seda hirmukisa vaatama ja leidnud, et hunt auku kukkunud oli. Seda nähjes hakanud rebane hunti pilkama, naerma ning sõimama ja nimetanud teda selleks ja tõiseks. Jooksnud naerdes hea meelega augu ümber senna ja tänna. Jalg komistanud ja vaesekene kukkunud ka auku. Nüüd olnud rebase kavalus ja naljatamine korraga kadunud. Ta palunud hunti, et see talle elu kingiks. Hunt ei võtnud seda kuulda, vaid käänanud rebase kaela kõveraks.

E 16625/6 (38) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Metsade loomisest Peale maa loomise, kui kuldsed Kalevid maa peal elanud, ei olnud siis muud leida kui ainult kõrbe sarnatseid kohtasid. Palav päikene kõrvetanud kõiki inimesi, loomasid ja kõiki mis elanud ja siis palunud Kalevid taevaisalt varju. Taevaisa kuulnud ka inimeste palumist ja loonud maa peale paiguti metsad kasvama, nende vahele aga pannud ta rohu tõusma ning lillekesed õitsema. Kui inimesed hommiku vara ülesse tõusenud, hõerunud nad silmi, sest see kõik, mis nad näinud olnud koguniste uus nende meelest. Aegamööda harjunud nad ka selle ilusa ilmaga heaste ära ja tänanud vanaisat, et ta metsa päevapaiste eest varjamiseks oli loonud.

E 16627/8 (40) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jahimehe õnnetusest Ühel päeval võtnud jahimees nõuks metsa lindusid laskma minna. Ta laadinud püssi täis ja astunud siis kodust välja suurde linnurikkasse laante. Seal edasi kõndides näinud ta puu otsas üht väga ilusat valget lindu. Ta ei olnud enne veel nii ilusat valget lindu näinud ning nüüd tõusnud temal himu seda kätte saada. Kohe kui ta paugu lasknud, olnud tema ümbert paksu suitsu täis, nenda et ta mitte enam ei näinud sõrme suhu pista. Jahimees ootanud, millal suits ära väheneks, nii et ta jälle edasi astuda oleks võinud, aga suitsu ei olnud enam kusagil, vaid jahimees olnud pime ja jäänud ka edespidi pimedaks. Sellest soost, kes lindusid piinavad, olla siis pimedad inimesed saanud.

E 16629/30 (42) < Halliste khk., Kaarli k. < Kõpu khk. - Jaak Sõggel < Jaan Maks (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuida mees rahast ilma jäänud Vanal ajal juhatadud ühel peremehel ööse ja kästud neljapäeva öösel enne kesköö kukelaulu Kitsiuudre oja kaldale minna ja sealt ühest käänaku kohast kajuda, siis saada ta katlatäie raha, ei kästud aga midagi kurja nimetada. Mees oodanud kuni neljapäeva õhtuni ja läinud siis oja kaldale juhatadud rahakatalt kajuma. Leidnud ka juhatadud koha ja mees hakanud tubliste kajuma. Pea paistnud ka katal ja mees viskanud veel mõne labidatäie mulda ning katal kuldraha täis olnudki käes. Mees olnud sellest leidmisest üsna rõemus ja ütlenud: "Kurat küll, vaat nüüd ma olen rikas!" Selle järel kadunud raha mehe silmade eest ära ja tühi katal jäänud veel järele. Mees viinud katla kodu ja oodanud, vahest raha tuleb tagasi, aga võta näpust, mees jäänud rahast ikka ilma. Pärast keetnud naene tihti selle pajaga süüa ja mees kutsunud seda kurjanimetuse pajaks, sellepärast et ta kurja nimetamise pärast rahast ilma jäänud.

E 16630 (43) < Halliste khk., Kaarli k. < Kõpu khk. - Jaak Sõggel < Jaan Maks (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mis musta siga kartes juhtunud Ühel mehel juhatadud unes ja kästud Kõpu suure kõrtsi tagant pihlakapõesast kajuda, siis saada ta hulga raha. Lubatud ka siis, kui ta kartvat, naene ühes ligi võtta. Ei kästud aga sellest mitte midagi tähele panna, kui midagi vastu tuleb, sest siis jäävat ta rahast ilma. Mees võtnud ka naese ligi ja läinud juhatadud kohale. Kui nad ligi põesast jõudnud, tulnud suur must siga lõuge lõksutades vastu. Mees ja naene kartnud seda ja pistnud jooksma. Pärast läinud mees päeva ajal seda kohta vaatama ja kajunud ka, et küll saanud, aga raha ei leidnud enam kusagilt.

E 16631 (44) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pillutud raha Vanal ajal sõitnud öö ajal üks mees üksinda küla poole, kui ta Vana-Kariste Koodiorgu jõudnud, sest tema tee läinud sealt läbi. Siis näinud mees, et temal tagant tuliseid süse järele pillutud. Küll ajanud mees hobust valjuste sõitma, aga see ei tähendanud kedagi, tulesöed lendanud ikka temale järele ja veelgi mööda, mõnikord puutunud ka temassegi. Koodiorust läbi minnes jäänud tule pildumine järele ja nii jõudnud mees viimaks õnnelikult vigata kodu. Hommikul läinud ta seda kohta vaatama, kust temale tuld järele pillutud ja leidnud, et need aga rahad olnud. Mees korjanud neid nii palju kui leidnud ja saanud siis suure huniku raha.

E 16631/2 (45) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahasadu Ennemuiste läinud üks vanamees metsa puid vargile. Naene oli teda küll keelanud, aga mees ei võtnud seda kuuldagi, vaid läinud ikka peale. Kui ta metsa jõudnud, hakanud ülevalt temale tuld kaela sadama. Mees hirmunud seda nähes ära ja pistnud pügama, et tulesaju käest ära kodu saada. Aga ikka sadanud tuld edasi, et kõik näha harvemaks oli jõudnud. Kui ta õueväravast sisse astunud, siis jäänud tulesadu järele. Kodus kaebanud mees naesele seda lugu, see olnud õige rõemus ja parastanud veel teda. Mees saanud selle üle vihaseks ja heitnud selle tujuga magama. Kui mees hommikul ülesse ärganud, läinud kohe tahavärava vaatama, kas tulesadu midagi ära ei ole kõrvetanud. Aga kui ta väravast välja astunud, kuida ehmatanud ta ära, sest terve kord raha olnud maas. Mees hakanud vaatama ja leidnud, et see rahatee ikka sealt edasi läinud, kust tema eila õhtu oli tulnud. Nüüd läinud mees kodu naese järele ja kutsunud seda raha kokku korjama. Naene ei tahtnud küll mehe juttu uskuda, aga kui see kottidega metsa läinud, läinud ka naene järele. Nüüd korjanud mees ja naene hulga raha kokku ja elanud pärast sellest rikkusest.

E 16632/3 (46) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuida karjapoiss raha leidnud Kord oli karjapoiss ühel päeval karja juures üle kingu õige valjuste jooksnud. Ta kuulnud ühe korra nagu oleks raha tema jalgade all kõlanud ja kohe pööranud poiss tagasi, et seda kohta vaadata, mis seal õige on. Ta tampinud jalgu vastu maad ja kuulnud kõlinat jälle edasi. "Siin peab midagi olema," ütelnud poiss ja toonud suure teiba, et sellega maad puruks ajada ja kõlisevat lugu järele vaadata. Kui ta teibaga turbad ülesse kaalunud ja mulda kaugele ajanud, leidnud suure tündritäie raha. Poiss läinud kodu ja jutustanud lugu vanematele. Ka need kartnud ussi ja ei tohtinud raha ära võtta. Poiss läinud viimaks nõia juurde nõu küsima. Nõid õpetanud: "Pane hõbevalget püssi sisse ja lase uss maha, siis saad raha kätte, aga ära sa midagi karda, muidu võib mõnda õnnetust juhtuda." Poiss läinud kodu, laadinud püssi hõbevalgega ära, läinud lasknud siis ussi rahatündri pealt maha. Kartnud aga ikka ussiraibet ega tohtinud eesmalt raha ära võtta. Viimaks, kui näinud, et uss midagi ei teinud, siis kaalunud ikka rahatündri välja ja vedanud hobusega kodu. Raha pandud aita luku taha. Tõisel päeval läinud poiss vanematega aita raha lugema, aga leidnud tündri haavalehtedega täidetud olevat. Küll nad seganud lehti, aga raha ei leidnud enam kopikutki.

E 16637/8 (50) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks herned pehmes ei kee Sel ajal kui Jeesus maa peal käinud, külvanud parajaste just üks mees põllul herneid. Jeesus läinud sealt mööda ja küsinud: "Mis vilja sa seal külvad?" "Külvan kiva!" vastanud mees. "Noh kui sa kiva külvad, siis pead sa ka kiva saama?" vastanud Jeesus. Kui mees sügise herned põllu pealt kokku kogunud ja neid keetnud, ei keenud need sugugi pehmeks, vaid olnud kõvad kui kivid. Sest ajast jäävad siis herned keetes kõvaks, kuna nad enne seda õige pehmeks keenud. Sellepärast üteldakse ka hernete kohta tihti: Kõvad nagu kivid. Ehk: Õige naglutsed herned.

