Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
E 28546/8 (22) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanal ajal olla Tuhalas palju nõidasi olnd, nii et kogu ümmerkaudsed rahvas kõik Tuhala rahvast kartnud ja hoidnud nendega tülisse hakkamast, sest tihtipeale on need nõiad oma vihamehele siilid, sisalikud ja konnad sisse nõidund, mis suurt valu teind ja millest muidu ei ole lahti saand kui mine ja palu seda, kes sulle seda viga tegi. Siis saand jälle kohe terveks, kui nõid mõne sõna on posisend.
Tuhalas Rähni talus olla ka üks nõid olnd ja see olla käind lendavaks, tassind siit ja sealt omale vara kokku ja nad eland jõukat elu, ei ole kellegist puudu old, kuna sellevastu Pärtle premees vaeseks jäänd, sest tihtipeale olla peksetud ja tuulamata vili ööse palju kahanend.
Viimaks käind Pärtle peremees targa kääst nõu küsimas, mis teha tuleb, tark õpetand, et pane kuuseokkaid vilja asemelle, siis saad kohe näha, kis teine pääv vilja ja kuuseokkaid tuulab.
Pärtle peremees teind targa õpetuse järele ja pand vilja asemelle kuuseokkaid ja teine homiku olnd okkahunnik heaste vähenend. Siis läind peremees vaatama, kuskohal kuuseokkalist vilja saab tuulatud ja leind, et Rähnil tuulatud rukkit ja kuuseokkaid segamini. Pärtle peremees küsind: "Kudas teie kuuseokkaid tuulate?" Selle peale vastand Rähni perenaine: "Mis sul sellega tegemist on, mis meie tuulame, okkaid või ohakaid?"
Peale selle ei ole enam Pärtle viljahunnik öösse kokku kuivand.
Teine kord, kui Pärtel sõnnikut põllule vidand, tuld üks suur emissiga ja hakand seal sõnnikuhunnikus pöörlema. Pärtle peremees löönd talle kepiga nina peale nii, et nina verine old. Teisel pääval old Rähni perenaise nina verine.
E 28562/3 (31) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra on üks perenaine old, kis libahundiks käind ja iga kord olla ikka midagist värsket ligi toond, sest et neil alati värske liha old võtta.
Korra toond poeg siis ka noore nooriku koju ja see olla juhtunud kord nägema, kui ämm tuld koju suur koerakoot old käes ja viskand siis üle ukse lattu. Hommiku vara läind mini vaatama ja leind, et juba old koot puhas ja perenaine hakand juba leemeks teda keetma. Mini ei ole sest saadik enam seda leent ega liha söönd ehk küll ämm teda selleks sundind.
Viimaks saand ämm aru, et mini teda on passind, siis taht tema miniat ära kägistada, aga mini saand veel jooksma tema kääst ja joost oma koju nii, et ämm teda põle kätte saand. Siis ukse takka ööld veel: "Oleks ma so kätte saand, ma so tossu oleks välja võtt."
E 28564 (1) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lehm punases on, punast kuseb, siis võta löö lehma laia lepaga ristluude kohta üheksa korda ja pista see lepp siis vastuoksa maa sisse senna kohta, kus lehm punast kusi, sis kaub kohe punase kusemine ära.
E 28567/8 (15) < Kose khk., Tuhala k. - T. Viidemann (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kellegil maaalused on, siis saab neid niimoodi arstitud: enne päevalooja tuleb altpoolt päeva ajatoe teiva alt üks kolmenurgeline mätas lahti kaevata ja siis vautakse soolaleiva puruga kolm korda haiget kohta ja sülitakse kolm korda selle leivapuru peale ja siis sõnadega: "Maa isakene, maa emakene, kui oled seda haigust mulle and," siis võta ka soolaleiva puru senna mättaauku panna ja mätas ruttu takka otsa ja isse keera kohe pahema jala kanna pealt ümber ja mine ilma tagasi vaatamata ära, siis peab see tõbi suutuks ära kaduma.
E 28569 (19) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sa väga unine oled ja tahad unest lahti saada, siis käi kolm korda tagurpidi Issameiet lugedes ümmer härjalinnu kui tema laulab, siis oled alati ärk ja erkvel, kui teised magavad, nii et sa kõige pisemat krõbinat kuulda võid.
E 28591 (a) < Tarvastu khk. - J. Tõllasson < vanake, 75 a. (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Raha kuivatet mede nurgan Mattu Libaniku pääl, Kõveru silla otsan, Kalmemäe käärun, Peetre pedastikun, ja Reile mõtsan aeanu jälle luu pilli. Reile mõtsan ollev vanal aal üits sõaülemb umbsi ära tapet ja selleperast sõs luu oeanu.
E 28606 (21) < Tarvastu khk. - J. Tõllasson (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Taari tegemise juures, kui taari raba peale kallatakse.
Mede taar hapnema,
külanaise kaklema,
perenaise persekile,
oma naise otsekile,
külanaise kükakile.
Kes joob see joobnus jääb,
kes maitseb, see maha sadab.
E 28609 < Tarvastu khk. - J. Tõllason (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanarahva jutu järele olnud seal, kus nüid praegust Võrtsjärv on ilusad põllud, heinamaad, külad, talud ja kirik. Olla ükskord lausa vesi asemele tulnud, mille sündmust rahvas oma silmaga olla näinud. Kallil pühade aegul olla mõnel õnnelikul korda läinud kirikukellade helisemist kuulda ja kuuldavat veel praegugi.
E 28613 (7) < Tarvastu khk. - J. Tõllasson (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui varesed talvel õhtalt puuladvas seisavad, siis tuleb külm ilm, seisavad varesed hommikul puuladvas, siis tuleb sulailm.
E 28632 (1) < Ambla khk., Lehtse as. - Otto Hintzenberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui leivad ahjust välja võetud, siis ahju kohe mõni puu visata, siis ei jää ahju kõht millaski tühjaks. (Siis on ikka leibu ahju panna.)
E 28634/5 (13) < Ambla khk., Lehtse as. - Otto Hintzenberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõni inimene võib oma jutuga, ilma et ise tahakski looma ehk mõnda muud asja ära teha. Olnud kellegil õige vagane siga. Elanud aina õue peal, üsna põllu ligi. Ainult kahelatiga aed olnud sia ja põllu vahel. Naabrieit käinud seal, näinud siga ja hüüdnud naljatades: "No, kas see siga pime on, et ei oska vilja minna! Oi kui vagane!" Naabrieit saanud vaevalt õuest välja juba siga olnudki viljas.
Möldri siga elanud veskis keset viljakotta. Nosinud mahalangenud teri. Kord hüüdnud keegi messaline: "See siga on puruloll, et ei oska hambaid kottidesse lüia!" Pole poolt tundigi mööda läinud, kui siga juba mehe oma koti lõhki rebinud.
Vanemad inimesed teavad niisuguste üteluste vastu abi. Ütleb keegi, kui lambad kadunud: "Ehk hunt murrab lambad ära," vastatakse "Oh, mis hundil lammastega asja on!" Kui keegi kiidab: "Oh, küll on teil vagane laps, ilusad haned, head ja terved loomad jne.," siis lausub kiidetud asjade omanik tasa: "Laku lapse, hanede, loomade jne. p-t!"
Kord olnud tütarlaps lammaste karjas. Istunud põesa varjus ja mänginud. Korraga tulnud keegi vanamees, keda rahvas nõiaks pidanud, lammaste poole ja pomisenud: "Sikud, sikud, sarved, sarved, vanal kitsel keerud sarvaed!" Laps pole teadnud midagi kahju karta, tulnud põesa varjust välja ja ütelnud: "Vaata, taat, selle oinal on ka keerulised sarved!" Vanamees pole sõnagi lausunud, sülitanud ja läinud minema. Lammastel pole viga midagi olnud.
E 28642/3 (4) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1886) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Mees uputab kurja naise poriauku. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ahne naine
Ühel mehel olnud ahne naene, ei ole täidin mehele süiagi anda. Mees oli peris kimbus. Viimaks tuli hää nõu meelde. Tema tare lähidal oli üks sügav auk, vist mõni kaevuase. Üks päev võttis mees köie ja ütles naesele: "Tule, lase mind siia auku, mulle üteldi unes, et sääl põhjas suur katlatäis raha ollev, ma lää too ta vällä." Naesel kohe himu ise raha järele minna, arvab, et mees raha puha vällä ei too ehk jälle muist omale tahab. Ütleb mehele: "Sinust tolust ei saa kedagi raha vällätoojat, mina ise lähen ja toon raha vällä!" Mees ajab küll vastu, aga kas naesed oma jonni jätavad. Ja mees seda just tahtiski. Laskis naese alla, naene vajus üle pää pori sissi. Mees laskis nööri ka naesele järgi hüpata ja läks ise ära. Nõnda sai mees naesest lahti.
E 28649 (11) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sa ära essun oled, siis aja püksi jalge otsa ja vaate pükse ja harude vahelt, siis näed, kos sa oled.
E 28651 (19) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Martin Jänes 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Müristamise ajal ei tohi tühja nõud käe otsan kanda, vanapagan tükkivat sinna sissi.
E 28651 (20) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes suure reedi hommiku enne päeva laaste tuppa too, see leid suvel hästi linnupesi.
E 28659 (7) < Tarvastu khk - Jaan Sikk (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hallihaigus saavat terves, kui sauna kütetes ja halli vihutes, sannakütmiseks aga korjatakse vana pastlatüki, viisräväku, saapatalla tükid, maidaluud ja kõik niisugune ribu ja räbu.
E 28659 (8) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hall kaduvat ära, kui hallipõdejale valge mära tausse pääle pandakse.
E 28659 (9) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hallipõdeja saavat terves, kui talle parpendiini sissi anda.
E 28659 (10) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maalisi arstites maalise heintega.
E 28659 (11) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maalise saavat terves, kui neile mütamulda pääle pandas.
E 28659 (12) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolme aiatoe alt võetes mulda ja vajutades maalisi sellega.
E 28660 (13) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maalise nakave maast. Kui teadas, kus kohalt na om nakanu, siis kaabites sinna hõbevalget ja visates punast lõnga maha.
E 28661 (20) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui seal tiiru om, siis aetas lepatse malga kuumas ja virutes sia lõugepärasid.
E 28661 < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Saadan nüid natukese värki. Tänan teid postkaardi ja raamatu eest, mida ka kätte olen saanud ja ma loodan, et veel mõni saadetus edespidi saab järgnema.
E 28666/7 (5) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kudas teomees raha sai
Korra olnud üks vaene teomees. Orjanud mõisat ööd ja päevad, hädasti saanud aga igapäevase leivapalukese.
Kord kui ta jälle mõisa teole läinud, tulnud talle üks uss vastu. Teomees löönud ussi maha. Edasi minnes jõudnud ta ühe kruusamäekese juurde. Sääl tulnud tal kaks ussi vastu. Teomees löönud ka need maha. Mõned sammud edasi astudes tulnud talle kolm ussi vastu. Need löönud ta ka maha. Ja mida kaugemale teomees jõudnud, seda rohkem ussa tulnud talle vastu ning kõik kopsinud ta maha. Viimati, kui ta õige suure ussikarja maha kopsinud, tulnud talle ussikuningas vastu, suur punane hari pääs. Ka selle löönud teomees maha.
Nüüd pole tal enam ainustki ussi vastu tulnud. Võtnud siis labida ja hakanud ussa maha matma. Vaevalt saanud ta labidaga paar korda kaevata, sääl tulnud suur rahaauk vastu. Rahaauk olnud kuldraha täis. Teomees teinud augu tühjaks ja saanud sedaviisi rikkaks meheks. Viimati läinud kaugele maale ja ostnud sääl omale mõisa.
E 28670/2 (8) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896). AT 150 A*, Konna kolm õpetust, 59 t. Laialt levinud muinasjutu "Rebase nõuanded" läänemeresoome-balti arendus, mida tunnevad soomlased (5), eestlased, lätlased (8), leedulased (6) ja liivlased (2). Meie piirkonna õpetused on improvisatsioonilised ja varieeruvad rohkem kui mujal jutustatavas rebase redaktsioonis. Vt. P. Kippar. Konna õpetused (AT 150 A*). Muinasjututüübi AT 150 läänemeresoome-balti redaktsioon. Emakeele Seltsi Aastaraamat. 19/20, 173/74, lk. 263-289. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Konna õpetused
Korra läinud mees kaevust vett tooma. Konn olnud kaevus. Sattunud kogemata veeämbrisse.
Mees toonud veeämbri tuppa. Leidnud konna seest. Mees konna kinni püüdma ja õue lume sisse viskama.
Konn paluma: "Kulla mees! Ära mind külmaga kuivale viska! Külm võtaks mu siis kohe ära."
Mees vastu: "Kao mul asja! Mine nüüd sinu pärast tagasi kaevule sind vette laskma! Kes sind käskis ämbrisse tulla?" Pidanud konna uksest välja viskama.
Konn haledamalt paluma: "Kullapai mees! Pane mind talveks oma taariastasse*1. Ma annan sulle kevadel selle eest kolm hääd õpetust."
Mees mõtelnud, ütelnud: "Ükskõik! Kui mulle kolm õpetust annad, eks siis panen ka. Õpetused teevad ikka inimese targemaks."
Viinud konna taariastasse. Igapäev täitnud taariastast uue veega, et konn raba*2 pääle kuivale ei jääks.
Kevade jõudnud kätte. Lumi sulanud ära. Teised konnad olnud juba platsis.
Mees läinud oma konna juurde, rääkinud: "Vesi juba lainetab. Sinu sugu lööb sulpsu. Mine nüüd ka välja ja anna mulle ületalve pidamise eest õpetused kätte!"
Konn vastu: "Vii mind kaevu äärele, sääl ütlen."
Mees viinud konna kaevu äärde. Konn hüpanud kaevu salispuu*3 pääle ja pajatanud: "Esimene õpetus: kui sa õmblema hakkad, siis pane niidile sõlm otsa, muidu tõmbad niidi läbi.
Teine õpetus: kui sa üle aja*4 lähed, siis hakka aja väljaspool teivastest kinni. Hakkad sa seespoolsetest kinni, siis tõmbad nad katki.
Kolmas õpetus: kui sa vanaleiba välja heidad, siis pööra nina vastu tuult, muidu käib hais ninasse."
Ütelnud ja sulpsatanud kaevu.
*1 kaljanõusse; *2 jahvatatud linnased, vili või leib kaljanõu põhjas; *3 kaevurakete; *4 aia
E 28677 (8) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui veetilkmed või -piisad kaua aega puude okste või lehtede küljes ripuvad, siis saab sadune ilm kaua edasi kestma.
E 28677/8 (9) < Saarde khk - Jaak Sõggel (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuida lendajat tehti? Kui küpsetatud leivapätsist mõned niisugused terved rukkiterad leitakse, mis veskikivide vahel mitte katki ei oli pudenenud, siis pandakse need terad püssi sisse ja lastakse selle nime pääle välja, kellele kahju või surma loodetakse teha. Ialgi ei saada pauk tahtmisest mööda rehvama. Kui kolm tera korraga saavat lasta, siis mõjuvat see valusamalt.
E 28679 (14) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sügisel puude lehed harilisest ajast varemalt kollaseks löövad ja koltunult kauaks puude otsa jäävad, siis olla eestuleval kevadel pikka, igavat ja viletsat aega oodata. Ka ei saavat siis, sellel kevadel põllutööga õigel ajal hakkama.
E 28679 (15) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Härmatuse kohta pandakse aega tähele: on härmatus puuoksadel allpool küljes, siis saada eestulev suve väga vihmane olema, kui aga härmatus puuoksadel päälpool küljes seisab ehk sääl paksemalt paistab olevat kui allpool küljes, siis saada eestulev suve väga kuiv olema.
E 28709/12 (9) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar < E. Põld (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanatüdruk libahundiks
Kodune jutt
Arvates kümmekunna aasta eest läinud Patsi kõrtsi juurest, mis seisab 25 versta Kuresaare linnast Sörve pool, suure maantee äeres, kaks teuvaimu Käetla mõisa, mis siit ligi 30 versta põhjapool seisab, teule. Üks olnud noor naene ja teine vanatüdruk. Aeg olnud pealelõunane, kui nimetud naesterahvad tee jala alla võtnud.
Saand nad juba paarkümmekond versta ära käinud, jõudnud nad Irmuste mäele. All suos söönud üks valge mära uma varsaga. Vanatütruk ütelnud oma seltsilasele: "Vaata, kui ilus vars seal suos sööb!"
Tükk maad edasi minnes, hakkanud ta jälle räekima: "Siin nii ilus koht!"* Istume ete vähe maha ja hingame jalga, ma olen juba üsna väsind."
Istunud siis ka maha. Noor naesterahvas viskanud ennast küliti ja jäenud veidi magama ehk kuidas rahvas räegib, silmad läinud korra kinni. Kui ta silmad jälle oli lahti teinud, näeb tema, et ta seltsilane maas rabab ja sipleb. Ta vaatnud salaja kõrval ja mõtelnud: "Ei tea, mis sest asjast peaks välja tulema?"
Korraga näeb ta, et ta seltsilane ennast libahundiks oli muutnud, Hunt tulnud tema juure, haistanud teda igalt poolt ning pannud koguni oma nina tema oma vastu. Tema teinud ennast raskest magama ja hinganud mõlemate otsetega. Libahunt pannud suo poole vattima. Püisnud seal varsa kinni, murdnud see ära ja pannud nahka. Jätnud ainult kaks reit järele. Võtnud need suhu ja kömberdanud vana koha peale tagasi. Siin pannud ta need ona kotti ja tulnud jälle seltsilast haistama, kas see peaks magama. See teinud ka sel korral ennast magama. Nüüd muutnud libahunt ennast jälle inimeseks. Äratanud siis seltsilase üles ja hakanud jälle ühes minema. Jõudnud heaks ajaks mõisa. Siin hakanud nad omale õhtuks süia keetma. Saand sööm valmis saanud, ütelnud vanatüdruk oma seltsilasele: "Ma olen täna omale nii palju liha keetnud, et ei saa üksi otsa, säh, aita sa mind kah!"
Teine vasta: "Taha ma su varsaliha üht! Kas ma's näe, kuida sa varsa ära murdsid ja kaks varsakintsu kotti toppisid!"
Esimene: "Os sa k...t! Oleks ma seda teadnud, et sa ülal olid, küll oleksin sind kohe ära kuugistanud!"
* Irmuste mägi on tõeste üks kaunimaist kohtadest Saaremaal. Loodus on see koha väga ilusaste ehtinud. Mägi on mitu vörsta pitk ja kaunis körge, nönda et tema pealt seitse kirikutorni võib näha. Vanad inimesed räegivad, et see Saaremaa seljaroog olla.
E 28764 (5) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tahab teisele paiseid panna, siis peab kolm kibuspuu oga ja kolm maarjakivi üheksa kord läbi oherdiaugu ajama. Selle järele kolme tule peal kuivatama, siis tuhaks höeruma ja teisele milgil viisil sisse andma ning sellejuures lausuma:
Höeru, höeru, kivike,
purgi üles, punnike,
otsi üles, ogake,
paista, punanupuke.
E 28764/5 (6) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tahab teisele hambavalu panna, sis tuleb kolm aiavihva tükki tuhaks höeruda ja seda tuhka teisele leivaga sisse anda ning selle juures lausuda: "Näri, uss, puuri, puss, tee auk, pane jälle tuletukk!"
E 28766 (13) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Uut sauna ei vöida noores kuus esimeseks kütta, siis ei pidada saun ilmaski sooja.
E 28766 (15) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tahab, et pörsad palju ei karju, siis tuleb neid enne viite päeva kotiga kolm kord vastu küna otsa kunkida.
E 28767 (18) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui võõras midagit asja kiidab, siis tuleb ütelda: "Su p...e on taga kena," siis ei tehja võõra suu ega silm santi.
E 28767/8 (20) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kilkisi tahab ära kautada, siis piab vanas kuus neljapäeva õhtul söömalaua ära pühkima ja need purud kolm kord läbi jalgade ajama ning siis taaspidi käega ahju peale viskama ja ise lausuma: "Sõbrad, sööge kõhud täis ja hakage ära minema," siis kaduda kilgid kohe ära.
E 28768 (22) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui selle paiga pealt, kus neiu k...l käinud, puru võtab ja see pruukimata paberikarbi sisse paneb ning karbi siis ümebrt kinni liimib ja tammejuure alla viib ning vasaku jala kannaga kolm risti peale teeb ja ise lausub:
"Seia sinu himud surgu,
mulla põhjas mädaks mingu!"
Siis ei sallida neiu kõige oma elu ajal meesterahvast.
E 28771 (30) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noort hobust saab uudes kuus õppima haketud, siis seista hobune kaua noor ja priske.
E 28771/2 (33) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Koolja kerstulaua tüki, millel oks sees on, oksaaugust läbi vaata, siis nähja, mis silmamuundajad teevad.
E 28773/4 (39) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui näeripäeva humikul enne kukelaulu kolme soolaragega kolm kord ahju kireaugust tahma vötab ja siis need soolaragid loomade sekka viskab ja lausub: "Sööge nüüd!", siis olla loomad sel aastal terved.
E 28775 (43) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tahetakse, et siad suvel prsiked on, siis peab kadakamarju läbi katlakõrva toppima ning neid jüripäeva homikul piu pealt leivaraasukestega sigadele sisse andma.
E 28777/8 (52) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tahetakse teise pere loomi ära nöiduda, siis saab suure neljapäeva homikul enne koitu ahjuluua vett tehtud ja seda teise pere värava alla valatud ning siis sealt ise kolm kord tagurpidi üle hüpatud ja iga kord lausutud: "Võtku tont, pangu paharet", siis loomad kas surra ära või jäeja kiduraks.
E 28778 (53) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui teise taimeaida tahetakse ära rikkuda, siis saab sütevett 9 kord läbi vasaku jala sukapäise lastud, peale selle saab teise pere ukse alt kolm laastu kirvega lüödud, need ära pöletud ning seda tuhka ühes veega teise pere taimeaja pöhjapoolt nurgast aeda visatud, siis ei kannatada aed midagi.
E 28787 (1) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Muistsed laulud
Mul oli veikene vellekene,
siberiku sillukene,
läits ta mõtsa ragumaje.
Lõi üits kõrd, lõi tõist kõrd,
tüvi merde tüntsati,
ladu satte saare pääle.
Mea tüvest tettanesse,
koa ladvast laskenesse?
Tüvest tetti tünderman,
ladvast laste langalõim,
keskest tetti kiilukirstu,
kiilukirst, mõõdu vakk.
Pani kinni siis kidsisi,
pani rampi, siis rabisi.
Lase es külan magada,
külalatse lammiskida.
E 28788 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Me kae, me katsu,
kas om iks veri vereva,
kas om iks pale punane,
kas om peet ka piimale,
söödav sõira soormile.
Näiokene, noorekene,
ei ole sa peet piimale,
sööted sõira soormile,
sul om silma pimestetud (sinetedu),
kõrvajuure kõllastetu.
Vellekene, noorukene,
oppa siis oma ullikene,
noomi oma noorekene.
Oppa iks uil usse tagan,
noomi noor nulga tagan.
Andku ei küla teada,
karjalastel katsatada.
E 28788/9 (3) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kubjakene, kullakene,
istu maha pendre pääle.
Tissi tinge, tässi täie.,
Mea om sorre, pista suhu,
mea om peene, pillu maha,
mea om järre, järra ära.
Kubjast põrgu kutsutas,
Kiltrit põrgu kisutas.
Sääl neid nõnda kaubeldas:
"Viis vana viisu vastu,
Kuus vana koti vastu,
seitse vana särgi vastu,
kattessa vana kasukat vastu.
E 28789/90 (4) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Poisi loodu petijasse,
oma hinge andijasse.
Pois petab,ei peritse.
Kuits sõtse kuusistule,
pett sõtse pehistule,
ala sõkk sõnajala,
pääle kakk kanajala.
Tule mulle, näiokene,
karga mulle, kaabukene,
mul om siid kübara pääl,
karra kauka veere pääl.
Tule mulle, näiokene,
ma pea sinu peo pääl.
Saie näio saanunes,
kaabukene kaldunes,
pand' iks juuse irre ette,
vahalatva vaiva ette.
Kunas see irs öölenes,
tarepakku või taganes,
siis läits näio kuusistule,
aste ikma haavistule.
Enne iks ollu oman põlven,
söönu pütsikuid pajosta,
angerpüssi aia alta.
Oles mo ihu ilusamb,
oles mo pale punatsem.
Juus mul helki herra elu,
kodun mul kuninga elu.
E 28790/1 (5) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kunas kusik sukka kudi, kaske,
kunas vesik veime veeret?
Kusik lei kuuti kuusikunna,
vesik lei leiku lepikunna.
Põlvist saadik meiste vammil,
nabast saadik naeste vammil.
Küll om tennu, küll on saanu,
ei ole suiknu suitsuaiga,
häbendanu hämaraaiga.
Viis me virga näio ära,
rutulitse ruakeetja, kaske,
parajatse soolapandja,
virgakse veevedaja,
Ka valli paja vanguni,
esi must ku muruoinas,
seapaha pöörakene,
viis me virga näio ära, kaske.
