Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
E 6973 (21) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuusenõelad enne küinlapäeva lume peal, siis peale küinlapäeva vee peal, sest lumi läheb siis pea ja kevade hea.
E 6974 (1) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas pikki juukseid võib saada
Kui neiu tahab omale pikki juukseid saada, siis võtku ta omale juukselõikaja ligi ja mingu, kui tuli ahjus on, ahju lõhna pääle. Sääl lasku ta oma silmad kinni siduda ja siis omal juuksed maha lõigata. Kui juuksed lõigatud on, siis pandagu nad lammasteraua pera vahele , keerutatagu kolm korda ümber pea ja üteldagu: "Kasva juukse, sirgu juukse, sirgu hästi suureksa!"
Pääle seda löögu lõikaja sellega üks kord tüdruku pea ja teine kord selja peale, siis tulgu lõikaja ahju päält maha ja löögu kolmas kord ahju külje peale. Nüüd võib ka tüdrukul silmad lahti võtta ja ta võib ahju päält maha tulla. Siis kasvavad juuksed kohe nii pikaks kuni ahju päält maha.
E 6974/6975 (2) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lamba villasaagi suurendamine.
Kui lammast hakkad pügama, siis lõika kõige esite lamba pea pealt üks tükk villu, pane need villad lammasteraua pera vahele ja keeruta kolm korda ümber lamba pea ja ütle ise: "Jumala Isa, poja ja Püha Vaimu nimel!" Siis pista need villad talle suhu. Vaata siis, kust sul tulevad alla villad.
E 6975/6978 (3) < Pärnu < Võrumaa - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuri proua
Kord olnud ühes mõisas üks väga kuri proua, kes alati oma orjadega tülitanud ja ka ühtelugu neid peksa lasknud, et need mitte tema meele järele pole tööd teha jõudnud. Tema häärberi ehk lossi lähedal olnud üks väga mäda soo ja selle soo sees üks veikene järv. Et säält mõisast väga kõverad teed tõiste mõisate poole viinud, siis võtnud see proua nõuks, sellest soost ja järvest otse õiget teed läbi lähema mõisa poole teha. Mis mõteldud, saanud ka pääle hakatud. Ta pannud kõik omad orjad selle juure töösse. Nüüs olnud orjadel päris põrgu elu. Töö olnud väga raske ja päälegi pidanud nad sääl lossiakna all proua silma ees töötama. Ükski pole aga proua tahtmise järele jõudnud teha. Kui ta muidu aknast näinud, et mõni pole hästi rutuga teinud ehk jälle tagasi juhtunud vaatama, selle lasknud ta kohe kupjatel oma lossi akna alla tirida, sääl maha tõmmata ja kolmeharuliste piitsadega, teine mees tõiselt poolt, pidanud siis teda peksma. Proua vaadanud läbi lossiakna ja röökinud ikka: "Andke talle häste, andke talle häste! Miks ta laiskleb ja ei tee mitte tubliste tööd!"
Sedaviisi tehtud ühtelugu päeval ja igal õhtul, muidugi peksetud enamasti kõik orjad läbi, proua vaadanud päält, käsknud ikka kõvemaste lüia, kui kupjad pole tema tema tahtmise järele löönud, siis lasknud ka kupjad maha tõmmata ja neid hästi tubliste peksa, seni kui ta arvanud, et ehk mõjub.
Küll töömehed palunud, aga palve pole kedagi aidanud. Neid pisaraid, mis siis orjad sääl valanud, olnud arvamata. Kui orjad nõnda hulga aega järvetöö juures olnud, siis juhtunud kord, et see kuri proua väga raskeste haigeks jäänud. Orjad olnud proua haigust kuuldes kõik rõõmsad ja soovinud südamest, et ta ka sureks, sest siis saaks nad temast lahti. Prua jäänud päev-päevalt ikka haigemaks. Haigus olnud ka väga raske. Alati kisendanud ta suurt valu ja rääkinud: "Ajage saadanad välja! Vaata, nüüd tulevad! Nüüd viib minu praegu ära."
