Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
E 7113 (4) < Põltsamaa - Martin Luu (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tahetakse, et peavad hästi head linad kasvama, siis peab neid ihualasti külvama ööldes: "Minge ja viige, kui tulete, siis tooge!"
E 7133/7134 (2) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Uisa karistai
Üitskõrd ollu uisk üte tüdrukut nõglanu. Küll otsitu abi, aga kennigi ei ole mõiganu. Valu olla hirmus suur, ta pidanu jalga maa sihen hoidma, siis ollu väha paremb.
Kolmandal päeval kuulu selle talu inimese, et üle kate maakonna hommiku poole minna, üits õige tark uisaarst ollev. Mintu selle manu ja toodu sinna. Nüid kutsun tark tüdruku sinna, kos uisk teda oli naglanu.
Tark läinud tüdrukust tükk maad kaugele, üte puhma manu ja nakanu uiske kokku kutsma. (Ta mõistan uisa sõnu). Tullu õige suur kari uiske kokku. Tõise ollu kikk nõnda julge ja astun targale manu, aga üits tullu õige häbelikult, ei ole tohtin silmigi targa poole tõsta. Tark ütelnu sellele: "Kas sina seda tüdrukut naglasid?"
Uisk ütelnu häbelikult: "Mina jah". Siis võttan tark vitsa ja nakanu uiska nüpeldeme. Uisk siverden ja vingun kohan. Viimati kui küll saanud, lasken valla ja ütelnu: "Kudas sa tohtsid seda tüdrukut naglata, kui ta sulle midagi ei teinud? Nüid mine ja laku haav puhtaks, et ta terveks saab."
Uisk minnu ja lakkun haava seni kui haav valges jäänu. Nüid käsken tark uiske ära minna ja minnu tüdrukuga kodu ja tüdruk saanu terves. Targale massetu hulk raha selle eest.
E 7137 (1) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pisuhända sad kinni panna, kui tagasipidi Issameiet loetas.
E 7137 (12) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorit vitsage ei tohi lehma luusva, sis nakas lehm verd nüsma.
E 7138 (13) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sarapuutse vitsage ei tohi lehmale lüvva, siis pist uisk lehma ära.
E 7138 (19) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa mõtsan kõnnid ja mõtsavaimu ahk haldija jälge pääle juhud, sis essud ära.
E 7139 (32) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kennigi ära essus, sis aagi püksi ja lastma ja vaadaku pükse ja kintse vahelt, sie om nätta kos olda.
E 7140 (39) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Martin Jänes 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Müristemise ajal ei tohi tühja nõud käe otsa võtta, muidu lää vanapagan nõu sisse ja pikne löö inimese sissi.
E 7217/7219 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Muistsed jutud rahvasuust.
I. Kus on põrgu?
Et põrgu enamb taevas pole, seda teab iga inimene, kes pühakirja om lugenud, aga kus nukas ehk kus maal ta praegu seisab, seda vist mitmed veel ei tea. Alamal seisav jutukene tahab sellest selgust tuua.
See oli ühel septembrikuu õhtul kui Sauga valla taluperemees õhtul heinakoorma pääle ladus, et hommikuks Pärnu turule müüma minna. Küll keelis naene ja lapsed, et pääle poole öö hoopis paremb on minna, et ka siis veel õigeks aeaks turule saab. Aga mees ei jätnud oma jonni, ta laskis sulase hobuse ette rakendada, istus ise koorma otsa ja sõitis õueväravast välja linna poole.
Tunni kolm võis ta jo käinud olla, aga ikka ei tulnud veel kõrts. Tee oli ees kui laud, kanarpik kasvis kahel pool teed. "Mis lugu see ometagi on? Miks ei jõua ma ometi kõrtsi juure," mõtles mees iseeneses. Kust see tuleb, et külatee nii tasaseks on silutud ja kas ma vaest koguni teelt pole ära eksinud. No, jumala ristike juures, pea jõuab kella 11. aeg, mil kõik pahad vaimud rahvajutu järele platsis peavad olema. Oh jõuaksin kord ometi kõrtsu juure välja. Ta kiirestas veel hobuse sammusid suurema viledusele ja sõitis jällegi mõne tunni edasi, aga ikka üks ja seesama lugu. Seesama nõmm, kanaharjakud ja männad kahel pool teed kuni viimaks ühe suure kõrge, valge kivimaja ette välja jõudis. Et see mitte oodetav kõrts ei olnud, märkas mees esimesel silmapilgul. Ka ei olnud ta enne ilmaski niisugust uhket hoonet oma läheduses veel näinud ega täätud ka siis arvata. Mis koht see õieti oli, kuhu ta nüüd oli välja juhtunud?
Ta sidus hobuse ukse ette posti külge kinni ja mõtles maeasse sissi astu teed küsima, aga selsamal silmapilgul lükati uks lahti ja üks saks ilmus lävele ja küsis mehe soovi järele. Kust ta tulla ja kuhu ta minna?
"Tahtsin heinakoormaga Pernu turule minna. Olen Sauga valla mees, nüüd olen vist ära eksinud ja palun tääda, mis koht see on, kuhu olen juhtunud?" - "Mis sina kohast küsid?" sõnas herra poolkaredalt. "Oled heinamüüja, et ka oma abikaasa keelu ja laste palvet õhtul ei kuulnud. Siin saab ka heinu hädaste tarvitatud. Paljo nõuad oma veiksest peksust?" - "Viis rubla," kostis mees. - "Paras hind viis rubla. Oleks sa enamb küsinud, siis oleks sina seie jäänud," kordas herra. "Ooda sääl oma koorma juures ja ära sa paigastki liigu kuni sulle raha välja toon."
Seda üteldes läks herra tuppa tagasi ja lükkas ukse poiokile. Mitte koguni peris kinni.
Mehel mõlkusid mitmed mõtted peas: "Kust võis võõras herra seda tääda, et naene ja lapsed teda vasto ööd keelsid kodust välja tulla? Mind ta keelis kangeste ära oma koorma juures seista, kuni raha välja toob. Tükk aega on juba mööda, aga rahatoojad veel kusagil. Kes teab kas toobki raha, vaid petab ainult. Lähan vaatan ukse vahelt tuppa, süüdi ta mulle anda ei saa, sest ma olen juba küllalt siin ootnud."
Nõnda mõteldes astunud mees trepi pääle ja vaatnud ukse vahelt tuppa. Aga kuidas kohkunud ta ja jäänud hirmu pärast peris kangeks. Ta näinud, et inimesed, peris alasti inimesed katlate sees keenud ja veiksed sarvedega mehed toppinud hagu ja puid katlate alla. Ta tundnud sääl mõnda oma sõpra, kes mõni aeg joba surnud. Ka tema onu ja vanaisa, kes mõlemad viinavõtjad mehed elades olivad, olivad sääl, mõlemad ühe katla sees, tõinetõisel karvus kinni ja tülitsesid hirmsaste. Vana saadan, suur mehemürakas, pitk lehmasaba taga ja sikusarved peas, olnud taga seina küljes, jämeda raudahelõa küljes kinni ja limpsutanud keelt. Selsamal pilgul, kui mees sääl vahtinud, sõitnud tõld trepi ette, neli musta täkko ees.
Vana saadan saanud väga rõõmsaks ja raputanud jämedat ahelõõga ning küsinud: "Keda säält tuuakse?" Keegi ta sellidest vastanud kõva häälega: "Võlla mõisa kubjast." Selle pääle naernud vana saadan koledaste ja hüüdnud: "Hea, väga hea! Sedasugust meest ma ammugi juba ootsin. Tooge ta sedamaid sissi, ja pange sinna keige suuremase katlasse, kus need kaks joodikut ees on."
Teendrid sammusid ukse poole ja ja talumees jooksnud kui tuul oma heinakoorma juure. Varsi ilmunud kaks teendrit, tõmbanud ühe alasti mehe tõllast välja ja kandnud, tõine peast ja tõine jalust, maja sissi. Tõld pöörnud siis kiireste ümber ja sõitnud tuldud teed tagasi, nõnda et hoostel tulesädemed nõnasõõrmetest välja purskanud. Varsi selle pääle ilmunud ka heinaostja herra ja toonud mehele viis rubla välja. "Säh, siin on so raha, meie ei peta õiget ilmaski ega tee kellegile ülekohut, kes õigust vähegi taga nõuab. Sina, mees, viska oma koorm ümber ja heida ise kõhule vankrisse maha ja ära sa oma pead enne ülesse tõsta kuni hobune seisma jääb. Kas said aru?"
Nõnna nüüd mees ka hirmu pärast teinud, et sellest koledast paigast niipea kui võimalik ära pääseda. Ta pistnud raha tasku, lükanud koorma ümber ning heitnud otseti vankrisse, mille pääle ta kolm tugevat piitsahoopi kuulnud, mida saks ta loomale virutanud.
Kui hobu seisma jäänud, tõstnud ta pea ülesse ja näinud, et olnud oma maea ukse ees.
Oma käimisest põrgus jutustanud ta siis oma naese ja laste ja keige perele. Säält ongi siis see jutt tänapäevani rahvasuhu jäänud. Et Võlla mõisa kubjas just selsamal ööl ära surnud kui mees heinakoormaga kogemata põrgu juhtus, see oli mehele siis kindlaks tõenduseks, et ta põrgus oli käinud.
Nüüd tead siis, lugeja, et põrgu Pernumaal seisab ja see võib väga võimalik olla, sest Pernu ümber on paljo soogusid ja nõmmemaad, päälegi, et ülemal seisav jutt Pernumaa mehe enese jutustatud on. Oleks põrgu Võru- ehk Villandimaal, siis teaksivad ka Võru- ehk Villandi mehed sellest koledast kohast midagi paeatada.
E 7219/7223 (2) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
II. Hõbekulp
Ennevanast, ei tea jo mil aeal, aga üks kord ta ikka olnud, kadunud Partsi mõisa karjanaesel hõbekulp ära, kellega ta võid teinud. Kulp olnud sakste oma, ja seda nõuetud nüüd vahetpidamata karjanaese käest. Kas anna kulp kätte ehk maksa 30 rubla. Aga kui keige otsimise ja kuulamise pääle ei tulnud kulp välja, vaid jäi kadunuks. Sääl ei olnud siis enamb muud nõu, kui taga Valga targa juure minna, maksku mis maksab.
Pani siis karjamees ühel hommikul hobuse rakkesse ja kihutas taga Valga targa juure, kes mõndagi kadunud asja oli kätte saanud ning mitmele vargusekraami oli kätte juhatanud. Seda täädis sel aeal missugune vägev mees taga Valga tark omal aeal olnud. Partsi mõisa karjamees jõudnud õhtuks aegsaste perale ja saanud ka õnneks targaga kokko, sest ta olnud kodus. Kui karjamees oma asja oli targale jutustanud, ütles see: "Õhtu on käes, tule tuppa ja heida voodi puhkama, küll hommiku saame asjaga korda."
Aga karjamees palunud luba ukse ees vankris magada, et sooja ööga toa sumbunud õhk ta nõrga tervisele kahju ei teeks, mida vana tark ka siis viimaks lubanud. Karjamehel ei tulnud ka vankris magades silmadesse. Rahutumad mõtted kulbi kadumise ja herra pahanduse pärast vaevanud teda. Ta silmad olnud peris lahti veel, kui vana tark toauksest välja astunud ja kolm korda läbi sõrmede vilistanud. Kolmandama korra vilistamise pääle ilmunud üks kaharpeaga veik habemega mehekene targa ette. See küsinud: "Miks sa mind hüüdsid." Tark rääkinud alandlikult: "Mitte just ilmasjata. Eile õhtu tuli Partsi mõisa karjamees mo juure, magab praegu siin ukse ees vankris, ta naene on herra hõbekulbi võid tehes ära kaotanud. Kus ta ometagi on, et ma teaksin talle hommiko ütelta?" - "Oh, selle tühja asja pärast oled sina mind seie kutsunud! Praegu viibisin Talina Toomemäel ja vaatsin sakste maipidu päält, et sugugi aega poleks saanud tulla. Niisuguste tühja asjadega jäta mind tõine kord tülitamata. Mõtle, ega minagi enamb mõni poisikene ei ole. Hõbekulp on neil ise kogemata pütti või alla jäänud ja nüüd aeavad otsimisega ilma lõhki. Ütle talle, et kulp või all on ja mõista ka hinda võtta. Ära ka iga tühja asja pärast mind tülita nago ma joba sulle esmalt ütlesin. Arva omast peast ka ise midagi välja. Sest see pole jo kellegi tark, kes keik tõise õpetuse järele teeb. Ma arvan, et ma sind jo ülearu kaua olen õpetanud. Sina saad kiitust ja au, mina keigevähemad midagi."
Seda üteldes kadunud kaharpea kui maa alla ja vana tark läinud tuppa ja heitnud magama. Et mees nüüd keik nägi ja kuulis, kuis asjad seisivad ja kus võikulp peidus oli, võis ta hobust vankri ette panna ja minema sõitu, aga ta ei teinud siiski seda mitte. Sest siis oleks ta vana tarka pahandanud, kelle nõu tal mõisa teenistuses, mine tea mis asja pärast, jälle võis mõnus olla.
Hommiku vara kutsus vana tark karjameest ette, raputas viina kirja ja küsis vaevapalgaki kolm rubla hõbedat, sest hõbekulp olevad pütis või all. Mees maksis küsitud hinna, tuli kojo ja leidis keik niiviisi kui veike kaharpea ja tark olivad seletanud. Kulp sai kätte ning karjamehe ja sakste süda jäi rahule. Noh kas niisugune tark küll sel aeal ei võinud kuulus olla?
Aastad paar oli ülemalnimetud juhtumisest mööda läinud ja karjamehe ainus tütar oli sinnasamasse ligidale ühe jõuka taluperemehe mehele saanud. Koht oli kõigiti hea, põllud kandsid vilja, et lust näha. Aga kari ei tahtnud heaste sigineda, mis igale põllumehele peaasjaks on, sest karjast tuleb sõnnik ja põllurammu ja kui kari kängu jääb, on ka põllupidamine kängus? Mis viga see ommetagi oli ehk olla võis ei mõistnud peremees ega perenaene kumbki mitte. Keige heledamal heinaaeal ja keige suuremal suvel, kui rohto keik kohad täis olivad, lõppesid neil keige paremad karjaelajad ära. Peris karjamaal. Aga ikka üheaindsa koha pääl, õvve all künka pääl, oja kalda ääres. Mis kuri koht see võis küll olla?
Sääl ei olnud pererahva täädupärast mingisugust kõrtsu ega laadaplatsi olnud, kelle asemete pääl ikka niisugused õnnetused juhtuvad, et sääl paljo vannutud ja kurja hüütud. Aga kes teab, võis see väga vanast olnud olla. Jällegi surid sinna kaks keigeparemad lehma järsku tõinetõise järele ära. Seda lugu rääkis nüüd väimees oma naeseisale ning käskinud teda jalapäält taga Valga targa juure minna. Ka jutustanud ta väimehele, kuhu ta peab targa juure jõudes magama heitma, mitte tuppa, vaid välja vankrisse nago ta omal reisul on teinud.