E 16640/1 (54) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peoleo Vanal ajal, kui kõik loomad ja linnud jõge kajunud, läinud vanataat vaatama, kas kõik ka hoolega töös on või luusivad mõned mujal. Kui vanataat väha aega jõe kaevamise juures tööd ja töölisi üle vaadanud, leidnud aga, et peoleo puudunud. Ta läinud teda taga otsima. Leidnud peoleo kuusikust pillerkaari pidamast. See vabandanud vanataadile, et tema oma ilusad kullakarva riided selle ropu töö juures ära määrida ja sellepärast ei tahtvat minna. Tõisi olla seal muidugi küll, aga see ei tähendada ju midagi, kui üks seal puuduvat. "Sina riidealp," pahandanud vanataat, "et sa aga oma riiete eest rohkem hoolitsed kui elu ülespidamise eest, siis ei pea sa edespidi enam jõest ega mujalt loikudest jooma, vaid pead aga siis, kui vihma sadad, neist tilkadest oma joogijanu kustutada püüdma. Hommikult võid aga kastetilkadest oma suurt joogijanu kustutada ja pead neid nagu kass hiiresid tabama." Sest ajast ei saa peoleo enam mujalt juua, kui ainult vihmatilkadest. Igakord, kui tal suur janu on, siis kisendab enne vihmasadu suure healega. Sest ajast ei kanna peoleo ka enam kuldseid püksa, vaid ainult selle asemel süsimusta trahvitut.

E 16641/2 (55) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mispärast vähjal silmad tagapool on Ennemuiste, kui kõik loomad ja linnud jõgede kaevamises töös olnud, et sealt aga joogivett saada, läinud jumal nende tööd üle vaatama. Vähk olnud tõiste varjul ja jumal ei pannud teda tähele, sellepärast küsinud ta siis: "Vähki ei olegi tõiste hulgas?" "Ega sul ometi silmad tagapool ei ole, kui ei näe," ütlenud vähk. Jumal vastanud: "Noh, saagu sul siis silmad tagapoole!" Sellest ajast saadik olla siis vähjal silmad tagapool.

E 16644 (58) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Olevi surm Vanal ajal ehitadud Tallinnas üht kirikut, ja töölised, kes seda kirikut ehitanud, ei teadnud sugugi selle ehitusemeistri nime, kuna nad temast ikka palju lugu pidanud. See käinud aga söögiaegadel Tallinnast Narva söömas ja tulnud jälle iga kord selleks ajaks tagasi, mil tööleminemiseks paras aeg olnud. Kui kirikutöö juba lõpule jõudnud, olnud ehitusemeister tormi otsas ja põrutanud viimaseid hoopisid. All seisnud töölised, nende hulgas ka ehitusemeistri naene, käe peal hoides nutjat last, kelle vastu naene manitsenud: "Ära nuta, lapsukene, küll Olev tuleb varssi, siis saame hulga raha!" Seda kuuldes käinud kõla läbi tööliste ja rahvahulga: "Olev! Olev!" Seda kuuldes kukkunud Olev ülevalt torni otsast maha, sest et teada oli saadud tema nimi, mida tema aga salaja oli hoida tahtnud. Kui ta maas hinge heitnud, siis tulnud tema suust uss ja konn välja. Sellepärast olevat siis sellel kirikul Oleviste nimeks pandud, mis praegu Tallinnas olemas on.

E 16647/8 (63) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vihmakull Kui muistsel ajal linnud jõgesid sügavamaks kajunud, et nende seest rohkem vett saada, sest suur põud oli kõik kuivaks võtnud, puudunud ka vihmakull tõiste lindude hulgas. Tema ei viisinud palava päeva paistel tööd teha, vaid luusinud sellepärast ära paksu kuusikusse. Taevataat tulnud tööd üle vaatama, tema märganud kohe, et vihmakull puudunud ja läinud siis teda taga otsima. Leidnud aga vihmakulli kuusikust. See aga vabandanud Taevataadile, et tema seda palavat välja ei jõudvat kannatada ja sellepärast vähaks ajaks kuusikusse tulnud. Taevataat ütlenud: "Sina, hooletu, laisk mait! Et sa tööd põlgad, sellepärast pead nüüd trahviks suurt janu kannatama ja ei ilmaski jõest jooma. Pead oma suurt janu vihma tilkmetest kustutada püüdma. Ka sinu nimi olgu vihmakull." Kui nüüd vihm tulemas on, siis kisendab ikka vihmakull enne seda janu pärast suure healega ja on sellest peale vihmasaju vagusam.

E 16649/50 (67) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondid kirikus Vanal ajal läinud kellalööja südaöö ajal üksinda kirikust mööda. Ta kuulnud kirikus suurt kolinat, läinud vaatama ja näinud keset kirikut suurt rahakasti ning tontisid selle ümber käratsevat ja kisklevat. Kellalööja läinud kohe jala pealt õpetaja juurde kaebama. Õpetaja võtnud suure raamatu kaenla alla, kellalööja ja kaks poissi ligi, lugenud kolm korda Issameie ära ja läinud siis kiriku juurde vaatama, mis imetondid seal õige olla. Kui nad kiriku ukse lahti võtnud ja õpetaja suure raamatuga kõige ees kirikusse astunud, kustunud tuled äkitselt ära ja muud ei olnud enam kuulda, kui ainult raha kõlinat. Õppetaja mõtlenud, et tondid rahakasti ümber ajanud ja lasknud siis kohe tule ülesse võtta, et asja järele vaadata. Vaadanud ja otsinud küll, aga ei olnud enam midagi näha ega leida. Õpetaja oodanud tõisel õhtul, et siis tontisid rohkem järele vaadata, aga tondisid ei tulnud, oodanud kolmandamal õhtul, ei tulnud kah, ootanud veel neljandamal õhtul, ei tulnud tontisid ikka enam.

E 16650/1 (68) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirikust toodud rahakast Ühel kehval saunamehel oli ööse unes juhatadud: "Mine neljapäeva öösel kirikusse ja viska üle pahema õla peotäis mulda altarisse, siis saad pahemast poolt altarit kastitäie raha." Kui mees hommikul ülesse tõusenud, kõnelenud ta öösist juhatust naesele ja tahtnud neljapäeva öösel rahakastile järele minna. Naene keelanud meest minemast ja see ei läinud ka. Jälle tõine kord juhatadud niisama. Nüüd ei lausunud mees enam naesele sõnakest, vaid läinud südaöösel üksinda kirikusse rahakasti ära tooma. Viskanud ka peotäie mulda üle pahema õla altarisse ja leidnud siis juhatadud kohalt kastitäie raha. Mees käristanud rahakasti selga ja viinud kodu. Kui naene mehe kodu toodud rahakasti näinud, pahandanud see kangeste selle üle ja käskinud raha kus seda ja tõist viia, sest naene kartnud kangeste tontisid. Mees viinud aga rahakasti aita ja pannud sinna naese eest varjule. Pärast, kui ta sealt läinud raha võtma, leidnud, et kast ainult haavalehtedega täidetud olnud. Ta seganud lehti küll veel, aga ei leidnud sealt enam kopikudki.

E 16651 (69) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kepi seest leitud raha Kord oli üks rikas mees ära surenud, aga oma raha ei annud ta mitte kellegile ja keegi ei teadnud, kus vanamees raha oli pannud. Ainus kõige tähtsam varandus, mida vanamees oma pojale oli annud, olnud tema vana jäme reisikepp, mida vanakene alati au sees oli hoidnud. Poeg ei pannud isa antud kepist suurt tähelegi, jätnud seda hooletuse sisse ja lasknud seda alati seal ja teal vedeleda. Üks kord tulnud tõistre talu koer sinna õue, poeg olnud tõistre talu vastu õige kade, tema tahtnud koera lüüa, aga ei leidnud parajat käealust. Suure otsimise varal saanud viimaks nõgessepõesast isa kingitud kepi, poeg löönud sellega koera ja see läinud keskelt katki, seest kukkunud hulk kuldraha kõlinal maha. Nüüd alles saanud poeg aru, kus isa raha oli olnud. Ta korjanud selle kõik kokku ja saanud siis päratu rikkaks meheks.

E 16655/6 (76) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Põllu seest leitud rahakatal Ühel päeval kündnud mees põllul. Hobune väsinud ette ära ja ei tahtnud enam sugugi edasi minna, mees aga annud hobusele vemlaga mööda külgi ja tahtnud õhtus ja maad välja künda. Viimaks jäänud ader kinni ja hobune ei jõudnud enam edasi tõmmata, mees löönud aga hobust vemlaga, et ikka veel edasi läheks. Hobune katsunud tõmmata ja ader annud järele. Kui ader maa seest välja tulnud, näinud mees suurt katlasanga adraaerte otsas. Mees hakanud asja järele vaatama ja arvanud, et seal maa sees mõni katal varjul pidi olema. Ta kaapinud mulla kaugele ja leidnud sealt suure katla, raha täis. Nüüd olnud mees rõemus, ta kajunud rahakatla välja, viinud kodu ja näidanud ka naesele, mis ta oli saanud. Pärast ostnud nad omale suure mõisa ja elanud väga rikkaste. Võibolla, et nad praegu alles elavad, kui ära ei ole surenud.

E 16656/7 (77) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Henn Liiva (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valli seest saadud raha Ühel mehel oli öösel unes juhatadud: "Mine sel neljapäeva öösel, kui sa saunas vihtunud ei ole, Viljandi vana lossivaremete juurde, võta raudkang ligi ja kaalu sellega põhjapoolt valli küljest üks kivi lahti, siis saad sealt toobitäie hõberaha." Mees teinud ka nii. Kui neljapäeva õhtu tulnud, olnud ta minemas, aga et tal raudkangi ei olnud, võtnud mees naese sukavarda ja arvanud, et see kangi asemel küllalt võib aset täita. Läinud siis juhatadud kohale. Kaalunud ja uristanud hulga aega, enne kui sukavardaga kivi valli põhjapoolsest küljest välja saanud. Viimaks ometi liikunud see ja kukkunud kolinal maha. Mees näinud, kiviaugus olnud ka toop. Võtnud siis selle ära ja vaadanud, see olnud ka raha täis. Nõnda saanud mees toobitäie raha.