Vahetevahel käskinud jälle orjasi nuhelda, sest et need nüüd enam tubliste tööd ei tegevad. Jälle kisendanud suurt valu. Kui ta juba mõne kuu haige olnud, siis juhtunud kord, et pikne kõvaste kärkinud ja välk käinud ikka löök löögi järele. Sel päeval heitnud ka see kuri proua hirmust piina kisendads hinge. Kui ta hinge heitnud, siis olla kõik ta ihu pealaest jalatallani üles punsunud ja nii kui paja põhi mustaks läinud ja hirmsaste haisenud.
Mõni päev pääle surma olnud matus. Kõik keha olnud nii üles punsunud, et kirstu tahtnud lõhki ajada. Matuse ajal olnud ilm kaunis selge ja ilus. Kui surnukeha hauda pandud ja haud juba kinni aetud, pöörnud matjad kodu poole, aga haua kohal tõusnud äkiste väga suur piksepilv üles ja pikse kõva pauk käinud haua peale. Haud hakanud suure pragisemisega põlema ja saatnud muidu sinist suitsu taeva poole. Kui haud juba tükk aega olnud põlenud, siis kustunud tuli ära. Matjad läinud tagasi hauda vaatama ja leidnud, et haud olnud ühes prouaga ära põlenud ja ainult suur sügav sinine tuhahaud järele jäänud. Kõik, kes seda näinud ja kuulnud olnud väga ära ehmatanud. Mõned rääkisid, et vana sarvik olla proua hauda läinud ja pikne olla seda löönud, millest ka proua põlema läinud. Nõnda saanud see kuri proua otsa ja tee jäänud soost ja järvest läbi tegemata, orjadel olnud nüüd aga palju parem elu.
E 6991/6992 (10) < Pärnu - Jaan Karu (1893). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnise vakk
Vanal ajal viidud üks suur vakk (nõu) kuhugile mõtsa. Sinna kantud kõik vilja, linu, raha, riideid, villu jne. sisse. Misasjast mitte sinna pole viidud, seda pole ka peres olnud. Ehk kui mõni säält mööda käinud ja pole mitte midagit sisse pannud, sellel juhtunud kohe mõni õnnetus. Igal aastal peetud aga küünlapäeval selle vaka juures suurt püha, kuhu kõik külarahvas kokku sööma ja jooma tulnud. Kord läinud üks-kaks peremeest tõnisevaka pärast tülisse. Nüüd juhtunud kord, et tõisel peremehel kõik lehmad laudas kael vastu seina, keel väljas ja vahivad. Perenaene näinud, et lehmad olnud, jooksnud, tõmmanud kirve ja raiunud lehmadele kopsusse. Nüüd jooksnud ta peremehe juure ja kutsunud peremeest vaatama, kuidas lehmad osandavad. Peremees tulnud vaatama ja leidnud, et lehmalõad, milledel muidugi otsad läbi seina väljapoole olnud, kõvasti väljapoole sirgu venitatud ja nii lehmad lauda seina küljes. Kõik ütelnud, et lehmad olla nõutud. Väljas lauda juures olnud ka suured jäljed ja tõises jalas olnud nõial pastal, aga tõises jalas viis olnud. Nüüd mindud nõiatarga juure abi otsima. Tark juhatanud: "Nõia jälje seest võtke lume, pange seda lauta ja suitsutage lume, siis saavad lehmad terveks. Tehtud ka seda. Aga mis ei aita. see ei aita! Lehmi pole enam ükski terveks teinud. Nüüd arvatud, et lumi jälgedes sulanud ja sellepärast ei aita.
Tõise talu sulane olnud aga lõad sirgu kiskunud ja nõnda lehmad ligi seina olnud. Sulane naernud kui koer, kuid pole sellest sõnagi julgenud rääkida.
E 6993 (20) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas peigmeest võib saada
Mine sauna, lase sääl oma ihu kuuma käes higiseks minna, siis ära mitte vihu, vaid pühi närtsuga oma ihu päält higi, pane see higi närtsuga keresele. Siis võta kereselt, pane leiva sisse ja anna sellele, keda sa omale meheks tahad sisse, ise ütle: "Sa olgu minu ligi nii kui see higi." Siis võtab see poiss sind ära ja armastab väga.