Seda keik pani väimees teraselt tähele ja sõitis siis tõisel päeval targa juure. Teda käskis siis vanamees oma asja jutustata ja häda, kas iseenese ehk loomade pärast tulnud, ette kanda. Mees tegi seda osaval sõnal ning palus tarka kui vähagi nõu hakkab teda avitada. "Saab keik näha homiku," ütles tark, "nüüd tule tuppa, ei heida voodi puhkama." Aga võõras ei teinud seda mitte, vaid ütles: "Sui aeg ja soe on, ma võin ka oma vankriski põõnutada." - "Olgu siis pääle," ütles vana tark. "Aga hommiku ole sa varajane, mul on tarvis kodust siis ära minna. Aga enne tahan sinu asjad ära õiendada." Seda üteltes soovis võõras vanakesele head ööd ja heitis vankrisse pitkali.
Aga polnudki veel keskööaeg kui ukse lõksatust kuuldi ja tark toast välja astus ja kolm korda läbi sõrmede vilistas. Sääl jooksis kaharpea mehekene kui nool ta juure. Ta oli vist väga kaugelt tulnud, sest ta ähkis ja lõõtsutas hirmsaste, pühkis higipisaraid otsa eest ja lausus. "Mikspärast mind nii hilja ööl jälle hüüdsid? See peab küll vist suur asi olema?" - "Ta pole küll asi, aga veikseks arvata ta teda ka ei voi. Sääl põõnutab Partsi mõisa karjamehe väimees praego vankris, kes eile õhtu mo juure tuli ja kaebas, et igal suil lehmad ta õue all künka pääl surma saavad. Mõtelge pisut järele, kaks lehma tõinetõise järele kaotada pole ka keige rikkamal peremehel nalja asi." - "Või nii!" hüüdis käharpea. "Paremat lontrust ei või enamb ilmas olla kui see Ojaääre peremees oma majapidamisega tõeste on. Roovikuid ta ei muretse ega koplile aeda ümber ei tee. Peris laiskvorst! Ta ei peaks õiguse pärast sinna Ojaääre künkale oma kanapoegi ka laskma, kui ma temaga tahaksin jonni aeada. Sääl künka otsas on vana kõrtsiase ning sääl seisab paari jala sügavusel mo rahavarandus, mida ma küll ise teeninud ei ole, vaid mida kõrtsimees, kes umbes 300 aastad tagasi suri, oma naese ja poegade eest sinna maha mattis ja mind siis palus seda vahtida, et keegi elus inimene teda kätte ei pea saama. Nüüd Ojaääre elajad, et tal õiget karjast ka ei ole, sõkuvad ja roojastavad mo rahakasti kaane viimaks puruks. Siis see pole imeasi kui ma puutüki pihku tõmban ja südametäiega mõne puruks löön. Väärt on see varandus, et ma keik ta loomad, kui ta veel edasi nõnda teeb - maha notin." - "Anna andeks," kostis tark, "ma ei täädnud seda mitte, siis on peremehel ka omajagu süüdi küllalt. Ma tahan talle siis ütelda hommiku, et ta aia sinna künka ümber teeb, et loomadt enamb kasti pääle ei saa tallama." - "Jah, seda pead sa ütlema, et ta kodu jõudes kohe roovikud muretseb ja aia veel nädala sees enne pühapäeva jutlust ära teeb, sest just jutluse aeal pean ma igal pühapäeval kirikus olema, et siis kirikuliste mõttid muude asjade pääle juhtida. Aga seda hoia ütlemast, et sääl künka sees mo varandusekast on. Niipea kui sina teda temale ehk mõne tõisele juhatad, oled sa kadunud inimene. Ma olin täna ööse Riias, mõisnikute balli pääl. Oi, see oli alles ball veel! Kolm paari läksid mõõkade pääle välja vehklema ja mina väsitasin ennast nende narrikestega üht ja tõist taga kihutades hirmsaste ära. Viie minuti pärast pean jälle Riias vanas tuttavas kohas tagasi olema." Seda üteldes olnud käharpea kui maa alla jälle kadunud. Kui Ojaääre peremees varahommikul targa tuppa astunud ja viinapudeli talle pihku pistnud, raputanud tark pudelid ja lugenud neid sõnu viina kirjast, mida mees isegi öösel käharpea mehe suust kuulnud.
Talumees sõitnud nüüd kojo ja kaevanud tõisel hommikul rahakasti täätava koha seest välja. Hea kastimürakas, umbes arvata vaka suurune. Täis mõõduvakk, mitte kraadivakk. Pool kulda, pool hõbedat. Mis nüüd mehel oli viga elada või maja pidada. Ta teinud ka veel pool naljapärast õpetud kohale aia ette, aga mis sääl veel hoida oli, kui ise rahakasti ära kasis.
Umbes aasta pärast sõitis ta targa juure, et temale ka õpetuse eest mõni kamula täis kulda-hõbedat viia. Aga tarka polnud enamb kuskil, ta oli naese jutustamise pääle, pärast tõisel päeval, kui Ojaveere peremees sääl käinud, jäljeta kadunud. Vist arvas rahahoidja kasti kadumist targa süüks. Kes teab?
Tähendus: Mis peame meie niisugustest rahvajuttudest kolm korda vilistamistest arvama? Ka nüüd vilistatakse kolm korda ning meie oleme mõne tunniga Talinas ehk Tartus.
II. Hõbekulp või hall tähendab, et meie seda soome vendade käest peaksime järele perima, kus kulp jäänud. Sest ilmast ilma meie võid ei või teha, kui tarkuse hõbekulp kaotsis on.
III. Kes tarkust tõistele õpetavad, on seda enne tõiste käest õppinud ja kui sa mõnesaja aasta pärast tarka meest lähaksid otsima ehk temale õpetuse eest palka maksma, on ta ihulikult jo ammu kadunud. Ta suguvõsa käest saad veel kuulda päeva ja tunni, millal ta kadunud."
E 7223/7225 (3) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mine põrgusse
Vaene kehva rendiperemees ei ole jõudnud oma mõisaherrale rendiraha ära maksa. Sellegipärast tulnud sõna sõna ja käsk käsu peale. Et peremees tulgu mõisa ja õiendago oma asi ära. Peremees jälle mõtles: "Mis ma mõisa lähan, mis ma õiendan, kui ühte kopikat raha praego taskus ei ole."
Aga või herra seda täädis või uskus. Kas täis kõht seda teab, mis tühjale tarvis on ehk rott valla magasiaidas, et kirikorotil ainult ivakest hamba alla pole panna. Mis sinna teha, see on nõnda ilma viis enne meid olnud ja jääb pärast meid ka nõnda. Mees pidi ikka viimaks, ehk küll häbi ja hädaga, mõisa minema herra palvele, et see mõne nädalagi veel rendirahaga kannataks. Aga kas herra seda tegi, kuuleme varsti.
Niipea kui peremees mõisa jõudis ja herra ette saanud, jooksnud herra temale vastu ja haaranud rinnust kinni. "Sina igavene sõnakuulmata koer, mito käsku ma sulle järele saatnud, et sa pidid mõisa mo juure tulema ja rendiraha ära tooma!" - "Pai armuline säks, mul ei ole kopikatki hinge taga, niipea kui saan, siis toon."
Seda vabandust ei uskunud mõisnik enamb ega võtnud kuulda, vaid viskas talumeest uksest välja üteldes: "Kasi, mine põrgusse!"
Talumees mõtles iseeneses võibolla, et põrgust kehvematele peremeistele raha lainatakse, ega ometi herra kui tark mees mind asjata sinna poleks käsknud otsima minna. Lähan kodu, panen uued viisud jalga ja võttan leiba ka natuke ligi, siis tahan põrgus ära käia, muud midagi. Juba pääle lõunat marssinud siis mees põrgu poole ja saanud just õhtusöögiks parajaste sinna. Teda võetud sääl kaunis lahkeste vasto, kutsutud lauda sööma nago oleks ta ammune võõras või sugulane olnud. Keik põrguvaimud kuulanud tähelepanemisega tema kõnet kurjast mõisaherrast, kes temaga nii halastamata ümber käinud ja teda põrgusse käskinud minna.
"Hea küll," ütlesivad nemad, "ta käskis sind põrgusse tulla ja sina oled heameelega ka tulnud. Sellepärast meie sind küll rahaga võime aidata, aga koguniste siia elama meie sind ei võta mitte. Aga sinu mõisaherra, see ei taha küll meie käest abi, aga teda ennast on meile hädaste tarvis, sest siin puudub üks timukas, kes käsust üleastujad peab nuhtlema ja selleks on teie herra sündsamb kui keegi tõine üle ilma."
Kui mees söönud oli, anti talle raha kätte ega küsitud mingit viitungitki vasto, mida talumees väga imeks pani. Talle öeldi, et ta viie aasta pärast punktselsamal päeval peab raha, mis lainatud, tagasi tooma, mida mees ka kindlaste lubanud.
Nüüd saadetud ta vasto ööd tulema. Ehk küll tee kaunis pitk olnud jõudnud peremees siiski valgeks kojo. Siis tõtanud ta mõisa ning maksnud herrale keik võlg rendiraha ilusaste tasa. Aga herra imeltanud ja ütelnud: "Kust oled sa need rahad võtnud? Nad on nii palavad kui tulest võetud ja kõrbehais on neil juures." Mees kostnud: "Herra on mind põrgusse käsknud minna, siis olen ma seda ka teinud ja need rahad säält toonud."
Seda kuuldes kohkus herra omas elus esimest korda põrgu nime kuuldes ja pakkus talumehele need rahad tagasi, mida talumees mitte vasto ei võtnud, vaid herra rahade juure laua ääre mõtlema jättis ja ise kojo sammus.
Sestsaatik ei tulnud vaeselmehel enamb rendiraha puudust, ikka sai ta nii paljo iga aasta omast põllust ja sissitulekust, et võis ausaste mõisarendi ära maksa.
Viie aasta pärast punkt selsamal päeval, mil ta raha oli põrgust toonud, läks ta jälle teda sinna tagasi viima. Jälle anti talle süüa ja võeti lahkeste vasto. Sääl ta võttis siis rahakoti põuest ja palus oma võlga ära maksa. Aga talle ütelti, et seda enamb tarvis ei olla. Ta võida seda raha omale pidada, sest ta mõisaherra olevat ka joba ise siia eile toodud. Küll punninud mehekene vasto, aga see pole midagit aidanud. Nüüd olla siis herrale kohuseks pääle pandud, et ta raske tööga seda raha, mis mees põrgust lainanud peab tagasi teenima ja mees võida seda raha, mis kord lainatud, õigusega omale pidada.
Selle üle siis küll tänanud mees väga, et võlg temale kingitud. Aga ta süda ei olevat sellegipärast mitte rahul. Kui nüüd küsiti, mis mees siis veel soovida, et ta süda rahul pole. Siis ütles talumees: "Lubage, et ma selle raha, mis mulle olete kinkinud, oma mõisaherrale annan, et tema töö vaev ja raskus, mis tal siin kannatada on üks jagugi kergitud saaks. Aga seda palvet ei võetud kuulda.
Siis palus talumees oma mõisaherrad, kes küll enne surma tema vaendlane olnud, veel kord näha saada. Ka seda ei lubatud, vaid öeldi: "Sina, liig pehme ja helde südamega talumees. Kes teab, mis sina oma piinaja kasuks keik ära teeksid, kui meie seda lubaksime, aga siin enamb halastust ega heldust ei tunta."
Kui nüüd talumees põrguuksest välja astus, kästi teda veel kord tagasi vaadata, ja kui ta tagasi vaatis, nägi ta oma herrad kolmandamas põrgus ukse juures nutvat nuhtluse tuline kepp käes. Ta tahtis tagasi pöörda ja talle mõnda trööstisõna ütelda, aga uks lükati sedamaid kinni ja meie talumees sammus kurvalt kojo poole. Sääl kuulis tema, et mõisaherra eile lõuna aeal oli ära surnud.
See jutukene on Võrumaalt.
E 7226 (4) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 674*. Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pääsukese osi
Vanal aeal kõndinud üks taluperemees järve ääres ja pannud tähele, kuidas pääsukesed vette osjade sissi alla ja üles lendanud. Ta olla ka kuulnud, et pääsukese osje olemas olla, mida pääsukesed sügisel süüa, siis osjade sissi pääle söögi pugeda ning sinna magama uinuda kuni kevadel jää sulab ja sui palavus valitseb. Siis ka pääsukene oma talve pitkast unest ärkab ja Loojat kiita märkab. Seda oli talumees kuulnud oma vanemate käest ja seda nüüd ta sääl järve ääres kõndides mõtles. Aga mõtlemine üksi ei aita, ta tahtis katsuda, kas vanemate jutul ka tõepõhja on. Ta ise tundis jo pääsukese osja lapsest saadik, et see natukene pitkem ja valkjamb oli kui teised osjad. Sellepääle võttis ta lootsiku, sõudis osjade juure ja korjas neid ühe peotäie prooviks katsuda. Kas nad ka inimesel süüa passivad ehk kas neil toidumago ka juures on. Mitte nälja pärast ei teinud ta seda, sest ta oli hommiku keedetud kapsaid kõhu tubliste täis söönud ja täädis et õhtal kojo minnes teda pessitud kapsad sealihaga jälle ootavad. Aga kas lähab nõnda, kui inimene mõtleb?
Viis võib tulla viletsusta,
kuus või meelekurvastusta.
Mees tõmbas lootsiku kaldale, võttis osjad pihku ning sammus põllule suure kivi kõrvale ning istus sinna maha. Sääl ta hakanud nüüd pääsukese osje sööma. Nad maitsenud magusamad kui mesi ehk suhkur, nõnda et mees keik selle peotäie puhtaks ära söönud ja siis sinnasamase paika kivi kõrvale magama uinunud ja sääl kevadeni kui surnud kunagi magusat und põõnutanud. Ei vaevanud teda sääl külm ega nälg ega näinud kellegi inimese silm. Ta olnud põllu pääl suure kivi kõrval nägo tõine kivi kunagi.
Kord, kui mehe oma poeg rükkikõrt künnud, siis puutunud isa adra ette ja poeg veeretanud temal tõise külje. Et peremees pääle pärtlipäeva ära kadus ja teda taga otsiti ja kuulati, aga kuskilt leida ei olnud, saivad naene ja lapsed jälle rõõmustud, kui peremees pääle jüripäeva tuppa astus ja perenaese käest küsis: "Kas hommikuse keedetud kapsad on jo peesitud, ma tahan süüa."
Jutt Võrumaalt perit.
