[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 17227/9 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kodukäija tükid Vanal ajal elanud üks väga rikas mees, aga ükskord jäänud ta haigeks ja kui ta ju surma ligidal tunse olevat, siis ajas ta kõik pererahva kodust välja põllutööle, ja kui naene tema juure jäi, siis ütles ta ka sellele, et ega ma veel ära ei sure, seepärast mine ka sinna tööle, sest nüüd on ilus ilm ja just hea tõuvilja kokku panda. Kui kõik kodust ära ollid läinud, siis võttis mees potitäie haput piima, raputas oma raha kõik sinna sisse ja hakkas sööma. Kui kõik ära olli söödud, siis panni ta poti jälle riiuli pääle ja ise läks sängi ja olli natukeise aja perast surnud. Tema veike kaheksa-aastaline poeg olli aga nõnda uudishimuline, et ta otspaja juure üles olli roninud ja isa tallitamist kõik olli näinud. Kui pererahvas koju tullid ja isa surnud leidsid, siis küsisid nad selle poisi käest, et kuhu isa ise raha pandis. "Isa sõi raha ära," kostis poiss. "Mis sa lorad, isa sõi nüüd raha ära! Kuula, kus jutt on," ütlesid pererahvas. "No kui te ei usu, siis kaege, et ka potist piima sõi ta kõik ära," ütles poiss. Kohe läksid kõik piimapotti vaatama, ja oh sa pergel, piim olli potist söödud ja üksainus hõberaha olli veel poti põhja jäänud. Ja nüüd ulusid kõik pererahvas, et kuida see vanamees ommeti nii ahne võis olla, et ta ka raha ära sõi. Nüüd minti kirikherra juure, et selle käest nõu küsida, kuidas nüüd vanamehega tuleks teha ja kuidas ka raha kätte saada. Kirikherra ütles, et kui vanamees jalgupidi naela otsa pandakse ja siis õige tugevaste klopitakse, et siis kõik raha välja tuleb. Nüüd tehti nõnda, kui kirikherra õpetas, ja varsti olli neil kümme tuhat rubla raha käes. Nüüd mateti vanamees maha ja kohe esimesel ööl tulli ta kodukäijana pererahvast piinama. Nõnda käis ta iga ööse, kuni tõised läksid jälle õpetaja juure abi otsima. Õpetaja aga ütles, et kaevake ta hauast välja ja käändke kummuli, küll ta siis tagasi jääb. Nüüd tehti nõnda, kui õpetaja käskis, ja kohe jäi kodukäija vagusi.

E 17229/30 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra surnud üks väga rikas ja ahne peremees ära. Surmatunnil ütelnud te veel, et kõik mino raha pandke minoga ühes hauda. Kui ta surnud oli, siis tullid kõik tema sugulased pärandust jagama. Vanem poeg, kes nüüd isa suhvli võtit kandis, läks kõrtsi juure viina tooma. Tee pääl, kui ta tagasi tulli, siis tulli isa vastu ja võttis poja kõrist kinni ja ütles, et kas sa tegid nõnda, kuida ma sul käskisin, et pandke ka raha kõik ühes minoga hauda, aga sa pole mitte pandnud. Nüüd hakkas poeg paluma ja lubas talle kõik hauda perra viia. Kui ta koju sai, siis saatis ta kohe ühe mehe targa järele, ise aga hakkas sugulastega sööma. Kohe hakkas vana mees ahju päält prahti ja kiva ja mis ta aga kätte sai söögi sisse pilduma ja ise aga sõnas ühtelugu, et üks tuhat mino jaoks ja üks tuhat mino jaoks ja see kostis nõnda kavva, kuni tark sinna jõudis. See võttis seitse kaseraago ja tegi neile igale ühele kolm risti pääle, viskas, siis vanamehe haua pääle ja sõnas arusaamata sõnu ja sestsaani ei käinud vanamees kodu.

E 17230/2 (3) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühekorra surnud üks vanamoor ära, keda rahvas kange nõia arvasid olema. Peran surma hakkas ta kodu käima. Kord tulli ta karjalauta, kord hobusetalli, kord elumajasse. Ühekorra tulnud ta jälle hobusetalli, sulane aga olli talli pääle magama läinud ja kui ta kolinat kuulis, siis läks ta kohe sinna talliukse juure, toppis võtmeaugu kinni pihlakase pulgaga ja kui ta talli sisse läks, siis olli vanamoor sääl. Nüüd võttis sulane toobripuu ja hakkas sellega vanamoori vemmeldama ja kui ta ju küllalt teda olli peksnud, siis pandis ta talliukse jälle kinni, läks heitis jälle magama. Ja kui hommiku pererahvas talli juure tullid ja vanamoori sääl nägid, siis vemmeldeti teda õige mehe moodi ja kui küll arvati olevat, siis võeti vanalmooril tukast kinni, viidi kabelisse ja kästi hauda minna. Ei aidanud enam muu nõu, kui pidi käsku täitma. Vaevalt olli ta hauda saanud, kui sulane kolm korda haua pääle pahema jala kannaga lõi ja kusjuures ta ise sõnas, et seisa sa siin igaveste. Ja sest ajast pole vanamoori enam keegi näinud.

E 17232 (4) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra elanud üks väega rikas mees, aga ta olnud poolpime. Enne surma viinud ta oma rahavaranduse ühte soosse. Karjapoisid aga läinud sinna karjaga ja selle karja seas olnud üks väga kuri pull. Kui ta kedagi nägi, siis müirgas ta. See pull olli läinud selle rahaaugu juure ja olli sarvedega kõik üles kaapinud. Poisid, kes sinna juure juhtusid, said rikkas mehes. Rahamatja vanamees aga suri ära selle sõnumi kätte, kui kuulis, et karjapoisid tema raha ollid ära löudnud. Peran surma käinud ta sinna kohta, kuhu ta raha olli matnud, ja vandunud sääl kõik ilma kokko.

E 17233/4 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulihänna tükid Tonneri aita käinud tulihänd juba mitu korda vilja viimas. Ükskord läinud Tonner ise vahtima, et kes see niisugune varas on, kes vilja ära viis, ilma et koergi ei haugu. Tule pannud ta vaka alla ja ise istunud siis vagusi pääle ja oodanud, et kas tuleb keegi vilja viima. Natukese aja perast kuulnud ta, kuida keegi läbi võtmeaugu sisse tulnud ja just rukkisalve. Kohe võtnud ta vaka tule päält ära ja näinud nüüd, et üks poisikene seisnud keset rukkisalve ja suur siidine kott olnud tal käes. Kohe võtnud Tonner tal tukast kinni ja hakanud teda peksma, kusjuures ta ise nõnda luges, et üits ja kaits, üits ja kaits, üits ja kaits jne. Poisikene aga palus, et ütle kolm, ütle kolm, ütle kolm. Viimaks ütles Tonner kolm ja kohe kadus poiss kõige kotiga ja sestsaani ei kadunud enam vilja Tonneri aidast.

E 17237 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaljalaul Meie kali hapnema, külanaised taplema, mehed mütsita mürama, naised tanuta trallama. Kes maits maha sadas, kes joose, joobnus jääse. Kõike tehku meie kali, mis siin ilmas võimalik, pulmalisil kasulik (pidulisil kasulik).

E 17239/40 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < H. Paltser (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ülemiste järve vaht Ükskord pantud noor soldat väravavahiks ja üeldud talle, et iga sügise tuleb Ülemiste järvest üks noor neiu välja ja see tuleb just sinu juure, aga hoia, et sa talle midagi ei anna. Kui soldat sügiseni ära olli vahtinud ja kedagi veel es ole näinud, siis unustas ta selle keelu ära, mis talle siis ette loeti, kui ta vahiks säeti. Ühe ööse tulnud see nimetud neitsi ja palunud soldati käest üht püssikuuli. Et see aga kõik ära olli unustanud, siis andis ta ka keelmata. Kui neiu ära olli läinud, siis tulli natukese aja perast kolmehobusetõld soldati juure ja viis tema ära. Kui nad Ülemiste järve juure jõudsid, siis luges seesama neitsi, kes enne soldati käest püssi kuuli olli palunud, talle seadust ette, et soldat pidavat iga sügise Tallinna väravavahi juurde minema ja küsima, et kas linn on juba valmis. Ja kui ta ükskord vastuseks saab, et valmis, siis pääseb ta jälle oma kodumaale.

E 17245/7 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Peetsi (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaks tulihända Ükskord olnud ühel peremehel kaks tulihända ja need olliva peremehele nõnda palju varandust kokko toonud, et see kõige jõukam peremees selle küla sees olli. Tulihändadele anti alati aga tanguputru süia, kus või sees olli. Ükskord, kui perenaine putru tare pääle viis, siis olli sulane seda näinud ja see vahtis salajalt järele, et kuhu perenaine pudrukausi paneb. See aga pandas ta ühe vana kirstu sisse. Kui ta ära olli läinud, siis läks sulane ka vaatama, et kas on hea puder ja kas kõlbab süia. Aga oh sa mait, mis hea! Nüüd vihtus sulane kõik see söögi ära ja ise läks õlgi sisse leiba luusse laskema. Kui ta tüki aega sääl olli olnud, siis kuulis ta korraga üht robinat ja nüüd nägi ta selgeste, kuida kaks tulihända kahrupersest sisse tullivad ja just kirstu juure. Aga kui nad kausi tühja leidsivad, siis ütles tõine, et pistame tare põlema. "Aga kuhu meie siis ise lähme," küsis tõine. "Lähme puuriida ette selle vana rattarummu sisse," kostis esimene. "Jah, nõnda meie teeme." Nüüd puhkusid nad tuld suust välja, ise ruttasid nimetud paigale. Sulane, kes ka seda olli kuulnud, läks nüüd kohe puuriida ette ja tahus kaks pihlakaist punni ja need peksis ta selle rattarummule sisse, tõine tõiste otsa. Ja kui maja kanges tuleleekides põles, siis virutas sulane see rummu tulesse. Aga oh sa palasilk, kuida see rumm nüüd kargles, ikka ühest kohast teise!

E 17247 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < R. Spaal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nõia surm Ükskord elanud üks mees, keda tõised nõiaks hüüdsivad. Ükskord läinud terve K. valla rahvas kirikusse ja nõid läinud ka. Kui kerik välja tulnud ja kõik kodu poole ruttasid, siis võtnud see nõid ühe sivvu ja pannud ta enesele mütsi pääle. Rahvas, kes seda nägid, imetlesid väga niisuguse töö üle. Aga rahva seas olli ka üks tark mees, kes teadis, et kuida niisugusel mehel seda tööd taltsitada, ja ta hüüdis, et siug, kus sul silmad, kus sul kõrvad. Ja kohe lõi siug ümbre nõia näu ja nõelas teda nõnda, et see ära suri.

E 17261 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust last ära nõiutu arvati olevat, siis minti sauna ja tehti viht sellesama veega märjaks, kelle sees laps olli, ja siis vihuti, kusjuures ka siis need sõnad loeti, et sop-sop-sortsi solgitud soone pääle, vihalehes nõiast nähtud veere pääle, Uku tehku terveks teda, nõial endal tulgu häda.

E 17261a/2 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lääme, lääme, käime, käime, peame kivi peona, hõbemõõka hõlma alla. Kui tuleb poissi puttumaje, lei ma poisil poole pääda, poole armasta aruda, poole sündinu söanda. Poiss läits Riiga kaibamaje, näio perra kullemaje kummal kohus kannetessa, kellel õigus annetessa. Poisil kohus kannetessa, näiol õigus annetessa. Poissi Riian pessetessa, poissi ära koolenessa. Kui see poissi koolenessa, kos see poissi mattetessa? Kuramaale kuusikusse, Arjomaale haavikusse, Virumaale vitsikusse. Kes sääl manna mattemaje, kes sääl hauda kaevamaje? Susi manna mattamanna, karu hauda kaevamanna. Hundi käiva hulga kaupa, karo käiva karja kaupa, susi käiva silge-solge. Kui see näio koolenessa, kos see näio mattetessa? Viias ta Viru kiriku, pandas Paistule magama, Helmesse või hingamaje. Mööda käiva Mündi saksa, ega reedi Riia herra, ega poolba poepoisi. Keik tal kergiti kübara, keik tal linti liigutalli, keik tal anni hingearmu. Jumalaga, Maarjaga, jumalaga, näio hinge.

E 17263 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veli, hella vellekene, ikka petsid näidisida, hauguted sina Annekesi. Tule mulle, näio noori, mullu kolmi aidakesta. Üits on kiilut kesvida, tõine om tambit tatterida, kolmas litsut linnassida. Kui sai naene naidetussa, tinarinda tingitussa, sul oli kolmi aidakesta. Üits oli tulda, tõine tõrva. kolmas meie maa kivida. Kui oli naene naitamata, tinarinda tingimata, seni siidkübara pääla, kalev kauka ääre pääla. Kui sai naene naidetussa, tinarinda tingitussa, joba kööts kübara pääla, kammits kauka veere pääla.

E 17264 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahi mina naista nabra tõttu, kabu või kaerarõugu tõttu. Tule es naene nabra tõttu, kabu es kaerarõugu tõttu. Mis tetta mina vaene? Näiti siis titti näidissilla, katte munna või kaole. Siis tuli naene nabra tõttu, kabu tuli kaerarõugu tõttu. Nüüd siis lääme Lätimaale, saame suure Saksamaale, kun ei kolgita linuda ega tetta teopäevi. Koti sääl kolgiva linuda, titi teeva teopäevi.

E 17265/6 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri poissi, mustakulmu, vihas poissi, verisilma, ei või nätta näiokesta, kuulda ei näio häälekesta. Ega sa siita naista saa, neide neiode seasta, kate kabu keskeelta. Ära sa käid iks Kärküla, ära sa sõidad Sõmmerpalu, kukkud kümme koa läve, sandid sada tare läve. Ega sa sissi naista saa. Või sa osta kuusi põlli, keigil kuuel kuldanööri, või sa osta kuusi rätti, keigil kuuel kulda kolga, või sa osta kuusi kinga, kõigil kuuel kulda paela. Ega sa säski naista saa. Hopen sul ette härmatetu, roosku sul piiu roostetetu, sadul selga sammeldetu. Võta vöölt vöörätti, võtta kaelast kaelarätti, pühi ikke hiiru päälta, halli vattu varsa päälta. Ega sa siiski naista saa.

E 17266/17269 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nakkas valge tulema, hakkas neitsi nuttema. Krahv sõs küsse neitsi käest: "Mis sa nutad neitsike? Kas sa tahad verevat viina voi ehk punast pudelist?" "Ma ei taha verevat viina ega punast pudelist. Ma taha oma mõisale oma mõisa, oma kodu." Ema nägi tütart tulevat. "Tere, tere, tütrekene! Kuis käib sinu käekene?" Väiga raskest, emake. Eest oli kleiti lühike, tagant kleiti pitk ja paras, toatüdruk säe sängi, säe sängi ilusaste, pessa patja pehmeste. Mina tahas maale heita, maale heita, haiges jääda. Haiges jääda, ära koolda." Kes läits krahvil sõna viima? Vanamees jo halli pääga. Krahv näi vanameest tulevat. "Tere, tere, vanamees! Mis sõnumid sa mulle tõid?" "Surnusõnu sulle tõin." "Kes sääl ära suresi?" "See küll noor roosike, kallis krahvi pruudike." "Kuule sina, Ants, sa tätter poissi, pane hobusad ette." Sõidi, sõidi tüki teeda, tüki teeda, marja maada. Sääl tuli vasta kellalööja. "Kelles ingekella lööd?" "Küla noore roosile, kalli krahvi pruudile." Sõidi, sõidi tüki teeda, tüki teeda, marja maada. Sääl tuli vastu hauakaevja. "Tere, tere, hauakaevja! Kelles sinna hauda kaevad?" "Küla noore roosile, kalli krahvi pruudile." "Kuule sina, Ants, sa tätter poissi, anna hobusale keerdu rooska." Sõidi sõidi tüki teeda, tüki teeda, marja maada, sääl tuli vastu surnukandja. "Kedas nüüd sääl kannate?" "Küla noort roosikest, kallist krahvi pruudikest." "Kuule sina, Ants, sa tätter poissi, kääna hobusad ümber, sõida sinna kabelisse, kun see surnukirst om. Sääl ma oma mõõka tõmba, oma süand läbi pista. Keik kihelkonnad, kirikud, neid võta sina endale. Mis surmatunnil lubatu, neid ei või keelda keaki."

E 17269/70 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üle, üle, vihmakene, likes teed, mina ligune, märjas teed, mina mädane. Mul ei ole kodu, kun ma kuiva, mul ei ole tare, kun tahena. Kodu mul suure kuuse alla. tare mul laia tamme alla. Kuusik ep minu koduje, tamm ep minu tarekene, vitsik pitka vihma varjo, kuusik suure hoo varjo.

E 17270 (7) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ärge laaske latvadeni ega tiiru tippudeni. Jätke ladva käo laulda, tipu tedre ukerdada. Kägu ei kuku kuivila, lind ei laula lahkembale. Kägu lätt puile puhtaile, varikmaale valgemile. Käol jäi kirja kivi pääle, armi jäi aiateiba pääle. Säält siis saiva kindakirja, alussite hamekirja.

E 17271/2 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes läits sõtta minemaje? Veli läits sõtta minemaje. Esi läits, esi ikki, esa tegi taossida, esi tegi, esi ikki. Veli valmist vankiriida, esi valmist, esi ikki. Ema aie hamesida, esi aie, esi ikki. Sõsar kudi sormikindid, esi kudi, esi ikki. Ei ma enne sõast tule, kuni vee virret jooksva, mõtsaveere mõdu jooksva, hainaladva aanikiita(?), Poola verda puhu täis, mõne verda mõõga otsa. Tuli ta sõast koduje, ai hobust tare lävele. "Tule, esa, tunne poiga!" Tuli esa, es tunne poiga. Ai ta hobest riida ette. "Tule, veli, tunne velle!" Tuli veli, es tunne velle. Ai ta hobust aida lävele. "Tule, ema, tunne poiga!" Tuli ema, es tunne poiga. Ai ta hobust koa lävele. "Tule, sõsar, tunne velle!" Tuli sõsar, tundse velle. "Kust sa tunned, sõsarakene?" "Kirevista kindaista, aetusta hameista, oma kalmu kaelarätist, oma surnu suurätist."

E 17273/4 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meid oli kaksi sõsarida, ühe ema imetetu. Tulime läbi toomemõtsa, astime läbi haavamõtsa. Küsitenna, mõistatenna, kuis om sõsar sinu elu? Kas om kodun häda elu? Sõsar mõistse, vasto kostse. "Mul om kodun halba elu. Kolm mul pada tulena, kolm om kulpi neil sisena, kolm on manna maitsemanna. Esi mina seisi seina taga. esi mina nutti nurga taga, laut oli täisi laevavetta, kaitsi lauta kaevuvetta, muru oli täisi mudapori, tee oli täisi teibaida. Pani palgi purdepuussa, tammetala tarvipuussa. Joosi üle joogitooja, käisi üle käskijalga katski murdu purdepuuda. Kuis om sõsar, sinu elu?" Mul om kodun hää elu. Kolm om pada tulena, kolm om kulpi sissena. Esi ma manna maitsemanna, ei mina saisa saina taga, ei mina nuutsu nurga taga. Laut mul täisi lambaida, kaitsi lauta kandijaida. Sulg oli täisi suuri sigu, põhk oli täisi põrssaida. Muru täisi mullutsida, teeraa täisi timatsita. Pani pirru purdepuussa, kuusenõgla nõderpuussa. Joosi üle joogitooja, käisi üle käskijalga, es lää katki purdepirru."

E 17274/5 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Talutütre tööle targa, tööle targa, maale maida. Saat ta kassi vetta tooma. Kassi kaevu langenessa. Kessi kassi välla kissi? Virumaalt tuli viisi meesta, viisi meesta viiekesta. Kuramaalt tuli kuusi meesta, kuusi meesta kuuekesta. Muu viinast vereva, muu õllest ilusa. Mina ikust ilusamb, silmaveest siledamb, pajopudsust punasemb, lepamahlast lihavamb.

E 17275/6 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes oli suri, kes oli sari? Mari suri, Mari sari. Kes läits Marit kossule? Kuu läits Marit kossule. "Tere, Mari, neitsikene! Kas sa tahad mulle tulla või om meeli muile minna?" "Ei, ei lää küll Kuule Kuu om kolmesta kõvera." Kes oli suri, kes oli sari? Mari suri, Mari sari. Kes läits Marit kossule? Täht läits Marit kossule. "Tere, Mari, neitsikene! Kas sa tahad mulle tulla või om mõte muile minna?" "Ei ma läe küll tähele, täht om tähtsa meheke." Kes oli suri, kes oli sari? Mari suri, Mari sari. Kes läits Marit kossule? Koit läits Marid kossule. "Tere, Mari, neitsikene! Kas sa tahad mulle tulla või om meeli muile minna?" "Mina lää küll Aole, Agu om avar poisike."

E 17276 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vellekese noorekese, ärge naarge neidusida. Nii om neio, kui om loodu. Nii om kaalan, kui kasunu. Vaatake variku pääle. Kas om puu ütte pitku, laaneladva ütte laio? Nii om näio, kui om loodu. Nii om kabu, kui kasunu. Härg om paksu palgeella, siga silmilla madala, hobu huulist om rumala, kass om kaalast nii jämeda, haug om pitka peenikene, lattik lai ja lühikene.

E 17277 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oh, te hullu, uhke mehe! Oh, te kõhna, kõrgi poisi! Mis te seie otsma tulid, talutütrid tahtämaje? Ei nee näio teile läha, talutütre teid ei taha. Teil om kulu kurgu all, lõopesa lõõri all, siupesa silma pääl, ussipesa huule pääl. Täi teil haukva habemin, konna kukva kukkurin.

E 17277 (14) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sõsaritse me mõlemba, kasulatse katekeisi. Mõrda saame me mõlemba, kalaranda katekeisi. Mõlemil oli mõrdasukka, kummagil oli kuldakinga.

E 17277/8 (15) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ole vaiki, vanapoissi, pea suu, pulstpää. Ma lää manu, tõuka maha, tõuka tuhatoovirisse, litsu libe lännikude, vii välla väratile. Pane kivi kõttu pääle, haavakannu kaala pääle. Kui ma juhtu koolemaje, tee mul tinane kirstuke, vala vaski ristikene.

E 17278 (16) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ei mina taha tsillikulle, tsillikulle, tsöllikulle, musta suuga või Murile, rataskaalaga karule. Mul tuleb ilmast ilusamaid, tagat valla valgemida, ubasuun, käbikübaran. Käbikübar, peeni huule, jala all kui jaanilille, vöö vöölen Riia risti.

E 17278/9 (17) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Esakene, taadikene, kui sa kõnnid kõrtsiteele, kui sa liigud liinateele, ära vaatku viinavaati, ära kaegu õllekannu. Heida silmi helmi pääle, kae kaalakirja pääle. Sul om paljo tütterida, enamb helmetahtijaida. Esakene, kõrtsi läits ta, kõrtsi läits ta, kõrtsi jäi ta. Es ta enne kodu tule, kui oli sepa silma nätta, vaadipunni puusa pääla.

E 17279/80 (18) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vellekese, noorekese, kui te tahate targa olla, ilma ei naeseta elada, tehke luhta lustikesva, tanumise tantsukesva, mäe pääle mängukesva, tehke koera kalda (pääle)ella. Siis tuleb naene naaratella, sõlge telje tilistella, kaelaraha kahistella, helmekõrra helistella.

E 17280/1 (19) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Akkas hame hargunema, ihukatus katkenema. Siis tuli meelde memmekene, meelde memme armukene. Meelde tuli minnejenna, kõrvu tuli köiejenna, söamette süüejenna. "Emakene, memmekene, tule ilmale elama! Ma lää kalmule kaema, küta sauna köömenista, viha hau villa latakista (tässerista), lavva tee laasik pakkalista, keressa kanamunesta." "Ei või ilmala elada, ei või kalmula kaeda. Suu manu om surmahaisu, käte man om kärnahaisu. Armas laits mul, Annekene, kallis laits mul, Kadrikene." Ema hauda laskenessa, armu alla langenessa, ei löua teda linneltenna, ei tunne teda tunnistenna.

E 17281/2 (20) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meie mõisa, põrgu mõisa, kuratide koolimõisa, kun neid orje opetessa, vaisidlatsi vaivatessa, teopoisse piinatasse. Oh minu ärtu härrakene, pupperlilli prouakene, tule üles tuoli pääla, saisa saali leeni pääla, käe välja akkenista! Kuis sul valda vaivatasse, talupoegi tapetasse, vald teil aetud vardasse, teopoisi teibasse, vald teid sõimab vardanna, teopoisi teibanna.

E 17282 (21) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kubjas kuri minule, mina kuri kubjale. Pani kubja kammitsasse, kubja naese naritsasse. Kubjas karas kammitsas, kubja naene naritsas. Kurat oli pantu kubjasse, varas vallavanembasse.

E 17282/3 (22) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hans oli veike saunamees, saun oli suure metsa sees, hundi, karu jooksva sääl, rebane istus katuksel. Hanso katus lagunes. Talle tehti uus tuba, kõva tuba, kivituba. Hantsu mõisa aeti, vana võlga nõueti. Hans küll naksi minema katte aha härjaga. Tuli vasto mõisahärra. "Kus sa lähad, Antsuke?" "Lähan vana võlga maksma." "Mis sul sääl siis koormas on?" "Rükki, kaeru koormas on." "Mikspärast na niske om?" "See ei ole minu süüd, see om junkru Joona süüd." Junkrut mõisa aeti, tulupit selga toppiti, õlgi ümber säeti, tuli otsa torgati.

E 17284/5 (23) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Käisi kui käbi kenaste, oli kui uba iluste, hernevarsi valgeista. Ega ei puu meil puhtusta. Mõni mees, mõni nägija, mõni kale kannataja. Mõnda näi mina mõisanna, sada näi mina saajanna. Venelasel oli viisi lasta, kuradil oli kuusi poega. Es ole auku ütelgi, kusimulku kummagilla. Võta oherd, uurista mulku, võtta käämer, kääna mulku. Kubjas, kulla onukene, võta mo tütar teole! Ma pane konna kottikusse, ma pane nussi nurmikusse. Söö kott ja koina tütar, pane päevad paberesse, kuupäevad kübaresse.

E 17285 (24) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mis mul viga nii elada, Harju karjusid karata. Virul mina sõie viidikida, Harju kurul haugesida, Põltsamaal põhja poolt kalada. Minu naene naska toska, kand tema poea, niit ta niidu, imet ta poega ilusa, kasvat ta poea kavala, sööda ei sõrmi seale, küüdsi ei küla kanule, varbid valla põrsaile.

E 17285/6 (25) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kunas kusik sukka kudas, kunas vesik veimi tegi? Ema ai maita maranile. Mait läits mõtsa, heit magama. Mao pand marana pääle, kõtu kõllajuure pääle. Kuuld kosja tulevat, kuuld saabaste sabinat, raudarõngaste raginat. Esa siis aste ahju päälta, veli kobist koldesta, ema mureta magasi, kosilase kodu lätsi.

E 17286/7 (26) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ai ai, jalg oli haige, tõine pääv oli pää haige, kolmas kord oli kõtt haige. Venelasi viisi-kuusi, harjukesi kaksi-kolmi maksa ei ühte meie meesta, meie poole poisekesta. Mittu meest ole mina tennu, mitto saksa ma saganu. Ei mina hooli ometegi, kas mind homme hukatakse, täna või torni tõugatakse, veri toobris mõõdetasse, rasu kakkun kaalutasse. Ei mina hooli ommetegi. Mina mees mõne nägija, mõne kale kannataja mõnda näi mina mõisijana, sada näi mina saksujaani. Viis kord sain mina vitsutatus, sada korda sannutatus, siiski saisan seere pääla, kurdan kudris varbaenna.

E 17287/8 (27) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri oli võtnu kosja silma, nälg oli võtnu näio silma, põud võtt põllekandijada. Viiti vituta mehele, kohioinast kosijale, lammaste lahi lihale. Muidu lääs mina mehele, kargas katela käela, pelgan peiot pistavatta, kaasa selga kargavatta. Peiol ikki pitka pistiriista, kaasal ikki suure karvariista.

E 17288/9 (28) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nüüd elame esanda viisi, leiba saame või sandime. Oh, meie ilusta eluda, kallist kasupõlvekesta. Kui elli esa koduna, taadi tettuna tarena, ei meil puudund puhtad hamed ega lõpnud meil lõvendid. Ka oli kaltsa meil linatse, räti valge vagja pääla. Elu me elli helmetenna, kaas meil kasvi mõisajenna. Mis oli enne meil elada? Söödi siis sarapuuurbe, kasepiima ka rüübati. Mis om viga nüüd elada? Nüüd jo süüas räime-leiba, Juuas õlut, juuas piima.

E 17289 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keegi ei tohi kooritud valge kepiga tõise elajalooma lüüa. Teeb ta seda, peab loom surema ja ära kuivama nagu kooritud kepp.

E 17289 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maarjapäeva puna peab igamees kõrtsi jooma minema, muidu kasvavad linad suil lühikesed.

E 17290 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Uueaasta hommiku peab peremees kirikust välja tulles keige enne kojo püüdma rutata, et omad põlluriistad ära liigutada. Jõuab ta keige enne tõistest külaelanikutest kojo ja saab keik riistad ära liigutada, on ta suil keigist oma tööga ees.

E 17290 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui keegi vastse riide selga aeab ja tõine teda riidest venitab ehk puudub nende sõnadega: Auk sulle, paik mulle, homme akna rappussase, siis laguneb vastne riie sedamaid.

E 1776/9 (10) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe mõisaherra ebausklik arvamine Jaan Erspergi suust kirja pannud Juhan Holts Nõval üle Paldiski Ühes väga vanas mõisas elanud üks kord üks herra, aga üks kord hakanud äkiste üks hääl nagu vaim paranda alt karjuma: "Mina tõusen!" ja "Mina tõusen!" ja et see hääl pää tulnud ja pääv tulnud, ikka sagedamaks läinud, on ta viimaks omale lasknud uue mõisa ehitada, sest et ta selle ebamõtte peale tulnud, et kuri vaim seal aset on. Ühel õhtul tulnud üks peipslane kaltsuajaja ja palunud mõisaherra kääst öömaja. Mõisaherra võtnud teda siis öömajale ja mõteln: "Ma annan talle oma vana mõisa öökortleks, las vanad vaimud võtavad teda seal õnneks." Juhatanud siis kaltsuajajat vana mõisa. Seal olnud hobuse jauks kuur, et kõigiga võib rahul olla, ja mõisaherra saatnud teendritega puid ka, et tuba sojaks kütta, et magada võib. Kaltsuajaja kütnud ahju, enne kui üks hakkan karjuma: "Mina tõusen üles!" ja "Mina tõusen üles!" Kaltsuajaja hirmu täis, et siin on päris kurjavaimude pesa. "Paneks ma nüüd jooksma, võib vaim siis järele tulla. Saagu mis saab, ma ütlen: "Tõuse peale!"" Kui see vaim ikka karjun: "Ma tõusen! Ma tõusen!" üteln kaltsuaaja: "Tõuse peale!" ja üks suur rahakast tuln suure praginaga üles ja lendan paranda eest katki. Kui rahakast rahu jäänud, läinud ta vaatama, olnud kast kõik raha täis. Ta loopin oma kausid, ja mis tal veel peal olnud, ree pealt maha ja aanud suure vaevaga rahakasti peale ja läinud rõõmuga oma teed. Teisel pääval läinud mõisarahvas vana mõisa vaatama. Kui nad sedamoodu lugu näinud, mõtelnud nad, mis vaimud on öösel teinud ja jäetud üks julgenaha mees teise ööks kuulama, kas ikka veel hüüab: "Mina tõusen ja mina tõusen!" Aga oh imet, ei ühte kordagi ei ole säärast häält kuulda! Võetud nõuks paranda alt hoolega läbi otsida. Teisel pääval tulnud mõisa tiumehed, labidad õlal ja läinud paranda alla, leidnud aga kasti ase ja annud seda asja herra teada. Herra ehmatan kohe ära, sest siis tulnud tema meele, kui tema ükskord oli üht vana raamatut mõisakapist lugenud, et siin vanas mõisas on selle mõisa asutaja vara ja kapitool keik koos. Herra aga põle sest enne aru saanud, et oleks selle kapitooli üles otsin, nüüd kui aeg täis sai, et see raha pidi välja tulema, langes see ühe kaltsuaaja osaks. Kaltsuaaja aga tulnud teine nädal ühel öösel tagasi ja viinud oma kausid keik ära. Kaltsuaaja on nüüd Peipses keige rikkam mees ja kui ta veel ära ei ole surnud, siis elab ta veel praegu uhkeste ja suureste. Lõpp ja punkt.

E 1779/81 (11) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe mehe rahakasti leidmalugu, käsikirja pannud Juhan Holts Nõval üle Paldiski Vanal ajal künnud üks mees põldu ja mõtelnud härjad lahti lasta ja keskhommikust sööma minna. Käinud ühe vau ära ja saanud teise vau otsa, üteln ta: "Ajan veel ühe." Nõnda ajanud ta pärast hulk vagusid üle tahtmise, viimaks läinud adranina kõlksti katla pihta ja katel tulnud poolest saadik maa seest välja. Mees olnud rõõmus. Võtnud rahakatla süles ja läinud kodu, heitnud sööma peale ahju äärele puhkama. Antud talle nii hirmus tugev mürakas mööda külge, et mis sa aasid üks vagu ja üks vagu ikka rohkem ja rohkem ja viimaks tõid mu rahakatle suisa ära. "Mul oli tarvis Riiga minna last ristima ja sellepärast ei olnud aega raha valvata. Oleks sa veel poolteist vagu ajanud, oleks sa suure katla välja ajanud!" Ja rahakatel kadunud jälle mihe kääst kottu ära. Mees rääkinud targema inimestele seda lugu. Teised öölnud: "Sa olid rumal, eks sa visand oma raha sinna hulka, ei oleks sinu raha, mis sa leidsid mitte enam ära viidud, sest et hoidjavaim seda mitte võtta ei saa, kus võerast varandust ju hulka on pandud."

E 1784 (4) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestanud Aire Kuusk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka on see usk - jõulu- ja näärilaupääva õhtul, kui õled tuppa tuuakse, siis võtavad nooremad õlga peu täis ja viskavad õletüükad ülespool vastu lakki ehk reheparssa - kui palju kõrssa rippuma jääb, on eestulev aasta viljaline aasta,jääb aga pisut kõrssa rippuma, ei ole viljaline aasta. Seda katset tehakse kolm korda.

E 1785 (7) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kää sees narr ehk krogi on, peab see abi käe seest ära kasutama. Kui tuul kahte puud vastamise liigutab, nii kui prääksub ja karjub, kui saab see koht, kus kää sees viga on kolm korda nende kahe puu vahel pandud. Need puud peavad olema teine okkaspuu, teine lehtpuu.

