Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
E 3433 (4) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulehända saavat selle moodiga seisma panna: kui teda nähakse, siis kohe ruttu ühe hingetõmbamisega isameie tagantotsest etteotsa ära loetakse, siis jäävat ta seni seisma, nii et igaüks, kes vaatab teda, näeb, kuni see, kelleles ta käib, teda oma kunstsõnadega lahti päästab.
E 3434 (8) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Siga tapetakse siis, kui kuu kolme päeva vanune on, siis olevat liha kõige maitsvam.
E 3473/4 < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagana lehma kutsumine
Vanapaganal olnud elajakari suures metsas käest laiali läinud. Ta leidnud aga teised varsi jälle kätte, aga ühte lehma ei ole kuskil pool kuulda olnud. Võtnud teine siis sarve ja puhkunud: "Tõradu lõtu, tõradu lõtu." Ja vahel ütelnud jälle suuga: "Vitsi Neelik, vitsi Neelik!"
E 3485/92 < Narva l. - Johan Landsmann (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaval-Hans ja kodukäija
Kord surnud kuri ja halastamata mõisahärra ära ja saanud toredal viisil maha maetud. Juba kolmandemal ööl peale matmist hakanud ta kodu käima, vaevanud ja piinanud esmalt oma prouat, kes üks väga hea inimene olnud. Proua kallalt läinud hobuste talli ja loomade lauta, lasknud hobused ja loomad kütkest lahti ja vaevanud neid luupainja kombel nõnda, et hobused iga ööse hirmsaste norskanud ja trampinud, loomad jälle röökinud ja pistnud üksteist sarvedega läbi. Mõisarahvas olnud seda hirmust müra ja kära kuuldes päris kohkunud ega ole enam ööse magada saanud.
Ühel õhtul kutsub proua kutsari, kelle nimi Hans olnud, omale seltsiks, et härra teda jälle vaevama ei julgeks tulla. Hans olnud sellega rahul ja läinud proua magadiskambri, pannud omale valge lina ümber ja teinud ennast hoopis tundmataks, võtnud raudkäe, mis ta seppa oli lasknud teha, paremasse kätte ja oodanud kodukäja tulemist, kes ka pea tulnud. Hansu eest leides ütelnud ta: "Kes sina oled ja mis sina siit otsid, kus minul üksi luba on?"
Hans aga vasta: "Mina olen teie endine kutsar Hans. Olen surnud ja käin kodu nii kui teiegi."
Härra ütelnud: "Seda ma ei usu. Anna oma käsi seie, ma katsun, kas oled surnud." Hans sirutanud raudkäe härrale vastu. See pigistanud Hansu raudkätt nõnda, et see ragisenud, siis ütelnud kodukäija härra: "Nüüs usun, Hans, et sina ka surnud oled. Lähme nüid hobuste talli."
Hakanud minema. Härra käskinud Hansu enne talli minna. Hans aga ütelnud: "Härra on peremees ja peab enne talli minema." Härra läinud ees talli. Kohe hakanud hobused hirmsaste norskama ja trampima. Härra silitanud hobuseid, need hakanud hirmsaste tagant ülesse lööma ja hirnuma. Nüid tulnud Hans ka talli. Härra käskinud Hansu ka hobuseid silitata. Hans teinud seda ja hobused jäänud kõik vagaseks. Härra ütelnud: "Sina ei ole Hans surnud. Miks hobused sind ei karda?" Hans aga vasta: "Mina surin hiljem ära ja mina söötsin hobuseid, aga härra sõitis hobustega, sellepärast tunnevad hobused mind healest ära."
Õues olnud ilus kuuvalge. Härra ütelnud Hansule: "Lähme õue võitlema. Mina ei usu, et sina surnud oled. Kui sina mind alla lööd, siis usun, et sina surnud oled, aga kui mina sind alla löön, siis oled elus."
Läinud võitlema." Hans olnud kaval ja hoidnud ennast kõigest jõust kuu poole ja põrutanud kodukäija armetumalt vastu maad, nõnda, et teisel palved lahti olnud ja järele jätta käskinud ja ütelnud: "Nüid ma usun, et sina, Hans, tõeste surnud oled." Ühekorraga kuuleb härra kukelaulu ja ütleb Hansule: "Lähme ruttu surnuajale, muidu jääme hiljaks."
Läinud. Siis härra Hansule ütlema: "Enne lähme sinu hauda vaatama ja pärast minu." Hans aga vasta: "Enne lähme härra hauda vaatama, sest see on palju ilusam." Härra olnud ka sellega rahul, ja läinud. Härra aga sundinud Hansu enne hauda minema. Hans aga ütelnud: "Härra läheb ikke ees ja mina viimaks. Mina olen jo teenija ja pean ikka härra järele käima."
