Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
E 53248 < Karja khk. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Pammana külas Olde metsavahi lähedal, vist merekaldal, olla Kalevi kivi, mille Kalevi naine põllepaela katki minnes maha pootnud.
E 53250 (17) < Audru khk., Oara k. Aadumadise t. - Juri Raku (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Terve jalaga ei või longata, taevaisa panebki lonkama.
E 53252/3 < Urvaste khk., Sõmerpalu v. - Johan Toom (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Väga austatud herra M. J. Eisen.
Palun vabandada, et Teid tülitada julgesin. Pööran Teie kui kuulsa ja vilund vanavara uurija poole palvega nõu küsides asja üle, mis mind huvitab.
Mõni aasta tagasi on leitud Räpina mõisa ligidal kellegi talu maa seest raudkasti sees olev Rootsi sõja aegne dokument, mis sisaldab järgmist: Tänasel päeval 12. juulil 1710. aastal on Rootsi sõjakassa Vene sõjavägede pealetungimisel siia maha maetud 2 tonni, 200 000 kuldtükidega; koha mõõdud: siit Kõlõsi kõrtsi kaevu juurest 3*** hommiku poole, 30+++lõuna, 300 ... tagasi põhja. Üks pool sellest dokumendist saab alal hoitud kuninglikus sõjaväe staabis arhiivis Stokholmis. Dokument on varrustet kuningliku vapi ja kolme kindrali allkirjaga. Sellest Rootsi sõjakassa matmisest on ka legenda vanarahva suus olemas ja selle legenda järele otsimisega on juhtumise see kast dokumendiga kätte saadud. See isik on ise ära surnud ja enne surma, ei tea keegi, kuhu selle dokumendi peitnud. Meelde on jäänud selle talu omanikule see, mis siin üles tähentasin. Kõrtsi ei ole enam olemas, see paik on ümberkaudu teada. Koht, kus dokument oli, oli mul teada. Koha omanik väga intereseerib selle asjaga ja palub mind selles asjas kaasa aidata. Seda asjalugu tõendab faktiliselt see, et dokument leiti, mis põhjust annab tõele, et see mitte ainult legenda ei ole. Kõige raskem küsimus on see, missuguseid mõõtusi nad tarvitasid, mis tähendavad niisugused mõõdu üksused või pikkused neis märkides. Ilma mõõduta ei ole seal midagi peale hakata. Väga kahju on niisugust varandust maa sees peidule jätta. Võib olla, et leiate niisugustest asjadest huvitust ja lubate sellest vaevast osa võtta tehnilisest küljest, mis väga tähtis oleks, kui aga Teil selleks aeg lubab. Teie ehk saaksite oma laialise tutvuse läbi kergelt Stokholmi arhiivist teise poole dokumenti kätte, mis meid kohe otsa peale viiks, ja mõõdut on tähtis.
Palun teid väga, kui see Teid ei tülita, oma arvamist selles asjas teatada.
E 53256 (b) < Helme khk., Riidaja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui minevatele kurgedele laulda:
Essi, essi, kurekesed,
Tagumine ots ette,
Edimene taade,
siis lähevad nad segi ja ei leia enam õiget teed, aga sarnane segamine toob lauljale kahju.
E 53256 (7) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Toom olla püha puu ja teda olla püütud ikka koju istutada. Tema õied näitavad inimlikku (või neitsilikku) puhtust. Nagu vanapagan inimesi tüütama kipub, nii kipuvad putukad toomele kahju tegema. Aga inimese kohus on toome kaitsta, siis kaitstakse ka teda ja sellep. et ta püha, laulab tema otsas ka ööpik.
E 53256 (8) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas Eliina Korts 1999, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kadak seisab rahva põlguse all, sest ta kergats hoopleja oli ja inimesed ei tohi teda koju istutada. Aga kui majas halb õhk, siis kaotab selle kadakakõrvetamine, sest kadak ei salli võistlejaid ja halb õhk majas tähendavat kurjavaimu majas pesitsemist,kes seda sünnitab. Tules karjub kadak oma tigeda südame üle, sest ta on vihane, et Jumal ei luba teda teiste puie pikuseks kasvada.
