[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 27321/2 (71) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Mädajärv Palupera ja Arula piiris Otepää kihelkonnas on üks veikene umbjärv, mida Mäda- või Püsniku järveks kutsutakse. Järve ümber on suur soo. Vanasti oli järve asemel üks suur küla olnud, mida Vaela külaks kutsutud. Praegust on raba ääres üks talu, mida ka Vaela kutsutakse. Korra olid mustad pilved taeva peal nähtavale tõusnud, kiirelt kõik Vaela küla kohta sõudnud ja kui toobrist oma vett küla peale kallanud, nii et väha aja järele küla asemele järv oli ilmunud. Hiljemalt oli järv kinni kasvanud, kuna nüüd aga veel tükikene keskpaikas vett on. Hiljemalt leitud rabasoo seest järve äärest tammepuust väravapostid, milledel kuus raudrõngast küljes oli olnud, mis selget tunnistust endisest elust nüüdse järve asemel annab.

E 27322/3 (73) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva
Vahetud laps Vanal ajal oli vanapagan ühe ristiinimeste lapse oma lapse vastu ümber vahetanud. Ta käinud ka tihti oma last vaatama. Kui ta tulnud, küsinud ta iga kord: "Poeg, mis sulle süia antakse?" "Putru, putru," vastanud see. "Või putru, või putru. Kas lautas lehmi ei ole, et piima sulle ei anta? Kas aitas linnaseid ei ole, et õlut sulle võiks anda?" Iga kord, kui vanapagan ära läinud, söönud ta lapsehoidja ära. Korra, kui rahvas jälle kõik põllul tööl olnud, tulnud vana oma poega vaatama. Nüüdne lapsehoidja olnud aga targem kui teised. Ta pannud omad riided umbrepaku ümber, ise aga läinud tuaotsa peale pakku. Kui vanatont pakku oli näinud, mõtelnud ta selle lapsehoidja olevat ja pannud nahka. Ise aga kiitnud: "Magus ta küll maitses, aga kondid olid kõvad." Kui lapsehoidja lugu tõistele inimestele oli rääkind, läinud need targa juure nõu küsima. Tark ütelnud: "Kütke ahi haavapuudega palavaks, ähvardage siis laps ahju visata." Inimesed teinud ka nii. Kui last parajalt ahju tahetud visata, tulnud vanakonn sisse, laps süles, viskanud põrandale maha, võtnud oma lapse ja ütelnud: "Kas ma teie lapsega nii tegin?" Laps aga olnud väga ära vaevatud ja suu viltu kistud.

E 27326 (78) < Pärnu khk. - Johann Kukrus (1896) Sisestas Jaana Puksa 1998, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tuulispea Üks mees oli tihti tuulispeaks käinud. Korra oli üks teine mees näinud, kuda mees metsa läinud, pikali heitnud ja kuda üks parm mehe suust välja oli lennanud. Teine pöörnud mehe pea sinna, kus enne jalad olid olnud. Tüki aja pärast lennanud parm tagasi ja otsinud mehe suud ja keeritanud jalgade ümber. Nüüd pööranud teine mehe ümmer, misläbi parm mehe suust sisse lendanud ja ta üles ärganud. Sestsaadik ei ole ta enam tuulispasaks käinud.

E 27326/7 (80) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Unes juhatud raha Üks naine oli maganaud ja unes juhatud talle raha. Üteldud: "Tõuse üles, võtta köögist jahumatt, mine oma karjamaa ääre peal põhja pool kasvava kadakapõesa juure. Seal on rahaauk. Võta salt üks matitäis, sest saab sulle küll. Värava peal on kaks meest, nende vahel on üks vasikas, mida nemad nülivad. Sina ära karda neid, vaid astu vasikast üle ja too raha ära." Naine ärganud üles, leidnud pimedas jahumati üles ja läinud tähendud kadakapõõsast otsima. Väraval olnud kaks hirmust meest, kes sõna lausumata ühte vasikat nülginud. Naine oli küll väha kartnud, astunud ometi vasikast üle. Kadakapõõsale jõudes leidnud ta sealt juhatud rahaaugu, täitnud oma mati ja tulnud tagasi. Tagasi tulles ei ole väraval enam kedagi olnud.