E 16657 (78) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Henn Liiva (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Öösine juhatus Ühel mehel oli öösel unes üteldud, et ta varsi hulga raha saab ning seega pärast rikkalt elada võib. Kui mees hommikul ülesse tõusnud, tulnud tal kohe öösine unenägu meelde. Ta mõtlenud: "Tühja kah! Unenäod ka midagi ära on, neid näeb iga ööse mitu." Nenda ei pannud mees sellest unenäost enam midagi. Mõni päev läinud sellest ajast mööda, kui ühel päeval karjapoiss lõõtsutades kodu jooksnud ja peremehele ütlenud, et siga ruusakingu seest hulga hõberaha songinud. Mees läinud asja vaatama ja leidnud maa hõberahadega nagu lumega kaetud. Mees korjanud seda kõik kokku ja saanud hulga raha ning elanud pärast rikkaste.

E 16658 (80) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolm laastut Vanal ajal elanud üks vanamoor, see teinud oma nõidusega ümberkaudse rahvale, kes temale vastumeelt olnud, palju pahandust. Ühel päeval ütlenud vanamoor oma pojale: "Pojukene, mine too mulle surnuaia pealt kolm laastut, aga lõika need puu põhjapoolsest küljest." Poiss läinud ja toonud ka surnuaia pealt kolm laastut. Ema võtnud siis need, posisenud nendele mõned sõnad peale, annud neid siis poja kätte ja käskinud ilma kellegi nägemata tõise talu kaevu viia. Poiss pidanud ka jälle minema. Varsi mõne päeva pärast surnud tõisest talust peremeest-perenaest ära, selle järel lapsed ja kõige viimaks kõik pere. Vanamoor olnud aga rõemus, et ta seda kõik ära võinud teha.

E 16697 (1) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veresõnad Kui keegi on ennast haavanud, siis lugegu kolm korda ühe hingetõmbamisega need sõnad ära. Veri jäägu nii vaikseks kui Jordani vesi, kust meie Issand Jeesus Kristus läbi käis! Ja puhugu kolm kord haava peale.

E 16697 (2) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosisõnad Kirjutatagu sinise paberi peale need sõnad ja pandagu haige koha peale. Meie Issand Jeesus Kristus läks üle liivamää kolm roosioksa kääs.

E 16698 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kadunud järv Endisel ajal olnud Piibe mõisa juures üks ilus järv. Mõisanaised käinud lapsenartsusi järves pesemas. Nad ajanud ka muud rooja järve. Järves olnud mitu korda niisugust imelikku häält kuulda, kellest inimesed põle aru saanud. Ühel hommikul läinud üks naine lapsenartsudega järvele. Korraga hüidnud üks hääl järvest: "Lähme!" Teine hääl hüidnud vasto: "Las panen kingapaela kinni!" Järv tõusnud üles ja läinud kui suur pilve minema. Sügav õenestus peab tänapäevani Piibe mõisa taga olema, ja üks suur kivi, mis järvest senna on jäänud. Rahvas arvab, et järv põle sallinud, et naised ta vett käinud solkimas, sellepärast on ta ära läinud.

E 16704 (4) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895). Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned kunstid laste ristimise juures/ Mütsi pits või treemel, see tõmatud ka pärast tütarlapse sündimist maha. Tähanduseks. Ema kartnud, et tütar lähäb kasuks.

E 16712/3 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Kustas Plout, 42 a. (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Viinajoojad Vanal ajal olnud Ambla kihelkonnas Koolme külas Vanajaagu peres peremees ja perenaine, sulane ja tüdruk kõik suured viinajoojad. Seal ligidal olnud teine pere, kus peremees ja perenaine alati lugenud ja laulnud. Ühel jõululauba õhtal tulnud Vanajaagu pere kõrtsist joomast. Koju saades hakanud nad riidlema ja karvupidi kiskuma. Seal peres olnud üks lesknaine vabadikuks, see toond neile õled põrandale ja viimaks, kui nad kiskumisest väsinult põrandale magama olid jäänud, läinud lesknaine ahju peale ja lugenud seal lauluraamatut. Öösel tulnud kaks meest sisse, pistnud kepiga magajaid põrandale. Naine vaatanud hirmuga mehi, ta mõelnud nad mõrtsukad olema. Teine mees öölnud: "Pistame seda naist ahju peale ka." Teine öölnud: "Ei saa pista, vaata, mis rist seal raamatu kaane peal on." Jälle ütelnud teine: "Lähme teise perese, torkame need ka läbi." Teine öölnud vastu: "Ah, senna meie ei või minna, see lauluhelin lämmatab meie kõrvad kinni." Rahvas arvanud, et katk käinud ja surmanud inimesed ära.

E 16726 (1e) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned päevade tähendused/ Puuhalgusi saab sülega ilma lugemata tuppa toodud. Kui neid pärast saab loetud, kui on paaris halud, siis saaved tüdrukud see aasta mehele ehk kui meestel paaris on, siis võtavad naesed. Kui aga paaris ei ole, siis jäeb veel see aasta üksiku põlve elama.

E 16728 (6a) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maarjapäeval (25 märtsil) tõusevad lapsed enne päevatõusu ülesse ja kannavad laasta tuppa, et siis suvel palju linnupesasid ülesse leiavad.

E 16731/2 (5) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks selts rohu peab kasvama, kellega kõik lukud ja ahelad võid katki murda ja lahti teha. Kui seda kätte tahad saada, siis otsi üks siilipesa ülesse, tee ta ümberringi hästi puhtaks ja tee pesale pulkadest kaunis kõva aed pesale ümber, nii et siil pesasse ei saa, siis otsib siil selle rohu ülesse ja lõhub sellega aja eest ära, mida ta pärast sinna maha jätab. Kui sa ta pärast ülesse leiad, siis tee käerandme pealt natukene nahka katki ja pane see rohi sinna alla. Siis ei pea sind enam lukud ega rauad.

E 16732 (6a) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ussi ehk madu juhtud nägema, siis võta üks vastuoksa murtud pihelgaoks, löö sellega kolm korda ussile vastu pead ja pista see oks põhjatse poole ussi maa sisse. Uss paneb oma pea sinna alla ja seisab seal nii kaua, kui see oks maa sees püsti seisab.

E 16732 (7) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maaalused Kui kusagilt silmi pestes ehk maast lombist juues maalusid oled saanud, siis võta meljapäeva õhtul soola, hõeru ennast sellega ja viska üle õla vastu põhja, siis kaduvad ära.