Härra moondanud ennast hiire suuruseks ja pugenud veikest august hauda. Olnud härra hauas, siis löönud Hans oma pahema jala kannaga kolm korda augu peale ja ütelnud ise: "Siin sa pead seisma seitse aastat, seitse kuud ja nädalat ja seitse päeva, enne kui pealeilma peased inimesi kiusama."
Hauast aga kuulnud Hans härra hüüdmist: "Oleks ma seda teadnud, siis oleksin sinu kaelaluu murdnud."
Nüid läinud Hans kodu ja rääkinud asjalugu prouale, et nüid enam kodukäijat karta ei ole. Proual olnud väga hea meel ja kiitnud Hansu kavalust. Hakanud sellest päevast Hansu armastama. Hans kosinud proua omale ja sellega saanud ta suure mõisa pidajaks ja elanud õnnelikku abielu. Viimaks jõudnud eelnimetatud aeg ligemalle ja Hans ei ole tahtnud paha vaimuga mõisas kokku saada, sellepärast läinud rannast silku tooma. Tulnud jälle tagase. Öö jõudnud kätte. Hans pannud hobuse metsa sööma, teinud tule ette ja hakanud omale silku küpsetama.
Korraga kuuleb suurt kohinat enese poole tulema, tõstab silmad ülesse ja näeb oma endist härrat enese ees seisma ja ütleb Hansule: "Too minule ka silguvarrast, mina tahan ka silku küpsetada." Hans toob ühe peenikese kepi. Kodukäija härra ütleb: "See on peenike, too jämedam, minul on üks suur silk küpsetada." Hans saanud aru, et härra teda tahab ära küpsetada. Toonud ühe reejalakse jämeduse puu, hakanud seda tahuma, aga ise vilistanud sealjuures. Härra küsib, miks Hans vilistab. Hans kostab: "See on meie talurahva viis."
Härra ütleb: "Sina vilistad püha Jürit."
"Ei vilista," kostnud Hans.
Olnud silguvarras valmis, siis käskinud härra Hansu riidest lahti võtta. Hans võtnud ühe kuuenööbi lahti ja pannud teise kinni ja ise vilistanud edasi. Ühe korraga kuuldub suur müdin ja kohin. Kodukäija väriseb kui haavaleht ja ütleb: "Kuhu ma lähen, sest püha Jüri tuleb oma kutsikatega?"
Hans ütleb: "Mine vankri alla."
Püha Jüri tuli tõeste hundikarjaga ja küsis: "Kus kodukäija on?"
Hans näitas vankri alla. Kohe kiskusid hundid kodukäija vankri alt välja ja pannud mokka nõnda, et aga natuke sinist vett järele jäänud.
Nüid ütelnud püha Jüri Hansule: "Oma karjast pead sa minu kutsikatele kõige parema härja andma, sest nemad on väsinud ja söömata. Üle üheksa kuningriigi kuulsin sinu häda vilistamist ja tõttasin sulle appi, muidu oleks ta sind ära küpsetanud."
Teisel päeval kadunud Hansu karja hulgast kõige parem härg ära, ilma et keegi oleks teadnud, kuhu ta jäi. Seda moodi saanud Hans kodukäijast lahti.
E 3493/5 (1) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson < K. Lepner (1894) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ebavere mägi
Virumaal, kolm versta Veike-Maarja kiriku juurest on Ebavere mägi. Vana mõisa maa peal on Ebavere mägi, see mägi, mille harjal vanal aeal kuulus hiiemets kasvanud ja kelle all vanad eestlased oma aavitaja Taara ees käinud palvetamas. Sellest mäest räägib rahvasuu järgmist lugu.
Kord olnud õitselesed Ebavere mäe ligidal õitses. Üks õitselene läinud õitsitule juurest eemale hobuseid vaatama, eksinud aga ära, ei ole enam tule juure osanud tagasi tulla. Kauase otsimise peale ja puruks väsinud jõudnud tema viimaks Ebavere mäe jalale, mis paik temale küll tuttav olnud. Omaks suureks ehmatuseks näinud tema varsi, et ta ühe uhke linna väravate ees seisnud. Ta pidanud kartuse pärast sealt tagasi pöörama, aga linna väravavaht hüüdnud: "Tule sisse, sõbrake, osta midagi meie linnast."