E 53256 (9) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kask on tigeda vaimuga ja tema vitstega laste peksmine aitab, et nad kõige kergemini koeruse maha jätavad. Teistel puil ei ole seda mõju.
E 53256 (10) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui pihlakal palju marju, saab vihmane sügis.
E 53256 (11) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui kevadel lepal pikad peened urvad, saab hea rukkisaak, kuna lühikesed jämedad urvad rukki äpardust tähendavad.
E 53256 (12) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui sarapuul kevadel palju urbe, on hea odrasaak.
E 53256 (13) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui kevadel haaval pikad pehmed urvad, on head kaerasaaki loota.
Haavapuudega ei tohi saunaahju kütta, siis hakkab nahk sügelema.
E 53270 (2) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Siis on Kastre mõisast teisel pool jõge vana Kantsi linna varemed, kus rahva jutu järgi maa-aluses keldris suur varandus olla sõa ajal ära peidetud.
E 53270 (3) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Nüüd tulevad teated Kastre-Peravallast:
Kikkaseeres (Kikkasaar) aurulaevast välja astudes, viib tee üle Suuresoo (5 versta lai) Tasa talu juure. Seal on üks vana kapõl, mis suure vee ajal sinna alla peatama jäänud. 30 aasta eest olid seal veel surnuristid näha. Praegu on veel üks suur mänd selle pühapaiga tunistaja, kus meie esivanemate luud peituvad.
E 53270 (4) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Sealt 4 versta edasi algab Ahunapalo külas Kure talu. Tolle talu kohal on vana ohverdamise koht, mis vanal muistsel ajal Karja kerikumägi kutsuti. Hilja aja eest kasvas veel sääl tore pihlapuu, mille all ohvrit oli toodud, mis aga kahjuks maha on raiutud. Koha nime järele võib otsustada, et seal kariloomi ohvriks toodi.
E 53270/1 (5) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Üks verst maanteed edasi jõuab reisija Ahunapalo koolimaja ja surnuaia juure. Ka see nägemise väärt koht olla suure vee ajal tulnud. Nägemise väärt on ta oma üle 1000 aasta mändade ja kahe nägemise väärt kadaka pärast. Lehepuud on kõik hiljem istutud. Ei vist kusagil Eestis leia puusärk nii pehmet aset kui Ahunapalo kabeli liivas.
E 53271 (6) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvrikohtatest on üks Kõivosaares kahe talu vahel kasvava suure vana kase all ja teine Leegol Poska talu maa pääl. Ka seal kasvas suurepäraline kask. Kas alles on, ei tea.
E 53271/2 (9) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pääle sõja on käinud peninukid (röövsalgad) külades ja riisunud kõik, mis kätte said. Selle kartusel on rahvas oma väärtasjad sügavale maapõue peitnud, sest röövsalgad on pika oradega isegi maa sisse torkind. Paljud surid ja varandus jäi maapõue varjule. Ahunapalus Mäha talus, kui vanast kootidega reht peksti, olla ühes kohas põranda all iseäräliselt kõmisend. Seal arvati raha või väärtasju olema ära peidetud, sest selle rehe põranda pääle oli juba teine maja ehitud. Praegune Mäha vana perenaine teab küll veel tänapäev seda kohta näidata. Mäha talu on küla asemele ehitud. Seal leiti põllult kõiksugu vana raha ja ehteasju, mis, kahju küll, kõik hoolimatult teadmatalt on laiali pillatud.
E 53275 < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Lõpõtusõn tulõ ma viil Mähä talo mano tagasi. Vanaste, mitu, mitu põlvõ tagasi, om säält üts perepoig, veli, kel esämajan võimalik elädä es ole, Otepää kihelkonda, Pühajärve ligidäle vällä lännü ja sinnä üte väikese järve viirde endäle talo ehitänü, talolõ Mähä nimes pannu ja järve Mähä järv kutsma nakanu. Tima sugu eläs viil prõlla sääl.
E 53297/302 < Vigala khk. - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Torupilli-Tiit oli kange mängimees. Kus iganes pidu peeti, seal Tiidu torupill hüüdis. Ja Tiit mängis hästi. Tiit läks oma mängimise peale uhkeks. Hooples, et maa ega taeva vahel enam teist nii head mängijat ei ole.