E 16760/71 (2) < Kroonlinn < Vaivara khk. - D. F. Roosipuu (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Põrguauk ja Kuradiauk Eestimaal vanast tutvate Vaivara mägede ligi järges on palju aukusid leida, mille sees praegu alati vesi seisab. Nende seast on keige tuttavam põhjapoolse mäe ja keskmise mäe vahe peal ja saab hüütud Taldriku järveks. Palju kaugemalt inimesi tunnevad teda sellepärast, et ta üsna suure läbikäidava maantee ääres on ja selgeste maantee peale näha võib. Keskel augu põhjas kasvab pikk rohi ja on tükiti puhast muda näha. Mõne aja eest oli rahva hulgas kartus ja räägiti, et selles augus niisugune sügavus on, et põhja keegi leida ei või. Aga varemal saivad rahvas aru, et sääl mitte sügaval ega kõigepealt mingisugust aukugi ei ole ja et selle augu põhjapeal võib julgeste käia ja ilma keigesuguse häda kartmata teda läbi käia. Kudas augu olek näitab, peab ta tõesti mitte üks inimese kaevatud ega tehtud olema, vaid et ta on loodusest saanud ja ka keige vähemat juttugi ei ole vana ega ka uuema aja rahva seas tema üle. Taldriku järvest arvata umbes 200 sülda eemal lõuna poole on keskmise Vaivara mäe põhjapoolses otsas üks sügav, arvata 30 sülla sügavune auk ja seisab alati kuiv ja tema põhi seisab alati kuiv ja vett ei ole millaski leida. Suured kuusepuud kasvavad augu põhjas, kelle latvad augu kallastest täiesti varjatud saavad, peale selle on veel sääl mitmesugused vähemaid puid kasvamas. Selle kohta, kudas see auk on saanud, on vanarahvaste keskes jutt liikumas ja seda tahan ka mina praegu igale kuuldasoovijale jutustada. Korra vanal ajal tahtnud Vanapagan ühte ja teise kohta hakata põrgut ehitama, aga saanud igal poolt ära kihutatud. Nüüd võtnud ta parema nõu, et parem salaja maa all hakata tööle, sest maa alt ei võinud teda mitte nii kergelt kui maa pealt näha. Selleks valitses ta selle jaoks kõrget kohta ja leidis selleks Vaivara mäed kohalised olema ja hakas kohe ilma viivitamata sääl tööle. Suure hulga teendritega läks töö väga rutusete edasi. Ühe nädala aja sees oli töö juba nii kaugele jõudnud, et võis hakata põrgusse tuld tegema, tuli sai põlema süütud ja keik põrglaste hulk oli rõõmus ja hõiskasivad rõõmu perast ja juba haketi pidude vastu valmistama. Just sel kõrral kui põrglased uue põrgutule ümber tantsisivad ja rõõmsad olivad, sattus vana Lagna mõisa rehe Hans (rehepapp) Vaivara mägedes ümber luusima ja otsis omale kapsaastja võrude tarvis häid võrupuid ja sattus just otsekohe selle koha peale, kus all maa sees vanadpaganad põrgupidusid olivad pidama hakanud. Ta kuulis suurt kisa ja kära ja ühtlasi vabisese ja terve mägi kangest tantsust. Hans tahtis pikemalt asja üle otsust saada, ta raius ühe kaunis tugeva puu maha ja tegi sellest labida ja hakas sinna kohta, kus keige suurem kära kuulda oli, auku kaevama. Pea jõudis auk juba Hansule üle pea, aga ikka veel ei olnud midagi näha, korraga kuulis tema enese ligidal suurt juttu, ta vaatis ümber, üsna tema ligidal seisivad viis vanapoissi täies paraatna vormis (Paraatna vorm nimetakse "täielikus univormis"). Hans ehmatas niisugusid jäledaid elukais nähes otsata ära. Ta peitis ennast sügavamale augu põhja ja õnneks ei näinud põrgulised ka teda mitte. Põrgulised läksivad temast natuke kaugemale, nüüd hingas Hans natuke vabamalt, ikka kaugemale ja kaugemale kuulis Hans vanapaganaid tema juurest minevat. Hansu julgus läks suuremaks ja ta tõusis augus püsti ja vaatis ümber, umbes 60 sammu peal hakasivad temast eemal vanadpaganad ühte kohta maa sisse minema. Kui viimane vanapoiss veel oli maa sisse ära kadunud, ronis Hans august üles ja läks seda kohta vaatama, kuhu põrgulised olivad maa sisse ära kadunud. ta leidis, et sääl ühe sarapuupõesa keskel oli üks kaunis lai auk, ta tegi puust ühe kaunis suure risti valmis, võttis selle kätte ja hakas julgeste auku astuma, augus leidis ta ühe uue puust tehtud trepi, mille astmed allapoole viisivad. Ta hakas treppi mööda ala poole ronima, juba oli kaunis sügavale jõudnud ja temale hakas kange ägedus vastu tulema, pea nägi ta ka selgeste, et suur tuli maa sees põles ühes suures ahjus, ahju peal oli müüri sisse suur katel pandud ja see tulist vedelat tõrva täis. Põrgulised nähti keik suurte ahingitega ümber ahju käivat ja ise suure häälega naervat ja kisendavat. Hans sai asjast aru, et see mitte muud ei ole, kui vanapaganate elukoht. Ta oli ka kuulnud mitmelt poolt rahvasuust, et vanapagan olla mitmele poole põrgu ehitamise kohta otsinud ja vist nüüd siia kohta olla ta põrgu üles ehitanud. Niimoodi mõtles Hans ja tema mõtlemisel oli ka tõsi kannul. Ta ronis treppi mööda üles jälle maa peale tagasi ja hakas kohe välja minema, et asja üles anda ja varemalt nõu pidada, kuidas vanapaganale pussi tegema hakata. Ta läks keige esmalt vägeva mehe Kalevi juure seda asja rääkima. Vana tark ja vägev Kalev leidis kohe nõu, millega peale hakata. Ta laskis hulk rahvast kokku tulla ja siis ligi olevast madalast kohast, kus vett küllalt oli, suured torud teha ja siis suured pumbad. Kui keik valmis oli, siis laskis keige viimati tükk maad põrgust eemale ühe suure augu kaevata, kuhu keik torude otsad pidid kokku tulema. Sellest august sai mitmed torud pandud teiste otsadega selle koha pääle, kus põrgu maa all oli, maa sisse saivad augud kaevatud, kust vesi pidi põrgusse võima pääseda. See auk, kust vanadpaganad sisse ja välja käisivad, sai suurte kividega kõvaste kinni kiilutud, et säält ükski ei pidand välja pääsema. Nüüd hakati pumpadega tööle, suure hirmsa kiirussega voolas vett torude mööda mäe peale auku ja pool pääva ei olnud veel mööda läinud, kui juba auk ääretasa vett täis oli. Nüüd sai nende torude otsad lahti peastetud, mis august põrguni oli seatud, nüüd voolas vesi täie hooga põrgusse, nüüd oli põrgus müra ja kära lahti, niisuguse ilma ette ootamata hirmsa asja üle olivad keik vanadkurjad ehmatand. Nüüd jooksivad keik põrgulised oma väljakäidava augu juure, aga laku lund, auk oli kinni kui pigitutud. Nüüd lõivad sarvikute püksid püüli, ei kuskile poole pääsemist, keik põrguteendrid võtsivad labidad kätte ja hakasivad kaevama uut teed. Aga lugu läks tee kaevamisega veel pahemaks kui sedaviisi oli. Vesi, mis mitmest harudest jõe viisil sisse voolas, hoidis nende kaevatud uut teed mööda omale õige head sissevoolamise teed ja ei lasknud ühte vana jättist säält ülesse pääseda. Aga suurem õnnetus pidi veel tulema. Nii kui tuli ja vesi mitte üksteise sõbrad ei ole ega ka põrguski ühte ei sünni, vaid nende vahel ikka muudatust tuleb, nii juhtus ka see siin. Ülevalt alla jooksev vesi puutus viimaks tule külge, sest et tule võim suurem oli, pidi ka veele teed andma, aga nende vahel tuli suur müra, nii et terve kivimüür, kus all tuli oli, katki lõhkes ja suur tõrvaga täidetud katel ümber kukkus ja enne kui vesi tuld jõudis täieste ära kustutada, hakas tõrv hirmsa leegiga põlema. Vesi tungis vägeva mehe küll peale, aga põlevat tõrva ei võinud ta ometi ära kustutada ja põlev tõrvatuli ei jõudnud vägeva vee voolamise vastu kaua seista, vaid pidi eest ära minema. Vesi kasvas suure kiirussega ühtelugu kõrgemale ja põlev tõrv lõõmas täie leegiga vee peal ujudes. Juba hakas tõrvatuli pealseisvat maapinda põletama ja väha ajaga oli maapind läbi põlend. Nüüd purskas põlev tõrvatuli läbipõlend kuristikust välja otsega tulepurskavast mäest. Nüüd jäeti veepumbad seisma, sest auk oli ääreni vett täis, aga mitu pääva põles tõrv veel augu kallaste ümber ja purskas hirmsaid tuleleekisid ülesse. Sellest ongi veel mõnes kohas rahva keskes jutt, et see sügav auk sinna Vaiavara mäe sisse on sellest saand, et see ennevanal ajal on tulepurskaja mägi olnud ja säält august on tuli välja purskanud. Sinna saadik kutsuvad rahvas seda auku põrguauguks ja nooremad inimesed ei tea kogoniste, kust niisugune kole nimi selle augule on saanud. Keikide kurjavaimude tee oli sellega ära võetud ja mitte ükski ei pääsenud eluga maa seest välja. Selle Vanapagana sugulane ei olnud aga mitte veel uude põrgusse elama tulnud ja jäi sellepärast elusse ja sai ei tea kust kuulda, et vana rehepapp tema sugulasele niisuguse sauna oli sooritanud. Ta võttis kindlat nõu rehepapile mitte seda tasumata jätta. Ta tegi ennast rehepapiga tutvaks ja käis õige sagedaste tema juures vaatamas, milla paras aeg oleks tasumist peale hakata. Aga vana kaval ja tark rehepapp sai vanatüütuse nõust aru ja hakas proovima ja keigest jõust püüdma, kuidas temast lahti saada. Kord istus rehepapp rehe ukseläve peal ja nägi juba kaugelt, et vanatüütus tuleb. Ta läks ruttu, võttis ühe poti kätte, pani mõne hea naela tina selle sisse ja pott tinaga tuliste süte peale ahju. Selle peale istus ta jälle ukseläve peale. Juba vanatüütus jõudis rehe juure. Ähkides viskas ta suure koti seljast maha ja käskis Hanssu koti kuskile ära peita. Hans võttis raske koti maast selga ja viis rehe alla ja pani ühe kirstu sisse, enne panemist aga tegi kotisuu lahti ja vaatis, mis sääl sees pidi olema. Aga vaata lugu, kott oli puhast kuld- ja hõberaha täis. "Noh, nüüd õnn ometi mulle osaks saanud, peaks aga mu nõu korda minema," rääkis rehepapp kotti kirstu pannes. Nüüd tuli ta jälle rehehoone vanatüütuse juure tagasi. "Mis asi see sul siis süte peal keeb?" küsis vanatüütus kükitades ahjusuu juures. "See on üks kallis pulber, ära mitte seda puudu, las ta lähab natuke soojaks, mul tuleb teda täna väga hädaste tarvis," vastas rehepapp vanatüütusele. "Ütle ometi, mis kallis pulber see niisugune on?" nõudis uudishimuline vanatüütus. "See on kallis silmade rohitamise salv. Kui sellega silmi saab rohitud, siis võib õige kaugele, kas või üle ilma teise ilmaserva näha." "Ai, vana sõber, seesugust rohtu läheks mul õige hädaste tarvis. Kas oled, vana sõber, nii hea ja lubad mulle üks musta küüne võrs?" "Jah, vana sõber, see on väga kallis rohi ja maksab suurt hinda ja on minusugusel mehel väga soolane ostada, noh, ma usun, et sa, vana rikasmees, minu vaesemehe käest ilma ei tahagi." "Ma annan kas kümnekordse hinna, kui sa aga mulle lubad." "Ma luban sulle küll hea meelega, aga sa ei tea, kudas teda tuleb silmide peale panna. Kui ta mitte õieti ei saa silmide peale pandud, siis võib see silmadele suureks kahjuks tulla." "Noh, sa tahad jo ise ka täna hakata silmi rohitama, siis teeme üheskoos." "Ükstakeik, kudas soovid." Hans astus ahjulee ligemale ja vaatas ahju ja ütles: "Salv on paras valmis, mine rehe alla, vana sõber, ja too säält üte pingi seia." Vanatüütus läks ilma aja viitmata. Selle aja sees, kui vanajätis pingi järel käis, võttis Hans ruttu poti ahjust ära ja pani ühte pimeda nurka koormale ja valas ühe teise poti sisse külma vett. Nüüd vanajätis ka pingiga. Hans võttis poti külma veega ja viis selle pingi juure, siis andis ta vanatüütuse kätte ühe nööri ja ise hakas pingi peale pikali ja ütles: "Kuule, vana sõber, ma ei tea mitte siiasaadik veel, kudas sinu nimi on, võta see nöör ja seo mind paarist kohast pingi külge kinni." Vanapoiss võttis nööri ja hakas Hansu kinni siduma ja ise ütles: "Sa küsisid, mis minu nimi on, minu nimi on Päris Vanapoiss." "No siis ongi meil peaaegu ühte seltsi nimed," rääkis Hans pingi peal pikali, "minu nimi on Päris Noorpoiss." Nüüd oli Hans kinni seotud. "Nüüd võta see pott ja vala selle kulbiga, mis poti sees on, üks kulbitäis minule poti seest rohtu silma." Vanapoiss tegi, mis kästud oli. Kui juba veepotist oli paar lusikatäit Hansu silmile vett valatud, siis ütles Hans: "Tee nüüd minu sidemed lahti." Vanapoiss tegi Hansu sidemed lahti ja Hans tuli pingi pealt ülesse ja jooksis kohe õue, vanapoiss tema järele. "Noh, ikka teine maailm, vaata nii kaugele kui tahad," ütles Hans. "Noh, lähme nüüd jälle rehesse tagasi ja valame minule ka," tellis vanatüütus. Nad läksivad. Hans läks kohe ahjusuu juure ja hakas pottisid katsuma ja ütles vanapaganale: "Salv on ära jahtund, tarvis jälle ahju sooja panna, puud on ahjust otsas, mine ja too Päris Vanapoiss ühe süllatäie riidast kuivi puid." Vanapagan läks ruttu õuest puid tooma, selle aja sees pistis Hans poti tinaga jälle ahju süte peale ja ise vaatas juures, juba vanapoiss tuli puudega ja ütles: "Noh, Päris Noorpoiss, puud on siin." "Hea küll," vastas Hans. Juba oli tina natukese aja perast vedelaks sulanud, nüüd ütles Hans: "Päris Vanapoiss, salv on valmis, mine pingile." Jooksuga läks vanapagan pingi juure ja hakas pingi peale pikali ja Hans sidus teda mitmest kohast õige tugevast kinni. Kui juba seotud oli, võttis Hans suured pihid (sepatangid) ja võttis nendega poti servast kinni ja valas otsekohe vanatüütusele tulist tina silma ja ise ütles: "Esimene kord on natuke kibe, aga kannata, sellest tuleb head abi." Niipea, kui tina oli potist vanajätissele silma langenud, hakas ta kohe karjuma ja kargas pingi tükis püsti ja lettis jooksuga reheuksest välja ja ise karjus, nii et metsad ja maad põrusivad. Reheukse juurest sai ta ühe koti kätte, kus kasepuuseemned sees olivad, tahtis sellega hakata silmi hõeruma, aga kasu ei tulnud sest kedagi. Ta pani jälle jooksu otse põhja poole, siis pööras õhtupoole, siis pööras jälle lõunapoole, siis viskas ta valu perast kaseseemekoti vastu maad minema, nii et see lõhki läks ja seemned laiali lendasivad. Tänapääv on veel ses kohes nii paks puhta kasemets, et vaevalt kirve abiga läbi võib pääseda ja rahvas hüiavad seda metsa Kiikla lao kasik. Viimaks lõpes vanapoisi jõud otsa ja ta langes maha ja hakas pikali teendrisid valu perast appi hüüdma, silmapilk oli suur hulk teendrisid tema juures ja keik küsisivad: "Mis on? Kes tegi?" "Silmad põlend, Noorpoiss tegi," kisendas vanapagan seliti maas. Tema oma poeg oli nimega Noorpoiss, ka tema juure teendritega ühes jooksnud, keik teendrid vaatasid Noorepoisi, tema poja otsa ja imetelesid, kudas võis tema oma isale niisugust paha teha. "Tasuge kätte Noorepoisile, andke talle tubliste!" hüüdis Vanapoiss suure valu sees pikali maas. Kuik teendrid kargasivad tema poja Noorepoisi kallale ja tahtsid temale hästi hea vati anda, aga Noorpoiss oli õige tugeva rammuga ja hakas teendritele vastu ehk teendrid küll keigest jõust tema kallale tungisivad, ei saanud nad ometi temast jagu. Viimaks pidivad teendrid järele andma ja pakku panema. Noor Vanapoiss, kes teadis enast süüta olevat, kargas nüüd vihaga Vanapoisi kallale ja tahtis talle õige hea nahatäie selle eest anda, et ta tema peale tühja juttu oli rääkinud, aga kui ta Vanapoisi juure jõudis, oli see juba surnud. Noorpoiss võttis labida kätte ja kaevas suure laia ja sügava augu ja pani Vanapoisi auku ja ajas augu jälle päält mullaga kinni. Mõne pääva perast leidsivad põrgulised, et põrgust keik kuld- ja hõberaha oli ära kadund. Nad tulivad sinna kohta, kus Vanapoiss augus oli ja kaevasivad augu lahti ja kandsivad mulla ümberkaudu kaugele ja sügavalt laiali. Tänapäävani on veel see auk igalpool ligijärgis elanikkudel tuntud ja saab Kuradiauguks nimetatud. Augu põhjas on veel Vanapagana kehaase sees tunda, kudas ta pliiti oli sääl lamenud, käed ja jalad laiali sirutud. Pääle selle ei ole enam sääl nurkas põrgulasi näha olnud. Rehepapp, kes suure hulga kulda ja hõbedat vanapoisist mahajäänud kotist leidis, sai ühe hoobuga rikkaks meheks. Rahvas räägivad, et põrglased küll teada saanud, et põrgust ära viidud kuld- ja hõberaha rehepapi käes on, aga ei ole julgenud enam rehepapiga keige vähem tegemist teha, vaid jätnud teda rahule, sest nemad kartsivad, et neile sedasama palka tark rehepapp valmistab, mis vana tark Vanapoisski sai. Suure rikkusega rändas rehepapp kaugele maale ja elas õige krahvi moodi ja jutustas sääl mitmele, kudasmoodi tema rikkaks on saanud, aga keski ei uskunud tema jutu poolegi.