E 28791 (6) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanamees, vaderikene,
võttis noore naesekese,
kattekümne aastalise.
Lätva sängu, lööva mängu,
lina liikva, padja plaksva,
sängutulba lööva tulda,
sänguvedru väriseva.
E 28791/2 (7) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üksik oli ma emale,
üksik oli viie vellele,
üksik viie vellenaesel.
Viidi ma kana kaugele,
üle vee ütsind lätsi.
Saie kuus kodu tulla,
aastajas majja astu.
Kuu ma küdsi kukkelida,
päeva otsa pätsikesi.
Naksi kodu käiemaje,
veerma vellile omile.
Pani ette esa hiiru,
vehmerte velle vereva,
külgi pani künnihobesa,
pannelile peio paadi.
Sõidi ma esa nurme veerde,
velle põllupeenarile,
hobu een mul hirnati,
sõletelg mul tirati,
helmekõrd mul kõrati.
Karas mu ema välla kaema,
armas ema akenile.
Arvas kuu tulevat,
arvas päeva tõusevat.
"Ega joht kuu es tule,
kuu es tule, agu alga.
Tuu mo kulla kodutütar,
tuu mo väike väimekene,
jooske latse, laske värja,
tooge tooli nüüd murule,
lautage laia lina,
kus see istub kodutütar,
kodu väike väimekene."
Ema nakkas ruttu rooga keetma,
esa äkki härga tapma,
veli virgast viina perra,
sõsar lehmi sõõratama.
"Es ma tule söögi tõttu,
söögi tõttu, joogi tõttu.
Tuli oma esa ilus,
ema au armastuses.
Esi mul kodun kolmi söögi,
kolmi söögi, kolmi joogi.
Ahjo jäi mul haniliha,
laua pääle lambaliha,
kappi jäi mul kanaliha,
patta jäi mul partsi.liha
Latse jäiva manu laulumaje,
pere pilli puhkumaje.
E 28792 (8) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Et mo kurjale kositi,
vihatsele viina joodi.
Oles võtnud tarest tapitse,
aia päälta ahjuluua,
saatan kosja kodu poole,
viinalise veerimaje.
Muda sul mulknu püttikun,
vesi lapnu klaasi seen.
Mine kodu, nooremeesi,
pane õlu pütikusse,
pane viina klaasi sissi,
siis tule näiot kossoelle.
E 28792 (9) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Viin ütles, viida siin,
õlu ütles, ooda siin.
Kaua küll viida, viinakene,
kaua küll ooda, õllekene.
Härg mul viias mõisale,
kumersarve kohtu ette.
Jääb mul äke ikkemaje,
adrarauda aprastama.
E 28792 (10) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vana kodun kositu,
nirtsu-närtsu näidetu.
Tantske, tare tapitse,
Asutage, ahjuluua,
Mukeltage, murikatse,
Karake, kadajapuhma.
E 28792 (11) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meil om käkü käküssin,
suvilind sulussin.
Piira kokku oma pere,
raiu kokku oma rahvas.
Meil om välla minemine,
edespidi ehtimine.
Tee om tige teele minna,
maa lige, maja sooja.
Pitk tee, pime öö,
laisk hobu, lauluratas.
E 28793 (12) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noormees, sigasilm,
oma selg, külasärk.
oma pää, külakübar.
Mis sa, sant, saaja pead,
nahalöustik naist võtad.
Särk om säljan siiluta,
kübar pähan kaldeta,
pää om pääl mürsa-märsa,
jala all kui ahjuluua.
E 28793 (13) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mille siin herra ilusa,
mille preili peenikese,
noore saksa sammetise.
Keik me vaiste vaiva läbi,
tüdarlaste töö läbi,
oles ollu meie luba,
tõsõst meie tegemine.
Me panes härra äkle ette,
proua roomade vahele,
preili lehmi lüpsemaje.
Äesta, äesta, härrakene,
künna maida, prouakene,
lüpsa lehmi, preilikene,
Küll sa tules sõs kaema,
kuis so valda vaevatasse,
teopoisse piinatessa.
E 28793 (14) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ehi, veli, õpi, veli,
Ehi, veli, esandas,
pääle sõa päälikus,
riisu maha reherüüdi,
aja selga auhame,
leemi selga leedilina.
Kui sa saad näio kodu,
saad sa mõrsja mõisale,
sääja hästi särgisiilu,
kobista kasukanurga.
Näid om kaval kaema,
näid om vali vahtima,
näid kaie kammerista,
pilgut silmi jo pilusta,
kas peenikas peio,
kas kaarikas kaasa,
kas peeni peiohobused,
kas kaari kaasa ratsud.
Tamm sääl värati tagan,
kivi keseta muruda.
Ära sa tamme toogu,
ära sa kivi keeraku,
aea saan tare lävele,
keeruta keset muruda.
Ära sa enne maha tulgu,
saada saabas sa murule,
kuuluta kauniste kullale,
kui tuleb vastu näioema.
Alla lauda aukõrika,
alla viiet veeritse,
siis sa sinna maha tule,
saada saabas siis murule,
kulda kaunis või kullale.
E 28793/4 (15) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tsihi, tsihi, ema hella,
paras, paras, ema hella.
Kea käsk kõrtsin kõnelda?
Joogipaigan juttu aia.
Mul om paljo tütterida,
paljo põllepästijaida.
Tuli üits, võttis ühe,
tuli tõine, võttis tõise,
tuli kolmas, kobist pera,
jäi tühja tütterista,
jäi lages omist latsist.
Jõiva mulle vasika vallale,
kitsi kinni köutamata,
suure sikku sulgumata.
Päev läits kui verreti,
ema ikk kui noreti.
Ema iks ikki tütterida,
leinas lehmanüssijaida,
kahets karjasaatejaida.
"Ära iks ikke, ema hella,
kahetsegu kasvataja.
Küll sul lepa lehmi nüsva,
kahar kask karja saatva."
"Sa ei lepast lehmanüsjat
kahar kasest karjasaatjat."
"Emakene, hellakene,
käsi esi ome käsi,
kutsu esi ome kuntse."
"Lää ei käe käskinenna,
tule ei kuntsa kutsunenna."
E 28794 (16) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kulla meesi, kuri meesi,
kui tuleb pääle kuri sõa,
pääle paisus pahameel.
Mine sa välja, pure puid,
salva usse sagaraid.
Siis so söa süttinessa,
pahameel küll paranessa.
Tee iks niidist roosakene,
õlekõrrest varrekene,
seega pessa peenikesta,
löö liiga lühikesta,
oppa sa oma hullukene,
noomi sa oma noorekene
oppa hull usse tagan,
noomi noor nurga tagan.
E 28794/5 (17) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri poissi, mustakulmu,
vihas poissi, verisilma,
ei või nätta näiokesta,
kuulda näio häälekesta.
Sei ta näio, sei ta hääle,
sei ta mõrsja mõlemba.
Hüdse poissi, höudu poissi,
Kuis tohid näidu irvitella,
oma huuli urvitella.
Sul om naene naitamata,
ubasuu ostemata.
Ega sul siita naista saa,
mõrsjat selle poole päält,
nende näidude seasta,
kate kaabu keskeelta.
Ära sa käid kümme küla,
sandid sada tareläve,
aead sa hiiru heele,
varsakese vattule.
Võta vöölt vöörätti,
võta kaelast kaela rätti,
pühi ise hiiru päälta,
valget vahtu varsa päälta.
Sulle saab Nursist nuhimadu,
vanast Nursist vahimadu,
neil omma nuja nukka all,
ööri nuja ölsti all.
E 28795 (18) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Saadi mehe ma merele,
kaasakesi või kalale.
Mees läits mõtsa magama,
tuli kodu kaevatenna.,
Joba om meri jääne,
tõinepooli puida täisi.
Astu esi, Annekene,
Marsi esi, Marikene.
Kae kuis kala kudenesse,
Have handa heitanesse,
säre selga säädanessa.
Võti ma nooda nurga päält,
sadasilma saina päält.
Lätsi ma merele minema,
kalajärvele kaema.
Mütti kui meri mürisi,
kalajärve kui kahisi.
Saie mulle paljo kalu,
paljo kalu, paljo särgi,
lätsi ma kodu keedemaje,
esi ma seie selle särje,
esi ma poodi pude pala.
Mehele anni luupuru,
mees läits nurka nuristen,
pera poole poristen.
Lei ma jalga vastu maad,
kengakontsa kui kõrati.
Mees tuli vastu pallelden,
ole iks terve, naene noori,
hää rooga keetamasta,
parra soola pandamasta.
E 28795/6 (19) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mille poisi meida põlgi,
noore mehe meida laidi?
Et mee oli ilma helmita,
kasvime kaalarahata.
Ilus oli ilma helmita,
sõõrik suureta sõleta.
Kui me ela, osta helme,
kui me kasva, kaelaraha.
Mille iks poisi meida põlgi,
nooremehe meida laidi?
Et meil põlle pakilista,
hame halvusta linusta.
Ei me ole joht sõsara
ega eide imelatse.
Küll meil sõna sõsaritse,
hääle eide imelatse.
Ütte me heida juussile,
ütte me paista palgile,
ütte meil linniku liidetu,
ütte meil kõriku kaetu,
ütte meil veeritse veedu,
ütte pantu pallapoole.
E 28796 (20) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ei meil, sõsar, sõnu puudu,
emalatsel laulukesi.
Velle me Riiga viruti,
sõtse saada Saaremaale,
poole velle Poolamaale.
Säält tõi rinda sõnasõle,
kaalatäis kõnede kõrra.
Kodu mul jäi kuuda sõlge,
lavva pääle laululehte,
kirstukappi keelelõksi.
Siis ma värsi välla võta,
laulu löö lühikese:
Vellekese, hellakese,
Heitke ette oma hiiru,
Vehmerde velle vereva.
Tooge mul kodust kuuta sõlge,
lavva päälta laululehte,
kirstukapist keelelõksi.
Siis ma värsi valla võtsa,
laulu löö lühikese.
E 28796 (21) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ma nakka laulamaje,
peesusõnu piltumaje.
ei meid jõua kea keelda,
kea keelda, kinni pitta.
Kui meid ohjan hoietasse,
keerun köitsin keidetasse,
valla me võtta ohjaotsa,
katki kaku keeruköitse.
Ohja hoitku hobesid,
köitse köitku koormaid.
E 28796/7 (22) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sõtsekene, sõõrekene,
kuule sina, mis ma kuku,
pane tähel, mis ma pajata.
Ega ma kuku kurja pärast,
ega ma haugu halva pärast.
Tule sa üles hommukult,
vara enne valget.
Jäta sa küdu külle pääle,
nadu armas ahju pääle.
Vii sa esi tuli kotta,
tee sa tee tiigi pääle,
jälle aea järve pääle.
Aia rada ranna poole,
veere sa esi vesi patta.
Veere vetta, veere tasa,
vala vetta, vangu tasa.
Seni loe lusikit,
seni arva anumid,
kuni vesi peesunesse,
mõse lusik luikakene,
anum mõse ansakene.
Mine siis mäele memme manu,
tasakeste taadi manu.
Võtta sa linki hiljakeste,
tare ust tasakeste,
pajalavva paraste.
Ära sa kõigu kärkinessa,
pangu ussi paukunessa.
Ema om kuri kullemaje,
esa hella eranemaje.
Tule jo üles, memmekene,
Joba mul vesi peesunessa,
luska mõstu luigakarva.
E 28797/8 (23) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Laske jo vaese vallale,
orjakese oma kodu,
lääva latse õdangule.
Õdangut me jo igatsi,
hämarat me hääliskelli.
Õdang tuli me õnnesse,
hommung tuli me hoolesse.
Õdang latsi kokku kutsja,
hommung latsi laudaja.
Emakene hellakene
pandsu paja pandelele,
usse uude rõngastelle.
Pime tulu pettetes,
hämar tulu (kasu) hälvätes.
Pimedal om pitka jala,
hämaral om hämme (like) jala.
Näiokese, noorekese,
hoitke ennast hommikuni,
variku enne valget.
Se om soe sõiduaiga,
Püha Jüri joosuaiga.
Soe sõitva sõgeussi,
Püha Jüri pimeussi.
E 28798 (24) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust sa, siil, siia saied,
kust sa, orav, tee otsed?
Kust sa said suurde külla,
Kõrgepallu katussilla,
madalile majatella?
Oodime orust ubinaid,
oodi salust pähkelida.
Tulid sa kui orik orust,
mörikaru mäe tagast.
E 28798 (25) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Küll me kae kaieenna,
küll me näe nätteenna.
Kas väil värati värvitu,
kas om lae langasetse?
Küll me kae kaieenna,
küll me näe nätteenna,
kas om meida siia oodet,
siia tallu meida tahet?
Kas om siia õrsi ostet,
õrsi ostet, parsi pantut?
Kuhu kaasik kaabu heit,
velle sõsar sõle paneks?
Ole ei meida siia oodet,
siia tallu meid tahetu.
Ole ei siia õrsi ostet,
õrsi ostet, parsi pantut.
Siin omma hoone urtsa-artsa,
sea paha silge-solge.
Siin saina savila paigatu,
siin nurga tukiga toetu.
Ole siin tare sooja seista
ega penki mõrsja istu.
Nurme nurk om saaja seista,
põllupeenar mõrsja istu.
Tulge me kodu kaema.
Meie kodu kullast tettu,
maja marjust ehitetu.
Usse eessa uibupuusta,
sagara sikkasarvista,
lagi liidet linnikist.
Kuu om pääl korsnaenna,
aotäht om aknaenna.
Meil om tare saksa seista,
meil om penki peio istu.
E 28799 (26) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Võtta es veli kaasikus.
Üttel mo pallu pussuvatta,
lakka aisu laskevatta.
Pussu es ma paha pallu,
pussu ütte punga tävve.
Lasi latse hällu tävve.
Vana kuus oli kosilane,
vana pedai peiopoissi,
vana rambe raudakäsi.
Kaits oli kitsu kaasikun,
sada sikku saajameest.
E 28799 (27) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pidage kinni peio hobese,
saisku kinni saaja hobuse.
Ma kae esi murule,
kas tuleb muru mooga üten,
veeruse voi villaaita?
Tule ei muru mooga üten,
veere ei esi villaaita.
Muru jääs perra muheldama,
heinakaari kahisema.
Nimi jääs mul niidu pääle,
au jääs hainakaari pääle.
Ega nimi niitu niida,
au ei aea hainakaari.
E 28799 (28) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Saatke jo meid minema.
Tee on tige teele minna,
maa om lige maale minna.
Mitu oja, setu ohtu,
mitu kingu keernust,
mitu mäe määrnust.
Ema meile kodust õppes,
taati laulis laua tagast:
"Ära te tulgu tule aal,
ära te püüdku pime aal.
Tulele saab tuline kuri,
pimele saab Püha Jüri."
E 28799/800 (29) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ketra ma ööd, ketra ma päiva,
ketra ma keige seitse päiva.
Esi ma pei peenikest,
esi ma kanni kalevist.
Veel taht peig peenemat,
veel taht kaasa kallimat.
Pani ma pää suitsu.
Tuli susi karja.
Võtt ära memme oisu,
memme oisu, minija lamba.
Memme oles tennu musta kuue,
musta kuue, sinisärgi.
Lännu ma merele müüma,
väina veerde vahetama.
Meremehe astemaje,
Narva naese kaemaje.
E 28800 (30) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Emal oli ulga tütterid,
kaksi hulka kanasid.
Pani paari jahvatama,
viisi villu vanutama,
kuus kangast kudama,
mea üle jäänunes,
jäänunes, saanunes.
Pand ta tee ääre tedres,
soo ääre sokukeses,
kolmas palu partsikeses.
Ema tuli üles hommukul,
vara enne valget.
Läits vett vedamaje,
läits kalla kandmahe.
Tedre lauli tee veeren,
sokku lauli soo veeren,
partsi paion präägutiva.
Emakene, hellakene,
kKelles sa seda vett vead,
vett vead, kalla kannad?"
"Tütrekene, armokene,
kanakene, kallikene,
sulasele suu mõske,
poegadel kirveste ihuda."
"Emakene, hellakene,
või me kallis kasvataja,
paremba omma pajourva,
ligidama lepaurva,
kobedama kaseurva
kui sõsarde suure sõira,
minijate mesileiva."
E 28800 (31) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Uni tuli uikuenna,
läbi laane lauldeenna,
lepane regi tall peranna,
kadajatse kauspuuda.
Kes heit une rekku,
lammi rammu rattile?
See elas iku taren,
laul iku laua pääl.
Iku peekri tal peona,
iku kandli kandalenna.
Kea ei heida une rekke,
lamme ei rammu rattile?
See iks elas ilu taren,
laul ilu laua pääl.
Ilu peekri tal peona,
ilu kanni kandalinna.
E 28801 (32) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri peio kuradi hoben,
sõgelaste sõiduruuna,
ära söö ta näio osa,
ära kütsa näio külle.
Suu and sarna (põsenukk) salv,
käe and kämbla löö.
Vere pand peekri pilguma,
Liha liuda libesema.
Liha söö leiva eest,
vere joo viina eest.
Oles ette täädnu,
oles ma ette mõistnu.
Kui tuli kurat kossule,
viilas viina vedama,
võtnud tapitse tare eest,
ahjoluua aia päält,
aeanu kurat kossult,
viilas viina vedamast.
E 28801 (33) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Joosi järgi, joosi järgi,
joosi järgi, kargsi tõlda.
Sõidi Narva, sõidi Narva,
sõidi Narva teed mööda,
pihu pandi, pihu pandi,
pihu pandi ruunaga.
Linalehe, linalehe,
linalehe laugiga.
Iste ma siidi-, iste ma siidi-,
iste ma siiditooli pääl.
Peenu lang oli, peenu lang oli,
Peenu lang oli pooli pääl.
Kuule, mo armas, kuule, mo armas,
Kuule, mo armas armuke!
Milles sa minu, milles sa minu,
milles sa minu maha jätid?
Ilma süüta, ilma süüta,
ilma süüta ära põlgsid?
Vana küla, vana küla,
vana küla naeste läbi.
Kehelkonna, kehelkonna,
Kehelkonna keele läbi.
E 28801/3 (34) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ojast mõtli ubina tulevat
mäe päält pääsukese.
Nüüd tuli ojast unisiga,
mäe alt määrikaru.
Varast me virga veetooja,
rutulitse roakeetja.
Näio tuli üles hommikulla,
vara enne valgeetta,
tegi tee tiigi poole,
aeas jälle järve poole.
Tule, ema, saada sagu,
Tule, esa, vääna vägi.
Näio pani vett veerest saani,
vattu pani vangust saani.
Mõsk anumi aiale,
pand' koa kaarte (rästa) ala.
Näio läits mäele keldrile,
võtt võidu veidikese,
liha lõigas lipsukese.
Ema iks ütel hiire pääle,
esa kaevas kassi pääle.
Esi ma ilus hiirekene,
kattejalga kassikene.
Oota, oota, sõsarakene,
anna aega, armokene,
kui saad sa peio peidehele
vai kaasa koldele,
siis tuled üles hommikulla,
vara enne valget.
Siis teed tee tiigi poole,
aead jälle järve poole,
paned vett veerest saani,
paned vattu vangust saani.
Paned anuma aiale,
kannu koa kaartele.
Siis mõsed suud-silmad veega,
käe lakat lainetega.
Aead karja kavvetele,
kirja käänad muule maale.
Lähad esi pallu pakku,
liina ala lepikuse.
Sai siis näio peio kodu,
läitski pakku pajostikku,
liina ala lepistikku.
Säält siis leidis luutse lutu,
luutse lutu, puutse pilli.
Nakkas pilli puhkuma,
luusta luttu ajama.
Veli tuli üles hommukulla,
vara enne valgeta.
Kuule, kun mo sõsarane,
Kuule, kun mo armsakene.
"Tule kodu, sõsarene,
kalla kodu, kanakene!
Ema pand' piima peesimoje,
liha leeme leigenema.
Peese, peese, piimakene,
Leigu, lihaleemekene!
Mul tuli väike väsinuke,
raasukene rammetuke."
"Ei ma läha, vellekene.
Minu toitva toomemarja,
pidava pihlakamarja,
kasvatava kadajanõgla.
Paremb oma pajolehe,
libedama lepalehe
kui küll esa kurnat õlu
või velle verev viin.
Veli ai välla omast hoonist,
välla omist väratist.
Ma käisi murul nagu muna,
taren kävve nagu käbi.
Ma iks iste ilu taren,
iste ilu laua pääla,
ilu peekri oli peona,
ilu kandli kaindlajenna.
No sai ma peio perehele,
kaldu kaasa kaldele.
No iks istun iku taren,
istu iku laua pääla,
iku pekkeri peona,
ikku kanni kandelenna.
Ma iks ikke ima pääle,
nuutsu noore velle pääle,
ken ai välla omist hoonist,
välja omist väraist."
Ema käis kõrtsin kõnelema,
kavakute kauplemaje.
"Mul om pallu tütterida,
ligi liiga kanasida."
Ema pand' paljus paa man,
liias liha liu man.
Meid es ole paha paljo,
paha pallu, leina liiga.
Meid oli paari parajuse,
kattekesi kanakese.
Oota, oota, emakene,
anna aega, armakene!
Küll jääse vaska vallale,
kitsi kinni keitmata,
nimi jäi küll niidu pääle,
au hainakaari pääle.
Ega nimi niitu niida,
au ei aja hainakaari.
Küll hakkas muru muretama,
kastehaina kahetsema.
Peiol hakkas muru mühisema,
karitsheina kahisema.
E 28803 (35) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tuli üles hommikulla,
vara enne valgeta.
Mõsi suu suje pää,
kinni kängsi käpejala,
alakänge aojala,
pääle kenge päevajala.
Lätsi metsa kõndimaje,
nägi ma sao suitsevata,
nägi ma palu palavad,
soo iks tegi sulada,
palu tegi palavat.
E 28803/4 (36) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näio sai suisa sulasele,
päise päeva pettijale.
Suur olgu sulase naene,
paks olgu palgapoisi naene,
kes jõud sängi säljan kanda
magause enne man.
Aitan on säljan taba kaala,
võtti aaret hambehe.
Laits om üsjan, laiv sällan,
keedupotti puusa pääl.
Küll ma iks näie nättejenna,
küll ma iks koje koieenna.
Peio om tulitu tuim,
kuri kui kuradi hobene,
sõgelaste sõiduruun.
Verest tegi viisukabla,
Nirtsust-närtsust näiokinga.
Ema tegi ilma täädamata,
kura kõrva kuulemata.
Saatnu kodust kuue kosja,
viletsast ka viie viina.
Näiol oli muudki võttijaida,
päise pääle tükkijaida.
Taat iks tahtse tallipoissi,
kutse kosja kutsarida,
lootis mõnda Männistesta,
korge kooli õppetajat.
Es ka hani harju näita,
pääsukene pääd es kääna,
selle iks om meil õde armas,
õde armas, kabu kallis,
kel om osa oman nurmen,
kesvapõlde keskeenna.
Mul om kivi kingu pääl,
kand karjamaa pääl.
Minka urtsaku uristi,
harjanärtsaku karisti.
Selle iks om meil sõsar armas,
sõsar armas, kabu kallis.
Ma iks ikke ema pääle,
nuutsu noore velle pääle.
Ema sund sulasele,
pakk palgapoisile.
Mõttel, külan poiste puudu,
vallan väi vähanevad.
Enne om mõtsan puid puudu,
kui om vallan väi puudu.
Enne lõppeva lõhmussa,
kui külan poisi puuduva.
(Mõnistest)
E 28804/5 (37) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jo, jo meie kannist, kaske!
Maitse mamma pekkerista!
Meil om kannun kallis viin,
pekkerin peeni viin.
Mis sa iks astsid au pääle,
saisid saani veere pääle?
Sa oled rikas rahale,
sa iks eile Riiast tulid,
toona pääsid Pärnust.
Massa ära oma võlg.
Meil om kannin kallis viin,
pekkerin peeni viin.
Mis sa meid, vaesid, vaevad,
peenikesi piinad?
Enemb om vaiva lauljal
kui rehepessjal.
Rehe pessad, too unetad
laulu laulad, tõist muretad.
E 28805 (38) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pange kägu käkkisite,
suvilindu sulussite.
Mii tule oma otsimaje,
kaonud iks kaemaje.
Tõised vastu:
"Seiske te, Saaremaa härja,
kuulge te, Kuramaa pulli!
Kui te annite aega kasvada,
antke aega ka ehtida."
Näio läits üles ehtimaje,
pööningule säädamaje.
Ei me anna enne agu
ega pista enne päeva.
Ei anna ao tullejenna,
pästa päeva tullejenna.
Kuule iks raske raudakäsi,
pane iks õrs usse pääle,
pane taadri tulba pääle.
Massa ema imetamine,
hüa häide hällimine.
Ema pidi piima pudin,
ema hällut häiermin.
Ema pidi, maa pilluti,
ema kasvat, maa kandi.
Me pidi pilu ilul,
katti kaali narmin.