Kui ühe pühapäeva noorrahvas kaasikus tantsis ja Tiit nii torupilli puhus, et silmad pungis peas, tuli üks hall vanamees noorerahva sekka. Noorrahvas kohe pilkama: "Tule tantsima, taat!" Aga ei taat taha tantsida.
Näeb Tiitki taati. Tiit hüüdma: "Ei taha sa tantsida, siis tule mängima. Minagi tahan tantsida!"
Vanake vasta: "Heake küll, pojuke, anna aga pill siia!"
Tiit pilgates vasta: "Kas tead aga ka, kust otsast puhuma hakkad?"
"Küll saame näha," kostis vanake. Võttis pilli Tiidu käest ja hakkas puhuma. Ja näe imet: Tiit kohe tantsimas. Tantsib ja hüppab nii et küll saab. Ei tantsi enam tahtmise pärast, tantsib sunni pärast. Ei või vasta panna, jalad tantsivad vägise. Ei jätnud enne tantsimist järele, kui viimaks nii väsis, et jalad enam ei kannud. Langes nagu nott pikali maha, ei jaksanud enam ülesse tõusta.
Sellegipärast ei jätnud võeras pillimees pillipuhumist järele. Puhus aga ühtelugu edasi. Ja vaata, mis nüüd sündis. Tiit hakkas maa sisse vajuma. Tahtis küll ära põgeneda, aga tee, mis tahad, jalga tõsta ei jõua. Palus pidulisi appi, aga ükski ei julgenud Tiidu pärast kätt ega jalga liigutada. Igaüks pani punuma, kui Tiidu nägi maa sisse vajuvat. Kõik kartsivad, et neilgi ehk niisamasugune lugu kätte tuleb.
Vanamees mängis aga edasi. Tiit vajus ikka sügavamasse, pea paistis veel välja. Torupill hüüdis edasi. Pea ei nähtud enam Tiidu peadki.
Tiit arvas, et nüüd surm silmapilk kätte tuleb. Pigistas silmad kinni ja ootas suremist. Aga või ep surm nii hõlpsalt tuleb. Korraga tundis aga Tiit, nagu puutuks keegi ta külge. Tegi silmad lahti ja nägi nüüd enese ümber mitu pisukest mehikest suurte vasaratega. Mõned koputasivad oma vasaratega Tiidu külge. Natuke kaugemal tagusivad teised niisama pisukesed mehikesed kulda ja hõbedat.
Tiidu juuksed tõusivad hirmu pärast püsti. Üks pisuke mehike ütles: "Andke võerale tubliste pihta, miks ta tuli meie rahu rikkuma!" Ja juba koputasivad mitmed vasaratega Tiidu selga.
Tiit põlvili maha paluma: "Kulla vennad, andke andeks! Ma pole midagi paha teinud. Ma olen Torupilli-Tiit. Ei oleks ise iialgi teie rahu tulnud rikkuma, kui mind siia ei oleks saadetud."
"Kui sa pillimees oled, siis mängi meile ka üks lugu, siis usume," ütlesivad väiksed mehed.
Torupilli-Tiit aga vasta: "Hea meelega mängiksin, kui mul pilli oleks. Aga mu pill jäi sinna maha, kus viimase korra mängisin!"
"Ära pilli eest muret kanna! Küll me sulle pilli muretseme," hüüdsivad väiksed mehed. Ja sedamaid toodi torupill Tiidu kätte. Ja missugune pill veel! Niisugune, kelle sarnast Tiit enne veel iialgi ei olnud näinud.
Tiidu ei mõtelnud kaua. Pani torud suu äärde ja lasi hüüda. Ja hüüdiski mehemoodi, hüüdis palju paremine kui Tiidu oma pill.
Vaevalt kuulsivad pisukesed mehed torupilli hüüdmist, kui igaüks jalad ametisse pani. Pihid paisati piost ja vasar käest ja lasi labajalavaltsi. See oli nali näha, kudas väikesed mehikesed õige keerutasivad. Tiit mängis aga ka oma kõige kenamaid tükkisid. Tiidu suu väsis viimaks puhudes ära, aga ei väsinud väikesed mehed tantsimast. Lasti vahel Tiidut aga väha lõõtsutada ja siis algas tants uueste. Nii meheviisi ei olnud Tiit veel kusagilgi pulmas ega pidul tööd teinud, kui siin väikste meeste seas.