E 1785/6 (8) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka kui see viga on, parandab se, kui saab selle kääga, kui narr ehk krogi sees on, kui leiad hoone seest ühe palgi, kus viis oksa risti palgi otsa sees on põhja pool nurk, siis peab selle kääga kolm korda tõstma nii tugevast kui suudab, siis peab jälle ära kaduma.

E 1786 (9) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kollatõbi on inimesel, peab see ära kautama, kui põhja poolt vana majaseina küllest saab seda kollast korda, mis puupalgi peale on kasvanud nagu sammal, kraabitud ja piima sees keedetud ja selle haige kätte antud, siis peab ta terveks saama.

E 1786 (10) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sooltüükad kää peal ehk ihu külges, peab see ära kautama, kui kuu öösel ennast sisse paistab parandalle. Võta kääga palla paranda pealt kuu seest ja nühi niimoodu selle sooltüüka pealt, siis peab sooltüügas ära kaduma.

E 1786/1787 (11) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui inimene metsas ära eksib, nii ütleb vanarahvas: "Vanakuradi jälge peale",peab see kohe abiks olema kui oma ümmert võtad üks riie, olgu müts, sukk ehk kinnas, ükskeik mistahes ja pahanpidi pöörad ja jälle oma ümmer sinna panema, kust võtsid.

E 1787 (12) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui rohutirtsud suil kõrges puuotsas siristavad, tuleb vihma, kui maas, siis kuiva.

E 1787 (13) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sui kuiva ajaga veeaugud ja -loigud järsku kuivaks kuivavad, tuleb vihma.

E 1787 (15) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pikse vihma sajab, ei pea mitte siis okaspuu alla vihmavarju minema, sest pikne peab siis selle puu sisse lööma, kus inimene all on. Lehtpuu alla on aga luba minna.

E 1793 (38) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kooritud ja väänatud vitsaga ei tohi looma lüüa, sest siis peab kurjad paised looma peale kasvama. Niisama ka ei tohi pihelgavitsaga looma lüüa.

E 1796 (44) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui minnakse metsa majapalke raiuma, siis pannakse seda tähele kui tahetakse, et puu usinaste peab ära kuivama, siis lastakse puu lõuna poole maha kukkuda. Aga tahetakse, et kaua toores peab seisma, siis põhja poole. Ka kuu kolmandamal pääval ei võeta iialdeski suuri ega tähtsad asja ette ega raiuta toorest puud maha.

E 1797 (45) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka kui nooreskuus puud raiud kasvab selle maa või paiga peale usinaste uus mets, iseäranis lehtpuu - ja vanad kännud hakkavad võsuma. Aga mis vanas kuus saab raiutud, ei pea need puukännud mitte võsuma hakkama. (See võib ka tõsi olla.)

E 1797 (46) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Iseäranis panevad ka seda pruutpaarid tähele, et kui vanas kuus peab saama mihele mindud, siis peavad lapsed liiga vananäulised jääma, aga kui noore kuus saab mehele mindud, siis peavad lapsed ilusad kui õunad ja roosiõied saama.

E 1797 (47) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui maa peale istutakse, peab kolm korda enne sinna kohta maha sülitama, siis kurjad paised ja maa-alust ei pea külge hakkama.

E 1798 (51) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Juuksed ei taheta mitte noores kuus leigata, niisamma ka habet ajada, sest noores kuus leigata ehk ajada, peavad juuksed usinaste pikaks kasvama, niisamma ka habe.

E 1799 (54) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hääl ära on, peab see hääle kätte tooma, kui kaevuaugu peal saab kolm korda kummuli karjutud: "Anna mu hääl kätte! Anna mu hääl kätte!" Kellel see viga on võib seda proovi katsuda.

E 1802 (62) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kellel saunas ikka süda tahab sandiks jääda, peab see hea abi selle vastu olema, kui vihaleht, mis vihtlemise aeg rinde peale on jäänud südame kohta, ja sealt see leht ära võetaks ja ära süüaks, siis ei pea iialdes enam süda saunas sandiks jääma.

E 1803/4 (67) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka peab see hoone ära põlema, kelle sisse on üks niisugune palk pandud, kelle sees tuleoks on. Seda oksa tunneb ära sest, et tema ladva poolt alla tüüka poole on kasvanud kui lüpsikutoru, kuna teised oksad ikka alt tüüka poolt ülespoole kasvavad. Ka on see oksakoht, kust ta ära on raiutud hoopis punasem kui muud oksakohad.

E 1804 (68) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ja kui tuleoksaga palk juhtub olema majja sisse raiutud ja seda alles pärast maja seest leitakse, siis on see abiks, kui selle palgi otsa saab kirvega kolm risti raiutud.

E 1804/5 (71) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka panevad veel vanarahvas surnule puusärki pea alla üks viht ja höövlelaastusi, ja ennemuiste ka pudelega viina juure pandud - ikka vist sellepärast, et ka surnul teises ilmas oleks pruukida. Ka pandud raha juure, sest nagu üks vana jutt rahvasuus - ühel saanud ennemuiste raha juure pandud, aga ühe ettejuhtumise pärast saanud haud lahti kaevatud ja kõik ehmatan ära, et kõik raha, mis ta juure pandud, keik olnud surnu suu ja silmad täis lautud. Sest ajast aga on raha juure panemine ära kadunud. Ka ei jäeta neid laastusi üks järele, mis surnu puusärgi tegemisest on saanud, vaid siis, kui puusärk valmis saab, korjatakse kõik laastud kokku ja põletakse ahjus ära.

E 1806 (73) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maa-alust peavad siis ära kaduma, kui selle allika sisse, mis põhjapoolt lõunapoole jookseb laulatusesõrmus sinna vee sisse paned ja selle veega pesed ennast.

E 1810 (84) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hammas suust ära tuleb, käskivad vanarahvas hammas kereselle visata ja neid sõnu öölda : "Kilk, säh, ma annan sulle puuhammas, anna sa mulle raudhammas." Siis peab usinaste uus hammas sohu tulema.

E 1811 (90) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui nähakse kui rahaauk põleb ehk hallitust välja ajab, siis peab kätte saama, kui üks oma raha saad aega sinna sisse visata ehk ka kui saad aega pastle- ehk kasukanõela sisse visata. Vanakõhn peab ennast muuks keik ümmer muuta saama, aga pastlenõelaks - see on kolmekandiliseks - ei pea tema mitte ennast saama teha.

E 1815 (106) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui talvekülmaga ajateivad pauguvad, peab külm järele andma.

E 1816 (109) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui õhtu poolt pääva looja minemise aeg punetab, et taevas punane on, tuleb teisel pääval kuiv ilm.

E 1818 (120) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sügise väga tuultsed ja tormised ilmad on, peab teisel aastal väga palju pihelgamarju tulema.

E 1820 (132) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui palju kilka on, tuuakse vanakuu otsas kahe lõngaga kirju kindaga saue ja visatakse mööda nurki, siis peavad kilgid ära kaduma.

E 1822 (141) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui uppunud inimene vee seest välja võetakse, kellel veel arvatakse eluvaimu sees olevat, kui maa peale maha pannakse, ei pea eluvaimu enam sisse tulema, kui aga üles maa küllest pannakse, siis peab eluvaim sisse tulema.

E 1823 (145) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui puud raiud, kui alla tuult maha lased, siis lõhkeb see puu aga vastu tuult siis ei lõhke.

E 1823 (146) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorekuus raiutakse okaspuud, vanakuus lehtpuud, siis puud ei mädane.

E 1823 (147) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lehmikvasikas sünnib vanakuu otsas, saab sest hea lehm, ja kui härikvasikas sünnib noorekuus, saab sest hea härg.

E 1824 (150) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui öösel taevatäht maha sajab, peab üks inimene ära surema. See nimetakse hingetäheks.

E 1824 (151) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sabaga tähte nähakse, peab sõda tulema.

E 1825 (159) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui poisslaps sünnib aetakse teda siis kolm korda läbi naisterahva seeliku, siis peab see poiss tüdrukude eest armas olema.

E 1830 (182) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui jüripääv metsast midagi puid ehk muud kodu tuuakse, pidada mette ussid koduhoonete ümber asuma, sellepärast kästakse kõiki endid selle eest hoida.

E 1831 (184) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui suvel palju pihelgamarju on, siis olla vihmane sügise.

E 1834 (200) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1982). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Koera heaks tegema sõnad Kui koer tige on, ööldakse: Must koer mullikas, valge koer vasikas - pea vastu aeda, saba vällapoole. Siis ei pea koer mitte kallale tulema.

E 1834 (201) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valusõnad on nii. Sülitakse kolm korda enne piima peale, kellega sõnad antakse. Harangol aigus, varesel valu, musta linnul muu tõbi. Tõbi tulgu, teine mingu, ärgu vaksa vahet olgu. Ja loetakse kolm korda vastukse takka otsast lugema hakates Issameie palvet.

E 1835 (202) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sellele ei pea mitte maksma sõnu õpetada, kellel harvad hambad on - selle sõnad ei pea midagid parandama.

E 1835 (203) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sõnu õpetakse teisele, kui teine juhtub vahelt ehk kõrvalt salamahti pealt kuulama, peab pealtkuulaja sõnad omale saama ja sellele, kellele õpetakse, ei pea siis nende sõnadest midagid kasu olema.

E 1836 (208) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui langetõbiline on, peab see abi aitama. Kui naisterahvas on langetõbes, siis ühe naise esimene poeg, kui esimest korda näeb langetõbelist, võtab oma särgi sellast ja kohe kui tõbi peale tuleb, selle langetõbise üle viskab. Meesterahva langetõbilisel peab aga ühe naise esimene tütar olema ja kui esimest korda nääb, niisamma ka särgi sellast võtma ja üle langetõbise viskama.

E 1838 (212) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui varesed talve aegu üles puu otsa lähevad ja peal karjuvad, tuleb külma. Kui aga varesed mööda maad käivad ja lindavad, tuleb sula ja soojasid päivi.

E 1860/2 (2) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ennemuiste läinud Nõva randa üks laev rikki ja vood toonud ühe suure aami randa, mis raha täis olnud. (Päraküla toa) vanamees leidnud selle raha-aami ja toonud kohe kottu härjad ja viinud see raha-aami kodu ja pannud aita. Laevamihed, kes mere peal laevalauatükkide peal eluga võidelnud, juhtunud seda nägema ja märkinud härjad ja koera ära ja öölnud: "Kui nüüd jumal meid kaldase aitab, siis läheme raha järel sinna peresse, kus vankrejälled meid viivad ja kui meie selle perest niimoodu härjad ja koera leiame." Kui laevamehed randa saanud, läinud nad jälge mööda järele ja leidnud ka Päraküla toalt niimoodi härja ja koera. Nad palunud raha kätte ja tunnistan mitmedpidi, et raha siin peres peab olema ja lubanud pool raha selle maja peremehel anda, kui raha ilusti kätte annab, aga peremees vabandan nii ära, et tema midagid sest ei teadvat ja hakanud mihi kurjaga ära ajama. Siis ütelnud mehed: "Et sa meie raha kätte ei anna, ei pea sa ise ka teda pruukida saama." Laevamihed läinud siis minema, ja vaata imet, kui majaperemees läinud aita raha-aami vaatama, olnud aamis ja aitas nii hirmus palju ja suuri ussa, et ei tohi ligi minnagid. Siis aanud ta jälle raha-aami vankri peale ja viinud määle liivaauku ja matnud liiva sisse maha. Aga see abi ei ole ühtegi aidanud. Ussid asunud viimaks elutuppa. Siis vidanud ta see raha-aami sealt liivaaugust ja viinud ühe veikese järve äärde ja viinud lootsikuga kesk järve peale ja summanud siis aami keige rahaga järve põhja, kus ta tänapäävani seisab. Ussid ei ole ilmaski toast ära kadunud, vaid ahju alla oli üks auk käinud, kus peremees ussa välja oli kutsunud: "Piilu, piilu!" Kui ta nenda oli nimetanud, tulnud nad venides ahju alt välja ja nad teadnud kohe, kus nende söömanõu seisnud, sest kui peremees neid tapma ehk nuhtlema hakanud, siis hakanud kohe maja karielajad äpardama ja ise ka üles paistetama. Need ussid ei ole nõelanud ega midagid paha teinud. Öösel pimedas väljas kusel käimaga jäänud vahel mõni põigiti jala alla. Ühel aastal, kui Rootsis vaimu ärkamine oli, käinud üks mees Rootsist, kes ennast üteln nii püha olevat, et tema tahab palvega selle raha järvest välja tuua. Mees läinud juhatama, ise läbi sinna järve peale ja sõudnud ühe päeva läbi lootsikaga seal peal ja palvetan, aga raha ei ole tema ka mitte kätte saanud. Alles hilja aja eest suri see peremees ära, seda ma ei ole veel kuulda saanud, kas nüüd on ussid kadunud või on ikka veel alles.

E 1877/8 (21) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe nõia tarkusest Ennemuiste ehitanud üks mees omale uue hobusetalli. Kui valmis saanud, võtnud ta piitsa kätte ja käinud vastupääva kolm ringi ümber talli ja plaksutan piitsa ja lugenud iga ringi aeg vastukse Issameie. Kui ta need tembud oli saan teinud, läinud ta talli ja näinud, et kolm kanamuna olid see aeg hobusetalli tulnud, iga hobuse asemelle üks. Ta pomisen omale habeme sisse: "Ahaa, üks kurat tahab mu hobused ära nõiata, et ma pean hoostest lahti saama, aga maa tahan ta kuradil näidata, mis nõidamine on, et ta enam ühegid ei julge nõidama minna." Ta võtnud need munad, keetnud ära, leiganud risti-rästi katki, lugen seejuures Issameiet ja söönud nende need munad nahka. Teisel pääval aga tulnud tema tuttava vihamehe sulane ja ütleb: "Minu peremees on surma peal haige ja palub teid sinna, et enne surma teiega ära leppida. Ta on nii paistetanud, et pea tal hing kinni jääb." Mees aga ütelnud sulaselle: "Mine kodu ja ütle talle, et mina teile ei tule. Las ta, kurat, nüüd surra." Sulane läinud minema. Mees läinud ka natukese aja pärast tagajärel. Kui ta sinna saanud, olnud peremihel pea hingeheitmine kääs. Ta võtnud oma piibu ja toppinud sureja hammaste vahele. Pea hakanud paistetus alanema ja saanud peremees ikka enam piipu tõmmanud, pea oligi tal vana tervis kääs. Siis tõudanud ta iialgi enam kellelegid kurja teha. Mees ütelnud siis: "Pea oma tõutust, sellepärast ma ka tegin sulle seda, et see kuri nõu sulle viimseks pidi jääma."

E 1889/92 (24) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe perenaise hundiks tegemine Ennemuiste olnud ühe peres vanamees ja vanamoor mõlemad kanged nõiad, siis olnud neil üks noor mees sulaseks. Sulane kiitnud külas: "Ei tea mis seadus see on, lamma hinge meil ei ole, aga iga pääv on värsket liha nii palju süüa, kui süda himustab." Üks tark ütelnud siis sulaselle: "Vaata, kui sa lõunat sööma hakkad, viska üks tükk liha koera ette. Kui koer lihatüki ära sööb, siis on see õige liha, kui aga koer mitte ei söö, siis see liha ei ole, mis sa arvad." Sulane teinud nenda, kui tark õpetanud oli. Söömaaeg visanud ühe tüki koera ette, koer nuusutanud ja läinud lihatüki juurest minema. Sulane vaatnud siis - liha üsna täissinine koeraliha. Sulane hakanud siis valvama, et kis seda koeraliha ometi peaks tooma. Ühel pääval läinud perenaine välja. Sulane vaadan järele, et kus ta nüüd läheb. Läinud ühe suure kõvera puu alla ja tõmmanud sealt hundinaha selga ja käinud kolm korda vastupääva ümber puu ja olnud täishunt valmis ja leiganud nellakäpakil metsa ja püüdnud jälle ühe koera kinni. Aga seda aega ei ole sulane mitte näinud, millal ta kodu tulnud. Ühel pääval mõtelnud sulane: "Ma tahan ka katsuda, kas ma ennast hundiks saan ja kui ma saan, tahan mina külakarja seast lammast tuua, sest ega koeraliha inimesed ei või süüa." Ta läinud ka sinna kõvera puu alla ja leidnud sealt selle hundinaha. Ta tõmmanud selga, jooksnud kolm ringi vastu pääva ümber puu ja olnud päris hunt valmis. Siis jooksnud ta kohe küla lammakarja hulka, võtnud keige suurema lamma suhu ja viinud koju. Aga mis teha, ei sa enam hundinahka sellast ära! Läinud küll sinna puu alla, kus ta ennast hundiks teinud oli, jooksnud ümber puu - ei iialgi saa hundinahast lahti. Siis läinud ta kodu, ulgun toa ukse taga kunni perenaine välja tulnud ja teda hundinahast välja aidanud. Sulane öölnud perenaisel: "Teie olete täis tola, veate külakoeri koduse söömalihaks, kuna lambaid küll külakarjast saada on." Sest võtnud aga perenaine õpetust ja vedanud pärast ikka lambaid.

E 1893/4 (25) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Inimene hundiks tehtud Üks kord teinud üks mees, kes suur nõid olnud, oma vihamehe metsahundiks. Hunt jooksnud mööda metsi, kusagilt ei saa abi, et võiks inimeseks saada. Ühes kohas olnud üks mees üksipeni heinamaal. Kui mees parajaste lõunat tule juures söönud, tulnud hunt metsast välja ja tahtnud vägisi ligi tikkuda. Mees katsun vikatiga eemal tõrjuda, hunt näidanud selle peale larinal hammad. Mees näinud, et hunt pai näüga leiva peale vaadanud, siis pannud mees leivatüki noa otsa ja sirutanud hundi kätte. Hunt tõmmanud nauhti suuga leivatükki keige noaga tükkis ära ja pannud metsa. Hunt saanud kohe leiba süües jälle inimeseks ja viinud see nuga ühte suure poodi ja käskinud kaupmeest seda nuga ühes nähtavas kohas pidada, et omadnik juhtuks tulema ja ma seda moodu oma ärapeastjad teada saaks. Ükskord läinud aga see mees sinna poodi kaupa ostma ja näinud oma nuga seal poodis, kellega ta hundile leiba annud ja küsinud kaupmehe kääst seda meest järele. Kaupmees annud selle mihe elukoha teada ja see mees tasunud selle mihele ausaste ja võtnud siis selle noa omale mälestuseks, et tema selle noa otsast on leiba saanud, mis teda hundinaha seest oli peastnud.

E 1902/4 (27) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt 738* Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe küti lugu, kuidas tema rikkaks oli saanud. Kirjutanud Juhan Holts Nõval üle Paldiski Ennemuiste läinud üks kütt metsa jahile ja võtnud hoomiku omale ühe suure leiva juure - kes teab, milla kodu saab. Kui ta oli lõunini metsi mööda kõndinud, istunud ta maha ja hakanud lõunat võtma. Kui ta natukene aega oli pruukosti võtnud, tulnud üks hirmus suur madu metsast välja ja löönud rõngas kütti ümber. Kütt ehmatan esite küll ära. Katsun ära minna - ei, madu ei lase. Viimaks katsunud meelitada, annud maole ka võidleiba ette, mis madu hea meelega ära söönud. Kütt katsunud mitu korda ära minna, ei madu lase ega tee ka kütile midagid. Kütt mõtelnud: "Püssiga laseks, kui ei trähva easti, siis ta mind ka ära purustab. Lööks küll mõegaga, aga ta võib siis oma sabaga ühe korraga surnuks lüüa, parem olen rahu, saab näha, ehk pääsen õnnelikult viimaks minema." Kui kütt rahuga istunud, olnud metsas äkiste kange röökimise hääl. Selle röökimise peale röökin ka madu, mis küti ümber olnud. Selle peale tulnud metsast teine suur kahe peaga madu välja ja vaadanud küti peale, kui tahaks ära neelata. Selle peale karanud see madu vastu larinal, mis küti ümber olnud. Madu tõmmanud teise pea teise maol otsast ära ja kütt raiunud oma mõegaga teise pea otsast ära. Selle peale pidanud kütt minema hakkama, aga madu tõrjub kütti sinna poole, kus tima tahab minna. Kütt mõtelnud: "Olgu peale, ma tulen sooga ühes, saab näha, kus sa mind viid." Kui nad nenda tükki maad olid edasi läinud, saanud nemad ühe suure lagendiku peale. Seal olnud üks suur sipelgapesa. Madu löönud oma sabaga sippelgapesa laiale ja pesa alt tulnud suur vaskkatel nähtavale. Madu pannud selle peale metsa ja jätnud küti sinna. Kütt vaadanud ja näinud, et kattel olnud raha täis. Kütt läinud kodu ja võtnud hobuse ja viinud selle katla kodu ja saanud rikkaks miheks. Selle loo järel on arvama hakatud, et sipelgapesade all peab raha olema ja ka ussipesade all, mis aga vist ei või tõsi olla. Ka kes ussikrooni peab kätte saama, see peab kõik saladused ära teadma ja peab võima vägevad tükka teha.

E 1905/7 (28) < Risti khk., Nõva - Juhan Holts (1892). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe jäägre lugu, kes huntidest pidan ära söödud saama. Rahvasuust Juhan Holts Nõval üle Paldiski Ennemuiste käinud üks jääger metsas jahi peal. Metsa sees olnud üks lage sööt, kus ta igapääv läbi käinud. Igakord, kui ta sealt läbi läinud, näinud ta kari hunta seal istuvat. Ühekorra mõtelnud ta neid lasta ja läinud üles puu otsa. Siis näinud ta, et ülevelt igaühele lihatükid ette visatud, aga üks jäetud ilma ja hääl üteln metsast selle hundil, kes ilma jäänud: "Sinu osa on seal puu otsas!" Teised hundid läinud sellejärele metsa, aga see üks läinud sinna puu alla, kus jääger otsas olnud, ja ei põle ära läinud, vaid istunud puu all. Jääger mõtelnud: "Kaua ma siin vangis ikka olen! Ma katsun ta maha lasta!" Nii kui mõeldud ja peagi käinud pauk. Aga oh imet! Hunt ei tea sellest midagi! Hunt hakkan sellejärele hirmsate ulguma. Sellejärele tulnud teised hundid ka metsast välja ja hakanud puud maha närima. Peagi kukkunud puu praginal maha, jääger saanud nii valu, et midagi ei ole võinud huntidel parata. Hääl hüüdnud jälle metsast: "Jäägrel ei tohi teie midagid teha!" Sellepeale läinud hundid jälle lageda söödi peale ja antud jälle igaühele ülevelt tükk liha. Jäägrel aga hüütud metsast: "Oleks sa teist korda veel lasknud, siis oleksid hund/id/ sind ära söönud!" Jääger läinud sellepeale kodu ja ei põle enam uskunud hunta lasta. Sellepärast asunud ka vanaste palju hunta metsa, et inimesi tee pealt ära söödud. Uuemal ajal on aga südakamad jäägred, kes hundisugu tahavad metsast ära kautada.

E 1911/4 (30) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hundi äpardus, kui tema kitse oli kätte tahtnud saada Ennemuiste olnud üks kehv saunamees. Temal olnud üks kits, keda ta alati õue lahti lasknud heinakõrssa otsima. Kitselaut olnud rihaltse otsas ja kits oli õppinud mööda laudu üleval käima, rihaltse lakka, sealt toa peale, toa pealt kamre peale, kus ta teadnud heinu olevat, aga peremees ei põle seda kordagid juhtunud nägema. Kits karjun ja määginud iga õhtu õue peal, aga hunt saanud viimaks haisu ninas ja tahtnud õuest kitse ära viia. Ühel õhtul, kui kits õues määginud, tulnud hunt oja takka ja pidan kitse peale kargama, aga kits juhtun parajaste nägema ja jooksnud oma lauta, hunt taga järel. Kits läinud oma tuntud teed mööda lauda krõbinal üles rihaltse peal ja toa pealt läbi kamre peale. Hunt läinud ka suure vaevaga taga järgi, aga mehikesel olnud tee tundmata ja jooksnud parajaste laeaugu peale ja läinud vortsti kui tuhakott rihaltse põrandale maha. Hakanud seal omas suures hädas laulu lööma, sest et välja ei saa. Pererahvas hirmu täis, ei tea, mis kuri elajas rihale on läinud, ei julge vaatama ka minna. Kui hoomikuvalge tulnud, teinud peremees rihaltse jalgväraku lahti ja näinud - kaks tumedat tuld taga nurkas ja pannud kähku jälle väraku kinni ja läinud tuppa naisele ütlema, et kurivaim tõeste rihal on. Lapsed jooksnud selle hirmu sees ahju, enni ei olnud mitte korsnaga ahjusi toas, kus suits oleks võinud välja minna. Perenaine hakanud kartuhvlid hoomikuks keetma ja pidanud suitsuhäda pärast ukse lahti tegema. Naine mõteln: "Saagu mis saab," lugenud selle järel, kui ta ukse lahti teinud valju häälega Issameie palvet, et kurat siis rihalt ära kauks. Kui ta aamen saanud öölnud, jooksnud hunt täie valuga rihalt tuppa. Peremees öölnud, kes hirmuga parssile jooksnud: "Jumala nimel, tagane meist, saadan!" ja hakanud õnnistamise sõnu lugema. Hunt näinud, et ust välja majalt ei läinud ja karanud aknast välja ja pannud metsa. Mees ja naine tänanud jumalat, et kuradist lahti saanud.

E 1918/9 (31a) < Risti khk., Nõva - Juhan Holts (1892). AT 56 A*, ainuke teisend. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 33. Kass püüab lindu Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Selle peremihel olnud ka üks niisugune tark kass, kes väga kaval olnud saaki varitsema. Korra püüdnud see kass metsast jänese kinni ja viinud elusalt kodu. Kui kass jänesega kamrelakka läinud, karjunud jänes kassi käes. Pererahvas kuulnud seda imelikku häält ja läinud kamre peale vaatama. Nad leidnud kassi jänekse peale urisevat. See kass olnud nii kaval. Ta läinud lageda põllu peale, heitnud sinna pikali maha, saba sirgu, jalad kõik eemale siruli, kõrvad lonti ja silmad pigistand kinni ja ei põle ennast siis kusagilt liigutan. Ja teinud ennast kui vana raibe kunagi, kes ammust ajast juba põllu peale on visatud. Varesed seda nähes arvanud, et nende jauks visatud ja linnanud üheteise järel seda raibet ära sööma. Ninda võtnud kass neid üheteise järel kinni.

E 1921/4 (33) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peremihest ja perenaisest, kes tulehännaga käinud Ennemuiste oli ühes peres üks peremees ja perenaine, mõlemad käinud ööses tulehännaga (pisuhännaga) vargil. Neil olnud ka kaks sulast. Need hakanud ära märkima, et mis seadus see on, peremees ja perenaine söövad head tatratangupudru alati, aga meie peame halva toiduga rahul olema. Ühel korral läinud peremees ja perenaine jälle välja vargile ja sulane näinud, et perenaine viinud pudrukausi (anuma) rihaltse lakka või laudile ja sulane öölnud teise sulaselle: "Kui nad saavad kottu ära läinud, siis lähme ja sööme see pudru nahka." Nii kui ööldud, nii ka nad teinud - läinud sinna ja söönud see pudru ära, millel ka hea suur võiauk sees olnud. Saan nad ära söönud, sittun teine sinna pudrukaussi ja teine turkin halu otsaga augu sisse ja kusnud või asemelle sinna sisse. Peremees ja perenaine tulnud kodu ja läinud enda pudru ära sööma. Teine öölnud, kui võtnud: "Ah! See on sitt ja kusi." Teine võtnud ja mekkinud ja öölnud: "See on pupp ja vesi." Teine öölnud:"Paneme maja põlema." Teine öölnud: "Kus meie ise lähme?" Teine öölnud: "Seal oja äärse on üks vana rattarumm, lähme sinna sisse." Nii kui nad öölnud, nii nad ka teinud ja pannud maja põlema ja läinud rattarummu sisse, aga sulane juhtun seda nägema. Sulane teinud kaks pihelgapuust pulka ja löönud teineteise poole rummu otsa, et nad ennam rummu seest välja ei saa. Maja põlenud koledaste. Sulane võtnud ja visanud rummu kesk elava tules/se/. Rattarumm karanud esimese valuga küll tulest üles taeva alla, aga kukkunud jälle tagasi ja põlenud tules ära. Nenda on kohe suure nõiast lahti saadud. Kirjutanud J. Holts.

E 1938/42 (39) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vesiveski õnnistamine Ennemuiste ehitanud üks mees vesiveski ühe jõekäänu peale, kus vesi hästi jooksnud ja voolanud. Kui ta veski juba valmis olnud saamas, öölnud üks hääl mihele: "Ära tee mitte oma sitapeldikut minu söömalaua peale, tee, et sa ennast aegsasti siit koristad." Miis olnud ennegid õppinud kurja vanduma öölnud ka selle keelmise hääle peale: "Kurat, ma ei hooli, olgu mistahtes ma oma veskit siit enam ei laota," ja teinud oma veski valmis. Aga kurjad vaimud hakanud iga ööse möldert vaevama ja ööse olnud kõiksugusi häälesi õues kuulda: kassi näugumist, koera haukumist ja lojuste ammumist jne. ja aknast aetud pikad sarved sisse. Mölder palunud jumalat ja lugenud Issameiet, et kurjavaimudest lahti saada, aga miskid ei ole see abi aidanud, vaid öö tulnud, ikka hirmsamaks läinud see veski kurjavaimudest. Mölder seda nähes, saatis oma naised ja lapsed vesiveskist külasse ja jähi ise sinna ja ütles: "Ega mina ikka neid kuradid ei karda. Tulgu neid nii palju kui neid maa peal iial on. Veski on ikka minu päralt." Tuli õhtu jälle kätte, heitis magama. Õhtu ei olnud ühtegi viljakotti veskis. Hoomiku, kui üles tõusis, olnud veskikoda viljakottisi täis ja keda mölder puudutan, see saanud kohe ühe loomaks - kassiks või koeraks. Ja jälle ööl öölnud möldrele: "Kui sa ennast siit ei korista meie söömalaua pealt oma sitapeldikuga, siis hoia sa iseendid." Jälle teise pääva õhtul, kui mees magama heitis, palunud ja lugenud ta Issameiet, et ta kurjavaimude eest rahuga saaks puhata. Kui ta parajasti magama jäänud olnud, olnud väljas jälle kõiksuguseid häälesid kuulda. Mölder läinud välja vaatama ja jälle hääl öölnud: "Kui sa ennast oma veskiga siit ei korista, siis uputame meie sind siia jõkke ära." Mees läinud tuppa ja heitnud magama. Pea olnud ka veskikoda kurja vaimusi täis mitme looma näül ja teinud kõiksugusid hirmsad hääli. Mölder värisenud voodis kui haavaleht. Pea tulnud üks inimese näul ja karanud voodiserva kinni ja pidanud möldert uksest välja viima. Mölder pidanud tugevaste uksest kinni ja lugenud ühte hinge/ga/ Issameiet. Viimaks kadunud see kuri vaim, võis mees jälle ära. Mölder ei põle hirmuga enam julgenud veskisse magama heita, vaid jooksnud veskist ära külasse puhkama. Hoomiku läinud veskisse ja pidanud jahvatama hakkama, aga kui ta veskiukse lahti teinud, jooksnud veskis suure mürinaga keik kivid ja värgid ja kurjad vaimud ajanud keik, mis veskis olnud, puhas kivi silmast sisse ja jahvatanud puruks. Mölder seda nähes jooksnud õpetaja juure ja palunud, et õpetaja tuleks ja tema vesiveski ära õnnistaks. Õpetaja pannud esite vastu ja põle tahtnud minna, aga mölder lubanud pärast õpetaja vaeva ausaste tasuda. Siis läinud ka õpetaja möldrega ühes vesiveskit ära õnnistama. Kui õpetaja veskikotta astunud, jahvatanud kurjad vaimud ikka omasoodu edasi ja õpetaja öölnud möldrele: "Siin on kuradid nii palju kui sipelgaid pesas." Õpetaja võtnud taskust lauluraamatu ja öölnud möldrelle laulusõnad ette: "Jeesus, oh aita, et võimust võim saada, jne." Sel silmapilgul visatud ülevelt üks mees maha, mis pea otsast ära olnud raiutud ja verine. Õpetaja ehmatan ära ja jooksnud veskikojast välja ja öölnud möldrelle: "Jäägu kuradid siia paika, katsume, et ise hingega pääseme." Mölder öölnud: "Mina siit enne ei lähe, nii kaua kui nad veel veskit ära ei ole lautanud." Saanud õpetaja ära läinud, öölnud hääl veskist: "Mata see surnukeha kirikuaeda ristitud mulda, siis kaome meie kõik siit veskist ära." Mölder teinud nõnda, kui talle sealt veskist ööldud. Matama aeg öölnud jälle üks ääl: "Mine nüüd veski ja pühi ja korja kõik viljaterad kokku ja jahvata ära, saad iga tera pealt kopika." Mölder teinud nii, kui talle ette ööldud ja ta saanud pärast hirmus palju jahu ja raha, tulnud iga pääv nii palju sisse, et lugeda põle jõudnud. Kui ta veel ära ei ole surnud, siis jahvatab ta veel praegugi.

E 1999/2004 (44) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt: 756B Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas üks mõrtsukas õntsaks saanud Ükskord olnud üks hirmus mõrtsukas, kes alati röövin ja ka inimesi tapnud, nii et kõik teda kartnud. Viimaks olnud temal juba nii palju raha, et enam ei tea, kuhu panna. Siis tulnud tal see hea mõte - ma tahan kirikut oma raha eest lasta ehitada, võibolla ehk siis saan ka õndsaks. Ta annud igal pool käsud välja, et rahvas tuleks temal kirikut ehitama, aga keegi ei julge ja kartnud, et kui tema kääst töövaeva läheme pärima, et ta siis meid ära tapab. Ta saanud seda kuulda, siis maksnud ta kõigile enne raha välja ja kiriku töö algan. Pea saanud ka kirik valmis. Siis võtnud ta maast ühe tuletukki ja löönud püsti ja öölnud seejuures nii: "Kui ma veel õndsaks saan, siis mingu see põlenud puutukk kasvama ja kasvagu suureks puuks." Ja peagi hakanud see tukk võsuma ja kasvama. Siis läinud ta kirikuõpetaja juure, et õpetaja tuleks ja tema kiriku ära õnnistaks ja teda ise ka omas kirikus esimest korda armulauale võtaks, aga mis teha, ei õpetaja julge minna ja ütelnud: "Ei, ma ei tule." Mees läinud jälle kodu, läinud aga teisel pääval jälle õpetaja juure ja ähvardan: "Kui sa mind ei tule lauale võtma ega kirikut õnnistama, siis ma sind praegu siia paika tapan." Õpetaja hakanud suure hirmu sees värisema ja öölnud: "Pai mees, ma tulen." Õpetaja läinud keriku ukse taha ja näinud, ukse peal olnud kirjutud mihe nimi ja liignimi ja sel ja sel pääval saab mind siin esimest korda lauale võetud ja kirik õnnistud ja aastanummer. Õpetaja teinud ukse lahti, siis ta näinud, et mees olnud põlvili altari ees ja palun jumalat. Õpetaja seda nähes pannud ukse tagasi kinni, võti olnud ees, keeran ukse lukku ja visanud võtme järve. Aga mis teha, võti olnud nii kunstlikult tehtud, et keegi teine võti enam lahti ei tee. Aastat nelikümend läinud mööda, siis saanud üka kalamees noodaga võtme järvest kätte ja siis keeratud kirikuukse lahti ja vaata imet, mees palun ikka ühtiviisi põlvili altari ees. Kui vaatajad sisse astunud, küsinud altari ees paluja, kas õpetaja veel ei ole tulnud, sest tema arvates olnud seesamma pääv, kui ta õpetajat kutsumas käinud. Siis läinud teised õpetaja juure, rääkinud seda lugu talle ja õpetaja võtnud raamatut kaendlase ja läinud siis kirikus. Kirikus paluja pannud aga imeks, et ei ole enam see õpetaja, kelle jutul tema käinud. Mees olnud siis armulaual. Õpetaja õnnistanud kiriku. Siis tulnud mees suure südamerõõmuga kirikust välja, vaadanud seda tukki, mis ta senna püsti löönud ja see olnud juba suur puu. Siis öölnud mees: "Nüüd võin ma kindlaste see peale julge olla, et ma õndsaks saan." See jäägu aga lugija enese arvata, kas see lugu tõsi on või üks luuletus. Rhvasuust kirja pannud Juhan Holts Nõval üle Paldiski.