Kuus oli kurekarvalist,
seitse säresilmilist.
Meie tund sõtse toimutsid
ja mõist lahku labatsit.
Sõtse tegi teo man,
kodi kolde veere man.
E 28805 (39) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Too tulgu mooga juttele,
kõntku mooga kõnedele.
Kea mõist tuhast tuuti tetta,
linaluist leiba kütsa.
Ei me anna sõsart te sõimata,
emalast teie laita.
Ennemb anna rinnast suure sõle,
kaalast kaku kalli helme
ku me anna latse te sõimata,
emalatse teie laita.
Sõsar meile üliarmas,
Üliarmas, kabu kallis.
Tõised vastu:
"Uba om aian õige,
veel me veli õigemb.
Tapp om aian tasane,
veel me veli tasasemb."
Tõised vastu:
"Võid sa, sõsar, sõna öölda,
Aia ao viidakus."
"Peio om laisk latsest saani,
loid loomu polvest saani,
vihta lätt vihane,
tahu lätt türbastünü,
päeva tege naese pälutslauda,
kuu tege kolgitsat.
Kui tuleb veidi vihmahoogu,
kasinaste kallahoogu,
siis ta astus ahju pääle,
siis ta keeras keresselle."
Tõised vastu:
"Võid sa, sõsar, sõna öelda,
Aia ao viidakus (viitmises)?
Me veli noorekene,
Noorekene, nõrgakene,
nii ku uibu ossakene.
E 28806 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Poiss koera asemel
Vanal aeal tapnud talupoiss peremehe koera ära ning selle koera tapmise pärast pannud peremees teda iga ööse välja haukuma. Kaua aega läinud mööda ja midagi äpardust pole juhtunud. Poiss haukunud tubliste iga öö ja saanud selle ameti eest peremehe käest leiba. Kaks aastat läinud mööda ja kolmas sügise tulnud kätte, öö olnud pilkane ja pime nago sügisesed ööd kunagi, poiss hakanud joba õhtu aegsaste haukuma:
"Tuleva, tuleva, tuleva."
Peremees kuulnud küll seda tõistmoodi haukumist, aga pole mitte vaatama läinud, arvates: tulevad vargad aita, eks siis poiss tule ütlema, ta on jo inimene.
Vargad varastanud sel öösel aida tühjaks ja hakanud saagiga minema. Jälle haukunud poiss valjuste ja väga ruttu:
"Lähave, lähave, lähave."
Ka seda kuulnud peremees, aga pole siiski vaatma läinud. Hommiku näinud, et keik kraam varastud, võetud siis koer käsile, see vastanud:
"Kas ma ei haukunud? miks sina ei tulnud vaatma?"
Peremees kaebanud poisi kohtusse, miks ta laskis varastata. Aga kohus mõistnud poisi vabaks selle põhja pääle, et ta koer olnud ja koera asemel teeninud. Siis pole ka tema õigus peremehele rääkima tulla, vaid ainult haukuda, sest keegi ei või kellegi koera käest rohkemb nõuda kui seda, et ta kurjategijat nähes valjuste üriseb ja haugub.
E 28807/8 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hirmsad linnud
See pole mitte sugugi ime, kui vanemad vanal aeal mõisa saksu, kubjasid, kiltrid ja aidamehi kartsid. Ka see pole immeks panna, kui meie vanemad tontisid ja kurje vaimusid uskusid ja neid kartsid. Aga see on imestamise väärt, kui alles aastad 40 tagasi kahtesugu linde - kiivitajaid ja koovitajaid - kardeti ning karjapoisile kevadel käsk kätte anti nende sõalindude pesad ja munad ära hukata. Hirmsab veel koovitajast oli kiivit, kes alati üle pea lendas inimest taga aeades: kiivit, kiivit, nõnda, et linnu tiivaotsad väga sagetaste karjase kübarakese külgi puudusid.
Vanemad inimesed rääkisivad sel aeal neist lindudest niiviisi. Vanast sõdate aeal, kui inimesed kuskile veel saanud varjule pugeda tapjate ja mõrtsukate eest, olgu nüüd suurte soogude ehk maa alla aukude sissi, kust neid keige hirmsamb mõrtsukas oma kavalusega enamb poleks kätte saanud, sinna siis tulnud need hirmsad linnud kiivitajad ja koovitajad mõrtsukatele abiks ja aitnud oma kisendamisega põgenenuid inimesi välja otsida. Kas olgu küll inimene voi mitu sülda maa all, siis ikka kiivitajad sääl seni kisendanud, kuni röövlid seda märganud ja sinna kohta otsima läinud, kus inimene varjule oli põgenenud. Ka pole kiivitajad ega koovitajad enne järele jätnud kisendamast, kuni inimene oma peidupaigast välja otsitud ja ära tapetud, siis alles lennanud need pahad linnud nagu kurjad vaimud jälle tõisi kohta inimeste jälgi nuutsutama.
Koerakoonlased pole nii suurt kahju meie inimestele jõudnud teha, sest nende pärast oleks mõni inimene veel võinud elusse jääda, aga jumal teab, kust maalt need linnud perit on, sest meie Eestimaal pole neid enne sõa aega nähtud. Vist on neid peninukimehed ühes endaga selle tarvis ligi toonud, et keik meie rahvast ära hukata. Kui ülemalnimetud lindusid mõni kevade rohkemb oli kui muidu harilikult, siis õhkasid vanemad inimesed südamepõhjast: "Oh, latsekese! Kes teab, kas meie ükski saame sügiset enamb näha, sõda om tulemas, sõalinnud kiivitajad ja koovitajad on hulgani väljas. Jumal pane minu silmad enne seda hirmust päeva kinni, et mo silmad seda silmavett ja verevalamist enamb ei nää." (nutt)
Niisugused jutud eidekeste ja taatikeste suus panivad keik minu ihukarvad värisema ja kui ma karja läksin ja kiivit häält tegi ja üle minu pea lindis, siis oleks nago keegi külma vett mulle kaela kallanud, nii käis kohmetus pealaest jalatallani keigest ihust ja hingest läbi. Kas teie, nooremad, veel linde kartate?
E 28809/12 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust Vooru mõisa nimi sündinud
Vooru mõisa all selle jõe kaldal, mida hakatusel Oldre jõeks nimetakse ja Võrtsjärve jookseb, on madaliku sees kena ümmargune mägi. Sääl ei kasva praegu enamb ühtegi puud ega põõsast, kuna ta vanal aeal paksu tamme- ja vahtramõtsaga olnud kaetud ja keige ilusamaks kohaks sääl ümberkaudu peetud. (Lugejale olgu ette ära öeldud, et see lugu, kellest siin rahvasuu jutustab, sel aeal on sündinud, kui veel katuliku usk meie maal valitses ja preestrid kõik selle usu kombe järele poissmehed pidivad olema.)
Selle mäe otsa ehitanud rüütlid sel aeal nonnade kloostri, aga niisuguse kloostri, mida mojal naljalt leida polnud. Sääl ei peetud naisterahvaid mitte taevasaamise, vaid ilmliku lusti ja himude ihaldamise pärast. Iga mõisnik ehk rüütel pidi omast vallast igaks nädalaks korra järele kuus keige kenamat talunäiot kloostrise saatma, et saksad, niihästi ilmlikud kui vaimulikud mehed, oma lihahimusid võiksivat täita, juua ja prassida. Vaimulikud isandad kuni Tallinna linnani andnud oma kogudustel tääda, et nad ametitalituste pärast kas Saksamaale ehk Rooma linna reisivad, oma karja lambaid diakonite hooleks uskudes, reisinud kõik Vooru mõisa hoorama ja prassima.
Tääda muidugi, et siin neid keegi enamb ei täädnud ega tundnud. Mungakuued riputati varna, lühikesed aumõõgad pandud vööle nagu eht rüütlihärrad kunagi. Mis sellel perisorjuse pimedal aeal Vooru mõisas, niihästi kui keige üle Eesti- ja Liivimaa prassiti ja lakuti, on vist iga lugeja isigi aealugudest kuulnud ja lugenud. Et eesti taluvanemad oma tütrid kui perisorje ei voinud keelda Vooru mõisa minemast ehk sääl küll neid paljogi ära häbistud on, on tääda muidugi, sest mis õigus sellaeal ühel perisorjal oma lapse üle võis olla. Kõik oli tema härra omandus.
Kui nüüd nii mitmed aastad sääl uues kloostris oli kõiksugusid karutükke tehtud, mitmed rüütlid ning vaimulikud peris pool naljapärast kaksikvõitluses surmatud ja paljud liias prassimises iseendit ülemal nimetud jõkke ära uputanud, ei olnud viimaks enamb prassijad alamast sugu eesti näidudega rahul, vaid igatsus kasvanud rüütlete eneste preilide järele, mida ka enamiste keik ilmlikud ja vaimulikud nooremad isandad väga õigeks ja sündsaks kiitnud. Küll olnud veel mõndki vanemad rüütlid selle asja vastu, et nende tütred neil armsamad olnud kui seltskonna soovid. Aga selleks säätud Talina linna suur kohus, kus siis sääduse rikkujad ja vastasid pidid karistud saama, kes kuidagiviisi tahtis keelda korra järele oma tütart Vooru mõisa tulemast.
Noh nüüd hakkas meie prassijatel koguni uus elu pääle. Igast mõisast korra järele tulivad mõned preilid talunäiode ulka, mida saksad rohkemb armastasid kui neid ja nüüd läks prassimine ja joomine koguni hulluks. Aga pill tuleb pitka ilu pääle, nõnda ka viimaks siin. Selleaegne Tarvastu herra, kes vaga ja ausameeleline rüütel olnud, ei tahtnud mitte oma kahte tütart korra järele Voorusse saata. Selle vastu tõrkumise pääle antud asi Talina Hakkenrihti kohtu kätte otsustata, kuna see kohus Tarvastu herra poomise surmale mõistnud, mida ka varsi täite saadetud.
Aga poomise surmaga pole vihastud rüütlikond veel leppinud. Nad lasknud surnul naha seljast ära nülgida ning seda nahka rüütlikogu saali varna riputada, märkiks vastu tõrkujatele, et keegi mõisnik oma tütart enamb ei saa keelma Voorusse tulemast. Kui nüüd rüütlid oma kogukonna saali kokku kogunud, seisnud üks kannupois iga kord surnud inimese naha juures ja kui keegi seltsi seast küsinud: "Kelle nahk see on?", siis pidanud teener küsijale vastama: "See on Tarvastu sea nahk."
Sellest on see nimi Tarvastu meistele keige ümbrekaudse meiste poolt sõimunimeks tänapäevani jäänud, et kui kuskil võõras paigas Tarvastu meest taheti pilgata, hüüti: "Ah sina vana Tarvastu sea nahk."
See rüütlite hooramise klooster, keda sel aeal hooramise kloostriks rahvasuus hüütud, on praegu jäljeta kadunud ning sinna nimetud kloostri lähedale praegune Vooru mõisa tekkinud, keda veel aastat 40 tagasi rahvasuus Ooru hooramõisaks ja praegu ikka kord-korralt peenemalt täht V ette koguni Vooruks hüütakse.
E 28812 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ülemalnimetud jõgi, mis Vooru ja Suistlepi mõisast mööda jookseb Võrtsjärve, selle allikas ehk hakatus veikene ojakene tuleb Veisjärvest, mis Tuhalaane ja Karksi mõisa piiriks on, mitte väga kaugel Karksi mõisast, kus ka tõine kena järv on, mida Samla järveks nimetakse. Selle järve kaldal juhtunud lugu tahan tõine kord kui elu ja tervit on, pikemalt jutustata.
Nägu ülemal jutustud, pidanud iga mõisapidaja igaks nädalaks kuus tüdrukut hooramise mõisa või kloostrisse saatma korra järele, sellest on see nimi "korraline" sündinud. Mõisakorraline, karjakorraline jne. Oma madala ja ühe tasaste põldude ja kasemetsa salkadega, mis suuremad osa Vooru valda ehib, on ta läbirändajal praegugi veel iseäranes suisel aeal kena silmitseda, ehk küll seda ilu sääl vaataja silm asjata otsib, mis jutustatud kohal vanal hallil aeal võis olla. Ja kas asjalugu tõsine, millest rahvasuu teab jutustada, noh kes selle eest võib seista.
E 28813 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mida keik ära ei räägita
1893 tõusis jutt rahva seas, et Pärnumaal üks surnud peremees sellsamal päeval ellu tõusnud, kui teda just maha matta tahetud. Ja kes seda võis valeks aeada, mida iga päev suust suhu ja käest kätte kõneldi.
Peremees karanud matmise päeval surnuaseme päält püsti, läinud sahvri ja söönud kolm leiba korraga nahka, tulnud siis sahvrist välja, rabanud kassi ahjootsa päält kinni ja söönud selle keige naha ja karvadega sakuskaks pääle.
Vallavalitsuse poolt hoida teda praego kolm tugevat meest kinni, aga toitmine olla väga raske, kui lugu ikka niiviisi edasi kestab. Kolm leiba korraga, see on üheksa leiba, ja kolm kassi päevas. Kust need kassid ja leivad välja võetakse? Ja surnud peremees suuremb asi meest ei olevatki, vaevalt 5 jalga pitk. Ainult silmad olla võõrad pääs ja keerlevad ühteviisi. Õppetaja käinud ka kord vaatamas ja palvet pidamas, aga kasu mitte midagi. Saame kuulda, mis temaga edespidi sääl sünnib. Jah, niisugusid jookseb veel tuhinaga iga aasta rahva hulkatest läbi (niisugusid juttusid). Mis siis veel muistsetest juttutest rääkida.
E 28814 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mehe pea
Kord sõitnud üks talumees linna poole ja näinud ühe ilma kihata pea maanteekraavis. Ta pidanud hobusa sääl juures kinni ja imeltenud väga politsei hooletuse üle, kes surnud kiha taga otsima ega uurima ei hakanud. Mis sääl kaua järele mõtelda, hüidnud talumees, tarvis kärmeste linna sõita ja sündinud asja politseile üles anda.
Linna sissi jõudes toimetas mees ruttu omad tarvilised asjad ära ja läks siis politseile nähtud lugu rääkima. Varsi saatnud politseimeister kaks ametniku ühes talumehega sinna kohale, kus kuritöö tehtud, aga ametnikud pole sääl mitte midagi muud näinud kui heeringapea.
"Kus see mehe pea on?" öelnud ametnikud talumehele kuritööpaika jõudes. "Eks näe, siin ta on," hüüdnud mees hirmuga heeringapea pääle näitates. "Siin on see kuritöö sündinud ja pea maha kaela otsast raiotud."
Nüüd alles märkasid ametnikud, et talumees nõrga meelega oli, ning ütlesid: "Sina lontrus, see pole jo mehe, vaid heeringa pea." "Kas ma teile ütlesin, et ta mehe pea oli," öelnud talumees ja sõitnud minema.
E 28815/7 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nairipõllul
Kord vanal aeal teinud keegi talumees nairid maha, oodanud nädalat kaks, oodanud kolm, aga ainudt nairilooma ei tulnud mullapõuest ülesse. Vist ära nõiotud või ära tehtud, mõtelnud mees, läinud veel nädala pärast vaatama, ikka seesama lugu, paljas must maa. Seda nähes läinud mehel kops üle maksa ja ta hakanud vanduma:
"Kurat võtku kõik vaeva ja nairi tegemist, kõik on mokas."
Selle meelepahaga läinud mees kojo ega pistnud oma jalga enne sügeset enamb nairipõllule. Talve tulekul juhtunud mees kord nairipõllult üle minema, ennäh, naaris kasvab lopsalt põllul, väga suured ja ilusad. Mees kakkab kohe ühe naari ülesse. Varsi on kurat sääl ja ütleb:
"Mees, mis sa nüüd tegid? Anna naaris silmapilk seie, need on minu jagu, sest sina oled neid pääle külvi minule lubanud."
Sääl ei võinud mees midagi parata, ta pidi selle aintsa nairi, mis ta ülesse oli kaksanud, kuradile ära andma.
Mees jäi väga kurvaks, sest et suur näljaaeg oli, ning vastas kuratile:
"Kellega toidan ma omad lapsed ja iseendid see tali otsa, kui keik need põllunairid ainuüksi sinule jäävad?"
"Mis see minusse puudub?" vastas kurat. "Miks sa olid nii kerge lubama, see on nüüd so oma süü. Ehk olgu nõnda: mina sõidan homme homiku vara ühe loomaga seie naaripõllule ning sina sõida ka seie. Tunned sa minu looma ära, kellega ma sõidan, siis jäägu naarid sinule. Ei tunne ma sinu looma ära, ka siis jäävad naarid sinule. Aga tunnen ma sinu looma ära ja sina minu looma ei tunne, siis ei saa sina ainust nairist mitte omale, vaid keik võtan ma enesele."
Selle kaubaga oli mees väga rahul ja sammus kojo poole, mõteldes:
"Veel on minul lootust neid ilusaid nairid, mis oma käega olen maha külinud, omale saada, kui see kudagi korda lähaks kuradit homme homiku ära petta."
Aga keige mõtlemise ja arvamise järele ei täädnud ta kuskilt niisugust looma saada, keda kurat ei tunne. "Keik metsloomad karust kuni siilini kurat jo tunneb, sest ta hulgub igapäev metsa ja soogu mööda ümber," mõtles mees. "Koduloomade seast pean ma valitsema, neid vanapoiss ometi kõiki ei tunne. Olgu, ma valitsen kodukaru."
Kodu pani mees oma mõttid abikaasale ette ning see oli ka sellega rahul kahekeste ühendud jõul kuradit ära petta. Joba enne päikesetõusu olivad peremees ja perenaine nairipõllul ja kui mees oma naese afrikaanlaste viisi järele oli välja ehitanud ja vagusi ise sääljuures seisis, tormas vanakurat varsi suure musta karu seljas nairipõllule. Joba kaugelt hüüdis kurat:
"Mees, kas mo looma tunned?"
Mees ütles:
"Miks ei, kes inimene seda ei peaks tundma, seda tunneb veike lapski ära, see on jo metsakaru."
"Oh sina raipenahk, ära tundis," pomises kurat ja tuli lähemale kuni naise juure, kes sääl käpukile liigutamata paigal seisis.
"Noh, kas see siin sinu loom on," rääkis vanapoiss. "Ma niisugust kurja looma oma pitkal eluaeal veel küll pole näinud. Suur suu tal on, aga nõna ega silmi pole olemaski, sabaots on jäme ja jompis. Ma pean tunnistama, et ma niisugust looma pole näinud ega tunne. Armas peremees, naerid saavad nüüd muidugi sulle, siis ütle ometa, mis selle looma nimi on?"
"Kodukaru," vastas mees. (Säält on see nimi siis ka eesti rahva sekka tekkinud - "kodukaru" - , mida tõise pilkamiseks ja naeruks veel mitmes paigaks pruukitakse.)
Kui kurat oma karuga olivad ära sõitnud, läksivad perenaene ja peremees kojo, kutsusid pere kokku ning tõttasivad naaripõllule, mitukümmend koormat sai neid nairid kojo tuua, seda selgeste ei mäletanud juttustaja enamb, aga sada koormad neid vois küll saada ja moni hea korvitäis veel päälekauba.
E 28817 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nali
Talunaene: "Palun ausa paruni prouakese käest rohto, meil jäi haigesse. Raha mul ei ole. Lubas esi mõisa tulla, kui haigus edasi kestab, ja ära massa."
E 28818 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahva naljajutt eneste vahel
Esimene: Ma nägin täna ööse und.
Tõine: Kuisviisi sa nägid?
Mina raiosin üht uut elumaja, joba saivad seinad peaaegu valmis. Sina olid ka sääl maja tegemas. Tõmbasime talasid parasjagu ülesse, aga kukkusime selle juures mõlemad kõrgest seinapäält alla. Sina kukkusid meetonni ja mina tõrvatonni. Nüüd hakkasime ükstõist puhtaks lakkuma. Sina lakkusid minu küljest tõrva ja mina lakkusin sinu küljest mett.
(päältkuulajate naer selle unenäo üle)
E 28818/9 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tants kanganiitsete sees
Vanal aeal, kui inimesed keik veel rehetares elasid ning kambrid veel ühel aintsalgi ei olnud, siis toimetati keik talutöö, mis eal ette tuli, säälsamas ära.
Kord võtnud üks perepoeg omale noore naese, kes keik tööd oskanud ära teha, aga pole ometa nüüd pääle pulma kanga niitsisse panemisega sugugi korda saanud, ikka läinud niitsesse panemine vassi, ehk noorik küll oma mõistust ning osavust häbi pärast selle töö pääle tarvitanud.
"Mis saab mo mees, mis ämm ja eit, mis pererahvas nüüd ütlema," ohanud noorik, "kui nii kaua joba konga ees istun ning ikka selle tööga veel valmis ei saa."
Joba jõudnud lõuna kätte ja noorikul suured higitilgad hirmu pärast palgel. Ohkab iseeneses: "Oh mina vaene!"
Tõuseb kanga eest ülesse ning lähab välja oma palavust ning meelt jahutama. Sääl ta sammub natukene maad majast kaugele ja ohkab kaunis kõva häälega:
"Oh Jumal küll, mis ma, vaene, nüüd ometagi pean tegema!"
Sellepääle kuuleb noorik üht häält, aga ei saa aru, kust poolt see kostab. Sõnad käivad nõnda (aga koletaste ja jämedalt):
"Noorik, õe noorik, mine rehetarre ja ütle ruttu Jaanijorule, kes niitsete sees vassib: "Lätütöru tapab Taritoru soo pääle ära.""
Noorik oma häda sees lähab tarre, et muid inimese seekord sääl sees polnud, ja hüüab need sõnad, mis ta väljas kuulnud, kõva häälega:
"Jaanijoru, sind kästi Taaritorule appi minna, sest et Lätütöru teda soo pääle ära tapvat."
Kui noorik need sõnad sai ütelnud, tõusis niitsete sees nago tuule kohisemine, mis hirmsaks mürinaks tõusis, keik tare parred saanud kange tuulega lendu tõstetud ning alla aia ala suure soo pääle viitud. Siis alles märganud noorik, et tont niitsete sees olnud ning tema tööd hommikust saadik nurja aeanud. Pääle selle sai noorik oma tööga varsi toime.
E 28820 (1) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vana usk: Vihtu ei või keegi naesterahvas kinni köitetud paaris sauna viia. Ta peab neid enne sauna viimist lahti päästma. Ei tee ta seda, siis sündivat ta enesele ehk tema lähema sugulasele kaksikud lapsed.
E 28820 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuse, kuse, kulda titti,
tilguta titti tinane.
Mis tähendavad need vanad laulusõnad? On vanal aeal mõnel titt kullast olnud? Sarnane lugu võib ka vanal aeal Kalevi kullaga olla, keda nüüd uuritakse.
E 28821/2 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen < Peeter Orav (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks imeelukas rehes
Ma läksin õhtu linaleo päält tulles rehte ja heitsin sinna magama. Mo silmad ei olnud veel kinni läinud, päevasid juhtumisi järele mõeteldes, kui uks lahti lükati ja jälle kinni panti. Keegi tuli nüüd rehte, see oli mulle selge ja ma küsisin kartmata:
"Kes tuli sissi?"
Aga ei häält ega vastust, mitte midagi.
"Noh hea küll," ütlesin mina, "kui sa häält ei tee, siis puhka pääle. Ka mina olen väsinud ja tahan magada." Sest ma mõtlesin teda mõne oma inimese, poisi ehk tüdru olevat ning jäin rahule.
Natukese aea pärast virutati kivi kerekselt maha seina vastu. Sellepääle vastasin mina:
"Ära tee nalja, sina võid mulle kiviga päha visata, seisa rahu."
Ning kõik jäi vagusi ja rahu. Natukese aea pärast puges keegi minu tagaselja ja võttis minu kaela ümbert kinni. Ma ei kartnud mitte põrmugi. Võtsin juuretikkuja sõrmedest kinni, teda oma maja tüdrukuks pidades, aga ma ehmatasin, sest sõrmed olivad nii pehmed ja ilma luuta nago lehmanisad.
"Noh, pagana pihta," ütlesin mina. "Kes sina õige oled?"
Ja haarasin teda siis juuksidpidi kiskuma, aga ei suud kuskil, pea peris ümmargune kuulisarnane ning ümbertringi pehmete lambavillatega kaetud. Nüüd alles sain peris aru kätte, et see veider elukas mitte loom ega inimene ei olnud, vaid luupainaja ehk vanapoiss ise. Tõusin poolistukile ja hakkasin teda rõhuma. Murtsin kokku kui kera. Ei jalgatel ega reitel ühtegi luud ega konti sees, aga väga sitke ja vintse. Ehk ma küll oma tugevate mehekättega teda kiskusin, siiski ühte tükki tal küljest ära ei saanud. Viimaks kui pää päält mõne tordi karvu ümber sõrmete sain mässida ja selgeste tuntsin, et karvad mo peos olivad, pääsis pahavõrk mul kättest lahti ega saanud mingisuguse otsimise teel teda enamb pimedast rehest kätte. Kuultsin natukese aea pärast veel ukse kolatust, siis jäi keik vaikseks. Mina uinusin, väsinud peksmisest, rahuliste magama ega näinud kurja undki enamb.