E 6995 (23) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas hallitõbe võib parandada
Võtta halli hobuse valjad ja seo nendega ilma haige teadmata teda sängi külgi kinni. Siis löö teda nende valjatega ja ütle: "Kurivaim! Saadan! ... mine seljast ära."
Siis läheb hallitõbi minema.
(Ka olla hea, kui haige halli hobuse selga istuvat ja kodust ära sõitvat. Kui siis hallitõbi tulevat ja haiget eest ei leidvat, siis ei tulevat ta enam ilmaski tagasi).
E 6997 (26) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas tuleviku võib tääda saada
Kui tahad oma tulevikku tääda saada, siis mine jaanilaupäeva õhtul metsa, kus sõnajalg õitseb. Seisa sõnajala juure ja tee omale rist ette. Siis tuleb vanapagan ja katsub sind kõiki pidi hirmutada, küll ta tuleb mitmesuguse looma näol, aga ära teda karda, siis sa saad oma tulevikku näha.
E 7002 (30) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ussisõnad, mis nõelumist keelavad.
Ussikene, sussikene!
Ära mind salaja suska,
nägemata näpista!
Ma tean sinu sündimise koha!
Põrgus laia kivi otsas.
Kui neid sõnu loed, siis uss ei nõela.
E 7004 (32) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Roosi arstimine
Kõige pealt loe tagaspidi Issameie, siis võta üks paber ja tee sinna pliiatsiga üheksa risti peale. Peale seda tee nende üheksaga risti sisse üks viienurgaline rist ja riipsuta siis paber pliiatsiga üleni ära.
Siis pane roosi pääle ja roos saab terveks.
E 7005 (35) < Pärnu l. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord tulnud Võisiku vallas ühe talusse kolm poisikest sisse. Peremees tunnud kohe, et need poisid muud keegi pole kui katkud. Poisid küsinud säält süia, juua ja muid asju. Peremees annud neile kõik, mis nad küsinud. Poisid rääkinud nüüd:
"Meie oleme kõik kohad läbi käinud, nüüd on veel Paduvere, Pahvastvere, Suurluik ja Lustivere käimata, nüüd peame ka sinna minema."
Viimaks läinud poisikesed minema. Et see peremees katkusõnu mõistnud, siis pole nad sääl midagi kurja teha saanud.
E 7013/7014 < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuda perenaine soendiks saanud
Perenaine sõtkunud toas tainast kui vanamehike akna alla tulnud ja perenaest oma jutule kutsunud. Perenaene pühkinud käed puhtaks ja läinud akna juure, kus vanamees temale soe(hundi)naha üle pea heitnud ja naene varsi soendiks saanud ja metsa jooksnud. Mahajäänud laps nutnud rinna järele pea terve päeva. Seal läinud vanaeideke üle õue , kuulnud lapse karjumist, märganud asjalugu ära ja hüidnud üle ukse tuppa lapsehoidjale: "Mine metsa ääre, seal leiate kaks kivi, üks on suurem, teine vähem, istu vähema kivi peale lapsega ja laula:
"Hommikuks huunisa,
keskpäevaks kistavars,
lõunaks lõhmuspuu," ja läinud ise edasi.
Lapsehoidja teinud nagu õpetatud, seal jooksnud soendiks saanud ema metsast välja, heitnud soenaha suurema kivi peale, istunud ise vähema kivi peale ja imetanud last. Pärast võtnud soenaha üle pea ja kadunud jälle metsa.
Nii sündinud juba kolm päeva. Neljandal päeval hüidnud endine eideke mööda minnes tuppa: "Kütke suurem kivi pihlapuudega kuumaks ja varitsegu peremees metsas, et naest parajal ajal ära peasta."
Peremees kütnud kivi kuumaks ja jäänud ise metsa varitsema. Nüid tulnud lapsehoidja lapsega, istunud kivi otsa ja laulnud oma tuttavat laulu. Kui ka soendiks saanud ema metsast välja jooksnud, soenaha seljast kuuma kivi peale pannud, ise pisema kivi peale istunud last imetama. Mees tulnud metsast välja ja nii kohe naene seda näinud, heitnud lapsehoidja sülle ja kivi juure nahka nappama, nahk aga olnud kuuma kivi peal kõrvenud ja kokku kiskunud. Nüid tahtnud ta metsa jooksta, kus aga mees ta kinni tabanud ja nii ta jälle inimeseks saanud, kus nüid kõik ühes kodu kõndinud.
