Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
E 9622/9623 < Käina khk., Kassare, Laasi t. - Friedrich Wilhelm Vahe < Mari Kerner, 65 a. (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Nõiatud kaupmees
Ühel palaval suvepäeval olnud talumees metsas heinamaal niitmas. Kui lõuna aeg kätte oli jõudnud, hakanud mees oma leivakannikatest närima. Ise istund põesa alla päikese eest vilusse. Korraga näeb mees hunti oma ligedal põesa all lamavat. Mees ehmatab, aga paneb imeks, et hunt ennast ei liiguta ega teda tähele ei pane. Võtab nua, pistab leivatüki sisse ja viskab sellega hunti. Hunt kargab maast ülesse, haarab leivatüki nuaga suhu ja pistab punuma. Mehel nuast kahju.
Talvel läinud mees linna. Astunud ühe poodi sisse. Seal näeb ta leti peal just seesamasuguse nua nagu tema nuga oli. Vaatab ja vaatab, vaatab nii kaua, et ka kaupmees seda tähele panema hakkab. Küsib mehe käest, mis ta sest nuast nii väga vahib. "See on väga selle nua sarnane, mida hunt suvel metsas minu käest ära viis. Ma usu, see on seesama ja panen imeks, kuidas see seia on saanud."
Ühtlasi jutustas ta kaupmehele hundi loo tervelt ära. Kaupmees kargas leti tagast välja, hakkab talumehe kaela ümber kinni ja ütleb: "Ole südamest tervitatud, minu kallis päestja. Mina ise olin see hunt, kes su nua aga viis. Kurja nõiduse läbi olin ma seks saanud ja ei võinud enne hundi olekust peaseda, kui ma ristiinimese leiba ei ole saanud. Sinu leiva läbi olen ma nüüd jälle inimeseks saanud, mille eest ma sulle veel mitu tuhat tänu ütlen."
Nüüd kinkis kaupmees talumehele veel palju raha ja kraami, et mees üsna jõukalt elada võis.
E 9624 < Käina khk., Kassare, Matsipeetri t. - Friedrich Wilhelm Vahe < Willem Wahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Pahapilli Andrese tegud
(---) Ka olnud ta väga hea kalamees. Tal olnud nii pitk püüs (võrk), et teine ots Feltsandi otsas ja teine Pahapilli all olnud. (Vahe on mitu versta pikk.) Alati toonud ta nii palju kalu, et kusagile ei mahutanud.
Kord palunud ta vader temalt abi ja õpetust, kuidas rohkem kalu püüda. "Võta mo müts ja pane sse pähe, mine siis merele, küll sa kalu saad," ütelnud Pahapilli vana ja annud oma mütsi vaderile pähe.
Vader läinud merele, lasknud võrgu sisse ja näe imet. Vaevalt sattus võrk vette, kui juba kala täis olnud. Vader võtnud võrgu kohe välja, puistnud kalad paati. Nenda teinud ta mitu korda. Viimaks hakkanud mees vaatma, kus nii hirmus palju kalu tulevad ja näeb paadi äere all ühe mehe vees, kes sülega kalu võrku tuiskab. Mees ehmatanud ära, paiskanud kalad paadist kõik merde ja läinud kodu. (---)
E 9678/9685 < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vanal ajal elanud üks kuri ja rikas härra, kis inimesi kurjaste on piinanud. Kui tema ära surnud, siis ei ole temal ka haudaski rahu olnd, vaid hakand kodu käima omakseid hirmutamas ja piinamas nii kui kodukäija kunagi. Kõige esti on tema käind loomi piinamas, sealt saand himu otsa, siis läind oma prouad piinama. Proua oli üsna hädas, ei tea mismoodi lahti saada. Viimaks rääkis ta seda lugu oma toapoisile ja lubas sellele, kis ära kautaks, 500 rubla. Toapoiss seda kuuldes ütles: "Põle viga, prouad, küll mina taga valmis saan."
Ja kohe läind toapoiss nõia juure nõu küsima, mida see ka lahkelt andnud, muidugid mõista puhta hõbeda õlul. Siis õpetand ta toapoissi, käskind külmetand kindad kätte ja vana paja pähe panna ja öösse kell pool kaksteist surnuajale minna ja kõik kodukäijaga kaasa teha ja kõige viimaks, kui ta oma hauda on läinud, pahema jala kannaga kolm korda haua peale lüia, siis kaduda tema kodus käimene ära.