E 27327 (81) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Nurja läinud rahasaak Kahele mehele juhatud unes silla alla raha. Aga ainult siis võida nad raha kätte saada, kui nad kaevamise ajal üksteisega ei räägi. Mehed võtnud öösel labidad ja läinud tähendud silla juure. Kaevamise järgi leidnud nad varsi silla alt raha ja veeritanud katla silla peale. Korraga jooksnud üks hunt meeste vahelt ja visanud sooja, vedalat sitta sillale. "Pagan võtku ropu looma," urisenud üks ennast unustates. Kohe veerenud rahakatel kõlinal silla alla.

E 27327 (82) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontroolis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Varjumehed Kord tulnud üks mees kõrtsist. Näinud äkiliselt, et kaks tema tuttavat, kes sugugi kõrtsis ei olnud, temaga seltsis käinud. Mees teretanud neid, need ei ole aga tervist vastu võtnud. Mees katsunud muud juttu teha, aga naabrid ei ole talle sõnagi vastanud. Nüüd arvanud mees, et naabrid mingi kurja mõttega tema ligi käivad, haaranud malga maast ja löönud mõlematele. Aga malk oli nagu õhust läbi käinud. Nüüd tulnud mets ja mehed olid meie tutva juurest metsa ära kadunud, kuna see aga kodu poole läks. Oma aravates pidi mees ammugi kodu saama, aga marssis kuni kukelauluni. Siis alles nägi mees oma maja ja sai aru, et ta neli kord ümber oma õueaja oli käinud.

E 27328 (83) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Libahundid Venemaalt Korra varastanuvad kaks hunti ühest perest ühe lapse ära. Nad tulnud ühe kõrtsi juure ja seal olid nad endid inimesteks muutnud. Teised inimesed olid näinud, kui nad kadunud lapse käsi ja jalgu koti sisse pannud. Nüüd viitud need võerad mehed kohtu ette ja sääl küsitud, mis asjamehed nad on ja kust nad lapse käed ja jalad saanud. Nad vastanud: "Meie oleme Venemaalt, meil on väga suur nälg. Siis muutsime me endid libahuntideks (soend) ja tulime siia maale, et siit pehmid lapsi nälja kustutuseks süia. Meie ei seda tahtnudki, me oleks tolle valgema võtnud, aga see sai enne meie eest aida peale põgeneda, nii pidime siis mustemaga leppima."

E 27329/30 (86) < Pärnu - Johann Kukrus (1896). Sisestanud Janne Juuse, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Seitsme Moosese raamat I Ühel herral oli seitsme Moosese raamat olnud. Ta ei ole seda kellelegi näitnud. Korra oli herra kodust välja sõitnud. Välja sõites värava peal olid mitu kaarnat üle tema pea lennanud ja õige haledaste kronksund. Nüüd tulnud herral meele, et ta oma Moosese raamatu laua peale oli unustanud. Vahest ehk võib teda sealt mõni leida ja lugema hakata. Härra pöörnud kohe ümber ja sõitnud koju tagasi. Saali jõudes, kuhu raamat laua peale oli jäänud, näinud ta saali vanaaegsid sõjamehi täis olevat. Tuapoiss seisnud laua juures ja lugenud herra Seitsme Moosesse raamatust. Kaks meest seisnud palja mõekadega tuapoisi selja taga ja niipea, kui tuapoiss selle tüki oleks lõpetanud, oleks need mehed tema pea otsast ära raiunud. Herra võtnud tuapoisi käest raamatu, hakanud tagurpidi lugema, seni kui tüki hakatuseni. Niipea, kui herra lugema hakanud, hakanud võerad sõjamehed saalist üksteise järgi välja minema, ise ragistanud hammaid ja urisenud habemesse: "Kas meil õige hää vist oli oma luid-konta kokku korjata, aga mis parata - kui kutsutakse, peab tulema!"