Viimaks nähti väiksedki mehed väsivat. Nad käskisivad Tiidut puhata ja ütlesivad: "Sa oled meile nii suure rõõmu teinud, kui meil kaua aega ei ole olnud. Selle heateo eest ei taha me sinu vastu tänamata olla. Tule meiega kaasa ja piad oma palga saama."
Väikesed mehed võtsivad pillimehe käest kinni ja viisivad suurde majasse. Siin oli seitse määratut tuba. Need olivad kõik kuld- ja hõbekangisid täis.
"Võta nüüd nii palju kulda ja hõbedat, kui aga süda kutsub," ütlesivad väiksed mehed. Kõik tuad on su ees lahti, võta kust tahad, aga ära ometi seitsmendast kambrist võta!"
Ütlesivad ja läksivad oma teed. Õnnelik torupillimees jäi üsna üksi kullavirnade vahele. Nüüd oli hea nõu kallis, mis võtta, mis jätta. Üks kullatomp oli ta meelest ikka armsam kui teine. Heameelega oleks ta kõik kulla enesele võtnud, kui aga oleks jaksanud kaasa võtta.
Miks keelasivad aga väiksed mehed seitsmendast tuast võtta? Oli tarvis vaatama minna, mis seal on. Läkski vaatama. Kuldvirnad seal niisama nagu mujal. Kas see aga parem kuld ei olnud kui mujal? Vististe! Miks väiksed mehed muidu keelsivad sealt võtta? Küll nad vist kadedad olivad.
Ei midagi, pillimehe nõu peetud: ainult seitsmendast tuast tarvis võtta. Kahmas kolm kuldpakku selga, aga ennä, olivad nii rasked, et mees nendega sammugi edasi ei saanud. Ei aidanud, pidi ühe kuldpaku seljast maha viskama. Kahju küll, aga mis teha! Suure vaevaga jõudis kahe kuldpakuga viimaks õue.
Siin tulivad talle väiksed mehed vasta. Mehikesed kohe küsima: "Kas nüüd koju tahad minna?"
Tiit vasta: "Mis ma enam aega viidan! Aeg ammu juba minna!"
Väiksed mehikesed lahkeste vasta: "Hea küll, siis tuleme sulle teed juhatama. Oled nüüd enesele palga ise valinud, ole rahul sellega."
Kui nad natukese maad edasi jõudsivad, lõi väike mehike vasaraga vasta maad. Vali kärgatus oli kuulda. Tiit langes nagu minestusesse. Kui ta jälle ärkas, leidis ta ennast kodutänavas olevat. Tiit ruttas nüüd koju. Siin hakkas ta oma kuldpakkusid paremine järele vaatama. Võttis vasara, lõi kuldpaku otsast tüki ära. Kuldpakust kargas pillimehele nagu suitsu vastu silmi. Suits pani Tiidu aevastama ja köhima. Ühtlasi hakkasivad Tiidul kõik kohad sügelema. Paremini vaadates nägi Tiit enesel kõik keha maa-alusid täis olevat. Neist ei saanud ta enam iialgi lahti.
E 53340/3 < Vigala khk. - Matthias Johann Eisen (1890) Mt. 1148+1000. Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Hans teinud korra suurt veetõrt. Ajanud just viimase vitsa peale, kui korraga väike hall mees ta juurde joosnud. Ise hüüdma: "Päästa mind, päästa mind, kulla mees!"
Hans küsima: "Kelle käest ma sind päästan? Ma ei näe sul ju kedagi viga olevat!"
Võeras vasta: "Eks sa näe, et kuri vaenlane mu kannul on!"
Hans vaatab ümber, ei näe midagi. Võerale vasta: "Mis tühja sa räägid! Pole ju kedagi näha!"
Võeras vasta: "Vaata ometi, mis piksepilv sealt tuleb. Seal on palju välkusid. Need mu tapavad, kui ma varju ei leia!"