Toapoiss tegi ka nõia õpetuse järele, kastis kindad vette märjaks, laskis ära külmetada, pani siis kindad kätte, paja pähe ja hakas surnuaja poole kõndima. Kui kell pool kaksteist sai, tuli üks valge kogu hauast välja ja otsekohe toapoisi poole ja küssis: "Mis sa siin teed, kas oled ka surnud?" Toapoiss vastand: "Ja."
Härra: "No lähme siis minu mõisa."
Hakkasime siis minema, härra pani kui tuul minu ees minema ja ehk ma küll järel sibasin, ei jõund mitte ligigi. Kui ta seda nägi, et ma kaugelle maha jäin, pööras ümber ja küsis: "Miks sa järel ei jõua, sa vist ei ole surnud, anna oma käsi seia, las ma katsun, kas ta on külm."
Ta andis käe tema kätte, ta katsus ja ütles: "Jah, surnd oled sa küll ja käsi on üsna külm, aga mis see on, et sa järel ei jõua?"
Kui nad mõisa jõutsid, läks härra kohe talli ja hakas kõige paremad täkku tallama ja tallas nii, et hobune vahtus oli ja toapoissi sundis teist hoost tallama, mida see ka ilma vastu tõrkumata tegi.
Sealt läks härra proua juure ja hakkas jälle prouad tallama, nii et proua puhkus ja ähkis. Kui tema himu täis sai, siis ajas ta mind omakorda prouad tallama.
Sealt läksid jälle surnuajale tagasi. Surnuajale jõudes küsis härra toapoisi käest: "Kus sinu haud on, ma tulen ka so hauda vaatama."
Toapois näitas oma hauda ja ütles: "See ei passi, kui härra minu hauda tuleb. Mul on kehv haud, ei ole mingid iludust ühti, parem lähme härra hauda."
Härra ütles: "Hea küll, lähme siis peale, aga mine sa ees." Toapoiss ütles: "Ei, minge teie ees ja ma tulen järel." "Hea küll," ütles härra, "ma lähen siis peale," ja hakas august sisse pugema. Aga nii pea, kui härra sisse sai pugenud, lõi toapoiss kolm kord pahema jala kannaga augu peale ja pidi ütlema: "Siin pead sa seisma igavesti," aga kogemata ütles: "Siin pead sa seisma seitse aastad."
Kui härra seda ütelust kuulis, ütles tema: "Oleks ma seda teand, et sa elus oled, oleks ma so tõeste ära kägistand." Siis kadus tema ka sealt ära, ei old kuskil kuulda ega näha. Kui proua nägi, et kodukäija kadund oli, siis maksis tema toapoisile 500 rubla välja, nii et toapoiss jõukaks meheks sai.
Kui seitse aastad mööda jõudis, siis ilmus meie tuntud härra jälle kodukäijana siin ja seal, aga oma mõisa ta enam ei tulnd.
Üks kord sõitis toapoisis sakstega linna. Said nad mõni verst kottu eemalle sõitnud, ühe suure metsa sisse jõudes seisis suur must kuuehobuse tõld mustade hoostega tee peal ees nii, et miskid moodi mööda ei saand ehk toapoiss küll hüüdis, et tee lahti hoiaks, aga võera tõlla juures jäi kõik vaikseks, ei old kõpu-kopu kusagil.
Kui nemad ära nägid, et oma jõu ega nõuga mööda ei saand, siis võtsid nõuks nii kaua oodata, kui tõlla peremees lagedalle tuleb. Kui nemad seal niiviisi ootasid, pani toapoiss tähele, et natukene maad teest eemal tuld näha oli ja hakas tule poole minema, et näha saaks, kis seal öö aeges tuld teevad.
Kui ta tule juure jõudis, nägi ta omaks ehmatuseks, et see tema vana härra oli. Niipea kui härra teda silmas, kutsus kohe oma juure ja andis talle suure kerve kätte, üteldes: "Mine too mulle silguküpsetuse varras seia." Toapoiss läks tooma ja tõi paraja silguküpsetuse varda, aga härra hakas naerma ja ütles: "See ei kõlba sääskede küpsetuseski, veel vähem siis silgu küpsetuseks. Mine too uus!" Toapoiss tõi nüüd teise, umbes rehavarre jämeduse. See oli ka peenikene. Siis läks härra ise ja näitas ühe jämeda puu peale, üteldes: "Raiu see mul maha ja too mo kätte."