Hommikul üles tõustes leitsin pehmed lambavillad enesel peos olevad ning ka sõrmede ümber mässitud. Nii paljo olen mina nähtust näinud, millest aru saada ei võinud, kas ta luupainaja või mõni paha vaim oli. Aga üks ikka ta oli, seda aega, kui see asi juhtus, voib aastad 40 tagasi olla, ma olin siis veel alles koguni noormees.
E 28823/6 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan heinamaa pääl
See oli pärast jüripäeva kolm nädalat, kui ma oma venna Mihkliga hobustega õitsi läksin. Noor rohi ei olnud veel ülesse tärkanud, aga vana kuluheina oli veel küllat ja hobustele kodus ka enamb suurt anda ei olnud.
Karjamaale jõudes panime hobusad kammitsase ja läksime ise ühe laia kivi otsa istuma. Et kivi päält kahe sülla lai ja umbes viis jalga kõrge, sadula moodi, siis mõtlesime sinna kivi otsa ka puhkama heita, sest et kivi otsas ikka pehmemb magada on kui laua ehk palja mätta pääl. Kes seda on katsunud, teab küll, et mina ei valeta.
Maapind ei olnud veel kevadesest lume- ja vihmaveest täieste ära kuivanud, vaid alles niiske ja lige, sellepärast oli üsna õnneks seie kivi pääle öömajale jääda. Kivi ligidale laotas ennast vesine heinamaa õhtuiha poole laiali, paiguti üsna peris järvepinna sugune, millest talvised kuhjalavad nago saarekesed välja paistsivad. Sääl olivad mitme ja mitme talu heinamaad ükstõise kõrval, igal mehel oma taaldre ja krossi suuruse järele. Vähematel talutel vähemad ja suurematel suuremad tükit. Ka meie peremehel oli hea platsikene, üheksa vakamaad, sest nõnda oli maamõõtjaherra ise oma suuga meie peremehele ütelnud.
Sellesama heinamaa ääres nüüd see suur lai kivi oligi, kus pääl hämariku aeal istusime ja ühest ja tõisest asjast juttu vestsime. Päike oli küll joba ammugi looja läinud, aga pääle jüripäeva mõni nädal ei kustu enamb ihavalgus. Väga kena oli üle heinamaa kuni metsani vaatata, meie ei heitnud veel puhkama, vaid ootsime ühte seltsimeest öitsile tulevat, aga kes enamb ei nähtuki tulema, sest aeg venis pitkale, kuskilpool polnud enamb ei uikamise hääli ega koerte haukumist kuulda.
"Vist jääb seltsimees täna õhto peris tulemata," ütles vend Mihkel. "Heidame magama, et homme jälle hästi vara kojo saame."
Ma olin sellega varsi nõus, et puhkama eita, aga lõin silmad veel kord heinamaa poole. Sääl seisis pitk must kogu otsego oleks ta maapõhjast ülesse kerkinud. Ma ütlesin ehmatades:
"Mihkel, kas näed, mis sääl vesise heinamaa pääl liigutab?"
Ka Mihkel nägi teda ja ehmatas, sest suur kogu polnud meist päält paarisaa sammu mitte kaugel.
"On see inimene, kes mäda heinamaal nii hilja öösel veel luusib?" ütlesin ma vennale.
"Ei iialgi," ütles vend, "inimene ta healgi ei või olla, loom ka mitte, sest keegi loom ega elajas ei ole nii pitk ega suur, ainult vanakurat võib ta olla."
Venna arvamist kuuldes hakkasid mo peas juuksetutid püsti tõusma, et ma küll suur tondite kartja ei olnud, ainult pimedasse metsa ega tühja hoonesse ei julgenud mina sissi minna. Muidu olin ma nii julge, kas või tulgu karu vastu. Aga mo vend Mihkel oli hoopis kartlikuma loomuga kui mina, seda näitas ta jo mineval talvel üles. Kui tädi ära suri, siis ei julgenud Mihkel kolmel nädalal mojal kuskil magada kui leivaahjus. Säälgi kartis ta, et teda jalgopidi välja tõmatakse, niisugune jänessapüks oli mo vend Mihkel. Peris õnnetuseks oli see, et ma temaga täna õhtu seda nähtust nägin. Ja kui hirmutus ikka edasi nihkus ja meie vait olles tõinetõise otsa vahtisime, küsis Mihkel tasakeste, kelleks mina hirmutust saan arvama.
"Saadanaks," vastasin mina, "sest nago näha, tuleb ta meid seie kivi otsa ära sööma."
"Mis tal ristiinimestega tegemist," lausus vend.
"Ära ole narr," vastasin mina, "millal on saadan saadanat hirmutanud, ristitud inimesi ta jo alati hirmutab."
Kumbki meist ei käändnud oma silmi ennamb imeliku eluka päält ära, kes ikka sinna ja tänna liikus. Imelik oli see kogu küll, vahel tegi ta ennast kahe sülla pitkuseks nago elevant, vahel jälle nii ahtakeseks, et küündragi laiust enamb ei olnud. Viimaks pööris ta vinklis just meie poole tulema ja nihkus ikka ligemale. Ma lasksin oma eluaea, mis mööda läinud, silmapilk oma vaimusilma eest mööda jooksta, iseäranes neid koerustükkisid, mis ma kui poisikene olin teinud, et kord tõise poisikese purde päält vette lükkasin ja paar aastat tagasi ühel mullikal lingukiviga tõise sarve peast maha viskasin, ehk see küll kogemata nii juhtus, siiski arvasin need juhtumised nii suureks patuks, et vanasarvikul küll luba on mind karistama tulla.
Mis ma sääl suure hirmuga lugesin ja palusin, seda ma enamb hästi ei mäleta, aga mo vend Mihkel nähti nutvat, keda mina vaigista püütsin ning rahul käsksin olla, öeldes:
"Ole nüüd vaga, vaest ei näe paha vaim meid ja lähab mööda."
Ja vaata imet, ta hakkaski edasi nihkuma, oma kojo pitkaks sirutades ja jälle kokku tõmmates, kuni ta õhta poole meie silmist suutumaks ära kadus.
Nüüd võisime jälle kergemalt hinge tõmbata, aga magama eitmisest polnud selle hirmuga enamb juttugi. Veiksel koiduaeal võtsime hobused ja ratsutasime tuhatnelja kojo ja rääkisime koduinimestele oma öösesest nähtusest, millest ka nemad ei võinud otsust anda, missugune loom ehk tont see võis olla.
Paar nädalat läks mööda, kui ma jälle ühele vanamehele oma hirmutusest rääkisin. Ta naeris minu juttu. Ma küsisin, miks ta naerab. Ta vastas:
"Mina ise olin see hirmutaja. Et teie oma kuhjalava sissi heinu talvel olite maha jätnud, kuivatasin ma neid päeva ja läksin õhta järele. Kõndsin ma end kottiga vastu aovalged risti, siis olin pitk, oli kott teie pool, siis olin ahtakene."
E 28827 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pelgaja mees
Vanal aeal kartnud üks mees alati vanatontisid ja pimedat. Ta kartnud nii kangeste ja värisenud, et mito korda püksipael hirmuga katki läinud. Kord saatnud teda peremees enne valget rihte tuld ahjo panema, aga pimedasse rihte sisse astutes jäänud mees kuulatama. Mis see pogiseb nago oleks piibutõmbamist kuulda olnud? Mees mõtleb ja väriseb. Vist vanatont suitsetab piipu, sest piks ja poks on ühtelugu kuulda. Mees hääab:
"Ära sa, kurat, mind hirmutagu oma piibutõmbamisega."
Seda öeldes ise läve poole taganedes. Sääl tunneb ta enesel üht vildakut asja jala all ning selle pääle head lööki vasto nägo. Mehel kargab tuld silmist ja jookseb kisendades abi otsima. Aga varsi seletab peremees rihte astudes, et tont pole mitte see olnud, kes piipu tõmbanud, vaid leivajuuretus hapnes mõhes ja pogises ning lööja polnud ka mitte kurat, vaid ahjoroop. Selle pääle oli mees astunud ja tugeva matsu päha saanud. Sestsaatik jäänud mehel suur pelgamine vähemaks.
E 28828/30 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Talumees Jüri
Vanal aeal elanud üks taluperemees nimega Jüri. Kui keik tõised talupoead herra käest peksa saanud, siis vana Jüri ei saanud ometi. Mikspärast? Sellepärast, et Jüri keik teopäevad hoolsaste teinud ja veel rohkembki kui härra nõudnud. Olgu see kas öö ehk päeva aeal, ikka olnud Jüri mõisas ning käepärast käskida valmis.
Viimaks saanud härra Jüriga nõnda tutvaks ning sõbraks, et herra teda oma kutsariks tarvitanud. Keik linnad, külad ja talud Jüriga läbi sõites tulnud härrale viimaks mõttesse ka põrgusse kord sõita. Ta andnud Jürile käsu kätte ühel hommikul kahe hobusaga mõisa treppi ette sõita, teda pääle võtta, et siis põrgut vaatma minna, arvates:
"Sellega saan mina ometagi ausat meest kord trahvida, kui ta teed põrguse ei leia ega mind sinna ei vii."
Kui Jüri mõisast käsu oli kätte saanud härratd põrguse viia, heitis mees rahutuma südamega sel õhtul voodisse magama, sest ta tundis sellest käsust selgeste, et härra teda asjata kiusab ja narrib, aga kesköösel äratab üks vanamees Jürit ülesse ja hüüab:
"Sina mees pead omme oma härrat põrguse viima, sest tema arvab põrguga nalja teha niisama kui muude lusti ja ballikäikudega. Ära sina karda ühtegi, et eksiteele satud, sinu härra lõõg on täis, sa vii teda sinna, kuhu ta nüüd igatseb. Kui sa homme mõisatrepi eest minema sõidad, siis on sinul valged postid paremat kätt, pane neid postitulpe tähele, kuni tee otsa lõppeb ja sina põrguväravate ette jõuad. Tagasi sõites on tulbad või postid pahemat kätt, neid pea jälle silmas kuni kojo jõuad."
Seda üteldes oli vanamees voodi eest kadunud ja Jüril selge täädmine käes, kust tee põrgu läheb.
Tõisil hommikul päikesetõusu aeal sõitis talumees oma kahe hobusega ja vankriga mõisatrepi ette ning võttis härra pääle ja kihutas tuhadnelja põrgu poole. Valged tulbad paremal pool tee ääres ei lasknud sõitjad eksida, kuni suur valge maja viimaks vastu tuli ning härra sinna sissi läks, teda väljas oodata käskides.
Kui Jüri oma hobustega väljas paar tundi oli oodanud ja aeg kippus igavaks minema, köitis ta hobused posti külgi ja sammus uksest sissi härrat välja kutsuma. Aga kuidas ehmatab tema, nähes oma härrat laua pääl tapetud ja pead otsast ära lõigatud olevat. Sääl näeb ta paljo surnupäid katlates keevat ja tunneb ka oma härra pea, kes kissendates teda aitama palub. Aga põrgusaksad ei lase Jürit sõnagi rääkida, vaid käsivad teda üksi silmapilk kojo sõita, moidu võib lugu halvaks minna, et ta ka oma pea kaotab. Aga Jüri ei kuulanud nende hirmutamisest, vaid ütelnud:
"Ilma ma mitte siit ei lahku, antke mulle üks kviitung, mida ma prouale kojo jõudes ette näitan."
Sääl kirjutanud põrgupoisid temale verise hobusenaha tüki pääle viitungi ja pakkunud Jürile, aga ta ei võtnud seda vastu.
"Ei proua seda usu, kui talle seda näitan ja minu käest nõutakse ikka härrad taga. Kirjotage paremb kviitung minule selja pääle, sinna ma ise kirjotada ei saa."
Sellega olnud ka põrgupoisid rahul. Jüri võetud ihualasti ja üks põrgupoistest kirjotanud tulise krihvliga Jürile kviitungi selja pääle, mil päeval herra põrgusse vasto võetud ning ka aastaarv. Küll olnud mehel kange valu, aga mis sinna võis parata.
Valgid poste pahemal pool tee ääres tähele pannes jõudis talumees kolmandal päeval mõisa tagasi ja näitnud kohe prouale verise hobuse naha äärest kviitungit, mida proua paigastki ei uskunud, vaid Jüri suure kohtu kätte andnud. Sääl kohtu ees võtnud mees ennast alasti ja öelnud: "Lugege siit seda kirja, mida mulle põrgus selja pääle kirjotati, kus mina ise kirjotata ei saa."
Kohtusaksad lugenud seda kirja, mis selges saksa keeles olnud kirjotud, ja väänutanud päid, andnud Jürile õigust vabalt kojo minna ja keelnud kellegile inimesele sellest õnnetumast juhtumisest sõnagi rääkita. Ka proua pidanud Jürist pääle seda lugu ega nõudnud enamb ühtegi teopäeva kuni surmani.
Lugejale olgu nii paljo seletuseks, et ülemal jutustatud lugu sel aeal sündinud, kui rüütlid keik siinmaal ise kohtomõistjad olivad ja kui nende vennale nüüd see õnnetus juhtus, et teda oma soovi pääle põrgu viidi, noh siis ei arvatud sellest kellegi tõisele, ka voorimehele mitte süüdi, sest et õige kviitung seda tõeks tegi.
E 28831/3 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kas mas ei ütelnud, et siug on siin
Urvaste kehelkonnas Kassi karjamõisa ja Sarapuu veske vahel seisab praegu kahel pool maanteed ilus haavamets (haavik). See haavamets olnud vanal aeal paljo suuremb kui nüüd. Praegugi on säält läbirändajal iseäranis sui aeal kena läbi sõita, sest mõisa ja talude heinamaad, nii kaugele kui silmavaade ulatab, annavad kena laotusepildi. Haavamõts on kahel pool teed nägo müüriks, kus lahkute vahel kullerkupud ja jaanilillid lopsakalt kasvavad, et metsasalgad päikesepaiste ja tuulede eest kosutavat varju pakuvad. Siis peab sõitja hobuse kinni, ronib vankrilt maha ja kõnnib tasakeste sammudes vankri järel, kuni sest armsast laotuse ilusast kohast läbi jõuab.
Ehk see koht küll igal rändajal ilust vaatepilti praegusel aeal näitab, ei olnud see vanal hallil aeal mitte nõnda. Mida ilusamb koht, seda irmsamb olnud ta ööaeal rändajatele ja õitselistele, kes sääl tuld teinud ja hobusid vahtinud. Vanapoiss saadan ei ole kunagi ööõitsilisi jätnud sääl tülitamata. Ta vedanud mõnda poissi peris vägisi tule äärest metsa, et teda siis õigelt teelt ära eksitada või mõnda muud pussi mängida.
Kord juhtunud ainult üheaintsama talu poisid kahekeste haavistu alla õitsile. See olnud laupäeva õhtu. Teinud tule maha ja jäänud seltsimihi ootama. Aga see õhtu ei tulnud kedagi õitsilist enamb juure. Vist olivad nad raske nädala töö järele keige hobustega kojo jäänud. Ei olnud veel keskööaeg kätte jõudnud, kui kare hääl haavikust kõlanud:
"Poisid, tulge seie, siin on hea magada!"
Poisid kohkunud seda häält kuuldes ega tohtinud musta ega valget vastu lausuda, sest nad tundnud häälest ära, et see kellegi inimese hääl polnud. Jälle hõiganud vanasaadan mõtsast:
"Poisid, tulge seie, siin on hää magada!"
Sellepääle olnud metsas oksade praginat ja jalaastumist kuulda ning üks hirmus must suur koljatisugune mees astunud tule ääre.
"Kas teie ei kuulnud, kui ma teid kutsusin?" hüüdnud ta poistele.
"Ei kuulnud," vastanud poisid hirmuga.
"Noh, siis lähame mõtsa magama," öelnud saadan.
"Mistarvis mõtsa?" vastanud tõine poiss, "siin tule ääres on valge ja soe magada ja kui soovid, võid meie juure puhkama heita."
"Siin voib siug olla vana lehtete sees," ütelnud must mees ja lamenud tõise poisi kõrvale pitkali ning hakanud varsi norskama. Suure irmuga pani tõine poiss hagu tulesse, et keik mõts ümberringi valgeks sai, järele luurates, mis must mees võttab teha ehk kui kaua ta sääl oma väsimust põõnutab.
Õnneks oli tuletegija poiss pitka raudora kodust ligi võtnud, et õnnetuse korral sõariist käepärast võtta oleks, sest seda täädis jo iga külaelanik, et sääl mõtsas mitu korda noorte meistele õnnetus oli juhtunud. Poiss tegi tuld ja pani raudora tulesse ning laskis teda hästi tuliseks minna. Must mees magas veel tõise poisi selja taga raskeste ega täädnud sest toimetusest märkigi, mis tema tarvis praegu ette võeti. Kui ora hästi tuliseks ja valgeks oli läinud, tõmbas poiss teda tulest välja ja sopsas vanasaadanale taguotsast sissi, nõnda et ta valuga üles kargas ja tuhat tulist pimedasse mõtsa punuma pani, ise ühtepuhku kisendades kui härg:
"Kas ma ei ütelnud teile, poisid, et siug on siin? Kas ma ei ütelnud teile, poisid, et siug on siin?"
Niiviisi kisendanud ta tüki aega, kuni viimaks hääl hakanud raugema ja tasaseks ümisemiseks või härja inamiseks muutunud.
Sellestsamast ööstpäevast saatik olnud haavikumõtsa hirmutaja saadan kadunud ega ole teda meie päivini keegi enamb sääl mõtsas näinud. Nüüd magavad sääl veikesed poisikesed ja noored tütarlapsed mito kord hobuste juures küünide sees ja täädvad rääkida, et nad kurja undki ei näe.
E 28834 (1) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
"Tuba on vingune, võta kapiuks lahti," ütles peremees oma naesele.
E 28834 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
"Tema tuleb, tema ise jah," öelnud heinamüüja, kui heinade õige peremees kaugelt tulnud, ise kuhja juurest punuma pannes. Aga heinaostjad võtnud mehekese varsi kinni ja annud kohto kätte.
E 28834 (3) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Joodik tõisele:
"Kuule, vaa sõber, ma ostan sinule kortel viina, katsu siis täna õhtu ka minu poole olla."
"Kellega see asi sul siis ette tuleb?" küsinud tõine.
"Saab nätta, kellega siin saab," vastanud joodik.
E 28834 (4) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
"Kes vaesele õigust teeb," ütles talumees, kellele kohus 60 hoopi oli mõistnud ja 40 hoopi keiges lüüja laskis.
E 28834 (5) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Poiss tahab, et taevaäär oleks nende põllu taga. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Geograhvia täädus
Poeg isale: "Kuule, isa, kas taga Tartu veel paljo maad on, kus taeva äär maha puutub?"
Isa: "Taga Tartu on veel Venemaa, sest Lapumaal olevat see koht, kus taeva äär maaga kokku puutub."
Poeg: "Oi, väga kaugel! Oleks ta meie nurme ääres, see taeva äär maas, siis ei saaks meie elajad tõistre rukkipõllule minna!"
E 28834 (6) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Laps: "Mamma, ae mamma, meie kass on kadunud."
Ema: "Noh lapsuke, siis on hiired teda ära söönud."
E 28835/6 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Surnud saksad tõlla ees
Vanal aeal on tondid meie maal imed teinud ja lausa inimestega ümber käinud. Seda usub iga laps, kuna üksi pahad inimesed, kes enesemeelest targad, vanu jutte ei taha uskuda, üteldes:
"Kus tont on? Näita, sõber, teda minule kah."
Noh, niisugused uskmata Toomad jätku minu kirjotud jutud vanust tontidest päris lugemata.
Kord läinud üks Vastse-Roosa mees jõuluöösel Oppa kirikuse, moni verst kodust kaugel sõitnud talle saks tõllaga järele, pidanud kinni ja öelnud:
"Tule, mees, ja istu tõlda, ma viin sind mõne versta edasi."
Mehel, kellel jalad käimisest jo väsinud, olnud peris hea meel, et suur saks teda tõlda võtnud. Ta palunud ainult täädmist, kuspoole saksad sõidavad.
"Ära küsi sellest, mehekene, kus ma sõidan," ütelnud võõras herra. "Olen suur lihunik ja lähan L. mõisa ühe suure nuumhärja järele, rohkemb ära sina minu käest püüa tääda."
"Aga kas sina, mees, neid kahte hobust ka tunned, mis mul ees trahvivad?" öelnud natukese aea pärast jälle võeras herra talumehele. "Tõine neist hobustest on teie surnud mõisaherra ja tõine teie kadunud austud õpetaja, ma olen neid kahekeste paaris sõitma välja õpetanud, nüüd las aga käia."
Talumees kohkunud seda juttu kuuldes ja näinud, et asjalugu tõsine olnud, molematel hobustel käinud tulesädemeid nõnasõõrmetest välja, kui kutsar neile piitsa andnud, ja mees tundnud nüüd selgeste, et need mitte hobused ei olnud, vaid peris saksad tõlla ees. Hirmuga seda nähes palunud mees herrat kinni pidada ja teda tõllast maha lasta, aga härra öelnud:
"Oota, mees, natukene, kuni teekäänak tuleb ja ma piibu põlema olen pannud."
Sellepääle tõmbanud herra oma nõnast tuld ja pannud piibu põlema, mida kohkunud talumees hirmuga keik päält vaatas ja omas südames mõtelnud, et peris kuradiga sõidab.
"So mõtted on õiged," öelnud saks tõllas mehele, "nüüd saad sa küll aru, kes ma olen, aga ära räägi kellegile sõna, et sind armastuse pärast tõlda olen võtnud ja selle härraga sõidutanud, kes sulle elus mitu nahatäit on andnud. Olgu see sulle pisutki tasumiseks so asjata ilma süüta valu ja peksmise eest."
Varsi jõudis tõld teekäänakule, nüüd pidanud kutsar hobused kinni ja lasti mees maha astuda ning saksad sõitnud edasi just L. mõisa väravast sissi. Kirikust välja tulles kuulnud mees juttu, mis koguni uudis, räägitavat:
"Täna hommiku on L. mõisa valitseja ennast ülesse poonud, ta olnud väga halv mees ja peksnud alati talupoegi, see surm olli talle üsna kohane."
Mees ohkanud seda juttu kuuldes ja käändnud kurva meelega kojo poole.
E 28837/8 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulepurskavad mäed
Minu vanaonu, kes keisri Nikolai aeane soldat oli, rääkis mõndagi tulepurskajatest mägedest, mida ta ise oma silmaga näinud ja käega katsunud, sest kroonuteenistuses sünnib mõndagi, millest meie, kes kodus elame, aimatagi ei mõista.
"Oi, vennikesed, tulepurskajad mäed oleks ammugi maailma ära põletanud, kui mitte sõavägi oma suuretükkitega sinna appi ei tõttaks. Iga kord, kui mägi tuld purskama hakkab, on kohe polk väge oma suuretükkidega platsis ja kõmmutavad tulekurku sissi, et tuhk ja tolm keeb. Kui paljo sinna püssirohtu ja kuulisid ära kulub, see olgu rääkimata. Kui joba küllalt on paugutatud, et meestel pead auuravad otsas, hakkab maa-alune mürisemine vaiksemaks jääma ning ülem tuleb meiste juure ja ütleb:
"Tublid poisid, nüüd võite vahel lõunale minna."
Mis te arvate, on sääl tuld veel tarvis teha ja suppi keeta, kus tuld ja süsse muidugi ülearu küllat on? Mehed võtavad igamees oma toore lihatüki, pistavad orgi otsa ja tsuskavad tulepurskamise mulku sissi ja paari minutiga on liha küpsenud. Jah, õnn sellel mehel, keda tulepurskavat mäge vahtima pannakse, sellel pole iial küpsetud kaalikatest ega kartulatest puudu."
"Mis asi sääl ometagi põleb," püüdsin ma vahele rääkida.
"Laps, sa ei tea seda veel. Ooda, siis ma seletan sulle, kui sa hea laps oled. Sa ehk oled jo põrgust midagi kuulnud ja ma usun, ema on sinule põrgust midagi jutustanud, siis tea, et põrguleek see ongi, mis tulepurskajatest mägetest suitsu ja auru lõpmata ja vahetpidamata välja keedab. Ühte kuradit sääl küll inimese silm ei aima, ehk mis tal maidal ristiinimesega tegemist on. Aga see on selgeste tääda, et nad põhjas all lõpmata sügavuses hukka läinud inimeste hingesid piinavad ja vaevavad.
Kord võtsin mina küll kindlaste nõuks jäätoobri sees seltsimeiste abiga sinna alla minna, et asjalugu järele uurida, aga mo ülemb keelis seda ettevõtet ära ja ähvardas mind teenistusest kodu kihutada kui mina julgeda niisugust kartetavat reisi ette võtta.
Mo süda jäi ka sellepärast rahule, arvates, ega sääl ometa eestlased sees või olla, muidu oleks seda jo mulle uneski mõnikord ära näidatud. On jo paremaid paikasid jumalal küllat, kus meie vanemad ja meie ise surres läheme.