E 2008 (226) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noore õunapuu otsast saab õunu varastatud, ei pea see puu hea viljakandja puuks kasvama.

E 2033/6 (54) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Natukene ühe silmamoondajast Kord elanud üks väga tark nõid või silmamoondaja, kes kõiksugused vägevad tükka teinud. Rahvas mõelud teda vanakuradi ise olevat, sest ega üks lihalik inimene ikka niisuguseid tükka ei või teha. Kord koorinud tema palka hoone ehituse tarvis ja viimaks juhtunud ka sinna võerad inimesi juure tulema, siis öölnud ta: "Tahate näha saada, maa poen siit palgi otsast sisse ja tulen teise otsast välja?" Keik soovinud seda imet näha saada. Mees muutnud kõigil silmad ära, kes seal olnud. Läinud palgi otsa juure ja hüüdnud: "Vaadake, nüüd panen ma pea palgi otsast sisse ja lähen." Ja peagi põle teda keegi näinud, arvates, et ta palgi seest edasi läheb. Aga sel ajal juhtun parajaste üks kaltsuajaja setukas sinna tulema, kelle silmad moondamata õppetaja olnud, sest silmamoondaja ei olnud teda veel näinud, see hüüdnud juba mõned sammud eemalt nende ligi astudes: "Teie rumalad, teie arvate, et ta palgi seest läbi läheb! Ta ronib käpuli palgi pealt edasi ja krõbistab laastudega ja teie arvate, et ta praginal puusüdamest edasi läheb." Selle ütlemise peale vaadanud silmamoondaja kord tagasi kaltsuajaja peale ja nõidanud kohe selle silmad ka ära ja näinud, et sead tema kaltsukoorma otsas ammetis olnud. Kaltsuajaja võtnud matra ja hakanud sigu nuhtlema ja peksnud nõndaviisi nii kaua, kunni kõik tema taldrikud, tassid, kruugid ja kausid katki olnud virutatud, aga sead ühteviisi ikka kaltsukoorma kallal. Viimaks silmamoondaja võtnud moondamise ta silmi pealt ära, siis olnud kaltsuaajal vesi ahjus - kõik kallis kaup katki pekstud ja ometige põle ühte loomahingelist koorma kallal olemas olnud. Siis öölnud silmamoondaja: "Vaadake, siit seinast on oherdeauk läbi ja mina lähen siit august läbi teinepool seina, võite igaüks oma silmaga iga mees hooltsaste pealt vaadata, et ma seda teen." Silmamoondaja pannud pea augu peale ja hüüdnud: "Nüüd lähen!" ja kadun vaatajade silmist ja pea hüüdnud seestpoolt seina: "Kuulake nüüd, olen ära teinepool seina." Tüdruk, kes üleval aida peal pesu kuivatama pannud, näinud seda lugu, et silmamoondaja iga kord kõrvalt uksest sisse läinud ja hüüdnud: "Ärge uskuge teda, et ta august läbi läheb. Ma olen iga kord näinud, et ta uksest sisse läheb." Tüdruk tulnud aida pealt maha ja hakanud tuppa minema, aga imet, hirmus sügav vesi. Ta tõstnud oma riided üles, et märjaks ei saa. Mida enam toa ukse poole, seda sügavamaks läinud. Ta käärinud viimaks oma riided kaendlaaugust saadik ülesse, et kõik ihu paljas olnud, teised naernud, nii et kõhud tahtnud katkeda. See silmamoondaja oli palju vigurit teinud ja seega hulga raha kokku pannud. Kui ta ära ei ole surnud, siis teeb ta veel praegu oma vigurit edasi.

E 2044/7 (57) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas ennemuiste hunta kinni püütud. Rahvasuust J. Holts Ennemuiste, kui hunta olnud, kes rahvale palju tüli teinud, pruukinud rahvas ka mitmed nõud nende kinnipüüdmisks. Huntide püüju tarvis kaevatud suured sügavad augud, siis pandud üks post sinna augu keskel püsti ja pandud siis üks põrsas ehk kukk sinna posti otsa ja pandud siis õrnalt puuokstega auk pealt kinni, et kui hunt seda põrsast ehk kukke ära tuleb võtma posti otsast, siis ta sinna auku kukub, kust ta enam välja ei saa ja kus siis kerge on nende elutossu välja võtta. Selsugusel püüdmise ajal sündinud ka üks hirmus ja nallakas lugu, mida ma siia lugejatel ülesse panen. Ühes küla kõrtsus käinud üks noor poiss alati õhtati viiulit mängimas. Aga seal küla ligidal olnud ka üks niisugune hundipüüdmise auk, aga viiulimängija poiss ei ole sest ühtegi teadnud. Kui ta kõrtsist kodu läinud, näinud ta tee ääres metsas kukke ühe posti otsas karjuvad. Ta läinud ruttu sinna ja pidanud kuke sealt ära võtma, aga vaata maa langenud jalge alt ja kukkunud suure krobinaga auku kaksiti ühe looma kaela peale, mille järeldusel see hirmust häält teinud. Poiss tõmmanud tikust tule üles, siis näinud ta omaks suureks ehmatuseks, et tema leitud seltsiline hunt olnud ja auk ka nii sügav, et väljasaamist loota ei ole. Poiss mõtelnud: "Surm ehk elu!" ja hakanud viiulit mängima ja hunt hakanud kangeste ulguma. Kukk karjunud ühtelugu posti otsas edasi. Peagi tulnud üks ülevelt võntsti viiulimängijale selga. Viiulimängija tõmmanud jälle tule üles ja näinud, et hunta olnud juba paar tükki tema seltsis. Ta mõtelnud, need viimaks mind nällaga siin õnneks võtavad. Öö läinud mööda ja viiulimängija oodanud pääva läbi, kas inimest tuleks ka auku vaatama. Pääv läinud õhtule, aga ei tule kedagi ja nälg hakanud ka teda hirmus vaevama. Õhtu ei heitnud tema magama, öösel aga tulnud paar vortsu talle jälle ülevelt selga. Ta võtnud tule tikust üles ja näinud, et hunta juba neli tükki augus olnud. Küll värisenud tema ihukarvad, aga mis ikka parata võib, sest põgeneda ei saa neist keegi. Teisel pääval aga tuldud auku vaatama, kas hunta ka on sisse läinud. Kõik ehmatan ära, kui nemad viiulimängijat poissi nella hundi vahelt august leidnud. Nad annud poisile auku köieotsa kätte ja pidanud poissi sedamoodu huntide vahelt august välja tõmbama. Aga kui poisi ülespidi tõmmatud, hakanud hundid hammastega poisi külgi kinni, ei lase välja tõmmata. Kui nad näinud, et see abi ei aita ja et hundid poissi igatemoodu lasknud ende ümber silitada, siis pannud poiss köieotsa hundi kaela ümber kinni ja sedamoodu vidanud teised kõik neli hunti enne august välja ja poiss keige viimaks. Hundid saanud siis kõik oma surmanuhtluse kätte. Ja sest ajast kaudatud ka niisugune hundipüüdmise mood ära.

E 2051/4 (59) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt. 1061+1176+1575 Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jutt Mammaste külast Ennemuiste olnud Mammaste küla Eestimaal vanakuradiga hirmus kimpus, sest vanakurat vidanud iga aasta hirmus palju küla loomi ära. Et küla juba üsna hirmu sees olnud, ei põle sinna hooltsate karjuste abi aidanud ega miski abi. Siis tulnud üks noor mees külasse ja pakkunud ennast karjatseks ja öölnud, et vanakurat tema hoole alt ühtegi looma ära ei saa viia, ja kui seda peaks ette tulema, siis tema selle eest vastab. Aga karjane tahtnud väga kallist palka saada, mis külamihi üssna värisema pannud, siiski võtnud nad teda hädaga endale karjatseks, sest loomade äravedu olnud juba liiale läinud. Karjane läinud metsa ja korjanud teise tasku pähkled, teise tasku veikesi kiva, söönud siis vahetevahel oma pähkled ja löönud vahel veikest nurtralli sekka. Seal näinud ta vanakuradit äkiste vantides oma poole tulevad. Karjane põle sest ühtegi välja teinud, vaid söönud ikka rahuliste oma pähkled. Kurat astun uhkeste karjatse ette ja öölnud: "Noh, kas annad heaga mulle ühe hästi rasvase looma või pean vägise võtma?" Karjane öölnud: "Kui teie, aus isand, ka nii hõlpsaste pähkle katki närite kui mina, siis annan keelmata, aga kui ei, siis katsuge, et tervelt oma nahaga pääsete." Ja karjane võtnud selle peale piuga kivi taskust välja ja annud vanakuradi kätte. Vannakurat närinud nii et hambad ragisenud ja suus tuld leiganud, aga ei saa katki, ja pannud seda nähes putkele. Nõndamoodi mitu kord vanakuradiga karjane pannud iga kord pähelt närima, aga annud selle asemelle kiva närida. Nii kaua närinud vanakurat, kui viimaks kõik ta hambad suust otsa saanud. Karjane öölnud: "Kuule, kui sa oma käimist veel edasi tahad pidada, pead mulle ühe kotitäie sala sitahaisu tooma. Kui sa seda ei saa, siis ma so naha pealt võtan ja külameeste kätte annan." Vanakurat öölnud: "Toon, toon!" Vanakurat läinud siis kotiga mõisa põllu peale, kus teumihed kibedaste töötanud ja koogutanud igaühe perse taga oma kotiga, kes üks tirt lasknud, pannud ta kohe oma koti ette. Kui ta arvanud kott juba haisu täis olevat, hakanud ta karjatse juure minema. Tee peal aga nuusunud ta vahel kotti, kas hais peaks ikka kotis alles olema. Selle ajaga, kui ta karjatse juure saanud, olnud kott täitsa haisust tühi. Vanakurat korjanud mitu aega niimoodu salasitta, et viimaks ta tuhvled jalast otsa saanud ja ta kaela- ja sellasooned haigeks jäänud töömeeste perse taga koogutades. Karjane näinud, et ta haisu toomisest midagi põle tulnud ja öölnud: "Nüüd tahan ma so naha maha kiskuda ja kui sa oma nahka ei taha anda, siis pead mulle selle kotitäie raha tooma." Vanakurat öölnud: "Toon, toon." Ja peagi tulnud vanakurat ähkides kott selgas. Karjane lasknud siis kuradid rahakoti oma koju tassida. Karjane öölnud: "Hoia, kui sa ennast veel mulle peaks näitama!" Külarahvas harjun juba ära, et vanakurat enam loomi ei käi vidama ja ei põle lubanud karjatse palka välja masta. Karjane pahandan selle üle ja annud sui jaanipääva aeg üles, et tema sügisel ennast karjatse ammetist lahti võtab. Teeninud siis aasta täis ja läinud külameeste kääst palka kätte saama, aga külamehed ei maksa. Karjane mõteln, mis hea nõu nüüd hakkab. Läinud ühel õhtul pimedas küla alla metsa ühe puu otsa ja hakanud karjuma: "Häda, häda Mammaste küla peale! Häda, häda Mammaste küla peale!" Külast hüütud siis: "Mikspärast häda?" Karjane hüüdnud puu otsast: "Sellepärast, et karjatse palka ära ei maksa. Häda, häda" jne. Külamehed maksnud siis karjatselle ta lubatud palga välja. Kui ta veel ära ei ole surnud, siis sööb ta praegu oma palka, aga vanakuradi kalliga kotitäis on alles tervisega.

E 2055/7 (60) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersberg (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Soldati võitlemine kaheteisme kuuga Ennevanaste, kui üks soldat kroonuteenistusest kodu käima läinud, saanud ta õhtuni teed mööda kodu poole rutanud, olnud ta jalad juba üsna ära väsinud. Tulnud üks maja vastu ja ta läinud sisse ja küsinud öömaja, mis temale ka viimaks lubatud. Soldatil tehtud ase tahatuppa maha ja ööldud siis: "Heida siia magama, et sa eestoas teistele tülinaks ega jalgus ei ole." Soldat põle veel magama jäänud, kui üksteist noort meest tuppa tulnud ja see vanamees, mis enne olnud - kaksteistkümnes. Tagatoas olnud üks veikene potikene, vedelat kraami olnud seal sees ja igamees läinud sinna poti juure ja kastnud oma näpuotsa sinna sisse. Ja iga mihel olnud puumõek kääs ja läinud kõik siis selle peale välja. Soldat seda imeks pannes läinud akna peale vaatama, kuhu nemad puumõegad kääs minna ja soldat näinud, et nemad kõik üles taeva peale läinud ja seal taplema hakanuvad ja maha paistnud nii kui meie mõnikord virmalise vehklemisi nääme. Soldat seda nähes pannud ennast ka ruttu riidesse, võtnud oma mõega, kastnud oma näpu ka sinna potti ja läinud välja nende järel - ja vaata imet - soldatil olnud ka see võimus, et ta üles taeva alla nende hulka saanud. Soldat hakanud oma raudmõegaga taplema. Küll tulnud need kaksteist meest kõik tema kallale ja tahtnud teda surnuks lüüa, aga soldat keerutan oma raudmõegaga kolm-neli ringi ja löönud mitmel kääd otsast maha. Selle peale põgenenud need kaksteist meest soldati eest ära. Soldat läinud tagasi jälle oma öökortlesse. Hommikul tapelnud majaperemees küll temaga, et: "Meie olime puumõekadega ja sina tulid raudmõegaga - ega see kenegi taplemise riistapuu ei ole. Kes õpetas sulle seda kuntsi, et sa meie hulka ülese võisid tulla?" Soldat öölnud: "Arvate teie, et ma magasin, ma nägin keik, mis teie tegite." Selle peale läinud soldat minema. Sellepärast on ka see teine mees, küündlakuu, tänapäävani kõige lühem, sest et soldat teda kõige enam oma mõegaga oli haavanud. Jaan Ersbergi suust Juhan Holts Nõval üle Paldiski.

E 2078 (1) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Enne kui veel kirjamehi ei olnud, pruugiti valla magasinides pulgad. Peremihel oli siis teina pulk oma kääs ja teina pulk magasinis. Et igaüks oma pulka ära tundis, olid kõigidel oma isesugused märgid, mida õuemärkideks kutsutud. Iga kord, kui vilja laenatud, siis saanud ka pulkade peale üles märgitud. Nüüd on juba ammu see pruuk kadunud ja pulgad seisvad magasinis nurkas hunikus.

E 2078 (2) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahvajutu järele olen kuulnud, et Riguldi mõisa põllal peab üks lehtpuu olema, mis ühe ööga olla kasvanud ja kes selle puu oksa murrab, peab ära surema.

E 2078 (3) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahvajutu järele olen kuulnud, et Paldiski linnas peab see olema, mida rootsi kuninga kuivanud kepist olla kasvanud, sest kui venelane Paldiski linna ära võtnud, löönud ta kepi püsti, ööldes: "Kui kasvama hakkab, saan linna tagasi."

E 2079/82 (63) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Natukene näkkide ajaloost Ennemuiste olnud üks kuri inimesesugu, mida nimepidi näkkideks kutsutud, need olnud ühe jalaga. Kui nad kuskile käima peale välja läinud, löönud neid kaks tükki kättpidi kokku ja läinud nii tulisest edasi, et hobusega naljalt põle nende vastu saadud. Inimeste elu olnud see aeg väga kardetav, sest nemad püüdnud ka inimesi ja nuumanud neid endile sööma tarvis. Neil olnud ka majad, kus nad koos elanud ja oma hirmsat tööd toimetanud. Ühes niisuguses näkkide asunduses olnud palju inimesi kinni pantud ja kindlasse paika nuuma peale pandud. Seal olnud üks vanamoor kodu alati, kes neid inimesi, mis nuumati, iga pääv ühe sööma jaoks küpsetanud, sest teised näkid käinud iga pääv röövimas ja riisumas ja inimesi püüdmas. Inimene, mis nuuma tarvis pandud, seutud traat või muu asi ümber vasaku käe päka ja kui ta juba nii lihavaks läinud, et traat juba liha sisse sügavas jäänud, siis kästud seda vanamoori ahjus ära küpsetada. Ühel pääväl läinud näkid jälle riisumise peale välja, siis öölnud üks nende peameestest vanamoorile: "Täna lõuniks lähed võtad ajast paremat kätt kõige esimene ja küpsetad meile lõunaks ära." Saanud vanamoor ahju küdema pannud, toonud ta selle mehe ära. Vanamoor pannud käru ahju ette ja öölnud: "Istu siia peale." Mees öölnud: "Ma ei mõista, palun teid mulle enne näidata." Vanamoor istunud käru peale. Sel silmapilgul kihutanud mees vanamoori käruga ahju, kus teda kohe tuleleek surmanud. Mees võtnud võtmed, peastnud teised inimesed, kes nuuma peal olnud, ka lahti, võtnud siis raha ja kallimad asju, mis nad majast leidnud ja põgenenud siis sealt ära. Lõuni aeg tulnud näkid kodu ja pannud imeks, kuhu vanamoor on saanud. Tommanud siis ende praekeha ahjust välja, siis saanud nemad aru, et mitte head nalja ei ole - vanamoori keha ja tema sõrmus peale selle veel tunnistanud, et tõeste nende ende vanamoori keha olnud. Siis läinud nemad nuumtalli vaatama. Viimane kui üks on kadunud ja ka raha ja kallid asju. Siis istunud nad hooste selga ja kõik läinud põgenejad taga ajama. Tee läinud neil kaheharaliseks ja ei põle teadnud, kuhu külge nad on läinud. Hobused kippunud teise ääre, mihed tahtnud teise ääre minna ja ka läinudki, aga põgenejad olid sinna külge ikka läinud, kuhu hobused püüdnud minna. Viimaks, kui näkid näinud, et selle tee pealt neid leida põle olnud, pööranud nad ümber ja läinud teist teed mööda. Põgenejad väsinud juba ära. Tee ääres olnud lojuste kari. Põgenejad läinud sinna lojuste karja hulka ja lasknud pikali maha, nii et neid keegi ei ole näinud. Tagaajad läinud neist mööda ja nenda pääsnud nemad näkkide kääst ära. Näkkidest on vanainimeste suus mõndagi juttu kuulda olnud, mida kõik ei maksa kirja panna. Rahvasuust kirja pan/nud/ Juhan Holts Nõval üle Paldiski.

E 2083/5 (64) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Erseng (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hallitõbest, mis selle aastasaja alguses on mõnes maakonnas möllanud ja kelle kimbatuses mõned vanemad inimesed on olnud, kes veel alles elavad. Jaan Ersbergi suust J. Holts. Minu isa jutustas mulle, kui tema alles poisike oli olnud, kuidas siis hallitõbi inimesi käinud piinamas. See tõbi tulnud igal pool inimeste peale nagu inimese näül või kombel ja vapustanud ja tallanud väga inimese selgas, et inimesed selle kätte üsna ära lõppenud. Üks mees, kes alati selle hallitõbe kääs kimpus olnud, pidanud järgmise nõu: ta teinud pihelgapuust ühe pulga ja leiganud sinna risti otsa, läinud siis aita kirstu sisse ja mõtelnud iseeneses - kui see halltõbi tuleb siis sisse, siis topin ma selle augu selle pulgaga kinni, kus ta sisse tuleb, siis saan ma näha, mis elukas ta ette on. Kui mees kirstus nenda mõtelnud, näinud ta, kuidas halltõbi võtmeaugust sisse tulnud, ta pannud kohe pihelgast pulk võtmeauku ette. Saanud halltõbi teda küll tallanud, võtnud mees tikust tule ülesse ja näinud, et üks naisterahvas olnud tema seltsis ja naisterahvas öölnud kohe: "Võta mind omale naiseks." "Kust sa oled ja mis sa mind vaevamas käid?" Naisterahvas öölnud: "Meid on võeraltmaalt palju naisa ja hulgume siin maal ümber. Meie küll seda ei tahaks, aga meid on seks pandud. Sina oled mind nüüd peastnud ja nüüd sooviksin, et teie mind naiseks võtaksite." Mees olnud pea selle nõus ja neid laulatud kokku. Nad elanud mõnda aastat ühes ja neil olnud juba mitu suurt last. Ühel pääval küsinud naine mihe käest: "Kust sa mind ära peastsid." Mees seletanud seda lugu naisele ette ja naine läinu selle järele aita ja mees vaadanud, naine läinud kirstu. Mees jooksnud järele, et mis ta hullu aidas nüüd on. Tõstnud kirstukaane üles ja vaadanud kirstu, põle enam naist kirstus ühtegid. Siis olnud mihel silmad vett täis, et kes nüüd mulle ja minu lastele riided selga teeb. Aga vaata imet, iga laube toodud ilma nägemata temale ja lastele puhas pesu ja riided laua peale, aga naine jäänud nägemataks kunni tänapäävani. Juhan Holts Nõval üle Paldiski.

E 2085/7 (65) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt. 1381 Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näkkide sõjast Ennemuiste olnud ühe mihel väga tige naine. Mees olnud ta kääs üsna hädas, sest naine peksnud teda vahetevahel nii, et veri mööda külge alla jooksnud. Seal tulnud mihel hüva nõu meela. Ta ostnud mõni kopika eest saiu ja kutsunud siis oma naise välja, ööldes: "Naine, tule vaata, et taevast sajab saiu maha. Üks nõid ütles mulle, et see näkkide sõda tähendada." Naine läinud siis mehe jutu peale välja. Mees visanud taskust ikka salamahti saiu üles taeva alla. Naine seda nähes, et mehe jutt tõsi on, hakanud meest paluma: "Kui sa mind näkkide süõjast ära päästad, siis ma eluaeg ilmas sind ei löö ega peksa." Mees öölnud: "Peastan, aga pea oma sõna." Mees öölnud siis: "Kõige parem, mine nüüd siia tõrre alla, mis siin õue peal seisab ja ma ise tahan ka väljas hooltsaste valavata." Naine kuulnud mihe sõna. Mees tõstnud tõrre ääre üles ja naine pugenud kummuli tõrre alla. Mees toonud siis aidast piuga odre, pannud tõrrepõhja peale, tassinud siis kanad tõrre põhja peale ja need hakanud hooltsaste odre nokkima. Naine tulist hirmu täis tõrre all, hakanud karjuma: "Armas mees, peasta mind näkkide sõjast." Mees karanud selle naise appi hüüdmise peale tõrre juure, kisendades: "Teie, kuradi näkkide selts, tahate minu naist õnneks võtta!" ja visanud kanad tõrrepõhja pealt ära ja lasknud siis naise tõrre alt välja, ööldes, et: "Näkkisi enam olemas ei ollagi." Naine karanud rõõmuga tänades mihe kaela ümber kinni: "Südamelik tänu, et mind näkkide sõjast ära peastsid, nüüd eui taha mina iialdes sulle haiget teha." Ja naine pidanud ka oma sõna. Kui nad ära ei ole surnud, siis elavad nad veel praegu.

E 2101/4 (67) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jaanitulest Ennemuiste läinud üks mees jaanipääva laube õhtu hobusekarja. Tüki aja pärast tahtnud ta piibu peale tuld panna, aga õnnetuseks ei põle miskid tuleriistu taskus olnud, et oleks piibu peale võinud tuld saada. Seal näinud ta äkitselt eemalt suurt tuld ja ta läinud siis sinna tule juure, et piibu siutsema saaks. Kui ta tule juure saanud, olnud seal mitu meest. Kui ta tuld tahtnud võtta, ütelnud need mihed: "Siin meie sulle piibu peale tuled ei anna, vaid pead siit kuuehõlma sees süssa viima oma karja juure." Mees esite kartnud, et sööd põletavad kuuehõlma ära, aga viimaks ometi lasknud ta ühte, kel suur tuhalabidas käes olnud, omale süssa kuuehõlma sisse panna. Siis läinud oma hooste juure, pillanud sinna sööd maha, et omale ise ka tuld teha, aga niipea, kui ta sööd maha pillutand, olnud need kadunud. Ta läinud uuesti, toonud jälle süssa ja ikka, niipea kui ta sööd maha pannud, olnud need suutumaks maast kadunud. Mees läinud kolmat korda veel süssa tooma ja hakanud ütlema: "Mis tuli teil on, et see minu kääst ikka ära kaub" ja saanud nendega riidu. Keik mihed karanud tule äärest ja hakanud ta peale tuld viskama ja loopima. Mees pannud jooksma ja tule äärdsed mihed jooksnud ta järel ja loopin nii palju tulesüssa ta peale, et kui hobusekarjane viimaks ära väsinud ja pikali kukkunud, et ta sellani süte alla jäänud. Viimaks laulnud kukk ja selle ajast kadunud need sööde loopijad kõige tule ja sütega ära. Mees tõusnud maast üles ja olnud nii hirmu täis, et ta karja ette võtnud ja kodu läinud. Siis läinud ta ühe targa või nõia juure küsima, et mis asja see peaks tähendama. Nõid öölnud, et mine sinna vaatama, kus sa süssa maha pillasid ja vaata - sa leiad raha. Mees teinud ka nii kui nõid õpetanud oli ja iga koha peal, kus ta süssa maha oli pannud, olnud suured rahahunikud. Seal, kus ta pikali viimaks oli olnud, olnud kõige suurem rahahunik. Kui ta veel ära ei ole surnud, siis peab ta veel praegu selle suure rahasumma juures aru.

E 2105/12 (68) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Õela naisest Ennemuiste olnud üks väga õel ja tige naine, kes oma mihega väga sandiste elanud. Ta olnud ka jõu poolest mihe üle ja mitu korda peksnud ta oma mihe keha nii läbi, et kole olnud vaadata. Mees surnud viimaks ära ja naise elu läinud sest ajast nii sandiks, et koguneste ilma mihete läbi ei saa ja ükskid mees ka enam temast ei põle hoolinud, sest kõigidel olnud see teada, kuidas ta oma esimese mihega oli elanud. Siis saanud tema meel ja süda ühel korral nii hapuks, et ta omas meelepahanduses öölnud: "Mis kurat see on, et ma meest ei saa! Ma võtaks keik vastu, tulgu kas kurat mulle miheks." Sest ajast hakanud tal üks mees käima, kes igal õhtul tulnud ja hoomiku jälle ära läinud. See mees öölnud naisele: "Sul ei pruugi ühegile tööle välja minna, mina saan kõik ära tegama." Suil näinud kõik külarahvas, et naise põllud kõik ilusti küntud ja äästatud olnud ja kõik vili ilusti kasvanud, aga mitte ühte inimest ei ole näha olnud, kes seda tööd oleks teinud. Naine hakanud ka selle imeliku asja pärast hirmuma ja võtnud kätte ja läinud ühe nõia juure kuulama, et mis lugu see on. Nõid öölnud: "See on see vana kurat ise, mis sa soovisid. Sa pead põgeneda katsuma ja kui see abi ei aita, siis tule jälle mu juure, küll ma siis jälle sind õpetan." See mees ei ole lasknud iialdeski naist öösel kusagil minna, vaid kui naine kuhugil läinud, siis lipanud ta ka kohe seltsi. Teisel õhtul, kui mees tulnud, öölnud naine, et temal rihale vaja kusele minna. Mees pidanud kohe seltsis minema, naine öölnud: "Eks sa lase mind seda väikest reisu üksipeni ära käia." Siiski põle mees naist muidu lasknud minna, kui sidunud naisele köie ümber kõhu ja lasknud siis naise minna. Rihal olnud üks kits. Naine sidun köie kitsele kaela ja läinud üles rihaltse laudile ja roninud üles penni peale kuke ja kanade juure. Naine kuulnud, et mees toas eerdanud, et kus ta nii kauaks jäänud, teinud rihaltse ukse lahti ja hakanud köiest tõmmama ja vidanud kitse tuppa. Mees öölnud: "Ohoo, on sarved peas!" ja jooksnud selle järele rihale naist otsima. Otsind rihaltse läbi - ei leia -, siis läinud mööda redelt üles laudile otsima. Kui ta natukese aega oli penni otsinud, kus naine olnud, laulnud kukk (vanarahvas tõendavad, et kurat ja kõik kurjad vaimud kukelauluga ära põgeneda ja et kukk ja kanad k/urja/v/aimu/ nähta) ja mees kadunud kukeleulu järel ära. Teisel õhtul olnud aga mees jälle tagasi ja käinud mõnda aega ja naine näinud jälle nõia juure ja öölnud, et põgenemine ühtegid ei aita. Nõid öölnud: "Kui teie õhtut sööma hakkate, siis lase lusikas laua alla ja võta lamp laua pealt ja vaata, missugused jalad tal all on. Ja selle klaasiga annan mina sulle üht eli ligi, kalla siis kohe seda eli tema jalge peale, siis jääb tema nii nõdraks ja võimetumaks, et ta pikali kukub ja kuhugi minna ei saa. Siis võta pihelgavitsad ja peksa nii kaua, et ta paluma hakkab ja ära lubab minna. Aga enne ära mitte peksmist järel jäta ja et ta tugevamaks saaks ja ära võiks minna, annan sulle teise klaasiga niisugust eli - kui sa tema jalge peale kallad, et ta siis kohe minna võib." Naine läinud kodu ja olnud lootuse peale rõõmus, et nüüd tast lahti saab. Teisel õhtul tulnud mees aegsaste ja kui nad sööma hakanud pillutanud naine lusika laua alla ja võtnd lambi, et lusikast nääks ära võtta ja näinud kohe, et mihel olnud karused kabjajalad all. Naisel olnud kõik kääpärast valmis. Naine kallanud kohe eli mihe jalge peale ja mees kukkunud losti laua äärde külleti maha. Naine öölnud: "Et sa oma käimist ei jäta, siis tahan ma sulle ühe niisuguse mundre anda, et sa enam teist saama ei himusta tulla." Neid sõnu ööldes võtnud naine nurgast vitsad ja hakanud meest peksma. Küll palunud mees, et ole hea ja jäta järele, aga naine öölnud: "Või jätan järele!" ja hakanud veel hirmsami/ni/ peksma. Viimas öölnud mees: "Lase mind lahti, ma lähen." Selle peale jätnud naine peksmise järele, valanud teise klaasist õli mihe jalge ja mees tõusnud üles ja läinud lepates minema, pärast seda ei ole aga naine enam teda näinud. Sest ajast saadik ei pea enam olema vanakuradit inimese näul maa peal nähtud.

E 2112/8 (69) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondikirik Ennemuiste olnud ühes kohas üks vana kirik, kus enam jutlust ei ole peetud, ja kes öö aegu läinud, saanud kurjavaimudest ära söödud, et paljad kondid järel jäänud, ja tihti nähtud öö aegus kirikust tuld. Et see kirik seal maal kõigile oli kardetavaks saanud, siis vidanud üks mees kihla, et tema tahab kolm ööd seal kirikus olla ja et temal kõige vähemadki viga ei ole. See mees olnud ka väga tugev. Kõik teised olnud jõu poolest tema alamad. Kui ta esimene õhtu kirikus läinud, tulnud ka pea üks selt kurjavaimusi sisse. Vanakurat istun kantsle peale ja lugenud sealt teistele aruannet ette, mis nad teinud, mis neil veel teha tuleb, viimaks öölnud oma sulastele: "Vaadake, seal seisab meie tänaõhtune pruukost, minge võtke ja valmistage valmis." Mees seisnud nurkas ja kui kurjad vaimud tulnud, ta neid kätega enesest eemale tõrjuma. Kes ta ligi ikka tulnud, selle ta virutanud vastu maad. Viimaks olnud tal juba väsimus käes ja kurjavaimude kätte pidan võit jääma, aga sel silmapilgul laulnud kukk ja niipea kadunud kõik kurjadvaimud ära. Siis läinud ta kodu ja nenda olnud esimesel ööl lugu. Teisel õhtul läinud ta jälle kirikus ja kurjad vaimud olnud aegsaste platsis. Vanakurat öölnud kantsle pealt: "No täna pead sa ikka meile pruukostiks saama" ja annud oma sulastele märku teda maha murda. Küll võidelnud nemad üks puhk aega, aga viimaks kurjad vaimud näinud, et sel kombel temast jagu ei saa ja tõised kadunud kõik ära, aga üks ilma peata jäänud veel sinna ja öölnud: "Mata mind siia kiriku paranda alla maha. Selle vaeva palgaks juhatan ma sulle raha." Mees lubanud matta ja see ilma peata öölnud: "Siin kiriku paranda all ühes kambris on kaks tündert kulda, aga kolmas öö pead sa veel siin kirikus katsuma ära olla, muidu sa seda raha kätte ei saa." Mees matnud siis see ilma peata maha, aga suur isu raha või kulla üle ei põle temal isu annud kodu minna. Ta kiskunud kiriku parandalaua üles ja läinud kullatündret paranda alla otsima. Kui ta ühe kambre läinud, löönud uks taga kinni, et enam tagasi ei ole saanud, siis läinud tema mitmest uksest edasi, viimaks jooksnud tema eeli üks kass nii kaua, kui tema äkiste maa peale välja saanud. Siis läinud tema kodu ja nii olnud tema teise ööga lugu. Kolmas õhtu läinud tema jälle kirikus ja läinud kohe paranda alla kullatündret otsima. Kui ta esimese uksest läbi läinud, läinud see kohe taga kinni. Ta läinud mitmest jo uksest läbi, keik olnud tühjad ja ei ole leida midagid olnud. Ühest kohast nurgast leidnud ta ühe kepi, võtnud selle kätte ja kõmpinud ikka edasi, viimaks saanud ta pärise põrgulinna, kus kõik teistmoodi inimesed olnud. Ta hakand selle kepiga peksma ja peksnud neid surnuks kui sääska. Siis elanud ta üksipeni ses linnas, et ta isegid põle seda aega enam põle jõudnud ära arvata. Viimaks leidnud ta ühest majast vanakuradi üles ja hakanud kepiga seda viruta. Vanakurat öölnud esite: "Ega mina omite karjapoisike ei ole nagu sa teised oled maha verutanud." Aga mees põle sest ühtegid hoolinud, vaid virutanud ikka edasi. Viimaks hakanud vanakurat paluma, et: "Jäta järele, mine teise kamre mo ema juure!" ja kirjutanud mõned riad ühe laua peale ja käskinud seda kirja tema ema kätte viia. Mees läinud kirjaga sinna kamre, kus ema olnud, visanud kirja laua peale ja hakanud kepiga vanakuradi emad peksma. Vanakuradi ema hakanud viimaks paluma: "Lase mind lahti, lase mind lahti!" Mees lasknud teda viimaks lahti, ema jooksnud uksest välja ja põgenenud tema kääst ära. Mees läinud mitmest uksest läbi, viimaks kuulnud korraga ülevelt laulmist ja ta löönud kepiga ülese lae pihta, kohe jäänud laulmine seisma. Kirikurahvas mõtelnud, kes seal alt koputab. Tõstetud parandalaud ülese ja mees astunud kirikus. Olnud kirik uus ja teise koha peal ja kirikulist pannud imeks - teistlaadi inimene ja samlad selga kasvanud. Mees läinud kohe vana kiriku juure, kelle ase veel alles olnud. Sealt saanud tema teada, et sest ajast mitmed tuhanded aastad mööda on läinud, kui ta kurjavaimudega ses kirikus võidelnud. Ta võtnud kepi ja löönud selle kepiga seda peata inimest, mis ta maha matnud. See küsinud: "Miks sa mind ülese aasid?" Mees öölnud: "Sa, petis, pead mulle juhatama, kus kaks tündret kulda seisvad." Ilma peata näidanud kääga: "Näe, seal nad seisvad." Mees matnud ta maha ja leidnud siis juhatamise järele kullatündred üles. Kui ta veel ära ei ole surnud, siis talub ta veel praegu kulda kiriku paranda alt kodu.