Kui toapoiss puud hakas raiuma, hüüdis Püha Jüri metsast: "Ära raiu!" Aga härra hüüdis jälle: "Raiu ruttu!", sest tema tahtis toapoisi silgu asemel ära küpsetada.
Püha Jüri keelas jällegi raiumast, aga härra käskis rutem raiuda.
Viimaks vilistas Püha Jüri oma kutsikad metsast välja ja ässitas härra kallale. Niipea, kui nemad härrad nägid, tormasid nad üle puude ja põesaste härra kallale. Kui härra seda kutsikakarja nägi, pani jooksu ja tahtis kohe oma tõlda minna, aga üks kutsikas oli juba ukse peal ees. Kui tema nägi, et tõlda peasemist ei old, puges ta rattarummu sisse. Aga kui toapoiss seda nägi, et ta rattarummu sisse läks, võttis rummu alt ära ja Püha Jüri kutsikad panid tema nahka, nii et temast muud ei jäänd järele kui natukene sinist vett.
Jutt otsas.
E 9752/9753 < Põltsamaa khk - Martin Luu (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Viirastus
Ennemuistene jutt
Mees läinud metsast puid tooma ja eksinud metsa ära. Küll sõitnud ta ühe tee peale ja teise tee peale, aga siiski pole ta õiget teed kätte saanud. Teed otsides tulnud viimaks öö kätte ja mehel pole muud olnud teha, kui metsa öökorteri jääda. Mees võtnud ka hobuse rakkest lahti ja pannud sööma, siis korjanud ta hulga kuivi ruaga kokku ja teinud tule ülesse, et siis kua natukene selgem oleks. Tule jeares istudes jeanud mees viimaks tukkuma.
Kui ta jälle tukastusest ülesse ärganud, siis näinud ta, et tema juures tule jeares üks vanamoor soendanud. Vanamoor pole mehega sõnagi reakinud, muudkui pööranud tule jeares üht külge ja teist külge. Kui vanamoor niiviisi tükk aega soendanud, siis tõusnud ta tule jearest ülesse ja läinud natukene eemale, kus ta meest haleda jealega paluma hakanud: "Ole hea mees ja tule mulle vanaemaks, ma suan paerga maha."
Mees aimanud paha ja tund kartust, aga põle vanamoorile vanaemaks läind.
Natukene aega läinud mööda ja vanamoor sünnitanud lapse, mähkinud teda mähkmedesse, istunud siis ise lähedal oleva puukännu otsa maha ja hakanud last imetama. Sellepeale jäänd mees jälle tukkuma ja ärgand alles siis ülesse, kui ju päike tõust. Vanamoor oli kõige lapsega kadund, muud kui seal, kus ta enne istunud, olnud kaks tammepakku: teine suurem ja teine veiksem.
Päävavalgega leidnud mees õige hõlpsasti õige tee ülesse ja suanud õnnelikult kodu.
E 9754/9756 < Põltsamaa khk - Martin Luu (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Suendite sündimine
Ennemuistene jutt
Kord hulkunud üks Soome tark pimeda sandi näul juhiga mööda maad ümber, rahva elu ja kombeid järele uurimas.
Ühel õhtul juhtunud Soome tark oma juhiga ühte peresse, kus parajasti pulmad olnuvad. Pulmaperes olnuvad kõik inimesed sandi vastu nii halastamata, et keegi temale suutäit leiba pole annud ega head sõna ütelnud. Aga santi pole ka uksest välja küiditud.
Soome tark vaadanud veel pulmamajas hea tükk aega, aga kui näinud, et asi sugugi pole paranenud, siis läinud ta uksest välja. Et jo õhtu kääs oli ja teisi talusid kuskil ligi lähidal pole olnud, siis olnud Soome targal hea nõu kallis, kuhu öömajale võiks jääda. Korraga torganud Soome targa juhile pere vihusaun silma ja Soome tark läinud oma juhiga sinna öökorteri.