E 27330 (87) < Pärnu l. - Johann Kukrus (1896). Sisestanud Janne Juuse, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Seitsme Moosese raamatud II Viljandimaal olnud kahel naabriperemehel kummagil üks Seitsme Moosese raamat. Kui nemad tõinetõisele tahtnud kahju teha, siis lugenud nad säält kohalt Seitsme Moosese raamatust, mille lugemine tõistel suovitud kahju teinud. Korra oli üks tahtnud, et teise kõige parem lehm ära oleks surnud, selleperast lugenud ta omast raamatust. Teine aga märganud seda, lugenud omast raamatust vastu. Tagajärg olnud, et esimese peremehe surma peale haigeks jäänud, aga teise oma jälle elusse jäänud. Nüüd tulnud tõisele pahatahtja peremees tema juure ja palunud omale tuletikka, sest temal olla tikud otsas. Kui nüüd tõine talle ise neid annud, siis oleks esimese lehm elusse jäänud, aga see oli ütelnud, et võtta ise, tikud on ahju peal. Võta nii palju kui tahad. Esimene palunud küll, et ta ise annaks, andku nii palju kui arvab. Tõine aga ei ole annud, vaid käskinud ise võtta. Viimaks võtnud see kaks tikku. Niipea, kui ta kodu läinud, lõpnud tema lehm ära. Tõinekord tahtnud üks, et tõise peremehe kolm hoonet ühel ööl ära põleks. Tõine saanud seda teada, käskinud kõik uksed ööseks lahti jätta ja keelnud oma peret magama heitmast. Ise aga lugenud öö läbi oma raamatut. Tõisel homikul leitud teise peremehe õue pealt, kelle hooneid esimene tahtnud põletada, kolm vereloiku, aga esimesel peremehel olnud kolm last korraga ära surnud.

E 27330/1 (88) < Pärnu l. - Johann Kukrus (1896). Sisestanud Janne Juuse, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Seitsme Moosesse raamat III Üks opman oli saanud korra ühe vana naise Seitsme Moosesse raamatust mõne tüki maha kirjutada. Tema oli tahtnud proovida, kas sel ka midagi iseäralist võimu on. Korra oli ta üles oma tuppa läinud ja tüdrukule ütelnud: "Kui sa näed, et ma väga kauaks oma tuppa jään, siis tulge mind üles otsima." Tüdruk oli hommikust lõuneni oma isanda tagasitulekut oodanud, aga opman ei tulnud mitte. Siis oli ta tõistele rääkinud, et opman käskinud ennast otsima minna, kui ta niipea ei tule. Nad läinud siis üles tuppa ja leidnud opmani minestanud olekus omas tuas tooli peal istvat. Kui nad viimaks opmani üles saanud virgutada, küsinud nad, mis temale olla juhtunud. See rääkinud siis: "Kui ma oma raamatut lugema hakkasin, nägin ma, et minu tuba kõik vanaaegseid soldatid täis tuli. Kui ma edasi lugesin, siis kadusid need ära. Siis nägin ma midagi hirmust, millesse minestusse langesin, mida ma aga teile mitte rääkida ei või, sest kui ma seda räägin, siis ma suren."

E 27353 (6) < Viljandi khk., Päri v. - J. Lepa (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Paukenpuud Juut käinud linnas puudeturul ostmas ja ise rääkinud: "Minu ostap kiik puud, minu ostap kuused, kased, lepad, männid ja kiik puud, aga mitte paukenpuud, mis isi pelep ja paugup." Sellepääle ostnud ta koorma kuusepuid ja läinud rahulikult ära. Teinekord tahtnud jälle seesamane juut puid osta. Kui ju mõnda koormat oli vaadanud, ütelnud ta: "Minu ostap kill keik puud, aga nii kurati olep kiik paukenpuud."

E 27355/6 (1) < Viljandi - J. Lepa (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Miks Tallinna iial valmis ei tohi saada Igal sügisel tõuseb korra pimedal keskööl üks veike hall mehike Ülemiste järvest välja, läheb linna väravavahi juure ja küsib: "Kas linn juba valmis ehk kas on veel midagi ehitamist sääl?" Kuida nüüd suurtemates linnades ikka juhtub, et ehitamisetöödel palju puhkamist ei ole, vaid kui uusi hooneid ei ehitada, tuleb vanade kallal mitmes kohas kohendamist, lappimist ja teisiti säädmist nõnda palju,/et/ iialgi töövahet ei ole, kus kõik ammetimehed puhkasksivad. Aga kui ka vast juhtub, et kõik ehitusetöö lõppenud on, ommeti ei tohi seda järvevanakesele kuulutada. Sellepärast on kohtu poolt kindel käsk linna väravavahtidele antud halli vanakesele ta küsimise pääle vastust anda: "Linn ei ole veel kaugeltgi valmis. Sääl on palju ehitusi poolikul, nõnda et mõni hää aasta enne ära kulub, enne kui kõik tööd korrale saavad." Järvevanakene vangutab siis vihaselt pääd, pobiseb mõned arusaamata sõnad, pöörab kanna päält ümber ja läheb Ülemiste järve tagasi, kus ta alaline asupaik on. Peaks tema küsimise pääle kogemata vastuseks antama, et valmis, linnas enam midagi ehitamist ei ole, siis saaks selsamal tunnil Tallinnale ots tulema, sest et Ülemiste järv kõige veekoguga Laagna mäelt alla orgu langeks ja linna kõigega ära uputaks.