E 2135/47 (74) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Suure habemega Silla Jürist, tema 12 sulast Ennemuiste olnud üks suure habemega mees, keda Silla Jüriks hüütud ja see nimi olnud ka temal kohane, sest tema majad seisnud just jõe ääre peal, kus sild üle käinud. Tema olnud ka aega mööda üsna vanapagana teendriks saanud ja et tema üksi põle saanud nii palju kurjust ja ülekohut tehtud, pidanud tema enesel 12 orja (sulast). Kui kuhugile röövimise peale välja läinud, siis olnud temal ka need kaksteistkümme sulast ligi. Ühel hoomikul, kui ta üksipeni kottu üle silla pidanud minema, tulnud vanakurat tema järel ja öölnud: "No, Jüri, nüüd lähme." Jüri pärinud: "Kuhu meie lähme?" Vanakurat öölnud: "Sa oled juba mind küll teeninud ja minu abiga elanud, nüüd pead ka igaveste minu olema." Jüri seda kuuldes hakanud hirmus kartma ja hakanud karjuma: "Sulased siia puhas, abi on hädaste tarvis." Ja peagi olnud ta sulased kõik seal. Sulased peksnud vanakuradit nii, et ta hingetumaks jäänud ja visanud siis ta keha üle silla ääre jõkke. Sulased pidanud siis kodu tagasi pöörama, aga peremees Jüri öölnud: "Tänasest päävast saadik peate alati minu seltsis olema. Kui ma ise lähen sinna, peate teie seltsi ka tulema, üksi ma enam ei usu kusagile minna, sest ega kuradisi üks ei ole. See oli see kõige väätim ja ma tean, et nüüd järgimööda kõige kangemad minu järele saadetakse, aga oleme mihed, siis ei või nad meile midagid parata." Jüri tööväli ja plats olnud teinepool jõge, sellepärast pidanud ta ka iga hoomiku üle silla minema. Teisel hoomikul, kui Jüri oma sulastega üle silla pidanud minema, hüüdnud vanapagan silla alt: "Kuule, Jüri, pea kinni." Aga Jüri sest tähelpanemata läinud ikka edesi. Kui nad kesk silla peale saanud, tulnud vanapagan juba teine poolt silla otsast vastu. Jüri öölnud sulastele: "Andke talle nüüd valu!" ja peagi peksnud sulased vanapagana nii hingetumaks, et tal kusagil elumärki enam põlnud näha olnud. Visanud jälle selle vanapagana jõkke ja läinud jälle oma teed edasi. Kui nad õhtu kodu saanud, kuulnud Jüri, kuidas kuradid silla peal nõu pidanud, et kuidas Jürid kätte saada. Üks öölnud: "Kõige parem nõu on, kui meie selle silla peale lauad paneme, kõigesuguse kalli söögi- ja joogikraamiga, et kui ta oma sulastega tuleb, siis ta peab surma leidma, sest kõik söögi ja joogi kihvtitame ära." Üks öölnud selle peale suure jämeda häälega, vist see peaperemees ise: "See on, va vennas, õige, mis nõu sa nüüd andsid. Homme ta enam meie kääst ei pääse." Kui Jüri hoomikul sulastega läinud , kõnelenud ta neile ette ära, et sedak, sedak nõu kuradid on pidanud, sellepärast ärge ühegid toitu ega märga katsuge. Kui nad silla peale saanud, olnud keik nenda, kui Jüri ette oli rääkinud ja kõigil olnud kange isu neid roogasi mekkida, aga nad kannatanud kõik oma nälga ja kui nad ülke silla saanud, olnud söögiisu kõikidel kadunud. Kui nad õhtul kodu saanud, mõtelnud Jüri, tarvis on ka täna õhtu väljas kuulata, mis nõu nad homseks pidavad. Kui Jüri natukese aega väljas oli olnud, kuulnud ta, kuidas kuradid nõu pidanud, nad kõnelenud: "Sel kombel meie Jürid kätte ei saa, kuidas meie nüüd oleme katsunud, homme läheme nii suure tõllaga neile vastu, et see kõige silla ära täidab ja nenda sõidame neid surnuks." No heakene küll, homiku kõnelenud Jüri oma sulastele, et täna silla peale kohe ei tohi minna, sest sedak, sedak moodu sõidavad nad meid kõiki surnuks, aga täna lähme esite silla alla ja kui vanapagan seda aega arvab, kui meie üle peame minema, sõidab ta üle silla ja pärast võime ilma takistamata üle silla minna. Kolmandamal hoomikul teinud nad ka nenda ja peagi tulnud suur tõld, kaheksa hoost ees üle silla ja kui üle silla saanud, jäänud tõld pidama ja üks öölnud: "Ah, nad on silla alla läinud." Jüri seda kuuldes, et vanapagan aru saanud, et Jüri sulastega silla all on, karanud Jüri krapsti silla alt välja oma sulastega ja kibe maadlemine alganud vanapaganaga. Küll olnud meestel tegemist, sest see vanapagan olnud kuue peaga. Pika võitlemise järele saanud Jüri seegi kord jälle ikka võimust ja vanapagan karanud viimaks suure hädaga tõlda ja leiganud hoostele takka ja olnud rõõmus, et hingega aga Jüri kääst ära pääsnud. Kui Jüri tüki maad oma sulastega edasi olnud läinud, saanud nad sinna lagendiku peale, kus üks suur mägi olnud. Kui nad sinna mäe ligi saanud, hakanud üks kass nende eele jooksma ja läinud ühe suure august mäe alla. Jüri pugenud ka oma sulastega taga järele ja peagi saanud nemad ühe suure toreda tuppa, aga Jüri saanud aru, et see põrgu olnud ja et seal eestoas midagid põle olnud. Teinud Jüri oma vigurit ja karjunud kaks-kolm korda: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Teise kamrest öölnud kohe vanapagan: "Kassikene, ära näugu ühtegi, küll meie Jürid kätte saame. Homme ta läheb muidugid ristikheina niitma, siis puistame kihti sinna maa peale maha, niipea kui ta üks kordki vikatiga lööb, läheb kiht talle ninas ja ta langeb surnult maha." Jüri selle peale läinud oma sulastega minema ja hoomiku pannud Jüri oma sulased valvama, kus kohta kuradid kihti külvavad. Sulased kuulnud, kui kuradid tulnud ja üks peamees nende seast öölnud: "Kihti külvame siia esimese platsi peale, sest siit ta hakkab muidugid kõige enne niitma." Sulased läinud kodu ja kõnelenud Jürile, seda kõik ära, mis nad näinud ja kuulnud ja kui nad tööle läinud, ei põle nemad mitte seda tükki niitma hakanud, vaid hakanud teise kohast peale. Kui õhtu kätte tulnud, läinud Jüri jälle põrgus ja teinud kassi kombel: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Peagi ööldud jälle teise kamrest: "Kassikene ära näuga ühtegid, küll meie Jürid kätte saame. Homme, kui nemad karduled keetvad, siis paneme kihti kardulepatta. Nii pea kui neist keegi kardulest hammustab, heidab see kohe hinge. Jüril hea meel, et jälle teada on, mis nõu homseks on peetud. Jüri lasknud küll karduled keeta, aga nad põle keegi neist söönud, vaid neil olnud muud toitu küll süüa." Kolmandamal õhtul läinud Jüri jälle põrguse ja teinud: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Kohe ööldud jälle takkakamrist: "Kassikene, ära näuga ühtegid, küll meie Jürid kätte saame. Homme hoomiku hakkavad nemad reht peksma. Kihti on juba rehe sisse pandud, nii pea kui nad rehe kallal tööle hakkavad, läheb kihi tolm neile ninas ja siis on ka nende toss kõigil väljas." Saanud Jüri seda kuulnud, läinud ta kodu ja pannud rehe põlema ja peagi põle rehest enam midagid järel olnud. Neljandamal õhtul läinud Jüri jälle põrgusse ja teinud: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Kohe ööldud takkakamrist: "Kassikene, ära näuga ühtegid, täna ööse peame ära põgenema, sest Jürist jagu ei saa ja tea, mis ta viimaks veel meiega võib teha." Jüril seda kuuldes hea meel ja läinud kodu süda rahul ja rõõmus sees. Teisel pääval läinud Jüri oma sulastega põrguse. Jüri teinud jälle: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu," aga enam ei öölda vastu midagid. Siis saanud Jüri aru, et kuradid putku on pannud. Uksed olnud keik lukku pandud ja Jüri hakanud oma sulastega lukkusi lõhkuma. Mida enam tagapoole nad läinud, seda ilusamaks kambred läinud, viimaks saanud nad ühe väga ilusa ja toreda kambre, mis üleüldse seest kõik kullatud olnud, läinud veel tagapoole, siis saanud nad sinna kamre, kus ilmhulk raamatud seisnud. Jüri hakanud neid raamatud õige läbi silmama ja saanud aru, et need hingeraamatud olnud. Jüri otsinud ja otsinud ja viimaks leidnud ka oma hingeraamatu üles. Jüri põletanud kohe selle ära, siis murdnud nad veel ühe ukse lahti, mis vist kõige viimane olnud ja vaata õnne, see kammer olnud täis selged kullatündred. Jüri hakanud siis oma sulastega kulda kodu taluma ja kui ta veel ära ei ole surnud, siis vedavad nad veel tänapäävani põrgust kulda kodu.

E 2177/82 (79) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagana rahatündrete vidamisest Ühes kohas kõrvalise jalgteerea peal näinud rahvas ikka viirastust mitmet moodi loomade ja vahel ka inimese näul. Ühel korral olnud ühe mihel tarvis sealt läbi minna, aga kõik teised keelnud: "Ära mine mitte, sest vanakuradid võtavad su seal õnneks!" No heakene küll. Ometige põle mees teiste keelust midagid kuulanud, vaid läinud ikka sealt läbi. Kui ta teerada mööda julgeste edasi astunud, tulnud vanapagana rahavidajad ta vastu, aga mees põle midagid aru saanud, sest ta üksnes näinud kolm pulli, kes ta vastu tulnud, üks olnud punane, teine sinine, kolmas hall, ja tahtnud vägise tema peale karata. Hädavaevalt peasnud ta hingega nende kääst ja läinud kodu. Kodu tulnud tal hea nõu ja läinud nõia juure nõu küsima, mis abi aitab, et seda teed mööda võiks käia. Kui ta nõiale seda asja oli kõnelenud, öölnud nõid: "Need on vanapagana rahavidajad, kui sa nüüd jälle lähed, siis võta oma vöö ja löö kolm korda risti nende härjadele selga, siis saad sa raha kätte." Mees, rõõmu täis, tänanud nõida ja läinud kodu. Pannud vöö vööle ja läinud jälle seda jalgteed mööda käima. Tee peal aga põle seekord mitte pullid vastu tulnud, vaid kolm koera ja need kippunud ka tema kallale. Ta saanud jälle õnnekombel nende kääst lahti ja läinud jälle kohe nõia juure ja öölnud, et mitte pullid ei olnud, vaid kolm koera. Nõid öölnud: "Oh sa rumal, löö aga kõigile, mis su vastu tuleb vööga risti selga. Vaata, sa saad kätte." Mees läinud jälle teist korda õnne katsuma ja tulnud jälle need kolm pulli vastu. Mees virutanud esimese pullile vööga risti selga, jäänud kohe suur rahatünder maha, löönud siis teisele ja kolmandama pullile ka ja nii seisnud kolm tündret tema ees. Ta võtnud need tündred lahti ja leidnud esimese seest kümnerublalised rahad, teise seest viierublalised ja kolmandama seest rublalised. Ajanud siis oma taskud raha täis ja läinud kodu. Kodu võtnud raha taskust välja ja vaadanud - ja vaata imet - olnud selged haavalehed, aga vanapagan ise muutis see raha haavalehtedeks. Mees läinud jälle nõia juure ja küsinud: "Mis nõu ometi peaks aitama?" Nõid õpetanud: "Sa pead omale rahad muretsema: üks kümnene, üks viiene ja üks rublane ja pead siis nenda need rahad sinna tündrede sisse panema: kui suur raha tündres, seda seltsi raha ja nii suure raha pead ka sinna sisse panema, siis saad sina kõik raha kätte." Mihel kitsas kääs, kust raha võtta, omal raha ei ole. Käinud mööda inimesi ringi raha küsimas laenata, aga mis teha, keegi ei laena. Viimaks saanud ta süda täis ja vandunud: "Kurat, võta veel ära, keegi ei laena raha." Selle ütlemise peale tulnud üks hall vanamees tema vastu ja öölnud: "Ma kuultsin, et sul kange rahanälg kääs olla, ma ehk võin sulle laenata, kui sa nimetad, kuhu sulle hädaste raha vaja on." Mees kõnelenud, et sedak, sedak moodu tema asjad olla ja keegi ei laena. Siis öölnud hall mees: "Mina laenan." (Aga see hall mees olnud ise vanapagan). Mees võtnud tänades raha vastu ja läinud kodu. Kodu hakanud tema raha vaatama, ta ehmatan ära, kui näinud, et jällegi selged haavalehed olnud. Mees hakanud selle peale jumalat paluma ja tänapäävani ei saa keegi vanapagana raha kätte. Kuid harva, mis tema hoiu alla on antud, kuid siiski peab ettevaatust ja kavalust olema, kui pead hõbedat ehk raha sisse visata saama, siis, kui rahaauk põleb, muul ajal mitte.

E 2183/6 (80) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagana hoiu alla antud rahast Kord olnud üks rahatünder vanapagana hoiu alla antud, mis ühes heinaküüne nurkas maa sees seisnud ja keda vanapagan vahtinud. Ühel pühapääval öölnud vanapaga oma naisele: "Jää sina täna raha valvama, mina tahan kirikusse minna." "Hea küll," naine lubanud. Saanud Vanapagan kirikuse läinud, jäänud naine uniseks ja läinud heinamaa peale magama. Olnud pühapääv ja üks kari poisikesi läinud sinna küüne tantsima ja kuulnud rahakõlinat. Poisid hakanud küüneparanda alla otsima ja leidnud viimaks rahatündre üles. Üks olnud nende seast nii tark ja saanud oma raha sinna sisse ja siis tõstnud mitmekesi see rahatündre üles. Poisid läinud siis kodu hoost tooma, et raha kodu vidada. Selle aja sees tulnud vanapagan kirikust tagasi ja näinud, et rahatünder olnud välja kistud, siis ehmatan ta oma habe kolm korda hallimaks kui enne olnud ja hakanud raha vaatama, ei tunne enam oma raha ära, puistanud kõik raha parandale maha, ei tunne ega tunne ja jätnud raha kõige täiega sinna parandale ja läinud ja otsinud oma naise üles ja hakanud naist peksma ja öölnud: "Mul oli kirikus kange kirjutus ja sina lähed rahatündre juurest ära majale magama ja lased seda mõõduraha ära võtta!" Ja peksnud naist nii, et see üsna siniseks tema kätte jäänud ja öölnud: "Vaata, vanamoor, kui sa veel nii hooletu oled, siis tea, et ma so kere nii läbi peksan, et sa iialdeski enam ära ei unusta, mis ma sulle ette ütlen." Poisid vidasid rahatündre koju ja said igaüks rikkaks miheks.

E 2245/2246 (89) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas vähile silmad tahaotsa on loodud Pärast maailma loomist kadunud jumalal kord taevavõtmed ära ja et tema neid taevast ei ole leidnud, hakanud tema neid maa pealt otsima. Jumal näinud, et ämblik ujunud jões vee peal. Jumal küsinud: "Kas sina oled neid näinud?" Ämblik öölnud: "Tean küll, need on siin kohas jõe põhjas." Jumal otsinud ja otsinud, aga ei ole leidnud. Seda kuulnud vähi (sest vähi olnud enne pime, ilma silmita). Vähi öölnud: "Kus so silmad on, on nad perses, et sa ei nää, kus võtmed on?" Jumal öölnud: "Et mulle nii toredaste vastad, peavad sul endal silmad tagaotsas olema ja pead vaevastviisi jõepõhjast omale toidust otsima." Aga ämblikul loonud jumal siidiniidikera tahaotsa, et ta omale võrgu võib kududa, mis temale toidust kinni püüab, sest et ta jumalalle võtmed kätte juhatas.

E 2251/9 (91) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk, 97-101. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalevipoeg ja Vanapagan Ennemuiste, kui Kalevipoeg siin maa peal olnud, käinud ta kõik maad ja järved läbi. Teised järved leidnud ta kõik madalad, üksnes Peipse järves olnud tal perssest saadik vett. Ta vidanud alati laudu oma turjal üle järve, 70 ehk vahel ka rohkem võtnud ta korralt omale selga ja see olnud tal kerge asi üle järve viia. Tal olnud rahuline elu, sest kedagi suuremat ega tugevamat temast sel ajal ei ole olnud, üksnes Vanapagan olnud tal hirmuks, kes sel ajal ka maa peal hulkumas olnud. Ühel korral juhtun ka Vanapagan Peipsese, ja Kalevipoeg ei ole kellegi kääst sest teadust saanud. Ühel korral läinud ta oma lauakoormaga järvest läbi, seal pistnud Vanapagan äkiste pea veest välja ja tulnud Kalevipoja vasta. Kalevipoeg hakanud lauadega Vanapaganale mööda pead peksma, nii kaua peksnud, kunni kõik lauad purul olnud, et enam midagi kätte põle võtta olnud. Ja Vanapagan tikkunud ummisjalu peale, Kalevipojal enam midagit hakkamist. Hakanud armu paluma ja palunud, et Vanapagan täna järel jätaks, et homme, siis võime uuesti rammu katsuma hakata. Vanapagan öölnud: "No olgu peale," ja Vanapagan jätnud siis Kalevipoja rahule ja läinud jälle karsumdi vee alla. Kalevipoeg läinud kodu ja mõtelnud kõik mõtted ära, millega Vanapagana vastu minna. Ei põle ikka paremat nõu leidnud, mis kääs, sellega vastu hakata. Teisel pääval võtnud ta 777 saelauda selga, et lauadest puudust ei tuleks, ja hakanud siis üle järve nendega minema. Saanud parajaste teisel poolel kaldas, kui Vanapagan äkiste metsast välja tulnud ja öölnud: "Kui mees oled, tule siis nüüd mooga taplema." Kalevipoeg hakanud jälle lauadega Vanapaganale mööda pead andma. Vanapagan tunnud, et juba meel-mõistus hakanud kaduma ja pea kumisend Kalevipoja hoopide all kui kirikukell. Selles suures hädas pannud Vanapagan sõrmed suhu ja vilistanud kõik oma sulased ja teendrid kokku. Neid tulnud pärast nii palju, et Kalevipoeg juba hirmu täis olnud. Ja lauad olnud ka juba suurem jagu puruks ja pihuks löödud. Äkiste kuulnud Kalevipoeg, et üks hüüdnud: "Servi lauda, servi lauda!" Kalevipoeg hakanud serviti laudadega Vanapaganale ja ta sulastele pihta andma, ja vaata, iga hoop, mis ta löönud, viinud vanapaganatel peasi otsast maha. Vanapagan näinud, et enam põle abi hakanud, ja et suurem sulaste hulk juba maha löödud ja omal ka kõrvad ja nina hoopis tükkis metsa löödud, pannud sulastega metsa mis maa müdisenud all. Kui Kalevipoeg vähe hingata saanud, hakanud ta hüüdma: "Kes sa olid, kes mulle ütlesid: "Servi lauda, servi lauda"?" Aga üks õölnud rohu seest: "Mina see olin!" Kalevipoeg hüüdnud: "Tule välja, see heategu ei pea mitte maksmata jääma!" Hääl hüüdnud jälle rohu seest: "Ma ei või mitte, maa olen alasti." Kalevipoeg öölnud: "Ära karda, tule aga julgeste!" Sellepeale näinud Kaievipoeg siili enese juure tulevat. Kalevipoeg tõmmanud oma kuuesabast tüki. välja ja annud siili kätte, ööldes: "Sest tee enesele kuue selga, siis ei ole sul edespidi ühtegid vaendlast tarvis karta. Seda andsin mina sulle selle eest, et sa mind mo kõige suuremas hädas oled õpetanud." Siil võtnud oma kingituse tänuga vastu ja läinud siis jälle oma pesase tagasi. Teisel päeval võtnud Kalevipoeg jälle 777 lauda selga, sest kes teab, mis nõu Vanapagan veel ära peab, võib aegsaste jälle vastas olla. Kui ikka hea seljatäis laudu on, ega siis ka suurt kartust põle. Kalevipoeg võtnud lauad selga ja läinud üle järve. Kui ta üle järve saanud, põle ta esiteks midagit näinud. Ta pannud lauakoorma sellast maha ja istunud mätta otsa puhkama. Seal kuulnud Kalevipoeg äkiste metsas suurt praginat. Kalevipoeg kraps maast ülese, lauad selga ja Vanapaganale vastu. Küll olnud nüüd ta vägi suur, aga Kalevipoeg löönud neid lauadega kui sääska surnuks. Ikka vilistanud Vanapagan sulased rohkem kokku, ja Kalevipoeg olnud juba üsna hädas. Sel silmapilgul kärgatanud äkiste kõu, ja pikrinooli sadanud Vanapagana ja ta sulastele selga kui rahet. Vanapaganal ja ta sulastel muud nõu enam üle jääda ühtegit kui putked järve poole. Küll virutanud pikne neid oma nooltega mõned pihule ja purule, kuid sinine suits jäänud aga järele. Vanapagan üksnes kahe-kolme sulasega saanud veel õnnega järve vette karata. Nüüd mõtelnud Kalevipoeg, nüüd ei tee vist Vanapagan ka mulle enam midagit. Sulased on kõik suurem jagu maha löödud. Kas ma ise neid vähedegi laudadega maha ei nottinud, ja pikrenooled surmasid ka omajagu. Nüüd, kui ma selle Vanapagana kätte saan, siis tahan ma ta tossu välja võtta, siis ei ole mul enam midagit maa peal karta. Võtnud siis ühel pääval lauad selga ja hakanud Vanapaganat taga otsima. Otsinud ja otsinud, ei leia kusagilt. Otsinud kõik Peipse järve ja ümmerkaudsed kohad läbi, ei Vanapaganat leida kusagilt. Kalevipoeg mõtelnud: ei julge vist mehike enam minuga kokku anda. Oh sa argpüks, kui ma sind peaks nüüd veel kätte saama, küll ma sulle valu annaks! Kalevipoeg näinud, et Vanapaganat kusagilt enam leida ei ole, võtnud sellepärast nõuks põrgut üles otsima hakata. Kalevipoeg otsinud ja otsinud, ja leidnudki viimaks põrgu üles, läinud sisse ja leidnudki Vanapagana oma perega kodust. Vanapagan asunud kohe oma teendritega Kalevipoja kallale. Küll annud Kalevipoeg neile valu, aga neid tulnud pärast ikka enam ta ümber. Kalevipoeg nottinud neid küll esiotsa maha kui sääska, viimaks tulnud tal ikka väsimus kätte ja Vanapagan saanud tast võitu. Visanud Kalevipojale ahelid kaela ja sidunud Kalevipoja välja põrgu nurga külge kinni. Kalevipoeg mõtelnud, ega see nurk ometi mind küll kinni ei pea. Öösel, kui Vanapagan oma teendritega magama heidab, siis kisun ma ennast siit lahti ja lähen minema. Kui Vanapagan parajaste olnud oma perega magama jäänud, tõmmanud Kalevipoeg täie jõuga põrgu nurga maha. Vanapagan ärgand selle kolina peale üles ja jooksnud oma sulastega Kalevipoega kinni võtma. Saanudki viimaks ta suure vaevaga kätte ja pannud teda üles põrgu harja peale. Seal peab Kalevipoeg veel praegu kinni olema.

E 2277/87 (93) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Soldat ja vanapagan Ennivanaste olnud ühes linnas üks niisugune kroonu magasin, kus soldatidel hirm ja kartus vahi peal olla olnud. Kui üks soldat vahi peal olnud, põle tast hoomiku muud kui verised kondid järel olnud, sest igal öösel käinud vanapagan seal oma kolli tegemas. Viimaks ei ole seal mitte enam üks ega kaks soldatit vahtinud, vaid tosina kaupa, siis ei ole ka miskit hirmutust nähe olnud. Ühel korral olnud aga üks niisugune julge südamega soldat, kes öölnud: "Mina olen see mees, kes ka vanapaganat ei karda ja lähen üksipeni sinna magasini juure ja mul keiges vähemat viga ei pea sündima." Lastud siis teda üksipeni vahi peal minna. Soldat vahtinud ja mõtelnud iseeneses: "Mis see vanakõhn omite täiemihele võib teha." Kui ta nenda mõtelnud, olnud umbes kella poole üheteiskümne aeg, olnud kottpime. Äkiste kuulnud ta üht enese poole tulevat patst, patst. Soldat hüüdnud: "Kes sa oled, mis sul siia asja?" Ei kihku, kahku kuulda midagi. Äkiste kuulnud aga jälle patst, patst üht oma poole tulevat ja peagi karanud tugevad kääd soldati külge kinni. Soldat, julge mees, karanud vastu. Küll rabelenud soldat, aga mine kuradiga rabele - ta ei väsi iialgi. Vanakurat soldatiga hullu imet teinud, kui kukk äkiste laulnud. Selle peale ehmatanud vanapagan ja soldat saanud aega püssilaega talle kõmdi selga virutada. Selle peale aga jooksnud vanapagan magasini katusele ja naernud sealt ih ahaha haa, ja selle peale kadunud ta ära. Soldat läinud hoomiku kodu ja kiitnud ennast: "Vaat kus mees, aga teitsugused kärbsed murrab vanapagan kohe." Keegi ülem aga ei põle seda uskuda tahtnud, et mõnel ajal ei ole üks soldat seal julgenud vahtida ja et tema üksi seal nüüd vahtida. Soldatil ööldud ülema poolt, kui tema nende teades ühe öö seal magasini juures vahib, saab suure aupalga ja teenistusest priiks. Soldatil hea kaup küll, kuid aga raske täita, sest nüüd värisenud tema süda sees, sest ta teadnud juba ka ära, et vanapagan ehk võib ka temast võitu saada ja suutumaks lõhki kiskuda, kuid aga ometi ei tahtnud ta oma kartust kellegile näidata, vaid öölnud ülematel: "Mul on niisugused sõnad suus, kui vanapagan õieti vihaselt mu kallale tuleb, kui ma siis suu lahti teen, põle tal siis muud aega ühtegi kui putked mängima." Soldat aga kuulnud teisel öösel unes, kui üks talle öölnud: "Kui sina metsast hästi jämeda ja okslese kadakakepi tooksid ja kui vanapagan siis so kallale tuleb ja sina selle kepiga talle ristati selga lööksid, ei võiks tema selle valu vastu mitte enam panna, vaid tänaks oma jalgu, mida usinamine so kääst lippama saaks." Soldat mõtelnud hoomikul seda ilmutust tõe olevat, läinud metsa ja toonud kadakakepiga missuguse. Kolmandamal õhtul ütelnud soldat aga: "Nüüd olen mina valmis puhanud ja täna öösel võin mina üksi vahi peale minna." Lastud siis soldat minna. Soldat oodanud arvata kella üheteistme aeg, kui ta äkiste kuulnud jälle üht enese poole tulevad matst, matst. Viimaks tulnud üks must kogu nähtavale. Soldat pannud süda rindu kõvaks, läinud vastu ja hakanud oma kadakase kepiga vanapaganat pesma. Vanapaganal viimaks vana häda käes, hakanud armu paluma. Soldat põle armupalumisest hoolinud, vaid annud aga ühteviisi pihta. Vanapagan viimaks lubanud soldatil viimaks maksa, mis soldat aga iialdes tema kääst nõuda ja ei iialdes enam teda hirmutama tulla. Soldat öölnud: "Kui tünder kulda annad, siis lasen lahti, muidu mitte." Vanapagan lubanud viimaks tünder kulda anda. Kui ta parajaste seda saanud lubanud, laulnud kukk. Vanapagan katsunud, et lippama saanud. Soldat lastud siis ülemate poolt priiks ja saanud 500 rubla aupalka. Soldat mõtelnud, aga kui vanapagan mind petab, hoidku ta siis ennast mu eest. Arvata nädala pärast tulnud vanapagan ähkides soldati juure ja öölnud: "Tule nüüd oma kullatündre järel." Soldat läinud vanapaganaga ühes. Käinud juba mitu pääva, soldatil kõht tühi. Soldat mõtelnud: "Ah, mis häda pärast ma oma raha eest leiba ostma hakkan. Kui vanapagan ei anna, siis näitan talle oma keppi, küll ta siis hirmuga annab." Soldat öölnud vanapaganale: "Miks sa mulle süüa ei anna. Keiser ka ei lase soldatit üht pääva ilma leivata olla. Kui sa silmapilk mulle leiba ei too, siis vaata, mis see on!" näidanud soldat oma keppi. Vanapagan hirmuga lähen otsima silmapilk. Olnud pime südaöö aeg kui nad ühte vene külase saanud. Venelastel olnud paast ja keedetud liha põle kuskilt saada olnud. Soldat aga öölnud, et pead keedetud liha ka tooma. Vanapagan läinud ja otsinud mitmed kamred läbi, leiba küll, aga liha kusagilt saada. Tulnud viimaks hirm kätte, et kauaks jäävad, võtnud leib õlale ja pidanud soldati kätte tooma. Kui ta parajaste ust kinni pannud, laulnud kukk ja oh sa tuhat ja teine, vanapagan, leib seljast maha, ja lippama. Soldat oodanud ja oodanud, ei vanapaganat tule. Võtnud kätte ja läinud ise omale leiba otsima. Mõned päävad käinud soldat üksipeni ja mõtelnud, miks vanapagana mõisa ta mitte veel ei peaks saama. Kui ta seda mõtelnud, tulnud vanapagan talle vastu ja öölnud: "Tõin nüüd pisut söömist. Oleks usinam toonud, aga ei olnud võimalik." Soldat söönud ja hakanud siis vanapaganaga minema. Pea saanud nad sinna, kus vanapagana kullatündred seisnud. Vanapagan küsinud: "Noh, missuguse sa soovid?" Soldat koputanud oma kepiga ja valitsenud kõige suurema ja tugevama välja. Vanapagan öölnud: "Ega sina ometi seda selgas ei jõua kodu viia." Soldat öölnud: "Minu kääs on see kerge asi viia, võin sind kullatündrega korraga selgas viia kus seda ja teist. Aga seda ma tean, et sina küll ei vii." Vanapagan vihaselt: "Mis sa räägid, mina ei vii. Minu käes on se tühi asi sinu kodu viia." Soldat öölnud: "Hõiskad muidu uhkuse pärast, aga viletsast viijat ei saa." Vanapagan vihaga: "Mina vilets!" ja tõmmanud kullatündre selga ja käskinud soldati ka otsa istuda. Soldat istunud, vanapagan tassinud kullatündre ja soldati üsna kodu ligidale, kui korraga kukk laulnud. Vanapagan ehmatanud, visanud kullatündre ja soldati seljast maha ja pannud lippama. Soldat aga vidanud hoostega sealt oma kulla kodu ja saanud rikkaks miheks. Vanapagan aga ei ole pärast enam kordagi julgenud ennast soldatiga kokku anda.