Saanud Soome tark tükk aega vihusaunas olnud, kui ta korraga oma juhile öölnud: "Pojukene, jookse tua juurde ja vaata, mis pulmalised teevad!" Poiss läinud tua juurde pulmalisi vaatama, aga Soome tark hakanud isi tundmata sõnu valju häälega lugema.
Ei saanud veel kuigi palju aega mööda läinud, kui jo poiss tua juurest tagasi tuli, isi näust valge kui lubi. Kui poiss sauna juure saanud, siis küsinud Soome tark: "Noh pojuke, mis sa nägid pulmamajas?" Tükk aega läinud mööda, enne kui alles poiss vastust vanamehe küsimise peale võis anda. "Hundid, hundid, hirmsad hundid olivad pulmamajas!" vastas poiss hirmust väriseva häälega. Kui Soome tark poisi jutu ära kuulnud, siis ütelnud ta poisile: "Ole hea poiss ja jookse veel kord tua juure, tee tuauks lahti ja lase hundid tuast välja, aga isi karga sa siis kohe ukse kõrva paremale poole, ära sa seda unusta."
Poiss jooksis nüüd ruttu tua juure ja tegi ka nii, kuida Soome tark teda käskis. Niipea kui inimestest saanud hundid seda nägivad, et tuauks lahti oli, siis jooksivad nad üks ees ja teine taga kõik tuast välja, nii et mitte ühtegi tuppa ei jäänud. Kui Soome tark seda nägi, mis tua juures sündis, siis tuli ta vihusaunast ära ka tua juure, kus poiss jo ees oli.
Tuas leidsivad nad laudade pealt kõiksugusid söökisid ja jookisid eest, mis suenditest järele oli jäänud. Et meestel kõhud tühjad olivad, siis polnud neil muud midagi teha, kui aga toidul kinnitada keha. Mehed sõivad kõhud täis ja et neil siis muud midagi polnud teha, siis heitsivad nad magama. Aga hommikul, kui Soome tark ära hakkas minema, siis võttis ta tuleraua ja taelatüki kätte, lõi taela peale tuld ja pistis põleva taelatüki maja katusesse, mis peale maja kohe põlema hakkas. Oli niiviisi kõik ära toimetatud, siis pööras Soome tark põlevale majale selga ja läks oma teed.
Niiviisi sündisivad inimestest suendid Soome targa nõiduse läbi, milleks nad vist tänase päävani on jäänud.
E 9772/9773 (6) < Ambla khk., Jootma - Joosep Neublau (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Mustvete preester.
Mõnikümmend aastat tagasi kaevanud venelased Virumaal Seli mõisas kraavi. Ühel lõuna ajal heitnud venelased sööma peale puhkama. Kui Mustvete preester tulnud ühe venelase ette ja öölnud: "Tõuse üles ja tule minu järel." Venelane teinud silmad lahti ja nääb ilmsi, et Mustvete preester seisab tema ees. "Tule ruttu senna suure kivi juure, mis seal kraavi põhjas on. Sealt saad sa rahaaugu leidma, aga ära sa sellest kellegile räägi."Preester hakanud eeli minema, aga venelane pole julgend järele minna, sest ta teadnud, et nende preester surnud on. Venelane ajand teised venelased maast üles ja rääkinud, et nende preester käinud teda senna suure kivi juure kutsumas, et seal peab rahaauk olema. Venelased läinud kõik senna kivi juure, kaevanud küll sügavad augud ümber kivi, aga põle mitte kopikadki leidnud.
Teise pääva lõuna ajal tulnud jälle preester venelase juure ja käskinud teda üksipäine kivi juure tulla ja preester kadunud ise ära. Venelane mõteld tüki aega, viimaks löönud risti ette ja hakanud minema. Kui ta kivi ligi jõudnud, kuulnud ta kui laste nutmist kivi juures. Kivi ääre alt tulnud kuus poisikest välja, kõik kärnas nägudega ja ise peksnud rusikatega ühteteist. Kui nad venelast näinud, kadunud nad jälle kivi alla ära.
Korraga seisnud preester jälle venelase juures ja käskinud venelast kolm sammu kivist eemale auku kaevata, ja preester ise kadunud ära. Venelane kaevand sügava augu, kui üks raudasi augu põhjas nähtavale tulnud. Venelane tõmmanud kasti kaldale ja kangutanud kasti lahti, kus hulk hõberaha sees olnud.