E 7227/7229 (5) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 470 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Isa õpetus surmavoodil
Kord jäänud üks isa raskeste haigeks ning arvanud isegi, et enamb üles ei tõuse. Siis kutsunud ta oma aindsama armsa poea haigevoodi ette, et viimist tahtmist sellele tääda anda. See ei sündinud mitte vara ega maja pärast nagu tõistel surejatel see viisiks on võetud, vaid koguni tõise asja pärast, mida keegi paljo meie aeal ei tee. Isa õpetus olnud nõnda: "Kuule, mo kallis poeakene, kui ma nüüd suren, siis mata mind ausaste maha nago keik ilma inimesed oma vanematega tegevad. Ja siis, kui sina noore naese võtad ja pulmalistega laulatuselt kojo poole sõidad, siis pead sina oma pruudi juurest vankrilt maha astuma, mo haua pääle tulema ja sääl palvet tegema ning lõpetuseks veel "Meie isa" lugema. Vannu see pääle, mo poeg, et sina seda tõeste teed." Ja poeg vandus selle pääle.
"Hea küll," ütles isa. "Pisut on neid lapsi, kes oma vanemaid rõõmu sees mäletavad siin ilmas. Aga kas neid ühteainust leida on, kes oma rõõmu sees vanemaid siis mäletavad, kui nad jo ammugi hauas magavad. Siis, poeg, nüüd loodan ma seda sinust, et sa oma vannet täidad ja pead, mis sa oma isale haigevoodis oled lubanud. Sina ei pea seda ealgi kahetsema."
See oli nüüd isa õpetus poeale, mille pääle ka vanamees paari päeva pärast ära suri, nõnda kui ta ise oli ette arvanud.
Paari aasta pärast võttis poeg naise ja pidas pulmi, aga oma isa sõnad seisivad tal ka pulma aeal meeles. Kui ta nüüd oma noore pruudiga ja uhke pulmarongiga laulatuselt tulles surnuaiast mööda kojo poole sõitis, käskis ta kutsarit kinni pidada, sest tema tahta surnuaeda natuke sissi minna oma isa haua pääle palvet tegema.
"Kus sa selle aruga lähad," ütlesivad pulmalised ning ka pruut. "Eks sul pärast muul ajal palvet aega teha ei ole. Ära ole narr!"
Aga poeg armastas oma isat ja ei hoolinud pruudi ega ka pulmaliste keelmisest ühtegi. Ta kiskus ennast väe kombel nende käest lahti ja jooksis surnuaiale, kõigist tõistest haudadest mööda oma isa hauale ja langes sinna põlvil maha palvele. Kui ta nüüd palvet isa eest oli lõpetanud ja tema hingele taevalikko rahu soovinud, tõusis ta põlvede päält ülesse, aga nägi nüüd ehmatusega, et tõine pool hauda lahti oli ja kena trepp sinna alla läks. Ta vaatis kummardades alla ja nägi oma isa sääl seisvat ja talle käega näitavad, et ta alla peab astuma. Ta astus trepist alla ja langenud oma isale kaela, pruuti ja pulmalisi unustades.
Kui nad tõinetõist olivad suudelnud, ütles isa: "Hea poeg, kallis poeg. Sa oled oma sõna ja vannet pidanud. See ei pea sulle mitte tasumata jääma. Ma pistsin oma pead kalmukünkast välja, kui sina pulmarongiga tulid. Ma arvasin iseeneses, vist on ta mind unustanud ja sõidab mööda. Aga kui suur oli mo rõõm, kui sa aeda sissi astusid ja mo haua pääl palusid. Oh kui kallis ja armas oli so palve! So silmapisarad sadasid kui kuldpisarad alla mo halli pää pääle ja mulle anti luba õndsate seast sulle vasto tulla, sind teretama. Keegi surelik pole niisugust luba veel saanud ega saagi vist saama. Tule nüüd, poeg, mo elupaika ka vaatama, kuidas ma elan. Las noor naene oota, see ei tee viga."
Nüüd lükkas isa ühe kuldvärava lahti ja koguni tõine ilm seisis nende ees. Sääl olivad inimesi ja inglid tuhandaid. Keik valge siidiriidedega ehitud, ka minu isa sai inglitest tõiste riietega ehitud. Ainult minul olivad ja jäivad needsamad riided, kellega mind isa sissi viis. Keegi ingel tahtis minule küll uusi riideid anda, aga tõine keelis ära ja ütles: "Ei ole tarvis, tema lähab tagasi."
Ma seisin nägo kohkunud oma isa kõrval, keik seda au ja ilu nähes, mis nii ütlemata imelik oli, et seda keegi üles ei või rääkida. Sääl seisivad kõrge koori nägu pilve pääl, suur muusikukoor oma kuldsete mänguriistadega. Mo isa nikutas peaga nende poole ja palus mulle kolm tükki mängida. Oh kui ütlemata ilus ja armas oli see mäng! Kui muusik lõppis, ütles isa mo vasto: "Poeg, nüüd peame lahkuma, aga mitte enamb kauaks. So pruut ootab sind."
Mo isa saatis mind kuldväravast läbi trepi juure, sääl andnud nad veelkord tõinetõisele suud, jätnud jumalaga, mille pääle poeg hauast välja astunud.
Aga pulmarongi enamb mitte kuskil! Sääl seisnud keegi tundmata mees ühe haua pääl ja nutnud. Ta küsinud pulmarongi kadumist selle käest, see vastanud: "Seda on kolmsada aastat tagasi, nõnda kui kirikoraamatud tunnistavad, kui üks peigmees surnuaeda ära kadunud ja pruudi ootama jätnud. Ega sina ometa see mees ei ole?" - "See ma olen jah," ütelnud peigmees. Kolm lugu laskis isa mulle mängida ja seda aega polnud ilma aea järele rohkem arvata kui kolm minutit. Oh, ma igatsen väga oma isa ja pruudi järele. Maailm näitab mulle väga kale."
Seda üteltes langes peigmees pihuks ja põrmuks kokku, mida keik surnuaias oleja mees oma silmaga päält näinud. Nõnda saanud siis peig oma pruudi ja isa juure.
Jutt Villandi poolt perit.
E 7229 (6) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tont taga selja
Kord läinud toapoiss tüdrugut hirmutama, kui see vana endise lossi juurest üht hõbelühtrid tooma saadetud. Kell löönud lossi tornis parajaste ükstõistkümmend. Paks mets kasvanud ka lossi ümber, mille lähedal ka sakste matmisehoone seisnud. Sellepärast olnud see koht keige surelikkudele pimedatel öödel kardetav ja hirmus. Aga toatüdruk oli sääl mõisas jo mõnda aastat sakste teenistuses olnud ning selle koleda kohaga kauniste harjunud. Ta ei kartnud õigust ütelda ei hunti ega tonti ehk küll nimetud õhtul mõisapoisid teda kohutasid, et ta vana lossi juure minna ei julgevat vanaherra hõbelühtrit säält neile ära tooma. Tüdruk ütles, et see temal veike asi olevat, võttis lossivõtme ja läks.
Toa Hants vahtis kelmlikult ümber, pilgutas silmi tõiste poole, kes lauas istusid ja kaarte mängisid, et nemad asjast pärast sõna ei pidanud lausuma. Ta kadus siis varsi seltskonna seast ja läks tüdrukut hirmutama.
Sai küll varsi lossi juure, aga kartis ise tonti, mis hirmus. Sellepärast jäi ta lumivalgis riidis, kaks sarve peas, välja trepi juure seisma ja ootis sääl tüdruku väljatulemist. See ei tuurinud ka kuigi kaua. Tüdruk tuli ja kandis laternat ühes ja lühtrit tõises käes. Ka nägi ta Toa Hantsu esimese piguga ukse kõrval seisvat ja veel üht tõist. Aga veel üht tõist võõrast Hantsu selja taga. See oli mustas riidis, suure kongis nõna ja siku sarvedega. Tüdruk hüüdis seda lugu nähes: "Hants, oi, Hants, vaata mis sul selja taga!" Ise pistnud ruttu lippama.
Nüüd ootnud tõised sõbrad ka Hantsu tagasi tulemist, aga asjata. Hantsu ei tulnud, ja kui viimaks mitme laternaga ja mitme mehega asjalugu vaatama mindi, oli toapoiss Hants trepi kõrval maas surnud. Keik tema ihu päälaest jalatallani olnud üleüldse siniseks pitsitud nagu tondi töö kunagi.
Nõnda rääkis külaeidekene ja lisas omast käest veel juure, et see, lapsukesed, kunagi hea pole tõist inimest hirmutama minna. Ehmatusest sünnivad mitmed hädad ja haigused.
E 7230/7232 (7) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Taga Peterburgi
Et taga Peterburgi Soomemaa jaos inimesed vanal aeal ennemuiste peris nõiad ja kuntsimehed olnud, et nad võinud ennast missuguseks loomaks ehk linnuks muuta nõnda kui keegi ise soovinud, sellest teati paljudes paikades Viljandimaal aastat 30 tagasi mõndagi jutustada.
Kord olnud siit maamees taga Peterburgi Soomemaa jaos kroonuteenistuses ehk kuidas tuleb ütelda - istmas talude pääl. Sellel peremehel olnud kolm tütart ning keige vanemb neist hakanud soldatit väga armastama. Vanematel polnud ka midagi selle vastu, kui soldat nende keige vanema tütre kosiks, aga väimees, raibe, olnud ise hirmus ettevaatlik. Ta märganud kaunis sagedaste, et üks kui tõine neist perekonnaliikmetega majast äkki ära kadunud, mõnda päeva kaotsis olnud ja siis jälle äkki kui maa alt välja tekkinud.
"Selle asjaga ei või õiget lugu olla," mõtelnud soldat iseeneses, "inimesed on muidu keigiti lahked ja lõbusad, et paremat tahta ei või. Aga üks suur viga siiski juures. Võtan ma küll keige vanema tütre naeseks kui teenistusest lahti saan ja viin ta ära Virumaale. Aga kaob ta keige pakemal töö aeal käest ära, mine tee siis. Enne tahan peris põhja välja uurida, mille abiga nad seesugusid kuntsitükkisid tegevad. Kas vaest vanakurat ise nende teejuht ei ole."
Oma mõtted soldat muidugi oma pruudile ei avaldanud ehk nad küll tõinetõist ihust ja hingest armastasivad. Aga kui üks inimene ennast kord luuramise pääle on heitnud, siis on niisuguse eest väga veider mingit saladust varjul hoida, olgu siis, kui ta mõnikord raskeste magab. Ja soldat magas ka täna, märdipäeva õhtul raskeste. Õhtusöök oli aegsaste söödud, keik pererahvas heitsid puhkama. Mikspärast see täna õhtul nõnda on? Märdiõhtu ja nii vara minnakse magama. Nüüd on üks tükk neil tõiste ees.
Isienesele: "Jaan, hoia silmad kinni ja norska valjuste, sest täna ööse sünnib tõeste midagi." Ja Jaan norskas valjuste, paljo valjumini kui ta enne kunagi oli norskanud. See tegi meie tuntud pererahvast varsi julgeks, et nad silmapilku enamb ei viivitanud, vaid kohe tule üles puhusivad ja ehitima hakkasivad. Saapad ja sukad, kudrused, helmed ja kaelarahad, keik panid majatütred nüüd rutuga ümber nägo pulmaehtid kunagi. Aga pulma polnud sääl soldati täädupärast ümberkaudu mitte kuskil.
Ka vana isa ehtis ennast pühapäeva riidisse ja sosistas perenaesele siis veel mõned sõnad kõrva sissi: "Katsu väimehele hästi süüa anda kuni meie kojo tuleme. Ütle talle, et meie Helsingi-rahva pidule läksime ja vaata seni ilusaste (hüvaste) kodu järele."
Ma kuulsin keik, aga norskasin kangeste. Sääl tuli mo pruut mo voodi juure ja puutus oma roosisuuga mo huultesse, ise tasa sosistades: "Maga, mo kallike, rahuga, maga ja ole ülevel kuni ma tagasi kojo jõuan." Selle pääle läks ta mo juurest ahjo kõrvale, kus üks veikene potikene seisis ahjuaugus, mis ma päeva olin näinud. Selle poti sees oli vedel salv. Sellest vedelikust, kus veike pintslikene sees seisis, tõmbas igaüks omale kordamööda palja otsa pääle. Kes ära tõmbas oli harak valmis ja lennas vurinal aknast välja.
Kui keik, isa ja kolm tütart kadunud olivad ja tuli ära kustutud, tõusin ka mina tasakeste üles, panin saapad jalga, aeasin sineli selga, müts päha ja mees ongi valmis. Ma kartsin perenaist oma pruudiemad, et ta vaest ära kuuleb ja minu käimist takistab, aga ta magas. Ma panin tule peeru otsa põlema, võtsin pintsli ja panin vedelikopoti seest ka omale otsa pääle. Varsi olin siis harak valmis ja lennasin aknast välja, mitmest kubermangust ja linnast üle, taga Perliini, veel mõni hea verst ühe rikka karjamõisa rentriko pulmas. Säält leidsin oma peremehe kolme tütrega eest. Oh, nad panid väga imeks ja küsisid, kust mina seie olevat saanud ja mil viisil? Ma ei salanud mitte midagi. Sääl ütles siis pruudiisa nago poolpahaste: "Saab näha, sa uudishimuline, kes sind siit nii kaugelt kojo viib. Oled muidu kaunis hea poiss, aga topid oma nõna siiski sinna, kus ei sünni. Palu oma pruuti, kui see sind kojo aitab, siis on hea. Mina niisuguste asjade sekka ennast ei sega." Nõnda rääkis mo äiataat ja mul oli hirm küllalt kojo saamise pärast.
Meie sõime ja jõime ja olime rõõmsad ühes pulmarahvaga, aga meid ei näinud mitte keegi. Mul oli see veel koguni õnneks, et mul pruut ka pulmas oli, siis polnud mul tarvis ühegi võõra saksa näioga tantsida. Pulmad kestsid kolm ööd ja kolm päeva, siis oli ka kojotulek käes. Ma tantsisin veel oma pruudiga parajaste üht soome rahvuslist tantsu, kui nägin, et mo aiataat kolmes haraku mundris aknast välja lendasid. Seda ütlesin ma nüüd pruudile ja ta vastas kurvalt: "Oh mina vaene, mis siis sinust saab? Sind ei või ma kuidagi siin võõras paigas muuta. Tule ruttu välja, tõesed lähavad kaugele ära, ma ei saa neile enamb järele."
Meie siis jooksime välja. Sääl silmas ta ühe looma kondiluu, mis ukse kõrval maas vedeles, käskis mind sellele kaksiti selga istu, siis oli valge hobune valmis. Veel õpetas mind pruut: "Hoia, et sina tagasi ei vaata kuni hobu seisma jääb." Ise lendas ta haraka kombel kõrgele ja kadus mo silmist.
Mo valge hobu jooksis väga kangeste üle metsade, jõgede ja järvede, ikka edasi põhja poole. Ma poleks ealgi tagasi vaatnud, kui mo sapkamüts peast maha poleks kukkunud. Vaatsin mütsi pärast tagasi, leidsin ennast maa päält maast, raipeluu jalgade vahel, ei enamb paigast kuhugi.