Väravavahi lahke kutsumene annud õitselesele seda julgust, et ta linnaväravast sisse läinud. Linn olnud igapidi üliuhke ja tore. Rahvas seal nii sõbralik ja lahke tema vastu. Ta astunud ühte poodi sisse, tellinud sealt paari paslid, nahkkindad ja vöö, millede eest tema käest aga kopkatki raha ei olla võetud. Tänades läinud õitselene poest välja. Seal jõudnud ta ühe uhke kõrtsi ette, sisse astudes tellinud ta enesele jänu kustutuseks toobi õlut, mis temale jällegi lahkeste kätte toodud. Õlut ära juues heitnud õitselene kõrtsipingi peale väsimust välja puhkama.
Hommiku üles tõustes leidnud, et ta ühe suure kadakapõesa all maganud. Ta oleks oma öösist juhtumest muidu unenäuks pidanud, aga pastlid, vöö ja nahkkindad, mis ta üles tõustes oma pea alt leidnud, annud tunnistust, et juhtumene mitte unenägu ei ole olnud.
K. Lepneri suust.
E 3495/6 (2) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson (1894) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Usside kuningas (NB! Vrd E 3497/9 (3))
Veel tänapäev leitakse meie maal mitmetsugu rahasid, mis endistel sõea ja ei tea, mis aegadel mullapõue peitu pandud. Neid on osalt kullast, hõbedast ja muust metallist. Vanarahva jutu järele on aga need kuhad, kus raha maa sees peidus olnud, kaks korda aastas, see on jüripäeva ja jaanipäeva ööse, põlenud. Rahaaukude tuli olnud harilikust tulest isekarva sinakas. Jüripäeva ja jaanipäeva öödel mindud ikka tua kattukse unkasse, sealt vaadatud läbi auguga kivi ümberringi - olnud kuskil seesugust karva tuld näha, siis mindud sel sammal korral, märgitud koht ära, et päeval teda leida võib. Rahaaukude kättesaamine olnud alati väga tavalik.
E 3497/9 (3) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson (1894) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
(NB! Vrd E 3495/6 (2))
Kord jüripäeva ööse näinud kaks venda rahaaugu põlema. Nad läinud juure, märkinud kuha ära ning päeval läinud esivanemate varandusi maapõuest välja võtma. Leitud rahaauk olnud suure sarapuupõesa all. Nad hakanud kaevama, aga korraga tulnud üks uss august välja. Vennad löönud ta maha. Selle järele tulnud teine, nad löönud selle jälle maha, nüüd tulnud neid ühte lugu peale ja mehed materdanud neid maha, nii et juba kahel pool augu kõrval suured usside lasud seisnud.
Viimaks kuulnud usside materdajad, et alt maa kohisema ja vabisema hakanud. Eneste suureks ehmatuseks näinud nemad, et üks suur uss, punane hari peas august välja tulnud, see olnud usside kuningas.
Tema ees põle mehed enam julgenud seista. Nad pistnud jooksu, aga usside kuningas jooksnud neile järele. Kange jooksmise järele puruks väsinud, saanud nad viimaks kodu ja üle aja õue. Usside kuningas aga tahtnud ka üle aja meeste järele tulla, aga jäänud aja peale, ajaroigaste vahele kinni. Nüüd olnud vendadel võimalik va usside kuningat ära hukata.
Pärast läinud nad rahaaugu juure uueste tagasi ja leidnud vaskise katla hulga kuld-ja hõberahadega täidetud. Nii olnud kaks venda nüüd korraga rikkad mehed.
E 3499/500 (4) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson (1894/1888) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jälle teine kord näinud üks mees rahaaugu põlemist, ka tema märkinud koha ära ja läinud päeval sulasega seltsis raha välja võtma. Niisammuti hakanud jälle august ussa välja tulema, keda mehed kõik maha materdanud. Jällegi tulnud lõpetuseks suur punase harjaga must uss august suure kohinaga välja. Mehed pistnud jooksu ning usside kuningas nende järele. Nad saanud küll õnnelikult kodu, sulane jooksnud tuppa, peremees pugenud aga suure rutuga reie alla tühja viljakerstu. Usside kuningas jooksnud senna järele, löönud kolm korda sabaga kerstu kaane peale ja läinud siis oma teed.
Pärast usside kuninga äraminemest mindud kohe vaatama, aga mees olnud kerstus surnud. Keski ei ole julenud enam pärast rahaauku vaatama minna.
Rahvasuust üles kirjutanud Pillikveres 1888. a. J. Karelson.