Üks kärnas näuga poisikene tulnud ja sülitanud venelasele vastu silmi ja öölnud: "Mis sa sest tahad?"
Venelane viinud ikka rahakasti ära ja ehitanud enesele Mustvete toredad majad. Aga venelase silmad läinud poisi sülitamisest kärna ja seda sugu peab veel praegu järel olema. Rahvajutu järele, et see peab tõeste sündinud lugu olema. Üles kirjutanud J. N.
E 9806/9807 < Suure-Jaani khk. - Hermann Karell (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vanad jutud
Luule
Emajõe ehitus
Muiste tulnud vanaisa taevast maha ning kõik loomad kaebanud temale oma häda. Üks ütelnud temal olla joogijänu, teine - temal põle tööd ja aeg olla igav. Vanaisa leidnud kohe head nõu, ütelnud: "Ma näen, teil puudub midagi, ma tahan teile midagi määlestust teha. Kaevage omale üks jõgi ja mina tahan ise tema jooksu näidata."
Kohe hakkasivad kõik hoolega tööle. Rebane vidas sabaga jutti, karu kaapis käppadega, linnud kändsivad ka kõik nokkadega pori eemale, nii et sellest porist viimaks üks suur mägi kasvas.
Varsti oli ka jõekraav valmis, aga vett ei olnud sees. Vanaisa tuli jällegi taevast maha, valas oma kuldkarika seest vett jõkkke nong näitas, kuhupoole jõgi pidi jooksma. Nõnda oli jõgi valmis saanud ja tema nime saanud Emajõgi. Kaks lindu aga pole mitte jõge kaevama läinud, need olivad peoleo ja vihmakull ja nendele mõistnud vanaisa trahviks, et nad ei tohi mitte jõest juua, vaid peavad oma janu kustutama kastetilkatest ehk puulehtede pealt vihmavett. Nüüdki räägib veel rahvas kui peoleo ja vihmakull karjuvad, et nad paluda vihma, sest muidu nad ei saada juua.
E 9812/9814 < Suure-Jaani khk. - Hermann Karell (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kolm katlatäit raha
Muistsel aeal elanud üks kaval keskealine mees. Tema teadnud kõik kunstid ja ka seda, kuidas kuradi rahakatalt kätte võib saada. Tema oli kuulnud, et kurat iga neljapäeva õhtu vihelda tahta. Sellepärast kütnud ta neljapäeva õhtu sauna palavaks, pannud sauna vee ja vihad valmis, et siis kohe vanapoistel hea on tööle hakata, kui nad tulevad. Ise puurinud ta aga saunalae peale augu sisse ning kuulatanud sealt, mis nad saunas räägivad.
Kõige enne tulnud vanaperemees ise. Temal olnud seitse sarve peas ning toredam kui kõik teised. Tema järele tulnud veel hulk teisa, nii et saun olnud täis mis kubisenud. Viimaks hakanud nad ühestteisest läbi käima nagu vaimud ning keegi põle vihtlema hakanud.
Viimaks tulnud veel üks lombakas ja see olnud rahakatla hoidja. Kohe küsinud teised: "Kus sa rahakatla pannid?" "Pannin õue peale kivi ääre alla ega teda sinna keegi tea," olnud vastus ja kõik hakanud rahuga vihtlema.
Mees läinud ruttu sauna pealt maha kuuldud koha peale ja leidnudga suure katlatäie raha kivi ääre alt. Ta kannud katla kodu ning olnud oma saagi üle väga rõõmus.
Teisel neljapäeva õhtul kütnud ta jälle sauna palavaks ning läinud ise saunalae peale vahti. Kuradid tulnud jällegi kõik sauna ja kõige viimati tulnud jälle va tuttav lombakas rahakatla vaht. "Kus sa rahakatla panid?" küsinud teised. "Panin sauna nurga alla, ega sinna teda keegi tea" ning kõik hakanud rahuga vihtlema.
Mees roninud ruttu sauna pealt maha, läinud võtnud sauna nurga alt rahakatla ning tassinud kodu.
Mehe ahnus läinud aga ikka suuremaks. Ta kütnud kolmanda neljapäeva õhtu jälle sauna palavaks ja läinud ise oma tutva lae peale vahti. Kuradid tulnud ka kõik vihtlema ning kui lombakas jälle tulnud, küsinud teised: "Kus sa rahakatla pannid?" "Pannin õue, puujuurika alla, ega teda sinna keegi tea." Pärishärra aga rabanud ruttu ütelda: "Aga ei tea, ehk mõni kuulab?"