Nüüd hakkasin jala vantsima ja kulus kolm kuud enne ära kuni Soomemaale oma vana korteri kojo sain. Mõtelge, sel aal polnud veel Venemaal ainust raudteed ja nõnda kui ma pärast tääda sain, oli õnnetus lõuna pool Vilna linna minuga juhtunud.
Mo pruut oli mind ööd kui päeva ootnud ja kui nüüd tagasi jõudsin, pidasime kohe pulmad küsimata sellest, kas mo äiataat nõid oli ehk mitte. Ma sain soome näio omale naeseks. Ühe käharpeaga kaunikese, linalaka linnukese. Tõin teda välja Virumaale ja elasime kuni mõlemad vanaks ja halliks nüüd oleme saanud.
Jutt Villandimaalt perit.
E 7233/7235 (8) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 402 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Konn, kuningapoja naene
Kuningal olnud kolm poega, kaks tarka, üks lolli mõistusega. Kaks tarka võtnud targad kuningatetütred omale abikaasadeks aga loll poeg pole abikaasa kuskilt saanud. Viimaks võtnud ta head nõu targa juure minna ja tark õpetanud teda allikale minema ja mis ta säält leiab, seda peab siis naeseks võtma.
Noormees läks allikale ja istus sinna maha. Ootis tükk aega, ei kedagi kuskil näha. Viimaks ronib konn allikast välja, seda võttis nüüd kuningapoeg kinni, viis kojo ja see oli siis nüüd temale naese asemel.
Seda naesevõtmise lugu oli ka vana kuningas kuulda saanud, aga mitte oma silmaga näinud, mida nägo see kolmandama poja naene oli. Ta tahtis oma minijaid proovida, kes neist tööle kõige osavamb ja targemb oli ning saatis keige kolme miniale käsu, et nemad igaüks homme pidivad leiba küpsetama ja kuningale lõunaks lauale viima.
Targad poead olivad oma naestega väga rõõmsad, et isa kuningas niisuguse käsu välja andnud, sest nad igaüks sellest leiva küpsetamisest omale au ja kiitust kuninga ja keige riigi ülemate ees.
Aga loll poeg nuttis ja kaebas nõnda: "Oh mina vaene hing, mis mina pean tegema! Mo vendadel on targad naesed, kes mõistvad leiba küpsetada. Oleks mo naene inimene olnud võiksin ka mina au loota, aga mis konn sellest mõistab."
Seda kuuldes hüüdis konn toanurgast: "Oh, armas mees, ära muretse, too aga sina õhtul leivajahud tuppa ja viska virussale, küll siis näeme, mis sünnib."
Teiste poegade naesed vaatsid läbi akna seda lugu päält, et konna mehe naene oma meest käskis jahud virussale visata. Nemad siis tegid ka nõnda ja viskasid kumbki mõõdu jahu virussale. Hommiku olivad nende jahud virussal niisamuti veel kui nad sinna visatud olivad, aga lolli poea naese leib oli valmis, magus ja maitsev, mille üle kuningal lõuna väga mekkis ja heameel oli.
Selle pääle käskis kuningas oma kolme miniad igatühte üht hamekangast kududa kuningale ja tema perele riideks.
Jälle rõõmustasid targad poead oma abikaasadega, et nüüd nemad tõeste au enesele saavad ja ilusamad kangad kuduvad kui lolli poea naene.
Ka nüüd vahtisid nad salaja akna all, mis lolli poea toas tehakse. Mees nuttis jälle niisama kui eelmisel korral ja ütles: "Neil on naesed ja nemad nüüd võivad küll kangaid kududa, aga mis mina pean tegema, mul on konn naeseks." Naene-konn vastas nurgast: "Mis sina muretsad, armas mehekene, too lõngad tuppa ning raio need kirvega tükkideks ning viska virussele, siis näed mis sünnib."
Nõnda siis ka loll poeg tegi, mida ka tõised vendade naesed läbi akna nägivad, kojo läksivad ning omad lõngad puruks raiusivad.
Hommiku vara saatis kuningas kangaste järele, aga tarkade poegade naeste kangad olivad niisama veel kui nad õhtul sinna olid pandud - ainult katki raiotud lõngatükid. Üksnes lolli poea naese kangas oli tasane, pitk ja ilus, mille üle kuningal väga hea meel oli.
Siis andis kuningas veel kolmandama käsu oma miniatele, et igaüks peab kuningale ühe vooditeki kuduma, et sellest siis täieste aru saada, kes neist kolmest miniast see keige targemb on, ja et see viimne proovi katsumine olla, mille järele kuningas oma miniad teab austada kuni elab.
Jälle rõõmustasid targad vennad oma abikaasadega ning naersid tagaselja oma lolli venda ja konna, tema naist. Jälle nuttis mees selle üle, et nüüd tõised teda võidavad, aga naene-konnakene krooksus nurgast: "Armas mees, ära karda midagi. Pole keegi teki kudumisega veel siin halja taeva all mo vastu saanud, siis nemad ammugi. Too mitmet kirja villased siidilõngad tuppa ja raio neid peenikeseks kui tuhk, seda ilusamad tekid tulevad, ja viska nad virussale.
Nõnda siis loll poeg ka tegi. Vendate naesed vaatsid läbi akna mehe tööd, mis ta lõngadega tegi ja kuulsid konna õpetust, läksid kodu ja tegid ka selle järele. Aga keik nende kallid siidilõngad jäid tükkideks, kuna lolli poea naese lõngadest kallid tekid olid koetud, mis kuningas ja riigi ülemad väga imeks panid.
Nüüd siis andis kuningas käsku, et poead minijatega pidid kõik suure ballipidule tulema, sest kuningas tahtis oma lolli poea naist keige suurema auga austada, ja oma tarkade poegate abikaasadele natuke hambavingu teha, et nemad mitte niisugust käetööd pole õppinud kui tema kolmas mini.
Hääkene küll, pidupäev oli käes ja keik rõõmsad, et nüüd saab juua, tantsida ja mängida ja lulli lüüa.
Aga loll poeg polnud mitte rõõmus, sest ta naene ei olnud mitte inimene, vaid konn. Kus sa konnaga lähad? Hobusad pandi siiska lollil poeal tõlla ette ja oodeti konna ehtimist. Kui ta viimaks uksest välja tuli, oli ta piltilus naeste rahvas, sirge kui osi ja ilusamb kui ingel. Ta mees, kuningapoeg, rõõmustas isegi teda nähes ja kiitis tema kenadust. Ta oli konnariided seljast ära heitnud ja tuppa varna otsa pannud. Kui ta kuningalossi poole sõitis oli keik tee siidi ja kaleviga kaetud ja kahekordsed auvahid kahele poole teed üles säetud. Ja missuguse au ja iluga vana kuningas teda vasto võttis, see olgu ära rääkimata Keik aeasid juttu temast, keik kuningakoja liikmed rääkisid temast kiitusega. Sõamehed marssisid ja pidasid selle iluduse ees paaradid ja musikandid mängisid marssisid kuni ligi keskööd pidulised ära lahkusid ja ka meie tuntud abielupaar.
Ligi kaks nädalad oli naene ilus kui pilt kunagi. Ei oleks ka halvemaks läinud kui vana poole toruga mees nago ta oli, endised konnariidid poleks ahjo visanud. Niipea kui ta seda tegi, oli abikaas kadunud ja kargas allikale sulpsti ning läks põhja.
Nüüd polnud kuningapoeal paremad nõu kui uueste jälle targa juure minna, kes teda nõnda õpetas: 2Sina pead 3 aastat iga päev allika ääres käima ja sääl nutma selle patu pärast, et sina oma naese konnariided oled ära põletanud, siis saad sina oma naese jälle kätte.
Ja kui kuningapoeg kolm aastat targa õpetuse järele päev-päevalt allikale nutmas käis, tuli säält viimaks ilus naene välja. Tuli allikast kolme aasta pärast ilus naene välja. Punkt.
Jutt Rõugest Võrumaalt.
E 7236/7239 (9) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 532+313/4+675 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanakuradi tütar
Ühel mehel surnud esimene abikaas ära ja ta võtnud tõise, aga see tõine naene olnud vanakuradi tütar. Oleks mees seda täädnud, ei ta siis poleks teda võtnud, nüüd oli tõise naesega peris kimbus, ta oli veel päälegi hädaline ja põdenud jalgu. Esimesest naesest oli mehele üks poeg maha jäänud, nurgis terane poiss, keda isa väga armastas, aga võõrasema silma otsas ei sallinud.
Kord õpetanud ta oma meest sauna juure minema, sääl elavat tema ema, ja siis ema käest temale jalgade haiguse vasto rohto tooma. Mees pidi tegema, mis paha naene käskis, aga kui tema sauna juure jõudis, polnud inimese hinge kuskil näha, kelle käest ta rohtu oleks saanud. Sääl pidi ta juba tagasi pöörma kui parte pääl nurgas nago veikese heinaroakese silmas. See hakkas nüüd rääkima nägo oleks ta ise ka peris haige olnud: "Väimehekene, kallikene. Tee nüüd nõnda kui ma sind õpetan: tapa esimese naese poeg ära ja pese poea verega siis oma naese haigeid jalgu, siis saavad nemad terveks."
Ja mees lubas keik teha nõnda kui naeseema oli õpetanud. Peremehe esimese naese poeg, kes õhtul karjaga kojo tuli ei täädnud oma isa ega võõraema kavatsusest midagi, kes teda nüüd ähvardasivad ära tappa. Aga kui ta laudas valget härga lõõga pani, andis see temale asjalugu tääda. Ka manitses härg poisikest tema tõist sarve peast maha lüüa ning kotiga ligi võtta ja viivimata maeast minema minna. Muidu võida poisi käsi halvaste käia.
Poiss kuulis härja õpetust, lõi ta sarve peast maha, pistis kotti ja põgenes vasto ööd tapmise hirmo pärast oma isa maeast ära. Ka oli poisi valge härg veel õpetanud ühte tammelaastut, liivatera ja veetilka ligi võtta, et võõrasema oma kuradi kavalusega teda ilmaski enamb kätte ei saaks.
Poeg oli jo väga kaugel isa maeast, kui isa oma naese kihutamise pääle, suur nuga käes, poega tapma läks - ta jo täädis, kus poeg magab. Aga poeg oli ühe veevanni enne äraminemist oma voodi pääle tõstnud ja magamisekoti selle pääle pannud. Kui nüüd isa tuli ja noaga koti sissi pistis läks veeanumb ümber ja mees karjus: "Naene tule ruttu jalgo pesema, tule ruttu, sest veri jookseb maha."
Sääl pesis siis vanakuradi tütar oma jalgo veega, mis arvas pimedas mehe poja vere olevat. Aga niipea kui valge tunda oli ja asi avalikuks saanud, et võõraspoeg on kadunud ja magamisekott tema asemel ära surmatud, siis olivad naesel jalad terved all võõrastpoega taga aeama.
Sarv hüüdis kotist: "Viska, poiss, laast maha, muidu sind tapetakse!" Poiss viskas laastu kotist välja ja paks tammemets kui müür kattis ta ümbrust.
Aga sääl hakkasivad kuradi kannupoisid mitme tuhande kirvega metsa maha laastama, et poissi kätte saada.
Ja tihalane laulis selgel hõbehäälel: "Tee, tee, tee, tee, ära võtad, maha jätad."
Nõnda võttis küll võõrasema paljo laastud kaasa, aga poissi ta sellegipärast ei saanud, see läks ikka edasi.
Kui võõrasema oli kojo jõudnud, viis ta laastud oma emale sauna juure näha, see hüüdis: "Oh rumal tütrekene, ei nende laastute seas poissi pole, kes teda nõnda kavalaks ja targaks õpetanud. Mine, tütreke, talle tõistkorda järele ehk saad vaest kätte."
Ja tütar pistis kui tuul jälle minema. Sarv hüüdis kotist: "Viska, poiss, kotist liivaterakene maha, juba so võõrasema tulemas. Kui sa seda ei tee, siis tapab ta sind."
Ja poiss viskas liivaterakese maha, sellest kasvis üles pilvedeni suur ja kõrge mägi, mida tuhanded saadana sellid siis kottidesse toppisid ja minema läksivad.
Ja jälle laulis tihalane selgel hõbehäälel: "Tee, tee, tee, tee, ära võtad, maha jätad."
Kui nüüd võõrasema saadana sellidega ja liivakottidega oli kojo jõudnud ja vana ema sauna juures keik liivakotid oli läbi sorinud, ütles ta: "Oh, tütrekene, pole poissi kuskil. Mine kolmat korda järele ehk saad teda veel kätte." Tütrekene vastas: "Ema, jookse ise kah, ma olen küllalt jooksnud. Ema peab oma lapse sõna kuulma, see on meie kuradite piiblis ehk kaartides selgeste lugeda. Nõnda samuti ka viina kirjas, jookse ema."
Ja ema ees ja tütar taga pistnud mõlemad jooksma kui tuule tiivul poisile järele.
"Viska veetilk maha!" hüüdnud sarv kotist ja poiss viskanud veetilga maha, sellest tekkinud kaunis lai järv, mille kaldale vanakuradi ema ühes oma tütrega seisma jäänud. Sääl siis heitnud vanamemm ise käpuli maha ja lasknud tütre tugeva punni augu ette panna, et vesi loodud august jälle tagasi järve ei jookseks, siis hakanud ta järve kuivaks jooma.
Tigalane, linnukene, laulnud siis oma viimist laulu järve kaldal toominga ladvas: "Tee, tee, tee, tee. Paljo jood ja lõhki lähad."
Kui juba mõnda tunni vana ema järvevett oli joonud ja siiski vesi järvest veel ei vähanenud, sündis üks plahvatus ja vanakuradi kõht oli lõhki ja vesi jooksis kui veske liiasilmast järve tagasi, mille üle tütar väga ära ehmatas ja kojo poole jooksu pani ning siis kodus oma mehele õnnetust õhkates juttustas. Ta põdes oma jalgu kuni suri.
Nüüd oli põgeneja poiss omast vaendlasest lahti saanud ja võis keelmata, sarv kotis, oma teed edasi minna kuni ta ühel ilusal päeval ühe võõra kuninga pealinna jõudis ning sinna ennast karjuseks kauples. Ta teenistus oli talvel vett linna ligidalt järvekesest kuninga loomadele lauta ette kanda ning ka põhku ette anda, muud ta käest ei nõutud. Aga et vee vedamine alt hea poisikesel vastomäge perareega viimaks raskeks läks, saab jo mõistlik inimene märkama, kes perareega vett on vedanud. Ta mehekene oli oma koti sarvega koguni ära unustanud, kelle käest ta palju head oli saanud. Nüüd ta läks tuppa, tõi koti sarvega välja, tõstis toovrid vett täis, ise ree pääle ja reekene jooksis kui nool mäest alla ja ülesse. Keik linnarahvas panivad seda imeks, kuisviisi reekene ilma vedamiseta ometa jookseb, aga ka keige targemad ega rumalamad sääl linnas ei jõudnud mõistatuslist asja välja arvata. Poiss ei võinud asjalugu muidugi ilmutada, seda oli sarv kangeste ära keelnud, ainult oma peremehe soovi täitis sarv iga kord.
