Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
E 10243/10245 (14) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Soendi kirikus minek
Karksi Rauksild olivad peretütar ja teenijatüdruk Karksi kirikus läinud. Kui nad Papimaa kohta saanud olivad, oli sääl Kivikraavi tee ääres üks hobune ilusa varsaga rohtu söönud heinamaa pääl. Seda nähes ütelnu peretütar teenijatüdrukul: "Illi sõtsik, mul tuleb uni pääle, heidame, aega on küll ju veel kirikus minna." Teenijatüdruk ei tahtnud küll järgi anda. Kui peretütar teda palunu, siis annud ta viimaks ometi järele ja heitnud magame. Teenijatüdruk heitnud küll magame ühes peretütrega, aga uni ei tulnud tal ometi pääle ja vaatnud salakeisi, mis peretütar tegema hakkab.
Peretütar mõtelnu ka, et nüüd teenijatüdruk magab, ega ta ei näe, mis ma nüüd tegema hakkan, sest teenijatüdruk oli ka nagu peretütre nähes ennast maganust teinud.
Peretütar tõusnud siis maast üles, võtnud suure puupääga nua taskust välja, mis ta vist kodust ligi oli võtnud. Ta pannud siis selle nua maha selili ja isi karanu kolm korda üle nuatera kukerpalli ja isi ütelnu:
"Niuh, nauh, nahk seilga,
kiuh, kauh, karva selga,
siuh, sauh, saba taga,
iuh, auh, huint valmis."
Siis olnud ta huint valmis ja karanud varsa kurku kinni ja söönu varsa ära! Teenijatüdruk vaatnud aga hirmuvärinal varjust. Ühe kübemekeise maksa jätnud ta veel üle, selle annud ta teenijatüdrukul süüa. Teenijatüdruk ei ole seda küll kuidagiviisi süüa tahten, visanud ta salamahti kõrvale.
Siis visanu peretütar jälle kolm korda üle nuatera kukerpalli:
"Niuh, nauh, nahk maha,
kiuh, kauh, karva maha,
siuh, sauh, saba maha."
Kui ta need sõnad saanud lõpetanud, siis saanud ta jälle inimeseks: "Siis läinud nad teenijatüdrukuge kirikus. Teenijatüdruk oli aga selle sündinud loo kirikherral ära jutustanud, mis ta oli näinud.
Kirikhärra oli siis ristinud peretütre ristiusku. Kui peretütar sellesama korrage tääda oli saanu, et teenijatüdruk seda kirikhärral oli tääda andnud, siis ütelnu peretütar: "Oleks ma täädnud, et sa sääl kavalust kuulasid, ma oleks so varsa asemel ära söönud.
Kui kirikuteenistus läbi oli olnud, siis läinud nad mõlemad, peretütar kui ka teenijatüdruk, kodu.
E 10258 (20) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Karksi kiriku keldrist
Karksi kirikus altari kohas kirikuseina sees on üks uks, mis enne lahti on olnud ja nüüd kinni naelutud on. Enne kui uks lahti on olnud, nii kõnelevad vanemad inimesd, siis olla nad näinud, et sääl vanaaegseid kuldasju on olnud näha ja ka alati ilmutusi nähtud.
Kord istunud kullapütil veike must koer, kord olnud üks must kass ja kord vahtinud üks suurte sarvedega oinas ukse pääl.
Kord viskanud kiriku vöörmünder kiriku pühkmed sinna keldrisse. Siis tulnud kolm meest musta vammusse (särgi) seljas ja laialehega kaabud pias säält nimetatud keldrist välja ja ei annud enam vöörmündrile hingearmu.
Kui kiriku vöörmünder kodu läinud, siis tulnud need mehed metsas tee pääl vastu ja ütelnud: "Mis sa meist tahtsid, et sa kiriku pühkmed sinna keldrisse visasid." Ja ninda kiusanud nad seda vöörmündrid alati.
E 10267 (1) < Palamuse khk. - Helene Maasen (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Ussisõnad
Iirusilla, aerussillas,
nägemata siirusilla.
Ära mind sala salvagu,
nägemata näpistagu!
E 10270 (1) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui surnule puusärki tehakse, peavad laastud puusärgi valmiks saamiseni ära põletatud saama, muidu saada varsi keegi surema, iseäranis abielupaari juures.