Kõik jooksnud kohe saunast välja ning sauna katus olnud vaimusi nii täis, mis mustand. Mehe aga söönud nad nii ära, et temast mida enam jäerele põle jäenud.
E 9815 < Saarde khk., Jäärja, Keremetsa t. - August Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Eesti rahva vanaaegsed pruugid
Kui mihklipäev noorekuu sees on, ei löö sel aastal looma toit ette.
E 9820 < Saarde khk., Jäärja v., Keremetsa t. - August Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tõnisepäev.
17. jaanuaril saab pühaks peetud, jõuluviina, -õlut hoitakse, roogasi tehakse, saab üks väike kakk tehtud. Selle sisse pannakse küünal põlema. Kakk saab härjapätsiks nimetud. Seda hoitakse seni, kui loomad kevadel esimest välja lähvad, siis peab karjane seda keik päev koti sees kaelas kandma. Kui õhtul koeu tuleb, siis leigatakse seda katki, antakse iga loomale tükk sest süüa, et loomad haiges ei jää.
See on kesktalve päev, loomade pool sööma on mööda, inimestel 2 kord nii palju vaja, enne kui uut saab.
Meri hakkab aurama, kaevuvesi lääb soojemaks, pool lund on tulemata, karu käänab teise külle.
Sigadel olla Tõnis kaitseja olnud. Sigu tapetakse sel pääval, keedetakse pea üksi ära tangudega.
Püha Tõnis, hoia mu oorikast,
kaitse mu karja,
ole mu söötja jootja.
Kui sel pääval ei saa seapää keedetud, siis sead ei sigine. Õhtul süüakse, muidu sead teevad kurja. Enne seda päeva ei näe siga mitte päeva, tal veiksed silmad. Nüüd näevad päikesest veikese ääre. Lastakse laudast välja, et päikest näha saavad.
Sel päeval peab põldo äestama, siis vili kasvab hästi.
Ketrada, nõeluda sukka, kududa ei tohi, muidu poevad sead aeda kurja tegema.
Õhtul mehed ütlevad: "Murrame talve selg katki."
Kapstaid ei tohi keeta, ussid söövad suil ära.
Kui päike sel päeval nii palju paistab, et mees hobuse selga karata saab, siis on suil hea heinasaak.
E 9823 < Saarde khk., Jäärja k., Keremetsa t. - August Kangur (1894) Siestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Linnupuude peremehed käivad Suure Reede öösel linnupuuaja ümber ja pistavad ikka kadaka- ja pihlakaokse sinna sisse, et mesilased, kui keegi nende juure kurja mõtetega lähab, heaste pistaksivad.
E 9824 < Saarde khk., Jäärja, Keremetsa t. - August Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Nääripääv ja kolmekuningapäev, nende mõlemate vahel ei tohi hoovi peal puid lõhkuda ega laastusi teta, ei ka ketrata.
E 9828 < Saarde khk., Jäärja k., Keremetsa t. - August Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
/jüripäev/
Puukoor lööb lahti, poisid teevad pajuviled.
E 9829 < Saarde khk., Jäärja k. - August Kangur (1894) Sisestanud Aire Kuusk 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
/jürip./ Jõuluõhtused õled põletasse ära, suitsetasse kapstamaad.
E 9830 < Saarde khk., Jäärja k. - August Kangur (1894) Sisestanud Aire Kuusk 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
/jõululaup./ Heinu saab tuppa toodud mälestuseks, et Jeesus heintes on hinganud.
E 9830 < Saarde khk., Jäärja k., Keremetsa t. - August Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
(näärid)
Tüdrukud toovad puud sisse, kus lasvad siis on paaris, siis saavad mehele.