E 7014/7015 < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuda pulmalised soendiks saanud
Kord kõndinud sandi moodi mehike talule ja palunud öömaja, et aga majas pulmad olnud, ei võetud teda vastu ja ta läinud saunamehe juure, kes ta lahkeste öömajale võtnud. Nüid küsinud sant: "Mis on su suurem varandus." Seal vastanud saunamees: "Mis muud, kui lehm laudas." Sant käskinud saunamehel lehma ära tappa, peakesed lauta panna ja jalad igaüks ühte nukka. Saunamees teinud seda. Nüid käskinud samt: "Võta see nahk, mine lauta reie alla ukse juure põrandale ja hüia ise üle ukse: "Kõik põleb!" Saunamees teinud nagu kästud ja pulmalised jooksnud üle naha välja ja saanud kõik soendideks ja läinud metsa.
Saunamees ehmatanud isege ja jooksnud sauna juure, aga sant olnud kadunud. Ta läinud lauda juure, laudas aga olnud igas nukas ilus lehm ja kesket lauta kirju päits. Ta rõõmustanud üliväga õnne üle, aga kurtnud peremehe ja pulmaliste üle väga.
Kord läinud ta heinamaale niitma, niitnud kaari, niitnud kaks, töö aga ei olla edenenud, seal istunud ta põesa vilusse ja hakanud võileiba sööma.
Söönud, joonud, seal karganud kari huntisi metsast lagedale ja otse tema poole, kus nad siis saunamehe söömist teravaste tunnistanud. Mees ei mõistnud hirmuga muud, kui pildus võileiva palu huntide hulka, et näljaseid sööta, kuni kustkilt abi asuks.
Saanud iga hunt suupala söönud, seal saanud nad korraga peremeheks ja pulmalisteks. Võileib olla esimese õnnistusega and ja niipea soend seda süia, saand ta inimeseks.
E 7015 (1) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui langetõbi peale tulnud, visatud must siidirätik suu peale ja kui tõbi üle läinud, siis visatud rätik põlevasse ahju ja sellega ei tulnud iialgi langetõbi peale.
E 7024/7028 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kudas Vanapagan vanast kaabust ilma jäi
Mees, kes metsas tarvilikka puid riistapuuks otsinud, näinud küll, kudas ilm pilve läinud ja kohe müristama hakanud, aga enne, kui ta märgatagi mõistnud, olnud tal juba vihm kaelas. Et ta nüid enam mujale varjule ei saanud, läinud ta ühe suure, poolmädanud kase kõrvale. Müristamine ja vihm jäänud mõne aja pärast jälle üle ja ilm olnud ilusam veel kui enne.
Mees tulnud kase kõrval kaugemalle, kuulnud aga kasejuurikate all, kes alt õõnes olnud midagi. Uuesti astunud ta kase kõrvale ja vaadanud siis kase varjult, mis sääl ometi piaks olema. Kohe tulnud üks punase pääga poisike metsast, kummardanud kase juurikate alla ja küsinud: "Anna mu müts siia."
Antud säält müts ja punase pääga poisike, kes muu keegi ei olnud kui vanapagan ise, läinud oma teed. Jalamaid tulnud teine punase pääga poisike, küsinud niisama, saanud mütsi ja läinud pasholl.
Nõnda käinud neid mitusada, kes aga oma mütsi kätte saanud, see läinud ku tuul. Kui enam kedagi ei tulnud, läinud mees kase kõrvalt, kah kummardanud maha ja küsinud kase juurikate vahele: "Anna mu müts siia?" - "Ei ole ju enam," saanud ta vastuseks. "Ei tea, kas mõni kurat neid kaks tükki pähe on pannud võeh?"
Mehel kippunud naer peale, lisatud aga juure: "Vanaäti kaabu on veel, saad sellesama." Antudki vanaäti kaabu, mis kõik otsast otsani inimeste sõrme- ja varbaküüntest valmistatud olnud.