E 10272/10273 < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Jeesus, Peetrus ja Jaan
Kord kõndinud Jeesus oma jüngritega - Peetrus ja Jaan - õhta eel talule ja palunud öömaja, mida nendele ka lahkeste lubatud. Peremees tunnud neid ja teadnud, et nendel ikka imetegevad võimu on ja palunud Peetrust, kas ta ei vöiks homikul tema reht kudagi aidata imetegevalt ära peksa, mida Peetrus ka lahkeste lubanud.
Homikul tulnud peremees ja palunud Peetrust rehele tulla. Peetrus aga ei julgenud asja ette võtta ja jätnud minemata. Peremees kobanud kepi ja peksnud Peetrust, kes voodis äärel magaja olnud. Peremees läinud välja ja pidanud perega nõu, et tarvis kõik korrast läbi kutsuda ehk on nad kõik aina kelmid. Peetrus kartnud aga peremehe uueste kepiga tulekut ja heitnud üle Jeesuse keskele arvates, et siis ehk tagumisest kõrvale puigata.
Peremees tulnud ja küsinud keskmiselt: "Eks tule ja aita mul reht peksa." Niipea aga Peetrus eitanud, nüpeldanud peremees Peetrust uueste. Nüid läinud peremees rehe juure ja teatanud, et ka tõine kelm olnud ja läinud tuppa, et kolmandama ja viimsega veel asja katsuda. Seni aga peremees õues olnud, kobanud Peetrus keskelt seina ääre Jaani taha ja jätnud Jaani keskele selle mõttega, et peremees küll Jeesust tunda, aga mitte neid, ja nii Jaan see viimase valu võtab. Kohe ilmunud peremees ka kolmandamat korda ja küsinud seinaäärselt: "Eks tule ja aita sina mul reht peksa!" Nii pea aga Peetrus vastusega viivitanud, käinud kepihoobid Peetruse pihta.
Nüid tõusnud Jeesus üles, keelanud peksu ära ja läinud peremehega rehe juure, pannud lademe põlema, käinud ise ümber ringi. Saanud tuli seina ligi, seal löönud ta kepiga tulde, tõreledes: "Tasa, Laurits, tasa, Laurits" ja nii kestnud see kuni aganad, õled ja terad igaüks ise hunnikus olnud.
Kui ta jüngritega edasi läinud, tõrelenud ta Peetrust usujulguse puuduse pärast. Peremehele olnud Jeesuse töö aga nii meeldiv, et ta tõise rehe peksmisel kohe lademe põlema süidanud ja naesega ringi kõndinud, keppidega tuld tõreledes: "Tasa, Laurits, tasa, Laurits."
Tuli aga tõusnud rehest taeva poole ja peremees naesega tänanud õnne, et eluga peasenud.
E 10305/10306 (7) < Ambla khk., Tapa k. - Otto Hintzenberg < Johannes Sapmann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 (1894)
Katked katkujuttudest
Endistel aegadel, kui katkud inimesi häävitanud, olnud üks väga kaval eit, kes ennast katku eest mõistnud hoida. Katk saatnud oma häävitust inimeste hulka mitmel viisil: pannud mitmesuguseid pisukesi asju, kas rätikuid, raha, nuge jne. teede peale maha. Kui keegi neid asju leidnud ja maast ära korjanud, jäänud haigeks ja pidanud tingimata surema. Kes aga asju pole ära korjanud ega nendesse puutunudki, see pole ka haigeks jäänud. See olnud aga raske katku eest hoida, sest mõnikord olnud ka vili põllul katkuseks tehtud.
Nimetud kaval eit läinud aga, kui katkust kuulda saanud, toidukraami ligi võttes põlisesse metsa ja olnud seal niikaua, kui haigus ära raugenud. Saanud kaasavõetud toidud otsa, siis toitnud ta ennast rohujuurtega ja marjadega. Et vanal ajal inimesed muud surma pole surnudki kui katkusurma, siis elanud see eit väga vanaks, ligi kakssada aastat. Teda hüütud pärast katkueideks.