Maailmameres leitakse ühtelugu saari juure, kus inimesed peavad pääl elama, keda keegi veel ei tunne. Kust on nad sinna siis saanud? Ma usun kindlaste, et need siit ära lahkunud inimeste vaimud on, kes siin vaesuses elanud ning sulased mehed olnud, aga nüüd sääl nagu mõisnikud ja perisperemehed, kellel ühestki asjast puudu ei ole."
"Kui see keik tõsi on, onu, siis ma surma ei karda."
"Kuis siis, keik on tõsi," ütles onu. "Mul pole meele veel iialgi tulnud lastele valetada."
(Ja ma uskusin kõik seda.)
E 28839 (1) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Laisk tüdruk
Vanal aeal elanud üks laisk tüdruk, kes kesk lõikuse aeal maganud ja laiskelnud. Küll sundinud ta ema teda rukki lõikama, aga tüdruk vabandanud ennast nõnda:
"Memm kooleb sügise ära, mina saan mehele ja nõnda pole meil rukkit tarvis lõigata."
Jätnudki rukkid lõikamata.
Sügise ja talv jõudnud kätte, ei surnud memm, ei saanud ka ise mehele, nälg nüüd surmaks käe, ei suhu pista mitte midagi. Siis hüüdnud tüdruk:
"Oles nüüd põld põrmandul ja tatter tare läve ees, küll nüüd liibis ja laabis."
Veel mõni päev kannatanud laisk tüdruk oma emaga näljasurma ning surnud siis mõlemad viimaks nälga ära.
E 28839 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaks santi
Kaks santi laada poole minnes.
Esimene: "Kui meie nüüd laadale lähame, siis sääl loeme ja selle eest raha saame, siis ostame selle rahaga lehma, siis lüpsame lehma ära ning mina serba piima üks kord ja sina tõine kord ja mina jälle üks kord."
Tõine sant: "Mikspärast sina kaks korda serbad?"
Seda üteldes virutas ta oma ametivennale tokiga vastu pead, sellepääle suur tapelus.
E 28840 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri mõisahärra
Ennemuiste elanud üks kuri mõisahärra, kes oma valla rahvast alati peksnud ja nuhelnud. Selle pahatöö karistuseks on ühel öösel härra suu paremale poole viltu läinud ja proua suu pahemale poole. Ükski arstiabi pole jõudnud mõlemate viga enamb parandada, ehk küll keik tohtrid ja arstid kokku kutsuti.
Härrat-prouat olnud molemad veel nooreperalised inimesed ega olnud neil ühtegi last. Aga pääle selle ülemalnimetud õnnetuse andnud jumal neile ühe poja. Sellel olnud suu jälle ülespoole viltu nõnda, et alumine huul pool pitkemb olnud kui ülemine. Mõne aasta pärast sündinud neile tütar. Sellel olnud suu allapoole viltu ja päälmine huul palju pitkemb kui alumine. Kui nüüd need lapsed suureks kasvanud ja keik ühel õhtul see perekond söömalaual istunud, kus vahaküünal nende ees põlenud, mõeldud pääle söömist magama mineku pääle ja tahetud küünalt ära puhata, aga keegi laualistujaist pole puhkamisega toime saanud, ehk küll neljast küljest järgimööda puhutud. Härra ise esmalt, puh paremale poole, siis proua puh pahemale poole, poeg puh vastu lage ja tüdar puh alla põrmandale. Sedaviisi puhkunud see rüütliperekond kaua aega puh ja puh, siit ja säält, ometagi pole ühegi tuul küündla pääle käinud ega seda ära kustutanud.
Viimaks tulnud härral hea nõu meele, ta üüdnud oma tarka toa Juhanid ja ütelnud:
"Juhan, tule seie ja kistuta see küünal ära."
Juhan tulnud ja pannud käe tule pääle ja pitsitanud tule korraga ära.
"Noh, sedaviisi oleksime meie ka võinud teha," öelnud härra. "Need eestlased on paljo targemad ja kavalamad inimesed kui meie, rüütlisugu inimesed, oleme. Ma tahan neist rohkemb lugu pidama hakata ja peksmist peris suutumaks ära kaotada."
Seda see härra ka teinud, aga ta sugukond ja lapselapsed olevat praegu veel viltu ja kõverate nägudega.
E 28841/2 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ihnused perevanemad
Vanast elanud Rõuge kehelkonnas Tsooru vallas ühes talus väga ihnused perevanemad, kellel ainus sulane nimega Kusta olnud, kes keik kodutööd ja mõisa teopäevad üksi teinud, aga süüa pole talle midagi antud. Perenaene teinud sagedaste kohupiima, mida peremees oma naese ja lastega keik nahka pannud, sulasele muud midagi kui seda piimanõud lakku antud, kust piim ära kallatud. Perenaese sõna olnud järgmine:
"Kusta, laku piimalänik ära ja katsu, et magama saad ja homme hommiku vara teole."
Selle mooduga lõpnud sulane viimaks ära kui luu ja nahk, ei jõudnud enamb kodus ega teol mitte midagi teha. Paljo teopäevai jäänud tõisel aastal selle nälginud sulase pärast võlgu ja mõisahärra lasknud jakobipäeval peremehele üles ütelda, et jüripäeval aegsaste peab välja kolima. Nüüd alles pääsnud veel perevanemate silmad lahti, et aru hakanud saama, kust see lops tulnud, aga see olnud joba hilja.
Ühel õhtul pannud perenaene reheahjo hulga kartulit küpsema, toonud võid ja hakanud küpsenud kartulit peremehega sööma. Sulane nutnud tühja kõhtu pimedas nurgas ega olnud sel päeval veel midagi ivamarja hamba alla saanud. Sääl hüüdnud siis perenaene viimaks, kui enestel jo kõhud täis:
"Kusta, ae, Kusta, tule maitsa ubinit kah selle majapahanduse pääle. Nüüd oleme sitast lahti saanud ja voime vabamine ja priskemalt elama hakka."
Kusta kuulis seda käsku suure rõõmuga, sõi küpsetud õunu kõhu täis ja pani võid kartulale otsa pääle, öeldes:
"Tänan perevanemaid selle kõhutäie eest, see oli alles kõhutäis üle kolme aasta. Hea oli, et sitast majast lahti saite, nüüd voime keik kolmekeste vabamalt ja priimalt elada."
E 28874/5 (2) < Reigi khk., Kõrgesaare as. - J. Johannes (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Töötegijad
Ennemuiste tapelnud üks mõisahärra päriselt oma kärneriga, et kärner aeda mitte puhtaks ei tee. Ükskord leinud härra linna. Kärner leinud siis ka saksa tubasid vaatama. Kärner näinud tuas, kommuti peal olnud üks raamat. Kärner võtnud raamatu, lugenud mõned sõnad ja pannud siis raamatu jälle tagasi ja leinud aeda. Aga ennäe imet, aed töötegijad täis nagu pihu ja põrmu. Tulnud kärneri juure ja küsinud tööd. Kärner käskinud kohe aja heaste puhtaks teha ja varsti olnud aed nii puhas, et mitte ühte rohuotsa pole enam näha olnud ja töötegijad tulnud jälle kärneri käest tööd saama. Kärner käskinud tiigi tühjaks taluda ja tiik olnud ka varsti, aga küsinud ikka veel tööd. Kärner ütelnud siis:
"Minge keerge see liivamägi tuusti, mis rohuaja taga on."
Ja kohe olnud ka poisid ammetis, et liivatuisk keinud üle peade, aga ilmaski ei saa liivatuusti.
Härra aimanud teel, et kodu midagi iseäranist on juhtunud, pööranud hobused ümber ja sõitnud kodu tagasi. Kui mõisa juure saanud, näinud härra kohe, mis liivamäel olnud. Härra küsinud kohe, et kes on tema raamatute seas sorimas käinud. Kärner rääkinud siis asja otsast otsani härra ette. Herra ütelnud:
"Ja see oli sul hea nõu, et sa nad liivamäele saatsid, sest muidu oleks nad su tossu välja võtnud."
Herra võtnud jälle sellesama raamatu, lugenud mõned võõrad sõnad ja liivamägi olnud töötegijatest puhas. Pole mõisaherra enam oma raamatut lahti jätnud.
E 28875 (3) < Reigi khk., Kõrgesaare as. - J. Johannes (1896). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hirmutus
Vanast olnud mehed Viilopi järve ääres jahil. Mehed jäenud ööseks sinna, teinud tule ülesse ja pannud magama. Kesköö ajal ärkanud üks mees ülesse, kuuleb, mis see on. Järv kohiseb ja pahiseb mis hirmus ja varsti olnud müdinat kuulda. Tulnud ligemale. Mees võtnud püssi kette ja jäinud ootama ja varsti tulnud üks imelik kogu nähtavale, inimese nägu, aga keha nagu linalõuk, vaatanud üle tule mehe poole. Mees pannud püssi palge ja pauk keinud ja hirmutus leinud ka järve poole tagasi, ise plaksutanud käsi ja naernud valjuste.
Teised mehed ärkanud siis ka ülese, kuulanud loo järele ja ütlenud kohe, et see vanapagan ise olnud. Pole mehed enam julgenud ööseks järve juure jäeda.
E 28908 (7) < Lääne-Nigula khk., Oru k. - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui väeti laps aivastab, siis tarvis ütelda:
"Aitäh, Jeesuke!"
(vana pruuk)
E 28925/8 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord eland üks kuri perenaine, kes nõidust olli pruukinud. Käinud teise taluse musta kassi näol lehmi imemas. Peremees olnud peris kimbus, ei oln pere tarvis enam piima saanud. Pole aidanud mu nõu, läinud targa juurde nõu küsima. Tark olli õpetanud, käsnud püsiga laske. Peremees läinud koju ja laadinud püssi hõbedaga. Ei ole palju aega olnud, tulnud jaaniöösi. Peremees läinud kassi vahtima. See ei lasknud palju aega oodata. Tulnud. Eside teinud kolm ringi ümber loomaaja. Siis tulnud aeda. Lehm maganud. Hammustand kõrvast ja ajand lehma ülesse. Siis hakand imema.
Peremees tulnud oma peidukohast välja. Kass näinud seda, pistnud jooksu. Peremees lask püssiga. Kass käinud korrapealt maast üles ja jälle edasi.
Teisel päeval tuldud külasse rohtu otsima, et perenaine haige, teisest küljest ära halvatud. Peremees ei annud, saatnud tühja kätega minema. Lähemal pühapäeval tuldud matusele kutsuma. Juba perenaene surnud. Pandud surnukirst pääle, rakendud kaks hobest ette. Need ei ole liigutand paigastki. Antud piitsa. Ei lähe. Pannud see peremees oma hobused ette, kes kassi oli lasknud. Need läinud et maa taga lõhki ja viinud viimse puhkamise paika. Maetud ilusaste maha. Kolmandal ööl tulnud luupainaja peremeest piinama kassi näul ja vaevanud iga ööse.
Peremees läinud targa juurde nõu küsima. Tark õpetanud, et katsu kassi saba pihti panna. Kui ta ära jookseb, siis mine surnudaeda ja löö seitse korda pahema jala kannaga vastu ja ütle need sõnad:
"Seisa sa iganest hauas ja saba rihites oma pattu kahetsedes."
Peremees läinud koju ja teinud pihid valmis ja pannud käepärast. Ööse tulnud jälle luupainaja. Peremehel läinud korda saba pihti panna. Küll siis kass karjudes uksest välja pununud. Peremees tõtanud surnuaiale. Teinu sääl nõnda, kui õpetaja õpetand. Siis saand ta painajast lahti.
E 28944/5 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanalrahval olnud see mooduks, tehtud kesend põldu savist ja raudkivist ahi. Seda nimetud Tõnu vakas. Seda pruuki olli aga neljakümne aasta eest. Niisugune ahi seisis nurmel, senna viidi iga kord esimest uudistvilja, kui esimene kord peksiti ja jahvatati käsikividega ära ja viidi ahju. Kui lehmal poeg olli, tapeti kolme päeva pärast ja verega märiti seestpoolt ahju ja liha küpsendati ahjusuu ees, siis panti ahju. Lambatalle tapeti ära, määriti rasvaga ära, siis põletati ära. Kui naine lapse ilmale tõi, siis võttis vanamoor lapse ja peskis ahjusuu ees, isi laulis:
"Kallis Tõnu, kaitse seda last keige kurja eest."
Vesi visati ahju pale, et laps kõva kui ahi oleks tulevikus.
Tulli kallid pühade ajad. Seda rooga, mis ahju kanti. Aid olli ahjul ümber tehtud, et loomad ligi ei pääse, seda pühapaika ära ei rikuks, jumalat ei vihastaks ja õnnetusi kaela ei saadaks.
E 28946 (4) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lähti metsa, raiuti puu maha, säält võeti pakk otsast ära ja aeti lõhki. Teisest poolest tehti riistapuud ja teine pool jäeti maha. See olla paha pool, ei kõlbata riistapuuks ja mädanevat ruttu ära.
E 28946 (7) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kuu ja päev ühe korraga taevas ollid, siis ei külvatud lina, kuu võtnud linaseemne jõu ära.
E 28947 (11) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tütar olli, siis toodi riide pesemise kurik õmblusenõelaga ja neid näideti väikse lapsele. Veel üteldi:
"Kasva suureks, pista nõelaga omal riided selga ilma ema vaevata."
E 28986 (5) < Lääne-Nigula khk. - Joann Prooses (1892). AT 236,1, 2 t. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalkun ja hani olnud kahekeste väljal. Rebane tulnud metsast. Hani hüüdnud:
"Ta-ta-ta tuleb!"
Kalkun karjunud:
"Tulgu-tulgu, tulgu-tulgu!"
Hani hüüdnud veel kord:
"Taa-taa tuleb!" ja pistnud lendu.
Kalkun kostnud:
"Tulgu-tulgu!" Ja rebane tarinud kalkuni kinni.
E 28996/9 (2) < Helme khk., Lõve k. < Põltsamaa khk. - Johannes Puusepp < Madlena Puusepp, 65 a. (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maa-aluste ema
Korra läinud üks kaunis vanatlane piiga kaevule vett tooma. Kui ta oma panged täis täitnud ja juba ära minna tahtnud, silmanud ta kaunis suure konna, kes maha valatud vee lombis ennast püherdanud. Vanapiiga seda nähes valanud talle vett pääle, mida konn õige näinud sallivat, sest supelnud küll selili ja külleli. Seda rohkem valanud veel piiga, mis näha konna veel rohkem rõõmustanud, kuni ta viimaks rõõmsalt minema hüpanud.
Tõine hommiku, kui piiga jälle vett tooma läinud, olnud konn jälle sääl, kus piiga selgi korral talle tahtmise järele vett pääle valanud. Nii sündinud ka kolmas hommiku.
Neljandama päeva hommiku, kui piiga lauda juure loomi tallitama läinud, tõusnud äkkisti lauda nukkast luuk üles, kust üks naesterahvas mööda trepiastmeid, õige tillukene pada käes, juurde astunud. Piiga ehmatanud kangesti ja tahtnud punuma panna.
"Ära karda kedagi," hakkanud võeras kõnelema. "Mina ei tee sulle midagi halba. Et sina meie titeemale hääd oled teinud, sellepärast palub tema sind oma juure külaliseks."
Tüdruk ajanud esiteks küll vasta, aga kui võeras ära seletanud, et talle midagi paha ei sünni, võtnud ta viimaks ometigi julgust ja läinud võerale järele. Lauda nukka jõudes koputanud võeras tillukese paaga kolm korda vastu seina ja nii kohe tõusnud luuk nähtavale, mis vaheajal kinni oli läinud.
Nüüd hakkas võeras mööda treppi alla minema, kuna ta piigale märke annud, et see ka järele tuleks. Vähe aja pärast jõudnud nad ühte kaunis suurte tuppa, kus kõik väga ilusasti sisse olnud säetud. Piiga jäänud seda imestades vaatama. Sääl läinud tõises toas uks lahti ja kust üks uhke vanadlane naesterahvas naerataval näol tema juurde astunud.
"Ära karda, mu laps!" hakkanud ta kõnelema. "Meie ei tee kellegile paha. Mina olen maa-aluste ema. Sellepärast et sa minu vastu lahke olid, kuna kõik mind põlgavad, olen mina sind siia tuua lasknud."
Pääle selle antud talle väga häid roogasid süia, mida ta veel eluilmas ei olnud maitsnud. Ära minnes antud talle enne tuntud tillukene paakene (l) ligi, millega teda nimetadud kohta kästud koputada, kui tal himu oleks maa-alustele külaliseks tulla.
Pääle esimese korra käinud piiga veel kaks korda maa-alustel külaliseks, kus teda niisama lahkelt vasta võetud nagu esimesel korral. Kolmada külaliseks mineku korral puutunu piiga kogemata paakesega vastu seina ja nii kohe olnud tuttav tee jäljeta kadunud kui ta paakene.
(Paakese andmise korral üteldud ka seda, et ta paakesega tulles kui minnes kuskile vastu seina ei tohtida puutuda, siis ei pääseda ilmaski enam nende juure.)
E 29012/3 (7) < Helme khk., Lõve k. - Johannes Puusepp (1896) R. Põldmäe. Eesti naljandid I, Mees proovib naise virkust ketramisel Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peremees läinud kodust kauge linna. Naine küsinud minejalt mehelt:
"Kus sa aidavõtme pannid, ära sa taskusse unusta!"
Mees, kes naist proovida tahtnud, kui palju naene tema äraolekul ketrab, pannud aidavõtme paklakootsle alla selle mõttega, et kui naene vähegi ketrab, siis leiab ta muidugi paari tunni pärast võtme nimetatud kohast. Mees vastanud:
"Pannin sinna, kust sa parajaks ajaks kätte saad."
Järgmisel päeval tulnud mees kodu. Naine kohalt mehele kaebama, et ta võtit ei ole kätte leidnud, mispärast inimesed ja loomad puudust kannatanud. Mees küsinud pääle muu juttude:
"Sul vist alles see kootsel pääl, kui ma ära läksin?"
Naine, kes iga kord kiidelnud, et ta palju teha, ütelnud:
"Või see, mul juba seitsmes!" Mees astunud kohalt voki juure ja võtnud võtme kootsle alt, kus ta pannud, üteldes:
"Seitse kord nägid, võtit aga ei leidnud!"
Naene seda nähes, et ta laiskus avalikuks tulnud, ei ole häbi pärast kolme mõistan lugeda.
E 29038 (1) < Helme khk., Lõve - Johannes Puusepp < Madlene Puusepp, 65 a.(1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ussisõnad
Mida karja välja lastes kaitseks loeti. Pääle järgneva sõnade loeti veel kolm korda Issameiet.
Oh sa, tige uss,
keri ennast kerasse,
mässi ennast mättassem
poe puujuure alla.
Maamees künnab kesada,
ühe kännu, ühe lage,
kahe kännu vahele.
E 29038 (2) < Helme khk., Lõve k. - Johannes Puusepp < Madlene Puusepp, 65 a. (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hundisõnad
Metsa üppi, metsa appi,
metsa kuldane kuningas,
metsa siidineitsikene,
Püha Jüri poisikene,
lase minu karja laialt käia.
Issa, poig ja Püha Vaim
minu ja minu karja man!
Nagu ussisõnad, niisama loeti ka hundisõnad kolm kord Issameiet.
E 29039 (3) < Helme khk., Lõve k. - Johannes Puusepp (1896) < Madlene Puusepp, 65 a. Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sakste vihavõtmise sõnad
Tere, Reinut, must mees.
Mina armas sinu meelsest
kui laps oma ema meelest.
Suus suurus, karu kangus,
sina kotkas, mina harakas,
sina laua all, mina laua pääl,
suur lootus ülevel.
Nimetadud sõnu pidanud vihatud mees saksa tuppa minnes tasakesi omaette pomisema. Sinna juure ka veel kolm korda soola pääle puhkama.
E 29106/7 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < J. Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ükskord olli
Koigi mõisas olnud moonakas, künnud härgiga sööti ja jätnud härjad sööma ning läinud metsa asjale. Ja kui ta oma asjal oli, siis tulnud sealt ligitalt sauglepakünkast uss välja. Mees tapnud selle ära. Teine tulnud jälle ja mees tapnud jälle ära, nii kaua kui ilma lugemata olnud hunnikus neid ja siis hakanud temal hirm ja et aeg ju hiljaks läinud, siis läinud kündma ja kui ta läinud, tulnud kubjas ja andnud keppi.
"Miks sa ei künna," ütelnud mehele.
Aga mees ütelnud:
"Mina käisin all oma asjal ja sealt sanglepakünka seest tuli palju ussa välja ja mina hakkasin neid tapma. Siis läks see aeg nii ära. Kui teie ei usu, siis tulge vaadake."
Ja kubjas tulnud vaadanud ja ütelnud, et siis kui aega saad, siis tule ja mata nad auku ja kui õhtule läinud moonakas, siis läinud ta neid matma ja kaevanud suure augu ja seal löönud ta sinna labidaga. Pannud ussid sinna sisse ja löönud veel ja labidas kõlatanud. Ja kui ta veel nii löönud, siis hakanud ta kohe kaevama ja kui ta kaevnud, siis leidnud ta suure rahakatla ja on välja võtnud öösel, nii et keegi ei ole näinud ja nenda siis saanud mees rikkaks ja võtnud enese moonakast lahti, läinud linna ja ehitanud sinna suure maja. Ja kui ta ei ole ära surnud, siis ta elab praegu veel seal.
E 29107/8 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < J. Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sabiaugus Põdra saana all
Kõos Pilistvere kihelkondas sabiaugus Põdra saana all, kus nüüd Põdra saun on, põlenud rahaauk. Mainasaare väljalt vaadanud õitselised. Läinud kahekesi vaatma, agu kui ligi saanud, siis kadunud ära tuli ja õitselised pöörnud tagasi ja ei olnud näha midagi. Aga kui oitselised kodu rääkinud, siis rääkinud üks vanamees, et tema olevat ka seda teed tulnud ja näinud tuld põlema, aga tema ei ole julgenud ligi tulla. Läinud aga kaugelt ringi. Kartnud, et see on paha. Aga see mees on olnud rumal, ütelnud kõik, et ta ei ole läinud vaatama, selleperast.
E 29010 (5) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < Mari Kärsten (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Siis, kui ükskord Liivassaare metsa surnud Aru Jaan ära, siis peale selle tulnud Põldma J. mööda teed ja ise hõiganud:
"Aru Jaan, tule metsast välja!" ühe korra ja vilistanud.
Siis vilistanud metsast nii kõvasti vastu temale kolm korda ja tulnud metsast suur heinasausugune välja suure kohinaga ja hakanud hobuseaisa kõrva kinni ning tulnud ühes, aga mehed olnud kahekesi ja mõlemil olnud hirm.
Ja kui nad ju metsast hakanud välja saama, siis olnud ka hobune väsinud valmis, aga Kõo mõisa kuked laulnud siis esimese korra, ei ole asjagi teinud, aga kui kukk teist korda laulnud, siis ütelnud Põldma Jaan:
"Isa, pojuke ja Püha Vaimuke."
Siis teinud heinasao moodi: "Isi, isi, isi!"
Ja kukk laulnud kolmat korda ja siis lasknud vankreaisast lahti ja ütelnud ise:
"Isi, isi, isi."
Ja läinud metsa. Mehed tänanud jumalat, et sest lahti saanud.
E 29010 (5a) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < Mari Kärsten (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ennu Enn
Olnud pajupõõsas pärast Mälastu murru sõjast kaelast saadik vee sees ja näinud, et vanatont tulnud metsast välja ja võtnud suure hulka kiva põlle sisse ja hakanud üle jõe tulema, aga põllepaelad läinud katki ja kivid läinud maha, ei ole saanud siis kiva Maalastisse viia ja need kivid jäänudki sinna jõe ääre ja see kivivare on paergu Päppe toa taga maas, suur hunnik kiva.
E 29114 (9) < Pilistvere khk., Kõo v., Kõo k. - Jaan Keller < Mari Kärsten (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Manglu Jüri Kotsamast läinud Kõrgeraba peale näppa laskma. Teinud tule maha, et näpid tule peale tulevad ligi. Ja see aeg olnud arvata kella 11-ne aeg. Aga natukese aja perast tuleb piinikeses riietes naisterahvas ka tema tule ääre. Ja see preili peeretab nii kõvasti, mis perse kärsub taga kohe. Tuli puhunud laiali, aga mees korjanud tuletukid kokku ja tuli hakanud uuesti põlema. Siis tulnud hobune. See hirnunud nii, et kõrvust läbi käinud, ja kaapinud tule ääres ja läinud ära. Aga sellepeale tulnud vanamees, see loopinud kõik tuletukid lajali, aga mees löönud risti ette (see Manglu Jüri). Pidanud kirvega lööma, aga ei käsi ei ole tõusnud. Ja mees mõtelnud veel:
"Teab, mis nõidused need kolm võisid küll olla!"