E 16787 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks teine mees oli omale ka targa juhatuse järele tulihänna teinud. Ta pannud talle luuavarre kehaks, kaks vana vihta tiivadeks ja põlenud peeru tunglisabaks. Lugenud õpetatud sõnad ära, aga olnud mõne sõna ära unustanud. Tulihänd tikkunud elus ja läinud katuksele, aga sealt enam mitte kaugemale. Peremees olnud kimpus, ei tulihänd tule sealt maha ega hakka minema. Pitka ootamise järele võtnud ta viimaks ahjuroobi ja löönud sellega tulihända. Tulihänd läinud ungast sisse ja natukese aja pärast hakanud maja põlema ja põlenud ühes tulihännaga ära. Kui tulihände näed, siis peasta kõik paelad ja nööbid enese ümbert lahti, siis pillab tulihänd oma koorma maha. Ja kui püssisse hõbekuuli paned ja tulihända järele lased, siis pillab ta ka oma koorma. Kui tulihända näed, viska talle tikuga tuld ehk tulesüsi järele, siis paneb ta oma peremehe maja põlema.

E 16787/8 (2) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks postipois oli tähele pannud , et tema hobustel iga ööse luupainaja peal käib. Kauase kunsitamise järele õpetadud temale, et tema hobuste selja peale tuhka riputaks ja siis näha saaks, kelle jäljed hobuste selja peal leida on. Lähemal õhtul sõelus ta tuhka hobuste selja peale ja läks homiku varakult vaatama ning leidis, et kahe hobuse selja peal kassi jäljed olid. Järgmisel õhtul pani ta kõik augud pihlakapuu punnidega kinni, muudkui lukuaugu jättis ta lahti ja jäi ise ootama. Ligi poole öö aegas kuulis ta, et hobused soiguma ja hirnuma hakasivad. Ta pani ka lukuaugu ruttu kinni, võttas tule ülesse ja nägi, kuidas must kass hobuse seljast maha hüppas. Ta võttis ruttu piitsa ja hakkas sellega kassi peksma. Kui ta juba küll arvas saanud olevat, laskis ta kassi ära kooksta ja sellest korrast saadik kadus ka luupainaja hobuste kallalt. Aga juba kolmandamal ööl pärast seda, kui ta kassi peksnud oli, tuli luupainaja tema oma peale. Ta oli juba mitu ööd luupainaja pärast hädas olnud, kui talle viimaks õpetadi, et tema enesele selle põlle peale võtab, mis laulatuse aegas pruudi ees olnud. Järgmisel öösel kuuleb ta, et luupainaja tasakesti tema juure tuli, teda katsus ja minema hakas, kusjuures ta ise rääkis: "Siin ei ole mul enam midagi tegemist. See mees on juba teise jagu, siit pean ma taganema." Sest korrast kadus luupainaja ära, aga pärast tuli välja, et see üks tüdruk oli olnud, kes selle mehe naeseks tahtnud saada, aga kui ta nägi, et ta lootus tühine olnud, siis kättemaksmise himus luupainajaks hakanud.

E 16796/7 (8) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord läinud ingel ja vanapagan ühe mehe pärast, kes vaesuses ja jumalakartuses elas, tülisse. Ingel kiitnud seda meest, aga kurat ütelnud: "Tee ta rikkaks, küll ta siis uhkeks lähab ja minu kätte tuleb." Ingel lubanud seda ja läinud ühel õhtal vaese kerjajasandi näol sinna majasse. Õhtul võetud teda lahkesti vastu, antud süia ja ka öömaja. Homikul vara tõusnud ingel ülesse, võtnud ahjuotselt peeru, hakatanud selle põlema, läinud õue ja süidanud maja põlema, mis peale ta ka ise ruttu sealt ära läinud. Peremees, kelle maja nüid põlenud oli, hakas vana maja müürialusid lõhkuma, mis tulest ülejäenud olivad ja leidis sealt alt hulga raha. Mees ehitas uue suure elumaja üles ja hakas uhkesti elama. Aasta pärast tulnud ingel ja kurat mõlemad seda peremees vaatama. Ingel näinud juba eemalt, et kolm kurjavaimu katuksel olnud. Kurat rõemustanud ja ütelnud: "Näes sa nüüd, et minu võit on, minu poisid on juba seal."