E 2342/50 (96) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondilossist Ennemuiste olnud ühe suure maande ääres üks vana kiviloss. Ei seal põlnud ammust ajast enam inimese hinge sees elanud. See loss saanud rahvale väga kardetavaks, sellepärast, et seal maja juures alati ööseti vanatonta nähtud ja vahel kägistanud inimest surnuks ja mõni pääsnud pisku hingega sealt veel ära. No heakene küll! Ükskord olnud ometi üks nii julge mees, kes öölnud, et mina ei karda tonta sugugit ehk olgu kas vanakurat ise mu vastas. Teised pannud seda juttu naeruks ja öölnud mihe vastu: "Küll sa suuga võid seda ütelda, aga kägistud saad sina nendasamuti kui kõik teisedki." Mees öölnud: "Peate näha saama, et mina tondid sealt ära kautan." Seekord olnud siis asi nii. Ühel õhtul võtnud siis mees oma püssi, laadnud ära ja pannud 12 nõela sisse, võtnud püssi õlale ja hakanud tondilossi poole sammuma. Kui ta juba seal lossi juures olnud, näinud ta, et üks kena neiu istunud akna peal ja kujumisevardad olnud kääs. Sukka või kinnast, mis ta kudunud. Mees tõmmanud püssi palge ja sihtunud ja pauk käinud ja tüdruk akna pealt kadunud kui tina tuhka. Mees pööranud ringi, hakanud kodu minema. Nii pea kui ringi pööranud, olnud suur tee kadunud ja ümmerringi paks mets, et kole vaadata. Mees ehmatanud seda nähes üsna ära, vissanud hirmuga oma püssi maha ja otsinud teed, et las seda ja teist võtta. Teed ei leia, tee mis sa tahad. Jooksnud kolm ööd ja pääva seal metsas ringi, ei ole teed enam olemaski. Mees mõtelnud, ma lähen ete tagasi, ehk siis saan tee peale. Kui ma lasksin, oli loss lõuni pool ja ma põhja poolt lasksin, siis pöörasin mina pahemat kätt ennast ringi. Mees läinud tagasi, läinud lossi põhjapoole külgi, pööranud paremat kätt ringi, ja vaata õnne, olnudki jälle suure tee peal. Mees leidnud sealt jälle oma püssi, võtnud püssi ja läinud kodu. Kodu küsinud tõised kõik: "Noh, kuidas lugu tontidega läks, tapsid vist kõik ära, ega muidu nii palju aega läinud." Mees põle aga teiste küsimise peale midagi vastanud. Mees heitnud õhtu kodu magama, aga seesamma tondimaja tüdruk tulnud teda tallama ja kägistama. Mees olnud ta kääs üsna kimpus. Mees küll väänanud vahel oma alla, aga mine tonti all pea, silmapilk jällegi selgas. Kui ta seekord küll olnud meest kägistanud, öölnud tüdruk enne kui ta ära läinud: "Sa oleks mind küll kaheteisme nõelaga maha lasknud, aga sa olid ise veel rumal. Oleks sa enne, kui sa lasid, kolm ringi vassakse jala kanna peal ringi löönud, siis oleksid sa minu maha lasknud." Selle peale kadunud tüdruk ära. Mihe kondid hakanud sest tallamisest nii kangeste valutama, et enam asemelt üles ei või tõusta. Mees ohanud: "Oh, oleks mul nii palju tervist olevat, küll ma nüüd su maha laseks, aga kahju, ma ei või." Mees jäänud iga päävaga ikka enam haigemaks. Kui ta näinud, et enam terveks saamist ei ole loota, võtnud ta oma kasti lahti, võtnud kirjutuse värgid ja kirjutanud paberi peale, et sedak, sedak moodu võib lossitondi maha lasta. Pannud siis jälle iluste kasti tagasi ja heitnud voodi. Nädala aja pärast surnud mees ära ja maetud maha kui kõik muudki inimesed. Nüüd läinud üks kolm aastat üsna rahuga mööda, ei põle enam miskit hirmutust lossi juures näha olnud. Läinud veel üks pool aastat mööda, jällegi kägistud inimesi lossi juures. No hea küll! Majarahvas aga leidnud selle mihe kastist paberi üles, et mis peale kirjutatud olnud, et kuidas võib maha laska. Võtnud siis jälle sealtmaja mees püssi, laadinud püssi ära, pannud 12 nõela sisse ja läinud tondilossi juure. Mees näinud, et ilus neiu istub akna peal ja teeb üht tubakakotti, vist oma peimihele. Mees kohe püss palgele, sihtinud, pauk käinud ja paljas sinine suits jäänud järel. Mees läinud kohe lossi sisse, leidnud sealt palju kambrid ja ühes kambris rahatündrid, kõik raha täis. Mihe meel rõõmus, võtnud nõuks kottu hoost ja vankrit tooma minna, kellega raha kodu vidada. Läinud kodu, toonud hobused ja vankrid, läinud siis lossi sisse. Mees ehmatanud ära, et selle kambris enam rahakõlksugi ei ole, kus ta enne raha näinud, vist olnud tal tagajärel vaaritsejad olnud, kes see aeg raha ära viisid, kui ta kottu hobused ja vankred tõi. Kui ta oma õnnetuse üle kurtis, öölnud üks hääl lossi nurgast: "Ära karda, sinu jauks on tagumises lossikambris küll veel raha." Mees näinud, et üks uks veel edasi läinud, teinud selle lahti ja oma suureks rõõmuks leidnud ta sealt nii palju raha, et ta mitu korda mitme hobusega raha kodu saanud viia. Mees jätnud talutöö maha, ehitanud poodisi ja kunturid ja hakanud kauplema. Tema asutuse läbi saanud sinna viimaks suur linn, mis tänapäävani alles peab olema ja tema suguselts kaupleb siis veel praegu seal.

E 2351/2360 (97) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mää peremees 40 aastat põrgus Ennemuiste olnud üks mägi, kelle peal harv männimets kasvanud. Selle mää peal elanud üks mees, tal olnud kõik ostetud elumajad ja mägi olnud kõik ta päralt. See mää peremees olnud ka jääger ja kui aega olnud, siis hulkunud ta püssiga mää peal metsas ringi. Mitu korda näinud ta mää peal üht valget koera jooksvat, katsunud seda koera mitu korda heaga oma juure meelitada, aga koer ligi ei anna. Viimaks hakanud teda püssiga laskma, aga oh imet, püssikuul ka ta peal ei hakka, ja iga kord jooksnud see koer ühe suure kivi ääre alt maa alla, sest et suur auk sealt kivi juurest maa alla läinud. Mees hakanud viimaks seda koera vanatondiks arvama ja mõtelnud - siin mäe all ehk võib põrgu olla. Mees võtnud kindlat nõu selle august alla minna, olgu siis, mis seal on. "Olgu seal kuradit kui palju tahab, mis nad mulle ometi võivad teha." Mees läinud enne nõia kääst nõu küsima, et mis ma omale ligi pean võtma, kui ma mää alla lähen. Nõid öölnud: "Muretse omale üks hea kadakakepp, jäta head oksavähmud külge, too siis see kepp enne minu kätte, mina teen see siis veel õige tugevaks ja siis võid sa selle kepiga mäe alla minna." Mees muretsenud omale siis ühe niisuguse kadakakepi ja läinud nõia juure, annud nõia kätte kepi. Nõid vaadanud ja öölnud: "No niisuguse tükiga võib ka vanapaganat vemmeldada." Nõid pomisenud siis veel oma sõnu selle kepi juures ja teinud rista peale, siis aga annud mihe kätte ja öölnud: "Ole julge, vanapagan ei või sulle nüüd midagid parata." Mees võtnud kepi ja läinud mää peale, valge koer olnud jällegid seal ümber jooksmas. Koer jooksnud jälle kivi ääre alt august alla, mees läinud tagajärel august alla. Kui ta natukene maad alaspidi olnud läinud, tulnud tal maja vastu, ta läinud julgeste ja pidanud ukse lahti tegema, aga uks olnud lukus. Ta jäänud ukse taha valvama. Peagi tulnud üks halli habemega vanamees uksest välja. Mäe mees aga karanud kohe oma kadakakepiga halli mehe kallale. Hall mees näinud, et ta väga tugeva mihega kokku saanud, põgenenud ta mäe mihe eest oma tagumise toa nurka. Mäe mees läinud taga järele, seal tulnud aga äkiste kuradit nii palju ta kallale, üks must tuhat, et lugeda pole mõistnud. Mäe mees pesknud oma kepiga neid kui sääska maha, viimaks põgenenud nad jälle mäemehe ümmert eemale. Mäemees luusinud ühe nurgast teise ja viimaks näinud ka vanapagana rahaaita. Mäe mees mõtelnud: "Siit ma ilma sellatäieta küll ära ei lähe!" Mäe mees olnud oma teada üks öö ja pääva põrgus. Seal tulnud hall mees, vanapagan, ta juure ja eerdanud: "Mis sa tahad, kui sa mu majast välja lähed? Ma olen juba sooga ära tüdinenud, üks 40 aastat hirmu sees elada, mõtle, see on ka aeg." Mäe mees öölnud: "Hea meelega lähen, kui mulle nii palju raha annate, kui ma jõuan ära kanda." Vanapagan öölnud: "Annan!" Mäemees ajanud oma taskud ja riidevoodre vahed kõik selget paberiraha täis. Siis küsinud veel peenikest raha tee peal ka napsu võtta. Vanapagan annud ka kamaluga selget hõbedat. Nüüd hakanud Mäe mees oma raha sellatäiega minema. Viimaks saanud ta mää peale välja, aga omaks suureks imekspanemiseks, ei põle ta enam mäe peal metsa näinud, ei elumaja, muud kui paljad hallid kivid, samlad peal. Kui ta tüki aega saanud ringi vaadanud, tulnd hall vanamees jälle ta juure ja küsinud: "Noh, mis sul viga on, et nii häda näoga ringi vaatad?" Mäe mees öölnud: "Mis mo viga on on see, et see mitte minu maa ei ole, kus ma praegu olen." Hall vanamees öölnud: "See on sinu maa küll, aga et sa aru ei saa, seda olen mina teinud. Ma annan sulle jälle su endise omaduse tagasi, aga hoia, et sa enam ei hakka valget koer taga ajama, kui sa teda oma maa peal nääd." Sel silmapilgul kadunud hall vanamees mihe silmist ära ja ta näinud oma maa jälle endises olekus ja muud kui elumajad olnud väga lossi vajunud. Ta läinud tuppa, ei ole enam naest ega last ega midagi inimest näha. Mäe mees mõtelnud, mismoodu nüüd jälle elama hakata. Tal tulnud meele, et tema raudkast, kus kõik kohakaardid ja sada rubla raha ja ostutunnistuse kirjad sees seisnud, et see kast ahju taga seina all keldres olla ja et seda kasti keegi kätte ei saa, sest et see ahju külgis ahelet pidi kinni on. Ahjutagune sein ja kelder olnud sisse kukkunud, sellepärast olnud tal enne tööd, kui ta selle raudkasti ülese leidnud. Viimaks leidnud ta kasti üles, võti olnud tal alles, ta keeranud kastiukse lahti ja leidnud kõik endises korralikus olekus, kuid paberid olnud väga ära pihastanud või vanaks läinud. Ta võtnud oma paberid ja kaardid ligi ja läinud valitsuse juure uusi paberid saama, et need näpu vahel ära laguvad. Maakonnavalitsus vaadanud paberid läbi ja öölnud: "Sinu naine on ligi neljakümne aasta eest surnud nagu minu kirjad tunistavad ja sina olid hoopis tükkis kadunud ja sellepärast sai maa kroonu omaduseks nimetud, sest et pärijat ei olnud, ja nagu sa nüüd ise tunnistad, et sa oma teada ühe öö ja pääva kõigest kõik ära oled olnud, sellepärast ei või sind mitte päris maaomanikuks nimetada, sa võid ehk üks petja olla." Mäemees hakanud paluma: "Ei, aus valitsus, kuulge, kuidas mu lugu on olnud." Siis kõnelenud ta valitsuse ees kõik oma juhtumiseloo ära ja viimaks antud talle siis ülemalt poolt uued kaardid ja tunistusekirjad. Siis läinud Mäe mees, süda rõõmus, kodu, lasknud omale hästi uhked majad ehitada, võtnud veel noore naise ja rõõmustanud naisega oma suure raha ja rikkuse üle. Kui nad veel ära ei ole surnud, siis elavad nad veel praegu omas suures rikkuses.

E 2361/5 (98) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas vanapagan koolmeistri tahtnud ära viia Ennemuiste olnud üks koolmeister, kes mõrtsuka ametit pidanud, jumalasõna ja kurjavaimu vandumist pruukinud ta mõlemat. Kes jälle koolmeistri juure tulnud, koolmeistri palka ehk lapse koolitamise eest maksma, kellel ta palju raha näinud, selle tapnud ta kohe salamahti ära. Ja et selle maantee ääres, kus koolimaja seisnud, palju mõrtsukaid olnud ja alati inimese tapmisi ette tulnud, sellepärast olnud ka koolmeistril hea. Ta vidanud kõik oma tapetud surnud metsamaantee ääre nii, et keegi põle näinud ja sellepärast põle keegi koolmeistrit süüdlaseks julgenud arvata. Läinud nenda mõned aastad mööda, seal tulnud ühel pääval äkiste vanapagan koolmeistrile järele ja öölnud: "Noh, va sõber! Oled maa peal küll juba koolmeistri ammetit pidanud, nüüd pead mulle koolmeistriks tulema, mul on sind tarvis ja nüüd sa enam ka ei pääse, kui pead tulema!" Koolmeister öölnud: "Miks mitte, tulen, aga palun pisut mulle aega anda oma kraamid kokku panna." Vanapagan öölnud: "No ole siis kärmas." Koolmeister pannud oma kraami kõik kokku. Vanapagan istun seks ajaks tooli peale maha. Kui koolmeistril kraamid koos olnud, öölnud koolmeister: "Täna ma mitte ei või tulla, sest mul on tarvis külast minna hoost tellida, kes mu kraamid ära veab, või kas sul on ka kohta ja ruumi mu kraamide tarvis?" Vanapagan öölnud: "Kohta on sul küll, aga rohkem aega ma enam ei või sulle mitte anda. Kui sul köisa on, siis too siia, ma tahan oma selgas nad ära viia." Koolmeister pannud seda naeruks ja otsinud ometi mõned köied kokku. Koolmeister sidunud siis oma kraami kõik köiedega kinni, vanapagan võtnud kraamid selga ja käskinud ka koolmeistri otsa istuda. Koolmeister istunud siis kraamide otsa ja vanapagan hakanud tassides minema. Koolmeister olnud seda suurt rammu nähes üsna oimane. Vanapagan saanud juba mere ääre välja, kui jumala veri koolmeistrile südames tulnud. Koolmeister ohanud südamest ja öölnud: "Oh Jumal, küll oled aga jõumees!" Sest sammast sõnast visanud vanapagan koolmeistri kõigi kraamidega tükkis maha ja öölnud: "Oh, oleks sa üks paar minutit rohkem aega mulle annud, siis oleks sa päriselt minu olnud." Selle peale pannud vanapagan lippama. Koolmeistril silmad kirjud peas, ei oska minna kuhugi, sest vanapagan moondanud ta silmad ära, et muud pole näinud, kui paljast lagendikku. Kui koolmeister seal tüki aega nõu pidanud, tulnud vanapagan oma mitme sulasega tagasi ja annud koolmeistrile hästi valu, pisut hinge aga jätnud koolmeistrile sisse. Siis läinud vanapagan jälle oma sulastega minema. Kui koolmeister aga jälle aru hakanud saama, teadnud ta küll, kus kohas ta olnud, tassinud oma kraamid kodu ja hakanud sest ajast jumalat paluma ja pärast seda ei ole vanapagan enam tema järele tulnud.

E 2411/2 (105) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Setuklasest Kord läinud üks setuklane linakoormaga üle Peipse järve. Hobusel olnud jänu ja kahmanud maast lund hammaste vahele. Setukas öölnud iseeneses: "Ah su jänu on juba õige suur, oota natuke, küll ma su jänu ära ajan." Pidanud hobuse kinni, võtnud kirve kätte ja hakanud jää sisse auku raiuma. Kui ta selle tööga valmis olnud, võtnud ta jahukoti ja avanud kotisuu ja kallanud jahud järve neid sõnu ööldes: "Jumal, jätka järvevett, jahu on kotis küll" ja kallanud kotitäie jahu kõik järve.

E 2509/12 < Narva - Friedrich Valts < emalt (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hiiomaa Pühalepa kiriku ehitus Kui jo ristiusk oma valgust Eestimaale hakkas paistma, tungis ka ta kiired Hiiomaale. Siis hakkasivad hiidlased Kuri Kõrgemäe peale kirikut ehitama. Mis nad pääval ehitasivad, seda Vanaõelus öösel maha kiskus, nõnda et nad ehituse pidivad seisma jätma. Siis tulivad mehed kokku nõu pidama. Ühed mõtlesivad siia, teised sinna ehida, kuidagi ei läinud meeste meeled kokku. Siis astus üks vanem mees ette ja ütles: "Mis meie siin ilmaasjata vaidleme. Paneme kaks musta härga vankre ette ja kiriku nurgakivi peale, laseme härjad oma tahtmise järele minna; kus nad seisma jäävad, sinna ehitagem omale kirik." Kõik mehed kiitsivad vanema nõuannet heaks. Panivad kaks musta härga vankre ette ja nurgakivi peale ja lasivad härjad minna, ise käisivad härgade järele. Härjad läksivad edasi ja jäivad Vanapagana aia ohvripuu lepa taha kinni. Mehed rõõmustasivad väga selle üle, sest see lepp olli juba nende vanemate vanemate ohvripaik. Siis ehitasivad nad sinna lepa asemele kiriku ja panivad temale Pühalepa kirik nimeks. Kui Vanaõelus nägi, et rahvas ikka omale kiriku olivad ehitanud, läks ta Kallaste mäe peale ja viskas suure kiviga kiriku peale (ta tahtis kirikut puruks visata). Siis sõitis ta ratsahobusega kivi järele vaatama, kui suurt kahju see teinud, aga ei pannud tähelegi, et jo hobune kivi peale oli astunud. Vanaõelus sülitas ja ütles: "Oleks mitte mo veike sõrm mitte nikastanud, siis oleks kirik puru!" Kui ajahammas mitte ei ole seda kivi hävitanud, siis on ta praegu veel alles ja hobuseraua jälg sees. Seda lugu rääkis mulle minu ema, temale rääkinud tema isa seda lugu, sest minu ema ja isa on sündinud hiidlased ja Hiiomaal üles kasvanud.

E 2513/5 < Narva - Friedrich Valts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rikas perenaine! Ühel kurjal rikkal perenaisel sündis laps. Vanapagan vahetas tema lapse oma lapse vastu ära nõnda, et seda keegi ei saand aru. Laps oli juba mitu aastat vana, aga ei võtnud jalgu alla, vaid oli hällis, muudkui küsis aga süüa. Iga kord, kui perele süia keedeti, kadus liha pajast ära. Perenaine taples tüdrukuga, et tüdruk liha ära sööb. Tüdruk hakkas valvama, et kes seda ometi teeb. Läks välja ja jäi võtmeaugust vaatama. Sääl nääb ta, kudas laps hällist välja tuli ja käe patta pani, liha välja võttis ja oma alla hälli panni. Siis rääkis ta seda perenaisele. Perenaine ütles: "Mis juttu sa ajad - ei saa hällist väljagi -, ja ütled, et tema käib liha vargil." Ühel pääval jäi perenaine ise valvama ja nägi, et see õige olli, mis tütruk talle ütles. Siis läks perenaine targa käest nõu küsima. Tark käskis perenaist iga neljapää risttee peale minna ja last seal peksa, kui siis kedagi ei tule lapse järel küsima, siis küta ahi ära ja pane laps labida peale ja viska teda ahju. Perenaine käis kolm neljapääva oma last risttee peal peksmas, aga ei tulnud kedagi lapse järel küsima. Siis küttis perenaine ahju ära ja pani lapse labida peale. Korraga seisis must mees perenaise ees ja ütles: "Kas mina ka sinu lapsega nõnda teen kui sina?" Viskas perenaise lapse hälli ja võttis oma lapse labida pealt ära ja kadus kui tina tuhka.

E 2564/77 < Narva - Friedrich Valts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sauna Karel ja Tiiu elasivad õige vaest vanadusepõlve, sest nende lapsed, üks poeg ja kaks tütart, surivad kõik üksteise järele noorelt ära. Seepärast ei olnud neil vanaduses änam ühtegi tuge ega abi, kes oleks neid vanaduses aidanud ehk rõõmustanud. Nemad elasivad sellest, et va Karel suvel taluperemeestel karjas käis, Tiiu jälle selle asemel kedras külanaistele talvel villu ja nenda nemad elasivadki piust suhu oma kätetööst. Kord juhtus va Karelile õnnetus, et ta oma jalaluu katki murdis nõnda, et enam tervel suvel änam karja ei saand käia. Va Tiiu oli selle üle nõnda ära ehmatanud, et ka tema haigeks jäi, siis ei võinud tema ka enam oma endist tööd edesi teha. Nüüd olivad vanakesepaar õige viletsuse sees. Kord ühel ilusal sügisekuu pühapäeva homikul ütles va Karel Tiiu vastu: "Kuule, va Tiiuke, mina võin juba vähe käia, ma lähen õige kord ka kiriku, pole änam õige tükk aega kodunt välja saanud." Tiiu vastas: "Eks minegi minu pärast, kui su jalg sind lubab, ja palu ka minu hinge eest, mina jälle lähen selle aja sees metsa ja korjan seeni. Kui kodu tuled, saad siis suuperalist." Nõnda läks Karel kiriku ja Tiiu metsa seenile. Kui jo Tiiu oma korvikese täis sai ja tahtis kodu poole minema hakata, nääb tema korraga oma eest üht uhket lossi seisma ja lossitrepi peal üht uhket prouat. Proua kutsub teda oma juure ja ütles temale: "Kuule, Tiiu, kui va Karel kirikust kodu tuleb, siis ütle temale, et tema läheb Soosaare laadale ja ütleb minu mehele, et tema kodu tuleb, sest temal on kodu noortsugu olnud. Küll tema soole seda vaeva ausaste saab tasuma." Tiiu aga ütles: "Aga kust minu va Karel võib Teie meest tunda, keda tema elu ajalgi ei ole näinud, ja teda laadarahva seest üles leida?" "Pole sellest viga, et sinu va Karel teda ei tunne," vastas uhke proua. "Sinu Karel aga mingu laadale ja vaadaku, kellel paar viiskusi selja peal on, see om minu mees, ja öölgu aga temale, mis ma olen käskinud, küll ta siis kodu tuleb." Peale lõunat tuli Karel kirikust kodu ja Tiiu panni oma korjatud seened lauale ja hakkasivad sööma. Karel jutustas kõik, mis ta kirikus käies näinud ja kellega ta koos olnud ja pani üks rubla raha lauale, mis Saare Peeter temale on annud käsirahaks tuleva suveks karja tulla. Tiiu jälle jutustas, mis temale metsas oli juhtunud ja ütles, et: "Ei tea, kas sa peaksid õige laadale minema ja selle uhke proua meest üles otsima? Ta lubas sulle head tasumist." Karel vastas: "Eks ma siis lähe pealegi, mul muidugi ei ole nüüd kedagi tegemist. Soosaare laat ei ole ka ei tea kui kaugel." Teisel hommikul läks Karel laadale ja otsis kõik laade läbi, aga ei leidnud ühtegi viiskudega meest. Ta oli õige tüdind juba otsimast ja mõtles juba kodu poole minema hakata, aga läks veelkord Soosaare kõrtsi sisse. Seal nääb ta - kaks meest õige kurjaste riidlemas ja kolmas mees, viisud selja peal, tagand ikka kangema taplusele. Karel läheb viisumehe selja taha ja ütleb: "Kuula, külamees, mis sa siis hukutad teisa taplusele, sinu naene ootab sind kodu, sest temal on noortsugu selle aja sees olnud, kui sina kodunt ära oled ja tema käskis sind koju tulla." Mees vaatas tagasi ja ütles: "See on väga hea, et sa rõõmsaid sõnumid mulle tood. Säh, siin on sinu vaevapalk ja kui sul võimalik on, siis tule ükskord ka minu kodu vaatama!" Ja kadus kui tina tuhka ära. Selle peale jäivad ka teised kaks meest taplused järele. Karel võttis koti ja vaatas sinna sisse. Seal oli mõnikümmend kopikat hõberaha ja üks haavapuu koor. Karel mõtles: "Noh, see ei oleks minu vaeva mitte maksnudki laadale tulla. Aga noh, aitäh ka sellegi eest." Nüüd läks Karel poodi ja tahtis ühte ja teist osta. Kõigepealt Tiiule üks pearätik, aga mis selle mõnekümne kopika eest saab. Ta ostis siiski ühe rätiku ja pool naela tubakat, maksis kaupmehele välja ja ütles: "Küll sooviksin veel Tiiule üks paar uusi pastlanahku osta, aga mis teha, ei ole enam raha kui viistõistkümmend kopikat." Kaupmees vastas: "Mis sa, külataat, vaketad, seal sul ei ole raha! Omal on kotis kahekümne viie rublane, anna aga siia ja võta, mis sul tarvis on." Kaupmees võttis Karli kääst niinekoore ja andis temale paar pastlanahku ja seelikuriiet ja veel mõnda muud, mis Karel soovis. Kaupmees andis raha, mis üle jäi, kõik tagasi ja Karel läks tänades poest välja ja vaatab oma kotti, raha on kott täis ja niin on ka kotis. Karel läks kodu ja viis Tiiule rikkaliku kingituse ja rääkis, kudas tema selle raha ja kõik need asjad on saanud. Sest ajast ei tunnud Karel ja Tiiu enam puudust ja ei olnud ka enam kumbagil tarvis teisa orjata, vaid kui raha otsa sai, läks Karel poodi ja vahetas raha oma niinekoore ära ja ega kord sai tema, mis tema soovis ja peale poest välja tulemist oli ikka jälle see niinekoor tema kotis tagasi. Nenda elasivad nemad juba mitu aastad, kui ükskord Tiiu hakkas rääkima: "Eks me lähe ka ükskord oma heategijaid tänama kõige see hea eest, mis nemad meile on teinud. Ühel pühapääva hommikul läksivad Karel ja Tiiu metsa lossi otsima. Ei leia ega leia. Korraga ütleb Tiiu: "Vaata, seal ta on!" Nemad lähevad lossi ligemale, üks härra ja proua seisavad lossi ees ja kutsuvad juba vanakesi eemalt oma poole. Härra ütles, Karli vastu: "Küll aga olite kaua, et ei tulnud meid vaatama, aga nüüd ometi." Härra ja proua viisivad vanakesed lossi ja andsivad neiel süüa ja juua rohkeste ja olivad vanakeste õnne üle väga rõõmsad. Kui nad küll söönud ja joonud olivad, hakkas Tiiu küsitelema: "Armuline härra ja proua, olge nõnda head ja öölge meile, mis teie nimi on, et meie teame oma heategijaid tänata?" Härra sai selle peale pahaseks ja ütles: "Ära küsi midagi, vaid olge rahul sellega, mis teil on." Aga Tiiu ei jätnud järel palumest. Viimaks tüdines härra ara ja ütles: "Noh, kui sa oma vanadusepäivi tahad just lõpeta, siis lähme välja, seal vastan sulle, kes ma olen." Selle peale läksivad nemad välja ja härra ütles: "Pööra selg minu poole." Nii kui vanakased selja härra poole keerasivad, käis üks hirmus pauk ja loss oli korraga kadunud. Vanakestel peale selle ei olnud enam midagi, ei raha ega õnne, vaid läksivad mõlemad üksteise järele hauda.

E 2625 (3) < Narva - Friedrich Valts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Külapoiss läks puukoormaga linna turule. Saks küsis: "Kuule, koorem, mis poiss maksab?" Külapoiss vasta: "Kuule, sitahunnik, mis härra maksab?"

E 2732/4 (1) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ristikiriku ehitamine Üitskord taheti kirikut tetä, aga mis päeva ehitedi, see oli ööse ära lõhutud. Mis tetä? Saadeti kaits julget meest ööses vahtma. Mehe peedive kiriku manu ärä. Vahive pooleni ööni, ei ole miägi, aga kui poole öö aig kätte tuli, näeve - kirikun hulk punatsit ja sinitsit poisiksit - lõhuve müüri maha. Mehe aga annave jalgele tuld ja kaeve, et kodu saave. Mis tetä? Muud kui minti targa manu nõu küsime. Tark ütel: "Võtke kaits kirivest lehmä, pange vankre ette ja laske valla. Kõe lehma seisma jääve, sinna teke kirik." Võeti lehmat ja tehti nõnda, kui tark õpet. Ja vaata imet, es lõhute enämb. Kirik teti valmis ilma hädate. Oli ju viimäne lukk valmis, kui äkki olli kirik kui maa ala vajunu, ei ütte kivi ega ütte kübet es ole enämb kirikust. Minti targa manu küsime. Tark ütel: "Kirik om sääl all jõõn. Kui hää ilm om, siis akne paistuve ja kui kell kõla, siis tule halb ilm." Seletuseks. See jutt on Voorust. Need kohad, kust see jutt jutustab, praegu Hõbõmägi on, kus pääl kirik oli mõisa pääl. Sääl om praegu üks auk, kus surnuluud sees on ja säält alt jookseb Õhne jõgi.

E 2734/6 (2) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kutsar Hans ja vanapagan Üitskord oli kutsar Hans. Ta oli Riidajen kutsar ollu ja sinna olli palka sissi jäänu, kui ta teenistusest valla sai. Üitskord olli ta kõrtsin, kui üits kutsari rõõvin mees, kes ennest Riidaje kutsari ütel ollev, ütel Hansule: "Härra käsk Saadvällä tulla ja lubas sulle palka vällä massa." Hans läks vällä, aga ära es massa palka, vaid ütel: "Lääme ojume." Hans ütel: "Kas ööse mõni ojus?" Härrä ütel: "Kas sa ei nää, kui palav." Hans vaatas ja nägi, et inimese pallal hammel rügä lõigassive. Härra kutsus ikka Hansu ujuma, aga Hans puikles ikki vastu ja Hansu võit jäigi. Kui herrä nägi, et Hans ei lää ojume, sis nakas Hansu maadlema kutsma. Hans valmis kohe ja läitski maadleme. Edimene tiir ja Hans käis maad vastu, et maa mütsat. Hans saie aru, et maadlei herrä es ole, vaid vanapagan. Hansul tulli meelde, et kuu tondi vastu jõudu and. Karas maast üles ja käänd sellä kuu poole ja ütel: "Tule uueste!" Tõine valmis kohe, aga karkauh võeras mahn. Võeras üles ja kuts Hansu uueste. Hans jälle, aga jälle võõrras maha. Ninda maadlive tüki aiga. Kumba selg kuu poole olli, see olli kõvemb, kuni viimati Hans teda nõnda kõvaste maad vastu lei, et sinine suits järgi jäi ja korrage oli kikk tõld ja kutsar kadunud ja rüalõikaje ollive ka kadunu, pallalt kuu paist selgelt taevast.

E 2736/7 (3) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahakasti välja kaevamine Üitskõrd olli ütele Abja mihele juhatet, et V. vallan K. talu kua nurga all om kast raha. See kast om nõnda suur, et üksinde vällä ei jõua võtta, siis võta oma sõber enele appi. Aga päevatõusu ajas peate selle talu maa päält ära oleme, muidu jääte kõigest ilma. Hommuku kõnel mees sõbrale, kudas teda kästu, sõber olli valmis kah. Säet ööl lätsive kasti otsma, leidsivagi kasti. Kast oli nõnda suur, et katel mihel kanda sai. Hommuku hämärigu ajal saiva S. ja T. talu kuhal maantee pääle ja viisivegi kasti ära. Aga tõne päev mülläs tuulispask K usseaian, et tolm taga. Aga võta veel, mis minnu see minnu, ei saa kustigilt kätte.

E 2738 (2) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?)Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui varesse puulatva koguve, tähendes külma.

E 2741 (3. 3) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Õhne jõgi.

E 2744/5 (1) < Tarvastu khk., Vooru v., Siidre t. - Jaan Sikk (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nikerduse sõnad Nikerdus nimetemede, Liper-laper lausumede, kakerus kusume, oh sa sitt sillaalune, oh sa pask paaalune oh sa kahre katlaalune, oh sa pine petoalune, kige tuule taevaalune, mine suure soo peale, mine lage laane peale. Jumala see Esa ja see Poja ja see Pühavaimu nimel. Aamen.

E 2745/6 (2) < Tarvastu khk., Vooru v., Siidre t. - Jaan Sikk (1893) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kurja vastus Oh sa kulles kulualune, hellerheina herilane. Veekarva, versakarva, Tuhakarva, tukikarva, Lehekarva, maakarva, Maakarva, maranekarva. Oh sa sadu saraalune, oh sa madu maa-alune, kige tuule taevaalune. Kivi peal sa kinnitagu, seina peal sa seisatagu, paju pääl sa pakatagu, taeva all sa talisegu. Oh kulles kulualune, oh sadu saoalune, pori peal sa poperdagu, lome pääl looberdagu enne kui sala salud, nägemata vabisesid.

E 2746 (3) < Tarvastu khk., Vooru v., Siidre t. - Jaan Sikk (1893) Vooru Sisestas Elsa Leiten 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naljaka kõtu arstimise sõna Varessele valu, harakule haigus, mustalinnule muu tõbi, minu latse kõtt terves.

E 2758/62 (2) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas mees valjad vanatondi käest kätte sai Mees viinud kord hobusid metsa sööma, pannud hobused kammitsasse ja valjad lähemasse puuoksa, aga isi läinud ta eemale, oma asja õiendama. Kui asi õiendatud, tulnud ta jälle selle puu juurde tagasi, kuhu ta valjad pani, kui ta oma asja õiendama läks, aga omaks meelepahaks ei leia ta valjaid enam kuskiltki, valjad kui tina tuhka kadunud. Mees otsib ja otsib, aga ei leia valjaid kuskiltki. Kõik ümmerkaudsed puud ja põõsad olnuvad jo läbi otsitud, aga valjaid ei tulnud veel ikka nähtavalle. Viimaks saanud mehe süda täis ja ta ütlenud täiest suust: "Kus kurat need valjad ometi siis jäid?" Kui ta nõnda saanud ütelnud, siis hakkanud põõsast, mille juures ta seisnud, üks hääl rääkima: "Kuule, mees, ma tean, sa otsid valjad, aga sa ei saa neid muidu kätte, kui sa Nõmavere nõia juurde lähed, vaata see teab ütelda, kuhu sinu valjad jäivad!" Et mehel just asja teisel pääval Nõmaveresse olnud minna ja et siis üks tee ja kaks asja oleks, siis läinud ka mees vaimust juhatatud nõia juurde nõu küsima, kuidas ta oma valjaid võiks kätte saada. Kui nõid mehe jutu ära kuulnud, siis käskinud ta meest lähemal neljapäeva õhtul sinna kohta minna, kus tema valjad ära olivad kadunud, küll sealt siis sulle ööldakse, mis ta tegema peab. Lähemal neljapäeva õhtul läinud ka mees tähendatud koha peale vaimu ootama, kes temale ütleb, kuhu tema valjad jäänud. Saanud mees tükk aega oodanud, tulnud siis ka viimaks vaim ja ütelnud mehele: "Nüüd on lugu lakas, sina ei leia oma valjaid ülesse. Kus nad siis jäid? Kuule nüüd, mis sa pead tegema. Mine siit otsekohe edasi, ikka põhjapoole, kuni sulle kolm risttee vastu tuleb, sääl oota tükk aega, siis tuleb sulle üks suur tõld järele, kellel neli süsimusta hobust ees on. See peab sinu juures kinni, sina istu siis tõlda ja sõida nii kaua edasi, kuni üks suur tamm vastu tuleb, mis keskpaika teed kasvab, selle puu oksa katsu sa kinni karata, nii et sa oksa rippuma jääd. Saad sa õnnelikkult tammeoksast kinni, siis saad sa omad valjad kätte, aga kui sa mitte puuoksa kinni karata ei saa, nõnda et sa rippuma jääd, siis tea, et sa otsekohe põrgu sõidad ega maailma enam ilmaski näha ei saa. Mine nüüd, aga ära ja tagasi vaata," ütles vaim ja kadus ära. Mees teinud ka nõnda, kuidas vaim teda käskinud. Tüki aja pärast jõudnud ta vaimust ettetähendatud kolme risttee peale, jäänud siis sinna tõlda ootama, pole olnudki mehel vaja kaua oodata, tõld tulnud varsi, mees istunud sisse ja sõitnud edasi. Kui ta niiviisi tükk aega saanud sõitnud, siis jõudnud ta ka viimaks vaimust ettetähendatud tamme juurde. Karkäuhh, olnud ta puuoksas kinni ja tõld vuranud tema alt ära. Tamme ümbrust silmitsedes näinud mees, et ta omas tuas olnud ja tua partes rippunud, kadunud valjad kaelas ning üks unine hääl küsinud: "Kes sääl kolistab?" Kes niiviisi mehe käest küsinud, pole keegi muu olnud, kui mehe oma küljeluu, va teinepool. Niiviisi oli mees vanatondi käest õnnelikult ära pääsenud ja omad kadunud valjad kätte saanud. Sest päävast saadik jätnud mees kurjavandumise maha.