E 3529/30 (6) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Mt. 751B. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord läinud üks naine pühapäeva õhtupoolel, mil ta armulauakirikust tulnud, metsa lehesile. Sääl tulnud vana hall mees tema juure ja ütelnud: "Et sa ka täna, kus sa laualt kirikust oled tulnud, ei ole läbenud püha pidada, siis tahan ma sind sellepärast karistada. Kolm asja tahan ma sulle valida anda, vali neist üks, mis arvad. Kas sa tahad eluks ajaks pimedaks jääda või tahad sa pool aastat vangis olla ehk himustad sa üheksa kuud kahte last imetada?"
Naene oli laste imetamise kõige kergemaks pidanud ja selle valinud. Kodu jõudes ja riidist lahti võttes, leidnud naene omast põuest kaks nõelussi, kes kumbki ühe nisa otsas imenud. Nõnda oli siis naene üheksa kuud ussa oma põues kannud ja neid imetanud! Kui ta vihtlema läinud, siis olnud ussid sel ajal särgi (hamme) juures, muidu aga ühtepuhku rindade otsas kuni üheksa kuud mööda jõudnud.
Oleks ta pimedaks tahtnud jääda, siis oleks tal mees ära surnud ehk oleks ta vangipõlve himustanud, siis oleks ta kuus kuud haige olnud, aga et ta lapsi armastas imetada, pidi ta üheksa kuud usse imetama. Nõnda sai Jumala käsust üleastuja pühapäeva rikkuja naene hallist vanamehest karistatud.
E 3531/2 (8) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teine kord tahtnud üks juut Õnnistegijat tema teekäigil hirmutada. Ta moonutanud ennast karuks ja tulnud metsast, kust Õnnistegija läbi läinud, sellele tee peale vastu. Õnnistegija öelnud: "Oled ennast karuks ennast muutnud, siis võid sa ka selleks jääda." Mis ka sündinud. Säält olla karu saanud, mis teekäijaid metsast läbi sammudes hirmu tundma paneb.
E 3532/3 (10) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord olnud vanapagan Võrtsjärvel kalu püüdmas. Korraga tõusnud kange torm ja viskanud lootsiku ümber. Osava ujumise läbi pääsenud vanapoiss suure vaevaga kaldale, läbi ja läbi "märg kui kalakott". Kaldal ajanud ta omad märjad riided seljast maha ja mässinud omale ühe nooda ümber, lausudes: "Kõrd aitab ikka kõrda." Sellest olla kõnekäänd tulnud, mis öeldakse, kui mõnel küll posu hilpa ümber on aetud, aga sellegipärast mõni tükk paljast ihu välja paistab: "Noh, kord aitab ikka korda!"
E 3533 (11) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sagedasti tarvitadav kõnekäänd: "Ta ikka natuke paksem kui paljas vesi" olla sellest tulnud, et vanapagan kord joogivee sissi "peeru" lasknud, üteldes: "Noh ta ikka natuke paksem kui paljas vesi."
E 3533/4 (12) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan oli kord ühe mõrsja pääle nii tulivihaseks saanud, et selle mõrsja veimevaka ära lõhkunud, et kõik veimed üles harutada. Viha tõusnud sellest, et vanapoiss omast seitsmest paarist raudkingadest, mida iga abielusse astujate vahel oma toimetamise juures ära peab kulutama, ühte paari jalgagi ei olla saanud. Veimevakas olnud aga kõige pääl üks paar vilte, mida ta aga ülesse harutada ei saanud ja töökorra pooleli pidanud jätma, arvates, et kõik see vakatäis sarnaseid "litt-lattakat" on nagu ta ise öelnud. Säält olla kõnekäänd: "Teeb vanapagana viisil kõik tööd ära, aga ei mõista ülese arutada," tulnud.
Tähendus. Viltideks hüütakse Tarvastus sarnaseid kindaid, mis mitte varrastega koetud ei ole, vaid nõelaga nõelutud on. Seda tööd ei hakata mitte nagu kinnast, ääre poolt pääle, vaid ümberpöördud, lõpetuse poolt ääre poole, ja on nii kunstlikult tehtud, et "vanapagan ka neid üles harutada ei mõista". Praegu on see töö unustusesse jäetud, ja noored naesterahvad ei mõistagi enam teha.
E 3537 (15) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üte korra oli üits mies Tarvastu Nukki mäest alla minnu. Silla pääl tullu talle üits võõras mies vastu ja kutsus tedä ende latsele vaderisse. Mehel ollu ka ää pihlapune peaalune kähen ja lasken vaderisse kutsjale siesugutse nätsiku üle peha, et sie valu peräst püsti karanu ja ütelnu: "Ah sa lits, kost oli naps, mis kuulsi Kure varikuse!" Esi kadunu ära nõnda, et sinine suits asemele jäänu. "Või mine temale paharätile keskööse veel vaderisse," ütelnu mies ja minnu oma tied edesi.