Ja sestajast ei ole enam Manglu Jüri midagi läinud enam küttima. Ja veel tänini, kui keegi lihavõttepühade laupäeva öösel läheb linda ehk jahile, siis kohe näeb nägemist.
E 29115 (10) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < Mari Kärsten (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord läinud mihklepäeva öösel üks vaene saunamees ja alati tahtnud, et et ta võiks rahaauku leidma. Ja nüüd tulnud ta mihklepäeava öösel ja näinud, et tema ees olnud rahaauk põlenud. Nii kui allikast ajanud välja tuld, aga mees läinud kodu ja unes näidatud, et seal on rahaauk ja öösel käeva välja päevaööl. Ja ise ütle nii:
"Kelle käed on pannud, selle käed võtku!" kolm korda.
Ja mees ütelnud ka:
"Kelle käed on võtnud, selle käed võtku!"
Ja rahakast tulnud küll välja, aga mees hakanud lahti võtma, aga rahakast langenud tagasi ja ei ole tulnud lahti.
Küll olnud mehel palju tööd, kaevanud kõik selle koha ümber, aga ei ole enam leidnud seda rahaauku. Sga oleks tema ütelnud, et kelle käsi on pannud, selle käsi võtku jne. kolm korda, siis oleks see raha tema käes olnud ja kõik. Oleks ta rikas mees olnud. Sga nüüd läinud ta kurva meelega kodu. Ja teisel päeval läinud ta seda kohta vaatama, aga ei ole midagi olnud muud kui pöördud maa.
E 29116 (11) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < J. Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ükskord on näidatud ühe mehele rahaauku ja kästud välja võtta. Ja mees võtnud labida ja kaevanud, ei ole aga midagi leidnud. Aga üks õpetanud:
"Künna kukega ja äesta kanaga, siis saad kätte rahakasti."
Ja mees teinud veikese adra ja äkke ja pannud kuke adra ette ja kündnud ja ka kana äkke ette ning äestanud. Ja siis saanud rahaaugu kätte. Ja mees saanud hulka raha ning saanud rikkaks meheks pealeselle.
E 29117 (1) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < Hans Sööberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaval kütt
Savikõrsi Hans läinud pühadelauba öösel lihavõttes jahile ja näinud tedre ja lasknud üks kord kaherauaga. Ei kedagi. Ja vaadanud: tedre tulnud ligemalle. Ning laadinud jälle püssi ära ja lasknud ruttu teist korda. Ja ikka tedre tuleb ligemalle. Ta laadinud mitu püssi ära ja lasknud jällegi mõlemad rauad tühjaks. Ei kedagi kuula tedre.
Aga siis kadunud Savikõrsi Hansul julgus südamest ja tema pannud jalad ka jooksma, nii palju kui jõudu olnud, kodu poole.
Ja sestsaadik ei ole ta enam ilmaski läinud linda laskma ega jahile.
E 29117/9 (2) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < J. Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Püha Jüri hundikarjaga
Üks kütt käinud hunta laskmas ja hundipoegi otsimas. Ja kui ta neid leidnud, siis nende kõrvad ära lõikas ja mõisaherrale ära müüs. Ja saanud siis selle eest raha.
Kord läinud ta jälle raba peale. Teinud tule ülesse ja soendanud iseennast ja pannud püssi kõrvale maha künka peale. Ja temal olnud tugev koer. See heidnud tule ääre maha, aga kütt kuivatanud jalarätikid.
Korraga ilmunud nagu kahinaga kõik metsaalune hunta täis ja kõik tulnud raba peale kütti juure. Ja nende seas olnud üks halli kuue ja halli pea ja nöri halli habemega mees. See astunud tule ääre ratsa ühe suurema hundiga ja see olnud Püha Jüri. See ütelnud kütile:
"Sa oled minu kutsikaid palju ära hukanud."
Aga kütt ütelnud:
"Ega mina ise ole neid hukanud palju, aga minu koer, see on neid murdnud ikka. Tema võtab kohe hundi kõrist kinni ja mina vahel aitan püssilaega siis."
Ja Püha Jüri ütelnud:
"Kui sinul niisugune koer on, siis mina käsin ühe hundi teiste seast tulla ja sina oma koer."
Siis käskinud Püha Jüri:
"Noh, Villem, võtta!"
Aga kütt ütelnud aga:
"Akam, hakka!"
Siis karanud koer hundi kõrist kinni ja hoidnud nii kaua kõrist kinni, kui see hunt surnud oli olnud.
Siis käskinud Püha Jüri ühe hundi teiste seast tulla ja lasknud teised hundid selle lõhki kiskuda ning ütelnud siis selle kütile:
"Vaata, kui sinu koer ei oleks seda hunti ära murdnud, siis oleks mina sinuga nii lasknud teha."
Siis läinud Püha Jüri ära. Ja kütt läinud kodu ja sestajast ei ole enam ta iialgi küttimas käinud. Ei ka ilmaski hundijahil sest saadik. Aga sest on tunnud ta Püha Jüri ära, et see alati hundidega käib seal, kus huntidele ju liiga tehtavad ehk neid undrehti surmatakse.
E 29120 (15) < Pilistvere khk., Kõo k. k. - Jaan Keller (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas hundid Riiamaale ära aeti
Ükskord oli tulnud mees Laiusi kõrtsi ja küsinud toobi viina. Ja see mees joonud ta kohe ära ja ise läinud ta välja ning jätnud viina maksmata. Aga kõrsimees läinud kohe järele õue ja hõiganud:
"Külamees, maksa viin ära!"
Aga mees vastu:
"Ei minul ole nüid aega. Et vaata, mis siin on!"
Ja kõrsimees näinud, kõik kohad olnud hunta täis. Siis saanud kõrsimees aru, et see mees eelkuuldud Püha-Jüri on oma hundikarjaga.
Nüid ütelnud Püha Jüri:
"Mina ajasin rotid ja hiirid siia maale. Ja hundid ajan mina siit maalt ära."
Siis istunud ühe hundi selga. Aga sellel mehel olnud päratu pitk piits käes. Ja ta hakanud neid hunta ajama. Kõik hundid hakanud ka kohe liikuma ning kadunud pea kõik ära. Aga peale selle ei ole enam selle maa piirides hunta nähtud nii paljugi, et mõni teda nääkski omas elus korra - neid on vähe leida. Aga Laiuses ja seal ümberkaudu on nii palju hiira, et nad vilja perse panevad ja ära söövad kõik, kus kassi ei ole.
Sest ajast aga ootavat ikka Laiusi kõrsimees Püha Jürit tulevat ja toobi viina raha toovat, mis võlgu on. Seeperast käivat Laiusi kõrsimees tihti väljas vaatmas, kas Püha Jüri on tulnud ju. Ei aga midagi! Jätame ta ootama, kuni ta kätte saab raha.
E 29123 (18a) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < Mari Mahnuse (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rõstla külas kolme pika pihlaka all ja ka sanglepapõõsas kasunud peal (seal) Sikasaares Otsa Juhanil. Sellele üteldud öösel unnes, et Sukasaares on nii suur rahaauk, mine kaeva välja, aga mees ei ole tahtnud minna ja ei ole julgenud, selleperast et teda on kästud öösel välja kaevada.
Siis on kästud teda kolm korda. Nii kästud, aga mees ei ole julgenud. Siis tulnud öösel see jälle unes tema juure ja ütelnud:
"Kas sina ei tahagi enam seda raha?"
Ja mees läinud, Otsa Juhan, seda kohta vaatma ja leidnud, et see koht kõik olnud ümber kaevatud ja ja raha on sealt ühe katlaga välja võetud.
E 29123 (18b) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller > Mari Mahnuse (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõos Palukülas Peedil (Vanal) seda peremeest kästud, et ta oma ligikonnas on rahaauk:
"Mine kaeva välja""
Ja Peeti peremees ei ole läinud ja jälle kästud minna meest teist korda, aga ei mees ei ole läinud. Siis kästud kolmat korda meest minna ja mees ei ole mitte julgenud öösel minna, aga läinud päeval. On juhatud kõik kätte see koht, et kaeva välja, aga peremees läinud päeval ja kaevanud, nii et kuused läinud ümber, aga ei ole leidnud juurte alt midagi. Aga oleks ta öösel läinud, siis oleks tast rikas mees saanud, aga nüüd ei saanud tast kedagi.
E 29125/6 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karjatsed
Anna Rili ning Kai M.Võõsikil karjas ja linamaa kaasiku juures kesal ja et tüdrukud mõlemad seal suure kivi otsas olnud, siis ütelnud teine teisele:
"Kai, ae, mine löö sa need elajad sealt vastu!"
Ja kui Kai läinud ellai vastu lööma, siis tulnud uss kivi alt välja ja Ann pistnud nõela ussile selga ja see uss läinud ära. Jälle olnud uus asemel ja Kai pistnud teise nõela sellele selga ja see läinud ära ja jällegi tulnud kolmas välja ja nüid olnud Anne nõelad otsas. Ja siis akanud Ann hirmu perast karima:
"Ei, Kai, tule appi, ussid söövad minu riided selgast ära! Tule siia!"
Aga Kai hakanud Anne õpetama:
"Võta, kui sul on hõbeasja, siis viska seda ussi kaela ehk kätte."
Ja Ann võtnud kaelast hõbehelmetega rahad ja ussi kaela ja siis tulnud palju rahahelme (tega) sekka palju raha kivi alt välja.
Suure hunniku, see olevat vanarahva sõna, et kus sedasi ussisid välja tuleb, sinna viska raha juure, siis tuleb see raha nähtavalle.
Ja siis kadunud ussid ära.
Ja Ann võtnud raha ära, annud aga Kaiele üheainukese, nii et see sellega rahul pidanud olema. Ja Ann läinud ise kohe kodu ja ei ole tulundki enam ilmaski karja.
E 29130 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord läinud P. Jüri ja K. Jaan kuusemetsa palgivargille ja hakanud metsas palka raiuma, nii et laastud lennanud kohe. Ja kui see kuusk maha saanud lastud, siis hakanud ta teist kohe raiuma ja annud kuusele. Ja see olnud neljapäeva õhtul. Aga mehed jäänud kuulatama ja kaugelt olnud nagu hobusekabjade plaginat. Ja see plagin tulnud ikka ligemalle. Ja ikka plakin tulnud ikka ligemalle. Meestel hakanud kangesti hirm ja näinud, et kõik mets läinud sealt valgeks ja see ragin tulnud ligemalle. Mehed aga karanud regede peale ja ajama hobustega Unakvere poole ja ei ole enam julgenud tagasi minna.
E 29138 (21) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ussa lastakse põõsast välja tulla, kus neid on nii. Võetakse pihelgavemmal ja lõigatakse üheksa märki peale ja siis pannakse kepp püsti. Ja siis käidakse vastu päeva selle põõsa ümber ja loetakse iga korra juures:
"Noorik, tule põsast välja!"
Ja siis mindakse juurest ära natuge maad ja vaats siis, kui sedasi oled teinud, siis keerutab uss ennast selle vemla ümber just nende lõikamiste siis iga kord.
E 29140 (37) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõost Käusaare metsas
Kõost Käusaare metsa maantid mööda läinud mölder kord Vana-Käusaare Jaan. See läinud mööda teed ja näinud, et neli halli olnud ees ja läinud mööda Joosta teed alla, aga Käusaare Jaan mõtelnud, mis see ometi on, et nii suure hobustega ja ilusa tõllaga sinna alla sõidab. Ja läinud sinna tee peale ja vaadanud jälgi, aga ei ole mitte jälgi leidnud. Siis pannud ta imeks ja saanud aru, et see muud ei olnud kui vanatont ise.
E 29140/1 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Teine kord jälle see Käusaare Jaan läinud kodu minema ja jälle siinsamas metsa vahel Käusaare teelahkmes olnud. Jäänud järsku nii pimedaks, et enam ei ole näinud mitte midagidki. Mölder olnud kui kotis. Aga nüid hakanud ta Isameiet lugema. Ja kui ta ära "Aamen" ütelnud, siis kadunud kõik ära ja taevatähed paistnud jälle. Ja Käusaare Jaan läinud jälle edasi kuni kodu. seal ei ole temal enam midagi juhtunud.
E 29148 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tamun ehk must uss
Tamun ehk must uss on sellest saanud, kui ükskord oli naisterahvas karjas käinud, siis jooksnud ta üle allikasoone saba sisse vidades ja ütelnud:
"Os sind ka siin ees olemast."
Siis ütelnud alikas:
"Et sina nii lohakas oled ja ei viisi oma jalgu tõsta, siis ütlen ma sulle, et sul saab sest ajast isesugune edelt okas sisse kasuma, et kui keegi asi saba ehk jala külge puutuma, siis ajab kilkama ja kiiskama ja kes sind ajab hüppama ja kargama."
Et kui nüid körsikusaba märjaks saab ehk keegi asi jala külge puudub, siis kilkavad naisterahvad: uih ja aih.
E 51131 (1) < Lääne-Nigula khk., Keedika k. - Aleksander Tiitsmaa < Jaan Pruel (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Terviseallikas
Allikas, mis ida poole välja jookseb, visati hõberaha ja pesti siis allikaveega haigeid silmi, mis siis pesemise järele paranesid.
Sarnane allikas on Kiidika mõisa juures Allika mäel.
E 51132 (2) < Lääne-Nigula khk, Palivere v., Seljaküla k. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Mittenbrit (1920) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Metshaldja tekkimine
Mihklipäeval visanud peaingel Miikael kurjad vaimud taevast alla. Ühest osast neist saanud metshaldjad. (Metsal'las ~al'da)
E 51133 (3) < Lääne-Nigula khk. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Mittenbrit (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tohtri allikas
Taebla koolimaja juures on Tohtri allikas, mis jookseb vastu hommikut (ida). Kui silmad või kõrvad haiged olid, siis visati allikasse kopikas või kaks vaskraha ja pesti peale selle allikaveega silmi ja kõrvu, mis siis terveks said.
Pudelitega kanti seda vett ka kaugemale. Mõned käisid allikal õige kaugelt, istusid seal juures 24 tundi ja pesid silmi ja kõrvu.
E 51134/5 (4) < Kullamaa khk., Piirsalu k. - Aleksander Tiitsmaa < August Tamm (1920) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mustjärve rändamine
Mustjärv asunud enne Mike küla all praeguse lageda raba kohal. Järves asunud Vanapagan kahe musta härjaga. Et järv küla ligidal oli, segasid külarahvas tihti Vanapagana rahu. Ta otsustas järve Turvasti küla alla rabasse viia. Ta rakendanud oma kaks musta härga järve ette ja läinud minema. Kabeli külas Varese talu juures olnud tänavad niivõrd kitsad, et järv läbi ei ole mahtunud. Muist jäänud sinna maha, kus ta veel praegu kevadel ja sügisel oma olemasolu avaldab. Kui ta järvega praegusele kohale jõudnud, läinud Vanapagan jälle oma kahe musta härjaga järve, kus viimased veel praegu ilmade muutmise eel möirgavad.
E 51136 (5) < Lääne-Nigula khk. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Metshaldjas
Metsades, kus metshaldjas elab, peab ikka mingisugust riiet pahurpidi seljas kandma. Lääne-Nigula Seljakülas Laiaku metsas olevat haldjas, kes vilistab ja inimesi eksitab. Metsavaht saada ainult selle moega käia, et üks soki pahurpidi jalas.
E 51148/9 (16) < Lääne-Nigula khk. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vaimude kivi
Kiidika metsas Lääne-Nigula kihelkonnas seisab Tallinna-Haapsalu maantee ääres suur kivi järgmise pealkirjaga:
1736 F. Knorring 1771
C. Knorring
1864 C. Knorring
1843 P. W. Knorring
L. Knorring 1871
Sellest kivist teatakse palju õudseid jutte rääkida. Ara verega inimesed ei julge praegugi temast öösel mööda minna ei jala ega hobusega, vaid käivad Kiidika mõisast ringi läbi. Kord sõitnud keegi isik puukoormaga öösel sellest kivist mööda. Korraga jäänud hobune seisma, tõmmanud kõrvad lingu ja hakanud turtsuma. Mees märganud, et palk risti tee peal ees on. Läinud palki ära tõstma, pole midagi leidnud. Näha olnud palk selgesti. Hirmutanud hobust, aga hobune ei lähe sammugi edasi, ainult turtsunud veel rohkem ja kiskunud kõrvu tagasi. Mees võtnud koormast puuhalu, löönud sellega otseti kolm korda vastu maanteed. Mets kõlanud hirmsasti, palk kadunud ära ja hobune läinud rahulikult edasi.
E 51150 < Lääne-Nigula khk., Hardo k. - Aleksander Tiitsmaa < Adu Birkenfeldt (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jooksva
Jooksvahaiguse vastu avitavad rabakalju vannid. A. Birkenfeldti naine on ühel talvel palju kedranud, nii et jalad on haigeks jäänud, on siis rabakalju vannisid teinud ja jalad on paranenud. Jooksva vastu aitab ka rabakalju tee.
E 51151 < Lääne-Nigula khk., Keedika k. - Aleksander Tiitsmaa < Maria Paalmann (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kopsu põletiku rohi kasvab põllupeenartel, kõrge maa peal. Roosad, maliinad õied (nupsakad). Varred kaunis sitked. Nendega seotakse vahest ka odranapru. Keedetakse ja juuakse seda vett.
E 51154 < Lääne-Nigula khk., Keedika k. - Aleksander Tiitsmaa < Maria Paalmann (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jooksvarohud. Neid keedetakse ja juuakse teena ja tehakse ka vannisid. /vrd. E 51151/
E 51156 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa < Jüri Uus (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Söögiisu puudus loomadel. Keedetakse sõnajala juuri ja antakse loomadele sisse (veistele ja sigadele).
E 51157 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa < Jüri Uus (1920), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Närvihaigus. Närvihaiguse vastu aitab palderjaani tee.
E 51158 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa < Jüri Uus (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ehmatuse vastu aitab palderjaani (valeriana officinalis) tee.
E 51159 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa < Jüri Uus (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hambavalu. Suitsetakse küüsikast (kasvab kruusimaal, sarapuupõõsaste vahel) piibus ja keedetakse ka küüsikavett ja hoitakse suus.
E 51161 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa < Jüri Uus (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jooksva. Keedetaks küüsika- (kasvavad kruusimail sarapuupõõsaste vahel) vett ja võetakse sisse.
E 51162 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Verekihvtitus. Takjajuured keedetakse ja juuakse seda vett. Keegi oli käinud habemeajaja juures, kus näo sisse armike läinud ja ei ole mingil viisil paranenud. Joonud siis paar korda takja- (kobru-)juure vett ja saanud terveks.
E 51163 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roos. Raudnõgeseid tambitakse peeneks pudruks ja määritakse haige koha peale.
E 51164 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roos. Valget roosi suitsetakse valge härjapeadega.
E 51167 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sügelised. Pigistatakse õuetõve rohust kollast vedelikku välja ja määritakse peale.
E 51169 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pea kärnad - keedetakse soo kuuskjalgu veega ja pestakse sellega pead. Keeta tuleb hea tükk aega.
E 51175 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa < Jüri Uus (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Leitud pealuu ja mõõk
Ristilt Tallinna poole minev maantee ääres Loigu värava taga mäel on leitud kartuliaugu kaevamisel pealuu ja pool mõõka.
E 51176 < Lääne-Nigula khk., Soolu küla - Aleksander Tiitsmann < Jüri Truus (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ussi nõelamine
Kui uss lehma nõelas, siis tehti vasaku käe nimetu sõrmega haige koha peale /joonis viisnurgast/ viitenurka rist /joonis viisnurgast/. See võttis valu ära.
13.juunil 1920
E 51180 < Lääne-Nigula khk. - Aleksander Tiitsmaa < Jaan Pruel (1920) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maaalused
Maaaluste rohuna võeti neljapäeva õhtul peotäis peenikest soola, hõeruti sellega maa-aluseid ja visati siis sool vastu koivalget.
E 51181 < Lääne-Nigula khk., Keedika k. - Aleksander Tiitsmaa < Jaan Pruel (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maha sülitamine
Kui kuskilt maast, kraavist, jõest, august vett juuakse või kuhugile maha istutakse, siis sülitakse enne sinna, et sellega kurjade tõbede külgehakkamist ära hoida.
E 51187 < Lääne-Nigula khk. - Aleksander Tiitsmaa (1902) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas puid istutada
Et peale istutamist ära ei kuivaks, peab teda nii istutama, et see külg puust, mis enne kasvades põhja pool oli, saaks jälle põhja poole, seega muidugi ka iga külg endise ilmakaare järele. Iseäranis tähtis on see okaspuude ja viljapuude juures. Samuti ka kõva puude, nagu saarte ja tammede juures.
E 51201 (1) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maa-alused
Keedetakse sookuuskjalgu tükk aega vees, pestakse sellega haigeid kohti.
E 51201 (2) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sookuuskjalgega suitsetakse maa-aluseid.
E 51202 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maa-alused
Maa-aluseid suitsetakse liivateega.
E 51203 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maa-alused
Majaka õied (sinised õied kasvavad niiske maa peal väänkasvudena). Neid keedetakse ja pestakse maa-aluseid.
E 51208 < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Seljaküla k., Laiaku t. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Kasemer (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peidetud varandus
Kirima mäel Lääne-Nigulas olla varandust varjul. Vahest olla seal auk lahti, vahest minna jälle kinni. Üks vanamees näinud, et auk lahti olnud, kuid ei ole köit kaasas olnud, et oleks sisse läinud. Lasknud siis haavaroika alla ja kuulnud tüki aja pärast taldrekute kõlinat.
Teine kord tahtnud keegi jälle sisse minna, kuid kuulnud alt koerte haukumist ja kasside karjumist. Mees ei julenud sisse minna. Kukk laulnud ja auk läinud kinni.
28. VI 1920
E 51211/2 < Lääne-Nigula khk., Taebla v., Koela k. - Aleksander Tiitsmaa < Jaan Känd (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Surnuluid leitud
Lääne-Nigula Triki (Koelas) põllu seest on leitud vanaaegseid sõjariistu ja inimese luid. Luud on jälle maha maetud, kuid asjad on Eesti Rahva Muuseumi vanavara korjajatele 1913. aastal annetatud. Asjad on välja tulnud 3-4 jala sügavusest, kuhu inimesed nähtavasti ühes selleaegsete sõjariistadega olid maetud. Arvatavasti leidub neid seal veel rohkem. Lahti kaevatud on ainult nii palju, kui seda kraavi kaevamine nõudis. Koht on pealt ühetasane küntav põld. Sealtsamast on ka välja tulnud mingisugune kullamuld, mida üks hobuspeakotitäis on toodud ja mille vanavarakorjaja on ära viinud.
1. juulil 1920. a.
E 51213 < Lääne-Nigula khk., Taebla v., Koela k. - Aleksander Tiitsmaa < Hindrek Willma (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hiiomaal tulnud mõisavalitseja õhtul sulaste tuppa ja käskinud tallipoisi külasse käsku andma minna, et mehed Emmaste metsast lähevad palka tooma. Vedajad pidid tulema järgmistest peredest: Utlast, Kilkast, Kassisaba Hansult, Sarve Sikertist, Sarve Vikertist, Sarve Pormannilt, Sarve Riikmannilt... Kõige viimane oli Pitspuud (kõiki jutustaja ei mäleta.
1. VII 1920
E 51214 < Lääne-Nigula khk., Taebla v., Koela k. - Aleksander Tiitsmaa < Hindrek Willma (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Et ilmi ette teada saada, selleks toodi metsast kuuseoks ühes puuga ja naelutadi seina külge (oks oli umbes jala pikkune). Kui ta alla vajus, siis tuli vihma, kui tõusis, siis kuiva.
Metsavahid tunda kohe, kui kuuseoksad metsas alla vajuvad, tuleb vihma, kui püsti tõusvad - kuiva.
1. VII 20
E 51243 < Lääne-Nigula khk. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tirtsud puude otsas, siis tuleb vihma. (Tihti on puud (kased) noori tirtsupoegi täis nii et kihab.)
E 51256 < Lääne-Nigula khk. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Haavavitsaga ei tohi veist lüüa, siis hakkab veis punast kusema.
E 51271 < Lääne-Nigula khk., Keedika - Aleksander Tiitsmaa < Jaan Pruel (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Usside eest hoidmine.
Madisepäeval ei tohtinud ouid koju tuua, siis tulid ussid suvel metsast koju.
10.juunil 1920
E 51272 < Lääne-Nigula khk., Keedika k. - Aleksander Tiitsmaa < Jaan Pruel (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Madisepäev
Madisepäeval ei tohinud kedrata ega sõela tõsta, siis tuli järgmisel suvel palju kärbseid. Niisama ei tohtinud puid tuua, siis tulid ussid suvel metsast koju.