Ka käinud katk vanamehe ehk vanamoori näul mööda küla ja torganud kepiga inimesi. Ükskord tulnud katkutooja vanamoor ühte peresse. Peretütar roninud ahju peale. Katku-vanamoor torkinud kõik kepiga läbi, tüdrukut pole ülesse leidnud. Läinud siis vanamoor kolde juure ja hakanud koldel olevast pajast hernesuppi sööma. Tüdruk olnud parsil nii hirmu täis, et üle ahju otsa katkuvanamoori kuklasse kukkunud. Tüdruku silmad olnud tahmased, katkuvanamoor jooksnud tuast välja ja pole sellestsaadik enam katkuhaigust laiali lautanud, rahvas võinud jälle paremast hinge tõmmata.
E 10312/10315 (11) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Johannes Sopmann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Jutukene sõnajalaõiest
Keegi upumees läinud jaanipäeva öösel kella kaheteistkümne ajal metsa sõnajalaõit otsima. Sõnajalg pidada igal jaanipäeva öössel õitsema ning õnn sellele, kes selle õie kätte saab, sellel lähevad kõik ettevõtted õnneks.
Sellepärast ka kurjad vaimud seda rohuõit inimeste eest hoiavad. Juba mitu korda oli ta käinud õit tabamas, kuid ikka oli temale õnnetusi juhtunud. Esimesel korral oli jõed ja kraavid põigiti ees olnud, nii et metsa ligigi pole peasenud. Mees pidanud nukralt tagsi pöörama. Mehe paha olnud veel suurem, kui kuulnud, et sarvik ise neid silmamoondamise abil mehe silma ette tuua, kuna julge edasitormaja ikka sihile jõuda. Et aga julgesti edasitormaja kuskile kraavi ega kusristikku ei kukuks, olla hea surnuajal hauda kaevates niisugused puusärgi lauatükid otsida, milledel oksaauk sees on ning nendest lauatükkidest prillid teha. Nende prilide läbi vaadates võida aru saada, kust mets ehk mägi, kust kraav ehk kaevandus on.
Mees muretsenud omale järgmiseks jaaniööks niisugused prillid ning läinud nüüd õnne katsuma. Pole enam midagi takistajad ees olnud, jõudnud õnnelikult sihile. Sõnajalaõis säranud mehele eemalt vastu, muudkui krahmanud mees õie pihku ja las käia kodu poole. Küll lipanud mees kiirelt, siiski tormanud üks müsajas kogu põesastikust temale järele, kiskunud temal sõnajalaõie pihust, kui ka puusärgi lauatükkidest prillid nina pealt ära.
Mees läinud pahal meelel koju, kuulanud targematelt nõu, kuida õit nõnda hoida, et sarvik kätte ei saaks. Antud nõu kadakapuust karbiga õnne katsuda, sõnajalaõis sinna sisse panna. Teinud siis mees karbi, uued prillid ka, ning läinud siis jällegi jaanipäeva õhtal. Saanud õie kätte ning tormanud siis kodu poole. Kuid jällegi tabanud sarvik tema kinni. Pole temal nüüd võimu olnud õit ära võtta, kuid võtnud mehe kukile ja tassinud oma kodupaika. Seal pannud mehe kindlasse kohta kinni ning pole lubanud enne lahti lasta, kui mees sõnajalaõie tema kätte annab. Mees pole aga õit lubanud anda, vait olnud nurisemata vangis. Mõnel päeval olnud tema üsna üksipäini kodu. Ühel päeval kuulnud ta ühes nurgas olevas kapis müdinat. Avanud kapiukse suure vaevaga, kapist tulnud veikene lind välja, kes vähe ajaga suureks kotkaks sirgunud. Tänanud meest, et mees teda ära peastnud ning lubanud meest ära peasta.
Varsti põgenenud nemad tualaest maja katuksele, seal istunud mees linnu selga ja sõitnud oma koju.
Seal hakanud ta nagu uut elu elama. Sõnajalaõis teinud teda teiste inimestele nägemataks. Ta elanud kui herra kunagi, söönud selle laual kõhu täis, kellel toitu küll arvanud olema, võtnud omaks, mis ilusaks pidanud. Kaua aega toitnud tema ennast nii ühe rikka peremehe laual ja käinud selle rahakotil võersil. Sõnajalaõit pole põrglane enam nõudmas käinud.