E 3541 (2) < Saarde khk., Jäärja v. - Johannes Reinhold Kangur (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanajutt
Poiss ja tütruk läinud öese õitsele ja näinud - suur tuli põlenud metsas - ja läind vaatama, näinud, sokk kõndinud tule juures. Sääl olnud üks suur kivi. Poiss roninud kivi otsa ja viskas oma kuue tule pääle, siis jäänud suur hunik raha järele, kadunud tuli ja sokk, ka poiss saanud see läbi rikkaks ja võtnud selle tütruku omale naiseks ja elanud see läbi rikkaste.
E 3541 (3) < Saarde khk., Jäärja v. - Johannes Reinhold Kangur (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord kisklenud katk Kanaküla laanes oma tütrega. Külamees sõitnud mööda ja küsinud: "Mis tüli teil on?"
Tütar ka kaebas: "Isa, rumal, tahab, et inimesed/peavad/ ära surema ja mina tahan, loomad peavad surema," ja hüpanud mehe kõrva vankrise ja sõitnud Viljandi poole.
E 3551 (8) < Halliste khk., Vana Lüütre v., Mõisaküla k. - Märt Kuum (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ka kolm korda löötakse seitsmeharusese pihlakavitsaga iga talli ja lauda ukse pihta, siis läävad kõik haikused ja tõbed loomade juurest ära.
E 3553 (7) < Halliste khk., Vana Lüütre v., Mõisaküla k. - Märt Kuum (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui sipelgaid pesast ära tahavad ajada, pidada jutluse ajal pihlakalaastud lõikama, kaduda kohe.
E 3553 (10) < Halliste khk., Vana Lüütre v., Mõisaküla k. - Märt Kuum (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuu loomise järel otselti seista saavat sel kuul palju surma.
E 3556/7 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundid ja vanapaganad
Mees läks metsa juhivitsu otsima, kirveäksike vöö vahel. Otsis, otsis ja raius jälle kui sündsa puukese leidis. Viimaks kuuleb ta kedagi hüüdma: "Mees, ae, mees! Tule aja need võsavillemad siit minema!"
Mees vaatab, kolm suurt hunti pika, jämeda kuuse all, kükitavad ja vahivad puu otsa nagu koerad orava peale kunagi.
"Aja ära nad siit alt," hüüdis jälle heal puu otsast, kus aga kedagi hingelist näha polnud. Nüüd sai mees kohe aru, et rääkija vanapaha ise oli. Ta vastas: "Ei mina neid julge ära ajada."
"Noh, mine siis metsa ääre peresse, kus pulmi peetakse, hüüa seal üle läve tuppa: "Ema kahe pojaga keset metsa kuuse otsas, kolm püha Jüri kutsikat vahivad all.""
Mees ei suutnud vanapahaga enam sõnu vahetada, seepärast läks ta oma teed iseenesega kõneldes: "Ma ei taha miski hinna eest vanatühja käsku täita ehk ma küll vast ka pulma lähan, kui aegselt juhivitsa korjamise tööga valmis saan. Mind on sinna kutsutud. Kui ma paar tundigi seal ära viidan, siis ei või nad pärast minuga nuriseda, et ma sugugi ei ole käinud. Paari päeva mul ometi võimalik seal olla ei ole."
Mehel oma jagu juhivitsu aegselt käes. Ta köidab nad kuppu, pistab kirve vitsa vahele ja peidab koo siis paksu põesastiku sisse ära ning sammub pulmapere poole.
Pulmas võetakse ta lahkeste vastu. Kehakinnituse ja keelekarastuse eest kannetakse hästi hoolt. Mees laseb ka jumalaandi niipalju, kui süda iganes soovib, suupärast olla. Kui keha kinnitatud, viidab ta teiste hulgas aega enne, kui kodu poole hakkab minema. Ta vestas sellest ja teisest asjast juttu ja viimaks ka loost, mis metsas juhtus.
Kui ta need vanapaha sõnad: "Ema kahe pojaga keset metsa kuuse otsas, kolm püha Jüri kutsikat vahivad all," ära ütelnud, olnud rehetoas kolinat ja mürinat kuulda, just nagu kõik parred kukkunud lõhna või talade pealt maha.
Vaadati järele, kaks part rehetoa lõhna pealt ära kadunud. Imeks pandi juhtumist ka küllalt, aga pidupill ja trall sundisivad seda varsti jälle ära unustama.