Mees võtnud mütsi, pannud pähe. Kohe ku tuul, viinud kübar ta minema. Ta näinud nüüd ka endiseid punase pääga poisikesi, kudas nad ümber hulkunud ja inimesi taga kihutanud. Kahele mehele, kes varjule lubanud minna, jooksnud üks punase pääga poisike juure ja käskinud teist meest ütelda: "Lähme, et aga hiljaks ei jää!"
Teine punane pää jooksnud teise juure, tõuganud seda minema, käskinud ütelda: "Lähme."
Sarnaseid ja veidramaid tükka, mis nad teinud, mis aga vanaäti kaabuga mees väga hästi ära näinud ja ise ka ühest kohast tõise lennanud, kuni ta viimaks himu vahtimisest ja lendamisest ära läinud.
Ta tahtnud siis maa jääda, aga ei saa. Kübar vinnab edasi, mees sülega ümmert puu kinni. Ka see nõu ei aita, jalad tantsivad edasi.
Viimaks mees, kübar pääst, ja kaplarts maha, see nõu aitas. Nüid sai mees oma tahtmist mööda kõndida ja käia. Tegi tule üles ja kõrvetas vanaäti kaabu krõmpsuks kokku, nii et tast enam peutäit tuhkagi järele ei jäänud.
Kui nüüd vanaätt omale uut kaabut ei teinud, siis on ta vist praegu palja pääga.
E 7033/7034 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - J. Pihlap (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kosjajutt
Vanast olnud kosilased ühes talus, kus nad oma kosjajuttu peremehe ja perenaisega puhunud, kui peretütar ehk kositav, kes parajaste magamast üles ärkanud ja kohe kahe käega oma kõhtu kraapima hakanud. Perenaine arvanud, et kosilased arugi ei saa, mis kraapimine see on, ja ütelnud: "Lapsed, ajage kits välja, nüid kaabib levaanumat!"
Peretütar aga vastanud: "Ei, ei, memm, mina kraabin oma kõhtu!" Peigmees, kes ära näinud, et ta üks mõistlik inimene olnud ja midagi salata ei püidnud, võtnud ta omale naiseks ja ei rääkinud kitse väljaajamisest ega kõhukraapimisest kellegile. Aga jutt on ikka rahva kõrvu peasenud, ja kui talle mõni sõna juure lisatakse, venib ta viimaks eht nüidseaja romaaniks. Minu kõrvu on ta aga niisama pikalt ulatanud.
E 7051 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui varesid talveõhtul puude latvas nähti, siis arvati tõine päev külm ilm olevat.
E 7054/7055 < Ambla khk., Nõmküla v., Nõmküla k. - Jakob Karelson (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks videvikul ei tohi vilistada?
Vanasti olnud Pajuse veske peal üks möldripoiss, kellel moodiks olnud alati vilistada. Kord õhtuvidevikul vilistanud ta õige valjuste vesketammi peal, kuuleb aga sedamaid, et kaugel metsas temal keegi vastu vilistab. Poiss vilistab teist korda, jälle vilistatakse vastu, aga palju kävemalt ja ligemal kui enne. Poiss vilistab veel korra ning vastu vilistatakse, et maa põrub. Veel korra vilistab poiss ja vanapagan on tema ees, nülitud inimese keha seljas ning küsib: "Mis sa tahtsid minust?" Poiss ehmatanud nii ära, et vaevalt aga vanapagana eest veskekotta saanud jooksta. Sellest aeast saadik ei ole poiss ilmaski enam vilistanud. Ja öeldakse ikka: "Videvikul ei tohi vilistada! Sa kutsud kuradid enese juure." Ehmatuse järel olnud poiss kaua aega haige.
E 7060/7061 < Ambla khk., Nõmküla v., Nõmküla k. - Jakob Karelson (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks tuli suitseb?
Ennemuiste istunud õitselised metsa ääres tule ümber ja küpsetanud kartuhvlid. Korraga tulnud halli habemega vanamees metsast välja ja küsinud õitseliste käest: "Kas mulle ka kartuhvlid annate?"
Õitselised: "Meil on üksi nende tarvis, ei täidi sulle anda."
Hall vanamees: "Kui ei anna, siis võtan vägise ning hakanud kartuhvlid tulest välja võtma, kusjuures ta ise nõnda sõnanud: "Mis käps, see lops, mis vindund, selle viskan metsa, mis külm, selle panen küpsema, mis jahe, selle annan Hansule."