10. juunil 1920
E 51274/7 < Räpina khk. - Paul Pedmanson (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jutt kodokäüjäst ja sepäst
(Räpinas ca 1913/14 Jaan Sahalsoni järele)
Ütel naasel kuule miis är'. Läts mõni päiv pääle puhtedi, ku miis üüsedi nakas kodo käümä ja naist hirmutama ja muido kolstma pöönko pääl ja sahvret piti. Ai piimä länket ümbre ja jätä es elajit kah laadah putmata. (Veta naane anna õs vast võido meehele keele otsa päälege, ku miis elle viil.) Naane kaavas umma hättä küläsepäle, kiä tiis är' kõik ilma krutsko' ja konko'. Sepp läts sepikotta, võt't säält jämme raudhannaga suurõvasara, tsusas vasara käüsehe ja tul'l naase tallo. Iste sis moro pääl oleva rüäolõ rõõgu kõrvalõ maaha ja nakas' kodokäüjät uutma. Päiv läts alla ja nakas hämmär. Sepp konot tükü aigo, kaes - värrest tulõge' ussaida ku roodas, luih ja kõhõn miis, ku maailma rojo, silmä' hindäl hauda sadanova'.
Sepp sais üles ja läts kodokäüjäle vasta ja küsse: "No kost sä nii hilda tulõt ja kes sä olõt?"
"Mä olõ kodokäüjä, a kes sä olõt?"
"Mä olõ tuusama, mis sääge'," ütel sepp vasta.
Kodokäüja ütel: "Anna' kätt kobi."
Sepp and käe, kodokäüjä pitst nigu jõus ja ütel: "Õige kõva käsi, no lääme nüüd inemeise pitstämä."
Sepp vasta: "Täämbä ei massa inämb, jätäme' tõõsõst kõrrast."
"No lääme sis elajet murma'."
Sepp jälke': "Tuust ei tulõ ka midäge vällä. Aig oo jo illanõ, kikas nakas varste kirgmä. Lääme paremb är' tagase minemä, kalmato om ka kavvõtõh."
Kodokäüjä jät't ka järge ja nakseva' mõlõmba' kalmato poole kebimä. Tii pääl kobe kodokäüjä vahetevahel õks sepä kätt.
Hää luukõnõ külh, saiva' sis kodokäüjä havva mano. Kummal inne hauda minnä'? Es saa' muud, ku tul'l serepet heittä'. Liisk langes kodokäüjä pääle ja kodokäüjä pidi inne kirsto kolima. Sepp pand kaase pääle, koput kolm kõrd kulakoga päitsehe ja ütel: "Siiä piäd sä jäämä!" Heit risti kirstu pääle ja lugi "Meie essä."
Kodukäüjä järi kirstuh hambet, ku hobõnõ ruuht ja põmise: "Ku ma oles tiidnö', et sä ristiinimene olõt, olõs su kui jusi tennö', kõ luukontega olõs su pihupinnast katske' hõõrno'."
Sepp kõnd kodo poolõ ja kai valgõga vasara handa, koh sügävä' kodokäüjä käejäle' olliva'. Kodokäüjä es tulõ inämb pääle tolle kedäge' tüllütämä. Sepp võt't lesenääse är', teivä' suurõ' saja' ja asi ants.
E 51278 < Räpina khk. - Paul Pedmanson (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahakäkmene
(Räpina rahva suust)
Inne surma mat't üts miis potitävve rahha ahosuu lõpsehe tuha sisse ja ütel: "Kelle käe panva', tollõ käe võtko!"
Kuule miis eis är'. A toda raha käkmest rõbahttõõne inemene kõrvalt kuulma salamahto. Tu nakas kah peräst rahha nuhkma. A lövvä ei', kas vai nui poolõst, laho' vai kõik ahi maaha.
Karkseva no äkke tälle kuulja sõna' miilte: kelle käe' panva, tolle käe võtko'.
Tõi sis kuulja lautselt ja siäs tima käega tuhka ja hütsi ja põmm-pott käeh.
E 51279 < Räpina khk. - Paul Pedmanson (1921) Aarne S63. Eisen "Rahaaugu jutud" 732, nr. 4, Landtman 611 Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahakäkmene
(Räpina rahva suust 1920)
Üts miis läts üüse mõtsa rahha käkmä. Pand raha potiga üte kivi viirde maa sisse ja sõnas': "Tu saasõ raha kätte, kes kats inemese pääd toosõ."
A üts tõõne inemene trehväs võsah toda kuulahtama ja müräht jälle helüga: "Kats kikkapääd!"
"Ei, kats inemese pääd."
"Mis, kats kikkapääd!"
Miis arvas, et vanapatt eis võsah oo ja leppö ka katõ kikkapääga. Tuu miis, kes võsoh kullõl, tõi ka kotost kats kikkapääd ja kõmm - raha käeh.
E 51344/6 < Läänemaa - S. Pruuden (1920) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jutt imetegevast rohust
Kuulsin vanu, kui ka noori niitjaid kõnelemast mingisugusest imetegevast rohust. Kui niita pehmel, soosel heinamaal helerohelise rohuga kasvanuid rohumättaid, siis tõusta mättalt mõnikord äkitselt uimastav hää lõhn. See olla imetegev rohi, mis ainult üks kord lõhnata, nimelt siis, kui vikat ta varre läbi lõikab. Raske on seda rohtu üles leida, sest et ta ainult mõne sekundi lõhnab. Niitja peab rohu õrred, mille keskel ta lõhnava heina arvab olevat, vette viskama, kõik teised rohukõrred ujuvad allavett, imetegev rohi aga vastuvett, sellest siis võidagi teda ära tunda. Ka võida teda siili abiga kätte saada. On nimelt tarvis siilipesale vall ümber ehitada, siil ei peaseda nüüd muidu pesa juurde, kui imetegeva rohu abil. Peab siis siilipesa juures valvama, kuni see rohuga tuleb, et siis näha, missugune see imetegev rohi õiete on.
Raske on ära tunda imetegevat rohtu, kuid on ta juba käes, siis võidakse temaga imet teha. Kui keegi sarnase rohu on leidnud, siis lõigaku ta oma käe sisse haav ja kasvatagu imetegev rohi sinna sisse. Sellel käel olla siis imetegev jõud, temaga võida kõik uksed ja lukud lahti teha. Kui sarnase käe omaniku üle kohut mõistetakse, siis otsustavad kohtunikud kohe kohtualuse kasuks, niipea kui viimane oma käe kohtu lauale paneb. Kui kohtunikud süüdlast peksta lasevad, siis tunnevad esimesed ise valu ja käsevad muidugi peksmise järele jätta.
See jutt on Läänemaal üleüldiselt tuttav. Ka tuntakse teda Muhu- ja Saaremaal. Mujal ei ole kuulnud.
E 51346 < Läänemaa - S. Pruuden (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jutt rahaaugust
Varbla kihelkonnas Linnamäe talu lähedal soos olla suur varandus ära peidetud. Seda varandust valvata hundid, niipea kui teda välja kaevama tahetakse hakata, siis tulla hundid ja peletada kaevajad minema. Kord olnud karjased karjaga soos, leidnud rahakatla ülesse, tahtnud hakata soo seest välja kiskuma, seal tulnud hundid ja murdnud terve karja maha. Muidugi hirmunud karjased ka ära, jätnud rahakatla sinnapaika, ise aga jooksnud minema. Ka olla mitu korda mehed labidatega läinud rahakatelt välja kaevama, iga kord aga tulnud hundid ja peletanud nad minema.
E 51347 < Läänemaa - S. Pruuden (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Paadremaa varakeller
Paadremaa mõis on ehitud vanadele müüridele, vanade dokumentide järele vana kloostri asemele. Rahvajutu järele olla mõisa õues hoonete vahel maa sees suur varandus peidus. Kunagi lasknud mõisaherra seal kaevata. Mõisahärra olnud kaevamise aegu Virtsu mõisas, mis umbes 20 versta kaugusel Paadremaast. Korraga hakanud härra hirmust valu karjuma, hüpanud hobuse selga ja kihutanud tuhatnelja Paadremaale. Juba eemalt karjunud ta töölistele, et need kaevamise seisma jätaks. Viimased jätnudki kaevamise seisma, härral kohe valu kadunud. Kaevajad olid suutnud varakeldri ukse lahti kangutada, näinud - suur punane härg maganud keset kellert suure kirstu peal. Keegi töölistest suutnud keldriukse kõrvalt riiulilt ühe habemenoa ja suuräti ära võtta, enne kui härra kaevamise ära keelanud.
Need jutud on Läänemaal üleüldiselt tutvad. Kirjutasin üles 1920. a. suvel.
E 51355 < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Seljaküla k. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Mittenbrit (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Metshaldjas (metsal'las).
Seljaküla Uueda Jüri ja Selidemäe Kustav käinud korra Suuressoos jahil. Päisi pääva ajal eksinud nad üksteisest ära. Äkisti läinud mets pimedaks, nii et midagi pole näinud.
Siis märganud nad metshaldjast, kes olnud justkui kõver vanamoor, pikk nokk peas, ja vilistanud. Raba metsavahi ema oli sel ajal ära surnud, need arvanud esiti tema vaimu olevat. Kui nad aru saanud, et see enam õige asi pole, tahtnud nad teda lasta, kuid haldjas näidanud sõrme ja ütelnud: "Ära lase! Ära lase!" Alles päevatõusu ajal leidnud nad üksteist.
25. märtsil 1921. a.
E 51357 < Lääne-Nigula khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui mingi varandus on seitse aastat maa sees olnud, siis ei saa teda enam heaga kätte.
E 51358 < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Seljaküla k. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Mittenbrit (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Katle haud
Rootsi ajal pandud Katle hauda (haud asub Vidruka-Seljaküla rajal väikeses jõekeses. Ta on umbes 2 jalga sügav, ümargune) suur katel rahaga. Raha pandud vandega. Seljaküla Vanakupja Maanus käinud kolm neljapäeva õhtut kahe musta härjaga rahakatelt välja kiskumas. Löönud pootshaagi taha ja tõmmanud. Esimisel neljapäeval pole midagi tulnud, samuti ka teisel. Kolmandal neljapäeva õhtul saanud ta katle kätte. Mitmed sugulased saanud sellest osa, kuid pärast jäänud kõik vaeseks.
26.III, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003/19/21
E 51360 < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Seljaküla k. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahaauku otsimas
Korra läinud üks Kuie mees (küla Kullamaa-Piirsalu kihelkonnsd) näärilaupäeva õhtul rahaauku otsima. Tark käskinud oherdi kaasa võtta ja esimisel vastulijal silma peast välja puurida. Läinud rahaauguallika juure, seal tulnud talle õemees vastu. Ta pole tahtnud temal silma peast välja puurida. Pärast küsinud ta õemehe käest järele, kus ta uueaasta öösel käinud. Õemees ei olnud kusagil käinud, ainult kurivaim oli ennast õemeheks moondanud.
Rahvasuust.
E 51361/2 (1) < Kuusalu khk. - Walter Lewström (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kahala ja Maardu järve riid
Kahala ja Maardu järve vaimud elasid isekeskis tülis. Et küll palju maad vahet oli, käisid nad siiski teineteisi riisumas, mille all enamasti Maardu vaimud kannatasid. Kahala järve vaimud olid tugevamad ja tegid teistele palju kahju. Vahel käisid ka Maardu järve vaimud Kahala vaimusi riisumas, aga viimased said alati võidu, sest et nad tugevamad olid.
Kord aga tõusis Kahala järvest paks pilv üles ja läks otseteed Maardu järve poole. Senna jõudes tõmbas ta kõik vee oma sisse ja tuli jälle tagasi. Teepeal kukkus üks tükk pilvest Tõdelõpe juurde maha, kus ta veel praegust näha on. Ülejäänud vee tõi pilv nii kaua oma kaasas edasi, kuni teda viimati Kahala järve paigutas.
Sest saadik olid Maardu vaimud võidetud ja nende poolt ei olnud enam vähematki kahju karta, ehk see kartus küll ennegi just suur ei olnud.
E 51362/3 (2) < Kuusalu khk. - Walter Lewström (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalevipoeg Turje keldris
Kuusalu rannas Turje keldris olnud vanasti Vanapagana kõrts. Kaks ilusat tütarlast müinud seal viina. Need neiud polnud muud kui Vanapagana orjad.
Korra tulnud Kalevipoeg Soomest, kaksteistkümmend tosinat saelaudu seljas. Neiud kutsunud Kalevipoega Turje keldrisse. Kalevipoeg läinud. Neiud jootnud Kalevipoja üsna joobnuks. Tüki aja pärast hakanud Kalevipoeg joobnud peaga edasi Peipsi poole minema. Vanasorts arvanud, Kalevipoeg joobnud, nüüd paras aeg tast jagu saada. Vanasorts Kalevipoja kallale. Kalevipoeg laudadega sortsi tagasi tõrjuma. Andnud ikka lapiti. Laud läinud pooleks, ei kasu midagi. Viimaks hüüdnud siil põõsast: "Põigiti! Põigiti!" Kohe hakanud Kalevipoeg põigiti laudadega vanapoissi peksma. Niiviisi kihutanud Kalevipoeg sortsi minema.
See koht, kus siil Kalevipoega õpetanud, kannab praegu veel Siilikõrve nime.
E 51367 (9) < ? - Mattias Johann Eisen (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naistehaiguse valu vastu. Pesuvett võtta, soola sisse panna, ka hõbevalget, Issameiet peale lugeda, kolm korda peale päeva maha matta ja jälle Issameiet peale lugeda.
E 51368 (11) < ? - Mattias Johann Eisen (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorekuu ajal tarvis käsi tasku panna, siis saab palju raha.
E 51368 (12) < ? - Mattias Johann Eisen (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui paised, muhud ehk muud inimese kehal, võetakse soola, tükk leiba, natuke hõbedat (kaabitud), pannakse nartsu sisse, viiakse ristteele ja öeldakse: "Võta haigus ära, anna tervis!" Peale selle vajutakse veel rahaga haiget kohta.
E 51368 (13) < ? - Mattias Johann Eisen (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui nägu kesteldab, tarvis söeveega pesta ja sõnu peale lugeda. Missugused need sõnad, ei ole teada.
E 51369 < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Seljaküla k. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Tipel (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Krätt
Haapsalust tulles tulnud kellegile suur tuleratas järele. Ta kartnud ja läinud Suistemale sisse. (Suistema talu Keedika külas Lääne-Nigulas), et ehk jääb maha. Olnud tüki aega toas, tulnud siis uuesti välja ja hakanud tulema, saanud Keedika metsa vahele (vaevalt 1/4 versta) ja tuleratas ilmunud jälle. Ta läinud suure hirmuga koju. Kodus näinud naised, et ta üleni kahvatu on. Need küsinud, mis ta viga on. Ta ütelnud kogeledes: "Minge vaadake, mis õues on!" Naised pole midagi enam näinud.
E 51372 < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Seljaküla k. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Mittenbrit (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kevadel mahl magus on, siis tuleb kuiv suvi. Kui vesine, siis vihmane.
26.III, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003/19/21
E 51373 < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Seljaküla k. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Mittenbrit (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oogna pajustik
Seljaküla mõisas elanud parun Oogen (Hogen?). Ta tulnud Seljakülasse tündrise kullakotiga, kuid jäänud pärast päris vaeseks.
Korra kaevanud üks saarlane temale kraavi. Oogen kiskunud palga madalamaks kui kaubeldud. Saarlane ütelnud: "Nink pää sa tuleva lauba enam siin raha jägama." Teisel laupäeval poonud Oogen ennast pajuoksa, sellest tulnud ka pajustiku praegune nimi.
26.III, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003/19/21
E 51376 < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Seljaküla k. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Mittenbrit (1921) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jahiõnne kirikuleivaga
Seljaküla Selidemäe Kustav toonud kirikuleiva, pannud ta püssi sisse ja lasknud siis jäneseid ja tetri nii palju, et pole enam jõudnud kojugi kanda. Viimaks tulnud veel jänes, kahe peaga, krapp kaelas. Seda pole ta enam lasknud, see olnud vanaõelus ise.
Teinekord toonud ta jälle kirikuleiva, pannud ta puust lõksu vahele ja tahtnud pahema käe alt, selg leiva pool, leiva peale lasta, kuid hääl hüüdnud: "Kustav, Kustav, tahad sa veel teist korda Jeesust risti puua?" Ta pole siis lasknud, võtnud leiva ja söönud ära.
E 51380 < Kullamaa khk., Piirsalu v. - Aleksander Tiitsmaa < Johannes Tammermann (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan Suuressoosse*1 silda ehitamas
Korra tahtnud Vanapagan Nõva poolt silda üle Suuressoo ehitada. Teinud juba hea tüki valmis, kuid korraga laulnud kukk. Vanapagan pannud plagama, sild jäänud pooleli. Koht, kus ta silda ehitanud, on veel praegugi näha.
*1 Suuressoo asub Harjumaal. - Üleskirjutaja märkus.
E 51381 < Kullamaa khk., Piirsalu v. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan Suuressood niitmas
Korra läinud Vanapagan Suuressood niitma seitsmesüllase löö ja viiesüllase vikatiga. Niitnud tükk aega. Viimaks väsinud ta ära ja ütelnud: "Ei mina seda niida, ilm on seda niitnud ja niitku veel!" Suuressoo asub Harjumaal.
E 51387 < Kuusalu khk., Kolga v. - Johannes Silberberg (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sündinud lugu
Ukskord oli olnud ühes kohas sadamas kaks laeva kõrvi. Mõlemad olid olnud lastis, nii et teisel päeval oleks võinud välja sõita. Õhtul, kui videvikuks läinud, pandud tekkvahid välja, kaptenid olnud linnas.
Nüüd, kui pimedamaks läinud, kuulnud vahid, et kapteid räägivad laeva poordi peal. Vahid imestanud mõlemad, et kust need kaptenid siia said, sest nad on ju linnas. Ja kaptenid olivad rääkinud isekeskis seal: teine oli öölnud et meie laev on alt mädanud, et ei või välja minna.
Vähe aja pärast tulnud kapten laeva. Vahid hakanud kaptenile rääkima, mis nad kuulnud. Kapten imestanud ja ei uskunud. Siis mindud vaatama ja eks oligi laev alt mädanenud olnud. Ja ei aitanud muud kui pidi hakatama parandama.
E 51389a/90 < Kuusalu khk., Kolga v., Muuksi k. - Adele Linkmann (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naissaare sündimine
Ennevaste sõitnud üks laev Tallinnast Soome. See laev võtnud ka reisijaid peale. Enne laeva äraminemist tulnud laeva peale üks vanamees ja ütelnud: "Kui siia laeva peale keegi tuleb ja selles varastatud asi on, siis lähab laev hukka!" Seda üteldes kadunud vanamees.
Palju inimesi olnud juba laeva peal, siis tulnud veel üks vana naisterahvas peale. Laev hakanud selle peale minema. Kui ta aga juba hulga maad oli edasi sõitnud, siis tõusnud hirmus torm. Kapten käskinud igaühe käest küsida, et kas neil kellegil on võerast asja kaasas. Ühel naesel olnud varastatud leib. Mehed rääkinud kaptenile, et sel naesel, kes kõige viimaks laeva peale tulnud, olla varastatud leib. Kapten käskinud naese merda visata. Naene visatud merde, aga ta hüüdnud leiba eel visates: "Kui sa ennast peastad, siis peasta ka mind!" Niipea kui naene vette kukkunud, tõusnud tema jalgade all üks küngas temaga ühes vee peale. Sellel künkal olnud puud, põesad, loomad ja linnud kõik peal. Kui naene hirmust toibunud, siis saanud aru, et see ilus saar oli. Mere poole vaatades näinud ta üht ilusat paati saare poole tulema. Naene istunud paati ja sõitnud kodu tagasi.
Saar on oma nime sellest saanud, et sinna naene merde visati. Laev aga jõudis õnnelikult Soome. Saar kannab veel tänapäeval Naissaare nime.
E 51391 < Kuusalu khk., Kolga v., Muuksi k. - Adele Linkmann (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jutt Tsitri kulla leidmisest
Ennevanaste elanud Tsitris üks suur tore mõisnik. Sel mõisnikul olnud palju vara. Tema pidanud omal palju teenijaid. Ükskord tulnud sinna kraavikaevajad tema kääst tööd paluma. Mõisnik juhatanud mehed kraavi kaevama. Kaevates leidnud üks mees kraavi põhjast kollast kullakarva mulda. Mehed kaevanud kuni õhtuni, siis läinud koju. See mees, kes kullamulda leidnud, pannud seda tasku ja viinud seda mõisnikule näha. Sellele aga ütelnud mõisnik, et ära sa seda kellegile räägi. Maksnud meestele palga välja ja saatnud nad minema. Sest ajast saadik on aga kraav poolikule jäenud, sest mõisnik kartnud seda, et keegi võib selle läbi rikkaks saada.
E 51392 < Kuusalu khk., Kolga v., Muuksi k. - Adele Linkmann (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Muinasjutt
Ennevanasti elanud Salmistu külas üks naine. Selle naise mees olnud surnud. Ühel õhtul tulnud sellele naisele võõraid. Võõrad olnud toas, kuna naine teises toas toimetas. Pärast tulnud naine tuppa, siis kui võerad ära läinud, läinud ka naine neid saatma. Teised oodanud kodu tulema, aga naist ei ole tulnud.
Hommiku, kui naise vanemad merele läinud, leidnuvad nemad naise võrgust. Päevavalges vaadates näinud nemad muda peal naise jälgi ja hobusekabja jälgi. Viimaks ütelnuvad teised, et tema mees oli põrgusse läinud ja sealt vanapaganaga naise järel tulnud.
E 51401 < Kolga-Jaani khk., Leie k. - August Anni < Jaan Anni, 61 a. (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oiu kabeli kellad
Kolga-Jaanis Oiu jõe suus olnud vanasti kabel. Kui sõda külasse olevat jõunud, olevat säält kabelist kellad võetud ja Oiu jõe ääres seisva Utti talu kohal jõkke lastud. Säält kõlisevat nad veelgi vahel, aga keski ei oska neid välja võtta. Oiu kabeli aga põletand vaenlased maha.
E 51496/7 (1) < Kodavere khk. - Elsbet Markus (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Umbjärv
Umbjärve-nimeline järveke, umbes 1/3 versta pikk ja kuni 60 sülda lai, asub soos, mis Kavastu ja Vara valla piiril, Tartumaal asub (Tartust versta 25 Peipsi poole), ulatades Koosa-Tartu teest kuni Tammistu-Taabri teeni. See soo kannab nime: Kavastus ja Varal Umbjärve soo, Taabris Laukasoo. Järv asub soo põhjapoolses osas, Koosa-Tartu maanteest umbes verst maad eemal seistes.
Järve ei ole seni teadusliselt uuritud. Ümbruskonna elanikud on tema sügavust mõõtnud köiega, kuid köis ei olevat põhja ulatanud. Umbjärv on kinni kasvamas. Temast välja voolab kaevatud kraav. Järves ei ole nähtud kalu. Ümbruskonnas on ta mõnesuguseid muinasjutte tekitanud. Neist ühe jutustas mulle Mihkel Koort, 73 a. vana, Kavastu Laarituma (= Laari Tooma) talus 17. juulil 1921. a. Jutt käib järgmiselt.
Terve Laukasoo kohal asunud ennem järv. Kord sõitnud Tartust kodu poole üks kutnik* oma naese ja väikse lapsega. Et laps teel ennast ära määrinud, läinud naene teda järve kaldale pesema.** Järvest öeldud sarnase teotamise pärast: "Küll tuleb aeg, kus te siit enam juuagi ei saa."
Läks mööda mõni aeg. Tuli torm. Järvest tõusis üles pilv, viis vee kaasa. Ainult väikene veekogu jäi järele. Torm oli nii suur, et pilv ühtlasi suure kivi üles tõi, mis Vara Polli talu*** juure maha langes. Üks kild eraldus kivi küljest ja langes Vedu**** taha.
Järele jäänud järveke on veel praegugi iseäralik: igal jaanipäeva laupäeval tõuseb sealt välja kuldne lootsik. Imestades silmitsed sa teda. Aga seal hakkab õitsema sõnajalg, sa pöörad silmad tema peale ja lootsik on kadunud.
* Kutnik - vaene inimene, pobul ("t" peenendatud).
** Sel ajal ulatus Umbjärv muidugi maanteeni.
*** Polli talu juures asub suur aratiline? kivi.
**** Vetu taha Kavaste poolt arvates.
E 51497 (2) < Kodavere khk. - Elsbet Markus (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks haavalehed värisevad
Kord tahtnud tormi ajal vanapagan haava alla varju pugeda. Haab ei võtnud teda vastu. Vanapagan sajatanud: "Ärgu leidku sa tormi ajal iialgi rahu." Nüüd värisevad haavalehed igal tuule puhumisel.(Kuulsin lapsepõlves E.M.)
E 51497 (4) < Kodavere khk. - Elsbet Markus (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peale leivade ahjust välja võtmist peab Kavastus ahju tingimata puid viskama. Miks? Ei teata.
E 51497 (7) < Kodavere khk. - Elsbet Markus (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui haavad urbe täis, on järgmisel aastal hea kaertesaak.
E 51535 (14) < Vigala khk. - Jaan Eisen (1869) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Puud kivikõvaks teha
Kes seda tahab ja tarvitab, võtko üks jago liivakärko, (tulekivi liiva) ja kaks jago värvi, sulatago poti sees kokko ja pärast keeva vee sees vedelaks. Selle vedelaga saab puu, mis kivikõvaks tahhe, kord-korrast senikaua määritud, kuni puu sisse enam ei võta. Viimaks saab veel puu vitrioliõliga üle määritud, ja kui on kuinud, veega üle pestud.