Mees pidas pea õhtuni pulme ja läks siis kodu. Metsas tuli tal enistene juhtumine meele. "Oot, oot, ma lähan vaatama, kas hundid alles puu all on."
Läks ka teine vaatama, aga hunta ei olnud puu all. Nende asemel olivad kaks part maas. Vist olivad vanapaha seltsilased pulmas ja tulivad partega püha Jüri kutsikaid kuuse alt ära peletama, kui kuulda saivad, et ema kahe pojaga keset metsa kimbatuses.
E 3558/9 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vasine kangas
Peretüdruk seadis kangast. Ta oli üsna kimpus, lahku see kangas kudagi ei männud.
Peresulane läks soode hagu tegema. Soo ääres kuuse all kaabivad kaks hunti maad ja närivad juuri kui vihased lõukoerad kunagi, nagu tahaksivad nad kuuske külile laske.
Üks heal hüüab kuuse otsast: "Mees, pööra ümber, mine tagasi kodu ja ütle villhännale, et töllhännad tahavad mind ära süüa."
Mees kui keedetud ja küpsetatud. Annab jalgadele teada, et nii ruttu kui võimalik teisele poole soo ääre saab, kus ta hoolega hagu raiuma hakkab ehk küll siingi veel julge ei või olla. Aga õhtuks peab oma jagu hagu raiutud olema.
Õhtu käes. Mees lõpetab hau raiumise ära ja lähab koguni teist teed kodu. Kui ta õhtust korda keha kinnitanud, heidab puhkama. Hommikul jälle vara üleval.
Tõdruk seab jälle kangast siit ja sealt, aga ei abi sellest midagi.
"Küll on sul hea hagu raiuda, aga mina olen kangaga viimases kimbus," ütles tüdruk sulasele.
"Kimpus oled jah," vastas sulane, "aga et hea hagu raiuda on, seda ei või sugugi ütelda. Kas mu püksid vähe tuhka sõelusivad. Lähan tööle, jõuan niidu ääre suure kuuse juure, seal kaks hunti kaapivad tulises vihas maad ja kisuvad hammastega juuri. Kas oleks veel võinud elu peale mõtelda, kui need vihased metsloomas mind oleksivad näinud? Ja tervel päeval ei olnud mul hau raiumise juures rahu, vahi muidu peale seie ja sinna ehk tulevad kurjad loomad kuskilt omas vihas ja murravad mind ära. Õhtus peab aga oma jagu hagu raiutud olema. Niisugune asi on veel enam kui kimbatus. Ja mõtle ometi, üks paharet hakkab minuga veel naljalori ajama, kui mul kõige suurem kitsikus käes. "Mees, pööra ümber, mine kodu ja ütle villhännale, et töllhännad tahavad mind ära süüa," hüüab tema. Inimesel aru omalt kohalt ka peas. Mina pean uuesti huntidest mööda julgema minna ja pealegi haod raiumata jätma. Ja kes on kodus see villhänd, kellel ma seda käsku pidin tooma?"
"Oh, sa loll mees küll, mis sa seda ennem ei ütelnud," rääkis üks heal niitsete seest, kui sulane vaevalt oma kõne lõpetanud.
Justkui tuulekohin läks lävest välja niidu äärse kuuse poole ja sestsamast silmapilgust saadik hakkas kangas hästi käima. Tüdruk nimetas kanga ülesse seadmise juure sagesti kurja, sellepärast vanapaha tema niitsetes oli.
E 3561/3564 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühel peremehel olivad kaks tulihanda, kes temale palju varandust kokku kandsivad. Teine vaeseke oli aga kottpime, kuna teise silmanägemine küll üsna terve oli.
Peremehel oli küll palju raha ja vara, aga oma perele andis ta halvemine süüva, kui mõni hea peremees oma koerale. Tulihändadele andis ta ikka kõige paremat, mis temal iialgi oli.
Ükskord pani jällegi teistele peremees kausiga kambri otsa peale paksu putru või sees kasta, aga perel oli paljalt sool, leib ja kali laual.
Poiss tuli parajalt söögilaua juurest ja nägi, kui peremees kausi sinna pani, peremees poissi küll ei näinud.
Poiss rääkis iseenesele: "Noh, mõnele vilbussale see puder ikka sinna panti! Ma tunnen, et mu kõhtu küllalt seda hääd rooga mahub ehk küll praegu söögilaua juurest tulin."
Ruttu võttis tema ühe tühja kausi, pani õue pealt muda täis, lusika täie vett keskele lohu sisse ja viis ta kambri otsa peale pudrukausi asemele. Pudrukausiga läks ta ise, kus see ja teine ning sõi tema tühjaks.