E 2782/3 (3) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mikspärast haavalehed värisevad Kui Jeesus Golgata mäele läks ja oma risti seljas kandis, et päev siis väga palav ja põletav oli ja Jeesusel risti kandes higi mööda palgeid jooksis, siis astus ta tee ääres kasvava haava alla päevavarju jalgu puhkama. Haaval olivad harvad lehed ja hõredad oksad ja ei võinud Jeesust põletava päeva kiirte eest kaitseda. See pahandas Jeesust väga, et ta haava alt ülesse tõusis, siis ähvardades oma kätt tõstis ja ütles: "Et sa mind oma lehtedega ei ole jõudnud põletava päikese kiirte eest kaitseda, siis peavad sest päävast saadik sinu lehed ööd kui päevad alati värisema." Nii on see ka tänapäevani jäänud ja sest päävast saadik värisevad haavalehed kõige vähema tuule liikumise juures.

E 2783 (2) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui rukkid minnakse lõikama, siis peab esimene vihk kõverasse murdma ja ütlema: "Sinu selg katki, minu selg terve." Siis ei jääda selg haigeks.

E 2786/7 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Teine imeline lugu juhtunud jälle niiviisi. Tangu karjapoiss näinud oma õue pealt, et üks kanamuna veerdes Holstre poolt tulnud. Kohe läinud ta selle üle oma leivavanemale teadust viima. Peremees tulnud õue, võtnud veikese pihlakase vitsa, keeranud kolm korda pahema jala kanna alt läbi, annud veerjale nõiamunale kolm korda külge, isi ütelnud: Lendaja linnuke, kanamuna kaunike, mine sinna, kust sind saadeti. Tee talle ise seda, mis mulle sooviti. Teisel päeval olnud kuulda, et Vangul kõige parem hobune olnud järsku ära surnud. Tangu peremees mõistnud Vangule lendaja tagasi saata ja seal seda kurja tegema panna, mis temale sooviti.

E 2788/93 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan ja rannas käija. (Tarvastu keeli) Tarvastu valla Tagakuusiku Tani, minnu ütekõrra Pärnu mere veere räimi otsma. Saanu ka õnnekaupa koorma kergeste kätte, pannu viiskümmend vanapangi räimi pääle ja nakanu tulema. Et vanal ajal veel seansit häid teesit es ole, om esiendest tääda. Hääke küll, saanu räimekoorma kätte ja nakanu tulema, aga essunu mõtsa ära. Küll käinu ta mõtsan risti ja rästi ümber, aga valla ei ole ta saanu. Ei muud midagi, kui võtan hobese vällä, tennu tule maha ja jäänu öömajale. Saanu nõnda arvata kella ühetõistku aig, tullu üits võõras mees tema manu ja ütelnu: "Kuule, Tani, mine mõtsa ja too mulle räimevarrast, mea taas endele kah räimi küdsata." Tani heitunu ära ja mõtelnu: "Jumal issa, jumalse pojake, kost tema mind ommetagi pias tundma!" Minnu sõski ja toonu parra räimevarda. Võõras võtan varda vastu, vaadanu ja visanu maha, esi ütelnu: "Ruttu mine ja too jämmemb." Tani minnu tagasi, nakanu uut otsma ja esi hõiganu: "Püha Jüri kutsika, tulge appi, see om peris vanapagan." Võõras saanu aga aru ja käratanu: "Mis sa seal pobisad, ruttu too varras ära." "Küll ma too iki kah," vastanu Tani ja toonu arvata vihavarre jämutse. Sõs saanu vana koll õige kurjasse ja ütelnu vihaga: "Silmapilk mine tagasi ja too rüüstipuu jämedune (rüüstipuu om see, kellega viht sorgitas, et päramine kuivab) ja tee ots häste teravasse, et ma siu ennast otsa või panna." Tani täädan joba enne, mis lugu tal kähen om. Minnu jälle tagasi ja viitan jälle aiga ja hõikun esi Püha Jüri kutsikid. Viimate tullu joba vardaga tule veere tagasi, aga mõtsan ollu nagu tuulekohinat kuulda. Võõras karanu maast üles ja pistan rattarummu sissi. Kohe ollu ka katsa hunti sääl, ütel istun väike ümarigu kübaraga mees sellan ja küskin: "Kos see jäi, mis siin oli?" Tani ütelnu ka ära, et rattarummu sissi läits. Kohe tõmmanu hundi ka vana kõmmi vällä ja kiskun katik. Sõs kõnelnu väike mees: "Kolm tuhat versta oli mia kaugel, kui sia hõikma nakassid, mul oli kaitstõistku teendert man, neli tükki ajasi tee pääl lõhki, katsamaga sai sulle veel õigel ajal appi! Nüüd om jälle selle toss vällän." Selle jutu järgi pühkin ta jälle tuhknai oma huntega mõtsa. Tani saanu ka õige tee pääle ja tullu iluste kodu. Seda juttu rääkis mulle üks Tarvastu vana, kes seda jälle oma suureesa käest ütel kuulvat ja tõe tunnistas olevat, sest Tagakuusiku Tani esi ollev seda tema suureesale kõnelnu.

E 2793/5 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlap (1893). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karud elavad, nagu teada, suurtes metsades ja teevad seal oma röövitööd. Vahel võtvad nad ka vaevaks sealt välja tulla, mesipuid muisutama ja kaerapõldusi katsuma. Aga kui sügise kätte jõudvat, siis tegevat nad omale talvekorteriks sammaldest pehme koopa, söövat üht niisugust heina või rohtu, minevat siis koopasse, lamavat maha ja hakkavat oma esimest käppa imema või lutsima. Ja nõnda lamavat ta kuni kevadeni. Seesugust juttu kuulnud ka kord üks mees, läinud sügise metsa ja vahtinud järgi, missugust rohtu karu enne talvekorterisse minekut sööb. Näinud ka õnnekombel ühe põõsa varjust, missugust ta just söönud. Otsinud siis omale ka niisuguse rohu ja söönud nalja perast ära (tahtnud katsu, kuidas mekib) ja hakanud kodupoole minema. Koju jõudes tunnud ta ennast nagu uimase olevat, roninud sellepärast siis üles tare peale ja heitnud sinna õlevirna sisse magama. Kui kodurahvas leidnud, et meest kuskil ei ole, otsinud ja kuulanud nad teda igalt poolt, aga ei ole kuskilt ta jälgi leidnud, Kevade kui juba õled tare pealt lõpma hakanud, leitud mees räästa alt õlgede vahelt, kus ta, peial suus, kui kuivatatud kiiss sirutanud. Peial olnud kui lehma nisa pehmeks ja peenikeseks imetud. Ta toodud tarepealt maha, hakatud leemsööki andma ja varsi olnud ta jälle mees kui ennegi.

E 2796/801 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlakas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lapsetapja ots Kord elanud üks libanik tüdruk, kes öösel ilmapoistega ümber ajanud, ta saanud ka viimaks raskejalgseks ja kannud ühel pimedal ööl poeglapse ilmale. Nüid alles saanud ta oma häbist aru ja et ta seda ilmale ei tahtnud näidata, sellepärast tapnud ta oma lapse ära ja matnud aeda õunapuu juurte alla maha. Toimetanud kõik asjad nii, et sellest keegi aru ei ole saanud ja olnud perast rõõmus oma tembu üle nagu ennegi. Mõni aeg perast seda tempu saanud ta mehele ja kannud jälle poja ilmale, kellest aastate järele tubli poiss välja kasunud. Ühel sügisel, hingede ajal, läinud see poiss metsa hagu tooma, aga et tal teel mitmed takistused juhtunud, sellepärast jäänud ta öö peale kodu tulema. Teel tulles tulnud talle valges riides noorhärra järele ja karanud tema ree peale koorma otsa tema kõrvale. Poiss kohkunud ära ega ei ole julgenud musta ega valget lausta. Noorhärra hakanud rääkma ja ütelnud: "Ära karda, ega ma sulle midagi ei tee, sest ma olen sinu vanem vend." Poiss kostnud, et temal enam venda ei olegi. Noorhärra ütelnud: "Küsi kodus ema käest, küll sa siis kuuled, et on." Rääkinud teel ühest ja teisest asjast ja kui nad kodu õunapuuaia lähedale jõudnud, hakanud noorhärra äraminekut tegema, ütelnud veel lahkudes vennale: "Vii siis emale ka palju tervist ja ütle, et ta sinna kohta issameiet pääle loeb, kus ta mind pani, siis saan ma vaevast valla." Poiss tahtnud teda küll kodu kutsu, aga nende sõnade järele olnud ta kadunud kui udu. Poiss läinud kodu ja küsinud ema käest: "Ema, kas mul venda on kah?" "Ei ole," kostnud ema. "Kas sa siis isi ei tea, et sa üksik oled." Poiss punninud vastu: "Ema, mul on ju vend." Ema ütelnud: "Ära lara, sul ei ole ju kedagi venda." Endal tulnud aga oma endine tegu meelde ja ta arvanud, et sest ilm juba teab ja selleperast küsinud ta veel: "Kes sulle seda siis ütles, et sul vend on?" "Ei keegi muu, kui vend isi," rääkinud poiss, "sest tema tuli minuga ühes kuni õunapuuaia kohta, saatis sulle veel palju tervist ja ütles, et sa sinna kohta issameie pääle pead lugema, kus sa tema oled pannud, siis saavat ta vaevast lahti, mina sest aru ei saa, ja kui ma teda kodu tahtsin kutsuda, oli ta kadunud kui udu." Selle jutu pääle kohkunud ema koguni ära ja läinud ilma sõna lausumata uksest välja. Teisel hommikul leitud ta surnult, selle õunapuu juure pealt, kuhu ta aastate eest oma lapse alla matnud. Ta läinud öösel sinna issameiet lugema ja seal võetud ta hing ja pantud sinna vaevakohta, kus ta lapse hing enne olnud.

E 2813/4 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lehessalõikja Kord läinud üks naene pühapäeval metsa lehessille, näind ka tee ääres ilusa heinamaa ja hakanud sealt lehasaid maha raputama. Lõiknud nii kaua, kui juba küll arvanud olevat. Võtnud siis voori selga ja hakanud kodu tulema. Aga kui ta juba tüki maad ära tulnud, tunnud ta endal midagi seljas kihisevat. Hakanud vaatama, visanud lehessavoori maha, aga mis ta leidnud: kõik tema riided olnud peenikesi valgeid ussa täis. Küll katsunud ta ennast neist puhastada, aga mida rohkem ta neid tapnud, seda rohkem neid kuhja ja hunikusse tekkinud. Ei ole muud nõu tal midagi üle jäänud, kui jätnud muist riidid ja lehessavoori sinnapaika ja läinud isi kodu. Kodus ta puhastanud ta ennast neist jälle, aga mis võimata, see võimata - ta ei ole neist muidu lahti saanud, kui kütnud ahju palavasse ja visanud riided põlevasse ahju. Sestsaadik ei tohtivat keegi enam pühapäeval lehesille minna.

E 2841/2 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Linnupetmine Pererahvas läksivad kevadehommikul vara põllu peale töösse. Teised kõik olivad kodus iva ära katsunud, aga ühe poisi hamba alla ei olnud sellel päeval veel marjagi saanud. Kägu pettis teise ära: kukkus esimest korda lähedal lepa ladvas. Poiss ruttu lepa juure ja jooksis kolm korda tema ümber ning hammustas iga kord leppa, kui ringi ära oli jooksnud. Tuli jälle teiste juure ja ütles: "Vaadake nüüd kuivab see lepp tämu sui ära, nõnda oleksin ka mina ära kuivanud, kui selle ümber ei oleks jooksnud ja teda ei oleks hammustanud iga ringi ajal."

E 2844/7 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oigajad luud Viljandi kreisis, Paistu kihelkonnas ja Holstre vallas Kadrioru metsas, mis lõuna pool mõisat seisab, on üks mägi, mida Rahahaua mäeks kutsutakse. Selle mäe peal kuuldi alati suveöödel oigamist. Sellepärast ei julgenud keegi peale päevaveeriku enam sealt mööda minna, ja kui mõni võeras inimene sel ajal juhtus sealt mööda minema, siis seisis see tal eluaeg meeles ning ei mõtelnudki enam selle peale, et sealt teinekord veel mööda läheks. Kes seal mäe peal oigas, seda ei teadnud keegi inimene. Päeval ka seal mõnigi vaatamas käis, aga ei näinud midagi iseäralikku. Paljalt niipalju oli seal enam näha, kui mujal, et seal rebaste koopad maa sees olivad ja siin ja seal liiva peal ja poolest saadik liiva sees luid maas oli. Ükskord laupäeva õhtul viitsivad teomehed kõrtsi juures natukese aega. Seal vestasivad teised sellest ja teisest juttu ja viimaks ka Koodioru metsa mäe oigamisest. Üks võeras soldat kuulis seda ka. "Andke mulle pool naela viina südamejulguse rohuks, ma lähen otsekohe selle mäe peale ja uurin järele, kes seal oigab, ning teen ka oigamisele otsa peale, kui vähegi võimalik." Andsivad või pakkusivad mitu talle viina, kelle õige tee sellest mäest mööda käis. Nad ei uskunud küll, et soldat julgeb mäe peale minna ja võib oigamisele otsa peale teha. Aeg oli hilja. Teomehed läksivad ära kodu. Vana soldat oli ka kõrtsist ära kadunud. Ja mõtelge ometi, tema selle järele, kudas teised kõrtsis juhatanud, mäe peale läinud. Seal näeb ta kuuvalgel liiva peal hulga luid, mis otsast vahtu välja ajavad ja ise oigavad. Ta ei mõtle kaua aega, mis teha, vaid korjab luud riita kokku ja loeb Issameie nende peale. Palumise ajal jäeb oigamine aeg-ajalt ikka vaiksemaks ning kui aamen üteldud, on kõik vait ja luude asemel seisab soldati ees suur hulk sõamehi. Soldatil lööb nende sõjariistu näes hirm südamesse, ta tõuseb püsti ja jääb seisma nagu sammas kunagi. Pealik astub teiste liigist tema ette ja hakkab rääkima: "Mitme saja aasta eest saime meie sõas surma ja meid maeti siia maha. Et jumalasõna peale ei loetud, saime meie vaeva sisse, kuhu igaveste mõtlesime jääma, et sügavas maa sees meid keegi peasta ei saa. Õnneks aga tegivad rebased omad koopas siia ja kaapisivad luud liivale. Siin mõtlesime jälle, et mõni vaga inimene oma palve läbi meid nüüd ruttu peastab, aga oleme kaua aega ilmaaegu oodanud. Nüüd peastsid sina meid Issameie palumise läbi sest vaevast ja saatsid õnnistuse sisse. Suur tänu sulle selle heateo eest! Kui jälle luudeks oleme muutnud, siis kaeva siia haud ja pane meid selle sisse, loe aga Issameie veel kord enne meie peale, kui haua kinni ajad. Selle heateo eest luban sulle katlatäie kulda, mis sa sellesama mäe lõunapoolt külle pealt suure murelaste pea alt leiad." Kui pealik need sõnad ära rääkis, sai tema äkiste ühes sõaväega jälle luudeks. Soldat tõi külast labida ja mattis luud jälle maha, nõnda, kudas pealik käskis. Nüüd läks ta murelasepesa kallale kaevama. Leidis ka selle alt katlatäie kulda. Sellega läks ta Soomemaale elama. Oigamist ei ole enam mäe peal kuulda. Rahahaua ja rebasteaukude asemed on seal praegu näha ning mägi nimetatakse tänapäev veel Rahahaua mäeks.

E 2850/6 < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jahimees ja vanapagan Ühel udusel hommikul muiste läinud üks jahimees oma kahe poja ja kahe koeraga jahi peale, jahimehed näinuvad sel hommikul väga palju kõiksugusid metsaloomasid ja -lindusid, aga iga kord, kui nad kellegi looma ehk linnu pihta sihtinuvad, siis läinud kuul ikka viltu. Päike olnud jo ammugi lõunat, aga jahimeestel pole veel linnupoegagi olnud. Kõht hakanud viimaks ka oma õigust nõudma ja jahimehed hakanuvad sööma. Söögiaeg tulnud jahimeeste juurde üks mees, kes niisama püssi seljas kannud kui nemadki. See mees küsinud jahimeeste käest ka endale süia. Jahimehed vastanud talle: "Annaksime küll sulle hea meelega süia, aga et meil väga vähe ühes võtsime, siis ei saa meie sulle suuremat midagi anda." "Ehk jätkub minu jäuks ikka ka natukene?" ajanud võõras mees jahimeestele peale. Selle peale tõusnuvad jahimehed söömast ülesse ja ütelnuvad: "Noh, kui sul kõht just tühi on, siis tule ja söö seda musta-valget, mis meil on!" Võeras mees hakanud ka kohe sööma ja silmapilgu pärast põle võeral mehel enam midagi süia olnud. Olnud jahimeestest antud toit võeral mehel ära söödud, siis küsinud võeras mees jahimeeste käest: "Noh, kas teil midagi veel mulle süia on anda?" "Ei ole," kostnuvad jahimehed. "Hea küll siis, kui teil midagi mulle süia pole anda, et ma kord sööma olen hakanud, siis pean ma ka kõhu täis saama!" Nende sõnadega moondunud võeras mees suureks jättilaseks, haaranud siis ühe jahikoera kinni ja neelanud korraga alla. Niisama neelanud ka jättilane teise jahikoera oma kõhtu. Nüüd alles saanuvad jahimehed aru, mis loom see jättilane on, et see jo pole keegi muud, kui vanapagan või põrgupoiss isi. Jahimehed hakanuvad nüüd küll tagasipidi Issameiet lugema, aga jättilane põrutanud oma piksehäälega: "Vait, sa koer, oma kutsikatega, niisama kui sa oma koeri nägid minu kõhtu minema, nii peavad ka sina ja sinu pojad minu kõhtu minema, aga sinule, sa vanakoer, annan ma veel enne tingimise täita. Näe, siin taeva all lendab üks vesihall kotkas. Kui sa selle kotka esimese püssipauguga maha lased, siis jääd sa elama, aga kui sa seda hommen seks ajaks korda ei või saata, siis lähed sa minu kõhtu niisama, nagu sinu pojad praegu." Nende sõnadega neelas jättilane jahimehe pojad oma kõhtu ja kadus siis isi ära. Vana jahimees istus nüüd ühe puukännu otsa maha ja hakkas nutma. Kui ta nõnda seal istunud, siis näinud ta ühte vanamoori enda juure tulevat, kellel kulliküined ja -nokk olivad. Vanamoor tulnudki jahimehe juurde ja hakanud rääkima: "Ära nuta, säh, ma annan sulle siin ühe hõbekuuli, pane see kuul oma püssi ja lase see hall kotkas maha, mis vanapagan käskis sind laseks. Oma püssiga ei saa sa seda kotkast ilmaski maha laska, kui aga üksnes selle kuuliga, mis mina sulle annan, selles kuulis on seitmesugust nõiduse väge sees ja see viib selle kotka kohe maha. Kui sa kotka oled maha lasknud, siis võta see kuul kotka seest välja ja hoia alles, sest kui sa selle kuuliga kellegi looma peale lased, siis ta su käest enam ei pease. Oled sa kotka maha lasknud, siis lõika kotka kõht ristati lõhki ja sa saad oma pojad ja jahikoerad elavalt kotka kõhust kätte. Et sa mind ei tunne, jahimees, siis tahan ma sulle seda ütelda, kes ma olen. Ma olen metsavaim, aga hoia, et sa mind ei pahanda ja kui sul head päävad on, siis pea ka mind meeles!" Jahimees tänas nüüd metsavaimu kingituse ja õpetuse eest ja et metsavaimul enam midagi jahimehele ei olnud ütelda, siis läks ta tuldud teed tagasi. Vana jahimees laadis nüüd püssi ära, pani siis palge ja sihtis kotkale pihta. Pauk käis ja kotkas langes suure kohinaga maha. Jahimees tegi ka nüüd nii, kuidas metsavaim teda oli õpetanud. Ta võttis kuuli kotkast välja, lõikas siis kotka ristati lõhki ja sai siis omad pojad ja koerad kotka kõhust niisama tervelt ja priskelt kätte, kui hommiku metsagi tulles. Iga kord, kui jahimees selle kuuliga kedagi looma laskis, siis see loom tema käest enam ei peasenud, aga kunagi ei unustanud ta metsavaimu ära, see sai iga kord ka oma jäuks.

E 2865 (5) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On kellegil kuskilt kohalt keha paistetanud, siis peab selle paistetanud kohale piire vastu päeva ümber tõmbama ja siis Issameie vastuoksa peale lugema.

E 2866 (8) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kuskilt kohalt nikastanud, siis peab nikastanud koht toore pajuniinega kinni siduma, siis viiskanda peale tegema, ööldes kolm korda: "Nikastused, mingu tondile!"

E 2868 (14) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui põletised käivad, siis peab rukkitera võtma, mis leiva sees on ära küpsenud, kaevu viskama ööldes: "Nii kaua olgu põletised käimata, kui sina ülesse tõused!"

E 2869 (16) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On söögiisu ära, siis peab sialauda ukse peale minema, seal leiba sööma ja kolm korda ütlema: "Söön kui siga! Söön kui siga! Söön kui siga!"

E 2875 (3) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul ei tohtida mitte savitada, siis sigineda palju prussakaid ja lutikaid.

E 2875 (6) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanakuu reedel olla hea savitada, siis kaduda prussakad ja lutikad ära.

E 2878 (4) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäud ja seletused/ Täiu nägema, siis saada kuskilt raha.

E 2877 (5) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäud ja seletused/ Raha nägema - haigust

E 21692/8 < Kõpu khk., Kihu v. - Jaak Laarmann < Tõnis Pihlak (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutt näkist Ühes peres olnud teenijatüdruk, Liisu nimi. Seda käskinud perenaine kaevu juurde vett otsma (tooma) minna. Olnud kuuvalge õhtu. Kui ta juba kaevu lähedale saanud, näinud üks valges riietes naisterahvas istub kaevurakke (salve) pääl. Ta ehmatanud nii ära, et pidanud juba tagasi pöörama, aga mõtelnud jälle: "Ilma veeta ei tohi tagasi minna ka," muudkui astunud siis südisti edasi. See tüdruk olnud raskejalgne. Valges riietes naisterahvas ütelnud: "Ära karda midagi, mina olen näki. Kui sul see aeg kätte jõuab, et ristsid (varrusid) pead, siis kutsu mind vaderiks." Tüdruk ehmatanud õige ära, et see kõik teab, aga ei ole vastu julgenud midagi lausta, muudkui lubanud kutsu. Selle pääle ütelnud näkk: "Et sa minu nime temale nimeks paned. Minu nimi on Mikk Muur. Kui mind sul tarvis on, siis koputa kaevukonksiga salverakkide vastu, siis olen ma sulle kohe saadaval." Tüdrukul ei ole enne ka näkki meele tulnud, kui just enne lapse ristimist. Mõtelnud: "Kutsun pääle, ära kaugel ei ole." Koputanud ja näkk olnud parajal ajal sääl noore ilusa neitsi näul. Kui ristimine mööda olnud, annud näkk kaks karpi tüdruku kätte ja ütelnud: "Seda teist karpi võid sa pruukida, aga teist ei tohi sa enne lahti teha, kui tütar mehele saab, pulma ajal üksines. Ja kui sinu tütrel jälle esimine tütar on, siis peab temale jälle minu nimi pandama. Kui ta seitseteistkümmend aastad vanaks on saanud, peab ta mind siia kaevule teretama tulema." See pääle kadunud näkk ära. Liisu tütar kasvanud priskeks ja suureks. Söögimuret ei ole olnud neil, säält karbist võidud süia nii palju kui tahetud, aga otsa ei ole lõpnud iialgi. Liisu tütar saanud ka noorelt mehele, siis tehtud ka teine karp lahti. Oh seda rõõmu ja lusti siis, kõiksugu pillimehed mänginud imeilusaid lugusid ja pikad lauad olnud paremate söökidega katetud. Paar aastat pääle pulmade saanud ka noorpaar jälle tütre ning pandud seesama nimi, mis emal näki soovimist mööda. Laps kasvanud ka üsna jõudsasti, hea tervisega üles. Kui ta juba 17-aastane ära saanud olnud, võtnud ka ema teda käe kõrvale ja viinud teda kaevu juure näkki teretama ja vaatama. Niipea kui tüdruk käe näki kätte teretuseks annud, olnud näkk ühes tüdrukuga kaevu kadunud. Küll nutnud ja leinanud ema, et peris nõdrameelseks tahtnud jääda, aga mis ära see ära. Sellest ajast, kui näkk tütre ära viinud, olnud 8 päeva mööda. Kui isa ja ema õhtul enne magama minemist palavaid pisaraid ollivad valanud ning selle pääle magama jäänud, näinud, tütar tulnud uksest sisse, olnud valges riietes ja hakanud lahkesti kõnelema, et miks ilmaaegu nõnda kurvastate, minul on näkkide seltsis üsna hea elada. Rääkinud veel mõned sõnad, aga istunud ei ole ta mitte ja kadunud ära siis nende silmist. Pääle selle pole nad teda enam näinud.

E 21703/4 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Koerakoonlased Koerakoonlased elasid vanal ajal maa peal seal, kus taevas ja maa ühte läksid. Vana eestlaste arvamise järele oli maa kui tasane laud ja taevas kui kumm üle tõmmatud ja nõnda pidi siis taevas nagu ta meie silma paistab, ümberringi maaga kokku käima kui müits, mis tooli peal seisab. Koerakoonlased elasid maa ääre peal suure klaasmäe taga, kelle ette kahele poole külge niisugune rohi oli loodud, mis kõik loomad kui ka inimesed läbi lõikas, siis ei saand neid ilmas muul ajal näha kui palavaga jaanipäeva aeg, sest siis oli klaasmägi tihke üles minekule ja siis koerakoonud magasid sel ajal pikka und. Nende nägu õli pool inimese nägu ja pool koera nägu ja kui nad pikka und magasid, siis kasvas neile siidivõrk ümber, siis käisid inimesed neid üle klaasmäe siidist puhtaks koorimas ja nõnda said vanal ajal siidi. Seda lugu on minu vanaemale minu vanaema ema rääkinud.

E 21704/21706 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu ümber ussid Ja hilja teoorjuse aigi läksid kaks teomeest teole. Ühest metsast, kus nende tee alati läbi käis, läksid nad seekord õige varakult hommiku pimedas, kusjuures latter neil tumedat valgust andis. Kui nad ühe kõrgema koha peale said, oli seal ussa väga palju ja hakkasid neid tapma, aga august voolas neid ühtelugu hulgana juure nõnda, et kõvasti kõige pääva tööd oli. Lõune aeg oli vähe vahet, selleks tarvitas teine oma aega lähedale targa juure minemiseks nõu küsima. Tark ütles, et tapke aga edasi, kuni otsas, siis tuleb üks õige suur uss, tal on hari peas, punane hari peas ja on nende kuningas. "Säh, võta minu käest puss, sel on hõbekuul sees ja lase sellega pealuust läbi ja siis kaevake auku suuremaks kuni nende augu alt raha kätte saate, sest iialgi pole muidu nii palju ussa üheskoos, kui seal raha hoida põle." Mees läks rutusti teise juurde, kuna teisele hädasti abi vaja oli, sest kahele oli järjest tublisti tööd kuni õhta eel otsa lõpsid ja siis ussikuningas välja tuli. Mehed panid esiti jooksu ja joosid suure kivi taha, ussikuningas järel. Ussikuningas jooksis kivi otsa ja ajas pea püsti. Mees laskis püssiga alt kohe peast läbi. Et pime ju oli, ei näinud nad enam kaevata, läksid mõisa, seal taheti neile nahapeale anda, aga mehed rääkisid oma lugu ära, kuida eespool kuulsime, siis läks kubjas meestega ühes metsa. Seepeale, et kui mehed peaks valetama, pidi kohe jälle meeste nahka pargitama. Kubjas näitas tuld, kuna mehed tööd tegid ja ennäe, kolm suurt potitäit tuli raha välja: ühe sees selge kuld, teise sees selge hõbe, kolmanda sees selge vask. Kubjas sai raha toomise eest herra kääst: "Ole terve, mehed, aga ilma nahatäieta jäädes kõige õnnelikumad." Tegid rõõmsasti tööd.

E 21706 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanataadi pastlategemise sõnad Kivi kõvadus, pae paksus, ära karda kassisitta, ära kohku koerasitta, ära hirmu inimesesitta. Ühed kingad, üheksad paelad, kivi kõvadus ja pae paksus!

E 21715 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkineitsi Ühel vanematel kadus nende ainuke poeg ära, otsiti taga, ei leitud kuskilt, kuna naabripoiss vanematele kõneles, et näkineiu ära on viinud. Poiss käind alati näkineiu laulu kuulmas järve ääres videviku ajal. Laul olnud ilus ja südant sulatav, nõnda käind poiss mõnda aega järve ääres, kuni ilus lauluneiu ka poissi armastama hakkand ja välja tulnud ja teineteist suudellenud ja vette ära kadunud ja naabripoiss veel vaatama jäänd ja peale selle ei laula neiu enam järve peal, sest kui armastus abieluks muudab, on tema parem maitse - luule - kadunud.

E 21721/2 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Muistne jumal halli mehena Kord magas mees metsas sooja pääva paistel. Hall mees tuleb juure, üteldes: "Mis sa muidu laiskled ja magad, tee ometi ka, et sa toidust saad." Mees vastu: "Mis ma teen, mul pole teha kedagi." Hall mees kostab: "Tee ometi pael ja püia loomi." Mees teeb paelad, kuida õpetud ja näe imet, põdra on paela läind. Mees tapab ära ja hakkab siis nülgima. Kui ju kõhu alt naha nurk lahti on nülitud, tuleb vana hall mees juure: "Noh, kas Jumal ei and sulle suure põdra!" Mees vastu: "Kus Jumal seda andis, ma isi püidsin. Põdra kargas maast üles ja metsa. Ja põdral on praegu see koht, kus vanasti ära nüliti valge lapp kõhu all. Seega kadus hall mees ja ei tule meest enam õpetama.

E 21735/40 < Vaivara khk., Samokrassi k. - F. Feldbach < Juhan Välja (1895) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kütt ja püha Jüri Ei tea kui palju aega sest tagasi on, kui üks südi kütt elas, kes päävad ja ööd alati jahi peal käis. Ka oli tal üks hea jahikoer, kes jo versta maa pealt linnujäljed ära tundis, mispärast ükski lind ega metsloom tema eest ära ei peasenud. Ühekorra läks kütt ööse metsa jahi peale, kus temal ta hea koer kaasas oli. Metsas rändades nääb ta korraga üht tuld. Ligemale minnes nääb ta, et üks vana mees istub tule ääres, tule ümber ringis istuvad aga valged veiksed kutsikad. Tule juures istuv vanamees, kel pikk valge habe oli, kui ta kütti nägi, kutsus teda lahkeste enese juure, mis kütt ka tegi. Kaks kutsikad läksid kohe eest ära ja andsid kütile teed tule juure. Tule juure jõudes hakkas hall vanamees kütiga sõbralikult rääkima, näitas oma valge kutsikate peale ja ütles: "Ära karda, need on minu kutsikad, need ei tee kellegile kurja ilma minu lubata. Minu nimi on Püha Jüri." Peale selle rääkisivad nemad veel üht ja teist ja jutt pööras viimaks koera ja kutsikate peale. Kütt kiitles oma koera rammu üle, et paar kutsikat tema koerale midagi ei tee. Vanamees ei uskunud seda ja panid taplema, koer kahe kutsika vastu. Koer võitis. Peale selle panid koera nelja kutsika vastu võitlema. Jällegi võitis koer. Siis panid kuue kutsika vastu võitlema ja kutsikad võitsid koera ära ja sõid teda ära. Kütil oli väga kahju oma head jahikoera, aga vanamees ütles: "Pole viga, säh võta, siin on sulle kümme rubla, võta see raha ja mine kolmest kihelkonnast läbi lõuna poole, neljandama kihelkonna raja peal on üks mõis, sinna mine sisse. Esimene koer, mis sulle seal vasta tuleb, seda küsi herra käest osta ja kui ta seda müia ei taha, siis silita teda selle rublatükiga, ei ta sinust siis maha ei jää. See koer seal #on 31757/8# tema kätte tuua. Oli mees oma hobuse hea raha eest ära müünud, tuli ta valjaste ja koeraga jälle ühel öösel püha Jüri juure metsa. Püha Jüri võttis küti käest valjad ära ja pani koerale pähä, kohe oli ilus hobone küti juures. Vanamees võttis valjad koera peast äa, koe oli ta jälle koer. Peale selle pani pulgad koerale pähe, siis sai lehmaks, võttis ära - jälle koer. Oli vanamees kütile keik ära õpetanud, saatis teda kodu ja käskis neid õpetusi tarvitada ja mõnikord ka teda vaatama tulla. Kütt läks nüüd kodu ja oli ülirõõmus kalli kingituse eest. Kord tuli kütil meele järel katsuda, kas koerast ka raha saab. Ta võttis paar rublatükki, pani koera selga ja kohe oli koera asemel rahahunnik maas. Võttis omad rublatükid ära, kohe oli jälle koer. Kohe selle peale läks ta linna, pani rublatükid koera peale, kohe oli rahahunnik maas. Kone tulid linnasaksad sealt mööda, nägid rahahunnikut küti juures ja hakkasid omale ostma. Kütt küsis Puudub 51739/40 algus kutsikale. Kohe olid kaks ilusat hobust seal, millede selga kütt ja vanamees istusivad ja minema sõitsivad, vanamehe kodu poole. Peale selle ei olnud kütist enam midagi kuulda, vist jäi ta jäädavalt püha Jüri majasse elama. Kirik ja kool on aga praegu alles ja tunnistavad küti ehitust ka veel tulevale põlvelegi.

E 21763/4 (2) < Halliste khk - K. Sinka Sisestas Pille Parder 2003 (1895), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees tuleb templist (kõrtsist) ise ka kaunis trihvis. Kõrtsi lähedal metsa sees olnud üks sild. Kui silla juurde oli jõudnud, kuuleb müdinat. Äkitselt seisab mehe ees üks kogu, ta ei olevat isegi tunnud, mis elukas ta õige olnud, tõmbab mehe kinni ja tahab meest silla alla sisse visata. Aga mehel olnud omajalgu elutarkust nupus, teadnud üsna selgeste, et siis võit tema on, kui selja kuu poole saab pöörda. Küll annud aga ka puskleda, ennegu tondi kuud vasta jõudnud tirida. Kohe tunnud mees, et tal kahekordne jõud on, viskanud tondi vasta maad ja ise plagama, nii et nahk aurab. Nii pääsenud mees oma tarkusega ähvardavast hädaohust. Nii palju pidanud aga mees ikka meeles, et ööse kunagi enam mõtsa ligi ei läinud.