E 27357 (3) < Viljandi khk., Päri v. - J. Lepa (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kabeli ehitamine Sellepärast, et Kadrina kirik väga kaugel ja inimestel halva tee aeg kirikus käimine raske olnud, lasknud üks Pahleni herra oma valla rahavle ühe kabeli oma kulu pääl üles ehitada. Kui uus pühakojakene valmis saanud, teinud herrale rasket muret, et kabelil kella ei olnud ja selle aja ei olnud kellavalajaid meie maal leida. Herra palunud sagedasti jumalat, et taevaisa omal viisil poolikut asja aitaks korrale säädida. Sääl tõusnud ühel päeval kange maru mere pääl möllama, mis ühe rikka kellaga koormatud laeva raske hädaohtu oli viinud. Laevakippar olla suures hädas tõotanud, et tema tahta lähemale kirikule kaks kella kinkida, kui jumal neid eluga kaldale aitaks. Paari tunni pärast läks marutuul vaikema ja viga saanud laev jõudnud õnnelt Palmse randa, kus laeva parandud ja misläbi kabel kaks kena kella saanud. J. Lepa

E 27359/61 < Viljandi khk., Päri v. - J. Lepa (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vaskjala silla piiga Ennemuiste läinud ühel ilusal ladusal suveõhtul üks vaga neitsi Vaskjala silla ligidale jõkke suplema. Taevas olnud selge, tuuleõhk pehme ja mahe ja lähemast lepikust kostnud imeilus ööpikulaul neitsikese kõrvu. Kuu tõusnud metsa tagant üles ja ta kiired musutanud tütarlapse kullakarva juukseid ja ilusat õrna nägu. Neitsikese süda olnud puhas ja ilma süüta nagu selge allikavesi, mis põhjani läbi paistab. Korraga tõusnud ta südame igatsus ja ta ei ole raatsinud enam silmi kuu päält ära tõsta. Sellepärast et ta vaga ja ilmasüüta olnud, armastanud kuu teda ja tõotanud tema salasoovid ja igatsused täita. Neitsil olnud tahtmine siit ilmast lahkuda ja üleval kuu juures elada, aga ta ei julgenud seda kuu käest paluda. Kuu aga tunnud tema mõtted ja soovid ära. Ladus suveõhtune tuuleõhk olnud jälle pehme ja vaikne. Ööbik laulnud lepikus ja kuu vaadanud Vaskjala silla jõe sügavusesse, aga mitte enam üksi, vaid temaga vaadanud ka õrn piiganäokene jõe sügavusesse ja jäänd ikka kuu külge nähtavale. Sääl kõrgel taeva laotusel elada piiga nüüd õnnes ja kullusese ja soovida, et kõik tütarlapsed niisuguseks õnneosalisteks saaks kui tema. Lahkelt vaatavad tema silmad sellepärast kõrgelt alla maa pääle ja kutsuda maapäälseid õdesid oma juure võõrsile, aga maa pääl ei leita ühtegi temasarnast karsket ja puhast ja sellepärast ei või ka keegi tema juurde minna. See kurvastada aga kuupiigakest väga, nii et ta oma näu ära pöörab ja musta liinikuga kinni katab. Aga ikka ei kaotada ta oma lootust, et ehk vahest edaspidi leitaks niisugune vaga, karsk, puhas ja ilmasüüta piiga, keda ta oma juurde võiks kutsuda oma õnnelisest elust osa võtma. Sellepärast pöörta ta aeg-ajalt oma silmad ilma liinikuta lahkeste naeratades maha, nagu sellel õnnelisel õhtul, kus ta esimest korda kuuga seltsis Vaskjala silla sügavusesse vaadanud. Aga ka kõige paremad ja puhtamad põrmulised piigad saavad eksima ja eksiteele langema, nii et ühtegi nii karsket ja vagat piigat ei leita, kes temale seltsiliseks võiks minna. See lugu teha vaga kuupiigakese südame nii kurvaks, nii et ta silmad uuesti maa päält ära pöörab ja jälle oma musta leinalinuku sisse katab. Rahva suust J. Lepa.