Tulihännad tulivad sööma.
Pime rääkis: "Kas on ikka pakspuder võikastega ehk mis roog see on?"
Nägija, kes söömagi ei hakanud, ütles: "Ei ole ühtegi puder võikastega, muda või savi, vesi keskel."
"Noh, mis söök see siis on," rääkis pime.
"Ega ta midagi ei ole. See on täieste meie pilkamine. Mängime siis nüüd ka peremehele ühe vingerpussi."
"Mängime peale," lausus pime. "Aga mis meie temale mängime?"
"Paneme tema tare põlema," vastas nägija.
"Paneme peale, aga kuhu meie siis ise lähkeme," küsis pime.
"Ise pugeme aia ääre raudratta rummu sisse," ütles nägija.
"Teeme siis nii," lausus jälle pime.
Kudas ööldud, nõnda tehtud.
Poisid, tüdrukud kõnnivad õue peal ja näevad, kaks tulihända tulevad katukse uluaugust välja ja tuli laenes taga järel, nii et maja sellest põlema hakkab, ja poevad ise aia ääre rattarummu sisse.
Kõik kibinal, kabinal majakraami ja asju välja kandma.
Varsi oli kõik kraam väljas.
Nüüd võttis teine poiss kaks pihlapuupunni, pani teise teisele poole rummu otsa ette ja viskas ta siis kõige suurema tuleleegi sisse ja rääkis: "Kui maja on põlenud, siis põlegu tema süütajad ka!"
Peremees vandus ja kirus kraami juures ja ütles: "Mõni kiusumees ikka selle maja põlema pani. Tulesädet kuskil pool ahjus ega paja all ei olnud, kust ta mujalt põlema sai."
Poiss kuulis seda ja vastas: "Meie nägime selgeste mitmekesi, kust maja põlema läks. Kaks tulihända tulivad uluaugust välja ja süütasivad maja põlema."
Teine poiss ja tüdruk ka niisama.
"Soo," ütles peremees. "Kuhu nad siis ise läksivad?"
"Aia ääre rattarummu sisse," vastasivad poisid nagu ühest suust kunagi.
"Kus see rattarumm siis nüüd on," küsis peremees.
Teine poiss vastas jälle: "Mina panin teisel pihlapuupunnid kumbagile poole aukude ette ja viskasin ta ühes tulihändadega tulesse. Vaata, seal hiilgavad ta tulised raudvõrud veel."
Peremees ei lausunud sellest midagi, et need tema tulihännad olivad. Kas tal ka suur kahju oli, et nad ära põlesivad, seda ei tea ütelda.
E 3579/82 < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mõjuvad abilised.
Keski küla peremees olnud iga õhta hilja ööni kõrtsis joomas. Olnud kuuvalgene õhta kui ta jälle kord purjes piaga koju poole komberdanud. Ta tee viis teda üle jõe. Kui ta üle jõe tahtis minna, tuli tont ja tahtis teda jõkke sisata. Mees jäi hirmuga korraga kaineks ja hakkas vahvast vasta. Võidelnud seal teised võitlemise viisi ega ole kumpkummagistki võitu saanud.
Peremees pannud tähele, et kui ta ennast kuu poole saanud pöörata, siis ka võit tema poole tahtnud kaaluda, saanud aga vastane ennast kuu poole, siis tahtnud võit sellele jääda. Sellepärast ka mees püüdnud ennast ikka kuu poole hoida ja saanud kunni kukelauluni vasta pidada, kuna siis tont pidi kaduma.
Kui peremees kodu rääkinud, üelnud sulane: "Oleks ma seal olnud, küll ma oleksin talle näitanud, kuda ta jõkke oleks käinud, hargid issanda poole!"
Peremees ei ole tahtnud seda uskuda. Vaidlus lõppenud sellega, et sulane lubanud teisel õhtal kõrtsi minna ja selsamal ajal tulema hakata. Siis lootis silla juures tonti näha ja jõkke visata.
Sulane täitis tõutust.
Kõrtsist koju poole tulles leidnud ta tondi silla juurest vastast, see hüüdnud sulaselle: "Sa lubasid mind jõkke visata, täida nüüd oma tõutust!"
Sulane karganud tondi rindu kinni ja ütelnud: "Isa, poja ja pühavaimu nimel" ja viskanud tondi üle pia kaela vette. Hüüdnud veel järele: "Kas sa nüüd ei ole jões?"
Tont üelnud: "Mis ette sul kolm abilist oli ja mina olin üksipäine."
Sulane läks võitjana koju.
Otsas.