Et poisikese veevedamise tee kuningalossi aknast mööda käis, siis nägi ka kuningatütar seda imet, kuis reekene ilma hobusata mäest alla ja ülesse jooksis. Ta küsis esmalt kuningakoja teendrite käest, mis nõidusetükk see olla? Ja kui nemad ei täädnud õiget vastust anda, läks kuningatütar ise poisi käest küsima. Aga ka kuningatütrele ei võinud poiss salaasju ilmutada ja ütles: "Ma ei tea."
Selle üle sai nüüd kuningatütar tulivihaseks ja käratas, valjuste jalga vasto maad põrutades: "Miks sa ei tea, kes peab siis täädma! Kolme päeva jooksul pead sina minule asjalugu ära seletama, seni annan ma sulle aega mõtelda. Ei ütle sina siis ka veel mitte, siis lasen ma sind ära tappa."
Nüüd oli poiss suures kitsikuses, et isigi ei täädnud, mis teha. Sääl tuli tal häda sees hea nõu meele kuningatütre nõnatarkust natukene alandada. Ta siis astus oma sarvekoti juure ja ütles: "Sarv, muretse kuningatütrele laps!"
Ja kuningatütrel sündis ka ilus priske poeakene, mille pärast ta kolmandamal päeval ei võinud poissi enamb ette kutsuda, vaid reekese lugu ühe tähtsama asja pärast ära unustas.
Kui nüüd poisikene suureks kasvis, ei täädnud ka keegi kes lapse isa on. Aga targad seletasid kuningale, et see lapse isa on, kelle pääle laps naerab. Nüüd laskis siis kuningas keik ülemad ja alamad lossiteendrid ette kutsuda ja poisikese silma eest mööda minna. Aga ühegi pääle ei naernud poisikene. Viimaks tuletas keegi meele, et kuninga karjane ka tarvis ette kutsuda. Ja niipea, kui ta ilmus, naeris lapsukene suure häälega tema pääle.
Sääl sai kuningas väga vihaseks, et karjapoiss ta tütre lapse isa on. Varsi andis ta käsu üht suurt vaati raudnaelatega tihedaste läbi peksa, mõlemad, ta tütar ja karjane, vaati sissi panna ja mäekaldalt alla merre veeretada, mis ka varsi täidetud sai.
Aga poiss ei unustanud oma sarvekotti häda sees ka vaati ligi võtmata, mille läbi keik teravad naelad vaadi sees pehme sulgedega topitud patjadega üle vooderdatud olivad, nõnda et kuningatütrel ega karjasel keige vähemad viga ei saanud.
Tuul oli neid lainetega ligi versta maad kaldast eemale aeanud. Sääl hüüdis karjapoiss: "Sarv, tee uhke linn kahe kukejala pääle seiesama kohta ja uhke raudsild kuni kaldale kuningalossi trepi ette."
Ja see sündis nõnda. Kui nüüd kuningas hommiku voodist välja tuli ja uhket linna ja silda nägi, ei läbenud ta mütsigi pähe panna, vaid tõttis vaatama. Ikka sildu mööda edasi kuni merelinna sissi, kus talle selle linna kuningas, endine karjane ja tema tütar kui kuninglik abikaasa kunagi ütlemata toredas riietes vastu tulivad ja isad armastuses teretasid ja suudlesid, mispääle keik endine paha sai unustatud ja andeks antud. Nende pulmad peeti suure au ja iluga ja karjapoisist sai kuningas.
Jutt Rõugest, Võrumaalt.
E 7240/7247 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Mt. 1535+1537 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suur Laos ja veike Laos
Kaks peremeest elanud tõine tõise kõrval nägo naabrid kunagi. Tõist kutsutud suur Laos ja tõist veike Laos. Suurel Laosel olnud viis tööhobust, sest ta olnud rikas mees. Aga veikesel Laossal olnud üksainus hobune, sest ta olnud kehva mees. See on jo algmisest ilma viis olnud, et rikas ikka kehvemat petta püüab ja see oli ka sel aeal viisiks, kui veike ja suur Laos siin ilmas kord elasivad.
Veike Laos ei jõudnud kunagi oma hobusega põldu üksi harida ega vilja õigel aeal maha teha. Säält see kehvus tuligi. Aga nüüd pani talle suur Laos veel ette, et ühe hobusega kündmine peris asjata olla. Tulgu veike Laos ja aitku teda kuus päeva põldu künda, siis seitsmendal päeval annab suur Laos keik oma viis hobust temale äestama ja siis võoib päälegi veel veikse Laosse kõhn hobusekont peris puhkada.
Selle kaubaga oli veikene Laos väga hästi rahul ja ei saanud mitte aru, et tema põllud ainult äestamisega haritud ei saa, vaid ta mõtles: "Suurel Laossal on tublid hobusad, teravad äkkepulgad soonivad põllu sügavalt läbi ja ma võin uhke olla, et ma pühapäeval, kui mo naabrid kiriko lähavad, viie hobusega omal põllul äestan. Õissa poiss, see kaup on hea!"
On siis veike Laos oma kõhna hobusekondiga nädal aega naabri põldu künnud ja loomakese koplisse pannud, siis oli ta pühapäeva hommikul vara platsis ja äestas viie hobusega, et pea auras otsas, ise piitsa õhus keerutades ja ühtepuhku hüüdes: "Ahtsah! Uhtsah! Vaatke, sõbrad kirikulised, mul on viis hobust!"
See vihastas suurt Laost väga ja ta keelist teda kangeste tõisel pühapäeval mitte enamb nõnda hüüda, sest siis vaest hakkavad võerad ja naabrid arvama, et need sinu hobused on. Sa jo tead ise, need on minu hobused, mitte sinu.
Sellest manitsusest ei näitanud veike Laos nägo midagi märkavat ega põrmugi aru saavat, vaid ennemine paistis ta palgest veel koguni rõõm selle üle, et naabrit pahandada võib.
Noh heakene küll, tõine nädal otsa kündis veike Laos oma kõhna hobusakondiga jälle suure Laossa põldu ning pani siis seitsmenda päeva, see on pühapäeva hommikul suure Laossa viis hobust äkete ette sedasama laulu lauldes, mis tõne kangeste ära oli keelanud: "Ahtsah! Uhtsah! Vaatke, kirikulise, kus mul viis hobust äkete ees, mul on viis hobust." - "Ah, sina, pea inimese näru," pahandas suur Laos. "Nüüd arvavad naabrid tõeste, et nad tema hobused on. Kuis jõuan ma seda välja kannatada. Kui ta kojo tuleb, tahan teda hästi läbi võtta, ehk jätab oma ameti maha."
Aga keigesuguste sõimusõnade pääle, mis suur Laos talle õhtul kaela ladus, ei lausunud musta ega valged.
"Hea küll," ütles suur Laos, "kui sina mind veel tuleval pühapäeval nii hirmsaste pahandad, siis ma tapan so hobusekondi ära ja meie leping on katki."
Aga ka selle ähvarduse pääle ei lausunud veike Laos mitte musta ega valged.
Kolmandat nädalat kündis jo veike Laos suure Laossa põldu ilma nurisemata ja suure Laossa põllud olid nii valmis, et muudku pane seeme.
Ja veike Laos arvas, et tema ka niisama kaugel oma harimisetööga on, kui ta homse päeva veel viie hobusega äestada jaksab. Suur Laos läks nüüd ka vara ise põllule, et kuulda, kas veike Laos ähvardamise pääle ka tänagi oma suud peab. Aga oota seni! Niipea kui kirikulised, oli vana laul jälle kuulda: "Ahtsah! Uhtsah! Vaadake, kirikulised, kus mul viis hobust äkete ees. Mul on viis hobust."
Nüüd oli suure Laossa kannatus otsas, ta jooksis veikse Laossa koplisse ja tappis ta hobuse ära. Nüüd oli siis leping rikutud ja veike Laos ei võinud temale enamb tõisel nädalal töösse minna. Ka ei pahandanud ta sugugi suure Laossa kurjatöö üle, vaid võttis oma hobusel naha seljast maha, kuivatas kuivaks ja hakkas linna poole kõmpima, nahka ära viima.
Linn oli kaugel ja õhtu jõudis kätte. Veike Laos oli käimisest ära väsinud ja palus kõrsi juure ööseks jääda, mida noor priske kõrtsinaene mitte ei lubanud, sest et kõrtsimeest ise kodus ei olnud. Veikene Laos puges üles kõrtsu lae pääle, kust ta ühest laeaugust keik läbi võis näha, mis kõrtsimehe kambris sündis.
Varsi astus üks noormees kõrtsi naese kambri sissi, sirge kui niinepuu. Ta oli üks noore perenaese endine armukene säält ligidaltd veske päält, rikka möldri ainus poeg ja perija. Sääl räägiti mitmest asjast, mis keik lae pääle selgeste kuulda oli ning kõrtsiemand kahetses väga, et ta kõrtsimehele ja mitte selle endisele kallimeelelisele peigmehele pole läinud. Sellepääle võttis noor kõrtsiemand praetud hani ahjust ja kapist pudeli joodavat viina välja, pani lauale ja hakkasivad kahekeste sööma.
Sääl oli ukse pääle koputamist korraga kuulda. Kõrtsimees oli kojo tulnud, nüüd oli endisel peigmehel vesi ahjus. Ta ei tahtnud mitte oma pruudi käestpetjale, kes sellest saadik ta vihamees oli, näidata, päälegi keskööse emanda kambris. Sellest oleks võinud tühi jutt ja kuri lugu sündida. Mis nüüd heaks nõuks? Koputamine ukse pääl läks ikka kangemaks ja mehe valjo hääl kostis neile mõlematele kõrvadesse. Kastist riidid välja võttes ja neid kappi pannes ütles kõrtsiemand noore mehe vasto: "Mine nüüd kasti, ta on küllat nii eredald tehtud, et sul läpastust karta ei ole. Ning kui mo mees magama uinub, küll siis sind välja lasen."
Mis ka nõnda sündis. Hanipraad sai ahjo tagasi pandud ja joodava viina pudel ahjo taga peitetud. Nüüd siis alles lasti mees tuppa, kui keik joones oli. Emand vabandas ennast sellega, et ta magas ega koputamist sugugi kuulnud ei ole, mispääle siis ka vana pehme südamega mees rahule jäi ja palus emanda ruttu õhtusööki muretseda, sest kõht pitka käimisega hommikust saadik väga tühjaks läinud on.
Seda keik nägi ja kuulis veikene Laos ja märkas varsi, et siin kometit mängiti, millest mõni tõine-kolmas võib kasu saada. Ta võttis oma hobusenaha ja ronis redelit mööda alla ning astus paarisrahva juure elamisekambri. Sääl ta teretas viisakalt nago oleks ta praego reisilt tulnud, mida kõrtsimees ka käeandmisega naerdes vastas.
"Ma palusin õhtul teie emandad, et mind öömajale võtaks, aga ta ei täitnud mitte minu palvet," ütles veike Laos. "Ta ei tunne mind vististe mitte ehk küll meie kahekeste jo lapsest saadik tutvad ja sõbrad oleme. "Oi lugu," ütles kõrtsimees, "siis mo emand oli teie vasto nii halastamata ja ei võtnud mo vana sõpra mitte öömajale," ennast naese poole pöördes: "Mikspärast tegite nõnda?" - "Ma ei tundnud ega täädnud seda mitte, et ta sinu sõber oli," vastas naene. - "Noh hea küll," ütles mees, "lepita oma eksitus seega võõra vastu, et teda minuga ühes lauda palud. Kapsad on külmad, mis peab siis võõras siin sööma?" - "Soendama ma ka keskööl ei hakka!" - "Ei, seda vaeva meie sulle pääle ei panegi," ütles mees. "Otsi mis on ja asi sellega."
Veike Laos istunud kõrtsimehega lauas ja sõid külmi kapsaid ja rääkisid ühest kui tõisest asjast. Sääl puutus veike Laos jalaga oma naha külgi, et see vasto kabises. Kõrtsimees küsib: "Mis sul sääl laua all on, mis kobiseb?" - "See on mo hobuse nahk, mo ülespidaja ja keige asja äratäädja," ütleb veike Laos, "talust olen nüüd lahti." - "Soo," ütleb kõrtsimees, "mis teab so tark nahk siis rääkida?"
Jälle lööb Laos naha külgi ja räägib siis: "Kuula, kõrtsimees, va sõber, mo nahk ütleb, et ahjus hanipraad seisab ja meie peame siin külmi kapsaid sööma."
Kõrtsimees lähab ahjo kallale ehk küll emand keelab ja ütleb võera lorijuttu puhuvat.
Oi nalja, kus lugu! Ongi praad ahjus, mida nüüd kõrtsimees lauale paneb. "Sööme nüüd, sõber, sul on pagana tark nahk."
Natukese aea pärast kopsatab Laos jälle jalaga naha külgi ja kõrtsimees küsib, mis nahk jälle räägib?
Laos ütleb: "Nahk räägib, et taga ahjo paar joodavat viina pudelid peidus olevat. Kes teab, mis ta ära loriseb, võib siis tema ütlemise järele teha." - "Miks mitte!"
Kõrtsimees leiab tagant ahjo kaks veinipudelit, mis ta nüüd ka lauale paneb. Sõbrad söövad nüüd ja joovad, naene vaatab päält, süda hirmu täis mitte söögi ega viina pärast, kuidas sõpra kastist põgenema aidata. Ta mõtleb keik mõtted, aga ei leia ühtegi nõu selleks. Küll manitseb oma meest võõraga magama heita, et varsi valge välja tulevat aga mees ei tee unega tegemistki, vaid hakkab koguni nahka, kes keik saladused teab, enesele kauplema.
Veike Laos nõuab kolm matitäit raha naha eest ja vana riidekasti veel pääle kauba, mida ka kõrtsimees heameelega lubab. Kui raha oli kätte antud ja kast peraree pääle pandud, hakkas veikene Laos kojo poole tulema. Ta nahakaup oli hästi läinud.
Kui ta mõne versta maad kasti oli vedanud ja parasjago ühe vesketammi üle oli minemas, rääkis ta iseeneses: "Mis ma sinust, vana tühi kast, asjata vean, parem kukutan sind alla tammi alla. Asi sellega."
Möldri poeg, seda kuuldes paluma, et võõras seda mitte ei teeks, sest ta üks õnnetu inimene olla kasti sees. "Ohoo," ütles Laos, "kurivaim oled sina! Ma ei usu sind mitte välja lasta."
Aga kui möldri poeg tõendas, et ta lihalik inimene olla ja rikka möldri ainus poeg ning lubas temale pääsemise palgaks üks mõõt hõbetat anda, avas Laos kasti kaase ja laskis mehekese välja. Selle heateo eest sai ta siis möldripoea käest üks mõõt hõbetat.