E 27362/4 (1) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jakob Weltmann < Ann laasmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanal ajal kõndinud kord Kristus Peipsi ranna ääres ja tahtnud üle järve teine poole kalda minna, aga maru mässanud seekord mis hirmus ja pannud järve laenetega möllama, nii et minejal võimatu seesuguse ajaga oli üle pääseda. Seekord aga juhtunud Eesti kangelane Kalev Kristuse juurde ja kiidelnud isi: "Minu jalad on mitu korda sarnasest möllust läbi kõndinud, kui selleks luba annad, siis tahan sind läbi järve viia!" See pääle vastas Kristus vaikseste: "Kui see tee sinule tuttav on, siis ole hää mees ja kanna mind teine poole Peipsi randa." Kalev ei olnud ka selle vastu kade, tõstis Kristuse kukile ja sammus täie julgusega laenetesse. Aga seekord pani sorts Peipsi järve nii hirmsasti mühama, et Kalev iialgi sarnast möllu pole näinud, et ta küll enne mitu ja mitu korda on läbi käinud. Laened olid nii ütlemata ränka suured, et tihti need Kalevipoja üle pää virutasid ja surma sellega ähvardasid. Kui ta ennast just arvas laenete võimu kätte surema, siis aimas ta järsku ja sai toibudes viimaks selgele mõistusele, et temale maru enam midagi paha ei saanud teha, sest ta tundis nüüd ära, et Kristus teda kindlal käel oma õlade pääl kandis ja teda tervelt ja kahjuta teisele kaldale üle viis. Ann Laasmanni suust.

E 27365/8 (2) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jakob Weltmann < Ann Laasmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kalamees Üks väga hoolas noormees läks vara hommiku, juba enne koitu, Parika järvele kalapüügile. Paat lendas mehe vägeval sõimul laente harjal ja katsub isi hoolasasti kalu saada, kuid katse jääb ikka asjataks. Viimaks ei aidanud noorel mehel muud nõu kui kodusse minna, sest et tema meel nukker ja võrk tühi oli. Aga näe imet, korraga valgendas veepind ja laente harjale ilmub noor ilus neiukene. Tal on juuksed päris kullast ja rind päris hõbedast, isi nii armas ja mahe kui laulja linnukene laanes. Ta teretab noortmeest ja laulab isi üht ilusat lauluviit, mis nooremehe kurbtuse kohe kus seda ja teist ära kaotas. "Ära ehmata midagi, kallis noormees, jäe üsna julgeks, sest ma olen sinu kaitsja. Minu elamise koht on all järve põhjas, sääl on suur kuninglik loss, säält tõttan paraja palga eest mõnda usinat ja virka kalameest tasuma. Sinagi, noormees, tulid juba enne koitu kalu püüdma, aga sul pole õnne olnud ja pidid praegu nukra meelega jälle tühjalt kodusse tagasi minema. Et aga sina nii hoolas ja virk oled, siis säh, võta see kuldne karik ja kee, et küll palk väikene on, ole aga sellega rahul ja ole ikka veel nii varane ja usin." Neiu rääkis ja kadus isi kui tina tuhka. Noormees ei saanud ühtegi hääd sõna temale tänuks ütelda. Nii tasub ta tihti veel usinust ja jagab varandust nendele, kes hoolega ja virkusega püüavad. Noor kalamees läks kullaga kodusse ja ostis oma koha päriseks ning raha jäi küllalt veel lastelastele järele. Ann Laasmanni suust.

E 27375 (3) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I. Poiss võidab tuletikuga pruudi isa poolehoiu. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kavalus Ükskord elanud üks rikas mees ja vaene mees ligistikku. Rikkal mehel olnud üks ilus tütar ja vaesel mehel olnud ka üks priske poeg. Vaene mees tahtnud, et nende lapsed paari heidaks, aga rikas pole seda tahtnud. Lapsed ise tahtnud küll ka. Ükskord läinud rikas mees ja vaese mehe poeg põldusid mööda patseerima. Ajanud teised juttu ühest ja teisest. Viimaks tahtnud ka rikas mees piipu põlema panda. Noorel poisil aga pabeross põlenud ja kui nüüd rikas mees tikuga tuld tahtnud ülesse võtta, saal käskind poiss mehel tikutoosi tasku panda, et pole tarvis tikku raisata, saab ju siist paberossi otsastki tuld. Kui rikas mees seda kuulis, olli tal hea meel poisi tarkuse üle ja ta andiski viimaks oma tütre sellele naiseks. Poisil olli õnn tuletiku sees.