E 16798/9 (10) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe saunamehe hobusel käinud luupainaja peale. Küll oli mees kõik augud kinni toppinud, et luupainaja hobuse peale minna ei saaks, aga kõik asjata. Viimaks annud üks targem temale nõu ja ütelnud: "Mine sinna, kus sinu hobune on, võta latrega tuli kätte ja kata latter kinni, nii et luupainaja tuld ei näe, kui sa kuuled, et hobune soiguma hakab, tõmma kate laterna pealt ära ja vaata hästi hoolega järele, kas midagi leiad." Mees teinud targa õpetuse järele ja läinud hobuse juure valvama. Ligi poole öö aegas hakanud hobune hirnuma ja soiguma. Mees tõmmanud rätiku laterna pealt ära, nii et valgeks sai, aga kõige suurema hoolega otsimise järele ei leidnud ta midagi. Teisel päeval jälle targa juurest nõu küsima. Tark ütelnud: "Pane hobune hästi kindla lauda sisse, laudaukse alla pane üheksa pigelgaoksa püsti ja võta tuli niisama kätte. Kui hobune healt tegema hakab, siis vaata kõik hobuse keha hoolega läbi, kui ta hobuse peal on, siis ei või ta sealt enam ära minna, sest et pihelgaoksad tema tee kinni panevad. Mees läinud ka selsamal õhtul uuesti hobust valvama, pannud üheksa pihelgaoksa laudaukse alla püsti, võtnud tule ligi, katnud kinni ja ta jäenud hobuse ligidale ootama. Niisama kui ennegi, hakanud hobune poole öö aegas hirnuma. Mees võtnud rätiku ruttu tule pealt ära ja otsinud hobuse hoolega läbi, viimaks leidnud ta hobuse laka alt pastlanõela. Mees võtnud nõela, põletanud tule peal pehmeks, teinud kõveraks ja pistnud vaheda otsa silma seest läbi. Teisel homikul olnud teisepere perenaene raskesti haige, ta olnud nii kõverasse kokku kistud, et pea jalgade vahel olnud. Nüüd oli saunamehel aru käes, kes tema hobust vaevamas käis. Ta lasknud nõela kolm päeva kõveras seista, viimaks kolmandamal päeval, kui ta juba küll arvas kätte maksnud olevat, tegi ta nõela sirgeks. Niipea, kui nõel sirge oli, jäenud ka teisepere perenaese valu järele ja ta võinud ennast sirgele ajada, aga ka sest saadik jätnud luupainaja hobuse rahule.

E 16804 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Linu ei tohi siis mitte külvata, kui kaks valgust, kuu ja päike, korraga taevas on. Kui seda teed, siis kasvavad lühikesed ja ilma kiudeta linad.

E 16806 (16) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Surnu puusärgi tegemise järele, kui puusärk valmis on, viiakse sülega laasta õue aja ääre, et surnu mitte kodu käima ei hakaks.

E 16807 < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veel pulmapruukidest Kui pruut esimese pulmapäeva õhtul peigmehe majasse viiakse, siis teeved ajumehed piitasadega ristisi tee peale ette ja enne kui peigmehe majasse sisse minnakse, sõidab esimene ajumees kolm korda ringi ümber pulmaliste. Teise pulmapäeva homiku seutakse pruudi silmad kinni, võetakse teda särgiväel ja tuuakse kolm halgu puid tuppa, mida pruut kinni silmadega ahju peab panema, nii et ta oma särgi käiksid ära ei riku ega tahmatseks ei tee. Kui särgi käised tahmatsed, siis saab temast hooletu perenaine, kui puhtad, siis usin ja hoolas. Peale veimede jagamist võtab pruut hulga veikeseid keerutuid villaseid paelu, mis õnnejooksu paeladeks kutsutakse ja läheb nendega jookstes õue, neid paneb ta igale poole: kaevukoogu otsa, aida- ja laudauste pöörade ehk haakide otsa, õueväravate peale ja igale poole. Kõik pulmalised jooksevad tema järel ja püiavad neid paelu üksteise võidu oma kätte saada. Saab see jooksmine jookstud, siis läheb ja viskab pruut raha kaevu.

E 16809 < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Saalomon katsub meresügavust ja taeva kõrgust Et Saalomon kõigist targem ja sügavaid asju teadnud, siis arvanud ta viimselt ka mere sügavust katsuda ja teada, ja ka taeva kõrgust ära mõõta, siis ka alamatele teadustada. Esite arvanud ta mere sügavust teada saada ja lasknud selleks kõigist omast riigi rajadest klaasi kokku koguda ja ühes lõpmata suureks klaaslaevaks valada. Nõnda ka sündinud. Kõigest riigist kogutud klaas kokku ja valatud laevaks. Selle peale kogutud kõigest riigist kablad kokku ja jakutud üksteise otsa, nõnda et üks pikk keits saanud. Seesugumane pikk keits pantud klaasist laeva peale ja Salomon sõudnud klaaslaevaga mere kõige sügavama koha pääle. Nüüd lasknud Saalomon keie meresügavusese, aga enne veel, kui miskit otsust leida oleks võinud, tulnud merest hall vana mehike, kellel habe põlvist saadik ja kes ennast merevalitseja olnud, üles laevalaele ja ütelnud Saalomonile: "Katsu, et niisugumast ettevõtmist kohe järele jätad, algmiselt kuni siitsaadik pole keegist võinud minu ega minu meresügavusese katsuda ega või nüüd seda ka sina teha. Kui nüüd edasi püiad, löön sinu mõõdikeie katski. Sellega ei võinud siis ka Saalomon muud teha, kui sõudnud oma klaasise laevaga kuningliku linna randa tagasi.

E 16815/6 < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Allikatooja vanamees Kõrd elanud üks taluperemees juba mõnda aega kuiva koha pääl, kus kaevu ega miskist allikat ligidal polnud. Ta pidanud iga päev raskeda vaevaga vett vedama, küll hobusega, küll enda taga. Seesugumane teadus lagunenud ka viimaks kaugele rahva ringkondase. Seal tulnud siis ühel sügisesel ajal keegist hall vanameheke nimetatud taluse ja ütelnud: "Ma olen ka kaugel käinud ja palju näinud ja sellejuures mõndagist õppinud, olen ka ise siit ära kaugel. Et teil veepuudus juba mõnda aega vaeva teinud ja veelgist teeb, siis on see ka viimselt minu kõrvasse puutunud, et ma selle asjale teatavalt abi anda võin, siis olen ma teid sellest hädast päästma tulnud. Võtad nüüd minu soovimist valmis, siis võite eestuleval kevadil, kui lumi läinud, rohkelt vett saada vastu ja nimelt allikavett." Peremees, kes nüüd muud ei arvanud, kui aga vana halliga kaupa teha, lubanud kõik tasuda, kui aga allikavesi õue pääle saaks. "Muud ma sinult, aus majaperemees, ei nõuagist," ütelnud vana hall mees, "kui et sa mind selle eesoleva telve kuni kevadine üle toidate, ahju peal soojas kohas kortelid annate, sennasamase toidu kannate ja ka tarvilikud riided kuni kevadine, sest olen, nagu ju isegist näete, vana ja jõuetud ja kui juhuks ma varem suikuda, jääks ka teile allik kodu toomata." Peremees, kes sellega ikka valmis, lubanud vanale hallile mehele ahju peale talves korteli ja ka toiduse sennasamase kanda, kui ka tarvilised riided anda. Talv olnud käes ja aeg hakanud ikka kevadi poole kalduma. Vana hall mees puhanud päev päeva järgi soojas ahju peal ja peremees kandnud valmist toitu ette, niisama ka hästi soojaid riideid, et vana hall mees mitte enne kevadit ja allika toomist jäädavalt ei uinuks. Juba olnud aeg viimaks nõnda ligi jõudnud, et vana allika kodutooja ahju pealt platsi minema pidi, sest maa oli lumest paljas ja ilmad soojad. Ühel õhtal ütelnud siis allikatooja peremehele: "Täna öösel tahan ma teile oma lubamist täide saata ja allika kodu tuua. Peaks aga mind homikul mitte kodus olema, siis järgmise öö järele homikul olen ma tõesti allikaga teie õue pääl. Nüüd aga palun sind veel, et minule selleks ettevõtmiseks ühe valge kasuka selga annaksite ja ka leivakoti leivaga, olen ju vana ja jõuetud." Ka selles tükis ei olnud peremees vastu. Ta andnud allikatoojale uue ja valge kasuka selga ja tugeva leivakoti kõrvasega selga. Nõnda läinud vanakene öö ajal tasakesti taluõuest välja allikat kodu tooma. Homikul ei leidnud aga peremees veel allikat toojaga kodu olemas. Ootnud ka teise öö homiguni, aga ka asjanda ja ikka edasi, aga ikka ka asjanda.

E 16819 (1) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/ Kui keegist puud lõhkus kiiluga ja kui puu mitte lõhki ei saanud aetud, siis ei pidatud mitte kiilu prau vahele jäetama ega pragu lõhki, vaid kiil pidi välja võetud saama ja pragu kokku tõstama, et siis suremisel silmad ja suu ka ilusti kinni vajuda võivad.

E 16820 (7) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/ Kui leivad ahjust väljavõttel veega hämmed, siis kastetavat ka põrgus keelt veega ja kui puid peale leiva välja võtmisel ahju heidad, siis jahudetavat ka põrgus.

E 16820 (11) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vesi ja tuli olla ilma pääl kõige vanemad, sellepärast ei pidata tulega mitte naljakombel ümbre käia ega vee vagadusest kiitelda. Tuld ei tohi iialgist jalaga kohendada ega puud latvapide ahju panda.