Üks kord ostnud tema omale uued riided, võtnud vanad seljast ära. Unustanud sõnajalaõie teise kuue tasku ning läinud siis jällegi rikka mehe rahapunga kallale, arvates, et teda keegi ei nää. Kuid mehike võetud kinni, pargitud tal kere urvaplaastriga läbi ning pandud vangi. Küll kuulanud mees oma vanade riiete järele, pole aga neid kätte saades sõnajalaõit enam taskust leidnud. Pidanud mees oma elupäevad nüüd vaevaselt surma poole saatma.
Juhannes Sopmanni suust.
E 10355/10356 < Viljandi, V.-Võidu v. - Hans Pihlap (1894) R. Põldmäe rmt Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vanatüdruku lugu
Elanud korra elatanud vanatüdruk, kellel kange himu olnud mehele minna, mehe hõlmas magada ja lapsi kasvatada. Aga et tal kedagi võtjad ei ole tulnud, siis läinud ta laudile, võtnud õlevihu lapse asemele hõlma ja õlekoo teisele poole, tagaselja mehe asemele.
Natukese aja perast nihutanud ta ikka persega õlekubu ja ütelnud: "Nigu, nihka sinnapoole ja anna lapsele ruumi!"
Maha heites olnud ta selja laudiaugu poole pöörnud ja nõnda aeg-ajalt nihutades nihutanud ta ennast viimaks kõige õlekoo ja hõlmavihuga kolinal laudiaugust alla. Laudiaugul aga olnud, muidugi mõista, redel ees. Vanatüdruk kukkunud kaelapidi redeli pulkade vahele ja käännud seal oma suu selja poole. Muidugi mõista sures ta selle haleda nalja kätte ära.
E 10356/10358 < Viljandi, V.-Võidu v. - Hans Pihlap (1894) R. Põldmäe rmt Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Poiss ja tüdruk
Üks poiss tahtnud korra ühte tüdrukud omale naiseks. Tüdruk pole aga talle läinud, vaid läinud palju kehvemale, aga südame poolest paremale mehele. Ka see rikkam ja kurjem mees võtnud omale teise tüdruku naiseks.
Kord lüpsnud vaesema mehe naene kitsi, kui tema endine naesekstahtja rikas mees sealt mööda läinud. See näinud teda kitsi lüpsvad ja ütelnud: "Mis sul viga oli mulle tulla, oleks kaks lehma lüpsa olnud, nüid kükita siin va ahtre kitsi all!"
Naene tõusnud kitsi alt üles ja ütelnud: "No mis mul siis viga on siin kitsi all kükites, ma tean, et mul on ometi rahulik elu, ega keegi mind siin ometi ei tülita. Ma lüpsan kitsi ära ja kui ma tahan, viskan veel piima kitsile perse kah!" Nende sõnadega tõstnud ta kitsi saba üles ja visanud karsäuh lüpsikuga piima kitsile saba alla!
E 10419/10422 < Ambla khk., Jootma - Josep Neublau (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kaardimängija
Kord elanud vanal ajal üks rikkas mõisnik, kes iga pääv muud ei teinud, kui olla kaarta mänginud. Ta olnud juba ennast nenda sisse harjutanud, et öösel, kui ta magamast üles ärganud, kaardikimbu võtnud ja üksipäine hakanud mängima.
Võerad ei saanud rikka mõisniku majast kaduma, ühed tulivad, teised läinud ja rikas mõisnik olnud iga mängija vastas number üks mängija ja igaüht ta oli võitnud. Rikka mõisniku lossis põle ilmaski argipääva olnud. Võerad pillimängijad, tantsijad ja kaardimängijad, neid olnud ööd kui päävad loss täis. Teenijadki laulnud: "Ei lossis ole argipää, vaid püha, püha alati."
Kui tema nenda oma elu esimese poole iga ära oli elanud ja viimase poole eluaastate sisse astunud, siiski ei ole parandanud ta oma meelt. Ühel jõululaupa õhtal põle ta lossi ühtegi kaardimängijad tulnud, ta sõitnud linna võerastemajase mängima, aga oh õnnetust, see õhta kautanud ta oma raha viimase kui kopika. Ta tulnud kodu ja olnud nii rahast puhas kui hiidlase püksinööp.
Teisel õhtal läinud ta tagasi mängima, võtnud oma raha viimase kopikani kodunt juure, tagasi tulles olnud ta niisama puhas kui esimese korral, ehk aja ora perse, rikka mõisniku majast enam kopikad ei leitud.