E 27378 (7) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Põleja järv Ühekorra läinud üks mees kalu püüdma ühe järve ääre, olnud teisel ju mitukümmend tükki neid ära püütud, tahtnud ka siis piipu põlema panna, pandnudki tule taelaga piibu pääle, tuul aga ajanud see taela tulega säält maha ja see kukkunud järve ja järv läinud põlema. Kohe hakanud mees põlevale järvele samblaid pääle pilduma. Saanud ju ühe tulise osa ära kustutada, sääl tulnud samblakuningas hobuse ajades selle mehe poole ja tahtnud seda kinni võtta, aga see põgenud ära sood mööda ja samblakuningas pole teda kätte saanud. Teisel päival läinud mees seda järve vaatama ja see olnud tuhaks ära põlenud. Nüüd teinud naised selle järve asemele kanepi maha. Kanep kasunud hirmus pikk ja jäme, olnud nii kange kasuga nagu keskmine kuusemets. Nüüd müinud see mees selle kanepimetsa ühele kuningale ära ja see teinud sest metsast enesele kõik sõakraami ja nüüd pole seda enam keegi jõudnud ära võita, vaid sest kuningast saanud kiige suurem riik maa ilma pääle.

E 27378/9 (8) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kõik vara härkaks. Ühekorra elanud üks väga rikas mees. Kulda ja hõbedat olnud teisel kõik kohad täis. Ühekorra jäänud aga see mees haigeks ja surnud ära. Pole aga tema suremise aegu kedagi tuas olnud ja siis ei teadnud ka keegi, kuhu tema raha olli jäänud. Ühekorra aga tulnud üks sant sinna majasse ja palunud öömaja, mida ka talle lubati, aga rehetuppa aetud teine magama. Kui sant aseme valmis olli teinud ja magama heitnud, siis kuulnud ta kesköö aegu ühte mürinat ja ta vaadanud sinnapoole, kust mürrin tulli, ja näinud nüüd sääl üht suurt härga seisvat. Kohe visanud sant oma särgi selle härja poole, et siis see ära kauks. Selle järele kadunud härg ära ja ka kõik see öö olnud vagane olek tuas. Hommigu, kui sant üles tulli, olli tal ilmamaa ime ees, sest tema särgi all olli nii palju raha, et sant ja pererahvas kõik otsatu rikkaks said. Sest ajast kadunud sealt tuast mürrin ka ära, mida sääl enne ööseti tihti olli kuuldud.

E 27380/1 (10) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Kõrvel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Püha Jüri kutsikad Teulised tulnud korra mõisast töölt, teiste seas olnud ka üks mees, kes kunagi kõrtsi minemata ei jätnud. Olnud teine tänagi kõrtsis. Õhtu olnud ju õige pime, kui see joodikas veel kodu poole tuigerdanud. Tee käinud läbi paksu metsa. Mees jõudnud sinna metsa, sääl olnud aga palju hunta ja huntidele antud ennemuiste taevast süia. Mees saanud just paraide selle söögi andmise ajas sinna metsa. Seekord antud hundele söögiks hanisi. Üks hani kukkunud just selle mehe vankri pära taha maha. Mees näinud seda ja ta võtnud selle hani ülesse. Kohe jooksnud üks hunt mehe taga ja kui see seisma ei jäänud, pööras ka hunt metsa ja kadus ära. Mõne aja järele sai mees ühte kohta, kus mets õige pime olli. Sääl nägi ta tuld natukese maad enesest eemal paistvat. Kohe arvas mees, et ehk need on õitselised, ja ta läks sinna poole. Kui ta tulele õige ligi olli saanud, siis nägi ta omaks suureks ehmatuseks, et ilmatu palju hunta sääl olli tule ääres ja see tuli polnud keegi muu olnud kui Püha Jüri ise. Mees tahtnud küll ära põgeneda, aga hundid näinud tema ära ja need piiranud selle mehe sisse. Kohe küsinud nüüd Püha Jüri selle mehe käest, et misperast ta olli tema kutsika söögi ära võtnud. Küll vabandas mees, et ta selle teadmata olli ära võtnud, aga see ei aidanud midagi. Mees pidi kas iseenese hobuse ehk ühe künnihärja Püha Jürile lubama. Mees lubanud künnihärja. Nüüd pääsenud ta säält ära ja saanud kodu. Teisel hommikul, kui lauda juure vaatama minti, leiti härg kadunud. Mees aga ei läinud enam elades kõrtsi. J. Kõrveli suust.