E 16823 (18b) < Oudova mk, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/ Igal jaanipäeva öösel kuiutab sarvik raha, kes siis sellest osa tahab, peab võtma musta varsa taused pahepoodi kaala ja siis rehetare kahrupersest vaatlema, kuspool tuld näha. On tuli nähtud, mingu ja käigu kolm kõrda ümbre tule, vastu päeva, visaku siis oma kübar pääst tule pääle ja senna jätku. Kui siis homikul vaatama lähed, siis olla kindlasti teda, et raha käes.

E 16823/4 (20) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/ Kuidas nõidust vanastele pruugitud ja teisele tagasi lastud. Paljund kõrdu olla taluperenaised omais lautades võõraid kanamunasid ja kontisid leidnuvad ja selle järele omil elajatel vigasi leidnuvad. Kõrd leidnud perenaine oma lehma molli all kolm kanamuna ja vanaelaja kondi, kui elajate vigade pärast ümbre vaatama hakanud. Ta võtnud ja ajanud tokiga need võõrad asjad räbala pääle, viinud, pandnud neid mädasoo sisse ja ütelnud ise pääle: "Kost olete tulnud, senna minge ka tagasi, vaivake tooja elajaid ja lapsi. Taevataat lasku minu elajatel kõrda minna ja kaitsku neid ise." Sellega olla siis soovitud hädategijale enesele kaela tagasi läinud ja teisel päeval kohe tulnud ligem vanamoor perenaise käest midagist paluma. Kui see ei andnud, ja sellega pidi tegija omatehtud nuhkluse ise vastu võtma ja kandma. Et vanastele inimesed kurjaga olla teisile palju kahju ja kurja teinuvad, selles sündinud, et nad ka kanamunad üksteise järele kahju viimisega teise õue pääle jooksma saatnuvad, ilma et need katki oleksivad läinud. Kuri tulnud teise käest kaarna, haraka, kassi, jänese, koera, varese, kuke näul kodu ja kandnuvad õnnetust kaasa. Et aga kuri ka mõnda majaelajat kartnud, selleks peetud kodus nelja silmaga koer (kel silmade ligidal teisekarvalised täpid), kits ja sikk, kukk jne.

E 16839 (18) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Madisepäev ei tohi puid õue vedada, siis tulevad ussid õue.

E 16845/7 (2) < Kroonlinn < Vaivara khk. - D. F. Roosipuu (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulihänna tegijad Korra elas ühes mõisas üks vana mõisa vahimees, temale anti väga vähä palka tema teenistuse eest ja mõni kord ka oli lugu nii, et tema oma palga eest omale leibagi ei saanud ja pidi sellepärast mõnda aega nälga kannatama. Ta pidas mitmesugust nõu, kudas enese elu paremale korrale seada, aga mingi asi ei tahtnud temale headust tuua. Tema sai ükskord, ka ei tea, kelle käest, kuulda, et tulihänd pidada inimestele mitmesuguseid asju kodu kandma ja et mitugi vaest meest tulihänna abi läbi olla rikkaks meheks saanud. Tema võttis nõuks hakata ka tulihända tegema, aga ta ei teadnud, kudas ja millest pidi tulihänd tehtud saama. Ta kuulas mitme käest järele ja viimaks sai teada, et tulihända võib mitmest asjast ja mitmet moodi teha. Tema pidas hea plaani ükskord valmis ja läks metsa ja kaevas hulga kadaka juurikaid üles, sidus kimpu ja tõi kodu. Ta oli mineval pühal kirikus käinud ja kuulda saanud sääl õpetaja lugemisest, et vanal ajal olla üks mees saanud kadakapuu all mitukümmend pääva toidetud. Ta mõtles: "Jah, tõeste kadakapuul on suur vägi külles, sest kadakamarjadest võib ju väga selgeste näha, et nende ristidega otsad mitte tühised ei ole, sellesama perast on kadakapuu jõud keige parem tulihänna materjal." Ta hakas tööle ja peagi sai tulihänd valmis, veel üksi oli talle tarvis süda sisse panna ja keik oligi valmis. "Aga millest pean ma talle südame sisse tegema?" küsis tegija. Pea sai jällegi ühe targa käest kuulda, et väävlikivi selle tarvis keige parem olla. Ta läks mere ääre ja otsis säält omale õige ilusa väävlikivi (väävlikiviks kutsutakse üht punasekarvalist kivi, mis mererannas keige rohkemalt osalt leida on ja ka väävli väge on nende kivide sees), siis pistis ta nõelaga oma pahema käe nimetussõrme sisse augu ja piigistas säält kolm tilka verd välja ja määris nende veretilkadega südame tarvis toodud kivi üle ja pani siis seda tulihännale südameks rindu. Ah rõõmu, paari silmapilgu aja perast hakas tulihänd elama ja tuli kohe keige esmalt oma peremehe juure ja küsis: "Kuhu poole sa mind nüüd keige esmalt minna käsid?" Mees ei lasknud teda ka mitte teist korda küsida, vaid ütles: "Mine too nüüd keige esmalt mõisaherra toidukambrist (sahvrist) üks õige hea seljatäis toidukraami, et süia saaksime." Silmapilk oli tulihänd kadunud, umbes arvata mõne minuti perast tuli ta suure seljatäie hea toidukraamiga tagasi. Nüüd oli vahimehel toitu mõneks päävaks. Küll ta laskis tulihännal hulk mitmesugust vara kokku vedada, ka mõisaherra raha ei jäänud temast puutumata, vaid sellestki tuli hea summa vahimehe tasku. Ei üksipäini oma mõisaherralt ei võtnud ta raha ja muud vara, vaid ka mitmelt poolt mojalt ja peaaegu keigest ümberkaudsest mõisatest langes temale mitmesugust vara osaks. Viimaks, kui tema oli juba keigesugust vara ja ka suure summa raha kokku lasknud vedada, läks ta salaja säält ligi mailt ära ja ostis omale mõisa ja elas väga uhkeste ja rikkaste. Aga tulihända ei kautand ta mitte ära nii kaua, kui ta elas, vaid pidas teda ikka enese juures. Kui tal mingi tegemist ei olnud, siis magas tulihänd mõnikord mitu aastat, aga kui oli miski tegemist, siis saatis ta peremees teda jälle, ja kuhu teda saadeti, sealt pidi igakord ikka tükk tulema. Perast vahimehest saanud mõisniku surma jäi tulihänd tema ühe sugulasele pärida, aga kas tulihänd sugulasele ka niisugust head tegi, kui oma endise tegijale ja peremehele, see on meile täieste teadmata ja ei ole selle üle mitte kuulda saanud.

E 16871/2 (3) < Tveri kub. < Tartumaa - M. Riste (1895) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirik ja mõis järve põhjas Kord olnd ja eland Tartumaal rikas mõisnik. Sel olnd poeg ja tütar. Aga ei olla nõnda rikast pruuti pojale leidnud ega tütrele nõnda rikast peigmeest nagu nad ise olnd. Siis tulnud vanemad selle mõtte peale ja pand tütre ja poja paari, nõnda et nende suur varandus ei saaks mitte võeraste kätte. Ühel pääval laulatatud vend ja õde paari. Õhtal tulnud palju mõisnikka pulmapidule, priisand ja raalind kogu öö. Aga enne kella kahteteistkümmend, hakand üks kohtuhärra ammetlikkude asjade pärast koju kippuma, et täda polla küll tahetud laska, aga ommetegi kästud teda härrat homikul vistist tagasi tulla, mis see ka luband teha. Homikul tulnd kohtuhärra tagasi, aga leid oma suureks imestuseks tee otsas järve olema: asi saand ligemalt järel vaadatud ja leitud, et kirik ja mõis sel öösel maa põhja vajunud ja järv asemele siginend. Praegal seista see kirik ja mõis järvepõhjas, aga küll olla proovitud senna alla minna kulda ja hõbedat ära tooma, aga kirikuukse peal seista suur vähk, see lubada kõik katki hammustada, kes aga püiaks senna kiriku sisse minna, nõnda seista praegal see suur varandus järvepõhjas. Tartu poolt.

E 16889/92 (2) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Unenägija Kord heitnud peremees ja sulane pääle söögi puhkama. Kui sulane juba küllalt arvas maganud olevat, tõusis ta üles ja ajas peremeest kah, aga see ei tule, ei siruta, ei liiguta kah, ei tõuse, ei tõuse. Viimäte lendanud üks kimalane peremehele lahtisest suust sisse ja kui sulane nüüd ärätas, virgus peremes ülesse ja hakkas jutustama, mis ta unes näinud. Ta jutustas kõiksugustest orgudest ja kuristikkudest. Sulane es lausu sõnagi, vaid läits tööle ja mõtelnud tõine kord valvama jääda, mida ta ka tegi. Kui peremees jälle puhkama heitis, pandis sulane tähele, et peremehe suust jälle kimalane välja lendas. Sulane jooskis kimalase järele, kuni nägi, et kimalane ühe mätta sisse ära kadus. Nüüd läks sulane peremehe juure tagasi ja katsus teda üles äratada, aga asjata. Ootis, kuni kimalane tagasi lendas, mispeale peremees isegi üles ärkas. Ta jutustas, et ta ühe rahakeldris käinud, kus hulk hõbe- ja kuldraha olnud, aga tema ei teadvat, kuskohal see keldri olla. Sulane seletas, et tema küll teadvat, kus tema käinud ja näitas ka mätast, mida peremees aga es usu. Sulane lõhkus mätta ära, mille all suur hobuse pealuu olnud ja selle sees hulk kuld-ja hõberaha, mida sulane ja peremees teineteise vahel ära jautasid ja mõlemile sai nii palju, et mureta elada võisid.