E 51548 < Tartumaa - Kustav Vilberg < Tartu Reaalkooli õpilane (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas Saadjärv tulnud
Ennemuiste olnud Saadjärve asemel suur kirik, kirikusse läinuvad ühel pühapäeval seitse venda. Aga paraku kui vennad saanud kirikusse, karjunud üks mees väljast: "Saadjärv tuleb, Saadjärv tuleb!" Ja kohe olnud ka kiriku asemel järv.
PS. Tänapäevani, kui kohegi kirikusse seitse venda kõik korraga üheskoos lähevad, kaduda kirik kohe ära.
E 51550 (2) < Palamuse khk., Toovere k. - Gustav Vilbaste < V. J. (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maanteed mööda Roela mõisa poole minnes tuleb tee peal madal lohuke ette, kus veeallikas vett tee pääle niriseda laseb. Sellepärast ei ole see koht kunagi suvel kuiv, vait alati enamiste märg. Selle koha kohta teavad säälsed inimesed järgmist rääkida.
Ükskord toodud Roela mõisast suur piiritusevoor. Selle lohu kohal kukkunud ühel moonamehel piiritusevaat vankrilt maha, mille pääle vaat katki läinud ja piiritus kõik vaadist välja voolanud.
Teised moonamehed, kes seda olivad näinud, jooksnud sinna juure kohe piiritus maha sattunud ja lakkunud ta viimse tilgani maast ülesse. Tänapäevani teavad rahvas rääkida, et näe Roela mõisa moonamehed on selle koha kõige mulla ja piiritusega ära lakkunud. Sellest see koht ollagi madal.
1910, V.J.
E 51555/6 < Äksi khk., Kärevere k. - Gustav Vilbaste (1911/21) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas Saadjärv sündinud
Sääl kohal, kus praegu Saadjärv on, olnud ennemiste üks suur kirik. Vanapaganal olnud nõu mitu korda seda kirikut ära hävitada. Küll visanud ta mitu korda kiviga, kuid pole kunagi trehvanud. See lugu tehnud tolle va mehikesele palju meelevalu. Ükskord tulnud temal hea nõu meelde, et kaks versta kirikust eemal üks kuulus nõid elada, kes kõik oma salasõnadega ära suut teha. Vanapaganal hea nõu kallis, kohe jookstes nõia juurde, rääkinud oma loo otsast otsani ära ja küsinud, kuidas seda kiriku hävitamist võiks korda saata. Nõid vastanud selle peale: "Minul on kerge seda kiriku-tühja ära hävitada, kui sa aga mulle selle eest kaks vakast kotitäit kulda annad."
Vanapagan vastanud: "Küll ma sulle kulla annan, kui aga kiriku hävitatud saab.
Nõid olnud selle kulla lubamisega nõus ja rääkinud vanapaganale järgmist: "Pühapäeval, kui inimesed kiriku jumalat paluma lähevad, siis lasen ma järve kirikule pääle. Järgmisel pühapäeva hommikul ole kullakottidega minu juures. Koputa ukse pihta järgmiste sõnadega:
Kati, Kati,
tii uss lahti.
Küll ma siis su sisse lasen."
Pühapäev jõudnud kätte. Varahommikul olnud juba vanapagan, kaks kullakoti seljas, nõia ukse taga ja koputanud ukse pihta nõia õpetadud sõnadega:
"Kati, Kati,
tii uss lahti."
Nõid, kes neid sõnu kuulnud oli, avas vanapaganale ukse. Vanapagan astunud sisse, visanud kaks kotitäit kulda õlalt ukselävele maha ja ütelnud: "Säh, siin ons sinu palk! Tule ja lähme nüüd kirikut hävitama, muidu läheb paras aeg käest ära!"
Nõid olnud ka valmis ja mõlemad sammunud kiriku poole. Kiriku juure saades sammunud nad kiriku ligi, nõid lugenud natuke aega oma salasõnu ja karjunud viimaks: "Üks, kaks kolm, järv, tule nüüd!"
Silmapilk olnud kiriku asemel suur järv. Kõik kirikus olevad inimesed olla praegugi järvepõhjas kirikus. Selge ilmaga võida kirikut järvepõhjas tänapäevgi näha, vahel kosta ka järvepõhjast kirikuliste laul.
Märkus. Vahel jääda kalameestel ka noot kirikutorni otsa kinni. Kati olnud nõia nimi.
Märkus. Kui Saadjärv kuulsa nõia Kati nõidumise pääle sündinud, teinud nõid otsuseks ühte inimest järves kiisaks nõiduda. See suur kiis pidada sääl järves tänapäevgi olema. Kui mõni inimene teda sealt kätte pidada saama, kaduda Saadjärv ära.
Käreverest kulnud 1911. 15. III.
E 51558 (1) < ? - Gustav Vilbaste (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lammas poja ära on põlganud, siis peab karjus mööda sõitvale külamehele hõikama: "Külamees, külamees, lammas põlgas poja ära." Kui teine külamees ütleb: "Võtku hoida," siis võtab lammas poega hoida.
E 51558 (2) < ? - Gustav Vilbaste (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kevadel kuustel palju käbisid on (noori), siis saab hea kartuliaasta.
E 51578/80 < Tallinn - H. Tomasson (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Virumaal Haljala kihelkonnas olnud Kaostu mõis. Mõisaherral olnud kutsar. See viimane olnud väga ebausklik. Ta uskunud kõiksuguste lausujate, soolapuhujate, nõidade ja nende kunstide sisse. Kaostu mõisast natuke maad eemal Vihula külas elanud omas viletsas hurtsikus üks vanaeit. Tema olnud suur lausuja. Kõik, kes tema juurde tulnud kas hambavalu, luuvalu või mõne muu häda pärast, pööranud tervena ja rõõmsana jälle koju tagasi, kiites ja imestades lausujaeide suurt võimu. Arvati ja räägiti, et vanaeit põrgulastega ühenduses olla, sest kust tal muidu niisugune suur võim.
Kord olnud Kaostu mõisa kutsaril kange hambavalu. Ööd ja päevad läbi kannatanud kutsar puurivat valu, siis lõppenud aga tema kannatus ja ta otsustanud: "Oot, oot, lähen õige lausuja juure, ta ju nii mitmed terveks teinud ehk suudab ka mind aidata. Ruttu võtnud ta tallist hobuse ja kihutanud lausuja vanaeide juurde. Igaüks,kes lausuja juure abi otsima tuli, pidanud (talle tasuks) pudeli viina kaasa tooma, muidu vanaeit jutule ei olevat võtnud. Kutsar võtnud siis ka pooletoobise kaasa ja ulatanud vanaeide kätte. Viimane pobisenud vanaeit viina peale mingisuguseid salajaseid sõnu ja andnud seda lausutud viina kutsarile juua. Kohe olnud kutsari hambavalu nagu käega pühitud. Rõõmsana pööranud kutsar koju tagasi.
Korraga poole tee peal tulnud talle vastu must sikk, kelle seljas istunud must mees. Mõlemate silmad kiirganud peas nagu tulised söed. Imelik ratsanik asunud kutsari hobuse pahemale poole külge ja sõitnud sõnalausumata. Kutsar pole hirmu pärast ka julenud esiteks suud lahti teha. Viimaks võtnud südame rindu ja küsinud: "Mis sa must tahad, et kogu see aeg mu kõrval kõmbid?" Niipea, kui mees seda ütelnud, komistanud ta hobune, kukkunud maha ja ta ise jäänud hobuse alla. Üles tõustes tunnud ta pistvat valu pahemas puusas, see olnud nagu halvatud. Enese ees näinud kutsar seitse teed ja olnud kimbus, missugust teed minna. Korraga aga hakanud kuked laulma. Siis kadunud seitse teed ära ja kutsar tunnud oma vana tee jälle ära. Ta annud hobusele pihta ja kihutanud tuhatnelja kodu poole.
E 51581/4 < Tallinn - Hilda Nurk (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
VIII b kl
Järve lendamine
(Kuurkülas)
Korra elas mõisas üks mees, kes kutsari ametit pidas, oma julguse ja elavuse tõttu aga terves vallas lugupeetud oli.
Ühel kevadisel päeval läks ta metsa, kirves kaasas, et vehmreks parajat puud raiuda, ja tagasi tulles nägi puujuure ümber imelikku hunikut, mis elavatest ussidest koos seisis. Imeväärt julgusega ligines ta sellele, tappis osa usse ära, kuna harjakandjal pea kirvega maha lõi ja koju viis, sest sellest oli ta vanainimeste juttudes palju kuulnud.
Nimelt: harjakandja ussi pea söömine andis sel isikule võimaluse linnukeeltest aru saada.
Nii sündis ka kutsariga, kuid ta ei teadnud sellest kuni järgmise juhtumiseni. Mõne päeva pärast pidi ta kusagile mõisahärra käsul sõitma. Tee peal pani ta tähele, et tuul puhuma hakkas ja suur must pilv kõrgele tõusis ja järk-järgult kutsarile ligines, kuid see ei teadnud suuremat hädaohtu peale vihma karta.
Järsku hakkas üks väike linnuke sõitja ümber siristades lendama. Kuulatades sai mees linnu jutust aru - suur pilv ei olnud muud midagi kui lendav järv, mis iga silmapilk alla kukkuda võis. Nüid kihutas kutsar hobust nii ruttu kui võimalik, et ainult elu päästa, kuid vaevalt oli ta paarsada sülda eemale sõitnud, kui must pilv maha langes. Järgmisel päeval koju sõites nägi ta luha asemel, mis mõlemalt poolt segametsaga piiratud oli, suurt järve. Ainult üks kõrgem koht, kus kolm kaske kasvasid, paistis endiselt silma.
Tuul kiigutas kurvalt nende üksikute kaskede latvu ...
Nii lendasid vanast järved ja kui lapsed karjamaalt sülditaolist vedelikku leidsid, pidasid seda mööda lennanud järve tükiks, mida puudutada ei tohtinud.
Korra olla järv terve mõisa enese alla uputanud, ühes sellega ka kõik ta elanikud. Praegu veel paistvat elumaja korstnad vees, kui suvel paadist järvepõhja vaadata.
E 51592 < Kodavere khk., Ruskavere k. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rauduks
Kustavi naine Ein tulnud noorespõlves kord mõisast teenimast koju, läinud kääbastest mööda ja näinud seal raudukse. Kodus kõnelenud ta sellest isale ja küsinud, miks Küti rahvas omale sinna metsa keldri on teinud. Isa ütelnud, et seal mingit keldert pole. Tüdruk tõendanud, et ta kindlasti kellert näinud - olnud rauduks pruuniks värvitud. Ka kolistanud veel sõrmega võtmeaugus.
Mindud siis kellert otsima, aga pole enam midagi leitud.
Märkus: Käesolevad 8 kääbast asuvad Saare Kose metsas Kääpa jõe äärest umbes 0,5 km kaugusel. Seal olla palju varandust varjul. Varanduseotsijad on kääpad läbi kaevanud.
E 51593 < Kodavere khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahaauk. Kääpad
/joonis/
Saare Kose metsas on 8 kääbast. Pull Peetrile oli kord näidatud unes kääbast nr 7 ja kästud teda sinna kaevama minna. Seal pidanud olema kuldhärjaikkeid ja veel muid asju. Unes kästud teda üksi minna ja keelatud ära sest kellegile rääkimast. Pull Peeter pole julgenud üksi minna, rääkinud sellest ka pojale ja läinud siis kahekesi kaevama. Kaevanud augu 8 jalga sügavaks, aga pole midagi leidnud. Oleks ta üksi läinud, siis oleks ta varanduse kätte saanud.
E 51594 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Verioja
Vara mõisast Sirnavere poole minnes on väike ojake, mis tee alt läbi voolab. Vanasti olnud seal suur lahing, nii et hobusevarss veresse ära olla upunud. Sellest tulnud ka nimi. Sealt olla ka sõjamehi kõige mundritega välja kaevatud, kuid Vara krahv lasknud nad jälle maha matta. Paremad asjad võtnud ta omale.
E 51596 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmaa < Soosaar, peremees (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalevipoja kivid
Ruskavere Lassi talu väljal on Kalevipoja lingukivi tükk. Teine tükk kukkunud Peipsi ääre, kuna teine siia, Ruskavere väljale kukkunud.
Talu peremees Soosaar.
E 51597 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalevipoeg järvi mõõtmas
Korra mõõtnud Kalevipoeg järvi. Kõige sügavam olnud Kaiu järv, mis tulnud kaelani, teised tulnud põlvini.
E 51598 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalevipoeg järvi mõõtmas
Korra mõõtnud Kalevipoeg kõik järved ära. Peipsi olnud persini, Mustjärv munnideni, Kaiu järv kaelani, Kuninga järv kuklani, Ilmjärv olnud ilma põhjata.
E 51599 < Kodavere khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalevipoja kivid
Kodavere ja Kallaste vahel Tedre külas Peipsi kaldal on kaks suurt kivi. Neid olla Kalevipoeg ropsuga visanud.
E 51600/1 < Kodavere khk., Alatskivi v. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalevipoja säng Alatskivil
/joonis 1/
Plaan (umbkaudne)
Kalevipoeg olnud veel väikene poisike ja hakanud omale sängi ehitama. Tahtnud aga palju suurema teha kui see praegu on (62 m pikema), aga isa ütelnud: "Ää, poja, tee nii suurt sängi, ega sa nii pikaks ei kasva." Siis teinud Kalevipoeg sängi lühemaks ja 63 m pikkune osa jäi kasuta seisma.
Kalevipoja säng
/joonis 2/
Läbilõige (umbkaudne)
E 51604 < Kodavere khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Varandust leitud
Kodavere kihelkonna Saare valla Ruskavere küla Sepa talu ligidal olevast Kose metsas olevatest kääbastest saanud omal ajal Kallaste venelased hulga raha. Raha olnud suure savist poti sees. Potitükid olnud pärast veel seal maas ja nende juures pihlakakangid (hoovad), millega nad raske rahapoti olid maa seest välja kaalunud.
E 51607 < Kodavere khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Poomise tamm
Alatskivi Linnamäe idapoolsel serval on suur tamm, millel üks suur oks kaugele kraavi peale välja sirutub. Kraavi põhjas on praegu jalgtee. Vanasti poonud parun Noleken (Alatskivi mõisa omanik) sinna vastuhakkajaid orje, kus nad kaua teiste hirmuks rippunud.
E 51608 < Kodavere khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keldrid
Alatskivi Linnamäe sees olla keldrid raudustega. Kui vastu linnamäe külgi tugevasti põrutada, siis kõmisevad need uksed.
Enne pandud nendesse keldritesse vastuhakkajaid orje. Kui rauduksed vahest avatud, siis tulnud sealt paha lehk välja. Keldrites olla ka varandust.
Märkus: Alatskivi Linnamäe sees keldreid ei ole. A. T.
E 51612 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kärsa allik
Maarja Magdaleenas Kudina vallas Vaidavere külas Paavli (rahvasuus ka Kruusa) talu ligidal on haiseva veega allik. Kui selle veega haigeid silmi pestud, siis saanud nad kohe terveks. Enne käinud paljud sealt vett viimas. Kas allikale ka ohverdati, ei teata.
E 51615 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Juutide habemetest kadakad
Selgise metsavahimaja juures oleval Kabelimäel kasvab kadakaid, kuna ümbruses neid ei ole. Rahvas seletab, et enne olla sinna maetud juutisid ja jäätud habemed välja. Pärast kasvanud habemetest kadakad.
E 51723/4 < Kuusalu khk., Kolga v. - E. Kutnik (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Libahunt
Saaremaal elanud noor lesknaine, tal olnud kaheaastane tütar. Sealsamas ligidal elanud üks vanatüdruk. Ta teinud kõiksugu vigurid, isegi hundiks moondanud ta ennast. Nende elukoht asunud suure metsa ääres. Sealt natuke maad metsa sees olnud suured sügavad kuristikud. Kui temal vahest midagi iseäraliku juhtunud, siis jooksnud ta metsa, otse sinna kuristiku juurde, hüpanud sinna sisse, lasknud kolm korda uperpalli ja rääkinud nõidussõnu. Kui ta kõik need vigurid ära oli teinud, siis tulnud ta august välja, aga mitte inimese, vaid hundi näol, siis läinud ta metsa hulkuma ja lambakarjaseid hirmutama.
Ühekorra näinud lesk seda vigurdamist, ta mõelnud ka teha ja ta teinud. Last üksinda kodu jättes jooksnud ta metsa. Tulnud sealt tagasi, kaks kõrva peas, saba taga ja neli jalga alla, aga selle ajaga oli laps magamast üles tõusnud ja nutma hakanud. Hunt kuulnud nuttu ja jooksnud toa juurde, et last vaigistada, läinud lapse kiigu juurde, aga kui laps seda oli näinud, karanud ta kiigust välja ja vänderdand õue, ise suurt kisa tõstes. Ei hundil ole muud aidanud, kui jooksnud metsa, ja natukese aja pärast olnud kõik otsas.
E 51761a < Kuusalu khk., Kolga v. - Evalt Jalakas (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kahala järve sündimine
Ennemalt olnud Kahala järv Maardu järve kõrval. Järvede vaimud läinud tihti riidu ja käinud Vanataadile kaebamas. Vanataat tüdinenud kaebtustega ära. Ta võtnud nõuks järve teise kohta viia.
Ükskord tulnud must pilv järve kohta ja tõmbanud kõik vee enesesse. Ja siis hakanud ta edasi liikuma. Musta pilve ees lennanud lind ja karjunud: "Põgenege, järv tuleb!"
Mõned inimesed pannud linnu hüüdmist tähele ja põgenenud ära, aga muist ei ole pannud tähele, vaid teinud tööd edasi. Kui pilv senna kohta saanud, hakanud hirmus palju vihma sadama. Need, kes linnu hüüdmist tähele on pannud ja ära põgenenud, need peasenud ära, aga kes linnu hüüdmist tähele ei pannud, need uppunud ära. Nüüdse Kahala järve asemel on olnud ennemalt ilus nurm. Inimesed teinud seal tööd.
E 51774 (1) < Kuusalu khk., Kolga v. - K. Volberg (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Imelik kivi
Kiio vallas Sõitme külas on suur kivi tee ääres. Selle kivi kohta on järgmine jutt.
Kord tulnud rannamees linnast. Pikast teekäimisest olla ta väsinud. Mees näinud tee ääres suure kivi ja heitnud selle äärde magama. Parajasti vajunud tal silmad kinni. Korraga tulnud hall vanamees tema juurde. Vanamees käskinud randlast viivitamata sealt ära minna. Selle peale tõusnud mees üles ja läinud minema. Räägitakse - kui keegi selle kivi äärde magama heidab, siis kohe hall vanamees teda sealt minema ajab.
E 51774/5 (2) < Kuusalu khk., Kolga v. - K. Volberg (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kulla muld
Kolga vallas Muuksi külas on vana merekalda kõrgem koht, mida Linnamäeks kutsutakse. Seal ligidal on Zitri mõis. Vanasti saatnud selle mõisahärra oma teomehe Linnamäe alla kraavi kaevama. Kraavi kaevates näinud teomees, et kraavi põhjas punane muld olnud. Õhtu koju minnes viinud ta mulda mõisahärrale näha. Härra vaadanud mulda ja käskinud teomeest kraavi hoolega kinni katta. Sealjuures ütelnud härra, et mees sellest kellegile ei räägiks. Viimaks läinud jutt siiski laiali. Arvatakse, et punane muld kuld olnud.
(Jutud kuuldud Kolga vallas Muuksi külas.)
E 51776/7 < Kuusalu khk., Kolga v. - A. Pihlakas (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kahala järve sündimine
(Kuuldud Harju maakonnas Kuusalu kihelkonnas Kolga vallas) Harjumaal Tallinna linna lähedal olnud kaks järve. Kord läinud nad kahekesi tülisse. Et seda tüle jälle heaks teha, läinud Vanajumalale asja ära seletama. Viimaks tüdinenud nad ka sellest käimisest ära ja jäänud rahule.
Ükskord ilmunud sinna järvede kohta suur pilve ja korjanud teise järve vee oma sisse. Varsti peale selle seisnud Kahala küla ligidal ühe heinamaa kohal, kus inimesed töötanud, suur must pilv. Selle eel lennanud lind ja hüüdnud: "Minge ruttu eest ära!"
Töölised ei ole pannud seda hüüdu tähelegi ja töötanud edasi. Selle peale hakanud kangesti vihma sadama, mis kõik heinamaa ja töölised oma alla matnud. Sinna tekkinud veekogu, mida Kahala järveks kutsutakse.
E 51778/9 < Kuusalu khk, Kolga v. - J. Lõuke (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas enne lendvat saadeti
Minu vanaema teab rääkida, et kui tema karjas käinud, siis näinud ta ka, kuidas lendvat oli saadetud. Ennevanaste käinud kõik küla kari üheskoos. Nemad läinud teise tüdrukuga lehmi koju ajama ja näinud, et Sillarebase karjamaa poolt üks vanaeit tulnud, müts kuklas, ning eide pea kohal olnud tuline võru. Vanaeit aga olnud ühest saunast pärit ja kui ta kellegagi vihaseks saanud, saatnud sellele kohe õnnetust.
Ühe kivi juurde saades kadunud vanaeit ära ja tuline võru läinud tema pea kohalt ikka edasi. Ühe pere loomad tulnud parajasti ja tuline vits kukkunud nende loomade hulka.
Teisel päeval kuulnud ta, et sealt perest lehm haigeks jäänud ja ära surnud.
E 51786 < Paistu khk., Kaarli v. - Anna Johanson (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maalise arstimine
Hõbeasjaga tuleb haige koht ümber piirida. Kolm viienurgelist risti pääle teha. Siis ümber pää ja jalgade kolm korda peripäeva piirida. Viienurgeline rist otsaette teha. Leida salakoht, kus palju ei käida. Sinna maasse auk lõigata. Hõbeasjast auku hõbet kaapida. Auk jälle maatükiga kinni panna ja viienurgeline rist pääle teha. /Asi võib ka kuldne olla. Uleüldse, mitte rahaga toimetada./
E 51787 (1) < Paistu khk., Kaarli k. - Anna Johanson (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Käsna arstimine
Käsnad ära lugeda. Villase lõngasse niisama palju sõlmi heita. Üks käsn katki lõigata. Lõng verega määrida ja ukse alla ära peita, kust üle käidakse.
E 51787 (4) < Paistu khk., Kaarli k. - Anna Johanson (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vihmaveega, mis puukatuselt tilkunud, tuleb käsne peseda.
E 51788 (1) < Paistu khk., Kaarli v., Ridala k. - Anna Johanson < Tiio Järsolar, 70 a. (1921) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kärna arstimine = hapukoore ja kasepuu söepulbri seguga määrida.
E 51788 (2) < Paistu khk., Kaarli v., Ridala k. - Anna Johanson < Tiio Järsolar, 70 a. (1921) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kärnaoblika juured (kollane, kasvab järves, jões) peenikeseks teha. Hapu oore ja väävlihappega hapnema panna. Siis selle vedelikuga määrida.
E 51788 (3) < Paistu khk., Kaarli v., Ridala k. - Anna Johanson < Tiio Järsolar, 70 a. (1921) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Seesmise valu rohi = balderjaanijuured viina sees leotada ja siis seda juua.
E 51789 (2) < Paistu khk., Kaarli v., Ridala k. - Anna Johanson < Tiio Järsolar, 70 a. (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kärnaoblika juured (kollane, kasvab järves, jões) peenikeseks teha. Hapukoore ja väävlihappega hapnema panna. Siis selle vedelikuga määrida.
E 51789 (5) < Paistu khk., Kaarli v., Ridala k. - Anna Johanson < Tiio Järsolar, 70 a. (1921) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosi arstimine - toomekaapega määrida.
E 51792 (1) < Paistu khk., Kaarli v. Ridala k. - Anna Johanson (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ristimise vesi peab ilusa koha pääle viitama, kas lille ehk puu juurele, siis kasvab laps ilus.
E 51792 (5) < Paistu khk., Kaarli v. Ridala k. - Anna Johanson (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Esimese jõulu öösel kiriku ukse ees põlvili kolm korda "Meie isa" palvet lugeda. Siis ukse võtmeaugust altari poole vaadata. Sääl võib peast tulevikku näha, kas laulatakse, maetakse jne.
E 51793 (1) < Paistu khk., Kaarli v. Ridala k. - Anna Johanson (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sõnad saksa viha vastu - kui peksa anti
Soost tuo soojad vitsad,
pajust palavad vitsad.
Tammepakku pekseti,
mustakuube uhuti.
Tule, kurat, jõua, kurat,
üle üheksa kiriku.
E 51793 (2) < Paistu khk., Kaarli v. Ridala k. - Anna Johanson (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui võõras looma vaatab ja kiidab, siis peab tasa ütlema: "Sita sul keele pääle!" Muidu kahetseb looma ära.
[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 Järgmine lehekülg ]