E 27382/3 (11) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1897) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Vanatüdruk leiab laulatuselt tulles rahakasti. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanasttüdrukust Korra elanud üks vanatüdruk. Olnud teisel väga suur mehelemineki himu. Raha olnud ka sel palju. Üks poiss see lubanud teda küll siis ära võtta, kui ta oma raha selle kätte annab. Tüdruk aga ei lubanud raha enne anda kui laulatusele mineki pääl. Poisil olnud aga mõte teda ära petta ja võtmata jätta. Kui laulatusele minek käes olli, küsis poiss ka enesele raha. Tüdruk aga ei lubanud enne anda, kui ära nad on laulatedud. Kui nad kiriku juure jõudsid, ei läinud poiss kirikusse, vaid ta pööranud ümbre ja tulli kodu. Tüdruk aga kisendanud: "Aastam, Aastam, tule ühes!" Pole teisel enesel hambaidki enam suus olnud. Aadam olnud poisi nimi, ja see läinud koju. Viimaks läinud tüdruk ka ära kodu poole. Teel aga sõitnud saksad temast mööda ja nad kautanud rahakasti ära. Tüdruk saanud rahakastile manu, see aga olnud raske, pole teist mujale viia jõudnud kui tee ääre kraavi. Saksad aga märganud, et rahakast ära kadunud. Nad läinud tagasi seda otsma. Näinud tüdrukud kraavis istuvad, küsinud selle käest: "Kas nägid siit kedagi mööda sõitvad ja rahakasti leidvad, või leidsid ehk ise?" - "Jah, jah, siis kui mina laulatuselt tullin, leidsin küll rahakasti," ütelnud tüdruk. Saksad mõtelnud; "Et mine tea, kui palju aega sest ju võib mööda läinud, kui sina laulatuselt tullid!" Jätnud tüdruku rahu ja läinud ära. Tüdruk aga tassinud rahakasti kodu ja saanud veel rikkamaks kui enne.

E 27384 (13) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tondi raha Ühekorra läinud üks mees ühest metsast läbi. Sääl kuulnud ta ühe kännu all raha kõlinat. Kohe hakanud mees säält kaevama ja ta saanud suure hulga raha säält kätte. Mees võtnud raha, kõik ajanud taskutesse ja pääle selle veel püksid jalast ja ka need raha kõik täis. Kodu poole minnes tulnud mehele aga üks must mees vastu ja küsinud: "Kuhu sa selle minu viimase varanduse viid?" Seda üteldes tõmmanud ta mehel püksid kiige rahaga käest ära, löönud selle veel paar korda ja nendega ja kadunud siis isegi ära. Sest saani jäänud see mees ilma jalgadeta, kõndinud põlvede pääl ja kuni hauani kannatanud mees seda hirmsat nuhtlust.

E 27390 (19) < Räpina khk., Meeksi v. - Peeter Rootslane < P. Liibeck (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ühekorra käinud üks must katk maad mööda ümber. Kus kohas ta käinud, sääl olnud surnuid kõik kohad täis. Ühekorra tulnud üks mees sinna külasse, kus must katk möllamas olnud. Ta palunud sinna öömaja, aga majarahvas ütelnud, et ei tohi võtta, ööse tuleb ehk must katk ja see tapab kõik ära. Mees aga ütelnud, et tema katku ei karda. Mees jäetud nüüd sinna öömajale. Ööse maganud kõik tuas, võeras mees aga ahju pääl. Kesköö ajal läinud aga tua uks lahti ja üks must poisike astunud tuppa, olnud sel kepp käes ja sellega torganud ta igatühte, ise ütelnud: "Küps," ja "Küps. " Võerast meest ahju pääle torgates ütelnud ta aga: "Toores!" Kohe olnud ka võeras mees ahju päält maas ja visanud katkule raha kaela. Kohe hakkand katk uksest välja põgenema ja ta visanud ühe puukoorest toosi enesest ära. Kui nüüd hommik tulli, olnud kõik majas terved nagu ennegi. Katk aga kadunud säält maalt igaveste ära.