E 9838 < Saarde khk., Jäärja k., Keremetsa t. - August Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vana jutt
Ennemuiste elanud üks vanamoor, kellel väga palju raha olnud. Kui ta ära hakanud surema, ei tahtnud ta oma raha kellegile maha jätta. Ühel päeval käsknud ta kõiki majarahvast välja minna. Tema poeg mõtelnud, mis ema nüüd tegema hakkab ja vaadanud läbi võtnmeaugu. Ema tõusnud sängist ülesse ja läinud kolde juure ja matnud oma raha tuha sisse, üeldes: "Enne ei pea seda raha kätte saama, kui alasti märga siit künnetakse." Poeg mõtelnud, mis alasti märga, see piab üks naesterahvas olema, ja kui vanamoor ära surnud, siis palunud ta oma pruuti, et ta ennast alasti võtaks. Pruut ei tahtnud küll mitte, aga viimaks täitnud ta tema tahtmist ja võtnud ennast alasti ja läinud adra ette, künnud sääl rahaaset. Raha tulnud ülesse, poiss saanud rikkaks ja võtnud tüdrugu omale naiseks ja elanud õnnelikult. Otsas. I. R. Kangur
E 9862/9863 < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jaan Tamm (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Keekist külamees käinud jõulupäevadel teed mööda. Tal tulnud söögiisu. Ta istunud metsa äärel tee peale maha, võtnud leivakoti valla ja hakanud maaveitsega leivatükkisid lahti leikama ja suhu pistma. Kõrraga tulnud hunt, midas mees kohe soendiks olema tundnud, ka ligi, istunud ligi ja vaadelnud kaua ja vaadelnud vesiste silmadega sööja teekäija otsa.
Mis teha, tarvis ka temale tükike leiba anda. Ta lõiganud tükikese leiba valla ja pistnud selle nua otsa ja küinitanud selle soendi suhu. Soend aga haaranud leivatüki kõige nuaga suhu ja jooksnud siis mehe silmist kaugele metsa. Sellest ajast läinud mõni aasta mööda ja mees arvanud oma nua koguniste kadunuks olemas.
Kui ta siis kord teed käies ühte linna oli juhtunud ja poesse saanud, näinud ta, kudas kaupmees sepa tehtud nuaga leibatükikeisi lahti lõiganud ja vaestele nälja täitmiseks jaganud. Mees vaadelnud nüüd nuga ja tundnud seda omaks, mis tal soend mõne aasta eest ära viinud oli.
"Austatud kaupmees," küsinud nüüd talupoeg, "kust olete selle nua saanud ja mis kombel? See näitab nagu minu oma olema, mida ma mõne aasta teed tagasi kellegile ära andma pidin." Kaupmehe palgele löönud esite puna, küsinud siis aga järele, kudas ja mil kombel mees siis omast nuast ilma jääma pidanud. Mees jutustanud nüüd, kudas ta jõulupäevadel teed käies leiba söönud ja soend metsast välja tulnud ja leiba igatsenud ja kui ta temale nuaotsaga leiba jaganud, siis soend seda kõige nuaga enesele võtnud ja metsa jooksnud.
Kui kaupmees seda jutust pealt oli kuulanud, ütelnud ta viimaks: "Tenu ja lõpmata tenu sulle, sa, hää mees, et sa mind sel kõrral jälle inimeseks tegite, milles ma sündinud olin. Mina olin seesama soend, kes sinult leivasuutäie sai ja selle peale jälle inimese elukombe ja teumoe leidsin, mis vist kellegi õela inimese läbi kautanud olin. Nüüd elan jälle jõukasti nagu enneist ja jagan selle minu õnneliseks tegeva nuaga ikka vaestele andeid, lootes, et seega vahest mõnegist pahamõtteline tuju ära kaub ja selle asemele rahu asemele saab. Sina aga võta need mõned kopikad enesele sellekõrdse leiva ja nua kahjuks, kui sa mind oma leivasuutäie jagamisega inimeseks tegid. Poleks aga sa seda teinud, ei tea siis, kus ma veel praegustki inimestest ära olnud oleksin."
Et mees mitte rikas mees ei olnud, siis võtnud ta kaupmehest pakutud kauni rahasummakese vastu ja saanud sellega oma vaest elu palju aidata.
E 9959/9962 (3) < Tarvastu khk., Vooru - J. Kuusk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vanal aal ollu üits peremees nimega Ants. Et ta joba vana poole mees ollu ja ikki olla poissmees, kutsun mõni tedä peris vanapoesisse.
Ta minnu ka mõnikõrd kossule, aga kunagi ei ole ta tohtin oma soovi neiule avalda - ta pellänu. Viimäte võttan ta nõusse õige poissmehesse jäia. Nõnda ku ta seda nõusse võttan, ei ole ta enämb üitsigi öö magada saanu: talle käenu luupaene selgä. Kui luupaene teda joba mitu ööd vaevanu, tullu tal viimate meelde, et sääl lähiksen üits tark elab. Selle manu minnu Ants nõu küsima.