Nüüd jõudis ta siis paari päeva reisi järele kojo ning saatis oma naesterahva suure Laossa juure kuuendiku järele, millega raha ära mõõta. Aga kui kuvendik tagasi viidi, oli üks veike hõberahakene kuuendiko serva vahele jäänud, millest suur Laos märkas, et naaber raha oli mõõtnud. Varsi oli ta nüüd ise sääl kuulamas, kust veike Laos niipaljo raha võtnud, et ta joba nõuga mõõtma hakkab. Veike Laos vastas: "Mis nüüd viga raha saada, kui hobusanahad linnas nii kõrget hinda maksavad et joba ühe naha eest kolm matti hõbetat sain."
Nüüd ei olnud suurel Laossal enamb tarvis pilku aega viita. Ta tappis keik oma viis hobust korraga ära ning viis nahad linna, kus temale nägo ikka kolm rubla tüki eest makseti. Siis vihastas ta ennast hirmsaste ja läks ühel pimedal ööl veikest Laost ära tapma.
Ta täädis, et Laos alati ahjolael magas ja Laossa ema savikul, aga ta ei täädnud seda, et veikse Laossa ema päev enne seda oli ära surnud ja veike Laos surnut ahjo pääle tõstnud. Kui nüüd suur Laos tapmise nõuga uksest sissi tuli ja ülesse ahjo lae pääle ema kallale tormas ning surnule nuiaga paar pauku vasto pead virutas, pühkis ta, südamepiinast hirmutud, jälle ruttu minema, ilma et ta veikest Laost savikule oleks tähele pannud ehk silmanud pimeduse pärast. Kojo jõudes arvas suur Laos, et veikene Laos nüüd peris tapetud on.
Veikene Laos läks tõisel päeval linna surnuaeda oma emat maha matma. Ta mähkis ema riiete sissi ja pani saani enese kõrvale istuma. Kui ta nüüd linna jõudis ja ühe trahteri ukse ees kinni pidas, sissi läks ja hea käraka napsi meelelahutuseks küsis, aga ta kõhn mehekene ei jõudnud klaasi tühjaks juua, mida siis trahterisaks Laossa käest võttis ja välja vana emale viis. Kui surnud musta ega valged viinapakkujale vastu ei lausunud, raputas trahteriisand teda peast ning selle pääle kukkus surnud, kange kui juurikas, saani päält maha, mille üle trahteriisand väga ära kohkus, sest ta ei täädnud mitte, et eidekene surnud oli ja arvas ennast nüüd inimese tapjaks.
Veike Laos oli keik see aeg kõrtsiaknast lugu päält vaatnud ja jooksis nüüd ehmatanud trahteriperemehe juure ning ütles: "Kulla isand, mis teie nüüd tegite! Olete oma käega praego mo vana emakese ära tapnud, makske mulle nüüd kolm matti hõbedat, siis annan teile seda pattu andeks. Aga kui mitte, siis viin teid kohto ette, kust valjut nuhtlust ning eluaegset vangipõlve osaks saate."
Trahteriisand maksis kolm matti hõbedat ning veike Laos mattis ema selsamal päeval hauda, sõitis kojo ning laskis jälle suure Laossa käest kuuendiku tuua, kellega raha mõõta.
Kui kuuendik tagasi viidi, oli jällegi raha sinnasamasse lõhe vahele jäänud kui ennegi, mispääle siis suur Laos varsi küsima tuli, kust veike Laos niipaljo raha võtta, et ta jo tõist korda nõuga raha mõõdab.
Veike Laos siis vastas: "Mis nüüd viga raha saada, kui surnud linnas apteegis hirmust kallist hinda maksavad. Ma viisin oma vana emakese eile sinna, polnud suuremb asi, kui luu ja nahk, aga sain kolm matti hõbedat. Mis sa, naaber, arvad, kas paremat hinda ühe vana inimese eest veel tahta võid?" - "See hind lähab korda," ütles suur Laos.
Selle pääle ruttas ta siis kojo ja tappis oma vana ema ära ning sõitis linna apteeki teda rohuks ära müüma. Aga kui siis linnavalitsus teda kui inimesetapjat tahtis kinni võtta, sai veel mehekene suure vaevaga politsei käest putkama.
Kui nüüd suur Laos linnast laupäeva õhtul kojo põgenes ja selle öö rahutumalt voodis puhkas, tõttas ta pühabe hommiku väga vara veikese Laossa maeasse, võttis ta kinni ja toppis kotti, et siis taga kiriku viia ja sinna suurde järve ära uputada. Et veike Laos kaunis raske kanda oli, jõudis ta just jutluse aeaks parajaste kiriko juure, ta pani kotiga ühes veikese Laossa kirikomüüri kõrvale maha, et ise kirikusse minna jumalasõna kuulama. Õpetaja oli ka kantslis ja ütles need sõnad just nago suure Laossa kohta: "Sina pead oma ligimest armastama kui iseenast." Sinna lisas õpetaja veel midagi juure, mis Laos väga tähele pani: "Et meie oma vaendlastele peame andeks andma."
Nende sõnade üle läks suurel Laossal meel pea haledaks ning ta mõtles oma vihameest kotist välja lasta. Aga kui ta oma ema pääle hakkas mõtlema, mis veikese Laossa vale läbi sai ära tapetud ja kelle tapmise läbi ta ise ka pea oleks lõõga sattunud, lõi ta süda jälle kõvaks.
Jätame suur Laos jutlust kuulama ja vaatame, mis kirikomüüri taga veikese Laossaga seni sünnib.
Veikene Laos rääkis kotis keiksugusid jampsisõnu ja sõimas täie suuga oma vandlast, kes teda kotti oli toppinud. Seda kuulis üks lihunik, kes parasjago sel tunnil oma suure härjakarjaga kirikust mööda juhtus minema. Ta läks veikese Laossa ligidale ja küsis: "Mikspärast mees on kotti topitud?" Sääl vastas veike Laos kotist: "Mind tahetakse võõrale maale kuningaks viia, aga ei ma vaene mees mõista kirjota ega keelesid." Sääl ütles lihunikuisand, et ta mõlemaid mõistab, laskis veikse Laossa kottist välja ja tükkis ise sissi ja Laos sidus kotisuu kõvaste kinni. Nüüd võttis veike Laos lihuniku härjakarja ette ja aeas neid oma kojo.
Pärast seda lugu tuli suur Laos kirikust välja, keerutas koti õlale ja viis ja viskas taga kiriko äkilisest kaldast alla järve. Nõnda sai isand lihunik, kes kuninga ametit ihaldas, õnnetumal viisil veikese Laossa asemel ära upputud.
Kui nüüd suur Laos oma kurjatööd naabri peremehe vasto korda saatnud ja pühapäeva lõuneks kojo poole kõndis, nägi naabri, veikse Laossa koplis suure rammusa loomadekarja. Ta ei läbenud seda nähes oma kodu minna, vaid pööris järsku naabri väravast sissi, et asjalugu lähemalt järele kuulata.
Tuppa astudes tuli veike Laos temale naerdes vasto ja pakkus kätt, mis üle suur Laos lumivalgeks kahvatas ja mõtles tonti ehk vaimu nägevat.
"Miks sa ehmatad, naaber," ütles veikene Laos. "Sina viskasid mind kotiga järve. Aga vaatke, sõbrakene, missuguse loomadekarja ma säält leidsin ja kojo aeasin. Nüüd olen rikkam mees kui sina."
Seda kuuldes sai suur Laos jällegi tulivihaseks ja ütles: "Ehkki ma nõnda samuti teha või ega sina, veikene mehekene, ometa kõiki loome säält ühe korraga jõudnud välja aeada. Mul on suur pere, ma lähan homme keige oma perega, siis olen sinust, närust, ammugi rikkamb.
Tõisel homikul oli suur Laos oma halli habemega isa ja keige perega vara järve ääres ning kihutas teendrid ükstõise järele äkilisest kaldast järve hüppama. Kui viimne teener vette oli hüpanud ja ainult pull, pull kuulda oli, käratses suur Laos ääre pääl: "Mitte ei taha ma veiksid pullikesi nago teie ütlete leidvat, vaid üksi suuri pulle ja rammusaid lehmi, veel suuremaid, kui veikse Laossa koplis eile nägin." Aga kui ta ikka kalda ääres nii rahutumalt seisis ja muud ei näinud kui vahumullisid, pööris ta isa poole ja ütles: "Taat, hüppa sissi ja vaata, kus nad selle loomakarjaga lähavad ega mina oma sulasid ometa usku või."
Nüüd hüppas ka isa järve ning natukese aea pärast kerkis hall habeme ladvakene veepinnale. Sääl naeris suur Laos ise kõva häälega ja hüüdis: "Vaat imet, ammuks taat sissi läks, joba hall susik habenat pidi käes, aga ei jõua vanamees üksi kaldale vedada, pean ise temale appi minema."
Seda üteldes kargas suur Laos ise ka järve ja uppus keige oma isa ja perega sinna ära.
Poleks ta oma naabrimeest veikest Laost taga kiusanud, oleksid mõlemad veel praego elanud, kui nad mitte poleks ära surnud.
Jutt Rõugest 16. veebruaril 1895.
E 7248/7255 (11) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 709 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lesenaese tütrekene
Kord olnud ühel lesel perenaesel priske tütrekene, 13 aastat vana. Isa olnud tal joba paar aastat surnud ning ema iga pääv mehele minemise hädas. Aga iga kosilane, kes emat kuulama tulnud, põrgkanud tütre pärast tagasi, öeldes: "Mis sellest saab, kui ma leske kosin. Mõne aasta pärast saab tütar täieealiseks, lähab mehele ja perib maja. Mine siis vanamemmega, kus sa lähad."
Ja see ei olnud mitte üks kosilane, kes nõndaviisi mõtles, neid oli sel aeal sadasid, kes keik rikast leske kuulamas käisivad, eestväravast sissi sõitsivad ja tagantväravast niisama targalt jälle välja läksivad.
Seda ei jõudnud meheigatseja lesk viimaks enamb välja kannatada, ta ütles: "Mis mulle tütrest kasu on? Peris ristiks elutee pääl ees. Eks ta, paha laps, võinud ühes vanamehega ka ühes ära surra, siis oleks ma juba paar aastad mehenaene olnud. Nüüd, kes mind kosima tuleb, ütleb ikka: "Poleks sul tütart ees olnud, siis oleks iseasi olnud." Ja missugused armsad, ilusad noored mehed."
Nõnda mõtles lesk alati ja iga päev ja vaevas ennast murega, kuidaviisi tütrest lahti saada kuni ta siis viimaks kurja nõu ülesse leidis, oma truu sulasele ühel ööl käsku andis tütrekest paksu metsa sissi, kaugele inimeste elumajadest ära viia ning sääl ära hukkata.
Ema ise hoidis seda jäledat tööd korda saata, oma tütrekest magamise pääl kinni siduda, siis veel vankri pääle tõsta, ja ilma, et ta tütre palvet kuulda oleks võtnud, minema saata.
Kui tütrekene majast välja oli saadetud, heitis ema nüüd ise rahulise südamega voodi magama, mõteldes: "Noh, nüüd võivad kosilased tulla, neile siis ütlen, et tütar peris jumala surma, on ära surnud, et neil enamb kartust ei ole, et keegi tõine veel pääle minu meest maja perib."
Vaata, lugeja, nii suur on mõne meheleigatseja lese armastus oma aindsa lapse vasto.
Kui nüüd sulane tütarlapsega mõni penikoorm maad paksu metsa mööda oli edasi sõitnud ja ühe oru sissi, mis paksudest puudest ümber piiratud oli, hobuse seisma jättis ning siis tütarlast vankrist käskis maha astuta, mis käsku tüdrukene ilma kahtlemata täitis. Nüüd alles rääkis veel sulane, mikspärast ta oma peretütartd seie metsa toonud, et ta seda ema käsu pääle on teinud ja et ema ise käskinud tütart metsas ära hukata.
Seda kuuldes ehmatanud tüdrukene väga ära ja hakanud sulast haledaste paluma, et ta teda elusse jätaks, mida palvet siis ka viimaks kuulda võtnud (sest et ta ka ise kahe lapse isa olnud) selle tingimusega, et tütarlaps ealgi ei pea metsast välja tulema ega ennast inimese silma andma, nõnda et ema ehk tõised inimesed seda kuulda saaks, et ta veel elab.
Tüdrukene lubas kangeste seda käsku pidada ning metsa kas või nälja ära surra, ennego ta ennast ühele inimesele näitaks. Selle pääle sõitis sulane kojo tagasi ja teatas oma perenaesele, et ta keik nõnda teinud, kuidas õpetud ja kästud oli, ja nüüd perenase käest selle rahasumma kätte sai, mis tapmise vaevapalgaks oli lubatud.
Vaatame siis nüüd, kuidasviisi lapse käsi metsas käinud ning mis temast viimaks saanud.
Kui sulane oli ära läinud, hakkas tüdrukene oma ema kurjuse üle haledaste nutma, sest ta ei võinud seda uneski arvata, mikspärast tema oma armastud ema teda käskis metsa viia ja ära hukata. Sest tal polnud ema vasto mingisugust viha ega kadedust südames. Kuidas oli ema ta vasto nii õelaks läinud, et ise öösel aitas teda kinni siduda ja vankri pääle tõsta. Ta nuttis niikaua kui silmad kuivaks said ja enamb ainust piiska laugudest maha ei langenud. Viimaks oli ta magama uinunud ja ärkas alles siis, kui jo päike kõrgel oli ja läbi puude latvade alla mureliku ja kahvatanud lapse pea pääle paistis. Mis ta pidi nüüd ette võtma? Kas seiesama paika surema? See oleks keige paremb olnud. Ta istus mito tundi ja palus surma, aga surm ei tulnud. Viimaks vaeos päike ikka ja ikka madalamale ja metsaalune hakkas pimedaks minema. Sääl asus kartus lapse südamesse tontide ja metsaliste eest. Ta oli surma palunud, aga surm ei tulnud, nüüd lõivad ta mõttet tõisiti. Ta hakkas paluma et jumal teda veel elada laseks ning tontide ja hirmsate metsaliste eest hoiaks. Ta tahta ikka hea laps olla ja ei mingit kurja teha.
Kui ta nõnda oli palunud ja ümberkaudu silmitsenud, nägi ta sääl orus mitte väga kaugel ühe suure kivi, sinna nüüd läks ta juure ja ronis suure vaevaga kivi otsa ning jäi sinna ööseks. Küll ulgusid sel öösel hundid ja tegid nämmu karud, mis keik selgeste lapse kõrva kostis. Aga imelik asi, et kivi juure keegi ei täädnud tulla, kui neil veike asi oleks olnud üles ronida ja teda ära süüa.