Kolmandamal õhtal läinud ta veel mängima, lootes, ehk ikka võidab, aga ei paremad ühtigi, juba siis oli oma peavarju (lossi) ära mänginud.
Nüid olnud rikkast mõisnikust kerjaja saanud, mis nüid heaks nõuks võtta? Ta võtnud oma püssi, läinud metsa, et tarvis ühe kuuliga ennast seest tinutada, kes kurat seda häbi enam jõuab ära kannatada. Kolme pääva eest põhjatu rikas, nüid vaesem kui kirikurott. Ta sedanud püssi otsa südame kohta ja hakanud jala varbaga trikli peale vajutama, kui korraga tema ees kadakapõõsa all üks pisikene punase frakiga poisikene tantsinud ja ise laulnud: "Kükk, kükk, kükk, kükk, küirakile. Püssi ots on püstakille."
Härra näinud poisi tantsima ja kuulnud neid laulusõnu. Ta võtnud ja anud selle paugu pisikese poisile senna kadakapõõsa alla, kust sinine suits üles tõusnud.
Ta läinud senna vaatama ja leidnud ühe kaarti, padakuninga, sealt maast. Ta viskanud kaarti maha ja öölnud: "Nüid te kuradid surmatunnil ei taha mo silma eest kaduda!" ja pannud teist korda püssiotsa südame kohale, et ennast maha lasta, kui jälle pisikene mehike oma kää püssiaambri külge pannud ja öölnud: "Rumal mees, sa lased ennast sellepärast maha, et ennast vaeseks oled mänginud. Mine too see kaart sealt maast ära ja hakka jälle mängima, küll sa nääd, sa saad kolm korda rikkamaks, kui sa enne olid."
Mõisnik toonud kaarti kadakapõõsa alt ära, vaadanud: "Ilus padakuningas, põle veel kordagi taga mängitud."
Veike mehike öölnud: "Kui sa mängima hakad, tee näpp suus märjaks ja katsu seda kaarti na salaja taskus, et teised mängijad ei nää, siis pead sina iga kord võitma. See kaart jääb sinule, aga selle eest pead sa mulle kolm tilka verd oma pahema kää nimetissõrmest andma."
Mõisnik põle tahtnud verd anda, lubanud siis anda, kui näha saab, kas tema selle kaardiga võidab. Mõisnik mõelnud risti ja põiki oma eluloo läbi: "Häbi on mul igapidi ja see kole vaesus ja teiseks mo suur mõisniku au! Ah, kus kurat ma sellega saan. Säh käsi, võta see veri ja anna kaart seia."
Veike mehike hammustanud sõrme otsa pisikese täkke ja lasknud kolm tilka verd ühe pisikese toosi sisse tilkuda, pistnud toosi tasku ja olnudki kadunud.
Mõisnik läinud kodu. Ta olnud sellega kõige rohkem kimbus, mitte kopikad põle raha olnud, kellega kaarta minna mängima. Ja teiseks, ükski endine mängija, keda ta võitnud oli, ei tulnud tema lossi enam mängima. Ta pannud oma kõige paremad riided selga ja läinud linna võerastemajasse mängima. Kõigepealt mänginud ta oma riiete peale, ta olnud võitnud ja ikka ühtelugu olnud võit mõisnikul. Teisel pääval läinud mängima ja võitnud oma mõisa tagasi.
Ja nii käinud ta mängimas iga pääv ja alati olnud ta suur võitja. Keegi põle enam temaga tahtnud mängida, sest ta võidab meid purupaljaks. Nii olnud siis veikese mehikese jutt tõsi, et kolm kord pead sa rikkamaks saama ja nii ka olnud.
Aastad läinud mööda, aga mõisnik põle oma mängimist mitte maha jätnud. Oma ligidal põle taga keegi mänginud, siis käinud ta võeras linnades mängimas, ta rikkus olnud musttuhat miljonid suur.
Aga ükskord jäänud see härra haigeks, küll käinud tohtrid ligidalt ja kaugelt, aga keegi põle võinud aidata, sest pisikene punase prakiga kurivaim seisnud alati te silmade ees ja vaevanud teda hirmsaste.