E 27391/2 (21) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < Jaan Jõgever (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ühekorra hakanud üks mees õunapuid istutama. Auku kaevates leidnud ta august ühe pisukese vanamehe, kel küünra suurune habe olli. See kohe vastu paluma: "Jätke see koht maad kaevamata, ma tasun su vaiva rikkalikult ära. Su põld õnnistab siis iga aasta, aga ära sa mind enam siia kiusama tule!" Mees lubab ka oma sõna pidada ja ta ajas augu maaga kinni. Mehe põld õnnistanud ka sel aastal väga hästi. Ka teise aasta õnnistanud põld häste. Mees läinud aga ahneks, tahtnud, et see vanamees talle raha ka kasvataks. Läinud sinna augu juure, kaevanud selle lahti ja kohe tulnud ka see vanamees jälle sinna ja küsinud: "Mis sa ahnepäits veel minust tahad? Kas sa põllust küllalt ei saa, et sa minno jälle kiusama tullid." Seda üteldes löönud ta mehele kepiga sääri pitti ja ütelnud: "Kui mina kaon, siis kadugu ka see minu antud vara inimeste käest ära!" Kohe olnud ka vanamees ja see haud kadunud. Kui peremees kodu läinud, leidnud ta ka oma aida tühja olevat. Vanamees olli andnud ja olli ka võtnud.

E 27395/6 (25) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < Jaan Sikka (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Virmaliseks käijad Korra toodud ühte talusse rätssep, see maganud sääl esimese öö ära, kuulnud aga kesköö aegu üht kolinad. Ta pole sest suuremad midagi rahu saanud. Teise öö tahtnud ta näha, kes niisugust kolinad teeb. Ta vaadanud kasuka ääre alt välja, näinud et peremehel kimp piirge seljas ja ta võtnud ühest kausist putru. Tõusnud ka teine imekiirusega lendu, läinud lõhnaaugust välja ja kadunud vaataja silmist. Kohe olnud ka rätsepal nõu kausist katsuda. Sidunud aga vöö otsa pajasanga külge, kartnud et ehk muidu tõuseb lendu nagu peremeeski ja mine tea, kuhu ilma otsa lendab. Kui ta aga kausist olli katsunud, tõusis ta kohe lendu, tõmbas paja keeva veega müüri seest välja ja lendas kohe kaugele põhja poole. Kui ta sinna olli saanud, kus taevaalune kiigesugust valgustustest täidetud olli, sääl puutus ta mõne teise külge oma veekatlaga, läinud ka vett katlast maha. See aga ei teinud kellegile kurja kurja, ehk ta küll nii sama keev olli kui siis, kui rätsep temaga sõitu algas. Seesugune sõit kestnud aga veidikese aega, siis hakand sõitjaid vähemaks jääma kunni ka meie katlaga mees jälle kodu tulnud. Katal läinud jälle iseenesest müüri sisse ja see öösene sõit olnud ka rätsepal teada nüüd. Jaan Sikka suust.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101  102  103  104  105  106  107  108  109  110  111  112  113  114  115  116  117  118  119  120  121  122  123  124  125  126  127  128  129  130  131  132  133  134  135  136  137  138  139  140  141  142  143  144  145  146  147  148  149  150  151  152  153  154  155  156  157  158  159  160  161  162  163  164  165  166  167  168  169  170  171  172  173  174  175  176  177  178  179  180  181  182  183  184  185  186  187  188  189  190  191  192  193  194  195  196  197  198  199  200  201  202  203  204  205  206  207  208  209  210  211  212  213  214  215  216  217  218  219  220  221  222  223  224  225  226  227  228  229  230  231  232  233  234  235  236  237  238  239  240  241  242  243  244  245  246  247  248  249  250  251  252  253  254  255  256  257  258  259  260  261  262  263  264  265  266  267  268  269  270  271  272  273  274  275  276  277  278  279  280  281  282  283  284  285  286  287  288  289  290  291  292  293  294  295  296  297  298  299  300  301  302  303  304  305  306  307  308  309  310  311  312  313  314  315  316  317  318  319  320  321  322  323  324  325  326  327  328  329  330  331  332  333  334  335  336  337  338  339  340  341  342  343  344  345  346  347  348  349  350  351  352  353  354  355  356  357  358  359  360  361  362  363  364  365  366  367  368  369  370  371  372  373  374  375  376  377  378  379  380  381  382  383  384  385  386  387  388  389  390  391  392  393  394  395  396  397  398  399  400  401  402  403  404  405  406  407 Järgmine lehekülg ]