E 21765/6 (3) < Halliste khk - K. Sinka (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks mees täädnud ühe rahalaeka, mis tema isaisast olnud ära peidetud, aga rahale olnud vandesõnad pääle loetud, sellepärast siis poeg ega pojapoeg teda ei liigutanud, ehk küll mõnikord üsna nappus olnud. Poegade poeg täädnud raha, ühes sellega ka isa vannet, aga mis uus ilm sellest hoolib, mida isaisad kartsivad. Toonud ühe karnitsatäie kulda rahalaekast ära. Järgmisel ööl tulnud mehe sängi juurde üks hall mees ja käskinud võetud kulda jalamaid tagasi viia oma koha pääle, kui ta mitte õnnetuks ei tahta saada. Kullavõtja ei pannud ka sedagi hädaohtu tähele, vaid lubanud veelgi rahakastist mõne tenga tuua. Enne kui ta oma karnitsa ära pruukis, kasvanud mehe suu kinni, niisiis ei julgenud ka enam otsima minna, suuremat hädaohtu kartes.

E 21773/4 (10) < Halliste khk - K. Sinka (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Naene sõitnud linnast kodu. Õhtuks jõudnud ta ühte metsa. Hobune tahnud vägisi teelt kõrvale metsa pöörda. Viimaks näinud naene läbi udu, et üks mees hobuse ees olnud ja hobust ikka metsa püüdnud vedada. Naene täädnud juba ennem, et sääl metsas tondid elanud ja täädnud ka seda, kuidas teda eemale peletada. Läinud hobuse suu juurde, tõmbanud kolm risti piitsavarrega hobuse otsaette. Aga nüüd läinud naene ilusasti kodu, ei olnud tohtnud enam hobune kordagi teelt kõrvale kõmpida.

E 21778 (31) < Halliste khk - K. Sinka (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Käsnu peab värava tilkedega pesema, mõned kivipäälse veega, siis kaovad nad ära.

E 21785 (3) < Halliste khk. - K. Sinka (1895) Mt. 204 A 2, P. Kippar, Eesti lommamuinasjutud, 181. Kukk ja vasikas sõidavad jõel. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord juhtunud ühele saunikule niisugune veeuputus, et saun ühes kuke ja vasikaga jõge mööda alla ujunud. Kukk rõõmus selle kena sõidu üle, hakanud sauna pennil laulma: "Stokholmi tahame minna! Kõõõ!" Aga vasik karjunud jälle kõigest hingest: "Mööda! Mööda!" Viimaks kukel hing täis. Hüpanud vette ja nagu eht poolakas: "Jopp või matt! Jopp või matt!"

E 21797/801 (1) < Võnnu khk., Kiidjärve k. - Jaan Rootslane < Voldemar Goldberg (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Surmaingel Kord sündinud ühel läsjalnaesel, kelle mees paari päeva eest ära olli surnud, kaksikud lapsed. Sääl andnud jumal surmainglile käsu lapse ema ära kutsuda. Ingel läinud ema juure ja ütelnud: "Mina pean sind siit ilmast ära viima." Sääl aga hakanud laste ema surmainglid haledaste paluma, et see teda elama jätaks. Ingli meel läinud haledaks ja jätnud naese elama. Läinud jumala juurde, ütelnud: "Selle naesel olli kaks veiked lapsukest ja ta palus teda elama jäta ning nende lapsukeste perast tegin ma ka seda." Selle pääle ütelnud jumal: "Kas sina tahad targem olla kui mina. Mina ise tean kõik, mis taeva all elab ja maa sees on. Arvad sina, et ma seda ei teadnud. Tule minu järele, ma näitan sulle veel varjul olevaid asju, mis sina veel ei tea, ehk sa küll ise saladuseriigis elad." Siis viinud Jumal teda ühte suurde orgu, kellel suured kaljuseinad olid. Ühe kalju pääle koputanud jumal sõrmega ja kaljusein avanud ennast. Nad saanud ühte kaljukoopasse. Keset koopa olnud suur kivi, selle pääle koputanud jumal sõrmega ja kivi lõhkenud lõhki ning selle sees olnud kaks veiked ussi. "Vaata," ütelnud jumal, "kas need ussikesed on minul teeda, siis ei peaks mina neid lapsukesi teedma. Selleperast, et sina minu käsku ei täitnud, pead sina selle trahviks kolmeks aastaks ametist lahti olema, pead kusakile rahva sekka minema, seni kui sinule andeks saab antud, siis võid jälle oma ametisse astuda." Surmaingel elanud (läinud) nüüd ühe mõisherra juure ja aidanud selle teendrid töö juures. Mõisnik pidanud teda aga väga halvaste üleval, süia antud väga sandiste. Kord sõitnud ta kutsariga ühes linna. Tee ääres ühe kõrtsi juures kakelnud kaks joodikut. Neid nähes hakanud ingel haledasti nutma, kuna tõised kõik päältvaatajad, keda suur hulk olnud, naersid. Sõitnud nad tükk maad edasi, sääl näinud nad sandi tee ääres kivi pääl istuvat ja andeid paluvat. Seda nähes hakanud ingel naerma, kuna tõised inimesed haledusega päält vaadanud. Linna jõudes tulnud neile surnuvanker vastu. Seda nähes õhkanud ingel, ütelnud: "Tõine on ametis ja mina olen lahti." Kui nad linnas asjad ära olid õiendanud ja kodu sõitnud, jäänud kutsar mõtesse, mis tõine naernud. Küsinud ingli käest: "Mis sina nutsid, kui joodikud kaklesid, kuna tõised naersid?" - "Rumalad inimesed naervad, minu meel läks selle haledaks, sest jumala ingel seisis mõõgaga nende selja taga, oleks kumbki neist taplejist jumala nime mäletanud, oleks selle võit olnud ja taplus oleks otsas olnud, et nad aga vandusivad edasi ja kurat irvitades naeris, hakkas ingel nutma ja seda nutsin mina ka. Kui naersin sandi, see sündis selleperast, et selle kivi all hulka raha oli, kus sant istus, aga ta ei teadnud seda. Kui mina ohkasin, kui surnu vastu tuli, et tõine minu asemel tööd tegi, kuna mina sellepärast, et ma jumala vastu eksisin, ametist lahti sain lastud." - "Aga kes sina siis õieti oled?" küsind kutsar, kes tänani veel ei teadnud, kes võeras oli. "Mina olen surmaingel," vastanud ingel. Kutsar läinud herrale ka asjalugu kuulutama. See käskinud inglid enese ette kutsuda, aga see olnud kui tinatuhka kadunud. Kolm aastat olnud täis ja ingel oli ära vana ametisse läinud. Kutsar läinud ja kaevanud kivi alt raha välja, olnud põhjatu hulk, saanud rikkamaks kui herra. Herra kahjatsenud nüüd ka, et ingli vastu pole hea olnud, aga see olnud hilja. See tulnud nüüd pea ja viinud herra ära.

E 21804/9 (3) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Herra hobuseks Ühes mõisas olnud väga kuri herra, iga päev lasknud ta talupoegi peksa. Kord mõtelnud ta terved vallarahvast laske läbi peksa ja kutsunud selle toore mängu päältvaatajateks hulga tõisi tooreid mõisnikusid. Lasknud suure peksmise tulbakesed mõisaõue üles sääda ja kõigile vallarahvale kõva käsu anda mõisa tulla. Hirmuga mõtelnud rahvas eentuleva päeva pääle ja nimetatud päeva hommikul kubisenud mõisaõue pääline inimestest. Imestuse ja hirmuga oodanud rahvas, miksperast peksmine kohe pääle ei hakka. Aga korraga tulnud sõnum rahva, et kes tahab, võib kodu, et kes ka tahab, võib mõisapoistele abiks surnu matuse valmistamise abiks jääda, sest herra öösel oli ära surnud. Nüüd tõmbanud rahvas kergemalt hinge. Herra olnud surnud ja jäänudki surnuks nagu viimaks kuulda olnud, istunud herra surnukeha juures suur must kass, kes urisedes tuapoisile vastu vahtinud, kui see herrad üles ajama läinud. Herra maetud maha ja rahvas lootnud noore herra poolt parembad põlve. Olnud esiotsa ka, aga mõne aja perast läinud niisama tigedaks kui vana herragi. Kui ta ühel päeval jälle ühte meest koledaste peksa oli lasknud, ütelnud see kodu minnes: "Ennem teenin ma vanasarvikud kui herrad!" Sääl tulnud tema juure üks halli habemega vanamees ja ütelnud: "Külamees, tule minule paariks päevaks tööle." Mees küsinud, millal tarvis oleks minna. Kui vanamees kohe ütelnud tarvis olevad, läinud ta kohe ühes. Vanamees läinud ühe suure kivi juure ja löönud selle jalaga külge, kohe tulnud üks uks nähtavale, kust nad sisse läinud. Jõud peagi ühte suurde ruumi, sääl antud mehele toredaste süia ja kästud siis puhkama heita, mida mees ka teinud ja maganud õige mehise peatäie. Kui ta üles tulnud, antud temale jälle ilusaste korraperast süia ja kästud siis tööle minna. Kui mees küsinud: "Kus ma õieti olen?" vastanud eilane vanamees: "Sa oled põrgus ja tööks tuleb sul põrgu parandamise tarvis tammepakkusid vedada." Ja kohe toodud mehele üks hall hobune pakkude vedamise tarvis. Nüüd ütelnud vanamees: "Kui sa hobusega tööd teed, võid mujale kõiki paika lüia, kuid aga mitte pähe. Kas jäie meelde?" küsinud vanamees. - "Jäi küll." Mees läinud metsa ja pandnud koorma pääle ja tulnud kodu poole tulema, aga tee pääl väsinud hobune ära, mees kompsinud hobusel kõik kohad läbi, aga see pole sellegiperast edasi läinud. Kui mehe süda õieti täis läinud, ärgitanud ta viimaks ka hobusele pähe, aga oh imetust ja ehmatust, mis nüüd mehel olnud, sest hobusest saanud korraga nende vana surnud mõisaherra. "Kulla mees," hakanud herra kõnelema, "nagu sa nüüd isegi näed, olen mina oma ülekohtuse elu perast, mis mina maa pääl tegin, põrgus vaevata ning pean veuloomaks olema. Seeperast ütlen ma sulle, anna minule andeks, mis ma sinule maa pääl tegin. Ja kui sina siit ära lähed, maksetakse sinule rohkeste. Sind viiakse varakambrisse, kus raha ja lehepragi ja -purukastid seisavad, aga ära sina raha võtku, sest see muutub maa pääl prügiks, vaid võta puru, see saab maa pääl rahaks." Selle pääle andnud herra tema kätte ühe tammekoore tüki ja ütelnud: "Seda vii minu poja kätte, et tema oma elu parandaks. Pane minule ka vähem koorma pääle. Ärgita nüüd minule jälle päha, siis saan mina hobuseks tagasi." Mees teinud nii nagu herra õpetanud, vedanud pareja jau pakkusid ära ning võtnud teenistusest lahti. Kui palka hakatud maksma, lastudki oma käega palk võtta. Mees võtnud mõlemaid: lehepuru kui ka raha, et olgu petja siis kumb on. Vanamees ütelnud küll: "Mis sina tast purust võtad?" ja saatnud mehe maa pääle, aga kohe maa pääle jõudes muutnud lehed ennast kullaks, aga raha ennast jälle lehepuruks. Läinud mõisaherra ette tammekoort viima, see aga olnud ennast kirjaks muutnud. Herra kärgatanud kohe: "Kus, koer, ennast kaks nädalid peitsid?" Nüüd alles saanud ta teeda, et ta kaks nädalad ära oli olnud, kuna mehe oma teeda kõigest kaks päeva oli läinud. Herra tahtnud meest kohe vemmeldama hakata, aga kui mees kirja kätte andnud ja herra seda läbi lugenud, olnud see ehmatanud nagu surnud ja ütelnud: "Ära räägi kellegile sest, mis oled näinud. Teed sina seda, siis kingin mina sinule talukoha." Mees lubanud ning saanud talukoha ja päälegi olnud tal põrgust saani raha suur hulk. Aga küllap mees seda juhtumist ikka kellegile om kõnelenud, sest ega muidu seda meie kõrvu ei oleks kostnud. Aga herra saanud sest saadik nii hääst, et ta tervel maal kõige parem oli olnud. Ots.

E 21824/6 (7) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v., Saanike k. - Mart Aija < Jakob Raab < Vatla mees (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks Vatla mees oli ühe laeva peale madruseks läinud, mis ühe Riia kapteni omadus olnud. Nad sõitnud maailma mered läbi ja hakanud viimaks kodu poole tulema. Koju poole tulles sõitnud nemad laevaga Riia meresse (Läänemeresse). Seal kadunud neil laevatee käest ära, nad sõitnud edasi-tagasi, aga kusagil ei olnud maad nähtavale tulnud. Viimati ühe õhtu näinud nemad ühte maa äärt metsaga paistvat. Nad sõitnud sinna poole. Edasi minnes jooksnud laev liivapõhja peale kinni. Nad katsunud igatpidi laeva lahti teha, aga see olluaküll neil koguni võimata olnud. Viimati läinud kapten ja üks madrus paadiga maale, maad vaatama, seal kasvanud väga suured puud ja sealt saare pealt tõusnud kange veevlisuitsuhais ülesse. Edasi minnes jõudnud nemad ühe lagunud ahervareme juure, kus kõige rohkem suitsu olnud. Seal seisnud kaks musta meest, kes teineteisega rääkinud: "Täna toodakse kaks Riia kaupmeest siia teine on ennast ära poonud ja teine ennast püssiga maha lasknud, pärast seda, kui nemad hulga raha teistel ära on petnud." Kapten kirjutanud need kaupmeeste nimed oma taskuraamatusse ülesse ja jäenud veel sinna kuulatama. Üks nendest kõnelejatest juhtunud neid nägema ja ütelnud teisele: "Ennäe, kutsumata võerad, vist tahavad vaadata, kuida siit elu passib, eks näitame neile." Teine tulnud ka kapteni juure ja kutsunud teda omaga ühes tulema. Kapten läinud ka edasi ja läinud ühte madalasse sumbunud majasse sisse. Võeras mees käinud ees ja jäenud viimaks seisma ning käskinud mehi edasi vaadata, mis eespool näha on. Kapten ja madrus vaadanud ümberringi ja näinud palju inimesi, kes rindadest saadik palava tuha sees seisnud. Kapten ei ole muud tunnud kui neid kahte Riga kaupmeest, kelle nimesid ta kuulnud nimetavad ja madrus, kes Vatla mees olnud, tunnud Vatla vana herra ära. Nad pööranud ümber, et laeva peale tagasi minna. Kui nad laeva juure saanud, olnud laeval teine ots ette pööratud. Nad läinud laeva peale, kapten lasknud purjud üles tõmmata, laev peasenud liiva pealt lahti ja kapten lasknud sinna poole purjetada, kus laevanina olnud. Kui ta tagasi vaadanud, ei ole seda saart ega maad kusagil näha olnud, muud kui lagedat vett. Kolmepäevase sõitmise järele jõudnud Riia linna. Riia linnas kuulanud ta nende kaupmeeste järele ja kuulnud, et need kaupmehed kolme päeva eest ära olivad surnud. Üks oli ennast ära poonud ja teine ennast püssiga maha lasknud, peale seda, kui nad ennast olivad pankrotiks teinud.

E 21828/32 (9) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v., Porisme k. - Mart Aija < I. Laur (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennemuiste, kui soldatid taludes kortles olnud, siis hakanud nende päelik või ülem asjatoimetuse pärast Pernu linna minema. Tee peal juhtunud tal suur õnnetus, et ta suure hulga raha ära kaotanud, mis alles üsna uued paberirahad olnud ja koguni alles kangast lahti leikamata olnud. Küll lasknud ülem kirikutest kuulutada ja igal pool teada anda, et kui keegi seda raha ülesse leiab, siis seda hea maksu eest tema kätte tagasi toob, aga ei ole keegi, ei ole seda raha tagasi toonud. Viimati leidnud seda raha üks N. valla mees ülesse. Ta ei ole sellest kellegile midagi teadustanud, vaid hoidnud seda raha omale. Kui ta selle rahaga koju tulnud, pannud ta seda raha aita, aga aidast varastatud see raha temal ära. Küll kuulanud tema ka ääriveeri, kas keegi ehk oleks sest teadnud, kes varas olla. Kui kõik teadmatuks jäenud, pidanud ta nõu targa juure minna, et see temale varga üle teatust annaks, nii et ta oma raha kätte saada võiks. Seekord elanud Tartumaal suur nõid või tark, kes kõik tulevased ja minevased asjad ette kuulutanud, selle juure tahtnud mees minna. Ta läinud heinamaadest otse, et Pernu linna välja saada. Ta ei olegi veel oma valla maa seest välja saanud, kui üks võeras mees temale vastu tulnud. see teretanud teda ja hakanud temaga juttu ajama. Jutu sees küsinud võeras mees tema käest, kus kohta tema minna ja mis asjatallituse pärast ta teel olla. Mees salanud ja ei ole tahtnud ütelda. Viimati ütelnud võeras mees: "Miks sa ilmaasjata salgad, ma tean jo küll, mikspärast sa teel oled ja tahad selle varastatud raha pärast targa juure minna." Mees vastanud, et see tõsi olla ja imestlenud, kuida üks võeras mees seda võib teada, mis kõigil saladuseks olla. Võerad vastanud, et temal midagi teadmata ei ole, kuidas ta selle raha saanud ja kus see raha praegu olla ning ütelnud ka: "Sellepärast ei maksa sinul nii kaugele minna, kui sa mulle seda lubad, mis mina sinu käest küsin, küll siis raha kätte saad." Võeras põrutanud kepiga kolm korda vastu maad, siis tõstnud kepiotsa üles ja näidanud mehele keppi, kepi otsas olnud hulk paberiraha, mis mees joonelt ära tundnud, et see tema raha on. Võeras ütelnud: "Sa näed seda raha küll, aga see on sul väga raske kätte saada, ma arvan kindlaste, et sa seda raha kätte ei saa. Olgu siis, kui sa seda lubad, mis mina küsin. See küll suur asi ei ole, kui sa mulle ühe veikese lambatalle annad." Mees jäenud mõtlema, et kui sa seda tead, mikspärast ma kottu välja minna tahan, siis peaks sa seda ka teadma, et mul sugugi lambaid ei olegi ja et mul muud midagi ei ole kui mina üksi (ta oli alles poissmees olnud). Aga äkiste tulnud tal meelde, et tal kolme-aastane ristitütar olnud. Mees ehmatanud selle mõtte juures ja ei ole midagi lubanud. Küll meelitanud teda võeras ja ähvardanud vahel. Viimati ütelnud mehele: "Noh, mõtle natukene aega, ehk saad targemaks, nii kauaks lähme võtame lõunat." Võeras mees kutsunud teda natukene maad enesega ligi ühe paksu põesa taha. Seal põesa taga seisnud leivalaud, mille peal heeringast ja rukkileiba olnud. Ta ei ole küll midagi tahtnud sealt midagi süia, aga kui võeras mees teda sundinud, võtnud ta viimaks tüki leiva. See leiv olnud nii halva maiguga, et ta seda sugugi süia ei ole tahtnud, vaid pistnud selle tüki, mis tema käes olnud, taskusse. Võeras mees saanud ka söönud ja küsinud tema käest: "Noh, kui oled järele mõtelnud, kas annad selle küsitud lambatalle minule või mitte?" Ei, mees ei ole lubanud midagi anda. Võeras saanud vihaseks ja ütelnud: "Sa oleksid selle raha kätte saanud, aga nüid ei pea sina aga keegi sellest rahast midagi saama. Kes seda raha pruugib, sellel õnnetus tuleb. See raha saab veel ühe teise käest varastadud." Võeras kadunud ära ja mees pööranud ka kodu tagasi. Tagasi tulles vaadanud ta seda leivatükki, mis tal taskus olnud. See ei ole leiv olnud, vaid üks rabamätta tükk. Tüki aja pärast kodu saanud ta viimaks ka oma rahavargast nii palju teadust, et ka tema käest see raha ära varastadud saanud. Ta ei ole tohtnud teda kohtu kätte anda, sest et ta ise seda raha pool varguse viisi oli omandanud, et ta leitud asju oli salganud. Viimati kadunud see raha nii ära, et keegi ei ole teadnud, kuhu ta jäenud. Need mehed aga, kes seda raha üksteise käest varastanud, surnud kõik teiste inimeste nägemata ära.

E 21836/218 < Kroonlinna < Pilistvere khk. - Jaan Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennevanajutt Ükskord läinud perest perese üks täkuungur ja igal pool küsinud, kas on täkkusid lõigata, kas on härgi lõigata. Kui pole olnud, siis käinud edasi jälle. Nüid tulnud ühte metsaperesse sisse ja küsinud: "Kas on lõigata?" Peremees põle tahtnud jälle, ja mõtelnud, et ma seda ei lase, aga pererahvas hakanud peale käima, ja mees kutsunud siis ka ungurt, et tuleb lõikama ja nüid tuleb lõikab ära 2-aastase täku. Aga peremees ei taha enne raha anda, kui täkk terve on, ja täkuungur sellega ka rahul. Ja nüid hakkab ta ära minema ja ütleb siis: "Tulen tagasi sellel päeval," ja nüid tuleb ka siis tagasi. Peremees maksab raha kõik ilusaste välja, aga ungur tahab veel saaja, aga peremees ei anna. Ungru süda täis ja ütelnud: "Hea küll, küll sa kahetsed seda." Läinud ja lugenud ahjusuu ette mõned sõnad ja läinud välja. Nüid saanud mees ju paarkümend sammu ära läinud, ju üks möaka olnud toas. Muidugi põle pererahvas sest midagi arvanud ja nüid jäi kõik vagusi. Ja jälle hakanud sääl kambris. Ungur läinud, ja sest ajast olnud ju paar päeva vahet, kui üks suur mörakas olnud ja siis ei ole kedagi kuulda olnud. Nüid hakanud iga päev üks kolistama ja ühest kohast teise käima, nii et ime olnud näha, üks mürin ja kärin. Vahel olnud musta kassi, vahel jälle öökulli moodi, nii et hirmus ta olnud ja nüid, mis ta muud tahtnud, kui tatraputru sellepärast, et sel ungrul põle antud seda. Nüid olnud rehi üleval, ja oh sa ime, kõik näevad, kui jälle suured plaksud käivad nii mis hirmus. Nüid ruttu abi otsma. Tulevad ka abiks sinna, ei midagi muud ei näe, kui üks must kass istub kolde nurga peal, üks ilge mees olnud ja viskanud kassi ahju. Eh! Kui siis löönud kõik tule ja tukid vastu rindu ja must too raudork käinud seina sisse, just selle vasta, kus see viskaja seisnud. Nüid jooksnud kõik välja kaevule ja et vett tuua ja tuppa visata, sest tuba põleb ju, aga kui kõik sinna läinud, siis ei ole ennam olnud midagi. Toas ei ole olnud tuld maas, ei midagi muud, kui kolm raudorgiharu auku olnud seina sees. Ei ole härgi kuskil olnud ega suitsu olnud nii kui enne, aga vili olnu ära põlenud, mis parte äärel üle olnud, niisiis olnud vaik kõik. Nüid tulnud õhtu, veel suurem kärin. Tuli lööb välgu rehe alla, ei ole saanud magada ja üks jahvatanud ikka käsikividega koeas. Nüid võtnud peremees käsikivid ära koost, aga siis hakanud nad jälle viskama. Nendega nii kimpus, läheb räägib õpetajale. Õpetaja tellib kaks teist õpetajat ka ja nüid lähevad kolme mehega. Saavad sinna, peremees paneb pika laua välja ja ise läheb siis sinna juure. Kolm õpetajad laulavad ja siis võtavad päratumad suured piibliraamatud lahti. Siit seest ta ometi kardab, ja ka põrandale tehakse ristisid palju. Nüid hakkavad, kõige ülem, vanemõpetaja, lugema. Oi, kui loeb ilusti ja kõik asja, et ta nii ja nõnda võib kuradi vastu abi saada. Aga siis hakkab teine, ja loeb teine, ja siis kolmas. Kolmas seletab, et olete nõdra usuga ja kõiki kardate ja veel ütleb: "Miks teie olete nõdra usuga?" Kui suur müra hakkas, oli jo suur käsikivi. Tuli inimeste vahelt läbi ja jooksnud kui ratas üle piiblite, nii et lauad ragisenud. Nüid nii ütelnud peremees õpetajatele: "Teie olete nõdra usuga, ei usu, et siin siisugune kurivaim on nüid, aga nüid olete teie näinud, nüid usute väha." Aga mis nüid lugenud veel üks kõige vägevamid tükka. Ei midagi, ka on puulagi raksunud ja ajanud liiva maha, kaela õpetajatele. Vahel visanud ka tuhka kambri ka nii nii, et inimeste silmad pimestanud. Siis õnnistanud õpetajad peremeest. Siis visatud käsikiviga vööruksest läbi ja vastu kambri seina, ja nüüd visatud tuhka, nii et midagi ei ole näinud. Oh sa ime! Õpetajad tõmmanud piibled ja pistnud jooksma. Kutsarid ootnud ju väljas ammugi neid ja oh sa kena nali, mis siin on olnud, rääkinud kutsarid. Vaata ei ole veskeke moodi, aga vaata, kui tolmused õpetajad on. Õpetajad tulnud oma tõldadesse ja ütelnud: "Laske sõita! Kui käinud mörin toas, nii kui keris oleks maha kukkunud ja uks ragisend ja põrisenud. Niisiis olnud pererahval hirm ja läinud teese peresse. Aga kõik olnud kaugel. Siis pidanud mõni ikka kodu olema. Nüid, hea küll, peremees läinud targa juure ja palunud tarka ja kui mees kõik seda oli rääkinud, kuida ta teinud seda, siis targa ütelnud, et ta kolm tükki teab niisuguseid, kui see on, sest tema ei või sellele vastumeelt teha. "Aga õpetada võin ma küll. Kui ta seda on, vastu võtab, siis on hea." Ja nüid, kui sa kodu lähed, siis mine ja võta iga jagu tangu, pane seitse täid iga katla sisse ja keeda siis seitsmekesti ja pane siis selle pika laua peale ja kutsu siis: "Noh, aus võlgnik, tulge sööma!" Siis tulla ta ja ise minge ära!" Ja nüüd teind ka nii, siis tulnud ja pöörnud kõik tühjaks ja kadunud sest ajast.

E 21852 (4) < Põltsamaa khk., Lustivere k. - Martin Luu < Hans Pachla (1895) < Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuanjärv Laiusi kihelkonnas, Vaimastvere vallas, Oornorme küla all on üks veikene veerand versta pikkune ja piaaegu niisama laiune järvekene. Järvekest kutsutakse Kuanjärveks. Selles järvekeses on väga palju kalu ja vähka. Aga et järvekeses palju rampeid ja puurisu sees on, siis on ka sealt sellepärast väga halb kalu, ja vähka püüda. Vanarahva jutu järgi olla see järvekene ilma põhjata ja keegi ei teada kui sügav see järvekene on. Küll olema mitu korda katsutud selle järvekese sügavust mõeta, aga ilmaski pole kuskilt nii pikka nööri saadud kelle ots oleks põhja ulatanud. Ja igakord, kui mõedunöör veest välja tõmmatud, siis olnud nööri otsast kivi ära võetud ja selle asemele olnud verine lammapea pandud.

E 21853 (5) < Põltsamaa khk., Kaavere v., Sulustvere k. - Martin Luu < Mari Pachla (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Mis on puuk? Puuk ei olla mitte loojast loodud loom, vaid kurjad inimesed ja nõiad, kes teistele tahta nägemata kombel kahju teha ja enestele seeläbi kasu saada. Need käia puugiks mitmesugusel näol ja moel nõiduse väe läbi. Kord olla puugiks käija konn, teinekord hall kass. Vahest ka veel koguni hiir ja mõnikord päris inimene, aga ikka muudetud näol. Niisugusel puugil olla vaimu väledus ja sellepärast olla teda väga raske kinni püüda. Kui vahest niisugune puugiks käija kätte saadama, siis ei saadama teda muidu oma süidi ülesse tunnistama sundida, kui üksnes kange suitsetamise läbi kadakadega. Seda rääkis mulle Mari Paahla Lustivere vallast. Ülesse kirjutatud XI. 16. 95.

E 21873/4 (5) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt < Mari Leivelt, 64 a. (1895). Mt. 112 A, ainuke teisend. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 87. Rotipoja kosjad Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rotiema rääkinud oma pojale: "Poeg, kas sina ka tead, et sina nüid naist pead võtma. Mina olen sinule juba naise välja valitsenud. On ilus naine," kiitnud rotiema, "sile karv, pikk saba, kikkis kõrvad. Paremat ei või enam tahtagi." Poeg hüpanud rõõmu pärast ja hüidnud: "Ema, kas me teeme nüid pulmad?" "Ei tee," kostnud ema. "Ennem pead kosja minema, siis saad pulmad tehtud." Rotipoeg läinud kosja. Leidnud ema poolt väljavalitud naise tee peal sitikaga mängimas. Olnud küll ema ütluse järele ilus sile karv, pikk saba ja kikkis kõrvad, aga olnud liiga laisk, et teel sitikaga mänginud. Rotipoeg läinud temast mööda ega ole kosjajutust midagi rääkinud. Jõudnud viimaks ühe suure kivi juure, näinud: üks vile hiiretütar tulnud, suur odrapea olnud suus. Rotipoeg märganud kohe, et see üks usin töötegija on. Hakanud sõbralikku juttu ajama. Hiiretütar kutsunud rotipoega ka oma juure kivi alla võeraks. Seal näidanud ta, kui suur hulk odra- ja nisupäid tal tagavaraks olnud. Rotipoeg kiitnud hiiretütre usinust ja virkust ja hakanud ka varssi kosjajuttu ajama. Kaup saanud kindlaks. Kui rotipoeg koju tagasi läinud, kiitnud ta emale: "Nüid olen mina omale virga ja usina naise kosinud. Sinu kiidetud ja välja valitud oli küll ilus sile karv, pikk saba ja kikkis kõrvad, aga tema oli päris laisk, mängis tee peal sitikaga ega viitsinud päid korjata. Aga see, keda mina ise välja valisin, oli usin tööle. Küll oli temal suur hulk odra- ja nisupäid tagavaraks pandud ja pealegi olivad temal niisamuti sile karv, pikk saba ja kikkis kõrvad!" Varssi sellepeale peetud pulmad, mis väga toredad olnud. Pulma ajal aga laulnud rotiema: "Uijut-ruijut roti pulmad, hiire tütar sai mehele roti noorema pojale!"

E 21875 (6) < Pärnu-Jaagupi khk., Parasma v. - J. Reitvelt < Riina Leivelt, 28 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tont Üks mees tulnud öö ajal välja poolt kodu poole. Teel tulnud temale üks punane kits vasta, jäänud mehe ette seisma, mökitanud korra ja läinud jälle vasakut kätt kõrva ja kadunud ära. Mees ei ole esiotsa sellest midagi teadnud karta ega tähele panna. Kui tema natukene maad edasi tulnud, tõusnud üsna mehe ligidalt tee pealt maa seest üks väga väikene mees üles. Mees seda nähes kohkunud ja jäänud seisma. Väikene mees aga tõusnud ikka suuremaks. Mees saanud nüid selgeste aru, et temal tontidega tegemist on, sellepärast hüidnud mees kolm korda: "Hundale, hundale, hundale!" Mees olnud ennem kuulnud, et tondid kangeste hunta kardavad. Kui mees need sõnad ütelnud, pöörnud tont vasakut kätt kõrva ja kadunud ära. Kui mees jälle edasi tulnud, hakanud üks tuline kera mehe kõrval käima. Mees olnud hirmu täis, pannud jooksma, tuline kera nendasamuti. Mees jõudnud üsna kodu ligidale, siis alles jäänud tuline kera mehest maha. Mees olnud selle nähtuse peale kaks nädalad haige ja surnud siis ära.

E 21875/7 (7) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt < Hendrik Reitvelt, 32 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuule- ehk õhuvooluste keere, keda rahvad tuulispasaks nimetab ja teda kui mõnest nõiast ehk sõnatargast läkitud varanduse viijad kardab, rahva usu ja kartuse järele pidada tuulispasal seesamasugune võim olema nagu seda tulihänna juures välja näitavad, muudkui tulihänd käia öö ajal, kuna tuulispask aga igal ajal nägemata varandust vedada. Kord külvanud mees põllu peal, seal tulnud aga tuulispask tolmu keerutades mehe poole. Mehel olnud hirm, et tuulispask nüid tema viljaseemne, mida tema külvab, põllu pealt ära viib ehk kui mitte seemet, siis ometegi külvatud viljaseemne tulu. Mees võtnud püssi ja lasknud tuulispaska püssiga ja tuulispask kadunud ära. Varssi selle peale tulnud üks mees külvaja juure ja ütelnud: "Miks sa mind püssiga lasid?" Veel räägib rahvas, et kui tuulispask tuleb ja siis kirves, nuga ehk vikat ehk mistahtesuguse terava rauast riistaga just otse kesk tuulispaska saab löödud, siis surra see ära, kes tuulispaska on saatnud ja see varandus, mida tuulispask viia, kukkuda sinna maha, aga ta jääda nägemataks ja muidu ei võida seda kätte saada, kui peab neljapäeva öösel just kella 12 aegas tagaspidi selle koha peale mindama, kus tuulispask lüia saanud, siis tulla see varandus nähtavale ja võida kätte saada. Kord raiunud üks mees metsas. Tuulispask tulnud. Mees võtnud kirve ja löönud otse kesk tuulispaska ja tuulispask kadunud selle peale ära. Mees võtnud nõuks neljapäeva öösel tuulispasa varandust minna ära tooma. Läinud tagaspidi metsa, juhtunud ka õnneks sinna koha peale, leidnud terve vaka puhtaid odre. Mees võtnud odrad, viinud kodu, kodu aga leidnud mees, et odrad kuuseokastega segatud olnud.

E 21877/9 (10) < Pärnu-Jaagupi khk., Parasma v. - J. Reitvelt < Mihkel Miilet, 26 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord kuulnud rahvas metsas õhtuti tasast huikamist, mis pärast, kui hale soigumine välja kostnud. Juba olnud mitu ööd järgimööda kuulda. Ühel öösel võtnud mõningad mehed nõuks seda asja järele vaadata, läinud metsa, jõudnud heale peale ikka ligemale. Mehed näinud, et üks sääreluu maas olnud, mis oigades vahtu otsast välja ajanud. Mehed läinud selle peale kodu ja jätnud sääreluu metsa soiguma. Üks tahtnud küll ja ütelnud, matame selle luu mulla alla, siis jääb see heal vait. Teised aga naernud ja ütelnud: "Palju on konta metsas, mis meil nendega tegemist on!" Öösel aga tulnud üks mees unes selle mehe juure, kes sääreluud maha tahtnud matta ja ütelnud: "Miks sa mind maha ei matnud? Sa oleksid hulga raha saanud, sest seal kohtas maa sees, kus sääreluu oli, on hulk raha ühe raudkastiga. Mata mind maha, sest mina olen see sääreluu, mis seal soigus ja seda raha olen mina ise sinna maha matnud, selle tõutusega, et ükski muud seda raha sealt kätte ei saa, kui see, kes mind õigel viisil maha matab. Ma olen mõnda aega oodanud, aga keski ei ole seda teinud. Minu vaev on väga suureks läinud, mis mind soiguma ajab." Kui mees hommikul ülesse ärganud, läinud tema metsa, kus sääreluu oli soigunud ja matnud selle sinna kohta maha. Auku kaevates leidnud mees suure kastitäie raha. Mees võtnud rahakasti välja, pannud sääreluu sinna kohta asemele, lugenud palvet ja ajanud mulla peale. Mees saanud rikkaks meheks ja sääreluu ei ole enam ühte kordagi soigunud.