E 3583/9 < Rakvere - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Palgaajaja
Ühekorra eksis naine metsa ära ehk kuda mõni ütleb - juhtus tondi teede peale.
Küll ta käis ja tallas, et ommetigi kord metsast välja saaks, aga kõik vaev asjata - ikka ühe ja sellesama võera koha peale sai ta jälle. Naisel nahk hirmu täis, et kas sure kohe metsa ära, välja ei saa.
Selles kitsikuses tuleb äkki mulle võeras mees vasta ja küsib naiselt, kust ta tulla ja kuhu minna.
Naine lugu kurtma, et ta eksinud olla ja palub õigele teele juhatada.
Võeras mees küsib, et: "Anna sa mulle, mis sul põlle all on, siis juhatan sind õigele teele."
Naine mõtles, et mis mul siis põlle all on - aidavõti -, muud ei tulnud tal meeldegi ja et paremat pääsemise nõu ei olnud, lubas ta võerale juhatamise eest nõutud asja anda.
Võeras mees juhtis naise õigele teele, nii et ta ilusaste koju sai.
Mõne kuu pärast oli naisel ilus terve poeg.
Kui jo lapsest poisike oli kasvanud, astub naisele jälle ühe korra metsa vahel endine võeras teejuhataja kopsti vasta. Naine tundis teda kohe ära. Võeras hakkas rääkima: "Kas on sul veel meeles, kui ma sind mõne aasta eest metsast välja juhatasin. Sa lubasid seda mulle, mis sul põlle all oli. Seal oli sul sündimata poeg. Tuleval ööl siis tulen oma palga järele."
Naine märkas ehmatusega, et ta ilma mõtlemata oma poja enne ilmale sündimist vanapaganalle oli lubanud. Suurte murega ja südamevaluga läks ta koju. Kodunt kirikisanda juure oma ahastust kurtma.
Hingekarjane lasi õhta eele poisi oma juure tulla, viis ta kiriku altari ette, lasi küündlad kirikus põlema panna. Poisile andis ta raamatu kätte ja käskis hoolega hommikuni lugeda, aga et naerda ei tohi, olgu nii naljakat näha kui tahes. Siis tõmmas ta kolm risti ette ja ütles veel poisile: "Kes üle kolmandema risti tuleb, seda ära karda. Kes aga üle kolme risti ei tule, seda ära usu, olgu ta kes tahes, sest kurivaim võib ennast iga moodi muuta." Poissi üksi jättes läks õpetaja kirikust välja.
Varsti kui jo öö oli tulnud, läks vanapagan poissi kirikust kätte püüdma, aga üle kolmandama risti ta ei pääsenud. Küll tegi ta kõiksugu tempusi ja vigurid, et poiss oleks naerma hakanud, aga see vaev oli tal asjata. Küll muutis ta ennast kord poisi isaks, kord emaks, kord õpetajaks ja käskis ja meelitas poissi ära tulla, aga kõik tühi töö ja vaimu närimine, poiss ei lasknud ennast võrgutada. Ka pani poiss tähele, et sel õpetajal valged kaelalehed puudusid.
Vanapagan jändas kunni kukelauluni, aga pidi va vilets siiski ilma poisita ära putkama. Hommiku, kui õpetaja läks poissi vaatama ja ära kutsuma, kartis poiss veel esite temagagi kaasa minna, aga kui papp üle kolme risti poisi juure astus, siis pidi kartus kaduma.
Vanapagan ei tulnud enam palka ajama. Nii ei saanud ta sest naise petmisest mitte midagi.
E 3597/8 (2) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuutõrvajad
Aadam ja Eeva ei ole sallinud, et kuu öösse paistab. Nad ütlesid, et eks sest ole küll, kui päike pääva ajal paistab, mis see kuu siis veel teeb.
Võtsidki nõuks teda tõrvaga ära pintseldada. Selle tarvis võtsid tõrvapoti ja kaks pintslit, läksid sinna kohta, kus taevasõrv maaga kokku tuleb, sialt ronisid ülesse ja kuu piale.
Seda ei sallinud jumal, et tema loodud inimene tema tööd tahtis muutma vai rikkuma hakata. Ta lõi nad sialt maha nende asemeid järele jättes, märgiks ja täheks, et jumala tööd ei pia muuta ega rikkuda püütama. Nende asemel kuu pial Aadam ja Eeva kahel pool ja tõrvapott keskel, paistavad seie kaugele nagu inimese nägu, kaks silma ja nina.
Maa ja taeva sõrva vahele aga lõi jumal suure mere, et enam ükski ülesse ei saa ronida.
[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]