Kartuhvlite söömist lõpetades aevastanud halli vanamees kolm korda tulesse ja kohe tõusnud tulest paks suits ülespoole. Sellest saanud õitselised aru, et halli habemega vanamees, kes kartuhvlid söönud, keski muud ei olnud, kui vanapagan ise.
Sellest siis ka tulla, et tuli, mis enne ilma suitsuta olnud, veel tänapäevani suitseda.
E 7081/7082 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Hall ja mees
Hall tulnud kord mehele vasta, teretanud teda ja küsinud kas sa mind veel tunned. Mees kostnud: "Kust ma sind tunda võin, ma ei ole sind kunagi enne näinud?"
Hall ütelnud: "Oh, oh, meie elasime ju aasta aega ühe naha sees, aga üks vanatüdruk ajas mind sinu juurest ära, sest ta andis sulle kust rüibata."
Teinekord tulnud jälle hall mehe juure ja tahtnud talle pääle minna, aga mees saanud eest ära kardulakoopasse joosta. Hall kutsunud teda küll: "Tule välja, ma jürkan sind veel enne ühe korra, siis lähan ära omale maale ube tegema."
Aga mees ei ole enne koopast välja tulnud, kui hall omale maale läinud. Siis roninud ta välja ja hakanud omale kah uba tegema.
Uba kasunud aiateiba pikkuseks ja jämeduseks, aga mitte ühte kõtra ei ole talle külgi kasunud, kui ta ära lõigatud, siis leitud, et varred kõik seest õõnes ja teri otsast otsani täis olnud. Hallide maal kasuvat kõik niisugused uad.
E 7082/7083 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha põletamine
Ennevanast põletanud või kuivatanud vanapaganad tihti metsas raha ja kui inimesed juure vaatama läinud, kustunud tuli ja kadunud raha kõik äkiste ära. Aga kui nad ruttu mõnda asja tule pääle saanud visata, jäänud raha selle alla alles.
Kord sõitnud mees öösi ratsahobusega metsast läbi ja näinud, et vanapagan jälle raha põletanud. Et mehel midagi asja käes ei ole olnud tule pääle visata, sellepärast kihutanud ta ratsahobusega risti-rästi tulest läbi, kuni ta kustunud.
Hommiku läinud ta tuleaset vaatama ja leidnud sealt hulga kuldraha nende kohtade pealt, kuhu hobuse kabjad olid puutund.
E 7084/7085 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sureja raha matmine
Kord olnud üks vanamees raskesti suremise peal haige, aga hing ei ole tal mitte tahtnud ihust välja minna. Nõnda viselenud ta juba mitu päeva. Tulnud lauba õhta, rahvas läinud vihtma, aga perenaene jäänud üksi salaja haiget valvama.
Kui majas kõik juba vagusaks jäänud, ajanud vanamees sängis istakille, vaadanud ümberringi ja et ta kedagi ei ole näinud, võtnud ta pääaluse padja seest rahapagaski välja, roninud sängist maha ja läinud tarre. Tõmmanud käpaga kolm korda koldest tuhka üles, pannud raha sinna asemelle, lükanud tuha pealt jälle tasaseks ja ütelnud: "Kelle käsi paneb, selle käsi võtku." Isi kukkunud kõmm! kolde ette maha ja surnud.
Perenaene kuulnud ja näinud seda asja kõik pealt, jooksnud vanamehe juure, võtnud tema käe oma peosse, tõmmanud kolm korda sellega koldest tuhka üles ja rahakast olnudki käes.
Oleks perenaene ka teistega vihtuma läinud, siis ei oleks keegi teadnud, kuhu vanamees raha pandis ja ta oleks igaveste kolde jäänud. Kunas vanamees teda veel oma käega võtma oleks tulnud.
E 7085/7087 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1893). AT 240 + 240*, Munavahetamine, 21 t. + Võidujooks munavahetamisel, 17 t. Eesti käsikirjalistes kogudes on lisaks veel kümneid ainult loodushäälendi üleskirjutusi. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Meok ja kana
Enne olnud meokal*1 kullased munad ja kanal kärnased munad. Sellepärast pilganud meok alati kana ja laulnud ühtepuhku:
"Töö-töö, tühi pesa,
minul kuus kullast muna,
sinul kaks kärnast muna."