E 16892/3 (3) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1895) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuda Vanapagan Emajõe suud sulgus Kui lodjad Tartu ja Pihkva vahel puid vidama hakkasid pahandas põrguvürst enda nii selle üle, et ta kohe Emajõe suud tahtis kinni sulguma hakata. Ta kutsus omad põrgujüngrid kokku ja hakkas kivve Ema suhu kandma. Kui Emajõgi nägi, et päkäpikkused mehikesed suured kivid sülles tema poole tullivad sai ta asjaloost aru ja hakkas kisendama: "Tulge appi, Ahja jõgi, tulge appi, Koosa jõgi, Emajõe suud sulgutaks!" Hüüdmist kuuldes ehmatasid põrgupoisid ära, viskasivad kivid maha ja panivad punuma. Vanalepaganale kukkus kivi jala pääle, kes sest saadik lonkama hakkas.

E 16903/4 (1) < Võnnu khk. - Jaan Rootlane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vana usk Puuki seisma panda Kui pisuhänd nähtavale tulla, sis lõika pahema jala pastla ristpael katki ja sõnu ise sääljuures: "Saadan, jää seisma nagu Kristus risti pääl seisis!" Kohe pidavat puuk seisma jääma, kui tal koorem säljas on.

E 16904 (2) < Võnnu khk. - Jaan Rootlane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanarahva usu järele võivat käsni seeläbi ära kautada. Mine põhjapoolse tua otsa taha kuuvalgel öösel, lase kuul käsnase koha pääle paista ja sõnu ise sääljuures: "Kuuvalge, päevavalge, Käsnäküla põleb."

E 16945 (3) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes oma und tahab ära kautada, see pandku tähele kus kägu kevadel esimest korda kukub, siis mingu selle puu alla, kus ta otsas on, et ta aga sind ei näe, aga selle aja sees, kui ta kukub, käi kol korda vastu päeva ümber puu ja tõmba iga ringi ajal hammastega puu küljest koort, siis piab uni kaduma.

E 16946 (5) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kilkisid palju on, siis määri vanas kuus võetud saviga ahjusid, siis piavad kohe kaduma.

E 16946 (9) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui laps palju karjub ja vihastab, siis võta sealt kohast maa seest rohu juure, kus härjad on müranud ja kraapinud, ja peksa nendega last, see aitab kohe.

E 16947 (14) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui uss on hammustanud, siis tõmba paskpaju koor vastu oksi seljast ära ja mässigu sellega kinni, siis ei läha paistetus enam edasi.

E 16947 (15) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kida käe sees on, siis keida maranatega keedetud lõngal kolm sõlme sisse ja mässi see sõlmiline lõng kolm korda ümber haige koha ehk mässi kida asju ümber ehk keida hobusesaba jõhvil käed selja taga hoides kolm sõlme sisse ja mässi ümber haige koha ehk pitsita niisuguse kahe puu vahel, mis teineteist on kasudes hõerunud seda haiget kohta ehk mässi varastud ahjuluua pael ümber haige koha ehk kui teisele seda haiget kohta näitad ja teine ilma sinu täädmata larinal hammastega selle haige koha pääle kinni kargab ja pigistab nõnda, et sa isi järsku ehmatad, siis kaub ära.

E 16948 (18) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes on üheksamad vaenuköied oma parema käe veikese sõrmega lahti päästnud, siis võib ta nende sõnadega, mis ta sealjuures on ütelnud, palju hädasid avitada.

E 16949 (22) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui uss on hammustanud ja said teda ära tappa, siis vajuta selle kepiga kellega teda tapsid selle hammustatud koha pääle, siis saab terveks.

E 16949 (26) < Viljandi khk., V-Tännassilma - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui põletised käivad, siis piab üheksa korda ilma lugemata ühe hingega ütlema: "Põletsed, kõrvetsed, siasita närvetsed."

E 16949 (27) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui luksud käivad, siis piab selle nime kohe ära ütlema, kes sind räägib, siis jääb järele.

E 16950 (30) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui püss kohe ei jookse, siis pista ühe puu vahele, mis alt kaheharuline ja päält on kokku kasunud kolm korda päeva järele ringi läbi, aga rauaots ees.

E 16050 (37) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hambavalu vastu võtta pikse lõhutud puu küllest kilda ja pane hamba pääle.

E 16951 (44) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noores kuus võetud saviga ahju määritakse, siis kasvab palju kilka, aga võta siis savi kui vanakuu esimest korda päeva kätte jääb ehk natuke riivatakse, ja sellega määrid, siis kauvad ära.

E 16951 (45) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes kirpudest tahab lahti saada, see tehku vanakuu lõpetuses luudasi ja pühkigu nendega tubasi.

E 16952 (4) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahad teisel lehma mäda maa sisse nõidu, siis otsi üks niisugune ork, kellel kolm haru on, aga igal harul jälle kolm haru, tee nende harude otsad tervaks, pista igaühega üks kord sõrmeküüne alla, aga et otsad kõik sinu verega saavad, ja nüüd pista see ork selle lehma juure, keda selleks soovid, maa sisse - siis piab jääma.

E 16952/3 (7) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui aru saadakse, et tüdruk poistega ümber käis ja ometi sohki ei läha, siis löö vitsaga kolm korda ümber palja härjakara, kui ta parajaste lehma juures on ja löö jälle sellesama vitsaga seda tüdrukut. Ehk pista nõel surnuristi tutist kolm korda vastu päeva läbi ja pista siis see nõel selle tüdruku riiete sisse. Ehk ka anna selle tüdrukule emise piima sisse.

E 16953 (11) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes tahab, et tüdruk raisku lähab, see võtku kolm ühe aasta pajukasu, keerutagu patsi kokku ja tõmmaku kolm korda kura jala alt läbi, löö siis ramma elajat, aga pääle selle kohe tüdrukut.

E 16955 (17) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lammid vanas kuus pesed ehk niidad, siis ei kasva villa.

E 16955 (25) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noores kuus hobusele ranga teed, siis hõeruvad hobuse kaela katki.

E 16956 (28) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui räästast purad maha torgid, siis on sial väha poegi.

E 16956 (29) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pääst täia otsitakse ja otsimine pooleli jääb, siis eksib metsa ära.

E 16956 (38) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui neljapäeval auku puu sisse lased, siis lased looma sisse.

E 16956 (42) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui maast vett jood, aga enne kolm korda sülgad, siis ei hakka maast haigused külge.

E 16959 (68) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui maalised on, siis võetagu särgi hõberees ja keerutagu seda kolm korda enese ümber ehk kaapigu selle päält hõbedat maha.

E 16959 (69) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui palju pihlakamarju on, siis on palju tulekahjusi.

E 16959 (71) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sügisi haavalehed punased on, siis on palju tulekahjusi.

E 16960 (78) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lina külvamise ajal kuu üleval on, siis ei kasva hääd kiudu.

E 16960 (79) < Viljandi khk., V-Tännassilma - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui haaval nii suured lehed on, et vares lehte seest välja paistab, siis on paras kaerakülvi aeg.

E 16960 (80) < Viljandi khk., V-Tännasilma. - H. Jaanson (1895) Sisestas Kristiina Järve (1999), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kadakad tolmavad, siis on hää tatrakülvi aeg.

E 16960 (81) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kapsid ehk kaala siis külvad, kui pääv ülevel on, siis kõrvetab päike nad ära. Kui kuu paistab, siis kolletavad ära.

E 16960 (82) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui toomingad õitsevad siis on hää linakülvi aeg, kasvab hää kiud, ja valged kui toominga õied.

E 16961 (98) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pilpad maas isi maas risti on lähnud, siis saab surmasõnumid.

E 16962 (106) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lepad kevade ümarguses urvas on, siis tuleb nälja-aasta.

E 16962 (117) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui puu lehed suil hommiku päält kastega on, siis tuleb päeva kuiv, on altpoolt, siis vihma.

E 16963 (130) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui taevatähed vilguvad, siis tuleb tuulne ilm.

E 16963 (133) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui päike õhta tagasi vaatab, siis edespidi ilus ilm.

E 16963 (135) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui virmalised vehklevad, siis tuleb sulailm.

E 16964 (143) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidutähel on üks veike kaaskäija täht. Kui see veikene täht taga on, siis otsib poiss peremeest ja on üks nälja-aasta, on aga veike täht ees, siis otsib peremees poissi ja tuleb üks hää aasta.

E 16964 (144) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lepad sügisi pikki urvi täis on, siis tuleb hää rukkiaasta.

E 16971 < Paistu khk., Kaarli, Kunigu t. - Hans Lensin (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nikastamise vastu Nikatand ja nakatand, väändind ja välpund, kurilindu kohta saand, pahalindu paika saand. Nahk nahka vastu, soon soont vastu, liha liha vastu, luu luud vastu, üdi üdi vastu, ila ila vastu, äisk äiska vastu, jäsam jäsamud vastu, paremine paigal kui enne. Issa pojakene, püha ristikene.

E 16972 (1) < Paistu khk., Kaarli k., Kunigu t. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Haavaparandamise ja hambavalu vastu Oh Maarja, sa madal vaim, Jeesuse ema veel ilusam, kelle pea peenikene, peastab pead pindajest, varsed vaja väänetest. Mesilane, ilmalind, lennab metsad, lennab lepiku alused, lennab üle ütesa maa, mere, sealt toob metta meelelist, haavu parandada ja ka valu ära võtta ja ka hammid terveks teha. Issa pojakene, püha ristikene.

E 16973 (2) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui peale vihmasajo metsad palju auravad, siis saab veel sadoseid ilmu tulema.

E 16973 (5) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui vahest pikne puu sisse lööb, siis öeltakse, et vanapagan selle puutüve all varjul olla olnud.

E 16974 (18) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lepapuud näritakse, siis minevat hambad vanana suust ära.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50 Järgmine lehekülg ]