Kui ta üksipäine oma kambri jäätud, siis kuuldud teda suure häälega vaidlema. Kui proua teda vaatama läinud, põle seal kedagi näinud, kes härraga rääkinud. Kui proua küsinud, kellega sa siin rääkisid, siis öölnud ta: "Pisikene punase prakiga poiss oma teendritega tahavad mind kinni siduda, Näe, praegu tuleb, suur nöörikimp kääs. Tulge appi, tulge appi, juba hakkavad jalgu siduma!"
Proua kutsunud kõik mõisapere kokku, aga keegi põle midagi näinud, kui härra aga trampinud jalgadega ja vehklenud kätega voodis (sängis) ja padakuningas (kaart) olnud härra rindade peal, mida proua põlevase ahju visanud.
Natukese aja pärast hakanud hära jälle karjuma: "Tulge appi, leigake need nöörid katki, nad siuvad minu kääd ja jalad kinni, küll tõmmavad kõvaste nööridega ihu sisse." Jälle rabelenud härra ja öölnud: "Ometigi sain veel nöörid katki" ja jälle olnud padakuningas härra rindade peal, härra tõmbanud kaardi lõhki.
Jälle hakanud härra karjuma: "Tulge appi, nüid tahavad minu pead otsast ära tõmmata. Juba siuvad käsi ja jalgu kinni, ei enam jäksa katki tõmmata, nüid siuvad traatidega." Selle peale jäänud härra vagaseks ja härra olnudki surnud. Aga kudas ehmatanud kõik mõisapere ära, sest härra pea olnud otsast ära ja kaela otsas vere sees olnud kaart - padakuningas.
Keegi põle enam kaarti julgenud minna ära võtma. Vahimees lahutanud vaiba härrale peale ja kõik läinud oma teed. Kui kohtuametnikud senna kutsutud asja järele vaatama, olnud härral jälle pea otsas, aga hingetoss olnud igaveste kadunud. Lõpp.
Rahvas räägib, et see peab tõestesündinud lugu olema, sellepärast ei mulle mitte mõisa nime. J. Neublau.
E 10441/10442 < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vanast, kui alles meie esivanemad paganad olid ja oma kõige suuremad jumalad Taarad kummardasid, siis oli neil niisuguseid Taara kummardamise kohtasi palju. Üks niisugustest Taara kummardamise kohtadest oli ka Tarvastu kiriku lähedal mõisa põllu sees olnud, seal näidatakse meile ühte väga vanad männapuud, mille juurte alla ohvrid olla kantud Taarale. See männ seisab tänapäevani mõisa nurme sees kirikumõisa kaasiku kõrval ühe kingu otsas alal.
Siis kui ristiusk seie toodi ja kirikuid ehitama hakati, siis ehitati ka Tarvastu Taara kõrva kirik, kus praeguses Tarvastu kirikus selleaegsed ehitusmüürid ka alal on. Rahvas aga kutsunud seda kirikud oma jumala Taara järele "Taara vastu" seepärast,* et ta nende jumala kõrval seisis. Tänapäevanigi kutsutakse seda kihelkonda kiriku järele Taara vasta ehk vähe rahva suust muudetud - Tarvastu.
*Võibolla, et Taaravastu mitte ei tähenda, et kirik Taara kõrval seisab, vaid et ta kõige oma õpetusega Taara õpetuse vasta käib.
E 1003 (4) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Karoliina Kagovere 1998, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Tulle ei tohi süllätä, sõs minnev keel kärnä.
E 1003 (1) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui karjane keväde edimest kõrda karjaga kodu tuleb, sõs piab ta selle sama karjavitsa, mis ta hommuku üten võtt, tagasi kodu tooma - siis ei kaduvat eläjä suvel ärä.
E 1003 (2) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui suu mõskmise järgi maalise suu pääle tuleve, sõs peab see inimene mõne hõbetse asja küllest suumõskmise kotale hõbet maha kaapma, sõs saavat tervese.
E 1003 (3) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui küläst koer tuuas, sõs puuritas oherdiga auk seina sissi, lõigatas koeral tükk karvu hänna otsast ärä, pannas oherdi auku ja lüüäs pihlapune pulk ette, siis ei minnev koer tagasi.
E 1005 (16) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui noorkuu õige seliti om, sõs saavat sel kuul paelu surnit.