E 21887/8 (16) < Pärnu-Jaagupi khk., Parasma v. - J. Reitvelt < Kaarli Leivelt, 72 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Parasma valda piiravad laialdased sood ja rabad. Neis rabades seisavad suured sügavad augud, keda rahvas urgasteks nimetab. Mõningad on ligi vakamaa suurused ümmargused augud, mis aga aegajalt iga aastase sambla läbi ikka vähemaks lähevad, kuna mõned suutumaks on ära kadunud. Kord katsunud üht niisugust laugast ära mõeta, kas ta ka sügav on. Toodud külast mitu köit, pandud üksteise otsa, köie otsa, aga pisikene pada, mis kiva täis pandud ja lastud urkasse, et ta sügavust siis teada saada. Põhja aga ei ole ilmaski leitud. Kui viimaks köis välja tõmmatud, ei ole enam pada köie otsas olnud, vaid paja asemel olnud köie otsas verine oina pea. Näkk oli paja otsast ära võtnud ja oina pea asemele pannud. Sest ajast ei ole enam keegu julgenud laukaid minna mõetma. Näkk pidada veealune vaim olema, kes ennast iga asja näol näha annab. Kord on ta kui naesterahvas ilusa armsa näoga, kel väga meelitav ja ligitõmbav olek on, vahest mängida, vahest laulda ta nii imeilusaste, kes kõik kuuljad ligi miilitada, siis moondada ta ennast jälle üheks ilusaks asjaks, mis kusagil kalda ligi vees on. Läheb nüüd keegi seda ära võtma, mis muu keegi ei ole kui näkk, kes ennast selleks on muutnud, siis tõmmab näkk teda vette ja viib oma veealuse riiki elama. Näkk ei pidada kedagi surmama ega muud vaeva tegema, vaid aga üksi vee alla viima, kus näkid elavad. Kord käinud üks mees jõe ääres ja näinud, et üks ilus veikene kullast vanker üsna jõe kalda ääres madala vee sees olnud. Mees läinud vankert veest ära võtma, vanker aga ei ole keegi muu olnud, kui näkk. Kui mees käe vankri ligi saanud, tõmmanud näkk mehe jõkke ja viinud ära.

E 21888/9 (17) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1895), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Pärnu linnas olevad kaks kuntort, Jaki ja Miti. Neil olnud kummagil oma tont, kes nende varandust kaitsenud. Järgest püidnud tondid teineteise varandust ära tuua, misläbi mõlema tontide vahel sagedad riiud olnud, kusjuures teine teist püidnud ära kägistada. Kord olnud jälle mõlema tontide vahel suur tüli. Seda näinud aga Miti kutsar, teadmata kumb oma või võeras. Kutsar võtnud puuhalu ja annud teisele hea müraka, misläbi teise tondi jalaluu katki läinud ja terve nüid vigase üle võitu saanud. Homikul tulnud aga herra kutsari juure ja annud kutsarile 25 rubla, üteldes: "See on selle eest, et sina Jaki tondi jalaluu katki lõid." Tondid olla kurjadvainud ja tehe üksi neile head ja koguda varandust, kes tontide sõnad oskata. Kui keegi nende sõnad oskata, siis võida see neid käskida kõiksugu tööd ära teha ja teiste varandust omale tuua. Tulihänd koguda ka varandust, aga ei võida neid töösi ära teha, mis tont teeb. Kord leidnud üks toapoiss, herra kodust äraoleku ajal härra raamatukapist ühe raamatu. Hakanud sealt seest lugema. Kui ta lugenud, tulnud kõiksugu loomi tuppa ja kõik küsinud: "Anna tööd!" Toapoiss ei ole enam teadnud, mis teha. Herra aga tulnud parajaste sel ajal kodu, kui ta seda näinud, ütelnud ta toapoisile: "Miks sa minu raamatud lugesid?" Herra võtnud raamatu ja lugenud raamatust jälle need sõnad, mis tondid tagasi ajanud. Kui tondid ära läinud, ütelnud herra: "Oleks mina mitte kodu tulnud ega neid tagasi saatnud, siis oleksivad nad sind ära murdnud, kui sul neile ei oleks tööd olnud anda."

E 21889/90 (18) < Pärnu-Jaagupi khk., Parasma v. - J. Reitvelt < Hendrik Hendriks, 57 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord olnud Parasma valdas üks katkutõbi liikumas, mis mitmed pered inimestest üsna tühjaks teinud. Ei ole enam töötegijaid olnud. Siis käinud mõisa opman mõisasulastega neid talumaid tegemas, kus ei ole enam töölisi olnud. Opman olnud rahva teada suur nõid ja seal peres, kus ta öömajal olnud, näidanud ta oma nõiduse raamatud. Raamat olnud musta lehtedega ja valge tähtedega. Opman seletanud, et selle raamatu sees kõik nõiduse ja tontide sõnad olla, aga tema ei tahta sellega midagi tegemist teha, see olla suur patt. Jutustanud Hendrik Hendriks Jaagupi kihelk. Parasma vallas 57 aastat vana. Tema isa olla sel ajal poisike olnud ja siis seda raamatud näinud.

E 21892/3 (21) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanaste elanud kolm suurt nõida: Vidu, Tani ja Nadi. Vidu elanud Virussaares, see saar on Vee valla jaos, kroonu rabas. Ta ümbrust piirab ütlemata tüma soo. Saar aga ise on kõva paekaljuline, ümberringi tema ääri aga piirab vallimooduline võrgustik. Rahvas räägib, et olla seal vanaste üks linn olnud. Tani elanud Taidrasaares, mis umbes arvata 8 versta Virussaarest homiku pool raba sees on ja mille ümber jälle tüma soo on. Nadi elanud Naissaares, mis nende kahe vahel on. Taidra ja Naissaar Parasma valla jaos. Ühe luua ja lasnaga teinud nad ühekorraga leiba. Vilistamise peale tulnud ahjuluud ja leibalasn iseenesest igaühe juure. Hobusega sõitnud nad suve ajal ratsa üle tüma soode üheteisel võeriks, ilma et hobune oleks sisse vajunud. Virussaares pidada nende järgi veel hulk raha olema, aga keegi ei tohi seda kohta kaevata, sest rahva suus on jutt, et seda varandust pidada üks ussikuningas valvama hulga oma alamatega. Rahvas on selle kohale nimeks pannud Ussilõugas, sest igal ajal, kui sinna ligi minnakse, on seal ussi näha.

E 21916/7 (1) < Lääne-Nigula khk., Oru k. - Joann Prooses (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Krätt Üks peremees oli kehvapoolne, ei saanud oma eluga enam läbi. Tema oli kuulnud, et teiste meestel, kes jõukad on, käivad kratid varandust toomas, aga tema va mees ei mõista krätti teha. Ükskord õhtul metsas tuleb temale väike pika habemega mees vasta ja õpetab mehikesele krätitegemise sõnad. Kui nüüd mees kodusse läinud, oodanud, millal teised pererahvas magama läinud, siis läinud sauna ja hakanud krätti valmistama. Kedervarre pani kehaks, suure nõela südameks, kaks vana kasukakäist tiivadeks, kaks tulesütt silmadeks, puuäkke pulgad jalgeks, vanad sukasääred kottideks. Iga kehajäo panemise juures ütles ta ise sõnad. Krätt seisnudki mehe ees ja küsinud kohe tööd. Peremees ütles: "Too mulle vilja, raha, vara jätku!" Sulane oli aga peremehe järele valvanud ja niiviisi sauna seina vahelt kõik peremehe kräti tegemise käigud ja sõnad kuulnud. Kohe hakanud omale ka tegema. Tehjes unustanud ta aga ühe sõna ütlemata ja krätt saanudki kolme jalaga (läänlased hüiavad kolmejalgist pinki ikka krätiks). Siiski olnud see kolmejalgne krätt veel teravam ja tugevam sulasele vara tooma, kui peremehel neljajalgne krätt. Sagedaste võtnud ta veel neljajalgse kräti käest selle noosi veel ära. Krättidele pandud ikka laudile pudru, mis näd sõivad, sööma kallal läksivad krätid igas kordas riidu. Ükskord sõi karjapoiss, kelm, laudil pudru nahka, aga ise pani oma rooja jälle asemele (sittus sisse). Kui nüüd krätid sööma läksid, ütles peremehe krätt: "Pupp, pupp!" Sulase krätt katsus ka ja ütles ka: "Äkk, äkk!" Krätid vihastasivad sellest teust nõnda, et maea põlema panid. Ise pugesivad õue rattarummu sisse, sulane viskas selle tulesse, nii saivad ka krättid ise otsa.

E 21922 (6) < Lääne-Nigula khk., Oru k. - Joann Prooses (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tondid toovad raha Kord läinud vaene lesk vabadikunaene õhtul kottu välja. Kaks last jäänud kodu, lapsed ootavad ema, aga ei tule. Viimaks tehakse uks lahti ja lasped jooksevad rõõmuga vastu, aga ema asemel astuvad kaks punast looma sisse ja kohe ahju. Kolistavad kerisekiva ja hakkavad neid maha pilduma. Lapsed suurt hirmu täis, sest tuba on tulisid kiva täis, ei saa välja. Ema tuleb ka kodusse, aga ei pääse laste ligi, ootavad suures hirmus homikud. Homikul näävad - tuba raha täis. Lapsed käinud rahaga mõistlikult ümber ja elanud pärast üsna suureste.

E 21940/3 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
See leitud rahaauk Kolm sõpra jalutasid jalgu. Kui nemad hea tüki maad käinud, siis istusid nemad ühe kivi peale maha, et nemad pidid puhkama. Said nemad puhanud, siis hakkasid nemad üksteise sega mängima ja hüppasid kivi pealt maha ja jälle kivi peale. Nenda mängides kumises see kivi ja nemad võtsid nõu seda üles tõsta. Said nemad seda üles tõstnud, siis leidsid nemad suure vana augu. Oh, kui rõõmsaks said need mehed! Need mehed! Nemad ütlesid teineteise vastu: "Saame nüid igaüks oma osa, siis võime ehk ka ausaste elada." Nüid tuli neil söömaihaldus peale ja üks pidi minema leiba tooma. Kui see aga tee peal oli, andis kurat tema meele, et ta pidi söömise sisse kihtirohtu panema, misläbi need teised pidid ära surema ja kõik see raha siis temale jääma. Nenda avatelles see rahaahnus teda, et ta pidi omad sõbrad ära petma ja tapma. Selsamal ajal aga kiusas ka kurat need teised kaks, et nemad pidid, kui see kolmas tagasi tuleb, teda ära tapma, et siis varandus nende osaks jääks. Kui see kolmas nüüd leivaga tuli, siis läksid nemad kurjaga tema peale ja tapsid teda ilma armuta ära. Sel viisil oli see rahaahnus nende südamed nõnda kõvaks teinud, et nemad tema kisendamisest ega palumisest ei hoolinud. Pärast istusid need kaks maha ja sõid, aga ei pööranud oma silmi sest rahast. Niipea, kui nemad olid söönud, hakkasid nemad sest kihvist paisuma ja nemad surid ulumise ja hammaste kiristamisega. Nenda surid kõik kolm, teadmata, et nemad iseenda tapjad pidid olema. Oh sina ära neetud rahaahnus, kuidas sina inimesi kiusad! Eks nemad mitte ei oleks võinud elada kolmekeste, kui see kade ahne meel mitte nende sees ei oleks olnud. Sellepärast jääb tark vanarahvasõna tõeks ikka meie päevil, et ülekohus ei seisa kotis.

E 21951/2 < Kihelkonna khk. - Jaan Anger (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näki Ükskord olnud kaks tüdrukut. Läinud jõõ äärde ja üks üelnud teisele: "Siin on väga ilus, et otsi sa minu pea." Teine ütelnud teisele: "Pane pea minu põlveda peale." Ja see kes ennemini ütelnud, see võtnud oma särgi ja pannud seda teise põlvede peale ja hakanud siis pead otsima. Kui tema natukse aega juba otsinud, siis jõgi tulnud üsna ligidale. Siis tema ütelnud: "Sinul on niisugused hambad kui näkil." Siis tema kadunud ära ja see särk jäänud temale. Tema kiskund seda mitu aega, ei pole katki saanud. Siis teised küsinud, kust tema selle saanud. Tema rääkind, kuidas tema selle saanud, siis see särk kadunud äkisti ära ja ööse üks noormees näinud unes, et oleks ma seda teadnud, siis poleks sina mette elus olnud, aga ma ei või enam parata.

E 22034/6 < Vaivara khk. - R. Lepmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuu, päike ja tähed Vanaste oli taevas nenda madalal, et pikk mees aga kõndida sai ja teda kätega katsuda võis. Siis ei olnud veel päikest ega ühtki valguseallikat taevas. Kord juhtus ühel rätsepal püksilappi tarvis olema ja ta lõikas kogemata taeva küljest tüki lahti. Kui ta natuke sai lahti lõigatud, ehmatas ta kangeste ära, sest et säält august paistis hele valgus välja, mis rätsepa ruumisi valgustas. Ta jättis lapi poolele lõikamata ja läks kodu seda lugu naesele rääkima. Naene läks, lõikas päratu suure lapi taeva küljest ära ja juhtus just vanaisa trooni kohtale. Sealt paistis veel heledam valgus välja, kui mehe lõigatud august, sest et mehe lõigatud auk vanaisa trooni kõrval oli. Teised nägid, et rätsepal on valgus ja sellepärast sorkisid nad igale poole aukusid sisse ja säält paistis ka valgus välja. Vanaisa vihastas selle üle ja tõstis trooni kõige taevaga kõrgele nagu ta praegu on. See auk, mida rätsep lõikas, nimetakse kuu. Et rätsep lapi augu ette ripendama jättis, sellest siis tuleb poolkuu, täiskuu jne. Et kuu sees inimese nägu nähakse, see tuleb sellest, et vanaisa säält august alla vaatab, mis inimesed teevad. Seda auku, mis rätsepanaene lõikas, nimetakse päike ja sealt paistab kõige rohkem valgust välja. Neid aukusid, mis teised sorkisid, nimetakse tähed ja neist paistab kõige vähem valgust, sest et nad veikesed on ja teiseks, et nad vanaisa trooni kohal ei ole.

E 22042/5 < Vaivara khk. - R. Lepmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Pääsukeste loomine Vanal kuldsel ajal käisid head ja pahad vaimud inimeste näol maapealseid inimesi vaatamas. Head vaimud võtsid enestele enamiste halli vanakese kuju. Mis head vaimud maa peal tegid, seda same eestulevas rahvasuust kuuldud jutus kuulda. Ühes Eesti talus olid pilmad. Õhtu, milla kõik inimesed puhkama heidavad, oli kätte jõudnud, kuid pulmalised ei mõelnudki magamise peale. Sel ajal tuli pulmamajasse üks halli peaga kerjaja, kes öömaja palus. Peigmees ja pruut olid nõus ja lubasid sandile öömaja, kuid pulmalised ei tahtnud, endid vabandades, et nendel ei olla ruumi. Sant läks kurva meelega pulmamajast ära ja juhtis omad sammud lähema sauna poole, kus üks puuraiduja oma naese ja lastega sees elas. Puuraiduja majasse jõudes, palus ta öömaja. Need võtsid teda hea meelega vasta, andsid temale süia, tegivad temale põrandale õlgedest aseme ja sant heitis magama. Teisel hommikul, pärast söömist, palus sant puuraiduja poega pulmamajasse vaatama minna, mis pulmalised teevad. Poiss tuli tagasi ja teatas, et pulmalised olla söönud. Natukese aja pärast palus sant jälle poissi pulmamajasse minna. See läks jälle ja tuli selle sõnumiga tagasi, et pulmalised olla kõik tantsinud. Teised olnud kõik kurvad, kuid üksi peigmees ja pruut olnud rõõmsad. Natuke aega pärast seda palus sant kolmat korda poissi pulmalisi vaatama minna. Poiss läks. Pulmamajasse jõudes jäi tema imestuse pärast seisma. Pulmalised tantsisivad, kuid pruudi isa ja ema tulivad tantsides teiste hulgast ning ühtepuhku tantsides nii kaua, kui üle toaläve. Üle toaläve astudes muudeti nemad karudeks, kes kange möirgamisega metsa läksid. Teised pulmalised muudeti koja ukse peal teisteks metsaelajateks. Kõige viimaks tulivad peigmees ja pruut. Koja ukse lävest üle astudes muudeti nemad pääsukesteks, kes rõõmsa lauluga lendu läksid. Puuraiduja poeg läks kodu ning rääkis sandile kõik, mis ta oli näinud. Pärast poisi jutustust tänas sant pererahvast ja läks minema. Selle päe oli puuraiduja õnnega koos. Tema sai rikkaks meheks ja elas mureta elu.

E 22066/8 < Vaivara khk., Samokrassi k. - Friedrich Feldbach (1896). Mt. 230 D, 1 t. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 208. Kana poegadega kulli küüsis Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks jutt ühest kanast, kellel kaksteistkümmend poega on Ükskord oli üks kluksuja kana ning tal oli kaksteistkümmend poega. Neid võttis tema oma tiiva alla, soendas ning toitis neid. Kui see kull tuli, siis läks tema nendega varju alla, et kull neid ei võinud ära võtta. See kull sai seeüle vihaseks ja tegi lepingut teiste kullidega, et nemad ei taha hingata, seni kui nemad kana ning tema poegi ei ole ära söönud. Teised kullid ütlesid: "Meie tahame enne kluksujat kana ära süüa, pärast on pojad keik meie päralt." Aga see ei tahtnud kuidagiviisi korda minna, sest kana valvas ööd ja päävad ning vaatas enese ette, et need kullid temale midagi ei võinud kahju teha. Aga juhtus kord, et üks kanapoeg teiste juure ei jäänud, vaid tahtis ise enesele toidust otsida. Siis võttis teda üks kull kinni ning ütles temale, et kui sa vastu hakkad, siis tahan mina sind ära süia. Aga kui sa mulle oma ema juhatad, kust mina teda hõlpsaste võin kätte saada, siis pead sina elama ning mina tahan sind toita." See kanapoeg ütles: "Ja! Mina tahan oma ema sinu kätte saata. Lase mind aga jooksta. Mina tahan õhta ennast nenda seada, otsegu mina ära kadunud oleks. Nii mina tahan suure healega tsiuku: "Ip, ip, ip!" Siis saab minu ema oma viisi järele jooksma ning minu otsima. Sest kus mina siugun, säält võite teda leida." Ning see sündis nõnda. Ning see kluksuja kana võeti kinni ning keik need pojad saivad laiali pillatud. Ning need kullid olivad väga rõõmsad ning ütlesivad: "Kolmandamal pääval on suur püha, siis tahame neist poegist enestele söömaaja teha ning neid nii kaua vangis hoida." Aga see keige suurem kull ütles: "Ei mitte, nii kaua ei taha ma mitte paastuda!" Tema haard (võttis) selle kanapoja kinni, kes ema oli ära annud, ning kiskus teda oma küüntega katki ning sõi ära. Suure püha hommikul tulevad kõik kullid kokku ning igaüks tahtis sest kluksujast kanast midagi süia saada. Aga kui nemad isekeskis riidlesivad, kiskus see kana ennast nende käest lahti ning lendas ära. Ta läks jälle oma ärapillatud poegade järele, kuhu nemad iial olid ära hirmutud. Üks siuksus siin, teine sääl. Kui need pojad jälle oma ema häält kuulsivad - Jumal avita! Missuguse suure rõõmuga nemad jälle keik kokko jooksivad! Ning see ema tõi need üksteistkümmend oma poega jälle kokku. Kullid olivad teda küll väega ära kiskunud ja tema ihu oli täis haavu. Siiski hoidis tema oma poegi, soendas neid ning otsis neile toidust. Sest päävast saadik ei saanud kull enam võimust ei selle kana ega ka tema poegade üle.

E 22111/2 (8) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Katku surm Olnud korra kange katkuaeg. Inimisi surnud igal pool nagu puru ja ränka ja need inimesed, kes veel elanud, olnud argu ja hirmu täis, hoidku. Pugenud, kus saanud, kas ahju või ahju peale. Korra juhtunud siis niisama. Inimesed maganud tuas sängis, ainult üks vanamees maganud ülevel ahju peal - olnud ka kümmekond lapsi temaga ühes. Korraga läinud tua uks lahti ja vaata, va hall mees astunud uksest sisse. Teis käes olnud oda, teis käes veikene tilin-kell. Läinud iga sängi ette, puutunud magajat odaga ja tilistanud ise kella. Keda ta aga puutunud, see surnud. Kui vanamees ahju pealt seda näinud, pugenud ta ära laste alla. Kartnud, et va odaga vana üles ahju peale tuleb ja teda ära surmab. Va odaga vana roninud ka kartsast mööda ülesse, puutunud iga last ja kõlistanud kella. Keda puutunud, see surnud. Vanamees aga laste all jäenud elusse, sest et odamees teda ei näinud. Pärast astunud ta jälle uksest välja ja läinud minema. Ahjupealne vanakene aga rääkinud lugu teistele, teised jälle teistele ja nenda olen minagi seda kuulnud.

E 22112/3 (9) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan äkke all Ükskord äestanud mees põllul. Päike paistnud õige palavalt ja ilm olnud ilus. Korraga aga läinud taevas pilve ja hea ilm olnud kadunud. Hakanud ka vihma veel sadama ja ka müristama. Vanapagan aga kartnud kangeste müristamist, läinud ja pugenud põllule äkke alla, sest seal olla temal luba varjul olla. Müristanud - müristanud, vanapagan olnud ikka äkke all. Pea läinud aga müristamine hoopis valjumaks ning välgud löönud säuh ja säuh vastu äket. Talumees arvanud, et äke põleb, läinud põllule vaatama, näinud: ei äke põle ühti, ainult välgud löövad vastu äge. Talumees mõelnud no, et kes teab, ehk on mu va äetükk siin ees. Tõmmanud karpauhti äe selga, et kodu viia. Kohe aga kähvatanud müristamine nii valjult, et mees pikali kukkunud. Välgud löönud ikka kiuh ja käuh. Põle muud näha olnud kui ainult sinist suitsu. Seegi kadunud ka varssi ära - pikker löönud vanapoisi surnuks. Nüüd ei jäeta siis äge mitte paljut kauas põllule. Ehk kui jäetakse, siis tõmmatakse ägi keskelt nagu maja katukse moodu üles. Sest siis ei olla vanalpaganal mitte luba äkke alla varjule minna. Unutab aga keegi äe üles tõmmamata, siis on vanalpaganal müristamise aegus hea asi ning pueb sinna alla varjule.

E 22113/4 (10) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Nüüd sa said (luupain) Elanud korra keegi eidekene. Olnud üsna va nõid ja sõnutseja. Aga tea, kuidas see juhtunud, et va luupainaja teda tallamas käinud. Eit vihastanud küll ja katsunud oma sõnaosavust, aga mis sa röövlele teed, tuleb sulle peale ja tallab, et vesi silmist välja, üsna mürk ise. Nõiaeit pidanud kannatama, kannatama kuni noorkuu tuleb, siis mürgile kätte tasuda. Nenda ta teinud ka ja kannatanud kuni noorkuu tulnud. Esimesel noorekuu öösel võtnud ta mõõdunuia piosse, istunud sängi ääre peale ja ootnud luupainaja tulekut. Jõudnud ka poole öö aeg, seal kuulnud eit eeskojas kobinat. Valge kuju nagu pugenud uksest sisse ja jäenud eide juurde sängi ette seisatama. Eit tõmmanud mõõdunuia ja virutanud valgele kogule parpläu vastu vahtimest, üelnud veel ise: "Nüüd sa said!" Valge kogu pannud kui välk uksest välja tua ette, osaltanud sealt veel: "Toll loll, toll loll!" Siis kadunud. Nõiaeit elanud nüüd jälle rahulikku elu, ega luupainaja põle teda enam kordagi vaatama tulnud.

E 22114/6 (11) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Luupainaja jäljed Korra käinud va patakas jälle üht noormeest vaevamas. Noormees unistanud iga öösel ning lõppenud üsna kõhnasse. Aga vot korra saanud ta ometi head nõu. Tark käskinud kõik kohad kinni toppida, olgu ka korsnaauk ehk oksapragu, siis seina sisse paranda, peale veikest auku uuristada ja õhtul tuhka parandale augu alla riputada. Küll siis homiku ära näeb, miskased jäljed seal on. Noormees teinud ka nii ja toppinud vähema kui prao kinni, siis uuristanud augu seinasse ja riputanud tuhka alla. Ootnud nüüd asja selgumist. Saanud na poole öö aeg, kuuldud kõbinat ja juba unistanud noormees peal, luupain tallanud. Teised hakanud kisa tegema, kohe kadunud mütsakas ära. Jõudnud homiku, mindud ja vaadatud, mis jäljed nüüd tuha peal on. Vaadatud, vaadatud, ei muud midagi kui kassijäljed, teised tulnud, teised läinud. Noormees läinud nüüd jälle targa juurde ning ütelnud, et tuha peal olla kassijäljed. "Ah kassijäljed," vastanud tark. "Mis nüüd muud, kui tee kodus üks pihlakane pulk, lõika kolm risti otsa peale ja valva öösel ta tulekut. Saad sa aru, et ta tuas on, siis pista pihlakast punn kohe ette, küll siis näed, kes ta on." Noormees tänanud ja läinud. Teinud kohe kodus punni valmis. Ootnud öösel augu ääres kassi ilmumist. Põle kaua tarvis oodata olnudki, kass roomanud juba sisse. Noormees kohe augule ja punn ette. Kohe kuulnud ka nutuhäält, võtnud tule üles, kena neiu tuas. Hoolsamalt silmitsedes näinud, et see keegi muu pole olnud, kui teise pere tüdruk. Tüdruk tahtnud, et poiss ta ära võtab, poiss pole aga võtnud ja sellepärast siis käinud ta poissi tallamas. Nüüd lubanud ta, et ta iialgi enam noortmeest vaevama ei tule ja palunud välja laskta. Noormees täitnud ka ta soovi ja tõmmanud punni eest ära, kohe lipsanud kirju kass minema. Läinud ja kadunud. Noormees saanud sellest vaevast seekord jälle lahti üsna hõlpsa vaevaga.

E 22119/20 (19) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanaaegne ussipesa Vanarahvas teadnud rääkida, et Sõrves kuhugil suure kivi all määratu suur ussi pesa olla. Kellegil pole aga julgust olnud seda pesa vaatama minna, igaüks kartnud, et ussikuningas ligitulijaid ära sööb. Ja nenda seisnud ussipesa kaua aega aega puutumata. Üks kord aga juhtunud üks väljamaa laev sinna purjutama. Laevakaptin olnud suur ussisõnade mõistja ja kui ta seda jutu kuulnud, et seal kuhugil suure kivi all ussipesa olla, siis palunud ta ennast sinna juhatada. Sõrulased aga seletanud, et sinna minek hoopis kardetav olla ja ussikuningas neid kohe ära murda. Võeras kaptin aga põle kuulanud, vaid sammunud sinna, kuhu juhatatud. Kaptin astunud kivi ette, lugenud oma ussisõnad ära ja pugenud august alla. Vana usside peremeest, kuningat, põle seekord kodu olnud ja kaptinil olnud päris hõlbus kullavarandust, mida ussid korjanud, ära tuua. Kaptin toonud õige hulga kulda kivi ette välja, ilma et ussid teda vähegi oleks takistanud. Rõõmsa meelega astunud kaptin laeva peale ja purjutanud edasi. Vanaaegsest ussipesast saadud kuld oli teda korraga rikkaks teinud.

E 22121 (6) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kalja tehakse, siis põletakse kann enne tulega üle, et kuri sõna viga ei teeks.

E 22121 (9) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuude vaheaegus ei vihelda, et haiges ei jääks.

E 22121 (10) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuude vaheaegus sündinud laps ei jäe mitte elama, ehk kui jäeb, siis elab põduralt.

E 22137/8 (8) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennemuiste, kui puuvankrid ollid rohkeste pruugitaved olnud, läinud üks mees üsna uue puuvankriga, mis võidmata olnud, üle Nurme jõe. Jõekaldast Sindi vabriku poole edasi minnes tulnud heinamaa ette, kust aga mitte läbi käia ei olnud lubatud. Jões saanud puurattad märjaks ja hakanud kangeste karjuma ja niuksuma. Mees kuulatanud vankri peal rataste karjumist, mis aga tema kõrvus nii kostnud: "Ei tea - kas on hea - et me siit lähme. Ei tea - kas on hea - et me siit lähme," ja ikka nii edasi. Heinamaa peal tulnud metsavaht vastu ja tahtnud meest käsu üleastumise pärast trahvida. Mees annud hobusele piitsaga pihta, et metsavahi käest peaseda. Kui hobune sõitnud, kiununud ja karjunud rattad palju hullemini. Nüüd kostnud see heal mehe kõrvu: "Eks ma ütelnd, eks ma ütelnd, eks ma ütelnd jne."

E 22139/40 (11) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks mees kiitnud ennast väga targa olevad, iseäranis usside vastu, et ta nendega kõik teha võib, mis ta tahtvat. Et teised seda ei ole uskunud, läinud mehed isekeskis punnima ja kihla vedama. Tark lubanud elava ussi omale põue panna, et uss temale midagi viga ei tee, kuna teised selle vastu seisnud. Viimati läinud mehed metsa, kus nad ühe ussi ülesse otsinud. Tark võtnud ka ussi ja pannud enesele põue. Üks pealtvaatajatest ütelnud: "So isal olid hammad ja emal olid hammad, noh, kus sinu hambad on?" Nii karanud uss hammastega teise ihusse kinni, kuna ta valjuste karjuma hakanud. Viimati läinud see, kes seda ütelnud ja peastnud teise ussi käest lahti, kus ta ka oma sõnadega valu ära võtnud.

E 22140 (12) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra olnud mõisasulased mõisarehe juures lõuna aegas koos. Üks kiitnud ennast, et tema niisugused sõnad mõistab, mis valu ära võtavad, iseäranis vitsa valu. Selle tõenduseks lasknud ta ennast vitsadega palja ihu pihta peksta, ei ilmaski valu ei tunne. Rehepapp, kes parajate ahju kütnud, vaadanud seda lugu pealt, et mees ka tõeste nii tark on, et ta valu ei tunne. Ta võtnud viimaks ühe pihlakavitsa haovihu seest, tõmmanud selle läbi tule, läinud mehe juure ja ütelnud: "Mis lori see on, et inimene vitsalöögist valu ei tunne, ma löön ka korra." Mees olnud ka sellega rahul ja lubanud lüia. Rehepapp äiganud korra vitsaga põigeti keha. Mees karjudes üles ja jooksma, kuna teised järele naerma jäenud.

E 22143/4 (17) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Märt Aija (1896) R. Põldmäe, eesti naljandid I, Naine ei taha mehele uusi pükse jalga anda Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühel mehel olnud väga tige ja kuri naene, kes temaga alati nurisenud ja riielnud. Korra tahtnud mees asjatalituse pärast välja minna ja küsinud naese kääst uusi püksa. Naene annud viimati suure tüli ja riiu järele mehele uued püksid ja ütelnud: "Aga hoia, et sa mitte neid kusagil ära ei lõhu!" Mehe tee läinud ühest kohast metsast läbi. Metsavaht aga pannud metsa püssi kunstlikult põdrade püidmiseks nõnda ülesse, et kui põdra sealt eest läbi läheb, siis püss iseenesest põdra peale lahti läheb. Mees aga juhtunud just sealt läbi minema, kus püss püidmisel olnud. Kui ta püssi kohta saanud, paukunud püss tema pihta lahti ja laeng haavlid tunginud temale reiesse. Mees pööranud valuga kodu tagasi. Kui ta kodu saanud, tulnud naene temale käratsedes vastu ja ütelnud: "Ma keelasin sind küll, et sa uusi püksa jalga ei pane, noh, nüid on püksid lõhutud!" Mees vastanud viimaks tasakesi: "Miks sa püksidest räägid, kui enam reisa pükste sees ei olegi!"

E 22146/7 (19) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Märt Aija (1896). Mt. 203 B, 7 t. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 178. Koer lambaga kohtus Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennemuiste olnud korra lambal kange nälg ja kui ta kusagilt midagi ei ole saanud, läinud ta koera käest laenama. Koer annud ka temale, mis tal tarvis olnud, ja ütelnud, et lammas oma võla ka rutuste ära maksab. Lammas ütelnud: "Kui ma muidu ei saa, siis maksan oma kasukaga." Läinud tükk aega mööda. Lammas aga ei ole maksmise peale sugugi mõtelnud, vaid elanud rahulikult edasi. Koer, kui ta näinud, et lammas võlga maksta ei taha, läinud Jumala juure kaebama. Jumal kutsunud lamba oma juure ja küsinud, kas see tõsi on, mis koer kaebanud. Lammas ütelnud, et see tõsi olla. Ta unustanud maksmata ja praegu ei olla temal midagi maksta. Jumal aga ütelnud, et ta oma kasuka peab ära võtta laskma. Lammas aga palunud vastu, et tema kasukast mitte tervelt ei või ära anda, vaid karvad üksi kasuka pealt. Siis leppinud ka koer sellega, ja lasknud oma peremeest lamba villad ehk karvad ära niita. Peremees aga teinud neist villadest omale kuue ja sest saadik niidetakse lambaid.

E 22154/5 (24) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra läinud kaks tüdrukut jüripäeva öösel metsa käima. Nad olivad juba tükk maad ära käinud, kui nad maantee ääre välja jõudnud, kust üks väikene oja läbi jooksnud. Oja ääres olnud juba tükati noor rohi tärganud ja mõned kevadised lilled õitsenud. Tüdrukud noppinud neid lillesid ja pidanud juba noppimist järele jätma, aga üks ilus lilles olnud veel üsna vee pindas, mida teine tüdruk ära võtta tahtnud. Kui ta seda võtma läinud, hüidnud üks hale heal tüdrukute selja tagant: "Ärge kõiki ära võtke, jätke ometigi üks minule." Tüdruk ehmatanud ära ja vaadanud tagasi. Nende selja taga seisnud üks valge kogu, kes oja poole sammunud. Ta läinud kunni kesket oja, siis kadunud äkiste vee sisse ära. Tüdrukud visanud kõik nopitud lilled vee sisse ja läinud kodu. Kodu rääkinud oma juhtumist teistele, mis nad näinud. Kodused rahvas aga teadnud, et sinna kohta ojasse üks mees linnast tulles ümber oli läinud ja ära uppunud ja nüid undreti surma pärast peab tema vaim mõnikord hulkumas käima, keda mitmed olla näinud. Mõnikord olla ka seal oigamist ja appihüidmist kuulda olnud.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50 Järgmine lehekülg ]