Vanamoor ka õpenu: "Sina tee endale üits pihlapune pulk ja kae omale üits naeste rõõvas. Sinu sängu jalutsi otsen koral (pahemal) pool küllen om üits auk seina sehen, sääld käib luupaene sissi. Kui ta öösi su manu tuleb, sõs ära pelgä, vaid võta pulk ja pista kora käe kolme sõrmega augule ette. Sõs viska talle üits naeste rõõvas pää otsa ja tast tuleb üits ilus naene välla."
Ants minnu kodu ja tennu nagu tark õpenu. Kik minnu ka targa sõna järgi täide.
Hommuku minnu tüdruk üten tõestega nurme pääle ja tennu egä päev tubliste tööd ning olli egapäie viisak ja lahke. Nõnda minnu mitu aastakest mööda. Sääl tullu Andsul viimäti mõte päha seda tüdrukut omale naeseks võtta, mis soovbi ta ka türukule avaldanu. Tüdruk ollu sellega rahul ja nemä minnu õpetei manu, kes neid ka paari laulatanu. Nüüd elanu na 7 aastakest rahulikult ja selle aja sees ollu neil ka joba kolm last. Antsu kurvastand aga pallalt üits asi ja nimelt see, et tema noorik 7 aastakse sehen mitte ütte kõrda es naara. Küll kaenu Ants noorigat ka kigi pidi naarma haugata, aga kik asjata.
Üitskõrd ütel suvitsel pühap. naaran noorik ommetagi kolm kõrda. Nüüd Antsul perimist küll, mispärast ta naar? Õhtu, ku tõse inimese kik magama minnu, küsinu Ants õge pääle aaden: "Ütle ommetagi, misperäst sa täembe mitu kõrda naarid?" Naene vastanu: "Ku sa selle ärä ütlet, kost sa mind said, sõs ütle mia misperäst ma naari."
Nüid tõmmanu Ants pulga augu eest ära ja ütelnu: "Näet, siit august oled sa tullu. Täembe om sest just 7 aastakest tagasi." Nüüd nakanu ka noorik oma naarmist sellätama: "Kirikun naari ma edimese kõrra. Õpetei luges kantslen jutust, vanapagan luges läve kõrvan naarijt ja suikijt ja kirjut neid koolu hobese veritse naha pääle üles. Aga ku nahast puudus tuli, sikut vanapagan nahka hammaste vahel suuremasse. Nahk karas hammaste vahelt ära ja v.p. käis pää nõnda kõvaste seina vastu, et silma pääst vällä karasive.
Tõne kõrd naari ma tee pääl sedä, kudas kiriklise hobestega sõedive. Vanapagan seis keset teed ja ai jala pikka, nõnda et kirikliste hobese selle jala sellän komasive. Ku hobene komas, sõs ütel mõni: "Jumal, Issä, Pojake!" Ku vanap. seda kuuld, tõmmas ta ennäst konku ja lask tagast otsast sinist suitsu vällä, aga ku mõni ütel: "Korat, mis sa ikki komid!" sõs olli vanapaganal hää meel ja ta ai jala veel enämb pikka.
Kolmat kõrda ma naari, ku me usse (õue) tullime. Väratitulba otsan kiike üits harak ja kätsat': "Ku vanapagan ära lääb, sõs tule ja võta siit tulba alt rahakatal ja toida ning kata selle rahaga oma latsi!"
Nende sõnadega läits naene ku kärblane august välla. Sinine suits keerel veel tükk aiga augu ümmer.
E 10074 (31) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestanud Kristin Haugas 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vikerkaar kuulutab kuiva ilma vihma järel.
E 10074 (34) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Müristamine täiskuu aeg - vihma pikaldast.
E 10075 (41) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Mets kohab, kõrvad sögelevad, kanad soplevad - sula.
E 10076 (49) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui näripää puud härmas, tuleb hea vilja-aasta.
E 10076 (51) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Näripää mets vangis, annab jumal vilja voodu.
E 10077 (63) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui küindlapää lõukesed vanakuul tulevad, toovad häid sõnumid.
[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]