E 1005 (17) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul savitamine tekitab ritsikid ja karakanne (prussakaid), kuna vanal kuul savitamine neid häävitab (see on osalt tõsi).
E 1005/6 (19) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Enne ja peräst pärtlepäevä (24. aug.) kolm päeva ollev lepp paju poolvelle. Sel aal om nimelt keskrüa mahategemise aig ja et sõs põllumehel aiga ei ole pajju (pajustik) uut ägle vahevitsa otsma minnä, ku vana katik lääb, ollev sõs lepp, ku egäl pool saadav puu ennäst sellesse aasse nõnda sikkese muutan, et ägle vahevitsase küllalt kannatavat käändä.
E 1006 (20) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui karjastel midagi ära kaob, siis panevad nad vanapagana, kes muidugi ära om võtan, aidusse. See sünnib nii: võetas kaits peenikest puuossa, painutades na looga sarnasesse kõverase ja pistetas sõs maa sissi - muidugi kõik otsad nõnda, et ülemisel kokkupuutumise kohal üks look teisest risti üle käib. Siis võetakse vanapagan (üks kuivand hundikulu tükk), pannakse aiduse ja üks karjane hakkab teda puupulgaga peksma, kusjuures ta ise hüüab: "Anna kätte vanapagan, anna kätte vanapagan, jne." Tõised muidugi otsivä ja kui nad asja kätte leiavad, siis võetakse vanapagan kohe välja, kui aga mitte, siis jääb ta ikka vangi.
E 1008 (18a) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kohtade nimed Voorust
Kuningaväli - paik, kus pardiajajate kuningas on vastastest ära tapetud.
Ristikiriku mägi - natuke kõrgem koht nurme sees, mis üleskündmata on, millel surnuluud, kivid, vundamendid maa sees ja üks äräsammaldanud kivist rist tema nime tänini veel tõendavad.
Linnamägi. Üigumägi. Pööramägi. Anniaseme kink. Ärgistemägi. Laatreniidu kink. Tatremägi. Nabamägi. Villemamägi. Kasemägi. Varapumägi. Laberikmägi: pikk mägi. Umbjärv. Ruusamägi.
E 1009 (18b) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Ristikivi oja. Antsu oja. Kubja oja. Koolitare oja ja Põrguorg. Viira oja. Kubjaorg. Ristikiriku mõts. Ottissaat. Tuhalaan (mõts). Põramõts. Soesaadukandsik. Kassaat. Uisaniidu kuusik. Härrapalu. Simmusanna nurm. Põndsiku mõts. Särkakuru. Laanekuru Hansu küla. Sinililli küla. Käru kuru. Soovik (mõts). Miina niit. Sopu niit. Tainas niit. Laat niit. Pata niit. Tani niidu kaal. Tutisoo. Lautesoo. Kohvisoo. Põdrahaua niit. Paasimaa.
E 1009/10a (18c) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kohtade nimed Vana-Suislepist
Järgülä oja. Koordipooline pedästik. Järguläpalu. Turba palu. Asumõtsa soo. Asumõtsa soo. Iissaar. Uiualune. Siiviku nurm. Närtsu niit. Koobi kink. Soone lepik. Kullissaar. Pimejüri saar. Luska saar. Emäusse soo. Rebäste kingu. Meeri ase. Solusaadu mõts. Veneste niit. Rõsve niit. Õitsiaseme mõts. Moori soo. Rammik. Kopa niit. Arapu niit. Riisnõna niit. Munamägi. Roomõts. Neeliksteniit ja oja. Tarusilla oja. Tinni oja. Koogipaju niit. Mülkeperse niit. Laudsilla oja. Rundsi jõgi. Nälgumõts. Soopa soo. Pülmse niit. Lüüsi oja.
E 1010a (4) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Unenäo seletused
Suurvee sihen kõndma - villa õnnistust.
E 1020 (10) < Kolga-Jaani khk., Kolga-Jaani v., Rõika k. - Johann Kampus (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui jõulu- ja uuaastaöösi pailu tähti taevas om, sündi sellel aastal pailu loomasi.
E 1023/4 (39) < Kolga-Jaani khk., Kolga-Jaani v., Rõika k. - Johann Kampus (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui külaline ära minnes poisi ja tüdrukuga jumalaga ei jäta - kui neid majas peaks olema -, siis lähavad need paari.
[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]