Hans vaatab ja näebki piksepilve tulevat.
Võeras aga uuesti paluma: "Ole kärme, ole kärme! Otsi varjupaika! Tahan su heategu ikka meeles pidada. Tunnen juba suurt surmahirmu!"
Hans mõtlema: "Kuhu ma su õige panen? Pue tõrde! Paremat kohta ma ei tea!"
Võeras vasta: "Ei see aita! Välk lööb tõrre puruks ja tapab minu!"
Hans vasta: "Aga kui ma tõrre vee põhja lasen?"
Võeras vasta: "Jah, see on mehine nõu. Ei siis ole viga midagi!"
Hans kohe õpetama: "Karga siis kohe kaevu. Küll ma tõrre järele veeretan. Aga ütle mulle enne, kes sa ise oled?"
Võeras vasta: "Ära mu nime küsi. Mul on tuhat nime. Minu nime tunneb igamees!"
Ja juba hüppab võeras karsumm! kaevu.
Hansul selge aru käes, et võeras keegi muu ei ole, kui vanapoiss. Kohe nõu kindel vanapoissi hästi kiusata. Veeretab tõrre üle kaevuääre kaevu. Ei ütle ise vanapoisile midagi. Vanapoiss vaatab vee peal, arvab kaevu sügavust järele. Korraga tõrs karkolks vanapoisi päha.
Nüüd alles Hans hüüdma: "Hoia alt ära!" Aga juba vanapoisil pill pios. "Ai, ai, ai!!!" õhkab mehike.
Ei Hans lase pilli lüüa. Hüüab alla: "Ära lõuga! Pue ruttu tõrde, tõmma tõrs üle pea ja kisu ta siis kaevu põhja. Juba välgud käivad. Kui müristamine mööda, küll siis hüüan!"
Nagu kuul kadus vanapoiss tõrrega kaevupõhja.
Müristamine läinud peagi mööda.
Hansul tahtmine vanapoisile pussi edasi teha. Teinud kaevu äärde tule ülesse, rauatükid tulesse. Hakanud siis kaevu serval teist tõrt tegema.
Korraga kuuleb solinat, vaatab alla: vanapoiss pistab pea veest välja: "Kulla sõber, kas müristamine juba möödas?"
Hans kohe vastu: "Ei vennike! Välgud käivad veel siuh ja säuh!"
Ja silmapilk tuline rauatükk kaevu vanapoisile kaela.
Vanapoiss vette nagu tina tuhka kadunud.
Tükk aega läheb mööda, vanapoiss jälle pea välja küsima. Seesama vastus ja palk.
Nii piinand Hans vanapoissi kolm päeva. Hansu himu saanud siis aga kaevu ääres istumisest täis. Kui vanapoiss jälle pea veest välja pistnud, kostnud Hans, et müristamine möödas. Kribinal-krabinal ronind vanapoiss kohe mööda kaevusalvi ülesse.
Üleval mees õhkama: "Oli aga see müristamine. Ei ma niisugust ole enne näinud. Ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Pidi mu hinge võtma. Ei ma oleks eluga pääsnud, kui sa, kulla sõber, mind ei oleks aidand. Välkusid käis pauh ja pauh! vasta tõrre põhja. Aga tugev oli see tõrs, ei välgud jõudnud tõrre põhja!"
Hans naerdes vasta: "Mis nad mehe tõrrele siis võivad teha!"
Vanapoiss vasta: "Ja jah, mees sa oled, seda ma näen. Teist nii tublit meest ei ole mu silma puutund. Kas tead mis? Tule õige minule poisiks. Niisugust meest läheb mul tarvis. Hea söögi ja hea palga annan. Annan aastas kotitäie kulda. Et niisugune tark mees minu juurest pea ära ei läheks, siis teeme kauba seitsme aasta peale. Seda ma nõuan aga, et mu käskusid karvapealt piad täitma!"
Hans vasta: "Aga sa ei tohi suuremat tööd mulle teha anda, kui jaksan teha! Mis jõuan, tahan teha!"
Vanapoiss vasta: "Ära karda! Üle jõu ei nõua ma iial su käest!"