Und ei tulnud tal keigel sel ööl silmadesse ning nälg ja jänu hakkas teda vaevama, kuni viimaks koitma hakkas ja mets ümberringi valgemaks hakkas minema ning lapsukene kivi otsast maha tuli ning edasi läks. Kuhu, seda ei täädnud isigi. Ta soovis, et kaugele oma kodust saaks inimeste sekka, kus keegi teda ei tunneks, kus ta keige raskemat karjatseametid ehk muud tööd mõtles enese pääle võtta, et näljast ja jänust selle läbi lahti saaks.
Aga juba jõudis päike kesk taevast, metsal äärt veel kusagil, ühtegi talu ei puutu silm. Veel tarvis sammusid kiirestada, et enamb kolmandaks ööks metsaliste sekka ei jääks.
Kui ta nüüd mõne versta oli edasi läinud, nägi ta kesket paksu metsa ühte lagedat ja selle lagendiku keskel suurt uhket valget ja kõrget kivimaja, ümber piiratud ilusa õunapuuaiaga. Seda nähes sai ta väga rõõmsaks ja tõttas kiireste sinna poole. Õnneks olivad aiaväravad ja maeauksed lahti, et ta keelmata võis sissi minna. Aga imelik, toad olivad suured ja uhked ja neid oli väga paljo, aga ainust inimese hinge mitte majas. Ta mõtles teda varsi ühe röövlite maja olevad ja pidi esimesel silmapilgul pakku pugema, aga nälg ei lasknud, see piinas teda hirmsaste. "Olgo ta ka röövlite maja, tapku nad mind ära, kui nad kojo tulevad, mis sellest. Nälga ma muidugi metsa ära suren ehk metsaliste saagiks saan."
Nõnda kesket suurt saali seistes tungis temale magus praadilõhn nõnasse, mille pääle ta ahjo juure vaatma ruttas ja ahjoust lahti võttis. Aga oh rõõmu, sääl ahjus olivad seitse leiba küpsemas ja seitse hani pannide pääl praadimas.
Ta ei viitnud paljo aega, võttis söögikapist suure noa, lõikas ühe hani küljest tüki maha ja leiva küljest tõise tüki, sõi suure isuga kõhu täis, et nälg kohe kadunud oli.
Selle pääle tuli kartus röövlitest südamesse, ta oleks nüüd küll metsa pakku läinud, aga arvas iseeneses, et lõuna aeg jõuab ja röövlid võivad teel vasto tulla. Seepärast puges ta taga ahjo, säält mõtles ta kuulata, mis majarahvas räägivad, kas nad ristiinimesed või paganad on. "Kui ma hukka saan, siis saan mina nii hästi siin, kui metsas hukka."
Ei läinud kuigi paljo aega mööda, kui seitse tööriistadega noortmeest saali astusivad. Need olivad seitse venda, kes juba kaua aega sääl lossis olivad elanud ja ei ealgi vanemaks läinud. Nende amet oli see: iga päev vanakuradi vasto sõdimas käia, kes musta pitksepilve näol lõuna poolt üles tõusis ja nende elumaja ja neid endid tahtis ära häävitada.
Kui üks vend nüüd ahjo juure läks leibu ja lihale lauale tooma, nägi ta imeks pannes, et keige noorema venna leiva ja hani küljest tüki ära lõigatud oli.
Ta hüüdis tõised vennad asjalugu vaatama. Nüüd imestasid keik selle asja üle ja murdsid pead, kes see küll võis olla, kes nii mitme aastakümne järele nende maeasse oli tunginud. Sest ühtegi naesterahvast ega teendrid neil polnud ega täädnud kellegi sureliko inimese hing nende maja, ehk ta küll sellesama kuningriigi raeas paksus metsas oli.
Nad hakkasid siis lõunat sööma ning rääkisid söögi juures: "Kes teab, kus see inimene on läinud, kes meie leiva ja liha küljest on lõiganud, vist on tal kange nälg olnud. Oh, kui hea ja armas oleks see olnud, kui ta meie seltsi oleks elama jäänud. Kui ta vana mees oli, siis oleksime teda isaks võtnud. Kui vana naesekene, siis emaks, kui poisslaps, siis vennaks ja kui tütarlaps, siis õeks." Nõnda, rääkisivad need vennad söögi juures, mida keik tütarlapsukene ahjo tagant kuulis ning siis häbelikult vendade ette välja astus.
Oh missuguse rõõmuga nad teda teretasid ja eneste seltsi lauda sööma võtsid, nende rõõm oli rääkimata suur. Nüüd oli neil ka nii mõnesaa aasta üle ometi ka üks õde, kes maeja järele võis vaadata ja kodu korras pidada, kui nemad ise sõtta välja lähavad. Nad naersid rõõmu pärast ja olivad otsego meelest ära, mis tütarlaps sugugi pahaks ei pannud, vaid vendu ka esimesest silmapilgust saadik omaks vendadeks pidas ja peagi nende eluviiside ja maeja talitusega ära harjus, nägo oleks ta oma isamajas, kui isa alles veel elas. Lesenaese tütar oli nüüd õnne leidnud, mida ta ei täädnud, kui noor plikakene, uneski mõtelda. Teda ehitati keige kallima siidiriietega, ka kullast käevõrud ja kallid kividega sõrmused ei puudunud, sest et vennad väga rikkad olivad ja neil keik kastid ja kapid varandust, hõbedat ja kulda ning keiksugusid riidid täis seisivad. Oma leitud õde ehitada ning keik tema meelepärast teha oli vendade keige suuremb rõõm ja igapäevane püüdmine.
Aga lähame nüüd natukeseks aeaks tütrekese ema, lese talusse tagasi ja kuulame, kuidas asjad sääl läksivad. Kas ta sai nüüd kohe mehele, et tütart kui maja perijat enamb risuks ees ei olnud. Oota seni!
Ta truu sulane, kes öösel tütarlast metsa oli viinud, rääkis tagasi tulles, et ta oma kohut täieste on täitnud, nõnda kui perenaene on õpetanud, et ta last täieste on ära hukanud, mille eest ta nüüd lubatud palka nõudis, millest perenaene kui kitsipung midagi tääda ei tahtnud, vaid veel päälegi ähvardas, kui sulane asjast sõna lausub, tema teda kui lapse mõrtsukat siis kohtu ette annab. Mille pääle sulane siis küll vait jäi, aga salaja kättetasumise vihas siiski suud ei pidanud, vaid sinna ja tänna välja lobises, et perenaene ise oma tütrekest metsa viinud, kus ta sääl veel elada ehk kiskjast elajatest ära murtud, kes seda tääda.
See jutt, mis sulane küll salaja nelja silma all üksikutele inimestele rääkis, läks kui kulutuli ümberringi laiali ja puutus ka sadade noorte meiste korvu, nõnda, et tütre kadumisest saadik ainust noort meest rikast leske kosima ei tulnud. See vihastas rikast leske hirmsaste ja ta kihutas sulase omast maeast minema.
Jälle mõne aeapärast tekkisid tõised jutud rahva sekka, et lese tütar kuskil väga õnnelikult elada ja hääd põlve pidata. Kus? Ei seda täädnud leskema ise ega keegi tõine elus inimene.
Aga ka selle asjale otsis ja leidis lesknaene viimaks nõu. Ta rehkendas, et kui sulane teda mitte tapnud ei ole, siis ta ikka veel kuskil elamas on ning viimaks veel välja võib tekkida ja tema meheleminemist takistada.
Ta maksis ühe kerjusele head hinda ning andis talle pudeli täie kanget kihvtirohto kaasa, et see peab keik külad, mõisad ja mõtsad ümberkaudu läbi nuuskima ja kui ta tütart leiab, siis seda pudelit tütrekese kätte andma. Et armas ema seda on saatnud ja kinkinud armsa lapsele sündimise päevaks ära juua, mis väga magus ja hea viin olevat.
Nüüd hakkas sant oma rasket ülesannet täitma ja maad ja metsa, keda ta muidugi paremb, kui keegi tundis, läbi luusima. Kuni ta kord ära eksis ja nägo kogemata sinna lossi pääle juhtus, kus meile tuntud lesenaese tütar lustis ja rõõmus elas. Sääl sai nüüd sant ausaste vasto võetud ja keigesuguste kingitustega selle eest tulema saadetud, et ta tütrele ta oma armsa ema poolt pudelitäie head viina oli ligi toonud.
Nüüd oli sandil tee tääda, mis ta kodus emale keik jutustas ja mis üle ema veel enamb vihastas, et ta tütrel niisugused kuldsed päevad peavad olema. Aga olgo pääle, küll ta nüüd ikka iseenesest mõista otsa saab.
Kui nüüd tüdrukukene pea aasta aega sääl vendade lossis oli elanud ja vennad ühel päeval puhkama heitsid, see oli pääle lõunesööki, õpetasid nad õele, et ta seni akna juures peab valvama, kui must pilv üles tõuseb, siis neid üles äratama. Aga tütarlaps ei pannud oma pupedega mängimisega pilve seni tähelegi kuni must pilv jo lossi kohale jõudis, maha laskis ja suure musta mehe kombel tuppa tungis, nõnda et uksepiidad nõrkusid ja prigisesid. Nüüd küll ehmatas tüdrukene, aga võttis pea jälle julgust mitte vendu magamast äratata, vaid isi üksinda võõrast lahkeste vasto võtta ja talle istet pakkuda.
Ta teretas võõrast lahke sõnaga ja andis tooli istumiseks, mis kohe katki kärises, nõnda et võõras põrmandu pääle maha vajos. Seda nähes palus ta andeks ja veeretas ühe paku talle istumiseks varsi ette. Mis pääle siis määratu mehemüraks paku otsa istus ja tütarlast paari sõnaga tänas. Siis jooksis ta kapi juure ja kallas kannu ema käest saadetud viina täis ning palus võõrast keik tühjaks juua, mis võõras ka sõna lausumata tegi ning selle pääle lõhki paugatas nago püss ja suitsu kombel ära kadus. Nüüd alles selle paugatuse pääle ärkasivad vennad unest ja kuulsivad tütarlapse suust, et nende vandlane oli nii armetumal kombel otsa saanud ja neil tema vasto nüüd enamb mingisugust sõdimist ega tapmist ei olnud. Selle üle tänasid nemad oma õde südamest ja suudlesid keik kordamööda tema kätt.
"Homme on õe sündimise päev," ütlesivad vennad, "ja temal ei ole oma ema saadetud viina enamb. Seda on ta meie vandlasele ära jootnud. Olgo pääle, eks meil ise marjaviina selleks päevaks küllat ei ole. Meil on teda jo küllat."
Õe sündimise päeva õhtul tuli meile tuttav sant jälle lossi pääle ja tõi õele emast saadetud välja kirjatud ja heegeldud valge hame, mis ema enne saatmist kihvtirohu sissi oli kastnud, et tütart selle viisiga, kui ta teda peaks selga aeama, ära surmata.
Tütar võttis hame sandi käest vasto, tänas oma armast emat saatmise eest, et ta teda ikka veel meeles pidada, andis sandile hea voori selga ja saatis siis enesele tervet ligi saates väravast välja.
Tõisel laupäeval kütsid vennad sauna ja vihtusid enne isi ära, nõnda kui neil ammugi see viisiks oli. Pärast seda läks siis õde üksi sauna vihtuma ja võttis kapist emast saadetud hame ühes, et seda pärast vihtumist selga aeada. Aga niipea, kui ta vihtunud oli ja hame selga aeanud, surri ta sinnasama paika ära!
Vennad leidsid ta mõne tunni järele säält ülesse ja nutsid omad silmad kuivaks ta surnukiha juures. Nüüd leinasid ning nutsid nad oma õde seitse päeva ja seitse ööd kuni nemad ei jõudnud enamb nutta ega enamb ühtegi pisarad neil silmis nuttu tarvis ei olnud, siis hakkasivad nad matusse tarvis ette valmistama. Tegid õele kuldkirstu ning vooderdasid seda keige kallima siidi ja linnusulgedega ning tõmbasid teda oma lossi rästa külgi vaskahelõaga üles, sinna jäi ta nüüd nende silma ette rippuma, meeletuletuseks, et neil kord üks armas õde on olnud, kes neid nõndasamuti puhtalt armastanud kui nemad teda. Ka ei mõistnud nad seda arvata, mis surm on ja mikspärast nende õde suri.
Vennad selles kurbtuses ei söönud ega joonud enamb kuni nad ükstõise järele keik surmale ohvriks langesivad. Kes vend suri, sellele tegivad tõised vennad hõbekirstu ning tõmbasid teda vaskahelõaga õe kõrvale rästa külgi ülesse, kuni mõne aea pärast seitse kirstu lossi rästa küljes rippusivad. Seitsmes vend suri voodisse. See jäi sinnasama paika, sest et enamb matjad ja kirstutegijad ei olnud ja nüüd oli see uhke loss sääl kuninga metsas kui peris surnuhaud. Kus enne rõõm ja mängimise hääl kuulda oli, valitses nüüd haua vaikne rahu.
Tervelt seitse aastat olivad viimse venna surmast saadik aeamerde voolanud, kui kuningas kord oma ülematega metsa jahi pääle läks ja seltsiliste juurest ära eksis, nago kogemata silmab ta uhke lossi enese ees ja näeb kallist hõbedast puusärgid lossi rästa küljes ripuvad, üks koguni selgest kullast.
Ta ei või eesmalt aru saada, kus ta on juhtunud, sest oma kuningriigi metsa sees ei täädnud ta kuskil niisugust uhket lossi olemas ja ometi täädis ta selgeste, et ta oma kuningriigi metsas oli. Nüüd siis hakkas ta kangeste hõbepasunad puhuma, mis ta kaelas oli ning ülemad jõudsid sinna ja küsisid imeks pannes, mis kuningas puhub?
"Eks teie näe seda lossi siin ja neid puusärkisid rästa küljes. Võtke neid keik maha, siis saame näha, mida nägo need surnud on, mis nende sees puhkavad."
Varsi sai kuninga käsk täidetud ja keige esmalt kullast puusärgi kaas lahti kruvitud, kus üks ütlemata ilus tütarlaps sees nägo magas. Kuningas käskis teda viibimata oma jahivankri pääle tõsta ja kuninglikko kotta oma tuppa viia, aga tõised puusärgid mulda maha matta. Mis siis karvapäält ka täidetud sai.
Siin olgu veel nimetud, et kuningas ise alles noormees oli, ilma abikaasata, kes mitmed kuningatüdred oli ära põlgnud, et ainult üksikult siin ilmas elada. Aga seda surnud iludust nähes tekkis tal himu abielusse heita. Kellega? Seda ei täänud ta praego isigi. Oleks seda surnut, mis ta ise metsast leidnud, kuidagi viisi elusse võinud äratada, ta oleks teda kahklemata kohe kosinud. Sellepärast laskis ta kullast kirstu siis ülematest oma tuppa kanda, et teda töö vahetundidel sääl vaadata ja tema suurest iludusest ennast rõõmustada.