Kana vihastanud küll selle üle, aga parata ei olnud tal midagi.
Kord teinud nad meokaga kauba maha, et kumb ennemalt kuldmunade peale saab, sellele nad jäävad. Meok teadnud muidugi, et ta kanast mitu jagu rutem lennata võib, sellepärast naernud ta ja hakanud võistu lendama. Varsi olnud meok kanast tükk maad ees. Seal hüidnud kana tagast järgi:
"Meok, meok, riba peras*2,
mine pajju*3, pane kinni!"
Meok ei ole enam aega saanud tagasi vaadata, vaid lendanud pajustikku riba kinni panema. Aga seni kui ta tagasi jõudnud, olnud kana juba kuldmunade peal. Nüid jäänud kuldmunad kanale ja kärnased meokale.
Sest saadik muneb kana kullaseid mune ja meok iga aasta ainult kaks kärnast muna. Ja kui karjased teda näevad lendavat, kisendavad nad:
"Meok, meok, riba peras,
mine paiju, pane kinni!"
*1 mehik, meigas - kaelustuvi e. metstuvi; *2 järel; *3 pajuvõsasse, pajustikku
E 7089/7091 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Unel juhatud rahakatal
Ühele mehele juhatud kord unes: "Mine vana sanna asemelle enne päeva, tõsta sealt labidaga kolm korda mulda ära ja siis tuleb rahakatal nähtavale. Võta siis ta omale, aga hoia, et sa kellegiga ei räägi ega Jumala nime ei nimeta. Mees tõusnud üles ja läinud, visanud paar korda juba labidaga mulda ära, sääl tulnud külamees, läinud mööda, teretanud ja andnud jõudu. Rahakaevajal saanud süda täis, et kes sind nüid siia õnnistas ja ütelnud: "Perset laku!" Ei ole isi tähelegi pannud, et need sõnad ka rääkimine on, aga kui ta need sõnad ütelnud, läinud rahakatal kolinal maa alla, mees kaevanud küll veel tüki aega, aga ei kedagi, läinud viimaks ära kodu.
Saanud mõni päev mööda, seal juhatud talle jälle uueste: "Pane kaks härga adra ette ja mine enne päeva jälle sinna samasse kohta, kuhu rahakatal maa alla vajus, aja kolm ringi adraga ümber saunaaseme ja siis saad rahakatla kätte."
Mees teinud ka nõnda, kuda juhatud, rakendanud härjad adra ette ja läinud kündma. Käinud kaks ringi ära ümber saunaasema - ei keadgi iseäralikku juhtunud ette tulema. Jõudnud juba kolmandama ringiga sinna, kus ta esite peale hakkas, seal jäänud härjad seisma, ei tahtnud ega tahtnud enam vedada jõuda. Mees hirmutanud küll, aga ei kedagi targemat. Viimati ütelnud ta: "No jumal tule appi, teie ei jõu nüid enam vedada kah!"
Nõnda kui ta Jumalat nimetanud, käinud üks kilin ja kõlin adra all ja rahakatal kõige täiega vajunud maa alla, muudkui suur vasksang jäänud adranina otsa ripendama.
Kui teda mõnele muule mõistlikumale mehele ei ole juhatud, kes ta välja on võtnud, siis on ta praegu alles seal maa sees.
E 7092 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nõid naene.
Kord elanud üks naene, kes oma nõidusega alati teistele väga palju kurja teinud. Kord käskinud ta oma lapsi: "Lapsed, minge lõigake ja tooge mulle teise tare uksepakust kolm laastud."
Lapsed mõtelnud, ükskõik, kas meie oma ehk teise tare uksepakust toome ja ega ema seda ei tea. Sellepärast lõiganud nad oma tare uksepakust kolm laastud ja viinud emale.
Saanud paar päeva mööda läinud, surnud sealsamas talus kolm hobust järsku ära, kelle uksepakust kolm laastud olnud lõigatud. Vana nõid jooksnud laste juure ja ütelnud: "Lapsed, kärnased, te olete meie oma uksepakust kolm laastud lõiganud.
[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]