Hans vasta: "Kui lugu nii, siis kaup küps. Aga mis mul meelde tuleb. Ma olen ise hea mees ja tahan, et ka mu peremees hea mees on. Võib olla, et sa vahel vihastad, ei tahaks ma sind teenima tulla!"
Vanapoiss vasta: "Ära karda, ei vihasta!"
Hans vasta: "Küll sa nüüd oled mees lubama, aga kes seda võib uskuda. Seitsme aasta sees võib mõndagi juhtuda. Ehk saad ise vihaseks ehk vihastad mind! Kes seda teab!"
Vanapoiss vasta: "Kui seda piaks juhtuma, siis pista kas mu silmad peast välja!"
Hans vasta: "Sõnast meest, härga sarvest! Käsi siin!"
Kaup valmis. Hans oligi vanapoisi poiss.
E 53364 < Saaremaa - Matthias Johann Eisen < P. Südda (1892) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Mees tuli metsast heinakoormaga. Ilm oli palav, mehel tilkus higi otsa eest. Korraga tuli väike habemega mehike joostes mehe juurde ja meest paluma: "Kulla meheke, ole hea, võta mind oma vankri peale. Olen nii väsinud, et enam sammugi edasi ei jõua astuda."
Mees aga vasta: "Eks sa näe, et mul enesel higi mööda nägu maha tilgub ja suur heinakoorm vankri peal on. Hobusel vedada küllalt juba. Ei taha ise heinakoorma otsa istuda, aga pean jo sinu istuda laskma! Mis veel!"
Võeras aga mesikeelil paluma: "Kulla mees! Lase mind koorma otsas natukegi puhata. Ma annan sulle piotäie kulda selle eest!"
Ja kohe võttis võeras taskust kuldraha ja andis mehele. Nüüd polnud enam muud kui võeras heinakoorma otsa. Ja vaevalt oli ta heinakoorma otsas, kui ta ju ka heinakoorma sisse ära kadus.
Mees pani võera tegu imeks ja sammus koorma kõrvas edasi. Korraga tõusis aga kange müristamine. Välku lõi välgu peale. Ja iga välk jooksis mehe ligidal maha, üks siia, teine sinna. Äkisti lõi välk aga heinakoormase ja esimese välgu järel veel kolm, neli välku. Nüüd kargas väike mehike nagu tuul heinakoormast välja ja hüppas karsumm ligidase ojasse. Ja kohe jooksivad välgud sellesama koha peale vette.
Nüüd alles sai mees aru, et see vanapoiss olnud, kes ta heinakoorma otsas istunud. Seda tunnistas talle antud raha. Kätt tasku pistes ei leidnud ta sealt enam rahakopikatki, vaid ainult haavalehti.
E 53365/6 (1) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanapagana kivid
Lääne rannas olivad talunikud ükskord põllul vilja koristamas. Keskpäeval oli palavus väga suur, kus inimesed kõik vagusi tööd tegivad ja rõõmsad olivad, kui vahest värske tuuleõhk mere poolt jahutust tõi. Siis tuli metsast üks päratu suur mees välja, jäe ühe välja ääre seisma, vaatas põlevate silmadega töötegijate pääle ka ütles: "Teie olete väsinud?" "Jah, herra," anti vastuseks. "Kui teie tahate, siis tahan ma teid aidata ja veel enam, ma tahan kõik selle töö üksinda ära teha ja teie võite kõrtsi minna ja juua!" Inimesed vahtisivad ehmatusega tema otsa. Üks vana talunik vaatis teda pääst jaluni ja ütles siis: "Teie olete küll suur ja tugev herra, aga mitte veel nii suur ja tugev, et 50-ne inimese eest tööd võite teha." "Ohoo," naeris suur mees, "mitte üksi 50-ne, vaid tuhande mehe eest võin ma tööd teha, kui tarvis on! Vaadake, ma tahan teile näidata, kuidas mina juht üksipäini ühe kivisilla siit Saaremaale üle mere läbi teen!"