Aga kuninga ema pani seda asja imeks, et ta poeg surnut armastab ja ta ütles: "Eks sa võta paremb omale naene, miks sa surnust armastad:"
Aga ka omast emast ei hoolinud kuningas ühtegi: "Sest kui sa selle surnu minu käest ära võtad, oled sa keik mo käest võtnud, mis mulle ilmas kallis ja armas on."
Selle kõne pääle jäi ka kuninga ema rahule ja ei pannud enamb pahaks, kui ta vahest juhtus nägema, kui kuningas siit ehk säält väljat tuli, puusärgi juure läks, selle kaane üles tõstis ning surnu roosipalgetele suud andis. Selle järele sai ta, kui ta raskeste kurvastud oli, rõõmsaks ning kui ta väga vihastud oli, jälle lahkeks. Keegi ei julgenud ka kuningale selle pääle sõna lausuda ehk küll keik riigi ja ta koja liikmed täädsivad, et ta surnud neidu armastas.
Ometi oli kuningal tarvis ühe pitkema reisi pääle kodust välja minna, et võõra maa ja inimeste eluviisisid tähele panna, mille otstarbeks ta siis ühel ilusal päeval oma kodakondsed ja riigi ülemad jumalaga jättis ja mitmed kuningriigid ja linnad läbi reisis. Oma kalli surnud tütarlapse eest tal mingisugust kartust ei olnud, et teda keegi oleks saanud ära varastada. Selle üle valvasid ta majavahid ja ema. Päälegi oli ta oma toa ukse lukku pannud, kus ta kallimad asjad, paberid ning surnud näio kuldse puusärgiga sees seisid.
Kui ta nüüd jo mõnda kuud reisil oli olnud ja veel mitte tagasi jõudnud, laskis kuningaema salavõtme abil ta toa ukse lahti teha, et poeale kojo jõudes uut rõõmu valmistada ja surnud tütarlapsel uued puhtad siidisärki või hamet selga panna ja tema ihu üleüldse kalli salviga võida, kellel seitsme aasta seismise järele muidugi higi hais võis juures olla.
Kuida ta nüüd mõtles, nõnda see asi ka toimetud sai. Aga parasjagu kui endine kihvtine hame, mis ta ema oli saatnud ja mis ta seitsme aasta eest ise saunas selga oli aeanud, kuninga ema juuresolemisel maha võeti, lõi näio silmad lahti, tõusis istuma ja hüüdis: "Kus ma nüüd olen? Kus on minu vennad? Oh, see on üks koguni võõras koht!"
Kuninga emal ja teenijatel naesterahvastel oli siis tööd teda rahule sundida ja vaikista. Kuninga ema oli ise üliväga rõõmus surnu elusse ärkamise üle. Sest mis saab küll ta poeg, kuningas, nüüd ütlema, kui ta reisilt kojo jõuab.
Ta laskis noort tütarlast keige puhatamate ja ilusamate riietega ehitata, et ta peris kui printsess kunagi välja nägi. Talle sai vähahaaval keige kallimat toitu süüa antud, et ta veel priskemaks ja ilusamaks läks kuni kuningas kojo tuli ja see tuurinud ka enamb kaua. Jo tõisel nädalal jõudis ta kojo ja kohe puusärgi juure. Aga kui ta surnut säält enamb ei leidnud, ehmatas ta väga ära ja jooksis ema juure asjalugu järele perima. Sääl nägi ta siis üht kuninglikut printsissinat oma ema juures seisvat, mis korrapäält ta surnud pruudi nägo oli ehk pisut ilusamb veel. Sääl seletas kuninglik ema talle lühikeste sõnadega asjalugu ära, mispääle noor kuningas oma surnud, nüüd elavaks saanud pruudi oma rinnale tõmbas ja teda väga armastades musutas. Selle heateo eest tänas ta ka oma kuninglikut emat südamest, kes keik seda asja oli korda saatnud ja tema surnut armukesest talle elava elu seltsilise nägo hauast välja toonud. Seda ütleldes langes ta siis ka oma ema kaela ja andis talle südamlikult suud.
Paari nädala pärast kuninga kojo jõudmist peeti siis pulmad suure au ja iluga. Aga kahjo, et mina pulma ei saanud kutsutud.
Jutt Tarvastust perit.
E 7280 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Jüri Pihlap (?) Mt. 284 A, 16 t. Muinasjutt on arvele võetud ka muistendina (Aa US 66). Viedemanni (1876) ja Dähnhardti (1910) kaudu läinud Eestist saksa keeles ka rahvusvahelisse käibesse. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
268. Konn ja ämblik
Konn läinud Jumala juurde kaebama, et karjatsed söövad metsas ja raputavad palju leivaraasu maha. Ämblik läinud kah ja kostnud konnale ja Jumalale:
"Ega neile sest süidi ei saa mõista, neil ei ole ju söögilauda ja liuda, kelle pääl nad söövad."
Jumal mõistnud ämblikule õiguse, annud konnale jalaga lõua alla ja löönud taevast maha.
Maha kukkudes murdnud konn seljaluu katki. Perast kasunud küll kinni, aga tal jäänud küir selga tänase päevani.
Aga ämblik hakanud Jumalalt abi ja nõu paluma, kuidas ta kõrgelt maha saab. Jumal visanud temale siidiniidi keraga perse. Ämblik sidunud otsa taeva külgi ja lasknud mööda niiti ennast alla. Sest saadik on ka ämblikul siidiniidi kera perse jäänud.
E 7282 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - J. Pihlap (1893) Sisestas Mare Kõiva 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord kastnud üks noor naene leiba. Seal tulnud külamees ukse ette ja kutsund teda välja. Aga see väljakutsuja olnud vanapagan. Naene läinud kah. Väljas võtnud vanapagan naese käte ümbert taigent, pannud oma tütre käte ümber, saatnud naese asemele sisse ja viinud naese metsa.
Vanapagana tütar läinud tarre ja hakand leiba kastma. Aga nõnda kui kastnud, käinud käed läbi anuma põhja välja. Saanud leib kastetud, hakanud ta ahju kütma. Toonud korraga poole sülda puid sisse ja toppinud ahju, isi hakanud last imetama (muidugi endise naese last) ja käännud isi selja valge poole. Teised mõtelnud, kudas mede noor nüid nõnda imelikuks on läinud: kastis leiba, nõnda et käed läbi anuma põhja välja käisivad, tõi korraga poole sülda puid tarre ja nüid imetab last, suu nurga poole. Aga laps karjund, mis ime. Võetud lapsele amm või hoidja.
Kord kõndinud see lapsehoidja lapsega metsas, sääl tulnud talle lapse ema, see, keda vanapagan metsa viinud, vastu, rääkinud lapsehoidjale ära, kudas vanapagan tema metsa viinud ja oma tütre asemelle saatnud. Käsknud teine päev jälle sinna ühe kivi juure last imetama tulla ja kadunud isi ära...
Lapsehoidja rääkind kodus mehele kõik ära ja mees läinud kohe targa juure nõu küsima, kudas naist vanapagana käest kätte saab.
Tark õpetand: "Kui ta jälle last imetama käsib tuua, siis kütke see kivi palavaks. Ja kui ta selle naha kivi pääle paneb, mis tal ümber on, siis põleb see ära ja siis võta ta kinni."
Mees kütnud ka kivi palavaks ja jäänud isi põesa taga vahtima. Kui nüid lapsehoidja lapsega tähendatud ajal jälle sinna tulnud, tulnud ka naene ja hakanud last imetama. Visand nõidusenaha kivile, isi küsind: "Mis hais see tuleb?" Lapsehoidja kostnud: "Ilmsi rahvas kõrvetavad sigu."
Mees karganud kohe põõsa tagant välja ja võtnud naese kinni. Naene tahtnud kivi päält nõidusenahka rabada, aga see olnud juba tuhaks põlenud. Nüid muutnud naene mitmet ja mitmet moodi ennast, viimaks jäänud nagu vokikedrev veel kätte, aga mees pole ikka veel lahti lasknud. Toonud kodu ja lasknud õpetajat uuesti risti, siis jäänud naene jälle ristiinimeseks.
Vanapagana tütar olnud oma teed läind ega pole muud märki tast järgi jäänud, kui lapse suu olnud lõhki ja veriseks aetud, sest tal olnud kasekoorest nisad ja raudnaal otsas, kui ta last imetanud.
E 7284/7285 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kahe vanapagana ots
Naene läinud pulma ja näinud, üks kogu olnud kuuse otsas ja hundid ulunud all. See kogu hakanud naesega rääkima ja ütlend:
"Kuule, naene, nahkamunni,
kui sa saad saaja talule,
ütle sa Üri-Türile,
kaeba sa karu kõrile,
tibu teele tapetas,
kallis teele kakutas."
Naene läinud pulmatalule, aga ei ole esite meelegi tulnud rääkida, mis teda tee peal kästud. Tüki aja pärast rääkinud ta alles seda lugu ja küsinud, kus kohas Üri Tüvi õige on. Seal karganud mees ahju pealt maha, tõmmand parre ja pühkand metsa, isi ütlend veel ukse pealt tagasi: "Oh, sa naene, nahkamunni, es sa ennembi ütelnud."
Teised läinud kõik seda imet vaatama ja näinud, kudas hundid ta kohe lõhki tõmmanud. Kuuse otsas oleja olnud juba enne lõhki kistud. Neist ei ole muud järgi jäänud kui sinist suitsu, sest see, kes ahju pääl oli olnud, oli vanapagan, ja see, kes kuuse otsas oli, oli tema naene olnud.
Nõnda saivad jälle kaks vanapagant otsa. Pulmalistel oli hea meel, et vanapaganad otsa saanud, et ei tea, mis nad viimaks seal tegema oleks hakand.
E 7288/7289 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - J. Pihlap (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanast käinud üks tõug niisuguseid vaimusi mööda maad, kes vahel inimese moodi, vahel koera, vahel kitsi ehk mis tahte moodi ennast moonutanud, ja inimesed, kes neile midagi head teinud, neid võtnud nad kohe oma kirja ülesse. Ja kui nad siis jälle imelikul kombel vaist tulnud ja kui see inimene, kes juba nende kirjas olnud, neid juhtunud teisele näitama ehk isi kuidagi temast midagi kõnelema, siis kukkund ta kohe kõmm! maha ja surnud.
Kord söönud üks pere parajaste laua juures, kui kits ukse juure tulnud ja mekitand: "Eh-eh-eh, pere sööb pehmet leiba."
Perenaene ütlend kohe vasta: "Vui, kide keeli kõneleb."
Kohe kukkund perenaene pikali ja surnud.
Teine naene läinud aita ja näeb: ilusad tuvid aidas riidekõrendi peal, jookseb kohe tagasi ja kutsub teisa vaatama, aga nõnda, kui ta tuvisi nimetab, kukub ta maha ja ongi surnud. Teised läksid tuvisi vaatama, aga ei kedagi tuvi kuskil, kõik kadunud.
Kord veernud jälle muna üle õue ja naene ütelnud jälle: "Nää, näe, missugune muna."
Ka see naene surnud kohe ära.
Aga üks mees olnud, kes veel nende kirjas ei ole ülevel olnud. Küll katsunud nad teda iga viguriga oma kirja saada, aga mees olnud niisugune, kes ei ühelegi inimese ega loomale head ei ole teinud.
Kord muutnud katkuvaim ennast õpetajaks, mantel seljas ja piibel kaendlas, ja palub meest, kes parajaste parvega üle jõe lähab, ka ennast üle viia. Mees ei tunne midagi, et ta õpetaja ei ole ja käseb teda parve pääle tulla, et ühes üle minna. Aga õpetajal nüid nii hea meel, et nüid kohe meest oma kirja saab, võtab piible ja tahab kohe nime üles kirjutada, aga mees näeb ja vaatab: õpetajal paljalt neli sõrme, saab kohe aru, et õpetaja keegi muu ei ole kui katkuvaim, kargab talle kallale, kisub raamatu käest ära ja utjab õpetajat seni, kui ta juba väsima hakkab. Siis viskab ta teda karsulps üle parve ääre jõkke. Raamat jäi mehe kätte ja sääl sees oli palju inimeste nimesi, mis kõik nüid tema käest lahti said.
E 7359/7361 < Viljandi khk., Uusna v. - Jaan Täht (1893) Trükitud: M. J. Eisen. Kolmas Rahva-raamat (1894), lk. 93-94; J. Jõgever. Eesti muinasjutud koolidele (1924), lk. 249-250, nr. 3 (viidatud Eisenile, 1894).Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katku kavalus
Kord sõja-ajal käinud katk kirju koera näul maad mööda ümber ja kus ta kord sisse käänas, seal jäivad tühjad majad järele.
Nii tulnud ta ühte veikesesse külasse ja iga öösi jäänud talud tühjaks.
Ühel õhtul tulnud ühte talusse reisija ja palunud öömaja, mida ta ka saanud. Nüüd jutustanud /talupere/ temale katkust ning ütelnud: "Et tea, kas hommest päeva enam näeme!"
Lühikese mõtlemise järgi lasknud võõras asemed kõik maha põrmandu peale teha ja kõik talurahvas valges rõõvis kokku asemele magama heita. Siis pannud võeras iga päitse otsa kolm küünalt põlema ja käskinud, et kui midagi kuulete, siis mitte seda täätavaks ei tee. Kui kõik korras oli, heitis võõras ise ka niisamasuguses maha magama, aga kõige uksepoole.
Arvata kesköö ajal läinud uks iseenesest lahti ning kirju koer tulnud sisse ja rihm olnud kaelas ning nuusutanud kõik magajad korrast läbi. Kui aga kord vanaema juurde tulnud, siis tõusnud see istukile, aga langenud jälle tagasi, oianud ja surnud. Aga õnneks pole teised keegi kuulnud ja need jäänud elama.
Hommiku käskinud võõras, et otsige kõik kohad läbi, ega ta veel ära pole läinud. Pika otsimise järgi leidnud nemad tüki maad õuest eemal õlevihu alt soldati, kellel püss rihmaga kaelas olnud. Nüüd ütelnud võeras: "Seesama on see katk, ta oleks teise öösi tagasi tulnud ja teid kõiki tapnud."
Talurahvas jätnud võõra tänades jumalaga. Ühes võõraga olnud ka katk sealt kadunud ja pole teda ka siiamaani enam nähtud.
E 7360a/7362 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahapõletajast
Kord tulnud kaks naest talguselt kodu poole. Lagedast väljast üle tulles näinud nad lagendiku serval suurt sinist tuld. Arvates, et õitselised tuld teevad, ütelnud teine: "Lähme ka endid väha soendama." Aga mida ligemale nad jõudsid, seda veiksemaks tuli jäänud, kuni ta koguniste ära kadunud.
Korraga käinud neil üks mõte läbi pää: "Vanapagan põletab raha."
Ruttu viskasivad nad oma ninarätikud senna koha pääle, kus tuli olli põlenud, sest nad olivad kuulnud, kui midagi asja senna koha pääle maha pannakse, siis jäävat märk järele.
Hommiku vaatama minnes leidnud kummagi seitsmekümneviie kopikulise hõberaha oma ninarätiku alt.
[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]