Talunikud ehmatasivad selle üle. See kole võeras tõmbas aga ilmasuured kivid peosse, keerutas neid kergel viisil ümber ja viskas neid teisele poole, nõnda et need silma eest kadusivad. Lühikese ajaga läks kivi kivi juure ja üks põhjatu suur sild tõusis merest ülesse, mis iga viskamisega kasvis. Siis märkasivad töörahvas, et see Vanapagan oli, ja neil oli hirm tema eest. Ainult üks vanamees võttis julguse kokku ja hüüdis: "Meie ei taha kellegi Vanapagana tööd, ega ka Vanapagana abi! Sööme parem peale higi sees oma leiba, kui et meie kõrtsides magame ja vanapagana vili meie põllul kasvab! Tagane meist Jumala nimel kõige oma tegudega!" Vanapagan naeris selle pääle suure häälega, aga siis langesivad sillakivid suure mürinaga kokku ja kukkusivad kolinal ja vulinal laiali merde. Vanapagan sai selle üle hirmus vihaseks ja toetas omad jalad kahe suure kalju pääle, kuna ta isi hirmus suureks ja kõrgeks kasvis, siis tõmbas ta ühe päratu suure kaljutüki käte vahele ja tahtis seda lagunud silda ühe hoobiga jälle ära parandada. Ta viskas, aga see kivi kukkus merde, nõnda et vesi kaugele üle kallaste välja voolas ja temale vastu silmi pahvatas. Selle pääle röögatas ta korra ja kadus. Tänapäevani näikse aga tema jalajälgi nende mõlemate kaljupankade pääl, mis üksteisest 51/2 versta kaugel seisavad, kellest üks Ridali kiriku taga Saaniku küla juures ja tõine Mäe mõisa all on. Jäljed on hobusejälgede sarnatsed ja 3-4 jalga läbi mõõta suured.
E 53366/7 (2) < ? - Matthias Johann Eisen < Jaan Jung(?) (1892) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Üks teine jutt räägib jälle, et Vanapagan oma jalgega nende kahe kivi pääl olla seisnud, taskud ja põll kive täis, millega ta Kividepäält Sastamalle silda teha tahtnud. Kukk olla aga enne laulnud, kui ta oma kivivoosi õige koha pääle viia saanud; ta pillanud kivid sinnapaika ja pannud putkama. Ommeti olla ta aga omad jälged igaveseks ajaks nende mõlemate kivide sisse litsunud, kus nad veel tänapäevani näha on. Suuri raudkive on aga kõik see maa sääl täis.
Niisugusid Vanapagana kivide sületäisi ja sillategemisi on kõik meie maa täis.
Mis need kividevaremed ja kalmed õiete tähendavat, vt. Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1882, lk. 28-51. - Üleskirjutaja märkus.
E 53367 (3) < ? - Jaan Jung (1892) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Halliste kihelkonnas Õisu vallas on Sammaste küla Taru talu põllu sees üks suur kivivare ja üks veerand versta eemal üks veiksem vare Kääriku talu põllu sees. Vanapagan olla Õisu järvest silda läbi teha tahtnud ja kesköö ajal ühe suure põlletäie kiva selle tarvis korjanud. Kukk olla aga järsku laulma hakanud, mispääle Vanapagan nõnda ära ehmatanud, et ta Kääriku põllult ühe sammu - üks veerand versta - järsku kõrva karanud, kusjuures põlletäie kuhi Kääriku põllule maha kukkunud, aga Taru põllul, kuhu ta karanud, olla põllepael täieste katki läinud ja kivid kõik sinna maha pudenenud. Niisama on ka Tisu Päidre küla Maiste talu põllu sees kaks kivivaret, kust Vanapagan neid Õisu järve sillaks on tahtnud viia, aga kukelaul teda ära ehmatanud.
E 53367/8 (4) < ? - Jaan Jung (?). Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karksi kihelkonnas on mitu niisugust suurt ahervart või varet. Polli Remsi talu põllu sees on 2 (kaks), Karksi Tauga karjamõisa põllu sees 1 ja Mäekülas Küti talu juures 1 jne. Neist räägitakse, et Vanapagan Karksisse linna olevat tahtnud ehitada, mistarvis ta põllega kive kokku olevat kannud. Kukelaulu ajal olevat ta aga nõnda ehmatanud, et põllepael katki läinud ja kivid sinna maha kukkunud, kus praegu need varemed on.
[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]